Raamatupidamise alused (0)

FINANTSARVESTUS MAJANDUSARVESTUSE SÜSTEEMIS
Majandusarvestuse olemus
Kõik majanduses osalejad - üksikisikud , ettevõtted ja riik - peavad tegema otsuseid enda valduses olevate ressursside kasutusvõimaluste kohta. Alternatiivide hindamisel valitakse välja suurimat kasu toov ressursipaigutus.
Majandusarvestus loob infotarbijale eeldused juhtimis-, investeerimis- ja finantseerimisotsuste vastuvõtmiseks.
Majandusarvestus on protsess, mis hõlmab:

• info identifitseerimist;
  
• mõõtmist;
  
• registreerimist;
  
• töötlemist;
  
• analüüsimist;
  
• edastamist;
  
• säilitamist.
  

Identifitseerimisel - valitakse välja majandustegevusega seotud objektid, tegevused, tehingud , mis on vajalikud ja kasulikud informatsioonitarbijatele. Mõõtmisel - väljendatakse tehinguid arvnäitajates ja hinnatakse rahas. Registreerimisel - majandusinformatsioon dokumenteeritakse, rühmitatakse korrapäraselt ja süstematiseeritult ning tehakse kokkuvõtted.
Informatsiooni edastatakse  erinevate aruannete koostamisega, millest olulisem on raamatupidamise aastaaruanne .
Majandusarvestuses toodetud informatsiooni kasutatakse nii ettevõtte siseselt, otsuste vastuvõtmiseks, kui ka ettevõtte väliselt, aruandluseks.   Majandusliku informatsiooni tarbijateks ettevõtte siseselt on omanikud , juhtkond , töötajad. Välistarbijateks kreeditorid , tarnijad , ostjad , pangad, maksuhaldurid, valitsus ja ka avalikkus .
Huvigruppide infovajadus on erinev ja seega tuleb neile koostada erineva detailsusega aruandeid.
Info kasutajate alusel võib aruandeid liigitada:

• raamatupidamise ehk finantsaruanneteks;
  
• maksudeklaratsioonideks;
  
• statistilisteks aruanneteks.
  

Lähtuvalt funktsioonidest eristatakse majandusarvestuse  osadena:

• finantsarvestust;
  
• juhtimisarvestust;
  
• kuluarvestust;
  
• maksuarvestust;
  
• finantsanalüüsi;
  
• eelarvestamist,
  
• sisekontrolli;
  
• auditeerimist.
  

Ettevõttel on võimalus valida, oma vajadustest lähtuvalt, milliseid majandusarvestuse osasid ettevõttes rakendada. Kõikide osade rakendamine ei ole kohustuslik.
Raamatupidamise korraldamise kohustus on, seadusest tulenevalt, kõigil ettevõtjatel. Arvestuse korraldamise kohustus algab ettevõtte loomisega ja lõpeb selle likvideerimisega. Raamatupidamise korraldamise kohustuse all mõeldakse finantsarvestuse ja maksuarvestuse korraldamise kohustust. Finantsarvestus ehk raamatupidamine tähendab ettevõtte majandustehingute registreerimist ja kirjendamist paberkandjatel või digitaalselt.
Finantsarvestuse reguleerimine
Raamatupidamise korraldamisel tähtsaimaks õigusaktiks, millest ettevõte peab lähtuma, on Raamatupidamise seadus (RPS). Eesti esimene raamatupidamise seadus jõustus 1. jaanuaril 1995 aastal. Praegusel hetkel kehtiv, uus raamatupidamise seadus, jõustus 1. jaanuaril 2003 aastal.
Seaduse eesmärgiks on luua õiguslikud alused ja kehtestada rahvusvaheliselt tunnustatud arvestus- ja aruannete koostamise põhimõtetest tulenevad nõuded Eesti Vabariigi raamatupidamiskohustuslasele.
Raamatupidamise seadus koosneb kaheksast peatükist :
1) üldsätted;
2) raamatupidamise korraldamine;
3) majandusaasta aruanne;
4) konsolideerimisgrupi majandusaasta aruanne;
5) raamatupidamisalase töö suunamine ja korraldamine;
6) riigi raamatupidamise korraldamise erisused ;
7) muude isikute raamatupidamise korraldamise erisused;
8) seaduse rakendamine.
Info õige kajastamise ja võrreldavuse huvides tuleb arvetus organiseerida vastavalt üldtunnustatud arvestusprintsiipidele.
Seadus kehtestab rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtete osaks olevad alusprintsiibid:
1) majandusüksuse printsiip – raamatupidamiskohustuslane arvestab oma vara, kohustusi ja majandustehinguid lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ning majandustehingutest;
2) jätkuvuse printsiip – raamatupidamise aruande koostamisel lähtutakse eeldusest, et raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Juhul kui raamatupidamise aruanne ei ole koostatud jätkuvuse printsiibist lähtudes, tuleb aruandes märkida rakendatud arvestusprintsiip;
3) arusaadavuse printsiip – raamatupidamise aruandes avalikustatav informatsioon peab olema esitatud nii, et see oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruande kasutajatele, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised;
4) olulisuse printsiip – raamatupidamise aruandes peab kajastuma kogu oluline informatsioon, mis mõjutab raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Väheolulisi objekte võib arvestada ja aruandes kajastada lihtsustatud viisil;
5) järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip – raamatupidamise aruande koostamisel kasutatakse jätkuvalt varem kasutatud arvestuspõhimõtteid, aruandlusviise ja aruandeskeeme;
6) tulude ja kulude vastavuse printsiip – aruandeperioodi tuludest arvatakse maha nendesamade tulude tekkega seotud kulud. Väljaminekuid, millele vastavad tulud tekivad mingil muul perioodil, kajastatakse kuludena samal perioodil, mil tekivad nendega seotud tulud;
7) objektiivsuse printsiip – raamatupidamise aruandes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne;
8) konservatiivsuse printsiip – raamatupidamise aruannet tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole aruandes õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruande kasutajate eest varjatud reservide tekitamine;
9) avalikustamise printsiip – raamatupidamise aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate;
10) sisu ülimuslikkuse printsiip – majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruandes lähtutakse nende sisust ka siis, kui see ei ühti nende juriidilise vormiga.
Raamatupidamise seadus võimaldab ettevõtetel raamatupidamise korraldamiseks ja informatsiooni esitusviisiks valida ühe järgmisest kahest raamatupidamise tavast:

• Eesti hea raamatupidamise tava;
  
• rahvusvahelised finantsaruandluse standardid ( IFRS ).
  

Eesti hea raamatupidamise tava kehtestatakse Raamatupidamise Toimkonna juhenditena (RTJ).
Raamatupidamise Toimkonna juhendid selgitavad ja täpsustavad raamatupidamise seaduses defineeritud mõisteid ja alusprintsiipe ning sätestavad konkreetsed reeglid rakendatavate arvestuspõhimõtete ja informatsiooni avalikustamise osas Eesti hea raamatupidamise tava kohaselt koostatavates raamatupidamise aruannetes. Raamatupidamise Toimkonna juhendid lähtuvad IFRS-idest, kuid mõningates valdkondades lubavad nad lihtsustatud käsitlusi ja esitavad vähem nõudeid lisades avalikustatavale informatsioonile.
Eesti hea raamatupidamise tava on sobilik väiksematele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kellel puudub vajadus rakendada finantsaruannete koostamisel rahvusvahelisi standardeid täismahus.
Igas riigis toimub finantsarvestus vastavalt kohalikule seadusandlusele . Kuna ei ole täiesti identsete arvestussüsteemidega riike, tekib raskusi finantsaruannetes sisalduva info tõlgendamisel rahvusvahelisel tasandil. Ühisturu tingimustes on vajalik arvestusalaste põhiprintsiipide ja –meetodite ühtlustamine rahvusvaheliste standardites.
Rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS) on väljatöötatud ja heaks kiidetud Rahvusvahelise Raamatupidamisstandardite Nõukogu ( IASB – International Accounting Standards Board ) poolt ja on maailmas enam levinud standardid. Ühiselt rakendatavad rahvusvahelised standardid võimaldavad läbipaistvamalt ja arusaadavamalt mõista finantsaruannete sisu, võrrelda omavahel ettevõtete finantsaruandeid ning luua eeldused tõrgeteta ja tõhusalt toimiva ühisturu rajamiseks.
Raamatupidamise alast tööd Eesti Vabariigis suunab Eesti Vabariigi Raamatupidamise Toimkond , mis on erialaselt sõltumatu institutsioon .
Toimkond annab välja Raamatupidamise seadust selgitavaid ja täpsustavaid raamatupidamisalaseid juhendeid. Toimkond koosneb seitsmest, Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud, liikmest, kes on raamatupidamise spetsialistid , selle ala teadlased või praktikud. Toimkonna tegevust juhib toimkonna esimees. Esimehe ja liikmed nimetab ametisse Vabariigi Valitsus kolmeks aastaks.
Raamatupidamise korraldamine
Raamatupidamise seaduses määratleb raamatupidamiskohustuslaste ringi:

• Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna;
  
• kohaliku omavalitsuse üksus;
  
• iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik;
  
• füüsilisest isikust ettevõtja ;
  
• Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal.
  

Seadus kehtestab arvestusprintsiipide osas mõningaid erandeid sõltuvalt raamatupidamise kohustuslase kuuluvusest eeltoodud rühmadesse.
Nt. füüsilisest isikust ettevõtja võib raamatupidamise arvestust korraldada lihtsustatud korras kassapõhiselt.
Raamatupidamise korraldamise kohustus on vastavalt Äriseadustiku § 183 osaühingu juhatusel ja Äriseadustiku § 306 lg4 aktsiaseltsi juhatusel. Äriseadustiku §77 füüsilisest isikust ettevõtja korraldab oma raamatupidamist lähtuvalt raamatupidamise seadusest.
Ettevõte võib raamatupidamise korraldamiseks:

• moodustada raamatupidamise struktuuriüksuse ja palgata tööle raamatupidaja;
  
• osta teenust sisse raamatupidamisega tegelevatelt firmadelt või mittekoosseisulistelt raamatupidajatelt.
  

Millise variandi kasuks otsustada sõltub ettevõtte suurusest , tööjõu kulu ja raamatupidamise teenus maksumusest ning kvaliteedist. Suuremates ettevõtetes on moodustatud raamatupidamise üksused, kus töötab mitmeid raamatupidajaid, väiksemad ettevõtted kasutavad enamasti sisseostetud teenust.
Raamatupidamist võib korraldada käsitsi või kasutada majandustarkvara. Tänapäeval on seoses suure hulga erinevate raamatupidamise tarkvarade turule tulekuga käsitsi raamatupidamise osakaal oluliselt vähenenud. Info töötlemine tarkvara pakettidega on oluliselt vähendanud ajakulu , vähenenud on arvutusvead, infot saab kiiresti edastada töötlemiseks ja siirdada teistesse registritesse ilma täiendava ajakuluta.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud:
1) korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest;
2) dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid;
3) kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites;
4) koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras;
5) säilitama raamatupidamise dokumente.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud vastavalt RPS § 11. koostama raamatupidamise sise-eeskirja, mis reguleerib tema raamatupidamise korraldust.
Raamatupidamise sise-eeskirjas tuleb kirjeldada raamatupidamiskohustuslase:

• majandustehingute dokumenteerimist;
  
• algdokumentide käivet ja säilitamist;
  
• kontoplaani koos kontode sisu kirjeldusega;
  
• majandustehingute kirjendamist;
  
• raamatupidamisregistrite pidamist;
  
• tulude ja kulude kajastamist;
  
• varade ja kohustuste inventeerimist;
  
• kasutatavaid arvestuspõhimõtteid ja informatsiooni esitusviisi;
  
• aruannete koostamise korda;
  
• arvutitarkvara kasutamist raamatupidamise;
  
• raamatupidamise korraldamisega kaasnevaid sisekontrolli meetmeid.
  

Raamatupidamise sise-eeskirju täiendatakse või parandatakse vastavalt vajadusele, eskirju säilitatakse seitse aastat pärast selle muutmist või asendamist.
Raamatupidamise meetodid
Raamatupidamise arvestuse kaks liiki on:

• kassapõhine arvestus;
  
• tekkepõhine arvestus.
  

Kassapõhise arvestusmeetodi puhul kajastatakse majandustehing siis kui liikus raha. Näiteks müües kaupa ja saades kohe raha kajastatakse tehing kohe. Kui ostjale antakse kaup antud kuul ja raha laekub kokkuleppe kohaselt järgmisel kuul kajatatakse tehing alles järgmisel kuul. Tulu sellest tehingust arvestatakse raha laekumise momendil .
Sama lugu on ka kuludega . Näiteks antud kuul arvestatakse töötajatele palka, kuid raha väljamaksmine toimub alles järgmisel kuul. Sellisel juhul arvestatakse kulu tekkimise momendiks palga väljamaksmise moment.
Tekkepõhine arvestusmeetodi puhul kajastatakse majandustehing vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud.
Tekkepõhise arvestuse korral tuleb tulu fikseerida siis, kui müük aset leidis, ehk tänasel päeval, sõltumata sellest, et raha ei ole veel laekunud.
Kulu tuleb kajastada kuluna hetkel mil nad tekivad, mitte raha väljamaksmisel. Näiteks, kui töötajale arvestatakse palka novembrikuu eest siis see kantakse novembri kuludesse. Vaatamata sellele, et palk makstakse välja alles detsembris.
Kassapõhist arvestust võivad kasutada füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE). Raamatupidamise seaduse alusel on antud FIE-le õigus valida, kas pidada kassapõhist arvestust või tekkepõhist arvestust. Juriidilised isikud peavad finantsvahendeid arvestama tekkepõhiselt.
Raamatupidamisega seostuv seadusandlus
I  Raamatupidamise seadus
Vastu võetud 20. novembril 2002 a.
II Raamatupidamise Toimkonna Juhendid

• RTJ 1 Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted
  
• RTJ 2  Nõuded informatsiooni esitusviisile raamatupidamise aastaaruandes
  
• RTJ 3 Finantsinstrumendid
  
• RTJ 4 Varud
  
• RTJ 5 Materiaalne ja immateriaalne põhivara
  
• RTJ 6 Kinnisvarainvesteeringud
  
• RTJ 7 Bioloogilised varad
  
• RTJ 8 Eraldised , tingimuslikud kohustused ja tingimuslikud varad
  
• RTJ 9 Rendiarvestus
  
• RTJ 10 Tulu kajastamine
  
• RTJ 11 Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine
  
• RTJ 12 Valitsusepoolne abi
  
• RTJ 13 Likvideerimis- ja lõpparuanded
  
• RTJ 14 Mittetulundusühingud ja sihtasutused
  
• RTJ 15 Vahearuanded
  
• RTJ 17 Teenuste kontsessioonikokkulepped
  

III Maksukorralduse seadus
Vastu võetud 20.02.2002. a
IV Maksuseadused ja rakendusaktid, määrused

• tulumaksuseadus
  
• käibemaksuseadus
  
• sotsiaalmaksuseadus
  
• töötuskindlustuse seadus
  
• kogumispensionide seadus
  
• muude riiklike maksude seadused
  - aktsiisimaks
  - hasartmängumaks
  - tollimaks
  

V Töölepingu seadus
Vastu võetud 17. detsembril 2008. a
VI Äriseadustik
Vastu võetud 15.02.1995.
VII Võlaõigusseadus
Vastu võetud 26.09.2001. a
TEKKEPÕHINE RAAMATUPIDAMINE
Ettevõtte varad, kohustused, omakapital
Õmblustöökoja avamiseks tuleb osta hoone või rentida ruumid, soetada õmblemiseks õmblusmasinad, varuda vajaminevat materjali jne. Autoremonditöökoja asutamiseks tuleb samuti leida sobivad ruumid, osta töökojale sisustus , vajaminevad töövahendid jne.
Majandustegevuses osalemiseks on ettevõttel vaja vahendeid ehk varasid .
Asutamise hetkel ei saa ettevõte majandustegevuses osaleda, kuna tal ei ole varasid. Järelikult tuleb ettevõttel varad soetada. Varade soetamiseks peab saama kuskilt raha. Esmaseks raha andjaks ettevõttele on omanik. Omaniku poolt ettevõttesse paigutatud raha ja varasid nimetatakse kapitaliks. Kui omanik on ainuke, kes andis firma käsutusse varasid kehtib võrdus:
vara = kapital
Enamikul juhtudel ei piisa kõigi vajalike varade soetamiseks ainult omaniku poolt paigutatud kapitalist . Sellisel juhul tuleb saada vahendeid varade soetamiseks ka teiste isikute käest. Isikud, kes annavad raha varade soetamiseks laenavad seda ettevõttele. Laenud tuleb aga tagasi maksta. Seega tekib ettevõttel kohustus. Esialgne võrdus muutub nüüd järgmiseks:
vara = kapital + kohustus
Võrduse mõlemad pooled on alati võrdsed, kuna me vaatame ettevõtte vahendeid kahest seisukohast :
vara = kapital + kohustus
millise varaga on tegemist = kellelt saadi raha vara soetamiseks
Selline võrdsus jääb alati püsima. Kunagi ei saa tekkida ettevõttes olukorda, et varasid on summaliselt rohkem või vähem kui kapitali ja kohustusi.
Varade, kohustuste ja omakapitali võrdsus
Majandustegevuse käigus toimuvad muutused ettevõte varades kohustustes ja omakapitalis.
Näiteks: osaühingu loomisel maksis omanik ettevõtte arvelduskontole 40000 krooni.
Selle tehingu järel suureneb ettevõtte vara, konkreetselt pangas olev raha, 40000 krooni võrra. Samal ajal tekib ettevõttel kohustus omaniku ees 40000 krooni ulatuses, mida nimetatakse osakapitaliks. Ettevõte on iseseisev organisatsioon kus varasid, kohustusi ja omakapitali arvestatakse eraldi omaniku varast. Seetõttu tekibki ettevõttel kohustus omaniku ees, kui omanik paigutab raha või muid varasid ettevõttesse.
Võrdsus tehingu järgselt on järgmine:
VARA
KOHUSTUS JA KAPITAL
Raha pangas 40 000
Osakapital 40 000
VARA KOKKU 40 000
KOHUSTUSED KOKKU 40 000
Ettevõte soetas tegevuseks vajalikke seadmeid 10000 krooni eest.
Tehingu tulemusel väheneb pangas olev raha hulk 10000 krooni võrra ja samal ajal suureneb ettevõtte käsutuses olevate seadmete hulk 10000 krooni võrra. Muudatused toimuvad ainult varade hulgas.
Võrdsus tehingu järgselt on järgmine:
VARA
KOHUSTUS JA KAPITAL
Raha pangas 30 000
Seadmed 10 000
Osakapital 40 000
VARA KOKKU 40 000
KOHUSTUSED KOKKU 40 000
Ettevõte sai lühiajalist pangalaenu 15000 krooni.
Tehingu tulemusel suureneb ettevõtte käsutuses olev raha hulk 15000 krooni võrra ning samaaegselt tekib ettevõttel kohustus laenu andnud panga ees sama summa ulatuses. Muudatused toimuvad varades ning kohustustes.
Võrdsus tehingu järgselt on järgmine:
VARA
KOHUSTUS JA KAPITAL
Raha pangas 45 000
Seadmed 10 000
Pangalaen 15 000
Osakapital 40 000
VARA KOKKU 55 000
KOHUSTUSED KOKKU 55 000
Sõltumata sellest, kui palju ettevõttes tehinguid toimub peab alati säilima võrdus:
vara = kapital + kohustus
Bilanss
Bilanss annab ülevaate ettevõtte finantsseisundist teatud kuupäeva seisuga. Bilanss koostatakse majandusaasta lõpus. Majandusaasta pikkuseks on 12 kuud. Raamatupidamiskohustuslase asutamisel, lõpetamisel, majandusaasta alguskuupäeva muutmisel või muul seadusega ettenähtud juhul võib majandusaasta olla lühem või pikem kui 12 kuud, kuid ei tohi ületada 18 kuud.
Bilanss on pilt mis annab ettevõttest ülevaate teatud ajahetkel.
Bilansis kajastatakse ettevõtte varad, kohustused ja omakapital rahalises väljenduses. Bilanssi võib kujutada kahepoolse tabelina. Bilansi vasakut poolt nimetatakse aktivaks ja see kajastab ettevõtte varasid. Bilansi paremat poolt nimetatakse passivaks ja seal on kajastatud kohustused ja omakapital.
Vara on ettevõtte poolt kontrollitav ressurss (asi või õigus), mis osaleb tulevikus tulu teenimisel. Vara võib omada või ka mitte omada materiaalset vormi.
Bilansi aktiva ja passiva poole kokkuvõtted peavad alati olema võrdsed.
Raamatupidamise põhivõrrandi võib kirja panna järgmiselt:
VARA = KOHUSTUSED + OMAKAPITAL
 Laiemalt võib kirjutada:
KÄIBEVARA + PÕHIVARA = LÜHIAJALISED KOHUSTUSED + PIKAAJALISED  KOHUSTUSED + OMAKAPITAL
Bilansikirje on varade, kohustuste ja omakapitali liiki, mis on bilansis eraldi nimetuse ja omaette summana. Bilansi koostamisel kasutatakse raamatupidamise seaduse lisas toodud bilansiskeemi . Bilansiskeemi kirjeid võib täiendavalt liigendada ning lisada uusi kirjeid, kui see suurendab bilansi informatiivsust ja loetavust.
Bilansi aktiva pool jaguneb käibevaraks ja põhivaraks.
Käibevara on raha ning varad, mis eeldatavasti kasutatakse ettevõttes tavapärase äritegevuse käigus või hoitakse müügiks ja mida tõenäoliselt suudetakse müüa/kasutada lähema 12 kuu jooksul.
Käibevara hulka kuuluvad:

• raha;
  
• lühiajalised finantsinvesteeringud ehk raha paigutus teise ettevõtte aktsiatesse lühemaks perioodiks kui üks aasta eesmärgiga teenida kasumit väärtpaberite müügist;
  
• lühiajalised nõuded, näiteks nõue ostjate vastu või ettemaksed tarnijatele kauba eest;
  
• varud, näiteks laos hoiustatud materjal, lõpetamata toodang, valmistoodang .
  

Põhivara on kõik ülejäänud vara.
Põhivarade hulka kuuluvad:

• pikaajalised finantsinvesteeringud ehk raha paigutus teise ettevõtte aktsiatesse pikemaks perioodiks kui üks aasta eesmärgiga teenida dividenditulu;
  
• kinnisvarainvesteeringud, need on ettevõttesse soetatud maa ja hooned, mida ei kasutata tavapärases äritegevuses, vaid hoitakse renditulu teenimise või väärtuse kasvu eesmärgil;
  
• materiaalne põhivara on vara, mida ettevõte kasutab tavapärase äritegevuse käigus, näiteks masinad , seadmed, hooned;
  
• immateriaalne põhivara on füüsilise substantsita vara, mida otseselt ei kasutata tootmistegevuses aga milleta ettevõtte ei saa osaleda äritegevuses, näiteks litsentsid(tegevusload), kaubamärgid, kontsessioonid (luba kasutada midagi).
  

Olulisem kriteerium vara liigitamisel põhivaraks on kasutusiga - üldreeglina üks aasta. Põhivara on vara, mida kasutatakse ettevõttes pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Teiseks lähtekohaks on vara soetusmaksumus . Ettevõte määrab raamatupidamise sise-eeskirjades piirmaksumuse, millest alates hakkab vara arvestama põhivarana. Alampiiri määramisel on ettevõttel vabad käed. Materiaalse põhivarana arvele võetud vara hakatakse amortiseerima ehk vara soetusmaksumust osade kaupa kuludesse kandma.
Kohustused on ettevõtte võlgnevused kellegi ees, mis nõuavad tulevikus ressursist (varast) loobumist. Kohustused jagunevad lühiajalisteks ja pikaajalisteks. Lühiajalised kohustused kuuluvad täitmisele äritsükli jooksul, ehk tavapäraselt ühe aasta jooksul. Pikaajaliste kohustuste tasumise tähtaeg on üle ühe aasta.
Kohustuste hulka kuuluvad:

• võlgnevused tarnijatele kaupade eest;
  
• ostjatelt saadud ettemaksed kaupade või teenuste eest;
  
• maksuvõlad Maksu- ja Tolliameti ees käibemaksu, sotsiaalmaksu või mõne muu maksu osas;
  
• võlgnevused töötajatele tehtud töö eest;
  
• võetud laenud juriidilistelt või füüsilistelt isikutelt.
  

Omakapital ( netovara ) on raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe.
Omakapital võib olla vaba või seotud:

• seotud omakapital on aktsiakapital aktsiaseltsis, osakapital osaühingus, moodustatud reservid jne.;
  
• vaba omakapital on kasum
  

Bilansimuutused
Bilanss näitab ettevõtte majanduslikku olukorda teatud kuupäeva seisuga.
Ettevõtte igapäevase tegevuse käigus toimuvad majandustehingud .
Majandustehing on raamatupidamiskohustuslast puudutav sündmus, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseis. Iga majandustehing mõjutab vähemalt kahte bilansikirjet, millega kaasneb bilansi struktuuri muutus või bilansimahu muutus. Kõigi muutuste puhul jääb aktiva ja passiva tasakaal püsima.
Kõik toimuvad muutused bilansis võib grupeerida nelja rühma vahel:
1. muudatused bilansi aktivas – ühe aktivakirje suurenemine ja teise aktivakirje vähenemine samaaegselt ühe ja sama summa võrra (A+ A-). Bilansi passiva poolele muudatusi ei toimu. Bilansi kokkuvõte ei muutu.
2. muudatused bilansi aktiva ja passiva suurenemise suunas – aktiva ja passiva poolel toimub bilansikirjete suurenemine üheaegselt ühe ja sama summa võrra (A+ P+). Bilansimaht suureneb.
3. muudatused bilansi aktiva ja passiva vähenemise suunas – aktiva ja passiva poolel toimub bilansikirjete vähenemine üheaegselt ühe ja sama summa võrra (A- P-). Bilansimaht väheneb.
4. muudatused bilansi passivas – üks passiva bilansikirje suureneb ja teine passiva bilansikirje väheneb üheaegselt ühe ja sama summa võrra (P- P+). Bilansi aktiva poolel muudatusi ei toimu. Bilansimaht ei muutu.
Kontod
Majanduslike tehingute tulemusel toimuvad muutused bilansis. Iga tehingu üksikut muutust bilansikirjel kajastada, uue bilansi koostamisega, on praktiliselt võimatu ja ebaülevaatlik. Samal ajal on väga keeruline ka kõiki toimunud tehinguid meeles pidada. Seetõttu võetakse iga bilansikirje muutuste pidevaks arvestuseks kasutusele kontod.
Konto on info registreerimise ja säilitamise vahend, mis annab ülevaate iga üksiku vara, kohustuse ja omakapitali kirje kohta.
Bilansi alusel jaotatakse kontod aktiva ja passiva kontodeks. Kontod, kus registreeritakse varades toimuvad muutused on aktiva kontod. Kohustuste ja omakapitali osas toimuvad muutused registreeritakse passiva kontodel.
Aktiva- ja passiva kontod deebeti ja kreediti tähendus erinev.
Kontode avamisel kirjendatakse nendele kõigepealt saldo ( algjääk ). Algjääk saadakse eelmise arvestusperioodi bilansist. Seejärel märgitakse kõik kontoga seotud majandustehingud. Suurenemise ja vähenemisega seotud tehingud kantakse konto erinevatele pooltele.
Sissekannete tegemist konto deebet poolele nimetatakse debiteerimiseks ja sissekannete tegemist konto kreedit poolele krediteerimiseks.
Konto käive on kontole kirjendatud summade kokkuvõte ilma algsaldota. Deebetisse kirjendatud summade kokkuvõte on deebetkäive ja kreeditisse kirjendatud summade kokkuvõte on kreeditkäive .
Kontodele tehingute kandmisel kehtivad kindlad seaduspärasused:

• algsaldo kirjendatakse konto sellele poolele, kus ta asub bilansis;
  
• varade sissetulek, kohustuste ja omakapitali suurenemine kirjendatakse sellele poolele, kus on algsaldo;
  
• varade vähenemine, kohustuste ja omakapitali vähenemine kirjendatakse sellele algsaldo vastaspoolele;
  
• lõppsaldo asub algsaldo poolel.
  

Aktiva konto lõppsaldo leitakse järgmiselt: deebet algsaldo + deebetkäive - kreeditkäive
Passiva konto lõppsaldo leitakse järgmiselt: kreedit algsaldo + kreeditkäive - deebetkäive
Kui kontol puudub algsaldo, siis leitaks lõppsaldo deebet- ja kreeditkäibe vahena. Lõppsaldo asub sellel poolel kus käive on suurem.
Peale aktiva- ja passiva kontosid eristatakse:

• tulude ja kulude kontosid;
  
• kontrakontosid.
  

Tulude ja kulude kontod tulenevad kasumiaruandest ja on jooksvad kontod. See tähendab, et neid kasutatakse info kogumiseks antud aruandeperioodi jooksul. Kontod avatakse aruandeperioodi algul ja suletakse aruandeperioodi lõpul. Kontode tulemuste põhjal tehakse kindlaks majandustegevuse lõpptulemus aruandeaasta kasumina või kahjumina (tulude ja kulude vahe). Tehingute kandmine tulude kontodele toimub nii nagu passiva kontodele ja tehingute kandmine kulude kontodele nii nagu aktiva kontodele.
Kontrakontod on reguleerimiskontod, mis täpsustavad kontode saldot. Kontraaktivakontod reguleerivad aktiva kontode saldot. Tüüpilisem seda tüüpi konto „Ebatõenäoliselt laekuvad arved ”, näitab ostjate võlgnevuse üldsummast, ettevõtte poolt ebatõenäoliselt laekuvaks hinnatud ostjate arveid.
Konto saldo kajastatakse bilansi aktiva poolel miinusmärgiga. Kontrapassiva kontod kajastatakse bilansi passiva poolel miinusmärgiga.
Kõik ettevõttes kasutusel olevate kontode nimetused ja numbrid on esitatud kontoplaanis. Kontode nimetused tulenevad eelkõige bilansi ja kasumiaruande kirjetest. Traditsiooniliselt kontode numeratsioonil aktivakontod algavad number ühega ja passivakontod number kahega, tulukontod algavad kolmega ja kulukontod neljaga.
Kontoplaani koostab iga ettevõte individuaalselt, lähtuvalt oma vajadustest. Eesmärk on, et kontoplaan oleks piisavalt põhjalik majandustehingute kajastamiseks, lihtsustaks aruannete koostamist ja annaks ülevaate ettevõtte finantsseisust.
Ettevõtete kontoplaanid varieeruvad lähtuvalt ettevõtte tegevusalast, suurusest, kasutatavast raamatupidamise tarkvarast, juhtkonna vajadustest ja paljudest muudest teguritest.
Kontoplaan on raamatupidamise sise-eeskirja koostisosa . Kinnitatud kontoplaani tuleb kasutada õigesti ja järjepidevalt.
Kahekordne kirjendamine
Igal majandustehingul on vähemalt kaks poolt. Toimunud majandustehingu summa kajastatakse kontodel kahekordse kirjendamise teel s.t iga tehing näidatakse kahes vastastikku seotud kontos kaks korda: ühe konto deebetis ja teise konto kreeditis. Tehingu tulemusena kontode vahel tekkivat seost nimetatakse kontode korrespondeerivuseks.
Majandustehingu kohta, kus omavahel on seoses kaks kontot , koostatakse lihtlausend .
Esineda võib ka tehinguid, kus omavahel on seoses kolm ja enam kontot. Sellisel juhul koostatakse tehingu kajastamiseks liitlausend . Liitlausendis ühte kontot debiteeritakse ja kahte või enamat kontot krediteeritakse, või vastupidi.
Kõigis lausendites peab konto(de) deebetisse kirjendatud summa võrduma konto(de) kreeditisse kirjendatud summaga.
Lausendi põhjal tehakse sissekanne kontodele ehk raamatupidamiskirjend. Raamatupidamise kirjend sisaldab järgmisi andmeid:

• majandustehingu kuupäev;
  
• raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
  
• debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad ;
  
• majandustehingu lühikirjeldus ;
  
• algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.
  

Kahekordse kirjendamise põhimõttel on suur tähtsus sest deebetkäivete ja kreeditkäivete üldsumma võrdsuse alusel kontrollitakse kontodele tehtud sissekannete õigsust. Aruandeperioodi lõpul koostatud käibeandmikus tuuakse välja kontode algsaldod, käibed ja lõppsaldod. Andmikus peab esinema kolm võrdsete summade paari:

• deebet algsaldode kokkuvõte peab olema võrdne kreedit algsaldode kokkuvõttega s.o algbilanss ;
  
• deebet käivete kokkuvõte peab olema võrdne kreedit käivete kokkuvõttega s.o kahekordne kirjendamine;
  
• deebet lõppsaldode kokkuvõte peab olema võrdne kreedit lõppsaldode kokkuvõttega s.o lõppbilanss.
  

Tulude ja kulude arvestus
Tulu on aruandeperioodi sissetulekud, millega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad omakapitali välja arvatud omanike tehtud sissemaksed omakapitali.
Kulu on aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist.
Kasum ( kahjum ) – raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe.
Tulude ja kulude arvestus toimub tekkepõhiselt teatud perioodi kohta. Arvestusperioodiks võib olla näiteks kuu, aasta. Erinevate tulude ja kulude arvestuseks avatakse eraldi kontod. Arvestusperioodi jooksul

• kogutakse tulud tulukontode kreeditisse;
  
• kogutakse kulud kulukonto deebetisse.
  

Perioodi lõpus kontod suletakse ja kulu ja tulukontode tulemus kantakse tulude/kulude koondkontole. Aasta lõpus tehakse tulude/kulude koondkonto lõpetamiskanne raamatupidamisõiendi alusel. Kui tulude/kulude koondkonto kreeditsaldo näitab, et lõpptulemuseks kujunes kasum, deebetsaldo, et kahjum.
Ettevõtte tulemi kujunemisest annab ülevaate kasumiaruanne .
Tulude konto kreeditkäive ja kulude konto deebetkäive kajastub kasumiaruande tulude või kuludena. Aruanne on tihedalt seotud bilansiga, kuna iseloomustab bilansi ühte kirjet – kasum/kahjum - detailsemalt.
Kasumiaruanne kajastab ettevõtte majandustegevuse tulemust kindlal ajavahemikul.
Raamatupidamise seadus annab ettevõttele võimaluse valida kahe kasumiaruande skeemi vahel. Sobiva skeemi valikul tuleb lähtuda sellest, kumb annab aruande kasutajale parema ülevaate ettevõtte majandustegevuse tulemuse kujunemisest. Raamatupidamiskohustuslane peab jätkuvalt kasutama ühte Raamatupidamise seaduses esitatud kasumiaruande skeemidest. Valitud skeem fikseeritakse raamatupidamise sise-eeskirjades.
Mõlema skeemi järgi leitud tulem on ühesugune, kuid erinev on kulude ja tulude võrdlemise metoodika. Erinevused puudutavad äritulude ja ärikulude arvestust.
Skeemi 1 alusel käsitletakse kõiki kulusid perioodikuludena ja need on jaotatud olemusest lähtuvalt st. materjalikulu, tööjõukulu, amortisatsioonikulu jne. Kulud on toodud elementide lõikes ja seetõttu pole võimalik eristada tootmiskulusid mittetootmiskuludest.
Skeemi 2 alusel on kulud liigendatud vastavalt nende funktsioonile ettevõttes nt. tootmiskulud , turustuskulud , üldhalduskulud jne. Ärikulude juures on vaja otsustada, millise ettevõtte funktsiooniga on nad seotud.
Kahe skeemi võrdlusel on teine skeem informatiivsem ja annab suuremad võimalused ettevõtte analüüsimiseks (näiteks omahinna arvutamiseks). Kergemini mõistetav juhtidele.
Esimese skeem on aga arusaadavam ja selle skeemi põhjal aruande koostamine on raamatupidajale lihtsam, kuna andmed saadakse kohe kontodelt. Skeemi 1 rakendavad sageli väiksemad ettevõtted, kellel puudub vajadus kulude liigenduseks funktsioonide kaupa, aga ka suuremad ettevõtted majandusharudes, kus on kujunenud rahvusvaheliseks tavaks koostada kasumiaruannet lähtudes kulude olemusest, mitte nende funktsioonist.
Skeem ühe puhul kujuneb aruandeaasta kasum(kahjum) järgmiselt:
ÄRITULUD ( müügitulu + muud äritulud) + valmis- ja lõpetamata toodangu varude jääkide muutus ( kusjuures jääkide vähenemist näidatakse kuluna ning jääkide suurenemist kulude vähendusena (“negatiivse kuluna”) + kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks põhivara valmistamisel (materjalid ja teenused, mida on kasutatud põhivara valmistamiseks ning mis on kajastatud mõnel teisel kasumiaruande kirjel kuluna, kajastatakse sellel kirjel kulude vähendusena (“negatiivse kuluna”) – ÄRIKULUD ( kaubad , toore , materjal ja teenused, mitmesugused tegevuskulud, tööjõu kulud, põhivara kulum ja väärtuse langus, muud ärikulud) = ÄRIKASUM +/ – FINANTSTULUD / FINANTSKULUD = KASUM (KAHJUM) ENNE TULUMAKSUSTAMIST – TULUMAKS = ARUANDEAASTA KASUM (KAHJUM)
Skeem kahe puhul kujuneb aruandeaasta kasum(kahjum) järgmiselt:
MÜÜGITULU - MÜÜDUD TOODANGU (kaupade, teenuste) KULU = BRUTOKASUM (-KAHJUM) - TURUSTUSKULUD - ÜLDHALDUSKULUD + MUUD ÄRITULUD – MUUD ÄRIKULUD = ÄRIKASUM +/ – FINANTSTULUD/FINANTSKULUD = KASUM (KAHJUM) ENNE TULUMAKSUSTAMIST – TULUMAKS = ARUANDEAASTA KASUM (KAHJUM)
Rahavoo arvestus
Lisaks tekkepõhisele tulude ja kulude arvestusele ja kasumile on oluline ettevõtte igapäeva tehingute raha olemasolu.
Raha liikumisest ettevõttes, selle saamise allikatest ja kasutamisest, rahajäägi suurenemist või vähenemist annab ülevaate rahavoogude aruanne. Aruanne on bilansi ühe rea – raha – detailne lahtikirjutus.
Rahavoogude aruande eesmärgiks on anda ülevaade ettevõtte poolt genereeritavast rahast ja ettevõtte poolt tarbitavast rahast, finantseerimisallikatest ning muutustest ettevõtte käsutuses olevas raha ja raha ekvivalentide hulgas. Rahavoogude aruandes avaldatav informatsioon on oluline selleks, et hinnata ettevõtte võimet genereerida raha ja raha ekvivalente, mis on omakorda aluseks ettevõtte väärtuse hindamisel.
Rahakäive klassifitseeritakse aruandes majandusüksuse äritegevuse, investeerimistegevuse ja finantseerimistegevuse lõikes.
Aruande koostamisel kasutatakse:

• otsemeetodit – kajastatakse otseselt raha liikumist (laekumisi ja väljamakseid);
  
• kaudset meetodit – korrigeeritakse perioodi kasumit mitterahaliste tehingute mõju ja ülejäänud bilansiridade muutustega .
  

Äritegevus on ettevõtte põhitegevus ja muu tegevus, mis ei ole investeerimine ja finantseerimine .
Põhitegevus on see, millest tekib põhiosa tuludest ja kuludest , seega ka suurem osa rahakäibest. Põhitegevuse rahavood tulenevad peamiselt ettevõtte põhilistest tulutoovatest toimingutest. Äritegevuse all näidatakse ka muud raha laekumised ja tasumised, mis ei ole raha liikumine investeerimistegevusest või finantseerimistegevusest ning viimati nimetatud kahe osa alla ei sobi.
Näiteid rahavoogudest äritegevusest:

• Tarnijatele tasumine kauba eest.
  
• Töötasu maksmine töötajatele.
  
• Ostjatelt raha laekumine. Jne
  

Äritegevuse rahavoogude kajastamisel võib kasutada otse- või kaudmeetodit.
Investeerimine on põhivarade ning muude investeeringute soetamine ja müük.
Põhivarad on:

• pikaajalised finantsinvesteeringud;
  
• kinnisvarainvesteeringud;
  
• materiaalne põhivara;
  
• immateriaalne põhivara.
  

Muud investeeringud on:

• lühiajalised investeeringud, mis ei ole raha ja raha ekvivalent ;
  
• lühiajalised väljastatud laenud.
  

Investeerimistegevusega seotud rahavoogude eraldi kajastamine on oluline, kuna rahavood investeerimistegevusest näitavad, kui suuri kulutusi on tehtud tulevaste tulude ja rahavoogude teenimiseks kavandatud ressurssidele.
Näiteid rahavoogudest investeerimistegevusest:

• tarnijatele tasumine materiaalse põhivara eest (ehk põhivara soetus, mille eest tasutakse rahas),
  
• aktsiate soetamine (investeeringud aktsiatesse), mille eest toimub tasumine rahas,
  
• laekumine ostjalt , kellele müüdi kinnisvarainvesteering jne
  

Investeerimistegevusest tulenevaid rahavoogusid kajastatakse otsemeetodil.
Finantseerimine on tegevus, mille tulemusena muutuvad ettevõtte omakapitali või laenude koosseis või suurus.
Finantseerimistegevusega seotud rahavoogude eraldi kajastamine on oluline, kuna see võimaldab prognoosida ettevõtte rahastajate nõudeid tulevaste rahavoogude kohta.
Näiteid rahavoogudest finantseerimistegevusest:

• aktsiakapitali (või mistahes muusse põhikapitali) sissemakse rahas;
  
• pangalaenu tasumine;
  
• pangalaenu laekumine rahas.
  

Finantseerimistegevusest tulenevaid rahavoogusid kajastatakse otsemeetodil.
Arvestustsükkel
Algdokument
Ettevõtte majandustehingute arvestustsükkel algab majandustehingu dokumenteerimisega. Raamatupidamise arvestuses peavad kõik majandustehingud olema dokumendiga tõendatud. Raamatupidamisdokumendid liigitatakse alg- ja koonddokumentideks ning raamatupidamise õienditeks.
Raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed (RPS §7):
1) dokumendi nimetus ja number;
2) koostamise kuupäev;
3) tehingu majanduslik sisu;
4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa);
5) tehingu osapoolte nimed;
6) tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid ;
7) majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri ( allkirjad ), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist;
8) vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber.
Algdokumendid on näiteks: ostuarve , müügiarve , saatelehed, üleandmis-vastuvõtmisaktid, orderid , palgadokumendid, inventuurilehed jne.
Koonddokument on koostatud üheliigiliste algdokumentide põhjal. Koguvas koonddokumendis registreeritakse algdokumendid koostamise järjekorras. Rühmitusdokumendis rühmitatakse algdokumendid mingi tunnuse alusel ning iga dokumenti eraldi ei kajastata. Koondokumendis kajastatud algdokumendid ei pea sisaldama punktides 6–8 nimetatud andmeid, kui need on olemas koonddokumendil.
Raamatupidamise õiend koostatakse näiteks registritesse tehtud vigade parandamiseks, põhivarade amortisatsiooni arvestamiseks, korrigeerimis- või lõpetamislausendite dokumenteerimiseks.
Sõltuvalt tehingu iseärasustest võib dokumendil olla täiendavaid ja täpsustavaid andmeid lisaks kohustuslikele andmetele.
Dokumente võib säilitada elektrooniliselt , kui neid on võimalik kirjalikult taasesitada. Dokumentide liikumise kord koostamisest või ettevõttesse saabumise hetkest kuni nende arhiivi paigutamiseni on fikseeritud dokumendikäibega. Aruandeperioodi raamatupidamise dokumentide eest vastutab raamatupidaja, eelmiste perioodide raamatupidamise dokumentide säilitamise eest vastutab tegevjuht.
Käibemaksuseadus sätestab nõuded arvetele (KMS § 37).
Arvele tuleb märkida:
1) arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev;
2) maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number;
3) kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress;
4) kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel;
5) kauba või teenuse nimetus või kirjeldus;
6) kauba kogus või teenuse maht;
7) kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev või kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast;
8) kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus , kui see pole hinna sisse arvatud;
9) maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa;
10) tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksusumma märgitakse kroonides .
Raamatupidamise seaduse ja käibemaksuseaduses dokumendile kehtestatud kohustuslikud andmetes on mõningaid erinevusi ja seetõttu võib esineda olukordi, kus dokument on nõuetekohaseks kuludokumendiks raamatupidamisearvestuses ja tulumaksuarvestuses, kuid ei anna õigust sisendkäibemaksu arvestamiseks.
Raamatupidamise registrid
Raamatupidamise registreid kasutatakse majandustehingute jooksvaks arvestuseks ja tulemuste fikseerimiseks. Raamatupidamisregistrid peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud majandustehingutest kontode kaupa kronoloogilises järjekorras. Registreid liigitatakse kronoloogilisteks ja süstemaatilisteks, vastavalt info süstematiseerimisele.
Kronoloogilises järjekorras koostatud registrit nimetatakse päevaraamatuks. Ühtset päevaraamatut, kus kirjendatakse kõik majandustehingud, on mõeldav kasutada väiksemates ettevõtetes. Suuremates ettevõtetes kasutatakse eri liiki majandustehingute kajastamiseks spetsiaalregistreid: kassaraamat , ostude raamat, müügiraamat, laoraamat, põhivarade register jne.
Süstemaatilises järjestuses koostatud registrit nimetatakse pearaamatuks. Pearaamatus avatakse kõik kontod. Kontodel on algsaldod, käibed ja lõppsaldod. Pearaamatust leiame info kõigi majandustehingute kohta süstematiseeritult vastavalt ettevõtte kontoplaanile.
Ettevõte võib pidada ka kombineeritud registreid, kus kronoloogiline ja süstemaatiline arvestus on ühendatud.
Majandustehingud kirjendatakse kronoloogilistes või süstemaatilistes raamatupidamise registrites nende toimumise momendil või vahetult peale seda.
Raamatupidamisregistreid võib vormistada ja säilitada sõltuvalt registri pidamisel kasutatavaist tehnilistest vahenditest:
1) käsitsi kirjutatud või trükitud dokumentidena;
2) kirjalikku taasesitamist võimaldaval infokandjal, kui on tagatud sellel säilitatava info autentsus .
Ettevõtte arvestussüsteemi iseloomustavad raamatupidamise korraldamise reeglid, kasutatavad registrid, seosed kronoloogilise ja süstemaatilise kirjendamise vahel, registrite täitmise kord, ettevõttes kasutatav tarkvara
Ettevõttes kasutatavad algdokumendid, üksteisega seotud registrid ja koostatavad aruanded moodustavad majandusaasta arvestustsükli.
MAJANDUSTEHING - ALGDOKUMENT - PÄEVARAAMAT - PEARAAMAT -ARUANNE
Majandusaasta aruanne
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande.
Majandusaasta aruande koostamise ja esitamise käik hõlmab järgmisi tegevusi:

• raamatupidamise aastaaruande koostamine;
  
• tegevusaruande koostamine;
  
• audiitorkontroll ;
  
• äriühingute puhul majandusaasta kasumi jaotamise ettepaneku koostamine;
  
• majandusaasta aruande esitamine kinnitamiseks.
  

Majandusaasta aruandes sisaldub:
1) raamatupidamise aastaaruanne, mis koosneb:
    - bilansist; 
    - kasumiaruandest; 
    - rahavoogude aruandest; 
    - omakapitali muutuste aruandest; 
    - mitmesugustest lisadest.
2) tegevusaruanne , kus kirjeldatakse möödunud majandusaasta olulisi sündmuseid , tulemusi ja järgneva aasta ülesandeid. Antakse ülevaade raamatupidamiskohustuslase tegevusest ja asjaoludest, millel on määrav tähtsus raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi ja majandustegevuse hindamisel. Kirjeldatakse:
- peamisi tegevusvaldkondi, toote- ja teenusegruppe;
- olulisemaid aruandeaasta jooksul toimunud ning lähitulevikus planeeritavaid investeeringuid; 
- olulisi uurimis - ja arendustegevuse projekte ning nendega seotud väljaminekuid aruandeaastal ja järgmistel aastatel;
- seda, millised olid tegevjuhtkonna ja kõrgema juhtorgani liikmetele raamatupidamiskohustuslase poolt aruandeaastal arvestatud tasud ja muud olulised soodustused (tekkepõhiselt arvestatuna), samuti nende liikmetega seotud potentsiaalsed kohustused ning töötajate tasu üldsumma ja keskmine töötajate arv majandusaastal;
- raamatupidamise aastaaruande koostamise perioodil toimunud olulisi sündmusi, mis ei kajastu raamatupidamise aastaaruandes, kuid mis oluliselt mõjutavad või võivad mõjutada järgmiste majandusaastate tulemusi.
Majandusaasta aruandele lisatakse:
1) audiitori järeldusotsus. Lisaks muudele seadustes sätestatud juhtudele on raamatupidamise aastaaruande audiitorkontroll kohustuslik raamatupidamiskohustuslasele, kellel vähemalt kaks järgmisest kolmest näitajast on aruandeaasta bilansipäeva seisuga suuremad kui: äriühingul müügitulu ( netokäive ) ja teistel raamatupidamiskohustuslastel tulu 10 miljonit krooni, bilansimaht 5 miljonit krooni ja töötajate arv 10.
2) kasumi jaotamise ettepanek, milles näidatakse eelmiste perioodide jaotama kasumi jääk , aruandeaasta puhaskasum, eraldised reservkapitali ja teistesse reservidesse, omanike vahel jaotatav kasumiosa, jaotamata kasumi jääk pärast majandusaasta aruande kinnitamist.
Majandusaasta aruande kinnitamise käik:
- juhatus esitab allkirjastatud raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande audiitorile;
- auditi läbiviimine ja järeldusotsuste esitamine;
- juhatus koostab kasumi jaotamise ettepaneku;
- aruanne esitatakse nõukogule;
- nõukogu koostab ja lisab kirjaliku aruande, milles kiidab heaks juhatuse poolt koostatud aruande ning lisab, kuidas nõukogu on ettevõtte tegevust korraldanud ja juhtinud;
- tutvumisaja tagamine omanikele vähemalt kahe nädala jooksul enne üldkoosolekut;
- üldkoosolek kinnitab majandusaasta aruande ja võtab vastu kinnitatud raamatupidamise aastaaruande alusel kasumi jaotamise otsuse;
- kinnitatud majandusaasta aruanne allkirjastatakse.
Kinnitatud ja allkirjastatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise ettepaneku ja audiitori järeldusotsusega, esitatakse juhatuse poolt Äriregistrile hiljemalt kuue kuu möödumisel majandusaasta lõpust . Koos majandusaasta aruandega tuleb esitada majandusaasta aruande kinnitamise seisuga osanike nimekiri, mida säilitatakse äritoimikus.
KASSAPÕHINE ARVEPIDAMINE
Füüsilisest isikust ettevõtja
Füüsilisest isikust ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade ja teenuste müük on talle püsivaks tegevuseks.
FIE registreeritakse Äriregistris . Registreerimisega antakse riigile teada, et hakatakse teenima tulu ettevõtlusest ning saadakse õigus ettevõtlusega seotud kulusid saadud tuludest maha arvestada. Registreerimata tegutsev FIE ei saa ettevõtlustulust kulusid maha arvestada.
Äriregistrisse saab ennast arvele võtta:

• esitades paberavalduse läbi notari;
  
• ID-kaardiga e- äriregistri portaalis.
  

Kui aastakäive ületab 250000 krooni tuleb registreerida käibemaksukohustuslaseks. Käibemaksukohustuslaseks registreerimine toimub Maksu- ja Tolliametis.
Kui füüsiline isik soovib lõpetada FIE tegevuse tuleb Äriregistrist kustutamiseks esitada registrile avaldus. Tegeliku ettevõtlusega tegelemise lõpetamise, kuid avalduse esitamata jätmise korral, on ettevõtjal kohustus jätkata tulumaksu –ja sotsiaalmaksu avansiliste maksete tasumist.
Käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist tuleb taotleda enne Äriregistrist kustutamist.
Kui lõpetatakse tegevus FIE- na on isikul kohustus esitada järgmise aasta 31. märtsiks ettevõtluse tuludeklaratsioon ning 1. oktoobriks maksta juurdemaksmisel kuuluv tulu- ja sotsiaalmaks .
Arvepidamise korraldamine
Füüsilisest isikust ettevõtja lähtub raamatupidamise arvestuse korraldamisel Raamatupidamise seadusest (RPS). Arvestusperioodiks ehk majandusaastaks on kalendriaasta .
RPS annab võimaluse FIE-l valida raamatupidamise arvestust korraldada kassapõhise või tekkepõhise meetodi põhjal.
Kassapõhise arvestusmeetodi kasutamisel ei laiene FIE-le kõik RPS paragrahvid , vaid lähtuda tuleb seaduse §-dest 1–3, 4 (välja arvatud punkt 4), 5, 6 (välja arvatud lõige 3), 7, 9, 10 ja 12 ning muudest Eesti hea raamatupidamistava nõuetest, mis reguleerivad kassapõhist raamatupidamist.
Äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja koostab äriregistris registreerimise kuupäeva seisuga ettevõtte bilansi, milles kajastatakse ettevõtte tegevuseks määratud ettevõtja vara. Ettevõtte tegevuseks määratud vara hindamisel tuleb lähtuda heast raamatupidamistavast.
Kassapõhist arvestust pidav füüsilisest isikust ettevõtja peab:

• korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest;
  
• dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid;
  
• kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites;
  
• säilitama raamatupidamise dokumente.
  

Kassapõhine arvepidamine nõuab kõigi majandustehingute kajastamist vastavalt raha laekumisele või väljamaksmisele. Seega tuleb arvestuses kajastada: saadud laenud, laenude tagasimaksed, maksete ettemaksed , maksete tagastused, saadud ettemaksed, raha paigutamine ettevõttesse, raha kasutamine isiklikuks otstarbeks. Tehingute kajastamisel ei ole vaja kasutada kahekordse kirjendamise põhimõtet. Ettevõtja ei pea koostama kontoplaani, samuti pole kohustuslik koostada raamatupidamise sise-eeskirju.
Füüsilisest isikust ettevõtja, kes peab tekkepõhist raamatupidamist, lähtub raamatupidamise seadusest. Tekkepõhine arvepidamine eeldab majandustehingute kajastamist kahekordset kirjendamise põhimõttel debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel tehingu toimumise momendil, sõltumata raha liikumisest.
FIE-de maksuarvestus on sisuliselt kassapõhine arvestus. Seega füüsilisest isikust ettevõtjad, kes peavad raamatupidamise arvestust tekkepõhisel meetodil peavad maksude arvestamiseks pidama veel eraldi kassapõhist arvestust.
Päevaraamat
Ettevõtja peab majandustehingud dokumenteerima ja kirjendama raamatupidamise registrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine.
Kassapõhise arvepidamise korral avab FIE majandustehingute kajastamiseks päevaraamatu. Päevaraamatule pole ettenähtud kindlat vormi ja seega võib iga ettevõtja registri ise koostada.
Päevaraamatus kajastatakse tehingu kohta:

• majandustehingu kuupäev;
  
• raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
  
• majandustehingu lühikirjeldus;
  
• kontod ja vastavad summad;
  
• algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.
  

Päevaraamatut võib pidada käsitsi paberil või digitaalselt arvutis. Kõige otstarbekam oleks register koostada tuludeklaratsiooni E-vormi alusel. Tulud ja kulud jagada veergudesse vastavalt deklaratsiooni ridadele ning kajastada ainult oma ettevõtluses vajalikud read. Selline registri vorm hõlbustaks ettevõtjal aasta lõpul tuludeklaratsiooni koostamist. Tulud ja kulud kajastatakse päevaraamatus koos käibemaksuga.
Ettevõtja, kes tegeleb põllumajandussaaduste tootmise ja müügiga või metsandusega, peaks päevaraamatus tulud ja kulud jagama veel omakorda ettevõtte erinevate valdkondade vahel (põllumajandussaaduste tootmine ja müük, töötlemine ja teenuste osutamine, metsandus), sest tuludeklaratsioonis tuleb deklareerida tulud ja kulud ettevõtte osade kaupa eraldi.
Päevaraamatu tulude veergude aluseks võivad olla tuludeklaratsiooni tulude read:

• tulu kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest;
  
• tulu kutsetegevusest või teenuste osutamisest;
  
• tulu loomingulisest või teaduslikust tegevusest;
  
• üüri- või renditasu;
  
• litsentsitasu;
  
• tulu või kasu ettevõtluses kasutatud vara võõrandamisest;
  
• isiklikku tarbimisse võetud vara turuhind ;
  
• toetus ja stipendium , mis on saadud seoses ettevõtlusega;
  
• saadud kindlustushüvitis , kui kindlustusmakse või kindlustatud vara soetamismaksumus on maha arvatud ettevõtlustulust;
  
• finantstulu;
  
• muu tulu.
  

Ettevõtlustulu iseloomustab seotus iseseisva majandustegevusega.
Ettevõtluse tuludeks ei loeta:

• palgatulu;
  
• tulu füüsilisele isikule kuuluvate väärtpaberite müügist.
  

Ettevõtlustulude arvestamisperioodiks on kalendriaasta, olenemata sellest mitu kuud FIE kalendriaasta jooksul tulu sai ja kas see toimus ettevõtlusega tegelemise ajal, tegevuse peatumise ajal või pärast ettevõtluse lõpetamist.
Päevaraamatu kulude veergude aluseks võivad olla tuludeklaratsiooni kulude read:

• põhivara soetamismaksumus;
  
• soetatud kaup ja teenus;
  
• töötajatele antud erisoodustused;
  
• töötajatele antud erisoodustustelt makstud tulumaks;
  
• töötajatele antud erisoodustustelt makstud sotsiaalmaks;
  
• töötajate palk ja muu tasu;
  
• töötajatele tehtud väljamaksetelt makstud sotsiaalmaks;
  
• töötajatele tehtud väljamaksetelt makstud töötuskindlustusmakse;
  
• muu riiklik ja kohalik maks (v.a tulumaks ja kohustusliku kogumispensioni makse);
  
• muud kulud.
  

Päevaraamatu juurde võiks kuuluda ka legend, kus FIE märgib millises ulatuses tehtud kulud on ettevõtlusega seotud.
Kui kulud on seotud ettevõtlusega osaliselt võib neid ettevõtluse tuludest maha arvata ainult ettevõtlusega seotud osa ulatuses.
Ettevõtlusega seotuks loetakse neid kulusid, mis on:

• tehtud maksumaksja poolt;
  
• tehtud sellel maksustamisperioodil, millise perioodi ettevõtlustulust kulu maha arvatakse;
  
• dokumentaalselt tõendatud;
  
• seotud maksumaksja, mitte kellegi teise ettevõtlusega;
  
• tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil ja seos nimetatud eesmärgiga on selgelt põhjendatud;
  
• vajalikud ja kohased sellise ettevõtluse arendamiseks, millest saadud tulu maksustatakse ja kulu seos ettevõtluse säilitamise ja arendamisega on selgelt põhjendatud;
  
• vajalikud töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks töötajatele nõutava töökeskkonna loomisel ning tulenevad töötervishoiu ja töötervishoiu seadusest.
  

Tulumaksuseaduse § 34 sätestab rea kulusid, mida ettevõtlusega seotud kuludeks ei loeta ja mida ei ole lubatud ettevõtluse tuludest maha arvata ning need on:

• ettevõtluse tulult makstud tulumaks (s.h. tulumaksu avansilised maksed);
  
• seaduse alusel määratud trahvid ja sunniraha ning maksukorralduse seaduse alusel tasutud intressid ;
  
• maksumaksjalt erikonfiskeeritud vara maksumust;
  
• kõrgendatud määra järgi tasutud keskkonnatasu vastavalt keskkonnatasude seadusele ning seadusega sätestatud nõuete rikkumise või saastamisega looduskeskkonnale ning kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamise tasu;
  
• kulusid, mis on tehtud tulumaksu seaduse kohaselt tulumaksuga mittemaksustatavate toetuste arvel;
  
• kingituste või annetuste maksumust;
  
• kahju, mis tekkis vara turuhinnast madalama hinnaga võõrandamisest maksumaksjaga seotud isikule, välja arvatud juhul, kui selliselt kahjult on makstud erisoodustuste tulumaks;
  
• kahju, mis tekkis maksumaksjaga seotud isikult turuhinnast kõrgema hinnaga ostetud vara võõrandamisest;
  
• pistis ja altkäemaks;
  
• Eestis või välisriigis tasutud sotsiaalkindlustuse maksud ega maksed, mille tasumise eesmärk oli isikule pensioni-, ravi-, emadus-, töötus -, tööõnnetus- või kutsehaiguskindlustuse tagamine.
  

Kulude arvestusel on aluseks tehingu toimumist tõendav algdokument. Kassapõhise arvestuse puhul on oluline, et dokument tõendaks raha liikumist. Sularahata toimuvate tehingute tõendamiseks tuleb juurde lisada pangaväljavõte, mis näitab raha tegelikku liikumist.