Ökosmeiootika eksamiks kordamine (0)

Q: Keskkonnasuhete vahel?

Vastus leiad õppematerjalist: Ökosmeiootika eksamiks kordamine

Tartu Ülikool - Semiootika - Semiootika

3 HALB

Esitatud küsimused

Keskkonnasuhete vahel?

Ökosemiootika
9.09.2015
Teadusliku ökoloogia teke

Ameerika ökoloog Frederic. E. Clements (1874-1945), Research Methods of Ecology (1905), Plant Succession (1916)
Metoodika uuritava piirkonna taimestiku kirjeldamiseks (isendite kokkulugemine teatud piiratud alal ja selle põhjal järelduste tegemises laiema piirkonna kohta).
Kooslused arenevad suksessioonidena (teatud kindlad arenguetapid ) ja jõuavad kliimakskoosluseni (Eestis okaspuumetsad ).

Matemaatilise ökoloogia algus 1920ndatel .
Ameerika statistik Alfred J. Lotka ja Itaalia matemaatik Vito Volterra arendasid 1925-1926 üksteisest sõltumatult välja matemaatilised meetodid populatsioonide dünaamika uurimiseks.
Lotka-Volterra võrrandisüsteem – kiskja ja saaklooma populatsioonide arvukuste vastassuhteid kirjeldav diferentsiaal-võrrandsüsteem – nt jänese arvukus ja ilvese arvukus tulev teatava hilinemisega järele (ideaalse olukorra kirjeldus, tegelikus looduskeskkonnas on aga palju lisategureid (nt keskkonnatingimused , fakt, et ilvesed söövad ka muud jne), mida tuleb arvestada).
Sellest hiljem palju arendusi.

August Thienemann (1882-1960) Saksa päritolu hüdrobioloog
Pakkus välja troofiliste tasemete mõiste, mis kirjeldab organismide hierarhilisi tasemeid looduses, mille vahel toitained ja seega ka energia keskkonnas liiguvad.
Troofiliste tasemete liigendus on seotud arusaamadega loodusest kui energeetilisest süsteemist . Igal troofilisel tasemel kasutatakse osa energiast ära organismide elutegevuseks, ülejäänud energia liigub ökoloogiliste suhete kaudu järgmisele tasemele .

Energia liikumist silmas pidades võib troofilistest tasanditest moodustuvat süsteemi kirjeldada kui toitumisahelat või toitumispüramiidi (Briti ökoloogi Charles Eltoni mõisted). Autotroofe ja herbivoore mahub ühele tasandile rohkem kui karnivoore.
Süsteemsete lähenemiste ja küberneetika mõju ökoloogiale, nt süsteemiteooria (General Systems Theory).

Ludwig von Bertalanffy (1901-1972). Püüd lähendada füüsikat (mis kirjeldas suletud süsteeme) ja bioloogiat mis kirjeldab keskkonnas ennast säilitavaid avatud bioloogilisi organisme).
Bioloogilised süsteemid on avatud süsteemid, mis suudavad säilitada oma struktuuri ja vähendada lokaalselt entroopia kasvu süsteemi läbi energia arvel (sellest iseorganiseerumine, self- organisation , autopoiesis (Humberto Maturana, Francisco Varela (1972) mõiste)).

Suuremõõtmeliste protsesside uurimine looduses – ökosüsteem kui objekt:
Vennad Eugene (1913-2002) ja Howard Odum (1924-2002) – Fundamentals of Ecology (1953).
Eri ökosüsteemi nähtuste vaatlemine terviklikult, pöörates samas kirjeldusraamis tähelepanu ilmastikule, jõgikondadele, taime- ja loomakooslustele.
Radioaktiivsete isotoopide kasutamine ökosüsteemiuuringutes. Radioaktiivsed isotoobid liiguvad ühelt troofiliselt tasemelt teisele suhteliselt muutumatul kujul, seega sai uurida – võimaldas teaduslikult näidata seoseid erinevate liikide vahel (varem rohkem subjektiivselt kirjeldatud).

Süsteemiökoloogia (systems ecology, Eugene Odum, 1964) põhimõtted:

Ökosüsteem on looduse esmane ja olulisim ühik;

Bioloogiline mitmekesisus suurendab ökosüsteemi stabiilsust;

Homeostaas toimib ja on oluline kõigil bioloogilise organisatsiooni tasanditel;

Ökoloogias on tervik suurem kui tema osade summa ja seega ei suuda reduktsionistlikud teadusmeetodid elussüsteeme adekvaatselt selgitada.

Oluline mõju ökoloogilise vaate kui keskkonnakaitse tekkele 1960ndatel.

Ökoloogia põhisuunad

Populatsiooniökoloogia (population ecology) – lähedane inimeste arvukust uurivale demograafiale.
Objektiks üks liik või üks populatsioon , uuritakse populatsiooni dünaamikat ja analüüsitakse seda kajastavaid mõõte.

Koosluse ökoloogia
Mõned liigid, kellel on koosluse ülal hoidmise juures keskne roll (võtmeliigid)
Koosluste piirialad ehk ökotonid, mida iseloomustab erakordne elurikkus , eri koosluste kokkupuutealal, mida keskmes ei ole.

Maastikuökoloogia ( landscape ecology)
Uurib kuidas maastiku omadused ja ruumiline paiknemine mõjutavad ökoloogilisi protsesse, energia- ja aineringeid ning organismide paiknemist. Pööratakse tähelepanu maastiku mustritele, mosaiiksusele, piriidele, mõõtskaalale, samuti maastiku funktsionaalsusele.

Biogeograafia tegeleb enam liikide geograafilise paiknemisega, küsimustega, kus organismid elavad, millises arvukuses ja mis põhjustel. Liikide ajalooline lugu, kas nt seemnefond piisavalt suure, et eri liigid saaksid tekkida, jääaegade mõju jne).

Evolutsiooniline ökoloogia (evolutionary ecology) ja käitumisökoloogia (behavioral ecology) – eri liikidel kujunevad sarnases keskkonnas sarnased omadused välja jne.
Ökosüsteemi ökoloogia (ecosystem ecology) – uurib suuremõõtemelisi protsesse, mida iseloomustavad mõisted nagu biomass , energia liikumine ja aineringed . Puutub kokku ka kõrvalekalletega ökosüsteemide toimimises (nt inimese tegevusest tingitud häired).

Kultuuri ja looduse suhe ökoloogias

Uurida on võimalik vaid loodusteaduste vahenditega, aga sageli ei ole võimalik lahendusi leida. Ökoloogid hakkasid kirjutama ka nt populaarteaduslikke raamatuid, nt Aldo Leopold, Rachel Carlson jne
Puhas ökoloogiline uurimine inimmõju arvestamata eeldab idealiseerimist.
Keskkonnahumanitaaria (environmental humanities) areng alates 1970ndatest kui erinevad ökoloogia rakendused ja kasutused humanitaarteadustes: keskkonnasotsioloogia, keskkonnaajalugu, keskkonnapsühholoogia, ökokriitka jne.

Vasakpoolsed ökoloogilised paradigmad humanitaarias:

Rohelised kultuuriuuringud ( green cultural studies ): lähtub marksistilikust programmist, mida kultuuriuuringud kasutavad ühiskonna ja võimustruktuuride analüüsil (loodus kui poliitilis-kultuuriline objekt, mille konstrueerimine toimub rassi, soo sotsiaalse klassi mõistete konstrueerimisele).
Sotsiaalökoloogia
Viimasel kümnendil: posthumanism, new materialism , material ecocriticism – nii inimese ja teiste loomade kui inimese ja küberneetika erisuste põhjendamisest

Ökosemiootika mõiste

Ökosemiootika lähtub seisukohast , et organismi ja keskkonna suhted on märkide poolt vahendatud.
Ökosemiootika mõiste: Winfried Nöth (1996) kirjeldab ajakirjas Zeitschrift für Semiotik ilmunud artiklis Ökosemiotik ökosemiootikat kui kõigi organismi ja keskkonna vaheliste suhete semiootilisi aspekte uurivat semiootika haru.
1998. a Kalevi Kulli artikkel Semiotic ecology: diferent natuures in the Semiosphere täpsustab ökosemiootikat kui inimkultuuri ja keskkonna semiootiliste suhete uurimisega tegelevat paradigma ning pakub välja täpsema loodustüüpida jaotuse.

23.09.15
Semiootilist lähenemist võiks huvitada kõik kvalitatiivsed andmed, nt signaalid, mida organismid üksteisele saadavad ; organismide agentsus keskkonnas jne
Ökoloogilised tegurid

Populatsiooni mõjutavad tegurid jaotatakse sisemisteks ja välimisteks.
Sisemised tegurid nt organismide sigivus, kasvukiirus, eluiga, suremus , populatsioonisisene konkurents ja muud omadused.
Sisemiste arengutegurite alusel eristatakse eri elustrateegiaid (kuidas jaotab elusorganism ressursse, r- ja K-strateegiad (r – populatsiooni kasvu kiirus; K – keskkonna mahutavus ))
r-strateegia: suur kasvukiirus, lühike eluiga, suur järglaste hulk, madal vanemlik hool , hea levimisvõime, madal arvukuse sõltuvus tihedusest, näiteks umbrohud ja närilised
K-strateegia (järjepidev): väike kasvukiirus, pikk eluiga, väike järglaste hulk, kõrge vanemlik hool, halb levimisvõime, kõrge arvukuse sõltuvus tihedusest (populatsiooni enda sees mingi arvukust korrigeeriv mehhanism , nt linnud reguleerivad oma sagedust kuskil keskkonnas lauluga), näiteks tippkiskjad: karud, kotkad

Inimene kaldub pigem K-strateegia poole, aga tema roll tänu suurele levimisvõimele jms päris täpselt määratletav ei ole.
Abiootilised ja biootilised ökoloogilised (populatsioonivälised) tegurid

Abiootilised: geoloogilised, geograafilised, hüdroloogilised, klimatoloogilised
Enamik elusolendeid tunneb ennast hästi abiootiliste faktorite teatud optimaalses vahemikus (teatavad aknad), nii vähesus kui ka ülehulk hakkavad organismi kasvu pidurdama
Kuna abiootilised keskkonnategurid mõjutavad elusolendeid, siis on paljudel liikidel arenenud semiootilised oskused keskkonnaerinevusi (toitainegradiendid, vee keemiline koostis, keskkonna temperatuurierinevused) ära tunda ja kasutada
Taju võib olla nii ajaliselt (nt millal minna rändele) kui ruumiliselt organiseeritud
Biootilised tegurid väljendavad teiste liikide isendite mõju vaatlusalusele populatsioonile
Juhul kui säärased liikidevahelised suhted on püsivad, nimetatakse neid ökoloogilisteks suheteks
Süsteemiökoloogiline vaade (Robert MacArthur , Charles S. Elton ) väidab, et just ökoloogiliste suhete arv ja mitmekesisus tagab koosluse kui terviku vastupanuvõime muutustele ja häirimistele

Liikidevahelised suhtetüübid

Neutralism, konkurents otsese sekkumise läbi, konkurents ühise ressursi tarbimise läbi, amensalism, parasitism, kisklus , kommensalism, koostegutsemine (tuleb mõlemale osalisele kasuks, kuid ei ole esmatähtis), mutualism e sümbioos (tuleb mõlemale osapoolele kasuks ning on elutähtis)

Liikidevaheliste suhtetüüpidega käib tüüpiliselt kaasas suur kommunikatsioon (semiootika jaoks väga huvitav)
Mutualismiks nimetatakse liikidevahelist suhet, mis on kasulik mõlemale osapoolele (kooselu suurendab sümbiondi arvukust või sigimisedukust). Mutualistlikke suhteid on väga eritüübilisi ja erineva intensiivsusega lindude ajutistest segaparvedest kuni mükoriisa e seenjuure ja samblikeni (on füüsilises keskkonnas kogu aeg koos). Putukate ja õistaimede vaheline tolmendamissuhe – füüsilises keskkonnas siiski lahus ning aeg-ajalt puutuvad kokku.

Vaade, mida toetas Lynn Margulis: päristuumsed rakud olemuselt sümbiootiliselt (algselt organellid iseseisvad rakud). Sümbioidsed suhted põhinevad positiivsel tagasisidel.

Ebasümmeetrilised suhtetüübid ammensalism ja kommensalism. Ammensalismi puhul üks liik mõjub teisele negatiivselt, teine aga esimest mingil viisil ei mõjuta. Ammensalism näiteks olukordades , kus ühe organismi ainevahetuse jäägid takistavad mingil kombel teise liigi kasvu või levikut (hallitusseened ja bakterid ). Kommensalism on suhe, mis tuleb ühele kasuks, teist ei mõjuta. Kommensiaal võib sõltuda peremeesorganismist toidu, kaitse, elupaiga või transpordi osas (nt lestalised, epifüüdid (taimed, mis kasvavad suurematel puudel, nt orhideed, saades valgust, kuna kasvavad kõrgemal, kui muidu saaksid))
Antagonistlikud suhtetüübid: konkurents, parasitism, herbivooria . Antagonistlike suhete puhul domineerivad liikide vahel negatiivsed tagasisidemehhanismid (nt kui mingi osapoole arvukus tõuseb, siis järgneb selle peatselt teise osapoole tõus, mis võtab esimese liigi arvukuse tõusu kontrolli alla). – Need suhted tasakaalustavad liikide arvukust. Konkurentsi puhul tabivad mõlemad suhtes osalejad üht ja sama limiteeritud ressurssi. Konkurents piirab konkureerivate populatsioonide kasvu. Võib viia huvitavate kohastumusteni, nt Galapagose saare Darwini vindiliigid, kus eri liigid on kohastunud eri toidu tarbimiseks (kunagi olid sama liik, aga sattudes Galapagose saarele , kus oli suhteliselt vähe teisi liike, aga palju erinevat toitu, linnud omavahel eristusid, et vähendada omavahelist konkurentsi).
Parasitism on liikidevahalise suhte tüüp, mille puhul üks liik toitub teise liigi organismi kehavedelikest, kudedest või seeditud toidust (jaguneb mikro —ja makroparasitismiks, parasitoidismiks (peremehe surmaga lõppev). Toob kaasa suure spetsialiseerumise. Parasiit on väga sõltuv, tema võimalused keskkonnamuutustele reageerida ei ole nii suured.
Herbivooriale iseloomulik, et toidutaime ei hävitata enamasti lõplikult, vaid süüakse osaliselt, nii tema kasvu piirates (mistõttu võib herbivooria vähendada taimede omavahelist konkurentsi valguse jm ressursside pärast; lubab ka haruldasematel taimedel omavahelistes kooslustes hakkama saada – herbivooria kui koosluste liigirikkust tõstev mehhanism, nt liigirikkad puisniidud, loopealsed – seal on herbivooria (või ka niitmise) mõju oluline, surudes kiirema kasvuga, arvukamaid taimi allapoole).

Ökoloogiline regulatsioon kooslustes

Suhete muutlikkus ökoloogilises ajaskaalas:
- Populatsiooni tasandil toimuv muutus on ümberspetsialiseerumine, nt teist tüüpi toiduobjekti või toitumisstrateegia valik (oluline roll semiootilistel protsessidel)
- Koosluse tasandil toimuvate muutuste näiteks on suksessioon kui ühtede liikide asendumine teistega teatud kindla järjekorra alusel (domineerimisel põhinev konkurents)
Lisaks võib ökoloogiliste suhetes muutusi toimuda ka evolutsioonilises ajaskaalas.

Ökoloogiline regulatsioon kooslustes

Spetsialiseerumine ökoloogilistes suhetes toob kaasa koevolutsioonilisi muutusi ja kohastumusi. Vahel nimetatakse evolutsiooniliseks võidujooksuks – et teise osapoolega sammu pidada, peavad mõlemad osapooled pidevalt arenema
Nt on Tanganyika järves Aafrikas elavatel molluskitel karbipoolmed kujunenud märgatavalt paksemateks kui enamikel magevee molluskitel ja sellele vastavalt on neist toituvate krabide sõrad märgatavalt tugevamad
Mass-seemendamine – bambus , tamm ja mitmed okaspuud produtseerivad kohastumusena seemnetoiduliste loomade vastu teatud hulga aastate tagant massiliselt seemneid (seemnetest toituvad paljud loomad, taimed kohastunud, kuna siis, kui mida ebaühtlasem on toidukättesaadavus, seda halvemini tekib kohastumus , keerulisem sellele toidule spetsialiseeruda).

Selline muutlikkus saab toimuda tänu organismide headele semiootilistele võimetele.
Ökosüsteemi mõiste ja omadused
Ökosüsteemi mõiste Arthur Tansley 1935. a artiklist: ökosüsteem kui interaktiivsete suhete kogum erinvate elusolendite ja keskkonna vahel, mida nad asustavad. Tansley käsitluses iseloomustab ökosüsteemi spetsiifiline liigiline koosseis, liikidevaheliste suhete kindel struktuur.
Võtmeliigid hoiavad alal ökosüsteemi mitmekesisust (kontrollides teiste liikide arvukust või olles ressursiks suurele hulgale liikidele). Näiteks on mitmetes rannikumere ökosüsteemides võtmeliikideks meritähed, kes hoiavad kontrolli all karpide arvukuse. Troopilistes savannides võtmeliikideks peetud nt elevante , kes hoiavad taimestiku kasvu kontrolli all, samuti loovad oma elutegevusega liikumise radasid, levitavad taimi jne.
Karismaatilised liigid: liigid, kellel on silmatorkav semiootiline roll, ei mõjuta kooslust tänu toitumissuhetele, vaid olles väga head ümbritseva keskkonna interpreteerijad annavad oma käitumisega infot teistele keskkonnas elavatele liikidele (sellised loomad, keda inimesed teatava keskkonnaga seostavad, nt pandad, võivad olla siin olulised).
Mõistlik rääkida mitte toitumisahelast, vaid võrgustikest.
Ökoloogiline püramiid. 1000 ühikut taimi peab üldjoontes ülal 100 ühikut taimetoidulisi loomi, 10 ühikut sekundaarseid tarbijaid ning 1 tippkiskja
Aineringed
Lisaks energiale liiguvad ka keemilised ained ökosüsteemi ühelt tasandilt teisele, moodustades aineringe. Orgaanilise aine kogust e biomassi hulka, mida mingi ökosüsteem ajaühikus toota suudab, nimetatakse bioproduktsiooniks.
Inimene on biosfääris erandlikult suuteline sünteesima keemilisi ühendeid (eeskätt orgaanilised plastid ), mis liiguvad looduslikust aineringest välja, kuna lagundajad ( destruendid ) pole suutelised neid tagasi anorgaanilisteks aineteks lagundama. Nt plastid kogunevad merre, linnud neelavad alla (ei tunne ära) ning hukkuvad seeläbi.
Inimese tegevuse tulemusena on tekkinud ka uued ainevood või muutunud märkimisväärselt looduslike ainevoogude hulgad (nt looduslike protsesside tulemusena jõuab atmosfääri 20-30 miljonit tonni aastas, inimese tööstustegevuse tulemusena 100 miljonit tonni aastas).
Biosfäär ja semiosfäär, Gaia
Biosfäär tuleneb arusaamast, et elu on piisava jõuga, et seda planeeti muuta.
Gaia teooria – Briti füüsiku James Lovelock’i käsitlus biosfäärist kui isereguleeruvast süsteemist: kui CO2 hulk atmosfääris tõuseb, hakkavad taimed kiiremini kasvama, mis toob kaasa rohkem taimi, kes saavad seda sünteesida. Kriitika: Lovelock toob näiteks ainult seda, mis tema hüpoteesi toetab, aga vastupidine näide: merejää sulamine ja jää/merevee albeedo.
7.10.15
Ökosüsteemi läbikukkumine – mahutavus langeb süsteemselt
Inimestel on kombeks kaitsta neid liike, mis on talle sarnased, aga see on n-ö biased , ei haaku sellega, kuidas ökosüsteem ise toimib.
14.10.15
Elusorganismi eksistentsi organiseerivad: 1. vormivahetus, 2. ainevahetus ja 3. informatsioonivahetus (e semioos ). – Üksteisest sõltuvad, semioos eelduseks , et toimiks ainevahetus ning organism saaks oma vormi välja kujundada.
Keskkonnasemioos
Elusorganismide ja keskkonna semiootiliste suhete põhimõtted:

Semiootilised protsessid on vajalikud mis tahes muude organismi funktsioonide täitmiseks; aine ja energiavoogudes osalemine on suures osas reguleeritud infovahetuse ja kommunikatsiooni poolt

Semiootilised protsessid pole mehaanilised või automaatsed
Semiootika vaatepunktist „tingitud refleksi“ olukord märgiseos e üks nähtus hakkab tähistama teist.
Winfried Nöthi jaoks on ökosemiootika eesmärgiks „organismi ja tema keskkonna semiootiliste suhete uurimine“ (Nöth 1998: 333). Küsib: kas suhe organismi ja keskkonna vahel on alati semiootiline või kas selles vähemalt alati on semiootiline aspekt või peame tegema eristuse semiootiliste ja mittesemiootiliste keskkonnasuhete vahel? Timo Maran arvab , et tulemuslikum on rääkida eraldi füüsilistest ja semiootilistest suhetest, kuna on mitmeid olukordi , millel on loomade jaoks oluline tähtsus, aga kus semiootilist vahendatust pole (nt äike lööb puusse ja tapab seal all puhkava metsseakarja).
Nöth kirjutab, et erinevalt bio- ja zoosemiootikast peaks ökosemiootika keskenduma signifikatsiooni protsessile (kui märgiprotsessidele ilma saatja osaluseta, vastandatuna kommunikatsioonile), st tegelema semiootiliste suhete uurimisega organismi ja tema elutu keskkonna vahel. Tema järgi tegeleks Zoosemiootika kommunikatsiooni ja biosemiootika teoreetilise bioloogiaga.
Keskkonnasemioosi kontekstis on oluline Ch. S. Peirce’i arusaam sellest, kuidas (dünaamiline) objekt initsieerib või motiveerib semioosi .
Semioositüüpide jaotus
James J. Gibsoni „võimaldused“ affordancies kirjeldab, kuidas keskkonna omadused teevad võimalikuks teatavad tegevused ja tähenduste omistamise , näiteks maapind võimaldab organismile tuge, pinnavormid nagu nõlvad ja astangud juhivad liikumist, õõnsus maapinnas või puutüves omandab tähenduse peidupaigana jne. Tajuda maapinnavorme, tähendab tajuda nende võimalusi ( radikaalne hüpotees , kuna sisaldab väidet, et keskkonnaelementide „väärtust“ ja „tähendusi“ on võimalik vahetult tajuda“ – mandri-Euroopa semiootikaga vastuolus )
Semiootilised võimaldused – keskkonnaelemendid, millel on omadus toimida keskkonnamärkide objektidena: eri koosluste piirialad, loomade rajad maastikus, veekogud, ajalised sündmused ( mussoonvihmad , metsatulekahjud, lume sulamine jt).
Keskkonnasemioos – ebapiisavalt kirjeldatud valdkond .
Teiseks võimaluseks semioositüüpe jaotada oleks keskenduda interpreteerijale. Tembrocki jaotus:

Ruumisemioos – elusolendi paiknemine ruumis, ruumi jaotumine kohtades loomade jaoks, looma personaalse sfääri ulatus (H. Hediger), orienteerumine , seondub keskkonnaga, milles loom elab, ja taktiilse meelega (nt veeelanikel vahetu kontakt veekeskkonnaga)

Ajasemioos – ajaeristused, mida elusolend võimeline tegema, hetke pikkus ja aja subjektiivne kiirus tema jaoks (teo jaoks on aeg palju aeglasem kui inimese jaoks, aga lindude jaoks kiirem), tegevuste ajastamine ja sünkroniseerimine, ööpäevarütmid

Ainevahetuse e metabolismi semioos – toidu otsimine, äratundmine, kinnipüüdmine ja omastamine , vedeliku otsimine ja tarvitamine, ohutu keskkonna äratundmine puhkamiseks

Kaitsefunktsiooniline semioos – seostub ökoloogiliste suhetega, keskkonna seiramine, ohtude äratundmine ja vältimine, hoiatusvärvuste, varjevärvuste ja mimikriga seotud küsimused

Uurimissemioos – liikidel, kes on avatud uute nähtuste ja seoste õppimisele, tegevus keskkonna ja tema võimaluse tundmaõppimiseks, ka mängukäitumine (individuaalne ja sotsiaalne mäng). Neofoobid ja neofiilid (valmis kohe midagi uut tundma õppida, nt vareslased , kes siis, kui keskkonnas on uut, lähevad kohe seda uurima ja seda, kas on võimalik kasutada) – tavaliselt omnivoorsed liigid on neofiilsed, need liigid, kellel on aga väga kitsas nišš, ei huvitu uuest sedavõrd

Partnerisemioos – sugulised suhted, aga ka partneri äratundmine sümbioosis ja parasitismis, samuti järeltulijate või vanemloomade äratundmine. Edastatakse väljakujunenud, kindlapiirilisi ja tihti ritualiseerunud teateid.
Omailma teooria
Jakob von Uexküll
Omailm on „keskkonna osa, mida subjekt valib oma liigispetsiifiliste meeleelundite abil vastavalt oma ülesehitusele ja bioloogilistele vajadustele. Kõik omailmas on tähistatud subjekti poolt tajumärkide ja mõjumärkide abil. Iga subjekt konstrueerib ise oma omailma.“ (Thure von Uexkülli sõnastik, Jakob ei defineerinud nii täpselt)
Omailmateooria põhimõtted:

Omailm on suletud terviklik üksus, alludes subjekti poolt omistatud tähendustele. Kaks dominanti: piiratus ja korrastatus.
Pole olemas neutraalseid objekte ega neutraalset keskkonda (inimese keskkond, rebase keskkond jne – kui räägime ilma viideteta, siis räägime tõenäoliselt inimese keskkonnast, seda aspekti tähele panemata!). Organismi elukeskkond muutub looma tajuorganite vahendusel tema omailmaks.
Omailma koosneb diskreetsetest üksustest (ruumi-, ajaühikud, objektid, tähendused)
Omailm moodustub tajudest ja mõjudest. Konkreetset keskkonnasuhet vaadates saab eristada tajumist ja toimimist, mis üheskoos moodustavad funktsiooniringi.

Kui koer tahab märgistada oma territooriumit, siis on talle oluline mingi maapinnast kõrgem keskkonnaobjekt, aga pole vahet, mis see täpsemalt on.
Elusolendi jaoks pigem ei ole objekte, mille tähendus oleks neutraalne , kui organism juba mingi objekti keskkonnast välja eristab, siis tema jaoks on sel tema jaoks juba tähendus!
Võimalused omailmade seondumiseks

Semiootilised vastavused kahe elusolendi vahel võib avalduda kas omailmade kattuvuse või lõikumisena:
Elusolendite omailmad kattuvad juhul, kui enamik tähenduslikke üksusi omailmades paiknevad sarnaselt ja ka funktsiooniringid on sarnased ( kehaehituse , meeleelundite kattumine – liigikaaslased, sugulasliigid).
Omailmad lõikuvad, kui osaliste omailmad põhimõtteliselt erinevad, kuid omavad olulistes kohtades puutepunkte (sümbioos jt ökoloogilised suhted, aga ka sugudevahelised või noorloomade ja vanemate suhted, kus elusolendid ise omavad üksteise jaoks olulist rolli.)

Märgisuhete mõju ökosüsteemile
Kahe elusolendi omailmade seondumine loob aluse uute semiootilis-aineliste seoste kujunemiseks. J. Hoffmeyer on püsiseostele eri liikide vahel andnud nimeks semeetilised interaktsioonid – selline käsitlus, juhib tähelepanu, et interaktsioonis toimuv on keerukas, mitmekihiline, võib olla väga keerukas kommunikatsioon, semeetilised interaktsioonid võivad olla ka baroksed (üleküllased), eriti vanades väljakujunenud rituaalides.
Whenever a regular behavior or habit of an individual or species is interpreted as a sign by some other individuals (conspecific or alter- specific ) and is reacted upon through the release of yet other regular behaviors or habits, we have a case of semethic interactions. (Hoffmeyer 2008: 189)
Hoffmeyeri järgi põhinevad semeetilised interaktsioonid organismide võimel ära tunda keskkonnaressursse ja näha ette tulevaid sündmusi (st kasutada märke ).
Mõnes ökosüsteemis määravad eri liikide vahelised ühted kogu koosluse näo ja meil on alust rääkida ökoloogilistest koodidest, mis on:

Avatud, s.t ühelgi liigil pole täit infot või kompetentsi ökoloogilise koodi osas, vaid see moodustab eri omailmaga liikide tajude ja semiootiliste seoste summana
Nt binokulaarsete silmade kuju (tavaliselt kiskjatel ) kasutusel ka liblikate tiibadel silmlaikudena.

Sisaldavad ja ehituvad antud ökosüsteemis olevatele piirangutele, seostele ja harjumustele. Loomulikel märkidel on ökoloogilistes koodides oluline roll.

Kasutavad eri mälutüüpe (geneetiline, individuaalne, kultuuriline), ja võivad olla üheaegselt fikseeritud eri mälutüüpides
Nt silmlaikude muster on fikseeritud geenides, aga vastavalt individuaalsele tagasisidele keskkonnast erineb
Seotud mõisted: biofoonia (Almo Farina kirjeldanud) kirjeldab, kuidas erinevad samas keskkonnas elavad laululinnud jagavad helilist kommunikatsioonikanalit nii sageduste osas kui ajateljel. Konsortsium – organismide rühm ökosüsteemis, mis on omavahel seotud tihedate märgisuhetega.
Organismide piiride küsimus
Evolutsioonilised koolkonnad näevad organismi ja keskkonna suhteid tihti antagonistlikuna, ökoloogiline ja semiootiline vaade rõhutavad pigem organismi ja keskkonna seotust.
Ökoloogiline vaade: energia- ja aineringed seovad elusorganisme ökosüsteemi, niši mõistes on organismi ehitus, omadused ja keskkonnategurid täiendsuhtes.
Ainelised piirid vs semiootilised
Semiootiline vaade: märgiseosed elusolendi ja keskkonna vahel seovad elusolendi keskkonna (nt varjevärvused ja mimikrinähtused); mõnikord võivad seosed minna evolutsioonis väga kaugele
Adolf Portmann „selfrepresentation“
Morten Tønnesen „bio-ontological monad“ – elusolendi omailm keskkonnas võib olla hädavajalik, et ta saaks seal keskkonnas hakkama, looduskaitse küsimus – püüdes kaitsta mingit liiki tuleb võtta arvesse ka neid tähendusseoseid, mis sellel liigil keskkonnaga on!; bioontoloogilist monaadi on rikutud nt meredes, kus inimtekkelised helid, mis mereloomade kommunikatsiooni takistavad
28.10.15
Looduse analüüsivõimalused
Mõistena on „loodus“ mitmetähenduslik ja ta võib uurimisobjektina kultuuri seisukohalt hõlmata väga erinevaid asju.
Vaatenurkade mitmekesisus tuleneb:
Inimese kui liigi iseärasusest – mitmekesised loodussuhted tingivad erinevaid looduskasutuse vorme ning sellest tulenevalt erinevaid mõistekäsitlusi ja teooriaid.
Inimese kultuurilisest ja ajaloolisest mitmekesisusest ja dünaamikast – erinevad diskursused ja väärtushinnangud , loodussuhete ajaloolised kujunemispõhjused, sh religiooni mõjud
Looduse analüüsivõimalused
Looduse mitmekesisusega tegelemisel võib aidata semiootiline vaatepunkt , nt Walter Kochi 2 vaadet (nende kooseksisteerimist nimetab diperspektivismiks): 1) kultuuri enesekeskne, autoanalüütiline vaade väljapoole, mis kasutab maailma mõtestamiseks analoogiaid ja antropomorfismi. 2) vastanduv vaatenurk, mis justkui lähtub loodusest, püüdes võtta ideaalse vaatleja positsiooni. Seda vaatenurka võib nimetada heteroanalüütiseks, kuna arvestab loodusstruktuuride paljususega.
Heteroanalüütiline vaatenurk on mõjutatud kultuuri varasemate arengujärkude huvide, veendumuste jm autoanalüütiliste nähtuste poolt.

Loodus kui inimkultuuri kujunemise eeldus – loodus on pakkunud lähtekohad, mis on võimaldanud kaasaegse inimese kujunemist; seost kuulub valdavalt minevikku ja on tänaseks taandunud (saame loodust vaadelda ilma, et me teeksime praegusele loodusele mingeid viiteid ); evolutsiooniline psühholoogia ; romantism (sarnane on kuldaja mõtlemine, kus inimene elas loodusega harmoonilises koosluses, tänapäeval enam seda ei ole)
Loodus kui materiaalne või vaimne ressurss – utilitaristlik vaade, mis võib olla majanduslik, aga ka teaduslik; suhe inimese ja looduse vahel toimib tänapäeval ja areneb tulevikus (tulevikku suunatud); progressiusk – kultuuri ja tehnoloogia arenedes on võimalik taasluua ka teatud tasakaal inimese ja kultuuri vahel
Kultuur kui looduse jäljendus – kultuuris olevad tekstid – kirjandus, kunst , film jne – representeerivad loodust või annavad selle kohta infot; oluline antiikkultuuris; mimeesi mõiste; kultuur omandab midagi mis on loodusest pärit ning tema erinevad artefaktid on loodusele sarnased; ka TMKis mimeediline lähenemine (suur osa sellest, mida Lotman kirjeldab modelleerivate süsteemide nime all põhineb analoogiatel)
Loodus kui kultuuri looming – loodus kui inimese keelelise aktiivsuse ja kultuuri tegevuse tagajärg; inimene on oma keelevõime ja mõtlemise poolt loodusest eraldatud; modernism , postmodernism, kultuuriline relativism;

Loodus kui tekst – strukturalism, poststrukturalism , Euroopa semitoloogia; metafooriline käsitlusviis; loodus kui inimese enda projektsioon väliskeskkonnale

Loodus kui inimese siseilm – bioloogiline ja instinktiivne alge inimeses, mis ei allu kultuuri regulatsioonidele; biosemiootika, psühhoanalüüs ; küsimused kontrolli ja spontaansuse, mõistuslikkuse ja ihade vastandusest, kultuuri suhtumine bioloogilistesse protsessidesse; kuidas on võimalik inimese alateadvust kirjeldada kultuuri väljendusvahendeid kasutades
Loodus kui kultuuri „teine“ – looduse asetamine kultuurist väljapoole, loodus kui kontrollimatu ja eksootiline; TMK semiootika. Wilderness’i ja antiigi mõisted

Keskkonnapsühholoog Stephen Kellerti (1988: 52-53) eristatud üldväärtused, mida inimesed seostavad loodusega:

Looduslooline / väliskeskkonna rekreatsiooniline väärtus (loodus kui puhkekoht )
Ökoloogiline väärtus (loodus kui ökosüsteem)
Moraalne või eksistentsiaalne väärtus (spirituaalsed tõekspidamised)
Teaduslik väärtus (loodus kui teaduslike teadmiste allikas)
Esteetiline väärtus (looduse ilu)
Utilitaristlik väärtus (looduse kasutusväärtus)
Kultuuriline / ajalooline väärtus (loodus kui oluline osa kultuurimälust)

0-,1-,2-,3- looduse eristus
Inimese semiootiline aktiivsus avaldab loodusele mõju järgmiste protsesside kaudu ( Kull 1998):

Äratundmine ja kontroll
Dekontekstualiseerimine
Kujundamine tegevuste kaudu (keskkonna suhtes mingil määral toimides, projitseerime keskkonnale tagasi oma arusaama)
Vastandumine ja lihtsustamine – pidevad üleminekud looduses muudetakse diskreetseteks (nt kaardi puhul) (inimese toimimine keskkonna suhtes on juba sõltuvad lihtsustatud nägemusest loodusest)
Mõistmine ja ümberhindamine
Omaksvõtmine

Lähtuvalt inimese semiootilisest aktiivsusest keskkonna suhtes saab eristada nelja looduse tüüpi:

0-loodus on loodus iseeneses (metsik loodus, wilderness), 0-loodus muutub iseeneses, talle endale on iseloomulik sisemine dünaamika
Esimene loodus on loodus nii nagu me seda näeme, kirjeldame ja interpreteerime. 1-loodus tekib tänu meie keelevõimele, see on märgisüsteemi poolt väljafiltreeritud loodus, mis kujuneb inimese semioosi tulemusena ( viide dekonstruktsioonile ja vastandumisele eelmises jaotuses) – see, kuidas me loodust tegelikult tajume, kuigi tahaksime tajuda 0-loodust
Teine loodus on loodus, mida me oleme materiaalselt moonutanud, mõjutanud mingis suunas. 2-loodust võib ette kujutada kui 1-looduse tagasitõlkimist 0-looduseks
Kolmas loodus on virtuaalne loodus, looduse peegeldus nii, nagu see eksisteerib teaduses või kunstis; läbinisti teoreetiline või kunstlik, juba kirjeldatud looduse kirjeldus või tõlge tõlkest, looduse peegeldus kultuuri metatasandil

Erimõisted: aine semiotiseerumine

Inimene modelleerib keskkondi suures ulatuses ja modelleerimise tulemusel muudetakse keskkonda semioosipõhiselt. Nii nagu modelleerimistegevus ei ole tähenduslikult neutraalne, nii ei ole seda ka selle tagajärjel semiotiseerunud aine
Aine semiotiseerumine kultuuris võib olla kas teadliku või teadvustamata protsessi tulemus
Aine semiotiseeurmine kui protsess sunnib üle vaatama inertse mateeria ja semiootilise aktiivsuse kui nähtuste suhteid
Semiotiseerunud aine sisaldab mudelite jälgi ja kehastusi, millel on suur potentsiaal aktiveeruda uutes (sh probleemsetes) semioosiprotsessides nii inimliigi kui teiste liikide puhul

Semiotiseerumise mõiste seab küsimuse alla, kas me saame alati semiootiliste protsesside ja mittesemiootilise füüsilise maailma vahele nii ranget piiri tõmmata.
Erimõisted: semiotsiid

Inimese Umwelti ja semiosfääri arenemine toob paratamatult kaasa 0 ja 1 looduse vähenemise eluslooduses 2 looduse kasvamise arvelt. See protsess võib olla sageli võõrsemiootilise ruumi suhtes agressiivne ehk vallutav.
Paleontoloog Ivar Puura mõiste semiotsiid, mida ta tõlgendab kui protsessi, mille käigus „kellegi pahatahtlikkuse või hoolimatuse tõttu hävitatakse kellegi teise jaoks tähendusrikkaid märke ja lugusid , röövides nii osa tema identiteedist“
Semiotsiid võib olla: 1) füüsiliste keskkondade hävitamise kaasnähe, ning 2) olukord, kus semiootilised ja kommunikatsioonilised protsessid on ise peamisteks sihtmärkideks (püüda rikkuda kommunikatsioonikoode, segada kommunikatsioonis osalejaid jne)

Erimõisted: dialoogilised suhted
Kultuuri suhe keskkonnaga võib olla ka soosiv või kahepoolne. Sellisel juhul saame rääkida tunnustavast või dialoogilisest suhtetüübist:

Tunnustav suhe: aktsepteeritakse teise semiootilise sfääri õigust eksisteerida ja olla erinev ning selle pärast piiratakse enda semiootilist aktiivsust või välditakse aktiivset semiootilist kokkupuudet. Näiteks klassikalise looduskaitse suhtumine looduskeskkonda, mille puhul looduskeskkond jäetakse omaette , püüdes vältida aktiivset sekkumist tema tegevusse ja märgisuhetesse
Dialoogiline suhe: täielik kahepoolne suhe, milles osalevad kahesuunalised kommunikatsiooni- ja tagasisideprotsessid. Nt suhtlemine inimese ja lemmikloomade vahel. Isegi juhul kui kaks osapoolt ei jaga samu märgisüsteeme, on selline suhe ometi võimalik, kuna teist osapoolt õpitakse tundma tema reaktsioonide ja vastuste kaudu tegevusele

18.11.15
Ökoloogilised probleemid
Ökoloogiliste probleemide semiootiline modelleerimine :

Millised tunnused ja tingimused on vajalikud ja piisavad keskkonnaprobleemi äratundmiseks (seondub indeksiaalsete seoste, loomulike märkide, sümptomite ja diagnostika mõistetega)

Kuidas toimub keskkonnaprobleemide kommunikeerimine inimkogukonna sees (seondub müra ja konteksti, pragmaatika ja retoorika (kuidas mingist probleemist räägitakse) mõistetega, ühisosa kujundamisega erinevate teadmiste ja repertuaaride vahel)
Ökoloogliste probleemide kommunikatsiooniliste aspektidega tegeleb eraldi teadusharu – keskkonnakommunikatsiooni uuringud (environmental communication ).
Oluline, millisena nähakse loodust, millisena nähakse inimese ja keskkonna suhteid.
Ökoloogilised liikumised
Üheks küsimuseks on küsimus keskkonna väärtusest – kas looduskeskkonnal väärtus iseenesest või ainult inimese jaoks.
Vastuste põhjal sellele küsimusele saab keskkonnaliikumisi liigitada biotsentristlikeks (näevad looduse väärtust iseeneses) ja antropotsentristlikeks (pragmaatilised lähenemised , tuleks tähele panna inimhuvi looduse kasutamises).
Samas pole see eristus binaarne, vaid moodustab pigem eri vaadete kontiinumi. Võib näiteks argumenteerida, et loodusel küll on sisemine väärtus, kuid selle tajumiseks on vaja inimese osalust. Samuti võib võtta seisukoha, et osal looduse elementidest on sisemine väärtus ja teistel mitte (nt väärtus ainult kõrgematel organismidel, terviklikel ökosüsteemidel vms).
Erinevad arusaamad looduse väärtusest seostuvad erinevate strateegiatega praktilises looduskaitses, nt keskkonnaõiguses (Cristopher Stone ’i (põhimõtteliselt keskkonnaõiguse alusepanija) 1972. a juhtum kaevandusega mäele – üks osapool väitis, et kuna ühtegi inimsubjekti ei kahjustata, siis pole probleemi, Stone aga arvas , et tuleks kohtuasja vaadata samamoodi, nagu vaadatakse laste või puuetega inimeste probleeme, kes end ise kaitsta ei saa – mägi kui miski, mis ise ei saa end ise kaitsta; kohtusüsteemis võeti kasutusele selline lahendus, et loodusobjektide kaitse üle võib arutada ka siis, kui sellel ei ole antropotsentristlikust vaatenurgast mingit õigustust).
Biotsentristlikud suunad
Biotsentristliku suuna olulisteks autoriteks Aldo Leopold, Arne Naess ja noorema põlvkonna keskkonnafilosoofid nagu Holmes Rolston III (Environmental Ethics 1988, Philosophy Gone Wild 1996) ja Paul Taylor.
Biotsentristlik vaade püüab lähtuda looduse enda huvidest, tekib aga küsimus, kuidas seda teha. Üheks võimalikuks lähenemiseks on kõigi elusolendite väärtustamine. Selline vaade võib tuleneda nt Albert Schweitzeri töödest, mida iseloomustab aukartuse kõige elava ees: „Ma olen elav, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada.“ (Nietzschest inspireeritud)
Teiseks võimaluseks on rõhutata erinevate liikide võrdselt olulist rolli ökoloogilistes võrgustikes – sel juhul üsna keeruline väita, et nt kõrgemate imetajate olulisus suurem kui vihmaussi oma.
Kolmanda võimalusena rõhutatakse liigist uuremate üksuste (looduslike koosluste ja ökosüsteemide) kui tervikute sisemist väärtust (Aldo Leopold, Baird Ballicott, In Defence of Land Ethics 1989) – probleem, et mis juhul ja kas on põhjendatud teatud liigi piiramine, kas nt Ameerika naaritsa väljapüüdmine on põhjendatud, et Euroopa naarits saaks elada.
Oluline, kas liikumine keskendub ainult keskkonnakaitsele või seab laiemad eesmärgid ka nt muutustele inimühiskonnas jne.
Ökoloogilise liikumise suunad, mis seovad keskkonnakaitse küsimused kriitikaga inimese ühiskonnakorralduse vastu:

Süvaökoloogia – taotleb indiviidi kitsa enesemääratluse asendamist avara identiteediga, mis hõlmaks ka keskkonda, rõhutab vastassuhete ja seoste olulisust. Olulisteks süvaökoloogideks on norra filosoof Arne Naess ja tema töid edasi arendanud Bill Devall ja George Sessions (Deep Ecology 1985)
Ökofeminism – analüüsib feministlikust ühiskonnakriitikast lähtuvalt patriarhaarseid dualistlikke ja hierarhilisi mõttemudeleid ja ühiskonnastruktuure (mõttemehhanismid, millega viiakse keskkonna väljakurnamiseni ja millega surutakse alla naissugu , on sarnased). Uuritakse näiteks keelelisi süvamustreid, juurmetafoore, kus võrdsustatakse nt puutumatut loodust ja neitsilikkust ja arutatakse selle üle, mida see ütleb meie kultuuriliste arusaamade ja praktikate kohta. Olulised autorid: Karen J. Warren (Ecofeminist Philosophy 2000), Vandana Shiva (Ecofeminism 1993).

Antropotsentristlikud suunad
Biotsentristliku ja antropotsentristliku loodusfilosoofia vahele jäävad oma vaadetelt loomaõiguslased. Olulisteks autoriteks on Peter Singer Animal Liberation (1977), Tom Regan The Case for Animal Rights (1983).
Filosoofiliseks lähtekohaks on moraalifilosoofia, mille alusel peaksid ainult inimesed olema eetika objektiks. Loomaõigusluse küsimuseks on, et kuidas laiendada eetika objektide hulka:

Keskendudes eri elusolenditele ühisele aistmisvõimele.
Lükates ümber argumente, mis näitavad inimest ülejäänud loodusest kõrgemal seisvana (eriline side jumalaga , hinge olemasolu, mõtlemisvõime, vaba tahe jms).

Küsimuseks loomaõigusluses jääb, kas kõik loomad on eetika objektid või ainult mõned (eri autorite seisukohad erinevad).
Semiootikast mõjutatud autorid (Tønnessen, R. Accompora, D. Martinelli) on pakkunud välja, et väärtustamise aluseks võiks olla Umwelti ehk subjektiivselt tajutud tähendusliku keskkonna olemasolu.
Inimkeskne on looduskaitseline paradigma ( nature conservation), mis taotleb massiivsete loodusalade säilitamist inimmõjust puutumatuna. Peamised argumendid, millest looduskaitseline vaateviis lähtub:

Puutumatu loodus kui paik, kus inimene saab hoida ja taastada oma psühholoogilist ja füüsilist vormi.
Puutumatu loodus kui indikaator , mille alusel saavad inimesed hinnata oa elukeskkonna kõlblikkust ning mis annab esmaseid ohumärke, juhul kui looduskasutus kipub ületama kriitilist piiri.
Loodus on ressurss teadus- ja rakendusuuringute jaoks (geneetilise informatsiooni varasalv, aga ka laiemalt materjal, mille põhjal on võimalik mõista elu seaduspärasusi).
Loodus on monument, loodusele või selle silmapaistvatele elementidele omistatakse sümboolne tähendus.
Loodus on kultuur, rõhutatakse looduspaikade rolli meie kultuurimälus ja traditsioonilises elutunnetuses (eelkõige seotud poollooduslike paikadega, nagu nt rannaniidud).

Antropotsentristlikud on ka sellised suunad, mis propageerivad mõõdukat ja vastutustundlikku ressursikasutust.
Lähtekohaks on arusaam, et inimene ei saa aineringest välja astuda ja peab igal juhul mingil tasemel loodusressursse kasutama.
Ernst Friedrich Schumacher Small is Beautiful. A Study of Economics as if People MAttered (1972, vt ka Bill McKibben 2007) – oluline rohujuuretasand.
Mahe (ökoloogiline) majandus
Bioregionalismi aluspõhimõtteks on, et riiklikud ja ühiskondlikud struktuurid peaksid vastama looduslikele bioregioonidele ehk geograafiliste ja ökoloogiliste piiridega määratud üksustele.
Bioreginalistlik vaade väärtustab sotsiaalset ja kultuurilist mitmekesisust, kuna see aitab toetada looduslikku diversiteeti. Majanduses, kultuuris ja ühiskondlikes suhetes eelistatakse lahendusi, mis on antud keskkonnast välja kasvanud.
Aktivist Peter Berg on sõnastanud liikumise põhimõtted; 1) hoida alal ja võimalusel taastada kohalikke looduslikke süsteeme; 2) praktiseerida säästvaid viise rahuldamaks inimese põhivajadusi toidu, vee, energia ja materjalide järele
Permakultuur – planeerimis- ja majandusvõtted, mis jäljendavad looduslikke kooslusi
Bioregionalismi / permakultuuri semiootiline dimensioon :

Kohalike kogukondlike teadmiste ja lahenduste, märgisüsteemide, keelte tundmine ja kasutamine
Tähendusseoste teke kohaliku keskkonnaga ja kohalikes tähendusvõrgustikes osalemine

Regionalism võiks semiootilises mõttes tähendada üldiste märgiprotsesside organiseerivate reeglite (nt grammatikareeglite) asendamist lokaalsete iseärasustega ja ennastloovate semiootiliste nähtustega (nt allkeeled , murded , individuaalsed keeled). Eestis tegelenud sellega palju Valdur Mikita .
Kood ja struktuur vs dünaamika ja iseorganiseerumine.
Lokaalsed vahendussüsteemid – riiklikest valuutadest sõltumatult käibel olevad rahaühikud, mida kasutatakse väiksemate kogukondade sees üksteisega arveldamiseks.
Ajapõhised valuutad (time dollars), valdavalt USAs – kui inimene nõustub tegema tund aega kellegi heaks tööd, saab ta ajaühiku jagu krediiti. Kõigi iniemste töö on hinnatud ühes vääringus.
Local Exchange Trading Systems (LETS), eelkõige Briti saartel, rahvusvaheliselt levinud – inimene määrab ise oma pakutavad teenused ja nende hinna. Ka Eestis proovitud, nt Paide P.A.I.
2.12.2015
Looduskirjanduse määratlused
Oluline autori enda kohalolu.
Lawrence Buelli looduskirjanduse kriteeriumid (Buell 1995: 7-8)

Mitte-inimtekkeline keskkond esineb teoses mitte ainult tausta või raamina

Arusaam, et antropotsentristlik vaade ei ole ainus pädev viis maailma mõista (pigem biotsentristlik vaade, antropotsentrismi kriitika võib olla selgelt või varjatumalt väljendatud)
Tekst sisaldab sisukohavõttu ja eetilist sõnumit inimese mõjust keskkonnale
Keskkonda tajutakse kui protsessi, mitte kui muutumatult olemas olevat nähtust.

Kõik need kriteeriumid võimaldavad pigem kvalitatiivset analüüsi, ei lange kokku ühegi žanri piiriga, ka nt klassikalised romaanid võivad looduskirjandusega seotud olla, nt Moby Dick .
Kadri Tüüri kriteeriumid (Tüür 2003: 11)

Looduskirjanduslik täpsus autori vahetute vaatluste edasiandmisel
Loodusest saadud esteetilise elamuse kirjapanek kujundliku keelekasutuse abil, ilukirjandusele omases stiilis
Taotlus äratada lugejas huvi vahetute kontaktide loomiseks looduskaunite paikadega

Looduskirjandus võib hõlmata nii ilukirjandust , teadus- kui tarbekirjandust.
Eestis üle 40 autori rohkem kui 70 teosega .
Olulisimad ja rohkem raamatuid avaldanud: Fred Jüssi, Edgar Kask , Tiit Leito, Juhan Lepasaar, Viktor Masing , Johannes Piiper, Kustas Põldmaa, Hendrik Relve, Osvald Tooming .
Autorite maht niivõrd suur, et võimaldab uurida eri autorite omavahelisi seondumisi, nt on teatud paigad , mis on Eesti kirjanduses rohkem läbi kirjutatud, nt Vilsandi , Hiiumaa, Põhja-Kõrvemaa, Alutaguse metsamassiivid ja rabad , Aegviidu Nelijärve ümbrus. Pärnumaa ja Lõuna-Eesti kohta küllalt vähe looduskirjandust.
Kultuurimüüt, et eestlased on loodusega tihedalt seotud rahvas. Oskar Looritsal ja Matthias Eisenil oluline roll selle müüdi loomisega, vastandamine stepirahvastega. Tegu on müüdiga, kuigi ei saa eitada, et ERAs on suur hulk animistlikku pärimust, keskkonnasidusat pärimust, kohapärimust jne – aga võrreldes teiste rahvastega, ei ole eestlaste suhtumine loodusesse kuigi eristuv.
Esimesed Eesti looduskirjanduse autorid
Carl R. Jakobson , Juhan Kunder , Mihkel Kampmaa, Kustas Põldmaa – kaht tüüpi raamatud: kalendrilaadsed õpetustega ja kooliraamatud (nt Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatus“ palju tekste ümbritseva keskkonna, ilmastikunähtuste jm kohta).
Matkakirjandus väga iseloomulik 20ndatele aastatele , kuna linnainimestel tekib ka piisavalt jõudeaega, et selliste tegevustega tegelda. Arusaam, et väljasõidud on normaalne elu osa, selleks pidi toimuma kultuuris nihe – talupojakultuuris seda ei olnud.
Looduskirjandus tegeleb tavaliselt looduse ilukirjandusliku kirjelduse, ülistamise jm-ga, tavaliselt ei tegele inimese ja keskkonna suhte probleemsete aspektidega; keskkonnakirjandus püüab esile tuua keskkonnaprobleeme ja inimesi neist teadlikumaks muuta.
Uku Masing Mälestusi taimedest – huvitav, et terve raamatu vältel tähelepanu taimkattel, mis nõuab filosoofilist meelt ja kannatlikkust
Tänapäeva looduskirjandus
Nt Hasso Krull , Valdur Mikita loovad uue kihi eestlaste ja looduse suhetele
Iseloomulikud tunnused ja muutused:

Identiteedi temaatika (eriti 1990ndad ): bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse seosed, Eestile tüüpiliste hajakülade ja puisniitude roll nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka looduslähedase mõtteviisi tekkimise eeldustena
Viimase 10 aasta tendentsina looduskirjanduse vallas võib ehk esile tõsta kinkeraamatute formaadi pealetungi ja sellega seotud looduskirjanduse kommertsialiseerumist ja varasemast enamat esteetilise aspekti rõhutamist (kinkeraamatutes väga ei saa rääkida keskkonnaprobleemidest).

Loodusesseede esitamine eri kanalite (nt blogipostituste) kaudu, sellest tulenev ka sisu teatav muutumine.
Tekstide multisensoorsus – tekst ise võib anda esile mitmeid tajusid. Sebeoki zoosemiootiline maailma modelleerimine, mis eelneb keelelisele, tajudel põhinev – võime näha looduskirjanduses, kuidas keele- eelne modelleerimine siin ja seal on teksti jõudnud. Oma keha võib kasutada mõõdikuna, väljendamaks keskkonda, milles viibitakse (nt putked, mis ulatuvad rinnuni) – autori kohalolek muudab tähendusi, mis tekstis on). Autorid kasutavad ka eelkeelelisi tundeid, nt külma. Onomatopoeetika.
Oluline on paigasuhe, mis võib looduskirjanduse eri teostes avalduda eri viisidel ja tasanditel.
Võib teha eristuse paiga- ja rännukirjanduse vahel. Rännukirjanduse puhul autor ja lugeja esialgu mõlemad võõrad, paigakirjanduse puhul aga autor ise tunneb paika, võib-olla kõiki detaile ei pruugi eksplitsiitselt välja öelda.
Kodunemise kirjeldamine – tutvub sealse keskkonnaga, loomaliikidega jne, selle käigus ta ka initsieerib lugejat selleks.
Paljud eesti looduskirjanikud on hariduselt bioloogid. Huvitav, et paljud looduskirjanduse raamatud on esimeses etapis olnud välitööde märkmed, millest hiljem loodi loodusesseed, huvitav seega, et loodusessee algselt autokommunikatiivne (eesmärk autoril meeles hoida, mida ta on selles keskkonnas oluliseks pidanud).
Küsimus, et kas võib näiteks läheneda loomade elule ilukirjanduslikult (nt kirjutada, et öösorr haub katuspalgi peal – tegelikult kunagi nii ei tee).
Kust maalt on tegu looduse tõlgendamisega ja kust maalt ilukirjandusega. Mingist piirist alates (nt Richard Rohu lastejutud) ei saa enam vaadata kirjandust looduskirjandusena.

.DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 11 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-12-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

11 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kCyco Õppematerjali autor

Ökosmeiootika mõiste, ökoloogia põhisuunad, tegurid, looduskirjandus, bioregionalism, omailm, aineringe, semiootika, semiotsiid jne.

ökosemiootika ökoloogia

Sarnased õppematerjalid

doc

ÖKOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED EKSAMIKS

ÖKOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED EKSAMIKS 1. Ökoloogiateaduse uurimisobjektid - teadus interaktsioonid, mis määravad elusorganismide leviku ja arvukuse. 2. Ökoloogiliste tasemete hierarhia (alates kõrgemast tasemest) - Süsteemide ökoloogia (ecosystem), sünökoloogia (community), demökoloogia (population), autökoloogia (organism), ökofüsioloogia (organ system, organ, tissue, cell). 3. Populatsiooni mõiste - rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas.gh 4. Ökoloogilise teguri mõiste ja liigitus Selline aine-, energia-, ja infovoog keskkonnas, mis avaldab selles keskkonnas elavatele organismidele mõju. Liigitatakse abiootilisteks (ehk eluta loodus: muld, õhk, vesi, temp, niiskus, valgus, pH-tase jm) ja biootilisteks teguriteks (liigikaaslased ja teised liigid). 5. Mis on ökoloogiline amplituud ja mille abil seda kirjeldatakse. Ökol. amplituut on ökoloogilise teguri intensiivsuste vahemik, milles vaadeldava liigi isendid saavad elada,

Ökoloogia

doc

Ökoloogia ja looduskaitse kordamisküsimused

Ökoloogia ja keskkonnakaitse 1. Millised on ökoloogia peamised uurimisvaldkonnad ja uurimisprobleemid. Organismide kohanemisvõime, levik ja arvukus, nendega seotud aineringed ja energiavood, ökosüsteemide areng ja muutumine, keskkondade liigirikkus 2. Organismi mõjutavad tema elukeskkonnas nii biootilised kui abiootilised ökoloogilised tegurid. Selgita, mida mõista biootiliste ja mida abiootiliste tegurite all? Vastamiseks kasuta joonist 1.1. / lk 67 õpikust. Abiootilised: temperatuur, lumekate, valgus, tuul <- ehk eluta loodus Biootilised: toit, parasiidid, inimmõju, vastassugupool, konkurents <- elus loodus Selgita, millised biootilised ja millised abiootilised tegurid mõjutavad metssea elu? Kõik tegurid mõjutavad teda teatud määral. Eluta looduse tegurite vastu ta ei saa võidelda, biootiliste tegurite vastu võib ta proovida võidelda, nt kui on toidupuudus, siis otsib ta uue jahimaa. 3. Organismid suudavad elad

Ökosüsteem

doc

ökoloogia lühikonspekt

ÖKOLOOGIA · Masing, V. 1992 Ökoloogialeksikon. · Vuorisalo, T. 1999 Keskkonnakaitse ökoloogilised alused · Pleijel, H. 1993 Ökoloogiaraamat · Masing, V (koost.) 1979. Botaanika III · Sarapuu, T., Kallak, H. 1997. Bioloogia gümnaasiumile I osa · Begon, M., Harper, J.L., Townsend, C. 1996. Ecology: Individuals, Populations and Communities · Odum, E.P. 1997. Ecology a pridge between science and society · Ökoloogia (ecology) (oikos eluruum, logos õpetus) õpetus eluruumi seaduspäradest; teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest. · Termini võttis 1866.a. kasutusele saksa teadlane E. Haeckel. · Autökoloogia (organismal ecology) organismiökoloogia, liigi (seda esindavate isendite) ja keskkonnategurite suhteid uuriv ökoloogia haru . A-t jaotatakse uuritavate keskkonnategurite või organismirühmade ja nende elutalitluse jä

Ökoloogia

doc

Mõistete seletav sõnastik (pikk)

Mõistete seletav sõnastik Abiootilised (keskkonna)tegurid organisme ümbritsevast anorgaanilisest (eluta) maailmast tulenevad ökoloogilised tegurid. Adaptatsioon, adapteerumine organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. A. tagajärjel suureneb organismi ja keskkonna kooskõla, tekib võimalus uut tüüpi toidu, uute elupaikade, signaalide jms. kasutuselevõtuks, suureneb organismi elutegevuse tõhusus. A. võib toimuda nii organismi elu jooksul (kohanemine e. isendiline a.) kui ka paljude põlvkondade kestel (kohastumine e. evolutsiooniline a.). A-ks nimet. ka kohastumise tulemust kohastumust. Aerotank aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganismide biomassiga. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi s?

Bioloogia

docx

Ökoloogia mõisted seletusega

Abiootiline elutu, eluta keskkonnaga seotud. Aerotank aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganismide biomassiga. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi sünteesiks. Aineringe ainete pidevalt korduv ringlemine Maa pinnal või ühest Maa sfäärist teise. A. maht iseloomustab aineringes osalevat ainehulka, a. kiirus näitab, missugune osa aineringest uueneb meid huvitavas perioodis, a. aeg aineringe toimumise (uuenemise) aeg. Albeedo maapinna või vee võime päikesekiirgust tagasi peegeldada. Allelopaatia eri liikide taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega. Allelopaatia võib mõjutada taimekoosluste liigilist koosseisu ning suktsessiooni kulgu. On oluline segakultuuride puhul taimekasvatuses. Allogeenne suktsessioon koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi välistegurid nii looduslikud kui inimtekkelised. Antibioos organismide

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

docx

Ökoloogia kõik mõisted ja seletused

Ökoloogia · Demograafiline plahvatus on rahavastikuprotsess, mil suremus langeb, kõrge sündimus säilib ja rahvaarv kasvab kiiresti; rahvastiku koosseisus on palju lapsi ja noori. · Linnastumine on linnade arvu, suuruse ja osatähtsuse kasvamine seoses majanduse ja ühiskonna arenguga. Linnade pidurdamatu kasv. · Tööstusrevolutsioon algas 1760-1780 Inglismaal. Selle käigus asendati manufaktuurne tööstus vabrikulisega · Teaduslik-tehniline revolutsioon · Tehnokraatia ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest. Tehnokraatia näeb otsustamist teaduslikult ratsionalistliku protsessina. · Roheline revolutsioon jõuline uute ja produktiivsete taimesortide juurutamine kolmanda maailma maades 19501975. Uued sordid suurendasid tootlikkust paljudes põllumajandusharud

Ökoloogia ja keskkonnakaitse1

doc

Ökoloogaia lühikonspekt

ÖKOLOOGIA Ökoloogia arvestus on 2 hes osas. 1. osas on mõisted ja 2. osas tuleb mõisted kokku vedada, võib kasutada materjaale. Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestus Mõisted: seletus (1 punkt) Näide (1 punkt) 1. Ökoloogia 2. populatsioon 3. kooslus 4. ökosüsteem 5. biosfäär 6. abiotilised keskkonnategurid 7. sünergism 8. Populatsiooni tihedus 9. Populatsiooni kandevõime 10. Elustrateegia 11. Dominantliik 12. Servaefekt 13. ? 14. Kohanemine 15. Õkonišš Rakuhingamine Fotosõntees 1,2,3 troofilisus tase Süsinikuringlemine ökosüsteemis Veeringlemine ökosüsteemis Energialiikumine toiduahelas Toitaineteliikumine toiduahelas Masing, V. 1992 Ökoloogialeksikon. Vuorisalo, T. 1999 Keskkonnakaitse ökoloogilised alused Pleijel, H. 1993 Ökoloogiaraamat Masing, V (koost.) 1979. Botaanika III Sarapuu, T., Kallak, H. 199

Ökoloogia

doc

Kordamisküsimuste vastused

1. Looduskaitse mõtte ja mõiste teke ja arenemine keskkonnakaitseks Eestis ja maailmas. Saab rääkida looduskaitse-eelsest perioodist, kus looduse kaitsmiseks astuti üksikuid samme (tegevus polnud teadlik) ja teadliku looduskaitse perioodist, kus looduse kaitsmisest kujunes laialdane ja sihipärane tegevus. Looduskaitse ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide kaitsmise. Areng Euroopas Esimesed organisatsioonid, mis looduskaitse alal tekkisid, lähtusid looduse kaitsimise esteetilistest ja eetilistest ning hiljem ka teaduslikust aspektist. Maailma vanim kaitseala pärineb 14. sajandist (asub Poola ja Valgevene piiril). Paljud Euroopa I kaitsealadest loodi jahiloomade tarvis (1537 Ahvenamaa, 1569 Kaipfstocki piirkond Sveitsis, 1836 Drachenfelseni kalju Saksamaal). 1840 I loomakaitseseltsid

Ökoloogia

Rohkem sarnaseid