Loovtöö- Leib (0)

LEIB
Leib on olnud läbiaegade eestlase peamine toit. Seetõttu on leiva suhtes tuntud sügavat austust ning peetud seda ka pühaks. Viimase tuhande aasta jooksul rukkileib , mis jõudis meie esivanemate lauale suure töö ja vaevaga. Ka tänapäeval on leib eestlase laual, aga see ostetakse poest ilma suurt vaeva nägemata.
Uurimustöös püüan leida,milline on olnud leiva koht eestlase toidulaual, ja miks on ta olnud nii tähtis. Otsida vanasõnu ja kõnekäände leiva kohta. Püüan näidata tänapäeval toodetavate leibade sortimenti.
Praktilise tööna pakun esitlusel enda küpsetatud leiba. Leivaküpsetamise protsessi lisan ka uurimustööle.
Leivaosa tänapäeval inimese toidulaual
„Maalehe“ 09.10.2014.a. nr 41 numbris on põhjalikult käsitletud Eestis poelettidel olevaid leibasid.
Leib on vanem kui meie.
Parem aganane leib kui tühi kõht.
Amet ei küsi leiba.
Homseks hoia leiba, aga
mitte tööd.
Tee tööd higiga, siis sööd
leiba himuga.
Küll jumalal päevi, kui
peremehel leiba.
Mida kibedam töö, seda
magusam leib.
Kelle leiba ma söön,
selle laulu ma laulan.
Parem paluke leiba kui paha sõna.
Parem suutäis leiba rahuga kui rikkus riiuga.
Leib on meie laual iga päev. Tihti me ei mõtlegi, kui palju tööd ja vaeva on vaja leiva saamiseks.
Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre . Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis , leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema.
Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili , see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Peres tohtis leiba lõigata ainult peremees . Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema , hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku.
Eesti rukkileiva valmistamine

• 5 l sooja vett
  
• 100 g juuretist
  
• 6–7 kg rukkijahu
  
• 1 sl soola
  
• 2 sl köömneid
  

Juuretise valmistamine:

• 2–3 tahket leivaviilu leotada vees, peenestada , lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petipiima, segada vedela pudru taoliseks, hästi läbi kloppida, riputada peale natuke rukkijahu; hoida rätiga kaetult soojas kohas kuni kaks päeva; valmis juuretist võib hoida külmikus.
  
• 1 klaasile täistera-nisujahule lisada 1 klaas vett; iga 24 tunni järel pool segust ära visata ning lisada pool klaasi jahu ja pool klaasi vett; hoida soojas ruumis 3–4 päeva kuni juuretise pinnale tekivad mullid ; säilitada külmikus.
  

Leiba on tuntud väga kaua. Küpsetamiseks kasutati odra või nisujahu . Alles pärast rahvasterännet 4.–7. sajandil pärast Kristust tuli kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib sai kuni 18. sajandini üldtunnustatuks. Eestlaste laual asendus odraleib rukkileivaga tõenäoliselt teise aastatuhande alguses. Põldu hariti Eestis kuni 19. sajandini harkadraga, seejärel mindi üle hõlmadrale. Sirbi kasutamisest loobuti ja vikat võeti appi möödunud sajandi keskel.
Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Alles 19. sajandi keskel tekkisid esimesed mehhaniseeritud leivatehased. Rukis kasvatati Eesti põldudel, nisu veeti sisse Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist.
Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel.
Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5–6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3–4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1–2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6–10 leiba. Viljapuuduse korral lisati leivale aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jm taimi.
eivategu on suur kunst , mis vajab kogemusi nii leivavilja valimisel ja taignateol kui õige küpsetuskuumuse tagamisel leivaahjus. Vanasti valmistati leiba lehtpuust õõnestatud piklikus leivakünas. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna levalöime, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk , setudel ruih, Sangastes ka ruhe , Häädemeestel leivamold. Leivaküna oli umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks. Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal
Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke , sh maagilisi ( rist , viiskand, peremärk).
Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk - paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg ahjust leivad välja võtta. Kui leivad ahjust välja võeti, niisutati neid veega, rannas kalasoolveega.

Retseptid

Odraleib
1 l vett või piima
25 g pärmi
2 kg odrajahu
soola, suhkrut
Pärm , sool ja suhkur segada sooja piimaga , lisada jahu. Sõtkuda tainas , lasta kerkida. Vormida leivad, lasta ahjupannil kerkida, määrida piimaga ja küpsetada.
Lihtjahust rukkileib

Leiva tegemiseks segati ühe pange (u 10 toopi) toasooja vee hulka umbes pool vajaminevast jahukogusest ja leivajuuretis ning jäeti rätiku või linaga kaetult sooja kohta hapnema. Leivajuuretis oli eelmisest leivateost leivanõu külge jäänud ja sealt kaabitud tainas, mis murendati kas tervenisti uue seade hulka või leotati seda ja uude seadesse lisati ainult leovesi. Järgmisel päeval sõtkuti (Lõuna-Eestis kasteti) teine pool jahust hulka ning lisati köömneid ja veidi soola. Sagedasti sõtkuti leiva sisse ka kartulid - jahu jätkuks. Tainast pidi kiiresti sõtkuma, et leib paremini ahjus kerkiks. Tainas oli valmis siis, kui see oli sile ega jäänud näppude külge kinni. Nüüd jäeti tainas jälle rätiku alla seisma, köeti ahi ja küpsetati leivad valmis.
Tavaliselt pandi toobi vee kohta 4-5 naela jahu, puuda jahu peale 7-8 toopi vett.
5 l sooja vett
6–7 kg rukkilihtjahu (kroovjahu)
1 spl soola
100 g haput juuretist
2 spl köömneid
Rõõsk

Leivajuuretis või tambitud kartulid pandi hapnema. Valmistati kastetud nisujahuga tainas. Kartuleid lisati juurde, et pehmem oleks. Valmistati õhukesed rattad, määriti hapupiimaga ja küpsetati leivaahjus. Sai ruttu valmis ja oli hea.
Tehti ka nii: nisujahu ja piim pandi pärmiga kerkima. Valmistati vedel tainas, mida jahuse kulbiga tõsteti rõõsa labidale. Lusikaga määriti hapupiima ja tehti näpujäljed peale.

Magushapu peenleib

Magushaput peenleib tehti vanasti suurte pühade ajaks ning pulmadeks ja matusteks. See püsis kauem värske ja oli ka parema maitsega. Lõuna-Eestis kutsuti magushaput leiba imatõdu leib. Sangastest on lõbus teade, mis kinnitab, et see tainas maitses hea:
“Immatedu leevä aigu enne pruukimist leotades kausin, s.o. leib enne immatedes, sis leotadu juur manu. Kui hommugu immatedes, sis perast lõunet juur manu. Lõige viiga leiva aigu pannas õkva hapnema juuretusega. Küländ tue ette, et kass ol juuretuse arä söönü” (EA 35: 587).
Kasutatakse rukkipüülijahu ja veidi suuremas koguses, kui lihtsa leiva puhul. Magushapu leiva puhul puistatakse rukkijahu keeva vette ( poolvedel tainas) ja jahtunult lisatakse juuretis, raputatakse peale jahu ja jäetakse 2–3 päevaks hapnema, kord päevas läbi kloppides. Mõnel pool peenleiva sisse juuretist ei lisatudki. Teise või kolmanda päeva õhtul sõtkuti ülejäänud jahu ja segati juurde soovitud lisandid. Ülejäänud toiming on sama kui tavalise leiva puhul, üksnes leiba küpsetatakse kauem, st 2–3 tundi kuumas ahjus.
Meekakud
200 g mett
2 klaasi vett
1 kg rukkijahu
Segada tainas, lasta seista ja vormida siis väikesed kakud. Küpsetada ahjus. Süüa koos piimaga.

Lingid:

http://my.tele2.ee/oldjyri/mjtaust3.html
http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php
HELLO Eesti ajakirjas number 5 detsember 2014on räägitud kuidas Evelin Ilves arvab leivast ja ta on üelnud „Leib ei ole pelgalt toit ega toidukõrvane ta on põhitoiduks. See pole vaid kalorid , on pigem maa ja päikese energia“
Mina nõustun tema arvamusega leiba ei ole lihtsalt toidukõrvane toit vaid põhitoit ja leiba tuleks austada.Leiva peamine kalor on289.
Eestis on väga palju erinevaid leibu on:
Borodino leib  
Saare vormileib
Saare Tõmmu leib  
Saaremaa lihtne leib  
Mini rosinaleib  
Väike lihaleib  
Küüslauguleib
Saaremaa kadakajuustuleib  
 
Leivast on tehtud palju raamatuid näiteks „Lugu lõhnavast leivast“, “Leib keelel“ , „ Suur leivaraamat jne. Kõikides raamatutes on räägitud leiva ajaloost, leiva põhimõte jne,
Raamat nimega“Suur leivaraamatus“ on kirjutatud väga ilusti kuidas teha igasuguseid erinevaid leibu näiteks :lihtne rukkimaitseline lameleib, pehme nisutortiljad.Raamatus on kirjutatud palju muusi toidu asju mis saab teha leiva toodetest. Veel on kirjutatud ideid ja retsepte leiva-saia kasutamiseks.Raamatu alguses on kirjutatud lühidalt leiva ajaloost, eestlaste leivausust , vanu uskumusi ja kombeid jne.
Tänapäeva leivad on:
Rukkileib-leivas on üle 90% rukkijahu
Rukkisegaleib- leib, milles on 50-90% rukkijahu
Peenleib- leib, mis on valmistatud rukkipüülijahust
Tera -ja seemneleib- leib, milles 8% leivajahu kogusest moodustavad terad ja seemned
Sepik- tumedast nisujahust, nisujahude segust ja muudest teraviljasaadustest( kliid , purustatud terad,idud, linnased ) valmistatud toode.