Riigi ja valitsemise põhialused II (2)

IV Loeng Poliitiline kultuur. Avalik arvamus. Kodanike-ühiskond ja liikumised
Poliitiline kultuur
Poliitiline kultuur on poliitilist elu mõjutavate hoiakute, ideoloogiate, tavade, kommete , uskumuste ja müütide muster.
Poliitilise kultuuri mõistet kasutatakse kahes tähenduses.
n Hinnanguline: kasutatakse igapäevakõnes (vrd. kultuurne)
n Analüütiline või võrdlev: poliitilisel kultuuril on koostisosad, mille alusel riike võrrelda
Eesti poliitiline kultuur(sus)?
Terminiga eksinud ajaleht sai kohtuasja
Mustvee kultuurikeskuse juhataja Jevdokia Abakanova kaebas kohtusse Jõgeva maakonna ajalehe Vooremaa, kuna lehe teatel sõimanud naine kohalikku orkestrijuhti s*tapeaks, tegelikult nimetas naine meest aga p*sanäoks.
Ajalehe andmeil selgus tõepoolest, lugejakirja autor eksis. Mustvee linnavolikogu liikme Lembit Kivimurru kinnitusel sõimas Abakanova Jaanust hoopis p*sanäoks
Poliitiline kultuur analüütiliselt
n Poliitiline kultuur seob inimese poliitilised ja mittepoliitilised hoiakud
n Ei ole homogeenne omadusteklass, vaid varieerub ühiskonniti, aga ka ühiskonna siseselt. Viimase puhul olulised mõjutegurid nt haridus , vanus, sissetulek, sugu
n Pärineb sotsiaalpsühholoogiast. Kultuuri mõju inimese sotsiaalsele toimimisele tõusis huvikesk-messe 1950.-tel seoses küsimustega nagu miks on demokraatlikud riigid paremal majanduslikul järjel kui mittedemokraatlikud ning mis põhjustab erineva-te ühiskondade demokraatlikkuse või autoritaarsuse
Poliitilise kultuuri koostisosad
§ kognitiivne hoiak – faktiteadmised ja teave poliitilist elu puudutavate uskumuste kohta
§ afektiivne hoiak – poliitikat puudutavad tunded
§ väärtushinnanguline hoiak – kahest eelnevast lähtudes kujundatakse isiklikud väärtused ning võetakse vastu otsused, kuidas käituda. Väärtushinnanguid on kõige keerulisem muuta
Poliitilise kultuuri uurimisalad
n Mis mõjutab?
n Poliitilised traditsioonid
n Kultuuritaust
n Multikultuurilisus
n Sotsiaalsed identiteedid
n Avalik arvamus
n Mida mõjutab?
n Huvi poliitika vastu
n Poliitikas osalemist
n Usaldust
n Poliitilist isiksust (autoritaarne vs liberaalne isiksus)‏
n Väärtusi
n Ühiskondlikku sidusust
Demokraatlik poliitiline kultuur
Element
Kuidas ära tunda
Pluralism , variatiivsus
Erinevate rühmade, jõudude ja toimijate tunnustamine, nende paljususe väärtustamine. Demokraatliku poliitilise konkurentsi ja selle tulemite aktsepteerimine. Sõna-, ühinemis-, kogunemis- jm vabaduse austamine
Osalus
Osalus- ja otsedemokraatia aktsepteerimine. Aktiivse kodaniku rolli oluliseks pidamine, kodanikualgatuse, avalike ürituste, väljaastumiste ja kogunemiste tunnustamine. Teavitamis -, kaasamis- ja ärakuulamismehhanismide oluliseks pidamine. Esindusdemokraatia ebapiisavuse tunnustamine
Sallivus
Teisel arvamusel olijate, erinevate sotsiaalsete jt rühmade (noored, vanad, töötajad, ettevõtjad, pensionärid jt) kõikvõimalike vähemuste (rahvus-, seksuaal-, allkultuuri-, stiili- jne), välistoimijate jt aktsepteerimine
Usaldus ja legitiimsus
Üldistatud usaldus, usaldus teiste oluliste toimijate suhtes, riigi (poliitilise süsteemi), avalike institutsioonide, erinevate toimijatüüpide ( erakonnad , ühendused, ametnikud, kodanikud jne) ja erinevate toimijate (kultuuriseltsid vs teenuse-MTÜ-d) usaldamine ja nende tegevuse tajumine õigustatuna
Poliitikaprotsesside läbipaistvus
Tegevuse avalikkuse väärtustamine, selgete reeglite vajalikkuse rõhutamine, korruptsiooni ja kildkondlikkuse taunimine
Isiklik seotus ja vastutus
Otsuste, tegevuse ja valikute endaga seotuna mõtestamine, oma vastutuse tunnistamine seoses tehtud või tehtavate valikutega
Reeglid ja tavad poliitilises käitumises
Reeglite ja tavade olemasolu, nende väärtustamine, pühendumus reeglite ja tavade arendamisele ja täitmisele.
Kodanikukultuur
n Sideny Verba & Gabriel Almond (1963) The Civic Culture
n Kolm kodanikukultuuri tüüpi:
n Osalev (participant)‏
n Alluv ( subject )‏
n Võõrandunud-eemalseisev (parochial)‏
Avalik arvamus
Avalik arvamus on ühiskonnas laialt levinud
suhtumine, mida paljud inimesed on avalikult
väljendanud.
Avaliku arvamuse tasandid Pierce ’i järgi:
1) üldine avalikkus (kõik inimesed)
2) hääletav avalikkus (valijad)
3) tähelepanelik avalikkus (jälgivad infot)
4) aktiivne avalikkus (osalevad arutelus)
Avalik arvamus ja avalikkussfäär
n Avalik arvamus on avalikkussfääris väljendatud jagatud arvamus mõne kindla teema raames
n Pluralistlik
n Moodustub isiklike arvamuste summana, samas ei peegelda kõigi seisukohti
n Poliitikateaduste seisukohalt oluline, kuna on
n üksikisiku poliitilise käitumise võimalik mõjutaja
n indikaatoriks poliitika kujundajatele
Avaliku arvamuse funktsioonid
Sotsiaalsed (ühiskonna tasandil):
1. Demokraatliku otsustamise tagamine
2. Sotsiaalse sidususe ja legitiimsuse tagamine
3. Sotsiaalne kontroll: vertikaal ja horisontaal
Psühholoogilised (isiku tasandil):
1. Isoleerituse vältimine, side teistega
2. Kaasosalisuse tunne ühiskonnas
3. Manipuleerimisvõimalus
4. Laastav mõju: püüd teiste arvelt oma võimalusi tõsta ( Rousseau )
Avaliku arvamuse poliitiline roll
n Avalikkusfäär kui uute tähenduste ja seoste looja – siit tekkivad kujutlused võimalikest valikutest
n Avalikkus (kodanikeühiskond) kui riigivõimu testimise/refleksiooni keskkond
n Avaliku arvamuse kaudne mõju otsustajate käitumisele – isegi toodetud avaliku arvamuse ja autoritarismi puhul
n Avaliku arvamuse ja valimiste seos: otsene ja refleksiivne
Avalikkus
n Avaliku arvamuse subjekt
n Eristatakse kolme avalikkuse tüüpi:
n ühe-teema avalikkus – kõige tavapärasem avalikkuse tüüp. Tekib ja kaob koos probleemiga, võib esindada erinevaid osapooli. Vaadeldav massina: suur, juhuslik, struktureerimata, juhitav
n organisatsiooniline avalikkus – teatud spetsiifilise temaatika jälgijaskond, mis piirneb üldjuhul organiseerunud spetsialistidega
n ideoloogiline avalikkus – omane mittedemokraatlikele režiimidele; erineb teistest tüüpidest konsensuslikkuse poolest
Avaliku arvamuse kujunemine
® Arutelu üksikisikute vahel (perekonnas)
® Arutelu keskmises rühmas
® Kitsam avalikkus: arutelu laieneb ühiskonna teatud sektorisse
® Laiem avalikkus: hõlmatakse kõiki olulisi ühiskonnakihte
Avaliku arvamuse kujunemist mõjutavad tegurid 1
n Teemaseade (agenda püstitus) – kes ning millisel hetkel teema tõstatab
n Raamistamine – millises valguses, millises kontekstis konkreetsest teemast räägitakse
n Alateadlik assotsieerimine (praimimine) – milliseid teemasid , sündmusi, isikuid omavahel assotsieeritakse
n Pluralistlik teadmatus – vähemuse seisukohta peetakse ekslikult enamuse arvamuseks
n Ekslik üksmeel – isik eeldab, et esindab enamusega sarnast seisukohta
n Peegeltaju – teatav rühm eeldab, et ka kõik teised esindavad nende seisukohta
n Ebarealistlik optimism – “minuga seda ju ei juhtu!”
n Kolmanda isiku efekt – arvamus, et teised on ajupesust/ meediast enam mõjutatud kui arvaja ise
n Vaikuse spiraal – vähemusse jäämise hirmu ajel minnakse vooluga kaasa
Avaliku arvamuse omadused
n Avalik arvamus on alati jagunenud
n Sõltuvalt antud teema intensiivsusest (pakilisusest) on see polariseerunud
n Oluline on ka avaliku arvamuse stabiilsus. Teatud sündmuste tulemusel võib see teiseneda äärmiselt kiiresti ning seetõttu on nad ebausaldusväärne baas pikaajalise mõjuga otsuste tegemisel
n Iroonia: iseäranis heitlik kipub avalik arvamus olema just valimiste ajal
Propaganda
® Mis tahes organiseeritud katse manipuleerida arvamustega sõnade, ettekujutuste või tegude abil
® Eesmärgid:
n sõnumi vastuvõtu tagamine
n soodsate eelsoodumuste tugevdamine
n hoiakute muutmine
® Võtted:
n köitvate sümbolite kasutamine
n jäme ülelihtsustamine
n kordamine
Poliitiline kommunikatsioon poliitilise sotsialiseerumise mõtestamisel
n Vahendatud info hulk kasvanud
n Esmaste sotsialiseerijate mõju vähenenud, massikommunikatsiooni mõju suurenenud
n Seeläbi suurenenud nende mõju, kes info liikumist kontrollivad
n Vaatluse all
n Kanalid
n Infoühiku semiootiline sisu
n Kõneisikud
n Sõnumi sihtrühm
Erinevad lähenemised
n Pluralistlik mudel: meedia kui valvekoer
n Domineeriva ideoloogia mudel: kes maksab, tellib muusika
n Eliidi mudel: postipapa- ajakirjandus
n Turu mudel: meedia kui ühiskonna peegel
n Normatiivsed, deliberatiivsed demokraatiateooriad
Kodanikeühiskond EKAK-is
Eesti kodanikeühiskonna arengukontseptsiooni määratlus: „Kodanikeühiskond on vaba, demokraatlik, rahumeelne , õiglane, jõukas, arenguvõimeline ning kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt ühiskonnaellu ja poliitikate väljatöötamise protsessi kaasav ühiskond.”
Kodanikeühiskond mõistena
n Ühiskond, kus inimeste põhiõigused ja - vabadused on kaitstud ning kus nad julgevad ja oskavad ühiskonnaelus ja poliitikas osaleda
n Riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, mille sees üksikisikud ja rühmad teevad koostööd, et edendada oma huve ja väärtusi
n Sarnased väljendid: sõnal kodanikeühiskond on koostöövarjund, kodanikuühiskonnal ühe inimese perspektiiv. Tsiviilühiskond vastan -dub riigile, aga ka tsiviliseerimata ühiskonnale
Kodanikeühiskonna tasandid
n Assotsiatsiooniline tegevusväli – riigist ja majandusest eraldiseisev väli, kus tegutsetakse vabatahtlikkuse alusel üldiste ühishuvide edendamiseks;
n Avalikkussfäär – inimese “paiknemise” koht, mis sisaldab jagatud huvide eeldust , luuakse ühistähendusi ja otsitakse teed parimate lahendusteni avaliku demokraatliku arutelu abil;
n Hea ühiskond – kõik institutsioonid aitavad kaasa heade normide kehtestamisele, kodanikeühendused loovad ühiskonnas üldise usalduse, kasvatavad lojaalsust, koostöövaimu.
Sisu määratlemise raskused
n “ Alternatiivne areen,” ent samas pole võimalik mõista väljaspool võimulolevat režiimi
n Kodanikeühiskonna toimijatelt eeldatakse avalikku mõju, samas mitte kõik kolmanda sektori ühendused ei tegele avalikkusega
n Tähtis osa on mittetulundussektor , aga vahel loetakse selle osadeks ka ajakirjandust, erakondi, kohalikke omavalitsusi, usuühen-dusi, ametiühinguid, väikeettevõtteid jt
n Teooria pluralistliku orientatsiooniga, samas kalduvus normatiivsusse
Kodanikujulgus
Kodanik:
® teab oma õigusi ja vabadusi,
® oskab neid kasutada,
® julgeb neid kasutada
® Inglise keeles civic courage
Osalusühiskond
n Osalemise soodustamisega ühiskonna avatuse suurendamine on kodanikeühiskonna lähtekohaks. Osalusühiskonna toimimise põhimõte on, et kõigil huvitatud osapooltel peab olema vaba juurdepääs, osalemaks demokraatlikus poliitikakujundamis- ja otsustusprotsessis , st võimalus oma elukeskkonda aktiivselt mõjutada. Selle eelduseks on toimivad kanalid kodanike ja rühmade osaluse tagamiseks väljaspool esindusdemokraatia tavalisi mehhanisme , nagu valimised ja rahvahääletused (otsedemokraatia)
n Kodanikeühiskond peaks osalusdemokraatlikus ühiskonnas täitma erinevaid rolle – tegutsema avalikku võimu tasakaalustava ja kontrolliva jõuna, oma tegevusala ja liikmete probleemide ja huvide vahendajana, osalema aktiivselt asjakohaste poliitikate väljatöötamises ja elluviimises
Osalusdemokraatia
n Osalusdemokraatlikus ühiskonnas peaks ühenduste kaasamine poliitikate kujundamisse ja seadusloomesse täitma mitmeid eesmärke
n Kaasamine võimaldab avalikul võimul saada poliitikate ja regulatsioonide väljatöötamisel arvamusi, infot, ettepanekuid erinevatelt osapooltelt, kontrollida regulatsioonide tegelikkusele vastavust ja rakendumise potentsiaali, tagada toimimise läbipaistvus ning suurendada usaldust riigi suhtes
n Osalemine võimaldab ühendustel teha oma probleemid ja vajadused kuuldavaks, avaldada seisukohti ja teha ettepanekuid poliitikate ja regulatsioonide väljatöötamisel, mõjutada oma tegevuskeskkonna arengut
Assotsiatsioonikoolkonna käsitlus
n Kodanikeühiskonna mõju demokraatiale:
n ohjab riigivõimu avalikkusepoolse järelevalve kaudu
n stimuleerib kodanike poliitilist osalust
n arendab selliseid demokraatlikke norme nagu sallivus ja kokkuleppimine
n loob võimalusi huvide väljendamiseks, koondamiseks ja esindamiseks väljaspool poliitilisi erakondi, eriti kohalikul tasandil
n leevendab konflikti, tekitades huvide kattuvust
n värbab ja harib poliitilisi juhte
n jälgib kriitiliselt, seab küsimuse alla ja reformib olemasolevaid demokraatlikke institutsioone
n levitab teavet
Kodanikeühiskond ja riik
n Kodanikeühiskond on kogum institutsioone, mille liikmed tegelevad esijoones mitteriiklike tegevuste kogumiga – majandusliku ja kultuurilise tootmise, majapidamiselu ja vabatahtlike ühendustega – ja kes sel viisil säilitavad ja arendavad oma identiteeti, rakendades riigiinstitutsioonide suhtes mitmesugu-seid mõju- või kontrollivahendeid (Keane 1988: 14)
n Ilma turvalise ja iseseisva autonoomseid avalikkus-sfääre sisaldava kodanikeühiskonnata pole sellised eesmärgid nagu vabadus ja võrdsus, osalusplaneeri-mine ja kogukonnaotsustused muud kui tühjad loo-sungid. Ent ilma riigi kaitsva, ümberjagava ja konflikte vahendava toimeta muutuvad kodanikeühiskonna arendamise püüdlused getostatuteks, killustatuteks ja stagneerunuteks või sünnitavad omaenese ebavõrd-suse ja vabadusetuse vorme (Keane 1988: 15)
Ühiskonnakäsitlusi
n Mann : ühiskond on piiridega ühik, mille sees on suhteliselt tihe ja püsiv suhtlemine , võrreldes suhtlemisega , mis ületab tema piirid
n Giddens: ühiskond ( kooslus ) on eriline sotsiaalsete süsteemide tüüp, mis tõuseb esile teiste süsteemsete suhete taustamaastikust:
n Eriline institutsioonide klasterdumine ajas ja ruumis
n Sotsiaalse süsteemi ja kindla koha või tegevusala seos
n Esinevad normatiivsed alged , mille hulgas on antud koha legitiimse valdamise väide
n Ühiskonna liikmete hulgas valdavad tunded, et neil on teatud liik ühisidentiteeti
n Modernses maailmas eksisteerivad kõik ühiskonnad ühiskondadevaheliste süsteemide kontekstis
Kolmanda sektori määratlus EL-is
1) vorm või institutsionaliseeritus
2) üldkasulikkus, mis tähendab, et nende tegevuse eesmärk on midagi muud kui tekitada kasumit juhtidele või liikmetele
3) sõltumatus, eriti riigist ja muust avalikust võimust
4) taotlematus, mis sisaldab mittetulunduslikkust
5) kaasatus üldkasulikku avalikku tegevusse
Sotsiaalsed liikumised
Kollektiivne toimija, mis üritab mõjutada ühiskondlikku või poliitilist muutust:
1) ühendab inimesi,
2) tegutseb,
3) eesmärgid küllaltki laiahaardelised,
4) mobiliseerib endale toetajaid,
5) omab teatavat järjepidevust,
6) sümbolilist integratsiooni,
7) rollid on vähe välja joonistunud,
8) tegevusvormide vahelduvus,
9) eesmärgiks tavaliselt tõsisemad muutused.
Sotsiaalsete liikumiste liigitusi 1
Valdkond , milles eesmärgid asuvad:
1) võimule,
2) väärtustele,
3) osalemisele suunatud poliitilised liikumised.
  Keskne tegevusvaldkond :
1) majanduslikud,
2) poliitilised,
3) kultuurilised.
Eesmärkide ulatus:
1) reformivad,
2) revolutsioonilised,
3) ekspressiivsed.( väljendusrikas, ilmekas)
Muutuste ulatuse järgi:
1) lunastuslikud,
2) alternatiivsed,
3) transitiivsed,
4) reformeerivad.
Suhe modernisatsiooniprotsessi:
1) moderniseerivad (liberaalsed, demokraatlikud, rahvuslikud, töölis- ja naisliikumised),
2) modernisatsioonivastased ( konservatiivsed ja regionaalsed liikumised),
3) lahtimoderniseerivad (rohelised jt. liikumised).
Liikumine ja ühiskond
Autonoomia . Ei vaja teisi kodanikeühiskonna osi ja tegutseb neist sõltumatult (kultuurilised)
Apelleerimine . Püüab teisi kodanikeühiskonna osi mõjutada, neid kaasa haarata (natsid)
Teiste kõrvaldamine. Otsib kohta teiste kodanikeühiskonna eliitide hulgas, kuid püüab nende struktuuri muuta ja neid kõrvale suruda (leninism-stalinism-mauism)
Liikumine läheb teistest mööda. Otsetee võimu mõjutamiseks
V Loeng Huvi- ja surverühmad. Erakonnad
Põhimõisted
Sotsiaalne liikumine: laiahaardeline, mitte vä-ga selgepiiriline/struktureeritud tegevusvorm
Huvirühm: ükskõik missugune rühm, mis on piisavalt terviklik, et esitada teistele nõudmisi
Surverühm: rühm, mis keskendub otsustajate mõjutamisele
Erakond: eriõiguste ja -kohustustega poliitilise süsteemi põhiosaleja
Huvirühm
n Huvirühm on igasugune rühm, mis ühe või mitme ühishoiaku alusel esitab teatud nõudmisi teistele ühiskonnarühmadele nendest ühishoiakutest tulenevate käitumisvormide kehtestamiseks, säilitamiseks või rohkendamiseks ( Truman 1951:16)
n Huvirühm on ühendus, mis ei sõltu valitsusest või erakondadest ning mis püüab mõjutada avalikku poliitikat (Wilson 1990: 8)
n Huvirühm on tegutsev, valitsus- ja erakondadeväline organisatsioon või indiviidide ühendus, mis ühistele huvidele tuginedes püüab mõjutada poliitilist võimu (Palmaru 2000: 15)
Surverühm
n Surverühmaks võib pidada iga rühma, mis nõuab avalikult võimult mingite oma seisukohtade arvestamist riiklike poliitikate kujundamisel. Samas ei soovi need rühmad ise võimule tõusta. (Richardson 1993: 1)
n Surverühm on ühendus, mis muude tegevuste hulgas püüab mõjutada avaliku poliitika (täidesaatva võimu, seadusandliku võimu, kohtuvõimu, kohalike omavalitsuste ning Euroopa Liidu poolt langetatavad otsused) kujundamist ja rakendamist ( Grant 1995:9)
Huvirühmade liigid 1
G. Almondi huvirühmade liigitus:
® assotsiatsioonilised: ühendused. Hästi organiseeritud, tugevus peitub liikmeskonnas(Arstideliit jt)
® mitteassotsiatsioonilised: teatavate erihuvidega, ent mitte organiseerunud laiad elanikkonnarühmad. Palju inimesi, aga halvasti orgasniseeritud.
® institutsioonilised: püsivad ja mainekad ühendused kirikust ülikoolini. Pikkaajlised ja stabiilsed.
® anomaalsed: juhuslikud või spontaansed sissetungid poliitilisse süsteemi meeleavaldusest mõrvani. Lähevad kiiresti laiali, ajutised .
Surverühmade liigid
® Ärilis-institutsioonilised: suur mõju, eesmärgiks sageli kitsas omakasu, üldjuhul mitte väga palju liikmeid
® Kategooriakaitse rühmad: laiade elanikkonnarühmade huvikaitseühendused
® Edendamisrühmad: eesmärgiks tegutseda kogu üldsuse huvides
Huvirühmade liigid 2 (Hague jt)
n Kogukondlike-assotsiatsiooniliste sidemete teljel
n Kogukondlikud rühmad: hõim, suguvõsa, kasti-süsteem, etnilised (vähemus-)rühmad jt. Organiseerumata. Rühma liikmed väljendavad oma hoiakuid valimiste, protestiaktsioonide, vägivalla kaudu
n Institutsioonilised rühmad: sõjavägi, riigiametnikud , kirikud, ülikoolid, teadusasutused, suurettevõtted jt. Ei ole loodud huvirühmadena, ent sattuvad vahetevahel poliitareenile. Mõjuvõimsad tänu oma rollile ühiskonnas
n Kaitserühmad: ametiühingud, tööandjate liidud jt esin -dusühendused. Kaitsevad kindla rühma huve, põhiees-märk riigivõimu mõjutamine. Huvirühma „musternäidis“
n Edendamisrühmad: rohelised, naisliikumine, porno -graafia- ja abordivastased liikumised, karskusseltsid jt. Loodud ideede, poliitikate või väärtuste edendamiseks, liikmete isiklik heaolu teisane
Huvirühmade teisenemine
n 20. saj 1. poolel olid kesksed huvirühmad (A/Ü-d, kirik jt) enamasti suured hierarhilised ühendused oma ametnike, reeglite ja kindla arvestusega liikmete üle
n Viimased aastakümned on endaga kaasa toonud uute ühiskondlike liikumiste ning rahvusvaheliste edendus-võrgustike tõusu. Vanad huvirühmad ei ole küll kuhugi kadunud, ent nende kõrval muutuvad uued ühendused üha olulisemaks, pakkudes aktiivsetele isenditele alter -natiivseid eneseväljendus ja -teostusvõimalusi, olles ise suhteliselt amorfsed ning raskesti piiritletavad
n Uusi võrgustikke iseloomustavad avalikud väljaastu-mised oma huvide väljendamisel ( kampaaniad , mee-leavaldused, boikotid jms), internetipõhine suhtlus, nõrgad sisekoostöösidemed, suhteliselt lame organi-satsioonistruktuur ja ebatraditsioonilisemad viisid ühi-se eesmärgi edendamiseks (Norris 2002: 189-190)
Surverühm ja otsustajad
® Parlamendieelne järk: kampaaniad, konsultatsioonid, kliendisuhted
® Parlamendijärk: lobby, liidud, käsi peseb kätt, kandidaatide toetamine . Lobbystrateegiad: massirünnak, katkematu nire, saatkond
® Parlamendijärgne järk: avalikkuse advokaat või venitaja. Protsessimine, bürokraatlikud pöördumised, halduspoliitika lahendi tähtsus
Huvirühma mõju tegurid
n Poliitilise süsteemi iseloom: (1) pluralism, (2) korporatism, (3) kontrollitus/ allutatus
n Huvirühmade võime rakendada mõjutusvahendeid (sanktsioone)
n Huvirühmade legitiimsus
n Liikmeskond: arvukus, esindavus, liikmete isiklik/kutsealane mõjukus, pühendumus
n Raha
n Juurdepääs poliitika kujundamisele: (1) otsene, (2) kaudne (avaliku arvamuse kaudu)
Korporatiivne riik?
® Poliitine süsteem pole korraldatud turumudeli konkurentsi alusel, vaid hierarhilises süsteemis institutsioonide kaudu
® Korporatismi demokraatlikkuse hindamine on olnud erinev
® Mitte segi ajada üliõpilasühingutega
Huvirühm ja erakond
Suhete võimalused:
® täielik mittesõltuvus
® vahelduv toetus
® eelissuhted
® huvirühm loob erakonna
® erakonna domineerimine
Erakonna mõiste
n Erakond on ühendus, mis on loodud mõjutama riigi poliitikat teatud ideoloogia ja/või huvide kogumi kasuks – otsese võimukasutuse või valimistel osalemisega
n Erakonnaliigitusi
n Ideoloogia alusel: konservatiivsed, liberaalsed, sotsialistlikud jne
n Ideeparteid vs huviparteid
Erakonna ülesanded
1. Luua ja süstematiseerida ideid
2. Aidata kaasa üldsuse harimisele
3. Isendi ja süsteemi sidumine
4. Leida ja värvata poliitikuid /riigitegelasi
5. Kooskõlastada riigiasutuste tööd
6. Valitsuse jälgimine ja puudustele tähelepanu juhtimine opositsioonis
Erakonna juhtimise väljakutsed
® Liikmete värbamine ja haldamine
® Töö rahastajatega
® Erakonnaorganite toimimine , sh. töö programmi ja avalikkusega
® Siseidentiteedi hoidmine: üritused, teave, sümbolid jne
Politics praktikas
Poliitika kui inimestevaheline tegevus, konfliktid ja koostöö:
® Valimis- jm kampaaniad
® Valitsus ja opositsiooni varivalitsus
® Läbirääkimised ja koalitsioonid
® Avaliku arvamuse mõjutamine
® Lobby jm temaatiline mõjutamine
® Poliitiline management (erakonnahaldus)
® Programmid ja strateegiline planeerimine
® Mõju poliitilistele otsustele
Moraalne poliitika?
® Üldlevinud lähenemine: väärtused erinevad ja absoluutset alust pole
® Usaldusväärsust mõjutab vähemalt:
® Poliitilise põhikursi järgimine
® Protseduuriliste kokkulepete pidamine
® Kokkulepe ühisväärtuste osas?
® Motivatsiooni tekitamine (sh huvide kaitse) vs korruptsioon. Erakondade ja meedia avalik rahastamine?
VI Loeng Poliitikamuutused. Valimised ja poliitika-kujundamise protsess
Muutused poliitikas
n Suurte võimu ja poliitika muutuste allikad:
n Laiemad ühiskondlikud muutused
n Riigipöörded
n Demokraatlikes režiimides – valimised
n Diktatuurirežiimides – revolutsioonid
n Valitseva poliitikakursi muutumine:
n Teemaseade poliitikakujundamisprotsessis
n Erakondade jt poliitiline konkurents valimistel, valitsemisel, avalikes kampaaniates, toetajate motiveerimises ja harimises jne
Ühiskonna ehk sotsiaalne muutus
® Ühiskonna paljude tahkude ulatuslik teisenemi-ne: rahulik või vägivaldne, pikaajaline või kiire
® Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üleminek demok-raatiale ja turumajandusele e transformatsioon
Muutusteteooriad:
® Evolutsiooniteooria : varane ja moodne ühiskond
® Funktsionalistlik teooria: diferentseerumine ja integratsioon
® Konfliktiteooria : marksism ja uued teoreetikud
Poliitiline areng
Huntington : poliitilist arengut väljendab poliitiline institutsionaliseeritus (kuivõrd poliitilised organisatsioonid ja protseduurid on saavutanud stabiilsust surves püsimiseks), seda mõõdetakse poliitilise süsteemi võimekusega:
n omada kontrolli kodanike üle
n paindlikult reageerida kodanike nõudmistele
n koguda ja jaotada ressursse efektiivselt
n kohanduda muutuvate tingimustega
Avatuse ja suletuse mõju muutusele
n Ühiskonna avatus – poliitiline mõõde, rõhuta-takse arvamus- ja väljendusvabadust, plura-lismi ja sallivust. Karl R. Popper ja historitsis-mi kriitika ( Open Society and Its Enemies)
n Sotsiaalne mobiilsus – inimese võimalused tänu enda omadustele ühiskonnas liikuda . Päritud ja saavutatud seisundid . Horisontaalne ja vertikaalne mobiilsus
n Vilfredo Pareto ning eliidi ringluse käsitlus: isalõvide ja emarebaste tasakaal, eliidi pidev täienemine või pöördelised muutused
Moderniseerumine 1
n Industrialiseerumine e tööstuslikustumine: üleminek põllumajandusühiskonnalt tööstusühiskonda
n Rahvastikunihe e demograafiline teisenemine: rahvastiku hulga ja elupaikade muutus
n Majandussuhete kommertsialiseerumine ja kaubastumine, muudest tegevusaladest suurem sisemine eristumine
n Kapitalismi tõus: üleminek feodaalselt turumajandusele ja kapitalistlikule tootmisviisile
n Suurenev spetsialiseerumine ja tööjaotus
n Teadusliku mõtlemisviisi tõus ning kasvav rakendamine algul tööstuslikustatud tootmisele ja hiljem ühiskonnale laiemalt
n Mõistuslikkuse e ratsionaalsuse käsitluste teisenemine, sotsiaalse ja füüsilise maailma tajumine plastilisena
n Kommunikatsiooniviiside teisenemine nii isikute, kaupade kui teabe osas
n Linnastumine : suurlinnad, linna ja maa suhete muutus, linliku eluviisi muutus
n Standardhariduse ja kirjaoskuse levik
n Kultuuritööstuse teke: kunstitooteid valmistatakse ja tähendusi luuakse kasumisoovist lähtudes
n Demokratiseerumine: poliitilise osaluse laienemine, uued poliitilised institutsioonid ja legitimeerimisviisid
Postmodernsuse põhiarengud
n Kultuuri ja ühiskonna vahe lagunemine , tarbijalikkus, meediaküllastus, keskklassi uued ametid, isikliku ja kollektiivse identiteedi hägustumine, rõhk stiilile, stiilide paljusus , segadused aja ja ruumiga
n Riik kaotab positsiooni rohujuuretasandile: nõupidamised, sotsiaalsus , habitaatide konkurents, enesekujundamine
n Inimtegevuse põhimotiveerijana asendub tootmine tarbimisega. Väärtusi ja ideaale määravad haritlaste asemel enam turundajad. Elatustaseme tõus lubab tarbijatel suhteliselt vabalt toimida
n Postmodernsus on modernsuse loomulik jätk: mo-dernsus, mis on saanud oma olemusest teadlikuks
Eesti poliitika
® Politics: valitsejate oluline vahetumine iga valimiskorraga. Vasaktiiva nõrkus. Rahva rahulolematus ja võõrandumine. Poliitilise väitluskultuuri arenguvajadus
® Policy : hulk reforme. Üldjoontes suhteliselt edukad . Sotsiaalsed probleemid. Edukad näiteks põhikorra-, majandus-, omandireform, jätkuvad probleemid näiteks haridus - ja haldusreformiga
Rahumeelne muutus
n Muutuse põhjusi (vt ka ühiskonna muutuse allikad)
n Väärtuste muutus
n Elanikkonna struktuuri muutus
n Välismõjud
n Valitsejate vahetamise vahend: valimised
n Muutuste elluviimise vahend: reformid e ümberkorraldused (poliitikad)
Revolutsioon
® Institutsionaliseeritud poliitilise tegevuse läbikukkumine
® Aluseks rahulolematus
® Hagopian : ülestõus vs revolutsioon
® Revolutsioonistrateegiad:
n terrorism (destabiliseerimine)
n revolutsioon väljastpoolt
n sissisõda
n demokraatlik revolutsioon
Revolutsioonipõhjused
® Pikaajalised: ebaadekvaatne reageerimine sotsiaalsele muutusele
® Keskmise kestusega:
n Majanduslik surutis
n Haritlaste võõrandumine
n Valitseva klassi lõhenemine ja ebapädevus
n Sõda
n Valitsuse rahanduskriis
® Revolutsioonijärgud: mõõdukus, radikaalsus, lõppjärk
Valimised: idee kujunemine
n No taxation without representation
n Rahva kujunemine suverääniks
n Liberaaldemokraatia mastaabiinnovatsioon: valitsema rahva esindajad
n Saadik ja esindaja
n Tänapäeva demokraatlikus ja sotsiaalses õigusriigis on valimised keskne meetod, millega inimeste tahe jõuab riigijuhtimisse
n Esindusdemokraatia vs otse- ja osalusdemokraatia
Valimissüsteemid
n Esinduskogu moodustamise alused
n ühe-kandidaadi-valimised
n struktureeritud esindatus: seisused , kuuriad vm või
n üldvalimised
n Demokraatlikud valimissüsteemid:
n enamusvalimiste süsteem e. majoritaarsüsteem
n võrdeline e. proportsionaalne valimissüsteem
n Valimis- ja erakonnasüsteemide seos
Jagamisreeglid
n Ühemandaadilised: kas nõutav on lihtenamus või üle poole häältest
n Mitmemandaadilised: kvoot või jagajad (häälteenamus, Imperial , d’Hondt, modif. Saint-Laguë, Saint-Laguë, Taani, kõigile koht)
n Üksik ülekantav hääl, üksik mitteülekantav hääl, piiratud hääl
n Avatud või suletud nimekiri
Valimissüsteem Eestis - Riigikogu
n 12 valimisringkonda (6-...12-mandaadilised)
n Valimistel osalevad erakonnad esitavad
n üleriigilise valimisnimekirja (suletud)
n ringkondade valimisnimekirjad (avatud)
n Lubatud ka üksikkandidaatide osalus
n Peale valimisi summeeritakse igas ringkonnas kehtivate häälte arv
n Ringkonna kehtivate häälte arv jagatud ringkonna mandaatide arvuga = lihtkvoot
n Mandaadid jaotatakse kokku 3 jagamisvoorus
n I voor : ISIKUMANDAADID
n Mandaadi saavad kõik kandidaadid, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne
n Üksikkandidaadi ainus võimalus saada mandaat
n II voor: RINGKONNAMANDAADID
n Jaotatakse erakondade vahel, kes kogusid üle riigi vähemalt 5% häältest (valimiskünnis)
n Erakond saab nii mitu ringkonnamandaati, kui mitu korda temale selles valimisringkonnas antud häälte arv ületab lihtkvoodi
n Mandaatide jagamisel kandidaadid reastuvad nimekirjas ümber vastavalt saadud häälte arvule
n III voor: KOMPENSATSIOONIMANDAADID
n Jaotatakse erakondade (kes ületasid 5% künnise) üleriigiliste nimekirjade vahel
n Nimekirjale üle riigi antud häälte arv jagatakse läbi jagajatega ( modifitseeritud d’Hondti jada)
n Kompensatsioonimandaadi saab see erakond, mille jagatis (nn võrdlusarv) on parajasti suurim
n Menetlust korratakse niikaua , kuni kõik I ja II voorust vabaks jäänud mandaadid on jaotatud
n Mandaadi saab kandidaat, kes on üleriigilises nimekirjas eespool (suletud nimekiri = kandidaate ümber ei reastata)
Neli valijatüüpi
® Parteiaktiivsed (40) – kindel poolehoid teatud erakonnale ja selle ideoloogiale
® Rutiinsed (15) – harjumus, traditsioon
® Jooksikud (20) – võrdlevad programme ja toetavad ideoloogiast sõltumata iga kord seda, mis tundub sobivaim
® Passiivsed (20) – osavõtt juhuslik
Valimiskäitumise alus
® Isiklik tasand (isiklikud eelistused )
® Valija sotsiaalne ja perekondlik taust: sotsiaalne ja klassikuuluvus, vanus, sugu, usund , perekond, naabrid , töökaaslased, sõbrad
® Valija parteiline enesemääratlus
® Pikaajalised struktuursed muutused
Mõistusliku valiku teooria
® Ratsionaalsed valijad ja poliitikud (ettevõtjad)
® Valija võimalused ratsionaalsuseks:
n Eelistuste teadvustamine
n Osalus valimistel
n Eneseinformeerimine: enda sotsiaalne seisund, poliitiline konkurentsiolukord, alternatiivid, reaalselt teostatavad vajadused, kahjulike alternatiivide tõrjumine
® Poliitiku tegevusmustrid valijate suunas:
n Ratsionaalne veenmine
n Tabude, märkidega opereerimine
n Aktiivne suhtlus ja karisma
® Poliitik kui moraalne ettevõtja
Kaks ja mitu parteid
Mitmeparteisüsteem:
n koalitsioonide kataloogi koostamine
n tõenäosuse hindamine
n koalitsiooniprogrammide ettenägemine
n hääletajate strateegilised valimisotsused
Kaheparteisüsteemis:
n kandub osa konkurentsist parteide sisse
n kalduvad tugevnema erakonnavälised huvirühmad
Poliitilised konjunktuuritsüklid
Nordhaus:
® Valitsus mitte ei stabiliseeri majandust, vaid toodab konjunktuuritsükleid
® Valijad käituvad ratsionaalselt, kuid nende mälu on lühiajaline
® Umbes kaks aastat enne valimisi ekspansioon soodsa tsükli tootmiseks, pärast valimisi range majanduspoliitika
® Eelistused (vananenud): vasakpoolsed-tööhõive, parempoolsed -finantsdistsipliin
Poliitika kujundamise protsess
Mehhanismid, mille kaudu avalikku poliitikat tehakse. Uuritakse protsesse, mis muudavad sisendi väljundiks. Keskne küsimus, kuidas, mitte miks.
Poliitika kujundamise astmed :
1. Algatamine
2. Sõnastamine
3. Elluviimine
4. Hindamine
Poliitilised otsused
® Valitsuskesksed: rahvuslikud huvid
® Ratsionaalsed: tulud-kulud
® Pisiparandused
® Rühmahuvides: omakasu
® Rutiinsed (protseduurilised)
® Väärtussüsteemil põhinevad
Poliitika algatamine
® Kuidas saab vaidlusküsimusest oluline arutlusteema?
® Teemaseade e agenda setting : võime määrata, mille üle poliitikas vaieldakse. Kujundab oluliselt poliitika põhisuunda
® Poliitikakujundamisvõrgustik e policy net- work – sarnaste väärtustega erinevas positsioonis inimeste võrgustik. Laiad eestkosteliidud e advocacy coalitionid võivad oluliselt mõjutada
Poliitika sõnastamine
® Otsustamine, kas otsustada
® Otsustamine, kuidas otsustada
® Vaidlusküsimuse ja lahenduse ulatuse määratlemine (ümbermääratlemine?)
® Policy valikute piiritlemine ja ühe lahendi valimine
Erineb riigiti, aga on üks sarnane mõju: vähendab oluliselt osalejate arvu. Siit kriitika: ametnike liigne mõju ja kitsaste rühmade korporatiivne omakasupüüdlikkus
Elluviimine
® Ideaalne elluviimine:
• Ühtne haldussüsteem, käsuliin ja kontroll
• Ühtsed normid ja reeglid terves süsteemis
• Täiuslik allumine või täiuslik kontroll
• Täiuslik teave, kommunikatsioon ja koordinatsioon
• Piisav aeg koondada vajalikud ressursid
® Probleemid: poliitilise kontrolli nõrkus ja liigsuured nõudmised (valitsuse ülekoormus)
Valitsemise avalikkus?
Poolt:
§ Annab kontrollivõimaluse ebapädevuse, korruptsiooni ja türannia osas
§ Edendab poliitilist väitlust, mille tulemuseks on paremad policy tulemused ja paremini teavitatud valijad
Vastu:
§ Vähendab poliitika tõhusust, sest kogu protsess on pideva kriitilise tähelepanu all
§ Kahjustab ebapopulaarsete, ent sellest hoolimata oluliste ideede ja ettepanekute kaalumist
Valitsuse hindamise alused
Vaatamata erinevatele väärtustele, keskendutakse valdavalt järgmisele:
® Stabiilsus ja kord
® Aineline heaolu
® Kodanikuõigused
® Demokraatlikkus
Osalemine diskursiivsel väljal
n Bourdieu: väljad, avanemine ja sulgumine , ortodoksia ja heterodoksia
n Kodanikeühiskonna sisuline toimimine eeldab vastava diskursiivse välja olemasolu
n Jürgen Habermas :
n Elumaailm (elavik) vs süsteem
n Avalikkussfäär: ideaalne kommunikatsiooniolukord, deliberatiivne arutelu, praktiline veenmine
n Avatud ja konstruktiivse deliberatiivse arutelu protsess võimaldab jõuda parimate lahendusteni (vrd J. S. Mill) ja lahendi suurema legitiimsuseni (vrd Luhmann)
n Seni ulatusliku legitiimsusega rahvuspatriotism võib uut tüüpi riigis asenduda pühendumusega demokraatlikele väärtustele ja põhiseadusele, nn põhiseaduspatriotismi e konstitutsioonilise patriotismiga
n Multikultuursus vs ligipääs avalikkussfäärile
VII Loeng Riik: üldkäsitlus, riigitüüpide areng
Põhimõisted
n Poliitiline süsteem = riigikord ennekõike institutsioonidest lähtudes
n Poliitiline režiim = poliitilised institutsioonid+poliitiline kultuur (valitsemisviis)
n Riik ~ poliitiline süsteem kui tervik, seos maa-alaga ja ajaloolise arenguga
Poliitiline režiim
Poliitiline režiim on suunatud riigis valitsevale õhustikule ning lähtub valitsevatest sisulistest eesmärkidest, huvidest ja tegutsemisviisidest. Eesti sõnaga võiks režiimi ligikaudselt nimetada võimutüübiks, poliitiliseks õhustikuks või valitsemisviisiks.
Režiimi mõiste on protsessikeskne ja politoloogidel tugevalt kasutuses.
Poliitiline süsteem
Poliitilist süsteemi on kasutatud väga erinevates tähendustes. Kõige tavalisem on, et ühiskonda/riiki iseloomustatakse tervikuna avaliku võimu institutsioonidest lähtudes: missugused institutsioonid on, kuidas toimivad, missugused on nende vastastiksuhted, mis jääb institutsioonide poolt katmata jne. Eesti keeles võiks lihtsamalt öelda riigikord.
Iga riigi funktsioonid
1. Huvide liigendus
2. Huvide koondamine
3. Poliitiline sotsialiseerimine
4. Poliitiline kommunikatsioon
5. Õigusloome
6. Õiguse rakendamine e. kasutamine
7. Vaidluste lahendamine
Kolm lähenemisviisi riigile
Sotsioloogiline
Õiguslik
Struktuurfunktsionaalne
Sotsioloogiline käsitlus
Riik on ühiskonnarühmade kogum.
Riik on ühiskonnarühmade kogum, mis toimib lähtudes ühiskondlike vajaduste mõjul kujunenud organisatsioonist ja protseduurireeglitest ning omab selgelt määratletud juhtimisstruktuure
Õiguslik lähenemisviis
Riik on kindla maa-ala (territooriumi) ja rahvaga (kodanikkonnaga) sõltumatu (suveräänne) üksus, mida iseloomustab avaliku võimu organisatsioon.
Riigil on jõumonopol.
Struktuurfunktsionaalne vaatenurk
Riik on organiseeritud institutsionaalne masin poliitiliste otsuste elluviimiseks (väärtuste autoriteetseks jagamiseks üldistes huvides /ühiskonna heaks).
Riik ja ühiskond
n Jessop : ühiskonnastamise projektid toodavad ühis-konnatulemeid (society effects ) ja riigistamise projek -tid riigitulemeid (state effects). – Contingency
n Pluralism: riigi toodab toimijate vastastikmõjutamine
n Marksism: riigi toodab eesõigustatud kihtide tegevus oma eesõiguste säilitamiseks
n Liberalism : ühiskonna loob leping. Uusliberalism : liigne riigihool toodab stagneeruva ülalpeetavate ühiskonna
n Elitism: eliit ja vastueliit, ringlus , inimestel valimisrõõm
n Korporatism: üldine struktureeritud huviesindus
n Uusinstitutsionalism: rühmade ja institutsioonide koostoime võimusfääride pidevas kommunikatsioonis. Võimukandjad kapitaliseerivad oma seisundit , kui saab
n Foucault : valitsemine kui tõhus ja tootlik elanikkonna haldamine riigi tugevdamiseks. Feminism: meeste riik
Kodanikeühiskond ja riik
n Kodanikeühiskond on summa institutsioone, mille liikmed tegelevad esijoones mitteriiklike tegevuste kogumiga – majandusliku ja kultuurilise tootmise, majapidamiselu ja vabatahtlike ühendustega – ja kes sel viisil säilitavad ja arendavad oma identiteeti, rakendades riigiinstitutsioonide suhtes mitmesugu-seid mõju- või kontrollivahendeid (Keane 1988: 14)
n Ilma turvalise ja iseseisva autonoomseid avalikkus-sfääre sisaldava kodanikeühiskonnata pole sellised eesmärgid nagu vabadus ja võrdsus, osalusplaneeri-mine ja kogukonnaotsustused muud kui tühjad loo-sungid. Ent ilma riigi kaitsva, ümberjagava ja konflikte vahendava toimeta muutuvad kodanikeühiskonna arendamise püüdlused getostatuteks, killustatuteks ja stagneerunuteks või sünnitavad omaenese ebavõrd-suse ja vabadusetuse vorme (Keane 1988: 15)
Riigi tekke teooriad
® Teokraatlik
® Patriarhaalne
® Lepinguteooria
® Orgaaniline teooria
® Vallutuste teooria
® Marksistlik teooria
Ühiskondade areng
n Algeline ajaloojärk: kultuur, ühiskond ja isiksus on kokku sulanud
n Vanaaja kõrgkultuurid: kultuur, ühiskond ja isiksus hakkasid teineteisest eristuma
n Uusaja ühiskond: toimub kultuuri ja ühiskonna sisemine eristumine (Parsons)
n ( Postmodernne ühiskond? – kaovad piirid kultuurisfääride vahel, mõjutades inimese tegevust ja moraali)
Traditsioonilised impeeriumid
n Sugukonnast eristunud, ent tugevate sugukonnasarnaste joontega (valitsev hõim)
n Põhinevad vallutustel ja andamikogumisel
n Sageli maa-alalt suured, ent lõdvalt seotud ja võimu intensiivsus (haldussuutlikkus) väike
n Võim suurem (ent mitte tänasega võrreldav) keskustes, kohalike asevalitsejate tähtsus
n Puuduv või nõrk eneseteadlikkus riigina
n Riik kui tsivilisatsiooniala, mille ümber valdavalt riigita alad. St pigem rajajoon kui piir
Feodaalriigid
n Talupoegkonna kohal kõrgub ülikute suhete süsteem
n Kattuv ja jagatud võim, lõdvalt struktureeritud isiklike ja kliendisuhete süsteem ( isand e senjöör ja vasall ), mis moodustab püramiidse hierarhia
n Erasõjaväed, -vaenused, - maksud , sisuline riigitus
n Senjööri ja vasalli sideme muutus võib tuua vasallile kuuluva ala kuuluvuse muutuse (Dauphine, Sileesia )
n Lojaalsusel , korduvusel ja ettemääratusel põhinev feodaalmajandus (põlastusväärne kaupmeheamet)
n Kiriku eriseisund ja vaimne ülemvõim (sau ja mõõk, paavst vs keiser, Canossa , Rooma ja Rencaglia)
n Linnade eriseisund ja järkjärguline tugevnemine
n Euroopa eritüüp (lähim vaste Jaapan)
n Saksa Rahva Püha Rooma Riik 800-1806
Seisusteriik
n Feodalismi-absolutismi vahejärk, kus oluliselt on suurenenud linnade tähtsus. Kaupmehed ( gildid ) ja käsitöölised (tsunftid) nõuavad sei-sustena tunnustust ja esindust aadlike suhtes
n Kuningas kõrgemalseisva vahendajana
n Suurem institutsionaliseeritus
n Hiliskeskaegne Prantsusmaa (ka 1789. a parlamendis kolm seisust: aadlikud , vaimulikud , „kolmas seisus”= linnakodanikud , kaupmehed, käsitöölised jt. Talupojad esindamata)
Modernse riigi areng
n Eelarve kasv: 1700 rahuajal 5% SKT-st, sõjaajal 10% SKT-st, 1810: 25%-35%. Viimane määr omane ka tänapäevale
n Avaliku bürokraatia suurenemine ja õigusriik
n Julgeolekuteenistuste ja jälgimisvahendite areng
n Kodanikuõiguste, sh kodanikuvabaduste (liberaalne riik), hääleõiguse ja demokraatia laienemine demokraatlik riik)
n Heaolukulutused sõjaliste asemel ja sotsiaalriik ( heaoluriik )
n Rahvusriik luse areng, piiritlemine, sisemine ühtlustamine ja suveräänsuse sidumine rahvusega, samas ei kattu sageli rahvusriik ja riigirahvus (nt ÜK)
Modernse riigi tunnused
n Kontroll sunnivahendite üle
n Territoriaalsus
n Suveräänsus
n Põhiseaduslikkus
n Umbisikuline võim
n Avalik bürokraatia
n Legitiimne võim
n Kodakondsus
n Maksustamine
Sunnivahendid
n Varasemates riigivormides jõukeskuste paljusus (kohalikud valitsejad , linnad jne)
n Absolutismi ja moderniseerimisega keskvalitsuse vägivallamonopol, mida toetab modernne õigus
n Tänapäeval (teabeühiskonnas) lisandunud registreerimine ja jälgimisvahendid
n Tänapäevased väljakutsed: kuritegevus , perevägivald – monopol pole täielik
n Siiski eeldatav, et ühiskonna vägivallatase vähenenud: ühiskonna rahustamine
Territoriaalsus
n Varased impeeriumid piirnesid enamasti riigita („tsiviliseerimata”) aladega: ebamäärane rajajoon kindla piiri asemel, võimu sügavuse kahanemine keskusest piiri poole (Pärsia, Rooma, mongolid jt)
n Keskaja Euroopa feodaalühiskonnas isiklik side senjööri ja vasalli vahel: sideme muutus võib tuua ala kuuluvuse muutuse (Dauphine)
n Modernsetele riikidele alade kuuluvus väga tähtis, enamiku sõdade põhjuseks 17.-20. saj, rahvusriiklus 19.-20. saj andis mõistusliku aluse (Elsass, Sileesia)
n Samas on ka modernsete riikide ala pidevas muutumises, nt Saksamaa ja Poola, Balkan
Suveräänsus
n Idee, et poliitilises koosluses on lõplik ja täielik võimukandja ( authority ) ning väljaspool seda pole veel lõplikumat ja täielikumat
n Hobbesi Leviathan loodusolukorra lõpetajana
n Locke, Rousseau: suveräänsuse kandja on rahvas
n Montesquieu jt: suveräänsuse jagamine institutsioonide vahel
n Bentham, Mill, Schumpeter: demokraatia kui valitsuse piiraja (20. saj. demokraatlik elitism)
n Tehnikamuutuste mõju modernse riigi suveräänsuse süvenemisele
n Suveräänsuse sisemine ja välimine tahk
Põhiseaduslikkus
n Põhiseadus ja teised seadused loovad riigi tegevusele õigusliku keskkonna
n Veel olulisem võib olla „põhiseaduse vaim,” mis peaks viitama sisulisele põhiseaduslikkusele
n Samas ei tarvitse kirjatäht tagada põhiseaduslikke praktikaid või vastupidi (ÜK täna, NSVL 1936)
n Siiski annab normatiivse aluse eneseorienteerimiseks
Õigusriik ja umbisikuline võim
n Poliitikafilosoofia igiammune mõte: head riiki ei valitseta mitte teatud inimeste subjektiivse ja suvalise tahtega, vaid üldiste ja avalike seaduste objektiivsel alusel
n Kant: riik on inimrühma liit õiglase seaduse all
n Õiglased vs toimivad seadused (Kelsen)
n Avaliku ja eraõiguse eristus Mandri-Euroopa õigussüsteemis
n Õigusriiki ei tohi segi ajada demokraatiaga: ka suur valijatoetus ei anna luba rikkuda seadust
Bürokraatia vead
® Korruptsioon
® Parkinsoni seadus
® Peteri põhimõte
® Moonutamine
® Kafka sündroom
Weber : võim ja domineerimine
n Võim tähendab igasugust võimalust sotsiaalse suhte raames teostada oma tahet, vaatamata vastuseisule ja sõltumatult sellest, millele niisugune võimalus rajaneb
n Domineerimise all tuleb mõista olukorda, kus ühe poole väljendatud tahe (korraldus) soovib mõjutada ja tegelikkuses ka mõjutab teise poole tegevust selliselt , et see kulgeb sotsiaalselt arvestataval määral nii, nagu oleks teine pool võtnud korralduse sisu selle sisu enda pärast oma tegevuse aluseks
Autoriteedi ideaaltüübid Weberil
Domineerimine e autoriteet:
® traditsiooniline: harjumus
® karismaatiline : juhi isikuomadused
® ratsionaal - legaalne : mõistuskaalutlused
n Legitiimsele võimule allutakse vähemalt osaliselt, seetõttu, et (alluv) toimija peab seda teatud mõttes kohustuslikuks või ideaalseks
n Weber: legaal- ratsionaalse domineerimise ilmumine on moderniseerumise kaasnähe ja oluline alge
Legitiimsus
® Legitiimsus: siduvana käsitlemise maine
® Legitiimsus (tunnustatus) erineb legaalsusest (seaduslikkusest)
Tunnustatus võib olla:
® rahva poolehoid, toetus
rahva vastuseisu puudumine, leppimine
Maksustamine 1
n Modernsed maksud (Braun 1975: 244): korrapäraselt makstavad sunduslikud koormised eraisikutele, tekitamaks avalikel eesmärkidel kasutatavaid sissetulekuid
n Varasemal ajal väljapressimist meenutav valitseja ja kiriku kassa täitmine „vallutaja õigusega” (kümnis jne): elanikekihtide ebaühtlane koormus, sageli korrapäratu kogumine ja vahelduvad maksumäärad
n 18. saj: maksukogumisraskused kuni loogikani, et parem on minna üle riigiettevõtetele ja vabatahtlikele maksetele. Siiski on ka tänapäeval maksuriik
n Pikka aega põhikulutused sõjandusele (valdav osa) ja õukonnale
n Tilly 1975: sõjamasina kasv viis moodsa riigihalduse tekkimiseni (kõrvaltootena). Peaaegu kõik tänapäeva maksud said alguse sõjaaja erakorralistest maksudest, ent kogumine sõjaväelise röövimise asemel üha enam bürokraatlike menetluste kaudu
n Rahvusriigi tekkega järjest üldisem maksukohustus
n Kasvav legitimeerimisvajadus
n Eriti 19. saj „no representation without taxation,” hääleõiguse laienemine ja demokratiseerumine
n 20. saj maksude „tsiviliseerumine:” kasvavad avalikud kulutused elanike heaolu tõstmiseks
VIII Loeng Võim ja legitiimsus.
Riigi ja inimese suhted
Võim Max Weberi järgi
® Võim tähendab igasugust võimalust sotsiaalse suhte raames teostada oma tahet, vaatamata vastuseisule ja sõltumatult sellest, millele niisugune võimalus rajaneb
® Võim on võimalus peale suruda oma tahet teiste käitumisele
® Võim on tõenäosus, et käsku täidetakse
Kaks keskset võimutüüpi
n Mann jt:
n Jõul põhinev võim – suutlikkus kedagi sundida (nullsummamäng)
n Infrastruktuuriline võim – suutlikkus ühiskonda soovitud suunas liigutada (toimijate võimustamine, empowering), ka riigi „sügavus
Riigi õigustatus modernsuses
n Riigi õigustatus kui lõputu mõtteprobleem:
n Usuline ja traditsiooniline alus nüüdseks õigustusena taandunud
n Lepingukäsitlused: vs keegi pole sõlminud, ei saa taganeda
n Vägivald (nt marksism): vs isegi sõjavangide laagris nõuab valitsemine teatud legitiimsust
n Aristotelese loomutäiuse teostumine, Rousseau- Robespierre ’i „rahva tahe” – kas on?
n Weber: isegi varas tunnustab oma tegevust vargusena mõtestades teatud mõttes riigivõimu legitiimsust
n Pierson, Held : toimivas (tõhusas) riigis pole legitiimsus kuigi suur praktiline probleem
Deliberatiivne põhiseaduspatriotism
n Jürgen Habermas:
n Avatud ja konstruktiivse deliberatiivse arutelu protsess võimaldab jõuda parimate lahendusteni (vrd J. S. Mill) ja lahendi suurema legitiimsuseni (vrd Luhmann)
n Seni ulatuslikku nõustumust kaasa toonud rahvuspatriotism võib uut tüüpi riigis asenduda pühendumusega demokraatlikele väärtustele ja põhiseadusele, nn põhiseaduspatriotismi e konstitutsioonilise patriotismiga
n Multikultuursus vs ligipääs avalikkussfäärile
Kodakondsuse sisu ja tähendus
n Kodakondsus on seisund, mis annab isenditele poliitilises kogukonnas põhimõtteliselt võrdsed õigused ja kohustused, vabadused ja piirangud, pädevused ja vastutuse (Held 1995: 66)
n Kodakondsust võib määratleda kogumi praktikatena, mis muudavad isendid ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeiks ( Turner 1994: 59)
n Suveräänsuse kandumine kuningalt kodanikele on oluline pöördepunkt lääneliku demokraatia arengus (Turner 1990: 211)
Kodakondsuse tunnusjooned
n Liikmelisus: eesõigustatus väljasolijatega võrreldes, va teoreetiline maailmakodakondsus. Võimaldab sotsiaalset sulgust kõigi selle kaasmõjudega
n Seisundilisus: eripära, arvestades, et modernisee-rumine toob kaasa seisundite teisendamise lepingusuheteks. Kodakondsuse aluseks jätkuvalt sünnipära, va uued juurdetulijad, kellel võivad olla eksamid , vandeandmine (leping), jõukustest jne. Õigustest ja kohustustest praktiliselt võimatu loobuda , va väljaränne (siis teise riigi kodanikuks)
n Aktiivne osalus: normatiivne vabariiklik lähenemine. Mure lambistumise pärast. Rõhk kodanikukohustuste täitmisele, kodanikuvaimule, kogukonnaelule, osalus-demokraatiale. ÜKT-karistused. Vs vabadusruum
n Õigused ja kohustused. Marshalli mudel: tsiviilsed, poliitilised ja sotsiaalsed õigused (17., 18. ja 19. saj). Sõjalised kohustused. Probleem töökohustusega (tööandjad erasektoris), tänaseks Läänes asendunud tööotsimiskohustusega. Aktiivsuskohustus vs vabadusruum ja lahkumine
n Võrdsus: üldine põhimõtteline võrdsus seaduse ees ja inimesena tunnustamisele
n Vs Marxi kriitika, et lahutatud ebavõrdne erasfäär muudab võrdsuse avalikus sfääris näiliseks
n Vs feministide kriitika, et lahutatakse enamikku naiste-tegevusi sisaldav erasfäär ja seetõttu on avaliku sfääri idee mehi soosiv (sh ka kangelasema kujundi kaudu)
Kodanikud kui riigi rahvas
n Modernse riigi kolm alustala:
n maa-ala
n rahvas
n sõltumatu (suveräänne) avalik võim
n Rahvas on muude riigi algetega lahutamatult seotud elukoha, jurisdiktsiooni, lojaalsuse jm kaudu. Valdavalt, ent mitte kõikjal ka etnilisuse kaudu – rahvusriik, community of fate
n Riigi rahvas ja kodanikkond peavad kattuma, välja arvatud üksikud erandid (diplomaadid). Rahva hulka mittesobijad, mittekodanikud, otsigu oma kohta mujalt (väljaarvamine)
n Heater 1990: 163: kodakondsus sisaldab mitmeid erinevaid tähendusvarjundeid: määratletud õiguslik või sotsiaalne seisund, poliitilise enesemääratluse (identiteedi) vahend, lojaalsuskese, kohustuste nõudmine, õiguste ootus ja hea sotsiaalse käitumise mõõdupuu
Moodsa kodakondsuse teke
n Suveräänsuse kandumine kuninga isikult kodanike poliitilisele kehamile on ... põhjapanev pöördepunkt Lääne demokraatiate ajaloos (Turner 1990: 211)
n Toimub kaks rööbitist liikumist: riik (state) teiseneb rahvusriigiks ( nation ), samal ajal kui alamad teisenevad kodanikeks (Turner 1990: 208)
n Kodakondsus kui sotsiaalne tarind (vs loomuõigus)
n Kodakondsus kui seisund (lepingulisus enamasti naturaliseerimisel)
n Osalemine kui subjektsuse test
n Üldisustaotlus antud poliitilise kogukonna piires
Euroopalik demokraatia
Tänapäeva demokraatia reaalne esinemiskuju Euroopas – sotsiaalne, demokraatlik ja pluralistlik õigusriik:
® sotsiaalriik
® demokraatia
® pluralism
® õigusriik
Inimõigused
Inimõigusi võib määratleda õigustena, mis on meie loomusega kaasa sündinud ja ilma milleta ei saa me inimestena elada
Inimõiguste käsitlus tugineb sellele, et ühiskonna lähtepunktiks on inimene ja ühiskond tegutseb inimeste jaoks
Riigisisese seadusandlusega tagatud inimõigusi nimetatakse ka põhiõigusteks
Inimõigused sotsiaalse tarindina
n Inimõigused põhinevad inimestevahelisel kokkuleppel, on sotsiaalselt konstrueeritud
n Inimõiguste praktiliseks tagamõtteks on kindlustada inimeste vabadus ja heaolu teatud minimaalses ulatuses, valitsemisviisist sõltumata
n Seega on inimõiguste aluseks idee, et inimesel peaks inimeseks sündimise tõttu olema teistega võrdselt teatud hulk õigusi
Inimõiguste põhiliigid
n Isikuõigused, sh õigusemõistmisalased
n Kodanikuõigused (poliitilised õigused)
n Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused
n (Kollektiivsed õigused – rahvaste õigused?)
Inimõiguste mõju
Inimõigused ja põhivabadused võimaldavad meil täielikult arendada ja kasutada oma inimlikke võimeid, oma intelligentsust, andeid ja südametunnistust ning rahuldada hingelisi ja muid vajadusi. Nad põhinevad inimkonna kasvaval nõudmisel elu järele, milles iga inimese väärtust ja kaasasündinud väärikust hinnatakse ja kaitstakse.
Inimõiguste kehtivus
Inimõigused on oma ideelt universaalsed, üldkehtivad. Nad on kõikide inimeste jaoks, kes nad ka ei oleks ja kus nad ka ei asuks. Siiski on ka teatud piirangud:
1) inimõiguste tagamise viisid ja vorm sõltuvad riigi poliitilisest, õiguslikust ja kultuurilisest eripärast ning traditsioonidest
1) inimõiguste ring ja ulatus peegeldub alati kindla ajastu arusaamu ning on seega ajas muutuv, arenev, teisenev
Õigusriigi mõiste
n Õigusriigis täidetakse seadusi
n Õigusriiki peetakse inimõiguste tagamise ja arenenud demokraatliku režiimi eelduseks
n Angloameerika mõiste rule of law on laiem ja hõlmab nii seaduslikkust kui demokraatiat
n Eesti mõiste aluseks olev saksa Rechtsstaat viitab ennekõike seaduste täitmisele, hiljem on lisandunud inimõiguste tahk
Õigusriigi tunnused
1. Kirjutatud põhiseadus seab riigivõimule raamid
2. Tagatud kodanikuõigused (inimõigused)
3. Ühiskonna küsimuste lahendamine üldiselt, mitte üksikjuhtumitena
4. Seaduste kohustuslikkus seadusandlikule ja täidesaatvale võimule
5. Riigi haldus- ja kohtuvõimu põhinemine seadustel
6. Kodanike vabaduste ja omandi kaitse riigi omavoli eest
7. Riiklik hüvitis kodanikele omandi võõrandamisel
8. Õigus teabele ja selle levitamisele