Söötmisõpetuse kordamisküsimuste vastused (3)

LOOMORGANISMI TOITUMINE
Kõik elusorganismid vajavad oma normaalseks elutegevuseks kolme
faktorit – õhku, vett ja toitu. Nende kolme faktori mõjul toimub elusorganismide kasvamine,
arenemine, emasloomadel loote kasvatamine , produktiivloomadel toodangu moodustamine jt.
arvukad elusprotsessid. Õhk ja vesi on loomadele kergesti kättesaadavad ja loomade toitumisel nende faktoritega eriti ei arvestata. Toitu saavad loomad söötade näol. Põllumajandusloomade söödad on põhiliselt taimse päritoluga, loomseid produkte nagu kalajahu , lihakondijahu, piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele. Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega ühendeid, milliseid nimetatakse toitaineteks või toitefaktoriteks.
Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata tarvis:
* energiat, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist,
* proteiini ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatuid aminohappeid (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11),
* rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped,
* neliteist vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12- vitamiin , pantoteenhape, niatsiin , koliin,
müoinosiit, foolhape, biotiin , D-, E-, K-vitamiin),
* kakskümmend neli mineraalelementi ( kaltsium , fosfor , magneesium , kaalium, naatrium ,
kloor, väävel, raud, tsink , mangaan , vask, koobalt , jood, seleen , molübdeen, vanaadium,
nikkel , tina, alumiinium , kroom, fluor , räni, arseen, liitium ),
* vesi ja õhuhapnik.
Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt. Söötades leiduvaid toitaineid saavad
loomad kasutada seedeprotsesside kaudu. Seede käigus söötades leiduvad toitained
lagundatakse lihtsamateks ühenditeks. Ainete lagunemise protsesse organismis nimetatakse
kataboolseteks protsessideks. Tekkinud uued ühendid imenduvad verre või lümfi, kust loomorganism kasutab neid kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Sünteesiprotsesse organismis nimetatakse anaboolseteks e. assimilatsiooni protsessideks.
Ainete lagunemise ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks e.
metabolismiks . Toitainete saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks.
SÖÖTADE JA LOOMA KEHA KEEMILINE KOOSTIS
Söötade ja looma keha koostises leidub peaaegu kõiki tänapäeval teadaolevaid keemilisi
elemente. Ent nendest kuus – süsinik, vesinik , hapnik, lämmastik, kaltsium, fosfor –
moodustavad mitmesuguste ühenditena ( valgud , rasvad , süsivesikud jt.) taime- ja
loomorganismist põhiosa – 98,5 %. Keemilise koostise andmed näitavad, kui palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete
põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Sama skeemi ja
metoodika järgi määratakse ka looma keha keemiline koostis.
Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest. Kuivaine jääb järele pärast vee
täielikku eemaldamist söödast (või looma kehast). Kuivainesisaldus määratakse peenestatud
aineproovi kuivatamisel termostaadis konstantse kaaluni (105° C juures 6 t või 135° C juures 45
minutit). Kuumutamisel aurustub kogu proovis leiduv vesi ning jääb järele kuivaine.
Veesisaldus leitakse matemaatiliselt: 100 – kuivaine = vesi.
Kuivaine jaguneb kaheks osaks:
* orgaaniline osa,
* anorgaaniline osa ehk toortuhk.
Keemilisel analüüsil nimetatakse orgaaniliseks aineks seda osa kuivainest, mis proovi
tuhastamisel ära põleb. See osa, mis tuhastamisel järele jääb, on tuhk . Et tuhastamisel jäävad
põletamata ka liiv, savi jt., mehhaanilised lisandid, mis satuvad sööda hulka juhuslikult sööda
koristamisel, nimetatakse põlemata osa söötades sageli toortuhaks.
Orgaaniline aine leitakse matemaatiliselt: orgaaniline aine = kuivaine – toortuhk
Orgaanilised ühendid liigitatakse kahte põhirühma:
* lämmastikku sisaldavad ühendid milliseid nimetatakse toorproteiiniks ehk lihtsalt
proteiiniks (n.o. valgud ja amiidid ),
* lämmastikuvabad ained:
toorrasv
süsivesikud:
toorkiud
lämmastikuvabad ekstraktiivained.
PROTEIIN KUI TOITAINE
Proteiini all mõistetakse kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid, millest peamise osa
moodustavad harilikult valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid
(üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid ,
nitritid jt.). Proteiini määramine põhineb lämmastikuhulga kindlakstegemisel söödas või looma
kehas. Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus
söödas 6,25-ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus.
Rohke proteiini sisaldusega söödad:
Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, puuviljasrott 40%, söödapärm 48%; kaunviljad ja nende jahud : vikk 35%, hernes 26-28%, uba 26-28%, lõssipulber 36%
keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 16-20%, heina silod 15-22%, ristik ja lutsernhein 16-11%, kapsas ja juurviljapealsed 15-20%, nisuterad 15,5%, nisukliid 17,5%, oder rukis kaer mais 10-13%
proteiini vaesed söödad: maisi ja viljasilo 9-10%, kartul ja juurvili 6-9%
TOORKIUD, TOORRASV JA N VABAD EKSTRAKTIIVAINED KUI TOITAINED
Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on
see, et nad ei lahustu vees, kuid lahustuvad hästi eetris, petrooleetris, bensiinis jt. orgaanilistes
lahustites . Sellel põhinebki enamik kaasaegseid toorrasva määramise meetodeid . Nende
meetodite puuduseks on asjaolu, et peale puhta, neutraalse rasva (triglütseriidide) lahustuvad
eespoolnimetatud solventides ka rasvataolised ained – vaigud, vahad, ka taimsed värvained
(klorofüll, karotiin , ksantofüll jt.), A-, D-, E-, K-vitamiin jt. Sellepärast nimetataksegi seda ainete
rühma toorrasvaks või sageli ka eetris lahustuvateks aineteks (kuna lahustina kasutatakse
keemilisel analüüsil kõige sagedamini etüüleetrit).
Toorkiud - tinglik aineterühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt. polüsahhariididest. Keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete hulka, mistõttu toorkiusisaldus on sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on söötade keemilisel analüüsil hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud van Soesti meetod, mille järgi määratakse söötadest:
NDF – neutraalkiud (neutral- detergent fibre), tselluloos + hemitselluloos + ligniin
ADF – happekiud (acid-detergent fibre), tselluloos + ligniin
ADL – ligniin
Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada:
hemitselluloosisisalduse = NDF – ADF,
tselluloosisisalduse = ADF – AD
Lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus söötades leitakse matemaatiliselt:
lämmastikuvabad ekstraktiivained = kuivaine – (toortuhk + proteiin + toorrasv + toorkiud)
Kui võrrelda taimsete söötade ja looma keha keemilist koostist, siis jämedates joontes ei ole
selles suuri erinevusi. Olulisemaks erinevuseks on see, et taimsetes söötades on rohkesti
lämmastikuvabu ekstraktiivaineid (tärklist, suhkruid) ja toorkiudu (looma kehas puudub), looma
kehas aga rohkesti valke, rasvu.
Suured erinevused tulevad aga ilmsiks kui omavahel võrrelda üksikute toitainete keemilist
ehitust ja omadusi söötades ja looma kehas
MINERAALELEMENDID (KALTSIUM, FOSFOR, NAATRIUM, MAGNEESIUM; RAUD, TSINK, SELEEN)
Makroelemendid . Kaltsium. Kõikidest mineraalelementidest kõige rohkem leidub
organismis kaltsiumi, mis on luukoe ja hammaste põhiline koostisosa . Täiskasvanud veise kehas
leiduvast 6...8 kg-st puhtast kaltsiumist on 98,5 % ladestunud luudesse. Peale selle leidub
kaltsiumi veel enamikes pehmetes kudedes ja rakuvedelikes. Ta reguleerib organismis:
_ närvisüsteemi erutusprotsesse,
_ on vajalik skeleti ja südamelihaste normaalseks tööks,
_ võtab osa vere hüübimisprotsessidest,
_ soodustab raua kasutamist ja ainevahetust organismis.
Kaltsiumi puudusel noorloomade ratsioonis on takistatud normaalne luukoe moodustumine
Fosfor on tihedalt seotud kaltsiumiga. Täiskasvanud veise kehas leidub seda 3...4 kg,
millest 80 % on luudes. Fosfor etendab olulist osa süsivesikute ja rasvade ainevahetuses, seega organismi energiavahetuses. Vereseerumis leidub anorgaanilist fosforit 4...12 mg/100 ml-s. Fosfori vaegus võib veistel põhjustada isu puudust.
Naatriumi ja kaaliumi koguhulk organismis on 1,5 g iga kg kehakaalu kohta (täiskasvanud veise kehas seega 750...900 g Na ja K). Põhiline kogus naatriumi paikneb vereseerumis, kus on keskmiselt 320 mg/100 ml-s, suhteliselt palju on teda süljes ja mõnedes seedenõredes.
Magneesiumi ainevahetus on tihedalt seotud kaltsiumi ja fosforiga. Umbes 70 %
organismis leiduvast magneesiumist on luude koostises, ülejäänud osa pehmetes kudedes ja
kehavedelikes. Rohkesti leidub teda rohelistes taimedes klorofülli koostises (2,7 %).
Magneesium võtab osa süsivesikute, kaltsiumi ja fosfori ainevahetusest. Magneesiumi üleküllus
söödas kiirendab noorloomade kasvu.
Mikroelemendid. Raud on raskemetallidest ainuke, mida loomorganismis leidub suhteliselt
palju, 4...5 g iga 100 kg kehakaalu kohta. Enamus organismis leiduvast rauast on vere
hemoglobiini (85 %) ja lihaste värvaine müoglobiini koostises. Organism vajab rauda pidevalt kogu elu kestel, kuna erütrotsüütide ja hemoglobiini süntees toimub katkematult. Samas toimub ka nende molekulide lagunemine , mille tulemusena vabaneb raud, mida ei väljutata organismist, vaid ladestatakse maksa ja põrna ning kasutatakse uuesti hemoglobiini ja erütrotsüütide valmistamiseks.
Tsink on elutähtis element kõikidele põllumajandusloomadele. Teda leidub kõikides kudedes. Rohkem tsinki on ladestunud luudesse, lihastesse, maksa, juustesse, looma karvadesse. Suur on tsingi kontsentratsioon silma soonkestas, eriti kiskjalistel. Suhteliselt palju tsinki on ka spermatosoidide sabaosas, seetõttu peab temaga rohkem arvestama suguisasloomade söötmisel.
Seleen võtab aktiivselt osa organismi ainevahetusest. Ta on vajalik mõnede ensüümide ja
energiavahetuses osalevate bioaktiivsete ühendite koostisosana. Seleeni ainevahetus on seotud E-vitamiiniga. Seleeni sisaldus on piirkonniti erinev. Seleeni ja E-vitamiini puudus võib loomadel põhjustada maksa kärbumist (nekroosi). Selle all kannatavad eeskätt sead
VITAMIINID (A, D, E; VEESLAHUSTUVAD VITAMIINID)
Vitamiinid on kõigi organismide eluks hädavajalikud ained. Neid leidub organismi rakkudes
ja kudedes üsna väikestes kogustes, kuid ka loomad vajavad neid vähe, kuid tingimata vajavad.
Vitamiinide puudusest tulenevaid haigusi tunti ammu enne nende avastamist.
Vitamiinid liigitatakse:
* rasvaslahustuvateks (A, D, E, K)
* veeslahustuvateks (B-rühma vitamiinid, H, P, C-vit., paraaminobensoehape, foolhape,
inosiit).
Tänapäeval on teada palju vitamiinide vaegusest põhjustatud ainevahetushaigusi. Nende
puudus põhjustab suurt kahju loomakasvatusele:
* organismi vastupanuvõime haigustele väheneb,
* noorloomadel pidurdub kasv ja areng,
* suguloomadel sugulised funktsioonid halvenevad,
* produktiivloomadel väheneb toodang.
A-vitamiini ( retinool , akseroftool) toime loomorganismis on väga lai ja mitmekesine ja
paljuski veel ebaselge. A-vitamiini leidub ainult loomse päritoluga produktides – kalas , kalamaksas, kalamaksaõlis, piimas, koores, võis, munarebus , veres ja sellest valmistatud
produktides. Taimedes leidub A-vitamiini provitamiini – karotiini, millest loomad on võimelised
sünteesima A-vitamiini.
D-vitamiin ( kaltsiferool ) soodustab kaltsiumi ja fosfori ladestumist luudesse, seega luukoe
mineraliseerumisprotsesse, samuti kaltsiumi imendumist peensoolest, kui ka selle kättesaamist
luukoest. D-vitamiini vaegusel haigestuvad noorloomad rahhiiti.
E-vitamiini (tokoferool) täpne füsioloogiline funktsioon ei ole teada, arvatakse, et ta võtab
osa väga paljudest ainevahetusprotsessidest. Tal on oluline osa rasvade ja valkude
ainevahetuses. Tema vähesus või puudumine söötades häirib kõigi elundite normaalset talitlust,
sagedamini avaldub see närvisüsteemi ja lihaste (ka südamelihaste) talitluse häiretes.
ENERGIA KUI TOITEFAKTOR .
Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad
avaldused , nagu ainevahetus, kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine, on seotud pideva energia kulutusega.
Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised
toitained (rasv, süsivesikud, proteiin). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb.
Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudaine,
suhkrud ), kuna neid leidub söötades koguseliselt kõige rohkem. Teatud koguse ka rasvast ja
proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub teda taimsetes söötades vähe
(mitte üle 5 % kuivainest) ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust.
ENERGIA KATEGOORIAD
Kogu ehk brutoenergia-100%:
Rooja energia-35%
Seeduv energia-65%:
Uriini energia-4%
Seedegaaside energia-8%
Metaboliseeruv energia-53%:
soojusejuurdekasv-12%
Netoenergia-41%:
Elatuse energia-22%
Toodangu energia-19%:
Piim-15%
Kehaladestus 4%
VEISTE SÖÖDAD
Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piima-, lihatoodang) ja piimaning
veiseliha tootmise tasuvus . Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50…55%, veiseliha
tootmiskuludest veelgi enam. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e laudaperioodil on: hein, põhk, silo , pere- ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit . Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle- ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak , õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad.
Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225…230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15…20. maini . Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10…13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4…5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo. Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem. Ka vihmased ilmad ei sega niipalju silo tegemist kui heina kuivatamist.
Head silo söövad lehmad päevas 40…50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul
kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).
PIIMAKARJA SÖÖTMISTÜÜBID.
Piimakarja söötmisel tehakse vahet mitme söötmistüübi vahel olenevalt sellest, milline
söödarühm on üldise toiteväärtuse alusel võetuna (energia järgi) ratsioonis ülekaalus. Selle järgi
tehakse vahet:
• Põhisöödaline söötmistüüp. Sel puhul on ratsioonis ülekaalus rohusöödad.
Jõusöödad moodustavad ainult ca 10% söödaratsiooni energiasisaldusest. Praktikas loetakse
põhisöödaliseks sellist söötmistüüpi, kus 1 kg piima kohta söödetakse 100 g või vähem jõusööta.
Selliselt söödetakse madalamatoodangulisi s.o kinnijäävaid ja kinnislehmi.
• Vähesejõusöödaline söötmistüüp 110…240 g jõusööta 1 kg piima kohta.
• Pooljõusöödaline söötmistüüp on selline, kus 1 kg piima kohta tuleb 250…360 g
jõusööta.
• Jõusöödaline söötmistüüp. Sel puhul kaetakse jõusöötadega 50% ja üle selle
päevasest energiatarbest. Ülejäänud 50% või vähem moodustavad rohusöödad. 1 kg piima
kohta tuleb 400 g ja rohkem jõusööta.
Peale nende tüüpide võib põhisöödalise söötmise korral eristada veel mitmeid alatüüpe:
_ heinatüübiline söötmine – levinud perefarmides, kus loomadele silo ei söödeta;
_ silotüübiline – rohusöötadest on ratsioonis ülekaalus silo;
_ silo-heina tüübiline söötmine – selline, kui rohusöötadest söödetakse nii heina kui
silo.
PIIMAKARJA SÖÖTMINE LAKTATSIOONITSÜKLI ERI PERIOODIDEL JA KINNISPERIOODIL
Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb
40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni
nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima omahind. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses , tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo) vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas. Lüpsiperioodi teisel poolel, alates 5st kuni 7 lüpsikuuni (121…210 lüpsipäevani) hakkab toodang langema tuntavalt ning alates 8ndast lüpsikuust (240 lüpsipäevast) juba kiiresti. Sel perioodil tugevama söötmisega toodangu langust ära hoida ei ole võimalik. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva s.t hakkab koguma kehasse varusid järgmiseks laktatsiooniks. Ka see on loomulik ja suuretoodangulistel lehmadel isegi vajalik. Siis on, kust laktatsiooni algul kehavarusid piima tootmiseks ammutada. Seda perioodi nimetatakse positiivseks energiabilansi perioodiks . Sel perioodil tuleks vähendada ratsioonis jõusööda koguseid. Normide järgi peaks lehm aga saama mineraalsöötasid, eriti Ca ja P ning A- ja D-vitamiini. Muidu ei toimu loote normaalset kasvu ning loote luude moodustumist. Tavaliselt jääb lehm kinni 1,5…2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10…15 kg-se päevatoodanguga lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni kinnijäämiseni.
Kinnislehmade söötmine. Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks.
Kinnislehma söödaratsioon peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal, kui on aga tegemist väga hea lehmaga , kellelt loodetakse 30 kg-seid ja suuremaid päevatoodanguid pärast poegimist, siis selliseid lehmi tuleks kinnisperioodil sööta umbes nii
nagu 10 kg piima päevas andvat piimalehma.Sööta tuleks kinnislehmi ainult heakvaliteediliste söötadega. Hallitanud , riknenud söötade söötmisel võib tiinetel lehmadel tekkida abort. Ei tohi sööta ka külmunud silo.
PIIMAKARJA SUVINE SÖÖTMINE
Meie oludes karjatatakse suvel piimalehmi kultuur- või looduslikel karjamaadel. See on
kõige odavam piimakarja suvise söötmise viis, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjamaal pidamisel käivad lehmad väljas söömas, kuid lüpstakse laudas ning vajadusel saavad laudas ka lisahaljassööta ja jõusööta. Sellepärast peaksid karjamaad olema lauda ligidal, muidu kulub palju söödaenergiat liikumiseks. Suvisele söötmisele peab kevadel eelnema nn kevadine siirdeperiood s.o üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele. See peaks kestma paar nädalat. Sel perioodil lehmi harjutatakse järk-järgult suvise söödaratsiooniga. Esimestel päevadel karjatatakse ainult mõni tund, karjatamise aega järk-järgult pikendatakse. Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või kuivsilo . See hoiab ära lehmadel ägeda kõhulahtisuse ja piima rasvasisalduse languse.
Lehmade suvisel karjatamisel on oma eelised, kuid ka puudused.
Eelised:
• Söötmine on odav, lihtne. Jääb ära loomadele sööda etteandmine , sööda
konserveerimine. Lehmad ise lähevad karjamaale sööda juurde.
• Lehmad liiguvad värskes õhus, mis tugevdab nende tervist, pikendab eluiga. On ka
loomakaitse seisukohalt loomale kõige vastuvõetavam pidamise viis.
Puudused:
• Lehmad kasutavad osa sööda toitaineid liikumiseks.
• Kaks korda päevas loomade karjamaale ja tagasi ajamine on tülikas ja aeganõudev.
• Karjamaarohust jääb osa kasutamata, selle saagikus on 15…20% väiksem kui niitelisel
kasutamisel .
• Lehmad kannatavad ilmastiku kapriiside all. Suvel liigne kuumus, sügisel vihmasajud,
külm.
• Sageli on probleeme lehmade karjamaal jootmisega.
VASIKATE SÖÖTMINE JA HOOLDAMINE SÜNNIST KUNI KUUE KUU VANUSENI
Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima,
energiaallikana vajavad nad rasva, mida kulub esimesel elukuul vasika kohta 4…8 kg.
Vasika kasvades eesmaod arenevad ja hakkavad talitlema ning vasikas hakkab mäletsema. Mida kauem vasikat piimaga joodetakse, seda hiljem hakkavad nad muid söötasid sööma. Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt. Esimesel 3…4 elupäeval on vasika ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim .
Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga joodetakse vasikat u 3 nädalat, sellele järgneb veel u 3 nädalane üleminekuaeg lahjemale piimaasendajale või lõssile. Kokku kulub vasika ülekasvatamiseks 200…250 kg piima, tõuvasikatel isegi 300 l täispiima. Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi (valmistatakse lõssipulbrist) või kooritud piima jootma. Need ei sisalda üldse rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine (A, D, E vit). Neid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni. Seda kulub vasika üleskasvatamiseks kuni 600 l. Heina söödetakse vasikatele vabalt. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg. Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust . Alul sööb vähe, 6 kuuselt juba 4…6 kg päevas. Kõrge väärtusega kuivsilo võib anda juba kahe kuu vanuselt, see ei ole nii hapu kui silo. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks. Korraliku söötmise ja pidamise korral peaks poole aasta vanune lehmik kaaluma 145…165 kg, pullik 190…200 kg.