kristlased nii elada, lihasuretamine askees, võimaldas neil täielikult jumalakummardamisele pühenduda. Kristluse tagakiusamisel põgenenuid nimetati eremiitideks ja munkadeks ning kuna nende eluviis vastas askeetlikele ideaalidele, kujunesid neist kogukonnad, millest kujunesid koostrid (kr.k. claustrum suletud paik). Need muutusid populaarseks mõtisklus- ja kirjutuspaikadeks. Aurelius Augustinud oli vajaaja silmapaistvaim kristlik õpetlane, kes nooruses saadud paganlikule õpetusele vaatamata pöördus ristiusku. Ta tundis kreeka-rooma kirjandust, filosoofiat, kristlike õpetlaste töid ning Idamaade religioosseid voole. Temalt pärineb pärispatuõpetus, mille kohaselt langes esimene inimene Aadam paradiisiaias puust vilja võttes pattu, mis sest ajast inimkonnal lasub. Inimene ei taha sellest vabaneda, kuna patustamine tundub sageli ahvatlev ning alles Jumal teeb selgeks, mis on hea
ole oluline, kas tegu õnnestub läbi viia või mitte). Oma elu kaitsmine on vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada. Õnn on suunatud teispoolsusele. Järelikult on omavoliline vägivalla kasutamine keelatud, sest ei suudeta ihasid alla suruda. Seadus küll lubab end kaitsta, kuid tegelikult on see patt. Inimene peab ära pöörduma maistest asjadest ja naudingutest. Jumala armastus on igavese armastuse vastu. Augustinud õiglasest sõjast: Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda. Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: "Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda." Õiguslik mõõde
annaabi.ee 
