Veisekasvatuse söötmise vahearvestuse konspekt (0)

VEISEKASVATUSE SÖÖTMISE OSA KONSPEKT Piima saamiseks tuleb läbi käia neli sammu: söömine/söötmine, seede, toitainete imendumine ja
lüpsmine. Põhisöötadeks on silo, hein ja teraviljad. Koreosöötadeks on hein ja põhk. Söötadest
ja   söötmisest   sõltub   kõige   enam   veiste   jõudlus   (piima-,   lihatoodang)   ja   piima-   ning   veiseliha
tootmise   tasuvus.   Oluline   on   põhisööda   keemiline   koostis   ja   kvaliteet.   Silosööt   koosneb   35%
kuivainest,   12-20%   proteiinist,   25%   toorkiust,   3-4%   toorrasvast   ning   9-10%   metaboliseeruvast
energiast.  Lehm hakkab lüpsma peale vasika sündi. Ternespiim annab antikehasid, mis tagab immuunsuse.
Udaras toodetakse piima näärmete poolt ja läbi peab udarast voolama 500 liitrit verd, selleks, et
tekiks 1 liiter piima. Piim sisaldab 87% vett, kuivaineid 11-12%, 3-5% rasva, 2,7-3,8% valku ja
ligikaudu   5%   laktoosi.   Mineraalainetest   sisaldab   piim   kaltsiumi,   kaaliumi,   magneesiumi   ja
fosforit. Laktatsioonikõver näitab, palju loom piima toodab. Tänapäeva söötmisteadus uurib peamiselt söötmise mõju piimale, söötade kvaliteeti ja tehnoloogiat
ning nende omadusi. Põllumajandusloomade söödad on põhiliselt taimse päritoluga. Toitained on
kõik söödas olevad ained, mida loom kasutab energia saamiseks. Need võivad olla orgaanilised
ained, kui ka mineraalelemendid. Toitefaktorid on toitained, mida loom ise ei suuda sünteesida
ning need pärinevad söödast. Elutegevuseks on loomal kindlasti vaja energiat, proteiini, rasva, 14.
vitamiini, 24. Mineraalelementi, vett ja hapniku.  Toitaineid saavad loomad kasutada seedeprotsesside kaudu. Ainete lagunemise protsessi organismis
nimetatakse   kataboolseteks   protsessideks.  Katabolism   on   organismis   toimuv   protsess,   mille
käigus   vabaneb   energia.  Sünteesiprotsesse   organismis   nimetatakse   anaboolseteks
protsessideks.  Osaliselt   lagundatud   ained   jäävad   seedimata   ja   imendumata   ning   väljuvad
organismist rooja, uriini või higiga. Metabolism on ainete lagundamise ja sünteesimise protsess.
Toitumiseks nimetatakse toitainete ettevalmistamist ning saamist söötadest, kui neid süüakse. Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium ja fosfor moodustavad taime- ja loomaorganismist
põhiosa   (98,5%).   Keemilise   koostise   andmed   näitavad,   palju   toitaineid   sööt   sisaldab.  Nende
andmete põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle.  Kõige   enam   vajab   organism   hapniku   kõrval   vett.   Vee   roll   on   osaleda   lahustaja   ning
transpordivahendina   organismis.   Lisas   lihtsustab   see   veel   loomal   ka   sööda   mälumist.   Kui
organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu. Kui organism kaotab
1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma. Loomorganismi veesisaldus veise kehas on
55-65%, vastsündinud vasika kehas 75-80% ning nuumatud looma kehas 50%.  Veerikkaid
söötasi   nimetatakse   mahlakateks   söötadeks,   milleks   on   juurviljad,   silod,   haljasrohud   ja
kartulid. Vähe vett on terades, seemnetes, heintes, põhkudes ja kalajahus. 1 kg sööda kuivaine
kohta vajavad sead 7-8 liitrit, lehmad 4-6 liitrit, hobused 3-4 liitrit ning lambad 1,5-2 liitrit vett.  Proteiini   väärtuslikuim   osa   on   valk.  Valk   on   iga   keharaku   põhikomponent.  Looma   kehas
eksisteerib 15-20% valku, seega umbes 500 kg eluskaaluga veise kehas on valku kokku ligikaudu
80-90 kg. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks ja toodangu
moodustamiseks.  Sööda   seedimisel   sööda   proteiin   lõhustub   lihtsamateks   ühenditeks  –
aminohapeteks. Toitumise seisukohalt jagunevad aminohapped asendatavateks ja asendamatuteks.
Asendavaid aminohappeid võib loom oma kehas ise sünteesida teistest lämmastikku sisaldavatest
ühenditest. Asendamatuid aminohappeid on põllumajandusloomade söötmisel 9, lindudel 11. Neid
loomad   ei   suuda   ise   sünteesida,   vaid   peavad   saama   söötadega.  Neid  aminohappeid,   millest
sagedamini puudu tuleb on 3 – lüsiin, metioniin ja trüptofaan. Neid nimetatakse kriitilisteks
aminohapeteks.  Kõige kriitilisem aminohape on lüsiin. Lüsiini ja metioniini lisamine ratsioonile 1


tõstab noorloomade ja -lindude kaalujuurdekasve, suurendab kanadel munatoodangut. Metioniini
koostises on väävel, mida loomorganism vajab. Trüptofaan võtab osa vereplasma uuendamisest, on
vajalik   hemoglobiini   sünteesis.   Proteiini   vaeguse   korral   söödas   kahaneb   valgusisaldus   veres,
maksas, lihastes, nahas ja mujal. Rasv   on   loomorganismis   tähtsaks   varuaineks.  Tugeva   söötmise   korral   ladestub   rasv   nn.
depoorasvana   naha   alla,   neerude  ümbrusse,   rasvikusse,   kust   organism   saab   seda   kasutada
energiavajaduse katteks kehvema söötmise korral. Loomorganismis on rasva väga erineval hulgal.
Sisaldus kõigub 2-50%-ni, keskmiselt 18-25%. Vähe on rasva vastsündinute ja noorloomade kehas,
rohkem hästi nuumatud loomade kehas. Kui söödas on rasva vähe, võivad loomad oma keharasva
sünteesida sööda süsivesikutest (tärklis, suhkrud, toorkiud), samuti proteiinist.  Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades, kus ta on taimerakkude kesta põhiaineks. Mida suurem
on sööda toorkiusisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiud ei lõhustu seedefermentide
toimel   ning  tema   lõhustamiseks   on  vaja   bakterite  abi.  Mäletsejaliste:   veiste,   lammaste,  kitsede
vatsas   on   arvukalt   mitmesuguseid   mikroorganisme,   selletõttu   seedivad   mäletsejalised
toorkiurikkaid   söötasid   (hein,   põhk)  võrdlemisi   hästi.  Lihtmaoga   loomad  –   sead,   ka   linnud,
seevastu   seedivad   toorkiudu   väga   piiratult.   Teatud   kogus   toorkiudu   peab   aga   olema   kõikide
põllumajandusloomade   ja   ka   lindude   söödaratsioonis.   See   on   vajalik   normaalseks   seedimiseks.
Rohkesti   toorkiudu   leidub   põhkudes   ja   heintes,   kuid   vähe   teraviljades,   kartulis   ja
juurviljades. Lämmastikuvabad   ekstraktiivained   on   ühine   nimetus   kõikidele   lämmastikku
mittesisaldavatele   ainetele   peale   toorrasva   ja   toorkiu.  Loomade   peamised   energiaallikad   on
süsivesikud. Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad
avaldused, nagu ainevahetus, kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine on
seotud pideva energia kulutusega.  Mineraalelementide  makroelemendid   on   kaltsium,   fosfor,   kaalium,   naatrium,   väävel,
magneesium ja kloor. Mikroelementideks loetakse raud, mangaan, tsink, vask, seleen, jood,
kroom,   fluor,   nikkel,   tina,   vanaadium,   alumiinium,   räni,   arseen   ja   liitium.   Vitamiinid
liigitakse rasvaslahustuvateks (A, D, E, K) ja veeslahustuvateks (B, H, P, C) vitamiinideks.
Nende puudus põhjustab organismi vastupanuvõime haigustele vähenemise. See pidurdab loomade
kasvu ja arengut ning lisaks halvenevad ka sugulised funktsioonid. Peale selle väheneb ka toodang.
Mineraalelemendid   on   vajalikud:   luuaine   moodustamiseks,   närvi-   ja   lihasrakkude   talitluseks,
ensüümide   aktiviseerimiseks,   pH   (veisel   >7)   taseme   hoidmiseks   veres,   seedemahlades   jt.
kehavedelikes, osmootse rõhu tagamiseks keha kudedes ja vedelikes. Kõige rohkem leidub  veise
organismis mineraalelementidest kaltsiumi. Ta reguleerib närvisüsteemi erutusprotsesse, on vajalik
südamelihaste tööks ja võtab osa vere hüübimisprotsessist. Fosforit leidub veise kehas 80% ning see
on   vajalik   süsivesikute   ja   rasvade   ainevahetuses.   Fosforivaegus   võib   põhjustada   isu   puudust,
rahhiiti või ostemolaatsiat. Naatrium ja kaalium on organismile vajalikud närvi- ja lihaskoes. Selle
puudumisel aeglustub kasv ja söögiisu halveneb. Kuivaine - (toortuhk + toorproteiin + toorrasv + toorkiud) = Orgaaniline aine Söötade   seedimine   on   loomaliigiti   erinev   ja   sõltub   nende   seedeelundite   ehitusest   ja   talitlusest.
Hobustel   ja   sigadel   on   ühekambriline   lihtmagu.   Veistel,   lammastel,   kitsedel   mitmekambriline
liitmagu,   mis   koosneb   kolmest   ruumikast   eesmaost   –   vatsast,   võrkmikust   ja   kiidekast   –  ning
pärismaost   e.   libedikust.   Kõige   suurem   vats   on   veistel.   Jämesool   on   kõige   suurem   hobustel.
Peensool on kõige suurem veisel ja hobusel. 2


Suus   toimub   peamiselt   sööda   mehhaaniline
peenestamine, süljega niisutamine ja ettevalmistamine
allaneelamiseks. Sigadel ja vähesel määral ka hobustel
leidub   süljes   amülaasi.   Neil   algab   suus   süsivesikute
(tärklise)   seedumine.   Sööt   viibib   suus   võrdlemisi
lühikest   aega   ja   ei   avalda   sülg   olulist   mõju   tärklise
seedimisele.   Sülge   eritub   loomadel   suurtes   kogustes.
Veistel 50-60 liitrit, sigadel kuni 25 liitrit ja hobustel 40
liitrit   ööpäevas.  Sülg   sisaldab   99%   vett   ja   1%
kuivainet.  Hobune mälub söötasid söömise ajal väga
põhjalikult, sööb aeglaselt, siga pealiskaudsemalt, sööt
peab olema peene ning teravili jahvatatud. Liitmaoga loomad mäluvad söötasid söömise ajal väga pealiskaudselt.  Poolmälutud sööt neelatakse alla, see
satub   eesmistesse  ruumikatesse  eesmagudesse   –  vatsa  ja  võrkmikku,  kust  puhkeolekus   tuuakse
jämedad söödamassid uuesti suhu tagasi ja mälutakse e. mäletsetakse teistkordselt põhjalikult läbi.
Veised mäletsevad ühe päeva vältel koguni 7-10 tundi. Mao   ehitus   on   erinev   liit-   ja   lihtmaoga   loomadel.  Liitmaoga   loomadel   satub   sööt   peale
teistkordset   mäletsemist   söögitoru   kaudu   uuesti   vatsa   ja   võrkmikku,   mis   on   põhiliseks
söödamasside   kogumise   kohaks,   kus   toimub   ka   söödamasside   segamine.  Edasi   läheb
peenestatud sööt kiidekasse, mille vahel pressitakse söödamassist osa veest välja, osa sellest
imendub   läbi   kiideka   verre,   enamik   aga   liigub   koos   peenestatud   söödamassiga   edasi
pärismakku   ehk   libedikku.   Libedikust   läheb  edasi  pooleldi   seedunud   söödamass,   mida
nimetatakse küümuseks, edasi peensoolde, mis on seedetrakti kõige pikem osa. Peensoolele
järgneb jämesool.  Sööda toitained lõhustuvad loomade seedetraktis mehhaaniliste, keemiliste ja
mikrobioloogiliste tegurite mõjul. Mäletsejaliste eesmaod võimaldavad kasutada rohkesti koredat,
toorkiurikast sööta, seda seedimiseks põhjalikult ette valmistada ja seedida. Eesmaod on unikaalse
ehituse ja funktsioonidega, väga ruumikad organid. Vats kujutab endast suurt käärimistõrt, kus
paljudest bakteri-, seene- ja infusooriliikidest koosneva mikrofloora abil toimuvad ulatuslikud
sööda toitainete lõhustus- ja sünteesiprotsessid. Mäletsejalised ei toitu üksnes söötadega saadud
toitainetest, vaid olulise osa vajalikest toitainetest saavad nad eesmagudes elavate ja paljunevate
mikroobide ja nende ainevahetusproduktide näol. Vatsas alluvad käärimisele ka kergesti lahustuvad
süsivesikud – tärklis, suhkrud. Vabanenud ammoniaaki ja aminohappeid kasutab vatsa mikrofloora
mikroobse valgu s.o. täisväärtusliku loomse valgu sünteesiks. Mikroobne valk koos sööda pooleldi
lõhustunud proteiini osadega siirdub seedekanali järgnevatesse osadesse ning võtab osa edasisest
ainevahetusest. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks silo, vähem hein,
pere-   ja   väiksemates   talufarmides   söödetakse   ka   juurvilja   või   kartulit.  Liblikõielisterikas
põldhein   sobib   paremini   piimalehmadele,   noorkarjale   antakse   kõrrelisterikast   heina.
Vasikatele tuleks sööta vara koristatud peenekõrrelist heina. Head silo söövad lehmad päevas 40…
50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Jõusöödad on vajalikud suurte toodangute ja hea juurdekasvu saamiseks. Tavaliselt arvestatakse
jõusööta 200-500 grammi 1. kg piima kohta. Jõusöötadeks on tavaliselt hein, põhk, silo, praak
või   juurvili.  Mineraalsöötade   vajadus   sõltub   põhiratsiooni   mineraalelementide   sisaldusest.   Kui
söödaratsioonis on rohkesti liblikõielisterikkaid rohusöötasid, tuleb lehmadel puudu fosforist, kui
aga söödetakse rohkesti teraviljajahu ja kõrrelisi rohusöötasid, siis ka kaltsiumist.  Põhisöödaline   söötmistüüp  -   sel   puhul   on   ratsioonis   ülekaalus   rohusöödad.   Jõusöödad
moodustavad  ainult ca 10% söödaratsiooni energiasisaldusest.  Pooljõusöödaline söötmistüüp  -
selline, kus 1 kg piima kohta tuleb 250…360 g jõusööta.  Jõusöödaline söötmistüüp  - sel puhul 3


kaetakse   jõusöötadega   50%   ja  üle   selle   päevasest   energiatarbest.  Ülejäänud   50%   või   vähem
moodustavad   rohusöödad.   1   kg   piima   kohta   tuleb   400   g   ja   rohkem   jõusööta.  Heinatüübiline
söötmine  –   levinud   perefarmides,   kus   loomadele   silo   ei   söödeta.  Silotüübiline   söötmine  –
rohusöötadest   on   ratsioonis   ülekaalus   silod.  Silo-heina   tüübiline   söötmine  –   selline,   kui
rohusöötadest söödetakse nii heina kui silo. Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb 40…60
päevane   kinnisperiood   enne   uut   poegimist.  Perioodi   poegimisest   poegimiseni   nimetatakse
poegimisvahemikuks.   Juba   nädalapäevad   enne   loodetavat   poegimist   tuleb   jälgida   eriti
suuretoodanguga lehmi. Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt turses, tuleks teda sööta
nõrgemini, kui keskmiselt kinnisperioodil. Pärast poegimist tuleb peatselt lehma ka lüpsta (isegi
öösel). See on vajalik eeskätt selleks, et vasikas saaks kiiresti sooja ema ternespiima. Alates 4-ndast
elunädalast hakatakse vasikatele võimaluse korral lõssi. Alates 3…4 poegimisjärgsest päevast võib
ratsiooni võtta ka väikestes kogustes head silo. Selliselt, söödakoguste järk-järgulise suurendamise
teel, jõutakse 10…12 päeva pärast täisratsioonini. Päev-päevalt võib suurenda jõusöödakogust. 4