Zoosemiootika (0)

Zoosemiootika
12.02.15
1. LOENG
Paikneb loodus- ja humanitaarteaduste vahel. Tegeleb mitteverbaalse kommunikatsiooniga.
Tegeleb eri viisidega, kuidas loomad saavad olla tähenduslikud. Signifikatsioon: kuidas loomad tõlgendavad ümbritseva keskkonna elemente, kuidas nad seda keskkonda tajuvad.
Liigisisene ja liikidevaheline kommunikatsioon: liigisisesel isenditel kindlamad mehhanismid, liikidevaheline – teise liigi tähenduslike aspektide tõlgendamine, lähtuvalt reeglitest, mis tõlgendaja omailmas kehtivad.
D. Martinelli – antropoloogiline zoosemiootika
Need viisid, mis suhestuvad sellega, millised on meie endi teadmised loomade elust, võivad olla väga erinevad, kui mõelda metafoorsete kirjelduste peale (nt ülikool kui sipelgapesa , mesilastaru), siis ilmselt on mingi alus all, aga suur hulk selliseid kultuurilisi narratiive hälbivad väga suuresti loomade tegelikust käitumisest. Inimeste kujutlused loomadest representatsioonide kaudu (nt hundi jõhkrus, rebase kavalus) võivad mõjutada inimeste käitumist loomadega , loomakaitsesse suhtumist jne. Zoosemiootikuid huvitavad loomadega seotud tõlgendused sedavõrd, kui need on seotud loomade enda kommunikatsiooniliste võimetega või kuidas nad oma tegevustega neid mõjutavad kas otseselt või kaudselt .
Varane zoosemiootika omab seost antropoloogiaga.
Th. A. Sebeok väga oluline – mõjutatud nii Peirce ’i ja Morrise kui ka Jakobsoni töödest. Morris semiootika ja psühholoogia vahel, üritas tuua rohkem semiootikat psühholoogiasse ja psühholoogiat teaduspärasemaks ja rakendada seda ka teiste liikide peal peale inimeste. Sebeok annab täpsema suuna, rakendab seda võimalust. Jakobsoni huvitas ja paelus võimalus võrrelda inimkeelt ja geneetilist koodi. Sebeok korjas õpetajatelt üles semiootikat kui võimalust teiste liikide suhtluse ja kommunikatsiooni mõtestamiseks ja arendas välja zoosemiootika distsipliinina.
Palju erialakirjandust teistest distsipliinidest, tuleb ise siduda semiootikaga.
Humanitaarteadustes oluline autor, loodusteadustes peavad katsed olema korratavad ja autoril väike tähtsus. Semiootikas mõistetakse, et uurimine on loomeprotsess, mille tulemusena tekivad uued seosed või tõlgendused. Osaleva vaatluse kasutamine – iseenda meeli võib kasutada kui uurimisinstrumenti, et infot süstematiseerida ja edasi anda, selliseid lähenemisi klassikalistes loodusteadustes kasutada ei saa – kasutatav, kui uurimus sildab inimeste ja teiste liikide vahelisi suhteid.
Hea uurida küsimusi, mille uurimiseks pelgalt humanitaar- või loodusteadused vahendeid ei anna, nt inimeste suhted lemmik- ja koduloomadega; mida teiste liikide kommunikatiivsed väljendused tähendavad jne. Küsimus, et inimesed ei suuda krokodille näha kui midagi ohtlikku, vaid midagi neutraalset – põhjus: krokodill ei tee näoga mingeid erilisi grimasse, aga tema suunurgad on üles poole – inimesed tõlgendavad seda kui midagi positiivset.
Loomaaias väga rikkalik eri liikide vaheline kommunikatsioon – ilmselt kusagil looduses ei saa kokku nii palju eri liikide lõhnasignaale.
Loomade ikoonilised, indeksiaalsed ja sümbolilised representatsioonid – kuidas viitadel, piltidel loomi kujutatud, mis inimesi selle juures huvitab (nt lapsi ja vanemaid erinevad asjad), kuidas need tegelike loomadega seostuvad.
Loomadel oluline suutmatus mõtestada omailmas mingeid keskkonna tunnuseid, eriti olukorras, kus muutuvad keskkonnatingimused. Küsimuses loomade kognitiivne võimekus, võime õppida nt kiirteede juures liikuma – nt kuidas teha nii, et loomad ületaksid maismaasilda e terradukti (et ei tekiks populatsioonisaart), et ta tõlgendaks seda kui piisavalt ohutut ja looduslikku objekti. Millised tajud on selle looma jaoks olulised ja kuidas ta neid tõlgendab – zoosemiootiline küsimuseasetus.
Kõik küsimused hallis, hübriidses tsoonis, kus on inimese ja looduse sfääride segunemine , uute märgisüsteemide kujunemine sellelt pinnalt.
B. Latour: eristanud 2 suundumust: 1) puhastamine purification – püütakse rangete eristuste (puhaste distsipliinide, uurimisobjektide jne) suunas 2) hübridiseerimine hybridisation (nähakse, et puhtad kirjeldused ei ole võimalikud, erinevad metakeeled segunevad, lõplik tõde ei olegi võimalik, aga võimalik luua lahendusi, mis mingite teatud uurimisküsimuste jaoks toimivad
Ajalooliselt zoosemiootika seotud ka loomade omavahelise kommunikatsiooni uurimisega.
Saksa bioloog, kommunikatsiooniteoreetik G. Tembrock kasutab biokommunikatsiooni mõistet kui keskset terminit loomade kommunikatsiooni kirjeldamisel. Ka G. Witzany biokommunikatsiooni terminiga tegelenud (ei kasuta märgi mõistet, vaid räägib biokommunikatsioonist).
Transmissiooniline ehk teadet ülekandev.
Kommunikatsioon on loov protsess, alati on võimalus vääritimõistmiseks. Looduses võib väiksemgi vääritimõistmine viia mingite omaduste muutumise kaudu või liigitekkeni – nt sama liigi linnud eri paikades ei tunne enam ära üksteise laulu.
„Kommunikatsioon on igasugune elusa mõju elusale, milles interpretatsiooni tagajärjel leiab aset muutus.“ - võimaldab eristada semiootilist dimensiooni füsioloogilisest.
Kommunikatsiooni mitmekesisus loomadel
Liigisisene ja liikidevaheline kommunikatsioon (põhineb vastavalt sotsiaalsetel suhetel ja ökoloogilistel suhetel)
Eri kommunikatsioonikanalid (visuaalne, heliline, keemiline, taktiilne)
Elusolendite füsioloogiate mitmekesisus (taju ja väljendusorganid)
Eri kommunikatsioonikeskkonnad ja nende mõju (nt veekeskkond)
Teate- ja märgitüübid – eri viisil võimalik jaotada
Eriti olulised zoosemiootika jaoks loomamorfoloogia, anatoomia, histoloogia, etoloogia , loomaökoloogia.
Klassikaline etoloogia – alguse sai 1930ndatel Saksamaa ja Austrias
Võrdlev psühholoogia – USA traditsioon
Uuemad suunad käitumisökoloogia (süntees etoloogia ja evolutsiooniteooria vahel) ja kognitiivetoloogia (püüab lõhet inimese ja teiste loomade vahel vähendada, püüdes kirjeldada kvalitatiivseid ja loomade enda subjektsusel põhinevaid kognitiivseid ja kommunikatiivseid protsesse) jne.
Semiootikale on oluline loom kui subjekt , kes oma omailmas otsuseid vastu võtab.
Semiootika saab loodusteadustele abiks olla refleksiivsuse ja enda uurija positsiooni teadvustamisel, uurimistulemuste paremini esitamisel, uurimisel et nt millised seosed tulevad kaasa teatavate sõnade kasutusel.
26.02.15
Kõigil loomadel, hoolimata liigist, on teatud sotsiaalne lävimine, sotsiaalne struktuur, ka üksikeluviisilistel on ju vaja leida partner , on vaja suhelda, teine osapool ära tunda – alus, mille pinnalt semiootika ja etoloogia lõikuvad.
Olulised lähtekohad:
P. Marler Logical Analysis of Animal Communication – esimene artikkel, kus semiootika mõisteid on küllalt täpselt rakendatud loomade kommunikatsiooni uurimises
Rahvusvaheliste seminaride seeria , millest võtsid osa väga tuntud kommunikatsiooniuurijad. Nende põhjal ilmunud kirjutistest ilmus kolm mahukat köidet, mis on Sebeoki poolt koostatud ja toimetatud.
Sebeok: kunst loomadel (kuidas seotud keelepõhine ja keele-eelne kunst )
Kuivõrd eri organismide organiseeritus erineb, tuleks neid ka uurida vastavalt erinevalt:
Zoosemiootika sobilik kõigi loomade uurimiseks, neil on Umwelt .
Fütosemiootika – taimed – pole Umwelti, ei suuda ümbritsevat keskkonda nii üksikuteks osadeks jaotada, kui loomad seda teevad
Endosemiootika – molekulaarne tase, rakutase
Seente puhul pole tsentraalset organiseeritud süsteemi, kuidas hajusas võrgustikus saab signaalide vahetamine toimuda.
Omailm võib olla eetiliste otsuste aluseks.
Morten Tønnessen – omailma üleminek ja omailma trajektoor – mõisted võimaldamaks kirjeldada nähtusi, kuidas elusolendi subjektiivne maailm muutub või areneb
Rakenduslik semiootika – applied semiotics
Rakenduslik zoosemiootika: nt kuidas on võimalik koolitada delfiine miine paigaldama
Adolf Portmann – loomade kehavormid kui sellised omavad tähendust
Sebeok: kommunikatsioon esineb kõigil loomadel; semioos on midagi, mis on iseloomulik kõigile loomdadele; samas jääb seisukohale, et keel on eripärane inimesele ja seda ei tohiks loomade kommunikatsiooniga seostada (siis oleks metafoorne ) (hiljem püütakse keele mõistet kõigile liikidele laiendada), Sebeok kui lingvist mõistab inimkeelt nii, et peab olema leksikaalne süntaks – piiratud hulgast algühikutest peaaegu lõpmatu hulga väljendusvõimalusi, seda loomadel ei ole.
Targa Hansu fenomen : ei ole vähem imetlusväärne, kuna ei oska tegelikult matemaatikat, võib nimetada liikidevaheliseks tõlkimiseks, see, et loomad suudavad tõlkida signaale, mis inimesele kättesaadavad ei ole; analoog : narkokoerad
Üleinterpreteerimine: tegelikult käib inimeste ja loomade kommunikatsioon palju lihtsamal tasandil, kui vahel arvatakse.
Thomas A. Sebeoki kesksed ideed
Teisendatud kommunikatsioonimudel: lisas konteksti ja koodi. Räägib ka teate interpreteerimisest.
1.Kommunikatsiooni funktsioon: miks loom üldse suhtleb – kas territooriumi kaitsmise pärast, paarilise leidmiseks, järglaste õpetamiseks vms
Üks äärmus: intensionaalsed teated e signaalid – loom suunab sinna suure hulga käitumuslikku ressurssi (nt linnulaul maikuus – linnul pole peaaegu aega toitutagi, peab laulma kogu aeg)
Teine äärmus: tunnused (cues) – passiivsed tunnused, mille puhul elusolend ei tee midagi, et signaali edastada , aga juba fakt, et tal mingi kehakuju on teise osapoole jaoks tähenduslik
2. Eri kommunikatsioonikanalid ühtpidi mõjutavad teateid (avavad eri võimalusi kommunikatsiooniks), teistpidi on keskkonnast sõltuvad (eri keskkonnas toimuvad erinevalt) – visuaalsed signaalid hetkelised, levivad valguse kiirusega, saatja asukoht ruumis hästi määratletav; keemilised võtavad aega, sõltuvalt olukorrast ei pruugi saatja asukoht olla üldse nii hästi määratletav – võib olla nii plussiks kui miinuseks sõltuvalt kontekstist; kommunikatsioonikanal valitakse vastavalt sellele, milliseid ülesandeid organism parasjagu täitma peab
Kuidas kommunikatsioon valitakse? Kiskjad võivad kuulda vaidlust territooriumi üle. Keskkond võib olla müraga täidetud, tuleb leida võimalusi suhtlemiseks, mis pääsevad mürast mööda. Sõnumeid võidakse esitada mitut erinevat kanalit kombineerides – liiasuse mõiste (redundancy) – kui mingites olukordades kommunikeeritakse infot rohkem, kui vastuvõtuks tarvis, siis liiasus aitab kaasa teate adekvaatsele vastuvõtule
3. Kui palju loom suudab üldse infot keskkonnast ära tunda ja dekodeerida. Saatja ja vastuvõtja võimekus võivad erineda, mõnikord suudab üksnes ära tunda, kas signaal on või ei ole; teinekord suudab teatega seotud konteksti interpreteerida
4. Kas häälitsused erinevad vastavalt sellele, kui kaugel on ohu allikas jne
Millised on võimalused neid kommunikatsioonivõimalusi omavahel kombineerida, millised ühikud omavahel asendatavad: kommunikatsiooni sünkroonia ja diakroonia
Etogramm: kollektsioon tähenduslikest teadetest, mida antud liik kasutab – käitumisjoonis (kuigi ei pruugi olla kehaliste pooside, ilmete kirjeldus)
5. Kood võib olla seotud keskkonnatingimustega (inimestel peaaegu ei esine), mingi kood, mis esineb, võib olla seotud keskkonnatunnustega – nt ritsikate laulu puhul oluline laulu rütm , mis on liigispetsiifiline, nad on kõigusoojased ning ka nende liigiomase laulu äratundmise võimekus sõltub temperatuurist, kui temperatuur liiga erinev, siis laulab üks liiga kiiresti, teine aeglaselt. Teine näide: mesilastants sõltub päikese nurgast, aga koodi sõltuvus keskkonnas ei oma praktilist tähendust ja mesilased suudavad ka natuke kompenseerida.
SÜNTAKTIKA : repertuaar ja kood puudutavad teate koodi
PRAGMAATIKA
SEMANTIKA
Nende 3 tähelepanek on oluline igasugustes olukordades: nt selleks, et lindude vahel hoiatushäälitsust edastada, peavad kõik kolm olema olemas – peab olema kogemus röövlinnust või muust ohust, peavad ühiselt aru saama koodist (hoiatushäälitus lühike ja terav ), peab olema ühiselt mõistetav kontekst.
Heini Heidiger
Kuidas lahendada loomaaias esinevaid loomade probleeme?
Loomade liigispetsiifiline ruumitaju : territooriumi suurus ja jaotus (pesa, kodusfäär)
Kui loom ei saa põgeneda ja ületatakse kriitiline distants , siis ta ründab, isegi kui muidu rohusööja või leplik loom.
Tsirkustes püütakse vältida teatud looma käitumist või vastupidi, seda esile kutsuda – nt lähenedes teatud suunast põgenemisdistantsile, on võimalik loom panna soovitud suunas liikuma
Distantsid ei ole instinktiivsed, vaid semiootilised, seal on tõlgendusvõimalus, kui loom harjub või dressuuri puhul võib distants muutuda.
Võib jälgida kajakaid õrrel: 70-80 cm sotsiaalne distants
Peter Marler
Õppimisinstinkt: püüab ühendada eristust õppimise ja instinktide vahel; on olemas teatud eluetapil väga tugev õppimisvalmidus
Nüüdisaegne zoosemiootika
Süsteemibioloogia – püüab ökoloogilisi süsteeme vaadelda eri tasandeid võimalikult kompleksselt suhestatuna
Evolutsiooniline arengubioloogia: keskendub ontogeneesile, milline on keskkonna mõju ja roll elusolendi kujunemisele ja ka evolutsioonile
Loomade kommunikatsiooni käsitatakse ka lähtuvalt kirjandusteooriast. Kui on korduvad episoodid, järgnevused, kas neid võiks kirjeldada ka lugudena.
5.03.15
Autokommunikatsioon
Klassikaliseks näiteks loomadel nahkhiirte kajalokatsioon – kuulmise põhjal info takistustest, mis keskkonnas võivad olla.
Propriotseptiivne (keha kommunikatsioon iseendaga , nt närvisüsteemi ja lihaskonna vaheline kommunikatsioon, mille abil organism oma liikumist keskkonnas parandab, täpsustab) ja eksterotseptiivne tagasiside ( infovahetus läbi keskkonna ja keskkonna kaudu saab elusolend infot selle keskkonna elementide kohta või ka iseenda kohta, nt kui loom ennast lakub, saab infot oma kehakatte seisukorrast ja parandab seda; delfiinid kasutavad keskkonnast info saamiseks heliimpulsse, vahel võidakse kasutada ka nt enda ümber elektrivälja, selleks et saada aru, kas ümber on mõni teine elusolend)
Ühesuunaline kommunikatsioon – nt kommunikatsioon putukatel , kus lõhnaainete abil saadetakse infot, tammekedrik ise oma feromoone ei tunneta, järelikult ei saa ka teateid vastu võtta.
Kahesuunaline kommunikatsioon
Karen Kostan – mõjutamine ( assessment ) ja takseerimine ( management ) – nt üks loom seab end teisega füüsiliselt ühte kohta, tahab olla teisega koos; üks osapool tajub teist, mõjutab kuidagi tema käitumist, edastab signaale viisil, et teise osapoole tegevus selle toimel muutub.
Kuidas kommunikatsiooni tajume, on paratamatult seotud meie oma liigisisese kommunikatsiooniga.
Omailmade kattumine – omailmad sarnased üksteisele, erinevad tähendusühikud langevad kokku, sellised organismid suhestuvad ümbritseva keskkonnaga ühesugusel viisil
Omailmade lõikumine – ei ole tegu sarnasusega, vaid teatud aspektid ühe ja teise osapoolt kehas tähistavad teisele midagi, kutsudes mingit moodi käituma, ja teine osapool võib samamoodi vastata (parempoolne skeem – LIIK 1 hakatakse nt oma sulgi puhastama -> kujunenud evolutsiooni käigus nt sinikaelpardile pulmarituaali ning sellele kohale, kus peaga sulgi silutakse, on tekkinud sinine laik.
Pulmakäitumine: eesmärgiks liigikaaslase äratundmine, aga ka meeleolu sünkroniseerimine samasuguse käitumise kaudu, esteetiline aspekt
12.03.15
Erinevad sümmeetriatüübid: asümeetriline – pole ühtki sümmeetriatelge, sfääriline – lõpmatu hulk sümmeetriatelgi, radiaalsümmeetriline – lõpmatu hulk, aga ainult ühes diapasoonis, bilateraalsümmeetria – parem ja vasak pool on sarnased, esimene/tagumine ja ülemine/alumine on erinevad; sammsümmeetriline – teatud osad korduvad mingi rütmiga
Miks meeleelundid evolutsioonis pea esiotsa kogunevad – et võimalikult kiiresti infot vastu võtta ja töödelda ja et näha liikumissuunda.
Tajumine on alati keerulisem protsess kui enese arusaadavaks tegemine. Palju võimalusi, kuidas ümbritsevasse keskkonda enda kohta infot anda.
Nägemiselundid
Putukad: silma endas terviklikku kujutist ei teki, pannakse kokku ajus; silma eraldusteravus on niisama suur, kui palju silma osi on, nt kiilidel u 30 000 osasilma ning nägemisteravus väga hea, on ka väidetud, et kiil näeb enda ümber 360 kraadi (v.a see osa ümbrusest, mille ta ise oma kehaga ära varjab ).
Suureõielised kellukad pakuvad tolmendamise eest mesilasele tasuks nektarit, orhideed mitte, aga kuna mesilased ei erista neid üksteisest, siis niisuguse mimikri abil tolmendatakse ka orhideesid.
Kiiratava valguse signaalid: organism suuteline keemiliste reaktsioonide abil tekitama valgust – ei ole väga sage, Eesti looduses jaanimardika vastne ainus näide, aga pool süvaookeani asukatest suudab valgust tekitada
Peegelduva valguse signaalid: eri viisidel peegeldatakse päikesekiirgust, mis loob mingi tajutava värvitooni
Pigmentsed värvid: kollaseid ja punaseid toone saadakse toiduga – nende pigmentide olemasolu signaliseerib, kui rikkalik on organismi toidubaas – värvus hakkab omama teisest tähendust, nt emased vaatavad , et kui isane on eredavärviline, siis heas toitumuses; pigmentsed värvid tuhmuvad
Struktuursed värvid: ajas praktiliselt ei muutu, kui nt vaadata kuskil zooloogiamuuseumis, siis sinakad-rohekad toonid võimendunud, kuna on säilinud, punakad mitte
Kommunikatsioon võngete abil
Iga osa kõrvadest areneb erinevast lootelehest: endodermist sisekõrv, mesodermist keskkõrv ja ektodermist väliskõrv , arengu käigus peavad kokku saama ja terviku moodustama; väliskõrv kannab saadud helilaine trummikileni, keskkõrv suunab ja puhastab heli, sisekõrv muudab ümber signaalideks, mida närvisüsteem on suuteline käsitlema , samuti on sisekõrvas tasakaaluelund , mis on oluline keskkonnas orienteerumiseks .
Vaalad ja delfiinid kasutavad sageli infrahelisid – väga madalad helid, nende läbitavus on väga hea, läbivad keskkonda väga efektiivselt (sama nt, et bassid tulevad läbi) pikki vahemaid; vaalad võivad olla kümnete kilomeetrite tagant omavahel kontaktis ja infot vahetada
Kakud kuulevad liikumist, kaku üks kõrv pisut üleval- ja eespool kui teine – lähtuvalt sellest, kuidas heli jõuab vasakusse või paremasse kõrva (selle erinevus), on kakk võimeline objekti asukohta hindama .
Taktiilne kommunikatsioon sageli kasutusel sotsiaalsete suhete juures. Igasugused puudutused eeldavad juba, et osalised üksteisele lähedal, see, et on võimalik puudutada, ollakse lubatud olla nii lähedal, on juba iseenesest tähenduslik (nt primaatidel parasiitide otsimine, koertel lakkumine jne).
Keemiline kommunikatsioon
Teatud liik suuteline teatud keemilisi signaale vastu võtma (nt et üksteist üles leida), ülejäänute jaoks on see müra .
Mesilasema feromoon surub alla töömesilaste instinkti hakata paljunema, juhul kui ema jääb vanaks või temaga midagi juhtub, siis võetakse see pidur pealt ära, pere hakkab uusi emamesilasi tootma.
Elektriline kommunikatsioon
Paljaskalad kasutavad nõrga elektrivälja abil kajalokatsiooni.
Üldiselt linnud keemilist kommunikatsiooni ei kasuta, aga teatud raipetoidulistel lindudel on haistmine just väga oluline.
Inimene sarnaneb kommunikatsioonikanalite kasutamiselt pigem lindudele kui imetajatele.
Kommunikatsioonikanali valik: kas kiiresti; väga kaugele; nii, et teised liigid ei saaks aru vms
Sõltuvalt biotüübist (keskkonnast) heli edastamise võimalused piiratud, teatud heli diapasoonid juba hõivatud – määrab ära, milliseid sagedusi on üldse võimalik kommunikatsiooniks kasutada, nt tuulte ja lainete müra tõttu kajakad kriiskavad (kõrgetel sagedustel)
Super Senses: The Secret Powers of Animals
Nahkhiirte kajalokatsioon: toimub impulssidena, mitte pidevalt
26.03.15
Kalade, kahepaiksete ja roomajate bioloogia ja meeleelundid
Väga erinevad loomad, aga ühine on see, et on kõigusoojased (kalade puhul ei mängi nii suurt rolli, kuna vee soojusmahtuvus on suur, pole nii suuri temperatuuri kõikumisi).
Termoretseptorid – et saaks orienteeruda, et leida paik, mis on ümbritsevast soojem; samuti kasutavad saagi püüdmisel, nt leiavad selle abil väikeimetajaid (kes keskkonnast soojemad). Madu on võimeline ära tundma temperatuuri 0,2 kraadi täpsusega.
Kolmas silm ehk kiiruelund – registreerib ööpäeva pikkust, päeva rütme, kas loom on valguse käes või varjus , otseühendus aju nende keskustega, mis tahtlikku käitumist ei mõjuta, pigem reguleerib hormonaalset tasakaalu ja ööpäevast aktiivsust; võib leida ürgsematel sisalikel
Paljud kalad on väga häälekad, nt konnkala.
Veeloomad võivad lõhnu tunda kilomeetrite kauguselt.
Sellest, mis meel on eriti hästi arenenud, annab tunda vastava aju osa suurus, nt hail suured haistesibulad, hästi arenenud otsaaju .
Kalaliigid, kellel pole kokkupuudet oma marjaga, suhtuvad sellesse akvaariumis, kui ei saa edasi liikuda , kui toitu.
Isane ogalik hoolitseb paarumise ja poegade eest, emane ainult koeb (võib ka olla, et mitu emast). Hoolitseb maimude eest päris pikka aega – hoiab koos, ajab nende poole hapnikurikast vett.
Ka neid kalaliike , kus emane ja isane koos poegade eest hoolitsevad. Seega juba kaladest alates individuaalne äratundmine: kus tekib paarisuhe kahe isendi vahel, tekib ka oskus individuaalselt ära tunda (eristada üht konkreetset isendit kõigist teistest sama liiki isenditest.
Mosambiigi tilaapia emaskala kannab poegi ohuolukorras suus , selleks võtab spetsiaalse asendi pea ülespoole ning maimud teavad seda instinktiivselt ja kogunevad talle suhu .
Kirevahvenlased: otse ujudes agressiivne, külg-külje kõrval ujumine on pigem lepitust otsiv, kõrvalesuunatud käitumine konflikti külmutamiseks
Kooliujumise eesmärgiks on ajada võimalikku kiskjat segadusse, kellel on raske välja valida ühte konkreetset isendit. Samas ei ole see puhtal kujul ainult funktsionaalne käitumine, kuna kalad teevad seda vahel ka elutute objektide suhtes või mänguliselt.
Kasutatakse küljejoone elundit, keemilist kommunikatsiooni (tajumine, kui kaugel või lähedal teine kala on).
Konnade laul peamiselt seotud kevadise pulmaajaga. Laul annab infot selle kohta, kui sage ja intensiivne laul on – kui palju või intensiivselt jaksab laulda , annab ka infot looma suuruse kohta (mida suurem konn, seda madalam heli); laul võib sisaldada infot ka keskkonna kohta – kuidas konna laul kõlab, sõltub sellest, kui sügaval vees ta on (või maismaal), oluline, kuna kudu peab olema mitte liiga sügavas vees, et ära ei söödaks, aga ei tohi kuivale jääda.
Heliline kommunikatsioon eriti hästi arenenud liikidel, kes on väga territoriaalsed. Nt ronikärnkonn väga vali (3x valjem kui elevant ). On oluline, et erinev profiil, kuidas eri sugupooled üldse hääli tajuvad – emased pigem kõrgemaid kuii-sid, isased madalamaid koo-sid. Kui neil ei oleks teatud kohastumust, siis kurdistaks iseend . Super Senses: The Secret Powers of Animals
Sisalik tsakvala võib õhupaunade abil oma keha suurust muuta, mille abil nt näitab, et on suurem kui on, nii liigisiseses kui liikidevahelises kommunikatsioonis (olen suurem kui kiskja omailmas saaklooma kujund)
Liivagekod suudavad muuta värvust, tänu närvisüsteemist tulevale ärritusele võib muuta nahastruktuuri nii, et teatud kromatofoorides liigub pigment nii, et värvus muutub, värvuse muutusel võib olla oluline põhivärvide omavaheline segunemine, selle abil võib endast välja võluda väga suure hulga värvusi. Suudavad muuta erinevate kehaosade värvust, nt kiskja, päikese vms poole üks värv, muidu teine. Colourful Chameleons of Madagascar
Madudel liigisisene kommunikatsioon peamiselt keemilise ja taktiilse kommunikatsiooni teel. Madude paljud liigutused ja häälitsused on suunatud teiste liikide poole, eelkõige enda kaitseks – mürgihambad vajavad märgilist väljendust, kuna teine liik peab teadma, et madu omab mürki ja ei tasu teda ära sööma minna. Kui keskkonnatemperatuur liiga jahe, ei pruugi madu olla võimeline end tegelikult kaitsma, aga sisin võib toimida selleks, et röövlooma eemale ajada.
Isaste võitlustants, kus maod püüavad üksteist vastu maad suruda – leidub väga paljudel maorühmadel.
Lõgismao lõgisti koosneb vanade kestade jäänustest, selle kaudu, kui palju lõgisteid on, saab hinnata mao vanust , iga aasta tuleb üks juurde.
Sümbioosid
Meriroosahven veedab kogu elu ühe koralli ümbruses, teda hooldades ja liigikaaslaste eest kaitses. Kasvades muundub meriroosahvena nahapind tundetuks meriroosi mürgi vastu ning selle abil saab ta peituda selle jätkete vahele. Meriroosahvena liikumine koralli vahel aitab ka meriroosi, tuues sinna rohkem hapnikku, mõnikord meriroosahven ka toidab oma meriroosi.
Puhastajakalad (huulkalad): kindlad paigad , kus nad paiknevad ja seal ümbruses muud ökoloogilised suhted praktiliselt lakkavad olemast, keegi ei püüa kedagi ära süüa, röövkalad ootavad rahulikult oma järjekorda , et neid puhastataks (muidu võivad haigeks jääda). Neil spetsiifiline välimus ja hüpisklev liikumine, mille kaudu puhastatavad saavad aru, kellega tegu. On ka neid kalu, kes välimuselt sarnanevad puhastajakaladele, aga tegelikult parasiteerivad, hammustavad „puhastatavalt“ nahatüki – kui tekib mingi märgipõhine seaduspära, siis tekib varem või hiljem keegi, kes püüab seda ära kasutada. Ka sukeldujad lasknud puhastajakaladel oma hambaid puhastada . Puhastajakaladel ei ole vaenlasi , cleaning station ’id, kuhu teised kalad lähevad lõdvestunud seisundis. See, et puhastajakala saab minna röövkala hammaste vahele, saab toimuda vaid siis, kui on väga selge kood. Ei ole teada, et puhastajakaladel oleks kaitsevahendeid. (Samamoodi nt teatud linnud maismaal, kes puhastavad nt krokodilli hammaste vahel toidujäätmeid.) Shrimps and Cleaners – Reef Life of the Andaman
Olulised küsimused, milliseid kommunikatsioonivahendeid kasutada maismaal, milliseid vees, alates kaladest ja kahepaiksetest saame rääkida individuaalsest äratundmisest, mis avardavad võimalusi kommunikatsiooni kasuks.
2.04.15
Lendamine mõjutab kommunikatsiooni oluliselt.
Lindude kehatemperatuur u 40 kraadi, kõrgem kui inimesel ja paljudel teistel imetajatel.
Keemilisest kommunikatsioonist ei oleks lindudel eriti palju kasu, lõhnad jääksid neist lihtsalt väga palju maha. Lõhnataju lindudel üsna nõrk, v.a mõnedel, nt raisakotkastel, kellel toitumine sõltub oluliselt lõhnatajust.
Lindude vastus keskkonnatingimuste muutustele on aktiivne – enamasti rändavad paikadesse, kus tingimused soodsamad, toitu rohkem, tehes perioodilisi rändeid. Rändamisvõimekus tähendab seda, et linnud väga levinud üle kogu maailma, erinevatesse ökoniššidesse (nt üksikutel saartel imetajaid sageli vähe, aga linde on), nad on ka kitsamalt spetsialiseerunud erinevateks eluviisideks, erinevused päris suured.
Röövlindudel küllalt hea binokulaarne nägemisväli (saavad hästi kaugust hinnata), samas nt hanelistel või pardilistel väga hea üldala nägemine, aga väike binokulaarne ala.
Inimesed eelistavad linde (ja ka imetajaid), kellel on samasugune silmade asetus nagu meil endal (suur binokulaarse nägemise väli), seega inimesed eelistavad sageli röövlinde lepislindudele.
Sageli kui lind ise värviline, siis lähtub ka liigisiseses kommunikatsioonis palju värvidest. Lindudel neljanda värvitüübi nägemine (ultravioletne).
Sugulises valikus ei ole mängus üksnes ratsionaalsed otsused, vaid ka esteetiliselt lindudel teatud eelistused .
Kui meile tunduvad emas- ja isaslinnud teatud liigil sarnased, siis tegelikult ultraviolettlainealas võivad oluliselt erineda.
Looduslik valik – looduskeskkonnas hakkamasaamine määrab
Suguline valik – konkreetne liigisisene valik, võib viia väga eripäraste tunnusteni, sõltub isendite kognitiivsetest valikutest
Lindude hüüded kiskjate korral lühikesed , et kiskjad ei saaks nende asukohta määrata.
Nature of Call – Call – Remarks – põhimõtteliselt semantiline, süntaktiline ja pragmaatiline mõõde
Laulukõri struktuurilt küllalt sarnane nagu meie häälepaelad , seal on ka lihaskurrud, mille asendit muutes on võimalik helisid tekitada. Kuna laulukõril on kaks poolt, üks asetseb sügavamal linnu kõris , siis on lindudel võime laulda samaaegselt kahte meloodiat (võivad ühe poolega laulda, teise poolega teha rütmi või lisanoote).
Kuna linnud liiguvad palju, peab neil olema väga hea orienteerumisvõime ja võime keskkonnaga kohaneda ( tunnevad ka konkreetse koha ära, kui kaugelt tulevad). Paljud linnud väga pesapaigatruud, tulevad samasse pesapaika tagasi, kuigi on rändlinnud – üsna loogiline, kui linnud kaugelt tulevad, siis ei ole neil aimu sihtkoha praegusest seisust , kui kuskil pesitsemine hästi õnnestunud, siis ilmselt on mõistlik sinna tagasi pöörduda ja lähtuda sellest, et keskkond on ka järgmisel aastal sobilik.
Linnud kombineerivad erinevaid orienteerumismeetodeid (lisaks slaidil olevatele veel nt kinnistähtede asukoht). Piirpääsukesed lähevad ise paar nädalat enne rändele, söödavad pojad nii täis, et need ei jaksagi hästi lennata , pojad peavad paar nädalat veel arenema, saama lennuvõimeliseks ning järgenvad siis vanematele ja jõuavad enamvähem õigesse kohta. Et keerulistest rändeoludest (tormid, teadlased) üle saada, selleks on vaja rändlinnud kogemust, tekib mälu keskkonnaobjektide kohta ja et kuidas häireid kompenseerida.
Aedpõõsalinnud omavad oma mälus tähistaevakaarti, uuriti planetaariumites, lindude rändekihk sõltus tähtede asendist (kui oli selline, et muidu peaks rändama, olid linnud puurides ärevuses).
Linnulaulu fonoloogiline süntaks. Lihtsamad laulud rohkem geneetiliselt fikseerunud, keerukamatel lauludel oluline õppimine sõltuvalt keskkonnast (nt helide märkamine ja jäljendamine , võib õppida lähedal olevalt linnult, isalt vms). Kuigi keerukamatel lauludel eri osad, siis on neil selge struktuur, korratakse ühte stroofi, siis järgmist (selle järgi saab liiki välja selgitada). Eri laulukihtidel võib olla geneetiline või n-ö kultuuriline determineeritus, nt kasupoegade laul võib olla sarnane kasuvanematele, aga stroofe järjestatakse oma liigile omaselt.
Kuulates lüürasaba , siis võib tema kuulamise järgi üsna täpselt eristada, kus ta käinud on.
Vilelind eelistab helisid, mis on ajalooliselt tema keskkonnas olnud, isegi kui mõni võõrliigi või tehniline heli on tugevam, siis lind ignoreerib neid.
Erinevate helide (nt ehitustööde helisid) jäljendamine näitab head mälu ja on huvitav, olles põhimõtteliselt emaslindade ees uhkeldamine. Superb Lyrebird imitating construction work (lüürasaba)
Laulu helipilt sõltub sellest, millises helilises keskkonnas on. Paljud liigid, kes kommunikeeruvad raskes helilises keskkonnas, nt metsis , hüüp, kasutavad tervenisti või osaliselt suhteliselt madalaid sagedusi, mis päris hästi keskkonnas levivad.
Lindudel õppimisaknad, kus suutelised teatud lauluosi õppima, nt metsvindil esimesel suvel kohe pärast koorumist, kui jäetakse meelde isa laul, teisel suvel laulu lihvitakse. Oluline ka autokommunikatsioonivõimalus, et lind kuuleks ise oma laulu, et laul korralikult välja areneks.
Inimese keelel leksikaalne, tähenduslik süntaks, kuid lindudel struktuuriga seotud süntaks, mis on väga oluline.
Suletuti kaudu on võimalik oma meeleolu ja füsioloogilist seisundit küllalt hästi edasi anda (nt erutuse korral tõstetud).
Liigisisesed häälitsused, nt alarmhäälitsused, kalakajakatel nt häälitsus , kui leidnud kalarikka koha
Liikidevaheline kommunikatsioon
Nt häälitsused, mille kaudu veendakse peremeesliiki, et ollakse samast liigist, võivad olla intensiivsemad, nt käopoeg häälitseb sama intensiivselt kui kogu pesakond kokku ning teda ka vastavalt toidetakse rohkem.
Kui nähakse röövlinnusarnast kägu , siis peremeeslind lendab pesalt ära ning kägu saab sinna oma mina muneda. Vastukohastumus põõsalindudel: visatakse pesast välja kõige suurem muna, ükskõik kas enda või käo oma.
Käod ei vali peremeesliiki, vaid biotoobi (vastava keskkonna), kui munevad selle raames peremeeslindude pessa, siis üsna tõenäoline, et satub õige liigi pessa.
Meenäitur, kui on leidnud mesilaspesa, siis püüab meelitada iseloomuliku lendamise ja häälitsustega meemäkra (ka ahvi, inimest), kes kaevab mesilaspesa välja, sööb ise ära mee ning meenäitur saab oma meevaha kätte (tänapäeval juhivad meenäiturid ka tööstuslike mesilate juurde, mis ei ole enam nii efektiivne).
9.04.15
Imetajad
Nagu linnudki, on imetajad püsisoojased => kaasneb pidev aktiivsus, vaja pidevalt toitu hankida, ei saa vahepeal tardumusse langeda, sellega seoses käitumisviisid, mis aitavad teatud perioode üle elada (nt toidu kogumine, toidu kehasse ladestamine (nt närilised , mõned rohusööjad), pikkade rännete ettevõtmine ( veised , vaalad, delfiinid, põdrad), need, kes jäävad talveks tardesse, neil on selline kohastumus hiljem tekkinud).
„ Laienenud organism – organism kõiki aine- ja energiavoogusid, mida tal vaja on, ei salvesta enda sees, vaid muudab ümbritsevat keskkonda, osa energiavoost, mida kasutab, on seotud ümbruse manipuleerimisega (nt toidu peitmine, liikumisradade jätmine keskkonda ja hilisem kasutamine, urgude kaevamine ) – seda nt lindudel väga palju ei leia
Sisemine viljastamine, pikk looteline areng ja hästiarenenud järglaste eest hoolitsemine – tähendab, et vanemad ja järeltulijad veedavad palju aega koos, pojad kasvavad samas keskkonnas, kus vanemad, neil on võimalus käituda sarnaselt vanematega, loob hea õppimisvõimaluse (alati mitte otseselt õpetamine , aga lihtsalt, et ema ja pojad liiguvad koos, ja võivad sattuda kohtadesse, kuhu muidu mitte – saavad õppida keskkonna kohta palju rohkem kui üksi) – keskkonna valikuline eksponeerimine
Kukrulised üsna vara vanemisikutest lahkunud, pojad on sündides väga abitud – emasloom hoiab mitu kuud kukrus, käib koos pojaga kohtades, kuhu poeg muidu ei satuks, saab poega kaitsta oma liigikaaslaste ja röövloomade käest
Kultuuriline info muutub evolutsiooniliseks teguriks: kultuuriline keskkond muutub kontekstiks, taustaks, mille suhtes geneetiline informatsioon avaldub
Kõige olulisem haistmine, seejärel kuulmine , nägemine on teisejärguline . Paljud imetajate rühmad, nt kaslased , kellel on värvinägemine halvasti arenenud. Primaadid on erilised selle poolest, et värvinägemine üsna hästi arenenud. Paljudel pinnastes elajatel (uruhiired, mutid, mereimetajad ) on silmad väga kehvad, info nägemismeele kaudu ei ole eriti hea ega ka eriti oluline. Ka avamaal elavatel sõralistel (antiloobid, gasellid) on värvinägemine üsna hea – orienteerumine keskkonnas ja kiskjate äratundmine nägemismeele abil on üsna oluline.
Kehakeel on suhteliselt rikkalik. Valdavalt kasutusel lähisuhtluses, liigisiseses kommunikatsioonis.
Koer püüab saada silmast silma kontakti nii siis, kui agressiivne või kui tahab midagi paluda , sel juhul kontekstist oleneb, kuidas tõlgendada – kas saba liigub laialt (siis tahab ilmselt paluda midagi), kas kuklakarvad turris jne
Sama asja tähendused (nt saba püsti) on liigispetsiifilised; sabal kommunikatsioonis üks olulisemaid rolle.
Olulised ka näogrimassid (nt koerlastel, kaslastel jne)
Nt kui koerale mingi toit üldse ei meeldi, siis ta teeb grimassi, tõstab silmahammaste juurest mokad üles – arvatakse, et ka inimese naeratus on olnud algselt seesama sotsiaalse ebamugavuse väljendamine, asendusreaktsioon – koerte puhul võivad need kaks reaktsiooni omavahel segi minna, nt kui väike laps jookseb suure naeratusega, käed laiali koera poole, on koeral raske seda mitte tõlgendada kui agressiivsust.
Erinevalt lindudest , kahepaiksetest, roomajatest on imetajatel väliskõrv, kuulmine parem ja väga olulise rolliga. Mõnedel imetajatel väga suured kõrvad – täpsed ja hästitöötavad tajuorganid. Ka helisid tekitatakse vastavalt kuulmismeele heale arengule, küllalt mitmekesiseid, on häälepaelad kõris. Kuigi lindudel laul pulmarituaalis on olulisem, on siiski ka imetajaid, kellel laul omab tähtsat rolli, nt küürvaaladel (vaala laul on inimese taju jaoks natuke liiga aeglane ja madal, kui kiirendada, siis tundub rohkem laulu moodi – samuti nagu mõnedel lindudel on liiga kiire laul, et inimene lauluna käsitleks). Küürvaaladel laulus mingi motiiv , mis on kogu karjale ühine – paari aasta pärast võib olla uus motiiv, mis on kogu karjale omane – osa infost on kultuurilisel teel edasi antav, ei ole geneetiliselt determineeritud. Delfiinid suudavad ka keskkonnaobjektide kohta infot edasi anda, nt laevade kohta: kui üks delfiin on saanud laevalt löögi, siis annab teistele teada ja grupp suudab hiljem mõnda aega seda laeva vältida.
Kui delfiin saab viga, siis püüavad teised teda pinnale tõsta, kuna imetajale on suurim oht vigasaanuna uppumine.
Skunk tõstab hoiatuseks saba üles. Imetajatel üldiselt hoiatusvärvused väga haruldased, aga skungi kontrastne mustvalge kasukas võib selleks olla.
Kui loom paneb pea urusuust sisse ja vibrissid väga tugevat takistusest tingitud ärritust ei tunne, võib loom olla üsna kindel, et mahub sealt ka ise sisse. Samuti on vibrissidel toiduotsimisel roll.
Võib olla oluline, kes keda puhastab sõltuvalt hierarhiast – nt madalal positsioonil olev primaat ei tohi karjajuhti puhastada. Kui lähedases kontaktis agressiivne ei olda, siis on sellel taktiilsusel juba oluline roll. Gregory Bateson: loomade kommunikatsioonis on raske väljendada ei-d, ainus võimalus on luua olukord, kus miski toimuks, aga käituda vastupidiselt (nt puhastamine: sellelt distantsilt oleks võimalik olla agressiivne, aga ei olda; samuti nt alistuspoos: üks osapool pakub oma kaela hammustamiseks ja teine ei hammusta).
Kukkurkuraditel on emase ja isase taktiilsusega seotud pealiigutused erinevad.
Püütakse lakkuda karjajuhi koonu või nägu, nt koertel (ka inimese nägu lakutakse), et näidata sõbralikke kavatsusi.
Imetajatel konfliktides oluline etapilisus, algus on sõnumitevahetus selle kohta, et milline on osalistest võimekus võitlust võita, tunnused nagu suurus, kiirus jne annavad üsna selge sõnumi, kellel on võimalik võita. Ritualiseeritus: algul nt tehakse liigutusi, mis annavad tunnistust, kui osavad ja millises konditsioonis ollakse, tõustakse püsti ja näidatakse oma keha pikkust, suurust. Vastasseis on kasulikum lahendada märkide tasandil. Karude püstitõusmisel ikooniline ja indeksiaalne seos sellega, milline võiks olla nende võimekus. Mõnda ritualiseeritud etappi vahele jätta ei saa. Metskitsedel on väga oluline, et enne võitlust peavad nende sarved saavutama kontakti, ta ei saa enne hästi rünnata, kui tal on kontakt ja vastusurve teise osapoolega (nt kui metskits läheneb inimesele, siis ei tohi võtta sarvedest kinni, sest siis ei ole vajalikku kontakti ja olukord ei saa eskaleeruda).
Võimekuse ja motivatsiooni erinevus – nt loomal, kes kaitseb oma kodu või ressurssi, võib motivatsioon olla palju suurem kui sisserändajal. Motivatsioonist annavad lõhnaained väga hästi aimdust.
Vanemate ja järeltulijate kommunikatsioon võib alata juba enne sündi, nt lammastel võib loode kommunikeeruda emaga, nt mäletsemine on loote jaoks rahustav, väliskeskkonnas olevad teravad helid tõstavad loote pulssi .
Pesahoidjad: pojad sünnivad väga abitutena, veedavad päris tükk aega pesas, kuni pojad saavad liikumisvõimelisteks (nt närilised, kärplased)
Pesahülgajad : pojad valmis peaaegu kohe vanemloomadele järgnema (nt sõralised)
Eriti pesahülgajatel on vanemate ja järglaste kontakt üksteise äratundmisel väga oluline.
Kollektiivne vanemhoole nt surikaatidel, hüljestel, lõvidel.
Referentsiaalsed signaalid – selle struktuurist endast tuleneb see, mida see signaal tähendab, nt rohepärdikute kolm eri tüüpi alarmhüüdu (maad mööda liikuvad kiskjad, maod ja lendavad kiskjad) ja vastavalt erinev reaktsioon.
Inimene ei pruugi suuta keemilisi referentsiaalseid signaale eristada, märgata.
Kultuuriline õppimine: orangutanid panevad vihma korral isetehtud „mütsid“ pähe, see, millised täpselt on, erineb grupiti. Jaapani makaagid pesevad toitu soolvees , aga ainult osad grupid.
16.04.15
Semioos toimub käegakatsutavalt, n-ö praegu, evolutsioon aga väga pika aja jooksul.
Bioloogia tegeleb evolutsiooniga nii nagu ta n-ö „on“.
Memeetika – teatud kultuuriaspektid levivad ja saavad teised välja tõrjuda, pigem biosemiootika selle suhtes kriitiline (darvinismi edasiarendus).
Autorid, kes darvinismi suhtes väga kriitilised, samuti need, kes lähenevad mingil teisel moel bioloogiale, nt strukturalismi kaudu – siia alla kuulub nt J. von Uexküll (suures osas iseloomustab tema nägemust just strukturalistlik vaade, näitab omailma struktuursena – kriitika: omailma raske rakendada keskkonnamuutustele, inimsekkumisega muutustele); varane K. Kull püüdnud näidata, et evolutsioon ei ole nii oluline, elusolendite enda valikutel nende muutumisprotsessis suur roll
Hoffmeyer :
semiootiline vabadus – kirjeldab põhimõtteliselt evolutsiooni biosemiootilisest vaatepunktist
semiootilised toed – varasemad etapid annavad toe selleks, et järgmised etapid saaksid välja kujuneda, moodustades toe, mille kaudu hilisemad semiootilised kompetentsid saavad kujuneda (nt peab laps õppima enne numbrid ära, kui saab õppida matemaatikat)
Vaated evolutsioonile
Tüpoloogia kirjanduse põhjal:

… - semioosil ja kommunikatsioonil võib olla endal roll selles, et mingeid evolutsioonilisi muutusi esile kutsuda

… - rõhuasetus indiviidikeskne, indiviidi olemisel teatud keskkonnas, tema kujunemisel võib olla teatud tagajärg tema hilisematele kompetentsidele

… - vaadetakse teiste loomade kommunikatsioonivõimekust kui midagi, mis on inimkeelele eeldanud

… - kommunikatsioonivõime on sarnane teistega paljude teiste adaptatsioonide reas, mil moel võib kommunikatsioonivõime olendile kasulik olla, teda aidata – iseloomustab klassikalist evolutsioonibioloogiat, mitmeid paralleele semiootikaga, aga ometi on siinne põhjuslik seos vastupidise suunaga – evolutsiooniprotsessi peetakse aluseks ja semiootilist kompetentsi kõrvalnähtuseks
Semioos kui evolutsioonitegur
Kommunikatsioonis alati teatud staatilisus, et äratundmine oleks võimalik, koodid peavad olema teatud määral staatilised, eelduseks , et neid oleks võimalik teatud viisil ära tunda ja tõlgendada: autopoieetiline – genereerib ennast samasugusena uuesti ja uuesti, protsess, mille kaudu end taasloob, võib olla nt tagasiside.
Poieetiline : samas suudab alati genereerida muutust, kuna tagajärjed ei ole ettemääratud, interpretatsioonis alati mitmeid võimalusi, kontekst võib olla erinev, kommunikatsioonis on ruumi mürale, keskkonnamõjudele; alati teatud määral ka juhuslik.
Need kaks koos loovad võimaluse evolutsiooniks – ühest küljest kood kehtib, säilib, teisest küljest olemas evolutsiooniks vajalikud muutused.
Semiootiline valik – hea näide nt esteetiline valik lillede vms aretamisel, samuti sugulise valiku puhul võib üks sugupool oma eelistusi läbi mitmete põlvkondade toimiva valiku kanda üle teise sugupoole mõjutamiseks
Roolinnul muidu sama bioloogia, aga erinevus on laulus – üksnes erinevus märgisüsteemis võib tuua kaasa ühe liigi jagunemise eri liikideks.
Indiviidi aktiivsus evolutsioonis
Varajane looteline areng võib olla keskkonnast mõjutatav, nt vanemisendite toitumisest, temperatuurist jne, fenotüübi kujunemisel võib olla oluline roll evolutsiooniliste protsesside kujunemise jaoks.
Klassikaline evolutsiooniteooria näeb muutuste lähtekohana geneetilisi mutatsioone , aga evolutsiooniline arengubioloogia: nt kuidas üks geen võib teist pärssida, mitme geeni koosmõju, mil viisil geneetilist infot rakus loetakse, kuidas see võib olla sõltuv keskkonnatingimustest jne. Nt väga erinevad liblikaliigid (füsioloogiliselt selgelt erinevad), aga tiivamuster teatud kohas täpselt sama – on näidatud, et lokaalsed keskkonnatingimused suudavad muuta arenguradasid, kuidas organism antud keskkonnas kujuneb – indiviidi enda roll antud keskkonnas tõuseb oluliselt.
Baldwini efekt: evolutsioon saab mõju avaldada ainult neile tunnustele, mida ta kasutab oma elutegevuses (nt on lind, kellel tugev nokk , millega saaks purustada seemneid, aga see lind hoopis sööb puuvilju, siis looduslik valik ei saa mõju avaldada sel viisil, kuna nokka lihtsalt ei kasutata.

Füsiogeneetilised protsessid: peab kujundama välja oma kehavormid

Neurogeneetilised: peab välja kujundama mingi regulatsiooni keha toimima panemiseks

Psühhogeneetilised: oluline õppimine, teistega suhestumine jne
Kõik need tasandid mõjutavad seda, millele looduslik valik üldse ligi saab.
F. John Odling-Smee’ nišiloome: paljudel loomadel ei anta põlvkondlikult edasi ainult geneetilist infot, vaid ka teatud määral muudetud loodusliku keskkonna, viimase kaudu just looduslik valik saabki toimuda ja seega on siin loomaliigi roll palju suurem kui lihtsalt valikule alluv. Liiki tuleb kaitsta koos on biotoopiga.
T. Deacon: meie oskus sümboleid kasutada tuleneb eellast ikoonilisest ja indeksiaalsest mõtlemisest.
On olemas need, kes kirjeldavad seda kui põhimõttelist erinevust (nt Noam Chomsky), teiselt poolt need, kes arvavad , et järjest edasi arenenud.
V. Hocketti loend inimkeele tunnustest: püüab ära kirjeldada, millised on inimkeelele iseloomulikud tunnused, mis loomadel puuduvad (ainult inimliik on selline, mis kasutab neid kõiki):
3. hajumine: nt lõhnasignaal ei ole ajas püsiv
4. kahesuunalisus: saatja ja vastuvõtja võivad oma positsioone vahetada, omades võrdelist infot
5. täielik tagasiside: saatja täielikult teadlik ja tal täielik ligipääs kogu teadmisele
10. referentsiaalsus: võime osutada objektidele, mis paiknevad aegruumis kusagil eemal
13. kahetasandiline kombineerumine – lihtsatest elementidest võib saada piiramatult kõrgema tasandi ühikuid.
Biokommunikatsioon kui evolutsiooniline kohastumus
fitness – mõõt, millega kirjeldavad evolutsioonibioloogid, kuivõrd hästi kohastunud on antud liik selles keskkonnas, kus ta elab, mõõduks tavaliselt elujõuliste järglaste arv, kuna organism tahab ju anda oma geene võimalikult palju edasi.
Üks probleem, mis evolutsioonilises käsitluses tekib, on paradoks, et kui evolutsiooni eesmärk on iga indiviidi edukuse suurendamine ja see, et iga indiviid saaks võimalikult palju geneetilist infot edasi anda, siis muutub kommunikatsioon manipuleerimisvahendiks, viisiks, kuidas konkreetne indiviid saab teisi indiviide mõjutada käitumisviisil, et see oleks antud loomale kõige kasulikum, ühisosa, mille pinnalt kommunikatsioon saaks tekkida, justkui kaob ära. Evolutsioonibioloogid peavadki evolutsiooni võidujooksuks manipuleerijate ja mõtetelugejate vahel. Aga miks ja kuidas siis kommunikatsioon koos püsib, kui ühishuvi pole? Lahendused: nt handicap signals – teatud signaalid, mis on kandvale loomale energeetiliselt, käitumuslikult või ellujäämise mõttes nii kulukad, et neid ei ole võimalik võltsida, sest vastasel juhul püüaks iga olend jätta endast kommunikatsioonis muljet kui millestki , mis ta tegelikult ei ole (nt paabulinnu saba kaalub mitu kilo, temaga on väga raske lennata – fakt, et isaslind suudab sellise sabaga ellu jääda, lubab järeldada, et isendil on nii head geenid , et saab võimalike kiskjate eest siiski põgeneda). Lisaks on olemas hulk signaale, mida ei ole võimalikki võltsida, kuna on nii tugevas indeksiaalsus seoses oma referendiga (nt pikkus – raske võltsida, elusolend lihtsalt nii pikk, kui ta on; samuti, kui kõrgele hüppab – sageli pulmarituaalides). Võib olla ka sotsiaalne süsteem, mis hoiab kommunikatsiooni ausana (nt makaagid annavad kere peale, kui mõni isend toidukohta teistele kätte ei näita, vaid ise ära sööb). Samas leitakse siiski võimalusi võltsida selliseid koode, nt kaeluskaru teeb oma käpajäljed kõrgemale puule, ronides sinna, kui grislikaru, kes on poole suurem.
Tegelikult olemas ka töid, mis neid erinevaid vaateid kombineerivad.
30.04.15
Organismid tajuvad keskkonda teatud tüüpides , kategooriates, mis võivad moodustada liigispetsiifilisi tunnuseid – mingi liigi konkreetne kehatunnus on ühesugune ning sellest moodustub teatud tüüp, nt isase leevikese punane rind on märk. Tüüp – ühesugune vorm, token – märgi üksikjuht
Varjevärvus , mimees …
Väga paljudel loomadel, kellel ei arvakski, enamik hiiri meie ümber näiteks varjevärvusega.
Varjevärvusega loom, kes on vales keskkonnas, võib olla väga silmatorkav. Herilase värvid peaksid hoiatama, aga nt teetööde kollamusta märgi taustal täielik varjevärvus.
Olukorrad, kus organism ise oma varjevärvust muuta saab, nt ritsikas, kes suvel mitu korda kestub – kevadel hästi helerohelised, sügisel pigem kollakaspruunikad. Varjevärvust suurendab mustri ebaühtlus, liigendatus – igasugune liigendatud muster muudab ähmaseks looma keha piirid => kiskjal või röövloomal on palju raskem märgata. Liblikas pruunvalge-kirivaksik, kelle värvus on kasega väga sarnane ning ka tema elutsükkel on kasega seotud. Väga detailsed sarnasused on liikidel, kes on väga staatilise eluviisiga , väga kindla kohaga seotud. Nt lehtritsikad väga detailselt lehe moodi, muidu taimtoidulised, aga kohati hammustavad üksteist, kuna ei tunne ära. Leht- ja raagritsikatel ka liikumismaneerid, mis on lehe või oksa tuules liikumisega sarnased. Kaugelt vaatamisel on oluline pigem värvus või muster, lähedalt vaatamisel aga just detailsus, detailne jäljendus.
Eelnevad olid krüptilise mimeesi näited.
Faneeriline mimees – objekt on interpreteerijale kas ebahuvitav või tülgastav, nt pildid olevate liblikaröövikute sarnasus linnu väljaheidetele.
Paljud organismid võtavad teiste loomade taju iseärasusi arvesse ja kohastuvad vastavalt, nt kehavärvuse erinevus selliselt, et keha ülemine pool pruunikas ja alumine hele. Sageli annab vari röövikust tunnistust ja pakub linnule huvi, aga kui rööviku ülemine pool on heledam ja alumine tumedam, siis langev valgus tekitab varju rööviku alaosa ja pinna vahele – objekt muutub kahemõõtmeliseks (vastuvarjutuse efekt).
Röövikutel võib olla kehal jätke, mis suunab putuktoidulist lindu nii, et ta ründaks mitte neid kehaosi, mis on väga tundlikud, vaid rünnak läheb kõrvale ja röövik võib pääseda. Sama kehtib silmlaikude kohta keha äärealadel, mis meelitavad linnu neid ründama. Võivad olla ka kehaosad , millest loom rünnaku korral võib loobuda , nt ämblik võib jäseme ründajale jätta, sisalik ja mõned närilised saba, pääsedes ise üsna hõlpsasti minema.
Poultoni tabel
Epigaamilised värvused – kõik need, mida kasutatakse liigisiseses kommunikatsioonis, eri sugupoolte vahel
Semaatilised – eelkõige liikidevahelises kommunikatsioonis, aposemaatilised – hoiatusvärvused, episemaatilised – eritähendusega (nt sipelga kehakuju)
Krüptilisus – varjevärvus
Pseudosemaatilisus – sarnasus teistele loomadele
Agressiivsed funktsioonid on sageli seotud liigisisese kommunikatsiooniga.
Mis võiks üldse olla keskkonnast eristumise, eredast värvusest kasu?
Paljud toidutaimed sisaldavad toksiine, putukad on leidnud lahenduse, et nad ei vabane neist ainevahetuse kaudu, vaid ladustavad nahaalusesse koesse, mis muudab nad teistele mürgiseks või halva maitsega. Liblikaröövikud karvased, ogalised – takistab seedimist. Ühiselulistel loomadel näiteks astlad väga efektiivsed kaitseks.
Kui mõnedel loomadel juba on selline omadus, mis teda eristab, siis on evolutsiooni käigus kujunenud ka eriline välimus. Mülleri konvergents – sama värvusmustrit jagab väga suur hulk erinevaid liike – nt herilased , mesilased, vapsikud kõik ühtmoodi värvidega => röövloomad õpivad seose kiiremini ära ega ründa enam – loomadel on seega koodi jagamisest kasu. Samas lisaks herilastele ja kimalastele jagavad sama värvuskoodi ka nt sirelased, paljud liblikad , kellel endal tegelikult keemilist kaitset putuktoiduliste lindude vastu ei ole – Bates ’i ja Mülleri mimikri kompleks.
Looduses olemas koodid, kus sarnasuse kaudu tekib kumulatiivne efekt, mida tõlgendajad võtavad arvesse.
Mimikri – elusolend, kellel endal ei ole kaitsevahendeid, tänu oma sarnasuse loomaga, kellel on kaitsevahendid olemas, saavutab kaitstuse. Olukord peab olema pidev – juhuslikku sarnasust mimikriks ei nimetata. Liigid on püsivad ja seega satub vastuvõtja pidevalt vastastikku ühesuguste , kuid erisuguste omadustega liikidega – iga põlvkond värvulisi peab uuesti hakkama õppima, millised on sirelased.
Mimikrisüsteemid – koevolutsioonilised kehalised sarnasused geneetilises infos kinnistunud ja seeläbi püsib äratundmissuhe põlvkondade jooksul ja areneb.
Väga oluline semiootika seisukohast – valiku teostaja on elusolend, informatsiooni vool
Sebeok seostab mimikri Peirce’i ikoonilisusega, mis puudutab esmast tajumist.
Mimikri semiootiline käsitlemine võimaldab tähele panna aspekte, mille bioloogia tahaplaanile jätaks – seotud nt sellega, kuidas üks olend oma ümbrust tajub.
Uexküllilik vaade mimikrile:
Mimikri võib olla väga spetsiifiline, nt kärbseõie seksuaalne mimikri – isased putukad püüavad taimeõiega kopuleeruda, võttes sellega kaasa õietolmu – aitab taimeõiel paljuneda. Taimeõiest võib rääkida kui mimeedist, aga samas kaotab ruttu aktiivsuse: on piiratud ruumi, ajaga , võib olla piiratud ainult mõne päevaga.
Liblikatel silmtäpid, mis jäljendavad nt öökulle, aga ei ole võimalik öelda, millist konkreetset lindu need jäljendavad – pigem jäljendatakse tähenduskomplekse, mis on indiviidi omailmas olemas – ei pruugi olla otsest referenti. Võidakse sarnaneda ootamatule muutusele, millelegi, mida ei ole ette arvatud – kasulik mimeedile, kuna segeli seonduvad ootamatused ohuga.
Mimikri struktuur kipub niimoodi hajuma, väga paljusid asju saab mimikrina tõlgendada.
Hariliku kärnkonna kaitseasend (tõuseb tagajalgadele ja möriseb) – modell on kõik need loomad mao omailmas, kes on ärasöömiseks liiga suured, teeb nii, et madu peaks teda mittesöödavaks, kuuluvaks teise tähendusrühma.

• Mimikri seondub nende eristustega, mida loomad oma omailmades teevad
  

Mimikri tüübid
Aritmeetiline mimikri: mida rohkem on liike, seda vähem saab iga indiviid suhtest kahju; ühest liigist osad putukad maitsevad halvemini, osad paremini, aga kumulatiivsuse kaudu ikka kaitse suur
Agressiivne mimikri: nt sipelgatest toituv ämblik jäljendab sipelgaid
Ebatavalised mimikrijuhud
Kollektiivne mimikri – sarnasuse jaoks on vaja teatavat rühma, nt kalade koolis ujumine sarnaneb suuremate kaladega.
Liblikaröövikud moodustavad kollektiivselt sarnasuse taime viljadega. Lehetäid puhkavad kollektiivselt üheskoos – pilt, mis moodustub, sarnaneb suuremale liblikaröövikule.
Ämblikud , kes põimivad võrgu ümber putukate, asetavad võrku, ise vaatavad veidi eemalt – mimeet valmistab oma koopia ning kasutab selleks, et röövlooma eksitusse viia
Mimikri juures võib-olla kõige huvitavam, et tal on nii palju erinevaid rolle – eri liigid, loomarühmad, eri eesmärgid, võib kasutada erinevaid kommunikatsioonikanaleid (võib kasutada visuaalsust, lõhnu, helisid), esineb väga erinevates paikades. Sarnasus kahe liigi vahel omandab mingi tähenduse ning areneb ja kujuneb edasi. Iga vastuvõtjapoolne otsus mõjutab seda, kuidas mimeedi edasine areng toimub, kas osutub efektiivseks või ei, kui on efektiivne, siis toimib ka väikeste erinevustega, kui ei, siis korjatakse ebasarnased välja.
Mõne liigi jaoks võib varjevärvus olla palju efektiivsem kui mimikri.
Tagasiside mimeedile ei pruugi olla alati evolutsiooniline, võib toimida ka individuaalsel käitumuslikul skaalal, nt muudab oma lennutrajektoori, seda kuidas liigub vms, ruum Baldwini orgaaniliseks valikuks , kus indiviid valikut suunab.
Imetajatel käitumislikku mimikrit väga vähe. On arutatud, kas pidada mimikriks, kui mingi elusolend teeskleb surnut , sellisel juhul oleks närilistel, nt opossumitel mimikri. Aga tüüpilist mimikrit väga vähe => osutab, et mimikri on seotud tajusuhetega, putukatel mimikrit palju, kuna ühe põhjusena on olukorrad, kus toimub putuka ja linnu vaheline kommunikatsioon, väga kiired (lind peab nt sekundiga tegema otsuse, kas on söödav või ei ja kuidas oleks parim püüda) – kiirus mängib efekti saavutamisel kaasa. Kiskjal nt rohusööjaga kohtudes rohkem aega, võimalik minna ja järgi uurida, kas vastab tõele. Roomajatel ka palju mimikrit, ilmselt seotud kõigusoojasusega.