Riigi ja valitsemise põhialused (1)

Poliitika tegemine ja uurimine
n Poliitika erinevates lähenemistes:
n võimuga seotud küsimused
n riigi valitsemise küsimused
n ühiste asjade korraldamise küsimused
n nappide vahendite jagamise küsimused
n Poliitika tegemine on poliitikaküsimuste iga-päevane lahendamine: koostöö ja konflikt
n Poliitika uurimine on midagi muud kui igapäe-vane poliitikategemine. Püütakse mõtestada inimeste käitumist poliitika tegemisel
Argi - ja teaduslik teadmine
Argi- e tavamõtlemine:
n Mitteusaldatavad vaatlustulemused
n Valikulised tähelepanekud
n Liialdatud üldistamine
n Põhjendamata otsustused
n Pinnapealsed järeldused
n Olulise ja ebaolulise eristamatus
Teaduslik teadmine:
n Algupärasus
n Objektiivsus
n Sallivus
n Tõestatavus
n Kontrollitavus
n Täpsus
n Süsteemsus
n Kumulatiivsus
n (Empiirilisus)
n Otsitakse seaduspärasid
Politoloogia teadusalana
n Tänapäeval jagatakse teadus tavaliselt nelja väga laia valdkonda:
n Sotsiaal- ja käitumisteadused
n Humanitaaria ja kunstid
n Loodusteadused ja meditsiin
n Täppisteadused ja tehnika
n Politoloogia ja haldus on osa sotsiaal- ja käi-tumisteadustest, täpsemalt ühiskonda uuriva-test sotsiaal- ehk ühiskonnateadustest (käitumisega tegeleb nt pedagoogika)
Sotsiaalteadlase lähenemisviis
n Charles Wright Mills : sociological imagination („sotsioloogi vaade,” sotsiaalteadlase lähenemisviis)
n Kuidas lahterdatakse tegevusi teatud ühiskonnas?
n Kus asub see ühiskond inimajaloos?
n Milliseid inimesi see ühiskond toodab?
n Ühiskonnaelu seletamisel rõhk inimestevahelistel suhetel ja ühiskonnal, mitte üksikisikul
n Huvi ühiskondliku elu vastu tervikuna
n Tähendus tekkib ühiskonnas vastastikmõjutamise tulemusena
n Rõhk inimkäitumise kontekstil
Poliitika uurimise traditsioonid
n Angloameerika pärimus:
n Poliitikateadus kitsamas mõttes e politoloogia: ühiskonna poliitiline korraldus, väärtuste ja võimu küsimused, riikidevahelised suhted
n Avaliku halduse uuringud: riigivõimu teostamise ja juhtimise küsimused
n Saksa ja Põhja-Euroopa pärimus:
n Riigiteadused ühtse uurimisvaldkonnana
n Totalitaarsed riigid:
n Keelatud või salastatud (ka ENSV -s)
Poliitika uurimise põhivaldkondi
n Poliitikateooria ja poliitikafilosoofia
n Maailmapoliitika, julgeolek ja diplomaatia
n Võrdlev poliitika
n Poliitikasotsioloogia
n Riigi, võimu ja valitsemiskorralduse analüüs
n Poliitikakujundamisprotsessi analüüs
n Halduspoliitikate tulemuslikkusuuringud
n Organisatsiooni, juhtimise, rahanduse analüüs
n Sotsiaalajalugu , poliitikapsühholoogia, poliitgeograafia, -kommunikatsioon jt
Poliitika uurimise märksõnu
n Riigi, võimu, poliitika küsimused (mõtlemine, käitumine, reeglid/ institutsioonid , alusloogika)
n Poliitikasündmused (sotsiaalsed faktid) ja nende tõlgendamine (tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine)
n Kvantitatiivne vs hermeneutiline vs institutsiooniline lähenemisviis
n Seaduspärade (invariantide) otsimine (nomoteetilisus vs ideograafilisus)
n Juhtumite ja/või dokumentide võrdlemine
n Statistiline (kvantitatiivne) analüüs
n Kvalitatiivanalüüs
n Mõisteanalüüs
Poliitika põhimõisteid
® Politics – poliitika võimuvõitlusena (päevapoliitika)
® Policy – poliitika tegevuskavade elluviimisena (rakenduspoliitika)
® Sisendpoliitika – mõjutused poliitiliste (musta kasti) otsuste saamiseks
® Väljundpoliitika – poliitiliste (musta kasti) otsuste elluviimine
Valitsemise põhimõisteid
® Government – valitsemine, valitsus
® Governance – ühiskonna kogu valitsemiskorraldus
® (Public) Administration – (avalik) haldus, juhtimine, administratsioon
® (Public) Management – (avalik) juhtimine
® Bureaucracy – bürokraatia
® Executive – täitevvõim
Poliitilise süsteemi sisu Eastonil
Väärtuste autoriteetne jagamine ühiskonna heaks (üldistes huvides)
Makroteooriad ja paradigmad
n Teooria on tegelikkuse (empiiriliste andmete) süsteemne ja laialdane seletus
n Näiteid teooriatest: pluralism , elitism, funktsionalism
n Paradigma ehk lähenemisviis on valdkonna intellektuaalne alusraamistik, mis koosneb väärtustest, tähendustest ja eeldustest, millest lähtudes toimub teadmise otsimine
n Näiteid paradigmadest: liberaaldemokraatia, konfliktiteooria , majandusautism
Poliitikateaduse areng
Kuni 19. sajand – poliitikafilosoofia (Platon, Aquino Thomas , Hobbes , Locke) ja praktiline valitsemiskunst (Macchiavelli, Montesquieu )
n 19. saj lõpul moodsa poliitikateaduse sünd:
n Prantsuse ja Saksa ideoloogiate uurimine ja võimusotsioloogia (de Tracy, Comte , Michels, Pareto, Weber ; 1871 Ecole Libre des Sciences Politiques Pariisis)
n Ameerika poliitikateadus (Lippmann, Laski; Chicago koolkond; 1880 School of Social Sciences Colombia ülikoolis New Yorgis )
n Pärast Teist maailmasõda plahvatuslik areng
n Struktuurfunktsionalism (Parsons, Merton ) ja varane süsteemiteooria (Lasswell) 1920-65
n Biheivioristlik pööre 1945-70 (Easton, Downs, Almond ja Verba jt)
n Hiljem keskendumine reaalsele rakendatavusele
n Süvenemine sisusse, diskursusanalüüs, kriitiline teooria ja sotsiaalkonstruktsionism (Wallerstein, Foucault , Habermas)
n Matematiseeritud mudelid, mõistusliku valiku ja mänguteooria (Downs, Olson, Niskanen)
n Poliitikafilosoofia uus tõus ( Skinner , Rawls)
n Valitsemise uuringud (Dye, Offe, Sorensen)
n Uus süsteemiteooria (Luhmann, Jessop )
Halduse teaduspõlvkonnad
n Eelpõlvkond antiik/ keskaeg valitsemiskunst, vürstipeeglid; 16.-19. saj sõjandus, Polizeiwissenschaft, Kameralism : Justi
n Esimene põlvkond 1850-1920 moodne valitsemine eraldi poliitikategemisest: Lorenz von Stein Saksamaal, Woodrow Wilson USAs. Juhtimine: Fayol, Taylor, Mooney, Urwick
n Teine põlvkond 1920-45 teadusala kujunemine, struktuursed haldusmudelid (POSDCORB): Gulick, Urwick
n Kolmas põlvkond 1945-75 neutraalne bürokraatia ja konsultatsioonid: Brownlow
n Neljas põlvkond 1975-1995 uus avalik haldus, tõhusus, erasektori matkimine : Osborne, Gaebler
n Viies põlvkond alates 1995 kodanikukeskne haldus: Denhardt; governance/mitmetasandiline valitsemine: Marks, Hooghe
Eesti haldus ja politoloogia
n Nõukogude ajal polnud ülikoolides, alustati väga vähesega
n Halduse üliõpilaste vastuvõtt
n Alates 1994 Tallinna Ülikoolis (riigiteaduste instituut) ja Tallinna Tehnikaülikoolis (humanitaarteaduskond)
n 1995-2007 Tartu Ülikoolis (sotsiaalteaduskond)
n Politoloogia üliõpilaste vastuvõtt
n Alates 1995 Tartu Ülikoolis (sotsiaalteaduskond)
n Alates 1996 Tallinna Ülikoolis (riigiteaduste instituut)
n Eesti koostöö on nõrk
n Politoloogia ja halduse teadusühing puudub, väheaktiivselt tegutsetakse Eesti Sotsioloogide Liidus
n Teadustöö ja õpe on alarahastatud, vahendid ennekõike tasulisest õppest ja Euroopa Liidu uurimisprogrammidest
n Üliõpilased on suutnud koostöö paremini käivitada MTÜ Riigiteadlaste Ümarlaud ja haldusjuhtide suvepäevade kaudu
II Loeng Poliitiline inimene
Inimene ühiskondliku olendina
n Aristoteles : zoon politikon
n Isend, isik ja isiksus
n Sotsiaalselt konstrueeritud tegelikkus: tähen-duste, kõne ja oskuste sotsiaalne tingitus
n Lapse ja teovõimetu füüsiline abitus ja sõltuvus
n Eraldatuses kasvanud lapsed
n Lindpriius sugukonnas
n Vs Robinson Crusoe üksikul saarel
n Kultuur ja geenid : ühemunakaksikud
Sotsialiseerumine
n Sotsialiseerumiseks nimetatakse protsessi, mille käigus isik võtab omaks ühiskonna kultuuri ja struktuuri ning kujuneb tema isiksus
n Lihtsamalt öeldes määratleb inimene end ühiskonna suhtes
n Sotsialiseerumisjärgud:
n Esmane e. lapsepõlve sotsialiseerumine
n Täiskasvanuea e. teisane sotsialiseerumine
n Asotsialiseerumine („eemalekasvamine”)
n Ümber- e resotsialiseerumine
Sotsialiseerumisagendid
Esmasel sotsialiseerumisel:
1. Perekond
2. Kaaslased
3. Kool
4. Massimeedia
Täiskasvanueas lisanduvad:
1. Töömaailm
2. Totaalsed institutsioonid
Poliitiline sotsialiseerumine
n Poliitiline sotsialiseerumine on põhiosas suh-teliselt abstraktne ja toimub suhteliselt hiljem
n Poliitilise sotsialiseerumise mõju hindamisel on kaks põhilist lähenemist:
n poliitiline sotsialiseerumine aitab luua poliitilise süsteemi toimimiseks vajalikku minimaalset ühisosa (üksmeelt, konsensust) ja on seega poliitilise süsteemi püsimiseks hädavajalik
n poliitiline sotsialiseerumine sisendab vaateid, mis varjavad ja kaitsevad valitseva rühma ülemvõimu
Poliitilised teadmised
® Kirjeldus – tõsiasja(de) esitus, näiteks: Eestis on 15 maakonda (vs faktivaidlused)
® Seletus – miks nähtus esineb, näiteks: Eesti poliitiline kultuur on madal Nõukogude pärandi tõttu. Õiget seletust on raske anda
® Ettekirjutus – mida peaks tegema, näiteks: missugune peaks olema valitsuse osa tervishoius
Poliitikateadmiste allikad
® Autoriteet: kindel, üldine, „igaüks”
® Isiklik mõtlemine: ratsionaalsus , intuitsioon
® Teaduslik meetod: seaduspärasused, kogemuslikkus, kumulatiivsus, kontrollitavus
Osalemine poliitikas
Konventsionaalsed(ootuspärane, harjumuspärane) vormid:
1. Osavõtt valimistest
2. Osavõtt valimiskampaaniast
3. Mõjutamine(ise jääd poliitikast välja nt ärimehed): lobby(oma vaadete müümine poliitikutele), meediakasutus, propaganda , reklaam jne
4. Osavõtt poliitilistest erakondadest ja liikumistest
Mittekonventsionaalne poliitika
® meeleavaldused ja piketid
® allkirjakogumine, serverite ummistamine jm
® streigid , sh. tööseisakud ja näljastreigid
® kodanikuallumatus
® vägivald võimuesindajate, tavainimeste, institutsioonide ja omandi vastu ( terrorism
Kollektiivne käitumine
n Institutsioonidevälised reaktsioonid ühiskonnas toimuvale:
n Organisatsiooniline spontaansus vs struktureeritus
n Lühiajaline vs pikaajaline suunitletus
n Eesmärkide väljenduslikkus vs vahendlikkus
n Motiivide määratletus vs puudumine
n Kollektiivse käitumise mudelid:
n Emotsionaalse nakkuse mudel - lumepalliefekt
n Lisaväärtuse mudel – suudetakse selgeks teha, et mingi asi on vajalik vms. Võib samamoodi tekitada lumepalliefekti
n Ressursside mobiliseerimise mudel – Liitlaste kokku otsimine
Kollektiivse käitumise vormid
Isetekkelised vormid:
n Massihüsteeria, Paanika , Hullus, Moenarrus, Mood, Sihtauditoorium
Rahvahulgad:Juhuslik hulk, Konventsionaalne hulk, Ekspressiivne hulk, Jõuk, Pikett , Meeleavaldus, Demonstratsioon
Poliitikas osalejate tüübid
® Revolutsionäärid – pühendavad oma elu ainult poliitikale
® Protestijad – aktiivne vastuhakkaja
® Parteiaktivistid – aktiivne ärakasutaja
® Kogukonnaaktivistid – võtavad aktiivse rolli elukonkkonda puudutavate teemade juures.
® Vahendajad – toovad kokku poliitilisijõude ühe laua taha
® Eksperdid , nõustajad – valdavad hästi poliitikat, poliitikud pöörduvad nende poole kui tahavad saavutada oma vahenditega edu.
® Hääletajad – vaivad poliitilisijõude
® Toetajad ja patrioodid – rahastavad/ toetavad poliitilisijõude
® Mitteaktiivsed – inimesed, kes poliitikas ei osale. Nendega arvestatakse kõige vähem
Poliitikaaktivistid ehk gladiaatorid
® Etturid: teevad põhitöö, kasutatakse valmiskampaaniate ajal
® Äärmuslased e. radikaalid: töötavad poliitilisest süsteemist väljaspool, ütitades seda muuta
® Poliitiline eliit : sisulised otsused
® D. Barber: poliitiku käitumise määravad:
® Iseloom
® Maailmavaade
® Stiil
Putnam: usalduse teke ühiskonnas
n Samm-vastusamm
n Kordumine
n Isikutevaheline usaldus
n Ühendused usaldatud isiku sõpradega ja usalduse ülekandumine neile soodsa kogemuse puhul
n Sidemed ühendustes jt kooslustes: usalduse ülekandumine liikmeskonnale, liikmete sõpradele jne
n Usalduse laienemine kogu ühiskonda katvaks
Kapitali mõiste
Kapital on igasugune vahetusväärtusega omadus, nähtus või ese (ehk teisiti öeldes igasugune eelis). Suurem kogus kapitali annab vahetuses (elus) eelise, sest selle eest saab rohkem teisi vajalikke nähtusi, esemeid või omadusi.
Kapitaliksolek tuleneb omaduste, nähtuste või esemete inimlikust väärtustamisest, mitte nende sisemisest olemusest.
Kapitalimõiste tuum
1. Võimaldab eesmärgiratsionaalset maailmaseletust ja käitumist
2. Taustaks turumudel (vahetused)
3. Pingutuse tulemus, investeering
4. Edukas investeering annab kasumit
5. Esiplaanil vahendlik, isendikeskne ratsionaalsus
Kapitali põhiliigid
® Majanduskapital
® Inimkapital
® Sotsiaalne kapital
® Kultuuri- ja sümbolkapital
Sotsiaalse kapitali tunnused
® Suhetega seotud
® Pingutuse, töö tulemus
® Sinna saab investeerida
® Sammu-vastusammu põhimõte (SK)
® Usalduse või usutavuse mõõde, koosluse (rühma) roll
® Kasutamine tugevdab
Erinevad lähenemised
® Sotsiaalne kapital üksikisiku mõttes
® Sotsiaalne kapital ühiskonna tasandil
® Sotsiaalne kapital positiivse nähtusena
® Negatiivne sotsiaalne kapital
III Loeng Poliitilised ideoloogiad
Poliitilised teadmised
® Kirjeldus – tõsiasja(de) esitus, näiteks: Eestis on 15 maakonda
® Seletus – miks nähtus esineb, näiteks: Eesti poliitiline kultuur on madal Nõukogude pärandi tõttu. Õiget seletust on raske anda
® Ettekirjutus – mida peaks tegema, näiteks: missugune peaks olema valitsuse osa tervishoius
Ideoloogia mõiste
n Ideoloogia kui sotsiaalse kogemuse alusraamistik, mis hoiab mingit ühiskonnarühma koos
n Ideoloogiad teoreetilises võtmes: filosoofilised traditsioonid
n Ideoloogiad praktilises võtmes: erakonnaperekonnad
n Ideoloogiaid võib mõtestada kui sotsiaalse kogemuse/ tunnetuse alusraamistikke, mis sotsio -kultuuriliste väärtuste kaudu looduna on teatud sotsiaalse grupi liikmete poolt jagatavad
n Need raamistikud on organiseeritud ideoloogilise skeemina, mis esitab piiritletud grupi enesedefinitsiooni. Lisaks grupihuvide toetamise sotsiaalsele funktsioonile on ideoloogiatel ka kognitiivne funktsioon grupi sotsiaalsete representatsioonide (hoiakud, teadmised) formeerimisel, kus jälgitakse kaudselt grupiga seotud sotsiaalseid tegevusi, s.h. ka oma liikmete teksti ning kõnet (van Dijk 1998)
Ideoloogilisus kõnes ja kirjas
n Ideoloogilisus tekstis väljendub selle kaudu, kuidas erinevad grupid kasutavad keelt kui üldmõistetavat ning kuidas teatud väiteid esitatakse kui üldkehtivaid.
n Diskursiivsed praktikad on ideoloogilised niikaua , kui nad sisaldavad tähistusi, mis toetavad võimusuhete säilimist või restruktureerimist.
n Ideoloogia võib väljenduda:
n eksplitsiitselt, nt. teatud kindlate teemade valiku, majanduslike ja poliitiliste strateegiate otsese väljendumise kaudu,
n implitsiitselt – teatud võtmesõnade kasutamise kaudu.
Ideoloogia ülesanded
® Seletamine – Pakub neid samu seletusi, mida poliitikas kasutatakse terviklikumalt. Osad seletused saavad rohkem toetust.
® Hindamine
® Õigustamine
® Orienteerimine
® Programmeerimine
® Mobiliseerimine
® Mõtteline korrastatus
Mida annab ideoloogia erakonnale
n Selektiivsed vs. kollektiivsed vs. eesmärgilised stiimulid
n Poliitika kui „võitlus inimeste hingede pärast”
n Poliitik kui moraalne ettevõtja
n Usutavuse olulisus ( kataloogi piiramine, poliitilise pakkumise standardiseerimine jne)
Selektiivsed – materiaalsed stiimulid, saab jagada piiratud ringkonnale, ressursid on piiratud
Kollektiivsed – on suunatud sotsiaalsetele motivaatoritele, kasutatakse noorteühenduste puhul. On suuresti vähenenud.
Eesmärgiline – ideega motiveerimine , võimaldab hoida aega kokku, raha kokku kraapimisel seondub just ideoloogiaga.
Parem- ja vasakpoolsus 1
n Laver ja Hunt eristasid vasak- ja parempoolseid 5 küsimuse alusel:
n suhtumine avalikku omandisse
n positiivne sotsiaalpoliitika
n avalikud teenused vs madalad maksud
n keskkond vs majanduskasv
n (sõbralik suhtumine NSV Liitu)
n Tähendus ennekõike kõnekeeles
n Erinevatel aegadel erineva sisuga
n Erinevates riikides erineva sisuga
n Rahvuslus , inimkesksus, majandusvabadus, minimaalne ja maksimaalne riik?
n Kasutatav poliitilise spektri kaardistamiseks kindlal hetkel ja ruumis
Muutused taustakeskkonnas
n Inglehart : väärtuste nihe materiaalsetelt postmateriaalsetele 20. sajandi teise poole Läänes (vs. postkommunismi instrumentaalsus)
n Kitschelti seletusmudel: poliitilise konflikti nihkumine 20. sajandi teise poole Lääne-Euroopas kapitalismi-sotsialismi vastuolult liberalismi-autoritarismi suunas, erakondade erinev kohanemisedukus
Erakonna ideoloogiline stabiilsus
n Kaks lähenemist, kui vastuvõtlik on partei muutustele valijate arvamuses:
n a) erakonnad , kes saavad ja muudavad oma ideoloogiat vastavalt oma valijate ootustele – konkurentsilähenemine
n b) erakond kui oma „ajaloo ja institutsiooni vang”, st minevik määrab, kas ja mis ulatuses muutusi tehakse – institutsionaalne lähenemine
Alusideoloogiad
® Liberalism – vabadus
® Sotsialism – õiglus, solidaarsus
® Konservatism – vastutus, pärimus
® (Rohelised? – suhe laiemasse keskkonda
Liberalism
Põhiideed:
® Individualism
® Parlamentarism
® Võimaluste võrdsus
® Reformism (muutused paremusele on võimalikud)
® Kirikuvastasus (antiklerikalism)
Liberalismi areng
® Klassikaline liberalism – valimisõigus, vabakaubandus jne. 19. saj – 20. saj algul saavutas suure osa eesmärkidest
® Paremliberalism e uuskonservatism e turufundamentalism – erinevad voolud , mis keskenduvad negatiivse vabaduse käsitlusele, eriti majanduses. Eraelu osas on uuskonservatiivid jäigad
® Sotsiaalliberalism – sünteesib liberalismi ja sotsialismi. Positiivse vabaduse idee, võrdne võimalus areneda, minimaalkindlus
Sotsialism
® Protest olemasoleva vaesuse vastu
® Suurem tähelepanu ühiskondlikule heaolule, protest kapitalismi majandusliku ebatõhususe vastu
® Usk inimeste võrdsusse, vendluse ja koostöö ideaal, majandusühisvastutus
® Suund arenenumaile ühiseluvormidele
® Marx : vägivald, Bernstein: evolutsioon
Kommunism
® Klassivõitlus
® Proletariaadi diktatuur
® Ajalooliste formatsioonide lõpp: kommunistlik unistusteühiskond
Praktikas õigustuste otsimine NLKP jt võimu hoidmiseks. Lenin, Stalin , Mao. Tänapäeva Hiina, Kuuba , Põhja-Korea
Klassikaline sotsiaaldemokraatia
® Riigi keskne osa ühiskonnaelus
® Kollektivism, korporatiivsus
® Keynesism, nõudluse juhtimine
® Segamajandus , üldine tööhõive
® Tugev egalitarism, kõikehõlmav heaoluriik
® Traditsiooniline moderniseerimine , lineaarsus, patriarhaalsus
® Madal keskkonnateadvus (tööstus)
® Internatsionalism
Uus sotsiaaldemokraatia/kolmas tee
® Uus demokraatlik riik, pluralism
® Aktiivne kodanikeühiskond ja -tunne
® Demokraatlik perekond (lähisuhted)
® Uus segamajandus
® Võrdsus kui osalus; kõigile tegevus
® Positiivne hoolekanne
® Sotsiaalse investeeringu riik
® Kosmopoliitne rahvus (kultuuriline, avatud, salliv )
® Ülemaailmne demokraatia
Kolmas tee ja sotsiaalliberalism
® Solidaarsuspõhimõtte ühendamine positiivse vabaduse ideega
® Võrdsuse asemel alustamisvõimaluste sisuline võrdsus ning võrdelisus pärast inimväärse elu tagamist
® Tähelepanu inimeste vaba algatuse (sh ettevõtluse), ja osalusdemokraatia (sh kodanikeühenduste) soosimisele
® Omavaheline sisuline lähedus
Sotsiaaldemokraatia põhivoolud täna
n Erinevad utoopilise kollektivismi voolud (tänapäeval sotsiaalkommunitarism)
n Kommunistlik-totalitaarne suund, mis on muutunud ideaalide karikatuuriks
n Traditsiooniline sotsiaaldemokraatia (töölisparteid), tähtsus on taandunud
n Uus sotsiaaldemokraatia („kolmas tee”), mis on nüüdisaja põhivool
n Demokraatliku sotsialismi traditsioon ( eurokommunism ), mis on suuresti sulandunud sotsiaaldemokraatiasse
Konservatismi seisukohad 1
® Elulähedane, praktiline vaatenurk, orgaanili-selt terviklik ühiskond (funktsionalism)
® Paremate võim (paternalism, aristokraatia ) ja eliidi vastutus
® Sotsiaalne pessimism, skepsis suurte reformide ja suurte teooriate suhtes
® Usk riiki kui loomulikku elukeskkonda ja hea elu tagamise vahendisse, sageli rahvuslus
® Kõlblus, sageli soov kiriku ja riigi liiduks, põlvkondade side. Traditsioonide austamine
® Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järk-järguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust ;
® Inimolemuse ebatäiuslikkus– et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu , on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses;
® Orgaaniline ühiskond– konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet ( isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm;
® Inimesed ei pea olema võrdsed, vaid ühiskonnas peab olema kindel hierarhia , mis paneb selle toimima ; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama;
® Käsitlus võimust on utilitaristlik: võimul peaksid olema need, kes toovad ühiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lähtub ka järeldus, et oluline on eraomand , kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile ; omandi kasvatamine peaks olema võimalikult vaba, et saavutataks võimalikult suurt turvatunnet ja head elu.
Konservatismi areng
® Vastuseis muutustele 18.-19. saj. Kuninga ja aadli võimu toetamine
® Sotsiaalkonservatism alates 19. saj lõpust: Bismarck , Disraeli
® Tänapäeval valdavalt segunenud teiste parempoolsuse vooludega, tulemuseks näiteks kristlik demokraatia ja uuskonservatism
Konservatism ja demokraatia
n 19. sajandi algusest Teise maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatiavastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, mis pidanuks kindlustama, et vaid vastutusvõimeline osa ühiskonnast saab poliitika üle otsustada
n Pärast Teist maailmasõda võttis konservatism omaks valitseva demokraatiakäsitluse, kuid leiab, et selle laiendamisest tuleks loobuda . Mõned liberaalsed voolud taotlevad aga vähemuste ja huvigruppide õiguste laiendamist. Neid peavad konservatiivid jätkuvalt ohtlikeks, pidades põhieesmärgiks säilitada ühiskonnasisene stabiilsus, mis peaks olema inimestele parima elu tagatiseks.
Uuskonservatism
n 1980. aastatel kujunes välja uus- ehk neokonservatism , mida nimetatakse ka uusparempoolsuseks. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine.
n Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Seega konservatiivid tunnistavad, et majanduses on inimeste konkureeriv egoism hea ning seda ei tule piirata.
n Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt teistel seisukohtadel. Konservatiivid leiavad, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle. Et tugev riiklus on nende jaoks iseenesestmõistetav, siis peavad nad riigi kritiseerimist iseenesest rumalaks ja mõtlematuks tegevuseks, ükskõik millistel alustel seda ka tehakse.
Vahevormid
Põhjamaade tsentrism – sotsiaal-liberaalsete ideede põimimine rohelise ja konservatiivse mõttega
Kristlik demokraatia:
n kiriku ja kristliku moraali oluline osa
n solidaarsus vendade vahel Kristuses
n Kesktee vabakapitalismi ja sotsialismi vahel, kohati protektsionism
Pužadism protestiideoloogia näitena
® Kaotatud kuldajastu
® Suurusevastasus
® Poliitikute ründamine
® Perifeeria kaitsmine
® Ksenofoobia
® Raha- või maksureform
Pierre Poujade’i erakond Prantsusmaal, Suomen Maaseudun Puolue
Rohelised
n Inimene on osa looduse terviksüsteemist ja kannab vastutust selle säilitamise eest
n Holism : küsimuste käsitlemine terviku seisukohast
n Skeptilisus progressi suhtes
n „ Kosmoselaev Maa”
n Edasikestmine
n Sotsiaal- vs süvaökoloogiline suund
Rahvuslus/natsionalism
® Rahvused inimkonna loomulik jaotus
® Iga rahvus on unikaalne
® Rahvus on poliitilise legitimeerimise ning inimese vabaduse allikas
® Rahvused vajavad omaenda riiki, selle olemasolu muudab maailma vabaks ja harmooniliseks
® Hinnatav on lojaalsus oma riigi suhtes
Rahvusluse ajalugu
® Hõimuidentiteet ja kultuuriliste erinevuste märkamine alates vanaajast
® Rahvusriikide teke ja asumaade vabadusvõitlus: poliitiline rahvuslus
® Fichte , Herder : kultuurirahvuslus. Rahvus kui väärtus ja loomulik elukeskkond, maailma mitmekesisuse tagaja, väike on ilus.
® Mussolini, Hitler jt. Vererahvuslus, genotsiid
Rahvusluse mudelid
® Riigirahvuslus (poliitiline rahvuslus) Lääne-Euroopas uusajal
® Keelepõhine rahvuslus Ida-Euroopas 19.-20. saj
® Asumaade poliitiline vabadusvõitlus 20. saj. Juudi riigi teke
® Diskrimineeritud rahvaste kultuuriline võitlus ja põlisrahvaste õigused
Rahvusluse mõju?
® Laialdane võime inimesi vaimustada ajaloos
® Sageli ebamäärane sisu: kultuuri edendamisest genotsiidini
® Rahvusriikide jätkuv tekkimine, vabadusvõitlus ja sõjad
® Euroopa Liit jt ühinemisprotsessid
® Hinnata üksikjuhtudel, mitte lauaga lüüa
Tänased poliitilised mõttevoolud
n Liberalism:
n sotsiaalne
n turukeskne
n Kommunitarism:
n liberaalne
n konservatiivne
n vabariiklik
n Roheline mõte ja süvaökoloogiline suund
n Uusparempoolsus : rahvuslik ja usundiline
 
Uusliberaalne
Konservatiivne
Sotsiaal-liberaalne
Sotsiaal-demokraatlik
Totalitaarne
Negatiivne vabadus
–
–
–
–
Tsiviilõigused
–
Poliitilised õigused
–
Vastutus ühiskonna saatuse eest
–
–
Solidaarsus
–
–
Positiivne vabadus
–
–
Inimväärikus
–
–
–
Sotsiaalsed õigused
–
–
–
Võrdsus
–
–
–
–
Üheksa erakonnaperekonda
n Liberaalsed ja radikaalsed parteid
n Konservatiivsed parteid
n Sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud parteid
n Kristlik-demokraatlikud parteid
n Kommunistlikud parteid
n Agraarparteid
n Regionaalsed ja etnilised parteid
n Paremäärmuslikud parteid
n Rohelised parteid
Erakonnaideoloogiad liberaaldemokraatlikus maailmas
n Igas riigis on parteisid rohkem kui ühest perekonnast, va USA. Siiski mõnes riigis esindatud 2-3, teistes 6-7 perekonda. Teatud perekonna esindaja puudumine, sunnib teisi katma ka puuduva lüli ideoloogilisi eelistusi. N: Saksa kristlikud demokraadid on konservatiivsemad, kuna konservatiivset parteid Saksamaal pärast sõda ei olnud. Samuti ainult kahe partei puhul on sarnasusi rohkem kui ideoloogia eeldaks.
n Peale USA pole kusagil ühe parteiperekonna osakaal üle 50%, kuigi ka Iirimaad (kaks määratlematut suurparteid) ja Jaapanit pärast 1993. aastat (palju lahkulöönud liberaaldemokraate) võib pidada erandlikeks.
n 1980. olid peamised hääli saanud perekonnad liberaalid (radikaalid), konservatiivid, sotsialistid / sotsiaaldemokraadid , kristlikud-demokraadid ja kommunistid. 90-tel situatsioon mõneti muutus.
n Liberaaldemokraatlikes riikides poliitika reeglina parem-ja vasaktsentristide vahepeal . Äärmusparteid suured häälepüüdjad ei ole.
n Sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide ulatus on kõige laiem pea kõigis riikides. Üheparteilised enamusvalitsused on erandid.
Liberaalsed ja radikaalsed parteid
n Esimesed erakonnad olid kodanlaste rühmad, kelle eesmärk oli kaitsta oma huve maaomanike suhtes, kes kontrollisid riiki. 19. saj. lõpul olid liberaalid võimas poliitiline jõud. Eesmärgiks riigi ja ühiskonna eraldamine ning kodanikuõiguste tagamine.
n Radikaalid olid demokraadid (masskodakondsus) ja reeglina monarhiavastased. Konflikt kirikuga (antiklerikaalsus), eriti katoliiklikes maades.
n Tänapäeval on liberaalid oma kodanikuõiguste juurtest tulenevalt nihkunud vasakule või tsentrisse (sh. USA demokraadid). Majandusliku sekkumise poolest on samas enamik liberaale endiselt paremal (vähest sekkumist toetavad).
n Tänapäeval paljudes riikides (Prantsusmaa on erandlik ) pigem partnerlus (kristliku) kirikuga, mitte opositsioon . Valijaskonna kokkukuivamine – vajadus hõlmata uusi valijaid meelitavaid väärtusi. Paljud parteid on võtnud liberaalidelt ideid üle, samas on kesklassi ettevõtjate arvukus tõusnud (valijabaas), kuigi töölisklassi hääli on kaotatud sotsialistidele.
Konservatiivsed erakonnad
n Von Beyme väidab, et konservatiivsed parteid ja konservatiivne programm on teinud läbi suuremaid muutusi 20. sajandil, kui ükski teine poliitiline doktriin . Algselt oldi üldiselt vastu häälteõiguse laiendamisele. Maaomanikkond ja vaimulikud olid liiga väiksearvulised ja konservatiivide paternalistlik suhtumine ja muutustevaenulikkus ei võimaldanud lisatoetust leida.
n Suurbritannia konservatiivide paralleel Euroopas puudub, kuna nii Saksamaal kui Itaalias puudus suur konservatiivne partei (kristlikud demokraadid on eraldi perekond selles käsitluses) ja Prantsuse konservatism oli teistsugune ja koondunud de Gaulle ’i ümber. Sotsiaalsete õiguste eitamine viib nad paremale tiivale.
n Muutused pärast 70-daid:
n seoses ühiskonna ilmalikkusega keskmesse majanduspoliitika.
n Uusparempoolsuse mõju, eriti Suurbritannias. Eemaldumine paternalismist ja rahvuslusest.
Sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad
n Koondunud ümber töölisklassi, varemalt pigem võimuga konfliktis. Konkurents populistidega, eriti Ameerika mandril , kes sammuti apelleerisid klassidele.
n Töötajate õiguste eest seismine lähendas liberaalidele, samas kontrolli nõudmine tootmise üle eemaldas neist. Internatsionaalsus oli oluline eristav tunnus, st klassi-, mitte rahvussolidaarsus. Rootsi oli erand , kus sotsialistid said stabiilse parlamendienamuse ja enamik soovis toimida läbi olemasolevate institutsioonide.
n Pärast 2. maailmasõda taas oluline muutus – paljud aktsepteerisid segamajandust ja võtsid omaks keinsismi (J. M. Keynes ´i majandusteooria ). Seotus ametiühingutega enamuses tugev, v.a. Prantsusmaa.
n 1973. aasta naftakriis ja uusparempoolsete ideede pealetung, sundis veelgi enam üle võtma liberaalseid positsioone. Liikumine lähemale tsentrile.
Kristlik-demokraatlikud erakonnad
n Tekkisid 19. sajandil, kuid oluliseks jõuks said Euroopas pärast Teist maailmasõda. Itaalia kristlike demokraatide tähelend 1945-95. Saksamaal katoliku kiriku mõjul.
n Ideoloogia hõlmas ühelt poolt katoliiklikke väärtusi ja teisalt valijate pragmatismi. Sotsiaalsete väärtuste poolest konservatiivseimad, vähem liberaalsed on ainult paremäärmuslased. Majanduspoliitikalt ollakse enamasti tsentris, toetades mõõdukat riigi sekkumist.
n Saksamaa kristlikud demokraadid on ühed ilmalikumad ja liberaalsemad, osalt suure protestantliku enamuse tõttu. CDU pigem tsentris.
n Kristlikud parteid protestantlikus Põhja-Euroopas on parempoolse majandusprogrammiga ja orienteeritud kodanlastele, ka sotsiaalpoliitika on parempoolne. Edendada kristlike väärtusi poliitikas ja esindada kristlikke valijaid.
Kommunistlikud erakonnad
n 1919. a. loodi Komitern, milles NSV Liidu kommunistlik partei kontrollis ideoloogiat. Komitern esines Marxi ideede kaitsjana, mida on edasi arendanud Lenin. 1943. saadeti Komitern laiali, kuid Moskva mõju jäi.
n Pärast 1956 Ungarit ja 1968 Tsehhoslovakiat Moskva mõju nõrgenes ja osad kommunistlikud parteid ajasid iseseisvat poliitikat (N: Itaalia). Itaalias 1975 „eurokommunism“, liberaalse riigi piires. Avalik omand parteide keskmes – majanduspoliitikalt vasakpoolseim, ka sotsiaalpoliitikas vasakus äärmuses, rohelised veel vasakumal. Olemasoleva riigikorra aktsepteerimine, kui oli vaja saada ka keskklassi hääli.
n Nõukogude kommunismi kadu on avaldanud suurt mõju – ainult mõned kommunistlikud parteid jäänud sama ideoloogia juurde, paljud on muutnud nii nime kui ideoloogiat. Näiteks Saksa Vasakpartei on seganud kokku sotsialismi, keskkonnakaitse ja populismi.
Agraarparteid e maaerakonnad
n 19. sajandi lõpul tekkinud talupoegadest, industrialiseerimise tingimustes. Von Beyme sõnul tekkisid väikeriikides ja seal, kus linnastumine oli madal, põhiliselt Skandinaavias ja Ida-Euroopas.
n USA-s ja Austraalias tekkisid teist tüüpi agraarparteid, kes võitlesid põllumajandust ohustavate finantshuvide vastu. Nii majandus- kui sotsiaalpoliitiliselt parempoolsed , hiljem sulandusid teistesse paremparteidesse.
n Skandinaavias ja USA-s ka liberaalsed tiivad, mis näiteks pooldasid vabakaubanduse arengut. Ellu jäid Austraalias (praegune National Party ) ja Skandinaavias, kus muutunud keskparteideks. Orienteeritud keskklassile.
Regionaalsed ja etnilised parteid
n Enamuses liberaalsetes ühiskondades on olemas kultuurilistel eripäradel põhinevad regionaalsed väikeparteid, N: Suurbritannias Wales , Šotimaa, Põhja- Iirimaa , Belgias flaamide ja valloonide parteid.
n Ideoloogiliselt sageli parempoolsed ja kodanlikud (N: Flaami Blokk ), kuid on ka mitmeid vasakerakondasid (N: Quebecis, Šotimaal ja Walesis).
Paremäärmuslikud erakonnad
n Fašism kahe maailmasõja vahel – antiliberaalne ja antidemokraatlik, eesmärgiks kaitsev riik. Sel põhjusel ka rassism tavaline osa fašismist. Samas ettevõtluses toetati väikeettevõtlust, kuigi ka majandust kontrolliti. Klassijooni peeti negatiivseks – opositsioon marksismiga.
n Peale 2. maailmasõda vaid mõni üksik aktiivne neo-fašistlik partei, N: MSI Itaalias. Rassism, täpsemalt immigratsioonivastasus on peamine tegur uute paremäärmuslike parteide tekkes ja kasvus , N: National Front Prantsusmaal, samas pole nad režiimivastased, st. nad tegutsevad demokraatlike raamide piires enamasti.
n Siiski ka mõned režiimivastased liikumised, eriti Ladina-Ameerikas populistid. Siiski peronismil oli nii vasak-, kui paremtunnuseid, kui poudjaism Prantsusmaal esindas vaid väikeettevõtlust.
n 70- ja 80-tel parteid, kes valitsuse ja maksude radikaalse vähendamise poolt. N: Progressipartei Taanis ja Libertaarne Partei USA-s (äärmusliberaalid). Sillutasid teed uusparempoolsetele, mille ideid on üle võtnud peavoolu konservatiivid. Vaenulikkus valitsuse sekkumise vastu.
Keskkonnaliikumine e. rohelised
n Parteiperekondadest noorim. Von Beyme arvates hõlmatakse laia ideedehulka vasakust paremale. Siiski on tänaseks pöördutud üsna selgelt vasakule.
n Kaks keskset põhjust roheliste vasakpoolsusele:
n Paljusid nende algatusi saab vaid teostada riigi sekkumisel
n Vasakliberaalse sotsiaalpoliitika tõttu.
Rühmad Euroopa Parlamendis
n Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon - 277
n Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon - 218
n Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioon - 105
n Fraktsioon Liit Rahvusriikide Euroopa eest -44
n Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsioon - 42
n Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/ Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon - 41
n Fraktsioon Iseseisvus /Demokraatia - 24
n Fraktsioon Identiteet , Traditsioon, Suveräänsus - 21