Söötmisõpetus (4)

Vitamiin A ehk retinool

Vitamiin D

Vitamiin E

Vitamiin K

Mineraalelemendid(vt. raamatut „Mineraalelemendid“—Iivi Sikk )

Kaltsium

Fosfor

Seleen

• Vats on anaeroobselt töötav fermentaator ( mikroornismide poolt toodetavad fermendid hakkavad lagundama sööta)
  
• Vatsa-võrkmiku kontraktsioonid 1,6…1,7 X min
  
• Vatsavedeliku pH kõigub piirides : 5.0…7,5
  
• Vatsa temperatuur on vahemikus 38…42°C
  
• Vatsa satub ca 100 ml hapnikku ööpäevas
  
• Fakultatiivsed aeroobid ( aderentsed bakterid, kes toituvad surnud epiteelirakkudest)
  
• Vatsas on isoleeritud üle 200 erineva bakteriliigi, üle 20 liigi algloomakesi ( protozoa ), 6 anaeroobset seeneliiki.
  
• Vatsas on mitmeid seeneliike, nende seas ka anaeroobseid pärmseen.
  
• Sageli liigitatakse vatsabaktereid fermenteeritava substraadi järgi:
  
• Tsellulolüütilised bakterid, kes lagundavad tselluloosi tsellubioosiks.
  
• Hemitselulloosi ja pektiini oligosahhariidiks lagundavad bakterid.
  
• Amololüütilised bakterid lagundavad tärklise maltoosiks ja dekstriiniks, lagundavad alfa 1.4 sidemeid, kuid ei lagunda alfa 1.6 sidemeid.
  
• Sahharolüütilised bakterid muudavad oligi-, di-, ja monosahhariidid lendavateks rasvhapeteks (LRH). Ei lagunda dekstriine.
  
• Laktolüütilised bakterid, muudavad piimhappe propioonhappeks.
  
• Lipolüütilised bakterid, lagundavad triglütseriidid glütserooliks ja rasvhapeteks.
  
• Metanogeensed bakterid, toodavad süsihapegaasist ja vesinikust metaani (CH4).
  
• Proteolüütilised ja desamiinivad bakterid, hüdrolüüsivad proteiini aminohapeteks ning desaminivad need ammoniaagiks ja süsinikskeletiks.
  
• Karbamiidi ja biureeti ammoniaagiks ja süsihappegaasiks lagundaad bakterid.
  

Vatsa mikroorganismid ja ökosüsteem

• Seened ja tsellololüütilised bakterid kinnituvad struktuursete rakukestaainete külge ja hüdrolüüsivad neid.
  
• Amololüütilised ja sahharolüütilised bakterid kinnituvad lahustuvate söödaosakeste külge ja hüdrolüüsivad neid.
  
• Protozoad seedivad baktereid ja väikesi söödaosakesi.
  
• Bakterid hüdrolüüsivad omakorda surnud protozoasid.
  
• Protozoad ei ela vatsavedelikus ilma bakteriteta, küll aga bakterid elavad vatsavedelikus ilma protozoadeta.
  
• Anaeroobsed seened toituvad põhiliselt tselluloosest materjalist.
  

• Proteiini hulgast söödaratsioonist
  
• Proteiini lõhustuvusest eesmagudes
  
• Mikroorganismidele kättesaadava energia hulgast
  

• Ratsiooni toorproteiini sisaldusest
  
• Proteiini lõhustuvusest vatsas
  
• Ratsiooni energiasisaldusest
  

Proteiinsöötade kaitsetöötlemise meetodid

Rasvade hüdrolüüs

Lipoproteiinide saatus organismis

Küllastamatute rasvhapete biohüdrogenisatsioon mäletsejalistel

Seeduvuse määramise meetodid

Seeduvust mõjutavad tegurid

Söötade energeetilise hindamise süsteemid

Proteiini hindamissüsteemid

Söötmise normeerimine, normeeritud söötmine

Loeng 18.11.2008 TRSS

TRSS – söötmise printsiibid

• Ratsioon paberil
  
• Ratsioon söödalaval
  
• Ratsiooni tegelik söömus
  

• Saad maskeerida/ peita vähemmaitsvaid söötasid või söödalisandeid ( rasvad, anioonsed soolad jne).
  
• Väldid/vähendad söötade sorteerimist ( ajakulu on väiksem).
  
• Võimaldab sööta mitut koresööta soovitud vahekorras.
  

TRSS söötmise eelised

• Kiu seedeks on ok-pH umbes 6,8
  
• Tuleb hoida taset vatsas üle 6,0.
  
• Jõusööda sagedane söötmine on hädavajalik.
  

• Täiendavad kulutused segisti muretsemiseks
  
• Vajadus loomi grupeerida, sarnase jõudlusega loomad kokku jne.
  
• Sageli vaja hooneid modifitseerida, vaja sissepääs tagada masinale.
  
• Söödaratsiooni koostamine vajab enam teadmisi, põhimõtteliselt vaja väga kogenud söödaratsiooni koostajat.
  
• Loomade paigutamine ühest grupist teise põhjustab üldjuhul piimatoodangu langust. Põhjusteks on siis:
  
• Ratsiooni muutus ja
  
• Stress
  
• Soovitakse korraga vahetada enam lehmi.
  

• Mida rohkem gruppe on, seda täpsemini saame loomade vajadusi arvestada, piiranguks on farmi ehituslik struktuur, selle suurus, kuid samas on nii odavam sööta.
  

• Koresööt peab olema hea kvaliteediga
  
• Koresööt peab olema analüüsitud
  
• Söödad tuleb kaaluda korrektselt
  
• Söötade niiskusesisaldus tuleb määrata täpipealt
  
• Ratsioon peab olema hästi tasakaalukas
  
• Hoolikalt tuleb jälgida söömust
  

Loeng 24.11.2008

• Rohusööt on „funktsionaalne sööt“.
  
• Mäletsemise aktiivsus ja sülje produktsioon
  
• Vatsa täituvus ja söönus
  
• Piima rasvasisaldus
  
• Vatsa atsidoos ja laminiit.
  

• Need ei pane looma mäletsema
  
• Määratakse järgmiste fraktsioonidega:
  
• Toorkiud – mitte vähem kui 15% ratsioonis
  
• NDF – mitte vähem kui 27% ratsioonis
  
• ADF – mitte vähem kui 18% ratsioonis
  
• Näitajad pole piisavad kiu funktsionaalsuse hindamiseks
  
• Kui minnakse lauta, siis vaadatakse, mida lehmad teevad samal ajal, siis vähemalt 40-50% peab mäletsema.
  

• Suhkruid on meie söödaratsioonides vähe
  
• Enam tuleb arvestada tärklisega ja tärklise fermentatsiooni kohaga seedekanalis.
  
• Vatsas fermenteeruv tärklis on hea energiaallikas vatsa mikroorganismidele – suurendab mikroobse proteiini sünteesi .
  
• Fermentatsioonil tekkiv propioonhape on glükoneogeneesi prekursor ( see, millest toodetakse, äädikhape on rasvhappe prekursor).
  
• Vatsast mööduv tärklis on hea vere glükoosiallikas.
  
• Säästab ainevahetusenergiat
  
• On energeetiliselt 42% efektiivsem kui üle glükoneogeneesi propioonhappes saadud glükoos.
  
• Suhkrut antakse loomale seetõttu, et loom ei pruugi piisava koguse glükoosi, maks toodab umbes 4 kg glükoosi päevas.
  

• Lüpsilehmade baasratsioon sisaldab ca 3% rasva KA-st.
  
• Suuretoodanguliste lehmade ratsioon sisaldab tavaliselt 5…7%.
  
• Lisatav rasv on kõige sagedamini meil rapsikoogis ( 5kg rapsikooki= 0,5 kg ehk 10%.)
  

• Pärmi eluskultuur aitab seedida kiudu, aitab vältida atsidoosi.
  
• Propioonhape, muudab segasööda stabiilseks, vähendab hallituste ja pärmide hulka ( 1…3 kg/t)
  
• Söögisooda vähendab vatsa happesust ja atsidoosi riski (0,2 kg lehma kohta)
  
• Mükotoksiinide sidujad (alumiiniumsilikaat, bentoniit, või savil põhinevad tooted)
  
• Mükotoksiinid on siis hallitusseente poolt toodetav mürk. Afrotoksiinid on kalakasvatajate mure, peaaegu kõik välismaal toodetavad söödad, tuleb lisada mükotoksiinide sidujaid.
  

• Valmistada lehm ette poegimiseks ja järgmiseks laktatsiooniks.
  
• Siis veel proteiini ainevahetuse muutuseks.
  
• Siis veel energia ainevahetuse muutusteks.
  
• Rasvhapete süntees muutub 8kordseks.
  
• Glükoosi süntees 8kordseks.
  
• Proteiini süntees 2kordseks.
  
• Suureneb toitainete vajadus – udara näärmekoe arenguks, ternespiima sekretsiooniks, loote arenguks.
  
• 1…2 nädalat enne poegimist väheneb kuivaine söönus.
  
• Tuleb jälgida katiooni -aniooni bilansi(KAB), muidu võib loom jääda poegimishalvatusse.
  
• Kuivaine söömus 10…12 kg päevas
  
• Proteiini kuivaines 16…17 %
  
• Kuni 35% kuivainest võiks olla jõusööt.
  
• Eelistada tuleb vatsas fermenteeruvat tärklist.
  
• Soola pole mõtet eriti anda – võivad udara veresooned puruks ajada =>verine piim
  
• 
  

• Põhiline eesmärk on lehm kiiresti sööma saada
  
• Kasutada väga head silo ja heina, see on parim võimalus.
  
• Koresööda osatähtsus peaks olema 50% kuivainest.
  
• Kõrge väärtusega koresööt (ad lib.)
  
• Palju kontsentraate ( 50% kuivaines)
  
• Vatsas lõhustamatu proteiin
  
• Tärklis+suhkur
  
• Vatsas lõhustamatu tärklis
  

• Keskmine kuni madal toodang
  
• Söömus pole liiga suur
  
• Positiivne energiabilanss
  
• Piisavalt aminogeenseid toitaineid
  
• Piisavalt glükogeenseid toitaineid
  
• Kvaliteetne koresööt
  
• Vähe kontsentraate
  
• Kaitstud proteiini pole vaja
  
• Vähe tärklist+suhkruid
  
• Pole vaja vatsas lõhustamatut tärklist.
  
• 
  

Piim-imetajate piimanäärme sekreet

Piim inimtoiduna

Piima koostist mõjutavad tegurid

Geneetilised tegurid 1

Geneetilised tegurid 2

Füsioloogilised tegurid

Söötmisest tingitud tegurid

Söötmise mõju rasvasisaldusele

Piimarasva süntees

Piimarasv 1

Piimarasv 2

Piimavalk

Piimavalgu süntees

Söötmise mõju piima valgusisaldusele

Laktoosi süntees

Loeng 02.12.2008

• Lehm peaks sööma söödaratsiooni kuivainet vähemalt 4% oma kehamassist päevas.
  
• Lehm, keda lüpstakse 3 korda päevas, sööb 5 kuni 6% enam kuivainet kui lehm, keda lüpstakse 1 kg sööda kuivainet.
  
• Lehm tavaliselt tahab süüa kohe peale lüpsi. Et suurendada lehmade söödavõttu (söömust)., hoolitse, et pärast lüpsi oleks värske sööt loomadele vabalt kättesaadav. Hea toodanguga lehm sööb päevas kuni 12 korda, iga söögiaja kestus on keskmiselt 23 minutit.
  
• Esimese poegimise mullikad kulutavad söömisele 10…15% enam aega kui täiskasvanud mullikad. Arvesta seda lehmade vabapidamise juures ja kui võimalik sööda neid eraldi.
  
• Kõige suurem söödavõtt (söömus) on siis kui ratsiooni keskmine kuivainesisaldus on 50…75% vahel. Sellest märjem või kuivem söödaratsioon vähendab söödakasutust. Märgsilotüübilise söödaratsiooni kasutamisel arvesta , et kuivaine söömus väheneb iga protsendi niiskuse kohta mis on alla 50 – 0,02% keha massist.
  
• Kui söödavõtt on alla normaalse , kontrolli esmalt mittestruktuursete süsivesikute ja kiu sisaldust ratsioonis. Kontrolli kas vesi on kättesaadav ja kas sööt pole riknenud.
  
• Arvesta, et kuumal päeval langeb söömus samuti. Sellisel juhul anna 60% söödast ette ööseks.
  
• Arvesta, et lehm joob keskmiselt iga kilogrammi piima kohta 4…5 kg vett.
  
• Hoolitsev peremies meelitab lehmi enam sööma. Kohendab aeg-ajalt sööta sõimes, ajab magavaid loomi üles sööma, pikkadel õhtutundidel lülitab laudas sisse valguse. ( vanarahva ütluse kohaselt „ peremees/ perenaine kobistab laudas“)
  
• Piima tootmisel on kõige suurem kuluartikkel sööt, samuti sõltub söödast kõige enam ka piimatoodangu suurus. Seega õige söötmise ja söötade tootmise korraldamine on ökonoomse piima tootmise alus.
  

• Lehm peaks saavutama maksimaalse toodangu 8…10 nädalat pärast poegimist.
  
• Esmaspoeginud mullika tipptoodang peaks olema mitte vähem kui 25% madalam täiskasvanud lehma omast.
  
• Sisuliselt tähendab, et me saame poeginud mullika kohta teha otsuse paari kuu jooksul. Põhimõtteliselt kui on rohkem kui 25% madalam kui täiskasvanul, siis läheb mullikas tapamajja.
  
• Iga täiendav kilo piima laktatsiooni tipp-perioodil annab kogu laktatsiooni jooksul 400…500 kg enamtoodangut.
  
• Kui lehm ei saavuta nii kõrget toodangut kui eeldad – lisa proteiini. Kui lehm küll saavutab loodetava toodangu , kuid toodang hakkab kiiresti langema – lisa energiat.
  
• Peale tipptoodangu saavutamist võib piimatoodang langeda mullikal mitte enam kui 0,2% päevas.
  

• Eesmärk on kasvatada noorkari , kes annab võimalikult suure elueatoodangu.
  
• Ainukene võimalus noorkarja üleskasvatamise kulutuste vähendamiseks on vähendada esmaspoegimise vanust .
  
• Noorkarja üleskasvatamisel on tarvis järgida/ kontrollida kaht olulist asja: söötmisskeem üleskasvatamisel ja seemendusiga.
  
• Ternespiim sisaldab suhteliselt palju albumiine ja globuliine.
  
• Emaslooma vereseerumis esineva gammaglobuliini fraktsiooniga seotus antikehad lähevad enne poegimist üle ternespiima.
  
• NB – antikehad ei läbi platsentat .
  
• Immunoglobuliinid on laudaspetsiifilised
  
• Immunoglobuliinid imenduvad verre 1…3 tunni jooksul peale poegimist.
  
• Immunoglobuliinide imendumise võime väheneb peale vasika sündi kiiresti.
  
• Juba 6 tunni jooksul väheneb see 50%
  
• Teisel päeval peale poegimist need immunoglobuliinid ei imendu enam.
  
• Ternespiim on kõrge happesusega, see soodustab kaseiini kalgendumist.
  
• Ternespiimas on trüpsiini ja kümotropsiini inhibiitoreid takistab immunoglobuliinide hüdrolüüsi.
  
• Ternespiimas on enam Mg, P, Ca.
  
• Mg soodustab kõhulahtisust ja soolepigi ( surnud epiteelirakud ) eemaldamist.
  
• Ternespiima võib vajadusel külmutada ja joota hiljem aeglaselt üles sulatatult.
  
• A-vitamiin ja E-vitamiin on vasikale vajalikud esimestel elutundidel, aga nende liikumine läbi platsentaarbarjääri on blokeeritud – vasikal praktiliselt puuduvad sünni ajal A-vitamiini ja E-vitamiini varud.
  

• Vatsa väljaarenemine toimub tänu tahkete söötade söötmisele, kusjuures kõik söödad ei soodusta vatsa arengut ühtviisi.
  
• Vatsa hatud arenevad enam tärkliserikka jõusööda söötmisel ja vähem heina söötmisel.
  
• Propioonhape soodustab hattude arengut enam kui äädikhape.
  
• Võihape ja piimhape veelgi enam, kuid soodustavad atsidoosi ( ka metaboolset ).
  
• Hein ja teised kiurikkad söödad aitavad arendada vatsa motoorikat, stimuleerivad sülje produktsiooni ja soodustavad vatsa mikrofloora moodustamist.
  
• Jõusööt hädavajalik, hein soovitav.
  
• NB! – traditsiooniline täispiimaasendaja ei sisalda piisavalt proteiini, et toetada kudede kasvu. Startersööt on hädavajalik. Suur piimasööda kogus vähendab startersööda söömust.
  
• Piimavasikas saab suure osa energiast piimarasvast.
  
• Piimasuhkrut seedivad reeglina hästi, kuid see pole piisav energiaallikas.
  
• Teisi disahhariide omastab kehvasti.
  
• Seedivad halvasti amüloosi, suhteliselt hästi tekstriine ( dekstriine).
  
• Täispiimaasendajas olgu vähemalt 20% rasva kuivaines.
  
• Vasikad seedivad suhteliselt hästi kõiki rasvhappeid, eriti hästi neid lühikese süsinikahelaga rasvhappeid ( C4-C10).
  

• Vasikate starter 22…24% TP ( kuivaines)
  
• 100 kg – 250 kg-se vasika ratsioon – 16-17% TP
  
• 250-400 kg-se vasika ratsioon - 14-15% TP
  
• Üle 400 kg-se vasika ratsioon 13% TP
  
• Noorkarja kõrgus sõltub noorkarja ratsioonis oleva proteiini sisaldusest.
  

• Noorloomadel pole vatsaseede välja arenenud , põhjuseks on mikrofloora puudulik liigiline esinemine.
  

• Vasika juurdekasvu dünaamika uurimine on oluline.
  
• Vasika arengut iseloomustab turjakõrgus.
  

• Eelised: a) väiksemad üleskasvatamise kulud, b) lühem generatsiooni intervall ja suurem aretuse edu , c) väiksemad üldkulud.
  
• Puudused: a) madalam tiinestuvus, b) suurem munasarja tsüstide esinemissagedus ., c) madalam piimatoodang, d) lühem eluiga.
  
• Paljudes uurimustes on osutunud kõige optimaalsemaks esmaspoegimise vanuseks 24 kuud.
  
• Söötmine olgu korraldatud nii, et noorkari ei rasvuks, et
  
• Juurdekasv saavutatakse põhiliselt proteiini ( mitte rasva) ladestamise teel.
  
• Kahjuks pole söötmisega võimalik suurendada ainult organismi proteiinisisaldust. Koos proteiinisisalduse suurenemisega suureneb ka rasvasisaldus.
  
• Mullika kehas on poegimise ajal (635 kg), 23 % rasva siis kui kasvab päevas 800 grammi.
  

• Paljud katsed on kinnitanud, et söötmise intensiivsus peab olema ennem ja pärast puberteeti vasikatel erinev.
  

• Udara kas ja areng määravad suuresti ära lehma piimatootmise võime ja laktatsiooni püsivuse.
  
• Udara arengut kontrollivad puberteedist kuni tiinuse lõpuni hormoonid.
  
• Sünnist kuni puberteedini areneb udar võrdselt teiste keha kudedega ( isomeetriline kasv).
  
• Kui munasarjad hakkavad funktsioneerima, kasvab udar põhiliselt sidekoe ja rasva ladestuse arvel.
  
• Vahetult enne esimest inda hakkab kiiresti kasvama udara parenhüüm ( udara alveolaarne näärmekude).
  
• See kasvab kiiremini kui teised organismi koed ( allomeetriline kasv).
  

• Energia tase söödaratsioonis mõjutab nii hormoonide sekretsiooni kui udara arengut.
  
• Puberteedi alguse määrab kehakaal , mitte vanus.
  
• Mullikad hakkavad regulaarselt indlema ca 275 kg raskuselt. See moodustab 43% täiskasvanu kehakaalust.
  
• 6nädalasele vasikale antakse söögiisu kasvatamiseks 6-8 kilo müslit, väga kallis sööt. See meelitab sööma. Starterit antakse vasikale 4 kuud. 6 nädalaselt võõrutatakse vedelast söödast.
  

• Toitainete ebaõige tasakaal või defitsiit ning vead söötmise korraldamisel kutsuvad esile loomade terviseprobleeme, milliseid tuntakse ainevahetushaiguste all.
  
• Kõige sagedamini põhjustavad AV-haigusi kas: a) loomade toitainete vajaduse muutusid seoses laktatsioonitsükli muutustega , b) järsud söödaratsiooni muutustes, c) loomaomaniku vähesed teadmised söötmise korraldamisel.
  
• Ainevahetushaigused võime jaotada tinglikult 3 rühma: a) energia ainevahetusega seotud haigused , b) toorkiu vähesusest põhjustatud ainevahetuse haigused , c) mineraalelementide ja vitamiinide ebaõigest söötmisest tingitud haigused.
  

• Ketoos
  
• Rasvunud maks
  
• Rasvunud lehma sündroom – tinglikult selles rühmas.
  
• Päramiste peetus – tinglikult selles rühmas
  
• Ahtrus – tinglikult selles rühmas
  

• Vatsa atsidoos
  
• Laminiit
  
• Maksa abtsessid
  
• Nihkunid libedik
  
• Vatsapuhitus – tinglikult selles rühmas
  

• Praktiliselt kõikide elutähtsate vitamiinide ja mineraalelementide puudushaigused ja sagedasti ka mürgitused
  
• Poegimishalvatus.
  

• Ehk atsetoneemia
  
• On kõrgetoodanguliste lehmade ainevahetushaigus, mis esineb sagedasti 10…40 päeva peale poegimist.
  
• Lammastel , eriti kaksiktallede puhul paar päeva enne poegimist.
  
• Peale poegimist kasutavad lehmad enda energiavajaduse katmiseks kehavarusid, eelkõige rasva ning vähem aminohappeid.
  
• Rasvade lagunemisel vabaneb glütserool- see muudetakse maksas glükoosiks.
  
• Vabanenud rasvhappeid kasutatakse põhiliselt adenosiintrifosfaadi (ATP) tootmiseks, vähem piimarasva tootmiseks.
  
• Vere glükoosi sisalduse langedes langeb ka veres insuliini tase, mis inaktiveerib rasvkoes ensüümi lipaasi tegevuse. Ei teki enam ketokehi.
  
• Rasvhapete beeta-oksüdatsioon toimub põhiliselt maksas. Beeta-oksüdatsioon ei lähe kunagi lõpuni, sest oksüdatsiooni vaheühendid atseeto-äädikhape ja beetahüdroksü-võihape on organismi perifeersetele kudedele ( nt süda) energiaallikas,
  
• Kui veres on vabu rasvhappeid väga palju, ei tarbi perifeersed koed kõiki oksüdatsiooni vaheühendeid ära, need muutuvad sel juhul mürgisteks, mida organism väljutab uriiniga, piimaga ja väljahingatava õhuna ( atseeto-äädikhape).
  
• Primaarsest ketoosist tuleb eristada teisest ketoosi, mida nimetatakse ka alimentaarne ketoos
  
• Võihapperikas silo ( kehv silo) põhjustab teisest ehk alimentaarset ketoosi. Silos olev butaanhape muutub beeta-hüdroksü-võihappeks.
  

• Propioonhape 50%, aminohapete desamiinimine 30% , glütserool 20%( oleneb, mis laktatsioonistaadium on) need saadakse glükoneogeneesi tulemusel.
  
• Mäletsejalistel on süsivesikute vatsakäärimisel tekkinud propioonhape (üle 50%) . arvestatavas koguses tekib veres olevat glükoosi ka aminohapete hüdrolüüsil ( kuni 30%) ning glütserooli hüdrolüüs ( kuni 20%).
  
• Seega soodustavad glükoosi teket eelkõige söödaratsioonis olevad energiarikkad süsivesikud.
  
• Kõige kergem on söötmisega mõjutada piima rasvasisaldust, kui valgusisaldust ja peaaegu võimatu on mõjutada piima suhkrusisaldust. Piima koostisosade sisaldus on geneetiliselt tugevalt determineeritud ning üle geneetilise lae praktiliselt võimalik neid tõsta, küll võib aga see saavutamata jääda kui me loomi õigesti ei sööda.
  
• Kõige olulisem on vältida looma liigset rasvumist kinnisperioodil.
  

• Haiguse eellugu ehk etümoloogia on sama mis ketoosil.
  
• Maks hakkab rasvuma reeglina ennem, kui ilmnevad ketoosi tunnused.
  
• Maks hakkab rasvuma ennem poegimist.
  
• Maksa võib koguneda päevas kuni pool kilo rasva.
  
• Maksas võivad olla rakud 60-70% ulatuses rasvunud. Need ei võta osa maksa elutegevusest-tööst.
  
• Veres olevad vabad rasvhapped (FFA) allutatakse beeta-oksüdatsioonile ca 50%-liselt.
  
• 50% rasvhappetest esterifitseeritakse ning pakitakse lipoproteiinide koostisesse (High Density Lipotrotein).
  
• Erinevalt lihtmaolistest loomadest ei sünteesi mäletseja maks piisavalt lipoproteiinide moodustamiseks vajalikku valku. See spetsiifiline valk on apoproteiin B-100.
  
• Seepärast esterifitseeritud triglütseriidid ladestuvad maksarakkudes .
  
• Meil puudub tarkus, oskus ja jõud rasva väljaviimiseks maksast.
  
• Maksas puudub lipaas, seda külomikronit seal ei lagundata, seda lagundatakse rasvkoes või udaras.
  

• Liiga peen koresööt
  
• Ratsiooni madal toorkiusisaldus
  
• Mittestruktuursete süsivesikute liig
  

• Vatsavedeliku pH kiire langus
  
• Protozoade ja tsellololüütiliste bakterite arvu vähenemine
  
• Suureneb tugevate hapete, eelkõige L- ja D- piimhappe süntees vatsas.
  
• Eesmaod seiskuvad
  
• Kulutatakse ära sülje ja vere fosfaat- ja karbonaatpuhvrid.
  
• Kehavedelikud tõmmatakse vatsa, rakud dehüdreeruvad
  
• Kaasneb südame- ja hingamisorganite tegevuse kiirenemine, et kompenseerida vedeliku puudusest tingitud toitainete transpordi vähenemist rakkudesse ja sealt välja.
  

• Efektiivse kiu osatähtsuse suurendamine ratsioonis
  
• Vatsapuhvrite kasutamine
  
• Pärmi eluskultuuri lisasöötmine
  
• Eksamil küsitakse atsidoosi vältimist ja patogeene.
  

• Vatsas tekkivat kasutavad normaalse toitumise korral Megasphera elstenii bakterid, millised kasvavad optimaalselt pH 5,5…6 juures.
  
• Happesuse langedes alla pH 5,5 hakkab suurenema Streptococcus bovis bakterite arvukus, millised põhiliselt produtseerivad piimhapet, Streptococcus bovise kasvu pH optimum 5,1…5,3.
  
• pH 5,1…5,3 juures paljunevad kiiresti Fusobacterium necrophorum , kes tarvitavad energiaallikana piimhapet ja tekitavad maksa abtsesse.
  

• Laminiit on sõrgatsite haigus, milleks üheks põhjuseks on subkliiniline atsidoos. Laminiit on selline pikaajaline haigus, see ei teki kliinlise atsidoosi pärast.
  
• Mitmepõhjuseline, seotud vatsa madala pH ja histmiini kontsentratsiooni suurenemisega.
  
• Vatsa pH langus viib süsteemse pH languse, mis tõstab üldist verevoolu hulka. Vererõhk endotoksiinide ja histamiini produktsiooni tõttu.
  

• Poegimishalvatus on kaltsiumi ainevahetusega seotud haigus, mitte puudushaigus, kõige sagedamini haigestuvad lehmad kuni 48 tundi peale poegimist, küllalt sageli ka 24 tundi enne poegimist.
  
• Haiguse põhjuseks on organismi võimetus suurendada kaltsiumi imendumist luudest ja soolestikust seoses suurenenud piimasünteesiga.
  
• Kinnislehm vajab päevas ca 20 grammi kaltsiumit.
  
• Ühes kilos ternespiimas on ca 2,5 grammi kaltsiumit.
  
• Intensiivse piimasünteesi korral tõmmatakse kaltsium verest ja perifeersetest kudedest piima koostisse. Kaltsiumit on vaja lihaste kontraheerumise pärast, loom jääb maha. Tagakehas olevad kaltsiumivarud võetakse enne piima koostisse, seetõttu loom kukubki tagakehaga maha, hiljem võetakse juba kaugemalt kaltsiumit.
  
• Kinnisperioodil söödetakse tavaliselt lehmadele 3 kuni 10 korda kaltsiumit üle tarbe, mistõttu PTH paratomool, mis soodustab kaltsiumi imendumist, see „ magab “ sel ajal. Pole mõtet liiga palju kaltsiumirikast sööta anda, niikuinii see kaltsiumi liig viiakse organismist välja, see ei ladestu tohututes kogustes .
  
• Vanemad loomad haigestuvad sagedamini kui noorloomad, haigus on ka päritav.
  

• Põhjus on ühes ensüümis – alfa1- hüdroksülaas.
  
• Ennem poegimist 2 nädala jooksul tekitatakse organismis metaboolne atsidoos, happeliste mineraalelementide söötmisega, selle tulemusena suureneb kaltsiumi eritumine organismis ning PTH hormoon aktiveerub. Ratsioonis arvutatakse katioonide-anioodide bilanss: KAB = ( naatrium +kaalium) - ( kloor -väävel).
  
• Kui Na-K on rohkem kui Cl-S , siis poegimishalvatuse ohtu pole. pH peab olema 7,35, et kõik oleks normaalne.
  
• Seda(anioonseid mineraale) ei tohi eriti palju sööta, siis võib organism kaltsiumist tühjaks joosta .
  
• Kui loom juba maas on, siis tuleb ikka kaltsiumit anda.