aastal. Loomingud "Eesti nimeraamat"; 1994 "Hüatsintsõrmus"; 1995 "Ahvatluste oaas"; 2002 "Nimed ja nimepäevad"; 2002 "Pöörane Villemiine"; 2003 "Kuupaiste tütar"; 2005 "Fredegunde, Neustria kuninganna" 2006 "Elavad nimed"; 2008 "Öörahvas"; 2009 "Kümme patust"; 2009 "Köiest läbi käinud"; 2009 "Paradiisia Vabariigi hiilgus ja ..."; 2010 "Äikeserannik"; 2011 Elulugu pole internetis avaldatud, väga vähe infot raamatu autori kohta. Teose probleemid Villar Viiskand oli kaotanud oma ilmapoisi töö, kuna inimesed soovisid ainult vaadata kolme asja. Villari endine naine Gristella oli lahkunud tema juures kõigi neile kuuluvate või Villarile kuuluvate asjadega. Villar pidi autos elama kuni seegi ära kadus. Läks ühte majja sisse kuni astus tema järel sisse naispolitseinik Maibi, kes ei tundnud Villarit alguses ära. Kohtus tuttavatega, kes talle ringi tutvustasid. Erise juures olles, tuli sinna ehtne neegrinaine burkas.
harima, karja kasvatama või kala püüdma. Sellisel hetkel tekkis vajadus enda eraomandi märgistamise vastu ja selleks võeti kasutusele igale perele ainuomane märk ehk peremärk. Nõiamärke om kastutatud rohkem saartel, Lääne-Eestis ning Põhja- ja Edela-Eesti rannikualadel. Peamised peremärgid e. ornamentikaelemendid: Viisnurk ehk pentagramm- Kõige sagedamini esinev nõiamärgi kujutis Eestis on risti kõrval olnud viisnurk, mida nimetatakse ka kui viiskand või pentagramm. Seda märki tuntakse üle kogu maa, sagedamini on kasutatud saartel, Virumaal, Tartumaa põhjaosas ja Pärnumaa rannikul. Nii mandril kui Hiiumaal kasutati märki nahahaiguste ravimisel; Saaremaal aga leivamärgina enne leiva ahju panemist, et tont või kurivaim ei viiks leibu ahjust. Väga palju lõigati pentagrammi püttidele, õllekannudele, pesukarikatele jne. Alati eesmärgiga kaitsta iseend või esemeid vanapagana ja tontide eest.
Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, pandi ahjusuule küpsema Lastele tehti pisikesi pätse, mille sisse pandi terve koorega muna Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi" Leib oli söögilaual peremehe ees ning küsimise peale lõikas ja ulatas leivatükke peremees ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie" Leiba ei tohtinud pilduda, ega sellele peale astuda Kui leivatükk libises maha tuli sellele suud anda Maha visatud leivatükk nutab 7 aastat Leiva tähtsus
aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. jõululeib- enamasti tehti hapendatud rukkijahust. Tava leivast erines jõululeib oma erilise kuju poolest. Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna. Jõuluorikas oli pikerguse kujuga, küllaltki suur ja sellest vormiti siga, sõrmega tehti keskele maagiline viiskand. Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused
Geomeetrilistes kirjades, mis on domineerivad eriti Lõuna-Eestis, kuuluvad kaheksakannamotiivid sageli koos kaksikristimotiividega kõige tavalisemate motiivide hulka. Silmusnelinurk - Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala (surnute asupaik) märgiks. Üldisem kui puuesemetel on silmusnelinurga kasutamine tekstiilide kaunistustes: kinnastel, Setu vöödel , Lõuna-Eesti tikandeis. Viiskand - nõiduse, kuradi, kurja silma ja õnnetuse eest kaitsev märk. Ravib nahahaigusi Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd, kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest. Veskitiivuline positiivne olemine, kaitsemärk, päikesemärk ja õnnetäht. Välja arenenud
Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk). Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk - paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg
Kui ahi oli puhas, prooviti kuumust. Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral jahutati ahju selle külgedele ja põrandale märja vihaga vett pritsides. Kui ahju visatud jahu põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Leibade silumine enne ahjupanekut Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi. (Moora, 1991; Vunk, 1993)
ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral jahutati ahju selle külgedele ja põrandale märja vihaga vett pritsides. Kui ahju visatud jahu 6 põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi (Moora, 1991; Vunk, 1993). Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla
Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid need ümmargused ja kaalusid 6-12 kilo. 19. saj lõpul väiksemad 3-6kg ovaalsed pätsid. Näljaajal lisati rukkile ka teisi vilju, tavaliselt aganaid. Tõeliselt suure nälja ajal lisati isegi sammalt, puukoort ja kasve ning marju. 17.-19. sajand küpsetatigi leiba igapäevaseks toiduks just aganatest. Puhast rukkileiba ainult oluliseks pidupäevaks. Leiva peale vajutati maagilisi või muid märke (rist, peremärk, viiskand). Leiba söödi iga toidu juurde, peale pudru. [] 1800. aasta rahvamälestused räägivad leivast, mis oli nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: ,,Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma", ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu
olulisem ehk siis funktsionaalsus. • Esteetiline pool kajastus ornamentikas ehk kirjas, mis võis kanda kindlat sõnumit või teavet ja mida võis mõista üksnes selle kasutaja. Ornamendi valikus oli kindel koht ka kirikukunstis, kasutati nii kirikukunstis kaunistatud elemente kui ka ürgseid maagilisimärke (rõngasrist, kaksikrist, nõiamärgid nt viiskand, kaheksakand, kolmnurk, rist). Mängiti vormi-, värvi-, ja pinnaornamentikaga. • Objektid mis olid seotud pidupäevadega. Naised- ehted ja rõivastus, aga kaunistati ka igapäevaseid esemeid( koodid, rehad, härja itked) esemed võisid olla kaunilt töödeldud. • Enamik esemeid on pärit 19. sajandist ja 20. sajandi algusest. See on see aeg, kui talurahva mõttemaailm hakkas muutuma ja st ei ole teada, mis moodi neid
Puust möödudes löövad nunnad ette risti, sest sealt on üks püha ikoon leitud. Ristimärk ja ristiusk Ristimärk kui ristiusu tähtsaim sümbol Rist ja (k)ritus – sünonüümid Jumalik tarkus, usk, armastus, lunastus, meelepatrandus, ohverdus, pääsemine jne Kristlik ristisümboolika sisaldab ka ristiusueelset semantikat Jeesuse ristilöömine, lunastus, kannatus jne Kihnu naiste kindad olid ära korjatud, sest sinna oli sisse kootud haakrist. Viiskand tähendab ka nurka. Neil on olnud kaitse funktsioon kurja silma eest. Rõngasristid võib seostada maailma puuga. Triskele ja kaheksakand sümboliseerib soomeugri rahvatele tsüklilist ajaarvamist, kõik kordub, aga võib võrrelda ka aasta aegade vaheldumisega. Kolmkanda võib kohata nii kirikutes kui ka taludes. Ristipuu – hingepuu Usukumused puudest kui lahkunute hingede uutest asupaikadest on kosmopoliitsed naisterahva hing siirdub lehtpuusse
Hiied seovad kogukondi. Hiiel võib olla puid, kive, allikaid, kujusid, tantsuplatse, matmiskohti ja mõnel pool kohtupidamisrajatisi. Usuti, et hiies elavad hiie jumalad või vanad jumalad, lisaks vaimud, hiievaimud, hiiehaldjad jms. Hiies käidi nõu pidamas, annetamas, kadunuid matmas ja austamas, kohut mõistmas. S-u rahvaste versioonid ristimärgist on maagilise kaitse ja tõrje eesmärgiga: Ühe joonega joonistavad märgid on maagilised kujundid Viiskand Silmusnelinurgad kaitsevad haigust eest, kurja eest Ristid Rõngas- ja kodarristid ringiga piiratud ristid valguse ja elu märk Triskele (kolmjalg) ja kaheksakannad elu jätkuvust sümbol, aastaaegade kordumine Ristipuu/hingepuu uskumused puudest kui lahkutune hingede uutest asupaikadest (universaalne uskumus). Ristimärkide uuristamine puutüvesse seal elava hinge kaitseks kurja eest.
annaabi.ee 
