SOTSIAALPEDAGOOGIKA TEOORIA JA PRAKTIKA (0)

SOTSIAALPEDAGOOGIKA  TEOORIA JA PRAKTIKA
1. Millised on erinevad võimalused mõiste sotsiaalpedagoogika tõlgendamiseks ja  miks on võimalik 
seda tõlgendada mitmeti?
Sotsiaalpedagoogika kohta ei ole üht, kõigile vastuvõetavat tõlgendust.  Sotsiaalpedagoogika ei seostu 
ühegi  objektiga  sedavõrd  selgesti  kui  muud  pedagoogikaga  terminid,  nagu  koolipedagoogika  jne. 
Sotsiaalpedagoogika  enesemääratlus  kujuneb  ja  areneb  diskusiooni  käigus.  Selle  erisugused 
tõlgendused  on  seotud  erinevate  inimese­  ja  ühiskonna  käsitlustega,  moraaliteooriate  ja 
teadusteoreetiliste  suundmuste  ja  mõttevooluga.  Sotsiaalpedagoogika  on  tihedas  seoses  ühiskonna 
eluga  ehk  areneb  vastavalt  ühiskonnas  toimuvaga  aga  teda  ei  tohiks  käsitleda  reaktiivse 
seisukohavõtuna  ühiskonnas  vaid  püüdena  toimuvat  muuta  ehk  parandada.    Kogu  pedagoogika  on 
seotud tuleviku kujundamisega, otsides vaatenurki ja vahendeid indiviidide, kollektiivide ja ühiskonna 
kujundamiseks  ja   arendamiseks .  Sotsiaalpedagoogika  tõlgenduste  taustaks  on  erisuguste  inimeste, 
ühiskonna,  teaduse  ja  moraalikäsitlused,  maailmavaatelised  seisukohad  ja  poliitilised  huvid. 
Sotsiaalpedagoogika  on  mõjutatav  igasugustest  maailmavaateliste  ambitsioonide  ja  ühiskonda 
mõjutavate  mõttesuundade  suhtes.  Ühiskonna  tegevussüsteemina  asetub  alati  ta  kindlasse  poliitilisse 
konteksti.  Oluline  on  et  arutelu  sotsiaalpedagoogikas  oleks  seotud  vastava  ajajärgu  ühiskondlike 
oludega,  ühiskonnaanalüüsiga  ja  arusaamaga,  ilma  selleta  taandub  ta  lihtsalt  muidu 
meetodiõpetuseks/kogumiks.  Teoreetiline  enesemääratlus  määrab  ära  töö  orientatsiooni  seega  on  ta 
oluline osa praktilise töö seisukohast.
sotsiaalpedagoogika põhiülesanne võib olla inimeste aitamine akuutsetes kriisisituatsioonides ", aga ka 
"  pikaajaline  programm  ja  strateegiate  süsteem  sotsiaalsete  probleemide  leevendamiseks  ja 
pidurdamiseks .
Sotsiaalpedagoogika ei tähenda vaid spetsiifilisi strateegiaid , meetodeid või uurimis­ ja 
arenguprogramme . See on eelkõige üldmõiste niisuguse tegevuse ja organisatsiooni kohta , mille 
ülesandeks on sotsiaalsete probleemide pidurdamine ja leevendamine pedagoogiliste vahenditega . 
Tegemist on seega nii konkreetse pedagoogilise tegevusega sotsiaalsete probleemide lahendamiseks 
kui ka selleks vajaliku sotsiaalpedagoogilise teoorialoomega "
Sotsiaalne: ­1. Ühiskondlik; 2. Kollektiivne ja inimsete integratsiooni puudutav; 3. Solidaarne, teistele 
tähelepanu pöörav ja hädasolijate aitamisele suunatud.
Sotsiaalpedagoogikas  on  rõhutatud  hädasolijate  aitamist,  tõrjutuse  pidurdamist  ja  leevendamist  ning 
ühiskonda integreerumisele kaasaaitamist
Ühiskonna  struktuuride   mõjutamine   kuulub  poliitika  alla,   pedagoogiline   mõjutamine  toimub 
kollektiivis  ja  selle  kaudu  pöörates  tähelepanu  interaktsioonisuhete  pedagoogilisele  iseloomule. 
Tõlgendused  on  tihedas  seoses  erinevate  käsitlustega  inimestest,  ühiskonnast  ja  sellest,  mis  on  elus 
tähtis ja soovitav.
Sotsiaalpedagoogikas  rõhutatakse  kasvatuse  ja  inimese  arengu  ühiskondlikke  ning  kollektiivseid 
aspekte. Rõhuasetus ei ole indiviidi arengu seadsupärasuste uurimisel vaid kuidas indiviid integreerub 
ühiskonda, selle tegevussüsteemidesse ja kollektiividesse. Kasvatuse põhiküsimus on indiviidi arengu 
mõjutamine
Sotsiaalpedagoogika  enesemääratluse  aluseks  on  idee  viletsuse  vähendamisest  ja  hädasolijate 
aitamisest pedagoogiliste vahenditega.
2) Millised olid sotsiaalajaloolised põhjused sotsiaalpedagoogika tekkeks iseseisva uurimisvaldkonna 
ja praktilise tegevusvaldkonnana?
Sotsiaalpedagoogiline tegevus on vanem kui mõiste ise, mis võeti mõistena esmakordselt kasutusele 
Saksamaal 1840 aastatel. Kuigi kasvatuse mõju ühiskonnale tõstsid esile juba ka Platon ja Aristoteles 
ei  leidu  nende  ideedest  hädasolijate  aitamist  ja  tõrjutuse  takistamist  ning  leevendamist,  mis 
sotsiaalpedagoogika mõistes on oluline. Nemad ei püüranud sellele tähelepanu.
Sotsiaalpedagoogiline mõtlemine sai algusekesk­ ja uusaja  piiril  tärganud püüdlustes leida lahendusi 
hädasolijate  probleemidele.    Tekkisid  poliitilised  ja  pedagoogilised  strateegiad  probleemide 
lahendamiseks.  Usupuhastuse  ja  renessansiga  algas  vaimne  murrang,  mis  muutis  senist  ühiskonna, 
inimese  ja  ajalookäsitlust.  Hakati  mõistma    ja  rõhutama  inimese  kui  indiviidi  võimalusi  võtta  oma 
saatus  enese  kätte.  Renessanss  pööras    algselt  rohkem  tähelepanu   kõrgsoo   esindajatele  aga   kaasaja  
suurpuhastus  oli  suunatud  rohkem  rahvakasvatusele.    Pöörati  aina  rohkem  tähelepanu  kasvatuse 
mõjust  indiviidile  ja  indiviidi  mõjust  ühiskonna  seisukohast.  Paljud  pidasid  verist  Prantsuse 
revolutsiooni hoiatavaks eeskujuks, mis võib juhtuda kui ei hoolitseta ühiskonna rahu säilitamise eest. 
See kõik lõi arusaamise ja aluse hädasolijate probleemide käsitlemisele pedagoogikas.
Sotsiaalajalooliselt  on  sotsiaalpedagoogiline  mõte  ja  tegevus  sündinud  pedagoogilise  vastusena 
indrustrialiseerumise  ja  urbaniseerumise  tagajärjel  kujunenud  ühiskondlikule  murrangule: 
kollektiivsuse  nõrgenemisele,  sotsiaalsele  killustumisele,  sotsiaalsele  kaitsetusele  ja  uut  tüüpi 
sotsiaalsetele  probleemidele.  Tekkis   töölisklass   kelle  tööpäevad  olid  pikad  ja  elukvaliteet  suhteliselt 
halb.  Tagamaks  inimeste  rahulolu  ja  ültse  ühiskonna  rahulolu  hakati  töölisklassi  probleemidele 
lahendust   otsima .  Sotsiaalpoliitiline  kui  ka  sotsiaalpedagoogiline  aktiivsus  tõusis.  Noorte  ja  laste 
kasvatusoludele  hakati  rohke  tähelepanu   pöörama .  Seoses  kodukasvatuse  nõrgenemisest  tingitud 
probleemide  pirurdamiseks  ja  leevendamiseks  tekkis  uut   laadi   pedagoogliline  aktiviteet,  mis  järk 
järgult  instutisionaliseerus  ja  proffesionaliseerus.  Vanemaid  hakati  nõustama,  tekkisid  lasteaiad, 
rahvakoolid , klubi ja ringitegevused ning lastekodud.
Sotsiaalpedagoogiline praktika hakkas Saksamaal jõudsalt kujunema 19. sajandi teisel poolel, ajal mil 
toimus  industrialiseerimine  ja   urbaniseerumine   (Lorenz,  2008:  628;   Hämäläinen ,  2001:  37; 
Hämäläinen,.  Ühiskondliku  murrangu  ajal  muutus  endine  traditsiooniline  perekondlik  kasvatus  ning 
nõrgenes  kogukondade   ühtekuuluvus   ja  kasvatusvõime.  Tekkisid  uut  tüüpi  sotsiaalsed  probleemid, 
mida  Saksamaal  hakati   käsitlema   hariduslikust  ja  kasvatuslikust  aspektist.  Ulatuslik  pedagoogiline 
liikumine ühendas sotsiaalseid ja pedagoogilisi vaateid. (Hämäläinen, 2001: 4
3) Millised on erinevad võimalused käsitleda sotsiaalpedagoogika ja  sotsiaaltöö  omavahelist suhet?
Kuidas nende omavahelist suhet käsitletakse oleneb suuresti käsitluse aspektist. H. Tuggeri järgi on;
­ Sotsiaaltöö ja sotsiaalpedagoogika IDENTSED­ oma eesmärkide ja mõistetena
­ sotsiaalpedagoogika ja sotsiaaltöö ei kuulu ühte, vaid tähendavad erinevaid asju ja määratlevad eri 
nevatel alustel
­ nad on tihedalt seotud kuid rõhutavad erinevaid aspekte.
­ koos moodustavad nad praktilise terviku, olles lähenevad teineteisele. Mõlemad teostuvad inimeste 
interaktsioonis.
Albert  Mühlum
­    Sotsiaaltöö  ja  sotsiaalpedagoogika   viitavad   kahele  erinevale  ja  teineteisest  sõltumatule  alale­ 
DIFERENTSITEOREEM
­mõlemad lähenevad teineteisele teadusalade arengu käigus­ KONVERGENSITEOREEM
­sotsiaalpedagoogika on sotsiaaltöö allmõiste või vastupidi­ SUBORDINATSIOONITEOREEM
­üks kahest mõistes on mõtetu ja asendatav teisega­ SUBSTITUTSIOONiTEOREEM
­neil on ühine üldmõiste, mille all need moodustavad ühtse terviku­ SUBSUMPSIOONITEOREEM
­ mõisted on sünonüümsed, tähendavad sama­ IDENTSUSTEOREEM
Sotsiaalpedagoogika  pakub  praktilise  vaatenurga  selle  kohta  kuidas  sotsiaaltöös  ja  mujalgi  töös 
inimestega  võiks  ja  peaks  kohtlema  sotsiaalsete  probleemide  alla  kannatavaid  inimesi.  Puudutades 
eelkõige  integratsiooniprobleemidega  seotud  aspekte,  kannatusi  saab  ja  tuleb  leevendada. 
Sotsiaalpedagoogika  tugevdab    töös  inimsetega  teaduslikku  baasi  ja  täiendab  teadmisi  ühiskonna  ja 
inimeste  suhete  küsimustest.  Kui  sotsiaaltöö  viitab  praktilisele  tööle,  instutsioonidele  siis 
sotsiaalpedagoogika  on  üheks  sotsiaaltöö  raamteaduseks.  See  iseloomustab  Soomet.  Saksamaal  ja 
mujal võib olla see mõiste veel mitmepalglisem.
Sotsiaaltöö­  pealmiselt  asutusekeskne,  tagab  sotsiaalse  turvalisuse,  admistratiivne,  seadusandluse  ja 
süsteemikeskne
Sotsiaalpedagoogika­ keskendub inimese argielule, tegeleb indivi di personaalseslt, tegeleb 
integratsiooniga, inimese ja interaktsioonikeskne.
4) Mida tähendab tõrjutuse ring ehk  deprivatsiooni  ring?
Deprivatsiooni ring seisneb eelkõige erinevate riskifaktorite seostamises. Deprivatsiooni ring koosneb 
kümnest astmest, kus esimene ja viimane kattuvad ja ring hakkab end taastootma. Kaks esimest astet 
kuuluvad  eelkooliikka:  1)  ebaõnnestunud  kodu.  Vaesus,  hoolitsuse  ja  armastuse  puudumine.;  2) 
emotsionaalne  arenematus.  Keeleline  arenematus.  Ebapiisav  kooliküpsus.  Kooliga  seonduvad  4 
järgmist astet: 3) õppimisraskused; 4) konflikt eakaaslaste ja kasvatajatega.; 5) vastumeelsus kooli ja 
õppimise suhtes.; 6) koolist väljalangemine. Ja viimased neli astet kuuluvad juba täiskasvanuikka 7) 
täiendõppe   võimaluste  vähesus.;  8)  kibestumine,   tööpuudus .;  9)  ennasthävitav  käitumine.;  10) 
ebaõnnestunud  kodu.  Vaesus,  hoolitsuse  ja  armastuse  puudumine  (joonis  1).  Deprivatsiooni  ringi 
kohaselt on tegu pikajaalise pideva probleemide süvenemisega.
Eelnevalt põlvelt ülekantud tõrjutust tekitavad probleemid.
5) Mis on sotsiaalpedagoogika iseseisva teadusliku dissipliinina seatud kahtluse alla?
Hämäläinen  möönab  oma  raamatus  sotsiaalpedagoogika  mõiste  ebamäärasust,  tõstatab  Krull  – 
küsimuse sotsiaalpedagoogika mõiste identiteedist tervikuna. Tohutu varieeruvus sotsiaalpedagoogika 
baasdistsipliinide,  lähtealuste  ja  uurimisobjektide  kirjeldamisel  ei  luba  rääkida  ühtsest  teooriast. 
Omaette   teooriaga  võib  tegemist  olla  siis,  kui  on  olemas  haridustegelikkust  sotsiaalpedagoogilistelt 
positsioonidelt  käsitlevad  monograafiad  ja  sellealase  tegevuse  terviklikkust  avavad  õpikud,  mis 
oleksid tõeliseks alternatiiviks üldpedagoogilistele käsitlustele (Krull 2001).
Et aga sotsiaalpedagoogika teadus­, õppening praktilise töö valdkonnana Eestis levib ja areneb, ei saa 
sedavõrd  tõsist  kriitikat  jätta  edasises  arendustöös  arvestamata.  Juhtivate  saksa  teoreetikute  hulgas 
valitsevad  vägagi  suured  erimeelsused  sotsiaalpedagoogika  kontseptsiooni  tõlgendamisel.  Need 
puudutavad  kontseptsiooni  kvaliteedi  hindamise  põhialuseid,  suhteid  teiste  kontseptsioonide  ja 
pedagoogiliste distsipliinidega ning hinnangut kogu sotsiaalpedagoogika arenguloole
Sotsiaalpedagoogika kui omaette distsipliin paikneb tihedalt kas sotsiaaltöö kõrval või on väiksem osa 
sellest või vastupidi – sotsiaaltöö on ise osa sotsiaalpedagoogikast.
6)  Mida  tähendab,  et  inimese  heaolu  võib  käsitleda  erinevatel  dimensioonidel,  ja  mida  tähendab 
tõrjutus võin ilmneda erinevatel heaolu dimensioonidel.?
Kolm dimensiooni: ­ omamine  (majanduslikud ressursid, majutusvõimalused, tööhõive, töötingimused, 
tervis ja haridus) ,
  ­sotsiaalsed  suhted  (seostatus  kohaliku  kogukonnaga,  suhted  pere  ja   sugulastega ,  sõpradega 
suhtlemise  kombed,   osavõtt   organisatsioonide  tegevustest  ja  suhted  inimestega  nendest 
organisatsioonidest  (nt  heategevuslik   organisatsioon ),  suhted  töökaaslastega.  Suhteid   perega ,  tuleb 
kindlasti  arvestada  paljude  erinevate  näitajatega,  nagu  abielude  arv,  perekonna  ülesehitus  ja 
perekonnasisesed suhted.)
­ ühiskond ; mil määral saab inimene osaleda tema elu mõjutavates otsustes ja tegevustes, poliitiline 
aktiivsus,  vaba  aja  tegevuste  võimalused,  võimalused  soovitud  töökoha  saamiseks  ning  võimalus 
nautida loodust. Võimalused enese arendamiseks ja enda koha mõtestamiseks ühiskonnas
Inimese  heaolu  saab  käsitleda  erinevatel  dimensioonidel  tähendab  seda,  et  tema  heaolu  mõjutavad 
paljud  erinevad  aspektid.  sotsiaalsed,  majanduslikud,   psühholoogilised ,  vaimsed,   tervislikud   ja 
ühiskondlikud aspektid. Kas ta käib tööl, milline on tema elukoht, majanduslikud ressursid, kus elab . 
õpib jne.
Et  tõrjutus  võib  ilmneda  erinevatel  heaolu  dimensioonidel  mõeldakse  seda,  et  inimene  võib  saada 
tõrjutud  teiste  poolt  majanduslikkel  põhjustel  (kus  ta  elab,  kas  käib  tööl,  mis  tal   seljas   on  jne.) 
Tervislikel probleemide puhul nt. Kantakse surmavat viiiirust nagu HIV vms. Milline on tema haridus, 
kodune olukord. Kas ta saab osa võtta ühiskondlikest tegevustest, suhelda sõprade kaaslastega jne.
7)  Sotsiaalpedagoogikat  võib  mõista   ühelt   poolt  üldise  pedagoogilise  printsiibina,  teiselt  poolt  aga 
eripärase töövaldkonnana, millel on oma meetodid ja töövormid?
Sotsiaalpedagoogika koosneb teooriast ja praktikast. See rõhutab mõtte ja tegevuse, teooria ja praktika 
ühtekuuluvust  ning  vastastikust  mõju.  Sotsiaalsete  probleemide  ja  tõrjutuse  pidurdamisele  ning 
leevendamisele  suunatud  rakendusteadusena  ei  piirdu  sotsiaalpedagoogika  vaid  probleemide 
tekkemehhanismide,  ilmnemisviiside  ja  mõjude  kujutamise  ning  selgitamisega.  Vaid  oluline  on 
küsimus, mida probleemide lahendamiseks võib teha ja peab tegema. Seega on sotsiaalpedagoogilisel 
teoorial  praktiline,  funktsionaalne  lähtealus.  Sotsiaalpedagoogika    paikneb  tihedalt  kas  sotsiaaltöö 
kõrval või on väiksem osa sellest või vastupidi – sotsiaaltöö on ise osa sotsiaalpedagoogikast.
Enesemääratlusteooriana, mis püüab vastata küsimusele, mis on sotsiaalpedagoogika.
2.  Raamteooriana,  mis  koosneb  sotsiaalpedagoogilise  tegevuse  teaduslikku  alust  moodustavate 
teadusalade teooriatest.
3. Meetoditeooriana, mis käsitleb sotsiaalpedagoogilisi töömeetodeid
8)  Miks  ei  tegeldud  kasutatud  sotsiaalpedagoogika  mõistet  ega  tegeldud  selle  teooria  arendamisega 
fašistlikul Saksamaal ning Nõukogude Liidus?
Saksamaal  ­Sotsiaalpedagoogika  arengul  toimus  allakäigutee  .  Algas  vaimuteadusliku  pedagoogika 
esilekerkimine,  mille  käigus  lõhestati  sotsiaalpedagoogika  mitmekesisteks  laste­  ja   noorsoo  
tegevusteks,  millel  puudus  igasugune  sisuline  ühtsus.  Sotsiaalpedagoogika  kandus  sotsioloogia, 
psühholoogia , üldpedagoogika ning teiste raamkonseptsioonide alla. Sotsiaalpedagoogika seoti hoopis 
sotsiaaltöö konsepstiooniga, jättes sotsiaalpedagoogika ilma selle teoreetilisest eripärast.
Nõukogeude  liidus  II  Maailmasõja  eelsest  ajast  võib  välja  tuua  töökooli  idee,  milles  leidus 
sotsiaalpedagoogiline  idee  püüda  lahendada  sotsiaalseid  probleeme  pedagoogiliste  vahenditega  ning 
vajadust omandada kasvatuse abil oskused ühiskonnas toimetulekuks. (Mikser, 2001: 53). Nõukogude 
Liiduga  ühendatud  Eestis  seati  hariduse  ja  kasvatuse  aluseks   kommunistlikud   ja  kollektivistlikud 
ideed,  kus  esines  ka  sotsiaalpedagoogilisi  ideid  –  peeti  oluliseks  kasvatustööd,  kaasamist,  laste 
harimist, vaba aja sisukat täitmist – sotsiaalpedagoogika distsipliin kui niisugune aga puudus. (Selg, 
2012: 101) Lisaks võis nõukogudeaegses Eestis leida Vene kasvatusteadlase Anton  Makarenko  poolt 
kirjutatud  sotsiaalse  kasvatuse  ja  sotsiaalse  pedagoogika  temaatilist  kirjandust,  kus  kasvatustöös 
rõhutati  nii  kollektiivsuse  tähtsust  kui  individuaalset  arengut.  Makarenko  leidis,  et  just  kollektiivis 
töötamine  annab  kasvatustöös  positiivse  tulemuse,  arendab  noorte  igapäevaeluks  vajalikke  oskusi. 
(Makarenko, 1957)