Riik, poliitika, valitsemine (0)

Poliitika - kõige üldisemas mõttes on poliitika organiseeritud tegevus, mille abil tullakse võimule, mõjutatakse ja kontrollitakse võimu, et kujundada ning juhtida avalikku elu

• Mitme järguline protsess
  
• Ühiskondlik
  
• Vajalikkus tuleneb inimkonna kollektiivsest loomusest ehk on vaja saavutada laialdaselt aktsepteeritud otsuseid, kuidas ressursse jagada, suhelda jne
  
• Poliitika tuum on otsida tasakaal erimeelsuste ja ühisosa vahel - oskus lahendada konflikte
  
• Oluline on mõista, et lisaks otsuste tegemisele on suur osa ka otsuste elluviimisel ehk valitsemisel
  
• Sotsiaalse tegevusena on analüüsi keskmes valikud, mille vahel otsustatakse
  

 
Sisendipoliitika - kodanike nõudmised ja ootused, mille nad avaliku arvamuse või valimiste kaudu edastavad võimul olijatele
 
Väljundipoliitika - poliitikute töö tulem, mida hakatakse riiklikult ellu rakendama - > teatud aja möödudes ilmnevad selle poliitika tagajärjed -> uued nõudmised poliitikutele - > uus sisendipoliitika
 
Politics - kitsamas plaanis on see sisendipoliitika, st valitsemisinstitutsioonidele suunatud tegevus, mille kaudu inimesed väljendavad oma huvisid ja püüavad lahendada erimeelsusi -> keskne ülesanne on tasakaalu leidmine
 
Policy - tähendab valitsemisinstitutsioonide poolt vastu võetud ametlikku tegevuskava ning reaalselt toime pandud tegevusi nende kavade elluviimisel - > kesksel kohal ühiskonnaelu kujundamine
 
Polity - riik või muu ühisruum, kus poliitikaprotsessid toimuvad
Valitsetus e governance- poliitika kujundamise ja elluviimise viis, mida iseloomustab laia hulga huvide kaasamine poliitilisse protsessi selle eri järkudel ehk ei tee tänapäeval poliitikat ainult poliitikud, vaid ka ametnikud, eksperdid , spetsialistid , aktiivsed kodanikud.

• Detsentraliseeritud
  
• Mitmetasandiline, horisontaalne
  
• Paindlik, mitmekesine
  
• Eneseregulatsioon, koordineeriv riik
  
• Kodanikel mitmeid juurdepääse poliitikale nt valimised, kaasamine
  
• Rõhk pideval protsessil
  

 
Valitsus e government - võib tähendada riigi valitsemissüsteemi koos kõigi asutuste ja seadustega kui ka valitsuskabinetti, nende võimupiirid ja omavahelised seosed on tavaliselt fikseeritud põhiseaduses, mis on ka poliitika kui valitsemise stabiilsuse üks põhjusi.

• Tsentraliseeritud
  
• Hierarhiline
  
• Standardiseeritud
  
• Keskne riiklik kontroll ja juhtimine
  
• Kodanikel üks juurdepääs poliitikale - valimised
  
• Rõhk sisendil ja väljundil
  

 
Poliitilise mõtlemise algus - Aristoteles
 
Poliitikateadus - keskendub tüüpiliselt sisendipoliitikale ja nn mustale kastile -> inimeste ootused valitsemise suhtes, huvidele ja nende muutumisele poliitikadokumentideks

• Poliitikateooria
  
• Võrdlev poliitika
  
• Rahvusvahelised suhted
  

 
Valitsemisteadus - keskendub väljundipoliitikale e kuidas poliitikat rakendatakse ja millised on poliitika mõjud ühiskonnale

• Avalik poliitika
  
• Avalik juhtimine
  
• Avalik haldus
  

 
Normatiivne lähenemine - väidab, et teooria peab näitama, kuidas eri väärtussüsteemid mõjutavad ühiskonnas toimuvat - > kuidas peaks välja nägema ühiskonnakorraldus või ühiskonnasuhted ideaalis ning kuidas tegelikkus suhestub selle soovitud ideaaliga.
 
Empiiriline ehk positivistlik lähenemine - lähtub kogutavate andmete tõlgendamisest -> mitmekesised tõendid, et leida põhjuslikke seoseid keerukate sotsiaalsete nähtuste seletamiseks
 
Toimija-struktuuri dilemma - Inimese ja ühiskonnastruktuuride seotus ning nende tasakaal erinevates riigiteaduste teooriates. Toimija on antud juhul poliitikas olev üksikindiviid ja struktuur poliitikaga tegelev institusioon
 
Biheivorism - positivistliku poliitikateaduse üks põhivool, mis tekkis USA's Chicago koolkonna ja nende järgijate ideedest. Nende põhieelduse järgi saab kõiki sotsiaalseid nähtusi seletada mikrotasandi ehk üksikisiku käitumise põhjal. Oli oluline inimeste hoiakud, uskumused ja poliitiline käitumine - poliitika formaalsed struktuurid olid teisejärgulised. Biheivoristid pooldasid seda, et poliitikateadus oleks neutraalne ja hinnanguteta. NB! Oli iseloomulik 1960-1970; "toimija on kõik, struktuur mitte midagi" - > valitsemisega seotud põhiprotsessid ; avaliku arvamuse ja huvirühmade uuringud
 
Ratsionaalse valiku teooria - juured majandusteaduses, poliitikateaduses sai tuntuks kui avaliku valiku teooriana, oli väga populaarne 1980. Seostatakse Virginia koolkonnaga. Selle teooria kohaselt juhib nii indvidiidide kui ka kollektiivide käitumist puhas ratsionaalne majanduslik omakasu - väärtused, tõekspidamised, ajaloopärand pole tähtsad, sest kõik otsused rajanevad kasu ja panustamise kaalumisel. Nad tegid keerulised matemaatilised mudelid, mille abil seletasid inimeste käitumist ja poliitika kujunemist -> mis seletab inimeste sotsiaalset käitumist? Kuidas kujunevad käitumise tingimused?
 
Institutsiooniteooria - selle teooria kohaselt mõjutavad inimeste huve ja käitumist institutsioonid , mida nii biheivorism ja ratsionaalse valiku teooria eitasid. Institutsioonid mõjutavad poliitilise päevakorra kujunemist, teabe kättesaadavsut ja loovad otsuste jõustamise mehhanismid - > vähendab individuaalse käitumise määramatust ja teeb selle kergemine ettearvatavamaks - > kuidas reeglid, normid ja institutsioonid mõjutavad poliitikat?

• Klassikaline institutsiooniteooria - nägi inimest e toimijat peamiselt passiivsena, kel tuleb kohaneda institutsioonide reeglitega - > tõlgendati inimeste poliitilist käitumist, lähtudes põhiseadusest ja õiguskorrast
  

Uusinstitutsionalism - rajaneb eeldusel, et inimtegevuse tulemusena tekkinud struktuurid pole pelgalt passiivsed piirajad või regulaatorid, vaid neil on terve hulk kasulikke funktsioone
 
Võim - mehhanism, mille abil suudetakse saavutada püstitatud eesmärke ning tagada sotsiaalne integratsioon ühiskonnas; annab inimtegevusele sihipärase ja struktureeritud iseloomu

• Distributiivne - "võim kellegi üle" - power over
  
• Struktuurne - "võimuks millekski" - power to
  

 
Riik - kujunes abstraktse mõistena 14-15.saj. Tuntumaid riigi kui mõiste määratlusi tuleb 1933.a Montevideo konventsioonist 4 tunnust: rahvas, territoorium , valitsus ja rahvusvaheline õigussubjektsus
 
Mõistet riik võib käsitleda mitmel erineval moel. Sotsiaalsel tasandil käsitletakse riiki kui ühiskonna gruppide ühest kooslust, mis toimib kindlate reeglite ning struktuuride järgi.   
Õigulikult käsitletakse riigi märksa konkreetsemalt , nimelt on riigil kindlaks määratud territoorium, millel elavad antud riigi kodanikud ning millel on suveräänne avalik võim. Sealjuures on vastavalt riigi kodanikel ka kodakondsus .   
Samas on struktuur-funktsionaalses käsitluses riik sarnane masinaga, kus sisendiks on maksud , mida kasutatakse avalike hüvede loomiseks.   
Peamine poliitikateaduslik määratlus pärineb saksa sotsioloogilt, juristilt ja filosoofilt Max Weberilt, kelle arvates oli riik tekkinud sunnijõu monopoliga, mis andis eelduse ühel territooriumil kindla korra kehtestamisse kindlate inimeste suhtes.   
 
 
Riigivormid :

• Valitsusviis: monarhia (põhiseaduslik ja piiramatu e absoluutne) ning vabariik ( parlamentaarne või presidentaalne ) 
  
  • Vabariik – riigivorm , mille puhul valitseva võimu kõrgeima organi tahe ei samastu seda organit täitva füüsilise isiku tahtega, vaid on alati suurema või väiksema kolleegiumi tahe 
    
    • Ajaloolised vormid – aristokraatlik vabariik, demokraatlik vabariik 
      
    • Modernsed vormid – presidentaalne vabariik, parlamentaarne vabariik 
      
• Usuline alus: ilmalik riik vs riigikirikuga riik vs teokraatlik riik vs kirikuriik  
  
• Geograafiline jaotus: unitaarriik e üksikriik, föderatsioon e liitriik ja konföderatsioon e riikide liit 
  
  • Unitaarriik ehk üksikriik - riik kui tervik -> maakonnad -> linnad ja vallad nt Eesti
    
  • Föderatsioon ehk liitriik  nt USA, Kanda
    

 
Riiklus - inimeste poliitiline enesekorraldus riigi vormis
 
Riigi funktsioonid
Riigil on funktsioone kokku viis. Esiteks on riigis omavahel seotud võimuinstitutsioonide hulk, mille eesmärgiks on avaliku korra loomine kindlal territooriumil. Sealjuures puudutab teine oluline funktsioon riigiaparaati, mille ülesanne on langetada kollektiivselt erinevaid otsuseid nii, et rahvas neid ka täidaks. Kolmas funktsioon on riigi suveräänsus ehk sõltumatus sellisel moel, et säilivad rahvusvahelised suhted. Neljas funktsioon on legitiimsus, mis tähendab seda, et riik peab tegutsema ühiste eesmärkide nimel, sealjuuures arvestades kõigi huvisid. Viimasena saab riigi funktsioonina välja tuua avaliku sektori, mille on kujundanud riigiaparaat . Avalik sektor sisuliselt reguleerib antud riigis ühiskonna toimimist luues õiguskorra ning viies ellu erinevaid otsuseid.  
 
Riigitüübid
Ajaloolisteks riigitüüpideks loetakse näiteks linnriike Kreekas, kus toimus tihe võimukorraldus ning tekkis üks esimesi kodakondsuse algatuseni. Veelgi kuuluvad ajalooliste riigitüüpide alla traditsioonilised andamit võtvad impeeriumid , feodalism , seisusteriik, absolutistlik riik ning modernne riik.  
Traditsiooniliselt andamit võtvad impeeriumid, oli vähe arenenud infrastruktuur , mis tõttu ei olnud riik väga ühtne ning valitseja võim ei ulatunud kõigini. Sellised riigid olid näiteks Vana-Egiptus, Pärsia ja inkade riik.  
Feodalism oli keskaegses Euroopas. Antud riigitüüpi iseloomustab kõige paremini lääniisanda ja vasalli suhted. 
Seisusteriigi riigitüüp oli Euroopas kesk-ja uusaja piiril, kus olid üsnagi selgelt piiritletud seisused , mille eesotsas oli kuningas. 
Absolutistlik riik toimis 17. sajandil Prantsusmaal, mille võimu keskel oli absoluutse võimuga valitseja.  
Modernne riik oli valdav 19. sajandi Euroopas. Oli kujunenud territooriumi ja kodanikkonna kindel võimukord, mida iseloomustab territoriaalsus, sõltumatus, põhiseaduse olemasolu, legitiimne avalik ja bürokraatlik võim, kodakondsus ja maksud.
 
Kodakondsus
 "Kodakondsus väljendab inimese subjektsust ühiskonnas."1 Kodakondsuse kaudu määratakse kodanikule tema õigused, kohustused ja vabadused mingil kindlal territooriumil. Kodakondsus on välja arenenud pikajaliselt protsessi käigus koos modernse riigiga. Kodakondsuse alged on Vana-Kreeka linnariikides, kust tuli vabariikliku kodakondsuse traditsioon, mille eelduseks on kodanike aktiivsus, mis tagab neile õigused, vabadused ja vabariigi. Vabariikliku kodakondsuse miinuseks oli see, et seda oli võimalik teostada vaid üsna väikese inimrühmaga ning väikesel territooriumil.  
Samas laiendas Vana- Rooma Vana-Kreekas loodud kodakondsust liberaalseks, nii et kodanike õigused said kõik Vana-Rooma elanikud, kellel oli isikupuutumatus ning tsiviilõigus , kuid puudusid poliitilised õigused.  
Tänapäeva kodakondsuse arengut võib jagada viite erinevasse perioodi: absolutism, suveräänikäsituse muutumine, liberaalne õigusriik , demokraatlik õigusriik, sotsiaalne õigusriik. Kusjuures alles demokraatliku õigusriigi ajal 19.-20.sajandil kujunes välja kodanikeriik.  
 
Režiimi nimetus 
Iseloomustus 
Näited 
TOTALITARISM  

• Kõige kangem diktatuur 
  
• Riik juhib inimese elu 
  
• On selge keskne ideoloogia ja arusaamad 
  
• Võib esineda isikukultust 
  
• Vastu ei vaidle keegi 
  
• Valimised võivad olla, aga mitte päriselt 
  
• Informatsiooni puudus inimestel 
  
• Ei teki ega kao üleöö ehk areneb vaikselt 
  

20. sajandi   Kambodža , Natsi Saksamaa, fašistlik Itaalia, Nõukogude Sotsialistlik Liit, Põhja-Korea 
SULTANISM 

• Isikukultus 
  
• Puudub keskne ideoloogia 
  
• Juht teeb ja otsustab sh juhi vaimsed võimed pole olulised  
  
• Ei ole väga selgelt organiseeritust ega süsteemi 
  
• Valimisi ei ole, on juba olemas kõige parem juht 
  

20. sajandil Haiti (Duvalier), Kesk-Aafrika Vabariik (Bokassa), Dominikaani Vabariik(Trujillo), Rumeenia( Ceausescu ), Filipiinid(Marcos), Iraak (Sadam Hussein ), Liibüa (Muammar Al-Gaddaf, Türkmenistan (Saparmurad Nijazovi) 
AUTORITAARNE 
Võib olla: üheparteiline, sõjaväeline, traditsiooniline, teokraatlik  
 

• Erinevad rangusega 
  
• Demokraatiat ei ole, kuigi "valimised" võivad olla 
  
• Kõikidesse eluvaldkondadesse ei sekku 
  
• Mittesekkuv rahvas 
  

 
 Ladina-Ameerika, Birma , Franco režiim Hispaanias (1939-1975), Iraan , Saudi-Araabia, Salazari režiim Portugalis ( 1933-1974), Ulmanise režiim Lätis (1934-1940) 
MITTELIBERAALNE DEMOKRAATIA 

• Valimised toimuvad, aga mitte päris 
  
• Vabadused üldiselt piiratud 
  
• Võimude lahusus väike või olematu 
  
• Ideoloogia võib või võib mitte olla 
  
• Juht(partei) on tugev ja teab kõige paremini  
  

Venezuela (Chavez), Malaisia , Sri Lanka, Singapur, Venemaa, India, Türgi, (Poola ja Ungari liiguvad sinna poole) 
ARENEV DEMOKRAATIA 

• Demokraatia veel ei toimi reaalselt, aga toimib näiliselt 
  
• Korruptsioon , ebaefektiivsus, vabaduste piiramine 
  
• Võib aga ei pruugi saada liberaalseks demokraatiaks 
  
• Tihti ei tunnista end arenevaks 
  

Gruusia , Türgi, India, Serbia, Mehhiko, Liibanon,  Bosnia -Hertsogoviina, Lõuna-Aafrika vabariik 
LIBERAALNE DEMOKRAATIA 

• Võimukandjad vastutavad rahva ees 
  
• Vabad, korrapärased ja ausad valimised 
  
• Vaba parteikonkurents ja poliitiline pluralism 
  
• Kõikidele kodanikele on tagatud täielikud poliitilised õigused 
  
• Kõigile on tagatud täielikud kodanikuõigused 
  
• Õigusriiklus ja võimude lahusus 
  
• Toimiv tõhus riik ning läbipaistev valitsemine 
  

Kõik EU liikmesriigid, USA, Kanada, Austraalia, Uus- Meremaa , Jaapan,  Urugai , Costa Rica, Tšiili 
 
 
Milles seisnes demokraatia "mahajäämus" aristokraatia, timokraatia ja oligarhiaga võrreldes - Platoni põhjal? 
Demokraatia "mahajäämus" teistest valitsemisvormidest seisnes Platoni arvates selles, et demokraatias oli võimul palju inimesi ning erinevaid arvamusi, mis võib tekitada kaose, kuna suurel rahva massil puudub mõistus ja tarkus. Samas kui aristokraatias, timokraatias ja oligarhias oli vähene grupp inimesi või üks inimene, kes juhtis kogu riiki, mis tõttu tehtud otsused olid konstruktiivsed.  
 
Kas demokraatia on parim valitsemisvorm kogu maailma jaoks? 
Ei, demokraatia ei ole parim valitsemisvorm kogu maailma jaoks. Demokraatia on üks parimaid Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks ning teiste läänelike riikide jaoks, kuid samas demokraatia ei ole parim valitsemisvorm riikide jaoks, kus  pikaajaliselt on kestnud autoritaarne, totalitaarne või sultanistlik režiim ning mis on muutunud osaks mingist kultuurist. Sellisel juhul oleks raske suruda peale demokraatliku valitsemisvormi, kui ühiskond ei ole valmis seda vastu võtma.  
 
Kas Eestile oleks kasulikum ellu viia otsest demokraatiat ja miks jah/ei? 
Eestile ei oleks kasulik viia ellu otsest demokraatiat, kuna Eesti Vabariigil pole piisavalt ressurssi, et pidevalt viia läbi referendume. Lisaks  tavakodanik , kes ei ole huvitatud poliitikast ning pigem hoiab eemale ja kritiseerib poliitikat, ei osale ka siis demokraatias, kui muuta see otseseks . Kuid kui peaks suurenema rahva osalus poliitikas, võib tekkida rohkem konflikte ning erimeelsusi ja otsuste tegemine võib pikeneda konsensuse leidmise tõttu.  
 
Kas demokraatiat on võimalik eksportida? Too näiteid 
Jah, demokraatiat on võimalik eksportida  ning seda on ka eelnevalt tehtud mitmetes riikides. Kuid fakt, et demokraatiat on võimalik eksportida, ei anna garantiid, et see jääb antud riiki püsima ning toimib korrapäraselt. Samas on demokraatia eksport toiminud ning püsinud Jaapanis, Lääne Saksamaal, Panama , Grenada. Ebaõnnestunud demokraatia eksport oli Kuuba , Haiti, Nikaraagua 
 
Poliitiline ideoloogia - nende tekkimine on seotud valgustusajal aset leidnud fundamentaalsete majanduslike, sotsiaalsete, poliitiliste ja vaimsete muutustega - ratsionalistliku maailmapildi esilekerkimine, milles poliitikat nähti kui kõiki ühiskonna liikmeid puudutava nähtusena. Ideoloogia termin tuleneb kreekakeelsetest sõnadest eidos ja logos ning tähendab " teadus ideede kohta". Poliitilistel ideoloogiatel on 3 funktsiooni: seletamine, hindamine ja suunamine. Ideoloogiate peateemadeks on seisukohad, mis jagunevad kaheks:

• Inimloomuse olemus
  
  • muutuv ja muudetav
    
  • muutumatu
    
• Indiviidi ja rühma vahekord
  
  • indiviid on rühma suhtes esmane ja riik on mõeldud indiviidide jaoks
    
  • Indiviidi tuleb käsitleda esmalt rühma liikmena, rühm on indiviidi suhtes esmane
    
• Osalemine poliitikas
  
  • Need, kes usuvad rühma olevat indiviidist olulisemana - > elitaarne riigikäsitlus
    
  • Indiviidi vabaduste rõhutajad lähtuvad inimeste poliitilise võrdsuse ideest ning toetavad võimalikult ulatuslikku osalemist poliitikas
    
• Riigivõimu piirid
  
  • Riigi roll on kehtestada reegleid ja kindlustada nende täitmine, seega ei peaks riigi tegevus minema kaugemale inimeste juriidilise ja poliitilise võrdsuse tagamisest
    
  • Riigi roll on ulatuslikum kui vaid formaalse võrdsuse tagamine, seega on teatud määral vajalik ka inimeste sotsiaalne ja materiaalne võrdsustamine
    

Liberalism

• Pärineb ladinakeelsest sõnast liber , mis tähendab "vaba" - poliitilise tähenduse omandas see termin 19.saj Hispaanias
  
• Liberaalsete ideede esilekerkimine 18.-19.saj oli seotud feodaalismi kokkuvarisemisega ning kapitalistliku ühiskonnasüsteemi tekkimisega Euroopas
  
• Varase liberalismi riigikorralduslikuks eesmärgiks sai kuninga "püha õiguse" asendamine konstitutsiooniline esindusvalitsuse põhimõtetega
  
• Liberalismi põhielemendid: individualism, vabadus, sotsiaalne õiglus - kõigil on võrdsed võimalused, aga ei ole võrdsed tulemused, ühiskondlik leping
  
• Klassikaline liberalism pooldab negatiivse vabaduse teooriat, mille järgi on inimene vaba sedavõrd , kuivõrd teised ei sega tema asjadesse vahele
  
• Sotsiaalliberalism: põhineb kapitalismi arengul 20.saj - ühiskonnas vajalik ka sotsiaalne vastutus, negatiivset vabadust tuleb Thomas Hill Greeni arvates arendada positiivse vabaduse käsitlusena - inimestele luuakse võimalus ennast arendada ning oma võimeid realiseerida
  
• Libertarism = paremliberalism - jõuline heaoluühiskonna eitus ning tagasipöördumine mitmete klassikalise liberalismi ideede juurde
  

 
Konservatism

• Põhiideed tekkisid 19. saj võitluses liberaalsete ja sotsialistlike ideedega ning vastanduvad eelkõige viimaste egalitaarsuse ja revolutsioonilisuse taotlustele
  
• Põhielemendid: inimene on ebatäiuslik - pole muutumatu, liigne võrdsustamine ühiskonnas on halb -> siis tuleb ühiskonna stagneerumine muidu, riigi rolli rõhutamine
  
• Klassikaline konservatism: rajajaks Edmund Burke - ühiskond pole lihtsalt indiviidide summa, vaid elav organism, kus tervik on suurem osade summast, see tervikorganism on vajalik inimesele kui ühiskondlikule olendile
  
• Sotsiaalkonservatism: 19. saj ja rajaja Benjamin Disrael, ta rõhutas riigi sotsiaalseid kohustusi, uskus, et sotsiaalsete reformide viivitamisega võib kaasneda revolutsioon, jõukus seab teatud kohustusi ühiskonna ees -> õigused ja kohustused on ühiskonnas omavahel seotud; üks rahvas - rahvas ei tohi jaguneda rikasteks ega vaesteks, vaid peab moodustama ühe terviku
  
• Neokonservatism : vabaturu vaadete pooldamine ühelt poolt ning autoriteedi ja distsipliini rõhutamine teiselt poolt, lähedased liberalismile majanduspoliitikas, aga see ei laiene individualismi teistele elusfääridele
  

 
Sotsialism

• Kõige varasem tänapäevane kasutus sellest terminist pärineb 1827 inglise ajakirjast Cooperative Magazone
  
• Tuleneb ladinakeelsest sõnast sociare, mis tähendab "jagama" või "kokku panema "
  
• Poliitiliselt on sotsialistlik ideoloogia 19.saj industriaalse kapitalismi arengu tagajärg
  
• Põhielemendid: inimesekäsitlus - inimene ei ole muutumatu, koostöö, võrdsus
  
• 20.saj alguseks oli jagunenud kaheks: revolutsiooniline ja evolutsiooniline
  
• Revolutsioonilised sotsialistid peavad kapitalistlikku riiki kodanluse kui klassi võimuvahendiks
  
  • Marxi väite kohaselt on poliitiline võim "phe klassi organiseeritud võim teise klassi mahasurumiseks"
    
• Evolutsiooniline sotsialism on aluseks sotsiaaldemokraatlikele ideedele, milles on loobutud Marxi majanduslikust kapitalismi kriitikast, asendades selle moraalse kriitikaga - ühiskonna kogutoodangu õiglane ümberjaotamine - sotsiaalne õiglus
  

 
 
Poliitiline kultuur - tavaliselt määratletakse seda ühiskonnas levinud hoiakute, uskumuste, emotsioonide ja väärtuste kogumina, mis mõjutab poliitilist elu laiemalt ning inimeste poliitilist käitumist kitsamalt -> määrab toimijate ja otsuste legitiimsuse ühiskonnas. Kolme liiki koostisosi: poliitikateadmised ja uskumused, poliitikat puudutavad reaktsioonid ja emotsioonid , väärtused ja hoiakud; poliitilisel kultuuril on kahetasandiline loomus - igapäevaste tegevuste tulem ja alusväärtused
 
Poliitilise kultuuri allikad
Poliitilise kultuuri komponendid
Poliitilise kultuuri avaldumisvormid

• Religioon ja pärimuskultuur
  
• Ajalookäsitlus
  
• Ühiskondlik struktuur, suhted
  
• Poliitiline süsteem ja režiim
  
• Väliskeskkond
  

• Teadmised ja uskumused poliitikast
  
• Emotsioonid, reaktsioonid
  
• Väärtused ja normid
  

• Avalik arvamus, avalikkuses esitatavad hoiakud
  
• Poliitilised käitumismustrid
  
• Poliitilised sümbolid, rituaalid
  
• Poliitilised idenditeedid
  

 
Kodanikukultuur - viitab inimeste poliitikateadmistele ja uskumustele, emotsioonidele ja hinnangutele, aga ei võta arvesse kultuurikonteksti ega tavasid laiemalt -> poliitilist režiimi ei pane paika institutsioonid, vaid inimeste suhtumine poliitikasse ning millised on nende teadmised, huvi ja kui valmis nad on poliitikas osaluseks. Selle alusel on kodanikukultuuril kolm ideaaltüüpi:

• Osalev: kodanike vabadus ja aktiivne ja huvitatud suhtumine poliitikaelus toimuvasse ja ka valmisolek vajadusel reageerida
  
• Alluv: kodanike suhteline huvi poliitikas osalemisest, kuid olukorra muutmiseks pole midagi valmis ette võtma - > ei tunneta emd täieõiguslike või tõhusate sekkujatena
  
• Võõrandunud: puudub igasugune poliitiline huvi ja teadlikkus poliitilistest protsessidest või isegi poliitilistest kodanikuõigustest
  

Poliitilised teadmised - hõlmavad poliitikat puudutavaid fakte, kirjeldusi, seletusi aga ka ettekirjutusi - > sõltuvalt sellest, mis tasemel teadmised on kujuneb poliitiline arutelu, ühiskonnatunnetus ja teised politiilise kultuuri osad nt emotsioonid, väärtused, hoiakud -> mõjutab otseselt kodanikukultuuri NB! Teadmisi võivad asendada ka uskumused: lihtuskumused võivad olla lihtväited, mis ei pruugi olla alati tõesed

• Poliitilist kultuuri omandatakse poliitilise sotsialiseerumise käigus - see leiab aset erinevate sotsialiseerumisagentide vahel
  
• Poliitilist kultuuri mõjutab usund , ajalugu ja sõltub sellest kas rahvastik on pigem ühtlane e homogeenne, polariseerunud e lõhenenud või heterogeenne e mitmekesine + rahvusvaheline keskkond
  
• Poliitilise kultuuri uuringute keskne küsimus on see: kuidas mõjutavad üksteist vastastikku poliitiline kultuur ning poliitiline režiim ja valitsemissüsteem
  

 
Sotsiaalne kapital - inimestevahelised suhted, suhted sotsiaalsetes võrgustikes
 
Avalik arvamus - ühiskonnas laiemalt jagatud ning avalikult kajastatud hoiak teatud küsimuses, võib tugineda ratsionaalsele valikule või hoopis mõne autoriteedi esitatud seisukohtadele
 
Vaikuse spiraal - inimene väidab end midagi arvavat, aga see arvamus tegelikkuses ei lähe kokku tema väärtushinnangute, teadmiste ega reaktsioonidega
 
Poliitiline identiteet - väljendab kuuluvust teatavasse kogukonda ; idenditeet e isedus tähistab "meie"-tunnet ning tihti vastandumist ümbritsevale, teistele indediteetidele. Vastandumise aluseks on ideed ja väärtused, mille kandjana ennast nähakse. Kuulumistunde kõrval hõlmab veel teatavaid omadusi või markereid nt sümboolika , välimus, riietumisstiil . Poliitilise idenditeediga kaasnevad ka rollid nt rohelised kasutavad auto asemel jalgratast
 
Poliitilise kultuuri muutumine - pikaajaline protsess ehkki pidev protsess, mis vältab aastakümneid, muutus võib aset leida kas radikaalsete, revolutsiooniliste sündmuste või eliidi vahetumise tulemusel või poliitiliste allkultuuride esilekerkimise teel.
 
Demokraatlik poliitiline kultuur:

• Sallivus ja lugupidamine: eri vaadete aga ka laiemalt ühiskondlike erisuste suhtes
  
• Usaldus: nii kaaskodanike kui valitsusinstitutsioonide vastu
  
• Kokkuleplus: soov kokku leppida ja usk kompromisside tõhususse
  
• Vabariiklik individualism: suutlikkus tegutseda iseseisvalt ent osata arvestada ühiskonna huve
  
• Arutlev suhtumine valikutesse: Kõigi kodanike osaluse väärtustamine
  

 
Kodanikeühiskond - > aktiivne, vabatahtlikkuse alusel ja mittetulunduslikel eesmärkidel inimrühmade huvide esindamiseks ja kaitsmiseks kujunev isetekkeline suhtevõrgustik, mis toetab õiguskorda ja hea valitsetuse tavasid ning on seeläbi demokraatliku elukorralduse keskseid tugisambaid, see on riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, milles sees üksikisikud ja rühmad teevad koostööd, edendamaks oma huve ja väärtusi

• Avarama käsitluse kohaselt on kodanikeühiskond selline ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiõigused ja -vabadused on kaitstud, nad julgevad ning oskavad ühiskonnaelus ja poliitikas osaleda ning saavad mõjutada avaliku võimu otsuseid NB! Avaramas vaates sisaldub kitsam, ent lisandub avaliku sektori institutsioonide toimimine kodaniku subjektsuse kindlustamisel, eraomandi kaitstusel põhinev ärisektor ja vabaühingute autonoomia tagamine.
  

 
Kodanikuühiskond vs kodanikeühiskond - ühe või teise eelistamine näib sõltuvat sellest, kas tahetakse ühiskonna algena rõhutada kodanikku, üksikisikut kui õigusvõimelist subjekti või siis ühiselu kollektiivsust. Kodanike mitmuses esile toomine rõhutab ühiskonna avatust, mitmealgelisust, pluralismi ja samas ühistegevust
 
Tsiviilühiskond - pärineb demokraatia ja modernse riigi algusaegadest, vastandub tsiviliseerimata e reegliteta, anarhilisele ühiskonnale + vastandub ka militaarsele olukorrale, kus inimestevahelisis suhteid korraldatakse põhimõttel "tugevamal on õigus"
 
Vabatahtlikud ühendused - võttis kasutusele 19.saj prantslane Alexis de Tocqueville. "Vabatahtlik sektor" kitsamas mõttes kirjeldab vabatahtlikkus niisuseid ühendusi või tegevust, milleks kodanikud ühinevad oma vabast tahtest, vabast ajast ja ilma tasu saamata. Laiemas mõttes niisugust tegevust, mida iseloomustab panustamine sotsiaalsete probleemide lahendamisse ning ühiskonna edendamisse
 
Valitsusväline e mittetulunduslik - kodanikeühiskond või selle osis
 
Valitsusvälised organid - rõhutab kodanikeühiskonna vabatahtliku kodanikualgatuse mõtet
 
Mittetulundussektor ja mittetulundusühistu - rõhutavad vabaühenduste erinevust tulunduslikust ehk ärisektorist
 
Kolmas sektor - seob vabaühendused organisatsioonide kogumiks vaid väliselt, tähelepanu keskmes on riigist eristuvad tegevused, kodanikeühiskonna poliitiline tähendus jääb kõrvale
 
Erakonnad - kodanikualgatuslikud ühendused, tekkimise algne põhjus on kodanike soov võimusektoris tehtavaid otsuseid aktiivselt kujundada, liikmed liiguvad kodanikeühiskonnast riigisektorisse, kui nad osutuvad valituks
 
 
 
 
 
 
 
Kodanikeühiskond - riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, milles inimesed teevad koostööd, edendamaks oma huve ja väärtusi, end ka ühiskonnakorraldus, milles inimeste põhiõigused ja -vabadused on kaitstud, nad julgevad ning oskavad ühiskonnaelus ja poliitikas osaleda ning saavad mõjutada avaliku võimu otsuseid

• Võib mõista 3 mõõtme kaudu: assotsiasiooniline väli, kus avaldub kodanikualgatus, ennekõike ühingute vormis. Samas on see ka avalikussfäär, kus avatud demokraatlikus arutelus luuakse ühistähendusi ja otsitakse teed parimate lahendusteni, et saavutada hea, tsiviliseeritud ühiskonnakorraldus
  
• Poliitilised, sotsiaalmajanduslikud kui ka hariduslikud rollid
  
• Nende elujõudu mõjutavad
  
  • Ühiskonna jõukusaste
    
  • Õiguskorra kindlus
    
  • Domineeriv ideoloogia
    
• Kodanikeühiskonna tüübid - ühingud ja seltsingud, heategevusorganisatsioonid, fondid , mõttekojad, teenusosutajatena
  
• Kodanikeühiskonna funktsioonid:
  
  • Avaliku arutelu välja looja
    
  • Võimu kontrollija
    
  • Teabe vahendaja ja ühiskonna siduja
    
  • Poliitilisse ellu kaasaja
    
  • Ühismajanduse väli
    
  • Teenuse osutaja
    
  • Töötuse asendaja
    
  • Huvitegevuse keskkond
    
  • Kasvataja ja arendaja
    

 
Poliitiline osalus - politoloogia klassikaline termin, mis tähistab aktiivset tegevust eesmärgiga mõjutada seda, kes valitseb või seda kuidas valitsetakse . Varieerub intensiivsuse ja vormide poolest ning võib olla valitseva režiimi suhtes nii konstruktiivne kui ka destruktiivne
 
Poliitiline kaasatus - laiem ja mitmetähenduslikum mõiste, sinna alla kuuluvad nii aktiivne tegutsemine kui ka poliitika passiivne jälgimine -> kaasatus võib olla ka kuuluvustunne -> alati valitsemissüsteemi toetav, konstruktiivne
 
Poliitiline käitumine - käsitletakse valimiskäitumist ja selle mõjureid
 
NB! Tegevus muutub poliitiliseks siis kui selle eesmärgiks on avaldada mõju valitsemisele või väärtuste jaotamisele ühiskonnas
 
Režiimi tüüp
Osaluse määr
Osaluse iseloom
Osaluse eesmärk
Demokraatia
mõõdukas
Vabatahtlik, vormide paljusus
Mõjutada seda, kes valitsevad ja kuidas valitsetakse
Autoritarism
madal
Manipuleeritud
Toetada valitsejat, luua rahvasõbralik fassaad
Totalitarism
kõrge
Massiline , rangelt kontrollitav
Teoorias: viia ühiskonda edasi; Tegelikkuses: demonstreerida jõudu
 
PEATÜKK 9
 
Lähtudes raamatu ülesehitusest peatükis 9 alustan samuti poliitilise osaluse defineerimisest. Poliitiline osalus tähistab poliitikas osalevate inimeste aktiivsust,  mille põhieesmärk on mõjutada käesolevat või tulevast poliitika tegemist või selle elluviimist. Samas võidakse mõista poliitilist osalust ka mitmel teisel moel, näiteks poliitiline kaasatus, poliitiline käitumine. Sealjuures on ka oluline mõista, et antud termin kehtib tavakodaniku kohta, kes ei oma poliitilist võimu.  
Poliitilise osaluse määr on üheks vahendiks , kuidas hinnata ühiskonda ning selles toimuvaid protsesse. Üldjuhul kehtib reegel, mida stabiilsem on riigikord, seda stabiilsem on poliitiline osalus. Seega on kõige stabiilsem osaluse määr demokraatias, kõige kõrgem totalitaarse režiimiga riigis ning kõige madalam autoritaarse režiimiga riigis.  
Lisaks riigikorrale määrab poliitilise osaluse taseme ka indiviidi isiklik tahe, aktiivsus ning mingi väärtuse vastu saamine. Suures osas mõjutavad suuri inimgruppe mitmesugused aktivistid , kes propageerivad mingit kindlat ideed, aga ka organisatsioonid , mis annavad inimesele midagi vastu.
Kindlasti ei saa mainimata jätta ka sotsiaaldemograafilisi tegureid, mis mõjutavad ka poliitilist osalust: sotsiaalmajanduslik staatus, sugu, vanus, rahvuslik ja  rassiline  kuuluvus. Kõik need tegurid on olulised poliitilise osaluse kujunemisel, kuid peamine tegur, mis mõjutab indiviidi osalust, on tema tunne, et ta on ühiskonna liige ning tema aktiivsusest sõltub riigi poliitika.  
Osalusvormid jagunevad kahte alagruppi: otsedemokraatlikeks ja esindusdemokraatlikeks. Otsedemokraatlikud osalusvormid on streikimine, protestid , poliitiline tarbimine. Esindusdemokraatlikute osalusvormide alla kuuluvad hääletamine valimistel, osalemine valimiskampaanias ja töö tegemine erakonnas , suhtlus saadiku või ametnikuga. Lisaks jagunevad osalusvormid veel omakorda rahumeelseteks ja vägivaldseteks.
Seoses poliitilise osaluse vormide moderniseerumisega on muutunud ka tavakodaniku roll poliitikakujundamises. Tänasel päeval on inimesel võimalik poliitikat mõjutada eri tasanditel ning rollides . Poliitika sisendina saab indiviid hääletada, teha tööd erakonnas või osaleda kodanikeühendustes. Poliitika kujundamises on võimalik inimesel alustada petitsioone, demonstratsioone või teha avaldusi. Poliitika väljundtasandil saab inimene aga luua kontakti ametniku või saadikuga ja rakendada poliitilist tarbijakäitumist.
Isiklikul tasandil usun, et poliitiline osalus on äärmiselt oluline, et ühiskond toimiks jätkusuutlikult ning ilma suuremate konfliktideta, kuna üldjuhul tekib rahulolematus selles ühiskonnagrupis, kes ei osale mitte ühelgi moel poliitika sisendis, kujundamises ega ka väljundis . Seega olen arvamusel, et poliitilise osaluse taset tuleks tõsta ning tõsta üldist teadlikkust, miks on oluline olla ühiskonna liige ning osaleda selles tehtavates otsustes ning protsessides.
 
PEATÜKK 10
 
Sotsiaalne liikumine on lühidalt ühiskonnaliikmete poolt loodud liikumine, mis võimaldab püüda kergelt erinevate kanalite tähelepanu, et tuua ühiskonda sisse muudatusi. Sotsiaalse liikumise üks eeldus on sotsiaalne protest ehk rahulolematus. Taoline rahulolematus võib avalduda mitmes erinevas valdkonnas, mille tulemusena võib sellest kujuneda sotsiaalne konflikt. Sellise situatsiooni motivaator on süsteemne konflikt ehk  probleem, mis on pidev ning keeruline lahendada.
Sotsiaalseid liikumisi võib liigitada peamiselt nelja erineva tüübi alusel: reformistlik, revolutsiooniline, konservatiivne ja väljenduslik liikumine. Liikumiste kuju rajaneb sotsiaalsetel suhetel , moraalsel korral ning ideoloogiatel. Peamisteks tunnusjoonteks tuuakse kollektiivsust ja spontaansust, formaalse ja mitteformaalse võrgustike põimumist, ühisväärtusi ning uskumusi. Struktuur on kärjeline ning neil on võime kaasata suuremat osa rahvast, kui kodanikeühendused, ühingud või seltsid.
Sotsiaalsete liikumiste funktsioonideks peetakse sama mõttelaadiga inimeste ühendamist, probleemi avalikustamist ja võimu survestamist probleemi lahendamiseks. Probleemide avalikustamiseks pole tänapäeval õnneks palju vaja, kuna sotsiaalmeedial on suur osa paljude inimeste elus, mistõttu võib vahel mõni liikumine saada ka negatiivse kajastuse.
Liikumistel on peamiselt neli eluetappi: teke, kinnitumine, bürokratiseerumine ja laiemasse süsteemi sulandumine. Sulandumisest võib edasi minna neljas erinevas suunas; maha surumine, peajoone poliitikasse sulamine , läbikukkumine või edu. Kui ükski neist suundadest ei juhtu, toimub sumbumine.
Liikumisi viivad edasi kampaaniad, protestid ning identiteediloome ehk nende peamine ülesanne on kiirendada sotsiaalseid protsesse ning otsuseid. Sealjuures jagatakse aktsioonid veel kolmeks: avalikustavad, vastanduvad ja vägivaldsed. Sotsiaalseks liikumiseks saab ka nimetada revolutsiooni, kuna revolutsioonil on suur ulatus, toimub võimu üleminek ja tühistatakse kehtiv õiguskord . Samas toimuvad revolutsioonid suhteliselt lühikesel ajaperioodil ning on peamiselt vägivaldsed, mistõttu mõjutavad ka teatud ühiskonnagrupi identiteeti.
Lisaks liikumise üldisele terminile, funktsioonile, teguritele ja mõjule tuleb tagasi vaadata ka ajaloole, kuidas tekkisid sotsiaalsed liikumised. 19. sajandil oli lõhe klasside vahel, toimus muutus majanduses, inimesed kolisid maalt linna ja toimus industrialiseerimine, tõusis rahva haridustase ja meedia levik. Nende kõigi tegurite alusel hakkasidki tekkima liikumised, mida nimetatakse vanadeks sotsiaalseteks liikumisteks. Uuteks sotsiaalseteks liikumisteks nimetatakse liikumisi, mille põhimõte on süsteem vs. inimene.
Sotsiaalsed liikumised on kahtlemata olulised ning vajalikud, et lükata ümber või vastavalt kohandada poliitikat vastavalt ühiskonna nõudmistele ning ootustele. Vastasel juhul ei toimi ühiskond ühtse tervikuna .
 
PEATÜKK 11
 
Huvirühmi võib olla mitmesuguseid, kuid antud peatükis on autor käsitlenud ainult neid, mis huvituvad poliitikast. Nende eesmärk on mõjutada poliitikat ilma võimule tulemata, siis kui poliitika puudutab nende konkreetset rühmahuvi. Huvirühmade asemel kasutatakse ka terminit surverühm, mis tegelikkuses ei ole täpne sünonüüm. Huvirühm võib muutuda surverühmaks, kui antud huvirühm koondub ja esitab täpselt oma nõudmised vastava seaduse või otsuse vastu.
Huvirühmi võib liigitada peamiselt kaheksal erineval viisil: anoomiline, mitteassotsiatsiooniline, edendamisrühm , kategooriakaitse, ametiühingud , ettevõtjate ühendused, poliitika kogukond ja institutsionaalne rühm. Anoomilised rühmad on tekkinud vastureaktsioonina ning neil puudub struktuur. Mitteassotsiatsioonilistel rühmadel puudub samuti struktuur, kuid nad on stabiilsemad. Edendamisrühm ja kategooriakaitse rühmad kuuluvad assotsiatsiooniliste rühmade alla ehk neil on kindel liikmeskond, struktuur ning pidev tegevus. Edendamisrühm ühendab inimesi ühese ideega, kuid kategooriakaitse rühm kaitseb mingi kindla inimeste kategooriat. Kõige olulisem huvirühm on ametiühingud, mis haldavad töötja ja tööandja suhet. Ettevõtjate ühenduste eesmärk on muuta majandus- ja sotsiaalpoliitika selliseks , et see edendaks ettevõtlust. Poliitikakogukonnad on huvitatud mingi konkreetse poliitika väljundist. Kõige kindlama struktuuri ja liikmeskonnaga on institutsioonilised rühmad, mille peamine tegevus on erinevate haridusasutuste õppe-või teadustöö.
Huvirühmade peamisteks vahenditeks poliitika kujundamisel on erinevad aktsioonid, mida üldiselt tähistatakse kuluaaripoliitikaga ehk lobitööga. Kuluaarpoliitika alla kuuluvad suhtlus ametnike või poliitikutega, huvirühma seisukohtade esitamine meedias, avalik ülesastumine parlamendikomitees või -komisjonis, ühenduse võtmine parlamendifraktsiooniga, erinevad meeleavaldused, protestid, streigid. Huvirühma kanalite valik toimub liikmete, ressursi, populaarsuse ja tegutsemise asukoha alusel.
Samas seda, kuidas huvirühm mõjub, mõjutavad veel teisedki tegurid, arvestamata kuluaarpoliitikat. Olulisel kohal on poliitiline süsteem, huvirühma liik ning liikmete arv, ressursid , võime leida koostööpartnereid ning toetust.
Huvirühmade süsteeme jagatakse demokraatias pluralistlikuks ja korporatiivseks. Kui need kaks kokku panna, tekib poliitikavõrgustik, mis omab tunnusjooni mõlemast süsteemist.
Tänasel päeval on huvirühmade olemasolu oluline, et demokraatia areneks ning ühiskonnaliikmed saaksid enda huve poliitikas kaitsta. Kindlasti võib sellel olla ka mitmeid varjupooli, kuid nõustun autoritega, et huvirühmad on vajalikud reformide elluviimisel ning kodanike osalus kasvab koos ühiskonna arenguga.
 
Erakonnad - poliitilised ühendused, kuhu võimu teostamiseks koonduvad inimesed, keda seob lähedane arusaam poliitika laiemast eesmärkidest, lihtsalt huvirühmast eristab neid võime erinevaid üksikhuve laiemaks tervikuks sulatada ja selgelt väljendatud soov võimu teostada. Tekkisid koos poliitikaga nt Inglise revolutsioonis 1640-1660 konkureerisid juba eri rühmitused , nadu independentid ja levellerid. Oluline tõuge erakondade arengusse oli 18.saj lõpul Ameerika ja Prantsuse revolutsioonidel. Sealt edasi saab jagada erakondade arengu 5 põhijärguks:

• Eel- ehk protoerakonnad
  
• Kaadierakonnad
  
  • Patronaažierakonnad - erakond, kes jagab oma toetajatele ka mittepoliitilisi haldusametid ministeeriumi spetsialistidest rongisaatjateni - > korruptsioon natuke
    
• Massierakonnad
  
  • Pühendunud erakonnad - diktaatorlikud või karismaatilised nt kommunistlikud erakonnad
    
• Laiahaardeerakonnad
  
• Kartellierakonnad
  

 
NB! Euroerakonnad - ühendavad sarnase maailmavaate ja tegevusjoonega erakondi kogu EU
 
 
organisatsioon
ideoloogia
liikmeskond
protoerakond
klubi
hajus
väike
kaadrierakond
eliidivõrgustik
pragmaatiline
väike, eliidikeskne
massierakond
bürokraatlik, hierarhiline
väga oluline, suunatud põhivalijaskonnale
suur, masside keskne, olulise tähtsusega
Laiahaarde-erakond
professionaliseeruv juhtkord orkestreerib tööd
oluline, ent tähtsam võimalikult laialdane müüvus
suhteliselt suur, massidekeskne
kartellierakond
professionaalne juhtkond haldab liikmeid
pragmaatilised lubadused võimulesaamiseks
keskmine, kahanev, kahaneva tähtsusega
 
Erakondade ülesanded:

• Esindada valijaskonda
  
• Sõeluda huve ja ideid
  
• Sõnastada avalikke eesmärke
  
• Siduda inimest ja poliitilist süsteemi
  
• Värvata poliitikuid ja teisi ametikandjaid
  
• Valitseda
  
• Jälgida vastasrinnas e opositsioonis oleku ajal valitsuse tegevust
  

 
Erakonna siseelu:

• Poliitiline tippjuhtkond: sõnastavad erakonna poliitilise joone ja korraldavad suhteid teiste erakondadega
  
• Piirkondade juhid: otsene nt Eestis, nende roll väike, kuna liikmete ja keskjuhatuse otsesuhe on tihe; astmeline nt Saksamaal kus on ühenduslüli juhtkonna ja liikmete vahel või käitub lausa erakonna omanikena
  
• Aktivistid: erakonna pühendunud liikmed, kes tippjuhtkonda või siseringi ei kuulu, kuid on väga aktiivsed erakonnaelus
  
• Lihtliikmed : pigem passiivsed, kuid suudavad vahel organiseeruda ja juhte korrale kutsuda, tõsta esile uusi liidreid või kujundada erakonnasiseseid rühmitusi
  

 
Raudse oligarhia seadus - selle kohaselt muutuvad ühendused ajapikku oligarhilisteks st neis kehtestatakse väheste võim paljude üle
 
Valimised - peamisteks funktsioonideks demokraatiates on tagada kodanike esindatus demokraatlikes esindusinstitutsioonides, kindlustada režiimi legitiimsust ning valimistulemustele vastavalt panna paika uue valitsuse koosseis

• Demokraatlikes riikides on üldtunnustatud normiks, et valimised peavad olema otsesed, ausad, vabad, ühetaolised, salajased ja perioodilised ning põhinema võrdsel kohtlemisel
  
• Saame eristada 3 tüüpi valimissüsteeme:
  
  • Majoritaarsed e enamusvalimiste süsteem - "võitja võtab kõik ja kaotajad ei saa midagi" - > riik on jaotatud nii paljudeks valimisringkondadeks, kui palju on kohti parlamendis, ja ühes ringkonnas osutub valituks vaid 1 kandidaat, kes kogub võrreldes teistega kõige enam hääli nt USA, UK
    
  • Proportsionaalsed - vastavalt valijate antud häälte arvule kujuneb proportsionaalselt kohtade jaotus esinduskogus nt kui erakond A kogub 20% häältest -> 20% kohtadest parlamendis nt Eesti, Läti, Holland
    
    • Suletud nimekiri: erakonnad ise kandidaadid reastanud ja valija hääletab terve erakonna poolt
      
    • Avatud nimekiri: valija saab ise nimekirja sees valida, millise kandidaadi poolt ta hääletab ja lõpptulemust ei määra tema koht nimekirjas vaid häältearv
      
    • Poolsuletud nimekiri: valija saab valida nimekirja sees üksikute kandidaatide poolt, kuid lõpptulemuse määrab ära nii koht nimekirjas kui ka kogutud häältearv
      
  • Segasüsteemid - proportsionaalse ja majoritaarse süsteemi segu - > pool parlamendikohtadest valitakse proportsionaalse ja pool majoritaarse süsteemi alusel -> valijal on kaks häält: 1 hääl ringkonnas kandideerija = majoritaarne; teine hääl suletud erakonnanimekirja poolt = proportsionaalne nt Saksamaal
    
• Valimiskäitumist mõjutab suur hulk tegureid nt inimeste sotsiaalne taust, parteiline identifikatsioon , meedia, üksiksündmused.
  
• Inimeste või ühiskonnarühmade valimiskäitumist täpselt ette ennustada on keeruline, kuna eri tegureid on selleks liiga palju
  
• Kõige olulisem muutus valimiskäitumises on see, et tänu sotsiaalsetel lõhedel põhinenud hääletuse kahanemisele on hääletuskäitumine muutunud järjest ebastabiilsemaks ja etteaimatamatuks
  

 
Eesti valimissüsteem

• Eestis on kasutusel poolavatud erakonnanimekirjadega proportsionaalne süsteem
  
• Hääli jagatakse 3 astmes :
  
  • Isikumandaat - kandidaadid, kes ületavad ringkonnas kvoodi
    
  • Ringkonnamandaat - erakond peab ületama üleriigilise valimiskünnise (5%) -> mitme kvoodi jagu erakonnanimekiri ringkonnas hääli sai - > peab saama 10% kvoodi hääli, et saada ringkonnamandaadiks NB! Kellel võrdne häältehulk saab see kes nimekirjas eespool
    
  • Kompensatsioonimandaat - jagatakse üleriigiliselt viies erakondade Riigikogu kohtade arvu vastavusse üle Eesti kogutus häälte osakaaluga - > saavad vaid erakonnad kes ületanud 5% valimiskünnise - > mandaadi saab kandidaat, kelle häältearv on vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist NB! Kui ei ole üleriigilises nimekirjas seda nõuet ületanud kandidaate -> saab oma valimisringkonna kvoodist suurima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat
    

 
Valimistega seotud probleemid

• Registreerimiskohustus: mõnes riigis peab end enne registreerima ajavahemikul enne valimis nt USAs
  
• Võimalikud ja tegelikud valijad: kõik ei saa valida
  
• Väärjaotus: valimisringkondade esindajakohtade suhe ei vasta nende elanike arvu suhtele
  
• Valimisringkonna piiridega manipuleerimine
  
• Valimispettused
  

Valimiskäitumine - tähendab inimeste käitumismustrit valimisolukorras. Valimiskäitumist mõjutavad:

• Klass
  
• Usk
  
• Teemapõhine hääletamine
  
• Meedia
  
• Sotsiaalsed võrgustikud
  
• Institutsionaalsed mõjurid
  

 
 
Poliitiline kommunikatsioon - hõlmab teadete edastamist, poliitikaga seotud tekstidele tähenduse loomist ja üldisemalt poliitilise reaalsuse kujundamist - > riigiteaduste seisukohalt on poliitilisel kommunikatsioonil terve hulk rolle: see on nii poliitilise režiimi taastootja, poliitiline sotsialiseerija, võimu teostamise kui ka võimalik avaliku huvi väljaselgitamise vahend

• Poliitilised kommunikaatorid nt poliitikud, ametnikud, huvi- ja surverühmad , sotsiaalsed liikumised jt kaasavad üha enam meediaprofessionaale, kelle abiga kujundatakse mainet ning töötatakse välja oma kommunikatsioonistrateegia
  
  • Meedia täita on mitmed rolle ühiskonnas: see võib ühtaegu olla neutraalne vahendaja, valvekoer, rahvavalgustaja, demokraatliku avalikussfääri areen kui ka ( kasumlik ) äriettevõte - > paiguti võivad need rollid minna omavahel konflikti
    
  • Poliitilise (massi)kommunikatsiooni mõju meie otsustele on suhteliselt piiratud ning selle tagajärgi keeruline ennustada. Siiski analüüsitakse kommunikatsiooni tagajärjekust, olulisimaks vahendiks on avaliku arvamuse uuringud.
    

 
Institutsioonid - traditsioonilise arusaama kohaselt on reeglite kogumid, mis reguleerivad inimeste käitumist. Paraku ei suuda need piisavalt seletada avalike poliitikate elluviimise mehhanisme. Uusinstitutsionalism, mis tõlgendab institutsioone laialt, käsitab neid väärtuste ja tähenduste kandjaina.

• Institutsioonid kajastavad ühiskonna põhiväärtusi, lihtsustavad oodatud käitumise kohta käivaid sõnumeid ja piiravad erinevusi arusaamades.
  
• Erinevused valitsemiskultuurides tulenevad eri arusaamadest riigi rollim võrdsuse ja hierarhia , individualismi ja kollektiivsuse, otsustamise printsiipide ning seadusnormi rolli kohta
  
• Kujunenud 3 põhilist demokraatlikku valitsemiskultuuri: Põhja-Euroopa, Mandri-Euroopa ja angloameerika
  

 
Omavalitsustasand
Rollid ja ülesanded
Riigivõimu asutused antud tasandil
Kohalike valitsuste liidud
Kohalike huvide esindamine
Keskvalitsus
Regionaalne omavalitsus (III tasand)
Sotsiaalmajanduslikud strateegiad ja poliitikad, regionaalpoliitikad, EL-i poliitikate rakendamine
Regionaaladministratsioon, kohahaldusorganid
Piirkondlik omavalitsus (maakond) (II tasand)
Piirkondlik infrastruktuur, keskkond, ohutus, kõrgprofessionaalsed teenused, tervishoid
Piirkondlik administratsioon, kohaldusorganid
Munitsipaalomavalitsus (linn ja vald) (I tasand)
Igapäevase elukeskkonna korraldamine: kommunaalteenused, isikuteenused nt üldharidus
Kohahalduse asutused suuremate kogukondade (linnade) tasandil nt linna maksuteenistus
Delegeeritud pädevustega munitsipaalosad või naabruskonnad
Heakord , sotsaalhoolekanne, vaba aja veetmine
 
Antud konspekt on koostatud aine „ Riik, poliitika ja valitsemine“ raames ning aluseks on võetud õpik „ Poliitika ja valitsemise alused“.