Eesti rahvusköök (7)

EESTI RAHVUSKÖÖK
Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi , mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp , vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib , või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga , reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne.
Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet . Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid.
Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna . Kui olid laual keedetud kartulid , räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees . Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema , kutsuti see alati leiba võtma.
XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad , kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada , roog, nüüd köök, katel , supp.
Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev.
XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma.
Kastmetest kõige tavalisem , lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu . Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Väikesed lihatükid keedeti enne pajas pehmeks, siis lasti odrajahu sisse. Lihakastme kõrval püsis visalt silgukaste. Silgud pandi vähese vee, piima ja võiga ning sibulatega pannile, keedeti natuke ja lisati siis tublisti rõõska koort. Kastmeks kasutati ka liha-keeduleeme pealmist rasvast korda, mida maitsestati soolaga ja lisati hakitud sibulat.
Eestlaste tavaliseks joogiks oli kali ehk taar . Oli levinud ütlus: igal talul oma taar. Taaripätsid tehti kas odra - või rukkilinnastest. Need kuivatati pruuniks , mistõttu ka taar oli üsna pruun vedelik. Taarile lisati sageli kadakamarju.Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki, mis valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla . Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa ka jahukördiga segatud hapupiima. Tähtpäevadeks  pruuliti õlut. Õlu tehti harilikult odralinnastest. Paikkonniti ja ajaliselt on õlut pruulitud erineval viisil, õlut joodi pidulauas puust õllekannudest ja kappadest.
Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Ainult üksikud oskasid kohvi keeta , mida kinnitab ka järgmine eesti rahvanaljand. Mehed olid Näkkmannil karile jooksnud Inglise kohvilaevalt kohvi toonud . Naised pole osanud kohiviga midagi peate hakata. Üks naistest läinud siis naabri poole, kes oskas kohvi keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua».
Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe , et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas . Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi , tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi.
Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole — leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad . Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba — pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne.
Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp . Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp . Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud kulutada perenaise tööaega. Tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima. Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat toitu.
Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha . Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks — siga ja kevadpühadeks — vasikas . Veiseid tapeti kas mihkli - või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati  vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis.
Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast . Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid.
Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal , sa, Alma, pole vist soola sisse pannud ».
Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata . Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti.
Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti , et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite.
Eestis olid seenetoidud enam levinud idapoolsetel aladel, kuna Lääne–Eestis seeni tunduvalt vähem kasutati. Saartel ja Loode – Eestis ei peetud seentest üldse lugu. Viimasel ajal on muutus seente kasutamine siiski üldisemaks. Hästi valmistatud seenetoidud on väga maitsvad nii argi -, kui pidulaual.
Teraviljatoidud - kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli kas õhtul või hommikul tanguleem. See keedeti veega, millele keetmise lõpul lisati piima vastavalt perenaise heldusele. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti kapsa-, kala- ja lihaleent.
Üsna tihti keedeti körti — jahusuppi, s. o. ühtlast poolpaksu keedust. Jahukördi segamiseks käsutati mända ehk puupöörist. Kört keedeti vee sisse. Kui vesi kees, võeti matist vasaku käega jahu ja lasti sõrmede vahelt ühtlaselt vette, pöörates parema käega mända, et jahu ei läheks tükki. Puder oli paks, tihe toit, mida sai kamakana pihkugi võtta. Jahuputrudest keedeti üle terve Eesti kõige enam odrajahuputru. Pudrujahu oli jäme ja sõre. Keedeti kahte viisi: jahu lasti pikkamööda läbi sõrmede keeva vette, või teine moodus : jahu kallati korraga soolaga maitsestatud keeva vette ja ei liigutatud enne, kui puder valmis.
Leivakali
2 kg rukkileiba, (natuke humalavett), l0 l vett, 500 g mett või suhkrut, piparmündivarsi või mustasõstraoksi, 50 g pärmi.
Kuivatatud ja pruunistatud rukkileivale valada keev vesi, lasta kaanega suletult mõned tunnid seista, siis kurnata, lisada mesi või suhkur ja pärm. 5-6 tunni käärimise järel valada pudelitesse. Pudelid sulgeda ja asetada külma kohta. Tarvitada mõnepäevase seismise järel.
Riivikarask
1,5 l riivitud tooreid kartuleid, 1/2 klaasi hapukoort, soola, 1-2 muna, 100-150 g pekki, 1/2 tl soodat, 2-3 klaasi odrajahu.
Kooritud toored kartulid riivida, valada sõelal üle külma veega, pigistada hästi kuivaks . Lisada hapukoor , sool, munad, kuubikuteks lõigatud ja kergelt pruunistatud pekk ning odrajahu, millesse on segatud sooda . Sõtkuda paras tainas. Vormida väikesed ümmargused ja lamedad karaskid. Küpsetada ahjus. Süüa kuumalt.