EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19
Soeõlu ehk peergas (pulmadeks) Soojendatud õllevirre (pulmadeks) Viin ,,Kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi" Toitluse uuenemine Linlikum, rahvusvahelisest toidukultuurist mõjustatud laad hakkas levima Hakati ehitama pliite Kartuli tähtsus Aed ja köögiviljade levik Paistekakkude asemel pannkoogid Puhas rukkileib sai igapäevaseks toiduks Suurenes liha tarbimine Jaheliha asemel sült (konditükkideta) Saunas suitsutati suitsusinki Heeringas Levima hakkasid: tanguvorstid, kama, kohupiim, mulgikapsad, seened. Toitluse uuenemine Hapendati ka kurki, raiekapsast Suppi keedeti juurviljade ning manna ja riisiga Manna ja riisipuder Moosid ja magussöögid Hakati jooma rõõska piima Tee ja kohv Vorsti, liha, juustu, jm kattega võileivad Peamine söögiaeg toodi õhtult lõunale Süüa tehti tihedamini Toidukaupa osteti ka poest (hakkliha, vorsti, kotlette, koort, kohupiima jm) Marjadest ja seentest hakati tegema hoidiseid Söömaaeg on sõjaski.
esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal
SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi
pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu 1 sl soola 2 sl köömneid Juuretise valmistamine: 2–3 tahket leivaviilu leotada vees, peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petipiima, segada vedela pudru taoliseks, hästi läbi kloppida, riputada peale natuke rukkijahu; hoida rätiga kaetult soojas kohas kuni kaks päeva; valmis juuretist võib hoida külmikus. 1 klaasile täistera-nisujahule lisada 1 klaas vett; iga 24 tunni järel pool segust ära visata ning lisada pool klaasi jahu ja pool klaasi vett; hoida soojas ruumis 3–4 päeva kuni juuretise pinnale tekivad mullid; säilitada külmikus. Leiba on tuntud väga kaua
Kihnu Kihnu · Kihnu on saar Liivi lahes. · Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. · 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga. Rahvariided · Naised kandsid Kihnus käiseid. · Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. · Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Toit · Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi soolaräim või muu kala, mis parajasti oli. · Kõrvale söödi hapukurki, kes tahtis, praadis kõrvale ka liha. · Joodi ha
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas
suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides. Kalja ja taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati ka õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud, toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba ja liha tükeldas tavaliselt peremees, kes toidu seejärel pereliikmetele jagas
Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja kätte hapnema
hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame. 5 Eesti toidukultuuri areng ja toidupärand Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19.sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt õhekülgne ja kasin. 19.sajandi keskpaigas
hani,kadriks –kana,näärideks-siga,kevadpühadeks- vasikas. 7.Liha tarvitati tavaliselt soolatatult ja ka suitsetatult. Tehti verega ja vereta tanguvorste, verivorst jahuga, verikäkid, verikäkid kapsalehes,veripannkoogid,verileib,verileib hapupiimaga. 8.Söödi peamiselt soolatud kala,maiusroaks oli kalamari,latika ja haugimari,kalamarjast keedeti suppi,küpsetati kooki,valmistati käkki jm. Tehti kala – kartulisupp,räimesupp,tindikalasupp,kiisasupp,kuiv atatud latika supp,silgusupp tangudega,kartulitega keedetud kala,keedetud kala,hautatud räimed,silgud pekiga,silguvorm,silgusalat,silgukaste,silgud muna ja võiga,ahjus küpsetatud kala, kalasült, kalamarjakook, haugimari. 9.Silk-soolaräim. 10.Rõõskapiima kasutati hapupiimaga, võid peaaegu ei kasutatudki, koort kasutati jõukamates taludes. Piimatoidud olid kruubipuder,piimasupp klimpidega,kartulipudrusupp,piimasupp munaga,rõõsa ja hapupiimasupp,hapupiimapudi,ternespiimavorm
· Vesi, veri, jahu- käkitaigen · Seaverest tehti peamiselt käkke ja vorste · Kadri-, mardi-, mihklipäevaks tehti käkke PAISTEKAKUD, HAPENDAMATA LEIVAD, KOOGID: · Leiva eelkäija · Taigna kergitamiseks kasutati pärmi ja hapupiima · Kakke ei tohtinud noaga lõigata, neid pidi murdma · Karaskid- odrajahust kakud (piima-, supi-, petikaraskid) · Saialeid · Paistekakkude järel on tulnud pannkoogid PULMATOIDUD: · Külalised võtsid ise toitu kaasa (või, kartul, kala, kohupiima) · Pulmakott · Põhitoiduks oli leib · Pulmaleib · Vana pulmatoit- klimbisupp · Saaremaal- pulmaline tõi kaasa ühe leiva, saia ja lamba · Kesk-Eestis seapea · Tähtis oli õlu · Kes pulmaõlut ei toonud, pidi raha maksma JAHUJOOGID: · Rokk, jüvä, iivä, ivä · Piimaga tehtud joogid suvel · Rokk- hea hapukas jook palaval suvepäeval · Vahel pandi jookide hulka ka leiba, et paremini hapnema läheks
.................................................5 Kokkuvõte........................................................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi
Värsket liha söödi peale loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks kana, näärideks siga ja kevadpühadeks vasikas. Väga tähtis toit oli ka kala. Sisemaal söödi peamiselt soolatud kala, rannikualadel ja suurte järvede äärsetel aladel rohkesti ka värsket kala. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. 19. sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles 20. sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates
.................................... lk 13 2 Sissejuhatus Leib meie igapäevasel toidulaual on lõhnav ja kohev. Teda on hea lõigata ja paljalt süüa. Ometi on see suhteliselt uus leiutis. Algselt tehtud leib erineb tänapäeva leivast nagu öö ja päev. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Leiva järjepidev söömine on väga tark tegevus ja nii peaks see jätkuma ka edaspidi, sest leib
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas
ohtralt, kuid kääritatakse kodus väga harva, peamiselt valmistatakse seda õlletehastes. Kalja tehakse kodus samuti väga harva, aga selle populaarsus on viimastel aastatel jälle tõusnud. Kasemahla siin-seal kevadeti ikka juuakse, mõdu valmistamise ja joomise oleme aga sootuks unustanud. Taimeteed on see-eest viimasel ajal taas populaarsust võitmas. Toidud tänapäeval ja vanasti Tähtpäev Toidud vanasti Toidud tänapäeval Jaanipäev Kama, sõir, manna- ja Grillitud liha, kala, salat, kana, viin, õlu kohupiima korbid, lambakäkid, õlu. Jõululaupäev Seapraad (nii seajalad, Seapraad, hapukapsas, kartulid, seasaba) Sinna juurde verivorst(pohlamoosiga),
6. Toidukordade jaotus Möödunud sajandil oli suuremas osas Eestis 1-2 lihasupipäeva kõrval nädalas kaks pudrupäeva kesknädal ja laupäev. Tangupuder oli peotoiduks perekondlike sündmuste pühitsemisel üle Eesti, seda söödi vanemal ajal tavatoiduna jõuluõhtutel ja paljudel teistel tähtpäevadel eriti Lõuna- Eestis. Tangupudruga käidi vastsündinut vaatamas ja tangupudru söödi matusemajas enne surnu ärasaatmist. Seetõttu öeldigi: "Inimese elu on kahe pudru vahel" või "Pudruga tuleb, pudruga läheb". 7. Meeste ja naiste töö. Võrreldes eesti mehe ja naise tööd toidu muretsemisel ja valmistamisel võib öelda, et toidu keetmine oli põhiliselt naiste töö. Viljakasvatuse põhiline osa tööst kündmine, äestamine, külvamine, on Eesti mandril olnud meeste töö, ka hilisemal ajal veskist jahu kojutoomine. Käsikivil jahutegemine oli aga naiste töö. Leivaküpsetamine on mäletatavatel aegadel eesti talus olnud
Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest 2–3 tundi küpseda. 16. Leib toidulaual (küpsetas perenaine, jagas peremees) Leiba küpsetas perenaine ning lõikas ja jaotas peremees. Söögilaual seisis leib aukohal, kas peremehe ees või paremal käel. Peremees lõikas leiba sööjatele küsimise peale igaühele kääru. Hiljem võidi vajadusel ka juurde küsida. Söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Pudru kõrvale leiba ei söödud. Leiba anti ainult kahel söögikorral (enamasti linnupetteks ja lõunaajal). 17. Rukkijahu liigid (täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu, püülijahu) Täisterajahu Saadakse terve koorimata tera “jämedal” jahvatamisel. Terad jahvatatakse koos kestade ja iduga. Jahvatamise käigus pole kliid teradest eraldatud. See on kõige kliirikkam jäme jahu (hallikasvalge värvusega). Kasutatakse täisteraleibade valmistamisel. Lihtjahu Kliid on eemaldamata
Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske. Töö annab ülevaate Eesti rahvusköögist kommetest, ajaloost, tänapäevast(ehk siis Eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine). Üldisemalt uurisin teemasi: ,, kohaliku köögi eripärad", ,,muistsed kombed", ,,toidulaud tänapäeval". Infot sain internetist, raamatust ja konspektist. Kohaliku köögi eripärad Tuntu ja ettenähtu kõrval pakub uudishimulikule tulijale avastamisrõõmu kohalik köök.
rahvusköökide roogasid. Esitasime endale ka uurimusküsimuse: kui erinevad meie valitud kolme riigi köögid siiski on? Loovtöö lõpuks leidsime sellele vastuse, millest tuleb juttu juba kokkuvõttes. 3 1.EESTI Eesti traditsiooniline talupojaköök on muutusi omaks võtnud ettevaatlikult. Pikka aega olid selle tuumaks teraviljatoidud, eriti rukkileib, seejärel kartul. Leivakõrvaseks tarvitati hapupiima, sealiha ja kala, pidupäevadel rüübati õlut. Argipäevane kasin ja üksluine menüü vaheldus pidu- ja pühadelaua märksa mitmekesisemate roogade ja paremate paladega. Just pidulaua kaudu jõudsid uuendused - toiduained, valmistamisviisid, söögid - ka igapäevamenüüsse. Valdavalt just baltisaksa köögi kaudu jõudis eestlasteni Euroopa kokakunsti areng ja innovatsioon. Samas võtsid kohalikud sakslased vastu eestlaste toidukultuuri mõjutusi.
Eestimaal toodetakse palju leivasorte, mille valmistamiseks kasutatakse erineva sordi rukki- ja nisujahu, sageli ka nende segusid. Rukkijahu jaguneb neljaks sordiks: Rukkipüül tüüp 815 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse suurem osa kesti ja iduosakesi nii, et neid jääb jahusse 3%. Jahu on peeneteraline, hallika varjundiga. Rukkikroovjahu tüüp 1370 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse osaliselt kestad ja iduosakesed nii, et neid jääb jahusse 15%. Jahu tera on ebaühtlase suurusega, kuid jämedam kui rukkipüülijahul, värvus on helehall. Rukkilihtjahu tüüp 1740 on jahu, mis sisaldab kuni 25% kesti ja iduosakesi. Jahu tera on jämedam kui rukkikroovjahul, värvus on hallikas. Rukkitäisterajahu tüüp 1800 on koorimata teradest jahvatatud kliiderikas jäme jahu, värvus hall. Kliid on teradelt eemaldatud seemnekestad koos nende külge jäänud toitekoe ja iduosakestega. Linnasejahu saamisloost loe www.uno.ee Õlletegu.
Kui esimese Eesti Vabariigi ajal söödi leiba-saia umbes 730g elaniku kohta päevas (leiba sellest ¾), siis kuuekümnendatel tarvitati neid vaid 200-400g päevas ja saia osakaal tõusis kuni pooleni, hakati rohkem maiustama kondiitritoodetega. Üheksakümnendatel tõusis uuesti leiva-saia ning putrude tarbimine, kuna loomsed toiduained kallinesid märgatavalt. Eesti täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumise uuringust (A. Kasmel, A. Lipand ) selgus, et 1996. aastal sõi rukkileiba iga päev 91%, saia 84% ja sepikut 12% inimestest. Enamus neist (69%) sõi 1-4 viilu rukkileiba päevas, ainult 16% tarbis 5-6 viilu ja üle 7 viilu leiba vaid 6% elanikest. Miks on siis leib nii oluline? Tänapäeval saame me leivast kolmandiku toiduenergiast ja kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest. Leiva tarbimise vähenemisega on oluliselt halvenenud organismi varustamine B-rühma vitamiinidega (2-3 korda vähem B1- ja B2-
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas
riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused. Toiduained, mida tarbiti, olid sea- ja lambaliha, väga harva vasikaliha, kuivatatud ja soolatud ning värske kala, muna, piim, jahu, kartul ja teised aedviljad, õunad ja marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti.
Referaat Erinevate rahvaste leivad Chapati Ajalugu Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab "lapik" ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak . Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib. Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta Ciabatta,sõna otseses mõttes "tuhvel leib" on Itaalia valge leib mis on valmistatud nisujahu ja pärmiga.Pätsid on veidi piklikud laiad ja lamedad.Ciabattale omane vorm töödati välja aastal 1982 aastal.Alates 1990 aastast on see populaarne Euroopas,eriti Hispaanias ning Ameerika Ühendriikides ja laialt kasutatav võileiva leivana. Ciabatta esmakordselt toodetud Liguria ,võid leida igalt Itaalia tänava nurgalt.Rooma riigi a
Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades kuika põletati lampides, sellega praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks
Leib 1. Võrdle aganaleiba jõuluaja leivaga (millised olid toorained, milline leiva kuju, millised söömisrituaalid)? 2. Koosta 10 punktiline leiva valmistamise juhend? 3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel, pulmakombestikus, ennustamise juures ...)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja
Traditsioonilised toidud Eestis keskajal Keskaegne köök ● Keskaeg tõi kööki uued tuuled ja muutis senist toitumist väga oluliselt. ● Uus kolmeväljasüsteem võimaldas efektiivsemat viljavaheldust, levisid rohkem energiat andvad kultuurid, mis aitasid näljahädadest, sõdadest ja ikaldustest kiiremini taastuda ● Toidukultuuri edendas kõvasti hansaaeg – linnades tarvitati kaubanduslike sidemete kaudu sissetoodud uusi toiduaineid, mitmesuguseid vürtse ja maitseaineid, levisid uued toidud. Keskaegne köök Tartus ● Teraviljadest tarbiti rukist(kõige olulisem leivavili) ja otra(kasvatati rohkem õlle jaoks linnaste saamiseks) ● Leidus ka Lõuna-Eestile iseloomulikumat kaera, vähemal määral nisu ja tatart. ● Üheks põhitoiduks oli rukkileib, nisujahust valge lei
segapuder (mulgi puder) ja tangudega kapsad (mulgi kapsad) levisid mulkidega teistesse kihelkondadesse. Kanepiseemnetest tehti või, rasva ja piima aseainet, neist hõõruti võiet - tempi, millega täideti pirukaid või määriti leivale. Kui kanepiseemnejahule valati peale vett, saadi kanepipiim. Tavanditoitudest võiks ära märkida kapsasupi, mida anti pulma lõpul viimase roana, nimetati ikukapsad, seostub tütre lahkumisnutuga. Tavalisem õhtuootetoit suvisel ajal oli kama. Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
