Majandusarvestuse ajalugu ja raamatupidamine (2)

Majandusarvestuse ajalugu
Ei maksa arvata, et majandusarvestuse süsteem on alles hiljuti meie kiusamiseks välja mõeldud. Raamatupidamise algtõed pärinevad väga ammusest ajast. Inimestel oli ju vaja ka vanadel hallidel aegadel leida võimalus kasvõi toiduvaru arvestuseks ning siis leiti, et parimaks lahenduseks on andmete kivisse raiumine või puusse lõikamine. Tänapäeval vist enam mitte väga hästi toimiv viis..
Majandusarvestuse arengu algetappidel oli raamatupidamine väga lihtne ja selge (millega ei taha ma muidugi väita, et tänapäeval on asi ülimalt keeruline, ei) ning siinkohal on rõõm tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev.
Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile).
Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid.
 
Nüüd aga paar nime, mis oleksid Sul tarvilikud teada :
Vana-Kreeka teadlane Aristoteles , majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele.
Luca Paccioli - matemaatikust frantsiskaani munk , kes aastal 1494 koostas teooriaõpiku „Traktaat kontodest ja kirjenditest“, kus ta süstematiseeris seni kasutusel olnud tehingute ülesmärkimise viise.  Sellega oli sündinud esimene kahekordse kirjendamise õpperaamat,  mis kaotas järk-järgult juhuslikkuse ja erinevuse arvepidajate seas.
Viimaste aastasadade jooksul on kasutusel olnud mitmekümneid eriilmelisi raamatupidamise süsteeme. Tänapäeva majandusteoreetikud soovitavad raamatupidajal teadlik olla neljast aegade jooksul väljatöötatud levinumaist raamatupidamise põhisüsteemist – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemist.
Majandusarvestuse tänapäev
Eellugu
On üsna paratamatu leppida tõsiasjaga, et raamatupidamine on olnud ja jääb ka edaspidi igasuguse ettevõtte majandustegevuse juhtimise lahutamatuks koostisosaks. Meie tänapäevane raamatupidamisarvestuse korraldamine võeti Eesti Vabariigis teravdatud tähelepanu alla 1994 aastal, kui võeti vastu 08.06.1994 „EV Raamatupidamise seadus“, mis hakkas  kehtima 01.01.1995 aastal.
Enne seda oli ettevõtetes raamatupidamise korraldamise aluseks „Raamatupidamise põhimäärus“, kinnitatud EV Valitsuse määrusega nr 142, 06. juulist 1990 (jõustus 01.01.1991).
Tänasel päeval töötavad ja juhinduvad raamatupidajad aga juba seaduse, „Raamatupidamise seaduse“ järgi, mis võeti vastu 20. novembril 2002 aastal. Kehtivale seadusele on tehtud peaaegu igal aastal ka seaduse muutmise seadusi, seega tuleb alati kursis olla kehtivate nõuetega. Tänapäeva infoühiskonnas on kehtiva õigusakti leidmine lihtne – interneti avalikes andmebaasides on olemas nii uued kui vanad versioonid, Sina juhindu ikka uusimast.
Raamatupidamise seadus saabki Sulle nüüd peamiseks käsulauaks. Kui hätta jääd, loe seadust ning usun, et leiad lahenduse.
 
Raamatupidamise seadus
Raamatupidajate peamine tugitala, „Raamatupidamise seadus“ (edaspidi RPS) – peaks nüüd pidevalt käeulatuses olema. Soovitan Sul muretseda omale terve seadus ning see hoolega kordi ja kordi läbi lugeda. Seadus - see on aluspõhi kõigile Sinu edasistele tegemistele ja toimingutele ettevõtluses majandusarvestuse vallas. Pööra seadust lugedes tähelepanu (ja see on väga pikk lugemine) sõnadele ja nende mõistmisele – et kui kirjas on sõna „peab“, siis ära tee sellest oma mõtetes sõna „võib“ ning vastupidi. Olgu see seadus Sul pidevalt käeulatuses, kontrollimaks üle kasutatavaid mõisteid, omi mõtteid ja kajastatavate tehingute sisulisi tähendusi.
Üks meeldetuletus – juhindu alati seaduse tekstist, erinevate määruste ja juhendite sisu on kindlasti ka määrav ning oluline, aga seadusetekst on ülim neist - kuningas oma alamate seas.
Küsimusele miks seda seadust üldse vaja on, vastus on lihtne - et rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtted oleksid kasutusel ka Eestis ning kõik koostatavad aruanded oleksid üheselt mõistetavad. Piltlikult öeldes - et kõik raamatupidajad sõidaksid oma sõiduvahenditega ühiste reeglite järgi. On see sõiduvahend siis jalgratas või traktor (korraldad raamatupidamist ise või ostad teenuse sisse; pead registreid käsitsi või kasutad spetsiaalprogrammi), me peame kõik mahtuma turvaliselt teedele liikuma (ehk esitatavad andmed peavad üheselt arusaadavad olema nii omadele kui võõrastele).
Olen kokku puutunud (küll üha harvemini, õnneks) mõtteviisiga – olen nii väike tegija , ei minul mingisugust raamatupidamist küll vaja teha ei ole. Peast välja sellised rumalad mõtted ja kohe (no mitte päris kurjalt öeldud)! Ja miks – aga sellepärast, et seadus ütleb kindlalt, kes on raamatupidamiskohustuslane . Ei, ma ei ole läinud tähetrükkimisega liiale, ei ole kohuslane , ongi kohustuslane . (Nüüd kuulen ohkeid, aga pole viga, uued asjad ongi alguses keerulised). Ning pea siis meeles, et RPS alusel sätestatud mängureeglite alusel on raamatupidamiskohustuslased ja peavad raamatupidamist ning finantsaruandlust korraldama nii riik, omavalitsused, kõikvõimalikud ühingud, seltsid (no aktsiaseltsid, osaühingud, mittetulundusühingud jne.), FIEd  kui ka siin toimetavad (ja registreeritud) välismaa äriühingute filiaalid.
Seadusest leiad terve rea põhimõisteid ja arvestuste aluseks olevaid põhiprintsiipe, jäta need endale meelde ja kui on paras aeg, siis kasuta (või hiilga kaastöötaja ees stiilis: nooh, seda, mida mõistetakse raamatupidamises kõrgema juhtorganina, tean ju ikka, see on ju seaduse, põhikirja või põhimääruse alusel moodustatud raamatupidamiskohustuslase organ, kes teostab vahetut järelevalvet tegevjuhtkonna üle (näiteks äriühingu nõukogu)!
Seaduses on veel palju vajalikku ja möödapääsmatut iga raamatupidamisega tegeleva persooni jaoks. Algus on raske, muidugi, mõisted lähevad segi ja jutt on keeruline. Seepärast ongi hea, kui enne suuri tegusid saad põhimõisted ja –alused selgeks. Kindel on ka see, et iga järgneva õpisammuga saab selgemaks ka seaduse kõige keerukam tekst. Raamatupidamise seaduse terviktekst on suhteliselt muutuv (vahel rohkem, teinekord vähem), kuid raamatupidamise üldalused (millest meie siin räägime), on pikaajaliselt püsivad ja muutumatud olenemata riigikorrast, valitsusest ja maailmajaost.
Põhimõisted
Praktiliste loengute käigus on mul välja kujunenud majandusarvestuse põhimõistetele välja kujunenud hellitustermin – liikluseeskiri . Miks just selline nimetus? Aga sellepärast, et kui me ei tea, kus on autol gaasipedaal või milline on 70-piirkiiruse märk, siis nõuetekohasest sõidust ei tule ka midagi välja. Seega, ülioluline on selgeks teha kõik põhimõisted ja algtõed. Õpime seega juurde ühe võõrkeele, mida edaspidi kasutada (oma alluvatega, ametnikega).
Ja siin nad on:
Raamatupidamisarvestus on majandusarvestuse süsteem ettevõtte tasandil, peegeldades ettevõtte varasid , nende moodustumise allikaid ja nendega seonduvaid tehinguid .
Seega kõik see, mis on teoksil või tehtud ettevõttes, selle kirjapanemine kindlate mängureeglite järgi ongi raamatupidamisarvestus.
Raamatupidamiskohustuslane on Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku isikuna (riik), kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal.
Kõikvõimalikud osaühingud, aktsiaseltsid, avalik-õiguslikud ühingud, vallavalitsused, padjaklubid-mittetulundusühingud ja lihtsad FIEna registreeritud inimesed, kes te omanikerdatud puulusikaid valmistate ja müüte – Teie oletegi Eesti Vabariigi raamatupidamiskohustuslased.
Raamatupidamise korraldamise kohustus on majandusüksust juhtival omanikul või volitustega juhil, kes vastutab kogu majandustegevuse eest otseselt omaniku või omanike ees.
Juhil on siis antud seadusega mitmeid võimalusi ettevõttes raamatupidamise korraldamiseks -  moodustades raamatupidamise struktuuriüksuse või võttes tööle raamatupidaja või kasutades raamatupidamisettevõtte või mittekoosseisulise raamatupidamisspetsialisti teenuseid või pidades ise raamatupidamisarvestust. Vali vaid, millist soovid!
Majandusarvestus on nii majandusinformatsiooni töötlemise süsteem kui ka protsess, mille käigus toimub majandusinformatsiooni selgitamine, mõõtmine ja edastamine info kasutajale, kusjuures edastatav info peab kasutajatel võimaldama teha põhjendatud otsuseid.
Laiem mõiste, kui raamatupidamine. Nii andmete kogumine, töötlemine ja edastamine nende kasutajale-otsustajale (juhile) ühise mõistetava keele kaudu  ongi majandusarvestus.
Majandusarvestust vajatakse eelkõige ärimaailmas, kuid ilma selleta ei saa hakkama ka ükski teine institutsioon – ei  riigivalitsus, linna- ja maakonnavalitsus, koolid jne., kõik nad peavad kontrollima oma ressursse ja nende kasutamisega seotud muudatusi, et oleks võimalik teha otsuseid edaspidiseks. Samas on ka selge, et raamatupidamine ei suuda vastata kõigile informatsioonivajajate küsimustele. Ilma selge ja informatiivse  raamatupidamiseta ettevõtte kasumit teenivad tegevusalad efektiivselt toimida ei saa.
Majandustehingud on toimingud, mille tulemuseks on muudatused raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseisus .
Kaupade ostud-müügid, laenutoimingud, autode ja pastapliiatsite muretsemised jne.
Algdokument on majandustehingu toimumist tõendav kirjalik tõend.
Kui ostad omale raamatupidamise teostamiseks ilusa kollasest nahast pöördtooli, siis kauplusest saad arve, mis ongi selle tehingu algdokument.
Kui lepid sõbraga kokku, et tema firma annab sinu firmale 5000 krooni laenu, kirjutate selle kenasti üles ja sellest paberist ongi saamas selle tehingu algdokument.
Vara on raamatupidamiskohustuslase kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus.
Ehk raamatupidamiskohustuslase valduses olevad ressursid.
Veel ilusamini – kajastatakse bilansis aktivapoolel. Nagu näiteks vabad rahad nii kassas kui pangas ja ostjatelt laekumata summad ja ostetud kaubad laos, mis ootavad mahamüümist ja kõik traktorid ja büroo inventar , maad ja metsad ..
Tulu on aruandeperioodi sissetulekud, mille tekkimisega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike tehtud sissemaksed.
Kui Sa ostad ühe plekist ämbri 30 krooniga ja müüd selle edasi 50 krooniga, siis see 50 krooni on Sinu jaoks müügitulu, mis on tulnud ettevõttele kauba realiseerimisest ehk kauba müügist tuluna (rahana) arvele. Arvestama pead aga asjaoluga, et müügitulust on vaja veel ostukulu maha arvestada – alles siis tekib kasum. Väga oluline on see, et Sa ei ajaks segamini omavahel kaht mõistet: tulu ja kasum. Tulude ja kulude üle peetakse arvestust kasumiaruandes.
Kui aga omanik otsustab omakapitali seisu parandada oma osa sissemakse suurendamisega nt raha maksmisega ettevõtte pangakontole, siis seda juurdetulnud vahenditehulka  tuluks sugugi nimetada ei saa.
Kulu on majandusressursi loovutamine tulevase tulu saamise eesmärgil.
Kulu aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist.
Ostsid oma ämbri, müüsid selle - ja nüüd on ostuhind kulu ja müügihind tulu. Juhtub aga nii, et ostetud plekkämber müüdud ei saa, vaid vajad seda hoopis oma ettevõtluse eduka toimimise nimel, siis ostuhind, seesama 30 krooni on muutunud kuluks ning mingisugust otsest tulu (tulu kauba müügist näiteks) Sinu ettevõte sellest ei saa.
Samamoodi ei muutu omanikule omakapitali arvelt väljamakstud summad ettevõttele kuluks, vaid vähendab lihtsalt rahahulka ja omakapitali valitud realt olevat numbrit, näiteks dividendi-realt.
Kasum ( kahjum ) – raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe.
Kasumi põhivõrrad on:
TULU-KULU= KASUM/-KAHJUM
Ikka seesama ämber. Kui sa ostad selle plekist ämbri 30 krooniga (kulu) ja müüd selle edasi 50 krooniga (tulu), siis see 20 krooni ongi Sinu kasum, mis on tulnud Sulle rahana kätte – ostu- ja müügihinna vahe.
Kohustus on raamatupidamiskohustuslasel rahaliselt hinnatav võlg.
See võlg nõuab tulevikus varast loobumist. Ehk - kui Sa oled selle plekist ämbri ostnud, siis on see 30 krooni Sinu võlg ehk rahaline kohustus, mille Sa näiteks seitsme päeva pärast pead loovutama ämbri müüjale.
Kapital on ettevõtte varade moodustamise allikate nimetus, mis võivad olla laenatud ehk võõrkapital või ettevõtte omanikele kuuluv kapital ehk omakapital .
Omanikuna teed osakapitali sissemakse 100 000 krooni – sinu omakapital, laenad pangast juurde 200 000 krooni – võõrkapital.
Võõrkapital on laenud ja kohustused.
Käsitle siis palun võõrkapitalina nii ämbriostu tasumata arveid kui ka sõpradelt-pankadelt laenatud summasid.
Omakapital on raamatupidamiskohustuslase vara, millest on maha arvatud kõik tema kohustused.
VARAD =kohustused+oma-kapital
VARAD-KOHUSTUSED=OMA-KAPITAL
Omakapital on pikk nimekiri headest asjadest – ettevõtte osakapital (omanike sissemaksud osakapitaliks), eelmiste perioodide (aastate) kasumid (no muidugi kahjumid ka, aga kes seda ikka armastab ), käesoleva majandusaasta kasumid (kahjumid), reservid (ohh, mis need veel on, kuulen kilkeid – need on sinu firma kasumist kõrvalepandud rahad kas põhikirjaliselt nõutud osas või ka näiteks suuremaks tulevikuliseks väljaminekuks külmutatud  summad, mida muuks otstarbeks ei kasutata)
Eesti hea raamatupidamistava – rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded kehtestatakse Raamatupidamise seadusega ning mida täiendavad väljaantavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid.
Riigiametitel lisanduvad veel riigi raamatupidamise üldeeskirjad jmt., Sina eraettevõtjana pead järgima ikkagi seaduse eraettevõtjale määratud osa ning Raamatupidamise Toimkonna juhendeid, riigiasjad las käia omi radu . Nii et kui Sa  ei taha oma pead väga sassi ajada, siis on parem neid eeskirju mitte välja otsima hakata.
Bilanss on raamatupidamisaruanne , mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase vara, omakapitali ja kohustusi.
Bilansi võrrand on järgmine:
VARAD=KOHUSTUSED+ OMAKAPITAL
Pea Sa seda hästi meeles – kindla kuupäeva seisuga! Ei ole olemas bilanssi aastaks 2009, vaid on bilanss 31.12.2009 seisuga – selle päeva varade, kohustuste ja omakapitali hetkeolukord.
Bilansiskeemi leiad EV Raamatupidamise seaduse lisast. Bilansi paremaks lugemiseks võib bilansikirjete alaliigendusi esitada majandusaasta aruande lisades. Lähtudes olulisuse printsiibist, võib ebaolulisi bilansikirjeid avaldada summeeritult. Eks igaühe jaoks on oluline/mitteoluline erinev, tee oma valik lähtudes numbrite suurusjärkudest.
Bilansikirjete nimetusi võib täpsustada, samuti võib lisada täiendavaid kirjeid või kirjete alaliigendusi, kui see tuleb kasuks bilansi informatiivsusele ja loetavusele. Alati pead arvestama sellega, et bilanss on majandusaasta aruande ühe osana avalik informatsioon, mida potentsiaalsed kliendid ja partnerid võivad uurida. Seega, hoia oma ettevõtte visiitkaart korrektne ja arusaadav. 
Kasumiaruanne on raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulusid, kulusid ja kasumit (kahjumit).
TULU-KULU=KASUM
Ja siin on bilansiga võrreldes teistmoodi ajamõõde – kasumiaruanne koostatakse perioodiliselt, näiteks aasta 2009 kohta tervikuna , või pooleks aastaks või kvartaliks või kuuks, aga ikka viimasest kasumiaruandest kajastatava kuu lõpuni. Ning äramärkimist leiavad kauba (plekkämbrite) müügisummad, ostusummad, kulud üldisele tegevusele (rendid, telefoniarved), palgakulud ja finantskulud-tulud. Neid andmeid kokku liites-lahutades saadki kasumiaruande reale „Aruandeaasta kasum“ õige ja ilusa numbri, millise kajastad omakorda bilansis (noo, millisel real?) aruandeperioodi kasumina (kahjumina).
Kasumiaruanne on alati bilansi juurde kuuluv osa, lahutada neid ei saa.
Kontod
Kontodest üldiselt
Aga nüüd peame rääkima veidike (kelle rõõmuks, kelle ehmatuseks) meile, raamatupidaja rollis olijatele, väga vajalikest numbrite kodudest ehk kontodest.
Millise sisuseletuse sellele sõnale siis anda võiks? Kuulnud oleme igasugustest kontodest, kokkupuuteid on olnud suhteliselt vähestel, vist. See, et Sinu lemmikpanka laekus seni igakuiselt rõõmus rahanumber seniselt tööandjalt, see ei ole konto majandusarvestuse mõistes. See on ju arveldusarve, kuhu laekuvad sinule mõeldud summad ja isegi liialt tihti väljuvad veelgi suuremad summad (no kellel õnnestub teistpidi – laekub palju, välja läheb vähe?). Aga arveldusarve liikumistest saaksid Sa konto majandusarvestuse mõistes koostada küll. Vajalikud elemendid on tal olemas.
 
Konto tunnused
Raamatupidamiskontol on oma iseloom ja tunnused, neid peab austama.

• Kontol on kaks poolt, parem ja vasak pool (nagu bilansilgi).
  
• Kreeditiks nimetatakse konto paremat poolt.
  
• Deebet on konto vasak pool.
  

Või - et oleks parem, ütleme kohe sedapidi – konto vasak pool on deebet ja konto parem pool on kreedit . Kuidas ja kuhu Sa neid deebeteid-kreediteid kirjutad, ei ole oluline (no kas vanamoodsasse ristikesse, suurele lehele, Exceli tabeli kahte tulpa jne), oluline on ainult see, et säiliks

• Konto põhitunnused – deebet ja kreedit, mis oleksid kajastatud alati kahepoolses tabelis.
  

Kontole antakse ka nimetus ja number, algjääk, lõppjääk ning käive nende kahe vahel. Iga konto kuulub omaette kontoklassi, nii et klassimääratlus on samuti vajalik.
 
Konto klassid
Kontodest rääkides peab märkima, et erinevaid kontosid eristatakse teineteisest olenevalt konto iseloomust erineva klassikuuluvusega.
Kontode klassideks (või konto poolteks , või suunaks, või veel milleks muuks neljandaks) nimetame me konto iseloomust tulenevat vajadust saldo suunamiseks kas deebetisse või kreeditisse. Ehk siis – on kontod, mis kuuluvad varade klassi, kohustuste (võlgade) klassi, omakapitali klassi või tuluklassi. Kontode klassifitseerimist vajame me kontoplaani koostamisel.
 
Konto liigid
Eksisteerivad aktivakontod, passivakontod, aktiva -passivakontod, kontraaktivakontod, kontrapassivakontod ja tulemuskontod. Jagamine-liigitamine käib selle järgi, millisele konto poolele (kas vasakule-deebetisse või paremale-kreeditisse) peab konto saldo jääma.

• Aktivakontod on bilansi aktivakirjete tütred, kuhu kogutakse kokku kõik andmed varade jääkide ja liikumiste kohta. Aktivakonto algsaldo on deebetis ja lõppsaldo samuti deebetis. Konto käive seevastu võib ja peabki toimuma nii ühel kui teisel konto poolel. Heaks näiteks on siinkohal aktivakontona konto Lemmikpanga kohta – tema alg- ja lõppsaldo on deebetis (reaalne raha pangakontol).
  
• Passivakontod on bilansi passivakirjete pojad, kus vaadeldakse kõiki andmeid kapitali üksikute liikide ja nende muutuste kohta. Passivakonto näiteks – laenukapitali arvestus – kreeditpoolel on nii alg- kui ka lõppsaldo (reaalsed võlguolevate laenusummade lõppsu mmad).
  
• Aktiva-passivakontod on sellised peened preilid, kelle najal saab arvestust pidada erinevate arvestuste jaoks – kui võib juhtuda nii, et kord ollakse partnerile võlgu, kord partner sinule. Seega – ei ole oluline, millisel konto poolel on saldo, mõlemad juhud on õiged.
  
• Kontraaktivakonto – reguleerib mingi kindla aktivakonto jääki, kuid ise on passivakonto iseloomuga . Mis see siis tähendab? Tähendab seda, et kui ettevõttel on põhivara, siis seadus kohustab sellelt põhivaralt arvestama ka amortisatsiooni. Kuna amortisatsioon on selge kuluartikkel, on vajalik teda kajastada passivakontol, st kreeditpoolel. Kuid bilansis nõutakse selle summa esitamist bilansi aktivas , põhivarade seas ja miinusmärgiga.
  
• Kontrapassivakonto -  vastupidine juhus kontraaktivakontole, kus järelikult on vajadus reguleerida bilansi passiva poolt miinuskandega passivakonto iseloomuga aktivakonto saldot. Kui nüüd vaadelda bilansikirjete näidist, siis leiame sealt sellise keerulise nimetusega bilansirea nagu „Oma osad või aktsiad“. Eks neid sel hetkel (bilansipäeva seisuga) ettevõtte valduses olevaid varasemalt emiteeritud aktsiaid , mis on  tagasiostetud, ongi siis vaja reguleerida tagasiostetud aktsiate eest makstud tasu õiglases väärtuses.
  
• Tulemuskonto on aga konto, millel saab välja tuua ettevõtte kasumi- või kahjuminumbri. Tulemuskonto on omapärane selle poolest, et tal puudub alg- ja lõppsaldo, sest ettevõtluse tulemus – kasum või kahjum – kantakse hiljem kontole „Aruandeperioodi kasum (kahjum)“. Seega – tulemuskonto deebetisse kirjendad kauba või teenuse soetushinnas ja konto kreeditisse kauba müügihinna. Üldjuhul peaks tekkima saldo kreeditisse – sa oled (loodetavasti) suurema raha eest ju müünud, järelikult on tekkinud tulu ja tulu kajastub raamatupidamises alati kreeditis.    
  

 
Kontoplaan
Kontoplaan on raamatupidamises oluline instrument , mille kaudu tehinguid määratletakse.
Kontoplaan on ettevõtte raamatupidamises kasutatavate kontode nimekiri koos konto nimetuste, kontonumbrite ja kontoklassidega. Kontoplaan sisaldab kontode loetelu , kontode nimetusi ning on aluseks kirjendite koostamisel. 
Kontoplaani kirjutatakse kõik ettevõttes kasutusel olevad kontod, kontoplaani peab pidevalt täiendama uute kontode kasutuselevõtmise puhul. Olenevalt kasutatavast raamatupidamise korraldusviisist – kas käsitsi või programmi abil, võib kontoplaan eksisteerida kas ainult peakontodena või täieliku loeteluna – peakontod, allkontod, jaotused . Lahtilaotatud kontoplaan on majandusarvestuse seisukohalt õigem ja õiglasem ning oluliselt informatiivsem.
Kontode liigendamine, kontos sisalduvate numbrite hulk, kirjaviis ja värv on raamatupidamiskohustuslase poolt vabalt valitav. Näiteks: konto „ KASSA “ – konto number 1, 11100001 või 1011. Kas kirjutad selle sinise või musta värviga, on juba puhtalt ilumeele küsimus! Kontoplaani koostab raamatupidaja konkreetselt oma ettevõtte vajadusi silmas pidades ja ta moodustab ühe osa raamatupidamise sise-eeskirjadest.
Toon Sulle siinkohal lihtsa kontoplaani näite:
 Konto
 Nimetus 
 Kontoklass
 10111
 Kassa
 Varad
 10121
 Lemmikpank
 Varad
 21311
 Hankijatele tasumata arved  
 Võlad
 32211 
 Osakapital nimiväärtuses 
 Omakapital
 40131
 Tulud teenuste müügist 
 Tulud
 50611
 Rendikulu
 Kulud
Nagu Sa näed, liiguvad kontode numbrid mingisugust seaduspärasust arvestades edasi. Selle seaduspärasuse ehk süsteemi võid Sa ise juurutada, alustades näiteks numbrist 1, kuid lihtsam ja hiljem kergemalt leitav on kontodele numbrite andmisel järgida kinnitatud bilansiskeemi. Siis saadki – varade kontod algavad alati numbriga 1, võlad numbriga 2 jne. edasised numbrid saad samuti skeemist – kuna bilansis on 29 põhikirjet, siis kontoplaani kaks järgmist numbrit näitavad Sulle kuulumist vastavasse bilansirühma – kassa 01, osakapital 22 jne. Kolmas number kirjeldab vastava bilansirühma alaliiki – osakapital on omakapitali pearühmas esimesena kirjeldatav, järelikult number 1 ning viimane number on selleks, et saaksid vajadusel artikleid veelgi liigitada. Kui seda vajadust ei ole, lisadki viimasena numbri 1. Lihtne ja loogiline, harjumine võtab veidi aega, aga kui süsteem käpas, on ülevaatlik pilt selge ja vajalikud andmed kergelt leitavad.
 
Konto loomine
Anname kontole kõigepealt nime – no näiteks „Lemmikpanga arveldusarve“. Omistame talle ka numbri – näiteks 10121. Uurime, kas arveldusarvel on algjääki või mitte – kui on 1000 krooni, kirjutame deebetisse: konto algjääk 1000.- krooni. Sellega on konto loodud. Edaspidised liikumised arveldusarvel kirjendatakse konto käivete alla – sissetulekud pangaarvele deebetisse ja väljaminekud pangaarvetelt kreeditisse.
Peale käivete fikseerimist saab välja tuua konto lõppseisu, mida saab arvestada järgmise valemi abil:
konto valem
Konto algsaldo + konto sama poole käive – konto vastaspoole käive = lõppsaldo

• Seega, kui on vaja leida saldot aktivakontole, siis:
  

Deebet algsaldo + deebetkäive – kreeditkäive = aktivakonto deebet lõppsalo

• Ja passivakontole:
  

Kreedit algsaldo + kreeditkäive – deebetkäive = passivakonto kreedit lõppsaldo
Ei maksa muretseda, kui kontot on vaja, aga algsaldot pole. Siis on vaja ikka konto luua, lisada see kontoplaani, omistada talle number ja nimi ning käivete tekkimisel saab kasutada  juba tuttavaid valemeid, arvestades algsaldona nulli.
Näide kontost:

• Konto 10121  Lemmikpank
  

 DEEBET 
 KREEDIT
 Deebet algsaldo 
 Kreedit algsaldo
 Deebet käive 
 Kreedit käive
 Deebet lõppsaldo 
 Kreedit lõppsaldo
Või:

• Konto 10121 Lemmikpank
  

Deebet algsaldo 
Kreedit algsaldo 
Deebetkäive 
Kreeditkäive 
Deebet lõppsaldo 
Kreedit lõppsaldo 
Raamatupidamislausend
Kirjendamine
Kui kontod selged, tuleb edasi liikuda lausendite juurde.
Raamatupidamislausendeid vajame me selleks, et iga sooritatud majandustehingut iseloomustada (kirjendada, konteerida, koostada lausend ) vähemalt kahel erineval teineteisega seotud kontol, järgides printsiipi deebet = kreedit. Teiste sõnadega, et saada kontodele käivet, on vaja majandustehingud kirjendada kahekordse kirjendamise põhimõttel.
See tähendab, et toimunud majandustehing suunatakse korraga kahele kontole, samaväärse summa ulatuses nii deebetisse kui ka kreeditisse. Miks? Sest iga majandustehing põhjustab muudatusi vähemalt kahel bilansikirjel, suurendades või vähendades neid. Tihti aga ei piisa kahest kontost, vaid on vaja ühe majandustehingu jaoks kasutusele võtta rohkem kontosid – kolm, neli.. Ka sellisel juhul ei kaota seaduspärasus deebet = kreedit oma jõudu, vaid toimib endiselt suurepäraselt.
Korrespondeeruvateks kontodeks nimetatakse tehingu kirjendamisel kasutuselevõetud kontosid.
Neist kasutuselevõetud kontodest on tekitatud kontrollsüsteem, sest kõik majandustehingud on registreeritud vastavates registrites ja tehinguliste seoste väljatoomisteks ning neist järelduste tegemiseks on see hea ja lihtne viis, sest kokkuvõtetes peavad ju deebetid-kreeditid, aktivad-passivad omavahel võrdsed olema.
Raamatupidamislausend ehk lihtsalt lausend ( kirjend ) on korrespondeerivate kontode ja summade kaudu majandustehingu iseloomustus kirjendina. Seadus nõuab kõikide tehingute dokumenteerimist ja kirjendamist. 
Selleks, et vastavat tehingut korrektselt vormistada , on koostataval raamatupidamislausendil vaja täita viis nõuet. Kirjeldatud peavad olema majandustehingu kuupäev; raamatupidamiskirjendi järjekorranumber; debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad; majandustehingu lühikirjeldus ning algdokumendi (või koonddokumendi) nimetus ja number.
 
Esineb kahte tüüpi lausendeid – lihtlausend ja liitlausend .
Lihtlausend on ühe konto deebeti korrespondeerimine ühe konto kreeditiga. 
Näiteks toon toimingu: pangast kassasse 500.- krooni toomine. Tehingu kirjeldamiseks raamatupidamisarvestuses tuleb moodustada lausend:

• Deebet    Konto: Kassa    500.-
  
• Kreedit    Konto: Lemmikpank    500.- 
  

Selle tehingu tulemusena suureneb kassakonto lõppjääk 500.- krooni võrra ja samaväärselt väheneb pangakonto. Et see lihtlausend saaks väärida korrektse lausendi nimetust, peab juurde olema kirjutatud veel tehingu toimumise kuupäev, sellesama kirjendi registreerimise järjekorranumber ja dokumendi andmed.
Liitlausend on kokku kolme või enama konto deebetite korrespondeerimine kontode kreedititega.
Näiteks kassast viidi 500.- pankadesse , 250.- krooni Lemmikpanka ja 250.- krooni Tavalisse Panka. Siis koostad lausendi:

• Deebet  Konto: Lemmikpank  250.-
  
• Deebet  Konto: Tavaline Pank  250.-
  
• Kreedit  Konto: Kassa   500.-
  

Selle tehingu tulemusena väheneb kassakonto jääk 500.- krooni võrra, suureneb pangakonto kokku 500.-, eraldi vaadeldes Lemmikpank 250.- ja Tavaline Pank samuti 250.- krooni võrra. Bilansimaht jääb samaks, muutused toimuvad bilansi aktivapoolel käibevarade osas.
 
Lausendite iseloom
Nagu liit- ja lihtlausendeid vaadeldes saab järeldada, eksisteerib sarnasus lausendite sisulise poole ja bilansimuutuste vahel. Mõlemad tegijad on suutelised muutuma neljas suunas. Lausendite kirjendamisest tulenevaid muutusi selgitan nüüd:

• Varade ja kapitali suurenemine – tehingud , mille tulemusena raamatupidamislausendid suurendavad aktivakonto deebetit ja samas väärtuses passivakonto kreeditit.
  
• Varade struktuurimuutused – tehingud, mille tulemustena raamatupidamislausendid põhjustavad muutusi ettevõtte varade struktuuris, kus aktivakonto deebet suureneb ja aktivakonto kreedit samas väheneb.
  
• Kapitali struktuurimuutused – tehingud, mille tulemustena raamatupidamislausendid põhjustavad muutusi ettevõtte kapitali struktuuris, vähendades passivakonto deebetit ja suurendades passivakonto kreeditit.
  
• Varade ja kapitali suurenemine - tehingud, mille tulemusena raamatupidamislausendid vähendavad aktivakonto kreeditit ning samas väärtuses vähendavad ka passivakonto deebetit.
  

Raamatupidamise korraldamine
Raamatupidamise korraldamine
Küsimusele, kuidas peab raamatuid pidama , leiab  täiuslikke vastuseid RPS teisest peatükist. Aga lühemalt siis –  Sinu kasutatav raamatupidamistarkvara (programm) peab vastama kehtestatud nõuetele, kohustus on dokumenteerida (arved, lepingud, tšekid, kokkulepped jne) ja kajastada  raamatupidamises (koostada raamatupidamiskanded kahekordse kirjendamise põhimõtteid järgides) kõik oma majandustehingud, koostama ja esitama aruandeid (majandusaasta aruanded, muud finantsaruanded) ning kõiki neid dokumente ühtlasi ka säilitama seitse aastat.
Läks kiireks ja segaseks? Võtame rahulikult ja algusest peale nende dokumentidega siis.
 
Algdokument
Millist dokumenti lugeda algdokumendiks? Meil on selge küll mõiste definitsioon, aga on veel kindlaid nõudeid algdokumendi vormistamiseks ning aktsepteerimiseks. Minu soovitus siinkohal – ei tohiks vastu võtta ebakorrektseid dokumente. Kui vaja, tee dokumendi (arve, ostutšekk, kokkulepe vmt) toojale/esitajale (müügimehele, sekretärile, partnerile) selgeks täpsed tingimused, milliste täitmisel saad dokumendi vastu võtta.
Algdokument - kui paberil on dokumendi nimetus ja number, kuupäev, tehingu sisu nii sõnade kui numbriliste näitajatena, osapoolte nimed ja aadressid ning allkiri , on Sinul kui raamatupidajal kohustus kanda sellele paberile ka raamatupidamiskirjendi järjekorranumber – ning alles nüüd on dokumendist saanud Sinu jaoks igati aktsepteeritav algdokument.
 
Raamatupidamisregistrid
Raamatupidamisregistrid on andmekogumid, mis sisaldavad informatsiooni kontodel kajastatud raamatupidamiskirjendite ja saldode kohta ja sisaldavad raamatupidamiskirjendite aluseks olevat üksikasjalikku informatsiooni. Raamatupidamisregistrid peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud majandustehingutest kontode kaupa kronoloogilises järjekorras.
Kõik majandustehingud on kohustuslik kirjendada raamatupidamisregistrites peale tehingut mõistliku aja jooksul. Peaasi, et nõutavad aruanded õigeaegselt esitatud saaksid. Kohustus on koostada majandustehingute kohta sellised registrid , et oleks võimalik neist välja lugeda tehingud nii ajalises järjekorras (ehk kronoloogiliselt, päevaraamatu vormis) kui ka kontode alusel (pearaamatuna).
Päevaraamatusse kirjendatakse kõik majandustehingud algdokumendile tuginedes. Kirjete kandmiseks on vajalikud järgmised sammud:

• tehingu kuupäev; *algdokumendi nimetus ja number,
  
• lausendi järjekorranumber, *tehingu lühikirjeldus, deebet – ja kreeditkontod koos summadega.
  

Kronoloogilise registri abil saab kontrollida majandustehingute toimumist ja nende kajastamise viisi süstemaatilises registris. Ehk siis – ühe kuupäeva tehingud on nähtaval ühes kohas, koos sisukirjeldusega ja kontodesse liigitamisega.
Kui koostad registreid, pane tähele, kas päevaraamatu tehingute summa võrdub kõikide kasutatavate kontode deebet- ja kreeditkäivete summaga . Kui ei, siis on kusagil viga ja Sul tuleb seda otsima hakata.
Registrite korrektsus ja loetavus kõrvalseisvale isikule annab hea pildi tegutsevast raamatupidaja isiksusest. Aga registri loetavus, selgus ja täpsus on määravad asjaolud. Eriti peab seda silmas pidama registrite käsitsi koostamisel.
 
Raamatupidamisarvestus
Eristatakse kahesugust raamatupidamisarvestust – tekke- ja kassapõhist.
Kassapõhine arvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehinguga seotud raha laekumisele või väljamaksmisele.
Kassapõhist arvestust kasutame me näiteks eraisikutena igal aastal, kui märtsikuu lõpuks esitame üksikisiku tuludeklaratsioonid. Seal on asi selge – tulu tekib siis, kui oleme raha saanud ning kulu on tekkinud arve tasumise hetkest. Ostad plekkämbreid maksetähtajaga seitse päeva, aga kulu tekib alles siis, kui tegelikult on ka ämbrite eest tasutud. Sama müügiga – kui müüd kauba maha, aga saad raha nende eest alles kahe kuu pärast, siis tulu kassapõhisel arvestusmeetodil tekibki alles kahe kuu pärast, kui ostjalt on raha laekunud.
 
Äriühingud kasutavad aga tekkepõhist arvestusmeetodit.
Tekkepõhine arvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud. 
Selle meetodi korral on tulud ja kulud tekkinud kohe kui tehing on sõlmitud ning asjaolu, et ei ole raha veel laekunud, ei puutu mitte kõige vähimatki asjasse.
Aruande koostamisel tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded, mis võimaldavad määrata aruandeperioodi tulud ja kulud.
Seega – kui oled ostnud kümme jalgratast maksetähtajaga seitse päeva, on tekkinud koheselt ka kulu kauba ostuhinna suuruses summas. Sama ka vastupidi – kui müüd need kümme jalgratast maha 10-päevase maksetähtajaga, on tulu juba tekkinud, arvestamata seda, kas reaalselt on raha laekunud või mitte.
 
Parandused registrites
Mis saab, kui avastad vea dokumendis või kandes? Rahustuseks niipalju, et juhtub paremateski peredes ! Aga midagi muud tegema ei peagi, kui vead ära parandama. Kindlasti ei tohi juba sooritatud kandeid jälgi jätmata kustutada. Ebakorrektne raamatupidamiskirjend tuleb parandada paranduskirjenditega, mis peab sisaldama viidet parandatava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile. Kui parandus ei põhine algdokumendil, tuleb koostada parandust selgitav raamatupidamisõiend. See on selline parandusdokument (koos nõutavate dokumenditunnustega), kuhu kirjutad andmed vigase ja õige kande kohta.
 
Raamatupidamise sise- eeskiri
Kas raamatupidamise sise-eeskiri on vajalik? On, kindlasti on. RPS sätestab kindlad nõuded sellele mahukale dokumendile. Raamatupidamise sise-eeskiri on väga vajalik ja pidevalt täiendamist vajav töövahend raamatupidaja laual. Ka Maksu- ja Tolliameti revisjoni korral on revideerija esimeseks palveks tutvuda just selle dokumendiga (oh et oleks kontoplaangi kohe anda!).
Sise-eeskirjade koostamisel kirjuta sisse kõigepealt seadusega nõutud osad: kontoplaan koos kontode sisu kirjeldusega, majandustehingute dokumenteerimise ja kirjendamise kord, algdokumentide käive ja säilitamine, raamatupidamisregistrite pidamine, tulude ja kulude kajastamine kasumiaruande kirjetel, varade ja kohustuste inventeerimise kord. Selgita ettevõttes kasutatavaid arvestuspõhimõtteid ja informatsiooni esitusviisi, aruannete koostamise korda, arvutitarkvara kasutamist raamatupidamises ning raamatupidamise korraldamisega ja sellega kaasnevate sisekontrolli meetmete rakendamisega seotud asjaolusid.
Kui need on olemas, lisa eeskirjadesse veel enda jaoks kõik vajalik, koosta nö omad spikrid nt näidislausendite näol ning olgu see mahukas materjal Sulle heaks abimeheks.
 
Dokumentide säilitamine
Raamatupidamise dokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama ja hoidma üldjuhul seitse aastat, olenevalt dokumendi liigist kas alates majandusaasta lõpust või dokumendi koostamise ajast, mil algdokument raamatupidamises kajastati .
Bilanss
Aktiva ja passiva
Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase vara, omakapitali ja kohustusi. Need näitajad on jaotatud bilansi kahe olulise poole -  aktiva ja passiva – vahel samaväärses summas.
Aktiva on bilansi vasak pool (või ülemine osa) ja sisaldab andmeid ettevõtte varade (käibevara ja põhivara) kohta.
Passiva on bilansi parem pool (või siis vastavalt alumist osa) ja sisaldab andmeid ettevõtte kohustuste ja omakapitali kohta.
 
Bilansivorm
Raamatupidamise seadusega on kinnitatud kasutatavad bilansi- ja kasumiaruannete vormid. Neid Sa pead järgima. Bilansivorme on üks, kasumiaruandeid kaks. Kinnitatud skeemid on täpselt kirjas seaduse lisades 1 ja 2. Ja et raamatupidaja elu lihtsamaks teha (tegelikult – et seadusega nõutu oleks ühtviisi mõistetav kõigile), on Raamatupidamise Toimkond kirjutanud täpsemalt oma juhendites lahti, millised tehinguartiklid millisele bilansi- või kasumiaruande reale kuuluvad.
On oluline teada, et majandusaasta aruande jaoks koostatud bilansi juurde kuuluvad ka lisad, millised seletavad lahti oluliste kirjete näitajate jaotust, tekkimise allikaid, arvestusprintsiipe. Tavapärase, jooksva bilansi koostamisel lisasid (ilma erisoovita bilansiga tutvuja poolt) vaja koostada ei ole. Toon ühe näite bilansilisast – tegutseval firmal on majandusaasta jooksul tegemist mitmete erinevate maksudega – käibemaks, sotsiaalmaksud, tulumaks jne. Kõikide maksude kohta on vajalik majandusaasta aruande lisas eraldi välja tuua analüüs erinevate maksuliikide kohta – milline oli näiteks maksu X algjääk, majandusaasta jooksul arvestatud ja makstud summad, milline on maksu X lõppsaldo bilansipäeval. Täpsemalt saad infot vajalike lisade kohta Raamatupidamise Toimkonna juhenditest.
 
Bilansi ülesanne
On ju selge, et ettevõtte rahalise ehk finantsilise seisukorra hindamiseks on vaja tutvuda mingisuguste kindlate reeglite järgi kirjapandud arvväärtustega. Neist ridadest näeme ja saame anda hinnangu vaatluse all oleva firma majandusliku olukorra – nii tema varade kui kohustuste - kohta. Täiesti kindel on ju ka see, et igapäevase majandustegevuse käigus muutuvad näitajad pidevalt. Seega, tuletan Sulle siinkohal veel meelde – bilansi koostame alati kuupäevalise seisuga ning peale bilansipäeva tehtud majandustehingud kuuluvad kajastamisele uues bilansis.
 
Bilansis leiduv info
Bilanss on ettevõtte iseloomu parim näitaja – seal näed firma tõelist palet, kõigi heade ja halbade külgedega. Bilanss iseloomustab nii varade paigutust (on raha pangas-kassas või on vabad finantsvahendid hoopis põhivarasse või varudesse paigutatud) kui ka nende moodustumise allikaid (et kustkohast see raha siis ikkagi tuli, mille eest osteti põhivara või kaupa lattu, millistest allikast on pärit kontodel olevad suured summad) – kohustustena (ehk tulevikus tasumist vajavad summad) pankade, omanike, liisingfirmade, tarnijate ees või hoopis omakapitali arvelt kindla perioodi lõikes ühe konkreetse kuupäevalise seisuga.
Mida on näha bilansis? Varasid, oleks lihtne ja primitiivne vastus, sest tegelikult on bilansi mõlemas pooles näidatud ettevõttel olevaid varasid, kuid seda erinevast vaatenurgast! Bilansi aktiva poolel näeme varade koosseisu ja nende paigutust (no ikka sama, et kas põhivaras, varudes – kus miskit on), bilansi passivas aga nende soetatud varade allikaid (et mille eest on seda lõbu lubatud). Ja aktiva ja passiva koosnevad omakorda lahtikirjutatud bilansikirjetest. Vajalikud bilansikirjete nimetused, kuhu paigutada näitajad oma firma majandustegevuse kohta, on seaduse lisas. Muidugi, kirjeid on palju, kuid Sina kasutad ainult neid kirjeid, millistele on ka arvväärtuseid kirjutada (loeb nii algsaldo, käive kui ka lõppsaldo). Tühje ridu bilanssi ei lisata. Seega – kui alustaval ettevõttel on osakapital sissemakstuna pangaarvel, siis bilansi aktivapoolel on peale suurte alajaotuste pealkirjade üks kirje – rahakirje ning passivas samuti üks – osakapital.
Võtame sellesama raha- ja pangakontode näite: kui on soov, võib peakirje jaotada omakorda veel alakirjeteks: raha kassas; raha pangas X, raha pangas Y. Sellisel juhul peab muidugi nende kolme alakirje summa kokku andma summa, mis on peakirjel raha-nimetusega.
 
Bilansi visuaalne vorm
Raamatupidamisbilanss on üheks olulisemaks dokumendiks, mida raamatupidaja koostab. Tavaliselt on bilanss koostatud tabelina või ülalt alla ridade esitlemisega (no oleks ikka raske ju küll taga ajada numbreid mööda tavateksti). Bilansi päises peaks olema nimetatud firma nimi, soovitavalt äriregistrikood ja dokumendi pealkiri – bilanss ning kirjeldatavate arvandmete fikseeritud kuupäev, kuu ja aasta. Bilansi juurdekuuluvaks osaks (nagu autol rool ) on kasumiaruanne. Kasumiaruanne peaks olema kujundatud samas stiilis bilansiga, andmed samuti päisesse lisatud.
 
Bilansi valem
Kuna on reegel, et bilansi mõlemad pooled, nii aktiva kui passiva, peavad olema alati võrdsed ning täielikus tasakaalus, saame kirjutada oma mällu bilansi valemi:
Varad = Kohustused + Omakapital
Ja sama hästi töötab ka bilansivalemi alternatiivesitlusviis:
Omakapital = Varad – Kohustused
Valemite juurde käiv seletus on lihtne – bilanss jaguneb aktivaks ja passivaks . Aktival on omakorda kaks suurt rühma – käibevara ja põhivara. Passival on samuti kaks nägu – kohustused ja omakapital. Kõik nimetatud bilansirühmad jagunevad veel omakorda mitmeteks jupikesteks, uuri bilansiskeemi!
 
Bilansikirjeid muutvad majandustehingud
Me teame, et bilanss annab ülevaate firma majandustegevuse hetkeseisust kindla kuupäeva seisuga, konkreetse arvestusperioodi lõpul (kuu, kvartal , aasta). Samas on ju ka üsna kindel, et peale bilansipäeva on veel tekkimas tehinguid, mis muudavad bilansi eri kirjeid mitte enam selles, vaid juba järgmisena koostatavas bilansis. Tegutsevas majandusüksuses ikka ostetakse-müüakse kaupa, arvestatakse töötasusid, soetatakse põhivara jne. Kõikide tehingute järel on toimumas muutused bilansi alarühmade kirjetes -  kas suurenemine või vähenemine. Võimalikke bilansiväärtuste muutusi kajastatakse neljas rühmas.
Muutus toimub nii aktivas kui passivas samaväärses summas. Sellisel juhul suureneb bilansi üldine väärtus ehk bilansimaht – ühtlaselt nii aktiva kui passiva lõppsumma (ikka eraldi, mitte kokku liites).
Näiteks  kui ostetakse kaupa lattu edasimüügiks ning arve eest ei tasuta koheselt, siis suureneb korraga bilansi aktivapool varudena ning passivapool võlgnevustega tarnijatele.
Muutused bilansis on aktiva-sisesed. Saa aru sellest niimoodi , et üks aktivakirje väheneb, teine suureneb (varade asukoht muutub) ning bilansimahu muutust ei toimu.
Toon näite ka: ostetakse sularaha eest põhivara, mille eest tasutakse kohe. Rahakirje väheneb, põhivara kirje suureneb, kuid bilansimaht jääb samaks.
Tehingust tulenevad muutused on passiva- kesksed , muutused toimuvad kohustuste ja omakapitali struktuuris. Analoog eelmise näitega, ainult et liikumine toimub bilansi passivapoolel.
Näide: tekkinud kasumist otsustatakse osa ümber paigutada sihtfinantseeringuks mõneks suuremaks tulevikuinvesteeringuks reservidesse. Sellisel juhul suureneb reservi kirje ning väheneb jaotamata kasumi kirje. Kuna mõlemad read asuvad bilansi passivapoolel, ei ole bilansi kokkuvõttes liikumist.
Vähenevad nii aktiva kui passivapool võrdse summa võrra vastupidiselt esimesele juhule. Ja nagu sa isegi mõistad, muutub selle summa ulatuses bilanss väiksemaks.
Näitena saaks tuua Sulle siinkohal edasimineva näite esimesest juhust- kui müügiks ostetud kauba eest tasutakse tarnijale. Nüüd väheneb raha- ja pangakirje aktivas ning passivapoolel võlgnevused tarnijale.
 
Kasumiaruanne
Meenutuseks siis ükskord veel, et kasumiaruande koostame terve vaadeldava perioodi kohta, nt aastaks 200Z, mis siis sisaldab vajalikke näitajaid perioodist 01.01.-31.12.200Z. Sellest saa aru nüüd niimoodi, et terve perioodi kulud ja kulud on siin üheskoos liidetuna.
Kasumiaruande skeeme on kaks. Alustavas ettevõttes võid vabalt valida, millise skeemiga alustad tööd, kuid arvestama pead asjaoluga, et juba valitud skeemi üldjuhul muuta ei saa. Mõlema skeemiga töötades tuleb kasuminumber ikkagi sama, valik on mõistlik teha pigem ettevõtte tegevusala silmas pidades.
Ka kasumiaruandes võib põhikirjeid omakorda liigitada, kui see on otstarbekas ja informatiivsem.
 
Tulud ja kulud kasumiaruandes
Kasumiaruandesse kirjendad artiklite kaupa vaatluse all oleva ettevõtte tulud ja kulud. Kui lahutad tuludest kulud (otse loomulikult mõtlen ma siinkohal ka finantstulusid ja – kulusid, erakorralistest tuludest-kuludest rääkimata), saad firma puhaskasumi, mille kirjendad omakorda .. kuhu .. ?? muidugi, bilansi passiva poolele, omakapitali rühma, aruandeaasta kasumi (- kahjumi ) reale.
Toon näite ka: firma ostab kontorisse A4 copy-paberit sularaha eest. Kuna tegemist on selge kuluga (üldhalduskuluga või tegevuskuluga, sõltuvalt skeemi valikust), teed Sa järgmist: kirjendad paberikulu kulukontole, samal ajal väheneb rahasumma kassas. Kuna tegemist on kuluga, kuulub ta kajastamisele kasumiaruandes ning seega, kui Sa mõtled bilansile, mis toimub selle tehingu järgi seal? Suurenemine, vähenemine, bilansiväärtuse muutust ei toimu?
Õige vastus oleks: vähenevad mõlemad bilansipooled – aktivas rahakirje ning passivas omakapitali pool (kuna tegemist on kuluga, kulu kajastatakse kasumiaruandes ja kahjum bilansis omakorda miinusmärgiga, mis vähendabki omakapitali).
Tuluga on asi vastupidine. Suurenevad mõlemad bilansirühmad. Oletame, et firma müüb teenust ja saab raha koheselt ka kätte, siis – tulu kajastad kasumiaruandes (kas müügituluna või mõne muu tuluna), kasumiaruande lõputulem – siinkohal kasum müügist - on vaja kirjendada bilansi passivapoolel omakapitali real tuluna (piltlikult öeldes plussiga), mis tõstab passiva mahtu ning kuna ka raha on laekunud, suureneb aktivas rahakirje ka. Isegi kui tehingute eest ei toimu tasumist koheselt, vaid ost-müük toimub maksetähtajaga, on bilansimahu liikumine ikka sama. Ja miks? Sest juhul kui raha otseselt kassasse ei laeku, siis kirjendatakse summa ostja võlana ikkagi aktivapoole kirjele. Varad, veel täpsemini väljendudes – käibevarad on sellega koheselt suurenenud.

 Majandusaasta aruanne

Majandusaasta pikkus
Majandusaasta pikkus on 12 kuud, mille konkreetne algus ja lõpp on kindlaks määratud ettevõtte põhikirjas. Üldlevinud majandusaasta algab 01. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Alustaval ettevõtjal nagu Sina, on lubatud esimene majandusaasta venitada ka pikemaks – kuni 18 kuud. Majandusaasta pikendamine annab võimaluse tegevuse alguses suuri väljaminekuid järgmiste kuude sissetulekutega nö siluda.
 
Majandusaasta aruanne
Majandusaasta aruanne koosneb kahest mahukast osast: aastaaruandest ja tegevusaruandest. Aruandele lisatakse veel audiitori järeldusotsus (auditi kohustuslikkuse korral) ja majandusaasta kasumi jaotamise ettepanek.
Kui hakatakse nimetatud dokumenti koostama, on vajalik läbida viis etappi: raamatupidamise aastaaruande koostamine, tegevusaruande koostamine, audiitorkontroll, kasumi jaotamise ettepaneku koostamine ning valminud majandusaasta aruande esitamine kinnitamiseks.
Majandusaasta aruanne annab kõrvaltvaatajale (potentsiaalsele äripartnerile, ajakirjanikule) ülevaatliku pildi vaadeldavast raamatupidamiskohustuslasest. On ju seatud hulk tingimusi, mis peavad olema täidetud – kajastatav info on objektiivne, õige ja õiglane, arusaadav. On lausa kümme põhimõttelist printsiipi, mida peab arvestama aruande koostamisel. Aruandes kajastub hulk tähtsat ja erilist infot, sealt on näha ettevõtte andmeid finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta, omakapitali muutustest rääkimata. Majandusaasta aruannet kokku pannes mõtle dokumendile kui oma parimale visiitkaardile. Jälgi vormistust , korrektsust, laiapõhjalisust ja informatiivsust. Oma headest külgedest anna lahkesti teada, tutvusta ennast ja oma plaane .
 
Majandusaasta aruande koostamise põhiprintsiibid
Seaduses on kirjeldatud nõudeid aruande koostamisele ja raamatupidamistavale. Need printsiibid on rahvusvaheliselt tunnustatud ja neist möödavaatamine pole lubatud. Kinnitatud on kümme põhiprintsiipi, mis on vaja omale selgeks teha ja neid peaks  arvestama juba raamatupidamislausendeid koostades ja majandusarvestuse süsteeme välja kujundades.

• Majandusüksuse printsiip – raamatupidamiskohustuslane arvestab oma vara, kohustusi ja majandustehinguid lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ning majandustehingutest.
  NB! hoia lahus ettevõtte ja tema omanike-töötajate-klientide vara
  
• Jätkuvuse printsiip – raamatupidamise aruande koostamisel lähtutakse eeldusest, et raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Juhul kui raamatupidamise aruanne ei ole koostatud jätkuvuse printsiibist lähtudes, tuleb aruandes märkida rakendatud arvestusprintsiip.
  Järgi seda eeldust, aga kui on näha, et ettevõtte hakkab hääbuma, kirjuta see ka majandusaasta aruandesse sisse. Samamoodi tuleb ära märkida süsteemierinevused (kui on olnud vajadus nt kasumiaruande skeemi vahetada).
  
• Arusaadavuse printsiip – raamatupidamise aruandes avalikustatav informatsioon peab olema esitatud nii, et see oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruande kasutajatele, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised.
  Tühja juttu ja mulli ajagem mujal, keerutamised pole siinkohal teretulnud.
  
• Olulisuse printsiip – raamatupidamise aruandes peab kajastuma kogu oluline informatsioon, mis mõjutab raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid . Väheolulisi objekte võib arvestada ja aruandes kajastada lihtsustatud viisil.
  Arvesta võimalusega, et majandusaasta aruandega saavad tutvuda kõik soovijad – seega ka potentsiaalsed äripartnerid. Tunnista oma ettevõtte nõrku kohti ja too esile tugevad küljed – vigadeta pole meist niikuinii keegi!
  
• Järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip – raamatupidamise aruande koostamisel kasutatakse jätkuvalt varem kasutatud arvestuspõhimõtteid, aruandlusviise ja aruandeskeeme.
  See tähendab nüüd seda, et kui näiteks oled valinud kasumiaruande skeemi number 2, siis jätkad selle ettevõtte majandustulemusi kajastades ikka sama skeemiga; kui oled arvestanud põhivarade amortisatsiooni lineaarsel meetodil, jätkad selle raja kõndimist.
  
• Tulude ja kulude vastavuse printsiip – aruandeperioodi tuludest arvatakse maha nendesamade tulude tekkega seotud kulud. Väljaminekuid, millele vastavad tulud tekivad mingil muul perioodil, kajastatakse kuludena samal perioodil, mil tekivad nendega seotud tulud.
  Järgides käesolevat printsiipi, ei ole sul võimalik tulevasi kulutusi koheselt kuludeks kanda – nt pikad reklaamilepingud jmt. Raamatupidamiskannete koostamisel mõtle, kas kajastatavad tulud-kulud kuuluvad ikka sellesse perioodi või mitte. Kui ei, siis võtad kasutusele vahekonto – ettemakstud kulud  ja hakkad sealt aja möödudes kulusid õigesse perioodi paigutama.
  
• Objektiivsuse printsiip – raamatupidamise aruandes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne.
  Emotsioonidel ja soovunelmatel raamatupidamisarvestuses kohta ei ole..
  
• Konservatiivsuse printsiip – raamatupidamise aruannet tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole aruandes õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruande kasutajate eest varjatud reservide tekitamine.
  
• Avalikustamise printsiip – raamatupidamise aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate.
  
• Sisu ülimuslikkuse printsiip – majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruandes lähtutakse nende sisust ka siis, kui see ei ühti nende juriidilise vormiga .
  See on tihti raamatupidajate komistuskivi, eriti  kui tööd on palju kuhjunud ja selget ülevaadet lauale toodud dokumentide tagamaadest ei ole. Seega – ole tähelepanelik raamatupidamisregistrite koostamisega , võta süvenemiseks aega ja kui vaja, küsi tehingu teostajalt üle, kas oled majandustehingu sisust õigesti aru saanud.
  

 

Lõpetamise üldine korraldus

Arvestades asjaolu, et füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi nimetatud “FIE”) puhul on tegemist inimesega, on FIE puhul korrektne rääkida FIE tegevuse või ettevõtluse lõpetamisest. FIE tegevuse lõpetamisel ei ole ette nähtud aeganõudvat ning komplitseeritud lõpetamise protsessi. Seda eelkõige põhjusel, et FIE vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga ning puudub vajadus piiratud vastutusega äriühingute likvideerimise puhul võlausaldajate kaitseks ette nähtud meetmete tarvitusele võtmiseks. Üldjuhul kustutatakse tegevuse lõpetamisel FIE registrist tema notariaalses vormis avalduse alusel.
Oluline on märkida, et juhul, kui ta on vastavalt käibemaksuseadusele registreeritud maksukohustuslaste registris, siis edaspidiste maksuprobleemide vältimiseks on igal juhul otstarbekas oma ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest FIE vormis teatada äriregistrile või maksuhaldurile .
Lisad:
FIE kustutamise kandeavaldus

Vara isiklikku tarbimisse võtmine

Mõiste „isiklikku tarbimisse võtmine” hõlmab kõiki tegevusi, mis ei ole käsitletavad maksustatava ettevõtlusega tulumaksuseaduse § 14 mõttes. Isiklik tarbimine võib seisneda asja tarvitamises maksumaksja või tema perekonnaliikmete isiklikes huvides või asja kasutada andmises kolmandatele isikutele.
Juhul, kui FIE lõpetab ettevõtlusega tegelemise, siis vastavalt TuMS § 37 lg 4 loetakse tema ettevõtluse tuluks sellise vara turuhind , mille soetamismaksumuse on ta arvestatud ettevõtluse kuluks. Kui FIE-l on tegevuse lõpetamisel vara, mille puhul on eelmise tulumaksuseaduse alusel arvestatud amortisatsiooni, siis vastavalt TuMS § 37 lg 5 loetakse FIE ettevõtluse tuluks sellise vara turuhind, millest on lahutatud soetamismaksumuse ja arvestatud amortisatsiooni vahe. Seega kui isik on FIE-na näiteks maja või korteri soetamismaksumuse või osa sellest oma ettevõtluse kuluks arvanud, siis loetakse selle vara turuhind ettevõtluse lõpetamisel isiku ettevõtluse tuluks.
Siinkohal võib veel märkida, et juhul, kui FIE on ettevõtluse peatanud rohkem kui 12 kuuks, loetakse, et eespool nimetatud vara on võetud isiklikku tarbimisse. Samuti võib välja tuua, et vastavalt TuMS § 37 lõikele 7 saab FIE erinevalt vara isiklikku kasutusse võtmisest soovi korral oma tegevuse üle viia äriühingusse ilma üleantava vara tulumaksuga maksustamiseta, kuivõrd isiklikku tarbimisse võtmiseks ei loeta FIE ettevõtte hulka kuulunud vara mitterahalise sissemaksena üleandmist äriühingule, kui selle eesmärgiks on ettevõtte jätkamine. Oluline on aga, et mitterahaline sissemakse peaks olema äriühingule üle antud enne kui FIE kustutatakse käibemaksukohustuslaste registrist.

Lõpetamine õigusjärglusega

Kuna FIE näol on tegemist füüsilise isikuga , kes vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga, ei ole õigusjärgluse seisukohast füüsilise isiku ja FIE osas erinevusi. Isiku õigused ja kohustused lähevad üle üldise õigusjärgluse käigus ehk vastavalt pärimisseaduse sätetele. Pärimine toimub pärimisseaduses ette nähtud korras.

Äriregistrist kustutamine

FIE kustutatakse äriregistrist tema notariaalselt kinnitatud avalduse alusel või seaduses sätestatud muul alusel. Piiranguna sätestab seadus, et FIE-t ei kustutata registrist tema avalduse alusel, kui ta peab vastavalt seadusele olema registrisse kantud (eelkõige juhul, kui FIE on maksukohustuslasena registreeritud Maksu- ja Tolliametis vastavalt käibemaksuseadusele). Viimatinimetatud juhul peab FIE enne äriregistrist kustutamiseks avalduse esitamist taotlema enda kustutamist käibemaksukohustuslaste registrist.
Seega võib FIE tegevuse lõpetamisel eristada kahte aspekti tema registrist kustutamisel . Juhul, kui FIE ei ole kohustatud registreeruma maksukohustuslaste registris, esitab ta tegevuse lõpetamisel notariaalselt kinnitatud avalduse äriregistrile. Samas juhul, kui isik on kantud maksukohustuslaste registrisse, siis peab ta esmalt vastavalt maksukorralduse seadusele viie tööpäeva jooksul alates tegevuse lõpetamisest teatama Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele oma tegevuse lõpetamisest ning seejärel esitama avalduse äriregistrist kustutamiseks.
Lisa:
FIE kustutamise kandeavaldus

Lõpetamise maksuaspektid

Tulenevalt maksukorralduse seadusest (§ 23 lg 1), on nii juriidiline isik kui füüsilisest isikust ettevõtja kohustatud teatama Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele viie tööpäeva jooksul oma tegevuse lõpetamisest. Erandiks selle kohustuse osas on FIE, kelle tegevus tulenevalt tegevusala iseloomust on hooajaline ning kes oma registreerimisavaldusse on märkinud tegevuse lõppemise kuupäeva. Nimetatud juhul ei ole vaja Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest teatada.
Oluline on välja tuua ka maksukorralduse seaduse § 23 lg 3 sätestatud FIE võimalus oma tegevus peatada – sellisel juhul on FIE-l, sealhulgas äriregistrisse kantud FIE-l, õigus Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele tegevuse peatamisest ette teatada, märkides avalduses ajavahemiku, millal ettevõtlus peatatakse. Ajavahemikul, mil ettevõtlus on peatatud, ei loeta isikut maksustamise seisukohast FIE-ks.
Kui maksukohustuslane või tema tegevus Eestis on lõpetatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase maksukohustuslaste registrist. Enne seda peaks aga maksukohustuslane arvestama maksuhalduri võimaliku huviga tema majandustegevuse vastu.
Rõhutama peab, et juhul, kui FIE faktiliselt lõpetab majandustegevuse, peaks ta kindlasti sellest teatama nii maksuhaldurile kui äriregistrile, kuivõrd vastasel korral ei lõpe tema kohustus tasuda sotsiaalmaksu. Seega vältimaks selliste võimalike nõuete esitamist Maksu- ja Tolliameti poolt on tegevuse lõpetamisel kindlasti arukas esitada vastavad avaldused.
TuMS § 14 lg 51 ja TuMS § 14 lg 52) annavad FIE-le võimaluse ettevõtluse lõpetamise korral võtta tulumaksuga maksustamisel arvesse ka tasumisele kuuluvat sotsiaalmaksu. Sisuliselt lubatakse tulumaksuga maksustamisele kuuluvast summast maha arvata seaduse järgi tasumisele kuuluv, kuid veel tasumata sotsiaalmaks. TuMS § 14 lg 52 ongi erisäte selleks puhuks, kui FIE enam ettevõtlusega ei tegele ning ettevõtjale tavapäraselt lubatavaid mahaarvamisi maksustatavast tulust enam teha ei saa. Viidatud mahaarvamiste eesmärgiks on ühtlustada ettevõtlustulu ja palgatulu maksukohustust ning see saavutatakse ettevõtlustulu jagamisel koefitsendiga 1,33 enne maksumääraga korrutamist. 
Juhul, kui FIE on käibemaksukohustuslane, tasub ta vastavalt käibemaksuseaduse § 29 lõikele 10 registrist kustutamisel käibemaksu võõrandamata kaubalt, mille sisendkäibemaksu ta on soetamisel maha arvanud. Kauba maksustatav väärtus on selle soetusmaksumus või selle puudumisel omahind. Sätet ei rakendata põhivara suhtes, kuna põhivara jaoks on käibemaksuseaduses sätestatud eraldi käibemaksu ümberarvestuse põhimõtted.