Sotsiaalpedagoogika II osa loeng (0)

Sotsiaalpedagoogika
II OSA
Sotsiaalpedagoogika praktika
SP: on teooria ja praktika ühendus. Orientatsioon SP kui akadeemilisele distsipliinile versus orienteeritud kleindile.
Teoreetiliselt orienteeritud SP mõisted: marginaliseerimine, eksklusioon, elutingimused , grupid, ühiskond, uurimused.
Praktika: suhted, individuaalsus , isiksuse areng, kaasatus, tegevus, toetus, kasvatus.
Alguseks on teooria ja see pole piisav et defineerida SP praktiliselt aluselt .
SP praktika: pedagoogiliselt orienteeritud praktika on professionaalse hindamise ja tegevuse aluseks, mis on suunatud lastele ja noortele, kes vajavad abi või situatsioonidele, kus abi vajadus on preventatiivne või peredele , võrgustikele ja vahetule keskkonnale. Töö eesmärgiks on kaasamine, integratsioon ühiskonnas. Sekkmisel lähtuvad väärtustest ja teooriast. Kas ennetamine või sekkumine.
Praktilise tegevuse aluseks on pedagoogika: kasvatus, sotsiaalne õpetamine, sotsialiseerumine. SP praktiline tegevus on treening , osalus ja sotsiaalse elu mõistmine, mitte terapeutilistes teminites, vaid oskuste terminites osaleda erinevates sotsiaalsetes kontekstides ja tulla toime erinevates sotsiaalsetes situatsioonides .
Võtmeprintsiibid praktikas:

• Fookus lapsele kui tervikule
  
• Praktiseerija näeb ennast suhetes lapse/noorega.
  
• Lapsed ja noored näevad ennast koos, mitte hierarhilistes suhetes
  
• Spetsialist pidevalt reflekteerib oma tööd vaagides
  
• ....
  

Sotsiaalpedagoog töötab igas vanuses oleva inimesega.
Sotsiaalpedagoogilised probleemid
Milline Sp-line probleem on tänapäeval kõige akuutsem koolis?
Tänapäeva SP küsimused on seotud järgmiste sotsprobleemidega:

• Sagenenud pereprobleemid ja vanemlus
  
• Lastekodude hoolekanne
  
• Immigrantide laste probleemid
  
• Hooletusjätmisega seotud probleemid
  
• Psühosotsiaalse hälbivuse suurenemine koolis
  
• Käitumisprobleemide sagenemine
  
• Agressiooni ja kuritegevuse sagenemine
  
• Noorte subkultuuride mõju
  
• Laste prostitutsioon ja pornograafia ning laste õiguste austamine.
  

4 valdkonda seoses sotsiaalsete probleemidega:

Akadeemiline ebaedu

Seotusega seotud probleemid: väärkäitumine, puudumine, karjääriprobleemid

Puudujäägid psühho-sotsiaalses arengus: antisotsiaalne käitumine, hirmud , õnnetu olek..

Ebatervislik eluviis: söömisprobleemid, alkohol , tubakatooted..
SP koolis:

Hoolitsus ja heaolu (tervis, sotsiaalne hoolitsus, ohutus, turvalisus)

Kaasamine (seotud kooliga , isoleeritus, tõrjutus)

Sotsialiseerumine (väärtused, hoiakud, reeglid, normid, ootused)

Akadeemiline toetus

Sotsiaalne haridus
Sotsiaalpedagoogika teooria ja praktika
Sotsiaalpedagoogika teooriast praktikasse? VÕI Sotsiaalpedagoogika praktikast teooriasse?
Kuidas teooria ja praktika seostub?
Teooria: seadused, administreerimine , juhtumitöö, hariduspoliitika ...
Praktika on muutustele orienteeritud: ennetus ja sekkumine. Selged meetodid, normid?? – palju on laenatud teistest teadustest, seega meetodid pole nii selged kui nt psühholoogias. Ka arusaam erinevata professionaalide vahel on erinev.
Sp orientatsioon teadusele ja kliendile.
Spetsialist peab olema pedagoogiliselt orienteeritud igapäevastes situatsioonides.
Teooria: midagi, mis juhtub inimeste vahel.
Praktika: tegemist õpetamise, kasvatamisega , pedagoogika.
Teooria summerib hea praktika ja annab juhtides praktikale. Praktika on ise teooria vahend või tegevuse osa, kus ideed realiseeruvad. Praktika on taust teooriale nii et teooria saab tulevikus areneda.
Praktika ilma eelnevate teadmisteta on ohtlik, sest on võimalik mittemõistmine.
Tõhusat sotsiaalpedagoogilist praktikat iseloomustab: multidistsiplinaarsed teadmised sotsiaalpedagoogikast; meetodid (ei ole niivõrd piiritletud ) – kasutab vastavalt sellele, millised on kliendi vajadused; toetub väärtustele ja eetikale (ei ole ainult formaalne , ka mitteformaalsed eetilised printsiibid ).
Sotsiaalpedagoog tegeleb nende inimestega, kes on ühiskonna seest väljas (indiviidide ja gruppidega konfliktses situatsioonis), kellel on probleeme ühiskonda integreerumisega ja ühiskonda kaasamisega.
Kuidas ühendada teooriat ja praktikat? Teooria kasutamise abstraktsiooni aste kõrgem. Teooria kasutamine selleks, et saada põhjendatud alus sekkumiseks.
Sotsiaalpedagoogika praktikat juhivad väärtused ja need on juurtega teoorias .
Kes on sotsiaalpedagoogilise praktika sihtgrupp? Klient (definitsioon on vastuolus ) – persoon , kes võtab vastu sotsiaalpedagoogilsit abi versus et sotsiaalpedagoogikas vaadeldakse klienti kui aktiivset osalejat. Kliendi eetiline kohtlemine, võimalused kliendis endas.
Muutus – praktiline SP-line töö, et tuua muutused kliendi ellu. Muutusi iseendast on nimetatud ka kohtlemiseks, hoolitsustööks jne. Muutus on suudatud igapäevale indiviidile ja grupile. Muutus on hinnanguvaba sotsiaalpedagoogikas. Muutus kätkeb endas nii ennetust kui ka sekkumist.
Sekkumine on täiskasvanu eesmärgipärane tegevus, et vähendada kliendi probleemide intensiivsust ja sagedust või probleemide kõrvaldamisega. Kõike seda juhivad väärtused.
Praktikale orienteerutud sp ei kasuta teooriat vähem kui ... teooriale orienteeritud sp. Küsimus on teooria abstraktsiooni astmes . Teooria – põhjendatud alus sekkumiseks.
Praktika – kaassmine, integratsioon. Puudutab kahesugust tegevust: tavalist (igapäevaelu pedagoogiline töö: vähe süsteemne tegevus); erialane (tuleneb teooriast, eetika ja väärtused = süsteemne sekkumine ja ennetus). Ennetus ja sekkumine on planeeritud, eesmärgipärane ja kavandatud.
Sotsiaalpedagoogi ülesanne on asutda vahele, kui midagi on valesti tingimustes, kus l/n kasvavad – kompenseerida puudujääke kasvava generatsiooni kasvatamisel . Kaasa aidata teadmiste, oskuste, hoiakute omandamisele ja üleandmisele, mis aitaksid kaasa laste/noorte kaasamise võimalustele ühiskonnas. Igapäevaelutegevuses antakse eelkõige edasi teadmisi, oskusi ja hoiakuid – kujundab ja arendab erialasi tegevusi. Sisuliselt nii erialane kui ka igapäevane tegevus ongi seotud kasvatamise ja ümberkasvatamisega (korrigeerime küsimusi, probleeme kasvatuses).
Teoreetiline pool on seotud protsessidega ühiskonnas, mis on seotud kaasamise, integratsiooni, eksklusiooni ja marginaliseerumisega: indiviidid grupis , ühiskonnas. Aga need protsessid muutuvad ühiskonnas.
Tänapäev vs industriaalühiskond. Industriaalühisk polnud inimesl tööd ja inimene ei realiseerinud oma potensiaali, selline inimene marginaliseerus. Tänapäeval inimene ei realiseeri oma potentsiaali, ei leia sobivat identiteeti ühiskonnas. Industriaalühiskonnas oli häbiväärne kui seos ühiskonnaga oli kadunud. Tänapäeval on häbiväärne see, mis on seotud individuaalse elulooga. Kaasamine ja integratsioon tagab inimesele tarbimise – raha aitab inimesel oma identiteeti looma. Tänapäeval peab pidevalt oma identiteeti ümber konstrueerima – selleks peavad olema materiaalsed võimalused. Marginaliseerituksegi kuna pole raha. Tänapäeval on haridus kaasamisvahendiks. Tänapäeval defineeritakse normi ja hälbivust subjektiivselt , seoses individuaalsete valikutega, mis on konstrueeritud sotsiaalses kontekstis. Ühiskonna sees ja väljas olemine tänapäeval on defineeritud moraalsuse terminites antud momendil. Marginaalsuse defineerimine : stigma või mitte (isiksuse jooned versus seos ühiskonnaga: ennast nii defineerinud) – kuidas indiviidid ennast defineerivad on nende oma vaba tahe , mitte märk või silt ühiskonna poolt.
Sotsiaalkonstruktsionistlik lähenemine. Rõhutab viise, milles meie sotsiaalsed tähendused, kategooriad ja väärtused ning käitumine on pigem sotsiaalselt loodud, mitte loomult antud. See on kriitiline hoiak endastmõistetava teadmise suhtes – sõltuvus kontekstist, ajast, ruumist, kohast, teadmisi luuakse sotsiaalse protsessi kaudu, teadmine ja tegutsemine kuuluvad kokku. Tähendused konstrueeritakse läbirääkimiste protsessis.

Reaalsust ei tajuta kui lõplikku ja objektiivset.

Arusaamine reaalsusest on seotus spetsiifilise ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga.

Teadmised on subjektiivsed, kontekstiga seotud. Teadmisi ei def mitte individuaalselt, vaid kollektiivses protsessis, läbiräägitud arusaamine.

Erinevad arusaamad kutsuvad esile erinevat tegevust. Ei ole lõplikku lähenemist.
Võimaldab aru saada SP keerukusest – dünaamilisus, avatus (teoorias).
Suhtlemine sotsiaalpedagoogilises kontekstis.
Suhtlemise liigitus:
I seoses sotsiaalsete suhete ulatusega (ülalt alla)

Intrapersonaalne suhtlemine (enda sees suhtelmine, sisekõne)

Interpersonaalne suhtlemine (isikutevaheline)

Avalik esinemine

Organisatsiooniline suhtlemine

Kultuuriline suhtlemine.
II seoses vahenditega ja nende puudumisega

Vahetu suhtlemine

Vahendatud suhtlemine
Interpersonaalne suhtlemine. Suhtlemine, kus isik on otseselt seotud teate edasiandmisega ja saamisega . See on düaadiline (2 inimese vahel) ja suhtlemine väiksetes gruppides. Võib olla nii formaalne kui mitteformaalne. Erinevus suhtlejate arvus. Väike grupp – intiimsus, osalus, rahuldus on madalam kui düaadi suhltuses.
Ka mitteverbaalne suhtlemine, paralingvistika, kuulamine , küsimsute küsimine, ümbersõnastamine, läbirääkimised, dialoog ...
Intervjuu on düaadiline suhlusprotsess, millel on eelnevalt ette kavandatud eesmärk ning mis puudutab küsimuste küsimist ja neile vastamist ehk dialoogi, kus üks inimene suunab vestlust esitades rea küsimusi. Spetsiifiline suhtlusvorm, mida kasutavad sotsiaalpedagoogid. Intervjuu kaudu saab infot, saab ka infot anda, veenmine , probleemi lahendamine, nõustamine...
Kriitikat esitatakse alternatiivina – paljud konfliktid jäävad tulemata. Otsest kriitikat ei tehta .
TEATE NELI TÄHENDUST.

Eneseavamine

Suhetega seotud

Palve

Fakt
SP on dialoogi praksis: demokraatlik dialoog.
Ka mitteverbaalne suhtlemine on tähtis.
Eelverbaalne suhtlemine, sellega, kes veel ei kõnele.
Oluline on tagasiside andmine!!
15.12.14
Sotsiaalpedagoogikas ei ole probleemil üht loogilist lahendust , mis oleks lõplik. On võrdsed erinevad lahendused. Loogika ei ole lahendamiseks piisav, kuid ka seda kasutatakse. Lahendused toetuvad sotsiaalsele kontekstile, on väärtustele, eetikale toetuv .
Sotsiaalpedagoogika on orienteeritud praktikale, kogemuste kogemine praktika käigus. Praktikas on oluline improviseerimine. Tehniline töö on vastandlik. Erineb tehnilisest tööst, et lahendused peavad kõige paremini sobima kliendile. Oluline on eetiliselt õige tegevus. Sotspedagoogika töö ei ole ka meditsiiniline , psühholoogiline (ei vaata indiviidi ühiskonnatasemelt), on kõige sarnasem sotsiaaltööga. Nii sotsiaaltöö kui sotsiaalpedagoogika: seosed praktika ja teooria vahel; seosed abi ja kontrolli vahel; seosed indiviidi ja ühiskonna vahel. Nende dimensioonid pole stabiilsed, dialektiline ja ka mitte vastandlik.
Praktika tähendus oleneb teooriast.
Milline on teooria seos praktikaga sotsiaalpedagoogilises töös?
Tee väärtustest tegevuseni on sotsiaalpedagoogilises tegevuses kõver.
SP positisoon seoses praktikaga:

Puristlik (üks suund, üks lähenemine on parim, ja teisi ma ei aktsepteeri )

Eklektikiline (erinevate meetodite ja protseduuride rakendamine)

Integraalne (erinevate teooriate ühendamine – raamistik praktikasse)

Pluralistlik (paljusus, ei eelista üht teisel, ei ühtsusele, koostöö kolleegidega)
Sotsiaalpedagoog on oma praktilises töös eelkõige eklektik.
Sotsiaalpedagoogi (Sp) intellektuaalne ja eetiline areng:

Dualistlik (kui alustatakse tööd – on kaks vaatenurka).

Mitmene: edasi saab teist eklektik või integraal .

Relativistlik .

Pühendunud (ollakse viimaks).
Kui praktikat tähtsustatakse üle, muutub see harjumuspärseks ja me ei õpi uusi lähenemise. Kui me reflekteerime praktikat saame küsida, mis teeb praktika heaks läbi teooria ja praktika.
Sotsiaalpedagoogi ees on selline probleem, millele on palju lahendusi ja lähtub kliendist . Erinevad perspektiivid. Sotsiaalpedagoog vaatab haridust läbi sotsiaalsete prillide – sotsiaalne reaalsus läbi hariduse.
Uurimisparadigma võib olla kvalitatiivne või kvantitatiivne .
Pole valmis lahendusi sotsiaalpedagoogilistele probleemidele . Perspektiivi võtmine-teooriad:

Teadvustatud perspektiivi arendamine

Perspektiivi säitilitamine

Võime muuta perspektiivi.
Perspektiivide korrastamine on pidev metategevus igapäevaelus SP.
Sotsiaalpedagoogiline sekkumine: on oma iseloomuliselt pedagoogilised. Sekkumine on millegi tegemine ja see millegi on eesmärgipärane, sellele eelneb probleemi hindamine ja analüüs. Siis me kõrvutame teooriat ja erinevate empiiriliste andmetega . Millegi tegemine lähtumine väärtustest. SP praktika toetub sekkumisele kleindi ellu; et õhutada arengut ja õppimist sotsiaalses vallas. Sekkumised sotsiaalpedagoogilises töös on kas otsene (suunatud kliendile) või kaudne (suunatud kliendi sotsiaalsele keskkonnale). Küsimus on selles, kuna sekkuda? Tõsiste proobleemidega seoses, mida varem seda parem, samas kunagi pole hilja . Sekkumise dikteerib sotsiaalpedagoogi professionaalne kompetents. Klient võib osutada ka vastupanu – motivatsioonipuuduse tõttu. Klienti tuleb motiveerida , et hakkaks sinuga koostööd tegema. Sekkumist algatab sotsiaalpedagoog, see on tema professionaalse kompetentsi sees.
4 probleemide ringi:

• Kui probleem on seotud kontrolliga tuleb sekkuda koheselt!
  
• Autoriteediga seotud probleem, ära vali õli tulle! Ära õhuta seda probleemi suuremaks .
  
• Isiklike vajadustega seotud probleemid. Avalik hukkamõist on halb!!!, privaatne sekkumine – ei mingit teiste ees häbi!
  
• Sissepoole pööratud probleem – anna aega maharahunemiseks.
  

Sekkumine algab kliendi vajaduste ja hinnangute sünteesist antud situatsioonis – ülevaade võimalustest ja piirangutest.
Persoon, kes abi vajab on abistamisprotsessis aktivne: probleemi formuleerimine, lahenduste leidmine, muutuste tegemine.
Isiklikud eelistused . Sa võtab oma personaalse mina sotsiaalpedagoogilisse praksisesse kaasa. Isiklikke eelistusi peab teadvustama. Võivad piirata professionaalset praktikat.
Konteksti hindamine: persoon, füüsiline kontekst, sotsiaal-majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline... Oluline on hindamisel diskreetsus. Sekkumisel tuleb leida ka õige aeg ja koht – oluline on ajastus, et kliendil oleks piisav aeg osaleda muutumisprotsessis.
Sotsiaalpedagoogikas on primaarsed ja sekundaarsed ülesanded: otsesed Sp tööülesanded (kliendiga, grupiga, võrgustikuga). Praktilised ja organisatoorsed. Palju paberitööd, kumb on prioriteet – kliendid?
Sotsiaalpedagoogilised meetodid: üldprintsiibid ja näited
Sekkumine on täiskasvanu eesmärgipärane tegevus lapse olukorra parandamisel või lapsel/noorukil ilmnevate probleemide sageduse ja/või intensiivsuse vähendamisel või probleeme kõrvaldamisel.
Sekkumine pedagoogilises kontekstis:

Põhjusekesine – mingil probleemil võib olla sama põhjus, aga see väljendub erineval viisil.

• Sama põhjus
  
• Erinev põhjus
  
• Palju põhjusi
  

Sekkumiskeskne. Preventsioon – vältimine, ärahoidmine. Sekkumise lai tähendus

• Korrigeeriv – abistav
  
• Kompenseerimine – kõrvaldada või vähendada tegusid , mis segavad inimesel osalemaks aktiivselt ja täielikult ühiskonna elus
  
• Tulevikku suunatud – tulevane , oodatav, loodetav.
  

Tulevikku suunatud metoodika. Luua tingimused elukestvaks õppeks modernses maailmas.
N: miljöö (kogukonna) teraapia – algab juba enne ust.
N: turvalisus – nt kasvatuse eritingimusi vajavate laste kool, need lapsed, kes on enda ja teiste jaoks füüsiliselt ohtlikud.
N: strukturaalne sotsiaalpedagoogika (tunnirahu klass – aja mahavõtmise metoodika, laps eemaldatatakse ajutiselt meeldivast situatsioonist, paigutatakse järelvalve alla, teisele alale , kus on tagantud füüsiline ja sots keskkond, et see oleks ülesandekeskne).
Laste ja noorte kompetentsid tänapäeva ühiskonnas:

• Integratsioon ja kaasamine
  
• Individulisatsioon
  
• Refleksiivsus
  

Väärtuste õpetamine ei toimu enam ühes kohas. Väärtuste ja normide õppimine on individuaalne. Iga indiviid konstrueeirb pidevalt oma identiteeti. Integratsioon annab juurdepääsu ressurssidele, annab võimaluse kujundada indentiteeti.
Tekivad sotsiaalsed probleemid (indiviidil on kalduvus teatud sotsiaalsete probleemidega kaasa minna), sotsiaalsed kriisid mõjutavad enda individuaalsed kriise . Sotsiaalsed kriisid.

• Vastutus oma õppimise eest elukestvalt
  
• Oma vastutus arendada mina tähendusrikkust ja enesehinnangut
  
• Indivduaalne õppimine kollektiivsetes kogukondades
  
• Oma vastutus arendada oma identiteeti, sotsiaalseid suhteid ja võrgustikku
  
• Pidev refleksioon oma situatsioonide ( minevik - olevik -tulevik) üle
  
• Sotsiaalne ja võimekas mobiilsus
  
• Pidev toimuv sotsiaalne, kultuuriline ja ühiskondlik integratsioon.
  

Üldine metodoloogiline kirjeldus

• Süstemaatiline tegevus. Planeerimine – rakendamine – hindamine. Teaduspõhine sekkumine. Sekkumine tõenduspõhiselt – need, mis on empiiriliselt tõestatud.
  
• Kõne. Professionaalne, alati on selles eetiline komponent . Peab kõnelema ühemõtteliselt ja hinnanguvabalt. Igapäevases kõnes klientidega kasutab mõisteid, mis sisaldavad väärtusi (on tavamõisted) + spetsialistid omavahel kasutab termineid. Kujundlikult on sotsiaalepedagoog bilingvist. Põhiline sotsiaalpedagoogiline metoodiline töö on vestlus - dialoog, millel on üks eesmärk ja teema. Pedagoogiline vestlus: vestlus õiglusest, võrdsusest, vastutusest... eetikat puudutavatel teemadel . Sotsiaalpedagoog kui vestluse mudel (sinu järgi õpitakse). Tõsiste probleemide puhul silmast-silma vestlus, väiksemate probleemide puhul võib ka telefonivestlust. Telefonivestluse puhul panna kirja punktid, millest on vaja rääkida.
  
• Küsimused. Liiga palju küsimusi ei ole head. Avatud – suletud küsimused. Vähemähvardav on kuidas küsimused, mitte miks küsimused.
  

Praktilised sekkumised

• Töö grupiga – saab toimuda erinevatel eesmärkidel (suunatud grupp – sina oled liider, treeningu läbiviija oled; toetusgrupp – tuleme kokku ja räägime oma kogemusest, võimalik toetada grupiliikmete arengut; kollaboratsiooniline grupp – eesmärk, mingi asi lahendada). Loov tegevus – kontakti loomine, pingete maandamine .
  
• ....
  

Kogemusele toetuvad sekkumised
7