Söömust mõjutavad tegurid (0)

Eesti Maaülikool
Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse instituut
Liisa -Reet Piirimäe, Maris Pihlapuu
Loomakasvatus II kursus
Söömust mõjutavad faktorid
Söötmisõpetus
Juhendaja
Emeriitprofessor Olav Kärt
Tartu 2013
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Mis on söömus 4
1.1 Söötmistase 5
1.2 Kuivaine söömus ja toitainete kontsentratsioon ratsioonis 5
2.Söömust mõjutavad tegurid
2.1Looma individuaalsed ja eesmao histoloogilised omadused 6
2.2 Vatsa seede ja sööda viibimine vatsas 7
2.3 Söödaratsiooni koostis 8
2.4 Fermentatsiooniproduktide mõju 9
2.5 Vesi 10
2.6 Sööda kvaliteet ja puhtus 10
2.7 Keskond 11
2.8 Lehmast endast tulenevad tegurid 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13
Sissejuhatus
Käesoleva referaadiga tutvutakse söömise kui mõistega ning uuritakse, kuidas erinevad faktorid mõjutavad söömust. Referaadist saab informatsiooni selle kohta, kuidas mõjutavad söömust looma individuaalsed ja histoloogilised omadused, söödaratsiooni koostis, fermentatsiooniproduktid, vesi, sööda kvaliteet ja puhtus, keskkond ning lehmade puhul siis ka lehmas endast tulenevad tegurid.
Väga oluline roll referaadi koostamisel oli ka kindlaks teha, kuidas annab igapäevaselt põllumajandusloomade söömust optimeerida maksimaalse kasu saamiseks.
1. Mis on söömus?
Söömuse all mõistetakse looma poolt päevas tarbitud söötade ja neis sisalduvate kuiv- ja/või orgaanilise aine kogust. Söömusest võib rääkida ka kui sööda vastuvõtust. Analoogiliselt võib välja arvutada ka sööda üksikute toitefaktorite, näiteks proteiini , kaltsiumi või fosfori jt. söömuse.
Mitmetel juhtudel loomade söömust ei piirata, näiteks loomade karjatamisel. Söömust ei piirata ka kui põrsastel ja kesikutel on sööta küllaldaselt. Vastavalt talitatakse ka tihti lindude söötmisel.
Sõltuvalt koostatud söödaratsioonis olevate söötade maitsvusest, füüsikalistest ja keemilistest omadustest moodustab ratsiooni kuivaine maksimaalne söömus põllumajandusloomadel 3...5% looma kehamassist, põllumajanduslindudel on see aga suurem. Mida väiksem on kehamass, seda suurem on suhteline söömus.
Piiramatu söötmine ei ole alati otstarbekas. Näiteks nuumloomad võivad isukohase söötmise tagajärjel liigselt rasvuda, kuid rasvast liha toiduna ei hinnata. Isukohasel söötmisel on ka söödaväärindusarv mõneti suurem kui mõõdukalt piiratud söötmisel. Nii soovitataksegi näiteks nuumsigu sööta 15...20% väiksema söödakogusega, kui nad tarbiks seda isu järgi. (Ülo Oll 1994)
1.1 Söötmistase
Praktikas räägitakse kõrgest ja madalast söötmistasemest, mille all mõistetakse tegelikult kas tugevat või nõrka söötmist, teoreetikud on andnud sellele arvulise väärtuse, mida arvutatakse söömuse ja elatustarve kaudu. (Söötmistase võrdub tarbitud metaboliseeruva energia kogus MJ päevas jagatud looma metaboliseeruva energia tarve elatuseks, MJ päevas)
Söötmistase sõltub loomaliigist ja söödaratsioonist ning peab kindlasti olema üle ühe. Kui söötmistase on alla ühe, siis loom nälgib, kui aga ühega võrdne, siis loom elab ära, kuid toodangut ei anna. Suure toodangu eeliseks on kõrge söötmistase, kuid söömusel on piirid, ehk söötmistase ei saa lõputult suureneda. Enamasti on söötmistase 3...4 piirides. Kui lehm lüpsab päevas palju piima peab söötmistase olema maksimaalsuse piiril. Nuumsigade kindla juurdekasvu säilitamiseks tuleb määrata vastav söötmistase, mis tavaliselt on 3 piirides. Madalam on söötmistase munakanade söötmisel, sest nende elatustarve on suhteliselt suur.
Loomade aretuse üheks põhieesmärgiks peaks olema söömuse suurendamine, seeläbi suureneb ka maksimaalne söötmistase, mis on eeltingimuseks söötmistaseme võimalikuks kasvuks. (Ülo Oll 1994 )
1.2 Kuivaine söömus ja toitainete kontsentratsioon ratsioonis
Lehmad vajavad kõiki toitaineid kindlas koguses. Iga toitaine kontsentratsioon ratsioonis sõltub sellest kui palju sööda kuivainet loom on võimeline sööma. Keskmiselt on piimalehm võimeline tarbima sõltuvalt kehakaalust ja toodangust 3–4 kg sööda kuivainet iga 100 kg kehamassi kohta. Ratsiooni koostamisel tuleks arvestada loomagrupi keskmise kaalu ja oletatava kuivaine söömusega. Kui lehma kuivaine söömus tõuseb 20 kilolt 22 kilole, võib sööda energiasisaldus olla ~10% madalam, selleks et looma energiatarve sama piimatoodangu korral oleks kaetud.
Kui kuivaine söömus jääb arvestatust madalamaks siis sel juhul ei saa loomad toitaineid neile vajalikus koguses, nende toodang langeb, nad hakkavad kasutama kehavarusid ning kõhnuvad. Lühidalt tähendab see, et lehmad ei lüpsa enam loodetud tasemel. Selline toodangulangus ei pruugi ilmneda mitte käesoleval laktatsioonil, vaid alles järgmisel, kui loomadel ei jätku enam kehavarusid, et toetada kõrget toodangut laktatsiooni alguses.
Näiteks kui kuivaine söömus langeb ca 2 kg, siis täisratsioonilisest segasöödast
saadud energiakogus väheneb võrdselt energiakogusega, mis on vajalik ~5 kg piima tootmiseks. (Jõudluskontrollikeskus)
2. Söömust mõjutavad tegurid
2.1 Looma individuaalsed ja eesmao histoloogilised omadused
Looma poolt tarbitava põhisööda söömust mõjutab eeskätt tema eesmao maht. Eesmao maht sõltub looma vanusest ja massist. Noorematel, näiteks I ja II laktatsiooni lüpsvatel lehmadel ei ole eesmagu mahuliselt veel lõplikult välja arenenud. Samuti on suurema kehamassiga loomadel ka vastavalt suurem vats . Eesmao mahutavust mõjutab suuresti ka looma füsioloogiline seisund. Näiteks vanematel ja rasvunud loomadel vähendab kõhuõõnesisene rasvkoe hulk vatsa mahtu. Samuti on tähendatud, et vatsa mahutavus väheneb tiinuse ajal, eriti tiinuse lõppfaasis.
Söömuse reguleerimisest võtavad osa mitmesugused vatsa limas - ja lihaskesas paiknevad retseptorid. Nendelt retseptoritelt saadud signaalidest lähtuvalt juhib looma kesknärvisüsteem vatsamotoorika intensiivsust. Mäletsejaliste söödatarbimine sõltub suurel määral vatsamotoorika intensiivsusest s.t. mida rohkem söödamassi kaksteistsõrmikusse edasi läheb, seda lühem on söödaosakeste vatsas viibimise aeg ning seda rohkem on loomal võimalik ratsiooni süüa.
Eesmao täitumisest söödamassiga signaliseerivad kesknärvisüsteemile (KNS) vatsaepiteelis paiknevad mehhaanoretseptorid. Kui vats on söödamassiga mingi piirini täitunud, saab KNS retseptoritelt signaali ning loom lõpetab söömise. Kui vats tühjeneb hakkab loom jälle sööma.
Vatsamotoorika intensiivsust mõjutavad peale söödamassi füüsikaliste omaduste ka selle keemilised omadused, eeskätt mikrobiaalsel sünteesil tekkivate lenduvate rasvhapete hulk ja molaarne suhe. Paljude katsete tulemusena on jõutud järeldusele, et kõrge lenduvate rasvhapete, eriti äädikhappe kontsentratsioon vatsas ning nende intensiivne imendumine mõjub vatsamotoorikale negatiivselt ning vatsakontraktsioonide intensiivsuse langus põhjustab söödatarbimise vähenemist.
Eesmaos paiknevad termoretseptorid registreerivad temperatuuri muutuse vatsas. Soojus vabaneb peamiselt mikroorganismide sünteesiprotsessi käigus. Katseliselt on selgitatud, et temperatuuri tõus vatsas (normaalne eesmao sisetemperatuur on 38...39o C) põhjustab loomadel söödatarbimise vähenemist, temperatuuri langus aga suurenemist . ( Silo söömust mõjutavad tegurid)
2.2 Vatsa seede ja sööda viibimine vatsas
Tänaste arusaamade järgi on kuivaine söömus ja vatsa füüsiline mahutavus seotud omavahel eeskätt vatsaseede ulatuse ja intensiivsuse, söödaosakeste liikumise kiiruse ja sööda vatsas viibimise aja kaudu. Mida enam sööt vatsas lõhustub, seda kiiremini läbivad söödaosakesed vatsa ning seda enam uut sööta vatsa mahub. Et kuivaine söömus sõltub sellest kui kiiresti sööt vatsas hüdrolüüsub ja läbib eesmaod, siis avaldab arusaadavalt kuivaine söömusele olulist mõju ka koresööda heksli pikkus ning heksli füüsikaline struktuur. Mida lühem on koresööda heksli pikkus ja mida pehmem on heksel, seda vähem aega kulutab lehm sööda mäletsemiseks ja seda lühemat aega sööt vatsas viibib. Mäletsemise ajal produtseeritava sülje kogus on seotud otseselt vatsa happesusega ning mida vähem aega kulutab loom mäletsemisele, seda väiksemaks jääb ka produtseeritava sülje kogus. Liiga lühikese koresööda heksli puhul väheneb kiudaine seeduvus vatsas ning suureneb vatsavedeliku happesus . Seega lühendades koresööda heksli pikkust, suureneb küll söömus, kuid sellega ei pruugi kaasneda veel produktiivsuse tõusu. Pigem vastupidi, süsteemsed muutused vatsas võivad põhjustada tõsiseid ainevahetushaigusi. Liiga lühikese heksliga koresööda söötmisel, samuti suurte jõusöödakoguste korral söödaratsioonis suureneb vatsa happesus, mille tagajärjel väheneb söömus ning võib tekkida subkliiniline vatsaatsidoos.
Kuivaine söömust mõjutab ka organismi metaboolne koormus. Selle all käsitletakse enamasti mäletsejaliste maksas ning teistes organites toimuvaid energia ainevahetusega seotud protsesse. Ühe olulise kuivaine söömuse mõjutusena võime käsitleda süsivesikute fermentatsiooni käigus vatsas tekkivate lenduvate rasvhapete metabolismi.
Kõrgema aretusväärtusega lehmad kasutavad vatsas tekkivaid fermentatsiooni lõppprodukte piima tootmiseks efektiivsemalt, võrreldes madalama aretusväärtusega loomadega. Seega areneb madala aretusväärtusega lehmadel subkliiniline vatsaatsidoos välja ratsiooni madalama energeetilise tiheduse ja väiksemate jõusöödakoguste korral kui kõrge aretusväärtusega lehmadel. (Söömus ja seda mõjutavad tegurid)
2.3. Söödaratsiooni koostis
Tulenevalt mäletsejaliste seedefüsioloogilisest iseärasustest on söömuse üheks oluliseks mõjutajaks söödaratsiooni koostis.
Söödaratsiooni kõrge tärklise ja suhkrute sisaldus põhjustab vatsamikroobide aktiivsuse vähenemist. Mittestruktuursed süsivesikud nagu tärklis fermenteeruvad kiiresti, mille tulemusena langeb vatsasisaldise pH, mille tagajärjel põhisööda (silo) söömus väheneb. Kui asendada tärklis struktuursete süsivesikutega nagu lõhustuv tselluloos ja hemitselluloos, mis fermenteeruvad aeglaselt, siis silo kuivaine söömuse langust ei tähedata. Kuna vatsamikroobide esmase energiaallikana on tärklis ja suhkrud aga hädavajalikud, siis peab söödaratsioon sisaldama optimaalses koguses nii struktuurseid kui ka mittestruktuurseid süsivesikuid. Ka rasvade (lipiidide) kontsentratsiooni tõstmine ratsioonis põhjustab sageli põhisööda söömuse vähenemist.
Võrreldes veiste söödaratsioonis süsivesikute ja lipiidide kontsentratsiooni tõstmise negatiivse mõjuga silo söömusele ei ole erinevat päritolu proteiiniga seda täheldatud. Mõnede proteiiniallikate puhul on silo kuivaine söömus isegi suurenenud. Kvaliteetse silo puhul on proteiini lisasöötmisel silo kuivaine söömusele siiski positiivne mõju, kuigi see kõigub väga suurtes piirides. Oletatavasti proteiini mõju silo kuivaine söömusel sõltub ühelt poolt nii proteiini allikast kui ka silo orgaanilise aine seeduvusest. (Silo söömust mõjutavad tegurid)
2.4 Fermentatsiooniproduktide mõju
Silo kuivaine söömust mõjutavad lisaks taimede raku kestainete sisaldusele ja seeduvusele vatsas ka kuivainesisaldus ja fermentatsioonil tekkivad orgaanilised ühendid. Soome teadlased on tõdenud, et silo fermentatsioonil tekkivad orgaanilised happed, etanool , ammoniaak jt. vähendavad söömust. Mida rohkem tekib silo fermentatsioonil laguprodukte, seda väiksem on tema kuivaine söömus. Laguproduktid ei ole maitsvad ning põhjustavad koormust loomade ainevahetusele.
Silo pH mõju kuivaine söömusele sõltub kasutatavast sileerimise tehnoloogiast . Uurimistulemused on näidanud, et kindlustuslisandita valmistatud silo puhul pH alanedes reeglina kuivaine söömus väheneb. Kui aga sileerimisel on kasutatud sipelghappe baasil valmistatud kindlustuslisandit, siis pH alanedes silo söömus reeglina suureneb.
Fermentatsiooni teistel lõpp-produktidel on söömusele palju otsesem mõju, kui pH-l. Tõestatud on ammoniaagi negatiivne mõju söömusele, kuigi see mõju võib olla kaudne. Söömust otseselt mõjutavateks teguriteks peetakse mitmesuguseid amiine , mis tekivad silos valkude lagunemise käigus samaaegselt ammoniaagiga.
Tugevalt negatiivne müju silo kuivaine söömusele on piimhappel ja lenduvatel rasvhapetel. Silo kuivaine söömus väheneb iga grammi piimhappe sisalduse suurenemise korral silo kuivaines 13,0 g võrra päevas ja iga grammi lenduvate rasvhapete sisalduse suurenemisel 25,6 g võrra päevas. Lenduvatest rasvhapetest mõjutab söömust kõige negatiivsemalt propioonhape.
Silo kuivaine sööömus on suurem siis, kui valmistamisel kasutatakse keemilisi kindlustuslisandeid, sest need vähenadavad fermentatsiooniprotsessi käigus orgaanilise aine lagunemist ja laguproduktide teket. (Silo söömust mõjutavad tegurid)
2.5 Vesi
Puhas ja värske joogivesi on lehma toodanguvõime seisukohast sama oluline kui tema geneetiline potentsiaal, tervis või sööda kvaliteet. Efektiivse söötmise seisukohast ei ole määrav mitte ainult ratsioon , vaid ka kuidas seda loomadele antakse. Sööt ja vesi peavad teineteist täiendama. Mida kuivem on ratsioon, seda suurem on loomade veetarve ja joogikordade sagedus. Sõltuvalt looma vanusest ja toodangutasemest võib lehma veetarve olla kuni 150 l päevas.
Loomade vee- ja söödatarve on omavahel seotud. Pärast toitumist veetase looma maos langeb ja instinkt sunnib jooma. Pärast janu kustutamist on loom võimeline uuesti toituma. Kui ratsiooni kuivainesisaldus on üle 50%, tuleks jälgida, et kõikidel loomadel on pidevalt tagatud juurdepääs jooturitele.
Joogivee temperatuur ei tohiks olla liiga madal. Külm vesi aeglustab looma vatsa seedetegevust. Looma organism peab ise soojendama vee kehatemperatuurini ja iga järsk jahtumine vähendab vatsamikroobide aktiivsust. Joogivee temperatuur peaks olema 10-15oC. 30-33oC vesi parandab lehmade söömust 3,5-6%. (Jõudluskontrollikeskus)
2.6 Sööda kvaliteet ja puhtus
Lehmad söövad ninaga, see tähendab, et kõigepealt otsivad nad söödast üles need osad, mis lõhnavad paremini. Seega sõltub loomade poolt söödava ratsiooni kogus selle lõhnast. Lisaks söödale sõltub loomade tarbitav söödakogus ka söödakäigu või -küna puhtusest. Selle igapäevane harjaga puhastamine on piisav, et eemaldada söödaosad, mis eriti soojal ajal hakkavad väga kiiresti haisema. Põhjuseks on niiskuse ja soojuse toimel riknevad orgaanilised söödajäägid ning tekkiv hais rikub ka puhastamata söödakäiku pandud värske sööda lõhna. Samuti mõjutab söödaküna ehitus loomade söömust, sest näiteks valesti paigutatud piirded ei lase loomadel normaalselt sööda juurde pääseda ja nende tarbitav söödakogus väheneb. Õige kõrgusega söödasõim ja selle piire takistavad loomade esijalgade sattumist söödakäiku, mis aitab vältida sõnniku ja allapanu segunemist söödaga. Söödasõim võiks olla 10cm kõrgusel ning piire võiks olla 55-60cm kõrgem põrandast, millel loomad seisavad. (Jõudluskontrollikeskus)
2.7 Keskkond
Kuumastressis loomad söövad vähem. Sõltuvalt õhuniiskusest võib lehmadel kuumastress tekkida juba 21o C juures. Olukorda saab muuta, parandades ventilatsiooni söötmisaladel, lüpsiplatsi ootealadel ja puhkealadel. Kindlasti on abiks ka vihmutite kasutamine lautades. Kuumastressi vähendamine, eriti poegimiseelsel perioodil, aitab tõsta söömust enne poegimist ja ära hoida probleeme, mis võivad tekkida poegimisel ja pärast poegimist. Meeles tuleks pidada sedagi , et nii kinnis - kui lüpstavad lehmad vajavad karjamaal päikese eest varjumise võimalust.
Samuti tuleb tähelepanu pöörata söödakäigule. Söödaküna või –käigu põhi peaks olema sile, sest sööda haaramisel eelistavad lehmad siledat pinda karedale ja söödakäiku tuleks vanadest söödajääkidest puhastada vähemalt 1 kord päevas.
Oluline keskkonna juures on ka asustustihedus ja puhkeala. Lehmad eelistavad lamamist söömisele. Kõik faktorid, mis vähendavad lehmade lamamisaega (näiteks liiga vähe puhkekohti, külmad, märjad ja/või liiga väikesed asemed), mõjuvad negatiivselt söömusele. Allapanu tuleks kasutada ka juhul, kui asemed on kaetud mattide või madratsitega. Reegel on, et mida mugavamalt loom ennast tunneb, seda parem on tema isu ja toodang. (Jõudluskontrollikeskus)
2.8 Lehmast endast tulenevad tegurid
Piimatoodang on üks oluline lehma söömust mõjutav faktor. Toodangu tõustes vajab lehm rohkem toitaineid, et toetada toodangu tõusu. Seega söövad lehmad rohkem selleks, et katta suurenenud toitainetetarvet. Ka laktatsioonijärk omab suurt rolli söömises. Pärast poegimist tõuseb söömus küllalt kiiresti. Kanada farmides tehtud uuring näitab, et täiskasvanud lehmad saavutavad kuivaine söömuse maksimumi 8 nädalat, esmapoegijad aga 14 nädalat pärast poegimist. Laktatsiooni jooksul langeb söömus koos piimatoodangu vähenemisega. Samuti mängi rolli lehmade vanus. Esmapoegijad söövad vähem kui täiskasvanud lehmad. Põhjuseks on sageli asjaolu, et nad paiknevad karja/grupi hierarhias madalamal ja söödaküna juures jäävad suurematele ja vanematele loomadele alla konkurentsis söödakoha pärast. (Jõudluskontrollikeskus)
Kokkuvõte
Referaadis andsime ülevaate erinevatest teguritest, mis mõjutavad loomade söömust. Materjalide valik selle teema kohta oli suhteliselt lai, kuigi mõningate faktorite kohta jäi meie arvates materjali natuke väheks, aga teiste faktorite kohta oli seda jällegi piisavalt.
Referaati koostades saime palju uut informatsiooni selle teema kohta, ning kindlasti oli referaadi koostamisest palju kasu.
Puhas ja värske joogivesi on lehma toodanguvõime seisukohast sama oluline kui tema geneetiline potentsiaal, tervis või sööda kvaliteet. Näiteks oli see väga oluline informatsioon mida referaadist teada saime. Eekõige sellepärast, et sageli arvatakse et joogivee kvaliteet ja puhtus ei oma loomade puhul suurt tähtsust. Arvatakse, et loomadel peab lihtsalt koguaeg vesi ees olema, kuid ei mõelda sellele, et veel on väga suur roll ka loomade söömuse tõstmisel.
Loomade kõrge söömuse tase on väga oluline tegur toodangu suurendamisel ja me arvame, et sellest referaadist saab palju uut teada söömuse kohta.
Kasutatud kirjandus

• Ülo Oll, Söötmisõpetus, 1994
  
• „Silo söömust mõjutavad tegurid“
  

http://www.eope.ee/_download/euni_repository/file/3915/Loomakasvatuskonsulend i %20kursus%202.osa.zip/Silo%20s%94%94must%20m%E4jutavad%20tegurid.pdf

• Jõudluskontrollikeskus „Vesi ja söömus“
  

http://www.jkkeskus.ee/pages/pv/il_vesi_2009.ht m

• Jõudluskontrollikeskus, „Kuivaine söömust mõjutavad tegurid“
  

http://www.jkkeskus.ee/pages/pv/il_kuivaine_2010.pdf

• Söömus ja seda mõjutavad tegurid
  

http://www.pikk.ee/upload/files/Teadusinfo/Olav_Krt_lpparuanne.pdf
13