Muistne Vabadusvõitlus (16)

6. Muistne Vabadusvõitlus
Eellugu.
Kaupmeeste vahendusel tuli 1184. aasta paiku augustiinlaste ordu koolihärra Meinhard Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186 . aastal pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Meinhardi abilisena sai tuntuks munk Theoderich .
1191. aasta suvel läkitas Meinhard Theoderichi Eestimaale, arvatavasti misjonitööd tegema.
Pärast Meinhardi surma nimetati uueks piiskopis Berthold . Tal tekkisid kohe liivlastega teravad tülid ja nii pöördus piiskop tagasi Saksamaale.
Sissetungi algus.
Rooma paavsti toetusel kogus Berthold juba tugeva ristisõdijate väe ja tuli 1198. aasta suvel Liivimaale tagasi. Ta langes juba esimeses liivlaste vastu peetud lahingus, milles võidu saavutasid siiski sakslased .
Järgmiseks piiskopiks pühitseti toomhärra Albert . Temast sai vallutussõja peamine organiseerija ja juht.
1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordu liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantelpunase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Ordu juhiks oli ordumeister . Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Preestervennad pidasid vaimulikke talitlusi. Teenijate vendade hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokkasid ja teisi ametimehi.
Sissetung Eestisse.
1208. aastal algas võitlus Eestimaa pärast. Sihipärase vallutuse esimeseks ohvriks sai Ugandi. Kroonikas põhjendatakse seda ühe ammuse vahejuhtumiga. Ugalased olevat veel enne Riia linna asutamist tunginud kallale Venemaale reisivatele saksa kaupmeestele ja võtnud neilt kaubad ära. Nüüd nõuti röövitu tagasimaksmist.
Kroonika põhjal polevat mitmed läbirääkimised tulemusi andnud ja lõpuks lahkunud saadikud „üksteist vastastikku üliteravate odadega ähvardades“.
1208. aasta sügisel tungisid sakslased koos abivägedega Ugandisse. Kohe algas maa rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine . Ugandi üks tähtsamaid keskusi – Otepää linnus – süüdati põlema. Nõnda oli eestlaste jaoks alanud muistne vabadusvõitlus, mille ohvreid ja tulemusi vaevalt keegi aimata võis.
Võnnu piiramine.
1210. aastal toimus järjekordne eestlaste vasturetk. Suur ühendmalev asus piirama Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu üks tähtsamaid tugipunkte. Eestlased tegutsesid üsnagi agaralt ja edukalt. Tehti katset suurte puuvirnade abil linnust põlema süüdata ja rajati kõrge piiramistorn.
Eestlasteni oli jõudnud teade, et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära kõiki appiruttavaid jõude, asusid võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama.
Ümera lahing.
Ümera-äärses metsas tungisid peitunud eestlased ootamatult vaenlastele kallale. Rünnak kulges edukalt. Ümera lahingus saavutati võit, mis andis jõudu edaspidiseks.
Viljandi piiramine.
Sõda muutus järjest ägedamaks. 1211 . aasta kevadtalvel oli sakslaste suurimaks ürituseks Viljandi linnuse piiramine.
Esimeses kokkupõrkes linnuse värava juures õnnestus kaitsjatel sakslased kaotusrohkelt tagasi lüüa ja saada saagiks vaenlase sõjavarustust.
Sakslased kasutasid siin esmakordselt Eestimaal kiviheitemasinat.
Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal läbirääkimisi. Kuna linnuses oli veepuudus , palju haavatuid ja langenuid, siis sõlmisid vanemad piirajatega rahu.
Eestlased pealetungil.
1211. aasta suveks valmis suur tõsine sõjaplaan, mille eesmärgiks oli sakslaste liitlasele Kaupole kuuluva Toreida linnuse vallutamine ja seejärel juba Riia ründamine. Kooskõlastatud kava kohaselt ilmusid kindlal kokkulepitud päeval Toreida alla mandrieestlaste maavägi ja saarlaste laevastik . Linnus piirati sisse ja algas selle ründamine.
Peagi jõudis Riiast kohale sakslaste suur abivägi, kellega piirajatel äge lahing puhkes. Lahing kestis hommikust õhtuni ja lõpuks olid eestlased suurte kaotuste tõttu sunnitud paluma rahu ja nõustuma ristimisega.
Lisaks sõjakannatustele oli puhkenud ka katk. Põhiliselt möllas see latgalite ja liivlaste alal ning Sakalas ja Ugandis. Mõlemad pooled vajasid selgelt hingetõmbeaega ja nõnda kujunes soodne võimalus rahuläbirääkimisteks. Kõigepealt sõlmiti rahu liivlaste-latgalite ja eestlaste vahel. 1212 . aasta kevadel jõudsid omavahel kokkuleppele ka eestlased ja sakslased. Sõlmitud Toreida vaherahu kehtivusajaks pidi olema kolm aastat.
Suhted venelastega.
Eestlasi sundisid rahuläbirääkimistele ilmselt ka pinevad vahekorrad venelastega. 1210. aastal olid Novgorodi vürst Mstislav Ulja ja Pihkva vürstVladimiri väed piiranud kaheksa päeva Otepää linnust.
1212. aastal tuli Mstislav Uljas taas suure väega Eestisse, suundudes seekord Järvamaale.
Rüüsteretked Ridalasse ja Sakalasse.
1215. aasta alguses tegid sakslased koos abivägedega suurema sõjakäigu Põhja-Läänemaale Ridalasse. See oli eestlastele täiesti ootamatu , sest Toreida rahu pidi kestma sama aasta kevadeni.
Sama aasta kevadel ilmus sakslaste ja nende liitlaste vägi Sakalasse. Rüüstama asuti siiski alles maakonna põhjaosas. Seejärel hakati kogunema Lõhavere (Leole) linnuse alla, mis kuulus vanem Lembitule.
Kolme maleva manööver.
Pärast Ridala retke ja Leole linnuse alistamist hakkasid eestlased otsustavalt tegutsema. Koostati laiaulatuslik vastupealetungi kava, mille lõppeesmärgiks sai siinse piirkonna saksa koloonia täielik hävitamine.
Ugandi ja Sakala alistuvad.
1215. aasta suvel tegid sakslased ja eriti latgalid mitmeid laastavaid rüüsteretki Ugandisse. Sõdida lubati seni, kui eestlased nõustuvad ristimisega ja alistuvad või hävitatakse nad täielikult. Ugalaste olukord oli muutunud lootusetuks. Abi polnud kusagilt saada, arvestada tuli ka venelaste poolt lähtuva ohuga. Seepärast läkitati saadikud Riiga rahu paluma. Seal esitati ugalastele taas vana nõudmine – tagastada kunagi saksa kaupmeestelt ära võetud varad . Läbirääkimistel nõustuti lõpuks ristimisega. Ka sakalased, keda hirmutas Ugandi saatus, sõlmisid rahu ja palusid saata preestreid ristimist lõpule viima.
Võit Otepää all.
1217 . aasta veebruaris saabus suur venelaste vägi Otepää alla. Nendega liitusid saarlased , harjulased ja ristitud sakalasedki. Riiast läkitati sakslasele abiks 3000 meest eesotsas ordumeistriga. Kolmandal päeval pärast sakslaste abiväe saabumist algasid läbirääkimised. Tehtud rahu põhjal pidid sakslased lahkuma mitte ainult Otepäält, vaid kogu Eestist. See oli sakslaste suurim lüüasaamine senises ristisõjas.
Madisepäeva lahing.
Otepää all saavutatud võitu püüdsid eestlased kohe edasi arendada. Tähtsaks peeti liidu säilitamist venelastega ja saadikud lähetati koos rohkete kingitustega Novgorodi. Sealt lubatigi taas appi tulla.
Kuuldes eestlaste plaanidest, püüdsid vastased kiirustada, et ennetada venelaste saabumist.
Madisepäeval 1217. aastal kohtusid väed Viljandist 10-11 km eemal arvatavasti hilisema Risti kabeli läheduses.
Puhkes vihane lahing, mis kestis mitu tundi. Kõige edukamalt tegutsesid eestlased oma vasakul tiival, kus liivlased sunniti taanduma.
Sakalased aga kandsid raskeid kaotusi, langes Lembitu ja tapeti mitmed teised vanemad.
Madisepäeva lahing oli eestlastele raskeks kaotuseks, aga see ei tähendanud veel vastupanu raugemist.
Taanlased vallutavad Põhja-Eesti.
Taani oli varemgi püüdnud mõningaid Eesti alasid vallutada, aga senini suutsid eestlased need katsed edukalt tagasi lüüa. 1219. aasta suvel, pärast põhjalikke ettevalmistusi, saabus suur taanlaste laevastik Tallinna sadamasse.
Asuti eestlastele kuulunud linnusesse, ilma et neid oleks selles takistatud.
Eestlased kogusid sel ajal tegelikult salaja vägesid ja kolme päeva pärast tungisid viiest küljest taanlaste laagrile kallale. Rünnak oli eestlastele algul edukas.
Ootamatult ründas eestlasi Taani kuninga väkke kuulunud lääneslaavlaste vürsti Vitslavi üksus, mis paiknes algselt eemal. Taanlased koondusid uuesti ja saavutasid võidu. Mõnede pärimuste järgi olnud võidu toojaks hoopis lahingu ajal taevast alla langenud punast värvi valge ristiga lipp , millest sai Taani riigilipp.
Pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinna tugeva kivilinnuse. Taanlased püüdsid oma võimule allutada teisigi Põhja-Eesti maakondi. 1219. aasta teisel poolel ja 1220 . aasta algul tegid nad rüüsteretked Järva-, Viru-, ja Harjumaale, mille käigus ka osa rahvast ristiti.
Kuna alistamise väliseks märgiks peeti just ristimist, siis toimus 1220. aastal omalaadne võiduristimine.
Rootsi kuningavägi lüüakse puruks.
1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega. Nad asusid Lihula linnusesse, luues sinna oma tugipunkti. Rootslased liikusid Läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid.
8. augusti varahommikul, saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Linnus piirati ümber ja ägeda võitluse käigus pandi see põlema.
Eestlaste jaoks oli see väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse.
Saarlased pealetungil.
Rootslaste purustamine Lihula all innustas saarlasi edasisteks võitlusteks. 1221. aastal üritasid nad juba koos rävalaste, harjulaste ja virulastega Tallinna vallutamist. Linnust piirati 14 päeva ja kõik taanlaste väljatungid löödi tagasi. Ootamatult ilmusid merel nähtavale neli koge , millel saarlased arvasid olevat Taani kuninga sõjaväe. Piiramine lõpetati ja saarlased lahkusid.
1222 . aastal maabus Taani vägi eesotsas Valdemar II-ga omakorda Saaremaal, kus hakati ehitama kivilinnust.
Saarlased asusid kohe organiseerima vastulööki. Koondati mehi kõigist küladest ja kihelkondadest, appi kutsuti läänemaalasi.
Lõpuks olid taanlased sunnitud vastu võtma piirajate ettepanekud. Linnus anti üle saarlastele, enamikku taanlastest lubati lahkuda, aga osa jäeti pantvangideks. Saarlased lõhkusid linnuse maha.
Eestlaste üldine pealtung.
Võidust julgustatuna seadsid saarlased eesmärgiks kihutada vaenlased välja kogu Eestist. Kõigepealt vabastati Varbola linnus, kus tapeti mõned taanlased ja nende preestrid .
Pühapäeval, 29. jaanuaril aastal 1223, tungisid sakalased jumalateenistuse ajal Viljandi linnuses sakslastele kallale.
Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Taru, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Peagi olid Otepää ja Tartu vabad.
Vaenlase vastu astuti välja üle Eesti. Kiire ja otsustava tegutsemisega õnnestus tagasi oma valdusesse saada kogu maa. Hävitati kõik, mis meenutas ristiusku, ja pöörduti tagasi esivanemate kommete juurde.
Linnused kindlustati veelgi tugevamaks. Kõikjal ehitati kiviheitemasinaid ja õpetati üksteisele sakslastelt saagiks saadud ambude käsitsemist. Peagi alustasid vaenuväed uuesti reki Lõuna-Eestisse, millele eestlased vastasid omapoolsete sõjakäikudega. 1223. aasta kevadel tegid eestlased ühe suurema Ümera piirkonda. Seda kuuldes ruttas sinna sakslaste tugev vägi. Neil õnnestus parajasti Ümera jõge ületavaid eestlasi ootamatult rünnata. Kuid sakslased saavutasid teises Ümera lahingus võidu.
Koostöö venelastega.
Juba 1222. aastal mõistsid eestlased, et oma jõududest üksi ei piisa. Kiiresti astuti ühendusse Pihkva ja Novgorodiga. Läbirääkimised olid edukad . Venelased ei piirdunud seekord ainult lubadustega tulevikuks, vaid saatsid ka mõningaid abivägesid.
Vene väed piirasid koos eestlastega neli nädalat Tallinna, aga vallutada ei suutnud.
Tartu kaitsmine.
Järk-järgult õnnestus sakslastel taas laiendada oma võimu Eestis ja 1224. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tartu, mida kahel piiramisel polnud suudetud vallutada. Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega 15. augustil kolmandat korda Tartu alla.
Algas tõsine piiramine. Ehitati suuremaid ja väiksemaid kiviheitemasinaid, millega loobiti linnusesse kive ja tulist rauda.
Lõpuks otsustasid sakslased üldise tormijooksu kasuks. Sellega õnnestuski neil linnus vallutada.
Tartu langemisega oli kogu Eesti mandriosa sattunud võõraste valitsejate võimu alla. Vabana püsis esialgu vaid Saaremaa.
1227. aasta jaanuaris, kui meri oli tugevalt jääs, kogusid sakslased suure väe. Pärnu jõe suudmest liiguti edasi mööda merejääd. Kuna jää olnud väga libe, siis jõuti alles üheksandal päeval Muhu linnuse alla. Nähes nii suurt väge, pakkusid muhulased rahu ja lubasid end ristida lasta. Suurem osa sakslasti sellega ei nõustunud ja nõnda asuti linnust piirama.
Muhulased võitlesid vapralt ja alles kuuendal päeval õnnestus ülekaalukatel jõududel tungida linnusesse, kus korraldati metsikud tapatalgud.
Edasi liikus vaenuvägi Valjala alla, kus olnud Saaremaa suurim ja tugevaim linnus. Hinnates kainelt kujunenud olukorda, eriti asjaolu, et linnus oli piisavalt rahvast täis ning polnud kaitset kivide ja ammuküttide noolte eest, otsustasid saarlased sõlmida rahu. Sakslased arvestasid, et piiramine tooks nende poolele kaasa enam ohvreid kui Muhu vallutamine ja nad soostusid läbirääkimistega.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli lõpule jõudnud ja sellega said otsa ka muinasaeg ehk muistne iseseisvusaeg.
Allajäämise põhjused.
Vaenlased vallutasid maa süstemaatiliste rüüsteretkedega.
Sõjaline ülekaal oli vastase poolel. Ordurüütlid olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega. Nad said kasutada tolle aja kõige paremat ja täiuslikumat relvastust. Lisaks sakslastele tuli võidelda veel sõjaliselt tugevate Taani ja Rootsiga. Vallutajate taga seisis Lääne-Euroopa tähtsaim ja mõjukaim jõud – rooma -katoliku kirik .
Eestlastel polnud veel riik välja kujunenud ja sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Nõrgaks küljeks oli ka koostöö puudumine lähemate naaberrahvaste – latgalite, liivlaste ja leedulastega.