Arhitektuuri ja interjööri ajalugu stiilid II Konspekt sisearhitektuuri üliõpilastele. (0)

 
BAROKK  JA  ROKOKOO  
16.  sajandi  II  poolel  hakkas  renessansile  omane  tasakaalustatus  ja  vaoshoitus  taanduma.  Ajastu 
muutunud  elutunnetus  tõi  esile  kire,  tunded,  ülepaisutused  ja  teatraalse  efekti.  16.  saj.  lõpuks 
kujunes  Itaalias  välja  stiil,  mis  sai  nimetuseks  barokk  (borocco  –  eriskummaline).  Peamiseks 
kunstiliigiks  sai   arhitektuur ,  mis  arenes   tihedas   seoses  maalikunsti,  skulptuuri,  tarbekunsti  ja 
pargiarhitektuuriga. Barokk koos sellele järgnenud rokokooga levis Euroopas aastail  1580 …1750 ning 
jõudis hispaanlaste kaudu ka Ameerikasse. Üldjoontes jagunes see järgmisteks perioodideks: 
  varane barokk  u 1580.– 1620 .  
  kõrgbarokk 1630.–17. saj lõpp 
  hilisbarokk 18. saj I pool  
  rokokoo 18. saj 20.–60. aastad 
Lisaks eespooltoodud periodiseeringule võib ajastu arhitektuuri jaotada veel järgmiselt: 
  baroki  maalilis- dünaamiline   suund,  mis  levis  eeskätt  nendes  maades,  kus   absolutism   oli 
tihedas liidus katoliiklusega (Itaalia, Austria, Flandria,  Hispaania ) 
  vanaklassitsism  e  baroki  klassitsistlik  suund,  mis  võttis  otseselt  eeskuju  antiikkunstist  ja 
Palladio   loomingust.  Suuna  eelistamise  määras   suurelt   osalt  valitsejate  maitse  ja  toetus, 
(levis Prantsusmaal, kus  sisekujunduses  nimetatakse seda ka Louis XIV stiiliks ja Inglismaal) 
   barokne realism , mille tellijateks oli eeskätt jõukad kodanlased (Holland, Skandinaaviamaad) 
  rokokoo,  mis  kasvas  hilisbarokist  välja  selle  peenenenud  edasiarendusena  ja  levis 
sisekujunduses  peamiselt  Prantsusmaal  (kus  seda  sisekujunduses  nimetatakse  ka  Louis  XV 
stiiliks), Austrias ning Saksamaal 
Ajastu ehitusmälestisi: 
  Püha  Peetri   katedraal   Vatikanis  (alustas  16.  saj,  arh.   Bramante ,   Michelangelo ;   fassaad  
17. saj – arh. C Maderna) 
  G.L. Bernini Püha Peetri kiriku esine  väljak  Vatikanis (17. saj)  
  B. Longhena Sta Maria della Salute  kirik  Veneetsias(1631–32) 
  F.  Borromini San  Carlo  alle  Quattro  Fontane Roomas (1638–41) 
  C. Rainaldi, F. Borromini  Sta Agnese  kirik  Roomas (1652) 
  Ch. Perrault   Louvre ’i idafassaad (1667–74) 
  L. le Vau ja J.  Hardouin   Mansart Versailles ’ loss ( 1668 –84), 
  J. Hardouin Mansart Invaliidide  kuppelkirik  Pariisis ( 1675 –1705) 
  A..Schlüter Berliini loss (1698-1706)  
  J. Fischer von  Erlach Karl Borromäuse kirik  Viinis (1716–35) 
  B. Neumann  Würzburgi loss (1719-44)  
  M. D Pöppelmann  Zwinger  Dresdenis (1711–22)  
  Ch. Wren  Püha Pauli katedraal Londonis (1673–1710)  
  J. Churriguerra Salamanca  raekoda  (17. saj) 
  B Rastrelli Talvepalee  Peterburis (18. saj  keskpaik ) 
 
Ehitustüübid: kuppelkirik, basilikaalne kirik, lossid. Areneb pargiarhitektuur. 
Ehitusmaterjalid : mitut sorti kivi, põhjapoolsetel aladel telliskivi , siseruumides palju stukkdekoori. 
Ehitustehnika :  ehitustehniliste  võtete  hulgas  rakendatakse  eelneval  perioodil  saavutatut  seda 
pidevalt täiustades. Uusi konstruktsioonilisi võtteid ei ole. 
  
1   Helli  Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
Barokkstiili  esmaseks  lähtekohaks  oli  itaalia   renessanss .  Erinevalt  viimase  lineaarsusest  ja 
tasakaalustatusest,  hakkas  uus  stiil  kasutama  samu  vorme  üksteisest  läbilõikuvatena,  kokku-
põimuvatena  ja  liikuvatena,   luues   nõnda  dünaamilise  ja  maalilise  kogupildi.      Maalilis-dünaamilist 
barokk-arhitektuuri  iseloomustab  suurejooneline  pidulikkus  ja  teatraalne  monumentaalsus, 
iseloomulikud on tugevasti eenduvad ja taanduvad pinnad, - risaliidid, karniisid, frontoonid, pilastrid, 
ovaalid, orvad jõulised voluudid, rikkalik skulptuurne  dekoor .  
Prantsusmaal  arenenud  vanaklassitsismis  kujunes  välja  paleearhitektuur.  kus  pöörati  erilist 
tähelepanu  atraktiivsele  siseruumile.  Lossi  juurde  kuulus  tingimata   regulaarne   e  prantsuse  park, 
mille  aluseks  oli  range  geomeetrilisus  Hollandis  arenes  nn   realistlik   barokk,  mille  huvitavamaks 
arhitektuurimälestiseks  on  hollandi  kodanikumaja.  Kitsa  fassaadiga   linnamaja   barokile   omased  
jooned  ilmnesid  katuseviilude  kujunduses.  Kaela-  ja  kellukesekujulised  viilud  olid  tihti  äärestatud 
tagasihoidlike voluutidega. 
Sisekujundus.  Barokk  on,  sarnaselt   gooti    stiilile ,  saanud  oma  ajastu  avaldusvormiks,  milles 
esmakordselt  kunstiajaloos  ühenduvad    kaks  mõistet  -  stiil  ja  eluviis.  Ruumi  kujundamine  ühtse 
tervikuna   saavutati  mitte  ainult  stiilipuhta   mööbli   ja  ajastu  meelisvärvide  kasutamisega,  vaid  kogu 
ruum  seoti  ühtseks  tervikuks  dekoratiivsete  vormide  abil.  Sakraalarhitektuuris  mängisid  suurt  rolli 
optilise   illusiooni   võtted, milles  eriti  itaalia   kunstnikud   saavutasid    erilise  meisterlikkuse.  Kasutades 
oskuslikult  ära  perspektiivse  illusionismi  võimalused  taotleti  petlikku  ruumimõju    –  seinu  jätkasid 
maalitud sammaskäigud, lagedele  maaliti   rünkpilved , mille vahel hõljusid imelikes poosides kas  inglid  
ja  pühakud  või  tegelased  antiikmüütidest.  Nii  tekkis  mulje  taevani  ulatuvast  ruumist.  Rikkalikult 
kasutati  stukkdekoori  ja  skulptuuri,   viimased   olid  omavahel  seotud  ühtseks  tervikuks,  väljendades 
piiblist tuntud süžeesid, milles tundepaisutus ja dünaamilisus saavutasid tihti teatraalse efekti.  Väga 
oluliseks  kujunes  paleearhitektuur,  mille  interjöörikujundus  püüdles  suursugususe,  toretsemise, 
avaruse  poole.  Barokkpalee  interjööri    ilmekaks  aktsendiks  sai  kaheks  sümmeetriliseks  haruks 
jagunenud 
trepp , 
mis 
süvendas 
siseruumis 
barokile 
iseloomulikku 
liikumisillusiooni 
Anfilaadsüsteemis  paigutati   ruume   maja  pikiteljel  järjestikku  nii,  et  kohakuti  jäävad   siseuksed  
võimaldasid  näha terves maja pikkuses. Anfilaadina paiknevad ruumid rõhutasid suurejoonelisust ja 
toredust, mida võimendas  peeglite  ja suurejooneliste lühtrite kasutamine - valgust oli vaja, et kogu 
luksus  näha oleks. Osa lühtreid paigutati  seintele . Valgusenõuet toetasid avarduvad aknad, millele oli 
iseloomulik tihe ruudustik.  Avarust võimendas peeglite kasutamine, Prantsusmaal paigutati peegleid 
ka   lakke ,  eriti  magamisruumides.   Lagedel   ja  seinte  ülavööndeil  hinnati  stukkdekoori,  põhjaaladel 
levisid  loodusmotiividega  kaunistatud  talalaed.    Sisekujunduses  kasutati  palju  ka  optilise  illusiooni 
(trompe  l’oeil)  võtteid.  Vaheldusrikkus,   kujundite   iseäralik  mäng  selle  stiili  interjööris  oli  võrreldav 
barokk-merekarbi tujude keerukusega. Seinapindu liigendasid võimsad, tugevasti eenduvad pilastrid, 
poolsambad ,  karniisid  ja  keerdsambad.  Mõnikord  katsid   skulptuurid ,   reljeefid   ja  maalid  nii  tihedalt 
seinu, et vaba pinda peaaegu polnudki. Losside seinu võisid  katta  maalide ja skulptuuride asemel ka 
vaibad.  Eriti   kuulsad   olid  gobeläänid.   Vaipadel   olid   stseenid   kuningate  elust,  müütidest..  Põrandad 
kaeti marmormosaiigi ja mustritega.  Barokkinterjööris sai oluliseks ka enese sobitamine interjööri -  
paleede  interjööri  oluliseks  komponendiks  olid  valitsejate  elusuurused    portreed,  maalitud 
vastavasse ruumi valitud paika asetamiseks. Seinakateteks olid mitmesugused materjalid  -  tapeedid  
olid  algul   nahast ,  sajandi lõpul  ilmusid    pabertapeedid  (kas?);  hiinapärastes  (chinoiserie)  ruumides 
kaeti seinad  siidiga. Pidulikumates ruumides kasutati erivärvilist  marmortahveldist koos pannoode 
ja reljeefidega.  interjöörides alustati Genuas enamasti seinakateteks ja mööblikangasteks mõeldud 
polükroomsete taimedisaini kudumite tootmist - jardiničre  velvet . Edasi arenes vaibakunst, eriti moes 
olid  nn  verduur-vaibad  (  verduur  pr.k  –   rohelus ),  millele  oli  tüüpiline  lopsakate  taimemotiivide, 
metsamaastike kujutamine,  lisandusid  ka heraldilised kompositsioonid ning loomamotiivid. Interjööri 
uhkuseks  olid  suguvõsade   vapid .    Interjööris  kasutatud  värvid,  dekoor  ja  muud  kaunistused  said 
olulist  lisa   barokiajastu   mööblist.   Klassitsistliku    joonega   baroki  sisekujunduses  kasutati  ka 
2  Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
eelpoolnimetatud  võtteid,  tervikuna  jäi  aga    Hollandi,  Inglise,   Skandinaavia   17.-18.  sajandi 
(barokiajastu)  sisekujundus  suhteliselt  rahulikuks  ja  kaineks  võrreldes  baroki    maalilis-dünaamilise 
suunaga.  Hollandis  kasutati  seinte  katmiseks  palju  tüüpilisi  sini-valgeid  kahhelkivisid,  Inglismaal 
eelistati   seinte   puiduga   tahveldamist.  Vähemtähtsate  ruumide  seinte  katmiseks  kasutati  ka 
pakutrükis  pabertapeete,  mida  käsitsi  koloreeriti.  18.sajandi  alguses  läksid  moodi  nn. 
gobelääniimitatsioonid, kus käsitsi koloreeritud  pabertapeet  moodustas  seinal nt jahistseeni. 
  
Värvid.  Barokkvärvid tuginesid  kontrastile. Eelistati  sügavaid, hõõguvaid või tumedaid toone: tume 
kuld   ja  pruun,  veinipunane,  bordoo,  sametroheline.  Tüüpiline  oli  heleda  ja  tumeda  kontrastsusele 
tuginev värvikäsitlus. 
Ornament .    Barokis  kasutati    rikkalikult  ornamenti,  mida  iseloomustas  vormikas  töötlus  ja 
ruumilisuse   taotlus .  Sageli  kaeti  nikerdatud  ornament  kullaga.  Levinumad  ornamenditüübid 
olid: akantusväänel ,  pahkmikornament,   skemaatilised   taimevarred( köitraag ),  rullkujund,  ja 
kõrvalestakujuliselt   keerdunud   plastiline  ornamendimotiiv  –  kõhr.  Palju  kasutati  ornamendina 
kartušši.  Väga  moodsad  olid  kujunduselementidena  putod  –  (“putti”,  itaalia  k.  “poiss”)  ja    rikkalik 
foliaaž˛ – rulluvad lehestikud, lilled.  
Mööbel. Barokiajastu mööbel oli suurejooneline, kurviliste ja laineliste joontega. Suurt rõhku pandi 
mugavusele.  Korpusmööbli  kujundamisel  säilis  arhitektuuridetailide  kasutamine,  eriti  rõiva-  ja 
pesukapid  meenutasid    oma  sammaste,  voluutide  ja  frontoonidega  hoonete  fassaade.  Ilmusid 
mitmed  uued  mööbliliigid:  kabinetid,  kummutid,  sekretärid,  ilulauakesed,  raskepärased 
balusterjalgadega      troonilaadsed  istmed,  külluslikult  nikerdatud  käetugedega  cabriol     jalgadega  
leentoolid, suuremõõtmelised nikerdatud raamidega   peeglid . Kasutusele tulid esimesed püsipolstrid 
-  pealismaterjalidena  kasutati  nahka,  gobelääni,  villast  ja  sametkangast.  17.  sajandi  lõpul  tuli  uus 
mööbliese  kanapee    -  lamamissohva,  mis  algselt  oli  kaetud  baldahhiiniga.   Voodid   olid 
baldahhiinvoodid, kus baldahhiin oli kinnitatud lakke või tõusis voodi nelja nurka kinnitatud sambalt 
tervikliku kattena voodi kohale. Voodipeatsid olid nikerdatud, voodi küljed aga suuremas osas kaetud 
tekstiiliga, nii et nikerdatud ornament välja ei paistnud. Mööbli ja interjööri kujunduselemendina sai 
tuntuks   lambrekään  (pr.lambrequin)  –  iseloomulikult  raske  ja  uhke    narmaste,  tuttide  ja 
väljalõigetega voodi-,  trooni -, akna-, või uksekatete ääris. Materjal tamm, pöök .   
Tuntumad  nimelised  stiilid barokis 
Louis  XIV  stiil  e.  Louis  Quatorze  (pr.),  Prantsuse  kuninga  Louis  XIV  valitsemisaja  (1643- 1715 ) 
sisekujunduses  ja  tarbekunstis  valitsenud  stiil,  mida  iseloomustavad  suured  paraadruumid, 
plafoonmaalingud,  rikkaliku  ornamentaalse  kaunistusega  seinapaneelid,  jõuliselt  plastiline.  LXIV 
stiilile on omane tume värvigammat, mida täiendas rikkalik kullatise kasutamine. Stiili on  nimetatud  
tõeliselt kuninglikuks stiiliks, mille jooksul arenes  vaiba - (avati Kuninglik Gobeläänide  Manufaktuur ) ja 
peeglitööstus ning töötati välja mitmeid uusi mööbliesemeid.  
 
Boulle'i stiil e. boulle (pr.), Louis XIV õukonna tuntuima  mööblimeistri André Charles Boulle'i (1642-
1732 )  järgi  nime  saanud  barokne  17.-18.  saj.  mööblistiil.  B.  Hakkas  esimesena  hakkas  kasutama 
metallpanustehnikat, kilpkonnaluud, messingit ja pronksornamenti mööblikujunduses.   Oli ka tuntud 
marketriimeister 
  
Churriguera  stiil  e.  tšurrigerism,   katalaani   arhitekti  José   Benito   Churriguera  (1665-1725) 
järginimetatud  hispaania  kõrgbaroki stiilisuund 17. saj. lõpul ja 18. saj. alguses. Stiil levis ka Portugalis 
ja  Hispaaniale  kuulunud  Lõuna-Ameerika  kolooniates  (eriti   Mehhikos ).    Stiilile  on    iseloomulikud 
lopsakad vormid ja ülirikkalik ornamentika .  
3  Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
 
 
ROKOKOO 
Rokokood,  Prantsusmaalt  alguse  saanud  Euroopa  kunstis    1730-1750  valitsenud  stiili  koos  sellele 
eelnenud  regendistiili  perioodiga  on  nimetatud  ka  baroki  peenendatud  edasiarenduseks.  Stiil  sai 
nime  kõige  iseloomulikumast  teokarpi  (rocaille)  meenutavast  ornamendivormist  orvandist.    Stiili 
põhimõteteks kunstis olid eemaldumine  reaalsest  elust  fantaasiamaalilma, mängud müütilise   süžee  
ja  erootiliste  situatsioonidega.  valitses   graatsiline ,  pretensioonikas  ornamentaalne   rütm .  
Arhitektuuris  säilis  baroki   põhiplaan ,  ent   eksterjööri   kujundusest   kadus   raskepärane 
monumentaalsus,  välditi  sambaid  ja  poolsambaid,  seinte  liigendamiseks  kasutati  pilastreid. 
Arhitektuurne   dekoor  muutus  lamedamaks.  Rokokoo  levis  eriti  Prantsusmaal,  leidis  suurejoonelise 
väljenduse  Saksamaal  ja  Austrias  ning  mõjutas  oluliselt  vene  18.  sajandi  barokki.  Rokokoo-  ajastu 
arhitekte:  G.G. Boffrand, F. De Cuviller, vennad Asamid, W. Von Knobelsdorff. 
 Sisekujundus.  Rokokoo  interjööridest  kaovad  välisarhitektuuri  elemendid,  see  on  peen, 
dekoratiivne ,  kerge,  asümmeetriline.  Perioodi    dekoratiivne   kunst   kuulub  oma  rafineerituse, 
asümmeetriliste  kompositsioonide,  intiimse  vaimu  ja   mugavuse   poolest  18.sajandi  kunsti 
kõrgsaavutuste  hulka.  Interjööris  püüti  eluruumidele  anda  võimalikult  rohkem  intiimsust,  selleks 
eraldati   eluruumid   paraadruumidest.    Barokse   palee     pearuumi  –  saali  –  asemele  astus  nüüd 
intiimsem  ja  mugavam,  mõõtmetelt  väiksem  linnamaja  ( hotel ’i)  salong,  mis  oma   olemuselt   vastas 
paremini ajastu elu- ja iluideaalidele. Ruumides tihti kasutatud  ovaalne   põhiplaan võimaldas nende 
ornamentaalset  kaunistust  käsitleda  kui  ühtset  tervikut,  kus  seinapannoode  ja  peegleid  liigendav 
peentest  liistudest  või  stukkdekoorist  koosnev    ornamendikompositsioon   jätkus   laes,   ustel , 
aknapõskedel, luues asümmeetrilise, ent   õhulise ja tantsiskleva interjööri, mida toetasid pastelsed 
põhitoonid. Kullatud ornament oli barokiajastuga võrreldes  peenem  ning toetas rokokoolikku kergust 
ja  haprust.  Põrandaid  katva  puit-  või  kiviparketi  muster  sekundeeris  ruumides  kasutatud  üldisele 
dekoratsioonisüsteemile.  Võrreldes  barokiga  kasutati  rokokoo-interjöörides    vähem    gobelääne    ja 
raskelt   langevaid  tekstiilkangaid.  Nagu  barokiajastul,  nii  oli  ka  rokokoo  ruumis  oluline  roll  täita 
valgusel  –  aknad  olid  suured,  palju  kasutati  lae-  ja  seinavalgusteid.    Oluliseks  ruumi  kaunistavaks  
komponendiks  kujunes  kell.  Rokokoo  interjööri  üheks  olulisemaks    motiiviks  oli  rikkaliku 
stukkdekooriga kaunistatud  kamin , mille ette seati nn. kaminaekraan  - vastava ruumi mööbliga ühes 
laadis    loodud  ese,  mille  ülesandeks  oli  sädemete  püüdmine.  Seoses  portselanimanufaktuuride 
avamisega  Euroopas  (Meissen  Saksamaal,  Sevres  Prantsusmaal),  läks  ruumi  kaunistavate 
elementidena  moodi  portselankujukeste  eksponeerimine,  mida  paigutati  konsoolidele,  laudadele, 
vitriinkappidesse. 
Rokokoo  interjöörides  oli  oluline  ka  hiina  motiivide  (chinoserie)    mänguline  kasutamine  ruumide, 
mööbli, fajansi ja portselani kujunduses. Nt võis terve tuba olla kujundatud hiinapäraselt (see oli küll 
enamasti  eurooplase  ettekujutus  hiinapärasusest),  kasutati  hiina  motiividega  pabertapeeti  (ka 
kangale  kleebituna).  Moes  olid  hiinapärase  ornamendiga  sirmid.  Imiteeriti  lakktehnikat, 
originaalesemetest olid kujunduses suured portselanvaasid ja ka fo- koerad .  18. sajandi keskel oli igas 
palees hiina tuba. 
Värvid. Värvigamma oli õrn ja pastelne, eelistatud olid õrnroosa, leheroheline, taevasinine, valge  ja 
kuld. Chinoiserie meelisvärvideks olid sidrukollane ja mandariinioranž. 
Ornament.  Rokokoo-ajastul  lõid  dekoratiivkunsti  meistrid  Oppenord  ja  Meissioner  tervikliku 
asümmeetriale  tugineva  ornamendisüsteemi,  mille  põhimotiiviks  oli  rokai  (orvand).  Lisaks  kõige 
tüüpilisemale  ornamendivormile  orvandile    domineeris  rokokoo-ornamendis  natuurilähedane 
looduslik   taimornament ,  palju  oli  mereteemalist  ornamenti.  Ornamenti  põimiti  roosivanikuid, 
4  Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
paabulinde,  geomeetrilistest  elementidest  eelistati   rombi .    Peen  arabeskne  ornamenditehnika 
kasutas  ka  rikkalikult  paelornamenti,  akantusväänelt,   groteski ,  espanjoletti.  Chinoiserie 
ornamentaalsed lemmikmotiivid olid võrk, faasan, pagood . 
Mööbel.    Võrreldes  barokiajastuga  oli  rokokoo-mööbel  kergem,  madalam,  peenem;  seda  on 
nimetatud  ka  naistemööbliks.  Suurel  hulgal  lisandus  erinevaid  uusi  esemeid.  Meelisesemeiks  olid 
rikkaliku  rokokoole  omase  ornamentaalse  kaunistusega    jätkuvalt  konsoollauad  ja  –kummutid, 
kasutusse  tuli  uus   tugitool   (bergere),  kus  tooli  polsterdatud  seljatugi  kasvas  üle  polsterdatud 
külgedeks. Kasutusel oli ka pehme iste –  tumba . Rokokoo ajastul ilmus rikkalik valik mitmesuguseid 
lauakesi – sekretäre, käsitöölaudu, mängulaudu, tualettlaudu- kõik kerged ja elegantsed, varustatud 
nagu  toolidki  cabriole-  jalgadega.  Mööbli   materjaliks   oli  eelistatult   mahagon ,  mööblipolster  kaeti 
siidi ,  sameti  või  gobelääniga,  mustrimotiivid   pärinesid     rokokoo  ornamendivaramust,  tihti  kordus 
polstrikatte muster ka seinakatetes (tapisserii). 
Mööblimeistreid. Ch. Cressent (eriti pronksdekoor ja marketrii), vennad Martinid, A. R. Gaudreau, J. 
B. Tilliard 
Tuntumad nimelised stiilid rokokoos. 
Louis XV stiil e. Louis Quinze (pr.), Prantsuse kuninga Louis XV valitsemisajale (1715-74) iseloomulik 
rokokoostiil  sisekujunduses  ja  tarbekunstis.  Võrreldes  Louis  XIV  stiiliga  on  Louis  XV  stiil  pehmem, 
intiimsem  ja  naiselikum.    Ruumides  domineerivad  pastelsed  toonid,  ornamendis  eelistati  
taimornamenti, rokai, chinoiserie ja mereteemalisi  motiive . Mööblikunstis tulid kasutusele uut tüüpi 
istmed,  nt.  polsterdatud  selja-  ja  käetugedega  bergere,  kaheosaline  polsterdatud  toolist  ja  pingist  
koosnev   diivan   duchesse,    sirge  esikülje  ja   lahtiste   istmepatjadega  lai  diivan  markiis.  Värvidest 
eelistati pastelseid toone ja valget. 
 
 
Chippendale ’i  stiil.  Inglise  mööblikunstnik   Thomas   Chippendale'i  (1718-79)  järgi  nimetatud 
rokokoolik 18. saj. II poole mööblistiil. Iseloomulik chinoiserie motiivide kasutamine.  Stiilist on kõige 
tuntumad  cabriole-jalgade  ja  ažuursete  seljatugedega   toolid ,   materjalidest   eelistati   mahagoni .  C. 
koostas mööblinäidiste raamatu "The Gentelman and Cabinet-Maker's  Director " (1754).  
 
 
 
KLASSITSISM  
 
18. sajandi viimastel kümnenditel sai Euroopas valdavaks kunsti- ja arhitektuuristiiliks klassitsism, mis 
jõudis  ka  Ameerikasse  ja  kestis  u  19.  sajandi  30ndate  aastateni.  Klassitsismi  üheks   põhimõtteks   oli 
“üllas  ilu  ja  rahulik  suurus”.  Jäljendati  ideaalseks  peetavat  antiiki.  Klassitsismile   omaseid   jooni  on 
täheldatud  ka  varem:  nt  17.  sajandil  tuntakse  baroki  tasakaalukama  suunana  nn  vanaklassitsismi 
(Prantsusmaa,   Suurbritannia ).  Kõikehõlmavaks  kunstiliigiks  kujunes  klassitsism  aga  aastail   1760 –
1850. Klassitsismi jaguneb  tinglikult  kahte  suurde perioodi: 
   varaklassitsism  (1760–1800) 
   kõrgklassitsism  (1800–1830) 
5  Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
Erinevates  maades  jaguneb  klassitsism  perioodideks  erinevalt.  Kuna  Prantsusmaal,  Itaalias  ja 
Suurbritannias olid klassitsisminähud  ilmnenud  juba barokiajastul, nimetatakse seal  18. saj II poole ja 
19. saj alguse kunstistiili neoklassitsismiks, mis Prantsusmaal jagunevad järgmiselt: 
  Louis XVI stiil  1760–1790 
  direktooriumi stiil 1790–1800 
  ampiirstiil 1800–1830 (esineb ka Venemaal) 
Kuna  Inglismaal  barokkstiili  praktiliselt  ei  olnud,  siis  jätkus  seal  juba  17.  sajandil  väljakujunenud 
palladionismi  traditsioon,  mis  oma  olemuselt  oli  klassitsismile  väga   lähedane .  Varaklassitsismi  on 
nimetatud  ka  adamstiiliks  (arhitektidest   vendade   perenime  järgi).  Saksamaal   kandis   kerge  ja 
graatsiline varaklassitsism  zopf stiili nime. Ajastu ehitusmälestisi:  
  J. G. Soufflot,  Panteon  Pariisis (1755–92), 
  J. A. Gabriel, Concorde’i väljak Pariisis (1757) 
  J. A. Gabriel, Väike Trianon  Versailles ’is (1762) 
  R. Adam, Adelphi maja Londonis (1768–1772) 
  C. Langhans, Brandenburgi  väravad  Berliinis (18. saj lõpp), 
  J. F. Chalgrin, Triumfikaar  Pariisis (1806), 
  B. Vignon, Madeleine ’I kirik Pariisis (1806–1842) 
  K. F. Schinkel , Vana  muuseum  Berliinis (1822–28) 
  K. F. Schinkel, Teatrihoone Berliinis (1818–1819)  
  L. von  Klenze , Glüptoteek Münchenis (1840. aastad) 
  W. Wilkins, Londoni Rahvusgalerii ( 1832 )  
  W. Thornton, (projekt) Kapitooliumihoone  Washingtonis (alust. 1793, lõpet. 1903). 
  A Rinaldi, Marmorpalee Peterburis  
  C. Rossi , Klassitsistlikud ehitised Peterburis (19. saj I kolmandik)  
  L. Engel,  Toomkirik  Helsingis (1830-1850) 
Ehitustüübid:  sakraalhooned,  (eeskätt  kuppelkirik),  teatrihooned,  muuseumihooned,  seltsimajad, 
mitmeotstarbelised 
haldushooned; 
lossid, 
mõisamajad, 
pargipaviljonid. 
Linnamajad. 
Ehitusmaterjalid: kivi, telliskivi,  malm . Hakati valmistama kunstmarmorit.                  
  
Ehitustehnika:  täiustus  eelnevate  perioodide  ehitustehnika,  Üha  rohkem  võeti  kasutusele 
metalltarindeid, töötati välja paindtalateooria, alustati valtsprofiilide tootmist. 
 Klassitsistliku  arhitektuuri  ehitised  olid  sümmeetrilised,  suurte  siledate  seinapindadega  hooned, 
mida  iseloomustasid   massiivne    terviklikkus ,  üksikosade  selge  piiritletus  ja  horisontaalne  liigendus. 
Varaklassitsismis säilisid küll veel barokk-  ja rokokooarhitektuurile omased detailid, aga nad allutati 
kindlale süsteemile ja sümmeetriale.  Üks peamisi tunnuseid klassitsistlikus arhitektuuris on sammas. 
Fassaadide  ilmestamiseks  kasutati    sammaste  rühmi,  mis  moodustasid  fassaadi   keskele   kas 
etteulatuva  sammasportikuse,  meenutades  sellega  kreeka  templi  esikülge,  või  fassaadipinnalt 
taanduva sammaslodža. Kasutati ka poolsambaid ja pilastreid, skulptuurset dekoori. Reljeefid katsid 
fassaadide  kohal  asetsevaid  viile.  Ümarskulptuurid   seintel   olid  paigutatud  niššidesse  range  jaotuse 
alusel.  Meelisvormiks    (eriti  sakraalhoonetel)  kujunes  hoone  keskosa  kohale  ehitatud   kuppel , 
lemmikelemendiks  portikus . Sakraalhooned loodi tsentraalehitistena, neid krooniv kuppel meenutas 
antiikset  sammastega  ümbritsetud  ümartemplit.    Muuseumihoonete   ehitamisel   juhinduti  kreeka 
templiarhitektuurist.  Antiikaja  templiarhitektuur  oli  nii  mõnigi  kord  eeskujuks  ka  sakraalehituste 
loomisel,  eriti  kõrgklassitsismis,  kus  taotleti  vormide  lakoonilisust,  proportsioonide  harmooniat  ja 
monumentaalsust.  Lossiehitusel  lähtuti  klassitsismile  omastest  selgetest  ja  rahulikest   vormidest . 
Pargiarhitektuuris kujunes välja maastikuline e inglise stiilis park. 
 
 Sisekujundus. Klassitsismile omane sirgjoon hakkas välja tõrjuma rokokoo keerukaid vorme, hüljati 
6  Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
illusionistlikud taotlused, sellele eelistati puhast valget seinapinda ja siledat  lage , mille  nurkades  või 
äärtes võis olla  stukkdekoor ,  keskkohta märkis stukkrosett. Ruumid olid suured, trepikäigud avarad. 
Ruume paigutati anfilaadsüsteemis, mis andis võimaluse läbi maja näha avarat ruumide perspektiivi; 
Koridorsüsteemis  paigutati  kahele  poole  hoonet  pikuti  läbivat  koridori   ühesuurused   ruumid 
üksteisega vastakuti. Taolist ruumide paigutust harrastati ühiskondlikes hoonetes. 
Seinte  kujunduses  säilis  varaklassitsismis  jaotus  paneelidega,  ornamentaalne  raamistus  kadus 
järkjärgult  ning  seinu  hakati  liigendama      seinapinnast  pisut   ettepoole   ulatuvate   nelinurkse  
läbilõikega  poolsammaste  ja    pilastritega  Poolsambad  ja  sambad  olid  olulised  ka  ruumi  jaotamisel.  
Tüüpilised  kaunistused  olid  reljeefsed  lilledest  või  lehtedest  vanikud-  girlandid  ning  kunstipäraselt 
kokkuseotud   relvadest   trofeekimbud.  Hakati  valmistama  ja  kasutama    kunstmarmorit  interjööri 
kujundamise  juures.    Tekstiili  kasutamine  oli  varaklassitsistlikus  ruumis  pigem   tagasihoidlik   kui 
rikkalik.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Klassitsistliku  arhitektuuri  hilisemat  ajajärku,.  mida  mõnel  maal  ampiirstiiliks  nimetatakse, 
iseloomustab  esinduslikkuse  ja  suursugususe  taotlus.  See    pidulik,  majesteetlik,  sõjalis-triumfaalne 
stiil  jäljendas   Rooma   impeeriumi  suursugusust  ja  uhkust.  Interjööri  disainis  kasutati  rikkalikult 
sõjaembleemide  motiive.  Vormid  olid  massiivsed  ja  lihtsustatud,   rõhutati   monumentaalsust.  Tihti 
olid   siseruumid   küll  monumentaalsed  ja  suursugused,  kuid  valgusvaesed,  sest  suurt  seinapinda 
rõhutades tuli ohvriks tuua aknad. Esindusruumid olid tavaliselt  avarad ja sammastega liigendatud. 
Seinapind oli sageli ühevärviline ning selle  ülemist  osa kaunistas stukkornament. 
 
 
Ampiirstiil  minetas  varaklassitsistliku  vaoshoituse  ning  ületas  oma  toreduselt  kõik  eelnenu. 
Luksuslikkus  saavutati  range  sümmeetria  järgimisega,  mida  täiendati  raskepärase  mööbli  ja 
intensiivsete  värvitoonidega.  Seinu  liigendati  endiselt  sammaste  ja  pilastritega,  sammaste-pilastrite 
vahe aga kaeti kas ehtsate või seinale maalitud drapeeringutega. Rikkalikult drapeeritud   tekstiilide  
valik  ja  nende   oskuslik   kasutamine  suurendas  ruumide  suursugusust  ja majesteetlikkust.  Põrandaid 
kattis  geomeetriline  muster,   lagi   oli  valge,  seintelt  üleminek  uks   karniis ,    nurkades  ornament.  
Kasutati ka seinamaale ja niššidesse paigutatud skulptuure. Lahutamatuks osaks olid peeglid, suured 
vaasid   ja   lühtrid .  Kogu  interjöörist  õhkus  vastu   toretsev    rangus   ja  korrapärasus.  Lihtsamates 
ruumides  ja  linnakodanike  kodudes  hakati  seinu   katma   paberist  tapeediga,  mis  on  hästi  jälgitav 
biidermeieris.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Biidermeierlik  sisekujundus  järgis  klassitsismi:  seinad  värviti  heledaks,  tihti  kasutati  tapeeti,  millel 
tagasihoidlik lillmuster. Seinad võisid olla jagatud ka kaheks – alaosa e. lambrii oli oli kaetud heledaks 
värvitud  puupaneeliga,  ülevalpool  kasutati  tapeeti.  Seintele  armastati  riputada  väikeseformaadilisi 
maale, miniatuurseid  portreid.  Lagi oli valge,  keskse  valgusti   jaoks  stukkrosett. Ruumi  täiendas  ahi. 
Aknad  olid  kardinatega,  aknalauad  võrdlemisi  suured.  Aknalähedane  pind  oli  valguse  tõttu  kõige 
enam hinnatud.  
Sisekujundajaid: P. Fontaine , Ch. Perrier, G. Bennemann 
Värvid. Varaklassitsismis heledad, rahulikud toonid - kollane, kahvaturoosa, kahvatusinine kooskõlas 
valgega.  Ampiirstiilis  eelistati  Napoleoni  lemmikvärve:  nn   Pompeji   punast,  Egiptusele  viitavat 
intensiivset 
lapis 
lazuli 
sinist , 
tumedat 
sidrunkollast, 
valget 
ja 
kulda. 
Ornament.    Klassitsistliku   ornamendi   motiivid  olid  otseselt  sõltusid  kreeka  ja   rooma   eeskujudest 
Levinumate  motiividena  kasutati    hammaslõiget,  paletti,  meandrit,  munavööti,  helmisnööri  jne. 
Armastati  rippuva  rätiku  ja  vaniku  motiive.  sageli  kasutati  ka  valgest  stukist  trofeekimpu  (lipud, 
mõõgad, hellebardid, kahurid, kiivrid  , viljaannid,  muusikariistad  jne.). 
7  Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 
 
 
Mööbel. Varaklassitsismi mööblile on iseloomulikud lihtsad ja  ranged  vormid, kreeka traditsioonide 
poole pöördumine. Korpusmööbli esemed  lihtsate  vormidega, sirgete, tihti kanneleeritud  jalgadega, 
kappide  karniise toetasid sambad või pilastrid.  Toolide  jalad  sirged  või kergelt  väljapoole kaardus, 
toolide  seljatoed  ažuursed;  nikerdatud    ornamendi    meelisvorme  oli   romb ,  kasutati  ka 
antiikarhitektuurist  ning  egiptuse  ehituskunstist  pärinevaid  detaile  –  pärga,  kilpi,  sfinkse,  grifoone, 
palmetti.  Varaklassitsismi  istemööbli  puitosad  värviti  sageli  valgeks,  seda  ilmestas    tagasihoidlik 
kullatis.  Polstri  kattematerjaliks  oli  romantiliste  lillevanikutega  kirjatud    gobelään  ja     siid .  Palju  oli 
mitmesuguseid laudu, Direktooriumi aegne mööbel muutus veelgi rangemaks, ornamendis, mis tihti 
valmistati  papjeemašeest, kasutati   egiptuse  ja   etruski   motiive.  Ilmus  uusi    lamamismööbli tüüpe  – 
päevakušett  meridienne,  uut  tüüpi  voodiks  oli  üleni  baldahhiiniga  kaetud    nn.  gondolvoodi,  levisid 
kaarduvate  otstega  raudvoodid.  Ampiirmööblis  eelistati  suuri  poleeritud  pindu,  mida  kaunistasid 
kuldsed  ornamendid. Mööbli kujundamisel kasutati egiptusepäraseid või muid antiikseid motiive. Nii 
võis näiteks  lauajalg  lõppeda küünistega loomakäpaga. Voodi asetati küljega vastu seina, nii et koos 
telkbaldahhiiniga  moodustas  see  midagi  välitelgi  taolist.  Korpusmööblist  kuulus  esikoht  sekretärile, 
laudadest  kujunes  eelistatuimaks  konsoollaud.  Levis  Rooma  keisririigi  mööbli  jäljendamine. 
Biidermeierlikus  mööblikunstis  suudeti  ampiirmööbli  vormivõtteid  kasutades  luua  funktsionaalne 
mööbel.  Suurt  tähelepanu  pöörati  istemööblile,  mis  ampiirmööbliga  võrreldes  oli  kergem  ja 
elegantsem.  Polsterdatud  istemööbel  kaeti  erksa  lillemustrilise  või  triibulise  kangaga. 
Kangamaterjalidena kasutati sitsi , villast, siidi. Lauad olid ümmarguse plaadiga, keskne lauajalg lõppes 
tripoodiga.  Korpusmööblist  levisid  kõige  enam  kapid,  lihtsad  ja   funktsionaalsed   riidekapid  ning 
esinduslikud kapid:   intarsia  ja lakkmaalingutega kaunistatud kirjutuskapp ja vitriinkapp lauahõbeda 
eksponeerimiseks.  Kummutid  olid  madalate  sirgete  jalgadega.  Elutoa  uhkuseks  kujunes  aga 
muusikariist – paljude kaunistustega spinett (väike klavessiin). 
Mööblimeistreid:  J.  F.  Oeben,  R.  Dubois,  G.   Jacob ,  F.  H.  Jacob  Desmatter,  Mööblijooniseid  tegi  ka 
maalikunstnik  J. L. David. 
Biidermeieri  ajal  rajati  esimesed  tuntud  mööblitööstused  nt.    Joseph  Danhauseri  firma  Viinis. 
Sealsamas alustas oma tegevust ka Michael  Thonet . 
 
  
 
Tuntuimad stiilid klassitsismis 
 
Louis XVI stiil. Prantsuse kuninga Louis XVI valitsemisajale (1774-92) iseloomulik varaklassitsistlik stiil 
sisekujunduses  ja  tarbekunstis.  Domineeriv oli vormide  sümmeetria,  antiigi mõjutused,  klassitsistlik 
ornament ning külmad värvid. 
Zopfstiil  (