SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS.................................................................................................................... 3 ELUSOLEND KUI ANIMAL SYMBOLICUM................................................................4 OMAILMA KONTSEPTSIOON....................................................................................... 5 RASKUSED TEISTE ELUSOLENDITE OMAILMADE MÕISTMISEL....................... 6 ELUILMA KONTSEPTSIOON.........................................................................................7 ELUILMA JA OMAILMA KATTUVUS.......................................................................... 8 KOKKUVÕTE..............................................................................
mõju anda, ehk mõjuilmast. Nagu Baldwingi hiljem, langes Uexküll oma teooriaga valemõistmise ohvriks, tema ideid peeti alusetult liiga vitalistlikeks. Hoffmeyer edastab Uexkülli näite, kuidas üks ja sama objekt võib erinevates omailmades mängida väga erinevaid rolle. Aasalill on tüdruku jaoks dekoratiivne, sipelga jaoks maastik, millel ronida, vahtlase jaoks ehitusmaterjaliks ning lehmale toiduks. Hoffmeyer seletab, et Uexkülli omailma teooriat on raske integreerida evolutsiooni kontseptsiooniga, mille kohaselt on loodus täiuslik, kuid hea tulemuse saab ühitades omailma teooria evolutsiooni raamidesse, mille tulemusel annab see uurde evolutsiooni kirjeldamisele, kirjeldades lisaks juhuslikele mutatsioonidele ka organismide käitumist. Hoffmeyer kirjeldab, et omailma teooria on suur samm edasi mõistmaks organismide tajutavat reaalsust. Semiootiline nišš
August Jakobson „Ööbik ja vaskuss“ ERR arhiiv Muinasjutu poolt ja vastu Fantaasia ja reaalsuse põimumine eesti lastekirjanduses Ulmekirjanduse liik, eesti keeles määratletud ka nimetuseda „kunstmuinastjutt“, „imeulme“ Primaarse ja sekunaarse maailma esindatus Seostub rohkem minevikuga kui tulevikuga Seostub maagia, nõiduse jm imepärasega Autor võib luua omailma Imeline maa, kuhutegekane satub Muinasjutuline olevus reaalses maailmas (naksitrallid) Muinasjutumaa ja muud polegi (Rõmuuta) Kõnelev mänguasi (Sipsik) Ajalugu kui muinasjutt („Mardileib“) Irma Truupõld „Rohelise päikese maa“, nukkude salaelu Eno Raud „Sipsik“ Iko Maran „Londiste, õige nimega Vant“ , lugu sõprusest Oskar Luts „Nukitsamees“, rahaahnus, julgus, vaprus, metsahirm, salapärane lugu
evolutsiooni teel, seega, see anne peab olema ka teistel eluvormidel. Jesper Hoffmeyer mainib John Deely terminoloogiat ja kuidas see võib tunduda võõrik, sest looma omailm võrdub paratamatult tema objektiivse (teadaolevana eksisteerivat) maailmaga. Hoffmeyer kirjutab, et Deely jaoks inimest loomast eristavast markeriks on see, et loomad tunnevad ainult objekte; asju nad ei taju. Autori arvates üks suur samm, mis kinnitab olulist arusaama, et loomad saavad oma omailma kaudu osa subjektiivsest maailmast, kuid neil pole aimu, et väljaspool on veel üks maailm subjektiivne maailm. Keele omandamine on võti, mis inimeste eluilma ukse avab. (Hoffmeyer 2014:381-386) 2 Primaatide osutamine Jesper Hoffmeyer mainib oma teoses, kuidas rohepärdikute hoiatushüüed oleksid nagu mingisugused primitiivsed lingvistilised lausungid. Rohepärdikute hüpotees, mis on välja toodud Robert Seyfarth'i ja Dorothy Cheney poolt, kõlab nii: looduslikult elavatel
Rahvusvahelise tuntuse omandas Karl Girgensohni rajatud Dorpati religioonipsühholoogia koolkond, mis tegeles usulise kogemuse eksperimentaalse uurimisega. Girgensohni töö jätkajaks kujunes Werner Gruehn. · P. arengule avaldas märkimisväärset mõju Jakob Johann von Uexkülli programmiline artikkel (avaldati 1899, selle kaasautorid olid T. Baer ja A. Bethe), mis pani aluse biheivioristlikule uurimissuunale psühholoogias. Uexkülli omailma (Umwelt) kontseptsioon, mille kohaselt ei ole olemas kõigile organismidele ühist reaalsust, on mitmekülgselt mõjutanud 20. saj. psühholoogia arengut. Kahe sõja vaheline aeg (1919-1940). TÜ kui Eesti rahvusülikooli esimeseks psühholoogiaprof-ks valiti Aleksander Kaelas, kes oli esimene eesti soost kutseline psühholoog. Ta oli töötanud Moskva Ülikooli juures ja tegeles emotsioonide uurimisega. Tema surma tõttu täitmata koha sai endale Konstantin Ramul.
mis aastate jooksul autoriteediks akumuleerudes viib pikemas perspektiivis siiski majandusliku kasuni. Peetakse kõige "kultuursemaks" kapitali vormiks (intelligentide lohutus, kellel muud ei ole), kuid see ei tähenda, et seda jagataks ainult kultuuriväljal. Ka kõigil teistel väljadel on sellel oluline osa (nt majandusväljal soliidse ajalehe positiivne artikkel) Jakob von Uexküll (1864-1944) Omailma (Umwelt) mõiste Lihtsustades öeldes -- kõik mida subjekt tajub nimetatakse subjekti tajuilmaks, ja kõik millele subjekt mõjub, tema mõjuilmaks ning mõlemad -- tajuilm ja mõjuilm -- moodustavad tervikliku üksuse -- subjekti omailma. Tajumärk ja mõjumärk Loom-subjekti omailma objekti omaduseks on üksnes vastavate tunnuste kandmine, mis võimaldavad tal hakata vastavate tajumärkide ja mõjumärkide kandjaks. Oluline on siinjuures, et
Oluliseks Piiri mõiste. Välise sisemiseks kodeerimine. Semiootiline ära tundmine jne. Väljajätmine on normaalist kõrvalekalduva nähtuse ühiskonnast eraldamine või mitte nn tähele panemine, mitte tõsiselt võtmine. Kõrvalekalduvat nähtust peetakse eraldiseisvaks diskursuseks, see milles teda aga vaadeldakse või analüüsitakse on aga ikka seesama diskursus, mis ta esialgu endast eraldas. See võiks kaudselt vastavuses olla omailma teooriaga ja Uexkülli funktsiooni ringiga, kus välise mõistmiseks, me dekodeerime selle sisemiseks ja seejärel vastame ümberkodeerituna selle välisesse tagasi. Semiootiline äratundmine võiks lühidalt olla kattuvate semiosfääride ära kasutamine kommunikatsiooniaktis. Süsteem ehk diskursus, mis arvab end äratundvat teist diskursust toob selle enda diskursuse välja ja püüab seekaudu mõista ja mõnes mõttes allutada seda enesele.
Fütosemiootika – uurimus taimedevahelise märgiprotsesside kohta. 1970ndatel hakkas Krampeni töödest huvitma Sebeok. 9) Thure von Uexküll, et al– endosemioos – Thure panustas palju nii meditsiini ja biosemiootikasse. Alustas Glotteral konverentse, seal kohtusid euroopa semiootikud ameerikasemiootikutega. Rahvusvaheliste biosemiootika konverentside eelkäija. Hoidis oma ise pärandit, arendas omailma konsepti. Thre peamine fookus oli demehhaniseerimisel, lähenemine, kus meditsiinis patsiendi keha e katkine masin pannakse uuesti tööle. Endosemioos – termin, mida kasutatakse inimkeha mittekeelelisi ja mittevaimsete interaktsioonisüsteemide uurimisel. Endosemioos on püüd seletada ja mõista informatsioonilisi suhteid, mis toimuvad organismis iseeneses. Ta võttis semiootika filosoofiast, lingvistikast ja
kui keskkonnas on uut, lähevad kohe seda uurima ja seda, kas on võimalik kasutada) tavaliselt omnivoorsed liigid on neofiilsed, need liigid, kellel on aga väga kitsas niss, ei huvitu uuest sedavõrd 6. Partnerisemioos sugulised suhted, aga ka partneri äratundmine sümbioosis ja parasitismis, samuti järeltulijate või vanemloomade äratundmine. Edastatakse väljakujunenud, kindlapiirilisi ja tihti ritualiseerunud teateid. Omailma teooria Jakob von Uexküll Omailm on ,,keskkonna osa, mida subjekt valib oma liigispetsiifiliste meeleelundite abil vastavalt oma ülesehitusele ja bioloogilistele vajadustele. Kõik omailmas on tähistatud subjekti poolt tajumärkide ja mõjumärkide abil. Iga subjekt konstrueerib ise oma omailma." (Thure von Uexkülli sõnastik, Jakob ei defineerinud nii täpselt) Omailmateooria põhimõtted: Omailm on suletud terviklik üksus, alludes subjekti poolt omistatud tähendustele
erinevalt: Zoosemiootika sobilik kõigi loomade uurimiseks, neil on Umwelt. Fütosemiootika – taimed – pole Umwelti, ei suuda ümbritsevat keskkonda nii üksikuteks osadeks jaotada, kui loomad seda teevad Endosemiootika – molekulaarne tase, rakutase Seente puhul pole tsentraalset organiseeritud süsteemi, kuidas hajusas võrgustikus saab signaalide vahetamine toimuda. Omailm võib olla eetiliste otsuste aluseks. Morten Tønnessen – omailma üleminek ja omailma trajektoor – mõisted võimaldamaks kirjeldada nähtusi, kuidas elusolendi subjektiivne maailm muutub või areneb Rakenduslik semiootika – applied semiotics Rakenduslik zoosemiootika: nt kuidas on võimalik koolitada delfiine miine paigaldama Adolf Portmann – loomade kehavormid kui sellised omavad tähendust Sebeok: kommunikatsioon esineb kõigil loomadel; semioos on midagi, mis on iseloomulik kõigile loomdadele; samas jääb seisukohale, et keel on eripärane
vaatepilti, mis oli maalil. Unenäolised sisselõiked aitavad minategelasel sügavamalt iseenda hinge vaadata, kaardistavad teekonda sisekosmoses. See teekond, mida näidatakse piltidena, mitte sündmustena, on läbinisti individuaalne (sedavõrd ka varjatud), nii nagu unenägugi. Teekonna lähteallikaks pole mitte reaalsus, vaid autori teadvus, tema individuaalne mälu ja pilk, ent ka kujutlusvõime, mis kokku moodustavad erilaadselt toimiva omailma. Nii nagu võõrasse unenäkku on võimatu tungida, ei suuda ka lugeja kuigi mugavalt siseneda HÖ maailma. Millised tunded minategelast Surnud mehe majas valdavad? Meest tundis, et ta ei tohiks seal olla. Õhk oli just kui paks ja ängistav. Milliseid unenäolisi seiku ta kogeb? Kui alguses tundub kõik nii selge, siis järgmisel hetkel muutub pilt väga häguseks. Mõtesta lahti barokiliku elutunnetuse juhtmotiiv: elu on unenägu.
kaudu paikneb. Inimese jaoks on olemas vaid need asjad ja liigendused, mida tema taju tähenduslikena eristab. Omailmast vaadelduna ei suuda kultuuris paiknev inimene olla objektiivne. Sellise reaalsuse tekkimise tingimuseks on tähendusloome mehhanismide olemasolu. Lisaks nendele mehhanismidele on inimse suhe maailmaga vahendatud kultuurilise “sümbolsüsteemiga”, mis muudab inimese omailma kultuurisõlteliseks reaalsuseks. Tänu sümbolsüsteemile ei ole inimene ainult füüsilise, vaid ka sümboolse maailma elanik. 16. Mida mõistab rahva kultuuriruumina Edmund Husserl? [Kultuurifilosoofia, lk 57] Rahva kultuuriruum on Edmund Husserlil (1859 - 1938) ühe rahvusliku kogukonna jagatud kultuuriline omailm. See on individuaalsete reaalsuste kogum, mida tajutakse ühiselt kehtivana.
(piimakombinaadi ülesõit- kalde tee ja pärna tn ristmik, pärmivabrik- ülejõel, kammivabrik- tehase tn, aparaaditehas). Paiganimi endiselt on, aga objekt ise on hävinenud või ei toimi enam nii nagu kunagi algselt. 7. Linna ökosemiootika. *Mis on omailm? Tajuilm + mõjuilm. Kõik mida organism tajub, on tema tajuilm/-väli, kõik mida organism ise mõjutab, on tema mõjuilm/-väli. LIIGISPETSIIFILINE *Kuidas omailma uurida? Läbi hemeroobsuse ehk konkreetse liigi uurimise. *Mis on ökoväli ja millised on ökoväljad linnatingimustes? Ökoväli on liigi vajadustele sobilik ruumiline paigutus (suluspesitseja otsib puuõõnsusi, kuhu pesa teha). Ökoväljad linnatingimustes on vägagi mitmekesised ja võimaldavad paljudel liikidel linnas elada (varjupaigad, vesi, tuli, toit, teised loomad). 8. Linnaelustik, muster ja protsessid. Linnaelustik = muster + protsess
looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele, vaid nii nagu tema - kangelane, minajutustaja - seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane. Aga, tekib küsimus, mille igand ja mille viimane? Siinkohal tulebki välja see mainitud argitarkus, Leemet esindab teadlikult midagi, mingit traditsiooni, kuhu ta kuulub ja mis moodustab tema nn omailma, tema kohaliku teadmise jms. Ta pole iseseisev ja erandlik (mingis kunagises kontekstis), vaid näeb ennast olemasolnud kogukonna osana. Tulemas aga on - tajutavalt - uued ajad. Nii joonistuvadki kogu Kiviräha loos välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teiseks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad (meie argitargad), kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka
silmas. Kelly Turk ,,Rakenduslik teoloog" (2017) Kontseptuaalse kirjutamise taotlus. Sotsiaalsed teemad, naiseks olemise teemad. Maarja Pärtna ,,Saamises" (2015) toimub loomingus muutus. Inimeste portreteerimised ja sotsiaalsed teemad inimestega seotult tulevad esile. Eelnevalt ei osatud sotsiaalsuse teemat ette näha. Esimeste teostes olid looduse teemad ja looduse taustal mõtlemine. Andrus Kasemaa Liivi temaatika ja maastike, kuhu üles ehitanud kirjandusliku omailma. ,,Poeedirahu" (2008). Luuletab vedelemisest. Palju armastusluulet, mis on homoseksuaalse taustaga. Püsiteema on sõda või laiemalt vägivald, ka vaesus. 18. Kuidas avaldub kontseptuaalne suhe luuletamisse? Mõnel luuletajal on kirjutamisel kohe algusest peale eelnevalt olemas selgem kontseptsioon ja tihti kujunevad selle mõjul siis ka suuremad kompositsioonid. Näiteks paljudel Krulli raamatutel on eelnevalt olemas olnud kontseptsioon, nii on sündinud tema eeposed, aga mõni
Saksa keele äraõppinutest said kadaka- ja väikesakslased (Kleindeutschen). Linnade baltisakslased olid geneetiliselt suurel määral eesti tõugu, Saksamaalt siia asunuid oli tühine kogus, maal aga assimileeriti eestlasteks kõik siia jäänud sõjamehed ja muud uusasukad. Kas võtta võõras omaks või mitte, on sõltunud puhtjuhuslikkusest. Mis on üldse oma? Öeldav ainult vastanduse najal. Ilma teiseta ei ole võimalik ennast defineerida ega identifitseerida. Teise omailma jaoks tõlkimise kaudu luuakse mingi kultuurisemioosis, milles tõlgitud tekstid (võõrad) muudetakse omaks. Kuid see «omastamine» pole kunagi täielik, assimileeriv, «võõrast» elementi annihileeriv. Just kinnisväljendid näitavad, et kuigi me tajume neid oma keeleski loomulikena, samas sisaldavad nad oma põhjas viiteid teisele. Igas keeles sisalduv algne «võõras» saab dialoogi käigus «teiseks», mis tähendab seda, et igas identiteedis on ühtlasi ka midagi «teist». See
kujuneda spetsiifilisi evolutsioonilisi kohastumisi. Kuna siiani pole inimesel siiski suudetud kindlalt tõestada ühtki konkreetset kognitiivset võimet, mis puuduks kõigil ülejäänud loomadel, on inimese erinevus loomariigist pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne. Kuid see erinevus on igal juhul väga suur. Inimese keel, kultuuriülekande suur tähtsus, erakordselt tugev sotsiaalsus jms omadused on muutnud kaasaegse inimese „omailma“ loomade ja ürginimese omast väga erinevaks. On kindlasti vale arvata, et kogu inimese käitumine tervikuna on kujundatud üksnes loodusliku valiku poolt. Kuid täpselt sama vale on loodusliku valiku osa inimese käitumise kujunemisel ignoreerida! Väga suur osa inimese käitumise “mõistatuslikkusest” peitub just meie evolutsioonilises minevikus, meie kaugetel esivanematel – loomadel – loodusliku valiku poolt välja “sõelutud” geenides.
annaabi.ee 
