Konspekt - 10. klass (9)

1. Mõisted, tähtsamad harud, meetodid.
Mõisted:

• Psühholoogia on teadus, mis uurib inimese (ja loomade) hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldumise viise. Tuleneb vanakreeka sõnadest psyche (hing/vaim) ja logos (õpetus). Seega on psühholoogia hingeteadus või vaimuõpetus.
  
• Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist. Selle all mõeldakse organismi sisemuses toimuvad vaimseid ja hingelisi protsessie , nagu mõtlemine, viha jne. Psüühika ülesanne on organismi teavitamine ümbritsevast maailmast toimuvast.
  
• Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest.
  
• Alateadvus on psüühika teadvustamatus.
  
• Eneseteadvus on üks teadvuse vorm – teadlik olemine ja arusaamine iseendast
  

Tähtsamad harud (20. saj toimus massiline harunemine ):

• Üldpsühholoogia – uurib täiskasvanud ja terve inimese vaimseid protsesse ja käitumist.
  
• Sotsiaalpsühholoogia – uurib inimese käitumist ja viibimist gruppides.
  
• Arengupsühholoogia – uurib ealiselt erinevate inimeste käitumist (lapsepõlvest kõrge eani).
  
• Keskkonnapsühholoogia – uurib ümbritseva keskkonna mõju inimese psüühikale ja käitumisele.
  
• Differentsiaalpsühholoogia – uurib inimeste omavahelisi erinevusi.
  
• On veel ka teisi harusid, nagu lastepsühh., meditsiinipsühh., pedagoogiline psühh. jne.
  

Meetodid:

• Kasutatavam on eksperiment ehk katsetamine, kus katsete abil muudetakse tegureid ja kontrollitakse hüpoteeside ning teooriate vettpidavust. Püütakse leida oletusi, miks üks asi on toimunud, tehakse katsed ja järeldused.
  
• Kirjeldav meetod – alati uurimusliku töö osa.
  
• Testid – isiksusküsimustikud ja võimete testid. Need ei ole määrava väärtusega.
  
• Vaatlus – sihipärane jälgimine, et kirjeldada ning üldistada. Introspektsioon ehk enesevaatlus on väga subjektiivne.
  
• Küsitlus – jäik küsimustik, aga saab testida palju inimesi korraga.
  
• Juhtumi analüüs – võib olla konkreetne ja individuaalne, ei pruugi olla üldine. Tehakse oletusi ja uuritakse.
  
• Korrelatsioonuuring – kas kaks või rohkem nähtst on omavahel seotud -1(min)1(max). Näiteks korrelatsioon 0,3 on juba tuntav. Korrelatsioon ei ole põhjuslikkus seoses!
  

2. Psühholoogia Vanas-Kreekas. Natuurfilosoofid. Platon . Aristoteles : Lääs ja Ida.
Psühholoogia eraldub Ida ja Lääne psühholoogiaks.

• Lääne psühholoogia on umbisikuline, konstateeriv. Eesmärgiks on luua võimalikult täpne süsteem. Hing on inimesele omane. Ida psühholoogia on isikuline, loov, püüeldakse täiuslikuma inimese poole. Eesmärk on muuta inimest. Hing on erinevad muutuvad seisundid. Lääne psühholoogia sai alguse Vanas-Kreekas. Natuurfilosoofid olid esimesed, kes üritasid inimhinge lahti seletada. Neil oli teooria, et hing koosneb kõigist neljast põhielemendist, millest maa loodud on. Demokritos , aatomi isa, üritas seletada algelementide kaudu (tuli, vesi, maa, õhk). Arvas , et hing koosneb tuleaatomitest. Heraklietos arvas, et on tule- vee kombinatsioon. Mida kuivem hing, seda targem.
  

Kaks kreeka filosoofi, 4. saj eKr, Platon ja Aristoteles.

• Platon otsis vastust kahele põhilisele küsimusele: „Kust on pärit inimese teadmised?“ ja „Kuidas inimene maailma tunnetab?“. Platon uskus, et on olemas igavene ideedemaailm, kus on inimese hing. Sündides tuleb hing sealt maailmast ja tal on kaasasündinult ideed olemas. Tunnetamine on ideede meeldetuletamise protsess. On olemas 6 põhiemotsiooni: rõõm, hirm, kurbus, viha, üllatus, vastikus.
  

• Aristoteles oli Platoni õpilane. Ta sõnastas esimesena loogikareeglid (eeldus->järeldus) ja assotsiatsiooni seaduse (seoste tunnetus). Eitas kaasasündinud ideid, tema jaoks oli vastsündinu tabula rasa ehk puhas leht. Teadmsed kujunevad läbi aistingute. Hinged eri keerukusega: vegetatiivne – üritab paljuneda, kasvada, laieneda nt. taimed, meeleline – on olemas algelisel tasemel tunded nt. loomad, mõistlik – mõtleb, intelligentne nt. inimene.
  

3. Keskaeg . Renessanss . Uusaja teaduse tekkimine. Descartes . Inglise assotsionalistid ( Locke , Berkley ).

• Keskaja mõtlejad kirjutasid ka inimesest, aga teised teemad olid nende jaoks palju olulisemad, näiteks küsimus sellest, mis on kosmos , milline on ideaalne riigikorraldu, kas Jumala olemasolu on tõestatav jms. Valitses üldine usk, et teadvus peegeldab maailmasellisena, nagu ta on, lisamata sinna omaltpoolt midagi olulist.
  

• Renessanssiajastu tõi, aga hoopis uue inimesekäsitluse. Kogu maailma hakati nägema konkreetse inimese silmade kaudu, tema isiklikust vaatekohast lähtudes. Maailmakäsitlus muutus suhteliseks, sest see sõltus asukohast, milles see maailma vaatleja asus.
  
• 17. sajandil toimus uusaja teaduse teke Euroopas, kelle tähtsaim esindaja oli Galileo Galilei. Teaduses rõhuti füüsikale, eelkõige selle harule mehaanikale. Luuakse uusi mehhanisme. Õpiti mõõtma täpselt aega, temperatuuri, õhurõhku. Arvati isegi, et maailm ja inimene töötavad kella põhimõttel. Tagajärjel hakati kasutama uusi meetodeid : katsed, valemid, vaatlus, testid jne. See, mis on mõõdetav, kontrollitav, eksperimenteeritav on teaduslik.
  
• Prantsuse filosoofi ja mõtlejat René Descartes'i peetakse uusaja vaimse pöörde teostajaks. Raamatus „Arutlus meetodist“ paneb ta kahtluse minevikust pärit teadmistele . On olemas pks asi, milles inimene pole kunagi kahelnud – see on inimese võime kahelda. Ainult sellele võimele on Descartes'i arvates võimalik laiendada eksimuse põhimõtet ja rajada tõest teadmist. Selles seisnebki põõre mõtlemises: endale suunatud teadmine on eelistatud tedmise viis, mis on usaldusväärse ja tõsikindla teadmise aluseks. Välised asjad on inimesest kaugel, meeled kujutavad neid tihti ekslikult. Samal ajal tee, mis tuleb läbida mõttest mõtte endani, aga lühike. Seal pole võimalik eksida. Descartes'i meelest on hing on teadvus, mille põhiülesandeks on mõtlemine. Descartes andis psühholoogiale mitmeks sajandiks kõige kasutatava uurimistmeetodi – sisevaatluse ehk introspektsiooni.
  
• Samal ajal tekkis Inglise assotsionalistide koolkond. John Locke oli Aristotelese põhimõtete järgija. Ta väidab esimesena, et inimese psüühika on arenev ja sõltub omandatud kogemuste hulgast. Mõtete järjekorrad tekivad juhuslikest seostest (assotsiatsioonidest), mida inimene tajub . See läks aga vastuollu tahtliku mõtete suunamisega. Seletamiseks võttis kasutusele mõiste reflektsioon : inimene saab oma mõtteid jälgida ja suunata, aga ei oska seda endale seletada. George Berkley oli kõrge Inglise vaimulik, kes samuti tegeles psühholoogiaga ning oli assotsiatiivsete mõtete pooldaja . Uuris põhiliselt nägemistaju. Avastas, et inimese silmas pööratakse tekkinud kujutis ümber. Selles ei ole probleemi. Kõik taju kontrollimise võimalused on teiste tajude kaudu, järelikult on maailm tajude kompleks , mille tõeline olemasolu vajab veel tõestamist.
  

4. Psühholoogia kujunemine teaduseks (I. Kant , W.Hamilton, E. Weber , G. T. Fechner , F. Galton , W. M. Wundt , W. James).
Psühholoogia iseseisva teadusena kujunes välja suhteliselt hilja, alles 19. sajandi teisel poolel. Seda arengut võib vaadelda kui Kanti süngete ennustuste ümberlükkamist. 18. sajandil Immanuel Kant ei olnud rahul tema eluajal valitseva üldise ettekujutusega, et kõik, mis on teadvuses, on pärit meeleorganitest. Tema arvates on mõistuses asju, mis ei saa tuleneda kogemustest. Kanti vaade, et inimese mõistusega on kaasa antud kategooriad, nagu aeg ja ruum, mille abil mõistus ise korrastab maailma, osutus väga mõjukaks ideeks , mis kujundas psühholoogia arengut. Väga pikka aega oli psühholoogia kõige olulisemaks küsimuseks, mis on psüühikas kaasasündinud või põritav ning mis on õpitav. Vaagides psühholoogia võimalusi teadusena, jõudis Kant järeldusele, et see ei saa kunagi teoreetiliseks teaduseks, nagu füüsika.

• Esiteks seepärast, et inimesele oma Mina tunnetamine on inimese mõistusele kättesaamatu ülesanne (väide „Ma olen“ põhineb kogemusel , mitte teadmisel). Teiseks psühholoogia puuduseks oli Kanti arvates see, et seal pole võimalik rakendada matemaatikat. Lõpuks ei saavat Kanti arvates psühholoogiast eksperimentaalset teadust, sest psühholoogia ei suuda kontrollida nähtust, mida ta uurib. Sisevaatluse akt moonutab vaimseid seisundeid, mida ta uurib. Psühholoog võib ainult kirjeldada oma vaimseid seisundeid, milles ei saa ka lõpuni kindel olla.
  
• Võib öelda, et kogu 19. sajand kulus Kanti teeside ümberlükkamiseks: 1) psühholoogia võib jõuda üldkehtivate tõdedeni 2) psüühika kirjeldamiseks saab kasutada matemaatikat 3) Seda saab uurida eksperimentaalse meetodiga. Kõige raskemini tundus olevat ümber lükata kolmandat punkti. Sisevaatluse teel oli raske uurida, kui palju asju mahub korraga teadvusesse. Sellele leidis lahenduse šoti filosoof William Hamilton,