Majandusarvestuse alused I osa Loengukonspekt koos ülesannetega (4)

RAKVERE GÜMNAASIUM
Majandusarvestuse alused
I osa
Loengukonspekt koos ülesannetega
Koostaja: Malle Kasearu
Rakvere
2008
SISUKORD
1. Majandusarvestuse olemus 3
2. Raamatupidamises kasutatav seadusandlus 4
3. Bilanss ja bilansi ülesehitus 6
4. Bilansis toimuvad muudatused 7
5. Konto mõiste ja liigid 8
6. Raamatupidamise korraldamine 11
 

1. Majandusarvestuse olemus

Majandusarvestus hõlmab ettevõtte majandusinfo mõõtmist, registreerimist, rühmitamist, töötlemist, säilitamist, analüüsimist ja edastamist infotarbijatele.
Majandusarvestus toodab tarbijatele infot kahel eesmärgil:

• ettevõttesiseste otsuste tegemiseks
  
• aruandmiseks ettevõttevälistele tarbijatele
  

Nende infovajadused on erinevad:

• omanikud vajavad infot, mille alusel hinnata ressursside kasutamist ning määrata isikliku kapitaliosa suurenemine või vähenemine;
  
• juhtkond vajab infot tegevuse planeerimiseks, vastuvõetud otsuste hindamiseks;
  
• töötajad on eelkõige huvitatud oma töökohtade ja töötasu säilimisest;
  
• laenuandjaid huvitab ettevõtte suutlikkus tähtaegselt tagastada saadud laene koos intressidega;
  
• hankijaid e tarnijaid huvitab ettevõtte maksevõime tähtaegselt tasuda ostetud vara ja teenuste eest;
  
• ostjaid huvitab eelkõige, kas neid varustav firma on elujõuline ja võimeline neid ka edaspidi varustama;
  
• valitsuse infovajadus on põhiliselt seotud maksustamise küsimustega, samuti kogumaks andmeid ametliku statistika jaoks.
  

Arenenud turumajanduse tingimustes tuleb eristada mõisteid majandusarvestus ja raamatupidamine .
Majandusarvestuse kui süsteemi koostisosad on:

• finantsraamatupidamine - arvepidamine kontodel kahekordse kirjendamise põhimõttel, finantsaruannete koostamine.
  

• juhtimisarvestus- juhtimiseks vajaliku info koondamine.
  

• kuluarvestus - arvestuse objektiks on ettevõtte tehtud kulud.
  

• maksude arvestus- maksude arvestus ja taseme planeerimine .
  

• finantsplaneerimine e. eelarvestamine- finantsmajandusliku strateegia ja taktika väljatöötamine.
  

• finantsanalüüs- tegevuse oluliste näitajate leidmine ja interpreteerimine.
  

• sisekontroll- firma tegevuse kontroll, inventuuride ja revisjonide korraldamine.
  

• audiitorkontroll - väliseksperdi hinnang ettevõtte finantsarvestusele ja juhtimisotsustele.
  

Kui käsitleda mõistet raamatupidamine sõna-sõnalt, siis on tegemist raamatuga , kuhu tehakse pidevalt sissekandeid. Nõnda tegelikkuses toimitakse, sest raamatupidajad registreerivad ettevõtte majandustehinguid ning kirjendavad neid siis kas paberkandjal või arvutis.
Raamatupidamist nimetatakse “ärikeeleks, mida on tarvis mõista selleks, et

• iseloomustada ettevõtte finantsseisukorda mõjutavaid majandustehinguid;
  
• hinnata ettevõtte tegevust,
  
• planeerida võimalikke muutusi majandustegevuses.
  

2. Raamatupidamises kasutatav seadusandlus

Raamatupidamise seadus (kehtib alates 01.01.2003)
Seaduse eesmärgiks on õiguslike aluste loomine ja põhinõuete kehtestamine vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks.

Äriseadustik, vastu võetud 15.veebruaril 1995. a., jõustunud 1. septembrist 1995.a., muudatused-täiendused.

Maksukorralduse seadus.

Tulumaksuseadus.

Käibemaksuseadus.

Sotsiaalmaksuseadus.

Töötuskindlustuse seadus.

Muude riiklike maksude seadused ( aktsiisimaks , tollimaks , hasartmängumaks).

Tööseadusandlus (palgaseadus, töö-ja puhkeaja seadus, puhkuseseadus )

Määrused. Näit. keskmise palga arvutamise kord; töölähetuste hüvitiste määrad ning maksmise tingimused ja kord.

Raamatupidamise Toimkonna juhendid- RTJ.
Meil suunab raamatupidamisalast tööd Eesti Vabariigi Raamatupidamise Toimkond , kes annab välja juhendeid (RTJ) ja metoodilisi soovitusi. Raamatupidamise Toimkond on valitsusasutus juriidilise isiku õigustes. Tema koosseisu kuulub esimees ja kuus liiget, kes on raamatupidamise spetsialistid .
Raamatupidamise seadus koosneb kaheksast peatükist:
Üldsätted
Raamatupidamise korraldamine
Majandusaasta aruanne
Konsolideerumisgrupi majandusaasta aruanne
Raamatupidamisalase töö suunamine
Riigi raamatupidamise korraldamine
Muude isikute raamatupidamise korraldamise erisused
Seaduse rakendamine
RS aitab tõlgendada mitmeid arvestusalaseid termineid, arvestusprintsiipe ning sätestab kohustuslikud nõuded raamatupidamiskohustuslastele. Seadus jätab teatud käitumisvabaduse raamatupidamiskohustuslasele. Näiteks on tal õigus määrata kohustuslikus korras koostatavas raamatupidamise sise-eeskirjas vara liigitamise kriteeriumid, algdokumendid, kontoplaan jne.
RPS § 2 kehtestab raamatupidamiskohustuslaste ringi:
- juriidilised isikud
- ettevõtlusega tegelevad füüsilised isikud
- Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna
- Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal
Juriidilised isikud on eraõiguslikud juriidilised isikud (äriühingud- nt. aktsiaseltsid, osaühingud jne.) ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud (nt. eelarvelised riigi- ja omavalitsusasutused).
Ettevõtlusega tegelevateks füüsilisteks isikuteks on isikud, kes tegelevad tootmisega ja oma toodangu müügiga, teenindusega jne.
Kõik juriidilised isikud on kohustatud arvestust pidama tekkepõhiselt ning kasutama kahekordset kirjendamist.
Ettevõtlusega tegelevatele füüsilistele isikutele kehtib mitmeid soodustusi võrreldes juriidiliste isikutega. Füüsilisest isikust ettevõtja võib pidada arvestust lihtsustatud korras ja kassapõhiselt.
Kassapõhine arvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehinguga seotud raha laekumisele või väljamaksmisele.
Tekkepõhine arvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud.
Eesti raamatupidamiskohustuslastel on võimalik valida, kas rakendada:
1) Eesti head raamatupidamistava või
2) rahvusvahelisi finantsaruandluse standardeid.
Eesti hea raamatupidamistava on rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded on kehtestatud raamatupidamise seadusega (RS) ja Raamatupidamise Toimkonna juhenditega (RTJ) (riigi raamatupidamiskohustuslaste puhul ka riigi raamatupidamise üldeeskirjaga).
Raamatupidamise Toimkonna juhendid:
RTJ 1 Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted;
RTJ 2 Nõuded informatsiooni esitusviisile raamatupidamise aastaaruandes;
RTJ 3 Finantsinstrumendid ;
RTJ 4 Varud;
RTJ 5 Materiaalne ja immateriaalne põhivara;
RTJ 6 Kinnisvarainvesteeringud ;
RTJ 7 Bioloogilised varad ;
RTJ 8 Eraldised , tingimuslikud kohustused ja tingimuslikud varad;
RTJ 9 Rendiarvestus ;
RTJ 10 Tulu kajastamine;
RTJ 11 Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine;
RTJ 12 Valitsusepoolne abi;
RTJ 13 Likvideerimis- ja lõpparuanded;
RTJ 14 Mittetulundusühingud ja sihtasutused;
RTJ 15 Vahearuanded;
RTJ 16 Segmendiaruandlus;
RTJ 17 Avaliku ja erasektori partnerlusprojektid.

3. Bilanss ja bilansi ülesehitus

Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit (vara, kohustusi ja omakapitali) (RS § 18). Seega näitab bilanss ettevõtte finantsseisu teatud kindlal ajahetkel Raamatupidamine algab ja lõpeb bilansiga (RS § 26).
Bilanss koosneb kahest osast: aktivast ja passivast.
Aktivas kajastub vara koostis ja paigutus, passivas – vara katteallikad e. kohustused ja omakapital .
Aktiva ja passiva kokkuvõtted peavad alati võrduma. Bilansi osasid defineeritakse vastavalt RS-ile järgmiselt:
Vara – raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus. Vara jaguneb põhi- ja käibevaraks kasutusea ja soetusmaksumuse alusel.
Kohustus – raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg. Kohustused jagunevad lühi- ja pikaajalisteks. Pikaajalisteks loetakse kohustusi, mille maksetähtaeg on üle ühe aasta. Kõik muud kohustused on lühiajalised.
Omakapital ( netovara ) – raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe. Ettevõtte asutamisel võrdub omakapital omanike poolt sissemakstud kapitaliga .
Bilansi valem: vara = kohustused + omakapital

omakapital = vara – kohustused
Bilansi põhivõrrand on kahekordse kirjendamise aluseks.
Vara ja vara katteallikate rühmasisene liigendamine avaldub bilansiskeemina.
Bilansi lihtsustatud struktuuri võib kajastada tabelina:
Bilanss
AKTIVA PASSIVA
Käibevara Kohustused
Põhivara Omakapital
Aktiva (vara) kokku Passiva (kohustused ja oma-
kapital ) kokku
RS-ga etteantud bilansivorm on toodud raamatupidamise seaduses lisas 1.
Bilansi aktiva ja passiva elemente nimetatakse bilansikirjeteks. Bilansikirje – eraldi nimetuse ja summaga väljendatud vara liik või vara katteallikas. Bilansi aktivakirjed on korrastatud kahaneva likviidsuse põhimõttel ja bilansi passivakirjed on liigendatud tähtajalisuse põhimõttel (millises ajalises järjekorras kuuluvad kohustused tasumisele).
RTJ 2 lisas 1 on toodud bilansikirjete selgitus.

4. Bilansis toimuvad muudatused

Bilansis toimuvad muudatused majandustehingute tagajärjel.
Majandustehingud – toimingud , mille tagajärjeks on muudatused raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste ja omakapitali koosseisus . Iga majandustehing muudab vähemalt kahte bilansikirjet, millega kaasneb kas bilansi mahu või struktuuri muutus. Kõigi nende muudatuste tagajärjel jääb bilansi tasakaal püsima.
I muutus – suureneb üks aktivakirje ja samal ajal väheneb teine aktivakirje. Iseloomustab muutusi vara koosseisus ja paigutuses, bilansimaht ei muutu. Näiteks osteti sularaha eest lattu materjale. Kirje raha ja pangakonto väheneb, kirje tooraine ja materjal suureneb.
II muutus – suureneb üks passivakirje ja samal ajal väheneb teine passivakirje. Iseloomustab vara katteallikate ümberpaiknemist, bilansimaht ei muutu. Näiteks suurendati aruandeaasta kasumi arvelt aktsiakapitali.
III muutus – suureneb bilansi aktiva ja suureneb bilansi passiva ühe ja sama summa võrra e. toimub vara ja vara katteallikate suurenemine. Bilansimaht suureneb. Näiteks saadi arvelduskontole pangalaenu.
IV muutus – väheneb bilansi aktiva ja väheneb bilansi passiva ühe ja sama summa võrra e. toimub vara ja vara katteallikate vähenemine. Bilansimaht väheneb. Näiteks maksti arveldusarvelt hankijatele.

5. Konto mõiste ja liigid

Bilansis kajastatakse vara ja vara katteallikad teatud kindla kuupäeva seisuga. Ettevõttes toimub aga majandustehinguid palju ja pidevalt. Kõiki muutusi jooksvalt bilansis kajastada pole otstarbekas. Jooksvat arvestust peetakse kontodel. Kontod avatakse aruandeperioodi algul bilansikirjete lõikes, kusjuures igale bilansikirjele avatakse üks või mitu kontot .
Kontot võib kujutada kahepoolse tabelina, mille vasakut poolt nimetatakse deebetiks ja paremat poolt kreeditiks. Kõige lihtsam vorm konto kujutamiseks on konto rist .
D

Aktivakonto nimetus

K
D

Passivakonto nimetus

K
AS
AS
+
-
-
+
DK
KK
DK
KK
LS
LS
LS = AS + DK – KK LS = AS + KK - DK
Kontol on kaks poolt: vasak pool – deebet ja parem pool – kreedit .
Nende tähendus aktiva- ja passivakontodel on erinev.
Kontode avamisel kantakse neile kõigepealt algjäägid. Raamatupidamises nimetatakse jääki saldoks. Seejärel kirjendatakse kontodele kõik nende suurenemised ja vähenemised. Kontodele kirjendatud summade kokkuvõtted ilma saldota moodustavad käibed. Sissekannete tegemist kontode deebetitesse nimetatakse debiteerimiseks, kannete tegemist kontode kreedititesse krediteerimiseks.
Eristatakse aktiva-, passiva-, kontraaktiva -, kontrapassiva-, tulu- ja kulukontosid.
Bilansi aktivakirjete järgi avatakse aktivakontod, millel on deebet algsaldo , deebetkäive näitab suurenemist , kreeditkäive vähenemist ja esineb deebetsaldo, mis näitab varade jääki mingil ajahetkel. Bilansi passivakirjete järgi avatakse passivakontod, millel on kreedit algsaldo, kreeditkäive näitab suurenemist, deebetkäive vähenemist ja esineb kreeditsaldo, mis näitab kohustuste ja omakapitali seisu teatud ajamomendil. Kontode lõppsaldo leidmiseks on üldreegel: lõppsaldo = algsaldo + sama poole käive – vastaspoole käive.
Kontraaktivakonto – reguleerib mingi kindla aktivakonto jääki, kuid ise on passivakonto iseloomuga . Mis see siis tähendab? Tähendab seda, et kui ettevõttel on põhivara, siis seadus kohustab sellelt põhivaralt arvestama ka amortisatsiooni. Kuna amortisatsioon on selge kuluartikkel, on vajalik teda kajastada passivakontol, st kreeditpoolel. Kuid bilansis nõutakse selle summa esitamist bilansi aktivas, põhivarade seas ja miinusmärgiga.
Kontrapassivakonto -  vastupidine juhus kontraaktivakontole, kus järelikult on vajadus reguleerida bilansi passiva poolt miinuskandega passivakonto iseloomuga aktivakonto saldot. Kui nüüd vaadelda bilansikirjete näidist, siis leiame sealt sellise keerulise nimetusega bilansirea nagu „Oma osad või aktsiad “. Eks neid sel hetkel (bilansipäeva seisuga) ettevõtte valduses olevaid varasemalt emiteeritud aktsiaid , mis on  tagasiostetud, ongi siis vaja reguleerida tagasiostetud aktsiate eest makstud tasu õiglases väärtuses.
Kulude kontod on aktivakontode iseloomuga perioodisisesed kontod kulude rühmitamiseks ja kogumiseks, millel üldjuhul ei ole algsaldot ega lõppsaldot. Kulud koonduvad aasta jooksul konto deebetisse, kulude sulgemine toimub perioodi lõpul kontode kreeditite kaudu.
Tulude kontod on passivakontode iseloomuga, kus tulud koonduvad kontode kreeditisse ja kontode sulgemine toimub deebetite kaudu.
Kontoplaan on kõigi ettevõtte raamatupidamises avatud kontode nimetuste ja kontonumbrite täielik süstematiseeritud loetelu . Ettevõtte kontoplaan peab olema koostatud nii, et oleks võimalik saada kõik jooksvaks arvestuseks ja aruandluseks vajalikud andmed.
Hea tava järgi hakkavad aktivakontod 1-ga, passivakontod 2-ga, tulukontod 3-ga ja kulukontod 4-ga. Näit 1011 kassa , kus 1 näitab , et on aktivakonto, 01 bilansikirjet ja 1 konto nimetust .
Kontoplaani kirjutatakse kõik ettevõttes kasutusel olevad kontod, kontoplaani peab pidevalt täiendama uute kontode kasutuselevõtmise puhul. Olenevalt kasutatavast raamatupidamise korraldusviisist – kas käsitsi või programmi abil, võib kontoplaan eksisteerida kas ainult peakontodena või täieliku loeteluna – peakontod, allkontod, jaotused . Lahtilaotatud kontoplaan on majandusarvestuse seisukohalt õigem ja õiglasem ning oluliselt informatiivsem.
Kontode liigendamine, kontos sisalduvate numbrite hulk, kirjaviis ja värv on raamatupidamiskohustuslase poolt vabalt valitav. Näiteks: konto „KASSA“ – konto number 1, 11100001 või 1011. Kontoplaani koostab raamatupidaja konkreetselt oma ettevõtte vajadusi silmas pidades ja ta moodustab ühe osa raamatupidamise sise-eeskirjast.
Siinkohal lihtsa kontoplaani näide:
 Konto
 Nimetus 
 Kontoklass
 10111
 Kassa
 Varad
 10121
 Lemmikpank
 Varad
 21311
 Tarnijatele tasumata arved  
 Võlad
 22211 
 Osakapital nimiväärtuses 
 Omakapital
 30131
 Tulud teenuste müügist 
 Tulud
 40611
 Rendikulu
 Kulud
Raamatupidamislausendeid vajame me selleks, et iga sooritatud majandustehingut iseloomustada (kirjendada, konteerida, koostada lausend ) vähemalt kahel erineval teineteisega seotud kontol, järgides printsiipi deebet = kreedit. Teiste sõnadega, et saada kontodele käivet, on vaja majandustehingud kirjendada kahekordse kirjendamise põhimõttel. Kahekordse kirjendamise põhimõttel kantakse üks majandustehing vähemalt ühe konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse. Kui majandustehing põhjustab muudatusi rohkem kui kahel kirjel, tuleb jälgida, et debiteeritavad summad oleks võrdsed krediteeritavate summadega.
Seost, mis tekib kontode vahel majandustehingute kahekordse kirjendamise tagajärjel, nimetatakse kontode korrespondeeruvuseks. Enne majandustehingu kontodele kandmist tuleb seega kindlaks määrata korrespondeeruvad kontod ehk koostada raamatupidamise lausend. Lausendiks nimetatakse korrespondeeruvate kontode ja summade märkimist majandustehingu kirjendamiseks.
Selleks, et vastavat tehingut korrektselt vormistada, on koostataval raamatupidamislausendil vaja täita viis nõuet. Kirjeldatud peavad olema majandustehingu kuupäev; raamatupidamiskirjendi järjekorranumber; debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad; majandustehingu lühikirjeldus ning algdokumendi (või koonddokumendi) nimetus ja number.
Esineb kahte tüüpi lausendeid – lihtlausend ja liitlausend .
Lihtlausend on ühe konto deebeti korrespondeerimine ühe konto kreeditiga. 
Näiteks toon pangast kassasse 500 krooni. Tehingu kirjeldamiseks raamatupidamisarvestuses tuleb moodustada lausend:

• Deebet    Konto: Kassa     500.-
  
• Kreedit    Konto: Pank      500.- 
  

Selle tehingu tulemusena suureneb kassakonto lõppjääk 500 krooni võrra ja samaväärselt väheneb pangakonto. Et see lihtlausend saaks väärida korrektse lausendi nimetust, peab juurde olema kirjutatud veel tehingu toimumise kuupäev, sellesama kirjendi registreerimise järjekorranumber ja dokumendi andmed.
Liitlausend on kokku kolme või enama konto deebetite korrespondeerimine kontode kreedititega.
Näiteks kassast viidi 500 pankadesse , 250 krooni Lemmikpanka ja 250 krooni Tavalisse Panka. Siis koostatakse lausend:
Deebet  Konto: Lemmikpank   250.-
Deebet  Konto: Tavaline Pank   250.-
Kreedit  Konto: Kassa    500.-
Selle tehingu tulemusena väheneb kassakonto jääk 500 krooni võrra, suureneb pangakonto kokku 500, eraldi vaadeldes Lemmikpank 250.- ja Tavaline Pank samuti 250.- krooni võrra. Bilansimaht jääb samaks, muutused toimuvad bilansi aktivapoolel käibevarade osas.

6. Raamatupidamise korraldamine

Raamatupidamises kasutatav arvestuspõhimõte ning informatsiooni esitusviis peavad olema kooskõlas raamatupidamise seaduse nõuetega ja vähemalt ühega järgmisest kahest raamatupidamistavast ( § 17):

Eesti hea raamatupidamistava;

rahvusvahelised finantsaruandluse standardid .
Eesti hea raamatupidamistava – rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded on kehtestatud raamatupidamise seadusega ja mida täiendavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid.
Rahvusvahelised finantsaruandluse standardid ( IFRS ) – Rahvusvahelise Raamatupidamise Standardite Nõukogu (IASB) poolt kinnitatud standardid ja interpretatsioonid.
Hea raamatupidamise tava nõuab (§ 4):

raamatupidamise korraldamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrrelda informatsiooni saamine;

kõigi oma majandustehingute dokumenteerimist;

majandustehingute kirjendamist raamatupidamisregistrites alg- või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel;

majandusaasta aruande ning muude finantsaruannete koostamist ja esitamist;

dokumentide säilitamist.
Vastavalt § 12 järgi tuleb algdokumente, raamatupidamisregistreid, lepinguid, aruandeid säilitada 7 aastat.
Majandustehingute dokumenteerimine on raamatupidamise esmaülesandeks.
Majandustehing on raamatupidamiskohustuslase tehtud tehing, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste ja omakapitali koosseis (§6,p1).
Majandustehingud kirjendatakse kahekordse kirjendamise põhimõttel debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel (§6,p3).
Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav alg- või koonddokument ning raamatupidamise õiend.
Raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema järgmised andmed (§ 7):

• dokumendi number ja nimetus
  
• koostamise kuupäev
  
• tehingu majanduslik sisu
  
• tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa)
  
• tehingu osapoolte nimed
  
• tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid
  
• majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri
  
• vastava raamatupidamiskirjendi järjekorra number.
  

Algdokument - kui paberil on dokumendi nimetus ja number, kuupäev, tehingu sisu nii sõnade kui numbriliste näitajatena, osapoolte nimed ja aadressid ning allkiri, on raamatupidajal kohustus kanda sellele paberile ka raamatupidamiskirjendi järjekorranumber – ning alles nüüd on dokumendist saanud igati aktsepteeritav algdokument.
Koonddokument koostatakse üheliigiliste algdokumentide põhjal.
Aruannete koostamisel tehtavate reguleerimiskannete algdokumendiks on raamatupidamisõiend.
Elektroonilisel kujul esitatavaid algdokumente peab olema võimalik kirjalikult taasesitada.
Dokumendikäibeks nimetatakse dokumentide liikumise korda ettevõttes nende koostamise momendist või ettevõttesse saabumise momendist kuni arhiivi üleandmiseni.
Raamatupidamisregistreid kasutatakse majandustehingute jooksvaks arvestuseks ja arvestustulemuste registreerimiseks. Nad kujutavad endast kindla vormi järgi lahterdatud tabeleid. Raamatupidamisregistrid peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud majandustehingutest kontode kaupa kronoloogilises järjekorras.
Kõik majandustehingud on kohustuslik kirjendada raamatupidamisregistrites peale tehingut mõistliku aja jooksul. Peaasi, et nõutavad aruanded õigeaegselt esitatud saaksid. Kohustus on koostada majandustehingute kohta sellised registrid , et oleks võimalik neist välja lugeda tehingud nii ajalises järjekorras (ehk kronoloogiliselt, päevaraamatu vormis) kui ka kontode alusel (pearaamatuna).
Päevaraamatusse kirjendatakse kõik majandustehingud algdokumendile tuginedes. Kirjete kandmiseks on vajalikud järgmised sammud: tehingu kuupäev; algdokumendi nimetus ja number, lausendi järjekorranumber, tehingu lühikirjeldus, deebet – ja kreeditkontod koos summadega.
Kronoloogilise registri abil saab kontrollida majandustehingute toimumist ja nende kajastamise viisi süstemaatilises registris. Ehk siis – ühe kuupäeva tehingud on nähtaval ühes kohas, koos sisukirjeldusega ja kontodesse liigitamisega.
Registrite korrektsus ja loetavus kõrvalseisvale isikule annab hea pildi tegutsevast raamatupidaja isiksusest. Aga registri loetavus, selgus ja täpsus on määravad asjaolud . Eriti peab seda silmas pidama registrite käsitsi koostamisel.
Raamatupidamise alg- ja koonddokumentidel ei ole lubatud kustutada ja teha õienditeta parandusi. Ebakorrektne raamatupidamislausend parandatakse paranduskirjendiga.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud koostama raamatupidamise sise-eeskirja, mis reguleerib tema raamatupidamise korraldust. Kas raamatupidamise sise- eeskiri on vajalik? On, kindlasti on. RPS sätestab kindlad nõuded sellele mahukale dokumendile. Raamatupidamise sise-eeskiri on väga vajalik ja pidevalt täiendamist vajav töövahend raamatupidaja laual. Ka Maksu- ja Tolliameti revisjoni korral on revideerija esimeseks palveks tutvuda just selle dokumendiga.
Sise-eeskirja koostamisel tuleb kirjuta kõigepealt seadusega nõutud osad: kontoplaan koos kontode sisu kirjeldusega, majandustehingute dokumenteerimise ja kirjendamise kord, algdokumentide käive ja säilitamine, raamatupidamisregistrite pidamine, tulude ja kulude kajastamine kasumiaruande kirjetel, varade ja kohustuste inventeerimise kord. Selgitada ettevõttes kasutatavaid arvestuspõhimõtteid ja informatsiooni esitusviisi, aruannete koostamise korda, arvutitarkvara kasutamist raamatupidamises ning raamatupidamise korraldamisega ja sellega kaasnevate sisekontrolli meetmete rakendamisega seotud asjaolusid. Kui need on olemas, lisatakse eeskirja veel enda jaoks kõik vajalik, nö omad spikrid nt näidislausendite näol.
Raamatupidamise sise-eeskirja täiendatakse ja muudetakse vastavalt vajadusele. Raamatupidamise sise-eeskirja säilitatakse ettevõttes vähemalt seitse aastat pärast nende muutmist ja asendamist.
Majandusaasta pikkus on 12 kuud, mille konkreetne algus ja lõpp on kindlaks määratud ettevõtte põhikirjas. Üldlevinud majandusaasta algab 01. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Alustaval ettevõtjal on lubatud esimene majandusaasta venitada ka pikemaks – kuni 18 kuud. Majandusaasta pikendamine annab võimaluse tegevuse alguses suuri väljaminekuid järgmiste kuude sissetulekutega nö siluda.
 
Majandusaasta aruanne koosneb kahest mahukast osast: aastaaruandest ja tegevusaruandest. Aruandele lisatakse veel audiitori järeldusotsus (auditi kohustuslikkuse korral) ja majandusaasta kasumi jaotamise ettepanek.
Kui hakatakse nimetatud dokumenti koostama, on vajalik läbida viis etappi : raamatupidamise aastaaruande koostamine, tegevusaruande koostamine, audiitorkontroll, kasumi jaotamise ettepaneku koostamine ning valminud majandusaasta aruande esitamine kinnitamiseks. Raamatupidamise aastaaruanne koosneb bilansist, kasumiaruandest , rahavoogude aruandest, omakapitali muutuste aruandest ja lisadest.
13