SOTISAALPEDAGOOGIKA (0)

SOTISAALPEDAGOOGIKA
I osa
2.09 loeng
Sissejuhatus ainesse sotsiaalpedagoogika : mis on sotsiaalpedagoogika .
Pedagoogika ja kasvatuse ajaloofilosoofiline käsitlus.
Mis on sotsiaalpedagoogika? Sotsiaalpedagoogika erisugused tõlgendused on seotud erinevate inimese- ja ühiskonnakäsitlustega, moraaliteooriatega, teaduslike suundumuste ja mõttevooludega. Sotsiaalpedagoogika enesemääratlust on mõjutanud paljud ideed ja ühiskondlikud liikumised. Diskussioon sotsiaalpedagoogika üle omab ühiskonnakriitilist iseloomu – tähtis, et arutlus sotsiaalpedagoogika ülesannetest oleks seotud vastava ajajärgu ühiskondlike oludega, ühiskonnaanalüüsiga ja arusaamisega, millises ajas tegevus toimub. Teoreetilisel enesemääratlusel on praktilise sotsiaalpedagoogika töö seisukohast põhimõtteline tähtsus – sellest sõltub, milliseks sotsiaalpedagoogiline praktika kujuneb.
Sotsiaalpedagoogika püüab mõjutada ühiskonda aktiivselt. Kogu pedagoogika on seotud tulevikuga, otsitakse pedagoogilisi vaatenurki ja pedagoogilisi vahendeid tuleviku kujundamiseks nii indiviidide, erinevate kollektiivide kui ka kogu ühiskonna arengu seisukohalt.
Hariduse peamised distsipliinid on pedagoogiline psühholoogia, haridussotsioloogia, haridusfilosoofia .
Pedagoogika on teadus inimese kasvatamisest või kasvatamisoskusest, see sõltub ühiskonnast ja kontekstist. Kasvatus annab inimesele võimaluse ja eristab teda loomast . Kasvatuse põhiküsimus on alati indiviidi arengu mõjutamine – see, mis on inimese puhul potentsiaalselt võimalik, teostub suuresti kasvatuse kaudu.
Sõna „sotsiaalne“ omab kolme tähendust: (1)ühiskondlik – näiteks ühiskonna sotsiaalsete struktuuride või sotsiaalsete probleemide tähenduses; (2)kollektiivne ja inimeste interaktsiooni puudutav – näiteks võib rääkida lapse sotsiaalsest arengust, mõeldes selle all inimeste ühiseluks tarvilike oskuste arengut; (3)solidaarne, teistele tähelepanu pöörav ja hädasolijate aitamisele suunatud – näiteks indiviidil võib selles tähenduses olla „sotsiaalne meelelaad“. Samuti võib ühiskonnaelus ja poliitikas rõhutada sotsiaalseid aspekte .
Sotsiaalpedagoogikas rõhutatalse kasvatuse ja inimese arengu ühiskondlikke ja kollektiivseid aspekte. Rõhuasetus on sellel, kuidas indiviid integreerub ühiskonda, selle tegevussüsteemidesse ja kollektiividesse.
Sotsialiseerumine – aitab ühiskonnal teistega hakkama saada. See on protsess, mille käigus õpivad indiviidid oma käitumist reguleerima, vastavalt ühiskondlikele normidele. Vastand on individualiseerumine.
Sotsiaalpedagoogika defineerimine :

• Ei ole võimalik?
  
• Sõltub kontekstist?
  
• Laialivalguv – kõik, mis on kasvatus?
  
• Institutsioonipõhine definitsioon, nt lastekodud, hooldekodud jne?
  

Esmakordselt võeti sotsiaalpedagoogika mõiste kasutusele Saksamaal 1844 , K. Mageri ja A.Diesterwegi poolt. Eestis võeti sotisaalpedagoogika termin kasutusele 20.sajandi alguses, esimesed tõlked saksa keelest. 1918-1940 puudus Eestis sotsiaalpedagoogika teoreetiline baas. Nõukogude ajal sellist mõistet ei kasutatud ja see valdkond hääbus. Termin tuli uuesti kasutusse 90ndatel.
Hämäläineni sotsiaalpedagoogika definitsioon: Sotsiaalpedagoogika on eraldiseisev distsipliin , mille eesmärgiks on sotsiaalsete probleemide pedagoogiline lahendamine ja leevendamine ning võrdse stardikapitali andmine. Oluline on ka ennetustöö, et probleemi üldse ei tekikski.
Sotsiaalpedagoogika pakub sotsiaalsete probleemide tekkele ja dünaamikale teoreetilise raamistuse ja tõlgenduse ning loob strateegiaid nende pidurdamiseks ja leevendamiseks.
Sotsiaalpedagoogikat on defineeritud ka kui õpetamissuhet, milles täiskasvanu ( sotsiaalpedagoog ) võtab vanemale sarnase rolli.
Teadusalana omab sotsiaalpedagoogika põhimõisteid, uurimisobjekte, probleeme, kasutab teaduslikke uurimismeetodeid jne. Sotsiaalpedagoogika algusaastatel iseloomustas seda idealism , mitte teaduslikkus.
Sotsiaalpedagoogika eesmärgiks: on vältida ja leevendada sotsiaalset tõrjutust; toetada tõrjutute või tõrjutuse ohus olevaid indiviide.
Sotsiaalne tõrjutus ehk eksklusioon on seisund, mis tekib kui indiviidi põhivajadused on jäänud rahuldamata. Ekskulsioon raskendab/takistab indiviidi integreerumist ühiskonda. Integratsioon tähendab indiviidi või rühma sulamist ühiskonda ja selle tegevussüsteemidesse.
Sotsiaalpedagoogika on integreeritud vaade lapsele kui tervikule. See tähendab hoolitsemist, kaasamist, sotsialiseerimist, akadeemilist toetamist. MÄRKSÕNAD: kasvatamine , sotsialiseerimine , hoolitsemine. Oluline töövahend on suhe lapsega.
9.09 loeng
Sotsiaalpedagoogika areng läbi ajaloo: sotsiaalpedagoogika arengut mõjutanud sündmused ja isikud.
Ühiskond või indiviid?
Karl Mager – uuris individuaal-, kollektiiv - ja sotsiaalpedagoogika vahelisi suhteid. Sotsiaalpedagoogika tähendas eelkõige alternatiivi individuaalpedagoogikale.
Erinevad lähenemised:
SOTSIAALPEDAGOOGIKA:

• Sotsiaalpedagoogika olemus on üldpedagoogiline – sotsiaalpedagoogika on eraldi ja on vajalik selleks, et üldpedagoogikat toetada. Sotsiaalpedagoog aitab õpetajal õpetada.
  
• Toetab üldpedagoogikat. On kasvatamine hariduse jaoks.
  

ÜLDPEDAGOOGIKA: Üldpedagoogika olemus on sotsiaalpedagoogiline. Sotsiaalpedagoogika on üldpedagoogika osa.
Sotsiaalpedagoogika ja üldpedagoogika
Oluline on sihtrühma küsimus, et mis on fookuses . Sotsiaalpedagoogilist mõtlemist võib vaadelda pedagoogilise mõtteviisi ilmnemisena erilises kontekstis Fookuses mitte üksnes indiviidi arengu seaduspärasused, vaid nende seos ühiskonda integreerumisega.
Sotsiaalpedagoogika – sihtgrupp on spetsiifilisem.
Sotsiaalpedagoogika ja eripedagoogika
Erinev ettevalmistus, rollid. Sageli aetakse need sassi. Eripedagoogika sihtrühm on spetsiifilisem (andekad kui ka raskemad lapsed), sotsiaalpedagoogika sihtrühm on laiem. Sotsiaalpedagoogiline tegevus ei tohiks piirduda riskirühmadega – kaasata tuleb kõiki. Samas tulevad kasuks sotsiaalpedagoogile ka eripedagoogilised teadmised.
Ühel inimesel kutsub kuristiku nägemine esile mõtte kuristikust, teisel sillast (V. Meierhold)
SOTSIAALPEDAGOOGIKA AJALUGU
Kasvatus on alati ühiskonnaspetsiifiline, oluline mis toimub ühiskonnas. Oluline on ajalooline taust, et mis meetodid olid kasutusel. Ajalooline taust annab võimaluse mõista metoodika ja sotsiaalpoliitilise konteksti vahelist seost. Sotsiaalpedagoogika algus Saksamaal:

• Kuidas valmistada indiviide ette ühiskondlikuks eluks?
  
• Kuidas toetab ühiskond indiviidi arengut (sh sotsiaalseid vajadusi?)
  

Ühiskonna ja indiviidi vaheline suhe? Kumb on olulisem?
Kasvatus on olemas olnud igal ajastul – ka kõige algelisemates tingimustes vajab inimene kasvatust. Kasvatusliku mõtlemise algus on seotud kõne arenguga. Kavatusele iseloomulik mõtteviis sai alguse antiikajast.
„Eriliste ajalugu“
Kuidas abistada sellised, kes on teistsugused ? Käitumise omapärale osutati juba enne Kristust – normist erinejad „likvideeriti“. Mistahes erilisus tembeldus kahjulikuks või patuks, kuna selle olemust ei mõistetud. Kontroll ja karistus keskendusid kehale (ihunuhtlused ja rahvalikud vaatemängud). Tehti seda, kuna puudusid adekvaatsed taustateadmised, see kõik oli võõras. Võõras asi tekitas hirmu.
Samas on inimeste üksteise abistamine sama vana kui inimkond . Ülestähendus abistamise vajalikkusest : Hammurabi õiguskoodeksis Babüloonias 1750.a eKr – eriti orjade ja leskede aitamine . See polnud sageli altruistlik . Abistamisel oli juures halastuslik, almuste andmise toon.
Vana-Kreekas ja –Roomas ei olnud heategevuse mõte inimeste kannatuste vähendamine, vaid elu rikastamine . Abistamismõtte peamisteks arendajateks on olnud usundid.
Antiikaeg (800 eKr-500pKr). Kavatuse keskset tähendus ühiskonna arengus rõhutati juba antiikajal . Teadvustati poliitika, pedagoogika ja eetika kokkukuuluvust. Sotsiaalpedagoogiline mõtteviis (?).

• Platon (427-346 eKr). Kreeka filosoofia idelistliku suuna esindaja. Inimeste teadmised maailmas on kaasa sündinud – kasvatamise/õpetamise üleasnne on nende algete ilmutamine . Ei välistanud, et inimene võib omandada midagi täiesti uut. Leidis, et millestki teadmine tähendab juba kõigest teadmist. Temaga seostatakse kasvatusteaduse algust. Hakkas esimest korda kasvatuse üle filosofeerima, mõtisklema.
  
• Aristoteles (384.322 eKr). Teadmised tulevad tunnetuslikest kogemustest. Maailm eksisteerib vaatlejast sõltumatult. See, kes õpib ja kogeb , sellel tulevad teadmised maailmast. Saavutatud teadmiste tasandid erinevad valdkonniti.
  
• Demokritos (460-370 eKr). Kreeka filosoofia materialistliku suuna esindaja. Heaks inimeseks saadakse pigem tänu harjutamisele kui loomu poolest. Eeskuju on oluline, mitte niipalju sõna.
  

Sotsiaalpedagoogilise mõtlemisviisi algus antiikajal? Poliitika, pedagoogika, eetika kokkukuuluvus. Kasvatuse ja ühiskonna vahelised seosed. KUID sotsiaalseid probleeme ei lahendatud pedagoogiliste vahenditega. Viletsusele/vaesusele ei pööratud tähelepanu. Haridus oli priviligeeritud . Hoolimatus laste suhtes.
Keskaeg (s.saj-15.saj), Uusaeg (16.saj-1914/18). Esimesed katsed abivajajate toetamiseks pedagoogilises mõttes pärinevad kesk- ja uusaja vahetusest. Hakati uskuma oma saatuse kujundamisesse. Töökasvatus – sotsiaalprobleemide leevendamine. Sotsiaalpedagoogilise mõtlemise ja tegevuse algust võib täheldada kesk- ja uusaja piiril . Püüdlused lahendada hädasolijate probleeme poliitiliste või pedagoogiliste strateegiatega. Aitame inimest sel määral, et ta saaks ennast ise edasi aidata.

• J.L.Vives (1493-1540) - Hispaania humanistlik filosoof . Nõudis rahvakoolituse laiendamist riigi toel. Rõhutas avaliku võimu vastutust sotsiaalsete probleemide likvideerimise eest. Arendas töökasvatuskeskse pedagoogilise programmi orbude ja vaeste laste aitamiseks. Lapsed õppisid ja tegid tööd, selleks, et saaksid õppida. Organiseeris rahakorjanduse vaeste inimeste tarbeks. Mõtteviis: aidata inimest sel määral, et ta saaks ennast ise edasi aidata.
  
• Martin Luther (1483-1546). Lõi 1517.a Saksamaal Wittenbergi kiriku uksele 95 teesi. Reformatsiooni põhiseisukoht: selleks, et Jumalast aru saada, tuleb olla kursis pühakirjaga, oluline oli lugemisoskus . Haridus pidi olema kättesaadav kõigile. Eelkõige algharidus kättesaadavaks kõigile, olenemata seisusest ja soost. Õppemetoodika muudeti kohati lapsepärasemaks. Pööras tähelepanu ka õpetajatele. Protestantlik liikumine: inimesed on oma patus võrdsed Jumala ees. Protestandid usuvad pigem end kui saatust. Nende eetika väärtustab tööd ja kohustusi.
  
• J.A.Comenius ( 1592 -1670). Tšehhi kasvatusteadlane. Ütles, et kõiki muid valdkondi tuleb uurida nii nagu uuritakse loodusnähtusi. Loodus on andnud inimestele eeldused teadmiste saamiseks – inimene tuleb inimeseks kasvatada. Usupuhastusliikumise ja humanismi põhimõtted. Sotsiaalprobleemide leevendamine töö kaudu. Nägi inimese kasvamist elukestva protsessina ning visandas sellele vastava koolisüsteemi. Koolitusprogrammid, mis katsid terve eluringi (lapsest täiskasvanuni). Comeniuse „kuus käsku“.
  

16.09 loeng
Sotsiaalpedagoogika arengulugu ja lähim minevik : sotsiaalpedagoogika arengut mõjutanud sündmused ja isikud lähiminevikust ning kaasajast.

• J. Locke – Inglise filosoof, inimese meel on tabula rasa ehk puhas leht. Kõik, mida inimene õpib tuleb välisest, inimese omadused ei ole kaasa sündinud. Ideed jõuavad meieni läbi kogemuse või vaatluse. Õpetada tuleb eluks vajalikku, kõik ei pea teadlaseks saama. Tähtis on käitumise allutamine mõistuse kontrollile – käitumist saab allutada mõistuse kontrollile.