Tõde ja õigus (0)

Tõde ja õigus I osa Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. 
sajandist kuni Esimese maailmasõjani(1914-1918).  Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust 
sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes.  «Tõde ja õigus» 
on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks 
enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane. Tegelased: - Pearu (Murakas) - Andrese kiuslik naaber – tagapere - Andres (Paas) - Vargamäe uus elanik- eespere - Krõõt - Anderese naine, hell, heleda häälega, sureb suure koormuse tõttu, peale neljanda lapse (poja-
Andrese) sündi, kolm tütart ka- Liisi ja Maret ja Anni - Juss - sulane, Mari mees, tapab end kuna Mari ei tule koj ja tegeleb koguaeg Andrese lastega - Mari - teenijatüdruk, Jussi naine, neil oli kaks last (Juku ja Kata), Andrese tulevane naine, neil oli 
kaks poega (Indrek ja Ants)  - Mart(Matu) - Andrese karjapoeg, lõhkus kraavi tammesid - Sauna Madis - Andrese abiline - Karja- Eedi- - Kaarel- Tagapere sulane, kõige tugevam enne Andrese tulekut - Mai- tagapere tüdruk, armastasid Kaarliga teineteist - Kaie- uus teenijatüdruk, kui Juss ja Mari lapse said; 30a, tuima näoga ja tuhakarva juustega, Krõõdal 
ta ei meeldinud kuna ta oli vana jal lastel polnud temaga tore - Sauna Jaagup- uus sulane peale Jussi surma - Põlluotsa Roosi- Jaagupi salajane armuke, kuid tal oli veel teisigi - Leena (talutüdruk)- talle meeldis Jaagup kuid see ei pannud teda tähelegi - Sauna Miina- lahkub kuna jaagup oli teinud ta rasedaks - Laulu-Lullu- tegi Andresest ja Marist laulu, et and olid juba enne oma kaaslaste surma üksteise vastu 
huvi tundnud - Aaseme ja Hundipalu rahvas - Hundipalu Tiit- Indreku ristiisa - Karjapoiss Atu- Liisile ja Maretile meeldis temaga mängida - Oru(Pearu) poisid (Karla ja Joosep)- Liisi ja Maret tegid nendega kaupa - rätsep Taari- Pearu polnud rahul oma pükstega ja lubas uue rätsepa otsida - vana Jaska – Kassiarult, tal suri talvel kuus last, ellu jäi vaid tütar Maali  - Kingu Priit-  naist ega ka lapsi polnud - Riia-(Pearul) madal ja matsakas plika, kes karjas käis - Liisi ja Joosep- neist sai paar ja nad lahkusid Vargamäelt Õnnetu talv: Jaska peres suri kokku 6 last, alles jäi üks tüdruk- Maali. Haigeks jäid lapsed Orul (tütar ja poeg-
väiksemad) , Hundipalul, Ämmasool ja Raval. Ühel pühapäeval maeti kokku 8 last. Andresel suri tütar Anni ja
Maril mõlemad lapsed- Juku ja Kata. Nii ei jäänudki Jussist ühtegi last enam Vargamäele. Kõik lapsed surid 
kurguhaigusesse. I osa väga põhjalik kokkuvõte https://abimaterjalid.blogspot.com/2012/11/tammsaare-tode-ja-oigus-i-osa-
kokkuvote-pohjalik.html 


I osa lühem kokkuvõte http://meeldiblugeda.blogspot.com/2017/11/tode-ja-oigus-ahtammsaare-1926-
tode-ja.html  II osa- https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II V osa raamat https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_V  V osa https://abimaterjalid.blogspot.com/2012/10/a-h-tammsaare-tode-ja-oigus-v-pohjalik.html  Talus elavad nüüd Maret Sassiga (see tisler kellega abiellus) ja nende lapsed Elli ja Oskar. Vana-Andres elab saunas,
Indrek läheb ka sauna. Indrek hakkab kõige unustamiseks tööd rabama, tehes sellega endale liiga. Nad hakkavad 
jõge/kraavi süvendama ja puhastama. See on Vana-Andrese elu suurhetk.  Vahepeal aga ilmub uuesti välja Indreku teenija linnast - Tiina. Too on härra järele igatsema hakanud, kuid 
tegelikult ei teadnud ta miks ta Vargamäele tuli. Kuid järgmine kord tuli ta jäädavalt linnast ära, ta oli juba varem 
kurtnud, et ta ei saa linnas vanaprouaga läbi ja tuli sealt lihtsalt ära. Tiina rääkis end Maretile tüdrukuks.  Alguses on nad Elliga suured sõbrad, kuid Ellis tekib vimm Tiina vastu, kuna Oskar ei taha enam temaga niiväga 
olla vaid tahab Tiina pärast rohkem kodus olla. Siis tuleb Eesperre uus sulane - Ott, kes on spordimees ja muidu-
mees, paras niisama-praalija. Tema vaated elule on sootuks erinevad tavapärasest Vargamäe-mõtteviisist ja Oskarile 
ta eriti ei meeldi. Eriti kui Ott nii tüdrukuid taga hakkab ajama. Noormehed lähevad koguni kaklema, kuni Sass neid 
lahutab, Elli valetab Oti puhtaks. Tiina räägib pärast Sassile tõde. Elli on Otti armunud. Tiinat on aga Elli sootuks 
vihkama hakanud. Tiina on hakanud rääkima teise pere Eediga(poiss).  Tegelikult on nii Oru Pearu kui Karla (noorperemees Orul) kohapärija pärast üsna mures, sest ainus poisslaps on 
Eedi. Pearul aga plaanib poisid panna kellelegi last tegema, et panna tema peremeheks. Kuid Karla ei taha oma 
viljatut naist petta. Kui aga pärijat ei saa, lubab Pearu koha anda Joosepi perele. Elli suurimaks probleemiks saab see, et on väga raske Otti ööseks enda juurde saada, kui vanemad kõrvaltoas 
magavad. Noorte sepitsused lähevad nurja, küll Mareti või Tiina tõttu. Kuigi Maret varem Tiinat kuigi palju 
usaldanud ei ole, saab siis temast perenaisele tubli abiline Elli ohjes hoidmisel. Ott pole viitsinud oodata Elli järele ja on sõlminud lähemaid suhteid Oru tüdrukute, Juuli ja Helenega. Juuliga jõuab 
Ott päris kaugele ja tollest saab päris sobiv aseaine Mäe peretütrele. Kui Juuli jääb rasedaks ja Ott ei taha tollest 
enam eriti midagi kuulda. Viimasel korral, kui Ott püüdis Ellile ligi pääseda, sa ta isegi aknast sisse, aga Tiina ärkas 
üles ja hakkas paaniliselt karjuma, äratades Mareti ja Sassi üles, niiet Ott pidi põgenema. Peale seda läks Ott viimast
korda Orule ja peale Juuliga tülitsemist avastas aida tagant Eedi, kes automaatselt peksa sai - keelekandmise eest. 
Järgmisel hommikul ütleb Sass talle koha üles ja peale veidikest praalimist Ott lähebki. Mõne aja pärast kuuldakse 
pauku ja leitakse Ott surnult. Ja Eedi on teadmata kadunud.  Pearu püüdis veel enne surma, kohta Joosepi nimele kirjutada, aga Karla naine - Ida veenab ta ümber. Vahetult enne 
seda käidi Andrest kutsumas Pearu surivoodile, et need lõpuks ära lepiks (tegelikult oli  Pearu oma hingeõnnistuse 
pärast mures). Kuid Andres ei läinud, kanguse pärast ei läinud, tundes ehk isegi kerget rõõmu selle üle, et elab oma 
tõe ja õigusega siiski Pearust kauem, kuigi enamasti ta ainult andus elule kui sellisele ja nautis seda, et võis lubada 
endale ka selliste asjade tegemist, mis polnud otseselt vajalikud. Indrek viib Andrese jõe edenemist vaatama kui tolle eluunistuse täitumist. Tagasiteel peab Indrek isa seljas kandma, 
nii väetiks on too jäänud. Nad puhkavad ühes küünis, kuid Andres ei ärka enam. Indrek kannab isa koju ja matused 
tulevad toredad, isegi Oru rahvas kutsutakse. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel. Peale matuseid otsustas Tiina Vargamäelt lahkuda, Indreku pärast. Kuid teel räägib ta Maretile ära, et armastab 
ainult Indrekut ja sellepärast Oskariga abielluda ei saa, ja Indrekut aga sellepärast et too tegi ta vigased jalad terveks 
ja lubas Tiina naiseks võtta, kui ta suureks kasvab. Naised lähevad tagasi sauna, kus Tiina Indrekule kõik ära räägib. 
Ja Indrek ei oska Tiinaga muud peale hakata kui sauna jätta. 


Lõpusõnad: “ Ja ta (Indrek) pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt 
alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle 
esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.” Romaani osadest: http://sinkandus36.pbworks.com/w/file/fetch/103277319/6.%20T%20ja
%20%C3%B5%20anal%C3%BC%C3%BCs.pdf   I köide- inimese võitlus maaga. AHT: ideeks on Vargamäe, vargamäelaste 
võitlus Vargamäega. Kahe eluhoiaku vastasseis: Andres – Pearu. Mäe Andrese 
eetiline imperatiiv: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. I köite 
vahetuks kunstiliseks ruumiks on küll talud, kirik, kõrts, kuid resonantsruumiks kogu
inimkonna ajalugu. II köide- inimese võitlus jumalaga. Peategelaseks Indrek Paas. Käsitletakse 
Indreku õpiaastaid Mauruse gümnaasiumis (Hugo Treffneri gümnaasium). 
Romaanitüübilt on see köide arenguromaan: jälgitakse Indreku arengulugu, tema 
isiksuse kujunemist, tema suhteid jumalaga. Kodust on kaasa saadud Andrese 
vanatestamentlik karm jumal. Indreku arengut mõjutavad gümnaasiumisse 
tungivad modernsed ideed, inimesed, kellega ta koolis või väljaspool seda kokku 
puutub. Oskuslikult on edasi antud üldine atmosfäär koolis. Sündmustik on 
mitmekesine ja vaheldusrikas: palju on koomilisi stseene ja veidrikest õpetajaid, 
kuid ei puudu ka traagika (Indreku esimene suur armastus Ramilda – surmava 
Erose motiiv). Tõeotsijast Indrekule on vastandatud kooli direktor Maurus, 
tsaarimeelne ja jumalakartlik, kuid samas iseenesele vasturääkiv ja -tegutsev 
karakter, kes juhindub kõige enam siiski hetkeolukorrast. Ka tema valetab nagu 
Pearugi, kuid teeb seda mitte enese, vaid kooli vajadustele mõeldes. Köide lõpeb 
konfliktiga Indreku ja Mauruse vahel. Indrek avaldab kooli ajakirjas jumalat 
eitava artikli ja Maurus heidab ta koolist välja. Lõpustseenis tunnistab Indrek taas 
jumala olemasolu, et anda tervenemislootust käimisvõimetule Tiinale. Indrek küll 
tapab jumala, ent jumal tuletab end talle meelde juba samal õhtul. III köide- Inimene vastamisi iseenda loodud ühiskonnaga. Teos kajastab 
1905. aasta sündmusi. Kujutatakse streiki ja miitinguid Tallinnas, revolutsiooni 
toetavate noorte siirdumist maale, mõisate põletamist, karistussalkade tegevust. 
Ülestõusu nähakse Indreku silme läbi, ta jääbki eelkõige vaatlejaks. Ka teda 
haaravad suured ideed ja üllad eesmärgid, kuid nähes kaaslaste egoistlikke ja 
proosalisi huvisid, vallapääsenud anarhiat, mõisate mõttetut rüüstamist, astub ta 
eemale. Kannataja pole kunagi süüdi, sest vägivallal pole kunagi õigus. Ka 
vargamäelased ei jää sündmusist puutumatuiks. Karistussalklased lasevad maha 
Indreku venna Antsu ja annavad vanale Andresele ihunuhtlust. Häbistatud ja 
meeleheitel Andres neab ära oma jumala. Teoses on veel üks oluline probleem: 
roima ja halastuse vahekorra küsimus. Vargamäe Mari elu jõuab lõpule. 
Tema viimased päevad on piina- ja valurohked: haige on nii hing kui ka keha. Tulles 
vastu ema palvele ja suutmata näha tema kannatusi, annab Indrek Marile surmava
rohuannuse. Sellega suurendab ta oma süükoormat, ehkki teda ajendas halastus.  IV köide - Inimese võitlus inimesega või iseendaga. Indreku abielu lugu, 
psühholoogiline romaan. Tegevus toimub 1920. aastate Eestis. Indreku naine Karin 
pärineb tõusikkodanlikust perest. Tema isa, kaupmees Vesiroos, on rikastunud sõja 


ajal spekuleerimisega. Indreku ja Karini abieludraama ongi kahe maailma 
kokkupõrge. Kuidas nad ka ei püüaks, ei suuda nad ikkagi teineteist mõista, vaid 
teevad üha rohkem haiget. Ikka teeme kõige enam haiget neile, keda me kõige 
rohkem armastame. Indrek on mõtisklev, kinnine, aus, tugeva õiglustundega
natuur, kuid halb psühholoog: ta ei suuda naisele selgitada oma 
väärtushinnanguid, oma iroonia põhjust seltskonna suhtes. Karin on aga 
energiline ja tegevust otsiv naine, ta vajab teravaid elamusi ja armastust. 
Kuna abikaasa ise neid talle ei paku, püüab Karin teda selleks sundida, soovides 
äratada armukadedust. Nii liigub abielu üha kindlamalt purunemise suunas, ehkki 
abikaasad tegelikult teineteist armastavad. Indreku-Karini konflikt lõpeb traagiliselt. 
Afektiseisundis tulistab Indrek Karinit. Pärast kohtuprotsessi, milles Indrek vastu 
tema enese tahtmist ja ootust õigeks mõistetakse, saab Karin trammi all surma. 
Indrek jõuab sügavasse sisekriisi, ummikseisu, millest võib väljuda üksnes täiesti 
uuena või milles võib lõplikult murduda. Selle abieludraama tausta moodustab 
tõusikkodanlaste seltskond, kelle kultuuritust, kasumiiha, intriige ja naudinguhimu 
AHT väga satiiriliselt kujutab. Karakterikujutuse poolest kerkivad sellest 
seltskonnast eriti esile Köögertalid ja Itamid. Indreku ja kodanlaste vastasseis ei 
kujuta endast aga midagi muud kui igavest vaimu ja võimu konflikti. (AHT ise jäi 
alati puhta vaimu esindajaks, teda võib pidada üheks kõige sirgema selgrooga eesti 
kirjanikuks üldse.) Karini puhul on tegemist AHT kõige sügavama sissevaatega naise
psüühikasse.  V köide Tegevuspaigaks on taas Vargamäe. Olles kaudselt süüdi Karini surmas, 
tuleb Indrek siia „sunnitööle”, et töös lunastust leida ja hinges rahu saada. Ta 
hakkab soos kraavi kaevama, jätkates Sauna-Madise tööd. Andres ja Pearu on 
jõudnud eluõhtusse. Pearu peab endiselt rehnutti, kuidas naabertalust üle olla ja 
endale õiget pärijat saada. Andres elab nüüd Vargamäe saunas, talu on ta jätnud 
Maretile. Andrese armastust töö vastu pole tema lapsed edasi viinud, nende 
jaoks on töö kohustus. Andrest vaevab küsimus, kumb on õigemini elanud, kas 
tema või Pearu. Kuna enne surma näeb ta oma unistuste teostumist – Indreku 
eestvõttel süvendatakse Vargamäe jõgi –, siis lastakse tal surra teadmises, et 
tema võitlus on olnud õige. Üks suur arengujärk Eestimaa ajaloos on lõppenud. 
Lahenduseni jõuab ka pentaloogia tegeliku peategelase Indreku lugu: epopöa 
lõpustseenis läheb Indrek ühes Tiinaga alla samalt Vargamäe väljamäelt, 
mida mööda kord Andres ja Krõõt Vargamäele tulid. Ring on täis, aeg otsast alata. 
Romaani viies köide on suuresti nostalgiline: Vargamäe paremad päevad on 
möödas, sest muutunud on inimesed ja eluviis. Vargamäega toimunud muutus 
kajastab siiski üldisemat ja väga olulist muutust inimkultuuri ajaloos. Füüsiline 
jõud ja talupojaelu annab maad vaimseile pingutusile. Nähes muutunud Vargamäed,
mõistab Indrek, et miski maailmas ei püsi muutumatuna, tema ettekujutus 
Vargamäest osutus illusiooniks. Ent hiljem jõuab Indrek tõdemuseni, et 
mälestustelgi on oma väärtus. Lapsepõlvemaa on eriline just seetõttu, et 
sisaldab midagi, mida enam pole, sisaldab 7 inimese kujutlust ajast, mil ta oli 
teistsugune. „Kogu elu polegi muud kui mälestus või mälestuste mälestus.“


Tegelased http://sinkandus36.pbworks.com/w/file/fetch/103277319/6.%20T%20ja%20%C3%B5%20anal
%C3%BC%C3%BCs.pdf Andres Paas – monumentaalsemaid kujusid eesti kirjanduses. Ürgeestilik vaimu- ja
hingelaad, kus olulisel kohal on inimese suhe maaga. Andrese elueesmärgiks on 
talu kordaseadmine, et seda siis lastele pärandada. Andrese armastus maa 
vastu on looja armastus. Kuna Andres tahab maad vormida oma tahte järgi, 
kujuneb tema armastusest võitlus. Armastus maa vastu jätab Andrese elus varju 
kõik muu – naise, pere, lõpuks ka lihtsa inimlikkuse – ja elu Vargamäel ei kujune 
õnnelikuks (Krõõt sureb, Mari kannatab, Andres aga vaikib, muutub karmiks, 
kinniseks ja raskemeelseks peremeheks, kes ei salli naeru ega kergemeelsust, kes 
nuhtleb naist ja kelle eest hoiavad kõrvale lapse). Pearu kõrval unustab ta peagi 
tõe, ajades taga vaid oma õigust, oma kasu, nii et põhiküsimuseks saab see, kas
peale jääb Andres või Pearu, mitte see, mis on tõde või õigus. Piiblistki ei 
otsi Andres mitte lohutust, vaid õigustust oma tegudele. Pearu Murakas – psühholoogilises plaanis üks keerulisemaid tegelasi. Tema 
loomuse ulatus on väga lai. Teda valdab pinnatuse tunne, kaduvikuhirm, seetõttu 
võtab ta elu nagu mängu, millel polegi mingit väärtust peale mängimise enese – 
võrdleb Vargamäed kaardilauaga. Mõneti mängib Pearu Andrese kõrval triksteri 
rolli (on müütiline tegelaskuju, kes teeb tempe, kavaldab, rikub häid kombeid, 
petab ja saab ise petta, leiutab uusi asju ja võtab osa kultuuri või kogu maailma 
loomisest). Tema hinge heledamat poolt paljastab kiindumus Krõõdasse. 
Teadmine Krõõda ligiolust paneb Pearu Andresega jõudu katsuma. Elu lõpul saab 
Pearu peamiseks mureks leida oma soo jätkaja, vääriline järglane. See annaks 
tema elule õigustuse. Indrek – romaani kui terviku peategelane. Kannab eesti haritlase saatust. Tema 
kaudu realiseerub romaani tsüklilise arengu idee. Kõige autorlikum tegelane. 
Ühel hetkel asetub Indrek Kristuse rolli. Enda huvisid ja põhimõtteid unustav 
halastus pakub talle elu kirkamaid hetki. Indreku terav tundlikkus muudab ta 
vastuvõtlikuks süütundele, mille ta enda kanda võtab. Alles pärast vabatahtlikku 
sunnitööd Vargamäe kraavides romaani viiendas osas ning kõike trotsiva 
armastusega kokku puutudes julgeb ta lõpuks ka endale andestada 


Juss – tema käitumist juhib stresside kuhjumine, mis surub inimese vastu seina. 
Andrese – Jussi suhe, suuruse ja tühisuse vahekord; Juss elusana ja pärast oma 
surma varjuna Vargamäe kohal.  Sauna-Madis – filosoof ja diplomaat saunamehe vammuses (Andrese 
saunamees, kelle saun asus Pearu maa peal). Sõnastab ühe esimese osa 
olulisemaid ideid Vargamäest, jumalast ja Andresest. Hr. Maurus – kasvab ajajärgu ja kultuurisituatsiooni sümboliks. Vaatamata kõigele 
pidas eesti poiste kooli venestamise tingimustes, olles ise samas saksameelne. 
Seesmiselt lõhestunud karakter.  Tammsaare naistegelased vastanduvad meestele. Tõe ja õiguse asemel 
väärtustavad nad headust ja armastust. Nad mõistavad sageli elamise lihtsat 
kunsti ning on võimelised ennastunustavalt armastama.  Krõõt ja Mari – nad ühtekokku annavad eesti naise koondportree. Krõõt – igavese 
naiselikkuse eesti variatsioon. Nukrus. „hele hääl”, nukrad silmad. Temas on erilist 
helgust ja kannatlikkust. Krõõda pealt peegelduvad Pearu ja Andrese puudused. 
Krõõt paneb Pearu häbenema oma tühja kemplemist. Ta on Pearu ja Andrese 
vaheliste pingete allikas, kuna Pearu tahab talle oma kangust tõestada. Mari – 
kõike unustava ema kujund. Hääletu armastuse, kõikevõitva kohusetunde kehastus.
Kannab endaga süü- ja patukoormat. Kannatab vaikides. Maret ja Liisi – meeste ülemvõimule vastu astuvad naised. Maret on abielus 
Sassi võrdväärne partner, lihtne naine. Eelmine naiste põlvkond elas mehe 
valitsemise all. Ramilda-Miralda ja Karin – tabamatu naiselik veetlus. Mõlemad on 
ohvrinõudjad armastuses, aga samal ajal ka ise ohvrid. Surmava Erose motiiv. Tiina – kannab romaanis sootuks erilist rolli. Ta seisaks nagu väljaspool „Tõe ja 
õiguse” tegelaste süsteemi, tõstes kõik realismi mõõtmetest kõrgemale. Pühendab 
end jäägitult Indrekule. Tiina külvab segadust. Ta tahab ainult head, temas pole 
vähimatki kurjust, ometi sünnitab tema isetu käitumine ja püüd kõigile meeldida 
konflikte ja intriige. Tiina tahab olla aus, ent tõde häbenedes valetab ja vassib aina 
rohkem. Nii satub ta vaatamata lihtsusele ja headusele Vargamäel keerulistesse 
olukordadesse.