Seedimisfüsioloogia (0)

1. Seedeorganite funktsioonid ja seedetrakti üldiseloomustus. Seedetrakti ehituse iseärasused tingituna toidu iseloomust eri loomaliikidel.
Seedesüsteem hõlmab seedetrakti ja väljaspool seedetrakti paiknevaid näärmeid. See ulatub üle terve keha, kusjuures suurem osa paikneb kõhuõõnes. Sisenõrenäärmed : süljenäärmed , pankreas, maks.
Mittemäletsejaliste seedetrakt : suuõõs, neel , söögitoru, magu , peensool , jämesool , pärasool Mäletsejalised: eesmagu - vats , võrkmik ja kiidekas
Enamus sööda orgaanilisest materjalist koosneb suurtest makromolekulidest. Selleks, et organismis saaks toitainete imendumine toimuda, tuleb makromol. lagundada väiksemateks osakesteks.
Seedetrakti 5 fn: liikuvus, sekreteerimine, seedimine, imendumine, hoiustamine .
Vastavalt toidule ja seedesüsteemi ehitusele jagunevad:
karnivoorid - loom, kes toitub teistest loomadest. Toiduks liha, veri , rasvkude , siseelundid. Toit energiarikas ja kergesti seeduv ning seetõttu ka seedetrakt on lühike ja lihtsa struktuuriga. Söövad korraga palju, mahukas magu. Söögivaheajad on tihti pikad.
herbivoorid - taimtoiduline loom – loom, kes toitub tavaliselt ainult taimedest ja teistest autotroofidest. Toidus on vähe rasva, taimses toidus on suurem osa energiat süsivesikutes, mida looma seedeensüümid ei lagunda ( tselluloos , hemitselluloos). Mikrobiaalse seede jaoks on seedesüsteemis mahukad osad (eesmagu, jämesool).
omnivoorid - segatoiduline loom – loom, kes toitub nii taimedest kui ka loomadest. Seedesüsteem pikem ja terminaalses osas keerulisema ehitusega võrreldes karnivooridega. Karu ja siga.
2. Keemilise, mehhaanilise , mikrobiaalse seede mõisted. Imendumise mõiste.
Mehhaaniline seede – toiduosakeste suuruse vähendamine, mis kergendab neelamist ja toiduosa läbimist läbi seedetrakti, ning suurendab pindala ensümaatilise/mikrobiaalse degradeerimise jaoks. Mehhaaniline seede algab mälumisega, seejärel eesmao, pärismao ja soolestiku lihaskesta kontraktsioonide toimel toit transporditakse ja segatakse edasi.
Keemiline seede – keemiliste ensüümide abil toidu lõhustamine väiksemateks osadeks . Põhiselt on tegemist hüdrolüüsiga ehk vee abil lõhutakse keemilisi sidemeid. Hüdrolüüsi viivad läbi ensüümid (valendiku faasi ensüümid ja membraani faasi ensüümid). Seedenõresid toodavad süljenäärmed, maonäärmed, soolenäärmed, pankreas, maks. Seedenõred sisaldavad ensüüme, mida vabastatakse seedetrakti toiduosakeste lagundamiseks. 25 kg koer toodab ööpäevas 5 l seedenõresid.
Mikrobiaalne seede – molekulaarsed substraadid lõhustatakse bakterite jt mikroorganismide elutegevuse tulemusena. Ensüümid, mis lõhustavad, on mikrobiaalset päritolu, see on tunduvalt aeglasem kui peremeeslooma keemiline seede ja substraate muundab tunduvalt rohkem. Toimub kas eespool või tagapool magu. Kui eespool, siis toimub eesmaos (ruminadid, kaamlid). Hobusel ja rotil pole eesmagu, neil toimub mingi fermetatiivne seede mao proksimaalses näärmetus osas. Pärast peensoolt toimub fermetatsioon umbsooles ja käärsooles.
Imendumine – seedeproduktide liikumine läbi peensoole limaskesta veresoonte süsteemi laialijaotamiseks. Väikeste molekulide (k.a vee, ioonide ja vitamiinide) liikumine läbi soole seina verekapillaaridesse ja lümfikapillaaridesse. Difusioon ja aktiivtransport (energiakulukas). Imendumata osa väljutatakse roojana. Herbivooridel imendub toidust väiksem osa võrreldes omnivooride ja karnivooridega.
3. Seedefunktsioonide regulatsioon organismis: närviregulatsioon ( parasümpaatiline , sümpaatiline ja enteraalne närvisüsteem) ja humoraalne regulatsioon.
Sooleseinas on sensoorsed rakud , mis reageerivad sooleseina venimisele, toitainete konts., osmolaarsusele, pH-le, limaskesta ärritusele.
Koordineerimine toimub närviregulatsiooni ja hormonaalse regulatsiooni vahel.
Närviregulatsioon toimub läbi seedesüsteemi “oma” närvisüsteemi – enteraalne närvisüsteem (ENS). ENS on ANS osa. Juhib seedetrakti sõltumatult KNSist. ENS võimaldab reguleerida talitlust vastavalt toidukogusele ja iseloomule. Koosneb kahest põimikust:
plexus myentericus – soolelihaspõimik - asub piki- ja ringlihaskihi vahel – reguleerib lihase toonust, kontraktsioonide rütmi.
plexus submucosus – submukoospõimik – asub submukoosa ja ringlihaskihi vahel- reguleerib epiteelirakkude sekretoorset funktsiooni. Põimikud on ühenduses omavahel vaheneuronite abil ja KNS-ga.
Refleksid toimuvad KNSi-vahendusel
Parasümpaatiline impulss soodustab seedet - innervatsioon põhiliselt uitnärvi kaudu (söögitoru, magu, peensool, proks . osa jämesoolest, sapipõis ja pankreas). Teine innervatsioon vaagnanärvi kaudu (jämesoole dis. osa, pärasool ja pärak). Toime ENS vahendusel, mediaatoriks atsetüülkoliin .
Sümpaatiline impulss pärsib seedet, mõju võib olla üle ENS neuronite või otsene. Mediaator on noradrenaliin . Domineerib fight -or-flight olukorras, kui seedimisel on madal prioriteet . Sensoorsed rakud paiknevad seedetraktis, mõjuvad ka toidu nägemine ja lõhn.
KNS ülesanne – koordineerida seedesüsteemi eri osade talitlust.
Hormonaalne regulatsioon - olulisemad seedetrakti fn reguleerivad peptiidsed hormoonid:
gastriin , koletsüstokiniin (CCK), sekretiin , glükoosisõltuv insuliini vabastav polüpeptiid (GIP) ja vasoaktiivne soolepeptiid (VIP).
Toodavad endokriinsed rakud seedetraktis (v.a VIP), stiimuliks närviimpulss või soole sisu. Endokriinrakkudel on iseloomulik lokalisatsioon – nt gastriini tootvad rakud paiknevad maos, CCK tootvad rakud aga duodenumis. Mõjutavad seedenõrede sekretsiooni (maonõre, pankreasenõre, sapp ). Hormoonitabel eraldi lehel.
4. Nälja- ja janutunne, isu ja neid mõjutavad tegurid.
Isu mõjutavad: toidu lõhn ja maitse, varasemad kogemused, psühholoogilised tegurid (hirm, depressioon , karjasisesed (sotsiaalsed) suhted), toidu välimus
Söödavat toidukogust kontrollib hüpotaalamuses paiknev nälja- ja küllastuskeskus, mida stimuleerivad (ehk keskusesse annab infot): seedekanali täitumus; veres: glükoos , aminohapped , rasvhapped , hormoonid CCK ja leptiin, ajukoorest tuleb info keskusele, toidu välimuse, lõhna ja maitse kohta. Selle info põhjal reguleeritakse toitumist.
Söödavat toidukogust ja energiabalansi kontrollib hüpotalamuse tuum – arcuate nucleus – mida mõjutavad neurotransmitterid ja hormoonid. Mõned signaalid väldivad ülesöömist ühe toidukorra ajal ja teised aitavad kontrollida pikaajaliselt kehakaalu. Arcuate nucleus sisaldab 2 eri neuronite alarühma, mis kontrollivad söödavat toidukogust. Kui ühte (nim isukeskus) stimuleeritakse, hakkab loom toitu otsima ja sööb aplalt. Kui teist (nim küllastuskeskus), siis loom ei taha enam süüa. Info (ehk närviimpulsid) isukeskuselt ütleb loomale, millal süüa ja küllastuskeskus ütleb, et on piisavalt söödud .
* seedekanali täituvus – kui kõht ja 12sõrmik on toitu täis, mehhanotundlikud retseptorid seinas on aktiveeritud. Seina info kantakse uitnärvi kaudu küllastuskeskusele – annab signaali, et ära enam söö.
* CCK – on küllastussignaal – seedimisel vabanenud CCK kogus epiteelirakkudest = allaneelatud toitainete kogus. Info tuleb enne, kui toit on seeditud ja imendunud.
* leptiin - toodab rasvkude. Kui rasvkoe kogus kasvab, siis leptiini tootmine suureneb. Leptiin vähendab isu ja tõstab metabolismitaset ehk aktiveerib sümpaatilise NS.
* insuliin – insuliini eritamine pärast sööki vähendab isu.
Ruminantidel ei vähenda glükoos veres isu, vaid lenduvad rasvhapped (VFA) – tekivad eesmao fermetatsioonil. Ruminantidel ja mitteruminantidel vähendab isu AH suurem kogus veres.
* keskkond – külmas isu tõuseb, palavas väheneb. Külmas on oluline, et loom tahab süüa – suurendab metabolismi taset (sooja saab toota) ja suurendab rasvavarusid.
Hüpotalamuses on janukeskus. Seal paiknevad osmosensorid, mis juhivad ADH eritamist. Kui osmolaarsus suureneb üle normi, siis ADH eritamine suureneb ja tekib janu. Loomad kaotavad enam vett kui sooli kehast, osmolaarsus tõuseb loomulikult, ADH eritatakse rohkem, rohkem vett peetakse neerudes kinni. Kui osmolaarsus tõuseb 3%, siis stim . janukeskust. Loom joob ja taastab osmolaarsuse normi piirdesse. Joodud vee maht annab juba signaali, et piisab – ei oodata, kuni vesi imenduks.
Hüpotalamus toodab peptiidhormooni – ADH ehk antidiureetiline hormoon ehk vasopressiin . Pärast sünteesi pakitakse need vesiikulitesse ja transporditakse piki aksonit hüpofüüsi tagasagarasse, kus neid hoiustatakse. Kui ADH tase tõuseb veres, siis neerud imendavad vett rohkem tagasi. See vähendab ekstratsellulaarse vedeliku osmolaarsust, uriin kontsentreerub ja samas maht väheneb. Kui ADH tase veres on madal, siis neerudest ei imendata enam nii palju vett tagasi, uriin lahjeneb ja maht suureneb.
* kui ekstratsellulaarse vedeliku osmolaarsus väheneb, siis ADH sekreteerimine samuti väheneb. Kui osmolaarsus tõuseb, siis hormooni eritamine samuti tõuseb. 1-2% muutus osmolaarsuses juba mõjutab ADH sekretsiooni.
* kui ekstratsellulaarse vedeliku maht väheneb ( tõsine kõhulahtisus , verejooks , oksendamine ), siis ADH eritamine tõuseb. Kui vere maht ja rõhk väheneb 5-10%, siis tõuseb ADH tase. Ehk kui osmolaarsus tõuseb, siis saadetakse signaal , et sul peab janu tekkima ning kui vere maht langeb, siis samuti tekib janu.
5. Toidu haaramine ja mälumine.
Näo, huule ja keele lihaste peenregulatsioon ja koordineerimine. Hobused kasutavad huuli toidu haaramiseks, mäletsejad pigem keelt. Haaramine on kontrollitud KNSi poolt. Kui esineb probleeme toidu haaramisega, võib põhjus olla hammastes, lõualuudes, keele ja näo lihased, kraniaalnärvid või KNS. Näonärv , keele- neelu närv, kolmiknärvi harud kontrollivad haaramisel lihaseid. Mälumine nõuab lõualuude, keele ja põskede tööd ja on esimene seedimise esimene tegevus. See ainult ei peenesta toitu, vaid niisutab ka süljega.
6. Süljenäärmed, sülje koostis ja funktsioonid. Süljenõristuse regulatsioon.
Sülg koosneb üle 98% veest, sisaldab mutsiini – glükoproteiin, mis veega kokku puutudes muutub viskoosseks limaks.Niisutab ja teeb toidu neelatavaks. Lima hulk sõltub toidust.
Antibakteriaalne toime: lüsosüüm (gram+ bakterid - Bacillus, Streptococcus) ja antikehad .
Algab tärklise seede, sest süljes on amülaas (omnivooridel, lihtmaoga herbivooridel, mõnedel lindudel). Lipaas esineb noorloomadel (nt vasikal) – rasvade seede, see kaob vanusega. Sülje amülaasi ja lipaasi toime avaldub mao proksimaalses osas, sest suus ei ole toit piisavalt kaua. Mao proksimaalses osas pole näärmeid – pH on sobiv amülaasi jaoks ja see ei inaktiveerita. Mao distaalses osas on pH üsna madal ja süljeensüümid inaktiveeritakse. Ehk kohe kui toit makku jõuab, ei segata maonäärmetega.
Liigilised erinevused
Mäletsejalistel tugevalt aluseline - bikarbonaat ( HCO3 - ) neutraliseerib suuõõnes ja vatsas bakterite toodetud happeid (kaitseb hambaemaili). Mäletsejalistel lisaks bikarbonaadile ka palju fosfaatioone – vatsakeskkonna puhverdamine ja toitaine mikroobide. Mäletsejaliste sülg sisaldab ka uureat – proteiini sünteesivate vatsabakterite toitaine. Ruminantide sülg on isotooniline , kõrge bikarbonaatide ja fosfaatide konts, kõrge pH. Vaja, et neutraliseerida fermeteerimisel tekkinud happeid vatsas. 100-200 l sülge eritavad lehmad päevas. Sülg ja elektrolüüdid tuleb taasimendada kiiresti, muidu tekib dehüdratatsioon .
Koeral nõrgalt aluseline, hüpotooniline , väike elektrolüütide sisaldus.
Salivatsiooni regulatsioon
Toimub parasümpaatiliste närvikiudude koliinergiliste retseptorite kaudu. Ehk näo ja keele-neelu närvikiud stimuleerivad sekretoorseid rakke koliinergiliste retseptorite kaudu.
Aferentsed stiimulid : toidu lõhn, maitse, mälumine, tingitud refleksid. Karnivooridel saagi ründamisel süljenõristus sümpaatiliste närvide kaudu beeta-adrenergiliste retseptorite vahendusel.
Endokriinne regulatsioon puudub ( erand seedenäärmete seas!). Eelaimdus, et saab süüa, algatab parasümpaarilise vastuse süljeerituse näol (nt pavlovi eksperiment – kellahelina peale hakkas sülg jooksma). Sülje sekretoorsed rakud sisaldavad ka beeta-adreergilisi retseptoreid, mida aktiveerivad sümpaatilised närvi stimulatsioonid. See toimub saagi ründamisel.
Süljenäärmed
Lisaks paljudele väikstele suuõõnes paiknevatele süljenäärmetele eristatakse kolme bilateraalset nääret:
kõrvasüljenääre - vesine seroosne nõre . Hobusel ja seal suurim.
keelealune nääre - lima
alalõualuunääre - seroosse nõre ja lima segu. Veisel suurim.
7. Neelamine ja söögitoru talitlus.
Neelamine järgneb peale seda, kui toit on hästi mälutud. Neelamisel on kaks faasi: tahtlik ja tahmatu. Tahtlikus faasis lükatakse toidupala keele abil kurku . Kui toidupala satub kurku, siis sensoorsed närvilõpmed saavad signaali, et miski on neelus ja algatavad tahtmatu faasi ning vallandub neelamise refleks . Kui neelamisrefleks on algatatud, siis seda peatada enam ei saa. Neelu põhifunktsiooniks on, et ainult õhk satuks hingamisteedesse ja ainult toit ja vesi satuksid söögitorru. Toidupala neelamisel hingamine peatatakse hetkeliselt. Protsessis osaleb 20-30 eri lihast – õigeaegset kontraheerumist ka lõdvestumist juhib ajus neelamiskeskus. Neelamise ajal sulgub kõrikaas e epiglottis, mis võimaldab toidul üle trahhea makku libiseda .
Söögitoru koosneb kahest lihaskestast, loomadel suures osas vöötlihaskiud. Peristaltika 0,5-1 m/s. Neelamise ajal avaneb söögitoru/mao sfinkter. Kui neelamise ajal neel aheneb, siis söögitoru ülemine sfinkter lõdveneb.Toit surutakse söögitoru ülemisse ossa ja peristaltilised lained juhivad selle makku. Kui toidupala jõuab söögitoru distaalsesse ossa, ülemine sfinkter lõdvestub. Kui esmaste peristaltiliste lainetega ei suudeta toit makku suruda, siis tekib teisene peristaltiline lainetus. Kui seda ikkagi ei suudeta teha, tekivad lihase spasmid ümber toidupala. Kui neelamist ei toimu, siis söögitoru on lõdvestunud, kuid ülemine ja alumine sfinkter on pidevalt ahenenud. Kui need sfinkterid ei ole korralikult sulgunud, siis õhu sissehingamine võib põhjustada aspiratsiooni neelust ja võib poolenisti seedunud toit söögitorru üles tõusta ehk tekib refulks (kõhuõõnes on kõrgem rõhk kui rinnaõõnes ) – see kahjustab söögitoru limaskesta, sest mao happeline sisaldis söövitab ja söögitoru pole selleks kohastunud .
Paljudel loomadel siseneb söögitoru makku terava nurga all (lihtsustab sfinkteri sulgumist). Eriti hobusel, seega mao täitumisel toidu oksendamine võimatu. Koer, kass , siga ja inimene saavad oksendada. Koerad kasutavad seda suurematest konditükkidest vabanemiseks.
peristaltika – õõneselundite lihaste rütmiline kokkutõmbumine ja lõtvumine, mille tagajärjel sisu nihkub edasi. Pikilihased on lõtvunud ja ringlihased kontraheerunud , seejärel pikilihas kontraheerub ja samal ajal ringlihas lõtvub – rütmiline.
8. Seede ühekambrilises maos: maonäärmed ja maonõre koostis ja omadused. Maonõre sekretsiooni regulatsioon.
Mao funktsiooniks toidu hoiustamine ja portsjonitena peensoolde suunamine. Lisaks peenestatakse ( vahelduva lihaste kokkutõmmete ja lõdvenemisega) ja samal ajal segatakse toitu soolhappega (tekib küümus – toiduosade ja seedenõrede segu), algab valkude seede ja mao proksimaalses osas ka tärklise seede.
Näärmeepiteeli järgi jaotatakse maolävis, maopõhi, maokeha ja maolukuti . Mao proksimaalne osa ei sisalda näärmeid – sülje amülaas saab tärklist lagundada (madal pH inaktiveerib amülaasi) – suurim näärmevaba ala on hobusel.
Maolävis – siin toodetakse ainult lima - lima tootvad rakud – kaitsevad epiteelrakke HCl eest ja on ka tüvirakud . Neid stimuleerivad prostaglandiinid (PG). NSAID – surub PG sünteesi maha ja võib tekkida maohaavandi iht. Need rakud asuvad näärmekaelas. Lima tootvad rakud on üle terve mao osade.
Maopõhi – parietaalrakud, pearakud. ECL
Maokeha – parietaalrakud, pearakud, ECL
Maolukuti – G-rakud – toodavad gastriini (hormoon), mis stim. HCl sekretsiooni ja soodustab mao liikuvust ja pearakud.
Parietaalrakud toodavad HCl ja sisemist faktorit (glükoproteiin), mis aitab vitamiin B12 imendada.
Pearakud toodavad pepsinogeeni, mis konverteeritakse pepsiiniks.
ECL – toodavad histamiini , mis stim. HCl sekretsiooni. ( histamiin seondub parietaalrakkude retseptoritele ja sekreteeritakse HCl).
Maonõre koosneb: HCl ja pepsinogeen . pH maos on 2.0-2.5 (koer). Koer toodab ööpäevas 1 liiter maomahla . Maonõre sekreteeritakse 2-3h pärast söömist, siis kui maos toitu seeditakse. Enamik maomahlast toodetakse maokehas ja maopõhjas.
HCl omadused:
* muundab proensüümi pepsinogeeni pepsiiniks
* hapendab mao sisu (vaja pepsiini tööks)
* lagundab side- ja lihaskudet, aitab suuremaid tükke väiksemateks lagundada
* tapab mikroorganisme, mis tulevad allaneelatud toiduga kaasa
HCl sekretsioon - parietaalrakkudes tekib H+ H2CO3 dissotsiatsioonil (H2CO3 ↔ H+ + HCO3-). H+/ K+ ATPaasi pump pumpab H+ parietaalrakust näärme valendikku ja samal ajal pumbatakse rakku K+ vastu. Samal ajal HCO3- läheb verre. Ehk pärast sööki tõuseb venoosse vere pH. Toimub just siis, kui süüakse valgurikast toitu (sekreteeritakse rohkem HCl).
Pepsinogeeni sekretsioon – pearakud sünteesivad ja hoiustavad pepsinogeeni proensüümina. Kui pepsinogeen puutub kokku happelise maosisuga, siis muutub aktiivseks pepsiiniks. Neil on autokatalüütiline aktiivsus st. pepsiin aktiveerib ise järgmise pepsinogeeni pepsiiniks. Proensüüm – et ei lagundaks rakku, milles teda toodetakse. Pepsiin lõhustab valke peptiidideks. Peptiidid stimuleerivad HCl sekreteerimist (pepsiin vajab tööks madalat pH-d).
Maonõre sekretsiooni regulatsioon – näärmerakke stimuleerivad:
* atsetüülkoliin – stimuleerib pearakke, parietaalrakke ja limarakke. pärit koliinergilistelt neuronitelt.
* histamiin ja gastriin – stimuleerivad parietaalrakke
* atsetüülkoliin, histamiin ja gastriin samaaegselt – maksimaalne HCl sekretsioon Atsetüülkoliin ja histamiin mõjuvad otse parietaalrakkudele. Gastriin mõjub kaudselt – esmalt mõjutab ECL rakke histamiini tootma ja histamiin mõjub ise otse parietaalrakkudele.
Närviregulatsioon toimub läbi lühikese ja pika refleksi. Pikk refleks toimub uitnärvi kaudu, lühike aga maoseinas olevad närvid. Mõlemad närvid sekreteerivad atsetüülkoliini ja nii stimuleerivad näärmerakke. Uitnärvi refleksid on osaliselt algatatud enne, kui toit satub makku. Mõlemaid närve stimuleerivad mao laienemine ja peptiidide leidumine maos.
Maomahla tootmist inhibeerivad signaalid 12sõrmikust, kui mao pH on liiga madal (alla 2.0), siis gastriini enam ei sekreteerita. Toidukorra alguses on maomahla sekretsioon madal ja H+ konts. kõrge (maosisul on väike puhverdusvõime) ja see inhibeerib gastriini sekretsiooni. Kui loom sööb, siis satub toiduga puhver makku – proteiinid , mis seovad vabu H+ ioone ja maomahla sekretsioon tõuseb. Mida rohkem on toidus valku, seda rohkem HCl vabastatakse.
9. Mao motoorika ja selle regulatsioon. Mao tühjenemine.
Maolihaste funktsioonid on valmistada magu ette toidu saabumiseks ja hoiustada suurtes kogustes toitu. Lahutada toiduosakesed väiksemateks osadeks ja segada maomahlaga, et saaks toimuda toitainete ensümaatiline lagundamine. Tühjendada maosisu peensoolde sobival määral.
Tühjas maos on püsivad kontraktsioonid mao proksimaalses piirkonnas. Kui loom sööb, toimub ulatuslik lihaste lõdvenemine mao proksimaalses osas nim. vastuvõtlikuks lõdvestuseks. See võimaldab maol venida. Vastuvõtlikku lõdvestust reguleerib neelamiskeskus uitnärvi kaudu (mediaatoriks VIP). Kui mao eesmine osa hoiustab toitu, siis distaalses osas toimub aktiivne seede. Mao põhjast algavad peristaltilised lainetused 15 sek intervalliga. Kontraktsioonide ajal aheneb valendik ringjalt liikudes maopõhjast 12sõrmiku poole. Lukuti poole jõudes kontraktsioonid kiirenevad ja tugevnevad. Suur osa lukuti seinast kontraheerub tänu sellele samaaegselt. Sellise surveavalduse tõttu liigub iga peristaltilise lainega liigub vedel küümen 12sõrmikusse. Kui peristaltilised lained jõuavad lukutisfinktrini, siis sfinkter kontraheerub ja mao sisu lükatakse tagasi lukutiosast ja seguneb edasi. Sellised segunemised ja kontraktsioonid toimuvad kuni magu on tühi. Tahke toit on kauem maos kui vedel. Kiskjad, kes söövad konte ja seedimatuid asju oksendavad, et magu tühjendada.
Tühi magu
Kui magu on 1-2h tühi, siis on ta liikumatu. Seejärel tekivad tugevad peristaltilised kontraktsioonid – sel ajal on lukuti sfinkter lõdvenenud. Seejärel jälle on liikumatu ning taas tekivad kontraktsioonid. See jätkub nii kuni järgmise söögikorrani. Kuna sfinkter on lõdva, siis suured toidupartiklid, mida ei suudetud vähendada, surutakse 12sõrmikusse ja samal ajal puhastatakse nii ka vanadest epiteelirakkudest magu. Kõige tugevamad on sellised kontraktsioonid omnivooridel ja karnivooridel.
Mao tühjenemise regulatsioon
Pacemaker rakud – Cajali interstsinaalsed rakud – modifitseeritud silelihasrakud, milles toimuvad aeglased ja korduvad membraanipotensiaali võnked . Igas mao piirkonnas on need võnked konstantsed, kuid igas piirkonnas on oma sagedus. Need rakud asuvad maopõhjas, kust algavad ka maokontraktsioonid. Kui neid rakke ei mõjutata, siis nende endi membraanipot. võnked on nii nõrgad, - depolarisatsioon on nõrk - see ei ületa läviväärtust – ei avane Ca+2 kanalid, ei teki aktsioonipotentsiaali ega lihaskontraktsiooni . Kui aga neid mõjutavad atsetüülkoliin, siis toimub lihaskontraktsioon. Ehk kontraktsiooni toimumine ja selle sagedus sõltub neuronite ja hormoonide mõju tasemest.
Ehk maos toimuvad konstantsed võnked ja need üksi ise ei põhjusta mao tühjenemist, kuid on tühjenemise eelduseks . Mao tühjenemise määravad ära maokontraktsioonid. Kontraktsioonide tugevuse määravad ära stimuleerivad signaalid maost ja inhibeerivad signaalid kaksteistsõrmikust.
Mao signaalid – mao laienemine (algatab lühikesi ja pikki reflekse – sekreteeritakse atsetüülkoliini – toimub kontraktsioon ). Mida rohkem magu laieneb , seda kiiremini hakatakse tühjendama. Gastriin stimuleerib kontraktsioone – aitab lukutisfinktrit laiendad.
Kaksteistsõrmikust tulevad signaalid on olulisemad, kui mao signaalid. Mao tühjenemist vähendavad sellised signaalid: pingetunne kaksteistsõrmikus, pH vähenemine, kõrge rasvade ja peptiidide kontsentratsioon. Neid signaale vahendatakse närvide ja hormoonide abiga. Hormoonid, mis inhibeerivad tühjenemist (peensoole proksimaalses osas sekreteerivad endokriinrakud) on sekretiin, CCK ja GIP.
Kõrge rasvasisaldus - tugevaim inhibeeriv stiimul, sest rasva seede on aeglane ja piiratud 12sõrmikus.
Kõrge pH – kui liiga palju soolhapet tuleb 12sõrmiku, siis see inhibeerib 12sõrmiku ensüüme.
10. Oksendamine ja seda põhjustavad faktorid .
Ärritavast maosisaldisest vabanemine . Muud ärritid – sisekõrva ärritused, emotsionaalsed tegurid. Sügava sisehingamise järel kontraheeruvad kõhulihased , kõhuõõne rõhu tõus, maosisaldise väljalükkamine. Okserefleksi kontrollib piklikus ajus asuv oksekeskus. Tavaline koeral ja kassil , inimesel, seal. Hobusel, rebasel raskendatud. Oksendamise põhjus võib olla psühhogeenne (vastikustunne, tugev erutus või ehmatus) või orgaaniline(tingitud seedekulgla haigusest, nagu äge kõhunäärmepõletik, äge maolimaskestapõletik, mao- või kaksteistsõrmikuhaavand, sapikivitõbi, vähktõbi, maolukuti ahenemine jt). Oksendamist kutsub esile oksekeskuse otsene ärritus peaajukasvaja või - vereringehäire korral ( tsentraalne oksendus). Juhuslik oksendamine võib olla füsioloogiline kaitsereaktsioon, mille abil väljutatakse makku sattunud mürgised ained, riknenud toit, võõrkehad, alkohol .
22. Seede jämesooles , rooja moodustumine ja väljutamine
Jämesoole fn: vee ja ioonide imendumine, mikrobiaalne seede, eesmaos ja peensooles lagundamata SV ja proteiinide imendumine, rooja moodustumine ja hoiustamine.
Kõik ensüümid on mikrobiaalset päritolu! Jämesoole näärmed toodavad veidi mutsiini ja HCO3 (kaitsevad epiteeli ja neutraliseerivad org. happeid, mida moodustatakse).
Väike jämesool – toitainete fermetatsioonist saadav energia ei ole põhiline – karnivoorid. Keskmine jämesool on seal ja ruminantidel. Ruminantidel toimub fermentatsioon peamisel retikuloruumenis ja libedikus need mikroorganismid tapetakse . Peensooles need mikroorganismid seeditakse (oluline proteiiniallikas). Jämesoole mikroorganismid eritatakse roojaga välja (neid ei seedita). Keskkond on jämesooles, võrkmikus ja vatsas anaeroobne – mikroobid fermenteerivad SV VFA-ks. VFA-d tulevad mikroorganismidest välja ja saavad imenduda (just rasvad ). Kõik eesmaos tekkinud VFA-d imenduvad peensooles, kuid osa jämesoole VFA eritatakse roojaga. Tekib ka gaase CO2 ja CH4 ( metaan ) – tekivad umbsooles ja käärsooles. Peristaltika juhib neid pärasoolde, kus nad välja puuksutatakse. Karnivooridel tekib proteiinidest vesiniksulfiid ja lenduvad amiinid – need fermenteeritud proteiinid ei imendu. Suur jämesool on hobustel (fermentatsioon toimub käärsooles). Jänestel, lindudel toimub fermentatsioon umbsooles. Fermenteeritakse taimseid SV (tselluloos, pektiin ) ja peensooles seedimata SV. Rohke rakukestaainete sisaldus ratsioonis põhjustab tärklise madalat seeduvust ja mittetäieliku proteiinide seedet – seostuvad pektiini ja tselluloosiga. Hobusel mood. vajaminev energia 75% jämesooles toodetud VFA-st. Siiski, kui väga palju VFA-d toodetakse, pole see ka hea. See on vaja neutraliseerida bikarbonaatidega (tuleb pankreaselt, niudesoolelt, jämesoolelt), kuid kui väga palju VFA-d on, siis see ka ei aita – pH langeb ja mikroorganismid surevad, aga laktaati sünteesivad bakterid jäävad ellu – laktaat kahjustab epiteeli.
Bakterite N vajadus: verest transporditakse uurea jämesoole valendikku ja proteiinid, mis jäid peensooles seedumata – vaja proteiini sünteesivatele bakteritele. See proteiin ei imendu.
Koprofaagia esineb jänestel, rottidel – söövad väljaheiteid, saab mikroorganismidelt proteiine ja vitamiine.
Süsivesikute käärimise tulemusena lenduvad rasvhapped, piimhape. Bakterid sünteesivad vitamiin K ja B, tiamiin ja riboflaviin. Jämesooles toimub: segmentatsioon – sisu liigutatakse edasi ja tagasi (imendumine ja hoiustamine; liigutab aeglaselt edasi), peristaltika, antiperistaltika (liigub mao poole, et oleks kauem jämesooles), massi liigutamine (viiakse päraku poole). Siin on ka pacemakeri rakud. Parasümpaatilised impulsid kiirendavad peristaltikad, sümpaatilised aeglustavad. Mao laienemine annab signaali, et peaks pärasoolt tühjendama – pikk refleks (KNS). Toidu jäägid väljutatakse kontraktsioonide abil välja. Pärasool enamjaolt tühi karnivooridel ja omnivooridel.
Tahtlik kontroll on koertel , kassidel , sigadel, kuid see puudub mäletsejalistel, hobustel, lindudel. Roojamisrefleks (pärakus survetundlikud rakud) – käärsoole lõpp osa ja kogu pärasooles kontraktsioon.
* tselluloosi seede erinevused hobustel ja ruminantidel
- ruminantidel on seede täielikum – toit on kauem sees ja fermentatsioon toimub peensoole ees st. VFA imendumine on täielikum. Lisaks saab neid baktereid (proteiiniallikas) ka lagundada, hobusel lähevad roojaga välja. Hobused kompenseerivad sellega, et nad suudavad rohkem süüa.
23. Diarröa: põhjused ja tagajärjed:
Kõhulahtisus – suurenenud vedelikukaotus (roojas rohkem vett). Põhjus võib olla suurenenud sekretsioon või vähenenud imendumine või mõlemat. Mõned bakterid põhjustavad seda toksiinidega. Suurenenud vedeliku maht sooles – sool laieneb – sisu liigub kiiremini välja. Edasi vee imendumine on häiritud, roe on vesine ja hõre ja väljutatakse tihti. Toiduallergia ja muud haigused väljaspool seedesüsteemi võivad kõhulahtisust põhjustada. Vastsündinud vasikatel ja põrsastel on akuutne kõhulahtisus sage surma põhjus (suur vedeliku ja elektrolüütide kaotus). E. coli põhjustab seda – enterotoksiinid seonduvad epiteelirakkudele, suureneb cAMP tootmist ja eritamist – tekib kõhulahtisus.
Võib olla ka füsioloogiline – aitab soolestikul toksiinidest lahti saada. Tõsine krooniline kõhulahtisus põhjustab suur vedeliku ja elektrolüütide kadu – tekib dehüdratatsioon. Vaja vedelikuteraapiat, et vererõhk ja –maht väga ei langeks. Kui ei ole nii tõsine, võib anda NaCl ja glükoosi vesilahust – enterotoksiinid nende imendumist ei mõjuta. Bikarbonaatide kadu on ka suur (ei jõua tagasi imenduda) – tekib metaboolne atsidoos .
Osmootne kõhulahtisus ehk epiteelirakkude absorptsioonivõime alanemine – viirus , bakter , protozoa . Sekretoorne kõhulahtisus ehk suurenenud vee sekretsioon soolevalendikku – bakteriaalsed enterotoksiinid, nt E.Coli. Ärevusest põhjustatud kõhulahtisus – nii loomadel kui ka inimestel, emotsionaalselt pingelistes olukordades (tugev parasümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine). Krooniline kõhulahtisus põhjustab dehüdratsiooni. Vesise diarröa korral võib vedelikukaotus olla nii kiire, et vedelikku tuleb manustada intravenoosselt või subkutaanselt, et vältida vere mahu ja rõhu vähenemist.
24. Mäletsejaliste eesmao ehitus ja funktsioonid
Eesmagu koosneb võrkmikust, vatsast, kiidekast ja libedikust. See ei tooda seedeensüüme, vaid toimub fermentatsioon ehk mikroorganismide teostatud anaeroobne lagundamine. Võimaldab toorkiu, s.o tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamist bakteriaalsete ensüümide abil. Tekivad VFA (lenduvad rasvhapped - äädik-, proprioon- ja võihape ), mis on oluline energiaallikas .
Vats – teeb koostööd võrmikuga. Kui toiduosake on liiga suur ja hakkab võrmiku minema, siis puuteärrituse tõttu tekib loomal mälumisrefleks ja söögitoru kaudu läheb toit üles.
Kiidekas – toimub vee ja min. ainete imendumine.
Maovagu – ühendab söögitorusuuet libedikuga, kulgeb läbi võrmiku ja jätkub piki kiidekapõhimikku. Maovao talitlus on eriti oluline vastsündinul, kelle eesmagu pole veel välja arenenud, mistõttu allaneelatud piim ei tohi eesmakku sattuda. Maovagu jaguneb võrmiku-, kiideka- ja kibedikuvaoks.
Maovagu on söögitoru „ pikendus “ libedikku. Vao servad sulguvad piima imemisel ja liigub otse libedikku (refleks). Kui liiga palju külma piima juua, siis piim satub vatsa, toimub käärimine piimhappeks, pH langeb ja tekib kõhulahtisus.
25. Vatsa mikrofloora kui tervklik kooslus
Mikrofloora koosneb bakteritest, seentest ja protozoadest. Toitaineid kasutavad mikroorganismid enda elutegevuse tarbeks ja käärimisproduktid on ruminantidele tähtsad. Baktereid on rohkem kui protozoa – kuid massilt on neid sama palju. Nende arvukust mõjutab nt sööda või söödamahu muutus. Samuti ka veepuudus ja AB ohustavad baktereid. Mikroorganismid elavad vedelikufaasis ja söödapartiklitel epiteeli pinnal.
Vatsa pH on 6-6.8. Moodustatakse ka laktaati, suktsinaati, etanooli, CO2, metaan. Mikroorganismid vajavad peremeesloomalt lämmastikku. Vatsas on fakultatiivsed anaeroobid (tarvitavad vähese hapniku ära) ja obligatoorsed anaeroobid. Peensooles bakterid lagundatakse ja proteiin neist imendatakse.
Vatsa bakterid:
Tsellulolüütilised – lagundavad tselluloosi, ei talu hästi madalat pH-d (amülolüütiliste elutegevus nt). Lisaks ka pektiini, hemitselluloosi
Hemitsellulolüütilised - lagundavad hemitselluloosi
Amülolüütilised - lagundavad tärklist, taluvad hästi madalat pH
Proteolüütilised - lagundavad proteiine, palju proteiini pole mõtet sööta panna, sest bakterid kasutavad kõik selle ise ära.
Suhkrut kasutavad bakterid - kasutavad monosahhariide ja disahhariide
Hapet kasutavad - kasutavad laktaati, suktsinaati, malaati
Ammoniaagi tootjad
Vitamiinide sünteesijad
Metaani tootjad
Vatsa infusoorid aitavad toidumassi segada. Ainuraksed hoiavad bakterite arvukust kontrolli all > aeglustavad tärklise ja valgu lagundamist (talletavad oma organismis). Ainuraksed ei ole vatsa normaalseks talitluseks hädavajalikud. Seened lagundavad aeroobses keskkonnas ligniini . Kinnituvad ligniini külge ning lagundavad tselluloosi kiude .
26. Süsivesikute lõhustumine vatsas ja tekkivad produktid
Lahustuvad suhkrud lagundatakse kõige kiiremini (tärklis seedub aeglasemalt).
Pektiin, tselluloos ja hemitselluloos (taime rakukesta materjalid, süsivesikud ) fermenteeritakse tärklisest aeglasemalt
Ligniin (ei ole süsivesik ) vähendab tselluloosi seeduvust (nt hilissuvine hein!)
Lagundamise lõpp- produktideks lenduvad rasvhapped ja CO2
Kui on liiga palju sööta, siis propionaadi asemel tehakse laktaati.
Kui on söödas palju tärklist, siis tekib VFA rohkem ja kiiremini. Propionaati tekib ka rohkem. Ka laktaati. Ainult propioonhapet saab konvertida glükoosiks.
Heina söömisel 70:20:10 (atsetaat-propionaat-butüraat).
Kui süüakse palju kiudu = heina; kui süüakse palju tärklist, siis 60-30-10.
Suhkru ja tärklise liig ratsioonis põhjustab vatsas liigset piimhappe teket.
Kõrvalsaadused on metaan (10% energiast läheb kaotsi).
Glc konverditakse püruvaadiks. Püruvaat annab laktaadi, propionaadi, atsetüülCoA. AtsetüülCoA annab atsetaadi ja butüraadi.
27. Valkude lõhustumine vatsas. Ruminohepaatiline lämmastiku ringlus
Vatsas lagundatakse proteiin peptiidideks, seejärel mikroobid söövad ära, sünteesivad neist enda proteiinid ja siis peensooles need lagundatakse ja imenduvad.
Esmalt tekivad vastas proteiinidest lühikesed peptiidid. Bakterid söövad ära, lõhustavad lõpuni AH-teks. Bakter kasutab neid oma valkude sünteesiks. Enamik AH desamineeritakse, tekivad VFA ja ammoonium – bakter kasutab neid oma valkude sünteesiks. Hargnemata AH saab atsetaati, propionaati ja butüraati, hargnenud AH aga hargnenud ahelaga VFA. Just neid viimaseid bakterid kasutavad enda jaoks. Ammooniumi kasutatakse enda N jaoks (lisaks vajatakse ka uureat).
Mitte proteiini lämmastik – amiidid, amiinid, peptiidid, vabad AH, nukleiinhapped, uurea, nitraadid ja ammooniumioonid. NPN konverdivad ammoniaagiks ja sealt edasi AH ja proteiinid – bakterid. NPNid on vajalikud bakeritele.
Veised saavad oma proteiini: mikroobidelt ja vatsas lagunemata proteiinidest (ei lahustu vatsavedelikus, nt maisiproteiin).
Bakter saab oma lämmastiku: NPN söödas, sööda lagundatud proteiin, N surnud vatsa bakteritelt, uurea (süljest, difundeerub läbi vatsa epiteeli). Maksas tehakse ammooniumist uurea, uurea läheb verre ja verest kas sülge, vatsa või neerudesse.
28. Lipiidide lõhustamine vatsas.
Triglütseriidid → glütserool + rasvhapped ( palmitiin -, oleiin-, linoleenhape )
600 kg lehma vatsas toodetakse 3-5 kg orgaanilisi happeid, ning sõltuvalt söödast on nende osakaal: 50-70% äädikhape ; 15-30% propioonhape; 10-15% võihape.
Mäletsejate poolt sisse söödud lipiidid koosnevad pikaahelalistest rasvahppetest ning on kas vabad (õliseemnetaimedest), triglütseriididena (kaubanduslikus söödateraviljas) või galaktolipiididena (rohust). Rasvhapetest on looma söögis populaarsemad palmitiinhape, oleiinhape ja linoolhape.
Lipiidid, mis saadakse rohust ja taimeseemnetest on laia pindadega ning hüdrolüüsuvad kiiresti mikroobsete ensüümide poolt. Peale hüdrolüüsi, glütserooli ja galaktoosi osakesed kääritatakse lenduvateks rasvhapeteks ja vabanenud polüküllastamata rasvhapped seejärel hüdrogeenitakse monoküllastamata ja küllastunud rasvhapeteks. Oleiinhapet ja linoolhapet on suurtes kogustes heintaimedes, mis muundatakse steariinhappeks, mida on kokku väga vähe.
29. Vatsasisu kihistumine. Vatsa motoorika.
Vatsa pH on 5,8- 7,0; madalam vahetult pärast söötmist ja kõrgem söögivaheaegadel. Vatsa sisu kihistub vastavalt ainete tihedusele . Kõige ülemine vatsa kiht koosneb gaasidest , mis tuleb käärimisest, eriti süsivesikute käärimisest. Gaas koosneb CO2 ja CH4, H2S, H2, N2 ja O2. Vatsa kokkutõmbed segavad kääritatud massi ning see aitab gaasidel ülesse tõusta.
Järgmine kiht on taimekiud, mis ulbivad/ ujuvad vedelikust kihtide peal. See koosneb äsja näritud jämedast loomasöödast, mis on segatud käärimist alustanud osakestega. Rohusööjatel loomadel on ujuvas kihis umbes 10-15 % kuivainet. Palju gaasimulle. Taime osakesed jäävad kerkinud kihti, või veidi allapoole seda, kuni nad sisaldavad märkimisväärses koguses orgaanilist materjali, millest gaasi saab moodustada. Kui gaaside moodustumine langeb, osakeste tihedus suureneb ning järkjärgult vajuvad vatsa alumisse otsa. Osakeste suurus ja kuju samuti määravad kui kiiresti nad vatsa alumistesse kihtidesse vajuvad. Mida suurem osake, seda kauem vajub. Keskmine ja viimane kiht (vedeliku kiht) vatsast meenutab supilikku massi, mis koosneb märjast ja hästi peenestatud taimsest materjalist, umbes 4-6% kuivainet. Viimane vedeliku kiht on valmis minema edasi võrkmikusse ning sealt edasi kiidekasse.
Motoorika
Vatsa ja võrkmiku kontraktsioonid aitavad toitu eesmaos segada ja transportida kiidekasse. Samuti aitab liigutada toit tagasi suhu mäletsemiseks ja nii ka gaase väljutada.
3 tüüpi kontraktsioone: a) toidu segamiseks (peamine); b) mäletsemiseks; c) gaasi väljutamiseks
Esmalt kontraheerub võrmik – toit liigub dorsaalsesse ossa ja seejärel peenem osa tagasi võrmikku. Osa läheb siis siit kiidekasse. Seejärel võrkmik lõdveneb, seejärel kraniodorsaalne kott kontraheerub, seejärel kraniodorsaalne umbkott. Pärast seda toimuvad kontraktsioonid alumises kotis . Kogu tulemuseks on see, et kotis sees ringleb aeglaselt toit.
- Vats ja võrkmik funktsioneerivad ühtse õõnena
- Võrkmik ja vatsa osad kontraheeruvad kindlas järjestuses , üks tsükkel kestab umbes 1 minuti.
- Peale tugevate kontraktsioonide tekivad 2-3 korda minutis pinnalised peristaltilised lained
- Segamisliigutused – 1 min intervalliga, v.a magamise ajal
- Mäletsemisega on seotud võrkmiku kontraktsioonid ja söögitoru antiperistaltika – söök tagasi
- suhu mäletsemiseks
- Röhitustega seotud kontraktsioonid – vatsa kontraktsioon, hingamislihaste kontraktsioon, söögitoru antiperistaltika
- Vatsast pääseb selekteeritud peenfraktsioon edasi kiidekasse
- Vedelik liigub vatsast läbi kiiremini kui tahked osised
- Eesmao liigutused reguleeritud uitnärvi vahendusel (pikad refleksid). Lühikesed refleksid mao seinas ka osalevad maoseina liigutamisel.
- Jämefraktsioon jääb vatsa kauemaks
- Aferentsed (sensoorsed) signaalid: soolesisu konsistents , pH, LRH kontsentratsioon, vatsa maht (väljavenimisaste)
30. Mäletsemise mehhanism ja tähtsus.
Toidu teistkordne suhu saatmine eesmaost. Toimub võrmiku lisakontraktsioon – eemaldab äsja neelatud sisu söögitoru avausest ja asendab selle massiga, mis on veidi juba fermenteeritud. Pehme suulagi tõstetakse üles, suletakse ninamised hingamisteed . Sissehingamislihaste kontraktsioonid laiendavad rinnakorvi. Tekib suurenenud negatiivne rõhk rinnaõõnes, söögitoru laieneb, kõhuõõne rõhk samuti tõuseb. Tekib rõhkude erinevus võrkmiku ja söögitoru valendiku vahel – toit läheb söögitorru. Antiperistaltilised liigutused kannavad suhu. Mälutakse ja neelatakse jälle alla.
Funktsioon:
- peenestatakse toit põhjalikumalt,
- soodustatakse mikroorganismide juurdepääsu,
- segatakse aluselise süljega, mis neutraliseerib vatsasisaldise happesust
- toit lükatakse antiperistaltiliste kontraktsioonidega söögitoru kaudu suhu. Sööda esialgne mälumine kestab 0.5-1 min
- mäletsemine algab 30-60 min peale söömist ning kestab umbes tunni
- öpäevas on umbes 6-12 mäletsemisperioodi, liikumise ja une ajal mäletsemist ei toimu – lehmad mäletsevad lamades!
- mäletsemist reguleeritakse reflektoorselt - retseptorid paiknevad võrkmikus ja vatsas; kiideka, libediku ja soolestiku täitumisel mäletsemine pidurdub.
31. Vatsagaaside teke ja röhitamine. Vatsa puhitus.
Lagundamise lõpp-produktideks lenduvad rasvhapped ja CO2.
- peamiselt CO2 (60%) ja metaan (30-40%) tekib metaani tootvate bakterite toimel; CO2 + 4H2 ↔ CH4 + H2O
-Lämmastik ja vähesel määral hapnik
Gaasid väljutatakse röhituste abil. Kui gaasi tekib rohkem, kui väljutatakse või kui söögitoru on blokeeritud, tekib puhitus e. tümpaania. Kui loom lamab külili , siis on röhitsemine võimatu – tuleb arvestada operatsioonide tegemisel! Värske ristiku söötmine – vatsa põhja tekib gaasiline vaht, mis ei tõuse pinnale
32. Lenduvate rasvhapete tähtsus mäletsejaliste ainevahetuses.
60-80% loomale vajalikust energiast
Enamik LHR imendub vatsas, seejärel libedikus ja peensooles lõpetatakse imendumine.
2 viisi:
lihtsustatud difusioon - imendumine vabade hapetena (dissotseerumata VFA)
vahendatud difusioon – kandjavalk - ühe molekuli LRH imendumisel eritub valendikku üks molekul bikarbonaati – vahendatud difusioon Kandjavalk. (VFA anioonid ). Oluline: kui vatsas on madal pH, siis tekib rohkem dissotseerumata happeid. Vatsa pH läheb veel rohkem madalamaks, siis epiteelis toodetakse H, HCO3- läheb vatsa (neutralseerib). H liidab endale aniooni ja nii saab happena verre.
Teise osa neutraliseerib sülje bikarbonaat.
Atsetaat imendub muutumatult, osaliselt oksüdeeritakse vatsa epiteelis;
Propionaadist väike osa muudetakse laktaadiks (5%). Laktaat läheb maksa ja tehakse glc.
Butüraat muudetakse β-hüdroksübutüraadiks epiteeli läbimisel ja läheb verre nii – ketokeha.
Ketoos on kõrgetoodangulise piimakarja üks levinumaid ainevahetushaigusi, mis tekitab suurt majanduslikku kahju, vähendades oluliselt lehmade piimatoodangut, suurendades vajadust lehmi praakida ja põhjustades ka loomade hukkumist. Tekib laktatsiooni 1-2 kuul.Võihappelise silo söötmine; Glükoosi tootmiseks süsivesikute vähesus või seeduva proteiini liig vatsas
LRH anioonid:
atsetaat - energia, piimarasva süntees
propionaat - glükoosi ja piima suhkru (laktoosi) süntees
butüraat - energia, piimarasva süntees
33. Mikrobiaalne seede hobuse jämesooles, tselluloosi seede võrdlus mäletsejalistega.
Suur jämesool on hobustel – fermentatsioon toimub peamiselt käärsooles.
Fermenteeritakse taimseid SV (tselluloos, pektiin) ja peensooles seedimata SV. Rohke rakukestaainete sisaldus ratsioonis põhjustab tärklise madalat seeduvust ja mittetäieliku proteiinide seedet – seostuvad pektiini ja tselluloosiga. Hobusel mood. vajaminev energia 75% jämesooles toodetud VFA-st. Tehakse nii umbsooles kui ka käärsooles ja imendub ära. Kui söödetakse palju tärklist, siis VFA tootmine tõuseb nii, et ei jõua ära imenduda. Siiski, kui väga palju VFA-d toodetakse, pole see ka hea. See on vaja neutraliseerida bikarbonaatidega (tuleb pankreaselt, niudesoolelt, jämesoolelt), kuid kui väga palju VFA-d on, siis see ka ei aita – pH langeb ja mikroorganismid surevad, aga laktaati sünteesivad bakterid jäävad ellu – laktaat kahjustab epiteeli.Laktaat imendub ka halvasti.
Imendumine läbi epiteelrakkude (koos teiste rasvlahustuvate ainetega). LRH-sid kasutatakse epiteelrakkude ja ka teise kudede energiaallikana. Kõige enam toodavad VFA muide omnivoorid ja herbivoorid. Moodustuvad fermentatsioonigaasid – CO2 ja CH4; transporditakse soole peristaltikaga pärasoolde. Sünteesitakse B ja K vitamiine bakterite poolt.
Lämmastiku saavad bakterid uureast (verega transporditakse sinna), peensooles seedumata jäänud proteiinidest. Bakterid sünteesivad proteiini, aga see ei imendu jämesooles (eritatakse roojaga). Käärsooles imenduvad bakterite poolt toodetud vit K, B12, tiamiin, riboflaviin.
Tselluloosi seede erinevused
Mäletsejalistel – toimub peamiselt vatsas, SV fermentatsioonil tekkinud VFA imendub väga hästi (eesmagu, libedik, peensool) ja palju. Fermentatsioon on täielikum (kauem seedesüsteemis). Ei saa nii palju toitu süüa, peab olema kvaliteetsem.
Hobustel – toimub jämesooles. VFA imendub hästi, kuid rohkem läheb roojaga välja kui mäletsejalistel. Fermentatsioon ei ole nii täielik. Saab palju ebakvaliteetset toitu süüa.
34. Lindude seedekulgla iseärasused
Hambad, lõuad, põsed ja mokad puuduvad - asendunud nokaga. Noka kuju on väga varieeruv ja sõltub toitumisviisist. Nokas on palju mehhanoretseptoreid, mis stimuleeritakse, kui lind sööb. Kanad söövad nokkides, enne kui alla neelavad, purustavad nokaga väiksemaks. Keel aitab toitu neelu lükata. Täidavad suuõõne veega ja siis tõstavad noka üles ja vesi läheb neelu. Teised loomad imevad vett, koer ja kass joovad keelega.
Nokk : seemnesööjatel purustavad, lihatoidulistel lõikavad. Nokk on kaetud tiheda keratiiniga. Hambad puuduvad. Keel on keratiniseerunud. Süljenäärmetes on nii mutsiini ja mõnel amülaasi. Söögitoru kannab peristaltiliste lainetega toidu pugusse.
Pugu – söögitorulaiend, hoiustab toitu. Neutraalne pH.
Magu jaotub näärme- ja lihasmaoks. Näärmemaos keemiline seedimine ja lihasmaos väikeste kivide abil toidu mehhaaniline purustamine
* toit läbib seedekanali kiiresti
* roe ning kusi segunevad kloaagis
Taimtoiduliste lindude umbsool on suur, seal toimub fermentatsioon. Röövlindudel on seedetrakt lihtsam ja jämesool väiksem.
35. Pugu, näärmemao ja lihasmao talitlus.
Pugu – toit pehmeneb ja pundub, piimhappeline käärimine ja keemiline muundumine toidust pärinevate ensüümide toimel; Saadab makku reguleeritud toidukoguseid; tärklise seede sülje amülaasi toimel + mõningane bakteriaalne fermentatsioon.
Näärmemagu – toimub keemiline seede (HCl, pepsiin). Seedenõresid sekreteerivad limaskesta näärmed. Toit läheb kiiresti näärmemaost lihasmakku.
Lihasmagu – toimub mehhaaniline purustamine, jätkub ka näärmemao ensüümide toimel lagundamine, sisaldab väikseid kive (gastroliidid, 12mm) ja kruusa . Madal pH – kivid lagunevad kiiresti.
36. Sooleseede lindudel. Mikrobiaaalne seede umbsooles
Peensool jaotub lindudel 12sõrmikuks ja niudesooleks. Toidu ensümaatiline seede ja imendumine toimub 12sõrmikus ja niudesooles sarnaselt imetajatele. Antiperistaltilised kontraktsioonid küümeni paarilisse umbsoolde. Põhiline süsivesikute seede umbsooles – mikrobiaalne fermentatsioon, LRH imendumine. SV, mis pole mikroorganismide poolt lõhutatud peensooles, lõhustatakse umbsooles sama moodi nagu imetajatel. LRH imenduvad umbsooles, proteiinid lähevad roega välja.
Toit läbib seedekanali kiiresti:
3-4 h peale söömist algab jääkide väljutamine ning ööpäeva jooksul väljub umbes 80%
Toidu soolestiku läbimine kiireneb munemisperioodil ja välistemperatuuri langemisel ; aeglustub haudumise ajal ja vitamiinivaeguse korral
Vee ja ioonide imendumine toimub pärasooles ja kloaagis. Väljaheide on hele, sest sisaldab kusihappe kristalle