Loomakasvatuse kordamisküsimused - seakasvatus ja söötmisõpetus (0)

Seakasvatus
1) Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused.
1. Sigade suur viljakus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110–120 kg ümber.
2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva.
3. Varavalmivus . Sead saavutavad suhteliselt noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi , peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes on selleks kulunud 6–7 kuud.
4. Kõrge tapasaagis – sigadel 75–85%.
5. Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused.
6. Hea söödaväärindus – 1 kg kehamassi juurdekasvuks kulub peekoninuumal keskmiselt 3–3,5 kg.
7. Sead on kõigesööjad.
2) Imetavate emiste söötmine ja pidamine.
Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga. See eeldab, et emise küna asub söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku.
Poegimissulg
• Nädal enne arvatavat poegimist tuleb poegimissulgu paigutatud emisele anda sobivat pesamaterjali.
• Emisel peab olema võimalus takistusteta põrsaid imetada.
• Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde.
• Põrsastel peab olema võimalus vajadusel emise eest peitu minna.
• Põrsastel peab poegimissulus olema mati või kohase allapanuga kaetud magamisala, kuhu kõik põrsad mahuvad samaaegselt lamama.
• Põrsaid ei tohi emisest võõrutada varem kui 28 päeva vanuselt.
Emiste lõas pidamine on keelatud.
Tiinestunud emiseid (4 näd. pärast seemendamist) tuleb pidada rühmana kuni poegimisele eelneva nädala alguseni .
3) Emisepiim , piimakus ja seda mõjutavad tegurid.
Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks.
Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut.
Suurt valget ja peekonitõugu emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7–8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal ja hakkab seejärel aeglaselt langema. Heade emiste päevatoodangud võivad ulatuda 10 kg-ni ja rohkem.
Kolmandal ja neljandal poegimisel on emised kõige viljakamad, sel ajal saavutavad nad ka maksimaalse piimatoodangu.
Emise piimatoodangut mõjutavad tegurid:
Põrsaste arv pesakonnas, emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord), keskkonna (lauda) temperatuur, emise kehavarude suurus laktatsiooni algul.
Emise piimatoodang ja selle koostis muutub kogu laktatsiooniperioodi jooksul.
4) Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine.
Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5–7 mg rauda päevas. Emisepiim ei rahulda põrsaste rauatarvet.
Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks. Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10–12 g/dl. Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal vähenemisel põrsas hukkub.
Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat.
Põrsaste rauatarvet on võimalik rahuldada ka joogivette lisatud rauasooladega. Et need joogivees ei sadestuks, tuleb lahus stabiliseerida viinhappega. Rauavett joodetakse künast ja seda vahetatakse paar korda päevas. Raua manustamine udarale määrituna või põrsastele suhu antuna on töömahukas ja ei õigusta end.
Põrsaste jootmine
Põrsad vajavad vaatamata piima veerikkusele ka vett. Ainult emisepiimaga ei ole võimalik rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.–5. elupäevast soovi järgi.
Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist, ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall - või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas.
Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset.
Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi.
5) Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine.
Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid , mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes. Tulemuseks on kasvuenergia tunduv alanemine kuni haigestumise ja suremiseni.
Stressorite negatiivse toime vähendamiseks tuleb luua optimaalne sigala mikrokliima , nõuetekohane sulg ja tagada õige söötmine.
Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus, mis on ette nähtud 30–120 päeva vanuste põrsaste kasvatamiseks, põrsastele kehamassiga 6–45 kg. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib ulatuda 20-ni. Olenevalt sigade arvust sulus ja sigade kehamassist leitakse õige sulupinna, sulusügavuse ja künafrondi suhe.
Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab sööta kuni 16 siga, 20-põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati.
6) Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul.
Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega.
Tiinus - ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, st tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.
Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.
7) Vabade ja tiinete emiste pidamine.
Vabad emised eelistavad lamada üksteise lähedal lamamisalal. Pärast tiinestumist jäävad emised rahulikumaks ja lamavad rohkem. Enam meeldib emistele lamada küljel. Emised eelistavad enamiku (80%) magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal. Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2. Lamamisala hoiavad emised puhta, kui see ei paikne küna ja sõnnikuala vahel. Kuival ja soojal lamamisalal eelistavad emised lamada üksteise lähedal ja nad on puhtamad. Külm ja libe põrand põhjustab vabadel ja tiinetel emistel traumasid, mis omakorda tekitab aborte ja suurendab embrüonaalset suremust.
Tiined emised saavad üksikpidamisel ühtemoodi süüa ja nende pesakonnad on ühtlasemad võrreldes rühmasulus peetutega ning nendel on ka põrsaste sünnimass suurem.
Vabu ja tiineid emiseid peetakse ka individuaalsulgudes. Individuaalne söötmine tiinusperioodil avaldab mõju emiste piimaproduktsioonile imetamisperioodil. Emiste piimakus suureneb ja põrsaste hukkumine väheneb.
Emiste latter on normaalselt 0,55–0,65 m lai, kusjuures nooremiste tarvis vajatakse kitsamaid latreid, sest liiga laias latris olles pöörab emis end tihti ümber.
Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus. Üldistades katsete tulemusi, loetakse optimaalseks paigutustiheduseks 4–10 emist sulu kohta. Normaalne asustustihedus kindlustatakse, kui sulu pind emise kohta rühmasulus on vähemalt 1,9 m2 (künata) ja üksikpidamisel 1,4 m2 (künata).
Vabade ja tiinete emiste sulg peab olema selline, et söötade etteandmine oleks lihtne. Künale peaks olema juurdepääs kogu ulatuses ja see peaks olema võimalik sulgu minemata, siis on lihtne emiseid sööta ja künasid puhastada. Igale emisele tuleks arvestada 0,4–0,5 m künafronti.
Toitumisõpetus ja veiste söötmine
1) Loomorganismi toitumine.
Kõik elusorganismid vajavad oma elutegevuseks õhku, vett ja toitu.
Põllumajandusloomade söödad on põhiliselt taimse päritoluga, loomseid produkte nagu kalajahu , piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele.
Toitained on kõik söödas olevad aineid, mida loom kasutab energia saamiseks, kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks.
Toitained on nii orgaanilised ained – valgud , rasvad , süsivesikud , vitamiinid jt, kui ka mineraalelemendid.
Toitefaktorid on need toitaineid, mida loom ise ei suuda sünteesida, need peavad pärinema söödast.
Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata vaja:
Energiat – sööda süsivesikutest, rasvast ja proteiinist.
Proteiini ja selle koostises leiduvaid nn asendamatuid aminohappeid.
Rasva ja selle koostises leiduvaid asendamatuid rasvhappeid.
14 vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12 vitamiin , pantoteenhape, niatsiin , koliin, müoinosiit, foolhape , biotiin , D-, E-, K-vitamiin).
24 mineraalelementi ( kaltsium , fosfor , magneesium , kaalium , naatrium , kloor , väävel , raud, tsink , mangaan , vask, koobalt , jood, seleen , molübdeen, vanaadium , nikkel , tina, alumiinium, kroom , fluor, räni, arseen, liitium )
vesi ja õhuhapnik
Katabolism e dissimilatsioon on organismis toimuv protsess, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja mille käigus vabaneb energia.
Ainete lagunemise ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks e metabolismiks.
Toitainete saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks. Toitumise all mõistetakse seda, mis toimub loomadele antud söödaga loomorganismis.
Loomade söötmine on inimese praktiline tegevus, mis on seotud loomade söötmise korraldamisega ja söötade etteandmisega.
2) Söötade ja looma keha keemiline koostis.
Süsinik , vesinik , hapnik, lämmastik , kaltsium, fosfor–moodustavad mitmesuguste ühenditena (valgud, rasvad, süsivesikud jt) taime-ja loomorganismist põhiosa.
Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest.
3) Proteiin kui toitaine .
Kõiki taimedes ja loomorganismis leiduvaid lämmastikku sisaldavaid ühendeid nimetatakse proteiiniks.
Proteiin on energia järel tähtsuselt teine toitaine. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk.
Üldse on looma kehas 15...20% valku, seega täiskasvanud ca 500kg eluskaaluga veise kehas kokku 80...90kg.
Valgud on organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks.
Täiskasvanud loomadest vajavad proteiinirikkaid söötasid suuretoodanguga piimalehmad, munakanad, kuna nad eraldavad toodanguga kehast palju valku. Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad vähe proteiini. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega.
Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid – tärklist , suhkruid, toorkiudu.
Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini.
Väga proteiinirikkad söödad (üle 40% proteiini kuivaines):
verejahu, kalajahu, liha- kondijahu , sojasrott, maapähklisrott, rapsisrott, puuvillasrott, söödapärm.
Proteiinirikkad (20...40% proteiini kuivaines):
kaunviljad ja nende jahud, vikk , hernes, uba, lõssipulber .
Keskmise proteiinisisaldusega söödad (15...20% proteiini kuivaines):
hea karjamaarohi, heina silod (sees liblikõielised ), ristik -ja lutsernhein, kapsas , juurviljapealsed, nisuterad, nisukliid.
Napi proteiinisisaldusega söödad (10...15% proteiini kuivaines):
oder, kaer , rukis, mais (terad), hea kõrreliste hein
Proteiinivaesed söödad (alla 10% proteiini kuivaines):
maisi-ja viljasilo, kartul , juurvili , halb hein, põhk .
4) Toorkiud , toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained.
Rasv loomorganismis tähtsaks varuaineks.
Loomorganismis rasvasisaldus kõigub 2...50%-ni, keskmiselt 18...25%.
Vähe on rasva vastsündinute ja noorloomade kehas, rohkem hästi nuumatud loomade kehas.
Rasv ei ole loomadele nii oluline toitaine kui proteiin, mineraalelemendid või vitamiinid.
Kui söödas on rasva vähe, võivad loomad oma keharasva sünteesida sööda süsivesikutest (tärklis, suhkrud , toorkiud), samuti proteiinist.
Päris rasvavaba söödaga loomi siiski sööta ei saa ja seda kolmel põhjusel :
Rasva koostises on 3 rasvhapet ( linool -, linoleen- ja arahhidoonhape ), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi.
Rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K)
Rasv on energiaallikana vajalik vastsündinud loomadele, kelle seedeelundid ei ole veel täielikult välja kujunenud, et süsivesikutest keharasva sünteesida. Nad peavad seda saama piimarasva näol.
Söötade toorrasva sisaldus ei ole suur, enamasti kuni 5% kuivainest.
Üksnes mõnedes söötades on seda rohkesti (30-40%):
õlitaimede seemned – päevalilleseemned, rapsiseemned, maapähkliseemned, kuid neid kasutatakse töötlemata kujul loomasöödaks harva.
Vähe on toorrasva:
kartulis ja juurviljades, heinas, teraviljades, ainult kaeras ja maisiterades on rohkem 4,5...4,7%.
Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades, kus ta on taimerakkude kesta põhiaineks.
Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus.
Toorkiude lõhustamiseks on vaja bakterite abi. Mäletsejaliste so. veiste, lammaste , kitsede vatsas on arvukalt mitmesuguseid mikroorganisme, selletõttu seedivad mäletsejalised toorkiurikkaid söötasid (hein, põhk) võrdlemisi hästi. Lihtmaoga loomad – sead, linnud , seevastu seedivad toorkiudu väga piiratult.
Teatud kogus toorkiudu peab aga olema kõikide põllumajandusloomade ja ka lindude söödaratsioonis. See on vajalik normaalseks seedimiseks.
Söötade toorkiusisaldus on tihedalt seotud taime eaga . Nooremates taimedes on toorkiudu vähe ning selle koostises on ülekaalus tselluloos, mis on mäletsejaliste poolt hästi seeditav. Taimede vananedes rakukestad puituvad, tõuseb ligniini sisaldus, mis on praktiliselt seedumatu taimeraku koostiskomponent.
Rohkesti on toorkiudu: põhkudes, heintes. (mida puisem taim, seda rohkem)
Vähe: teraviljades, kartulis, juurviljades.
Lämmastikuvabad ekstraktiivained on ühine nimetus kõikidele lämmastikku mittesisaldavatele ainetele peale toorrasva ja toorkiu.
Sellesse ainete rühma kuuluvatest ühenditest on tähtsamad kergesti seeduvad süsivesikud (tärklis, suhkrud), orgaanilised happed , ka taimelimad, park- ja pektiinained.
Kergesti seeduvad süsivesikud on loomale peamiseks energiaallikaks, nad soodustavad mäletsejalistel loomadel vatsakäärimist ning parandavad sellega söötade kasutamist.
Rohusöötade kuivainest moodustavad lämmastikuvabad ekstraktiivained peaaegu poole (põhk, teraviljad , kartul, juurviljad ).
Tärklisrikkad söödad on: teraviljad ja kartul.
Suhkruid on rohkesti: maisis, peedis, kõrrelistes heintaimedes.
Orgaanilisi happeid leidub heas silos .
5) Mineraalelemendid (kaltsium, fosfor, naatrium, magneesium; raud, tsink, seleen).
Makroelemendid : kaltsium, fosfor, kaalium, naatrium, väävel, magneesium, kloor Mikroelemendid: raud, mangaan, tsink, vask, seleen, molübdeen, koobalt, jood, kroom, fluor, nikkel, tina, vanaadium, alumiinium, räni, arseen, liitium.
Kaltsium leidub organismis kõige rohkem. (luukude, hambad).
Ca reguleerib organismis: närvisüsteemierutusprotsesse, on vajalik skeleti ja südamelihaste normaalseks tööks, võtab osa vere hüübimisprotsessidest, soodustab raua kasutamist ja ainevahetust organismis.
Kaltsiumi puudusel loomad haigestuvad rahhiiti, mille tunnusteks on: kõverdunud luud , eriti jäsemete luud, mis kannavad keha raskust, tursunud liigesed , lonkamine. Täiskasvanud loomad haigestuvad osteomalaatsiasse(luude haprus ) Tuntud on poegimishalvatus
Rohkem kaltsiumi sisaldavad söödad: liblikõieliste rikas rohi , hein, silo , haljas raps , söödakapsas, kalajahu, piim.
Vähe on kaltsiumi: teraviljades, kartulis, juurviljades.
Fosfor
Täiskasvanud veise kehas 80% on luudes .
Oluline osa süsivesikute ja rasvade ainevahetuses. Fosfori vaegus võib põhjustada isu puudust, isuväärastust, rahhiiti või osteomalaatsiat.
Fosforirikkad söödad: tera - ja kaunviljad, õlikoogid ja srotid, piim ja piimasaadused.
Vähe on fosforit : kartulis, juurviljades.
Kaalium, naatrium ja kloor – leidub kõikides keha kudedes ja organites , peamiselt kehavedelikes ja pehmetes kudedes.
Põhiline kogus naatriumi paikneb vereseerumis, suhteliselt palju on teda süljes ja mõnedes seedenõredes.
Kaalium asub peamiselt rakkudes, rohkesti lihastes ja vere erütrotsüütides. Oluline osa süsivesikute ainevahetuses.
Naatrium ja kaalium on organismile vajalikud närvi- ja lihaskoes .
Naatriumi-ja kaaliumiioonide vahekorrast sõltub südame korrapärane, rütmiline kontraheerumine.
Naatriumi puudus avaldub loomadel: söögiisu halvenemises, halveneb sööda proteiini ja energia kasutamine, noorloomadel aeglustub kasv.
Kloor on mao soolhappekoostises..
Enamik taimseid söötasid on naatriumi- ja kloorivaesed.
Rohkesti on naatriumi loomsetes produktides – lihas, lihajahus, mereandides ( kalas , kalajahus).
Loomade naatriumi ja kloori tarve rahuldatakse keedusoola (NaCl) söötmisega.
70% organismis leiduvast magneesiumist on luude koostises.
Võtab osa süsivesikute, kaltsiumi ja fosfori ainevahetusest.
Rohkesti leidub teda rohelistes taimedes klorofülli koostises. Magneesiumi puudumisel täheldatakse loomade ärritatavuse suurenemist , närvilisust ja lihaste krampe. Magneesiumi vaeguse tüüpiliseks nähtuseks on karjamaakramp ehk -tetaania.
Magneesiumi on piisavalt kõikides rohusöötades ( rohus , heinas, silos).
Magneesiumirikkad söödad nisukliid, puuvillasrotid, linasrotid.
Teraviljades on magneesiumi rohkem kui kaltsiumi (oder, kaer, mais).
Enamus organismis leiduvast rauast on vere hemoglobiini ja lihaste värvaine müoglobiini koostises. Organism vajab rauda erütrotsüütide ja hemoglobiini sünteesiks.
Rauarikkad on: rohusöödad (hein, rohi, silo, rohukuivised), srotid.
Vähe on rauda: kartul, juurviljad, teraviljad.
Väga vähe on rauda on piimas.
Rauapuuduse all kannatavadki eelkõige imikud (imikpõrsad, ka tibud ), kelle rauatarve on rohke hemoglobiini moodustamise tõttu suhteliselt suur.
Tsink leidub kõikides kudedes; rohkem on ladestunud luudesse, lihastesse, maksa, juustesse, looma karvadesse.
Tsingi vaegus põhjustab noorloomadel kasvu aeglustumist, juuste ja karvakasvu häireid, nahakahjustusi. Tsingi vaeguse tunnuseks on sigadel esinev nahakahjustus – parakeratoos.
Rohkesti sisaldavad tsinki : pärmid, teraviljad, eriti palju on teraviljaidudes ja kliides; piimas on tsinki kõikidest mikroelementidest kõige rohkem.
Seleen on eelkõige vajalik mõnede ensüümide koostisosana. Seleeni ja E-vitamiini puudus võib loomadel põhjustada maksa kärbumist. Tuntud on talledel esinev valgelihastõbi, mis avaldub lihaste kärbumises, krampides. Seleeni vaegus põhjustab loomadel ka sigivuse häireid, kasvu peetust.
6) Vitamiinid (A, D, E; veeslahustuvad vitamiinid).
Rasvaslahustuvad: A, D, E, K
Veeslahustuvad: B-rühma vitamiinid, H, P, C, paraaminobensoehape, foolhape, inosiit.
Olulisemad haigustunnused, mis on põhjustatud A-vitamiini ( retinool , akseroftool) puudusest: nägemise halvenemine; noorloomadel kasvu peetus; sigimishäired; emasloomadel esinevad abordid, väärarenguga vigased, pimedad järglased; toodangu langus; nahaainevahetuse häired; häired närvisüsteemi talitluses, väsimus .
A-vitamiini leidub ainult loomse päritoluga produktides – kalas, kalamaksas, kalamaksaõlis, piimas, koores , võis, munarebus , veres.
Taimedes leidub A-vitamiini provitamiini – karotiini, millest loomad on võimelised sünteesima A-vitamiini.
D-vitamiin (kaltsiferool) soodustab kaltsiumi ja fosfori ladestumist luudesse, seega luukoe mineraliseerumisprotsesse, soodustab kaltsiumi imendumist peensoolest, kui ka selle kättesaamist luukoest.
D-vitamiini vaegusel haigestuvad noorloomad rahhiiti. Täiskasvanud loomadel esineb D-vitamiini vaeguse korral osteomalaatsiat ehk luude haprust.
D-vitamiini leidub rohkesti: mõnede kalaliikide kalamaksaõlis ( tursk , paltus), munakollases, ternespiimas, söödapärmis, päikesepaistel kuivatatud heinas.
Vähe: teraviljades, silos, lehma täispiimas. Taimed sisaldavad D-vitamiini vähe.
E-vitamiin ( tokoferool ) on oluline osa rasvade ja valkude ainevahetuses.
Talledel, vasikatel, tibudel esinev nn valgelihastõbi on seotud E-vitamiini vaegusega. Täiskasvanud loomadel võib esineda südamelihaste kahjustusi, äkksurma, halvatusi, krampe, maksakahjustusi, sigimishäireid.
Rohkesti: taimede rohelistes lehtedes.
Vähe: jõusöötades, loomsetes söötades, lehma täispiimas.
B-rühma vitamiinid (üle 20) C-ja P-vitamiin.
Kõiki B-rühma vitamiine sünteesivad vatsabakterid, kellele nad on eluliselt vajalikud, mistõttu nende olemasolul täiskasvanud mäletsejaliste söödas ei ole tähtsust.
Puudushaigusi võib esineda lindudel ja sigadel, samuti vasikatel, lambatalledel. B-rühma vitamiinidel on tähtis osa kogu organismi ainevahetuses.
7) Energia kui toitefaktor .
Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad avaldused, nagu ainevahetus , kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine, on seotud pideva energia kulutusega.
Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised toitained (rasv, süsivesikud, proteiin). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb.
Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudaine , suhkrud), kuna neid leidub söötades koguseliselt kõige rohkem.
Teatud koguse ka rasvast ja proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub seda taimsetes söötades vähe ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust.
8) Energia kategooriad.
Kogu- ehk brutoenergia (ka põlemissoojus) – mõõdetav soojusega, mis eraldub sööda täielikul põlemisel. Brutoenergia sõltub orgaanilistest ainetest.
koguenergia = (23,9  proteiinisisaldus (%) + 39,8  toorrasvasisaldus (%) + 20,1  toorkiusisaldus (%) +
+ 17,5  lämmastikuta ekstraktiivainete sisaldus (%) : 100
Seeduv energia – seedunud orgaanilistes ainetes sisalduv energia.
seeduv energia = koguenergia – rooja energia
Metaboliseeruv ehk ainevahetuslik energia – näitab tegelikult söödast imendunud toitainete energiat. metaboliseeruv energia = seeduv energia – (uriini energia + gaaside energia)
Netoenergia – energia, mida loom kasutab siseelundite ja lihaste mõningaks tööks magavas olekus ja mis eritub organismist toodangu – piima, munade , kehamassi juurdekasvus talletunud energiana. netoenergia = netoenergia elatuseks + toodangu energia
Kui sööda metaboliseeruva energia sisaldus on 15 MJ, siis sööda brutoenergia on suurem, neto madalam.
9) Veiste söödad.
Talve söödad: hein, põhk, silo, ka juurviljad kartul; õlle- ja piiritusetööstuse jäätmed (linnaseeod, praak, õlleraba ), jõusööt ja mineraalsöödad.
Suvel: haljassööt (karjamaarohi), jõusööt ja mineraalsöödad.
Jõusöödad – suurte toodangute ja hea juurdekasvu saamiseks. Talvel kulub piimakilo kohta 250-400 g jõusööta.
Mineraalsöötade vajadus sõltub põhiratsiooni mineraalelementide sisaldusest.
10) Piimakarja söötmine laktatsioonitsükli eri perioodidel ja kinnisperioodil.
Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses , tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas.
Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima.
Laktatsiooni algul, tuleb suuretoodanguga lehmi sööta mõnda aega isu järgi, seda nimetatakse avanss-söötmiseks. Sel perioodil tavaliselt lehm lüpsab rohkem, kui ta antud söödakoguste järgi peaks lüpsma. Tulemuseks lehm võtab kaalust maha – kõhnub.
Kehavarude arvelt lüpsmine kestab normaalselt 70-80 päeva. Selle aja jooksul jääb lehm 35…40 kg kergemaks ning kehavarude arvelt on võimalik saada 150…250 kg piima.
Kehavarude arvelt lüpsmise perioodi nimetatakse suuretoodanguga lehmadel negatiivse energiabilansi perioodiks . Sel perioodil peaks olema ülekaalus jõusöödad, ülejäänud söödatarve kaetakse rohusöötadega.
Tiinusperioodi algul peaks söötmine olema endiselt tugev ja vastama toodangule.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodang langema tuntavalt . Sel perioodil tugevama söötmisega toodangu langust ära hoida ei ole võimalik. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva st hakkab koguma kehasse varusid järgmiseks laktatsiooniks. Seda perioodi nimetatakse positiivseks energiabilansi perioodiks. Sel perioodil tuleks vähendada jõusööda koguseid. Normide järgi peaks lehm aga saama mineraalsöötasid, eriti Ca ja P ning A- ja D-vitamiini.
Kinnisperioodil tuleb lehmi sööta mõnevõrra tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks.
Sööta tuleks kinnislehmi ainult heakvaliteediliste söötadega.
Hallitanud, riknenud söötade söötmisel võib tiinetel lehmadel tekkida abort . Ei tohi sööta ka külmunud silo.
Põhisöötasid (hein, silo, kuivsilo , põhk) söödetakse samadel alustel kui lüpsikarjalegi, ainult silokogused on tavalisest väiksemad. Jõusööta antakse vähem 2…3 kg päevas.
11) Piimakarja suvine söötmine.
Suvisele söötmisele peab kevadel eelnema nn kevadine siirdeperiood – üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele. See peaks kestma paar nädalat.
Sel perioodil lehmi harjutatakse järk-järgult suvise söödaratsiooniga. Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või kuivsilo. Heina koguseid järk-järgult vähendatakse nii kuidas rohi kasvab ja rohtu juurde tuleb ning tavaliselt mai lõpul juuni alguses minnakse täielikult üle karjamaasöödale. Parema kvaliteediga hein tulekski jätta selleks perioodiks.
Tuleb mõõdukates kogustes ka jõusööta juurde anda. Jõusööda kogus sõltub haljassöödast ja lehma piimatoodangust. 1 kg piima kohta 500 g jõusööta.
Suve keskel, mil karjamaadel rohukasv aeglustub, tuleb hakata lehmadele lisaks andma etteniidetult mitmesuguseid lisahaljassöötasid (haljas põldhein, haljassegatis, -mais). Päevas peaks täiskasvanud lehm saama noort kuivainevaest rohtu 60…70 kg.
Joogivesi peab olema lehmadele kättesaadav kas looduslikest veekogudest või tuleb see tsisternidega kohale vedada. Lehm joob päevas, olenevalt ilmastikust 60…70 l, isegi 100 l vett.
12) Vasikate söötmine ja hooldamine sünnist kuni kuue kuu vanuseni.
Vasikale ei tohi korraga palju piima joota, see peab makku ära mahtuma. Joodetud piim peab olema kehasoe. Tuleks tähele panna, et vasikas jooks väikeste sõõmudena st imeks piima.
Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima, energiaallikana vajavad nad rasva.
Vasika kasvades eesmaod arenevad ja hakkavad talitlema ning vasikas hakkab mäletsema. Mida kauem vasikat piimaga joodetakse, seda hiljem hakkavad nad muid söötasid sööma. Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt.
Esimesel 3…4 elupäeval on vasika ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim . Vasikale peab pärast sündimist ternespiima jootma kohe, kui ta on jalgadele tõusnud ja tal on tekkinud imemisrefleks s.o 45 minutit kuni 2 tundi pärast sündi (ka öösel), et kasutada maksimaalselt ära ternespiima kaitseomadusi. Seda tuleks joota võimalikult palju.
Ühekordne ternespiima kogus peaks moodustama 5% vasika kehamassist. Päevas peaks vasikas jooma 5…6 l ternespiima.
Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga joodetakse vasikat u 3 nädalat, sellele järgneb veel u 3 nädalane üleminekuaeg lahjemale piimaasendajale või lõssile. USA-s soovitatakse vasikale täispiima joota 10% kehamassist s.o 5…5,5 l päevas, meil on kogused isegi suuremad (6 l päevas). Kokku kulub vasika üleskasvatamiseks 200…250 kg piima, tõuvasikatel isegi 300 l täispiima.
Täispiima asemel kasutatakse tänapäeval täispiimaasendajat. Sellele võib aegamööda täielikult üle minna kümnendaks elupäevaks. Üleminek peab toimuma järk-järgult alates 5ndast elupäevast. Enne jootmist lahustatakse täispiimaasendaja soojas vees.
Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi (valmistatakse lõssipulbrist) või kooritud piima jootma. Need ei sisalda üldse rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine (A, D, E vit). Neid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni . Seda kulub vasika üleskasvatamiseks kuni 600 l.
Vasikat tuleb varakult harjutada ka põhisöötasid sööma. Heina võib pakkuda alates teisest elunädalast. Algul sööb üksikuid kõrrekesi. Vasikatele sobib hästi varakult niidetud peenekõrreline hein. Kvaliteetse heina söömisel hakkavad vasikad mäletsema umbes 4 nädala vanuselt. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg.
Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust . Algul sööb vähe, 6 kuuselt juba 4…6 kg päevas. Kõrge väärtusega kuivsilo võib anda juba kahe kuu vanuselt, see ei ole nii hapu kui silo. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks.
Kokkuvõte olulisimast
Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused.
Sigade suur viljakus, suhteliselt lühike tiinusperiood, varavalmivus, kõrge tapasaagis, sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused, hea söödaväärindus, sead on kõigesööjad.
Imetavate emiste söötmine ja pidamine.
Imetavaid emiseid söödetakse puderja söödaga.
Emisel peab olema võimalus takistusteta põrsaid imetada. Põrsastel peab olema magamisala, pidevalt vaba juurdepääs emise juurde ja võimalus vajadusel emise eest peitu minna. Põrsaid ei tohi emisest võõrutada varem kui 28 päeva vanuselt.
Emiste lõas pidamine on keelatud. Tiinestunud emiseid tuleb pidada rühmana kuni poegimisele eelneva nädala alguseni.
Emisepiim, piimakus ja seda mõjutavad tegurid.
Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks.
Ternespiimas on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut.
Emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7–8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal.
Piimakust mõjutavad: põrsaste arv pesakonnas, emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord), keskkonna (lauda) temperatuur, emise kehavarude suurus laktatsiooni algul.
Emise piimatoodang ja selle koostis muutub kogu laktatsiooniperioodi jooksul.
Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine.
Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5–7 mg rauda päevas. Emisepiim ei rahulda põrsaste rauatarvet. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat.
Põrsad peavad vett saama alates 4.–5. elupäevast soovi järgi. Vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Künad või jooturid.
Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine.
Tagada mikrokliima, nõuetekohane sulg ja õige söötmine.
Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib ulatuda 20-ni.
Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m.
Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul.
Tiinuse ajal saavad emised sööta rohkem, imetamisel vähem. Tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.
Vabade ja tiinete emiste pidamine.
Vabad emised eelistavad enamiku magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal. Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2.
Vabu ja tiineid emiseid peetakse ka individuaalsulgudes.
Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus. Optimaalne paigutustihedus on 4–10 emist sulu kohta, sulu pind emise kohta rühmasulus vähemalt 1,9 m2 (künata). Igale emisele tuleks arvestada 0,4–0,5 m künafronti.
ERITI TÄHTIS!
Kui siga kasutab 1 kg kehamass juurdekasvu kohta 4 kg jõusööta, siis milline on söödaväärindus?
Emiste sigimistsükkel (3 perioodi) – vaba, tiinus, imetamis . Kokku 150 päeva.
Kesikuid peetakse rühmasulus.
Sigade tiinusperiood: 115 päeva.
Sigade keskmine viljakus on 10-14 põrsast perekonnas.
Lammaste arv 100tuh kandis .
4. ja 5. tiinuskuul on vajalik uttede söödaratsioonis vähendada rohusöötade osakaalu ja suurendada jõusöötade osakaalu.
Ühel jootmiskorral peab tall saama 50ml/kg ternespiima.
Täiskasvanud sugujäära paaritumiskoormus – 50 utte .
Toitumisõpetus ja veiste söötmine
Loomorganismi toitumine.
Õhk, vesi, toit. Söödad on põhiliselt taimse päritoluga.
Orgaanilised ained – valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid.
Energia – süsivesikutest, rasvast ja proteiinist.
Proteiin
Rasv
14 vitamiini
24 mineraalelementi
vesi ja õhuhapnik
Katabolism – keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja vabaneb energia.
Metabolism – ainevahetus; ainete lagunemise ja sünteesiprotsessid kokku.
Söötade ja looma keha keemiline koostis.
Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium, fosfor moodustavad mitmesuguste ühenditena taime- ja loomorganismist põhiosa.
Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest.
Proteiin kui toitaine.
Lämmastikku sisaldavad ühendid!!
Proteiin on energia järel tähtsuselt teine toitaine. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk.
Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks.
Proteiinirikkaid söötasid vajavad piimalehmad ja munakanad.
Proteiinirikkad söödad: verejahu, kalajahu, liha-kondijahu, srotid, söödapärm!! Ka kaunviljad ja nende jahud, vikk, hernes, uba, lõssipulber.
Keskmise proteiinisisaldusega söödad: karjamaarohi, silo, hein, kapsas, juurviljapealsed, nisuterad, nisukliid.
Toorkiud, toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained.
Rasv loomorganismis tähtsaks varuaineks. Loomorganismis rasvasisaldus keskmiselt 18...25%.
Rasva koostises on 3 rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi.
Rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K)
Vastsündinud loomad peavad seda saama piimarasva näol.
Rasva on rohkesti: õlitaimede seemned.
Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades. Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiud söödas – negatiivne, sellest ei saa energiat kätte. Raskesti seeduvate süsivesikutega!!
Mäletsejalised seedivad hästi. Teatud kogus toorkiudu on vajalik normaalseks seedimiseks.
Nooremates taimedes on toorkiudu vähe.
Rohkesti on toorkiudu põhkudes, heintes!! (mida puisem taim, seda rohkem)
Lämmastikuvabad ekstraktiivained on kergesti seeduvate süsivesikutega!! (tärklis, suhkrud), mis on loomale peamiseks energiaallikaks.
Palju lämmastikuvabasid ekstraktiivaineid on rohusöötades – põhk, teraviljad, kartul, juurviljad.
Tärklisrikkad söödad on: teraviljad ja kartul.
Suhkruid on rohkesti: maisis, peedis, kõrrelistes heintaimedes.
Orgaanilisi happeid leidub heas silos.
Mineraalelemendid (kaltsium, fosfor, naatrium, magneesium; raud, tsink, seleen).
!! Makroelemendid: kaltsium, fosfor, naatrium, kaalium, magneesium, kloor
!! Mikroelemendid: raud, tsink, seleen, vask
Kaltsium leidub organismis kõige rohkem (luukude, hambad). Vajalik kõigeks.
Kaltsiumi sisaldavad söödad: kalajahu, piim, liblikõieliste rikas rohi, hein, silo, haljas raps, söödakapsas!!
Fosfor – veisel kõige rohkem luudes!!
Fosforirikkad söödad: tera- ja kaunviljad, õlikoogid ja srotid, piim ja piimasaadused.
Kaalium, naatrium ja kloor – kõikides keha kudedes ja organites.
Naatrium – vereseerumis, süljes ja mõnedes seedenõredes.
Vajalikud närvi- ja lihaskoes; sõltub südame korrapärane, rütmiline kontraheerumine.
Rohkesti on naatriumi loomsetes produktides – lihas, lihajahus, mereandides (kalas, kalajahus).
Loomade naatriumi ja kloori tarve rahuldatakse keedusoola (NaCl) söötmisega.
Magneesiumi – luudes.
Magneesiumi vaegusel – karjamaakramp.
Rohkesti leidub teda rohelistes taimedes klorofülli koostises; kõikides rohusöötades (rohus, heinas, silos).
Magneesiumirikkad: nisukliid, srotid. Teraviljades on magneesiumi rohkem kui kaltsiumi.
Raud – vere hemoglobiini koostises.
Rauarikkad on: rohusöödad (hein, rohi, silo, rohukuivised), srotid.
Sigadele süstitakse rauda, mitte vaske!!
Tsink – kõikides kudedes.
Rohkesti sisaldavad tsinki: pärmid, teraviljad, piim.
Seleen – vajalik mõnede ensüümide koostisosana. Seleeni puudusest – valgelihastõbi.
Vitamiinid (A, D, E; veeslahustuvad vitamiinid).
!! Rasvaslahustuvad: A, D, E, K
!! Veeslahustuvad: B-rühma vitamiinid, H, P, C, foolhape, inosiit.
A-vitamiin: nägemine, kasv, sigimine , nahaainevahetus, närvisüsteem, abordid, väärarengud , toodang, väsimus.
Loomse päritoluga produktides – kalas, kalamaksas, kalamaksaõlis, piimas, koores, võis, munarebus, veres.
Taimsetes toiduainetes pole!!
D-vitamiin – soodustab luukoe protsesse.
D-vitamiini vaeguse korral: rahhiit , luude haprus.
Leidub rohkesti: kalamaksaõlis, munakollases, ternespiimas, söödapärmis, kuivatatud heinas.
Taimed sisaldavad D-vitamiini vähe.
E-vitamiin – oluline osa rasvade ja valkude ainevahetuses.
E-vitamiini vaegusel – valgelihastõbi.
Rohkesti taimede rohelistes lehtedes.
B-rühma vitamiine (üle 20) sünteesivad vatsabakterid. Tähtis osa kogu organismi ainevahetuses.
Energia kui toitefaktor.
Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor!!
Energia materiaalseks kandjaks on sööda orgaanilised toitained (rasv, süsivesikud, proteiin)!!
Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest, kuna neid leidub söötades koguseliselt kõige rohkem.
Teatud koguse ka rasvast ja proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub seda taimsetes söötades vähe ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust.
Energia kategooriad.
Kogu- ehk brutoenergia (põlemissoojus) – mõõdetav soojusega, mis eraldub sööda täielikul põlemisel. Brutoenergia sõltub orgaanilistest ainetest!!
Seeduv energia – seedunud orgaanilistes ainetes sisalduv energia.
Metaboliseeruv ehk ainevahetuslik energia – näitab tegelikult söödast imendunud toitainete energiat.
Netoenergia – energia, mida loom kasutab siseelundite ja lihaste mõningaks tööks magavas olekus ja mis eritub organismist toodangu energiana.
Kui sööda metaboliseeruva energia sisaldus on 15 MJ, siis sööda brutoenergia on suurem, neto madalam!!
Veiste söödad.
Talve söödad: hein, põhk, silo, juurviljad, kartul, õlle- ja piiritusetööstuse, jõusööt ja mineraalsöödad. Talvel kulub piimakilo kohta 250-400 g jõusööta.
Suvel: haljassööt (karjamaarohi), jõusööt ja mineraalsöödad.
Piimakarja söötmine laktatsioonitsükli eri perioodidel ja kinnisperioodil.
Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta nõrgemini, tuleks ära jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust.
Pärast poegimist tuleb peatselt lehma lüpsta (isegi öösel), et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima.
Laktatsiooni algul tuleb sööta mõnda aega isu järgi. Sel perioodil lehm lüpsab rohkem ja võtab kaalust maha.
Kehavarude arvelt lüpsmise ajal lehm jääb 35…40 kg kergemaks ning kehavarude arvelt on võimalik saada 150…250 kg piima. Sel perioodil peaks olema ülekaalus jõusöödad.
Tiinusperioodi algul peaks söötmine olema endiselt tugev ja vastama toodangule.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodang langema. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva. Sel perioodil tuleks vähendada jõusööda koguseid. Normide järgi peaks lehm aga saama mineraalsöötasid.
Kinnisperioodil tuleb lehmi sööta mõnevõrra tugevamini ning ainult heakvaliteediliste söötadega. Põhisöötasid söödetakse samadel alustel kui lüpsikarjalegi. Jõusööta ja silo vähem.
Piimakarja suvine söötmine.
Kevadine siirdeperiood – üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele!! (paar nädalat)
Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või kuivsilo. Mai lõpul juuni alguses minnakse täielikult üle karjamaasöödale.
Tuleb mõõdukates kogustes ka jõusööta juurde anda. 1 kg piima kohta 500 g jõusööta.
Suve keskel tuleb hakata lehmadele andma etteniidetult mitmesuguseid lisahaljassöötasid (haljas põldhein, haljassegatis, -mais).
Joogivesi peab olema kättesaadav. Lehm joob päevas, olenevalt ilmastikust 60…70 l, isegi 100 l vett.
Vasikate söötmine ja hooldamine sünnist kuni kuue kuu vanuseni.
Vasikale ei tohi korraga palju piima joota. Piim – kehasoe, väikeste sõõmudena (imedes). Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima, energiaallikana vajavad nad rasva.
Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt.
Esimesel 3…4 elupäeval on vasika söödaks ema ternespiim. Seda peab pärast sündimist jootma kohe – 45 minutit kuni 2 tundi pärast sündi (ka öösel). Seda tuleks joota võimalikult palju. Päevas peaks vasikas jooma 5…6 l ternespiima.
Ternespiim oluline: toitainete sisaldus ja antikehad!!
Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga joodetakse vasikat u 3 nädalat, 5-6 l päevas. Täispiimaasendajale võib üle minna kümnendaks elupäevaks. Enne jootmist lahustatakse täispiimaasendaja soojas vees.
Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele lõssi või kooritud piima jootma. Rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni.
Heina võib pakkuda alates 2st elunädalast. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg. Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks.
18