kõrged ja tihedad tarnade ning kõtteliste kooslused. Luhasood sete minimaalne, turvastunud muld, samblakattega. Kõrgtaseme niidud madala rohususega, setet jõuab niidule vähe. Jusshein Festuca ovina (Kaldaäär) Maarjahein (Madaltaseme luht) Anthoxanthum Pudeltarn (Luhasoo) Carex rostrata Hirsstarn (Kõrgtaseme niit) Carex panicea Loomastik Enamasti väga külluslik Haruldased liblikaliigid, kiilid Paljude lindude toidukoht Palju putukaid (1964.a. nt. Leiti ainuüksi 138 ämblikuliiki) Paljude imetajate toidukoht Niidutäpik Argyronome laodice Suur-kuldtiib Lycaena dispar Täname!
Liblikal on spiraalne imilont, millega ta imeb õienektarit Arenemine Arenevad täismoondega Nad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Liblikakujulist vastset nimetatakse röövikuks. Vastsed kasvavad kuid nende välimus oluliselt ei muutu. Röövikust areneb nukk, nukust areneb liblikas Kasu Kahju Taimede Liblika röövikud on tolmeldajad taimekahjurid Toiduks teistele Mõned liblikaliigid kahjustavad 1.riideid-koid 2.kuivaineid- leedikud Kasutatud kirjandus 8.klassi õpik Google
................................................................................................................... 6 Erinevad liblikaliigid ................................................................................................................
muuhulgas sõltub see ka sellest, kui intensiivselt ja kui pika aja jooksul on traditsioonilise maakasutusega tegeletud. Esimestel aastatel pärast karjatamise lakkamist võivad peaaegu kõik rohttaimed veel õitseda ja lühikese üleminekuperioodi jooksul rannaniidu taimestik isegi liigirikkamaks muutuda, kuid kõrgekasvuline rohi võtab varsti võimust ning kulu lämmatab madalamakasvulised niidutaimed. 2) PUTUKAD LiblikadÜsna vähesed liblikaliigid arvatakse rannaniidu regulaarselt üleujutatava osaga seotud olevat. Seevastu rannalähedastel aladel võib sageli olla rikas ja mitmekülgne liblikafauna. Suurele osale liblikatest sobivad kergelt-mõõdukalt karjatatavad alad, kus nektarit sisaldavad taimed rikkalikult õitsevad. Paljudele liikidele meeldib kinnikasvamise esimene staadium, kus ei ole toimunud veel liiga tugev kulustumine ega võsastumine.Teised
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Erinevad liblikaliigid Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini.
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Erinevad liblikaliigid Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Kapsalibliklased Selgrootud on kõige vormi ja liigikirevam rühm Eestimaa looduses ning kahtlemata ka kogu maakeral. Selgrootute maailm on põnev ning pakub avastamisrõõmu kõigile, kes võtavad vaevaks sellega lähemalt tutvuda. Kapsausside kapsaliblikate röövikute kahjustust püüti ära hoida peamiselt
ebaselge(1.). Rabad on liigivaesed, kuid neis leidub liike, mis ümbritsevaid alasi ei asusta. Iseloomulikud rabataimed on turbasamblad, sookail, hanevits, tupp-villpea, murakas, jõhvikas, huulhein ja rabakas (2.). Rabades elab rohkesti erinevaid selgrootuid, eriti veeselgrootud ja selliseid, kes veedavad osa oma elutsükli järkudest vees (sääsed, parmud, kihulased), kelle valmikud moodustavad suvekuudel põhiosa kõigi raba kohal lendavate putukate põhimassist. Tavalisemad liblikaliigid on raba-võiliblikas ja kirburohutäpik (1.). Rabalinnud on sookurg, rabapüü, põldrüüt ja mudatilder (2.). Soodel toituvad ka pardid, kajakad, haned ja mitmed röövlinnud ning värvulised. Soodes otsivad toitu ka põdrad, hirved, metskitsed ja marju otsivad karud (1.). Abiootilised tegurid Madala taimestiku tõttu on sood avatud maastikud, kus peaaegu kõigil taimedel on piisav hulk valgust. Rabades ei kasva varjulembelisi taimi
toitumisest, temperatuurist jne, fenotüübi kujunemisel võib olla oluline roll evolutsiooniliste protsesside kujunemise jaoks. Klassikaline evolutsiooniteooria näeb muutuste lähtekohana geneetilisi mutatsioone, aga evolutsiooniline arengubioloogia: nt kuidas üks geen võib teist pärssida, mitme geeni koosmõju, mil viisil geneetilist infot rakus loetakse, kuidas see võib olla sõltuv keskkonnatingimustest jne. Nt väga erinevad liblikaliigid (füsioloogiliselt selgelt erinevad), aga tiivamuster teatud kohas täpselt sama – on näidatud, et lokaalsed keskkonnatingimused suudavad muuta arenguradasid, kuidas organism antud keskkonnas kujuneb – indiviidi enda roll antud keskkonnas tõuseb oluliselt. Baldwini efekt: evolutsioon saab mõju avaldada ainult neile tunnustele, mida ta kasutab oma elutegevuses (nt on lind, kellel tugev nokk, millega saaks purustada
Teistest samblikest esineb käokõrvasid (Cetraria) ja näiteks tinasamblikku. Samblad Enamasti suhteliselt tavalised liigid. Soontaimeliigid Eesti Punase Raamatu andmeil on 38 nõmmedel ja liivikutel esinevat liiki ohustatud. Putukad Leidub vähelevinud, kitsalt kohastunud liike. 15 Mitmesugused kaevurherilased, liivamesilased, rohkelt sipelgaid ja kuklasi, kitsalt toidutaimedele kohastunud liblikaliigid. tinasamblik Piusa-Võmmorski hoiuala teelehemosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur-kuldtiib (Lycaena dispar) Linnud Kitsalt nõmmedele kohastunud linnuliike on vähe, kuid mitmed siiski eelistavad avatud maastikku pesitsemiseks (nõmmelõoke, nõmmekiur) või kuuluvad nõmmed nende elupaigakompleksi koosseisu (röövlinnud, kanalised nagu teder jt.) Üldiselt on liivikud ja nõmmed üsna elustikuvaesed elupaigad. Sobivad vähestele liikidele, kes võivad siis
tundlikkuse ning nende lehtede v�rvi ja tekstuuri edasiandmisel. �hes oma tekstis ristis kunstiajaloolane Laurens J. Bol Ambrosius Bosschaert noorema K�rbeste Meistriks, kuna enamikul kunstniku nat��rmortidel on kujutatud porik�rbseid. Ka van Hulsdonckile v�ib omistada sama epiteedi. Porik�rbsed on tema nat��rmortidel sageli pilgup��djateks. Niisamuti nagu kunstniku laudadel on tihti k�laliseks lehemardikas v�i mitmed liblikaliigid. Pea k�igis tema t��des leiab kastepiisku, mis annavad veel kord tunnistust Hulsdoncki meisterlikest tekstuuridest. 17. sajandi nat��rmort kannab endas s�mboleid ja neist l�htuvat s�numit. Van Hulsdoncki t��de ikonograafia ei p�rine elu jaatavamalt poolelt. Putukad on sageli seal, kus midagi roiskub; plekid puuviljadel ja lehtedesse n�ritud augud viitavad riknemisele ja seel�bi kogu kaduvusele. Kunstnik v�ljendas paratamatuid muutusi
annaabi.ee 
