SOTISAALPEDAGOOGIKA (0)

SOTISAALPEDAGOOGIKA
I osa
2.09 loeng
Sissejuhatus ainesse sotsiaalpedagoogika : mis on sotsiaalpedagoogika .
Pedagoogika ja kasvatuse ajaloofilosoofiline käsitlus.
Mis on sotsiaalpedagoogika? Sotsiaalpedagoogika erisugused tõlgendused on seotud erinevate inimese- ja ühiskonnakäsitlustega, moraaliteooriatega, teaduslike suundumuste ja mõttevooludega. Sotsiaalpedagoogika enesemääratlust on mõjutanud paljud ideed ja ühiskondlikud liikumised. Diskussioon sotsiaalpedagoogika üle omab ühiskonnakriitilist iseloomu – tähtis, et arutlus sotsiaalpedagoogika ülesannetest oleks seotud vastava ajajärgu ühiskondlike oludega, ühiskonnaanalüüsiga ja arusaamisega, millises ajas tegevus toimub. Teoreetilisel enesemääratlusel on praktilise sotsiaalpedagoogika töö seisukohast põhimõtteline tähtsus – sellest sõltub, milliseks sotsiaalpedagoogiline praktika kujuneb.
Sotsiaalpedagoogika püüab mõjutada ühiskonda aktiivselt. Kogu pedagoogika on seotud tulevikuga, otsitakse pedagoogilisi vaatenurki ja pedagoogilisi vahendeid tuleviku kujundamiseks nii indiviidide, erinevate kollektiivide kui ka kogu ühiskonna arengu seisukohalt.
Hariduse peamised distsipliinid on pedagoogiline psühholoogia, haridussotsioloogia, haridusfilosoofia .
Pedagoogika on teadus inimese kasvatamisest või kasvatamisoskusest, see sõltub ühiskonnast ja kontekstist. Kasvatus annab inimesele võimaluse ja eristab teda loomast . Kasvatuse põhiküsimus on alati indiviidi arengu mõjutamine – see, mis on inimese puhul potentsiaalselt võimalik, teostub suuresti kasvatuse kaudu.
Sõna „sotsiaalne“ omab kolme tähendust: (1)ühiskondlik – näiteks ühiskonna sotsiaalsete struktuuride või sotsiaalsete probleemide tähenduses; (2)kollektiivne ja inimeste interaktsiooni puudutav – näiteks võib rääkida lapse sotsiaalsest arengust, mõeldes selle all inimeste ühiseluks tarvilike oskuste arengut; (3)solidaarne, teistele tähelepanu pöörav ja hädasolijate aitamisele suunatud – näiteks indiviidil võib selles tähenduses olla „sotsiaalne meelelaad“. Samuti võib ühiskonnaelus ja poliitikas rõhutada sotsiaalseid aspekte .
Sotsiaalpedagoogikas rõhutatalse kasvatuse ja inimese arengu ühiskondlikke ja kollektiivseid aspekte. Rõhuasetus on sellel, kuidas indiviid integreerub ühiskonda, selle tegevussüsteemidesse ja kollektiividesse.
Sotsialiseerumine – aitab ühiskonnal teistega hakkama saada. See on protsess, mille käigus õpivad indiviidid oma käitumist reguleerima, vastavalt ühiskondlikele normidele. Vastand on individualiseerumine.
Sotsiaalpedagoogika defineerimine :

• Ei ole võimalik?
  
• Sõltub kontekstist?
  
• Laialivalguv – kõik, mis on kasvatus?
  
• Institutsioonipõhine definitsioon, nt lastekodud, hooldekodud jne?
  

Esmakordselt võeti sotsiaalpedagoogika mõiste kasutusele Saksamaal 1844 , K. Mageri ja A.Diesterwegi poolt. Eestis võeti sotisaalpedagoogika termin kasutusele 20.sajandi alguses, esimesed tõlked saksa keelest. 1918-1940 puudus Eestis sotsiaalpedagoogika teoreetiline baas. Nõukogude ajal sellist mõistet ei kasutatud ja see valdkond hääbus. Termin tuli uuesti kasutusse 90ndatel.
Hämäläineni sotsiaalpedagoogika definitsioon: Sotsiaalpedagoogika on eraldiseisev distsipliin , mille eesmärgiks on sotsiaalsete probleemide pedagoogiline lahendamine ja leevendamine ning võrdse stardikapitali andmine. Oluline on ka ennetustöö, et probleemi üldse ei tekikski.
Sotsiaalpedagoogika pakub sotsiaalsete probleemide tekkele ja dünaamikale teoreetilise raamistuse ja tõlgenduse ning loob strateegiaid nende pidurdamiseks ja leevendamiseks.
Sotsiaalpedagoogikat on defineeritud ka kui õpetamissuhet, milles täiskasvanu ( sotsiaalpedagoog ) võtab vanemale sarnase rolli.
Teadusalana omab sotsiaalpedagoogika põhimõisteid, uurimisobjekte, probleeme, kasutab teaduslikke uurimismeetodeid jne. Sotsiaalpedagoogika algusaastatel iseloomustas seda idealism , mitte teaduslikkus.
Sotsiaalpedagoogika eesmärgiks: on vältida ja leevendada sotsiaalset tõrjutust; toetada tõrjutute või tõrjutuse ohus olevaid indiviide.
Sotsiaalne tõrjutus ehk eksklusioon on seisund, mis tekib kui indiviidi põhivajadused on jäänud rahuldamata. Ekskulsioon raskendab/takistab indiviidi integreerumist ühiskonda. Integratsioon tähendab indiviidi või rühma sulamist ühiskonda ja selle tegevussüsteemidesse.
Sotsiaalpedagoogika on integreeritud vaade lapsele kui tervikule. See tähendab hoolitsemist, kaasamist, sotsialiseerimist, akadeemilist toetamist. MÄRKSÕNAD: kasvatamine , sotsialiseerimine , hoolitsemine. Oluline töövahend on suhe lapsega.
9.09 loeng
Sotsiaalpedagoogika areng läbi ajaloo: sotsiaalpedagoogika arengut mõjutanud sündmused ja isikud.
Ühiskond või indiviid?
Karl Mager – uuris individuaal-, kollektiiv - ja sotsiaalpedagoogika vahelisi suhteid. Sotsiaalpedagoogika tähendas eelkõige alternatiivi individuaalpedagoogikale.
Erinevad lähenemised:
SOTSIAALPEDAGOOGIKA:

• Sotsiaalpedagoogika olemus on üldpedagoogiline – sotsiaalpedagoogika on eraldi ja on vajalik selleks, et üldpedagoogikat toetada. Sotsiaalpedagoog aitab õpetajal õpetada.
  
• Toetab üldpedagoogikat. On kasvatamine hariduse jaoks.
  

ÜLDPEDAGOOGIKA: Üldpedagoogika olemus on sotsiaalpedagoogiline. Sotsiaalpedagoogika on üldpedagoogika osa.
Sotsiaalpedagoogika ja üldpedagoogika
Oluline on sihtrühma küsimus, et mis on fookuses . Sotsiaalpedagoogilist mõtlemist võib vaadelda pedagoogilise mõtteviisi ilmnemisena erilises kontekstis Fookuses mitte üksnes indiviidi arengu seaduspärasused, vaid nende seos ühiskonda integreerumisega.
Sotsiaalpedagoogika – sihtgrupp on spetsiifilisem.
Sotsiaalpedagoogika ja eripedagoogika
Erinev ettevalmistus, rollid. Sageli aetakse need sassi. Eripedagoogika sihtrühm on spetsiifilisem (andekad kui ka raskemad lapsed), sotsiaalpedagoogika sihtrühm on laiem. Sotsiaalpedagoogiline tegevus ei tohiks piirduda riskirühmadega – kaasata tuleb kõiki. Samas tulevad kasuks sotsiaalpedagoogile ka eripedagoogilised teadmised.
Ühel inimesel kutsub kuristiku nägemine esile mõtte kuristikust, teisel sillast (V. Meierhold)
SOTSIAALPEDAGOOGIKA AJALUGU
Kasvatus on alati ühiskonnaspetsiifiline, oluline mis toimub ühiskonnas. Oluline on ajalooline taust, et mis meetodid olid kasutusel. Ajalooline taust annab võimaluse mõista metoodika ja sotsiaalpoliitilise konteksti vahelist seost. Sotsiaalpedagoogika algus Saksamaal:

• Kuidas valmistada indiviide ette ühiskondlikuks eluks?
  
• Kuidas toetab ühiskond indiviidi arengut (sh sotsiaalseid vajadusi?)
  

Ühiskonna ja indiviidi vaheline suhe? Kumb on olulisem?
Kasvatus on olemas olnud igal ajastul – ka kõige algelisemates tingimustes vajab inimene kasvatust. Kasvatusliku mõtlemise algus on seotud kõne arenguga. Kavatusele iseloomulik mõtteviis sai alguse antiikajast.
„Eriliste ajalugu“
Kuidas abistada sellised, kes on teistsugused ? Käitumise omapärale osutati juba enne Kristust – normist erinejad „likvideeriti“. Mistahes erilisus tembeldus kahjulikuks või patuks, kuna selle olemust ei mõistetud. Kontroll ja karistus keskendusid kehale (ihunuhtlused ja rahvalikud vaatemängud). Tehti seda, kuna puudusid adekvaatsed taustateadmised, see kõik oli võõras. Võõras asi tekitas hirmu.
Samas on inimeste üksteise abistamine sama vana kui inimkond . Ülestähendus abistamise vajalikkusest : Hammurabi õiguskoodeksis Babüloonias 1750.a eKr – eriti orjade ja leskede aitamine . See polnud sageli altruistlik . Abistamisel oli juures halastuslik, almuste andmise toon.
Vana-Kreekas ja –Roomas ei olnud heategevuse mõte inimeste kannatuste vähendamine, vaid elu rikastamine . Abistamismõtte peamisteks arendajateks on olnud usundid.
Antiikaeg (800 eKr-500pKr). Kavatuse keskset tähendus ühiskonna arengus rõhutati juba antiikajal . Teadvustati poliitika, pedagoogika ja eetika kokkukuuluvust. Sotsiaalpedagoogiline mõtteviis (?).

• Platon (427-346 eKr). Kreeka filosoofia idelistliku suuna esindaja. Inimeste teadmised maailmas on kaasa sündinud – kasvatamise/õpetamise üleasnne on nende algete ilmutamine . Ei välistanud, et inimene võib omandada midagi täiesti uut. Leidis, et millestki teadmine tähendab juba kõigest teadmist. Temaga seostatakse kasvatusteaduse algust. Hakkas esimest korda kasvatuse üle filosofeerima, mõtisklema.
  
• Aristoteles (384.322 eKr). Teadmised tulevad tunnetuslikest kogemustest. Maailm eksisteerib vaatlejast sõltumatult. See, kes õpib ja kogeb , sellel tulevad teadmised maailmast. Saavutatud teadmiste tasandid erinevad valdkonniti.
  
• Demokritos (460-370 eKr). Kreeka filosoofia materialistliku suuna esindaja. Heaks inimeseks saadakse pigem tänu harjutamisele kui loomu poolest. Eeskuju on oluline, mitte niipalju sõna.
  

Sotsiaalpedagoogilise mõtlemisviisi algus antiikajal? Poliitika, pedagoogika, eetika kokkukuuluvus. Kasvatuse ja ühiskonna vahelised seosed. KUID sotsiaalseid probleeme ei lahendatud pedagoogiliste vahenditega. Viletsusele/vaesusele ei pööratud tähelepanu. Haridus oli priviligeeritud . Hoolimatus laste suhtes.
Keskaeg (s.saj-15.saj), Uusaeg (16.saj-1914/18). Esimesed katsed abivajajate toetamiseks pedagoogilises mõttes pärinevad kesk- ja uusaja vahetusest. Hakati uskuma oma saatuse kujundamisesse. Töökasvatus – sotsiaalprobleemide leevendamine. Sotsiaalpedagoogilise mõtlemise ja tegevuse algust võib täheldada kesk- ja uusaja piiril . Püüdlused lahendada hädasolijate probleeme poliitiliste või pedagoogiliste strateegiatega. Aitame inimest sel määral, et ta saaks ennast ise edasi aidata.

• J.L.Vives (1493-1540) - Hispaania humanistlik filosoof . Nõudis rahvakoolituse laiendamist riigi toel. Rõhutas avaliku võimu vastutust sotsiaalsete probleemide likvideerimise eest. Arendas töökasvatuskeskse pedagoogilise programmi orbude ja vaeste laste aitamiseks. Lapsed õppisid ja tegid tööd, selleks, et saaksid õppida. Organiseeris rahakorjanduse vaeste inimeste tarbeks. Mõtteviis: aidata inimest sel määral, et ta saaks ennast ise edasi aidata.
  
• Martin Luther (1483-1546). Lõi 1517.a Saksamaal Wittenbergi kiriku uksele 95 teesi. Reformatsiooni põhiseisukoht: selleks, et Jumalast aru saada, tuleb olla kursis pühakirjaga, oluline oli lugemisoskus . Haridus pidi olema kättesaadav kõigile. Eelkõige algharidus kättesaadavaks kõigile, olenemata seisusest ja soost. Õppemetoodika muudeti kohati lapsepärasemaks. Pööras tähelepanu ka õpetajatele. Protestantlik liikumine: inimesed on oma patus võrdsed Jumala ees. Protestandid usuvad pigem end kui saatust. Nende eetika väärtustab tööd ja kohustusi.
  
• J.A.Comenius ( 1592 -1670). Tšehhi kasvatusteadlane. Ütles, et kõiki muid valdkondi tuleb uurida nii nagu uuritakse loodusnähtusi. Loodus on andnud inimestele eeldused teadmiste saamiseks – inimene tuleb inimeseks kasvatada. Usupuhastusliikumise ja humanismi põhimõtted. Sotsiaalprobleemide leevendamine töö kaudu. Nägi inimese kasvamist elukestva protsessina ning visandas sellele vastava koolisüsteemi. Koolitusprogrammid, mis katsid terve eluringi (lapsest täiskasvanuni). Comeniuse „kuus käsku“.
  

16.09 loeng
Sotsiaalpedagoogika arengulugu ja lähim minevik : sotsiaalpedagoogika arengut mõjutanud sündmused ja isikud lähiminevikust ning kaasajast.

• J. Locke – Inglise filosoof, inimese meel on tabula rasa ehk puhas leht. Kõik, mida inimene õpib tuleb välisest, inimese omadused ei ole kaasa sündinud. Ideed jõuavad meieni läbi kogemuse või vaatluse. Õpetada tuleb eluks vajalikku, kõik ei pea teadlaseks saama. Tähtis on käitumise allutamine mõistuse kontrollile – käitumist saab allutada mõistuse kontrollile. Võrdsuse printsiip – kõik inimesed on võimelised õppima, tõe otsinguiks.
  
• A.H. Francke (ei pea teadma) pietistlik pedagoogika: rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajaminevaid teadmisi.
  

Valgustusperiood (18.saj Euroopa) – muutis ühiskonnakäsitlust, hakkas rõhutama, et iga inimene saab oma saatust ise kujundada nii indiviidi kui ühiskonna liikmena. On seotud tugevalt sotsiaalpedagoogilise mõtteviisiga. Võime teaduse ja mõistuse abil lahendada igapäevaelu probleeme, ühiskonnaprobleeme, et aidata kaasa heaolu ja õnne saavutamisele . Natukene läks sel perioodil hädasolijatelt kõrvale, et inimesed hakkasid edale keskenduma.

• J-J. Rousseau ( 1712 -1778) - Prantsuse filosoof, asetas lapse individuaalse pedagoogilise teooria keskmesse. Oluline, et tuleb arvestada lapse arengustaadiumitega. Kasvataja peab last kohtlema austusega, sest laps teab ise, mis on talle hea (uus suundumus ). Ütles, et kasvataja pole ainult lapsevanem , vaid ka kõik ümbritsevad inimesed, asjad. Laps ei ole objekt, vaid subjekt . Ütles, et inimene on oma põhiolemuselt hea. Pedagoogiline eesmärk ei tohi sõltuda teoloogilisestest, ega majanduslikest kaalutlustest, vaid inimene peab elama vastavalt oma olemusele. Oluline on lapse uudishimu kasvatamine, laps peab otsima ise teadmisi, olema algataja pool. Pooldas karmi karistust eksimuse korral.
  

Prantsuse revolutsioon (1789) – vana poliitilise süsteemi ja sotsiaalse korra kukutamise kuulutaja. Ühiskonnast tulenevad eesmärgid hakkasid kajastuma pedagoogikas. Põhiidee: vabadus, vendlus, võrdsus. Kõigi võrdne õigus õnnele ja heaolule. (Vaimu)haigeid hakati tunnistama haigetena.
Filantropistid – 18.sajandi viimasel veerandil. Pedagoogiline suund Lääne-Euroopas. Phileo – armastan, anthropos – inimene. Inimeste elutingimuste parandamine pole võimalik kooli uuendamiseta. Senine haridus on liiga elukauge.
On kuus põhiemotsiooni (rõõm, kurbus , üllatus, viha, hirm, vastikus) – paljud tunded koosnevad erinevatest emotsioonidest. Emotsioonid vs tunded.

• J. H. Pestalozzi ( 1746 -1827)– Šveitsi kasvatusteadlane. Püüdis otsida pedagoogilisi lahendusi sotsiaalsetele probleemidele. Rahva heaolu edendamine hariduse kaudu. Käsitles kasvatust ühiskondliku kasvatusena, mis peab aitama kehvemail end ise elatada. On peetud Rousseau järgijaks – mõlemad pooldasid loomulikkust. Kuid ta ütles, et selleks, et inimesest kasvaks hea inimene peab teda juhendama ja suunama – seega on oluline eesmärgipärane kasvatus, mis peab keskenduma inimlikkusele. Rajas töökasvatusele põhineva kooli – lapsed töötasid talus , et saada süüa ja kui tööd tehtud järgnesid koolitunnid. Siiski oli oluline vanemate olemasolu. Kuna tema eksperiment ebaõnnestus, leidis ta hoopis, et peab suunama oma teadmised hoopis vanemate kasvatamisele ja õpetamisele. Ütles, et: (1)Kõlbluskasvatusele ja tööharjumusele pannakse alus perekonnas; (2)Et lapsi õigesti kasvatada, tuleb kasvatada kõigepealt vanemaid. Kirjutas raamatuid lasteevanematele. Ümbritsev maailm on lapsele mõistetav perekonna kaudu.
  

Samas oli ta ka oma isiksuselt väga altruistli. Tema õpetus lähtus lapsest kui tervikust.
Pestalozzi paigutas inimeste võimed ja anded kolme gruppi:

Mõte (pea) – vaimseks , intellektuaalsks jõuks, mõtlemine, taju, mälu, kujutus (mõneti kognitiivsed võimed);

Tahe , tegu (käsi) – füüsilised jõud, käelised tegevused, kunsti tegevused, praktilised tegevused. Nt lapse käsi peaks olema kaasatud keskkonna loomises, kui pole siis nt lõhutakse jne;

Tunne (süda) – südametunnistus, kõlbelisus, tunded.
Kõiki kolme gruppi tuleb võrdselt arendada, kõk on olulised. Aga kõige olulisemad on südamega seonduvad asjada.
Ta oli ka isiklikult eeskujuks, tema olemus oli eeskujuks. EESKUJU ON LAPSELE OLULINE.
(Pestalozzi seos Eestiga : kutsuti Tartu Ülikooli õpetama).
Lauamängude tegemine: emotsioonide õppimine - kõigepealt näidata materjali pealt lapsele, et millise emotsiooniga on tegu? Ta vastab. Teine tase, et joonistada ise nägusid, vastavalt emotsioonidele.

F Fröbel - aktiivsuspedagoogika esindaja, rõhutas sotsiaalseid aspekte kasvatuses.
A.Diesterweg (ja Karl Mager võtsid sotsiaalpedagoogiaka mõiste kasutusele) – Saksa kasvatusteadlane, võttis kasutusele termini sotsiaalpedadoodika. Rõhutas sotsiaalpedagoogika seost sotsiaalpoliitikaga. Ühiskonda reformitagu eeskätt pedagoogika kaudu. Pestalozzi ideeline järglane. Põhiprintsiibiks looduspärasus, kultuursus ja isetegevus: lapsel on loomulik tung areneda. Sotsiaalprobleemide põhjuseks puudujäägid sotsialiseerumises (vastutab õpetaja). Kui pole kodu peavad sekkuma institutsioonid .
Karl Magerile tähendas see-eest sotsiaalpedagoogika eelkõige üksikisiku kasvatamisele keskendudnud indivuduaalpedagoogika alternatiivi.
23.09 loeng
Ülevaade sotsiaalpedagoogika teoreetilistest alustest ja mõistetest.
Sotsiaalpedagoogika ja kooli sotsiaaltöö erinevused.
Industrialiseerimine - tööstuslikkus
Ühiskonnas oli praktiline vajadus täiendavate spetsialistide järele. Tööstusrevolutsioon 18.saj lõpp 19.saj teine pool ja 20.saj algus. USA, Inglismaa, Saksamaa. Üleminek käsitsitöölt mehhaniseeritud tootmisele ehk tööstuslikule toomisele.

• Teadus tööstuse teenistuses
  
• Sellega seoses uued sotsiaalsed probleemid – nt tööaeg, tööliste olukord jne.
  
• Lahenduste otsimine.
  

18.SAJANDI LÕPP, 19.SAJANDI ALGUS. Sotsiaalprobleemide teravnemise põhjused:

• Tööstusrevolutsioon
  
• Urbaniseerimumine
  
• Suurperede hajumine
  

Koliti linnadesse, kitsamad eluolud, väiksem leibkond, kindel tööaeg, tööpäevad, madalad palgad , tööliste haigestumisel palka ei makstud või vabriku rikete korral, vabrikutes kehtis ka trahvide süsteem. Tööliste olukorda nähti paratamatusena, neil oli keelatud ühineda ja streikida. Töölised olid valdavalt kirjaoskamatud. 1802.a võeti Inglismaal vastu otsus, et laste tööpäev ei tohi kesta üle 12 tunni jne.. naiste ja laste piirangud. Mis olukorras olid väiksemad lapsed? Olid üksinda kodus.
INDUSTRIALISEERIMINE SAKSAMAAL. Majanduslik edu – pärast teist Saksamaa impeeriumi loomist.
Konservatiivne arusaam: erinevused toodi ühisesse ideaali . Vormime erinevused meie huvides. Selle saavutamiseks kujunes riigil tugev kultuuriline ja hariduslik roll. 1924.a Weimari vabariigis: igal lapsel on õigus haridusele! Et erinevad inimesed hakkaksid teenima ühist eesmärki.
Sotsiaalpedagoogika vastusena..industrialiseerumise ja urbaniseerumise tagajärjel kujunenud ühiskondlikule murrangule: kollektiivsuse nõrgenemine, sotsiaalne killustumine, sotsiaalne katsetus, uued sotsiaalsed probleemid. Probleemi lahendamisel on sageli oluline kolmas pilk.

• P.Natrop (1854-1924). Saksa filosoof ja pedagoog , selle ajastu silmapaistvaim esindaja. Rõhutas indiviidi ja riigi vahelist seost – tihedat seost. Rõhutas, et mitte keegi meist ei ela üksnes majanduse, poliitika jaoks, need tuleks allutada kasvatusele . Seega majandus, poliitika ja kasvatus on omavahel seotud. Tema teooria lähtekohaks oli õiglase ühiskonna ideaal – peame ette kujutama, milline on ühiskond õiglasena, selle mudeli abil tuleb analüüsida tänapäeva, et kuhu liikida, milliseid muudatusi veel teha. Tema lähtekohaks oli „teooria enne praktikat“. Oluline oli idee inimväärikusest, ühiskondlikst demokraatiast ja kasvatuse esmajärgulisest tähtusest võitluses viletsuse vastu. Rõhutas, et kogu pedagoogika peab olema olemuselt sotsiaalpedagoogika. Rõhutas kollektiivset aspekti. Ütles, et tuleb luua mudel ja seda kasutada edaspidiseks. Ütles: sotsiaalpedagoogika ülesanne on kehtestada sotsiaalse arengu seadus, mis oleks pidevas kriitilises suhtes kõikide ette antud sotsiaalsete kontekstidega... ja mis viiks lähemale ideaalsele haridusele ja kogukonnale .
  
• J.Dewey ( 1859 -1952). Ameerika filosoof ja pedagoog. Progressiivse pedagoogika esindaja – omane on tegutsemine. Inimene on tegutsev olend . Õppimine on kollektiivne protsess. Tõi välja sotsiaalseid probleeme – et need ei sõltu inimesest, vaid on ühiskondlikud probleemid, mitte inimeste endi nõrkused, pahed ja puudused. Tema järgi: sisaldas kasvatusteooria sotsiaalseid ja pedagoogilisi ühendavaid elemente, kuid sellest ei arenenud sotsiaalpedagoogilist teadusala ega tegevussüsteemi.
  
• Rudolf Steiner (1861-1925). Waldorfteooria looja. Austria kasvatusteadlane. Vaimuteaduse esindaja – vaimne ja hingeline mõõde. Hakkas juba seitsmeaastaselt saama üleloomulikke kogemusi. Otsis lahendusi, alternatiive ühiskonnakorrale, lähtus demokraatia põhimõtetest. Tegi ettepaneku luua ühiskonnakord, mis suudaks rahuldada inimeste vajadusi: esmased materiaalsed eluvajadused, võimalus elada kõrvuti kaasinimestega , mõttevabadus. Tema põhimõtted läksid edasi pedagoogikasse. Liikumisest kasvas välja Steinerpedagoogika (Waldorfpedagoogika). 13.aprill 1919, Stuttgardi Waldorf-Astoria sigaretivabrik, läks sinna rääkima. Vabriku direktor Emil Molt. R.Steiner: kaheteistkümneaastane ühtluskool, millesse pääs on avatud igaühele. Saavutas tähelepanu tööliste seas.
  

Waldorfpedagoogika põhiidee: ei tegutse ainepõhiselt, vaid toetakse õpilaste isiklikke võimeid ja sellest lähtuvalt on õppetöö korraldatud. Lapses endas olevate arenguvõimaluste toetamine vastavalt lapse arengustaadiumile. Pedagoogika põhialuseks on inimõpetus, mis kirjeldab inimest kui kehalist , vaimset ja hingelist olendit. Esmatähelepanu on tervikliku isiksuse kujundamisel, keskendutakse võimete arendamisele. Tähelepanu pööramine päevarütmile, tsükliõpetus soodustab kontsentratsiooni (keskendumist); harjutamine , eriti kunstialadel, toetab tahtekasvatust; elav sõna mõjutab tundeelu; unustamine on vajalik, see on teatud mõttes „seedimine“.
Steiner õpetajast: õpetamine on elav kunst – õpetaja ja õpilase koosmõju. Teadmiste kontrolli asemel peaks kindlaks tegema, kas tulevane õpetaja suudab õpilastega viljakaid suhteid luua, kas ta on võimeline süvenema kujuneva inimese hinge ja kogu tema olemusse.

• S.H.Nohl ( 1879 -1960). Oma aja silmapaistvam esindaja. Sotsiaalpedagoogikat tuleb käsitleda eraldiseisva teadusena või pedagoogika ühe valdkonnana. Nohli jaoks oli esmatähtis ühiskondlik tegelikkus ning ajalooliselt väljakujunenud kasvatustegevus selle osana pedagoogilises teoorialoomes („praktika enne teooriat“). Oluline oli idee inimväärikusest, ühiskondlikst demokraatiast ja kasvatuse esmajärgulisest tähtusest võitluses viletsuse vastu. Pööras erilist tähelepanu sotsiaalpedagoogika arendamisele ametialase tegevusena ja erilise ühiskondliku tegevussüsteemina. Rõhutas indiviidi aspekti. Kuulsaim postulaat – pedagoogilise suhte konteptsioon – taandas kasvatuse õpetaja ja õpilase inidividuaalsusele suhtele.
  

Eristas kolme sotsiaalpedagoogika valdkonda:

Jälgimine, korrektsioon ja kui vaja ka perekondlike ülesannete ning vastutuse ümberjaotus pere, ühiskonna ja riigi vahel.

Sotsiaalprobleemide identifitseerimine ja parandamine – kelle jaoks on see probleem.

Õpiprobleemsete (õpiraskustega) laste aitamine.
Sotsiaalpedagoogika sekkub siis kui üldpedagoogika pole enam edukas või jääb hätta. Siin ja praegu lähenemine.

• P.Freire (1921-1997). Brasiilia kasvatusteadlane. Seostas kasvatuse poliitikaga. Kasvatus ei saa kunagi olla poliitiliselt neutraalne . Kasvatus teenib kas rõhutute või rõhujate huve. Rajas kriitilisel teadlikkusel põhineva lootuspedagoogika. Oluline on kriitiline teadlikus. Anda rõhututele teadmine, et neil on õigus paremaks eluks. Termin sotsiokultuurimine innustamine – motiveerimine, jõu andmine. Oluline on teadlikuse kasvatamine. Ütles, et kõik inimesed on võimelised kriitiliseks mõtlemiseks, vahest on vaja lihtsalt tõuget, abi.
  

TERMINEID:
Sotsiaalpedagoogiline töö toimub integratsiooni ja ematsipatsiooni vahelises pinges .

• Integratsioon – tähendab indiviidi või rühma sulamist ühiskonda ja selle tegevussüsteemidesse. Kõigest osasaamine.
  
• Emantsipatsioon – tähendab hoolduse alt vabanemist. Lähtekohaks on idee inimesest oma täievolilise subjektina. Ilmneb vabaduse, iseseisvuse ja autonoomsusena.
  

Ühelt poolt on eesmärk aidata inimene ühiskonda integreerida ja teisalt aktsepeerida, et ta ei pruugi olla selline, kes mahub raamidesse.
Alates 1970ndatest on täheldatav sotsiaalpedagoogika normaliseerumine. Õigustamisperiood on kadunud. Põhjused, miks saab rääkida, et teadus on normaliseerunud:

• Tegevusvaldkondade ja spetsialistide arvuline juurdekasv
  
• Klientide lisandumine
  
• Tähelepanu liikumine reaktiivselt (tagajärgedega tegelemiselt) preventatiivsele (ennetavale) tegevusele.
  

Lüders ja Winkler: sotsiaalpedagoogika on muutunud uueks pedagoogiliseks vastuseks kõige erinevamat liiki laste- ja noorteprobleemidele.

• Keskendudes kõigile ( universaalsed eesmärgid) jääb spetsiifiline rühm tähelepanuta.
  
• Üldfilosoofilisi aluseid on kaasaegses sotsiaalpedagoogikas ignoreeritud.
  

Sotsiaalpedagoogika Saksamaal: lähenemine nii praktikale kui ka sotsiaalpoliitikale, eesmärgiga ületada stigmatiseeriv lõhe üldiste hariduslike vahendite ja nende vahendide/võimaluste vahel, mis on mõeldud (eri)vajadustega lastele, kuid tegelikult on igal inimesel omad erivajadused .
7.10 loeng
Sotsiaalpedagoogi roll kooli tugisüsteemis, hariduslike erivajadustega õpilased.
Võrgustikupõhine koostöö. Sotsiaalpedagoogi tööd reguleeriv seadusandlus .
Kuhn: „Me ei pea tõestama, et me oleme teadus“.
Popper: „Teadus ei saa öelda enda sees, et on teadus, vaid see peab olema üleüldine“. Kui sotsiaalpedagoogika väidab, et on teadus, siis ta peab tõestama seda ka teistest vaatevinklitest lähtuvalt.
Sotsiaalpedagoogika koosneb teooriast ja praktikast. Ametialaselt tähendab see seda, et inimene kujundab oma töö lähtekohad ja eesmärgid sotsiaalpedagoogilisest teooriast lähtudes. Oluline on sotsiaalpedagoogiline mõtteviis.
Mis on teadus? Maailmapiltide jagunemine: mütoloogiline (midagi abstraktset – see koosneb mingitest elementidest, mis on omavahel seotud, aga need pole põhjuslikult seotud), pragmaatiline (indiviidi, subjekti heaolule orienteeritud), teaduslik (on olemas omavahel põhjuslikult seotud elemendid).
Teadus on uute oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemasolevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine.
Võib läheneda järgmiselt: (1)Teadus on teadmiste süsteem – produkt , tulem; (2)Teadus kui teadmisi loov tegevus - protsess
Teaduse eesmärk on luua põhjendatud teadmisi, mida nimetatakse teaduslikeks teadmisteks. Tõelistest uuendustest (sh uuest teooriast) saab rääkida vaid siis, kui see pakub vana ja teadaoleva asemele midagi põhimõtteliselt uut. ( Krull , 2001)
Mollenhauer ja Thiersch üritasid siduda sotsiaalpedagoogika, pedagoogika asemel pigem sotsiaaltöö kontseptsiooniga, mis jättis sotsiaalpedagoogika ka sotsiaaltöö suhtes ilma igasugusest teoreetilisest eripärast.
Teadused :

Formaalsed teadused ( ideaalteadused , nt matemaatika )

Filosoofia (hästi relatiivne )

Empiirilised teadused (oluline on kogemus). Jagunevad omakorda kaheks: loodusteadused ja kultuuriteadused (sotsioloogia, õigus, majadus jne). Kultuuriteadused jagunesid omakorda kaheks: sotsiaalteadused ja humanitaarteadused, mis ühinevad – psühholoogia, kasvatusteadused , sotsiaalpedagoogika.
Definitsioon: Sotsiaalpedagoogika on eraldiseisev distsipliin, mille eesmärgiks on sotsiaalsete probleemide pedagoogiline lahendamine ja leevendamine. Sotsiaalne tõrjutus, integratsioon.
Sotsiaalpedagoogika on oma olemuselt rakendusteadus, mis on sündinud vajadusest mõista, teoreetiliselt analüüsida ning arendada seda pedagoogilist tegevust, mis on suunatud sotsiaalsete hädade ja sotsiaalsete probleemide pidurdamisele ja leevendamisele ning heaolu edendamisele.
Sotsiaalpedagoogika uurimisobjektid :

• Ühiskonda integreerumine – see on asja eesmärk. Uurida eesmärki ja selle olemust. Need inimese kasvuprotsessid, mille tulemusena kujuneb ühiskonda integreerumine, sotsiaalne teovõime, ühiskondlik identiteet , osalemine ja osasaamine ning piisav toimetulek ühiskonnaliikmena.
  
• Integratsiooniga seonduvad probleemid – need asjad, mis takistavad meil eesmärgi täitmist.
  
• Pedagoogiline tegevus, mis tegeleb integratsiooniprobleemidega ja nende leevendamisega.
  

Sotsiaalpedagoogikat tuleks defineerida konkreetsete uurimisteemade alusel, mis keskenduksid kodu- ja koolivälistele pedagoogilistele probleemidele ning eristuksid teiste pedagoogiliste distsipliinide põhivaldkondadest.
Sotsiaalpedagoogika uurimisvaldkonnaks võib seega pidada inimese subjektsuse kujunemist ning selle kasvatuslikke ja ühiskondlikke eeldusi , eriti subjektsuse kujunemisel ilmnevaid probleeme ja puudusi ning pedagoogilist tegevust nende korrigeerimiseks.
Sotsiaalpedagoogilisest teooriast võib rääkida vähemalt kolmes põhitähenduses:

• Enesemääratlusteooria, püüab vastata küsimusele, mis on sotsiaalpedagoogika. Sotsaalpedagoogika üldine teooria, enesemääratlusteooria analüüsib sotsiaalpedagoogika põhisisu, kujundab sotsiaalpedagoogilise küsimuseasetuse iseloomu;
  
• Raamteooria (teadusliku aluse teooriad), mis koosneb sotsiaalpedagoogilise tegevuse teaduslikku alust moodustavate teadusalade teooriatest , nt perekonnateooria, konfliktiteooria. Annavad teadmise, kuidas tegutseda. Puudutab eelkõige neid nähtusi, millega sotsiaalpedagoogilises töös kokku puututakse.
  
• Meetoditeooria (meetodid/tööviisid), mis käsitleb sotsiaalpedagoogilisi töömeetodeid - konkreetsed meetodid. Nt juhtumitöö.
  

Need teooriatüübid põimuvad üksteisega. Raamteooria annab sulle meetodi, millele tugineda . Enesemääratlus- ja raamteooria puudumine...võib ohustada meetoditeooriaid...sotsiaalpoliitilise surve tõttu...
Sotsiaalpedagoogika teoreetiline alus koosneb paljudest teooriatest; ühendavaks teguriks on pedagoogiline raamistus ja mõtteviis.
Sotsiaalpedagoogika definitsioon: sotsiaalselt institutsionaliseeritud reaktsioon tüüpilistele psühholoogilistele ja sotsiaalsetele probleemidele, mis tulenevad sotsiaalsest desintegratsioonist.
SOTSIAALPEDAGOOGIKA SUHE SOTSIAALTÖÖGA:
Sotsiaalpedagoogika vs kooli sotsiaaltöö

• Identsus – mõistena üks ja sama. Sotsiaalpedagoogika ja sotsiaaltöö on oma eesmärkide ja meetodite poolest identsed ning tähendavad mõistena ühte ja sama.
  
• Erinevus – sotspeda ja sotstöö ei kuulu ühte, vaid on määratletavad eri alustelt.
  
• Rõhuerinevus – seotud, kuid rõhutavad erisuguseid aspekte
  
• Lähenemine – lähialad moodustavad praktilise terviku. Sotspeda ja sotstöö teostuvad inimeste interaktsioonis, mille tõttu nad lähenevad teineteisele, on teineteisega seotud lähialad ning moodustavad praktilise terviku.
  

Sotsiaalpedagoogika
Kooli sotsiaaltöö

• Tegevusvaldkonnana algus kesk- ja uusaja piiril, mõistena 1844, Saksamaa.
  
• Üldistus: tuntakse pigem saksakeelses maailmas
  
• Eesmärgipärasus: indiviidi isiksusliku kasvu ja ühiskonda integreerumise tagaja
  

• Algus 1890-1930 aastatel USAs (eesmärgiks tuua kooli kohale puuduvad õpilased, mitte proleemidega tegelemine)
  
• Üldistus: tuntakse ingliskeelsetes maailmades
  
• Sotsiaaltöö – eelkõige sotsiaalse turvalisuse tagaja (sageli seotud pigem majandusliku poolega). Tegeleb pigem defitsiidiga.
  

Erisus: erinevalt sotsiaaltööst ei ole sotsiaalpedagoogika orienteeritud defitsiidile. Sotsiaalpedagoogika hõlmab kõiki lapsi. Sotsiaalpedagoogika pakub täiendust sotsiaaltööle ja sotsiaaltöö pakub täiendust sotsiaalpedagoogikale.
Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledž: Kaardid: „Probleemis ON võimalus“ koostajad Pille Kriisa ja Pille Murrik.
Sotsiaalpedagoogi tööd reguleerivad seadused: Lapse õiguste konventsioon , lastekaitse seadus, perekonnaseadus , sotsiaalhoolekande seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, alaealise mõjutusvahendite seadus, isikuandmete kaitse seadus ja teised.
Samuti Lapse õiguste konventsioon. Eesti ühines konventsiooniga 1991.aastal. Rõhutab lapse kasvukeskkonna mõlema peamise osapoole , nii kodu kui ka lastega tegelevate professionaalide kohustusi.
Lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkkonnas. Laps tuleb põhjalikult ette valmistada iseseisvaks eluks ühiskonnas ja ta tuleb üles kasvatada ideaalide järgi, eriti rahu, väärikuse, sallivuse, vabaduse, võrdsuse ja ühekuuluvuse vaimus . Laps on füüsiliselt ja vaimselt ebaküps (piiratud teovõimega inimene), seega vajab kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui ka pärast sündi. Lapsed, kes elavad eriti rasketes tingimustes vajavad erilist tähelepanu. Arvestada tuleb iga rahva traditsioone. Osalisriigid tagavad, et last ei eraldata vanematest vastu nende tahtmist. Lapse eraldamine toimub lapse huvides. Üldiselt on see erandjuhtum. Lahutuse korral on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga.
Seadusandlus igapäevases töös. Kasutatakse tavaliselt väga tõsiste probleemide puhul.
Sotsiaalpedagoogika ühiskonna tegevussüsteemina. Sotsiaalpedagoogika mõiste kasutamisel on probleemiks multikontekstuaalsus - seda käsitletakse paljudes seostes – ning paljuobjektsus - sellega viidatakse sageli erinevatele asjadele. Sotsiaalpedagoogika nimetuse all võib mõelda nii teadus-, koolitusala, õppeainet, töö- kui ka ametiala. Selle all võib mõista ühiskondlikku liikumist, mis on mõnedes ühiskondades institutsionaliseeritud. Eri maades erinevad avaldumisvormid . Sotsiaalpedagoogika asend teaduste, koolitus- ja ametisüsteemis – paigutumine teiste teaduste, koolitusastmete ja –alade ning ametialade suhtes – on eri maades kujunenud eri moodi. Sotsiaalpedagoogika areng teadusena on otsustava tähtsusega selle arengule koolitus- ja tööalana ning üldise ühiskondliku tegevussüsteemina. Samal ajal sõltub sotsiaalpedagoogia areng teadusena mitmel viisil, kuidas see areneb koolitus- ja tööalana.
Sotsiaalpedagoogika mõistet on määratletud ka institutsionaalselt, kindlates instituutides tehtava tööna ja seda käsitleva teooriana.
Lihtsustatuna võib öelda, et sotsiaalpedagoogika on sündinud vastusena ühiskonna kiirele industrialiseerumisele, eriti aga industrialiseerumisest tingitud probleemidele, mis on seotud noorte integreerumisega ühiskonda.
Ühiskonna tegevussüsteemina on sotsiaalpedagoogika eesmärgiks sotsiaalsete probleemide tõkestamine ja leevendamine. Teadusena, koolitus- ja tööalana otsib see pedagoogilisi vahendeid vaesuse, abituse ja hälbiva käitumisega seotud probleemide käsitlemiseks ja lahendamiseks.
Sotsiaalpedagoogika püüab ühiskonda mõjutada seestpoolt, sotsiaalpoliitika edendab heaolu ja pidurdab, leevendab sotsiaalseid probleeme poliitiliste vahenditega, mõjutades seadusandlust ja ühiskondlikke struktuure.
14.10 Seminar
Juhtumianalüüs lähtuvalt seadusandlusest.
Avalduse sisu näidis (igal koolil oma):
Avaldus
Palun rakendada seadusest tulenevaid meetmeid seoses sellega, et XXX Põhikooli õpilane Juku Juurikas ( isikukood : ...) .. (ülejäänud andmed) rikkus Tubakaseadust (par 28 lg 1). (Edasi algab suhteliselt vaba tekst – juhtumikirjeldus). 19.03.2013 kell 8.00 võttis õpilane oma kotist tubaka paki ....
Seaduse paragrahvi ei pea sisse panema .
Reeglina tuleb rahvatrahv, kui on noorem õpilane läheb juhtum alaealiste komisjoni. Komisjon rakendab alguses hoiatust.
Tuleb välja kahtluse korral, koos teise kolleegiga nt, vaadatakse koos lapsega koti sisu. Kui laps ei näita oma asju.
Suitsetamine on sageli seotud ka koolist väljalangemisega.
Alaealise mõjutusvahendite seadus – eesmärk on last aidata, mitte karistada . Laps saab hoiatuse , kui ta kahetseb
Abivajajast lapsest teavitamine . Igal inimesel on kohustus teada abivajavast lapsest. Teabe olulisusest ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused.
Eristatakse abivajav laps ja hädaohus olev laps. Abivaja lapse puhul pole tagatud lapse turvatunne , areng ja heaolu. Hädaohus olev laps vajab elu ja tervise kaitset. Hädaohus lapse korral tuleb sekkuda viivitamatult, olenemata ajast jne. Abivajavast lapsest teatada kohalikule omavalitsusele või otse lastekaitsetöötajale. Hädaohus lapse puhul teatada otse politseile ja kohalikule omavalitsusele.
Koolil on reeglina politseis oma kontaktisik .
Informatsiooni võib edastada kirjalikult, suuliselt, telefoni teel. Edastatav informatsioon peab olema asjakohane . Raul Heido – lasteahistamise temaatika (Lõuna ringkonnaprokuratuur). Tel. 7500737
21.10 loeng
Sotsiaalpedagoogilised probleemid: sotsiaalne tõrjutus/ekslusioon, deprivatsiooni ring - sotsiaalpedagoogika kui võimalus ennetada ja leevendada sotsiaalset tõrjutust
4.11 loeng
Sotsiaalpedagoogiliste probleemide avaldumine üldhariduskoolis, antisotsiaalne käitumine koolis.
Sotsiaalse taustaga probleemid koolis

• Õpi- ja käitumisprobleemid
  
• Tõrjutus kooliklassis ja ühiskonnas
  
• Koolikohutstuse mittetäitmine
  
• Antisotsiaalne ja delinkventne käitumine
  
• Narkootiliste ainete tarvitamine
  
• Kodu ja kooli koostöö
  
• Kutsenõustamine – motiveeriv vestlus
  
• Laste sotsiaalsete oskuste vähesus
  

Hariduslikud erivajadused. Ei ole mitte ainult õppimisega seotud probleemid, vaid ka käitumisraskused ja –probleemid. Seaduse järgi on kõik õpilased, kelle pärast peame midagi muutma hariduslike erivajadustega. Seaduse järgi on erivajadused: andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue (ka kombineeritud puue); käitumis- ja tundeeluhäired; pikemajaaline õppest eemalviibimine ; kooli õppekeele ebapiisav valdamine (uusimmigrandid, mustlased (nende jaoks ei ole koolis käimine üldse prioriteet ).
Kõik põhjused toovad kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi – õppe sisu osas, õppimisprotsessi osas, õppekestuse osas, õppekoormuse osas, õppekeskkonnas, taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas.
Õpilase arengu jälgimine ja toetamine
I TASAND – tegevused hõlmavad kõiki lapsi. Märkamine ja esmane sekkumine. Õpetajapoolne individuaalne lähenemine. Õpilase individuaalse arengu jälgimise kaart (vorm, mis ei ole ette antud, kool peab selle ise koostama , nt iga õppeaine kaupa välja toodud õpilase tugevused, nõrkused; keskendumine jne). Selle kaardi abil saab jälgida ka arengut. Eriti kui laps käib mõnes tugirühmas, nt logopeedilises, siis peab lapsel see kaart olema, seda ütleb seadus.
II TASAND – (kui õpetaja palub abi) hõlmab tegevusi arenguliste ja hariduslike erivajadustega (sh andekate) lastega kooli tasandil. Tegevust koordineerib hevko (hariduslike erivajadustega õppe koordinaator). Tegevuse aluseks on individuaalse arengu kaart. Selgitatakse välja õpilase vajadused kooli tasandil. Kui koolil on eripedagoog saab koostada vastavad testid jne, saab aimu lapse arengust. Vajadusel, kui kool oma jõududega probleemi ei lahendata, antakse soovitused täiendavateks uuringuteks – psühhiaatrilised uuringud (testid, vestlused , arvutamine, kõne jne) – paber, kus on kirjas, milliseid abimeetmeid laps vajab. Kui kool suunab lapse psühhiaatria poole on seadusega lapsevanemal kohustus sinna lapsega minna – aga tal pole kohustust tulemust/vastust koolile anda.
III TASAND – (kui kool palub abi) hõlmab tegevusi arenguliste ja hariduslike erivajadustega lastega pärast täiendavaid uuringuid väljaspool haridusasutusi. Arengukeskkonna kujundamisel arvestatakse nõustamiskomisjoni ja uuringus osalenud spetsialistide soovitusi . Komisjon võib anda ka suunitlusi, milleks kool ei ole võimeline.
Miks minna uuringutele? Neurobioloogiline käsitlus: õpiraskusi põhjustab...ajutalitluse neurobioloogiline, sh funktsionaalne hälve, mis avaldub raskustena mitmetes valdkondades:

• Suuline ja kirjalik kõne
  
• Arvutamine
  
• Teabe otsimine ja struktureerimine
  
• Meenutamine ja arutlemine
  
• Vaimse tegevuse organiseerimine
  

Taust ei pruugi olla meditsiiniline , võib olla seotud ka koduga.
Sotsiaalse ja akadeemilise kompetentsuse vaheline seos? Kaks käsitlust:

Sotsiaalsete oskuste puudujääk – puuduvadki oskused otsida sõpru, suhelda teistega jne. Sellega kaasneb negatiivne suhtumine õppimisse (seotud ka koolimajaga). Toob kaasa veel probleeme suhetesse – interpersonaalsed probleemid – trots , vastikus, käitungi teiega halvasti. Omakorda kõik avaldab mõju õppimisele. Algab allakäik just sotsiaalsete oskuste puudujäämisest.

Puudujäägid akadeemilistes oskustes. Kohe alguses kooli tulles, aga võib avalduda ka nt 7 klassis, avalduvad raskused. See omakorda tekitab pettumust – plärtsutakse õpetajaga, sest ma nigunii ei oska. Antisotsiaalne käitumine. Kaasneb akadeemiline ebaedu .
Osalus-identifikatsiooni mudel (selgitab, miks koolist välja langetakse). Põhjus, miks koolist välja langetakse on õpilase ja kooli vaheline puudulik seotus .

Alguses puudub kooliga psühholoogiline seos – tunne, et ei saagi süsteemi sisse.

Sellega kaasneb akadeemilise edukuse langus.

Õpilane ei identifitseeri end kooliga (ei samasta end); eriti mõjutab teda veel see, mis tuleb väljaspoolt, nt on sõbrad, kes ei käigi koolis ja nendega on lõbus ja lahe.

Väheneb kooliga seotus – ei tunta ühist osa, kattuvust.

Sellega kaasneb füüsiline eraldumine – algab väikeste sammudena.
Seda aitab leevendada just OSASAAMINE, OSALUS – muuta kool võimalikult atraktiivseks.
Frustratsiooni -enesehinnagu mudel. Madalad akadeemilised saavutused. Kaasneb enesehinnagu langus. Ärritunud. Kaasneb probleemne käitumine. Koolist väljalangemine.
Lugemishäire ja käitumishäire vaheline seos? Need on omavahel seotud. Küsimus on selles, millise algusega need on seotud:

Aeglane lugemaõppimine -> pettumus -> KH (käitumishäire).

KV (käitumiskäire) -> keskendumisraskus - > lugemisraskus
Pole vahet kumma algusega on tegemist.
Kõige olulisem on saavutada koolis kohe alguses võrdne lugemisoskus. Siis jääb ära võrdlusmoment, et ma ei oska nii hästi kui teised. Sageli on esimeses klassis probleemid seotud lugemisoskusega – ollakse nt maha jäänud.
ERINEVAD LAPSED JA KÄITUMINE KOOLIS
Noorukite probleemid
Käitumine jaguneb kahte gruppi:

eksternaliseeritud – väljapoole suunatud (alakontrollitud) või

internaliseeritud – sissepoole suunatud (ülekontrollitud) käitumine
Eksternalisatsioonihäired ehk käitumishäired – halb enesetunne sunnatakse väljapoole ( impulsiivsus , agressiivsus ). Kõik, mis toimub elatakse välja.
Internaliseeritud ehk tundeeluhäired – suur sisemine ärevus (ängistus, alaväärsus, depressioon , nukrus, kurvameelsus ). Kõik väljaspool toimuv suunatakse sissepoole. Näiteks lõikumine.
Antisotsiaalne käitumine. Tahtlik sotsiaalsete normide rikkumine – eeldab, et teatakse , mis on norm. See on tahtele allutav , kontrollitav ja ka ärahoitav. Jagatakse nelja suuremasse kategooriasse:

Varavastane väärkäitumine – destruktiivne (hävitav – nii asju kui suhteid) ja varjatud (hoitakse teadmatuses teiste eest. Eesmärk on lõhkumine ja purustamine.

Staatusega seotud väärkäitumine – mittedestruktiivne (mittehävitav) ja varjatud. Käitumine, mille eesmärk ei ole haiget teha või midagi purustada. Selline käitumine, mis on üldiselt täisealistele lubatud – nt alkoholi tarbimine, kodust ära jooksmine , kaua õues olemine jne.

Agressiivsus – destruktiivne (hävitav) ja avalik. Nii psühholoogiline kui vaimne, suunatud suhetele.

Opositsiooniline käitumine – mittedestruktiivne (mittehävitav) ja avalik. Nt valetamine , vastuhakk , sõimamine.
Näitab milliseid võimalusi on sotsiaalseid norme rikkuda. Kui selline käitumine algab lapseeas on prognoos tunduvalt halvem (võidakse jõuda kuritegeliku käitumiseni); kui selline käitumine algab noorukieas on prognoos parem – on pigem eakohane käitumine, katsutakse piire .
Probleemse käitumise klassifikatsioon (Emmer et al., 1997) – seotud käitumisega, mis toimub klassiruumis:

• Tähelepanu mitteväärivad ehk olematud käitumisprobleemid – sosistamised jne, kui neile tähelepanu pöörata võib tulemus olla halvem.
  
• Tundi vähehäirivad käitumisprobleemid – nt vahelerääkimised. Juhtub harva, pole piisavalt häiriv. Samas seda ei tohi tähelepanuta jätta.
  
• Tõsine, kuid piiratud ulatusega väärkäitumine – ajalises mõttes (harva) või teeb seda osa lastest/ klassist .
  
• Püsiv ja süvenev väärkäitumine – tõsine, sage tunni rikkumine.
  

Kolm viimast punkti vajavad sekkumist. Kolm esimest probleemide rühma on seotud õpilastega, õpilaste käitumisega. Neljas punkt on seotud õpetajaga, kui näiteks kõik rikuvad tundi on probleem õpetajas.
Rogers (2011): 70-80% õpilastest on valdavalt mõistlikud, hoolivad, koostöövalmis ja käituvad tsiviliseeritult – kui neile selles võimalus antakse. 10-15% õpilastest on häirivalt tähelepanu otsivad. 1-5% õpilastest ilmutavad sagedast ning ägedat kordarikkuvat käitumismustrit. Võivad esineda neurobioloogilise taustaga käitumishäired.
Leiab, et õpetaja ei tohiks klassi ees küsida lapselt kõigi kuuldes, et miks sa nii käitud. Tuleks nt peale tundi rääkida paar sõna juttu (kutse tuleb öelda teiste kuuldes tavalise häälega).
Probleemne käitumine. Dreikurs (1982). Avastas, et on normaalne kui väline tugev kontrollkest ära kaotada, tekib suur segadus , sest lapsed pole harjunud kuulama oma sisehäält või ei oskagi veel.
Käitumisel on alati eesmärk – ka probleemsel käitumisel – see ei pruugi lapsel olla alati teadvustatud. Käitumine on suunatud konkreetsele eesmärgile. Üldiseks eesmärgiks on kuuluda sotsiaalsesse rühma. Alates 3.klassist on enamus käitumisprobleeme seotud sellega, et otsitakse tähelepanu.
Eesmärk on käitumise ajendiks. Käitumise taga olev aktiivne jõud, ka siis kui laps seda ise ei teadvusta.
Laste probleemse käitumise eesmärgid:

• Tähelepanu
  
• Suurem mõjuvõim
  
• Kättemaks
  
• „jätke rahule“
  

Käitumine ei ole õpetaja vastu suunatud, vaid reeglite vastu.
Meetod, mille Dreikus on välja töötanud on konkreetsete küsimuste esitamine, et tõsta õpilase teadlikkust tema võimalikust käitumiseesmärgist. Eelduseks , et toimuks neljasilmavestluse käigus; peaks olema saavutatud usalduslik ja hea suhe; hääletoon küsimuste juures oluline.

• „Kas Sa tead, miks Sa...“ – võimalikult konkreetne käitumise kirjeldus.
  
• „Kas ma võin oletada, miks Sa..“ – kriitiline, laps võib kergelt ei öelda.
  
• „Kas võib olla, et...“
  

Käitumine peab olema teadvustatud õpilase ja õpetaja enda jaoks.
11.11 loeng
Sotsiaalpedagoogiliste probleemide analüüs süsteemiteooria terminites: õpilast mõjutavad süsteemid.
Mikro -, meso -, ekso- ning makrosüsteemidega seonduvad riski- ja kaitsefaktorid.
Koolist väljalangevus. Statistika ja tagamaad. Võimalikud sekkumised.
KIUSAMINE
On agressiivne käitumine (tahtlik kahju või valu tekitamine teisele inimesele). Kiusamise tunnusjooned:

• Tahtlik – ka asjade lõhkumine
  
• Korduv iseloom – regulaarne intsitent (ühekordsed juhtumid on konfliktid)
  
• Tasakaalu puudumine võimusuhetes – olukorrad, kus kas ohver tajub ennast nõrgema ja väiksemana või ta ongi väiksem, nõrgem või on arvulises vähemuses. Aidata võib selge silmsideme võtmine ja kindel kehahoiak – ebalus tuleb maha võtta.
  

Kiusamine eksisteerib sotsiaalsetes kooslustes ja on seletatav sellega, et rakendatakse oma moonutatud arusaama sotsiaalsest võimust. Lapsel ei ole sotsiaalseid oskusi.
Kiusamise variandid:

• Õpilase kiusamine õpilase(t)e poolt
  
• Õpilase kiusamine õpetaja poolt
  
• Õpetaja kiusamine õpilas(t)e poolt.
  

Sh õpetajate omavaheline kiusamine, juhtkonnavaheline kiusamine.
Kiusamiskäitumine on seotud kolme osapoolega: OHVER, KIUSAJA , KÕRVALSEISJA. Väidetakse isegi, et tegemist on grupi ja kellegi individuaalse suhtega.
Tavakooli õpilaste seas: 7% kiusajaid, 8% ohvreid, 2% kiusajaid/ohvreid. Tuleb tegeleda nii kiusaja, ohvri kui ka kõrvalseisjaga.
Kui kiusamine on võimu ja staatuse saavutamise vahendiks ning selle olukorra muutmiseks ei võeta midagi ette, siis jääb kiusamine antud keskkonda kauaks püsima. Võib olla nii, et ka õpetajad ei tee koolis midagi.
Kiusamise laineefekt:
I Aste – kiusamise juhtum, ohver tunneb end ebakindlana.
II Aste – vanemad ja perekond – ebakindlus – kuid esimene emotsioon on viha kiusamise suhtes, empaatia ohvi suhtes.
III Aste – pealtnägijad koolis – jälgivad, see võib juhtuda ka nendega
IV Aste – teised koolis – kuulevad juhtunust ja tunnetavad, et kool ei ole turvaline.
V Aste – kõik, mis toimub väljaspool koolis – sageli on see moonutatud info.
Kiusamine ja lapsevanemaid:

• Sellised nõudvad – nõuavad oma õigusi.
  
• Murelikud – tahaks aidata, aga ei oska.
  
• Sellised, keda ei huvita, mis juhtus.
  

Üks meetod: kiusamispäevik. Esimene reegel, ära nimeta seda kiusamispäevikuks. Panna kirja, mis koolis juhtus – positiivsed ja negatiivsed tähelepanekud. Üks tingimus, et positiivsele poolele peab alati midagi märkima, negatiivsele poolele ei pea märkima. Parem oleks kui positiivsel poolel oleks rohkem märkmeid. Kaasata kodu! Võiks kesta nt nädal või rohkem. Seda täidetakse ainult kodus, kooli kaasa ei võeta. Halvad asjad panna võimalikult täpselt/detailselt kirja. Kui päevik tagasi tuua, saab lapsevanem tõestusmaterjali.
Kiusamisvastane tegevuskava peab keskenduma õigusele tunda end psühholoogiliselt ja ka füüsiliselt turvaliselt. Selge sõnum:

• Meie koolis kiusamist ei sallita!
  
• Kiusamisest rääkimine ei ole kaebamine !
  
• Täiskasvanu saab aidata!
  

Otsi lapsele abi!!
Sotsiaalpedagoogi sekkumine ei pruugi olla piisav. On rida probleeme, mille puhul pedagoogilistest vahenditest ei piisa:

• Depressioon
  
• Lõikumine
  
• Söömishäired
  
• Suitsiidne käitumine
  

Laste depressiooni sümptomeid:

• Anhedoonia e rõõmutunde/huvi/ entusiasmi kadumine, igavustunne sageli või kogu aeg. See paistab kohe välja.
  
• Sotsiaalne isoleerimine – noor ise lülitab ennast grupist välja.
  
• Süütunne, enesesüüdistused – ka see, et ma pole piisavalt hea
  
• Madal enesehinnang – seotud sageli välimusega
  
• Väsimus/tüdimus – ka peale puhkust
  
• Kurbus
  
• Surmaga seotud mõtted – ka üldiselt mõtisklemine selle üle. Sellel ei pruugi olla kõiksuse mõtet taga
  
• Enesetapumõtted ja/või kavatsused
  
• Kergesti nutma hakkamine
  
• Kehalised vaevused
  
• Unehäired
  
• Isuhäired
  
• Depressiivne näolime (kurbus, positiivsete emotsioonide vähesus)
  
• Loid ja napisõnaline kõne
  
• Kehalise aktiivsuse puudumine.
  

Suitsiidne käitumine: suitsiid on bioloogiliste , geneetiliste, psühholoogiliste, sotsioloogiliste, kultuuriliste ja keskkonnategurite keerulise vastasmõju tagajärg. 80% annab oma kavatsusest verbaalseid või käitumuslikke märke. Müüt on see, et kui inimene ütleb, et tapab ennast ära, siis ta ei tee seda.
Kuidas rääkida selliste inimestega?

• Küsida, mis juhtus? Rääkida sellest..
  
• Küsida, kuidas ta tahab seda teha. Saab teada kui tõsised on ta kavatsused.
  
• Küsida, kas tahad , et ma kutsun ema/vanemad siia või et räägime neile ka.
  
• Mis juhtub nende inimestega, kes maha jäävad. Kui öeldakse et emal ja sõbrannal on savi – küsida miks. Või öelda, et minul oleks väga kurb ja ma ei suudaks sellega toime tulla – anda talle mingi kaasvastutus.
  
• Leppida kokku, et sa ei tee enne mitte midagi kui... nt enne kui me kohtume järgmisel korral.
  

Ennetamine:

• Probleemi varane märkamine ja õigeaegne sekkumine
  
• Põhjuste väljaselgitamine konkreetse juhtumi korral
  
• Abi otsimine muuta normatiivseks – usaldus, teadmine, et võib rääkida.
  
• Teavitustö vanemte hulgas
  
• Koolitada õpilasi (neist võivad saada tugiisikud).
  

Tartu Ülikooli Kliinikum, Psühhiaatria kliinik, lastepsühhiaatria osakond . Erakorralised telefonid , ka söömishäirete keskus.
Koolist väljalangemine ja riskifaktorid
Riskifaktorid:
KODU.
Perekonnasüsteemi funktsioneerimine :

• Homeostaas (kohanemisvõime), tasakaal perekonnas, muutused.
  
• Reeglid ja tõekspidamised perekonnas (kuidas on perekonnas rollid muudetud)
  
• Perekonna paindlikkus (kuidas suhtume muutustesse)
  
• Perekonnasisese vastastikuse suhtlemise muster: välimised ja seesmised piirid; võimustruktuur; otsuste tegemine; emotsioonide väljendamine peres; perekonna eesmärgid, väärtused; perekonnaliikmete rollid; tavapärane inimestevaheline suhteline.
  
• Perekonna tugevad küljed.
  

Nende järgi saab perekonda hinnata. Põhiline asi on suhtlus, kuidas omavahel suheldakse. Olulised on, kas on paika pandud reeglid.
Riskifaktorid, mis on seotud koduga:

• Kodu madal sotsiaalmajanduslik olukord
  
• Kodu ja kooli vaheline puudulik kontakt
  
• Kodupoolne vähene huvi kooli suhtes
  
• Pereliikmete madal haridustase
  
• Varasemalt koolist väljalangenud pereliikme olemasolu
  
• Varajased täiskasvanu kohustused (tööleminek, nooremate eest vastutamine ).
  
• Vanemate alkoholism
  
• Lapse väärkohtlemine
  
• Vanemate abieluprobleemid
  
• Vanematevahelised vägivaldsed suhted
  
• Lahutus
  
• Üksikvanem
  
• Kasuvanem
  
• Sage kolimine
  
• Reeglite ja kontrolli puudumine
  

KIUSAMINE.
Riskifaktorid:
Kiusaja:

• Vanematepoolse soojuse ja seotuse puudumine
  
• Minna- laskev kasvatustiil
  
• Range distsipliin
  
• Füüsiline karistamine
  
• Vanemliku järelvalve puudumine
  

Ohver:

• Ülekaitsvad vanemad (sageli)
  

Stsenaarium: vähene perekondlik seotus, hägunevad perekonna piirid, lõdvenevad kontaktid lähisugulastega. Tulemus, et perekondlike sidemeid asendavad suurem seotus eakaaslaste grupiga.
Negatiivsed suhted perekonna süsteemis. -> jooksen kodust ära - suureneb seotus teistega, eakaaslastega
->tulemus, et on koolist välja langenud laps.
Rogers ütleb, et tuleb vältida:

• koduse keskkonna süüdistamist lapse kordarikkuvas koolikäitumises
  
• liiga kergekäeliselt kordarikkuva käitumise väljavabandamine
  
• liiga kergekäeliselt lapse „ohvrina“ käsitlemine.
  

Õpilase kordarikkuv käitumine on ka antud kontekstis õpitud käitumine.
KOOL.
Riskifaktorid:

• sage koolist puudumine
  
• akadeemiline ebaedu - halvad hinded
  
• madal õpimotivatsioon
  
• klasskursuse kordama jäämine
  
• sage kooli vahetamine – ei ole turvalist keskkonda, ei ole pikaajalisi suhteid
  
• negatiivne psühholoogiline kliima koolis – minusse ei suhtuta hästi.
  
• negatiivsed suhted eakaaslastega (eakaaslastepoolne tõrjumine) – teised ei taha mingil põhjusel suhelda
  
• negatiivsed suhted õpetajatega
  
• õpetajate madalad ootused õpilase suhtes
  
• õpilaste individuaalsete õpistiilidega mittearvestamine
  
• kooli suurus.
  

22