Toitefaktorid (0)

TOITEFAKTORID
ENERGIA
Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor , kuna elu ja kõik selle arvukad avaldused , nagu ainevahetus , kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine, on seotud pideva energia kulutusega.
Energia on abstraktne mõiste. Ta ei ole materiaalne. See mida me tajume, on ainult erinevate energialiikide ilming: aatom -, elektri-, mehhaaniline, keemiline energia, soojus jne. Sellepärast on õige söötade energiat nimetada toitefaktoriks, mitte toitaineks.
Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised toitained ( rasv , süsivesikud, proteiin ). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb. Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudained, suhkrud ), kuna neid leidub söötades koguselt kõige rohkem. Teatud koguse ka rasvast ja proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine , leidub teda taimsetes söötades vähe (mitte üle 5% kuivainest) ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust.
Toitainete lõhustamisel ja oksüdatsioonil loomakehas vabanenud energia leiab organismi poolt kasutamist peamiselt peamiselt soojusenergiana, teatud kogus muutub mehhaaniliseks ja väga väike osa elektri- ja kiirgusenergiaks. Energia mõõtühikuid on mitmeid (džaul, kalor , kilovatt-tund jt.) Energia mõõtühikuks on kasutatud sageli soojuse mõõtühikuid (kalor (cal), kilokalor ( kcal ), megakalor (Mcal)). Kalor (cal) on väga väike soojuse mõõtühik, sellepärast seda söötmispraktikas ei kasutata. (Kalor on soojushulk , mis on vajalik 1 g vee temperatuuri tõstmiseks ühe kraadi võrra (14,5°C-lt ... 15,5°C-le)). Väikeloomade (küülikud, nutriad) ja lindude söötade energiasisalduse arvutamisel on kasutatud kcal, suurloomade ( veis , hobune, siga) söötmisel aga Mcal. Uuemal ajal on soojuse mõõtühikud asendatud rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) ühikutega. SI-süsteemi järgi on energia mõõtühikuteks džaul, kilodžaul, megadžaul.
Nende energiaühikute seos on järgmine:
1 cal = 4,1868 J või 1 J = 0, 2389 cal
1 kcal = 4,1868 kJ või 1 kJ = 0,2389 kcal
1 Mcal = 4,1868 MJ või 1 MJ = 0,2389 Mcal
Mõõtühikute nimetused ja tähised:
Kalor cal
Kilokalor kcal 1kcal =1000cal
Megakalor Mcal 1Mcal=1000kcal
Džaul J
Kilodžaul kJ 1kJ=1000J
Megadžaul MJ 1MJ=1000kJ
Söötade energiasisalduse arvestamisel ning loomade energiavahetuses tehakse vahet mitme energialiigi vahel need on koguenergia ehk brutoenergia (ka põlemissoojus), seeduv energia, metaboliseeruv ehk ainevahetuslik energia, netoenergia.
Koguenergia on mõõdetav soojusega, mis eraldub sööda orgaanilise aine täielikul põlemisel. See nn põlemissoojus on füüsikaline suurus, mis ei sõltu loomast , kes seda sööta kasutab. See kogus energiat on talletunud sööda orgaanilises aines. Koguenergiat saab kõige täpsemini määrata söödaproovi põlemisel vastavas seadeldises, mida on hakatud kutsuma kalorimeetriliseks pommiks. Mõõdetakse ära põlemisel vabanenud soojuse hulk. Igal orgaanilisel ühendil on oma konstantne põlemissoojus. Et söötade peamiseks orgaanilisteks ühenditeks on proteiin, toorrasv ja süsivesikud (toorkiud, tärklis, suhkrud jt.), siis on püütud määrata nende keskmist põlemissoojust.
Kasutatakse söötade energiasisalduse väljatootmisel Kellneri Instituudi (Saksamaa) teadlaste poolt saadud põhitoitainete põlemissoojuse arve.
1 kg proteiini põlemisel vabaneb 5,72 Mcal e. 23,9 MJ soojust e. energiat
1 kg toorasva põlemisel vabaneb 9,50 Mcal e. 39,8 MJ soojust e. energiat
1 kg toorkiu põlemisel vabaneb 4,79 Mcal e. 20,1 MJ soojust e. energiat
1 kg N-ta e.a.põlemisel vabaneb 4,17 Mcal e. 17,5 MJ soojust e. energiat
Toitaine soojusväärtuste arvude järgi koostatud võrrandi kohaselt võrdub sööda energiasisaldus :
KE = (23,9 Z₁ + 39,8 Z₂ + 20,1 Z₃ + 17,5 Z₄) : 100, kus
KE - koguenergia (MJ/kg)
Z₁ - proteiinisisaldus (%)
Z₂ - toorrasvasisaldus (%)
Z₃ - toorkiusisaldus (%)
Z₄ - lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus (%).
Sööda koguenergiasisaldus oleneb rasvasisaldusest. Mida rohkem on söödas rasva, seda suurem on selle sööda koguenergiasisaldus. Sööda väärtust iseloomustab aga mitte niivõrd see, kui palju ükd või teine sööt koguenergiat sisaldab, vaid see kui palju loomorganism sellest energiast ära kasutab s.t. omastab. Energia omastamist näitab seeduvate toitainete energia ehk lühidalt seeduva energia sisaldus.
Seeduv energiat mõistetakse kui seedunud orgaanilistes ainetes sisalduvat energiat.
SE = KE - RE
SE – seeduv energia; KE – koguenergia; RE – rooja energia
Metaboliseeriv energia ehk ainevahetuslik energia näitab tegelikult söödast imendunud toitainete energiat.
ME = SE – (UE+GE)
ME – metaboliseeruv energia; SE – seeduv energia ; UE – uriini energia; GE – gaaside energia
Netoenergia on energia, mida loom kasutab siseelundite ja lihaste mõningaks tööks magavas olekus ja mis eritub organismist toodangu – piima, munade , kehamassi juurdekasvus talletunud energiana.
NE = NEe + NEt
NE – netoenergia
NEe – netoenergia elatuseks
Net - toodangu energia
PROTEIIN
Kõiki taimedes ja loomorganismis leiduvaid lämmastikkusisaldavaid ühendeid nimetatakse ühise nimetusega – proteiin. Proteiin on energia järel tähtsuselt teine toitaine. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk. Valk on iga keharaku põhikomponent ( taimerakud seevastu koosnevad valdavalt toorkiust). Üldse on looma kehas 15...20% valku, seega täiskasvanud ca 500kg eluskaaluga veise kehas kokku 80...90kg. Valgud seisavad organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega.
Loomorganism ei deponeeri valku varuainena sel määral nagu rasvu või süsivesikuid. Valk peatub organismis vaid rakuainena. Reservvalke mõnesugusel hulgal veres ja maksas siiski leidub. Piiratud valguvarud organismis ning asjaolu, et organismi valgutarvet ei ole võimalik katta ühegi teise toitainega (näit. rasvade või süsivesikutega, kuna need ei sisalda lämmastikku), muudab valgu loomorganismi toitumise seisukohalt eriti tähtsaks toitaineks. Valgu on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks (piim, muna, vill ). Sellepärast peab iga loom saama päevas teatud koguse valku s.o. sööda proteiini. Sööda seedimisel sööda proteiin lõhustub lihtsamateks ühenditeks – aminohapeteks. Üldse tuntakse looduses ligi 50 aminohapet, valgu koostises olevaid aminohappeid on 20-22. Toitumise seisukohalt jagunevad aminohapped asendatavateks, neid võib loom oma kehas ise sünteesida teistest lämmastikkusisaldavatest ühenditest ja asendamatuteks. Asendamatuid aminohappeid on põllumajandusloomade söötmisel 9 (treoniin, metioniin , valiin , leutsiin , isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin ), lindudel 11. Neid loomad ei suuda ise sünteesida, vaid peavad saama söötadega. Et loomade metioniinitarbest võib umbes poole asendada tsüstiin, siis praktikas arvestatakse metioniini asemel väävlitsisaldavaid aminohappeid koos S-aminohapetena. Looduses suudavad asendamatuid aminohappeid sünteesida vaid taimed ja mikroorganismid . Just viimased ongi mäletsejaliste proteiinitarbe katmisel suured abimehed. Elunedes arvukalt mäletsejaliste eesmagudes (eeskätt vatsas), suudavad nad sünteesida kõrgeväärtuslikku loomset valku (oma keha baktervalku) ka mittevalgulistest lämmastikuühenditest, mida siis peremeesloom saab ainevahetuse käigus edukalt kasutada oma valguvajaduse katmiseks. Tavalistes ratsioonides on asendamatuid aminohappeid enamasti piisavalt. Neid, millest sagedamini puudu tuleb on 3 – lüsiin, metioniin+tsüstiin (S-aminohapped), treoniin ja trüptofaan. Neid nimetatakse kriitilisteks aminohapeteks. Kõige kriitilisem aminohape on lüsiin. Lüsiin on vajalik lämmastikuainevahetuse reguleerimiseks. Lüsiinivaesed söödad on teravili, kliid, mõned srotid (maisiidu-, päevalillesrott). Lüsiin ja metioniini lisamine ratsioonile tõstab noorloomade ja –lindude kaalu juurdekasve, suurendab kanadel munatoodangut. Metioniini koostises on väävel, mida loomorganism vajab. Metioniin võtab osa rasva ainevahetusest. Ta on vajalik rakkude kasvuks ja paljunemiseks. Trüptofaan võtab osa vereplasma uuendamisest, on vajalik hemoglobiini ehk verevärvniku sünteesis.
Proteiini vaeguse korral söödas kahaneb valgusisaldus veres, maksas, lihastes, nahas ja mujal.
Kui ratsioonis on proteiini vähem vajadusest kahaneb valgusisaldus veres, maksas, lihastes, nahas ja mujal. Valguvarude kahanemisega organismis halveneb noorloomade juurdekasv, lihased jäävad kiduraks, jalad nõrgaks, täiskasvanud loomadel viljakusenäitajad halvenevad, toodang väheneb, vastupanuvõime haigustele nõrgeneb. Proteiinivaegus võib tekkida kui loomi söödetakse ühekülgselt süsivesikuterikaste söötadega.
Proteiinitarve on suhteliselt suur noortel kasvavatel loomadel - vasikatel, põrsastel, lambatalledel, tibudel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt valgurikka lihasmassi ( tailiha ) arvel, mitte rasvkoe arvelt. Selle moodustamiseks kulub aga palju sööda proteiini. Kuna proteiinirikkad söödad on kallid (piim, lõss, kalajahu , lihakondijahu, valgurikkad söödalisandid jt.), on ka noorloomade üleskasvatamine kallis.
Täiskasvanud loomadest vajavad proteiinirikkaid söötasid suure toodanguga piimalehmad, munakanad, sest nad eraldavad toodanguga kehast palju valku. Näiteks läheb 40 kg-se piimatoodanguga lehmal ainuüksi piimaga päevas kehast välja 1,1-1,3 kg valku (30-kg u. 1kg valku päevas) (piimas on 3-3,3% valku), kanal 10 munaga 66g valku. Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad vähe sööda proteiini. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega.
Ka proteiini liig söödas võib olla kahjulik. Sel korral püsivad loomad küll heas toitumuses, karv läigib, lehmad lüpsavad hästi ja noorloomad võtavad kaalus kiiresti juurde, kuid proteiini ülesöötmine ei ole loomadele tervislik ega majanduslikult kasulik. Liigse proteiini omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda. Ehkki loomad taluvad lühemat aega suuri üle tarbe antud proteiinikoguseid, ei ole selline söötmine proteiinisöötade kalliduse tõttu kasulik.
Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Nii näiteks on juurviljades ainult u. 1% proteiini, verejahus aga 80%. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid - tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad , liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest.
Söötade võrdlemisel on õigem võrrelda söötade proteiinisisaldust kuivaines või õhukuivas söödas (õhu niiskusesisalduseni kuivatatud söödad), kuna naturaalses söödas oleneb proteiinisisaldus veesisaldusest. Nii näiteks on naturaalses täispiimas vähem proteiini kui põhus (vastavalt 3,3% ja 3,7%, veesisaldus vastavalt 87,5% ja 17%). Ometi ei peeta põhku täispiimast proteiinirikkamaks. Vahe saab selgeks, kui arvestada põhu ja piima proteiinisisaldus kuivaine kohta. Täispiima kuivaines on 26,4% proteiini, põhu kuivaines ainult 4...4,5%.
Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Kuivaine proteiinisisalduse järgi jaotataksegi söödad:
väga proteiinirikkad: üle 40% proteiini kuivaines:
verejahu 94%
kalajahu 65-70%
sojasrott 50%
maapähklisrott 48%
rapsiskook 34-40%
puuvillasrott 40-42%
proteiinirikkad: 20-40% proteiini kuivaines:
hernes 25-28%
uba 27-29%
lõssipulber 36-38%
rahuldava ehk keskmise proteiinisisaldusega söödad: 15-20% proteiini kuivaines:
hea karjamaarohi 16-20%
rohusilod (sees liblikõielised) 15-22%
ristik- ja lutsernhein 16-22%
nisuterad 15,5%
nisukliid 17,5%
napi proteiinisisaldusega söödad: 10-15% proteiini kuivaines:
oder , kaer, rukis , mais ( terad ) 10-13%
hea kõrreliste hein 11-14%
proteiinivaesed söödad: alla 10% proteiini kuivaines:
maisi- ja viljasilo 9-11%
kartul, juurvili 6-9%
halb hein, põhk 4-5%
TOORRASV
Rasv on loomorganismis tähtsaks varuaineks. Tugeva söötmise korral ladestub rasv nn depoorasvana naha alla, neerude ümbrusse, rasvikusse, kust organism saab seda kehvema söötmise korral kasutada energiavajaduse katteks.
Loomorganismis on rasva väga erineval hulgal. Sisaldus kõigub 2-50%-ni, keskmiselt 18-25%. Vähe on rasva vastsündinute ja noorloomade kehas, rohkem hästi nuumatud loomade kehas.
Rasv ei ole loomadele nii oluline toitaine (toitefaktor) kui proteiin, mineraalelemendid või vitamiinid . Kui söödas on rasva vähe, võivad loomad oma keharasva sünteesida sööda süsivesikutest (tärklis, suhkrud, toorkiud), samuti proteiinist. Ka piimarasva tekke allikaks ei ole niivõrd söödast saadud rasv, vaid süsivesikud, millest vatsa käärimisel moodustuvad lihtsad madalmolekulaarsed orgaanilised happed (äädik-, propioon-, võihape), Nimetatud hapetest oluline osa piimarasva tekkel on äädikhappel, propioonhappel tunduvalt väiksem. Keharasva sünteesil on olukord vastupidine .
Seepärast polnud pikka aega selge, kas loom peab ikka söödaga ka rasva saama, või saab ka selleta läbi. 1926. a selgus, et päris rasvavaba söödaga loomi siiski sööta ei saa ja seda kolmel põhjusel:

• rasva koostises on 3 nn küllastumata rasvhapet ehk asendamatud rasvhapped ( linool -, linoleen- ja arahhidoonhape ), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi;
  
• rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K), mille omastamine söödast on rasva defitsiidi korral takistatud;
  
• rasv on energiaallikana vajalik vastsündinud loomadele, kelle seedeelundid ei ole veel täielikult välja kujunenud, et süsivesikutest keharasva sünteesida. Nad peavad seda saama piimarasva näol.
  

Taimsete söötade toorrasvasisaldus ei ole suur, enamasti kuni 5% kuivaines. Rohkesti on seda aga õlitaimede seemnetes - (päevalille-, 30%, lina-, 37,0, rapsiseemnetes üle 40%), kuid neid kasutatakse töötlemata kujul loomasöödaks harva. Suhteliselt rasvarikkad on ka õlikoogid (linakoogis 17,0%, rapsikoogis sageli samapalju). Rohkesti rasva on ka täispiima kuivaines (üle 30%)
Vähe on toorrasva heinas, teraviljas (1,7-2,0%), ainult kaeras ja maisiterades on rohkem 4,5-4,7%.
VITAMIINID
Vitamiinid on kõigi organismide eluks hädavajalikud ained.
Vitamiinid liigitatakse:

• Rasvaslahustuvateks (A, D, E, K)
  
• Veeslahustuvateks (B-rühma vitamiinid, H, P, C-vit., paraaminobensoehape, foolhape , inosiit)
  

Kui söödas on vähe vitamiine, on neid vähe ka loomadelt saadavates produktides – piimas, munades, koores , võis.
Vitamiinide pikaajaline puudumine söötades põhjustab raskeid ainevahetushäireid, mida nimetatakse avitaminoosideks.
Vitamiini pikemaajalise vaeguse korral nimetatakse sellist seisundit hüpovitaminoosiks.
Mitme vitamiini samaaegse vaeguse korral nimetatakse seda polühüpovitaminoosiks.
Eriti kannatavad vitamiinide vaeguse all tiined,- noor- ja suuretoodanguga loomad, sest nende vitamiinitarve on suur.
Loomade normaalseks ainevahetuseks on tingimata vajalikud 14 vitamiini: A-, B₁-, B₂-, B₆-, B₁₂- vitamiin , pantoteenhape, niatsiin , koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin , D-, E- ja K-vitamiin.
MINERAALAINED
Söötade ja looma keha mineraalne koostis ei ole täielikult teada. Võib arvata, et taimedes ja looma kehas leidub enam-vähem kõiki looduses esinevaid mineraalelemente.
Organismi toitumise seisukohalt on nn asendamatuid mineraalelemente 24.
Jaotatakse olenevalt nende sisaldusest söötades.

• Makroelemendid: kaltsium , fosfor , kaalium , naatrium, väävel, magneesium , kloor
  
• Mikroelemendid : raud, mangaan , tsink, vask, seleen, molübdeen, koobalt, jood , kroom, fluor , nikkel , tina, vanaadium, alumiinium , räni, arseen , liitium .
  

Mineraalelemendid on vajalikud:

• luuaine moodustamiseks,
  

• närvi- ja lihasrakkude talituseks,
  
• ensüümide aktiviseerimiseks,
  
• pH taseme hoidmiseks veres, seedemahlades jt. kehavedelikes
  
• osmootse rõhu tagamiseks keha kudedes ja vedelikes ning paljudeks muudeks spetsiifilisteks protsessideks.
  

Mineraalelemente vajavad suhteliselt palju suuretoodanguga piimalehmad, kiire kasvuga noorloomad, hästi munevad kanad .
VESI
Vett vajab elusorganism õhuhapniku kõrval kõige enam. Ükski keharakk ei saa veeta oma ülesandeid täita. Kuna organism suudab omastada ainult vees lahustunud toitaineid ning seedimine ja ainevahetusprotsessid saavad toimuda üksnes vett sisaldavas keskkonnas, siis on veel lahustajana ja transpordivahendina organismis oluline roll. Vesi kergendab ka sööda mälumist. Vee tähtsamaks ülesandeks on kehatemperatuuri säilitamine. Tänu vee aurustumisele nahapinnalt ja kopsude kaudu, säilib kehatemperatuur normaalsena isegi siis, kui õhutemperatuur ulatud 40...50 soojakraadini. Vesi seob organismi tervikuks, mistõttu tal on närvisüsteemiga võrdväärne osa.
Organismi normaalseks elutegevuseks on tähtis, et kehas oleks kindel kogus vett. Vee puudumisel tekivad korratused ainevahetuses, sööda seedimine ja toitainete imendumine on häiritud, veri pakseneb, keha temperatuur tõuseb. Sellises palavikulises olukorras suureneb keha rasvade ja valkude lagunemine . Kui vee puudus vältab pikka aega, kahaneb loomadel söögiisu ja tekib iseäralik vastikus kuiva sööda vastu. Vee saamisel tekib äge kõhulahtisus. Vee puudust talub organism halvemini kui sööda puudust. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu, kaotab ta aga 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma.
Loomorganismi veesisaldus vanusega muutub, täiskasvanud veise kehas on 55...65% (550 kg-se eluskaaluga lehma kehas seega 303...358 l) vett, vastsündinud vasika kehas isegi 75...80%, nuumatud looma kehas 50%.
Söötade veesisaldus. Kõik söödad sisaldavad teatud koguse vett. Isegi need, mis käega katsudes tunduvad kuivadena.
Vett on rohkesti:
juurviljades 85...90%
silos , haljasrohus, kartulis 75...85%
kuivsilos 40...60%
Vett on vähe:
terades, seemnetes 14%
heintes, põhkudes 17%
loomsetes söötades 10%
(kala-, liha- kondijahu, lõssipulber jt.)
Veerikkaid söötasid (kartul, juurvili, haljasrohi, silo ) nimetatakse ka mahlakateks söötadeks. Söötades leiduva vee arvel katavad loomad osa oma päevasest veetarbest.
Söötade veesisalduse teadmine on mitmeti tähtis. Vesi ei ole loomadele energia- ja toitainete allikaks. Selletõttu tuleb veerikkaid söötasid anda suuremates kogustes , et katta loomade toitainete ja energiavajadust. Selleks, et piimalehm saaks päevas näiteks 4kg sööda kuivainet , tuleb talle sööta 5kg kuiva heina, mis sisaldab 17% vett (5X0,83=4,15kg) või 20kg haljasrohtu, milles on 80% vett (20X0,20=4,00kg). Veesisaldus mõjutab ka söötade säilivust. Mida veerikkamad söödad, seda kiiremini nad riknevad .
Meie oludes on vesi seni olnud loomadele kergesti kättesaadav, suhteliselt odav, mistõttu ta pole kriitiline faktor.
Tavaliselt loomad ei joo vett vajadusest rohkem. Kui nad aga saavad liigselt keedusoola või liiga kuivainerikkaid söötasid, siis janu suureneb, samuti on veetarve suurem kõrge välistemperatuuri korral.
1kg sööda kuivaine kohta vajavad:
sead – 7...8l vett
lehmad – 4...6l vett
hobused – 3...5l vett
lambad – 1,5...2l vett
Seega vajavad sead suhteliselt vesisemat sööta (või kuivsöödale lisaks rohkem vett) kui veised ja hobused, kõige kuivem sööt peab olema lammastel.