Konspekt - 10. klass (9)

1. Mõisted, tähtsamad harud, meetodid.
Mõisted:

• Psühholoogia on teadus, mis uurib inimese (ja loomade) hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldumise viise. Tuleneb vanakreeka sõnadest psyche (hing/vaim) ja logos (õpetus). Seega on psühholoogia hingeteadus või vaimuõpetus.
  
• Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist. Selle all mõeldakse organismi sisemuses toimuvad vaimseid ja hingelisi protsessie , nagu mõtlemine, viha jne. Psüühika ülesanne on organismi teavitamine ümbritsevast maailmast toimuvast.
  
• Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest.
  
• Alateadvus on psüühika teadvustamatus.
  
• Eneseteadvus on üks teadvuse vorm – teadlik olemine ja arusaamine iseendast
  

Tähtsamad harud (20. saj toimus massiline harunemine ):

• Üldpsühholoogia – uurib täiskasvanud ja terve inimese vaimseid protsesse ja käitumist.
  
• Sotsiaalpsühholoogia – uurib inimese käitumist ja viibimist gruppides.
  
• Arengupsühholoogia – uurib ealiselt erinevate inimeste käitumist (lapsepõlvest kõrge eani).
  
• Keskkonnapsühholoogia – uurib ümbritseva keskkonna mõju inimese psüühikale ja käitumisele.
  
• Differentsiaalpsühholoogia – uurib inimeste omavahelisi erinevusi.
  
• On veel ka teisi harusid, nagu lastepsühh., meditsiinipsühh., pedagoogiline psühh. jne.
  

Meetodid:

• Kasutatavam on eksperiment ehk katsetamine, kus katsete abil muudetakse tegureid ja kontrollitakse hüpoteeside ning teooriate vettpidavust. Püütakse leida oletusi, miks üks asi on toimunud, tehakse katsed ja järeldused.
  
• Kirjeldav meetod – alati uurimusliku töö osa.
  
• Testid – isiksusküsimustikud ja võimete testid. Need ei ole määrava väärtusega.
  
• Vaatlus – sihipärane jälgimine, et kirjeldada ning üldistada. Introspektsioon ehk enesevaatlus on väga subjektiivne.
  
• Küsitlus – jäik küsimustik, aga saab testida palju inimesi korraga.
  
• Juhtumi analüüs – võib olla konkreetne ja individuaalne, ei pruugi olla üldine. Tehakse oletusi ja uuritakse.
  
• Korrelatsioonuuring – kas kaks või rohkem nähtst on omavahel seotud -1(min)1(max). Näiteks korrelatsioon 0,3 on juba tuntav. Korrelatsioon ei ole põhjuslikkus seoses!
  

2. Psühholoogia Vanas-Kreekas. Natuurfilosoofid. Platon . Aristoteles : Lääs ja Ida.
Psühholoogia eraldub Ida ja Lääne psühholoogiaks.

• Lääne psühholoogia on umbisikuline, konstateeriv. Eesmärgiks on luua võimalikult täpne süsteem. Hing on inimesele omane. Ida psühholoogia on isikuline, loov, püüeldakse täiuslikuma inimese poole. Eesmärk on muuta inimest. Hing on erinevad muutuvad seisundid. Lääne psühholoogia sai alguse Vanas-Kreekas. Natuurfilosoofid olid esimesed, kes üritasid inimhinge lahti seletada. Neil oli teooria, et hing koosneb kõigist neljast põhielemendist, millest maa loodud on. Demokritos , aatomi isa, üritas seletada algelementide kaudu (tuli, vesi, maa, õhk). Arvas , et hing koosneb tuleaatomitest. Heraklietos arvas, et on tule- vee kombinatsioon. Mida kuivem hing, seda targem.
  

Kaks kreeka filosoofi, 4. saj eKr, Platon ja Aristoteles.

• Platon otsis vastust kahele põhilisele küsimusele: „Kust on pärit inimese teadmised?“ ja „Kuidas inimene maailma tunnetab?“. Platon uskus, et on olemas igavene ideedemaailm, kus on inimese hing. Sündides tuleb hing sealt maailmast ja tal on kaasasündinult ideed olemas. Tunnetamine on ideede meeldetuletamise protsess. On olemas 6 põhiemotsiooni: rõõm, hirm, kurbus, viha, üllatus, vastikus.
  

• Aristoteles oli Platoni õpilane. Ta sõnastas esimesena loogikareeglid (eeldus->järeldus) ja assotsiatsiooni seaduse (seoste tunnetus). Eitas kaasasündinud ideid, tema jaoks oli vastsündinu tabula rasa ehk puhas leht. Teadmsed kujunevad läbi aistingute. Hinged eri keerukusega: vegetatiivne – üritab paljuneda, kasvada, laieneda nt. taimed, meeleline – on olemas algelisel tasemel tunded nt. loomad, mõistlik – mõtleb, intelligentne nt. inimene.
  

3. Keskaeg . Renessanss . Uusaja teaduse tekkimine. Descartes . Inglise assotsionalistid ( Locke , Berkley ).

• Keskaja mõtlejad kirjutasid ka inimesest, aga teised teemad olid nende jaoks palju olulisemad, näiteks küsimus sellest, mis on kosmos , milline on ideaalne riigikorraldu, kas Jumala olemasolu on tõestatav jms. Valitses üldine usk, et teadvus peegeldab maailmasellisena, nagu ta on, lisamata sinna omaltpoolt midagi olulist.
  

• Renessanssiajastu tõi, aga hoopis uue inimesekäsitluse. Kogu maailma hakati nägema konkreetse inimese silmade kaudu, tema isiklikust vaatekohast lähtudes. Maailmakäsitlus muutus suhteliseks, sest see sõltus asukohast, milles see maailma vaatleja asus.
  
• 17. sajandil toimus uusaja teaduse teke Euroopas, kelle tähtsaim esindaja oli Galileo Galilei. Teaduses rõhuti füüsikale, eelkõige selle harule mehaanikale. Luuakse uusi mehhanisme. Õpiti mõõtma täpselt aega, temperatuuri, õhurõhku. Arvati isegi, et maailm ja inimene töötavad kella põhimõttel. Tagajärjel hakati kasutama uusi meetodeid : katsed, valemid, vaatlus, testid jne. See, mis on mõõdetav, kontrollitav, eksperimenteeritav on teaduslik.
  
• Prantsuse filosoofi ja mõtlejat René Descartes'i peetakse uusaja vaimse pöörde teostajaks. Raamatus „Arutlus meetodist“ paneb ta kahtluse minevikust pärit teadmistele . On olemas pks asi, milles inimene pole kunagi kahelnud – see on inimese võime kahelda. Ainult sellele võimele on Descartes'i arvates võimalik laiendada eksimuse põhimõtet ja rajada tõest teadmist. Selles seisnebki põõre mõtlemises: endale suunatud teadmine on eelistatud tedmise viis, mis on usaldusväärse ja tõsikindla teadmise aluseks. Välised asjad on inimesest kaugel, meeled kujutavad neid tihti ekslikult. Samal ajal tee, mis tuleb läbida mõttest mõtte endani, aga lühike. Seal pole võimalik eksida. Descartes'i meelest on hing on teadvus, mille põhiülesandeks on mõtlemine. Descartes andis psühholoogiale mitmeks sajandiks kõige kasutatava uurimistmeetodi – sisevaatluse ehk introspektsiooni.
  
• Samal ajal tekkis Inglise assotsionalistide koolkond. John Locke oli Aristotelese põhimõtete järgija. Ta väidab esimesena, et inimese psüühika on arenev ja sõltub omandatud kogemuste hulgast. Mõtete järjekorrad tekivad juhuslikest seostest (assotsiatsioonidest), mida inimene tajub . See läks aga vastuollu tahtliku mõtete suunamisega. Seletamiseks võttis kasutusele mõiste reflektsioon : inimene saab oma mõtteid jälgida ja suunata, aga ei oska seda endale seletada. George Berkley oli kõrge Inglise vaimulik, kes samuti tegeles psühholoogiaga ning oli assotsiatiivsete mõtete pooldaja . Uuris põhiliselt nägemistaju. Avastas, et inimese silmas pööratakse tekkinud kujutis ümber. Selles ei ole probleemi. Kõik taju kontrollimise võimalused on teiste tajude kaudu, järelikult on maailm tajude kompleks , mille tõeline olemasolu vajab veel tõestamist.
  

4. Psühholoogia kujunemine teaduseks (I. Kant , W.Hamilton, E. Weber , G. T. Fechner , F. Galton , W. M. Wundt , W. James).
Psühholoogia iseseisva teadusena kujunes välja suhteliselt hilja, alles 19. sajandi teisel poolel. Seda arengut võib vaadelda kui Kanti süngete ennustuste ümberlükkamist. 18. sajandil Immanuel Kant ei olnud rahul tema eluajal valitseva üldise ettekujutusega, et kõik, mis on teadvuses, on pärit meeleorganitest. Tema arvates on mõistuses asju, mis ei saa tuleneda kogemustest. Kanti vaade, et inimese mõistusega on kaasa antud kategooriad, nagu aeg ja ruum, mille abil mõistus ise korrastab maailma, osutus väga mõjukaks ideeks , mis kujundas psühholoogia arengut. Väga pikka aega oli psühholoogia kõige olulisemaks küsimuseks, mis on psüühikas kaasasündinud või põritav ning mis on õpitav. Vaagides psühholoogia võimalusi teadusena, jõudis Kant järeldusele, et see ei saa kunagi teoreetiliseks teaduseks, nagu füüsika.

• Esiteks seepärast, et inimesele oma Mina tunnetamine on inimese mõistusele kättesaamatu ülesanne (väide „Ma olen“ põhineb kogemusel , mitte teadmisel). Teiseks psühholoogia puuduseks oli Kanti arvates see, et seal pole võimalik rakendada matemaatikat. Lõpuks ei saavat Kanti arvates psühholoogiast eksperimentaalset teadust, sest psühholoogia ei suuda kontrollida nähtust, mida ta uurib. Sisevaatluse akt moonutab vaimseid seisundeid, mida ta uurib. Psühholoog võib ainult kirjeldada oma vaimseid seisundeid, milles ei saa ka lõpuni kindel olla.
  
• Võib öelda, et kogu 19. sajand kulus Kanti teeside ümberlükkamiseks: 1) psühholoogia võib jõuda üldkehtivate tõdedeni 2) psüühika kirjeldamiseks saab kasutada matemaatikat 3) Seda saab uurida eksperimentaalse meetodiga. Kõige raskemini tundus olevat ümber lükata kolmandat punkti. Sisevaatluse teel oli raske uurida, kui palju asju mahub korraga teadvusesse. Sellele leidis lahenduse šoti filosoof William Hamilton, kes avastas lühiajalise mälu mahu herneste katse abil, milleks kujunes 7+/-2 ühikut. Peagi leiutati viise, kuidas eksperimentaalselt uurida taju, mälu, mõtlemist ja teisi psüühilisi protsesse. Katsed näitasid, et protsessid allusid kindlale korrapärale ja neid on võimalik kirjeldada reeglite või seaduste kujul. Seega sai väga edukalt kasutada ka matemaatikat.
  
• Teaduslik psühholoogia saab alguse eristusvõime uurimisest. Saksa arstiteadlane Ernst Weber huvitus inimese võimest eristada raskusi. Ta korraldas lihtsaid katseid, kus palus inimesel erinevates tingimustes võrrelda kahte raskust jaa ütelda, kas need on võrdsed või mitte. Eristusläveks nimetatakse minimaalset stiimuli väärtuste erinevust, mida vaatleja on suuteline vähemalt 75%.l katsekordadest avastama. Need läved moodustavad ühtlaselt kasvava rea, järelikult valitseb nende vahel lihtne seos: eristusläve jagatis algsuurusega on ligikaudu püsiv suurus.
  

∆S(eristuslävi)/S(stiimul)=C(konstant)

• Kaasaegse psühholoogia üheks rajajaks on saksa õpetlane Gustav Theodor Fechner, kes Weberi reeglitele tuginedes sõnastas üldise psühhofüüsika seaduse ( Fechneri seadus). Probleemiks oli lõhe ületamine füüsilise ja vaimsete asjade maailma vahel. Fechenr tahtis leida nende kahe vahel korrapärasuse, mis ütleks, kuidas ümbritseva keskkonna füüsilised suurused on kujutatud psüühika sisemistes seisundites. Kuidas ja mis viisil mõõdab vaim organismile mõjuvate jõudude tugevust? Fechner pakkus lahendusena välja mõtte, et tajumulje tugevust mõõdetakse eristuslävede arvus.
  

N – eristuslävede arv on seotud füüsilise intensiivsusega logaritmilise suhte kaudu, kus k on kordaja, mis näitab Weberi konstandi suurust, ja Sn ning So – vastavalt hinnatavat ja minimaalselt tajutavat stiimulit. N=k*log(Sn/So)

• Esimese psühholoogia labori rajas saksa filosoofiaprofessor Wilhelm Maximillian Wundt, kes 1879 . aastal sisustas Leipzigi ülikoolis paar ruumi katseseadmetega. Seda aastat peetakse tinglikult teadusliku psühholoogia sünniaastaks. Seal valmistati ette suur hulk esimese põlvkonna psühholooge, kes rajasid sarnaseid uurimiskeskusi teistes maades ja ülikoolides.
  
• Uus teadusharu sündis tegelikult paljude inimeste pingutuse tulemusel. Eriline koht selle sünnis kuulub inglasele Francis Galton'ile, kes oli väga mitmekülgne ja paistis silma paljudel eri aladel. Nii näiteks põhinevad kõik tänapäeval kasutatavad sõrmejälgede analüüsi süsteemid Galtoni väljatöötatud papillaarjoonte analüüsi skeemil. Galton järeldas Darwini raamatu ja oma uuringute põhjal, et andekus ja iseloom on omadused, mida lapsed olulises osas pärivad oma vanematelt. Küsimus oli, kui suures osas. Selle tõestamiseks mõõtis Galton tuhande täiskasvanud mehe ja naise pikkuse. Samuti mõõtis nende vanemate pikkused. Arvutas keskmise pikkuse, et näha kuidas sõltub laste pikkus nende vanemate pikkusest. Järeldus, kuigi laste ja vanemate pikkuse vahel pole jäika seost, on ometi püsiv tendents , et pikemate vanemate lapsed on keskmisest pikemad ja lühemate vanemate lapsed keskmisest lühemad, vaatama sellele, et toimub keskmisele taandumine, mis oli Galtoni tähtsaks avastuseks, mis kehtib mitte ainult kasvu, vaid paljude teiste omaduste, sealhulgas vaimsete omaduste puhul. Korrelatsioon näitab, kui palju üks suurus sisaldab informatsiooni mingi teise suuruse kohta. See jääb -11 vahele. Mida suurem on kordaja absoluutväärtus, seda tugevam on seos.
  
• William Jameist saab alguse Ameerika psühholoogia, mis erineb Euroopa omast. See oli tunduvalt praktilisem ja elutõesem. Vaadetelt oli ta pragmatist , hindas asju kasulikkuse seisukohalt.
  

5. Psühholoogia koolkonnad ( biheiviorism , geštaltpsüholoogia, psühhoanalüüs, kognitiivne psühholoogia).
Üksikud uurijad vähenevad, tekivad koolkonnad. Valitsevad suured koolkonnad, mis koondavad sarnaste ideedega psühholooge. Biheiviorism, koolkond USA’s. Gestaltpshl, Saksamaal. Psühhoanalüüs mõjutas kunsti, kirjandust. Humanistlik psühholoogia. Kognitiivne psühholoogia on 5 suuremat koolkonda.

Biheiviorism- koolkonna loojaks Watson. Selle põhiideeks oli pshl’st teha täppisteadus. Käitumise uurimine . Välja tuleks jätte inimese mõtted tunded. S(stiimul)-> R( reaktsioon ). Nad uurisid stiimuleid ja reaktsioone. Mõtted ja tunded olid black box- must kast. Täiustasid õppimisprotsessi, tegid palju loomkatseid. Hiljem leiti, et musta kasti tuleks uurida, seal olevaid motiive - neobiheivioristid, Ameerikas.

Gestaltpsühholoogia- Sm, 20.saj alguses. Vastureaktsioon USA biheiv. Gestalt- kuju, kujund, tervik. Alustati erinevate taju protsesside uurimisega, avastati, et taju on terviklik protsess. Taju-punktipaarid, mitte katkendlik punktiir. Kui on võimalik mitut moodi tajuda, vajub taju lihtsama . Väideti, et inimeste käitumist ja olemist ei saa jagada tükkideks. Tervik on rohkem kui üksikosade summa (nt kapsapea ). Gestaltteraapia- USA’st tulnud suund (kaasaegne)

Psühhoanalüütiline koolkond- sügav pshl. -> freudism ( Freud lõi). See koolkond tegutseb siiani, eriti populaarne USA’s. Teraapia on pikaajaline. S. Freud - austria psühhiaater, keda peetakse psühhoanalüüsi rajajaks. Proovisid hüpnoosi - avastasid , et hüpnoosi seisundis tuli meelde selliseid mälestusi, mida tavaseisundis ei suudeta meenutada. Mälestused, mis hüpnoosi ajal meenuvad, on raviva toimega. Freud jagas inimpsüühika kolmeks: * teadvus- mitu asja ei mahu * eelteadvus - mälestus, kujutus , mõte *alateadvus (mitteteadvus, teadvustamatus) - sinna kogunenud mõtted, emotsioonid , mis mõjuvad inimesele häirivalt- tõrjub need, et ei oleks liigset pinget. Tavaliselt seotud väljendamatute emotsioonidega ja võivad tekkida haigushood. Psühhoanalüüs - alateadvusest välja tõrjutud emotsioonid tuuakse tagasi ja sellel on tervendav efekt. 1)Hüpnoos oli esimene võimalus, kuid see polnud väga hea meetod (kurnav ja kõik ei allunud hüpnoosile). Püüti leida muid meetodeid-> 2)vabade assotsiatsioonide meetod (seoste). Oled tühja peaga ning esimesed mõtted, mis tulevad, tuleb ära rääkida ning analüütik püüab neid seostada alateadvuses olevate mõtetega. 3)Alateadvust saab uurida, kui uurida unenägusid. 4) Kui uurida eksitegusid, nt keelevääratusi-> kõikide nende eesmärk on saada palju informatsiooni alateadvusest. Kriitikud ütlevad, et see meetod pole teaduslik, kuid analüütikud ütlevad, et see toimib. See koolkond on 20. sajandit väga palju mõjutanud.

Humanistlik koolkond- algus USA’st, eksisteerib siiani. Tänu sellele koolkonnale toimus revolutsioon psühhteraapias. Ilus, aga kontrollimatu - inimene on sündides loomuselt hea. Algselt juhtis protsessi terapeut, kuid hiljem tegi seda klient (terapeut julgustas). Terapeudi ülesanne on enesehinnangut tõsta ja et inimene saaks ise hiljem elus hakkama. C.Rogers – julgustas ja toetas klienti, lubab ja usaldab klienti.

Kogitiivne koolkond - ajaliselt kõige uuem ja maailmas hetkel valdavaim ja populaarseim. Tekkis 20.saj 50- 60ndatel aastatel. Seotud küberneetika ja informaatika kiire arenguga. Inimest vaadeldakse kui infotöötlemissüsteemi – kuidas inimene info vastu võtab, mis sellest saab, kuidas see väljub-> terviklik lähenemine.
6. Närvirakk ja selle tööpõhimõte.
Aju koosneb miljarditest närvirakkudest ehk neuronitest. Närvisüsteemis leidub neid mitmesuguse kuju ja suurusega. Närvirakud koosnevad rakukehast, dendriitidest, aksonist (neuriidist) ja närvilõpmetest. Dendriitide ülesanne on võtta vastu teateid teistelt närvirakkudelt. Akson , mille lõpus asuvad terminaalplaadikesed keemiliseks ülekandeks, annab edasi saadud informatsiooni. Raku sees toimub elektriline reaktsioon, väljas aga keemiline, mis levib erinevate ainetena . Näiteks atsetüülpoliin, mis kontrollib skeletilihaste kokkutõmbumist, dopamiin , mis pärsib osa rakke ja erutab teisi (puudujääki seostatakse parkinsoni tõvega, liiasust skisofreeniaga), serotoiin, mis on niinimetatud õnneaine, mille puudusel tekib masendus.
7. Peaaju (vt joonis).
Käitumise kõrgeimaks juhiks on peaaju. Närvisüsteemi moodustavad lisaks peaajule seljaaju ja närvid. Närvisüsteem koosneb närvirakkudest ehk neuronitest. Närvirakkude kogumeid nimetatakse tuumadeks. Ajus eristuvad silmnähtavad närvirakkude kogumid, mis moodustavad hallaine. Seal, kus on rohkem närvirakkude pikki jätkeid, paistab ajukude heledam, sellepärast nimetatakse neid piirkondi valgeaineks. Viimasel ajal on aju uurimine väga palju edasi arenenud. Aju uuritakse masinatega, nagu EEG, mis mõõdab elektrilisi impulsse, ja CAT, mis loob ajust röntgenkiirte abiga kolmemõõtmelise pildi. Aju jagatakse eri piirkondadeks:

• Piklikaju – reguleerib hingamist, südame löögisagedust, neelamisrefleksi.
  
• Väikeaju – koosneb kahest poolkerast, mida ühendab ajusild. Läbi ajusilla toimub info vahetamine kahe ajupoolkera vahel.
  
• Keskaju – kogub infot nägemis- ja kuulmismeelte kaudu, hoiab püsivat kehatemperatuuri. Seal toimuvad veel valu tajumine ja orienteerumisrefleks.
  
• Vaheaju , talamus+hüpotalamus
  

Talamus – infovahetuskeskus ajukoorega, info liigub n-ö 'üles alla'.
Hüpotalamus – seotud liigi ja indiviidi säilitamisomadustega, nagu toitumine, joomine, seksuaalkäitumine. Arvatakse, et mõjutab ka agressiivsust.

• Mandelkeha – inimese emotsionaalsuse keskus, sealt tulevad inimese tunded ja hoiab üleval huvi elu vastu.
  
• Ajuripats – närvisüsteemi osa, seal toimub hormonaalsete ainete tootmine (ka kasvuhormooni).
  
• Mõhnkeha – ühendab kaht ajupoolkera omavahel.
  
• Ajukoor ehk neokorteks – kõige hiljem tekkinud aju osa. Ajukoores kontrollitakse inimese keelt, kõne ja mälu. See osa laseb meil mõistusepäraselt käituda. Koosneb hallidest tuumaosakestest ja on kurruline, et suurendada aju pindala. Sügavate vagudega eraldatud piirkondi nimetatakse sagarateks.
  

Kummalgi ajupoolkeral on erinev infotöötlemis moodus

• 1) vasak - tükkhaaval 2) parem- töötleb infot korraga (ruumisuhted), asjade äratundmine, arusaamine, muusika kuulamine . Kahte ajupoolt ühendab mõhnkeha.
  

Tööülesannete põhjal jagatakse peaaju kolmeks piirkonnaks :

• Motoorne – ärritus paneb inimese liikuma.
  
• Sensoorne – seotud nägemise, kuulmise ja motoorikaga(liigutamine). Ärrituse korral on võimalik kuulda ja näha olematuid asju.
  
• Assotsiatiivne – kõrgemad protsessid, nagu mõtlemine, mälu, keel.
  

8. Aistingud .
Aisting on psüühiline protsess, mis peegeldab objektide, nähtuste, vm üksikuid omadusi. Aistingut on vahetult seotud inimese meeltega. Põhimeelteks arvestatakse viite, aga neid on inimesel rohkem (10–12 meelt ). Aistingu tekkimiseks on vaja füüsilist ärritajat, mis avaldab mõju retseptoritele, mis omakorda paneb tööle füsioloogilise protsessi. Sellest tekib psüühiline protsess, mida inimene tajub aistinguna. Iga meel peegeldab asja ükskuid omadusi.

• Nägemine – kõige informatiivsem, inimene saab nägemisest 86 % kogu informatsioonist. Daltoonik (värvipime) ei suuda eristada punaseid ja roehlisi toone
  
• Kuulmine – kõrv püüab kinni õhu võnkumise, mille tulemusena hakkab trummikile võnkuma, mida võimendatakse kuulmeluudega keskkõrvas. Sealt liigub edasi sisekõrva, kus asub tigu, mis muudab võnkumise närviimpulssideks ja toimub helikõrguse määramine (inimese piir 16–20000 Hz). Infraheli , alla 16 Hz on inimesele kahjulik. Inimene kuuleb helitugevusi 15–130dB (130 dB on valulävi).
  
• Haistmine – lõhnadel eraldi nimesid ei ole, aga klassifitseeritakse: terevalõhnalised, etterlikud, lillelõhnad, kamprilaadsed, muskus ja roiskumislõhnad. Asiting tekib, kui õhus lendlevad aineosaksed satuvad nina haistmisretseptoritesse. Inimesel on nõrgem haistmismeel võrreldes loomadega. Lõhnatundlikus on naistel suurem, aga oleneb ka eluviisist (nt suitsetajatel halvem ), mille kõrgaeg on 30– 60ndad eluaastad. Sel ajal on kõige praem haistmismeelt treenida.
  
• Maitsmine – aine molekulid satuvad keelel asuvatesse maitsmisrakkudesse. Eristatakse nelja põhimaitset: kibe, magus, soolane ja hapu (arvatakse, et ka bensohape maitset tuntakse)
  
• Kompimine – nahas on puudutustundlikud retseptorid , need on ka lihastes ja kõõlustes. Retseptorid on keha erinevates piirkondades ja erineval arvul. Kõige rohkem sõrmeotstes, keelel, huultel. Inimene tunneb nende abil pindu ja konarusi.
  

Aistingutega on ka seotud erinevaid mõisteid protsesside muutumise kirjeldamiseks.

• Absoluutne lävi – kindel ärritaja suurus, mille puhul tekib aisting.
  
• Eristuslävi – väikseim ärrituse erinevus aistingu muutumiseks.
  
• Komparatsioon – aistingu kadumisel või raskendatud tekkimisel üritavad puuduvat meelt töötavad meeled asendada , mis omakorda muutuvad tundlikumaks.
  
• Adaptsioon – ärritaja nõrkuse korral aisting tugevneb. Ärritaja suure tugevuse korral aisting nõrgeneb. Tugeva ja püsiva ärrituse korral kaob aisting ära.
  
• Sünteesia – haruldane nähtus, kui ühe teise aistingu tekkimisel tekib ka teine aisting (nt Korsakov kuulis värve).
  

9. Tähelepanu.
Psüühilise protsessi saatja. Tähelepanu - konsentreerimisvõime, teadvuse keskendumine mingile objektile, nähtusele, protsessile. Psüühilise aktiivsuse seisund. Tähelepanu keskmesse mitu asja korraga ei mahu (nt detailid muutuvad häguseks). Probleemtunused:
1) hüplev tähelepanu - ei suuda pikalt tähelepanu millelgi hoida. Konsentreerimisraskused.
2) professorlik hajameelsus - tähelepanu on hõivanud üks probleem või valdkond .
Fookus - see, mis on tähelepanukeskpunktis, ülejäänu on tagaplaan ehk foon .
Erutuse ja pidurduse vastastikuse induktsiooni seadus. On kaht tüüpi protsesse, kuid on üks seisund, aga nad lähevad ühest teiseks erutus pidurdus. Tähelepanu jaguneb: 1) tahtmatu - orienteerumisrefleks. Ootamatu tugeva signaali või muust taustast erineva signaali poole tähelepanu pööramine (loom v inimene). Tahtmatult püüavad tähelepanu neoonoranžil taustal mustad tähed ( plakat ), signaali uudsus , liikumine. Üks liik võib teisele üle minna. 2) tahtlik- nõuab pingutust , tahet, et fookust hoida. Püsiv tegevus, nt õppimine.
Teadvuse tsoonid:
1) välimine tsoon- kõik objektid, esemed, inimesed, mis jäävad meie nahapinnast välja poole
2) sisemine tsoon- nahk ja mis jääb nahapinnast sissepoole
3) keskmine tsoon - mälestused, mõtted, fantaasiad . Kõige tihedamini ollakse selles.
Vahe kahe esimese ja kolmanda vahel: esimesed toimuvad nüüd ja praegu, kolmas on keskendunud minevikule ja tulevikule.
Neuroos - inimene kannatab enda mõtete ja fantaasiate all. Haiglane neuroos - kui kujutatakse ette, mis oleks võinud juhtuda, kuigi olukord on juba möödas.
10. Taju.
Taju on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse terviklik pilt (nn tajukujund ) vahetult mõjuvatest objektidest või nähtustest. Ülesanne on meeleorganite poolt saadud info põhjal luua terviklik tajupilt. Taju pilt luuakse vahetult mõjuvatest objektidest või nähtustest. Taju ei ole reaalse maailma kujund. Taju on üks võimalikke tõlgendusviise maailmast, ta pole kunagi täpne, võib olla ka moonutatud, näiteks isikutaju korral eksitakse kõige rohkem, kuna inimene on keerulisim tajuobjekt.

• Taju eesmärk on tajukujundite loomine. Võrkkestal tekib kahemõõtmeline kujutis, kuid silmad on üksteisest natuke eemal ja keha nihkub ja tekib kolmemõõtmelisus (diasparaatsus). Elusorganite tajumisvõime on erinev. Iga org tajub seda, mis on tema elutegevusele vajalik. Inimene tajub ka oma sisekeskkonda. Tajuvõime on seotud organismi keerukusega. Mida keerulisem org, seda mitmekülgsem tajuvõime tal on. Et taju tekiks on vaja tundlikust vähemalt ühe energialiigi suhtes (heli, surve).
  
• Helmholtz väidab, et toimub hulgaliselt arvutusi alateadlikult ja kujuneb tajukujund, taju tekkimine sarnaneb mõtlemisprotsessidele. Gibson väidab, et mõtlemislaadset protsessi ei toimu. Taju loomiseks olev andmestik, mida meeltelt saame, on täiesti piisav.
  

Taju omadused:
1) Igal tajuvõimel on oma piirid. Aisting - aistingulävi-> me ei taju kõiki helisid , valgusi. 2)Taju kujunemine võtab aega, kuna närviprotsessid pole lõputult kiired. 3)Taju pildil on järelkestus või toime. 4) Taju üks põhiomadusi on konstantsus ehk püsivus - tajutavate asjade omadused jäävad samaks erinevates vaatlustingimustes (järv on järv ka talvel).
5) Ruumiline vastastoime (värv, suurus, objekti kalle)- selle tajumine ei sõltu vaid objekti füüsilistest omadustest, vaid ka ümbritsevatest esemetest.
6) Ajaline ja ruumiline vastastoime - see, mida enne tegid, mõjutab ka järgnevat. 32 kg -> 5 kg – tundub jube kerge, kui oleks 5 kg enne tõstnud, ei tundu nii kerge.
Inimese taju on valiv. Tähelepanu tõmbavad omale erinevad asjad. Adaptsioon - taju süsteemid kohanevad väliskeskkonna muutumisega. Need kes elavad ekvaatoril, ei erista hästi rohelist ja sinist, kuna elavad ereda valguse käes. Kaasasündinud taju - nt linnupojad nokivad neid teri , mis on võimalikult looduspärased - ovaalsed. Tajuõppimist võib vaadelda kui 1) füsioloogiliste struktuuride küpsemisena ajus 2) teatud elukogemuse lisandumisega ja aktiivsusega maailma tundmaõppimise kontekstis.
Taju liigid: 1) objektitaju 2) ruumitaju- kahe silmaga erineva kujutise nägemine- disparaatsus 3) liikumistaju 4) ajataju.
11. Mälu.
Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. Mälu funktsioneerimine on liitprotsess. Mälu liigitatakse info säilimise aja ja info sisu või olemuse järgi. Esimesel puhul jagatakse see kolmeks osaks:

• Sensoorne mälu, kus info säilib väga lühikest aega, mitte üle kahe sekundi. Stiimulit enam ei ole, aga tajukujund säilib. Sensoorne mälu on ülitäpne nagu taju kaja või järelpilt.
  
• Lühiajaline mälu nn „töömälu“, kestab 15-25 sekundit. Selles faasis antakse stiimulile tähendus, tekib mõte. Töömälu maht on 7+/-2 ühikut.
  
• Pikaajaline mälu ehk protseduuriline mälu, kus info võib säilida surmani. Seal võib esineda episoodilisi mälestusi ehk isiklikult kogetud seiku , semantilisi mälestusi ehk üldisi faktilisi teadmisi, protseduurilisi mälestusi ehk oskusi ja harjumusi, mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende tegevuste peale mõelda.
  

Mälu töö aluseks on info säilitamist tagavad protsessid:

• Salvestamine ehk kodeerimine , mille käigus muudetakse meeleorganite abil välismaailmast vastuvõetud andmed vaimseteks kujunditeks (spetsiaalsete koodide abil).
  

• Meelespidamine ehk säilitamine, mille käigus hoitakse see kodeeritud info alles.
  

• Meenutamine ehk reprodutseerimine, mille tulemusena tuuakse informatsioon mälust uuesti välja.
  

Unustamine
Mälu ei tööta perfektselt, me ei jäta kõike meelde, sest see oleks liiga koormav . Unustamine toimub seaduspära järgi, kõige kiiremini unustatakse 1,5 tunni jooksul. Protsessi käigus ühed epigrammid (eri ajupiirkondade vahel jagatud mälu jäljed) kustutatakse, või kaetakse teistega , nii et neid on raske kätte saada.
Amneesia – võib tekkida haiguse või trauma tagajärjel-> 1) edasihaarav amneesia - inimene ei suuda momendil toimuvat pikaajalisse mällu salvestada 2) tagasihaarav - ei mäleta minevikku. Mäluhäired jagunevad: *liigmälu- inimesele tuleb tugev tahtmatu mälestus meelde, mis segab tavapärast elu * vaegmälu- raske uut infot omandada, vana meelde tuletamine on raskendatud ( seniilsus ). Keemiliste ainete manustamisega seotud – joobelüngad. Hüsteeriline mäluhäire- mäluhäirel on psühholoogiline põhjus, nt negatiivne üleelamin, afektiseisund. Mälu parandamise tehnikat nimetatakse mnemoonikaks.
12. Mõtlemine.
Vaimne protsess, mis aitab korrastada, organiseerida psüühikas kajastuvaid andureid maailma kohta. Levy -Bruhl uuris mõtlemist erinevates kultuurides. Loodusrahvastel on loogikaeelne mõtlemine - eelloogilise mõtlemise hüpotees - nad ei oska eeldusest järeldust tuletada, mis meil tuleneb koolisüsteemist.
L. Võgotski - vene psühholoog, uuris lapse mõtlemisarengut. 1) mõtlemine juhuslike seoste alusel, kindlaid tunnuseid pole - sünkreedid ( noorik grupp) 2) natuke vanem grupp - võtsid aluseks värvi või kuju - kompleksides mõtlemine - tunnused ja seosed võisid vahetuda, kuid puudus teadvustamise pool 3) teaduslikes ühikutes mõtlemine - seletatakse ja põhjendatakse.
See katse toob välja mõtlemise erinevad ühikud- erinevad kultuurid võivad mõtelda erinevates ühikutes, seega on nende mõtlemine erinev (Võgotski). Mõtlemist uuritakse erinevates kultuurides. 1) süllogism - mõtlemise ülesanded, kus on antud väited ja eeldused ning tuleb tuletada vastus (tuleb hästi välja kultuuridevaheline erinevus) 2) klassifitseerimiskatsed - katseisikule antakse pildid või sõnad ja küsitakse, milline ei sobi nende hulka. Erinevad kultuurid saavad einevalt aru, mõtlevad erinevalt.
Mõtlemise operatsioonid
Mitmesugused võtted, mida tehakse kujundite , sõnadega. Kindlad tüüpasjad. 1) analüüs - eseme, protsessi, nähtuse mõtteline jaotamine osadeks . 2) süntees - millegi uuesti tervikuks kokku liitmine - ühendatakse uuesti osad, omadused (mõtteliselt) 3) võrdlemine - kõrvutatakse nähtusi, objekte, protsesse ja tuuakse välja nende erinevusi ja sarnasusi 4) üldistamine - ühendatakse mõtteliselt mingite tähtsate oluliste tunnuste alusel midagi 5) abstraheerimine - mõtlemise operatsioon , mille korral eraldatakse millestki olulised tunnused ja hakatakse neid iseseisvalt kasutama.
Mõtlemisvormid (struktuur, ülesehitus)- sellega tegeleb loogika - õige mõtlemisõpetus

Mõiste - mingite oluliste tunnuste kogum, ilma milleta see mõiste kaotab tähenduse.

Otsustus - mõtlemise vorm, milles millegi kohta jaatatakse või eitatakse midagi.

Järeldus - mõtlemise vorm, mille abil saadakse olemasolevatest teadmistest uusi teadmisi.
Liigitus: 1) deduktiivne - mõtte liikumine üldiselt üksikule 2) induktiivne- üksikult üldisele.
J. Piaget- tuntuim lastepsühholoog. Tema meelest toimub mõtlemine etappide kaudu (4), need kõik on erineva kvaliteediga

Sensomotoorne etapp (sens- meel, motoorika- liikumine)- sünnimoment kuni 2. eluaasta. Sellevanuse lapse mõtlemine toimub erinevate toimingute käigus ja moodustub vundament hilisematele vaimsetele protsessidele.

Operatsioonide eelne etapp- 2-7 a. Areneb välja kõne, laps hakkab kasutama sümboleid ja fantaasiat

Konkreetoperatsioonide etapp- 7-11 a. Areneb piltlik v kujundlik mõtlemine. Põhiline loogilistest suhetest arusaadavuse mehhanism . Üldmõistete kujunemine ja kasutamine.

Formaaloperatsioonide etapp 11-15 a, mõtlemine vabaneb konkreetsusest, hakkab põhinema seadustel, loogikal.
Loovmõtlemine – mitte traditsioonides kinni olemine. Mõtlemisprotsessis loovuse arendamine. Uusi ideid genereeritakse läbi ajurünnaku- võetakse kokku rühm erinevaid inimesi, sõnastatakse probleem ja nad hakkavad ideid välja käima- teiste ideid ei kritiseerita, nende ideid võib aga edasi arendada.
13. Motivatsioon .
Uurib seda, miks inimesed teevad seda, mida nad teevad. Faktorite kogum, mis paneb nii käituma v hoiab nii käitumisest. Kultuurilised, sotsiaalsed vajadused. Üksik põhjus- motiiv . Vanimaid teooriad on 1) instinktide (kaasasündinud käitumismudel) teooria. Freudi teooria- inimese panevad käituma 2 tungi – sugutung ja surmatung (agressiivsustung- hävitav). Neid ei pooldata väga, kuna on kaasasündinud aga ka elu jooksul õpitud. 2) tunge taandavad teooriad. Organismi tasakaaluseisund - homöostaas. Kui see seisund ära võetakse, püüab organism sinna tagasi. Inimese panevad käituma teatud tungid ja inimene püüab neid taandada, kuid siia ei kuulu uudishimu v riskantne käitumine 3) ajendite teooria (nt sööd palju ja siis magustoitu peale, kuigi kõht tühi pole, see lihtsalt tõmbab)- tekib sisemine tung, mis tõukab tegema ja ajend , nt magustoit tõmbab seda tegema. 4) akvisatsiooni teooria- optimaalne akvisatsioon tagab tegevuse parima tulemuse -> Yerkes- Dodsoni seadus, nt eksamil oled väsinud, ei suuda max tulemust saavutada. Kui ollakse üleerutatud, eksitakse kergelt ja see rikub optimaalse akvisatsiooni. See tase on igal inimesel erinev. 5) Yin- Yang- vastandite võitlus tekitab arengu ja edasimineku-> vastandprotsesside teooria. Langevarjurid : algselt kardad , kuid lõpetades on eufooria ja tahad veel (tunded vastanduvad).
Levinuim motivatsiooni teooria: 6) A. Maslow- inimese panevad liikuma erinevad vajadused- erinevad tasandivajadused-> tasandite püramiid. Kõige all, kõige esmasemad, mis vajavad rahuldamist 1) bioloogilised- liik v üksikolend ei saa muidu eksisteerida: söömine, joomine, magamine , hapnikuvajadus (vähim kultuuri poolt mõjutatav). 2) vajadus turvalisuse v kaitse järgi- inimese kui isiku elu ja tervist ei ohusta miski. Enne ei saa minna kõrgema tasandi vajaduste juurde, kui alumised pole rahuldatud. 3) kuulumisvajadus- suhtlemisvajadus , kuulumine erinevatesse gruppidesse (perekond, rahvus), armastusvajadus. 4) tunnistusvajadus- see, mida me teame peaks olema väärtustatud ka teiste poolt. 5) eneseteostusvajadus- isiksuses peituvad potentsiaalsed jõud.
14. Emotsioonid.
Psühholoogias on emotsioonide käsitlus tunduvalt laiem, kui tavakäsitluses, hõlmates peale selle, mida inimene ise tunne, mitmeid teisi tegureid, nagu näiteks emotsioone põhjustavaid sündmusi ja tegevusi, mida see hingesesiund inimest tegema paneb. Prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm peamist emotsiooni omadust: 1) emotsioon tekib, kui inimene hindab situatsiooni oma jaoks oluliseks; 2) emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses; 3) emotsioone on võimalik kirjeldada, kas laiaulatuslike mõõtmete (nt üldised positiivsed ja negatiivsed emotsioonid) või üskikute spetsiifiliste kategooriate (nt kurbus viha rõõm) kaudu.
Emotsioonidel on ka väljenduslik pool 1) nägu- enim lihaseid, raskeim kontrollida. Universaalsed emotsioonid- erinevad kultuurid maailmas väljendavad neid ühte moodi (6). Näo tagasiside hüpotees- organism püüab seda emotsiooni käivitada, mis emotsioon on näol. Teooriad:

• James. Lange - emotsioonide tekkimisel: esmalt füsioloogiline seisund, siis psüühiline (nutan, siis muutun kurvaks). Nüüdseks ümber lükatud.
  

• Cannon . Brad - psüühiline ja füsioloogiline pool tekivad korraga talamuses.
  
• Scahter. Singer - “Emotsioonid kui sildid ” - kui erutuse allikas on ebaselge , siis inimesel on kalduvus sellele ise nimetus anda.
  
• Emotsioonid ei sõltu kultuurist. Baasemotsioonideks on viha, rõõm, üllatus, kurb, hirm, vastikus. Emotsioonide väljendamine aitab inimpsüühikas tekkinud pinged välja lasta.
  

15. Frustratsioon ja kaitsemehhanismid .
Frustratsioon on negatiivne pinge, mis tekib kindlate põhjuste tõttu. Näiteks, kui inimese jaoks oluline tegevus on takistatud, tekivad negatiivsed emotsioonid. Olukorda üritatakse lahendada, aga ebaõnnestumise korral tunduvad barjäärid ületamatud ja tekib frustratsioon. Levinumad käitumisviisid frustratsiooni korral on agressiivsus või alistumine. Agressiivsel käitumisel on erinevaid avaldumisvorme, nagu otsene, kaudne, ülekantud või passiivne. Alistuv käitumine võib avalduda otseselt või enesele teadvustamatult. Oodatakse , et asjad hakkaksid ise paremaks muutuma (põgenetakse nt alko juurde, seebikad, muud tegevused). Pingetekitajaid ei lahendata, vaid otsitakse aseainet, probleemide lahendamine lükatakse edasi.
Mina kaitsemehhanismid on tahtmatud käitumuslikud reaktsioonid, mille ülesandeks on vähendada sisepinget, kui see on tõusnud üle kriitilise piiri. Pinge jääb alles, kuna see ei kõrvalda probleeme tekitanud põhjusi. Negatiivseks küljeks võib lugeda, et need moonutavad siiski mingil määral tegelikkuse taju, mis pärsib pikas perspektiivis probleemide lahendamist.

• Väljatõrjumine – tõrjutakse teadvusest välja häiriv ja pinget tekitav info. See ei ole teadlik protsess.
  
• Löök vastassuunda – pinge alandamise eesmärgil käitutakse soovitule vastupidiselt.
  
• Regressioon – tagasipöördumine lapseliku käitumise juurde.
  
• Identifitseerimine ehk jäljendamine – käitutakse samamoodi või tehakse järgi kedagi, kes on inimesest kõrgemal positsioonil või edukam, näitek väike laps jäljendab oma vanemaid.
  
• Projektsioon – inimene projitseerib mõne oma iseloomujoone ümbritsevasse keskkonda, enamasti on nendeks negatiivsed iseloomujooned.
  
• Sublimatsioon – seksuaalenergia suunatakse pinge alandamise eesmärgil mõnda teise, ühiskonna poolt aksepteeritud tegevusse.
  
• Ratsionaliseerimine ehk mõistusepärasks muutmine – pinge langetamiseks muudetakse oma hoiakuid ning seisukohti.
  
• Fantaseerimine – reaalsuse moonutamine ja muutmine pingete alandamiseks.
  

16. Kujutlus ja fantaasia .
Mõlemad on psüühilised protsessid, kui inimene loob oma mäluandmete põhjal objektidest või olukordadest psüühilise pildi. Tähtis aspekt on, et see toimub ilma vahetu ärritaja mõjuta, erinevalt aistingutest.
Kujutlused on üldistatud ja vähem detailsed, kui just ei esine eideetilist mälu, mille puhul inimne kujutleb detailselt. Kujuluse oluliseks tunnuseks on, et peab eksisteerima varasem kogemus, mis on jätnud maha mälujälje, mida saab uuesti aktiveerida.
Fantaasia puhul saab inimene kujutleda seda, mida ei ole varem otseselt esinenud . Siiski, saavad kujundid ainest reaalsuselt. Neid kombineeritakse ja taastatakse uut moodi. Fantaseerimiseks on välja toodud sagedasti kasutatavaid võtteid:

• Aglutinatsioon ehk kokkuliimimine – võetakse eri asjad ja pannakse teistmoodi kokku.
  
• Liialdamine – suuruse, väiksuse, aja, arvu või millegi muuga liialdamine.
  
• Rõhutamine – detailide väljatoomine.
  

Kujtlust ja fantaasiat peetakse taju ja mõtlemise vaheprotsessiks. Need protsessid on tähtsad, et inimene suudaks läbi mõelda oma tegevuse lõppeesmärgist lähtudes – kujutada ette tagajärgi. Tänu sellele suudab inimene hoiduda kahjutoovatest tegevustest või ennast motiveerida. Kujutlust ja fantaasiat jagatakse tahtlikuks ja tahtmatuks (nt unenägu on tahtmatu fantaasia); loovaks (ilma selge ettekujutuseta) ning taasloovaks (selge ettekujutus loomingust).
17. Temperament. Tüübid ja omadused.
Käitumise ja liigutuste väljendamine in kujutus maailmast peab olema sõltuv sellest, millist keelt ta kasutab. Kriitika – keeltes on rohkem sarnasusui, kui täielikke erinevusi.