Kultuurilugu (0)

Kultuurilugu
Eesti talupoeg sõi lihtsalt valmistatud toitu ja ikka nendest toiduainetest, mida ta ise kasvatas. Eestlase toit oli vähese vürtsiga, tangainete ja leiva kesine. Liha oli pigem maiuspala, mida söödi pigem sügisel ja talvel. Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne , et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud . Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis.
Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul .
Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu.
Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda.
Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul. Vanalajal oli toidu valmistamine tülikas sp. Valmistati korraga palju toitu, et jätkuks mitmeks toidukorraks. Leiba küpsetati kord nädalas. Värsket pehmet leiba sai süüa ainult pühade või pidude aeg. Eestlaste tähtsaim leiva kõrvane on läbi aasta. Toit oli ikka üks luine kuid heal põllumajanduse aastal lisandus talupoja toit eluks vajalikke aineid.
.Põhja maine loodus sundis sügiseks kogutud toiduga ära elama kogu talve. Tehti toidu üle ranget arvestust . Tõnisepäeval 17.jaanuaril, kui talv oli poole peal pidi olema pool toidu tagavarast alles. Toidu üle ei tohtinud nuriseda ega toitu halvustada. 1860. Aastal hakati pliite ehitama see tegi toidu tegemise lihtsamaks. Liha hakati ahjus pannidel küpsetama. Küpsetatud ja keedetud kala asemel hakati eelistama praetud kala. Keedu toite oli lihtsam nüüd valmistada pliidil, kui pajas . Toidu nõusid oli laual esialgu vähe. Need olid enamasti puust. Toite pakuti vaagnatel. Taldrikute aset täitsid suured leivaviilud. Pudru ja muude vedelate toitude söömisel kasutati puust kausse, kus oli sees kolme nelja inimese söök. Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib . Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades , ristsetel ja matustel. Viidi kaasa katsikule minnes. Pandi hingede ajal kostiks kodu külastavatele esivanematele hingedele. Keedeti tähtsamate talutööde lõpuputru. Pidulikke roogade hulka kuulusid tanguvorstid, mida söödi eriti jõulude ajal. Teraviljast tehti ka kama , mida söödi palaval suvel külma toiduna. Kaer säilis halvasti ja seepärast kasvatati teda rohkem looma söödaks. Ainuke kaera toit, mida inimestele kõlbas pakkuda vee ja kaera hapendatud segust keedeti kile ehk kiisel, mida söödi soojalt sulavõi või rõõsa piimaga . Kanepist tehti paksu pudru taolist kanepi tampi. Pruunistatud kanepi seemned tambiti upris jahus. Millele pandi maitseks soola ja sibulat. Kanepi tampi määriti leivale. Kasutati küpsetamisel leiva täidiseks. Söödi ka lihtsalt kartuli kõrvale. Joodi ka kanepi piima, mida saadi kanepi jahule ohtralt vett lisades. 17 sajandil hakati kasvatama nisu. 19 sajandil hakkas talupoja lauale ilmuma nisu tooteid. Nisu tooted jäid, aga pidupäeva maiuseks ja manna puder kisselliga eriliseks peo toiduks. 20 sajandi alguses muutusid nisutaignast pärmiga kergitatud tooted tavapärasemaks. Kaunviljadel oli tähtis osa vanaaja toidulaual, sest kaunviljad hernes , põlduba ja läätsed olid vähe nõudlikud ja täitsaid hästi kõhtu. Liha ja rasvaga keedetud tehti kaunviljadest suppi , putru ja käkke. Sool vees keedetud ube, herneid söödi ka kuivalt. Juurviljadest kasvatati põhiliselt naereid, kaalikaid, kapsaid. Naereid ja kaalikaid tehti põhiliselt tuhas . Valget peakapsast säilitati hapendatult. Värket kapsast eriti ei söödud. Hapukapsastest tehti tavaliselt tangu lisanditest suppi. 16-17 sajandi vahepeal hakati mõisa ja linna aedades kasvatama rõigast., kurkki, organdit, redist, sibulat, peterselli, kõrvitsat. Tasapisi jõudis nii mõnigi taim talupoja toidulauale. 19 sajandi lõpul sai hapukurk maitsvaks leiva kõrvale talupojale.
Juba 19 sajandil sai hapukurk maitsvaks leiva kõrvaseks talupojal. 19 sajandi jooksul jõudis ka eestlaste söögilauale ka peet , mis säilis üle talve hästi. 20 sajandi algusest peale oli peet ja kõrvits äädika marinaadis salatina kuulus peolaudade juurde. Alles 1930 aastal hakati kasutama tomatit.
Murrang eestlaste toidu kultuuris tõi kartul, mis sai põhitoiduks. 1781 anti välja esimene eesti keelne kokaraamat. Liha sõi talupoeg vanal ajal vähe. Peamine lihaloom oli siga, keda tapeti jõuludeks. Tehti põhiliselt suppi, looma jalgadest ja peast sülti. Vanim liha säilitusviis oli tuule ja päikse käes kuivatamine . Ainult pühateks ja pidudeks panti liha ahju. Eriti hinnati seapekki. Saarlased ja rannikul elavad inimesed said ka sealihale hülgeliha. Mida keedetud ning see järel soolatud. Verd kasutati ka toiduks. Värsket sea ja lamba verd kasutati verileiva, verikookide ja verivorstide jaoks. Säilitamiseks segati seaveri odrajahust käki taigna sisse. Üks rahvuslik toit on tanguvorsti. Neid valmistati erinevalt: verega ning vereta.
Mida praegusel ajal on ning mida vanal ajal ei olnud.
SWOT mudel
Tugevused:
*Söödi seda, mida ise kasvatati.
* Hoiti kokku kõhu pealt.
*Söödi 2 korda päevas suvel, 3 korda päevas talvel.
Nõrkused:
*Puidust nõud ning neid oli ka vähe.
*Iga ühel oli oma lusikas aga sööginõu oli üks.
*Toit oli üks luine.
*Toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel.
Võimalused:
*Algul ei olnud pliite aga nüüd on.
*Vanasti keedeti katlates aga nüüd on potid .
*Vanasti söödi põhiliselt odrast, rukkisest ning nisust aga nüüd süüakse ka riisi, tatart ja mannat.
Ohud:
*Tehti terveks päevaks toitu ning see võis minna riknema.
*Liha võis roiskuma minna.
*Leib võis kogematta üle küpseda.
Kala oli talupoja toidulaual üsna oluline, kuna kala rikneb kiiresti, siis enamasti soolati kala. Soolakala esmajoones soolasilk oli tähtsamaid eestlaste söögilaual. Värskest kalast keedeti leib, tavaliselt vee ja piimaga, tavaliselt lisati jahutummi, tangu ja kapsast. Vähese vedelikuga kala söödi algul leiva kõrvale, hiljem aga kartuli kõrvale. Veel 19 sajandil oli talurahvale kala olulisem kui liha.
Piima kasutati peamiselt toitude keemisel. Toidu kõrvale võeti aga hapupiima. Hapnenud piimal eemaldati pealt koor. Sellest tehti võid. Võid säilitati soolatud talvekski. Talvel olid lehmad pikalt kinni. Lõuna – Eestis valmistati hapupiimast ahjus kuumutamisel kohupiima. Tehti kohupiima kattega korpe. Peamiselt tehti Kagu – Eestis kohupiima juustu ehk sõira. Ehtsat juustu tehti rannaaladel ja mõisates. Lihtsaim ja vanim magustoit oli leivapudi. Hapupiimase pudistati leivatükikesi ning hiljem magustati suhkruga .
Kodulinde kasvatati eelkõige munade saamiseks. Lisaks kanamunadele korjati kevadel metsa – ja merelindude mune. Mune tavaliselt keedeti, munad võiga vahustatud , andsid leivale hea katte. 20 sajandi alguses kui piima ja mune jätkus, tehti odavat ja käeparast lumepalli suppi. Uute küpsetamis võimaluste tekkimisega hakkasid levima biskviit , tortide, kookide küpsetamine. Biskviitide vahele pandi haput moosi ja peale kodust või suhkruga vahustatud kreemi. Kevadel joodi rohkesti kasemahla. Kasemahlast kääriti heina ajaks mahlakalja lisades sellele leivatükikesi ja linnaseid. Igapäevasteks jookideks oli ka hapuroka taar või kali . Õlu oma suure toite väärtusega energia ja vitamiini rohkusega oli toidulaual tähtis osa. 15 sajandil hakati liivimaal viina põletama. Viinast õllele konkurenti ei saanud. Õlu oli osaline pidudel. Õllest valmistati soe õlu. Vana pidulik oli meest kääritud mõdu. Mõdu keedeti meest ja veest, ning lasti mõni nädal käärida. 19 sajandi lõpus hakkas levima kohvi ja tee joomine. Varem tähendas tee eelkõige taimeteed . Kohvi viljast ja sibulast kõrvetatud jooki . Loodusest korjati peamiselt ravimtaimi. Sammuti toitude maitsestamiseks nt. Köömneid, vorstirohtu. Marju söödi kohapealt metsas. Jõhvikad hoiti toorelt talveks. Mee leemes hoiti pohlasid ning kuivatati mustikaid ja pihlaka marju. Kuid neid söödi ravi eesmärgil. Söödi ka metsaandidest palju seeni. Neid kupatati, pigistati kuivaks ning soolati. Soolatud seeni söödi leiva kõrvale nagu silku. Lääne – Eestis ja saartel seeni toiduks ei tarvitatud. 19 sajandi lõpuks oli peaaegu igal talul oma õunaaed. Kasvatati ka kirsi ja kreegi, vähem aga ploomi ja pirni puid. Hakkas levima punane – ja mustsõstar, karusmari , vaarikas, maasikas. Marjapõõsaste ja puuvilja puudega hakkasid levima uued magustoidud .
Mõisted:
*Kört – ühtlane poolpaks keedus ehk jahusupp.
*rokk – tähendab toitu millesse on segatud jahu .
*juuretis -
*taar – hapendatud jook
*kali -
*mõdusai -
*käpp -
*kaerakile -
SÕIR
Toiduained
ühik
Kao %
1 bruto
1 neto
10 bruto
10 neto
100 bruto
100 neto
Kohupiim
kg
0.05
0.05
0.5
0.5
5
5
Piim 2,5 %
l
0.1
0.1
1
1
10
10
Või
kg
0.01
0.01
0.1
0.1
1
1
kanamuna
kg/tk
0.2
0.01
2
0.11
20
1.1
köömned
kg
0.01
0.01
0.05
0.05
sool
kg
0,,005
0.01
0.05
0.05
Kokku:
0.17
1.72
17.2
Valmistamine:

Suru kohupiim läbi sõela.

Kuumuta piim keemiseni, lisa kohupiim ning keeda tasasel tulel, kuni eraldub vadak.

Aseta saadud mass sõelale nõrguma.

Sulata või, lisa nõrgunud kohupiima-piimamass, maitsesta soola ja köömnetega ning sega ühtlaseks.

Lase massil veidi jahtuda.

Lisa lahtisegatud munad.

Kuumuta pidevalt segades 3-5 min. Hoidu keetmisest!

Pane saadud mass külma veega kastetud vormi või kahekordse niiske marliga kaetud sõelale nõrguma.
Serveerimine :

Kummuta nõrgunud sõir sõelalt serveerimisnõule.

Tükelda

Temperatuuril 2-6 C
*Tugevama maitse saamiseks võib köömned eelnevalt röstida.
*Sõira võib lisada mitmesuguseid ürte, samuti kala- ja lihatooteid, seeni ning köögivilju. Samuti värskeid, kuivatatud ja suhkurdatud puuvilju ja marju, pähkleid, rosinaid.
Leivaparfee marjapüreega
Toiduained
ühik
Kao %
1 bruto
1 neto
10 bruto
10 neto
100 bruto
100 neto
hapukoor
kg
0.03
0.03
0.25
0.25
2.5
2.5
Rõõsk koor 35 %
l
0.03
0.03
0.25
0.25
2.5
2.5
Suhkur
kg
0
Hommikusöök:
rukkileiba ja putru.
Lõunasöök:
rukkileiba,
Õhtusöök:
rukkileiba, liha, hapupiima,
katsikud – muna, puder, kakud
kosjad -
pulmad – tangupuder, praad , verivorstid, pasteet , sült, lihapirukad, suitsuliha ,kartuleid, hapukapsast, hapukurki, punapeedisalatit, marineeritud kõrvitsat ja haput pohlamoosi,Leib ja sai (rosinatega), kaneelipirukaid, korpi, jõhvikakissell bubertiga, tarretis vahukoorega või ujuvad saared(valmistati munavalge vahust).
matused – tangupuder, sülti, praad, hapukapsas, kartulid , pasteet,
talgud – talgusuppi, sült, keedetud liha kapsaste, kaalikate ja porganditega. Valmistati toitu nimega hapurokk, sooja õlut, ternespiim .
Tähtpäeva toidud
Aastavahetusepühad, mis kestsid toomapäevast 21 detsembrist kuni kolmekuningapäevani 6 jaanuarini. Toidud on traditsiooniliselt liha kartulite ja kapska, kalatoidud ( räimest ja heeringast), tangu ja verivorstid, rukkileib, odrajahustleib, Tõnisepäeval 17 jaanuaril söödi seapea või kõrvu hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäeval 2 veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Joodi küünlapuna ( kõrvetatud suhkruga värvitud viina). Mõnel pool söödi ka tanguputru võiga või rasvasilmaga. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi, vastlakukleid, vastlaputru ( tangupuder liha tükkidega), söödi ka seasaba või pead, lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeval söödi odrakaraskit, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24 veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune. Söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite ( sõira), sülti, sinki ja marineeritud räime, vasika – ja kanaliha toite, urvaputru. Karjalastepäeval 14 aprillil anti välja tööle minejale kaasa keedetud mune. Suviste pühal söödi kohupiima toite, värsket kala, munavõid ja piimasuppe. Valmistati kaselehtedega värvitud mune. Jaanipäeval 24 juunil pruuliti jaaniõlut, söödi kama ja sõira. Küpsetati mannat ja kohupiimakorpe. Söödi ka kamakäkke. Lauritsapäeval 10 augustil küpsetati kooke, söödi lambaliha värske kapsaga. Rukkimaarjapäeval 15 augustil praeti liha ja tehti kooke. Mõnel pool keedeti tanguputru. Mihklipäeva 29 september traditsioonilised toidud olid lambalihast. Keedetud lambaliha kartulite ja kaalikatega. Lambalihasupp odrajahuklimpide või kapsaga. Küpsetati karaskit ja tehti õlut. Hingedepäeval 2 november tehti õlut ja söödi lihatoite.
Mardipäeval 10 november söödi haneliha, seapead kartulite ja kaalikatega. Tehti vorste . Mardisantide tarviks hoiti köögivilju, õunu, pähkleid ja maiustusi.
Globariseerumine
ehk ülemaailmustamine protsess mida iseloomustab kasvav rahvusvaheline kaubandus, tihenev kultuurivahetus , mis muudavad maailmamajanduse ühiskonda. Mõistet seostatakse majanduse kontektist, eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtusega. Globariseerumise tõuke jõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalneküla. Globariseerumist peetakse pigem tänapäeva nähtuseks kuid osad on pakkunud selle alguse ajaks 4 – 7 sajandit kui algas usundite globariseerumine ehk siis kristuse ja islami levik.
Majanduslik globariseerumine:
*rahvusvahelise kaubanduse kasv, mis edestab maailmamajanduse kasvu.
*kapitali liikumise kasv üle maailma, otse investeeringute kasv,
*riiklide suvenäärsuse ja riigi piiride tähtsuse vähenemine, rahvusvaheliste kokkulepete tõttu.
*rahvusvaheliste finats organisatsioonide asutamine ( maailma pank)
*majanduslikul tasandil tähistab see ajaloolist protsessi, mis on tekkinud inovatsiooni ja tehnoloogiliste edusammude tulemusena, selle all mõeldakse riikide majandus omavahelist lõimumist, vahel on ka selle all mõeldud ka inimeste (tööjõud) ja teatmiste ( tehnoloogia ) liikumist üle riikide piiride.
Kultuuriline globariseerumine.

• Kasvanud rahvusvaheline kultuuriline vaheldus .
  
• Kultuuride segumine sammuti parem juurdepääs erinevate kultuuride poolt pakutavate ning ühtlustavad nähtused.
  
• Kasvanud rahvusvaheline reisimine ja turism .
  
• Maailmamuusika levik
  
• kasvanud immigratsioon
  
• rahvustoitude ülemaailmne levik
  
• võistlus spordialade ülemaailmne levik
  
• globaalsete kommunikatsiooni võrkude areng, kasutades tehnoloogiat nagu internet , telefonid , sidesateliidid
  
• kultuuritasandil on mõistet seostatud Ameerika Ühendriikide kultuurilise mõju laienemise maailmas.
  

Poliitiline globaliseerumine

• Üleilmsete reeglite teke nt: autorikaitse seaded ja patendid
  
• rahvusvaheliste kohute loomine nt: rahvusvaheline kriminaalne kohus
  

Globaliseerumise ohud
... on kaasa toonud kultuurilise mitmekesisuse vähenemine, kommete, tehnoloogiate, toodete ülemaailmne levik on viinud kultuuride erinevse vähenemise, globariseerumise seotud negatiivseks nähtuseks on ka paljude taimede ja loomaliikide levitamine võõrliikide väljas poole leviala. Selle tulemuseks on elukoosluste liigilise kooselu ühtlustamine. Võõrliikide sissetungimine kohalikusse elukooslusele ( seal hulgas umbrohu sissetung).
Stereotüüp – on psühholoogia mõistes kinnistunud seoste kogum, mis väljendub isiku hoiakutes, harjumustes ja käitumises. Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe tegelikkusele. Oluline on veendumus stereotüübi olemasolust. Stereotüüp on hindava iseloomuga , hoiakuline, intensiivne üldistus mingi grupi omaduste, käitumiste kohta.
Usundid ja toitumiskultuur
Hinduism
Hindude toitumis kultuuri aluseks on taimetoidud: riis , mais, läätsed ja kaunviljad, käkid madalsordi jahust ja köögivilja. Piimatoodetest on levinud kohupiim ja jogurt ,neist viimast kasutakse iseseisvalt või marinaadis. Populaarsed on tanguri tüüpi road . Tandur on ahi, milles spetsiaalseid toite valmistatakse. Tanduris küpsetatakse rasvata taignast käkke, rotisid, rasva taignaist pikki moonseemnetega naane. Selles ahjus valmistatakse ka jogurtis marineeritud kanapoegi. Taimetoitlastele küpsetatakse köögivilju ja kohupiimast paniiri. Veise ja sama looamde liha on keelatud süüa relgioosete põhjuste kui ka igivanade tavade. Sammuti pole lubatud kasutada sealiha . Põhitoiduks on riis kanaga. Paljud hindud on ranged taimetoidulised, nad ei söö ka sibulat. Nad keelduvad ka peedist, sest see on vere värvi. Viigimarjad, kollased läätsed, keedetud riis.
Levinud on ka riisijahust pannkoogid dosvˇd ja idliˇd riisiklimbid. Armastatud toit on köögiviljadest on pilaff , millele lisatakse natukene taimeõli. Kartulid, lambaliha, linnu ja kalaroogi serveeritakse mitme suguste maitseainetega. Tähtis osa on hindu laual puuviljad ja kõrvitsad. Joogiks kasutatakse sidrunimahla ja veejooki nimega nimbu pantš. Lõuna ajal ei ole kombeks juua õlut ega teisi alkohoolseid jooke . Peale lõuna pakutakse petti või harvemini keefiri.
Budism
.. neli põhitõde:
*on olemas kannatus
* kannatusel on põhjus( ihad ja soovid)
*kannatusele saab teha lõpu(põhjuse kaotamisega)
*selleks on kaheksa astmeline tee(märk kaheksakodaraga ratas)
Budismi põhimõtted:
*vaade – mõistmine, õigekavatsus, kõnelemine, jutt, tegu.
*eluviis – toitu hangitakse õigel viisil.
*püüdlemine – positiivne mõtlemine püsimaks teel.
*mõtlus, ärklev olev – olla teadlik mõtetes ja tegudes.
* keskendumine ehk staas – kõik suunatud ühte, kannatuste lõpetamisele, mõistuse rahulik tasand.
Budisti – mungad väldivad igasugust liha, joogivett kurnatakse enne tarvitamist, et elusolendeid alla ei neelaks.
Judaism
Uskliku juudi koguelu on allutatud usundilises -rituaalsetele ettekirjutustele ja keeldudele. Need puudutavad: toitu, rõivaid, päevarežiimi, palveid, pühade pühitsemist, näitavad, millal mida võib teha ja mida mitte:
*Keeld süüa kaameli, kõrbe-hüpikhiire, jänese, sea, roomajate ja paljude lindude liha. Kaamelit oli keelatud tappa söömiseks tõenäoliselt sellepärast, et ta oli peamine tööjõud; siga sellepärast, et ta oli tüüpiline maaharijale kuuluv loom – aga juudid on ajalooloselt karjakasvatajad ja liikuv rahvas ning maaharijatega vaenujalal.
*On keelatud kasvatada toiduks verd. Verd vaadeldi kui keha hinge. Toiduks tapetud loomade luha pidi ja peab olema verest puhastatud . Sellega tegelavad spetsialistid-lõikajaid, kelle tegevus tagab koššer-liha, igasugune muu liha on tref, s.o roojane. Koššertoit – toit, kis on valmistatud usklike juutide toiduettekirjutuste järgi.
*Süüa võib härja-, lamba-,kitse-, hirve-, gaselli-, põdra-, kaljukits -, antiloobi-, metsalamba-,metsakitse- ja kõikide nende lojuste liha, kellel on sõrad, täielikult kaheks lõhestatud sõrad;kes lojustest mälestab mälu.
*Vees elavatest võib süüa kõike, kellel on uimed ja soomused ; ühtki, kellel ei ole uimi ja soomuseid, ei või süüa.
* Lindudest ei või süüa kotkast, lambakotkast, musta raisakotkast, igat liiki kaarnaid, harksabakulli, igat liiki raudkulle, jaanalindu, kägu, kajakat, haukaid, kakukest, kassikakku, öökulli, puguhane, raisakulli, kormorani, toonekurge, haigrut ( kõik liigid), vaimukägu ja nahkhiirt.
Islam
Moslemid ei joo alkoholi ega söö sealiha või vere baasil valmistatud toitu ( näiteks verivorsti ei maksa neile pakkuda). Üldse söövad nad reeglina vaid islami rituuali kohaselt tapetud loomade liha. Ärge neile kunagi pakkuge alkoholi (soovitavalt ärge seda ise nende juuresolekul samuti tarbige).
Pakkumisel võite vabalt piirduda lihata roogadega ( nt kala)
Moslemitel on paast ramadaani ajal. Paastumine on islami seadus, mis seisab kõrvuti palve , almuse ja palverännakuga, Paastumine oli vaidlemine oli vaidlematult harjumiseks ka varem, ette nähtud juba eelmistes ilmutatud raamatutes, ent islam tegi sellest kohustuse ja määras kindlaks paastumise aja.
Paast võib olla nii kohustlik kui ka vabatahtlik. Igale täiskasvanud ja nii füüsiline kui vaimse tervise juures olevale moslemile on kohustuseks paastuda igal aastal islamikalendri üheksanda kuu Ramadanikuu jooksul päikesetõusust päikeseloojanguni. Paast kujutab endast esmajoones söögist, joogist ja seksuaalsuhetest loobumist.