Muutused Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus aastatel 1987-2015 (0)

Muutused Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus aastatel 1987-2015 Doktoriväitekiri Sissejuhatus Eesti   Evangeelne    Luterlik     Kirik    ( EELK )   on   viimase   28   aasta   jooksul   palju muutunud ning kindlasti ei ole tema roll ega tähendus enam selline, nagu loodeti suurte ühiskondlike  muudatuste  ja murrangute ajal vahetult enne ja pärast Eesti Vabariigi   taasiseseisvumist.   Siis   tabas   kirikuid   tulevikku   silmas   pidades lootustandev tähelepanu, nn usubuum ehk kirikubuum – see  väljendus  eelkõige liikmeskonna  kasvus , meedia huvis, kaasatuses ühiskondlikesse ja poliitilistesse protsessidesse.   Buumi    vaibudes    algas   EELK-le    vaiksem    ja   rahulikum   ajajärk, mille   käigus  on  tulnud   tegeleda  tõsiselt  enda   identiteedi  otsingu   ja  oma   koha leidmisega Eesti ühiskonnas ning rahva teadvuses, samal ajal ühtaegu kohanedes areneva   ühiskonna   ja   riigiga.   See   periood   ei   ole   olnud   EELK   jaoks   kerge   - tunnistust   annavad   sellest   eelkõige   nii    kahanema    kui   ka   vananema    hakkav liikmeskond,   jätkuvalt   ühiskonnas   laialt   levinud   usklikkuse   ja   usuga   seotud negatiivsed    stereotüübid ,   mida   kirikud   ei   ole   suutnud   ümber   kujundada,   aga samuti   ka    ükskõikne    või    ettevaatlik    suhtumine   või    suurenev    huvi   muude ebatraditsiooniliste vaimsuste ja praktikate vastu. See kõik näitab, et kirikute poolt pakutav kristlik õpetus ja sõnum ei ole tänapäeva ühiskonnas enam nii  köitev , nagu kirikud seda sooviksid. Kirikute  vahekord  ühiskonnaga on oluline. EELK oma liikmeskonnaga on tahes- tahtmata    suures   osas   ühiskonna   moodi,   ühiskonna    arengud    ei    jäta    seetõttu   ka kirikut   puudutamata.   Paljud   ühiskondlikult   aktiivsed   inimesed   on   ühtlasi   ka tegusad kogudustes ja kannavad  suuremal  või vähemal määral edasi kristlikke tõekspidamisi  ja  väärtusi. Vahekord  ühiskonnaga  on eriti  oluline  EELK-le  kui vabale  rahvakirikule, kirik on seetõttu alati püüdnud oma vahendite, võimaluste ja õpetusega    olla   loomulik   osa   ühiskonnas,   aidata   kaasa   ühiskonna   heaolule   ja paremale toimimisele. Kuidas   neid    eelpool    nimetatud    teemasid    uurida?   Võimalusi   erinevateks
uurimissuundadeks   ja   lähteülesannete   püstitamiseks   on   mitmeid.    Käesolev    töö võtab   aluseks   tänapäevase   Euroopa   religioonimaastikul   viimaste   aastakümnete jooksul   väljakujunenud   üldise   olukorra,   mida    kirjeldavad    paljud religioonisotsioloogid.1  Seda   olukorda   iseloomustab   vajaduse   vähenemine religiooni   institutsionaalse   vormi   järgi,   eriti    kajastub    see   just   protestantlike kirikute   puhul.   Eesti   ja   EELK   kontekstis   väljendub   see   kõige   paremini   – konkreetsemalt    –   liikmeskonna   jätkuvas   kahanemises,   millele   omakorda sekundeerib  sekulariseerumine  oma erinevates  vormides  ja etappides.  Teisalt  aga on inimestel jätkuvalt kõrge huvi vaimsuse ja religioossusega  seonduva  vastu. Kirikute poolt vaadatuna võib selliseid arenguid iseloomustada kriisi  mõistega , mis  kerkib  esile Eesti kontekstis juba 1990ndate algul ja on sealtpeale  jooksvalt kasutusel vastavates aruteludes, mis kirjeldavad kiriku olukorda. See tähendab samas aga ka arutlemist oma identiteedi ja kiriku rolli üle ühiskonnas. Uurimisülesanne ja -küsimused Käesoleva uurimistöö teema kätkeb endas ajaloolist ülevaadet EELK-s toimunud ja   toimuvatest   organisatsioonilistest   ning   teoloogilistest   muutustest   ja   nende kujunemisest   alates   usubuumist   kuni   tänaseni   ehk   aastatel   1987   kuni   2015, käsitledes    sealjuures    nimetatud   perioodil    esinenud    arenguid   ja   suundumusi luterlikus kirikus,  muuhulgas  nii konflikte kui ka nn edulugusid. Selleks esitatakse ülevaade   selle   perioodi   jooksul   toimunud   sündmustest,   näidates   millised muutused on toimunud kiriku tegudes ja hoiakutes, kirikuesindajate sõnades ja retoorikas. Töös kerkib esile kaks suunda:  esmalt  kiriku enda sisemised arengud ja teisalt väline mõju ja  läbisaamine  ühiskonna, riigi ja teiste kirikute ning religioossusega. Peaeesmärk on otsida vastust järgmistele küsimustele:

1.milline   on   EELK    institutsionaalne    ja   teoloogiline   areng   ja   kujunemine

tänapäeval ja millised on sealjuures olnud kiriklike ja teoloogiliste rõhuasetuste muutused?

2.millised on erinevad teoloogilised  suundumused  vaimulikkonna seas?

3.kuidas EELK tuleb toime tänapäeva religioosse olukorra  muutustega , kuidas on 1 Nt  Grace  Davie, Eileen  Barker , Detlef Pollack jt, vt täpsemalt kirjanduse ja allikate tutvustust.
tulnud sellega toime viimase 28 aasta jooksul?

4.milline on EELK positsioon ühiskonnas laiemalt ja kuidas on EELK arengud

mõjutanud suhet ühiskonnaga?

5.kuidas liikmeskonna pidev vähenemine mõjutab  vahekorda  ühiskonnaga?

Uurimismeetodid Töö on interdistsiplinaarne, puudutades erinevad valdkondi: ajalugu ( lähiajalugu , kirikulugu), sotsioloogia (religioonisotsioloogia) ja  teoloogia  (praktiline teoloogia, oikumeenika, misjoniteolooga). See tähendab, et on kasutatud ja  kombineeritud erinevaid  meetodeid , nii ajaloolisi kui religioonisotsioloogilisi. Kirikulugu    teadusena    on   kiriku    uurimine    ajalooliste   meetoditega.
Ajaloolise meetodi  eripäraks  on tuginemine ajalooliste allikate kriitilisele
analüüsile. Ajaloolise töö all mõistame me seda, et allikate hoolika, st
metoodiliselt  kontrollitud analüüsi baasil  kriitilises  käsitluses möödunud
sündmusi,   nende   põhjuseid,    seoseid    ja   tagajärgi   võimalikult   täpselt   ja
huvitavalt kirjeldatakse. (Petti 2001: 112) Väitekiri    põhineb   peamiselt   erinevatel   kirjalikel   allikatel.   Sellest   tulenevalt   on väga oluline allikakriitiline meetod ehk vajadus kogu aeg kriitiliselt tõlgendada töös   kasutatud   materjale.   Käesolevas   töös   on   ajaloolisteks   allikateks   EELK aruandlus  ( aruanded ,  protokollid , määrused, otsused jm) ja ajalehe „Eesti Kirik“ (EK) materjalid ning eesti teoloogide ja luterlike vaimulike  kirjutised ,  meetodiks on   nende    läbitöötamine    ja   kriitiline   analüüs   (vt   allikate   tutvustus   ja   kriitika allpool).   Kogutud   kirjalike   andmete    koondamisel    ja   analüüsil   on   sealjuures kasutanud   sisuanalüüsi   meetodit,   et   selgitada   uurimisküsimustele   vastavaid olulisemaid arengujooni ja tendentse, lisaks on arvestatud ka konteksti, milles üks või teine allikas on esitatud. Lisaks   ajaloolistele   allikatele   pööratakse   erilist   tähelepanu   ka   religiooni   ja ühiskonna omavahelisele vahekorrale, sellele, kuidas  religioon  toimib ühiskonnas. Seega on kirikute lähiajalooga tegelemisel väga kaalukaks allikmaterjaliks lisaks arhiivi ja ajakirjanduse materjalidele ka religioonisotsioloogilised uurimused ja aines   ning   ka    suuline    informatsioon   ja    osalusvaatlus .   Religioonisotsioloogia töövaldkonna eesmärgiks on inimeste religioossete hoiakute uurimine kasutades sotsioloogilisi meetodeid. (Religioonisotsioloogia, EKN  koduleht ) Sel juhul on peale tekstide oluliseks allikaks erinevad  küsitlused  ja andmestikud ning nende
tulemuste   omavaheline   võrdlemine.   Religioonisotsioloogide   poolt   kogutud andmed   tänapäeva   inimeste   religioossuse   ja   kirikute   olukorra    arengutest    ja muudatustest on  tänuväärne  materjal, mis avab uued  vaatenurgad  ja võimalused teema põhjalikumaks käsitlemiseks ja uurimiseks (nt suhtumine kirikusse, ootused kirikule   jmt   küsimused).  Religioonisotsioloogilise   osa   moodustab   töös kvantitatiivsete   meetodite   kasutamine   Eesti   Kirikute   Nõukogu   (EKN) andmebaaside (eelkõige uuringusari „Elust, usust, usuelust“, EUU), aga ka EELK enda   statistika   ja   arvandmete   ning   rahvaloenduse   andmete   töötlemine   ja võrdlemine. Religioonisotsioloogiline  perspektiiv täiendab ajaloolist ülevaadet. Peale selle on EELK arengud ja muutused asetatud laiemasse religiooniloolisse konteksti, võrreldes ühtlasi neid sama ajaperioodi sündmuste ja arengutega nii teistes Euroopa luterlikes kirikutes kui ka  üldisemalt  Euroopa religioonimaastikul toimuvaga. Mõistete kasutamine Töös   leiavad   läbivalt   sünonüümidena    kasutust    mõisted   kirikute   ja   vaimulike kohta, mida on võimalik erinevalt tõlgendada. Töös kasutatakse mõisteid "Eesti kirik",   "luteri   kirik",   „luterlik   kirik“,   aga   ka   lihtsalt   "kirik"   üldiselt   EELK sünonüümidena, kui ei ole kirjutatud teisiti.  Mitmuses  „kirikute“ puhul on silmas peetud   laiemalt   kõiki   erinevaid   konfessioone,   Eesti   kontekstis   valdavalt   Eesti Kirikute Nõukogude liikmeskirikuid. Vaimuliku    ameti   kandjatena   tähistatavaid   mõisteid   nagu   „vaimulik“, „ kirikuõpetaja “,   „õpetaja“,   „ preester “,   „ pastor “   kasutatakse   enamasti   samuti sünonüümidena.   Samas   kõigil   neil   mõistetel   on   välja   kujunenud   erinev teoloogiline   ja   praktiline   tähendusnüanss,   mille   üle   on   ka   sageli   kirikus   palju vaieldud (vt eraldi peatükk 2.3.5. lk xx). Lisaks erinevatele tähendustele tuntakse ka erinevaid ordinatsiooniastmeid, nende puhul lähtutakse EELK tõlgendusest: Ordinatsiooni   andmed   kajastavad   muutusi   EELK   seadusandluses   ja
vaimuliku ameti mõistmises. Nt on  ordineeritud  mittetäieliku  teoloogilise
haridusega   inimesi   aseõpetajaks   või   diakonõpetajaks.   See   ordinatsioon
võrdus   õpetaja-   ehk   preestriordinatsiooniga,   samas   olid   aga   vaimuliku
õigused   teatud   osas   piiratud.   Kõrghariduse   omandamisel   anti   neile
eriotsusega  õpetaja  õigused,   sh  õigus  kanda   õpetaja  ametiristi.  Mõnes
teises  kirikus  ordineeritu   puhul   on   õpetaja   ehk   preestri   vastena   kohati
kasutatud   sõna   "pastor".   Leksikonis   ilmneb   EELK   arusaam   vaimuliku
ameti   jagunemisest   kolmeks   –   piiskopi,   preestri   ja   diakoni
teenimisvaldkonnaks,  kusjuures  piiskopi puhul on  esiplaanil   ülevaataja  ja
diakoni   puhul   abilise   roll.   Uuemal   ajal   on   sõna   "preester"   kasutatud
esmajoones    sõna   ja   sakramendi   teenistuses   oleva   ordinatsiooniastme
nimetusena,   sõna   "õpetaja"   aga   koguduse   hingekarjase   ametikoha
tähenduses. Vikaarõpetaja ja - diakon   märgivad  vaimulikku, kes on mingi
suurema piirkonna, praostkonna või üldkiriku teenistuses.  ( Põder , EELK
vaimulikud  2013: 5-6) Uurimisperioodi 1987-2015 piiritlemine Milleks   on   valitud   töö   algusaastaks   1987   ja   lõpetuseks   2015?   Sellise   valiku aluseks   on   mitu   võimalust,   antud   juhul   on   peamine   aga   peapiiskopide   ametis olemise aeg.  EELK   peapiiskop  Edgar  Harki  surma  järel  asus just  1987. aasta lõpus  (valitud  11.06.1987,  pühitsetud  15.11.1987) ametisse   Kuno   Pajula,  kelle ametiaja   sisse   jäid   ühed   olulisemad   muutused   ja   arengud   kirikuelus   ja   Eesti ühiskonnas   -   Nõukogude   Liidu    lagunemine ,   kirikuid   tabanud   usubuum,   Eesti Vabariigi    taasiseseisvumine    ja   sellega   seotud   seadusandluse   loomine. Uurimisperioodi lõpuks on 2015. aasta  küünlapäev , mil ametisse seati järjekorras

10. peapiiskop Urmas Viilma. Peapiiskopide kui ülemkarjaste mõju oma kiriku

arengule,   olukorrale   ja   suunale   on    sedavõrd    oluline,   et   nende   ametiajad   on sobivateks   tähistusteks   ühe   või   teise   perioodi   jaoks.   Lisaks   peapiiskopi ametiaegadele on aga  teisigi võimalusi. Näiteks on võimalik  jagamise   aluseks võtta kirikukogude ja  koguduste   juhtorganite  töötamise aeg (valitakse tavaliselt neljaks    aastaks),   millega   samuti   võivad   kaasneda   erinevad   suunamuutused   ja rõhuasetused  kiriku arengus jne. Samas   on   aastad   1987-2015   ajaliselt   siiski   väga   pikk   periood,   mida   ei   ole võimalik   päris   üheselt   ega   ühtselt   käsitleda.   Kirikut   mõjutanud   poliitilised   ja ühiskondlikud arengud on olnud selleks liiga erinevad ja muutused kiired, kiriku olukord   ja   tegutsemine   nende   arengute   ja   muutuste   raames   on   samuti   olnud erinev. Mõned aastad enne 2015. aastat toimunud sündmuste mõju ja ulatus pole veel   välja   kujunenud.   Seetõttu   on   mõistlik   käsitleda    tervet    perioodi   erinevate vaheperioodidena.   Käesolevas   töös   on   suuremate   tervikutena   eraldi    käsitletud 1990ndaid,   2000ndaid   ja   2010ndaid,   sealjuures   on   piir   üsna    tinglik ,   sõltudes konkreetsest teemast.
Seoses allikate ja üldise konteksti erineva  iseloomuga  on töös vähemal määral kajastatud    ENSV   perioodilõpu   murrangulisi   sündmusi,   põhiline   tähelepanu   on perioodi keskel ehk 1990ndate keskpaigast kuni 2000ndate keskpaigani toimunud sündmustel.  Eelnevat  aega, nn murrangu aastaid ei saanud samas ka tööst välja jätta, sest see on olnud oluline  hilisemate  arengute kujunemisel. Teisalt on seda ajastut  eraldi uurimustega juba teatud määral ka kajastatud2. Allikate tutvustus Terviklikku     uurimust    Eesti   kirikumaastiku   ja   eelkõige   EELK   arengute   kohta lähiajaloos , täpsemalt alates 1980ndate  lõpust  kuni tänapäevani kirjutatud ei ole. Küll  aga on uuritud  erinevaid  kirikuelu  valdkondi eraldi  – nt riigi  ja kirikute vahekord3,   kirikute   oikumeeniline   tegevus4  või   muud   erinevad   töö-   ja tegevusvaldkonnad , nt suhted sõpruskogudustega5 või leeritöö6 jt. Samuti   on   väljaantud   Eesti   religiooni-   ja   kirikulugu   käsitlevaid   erialaseid kogumikke. EKN-i tegevuse kujunemise näitel annab väga hea ülevaate uuritavast perioodist kogumik „Eesti oikumeenia lugu“ (2009)7; kogumikud „Astu alla rahva hulka.  Artikleid   ja   arutlusi   Eesti   elanikkonna   vaimulaadist“   (2012)8  ja   „Kuhu lähed,    Maarjamaa ?“   ( 2016 )9,   mis   põhinevad   religioonisotsioloogiliste   andmete analüüsimisel,    heites    pilgu   Eesti   religioonimaastiku   arengutele   laiemalt. Usubuumi ajajärgust annab hea ülevaate kogumik „Usk  vabadusse : artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel“ (2011)10,   kus   tollased   eestvedajad   ja   - võitlejad    meenutavad   oma   tegemisi.
2 Plaat,  Jaanus .   Usuliikumised , kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal: usuühenduste muutumisprotsessid   18.sajandi   keskpaigast   kuni   20.   sajandi   lõpuni.   Tartu,   Eesti   Rahva
Muuseumi sari 2, 2001; Altnurme, Lea.  Kristlusest  oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste
religioossuses 20. sajandi II poolel. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006. 3  Ringvee ,  Ringo .  Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991-2008. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 4  Kurg ,    Ingmar .  Oikumeenilise   evangelisatsiooni   perspektiiv   Euroopa   kontekstis: missioloogiline ja religioonisotsioloogiline uurimus. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 5 Sažko, Ave. EELK sõpruskogudused: sõprussuhete tekkimine ja kujunemine 20. sajandil. - Mitut usku Eesti. II: valik usundiloolisi uurimusi: kristluse eri. Tartu, 2007, lk 47-86. 6 Soom,    Kaido .  Täiskasvanute   leeritöö   Eesti   Evangeelses   Luterlikus   Kirikus   ja   selle arengustrateegia koostamine. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. 7 Eesti Oikumeenia lugu.  Koostaja   Riho  Altnurme. Tartu-Tallinn, Tartu Ülikool/Eesti Kirikute Nõukogu, 2009. 8 Astu alla rahva hulka. Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist.   Toimetaja  Eerik Jõks. Tallinn, Eesti Kirikute Nõukogu, 2012. 9 Kuhu lähed, Maarjamaa? Quo  vadis ,  Terra  Mariana?   Koostanud  Eerik  Jõks. Tallinn, Eesti Kirikute Nõukogu, 2016. 10 Usk vabadusse: artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse
Kindlasti   tuleb   välja   tuua   ka   TÜ   usuteaduskonna   teaduri   Lea   Altnurme eestvedamisel ilmunud kogumikusarja „Mitut usku Eesti I-IV“ (2004, 2007, 2013,

2015)11, mis samuti kajastab just tänapäeva religioossuse olukorda, tutvustades

lisaks luterlikule kirikule ka teisi konfessioone ja religioone. Lisaks   nimetatud   kogumikele   leidub   ka   mitmeid   ülevaateartikleid   enamasti võõrkeelsetes   kogumikes   või   ajakirjades.12   Teemaga    seotud   artikleid   ilmub regulaarselt veel ka akadeemilistes väljaannetes Usuteaduslik Ajakiri, Akadeemia, Tuna , Mäetagused jne. Aktiivselt annavad usu- ja kirikuelus toimuvast ülevaadet mitmed perioodilised väljaanded  (Eesti Kirik, loodud 1990) ja internetiportaalid (Meie Kirik, loodud

2007 ja Kirik & Teoloogia aastast 2011,  aastatel 2001-2011 ka Kompass), oma

arvamusi    ja   kommentaare   on   ajakirjanduse   ja   erinevate   meediavormide ( sotsiaalvõrgustik )   vahendusel   avaldanud   mitmed   eesti   teoloogid.   Mitmed teemaga seotud religioossed ja  kiriklikud  sündmused leiavad samuti kajastamist ka   peavoolumeedias   ja   rahvusringhäälingus,   pälvides   enamasti   ka   laialdast tähelepanu. Allikate hulk, maht ja iseloom on olenevalt käsitletavast ajaperioodist väga erinev. EELK arengute kohta aastatel 1987-1991 leidub kirjalikke materjale kõige vähem. Selle ajajärgu sündmusi on kajastatud mitmete hilisemal ajal ilmunud artiklite ja kirjutistega,   mida   on   võimalust   mööda   ka   kasutatud   (lisaks   juba   ülalpool nimetatutele on olulisemad autorid veel Toomas Paul, Jaanus Plaat,  Vello   Salo , Jaan  Kiivit , Ringo Ringvee, Priit Rohtmets, Riho  Saard ). Selle perioodi kohta on võimalik   olnud   allikatena   kasutada   veel   ka   erinevad   EELK   konsistooriumi   ja koguduste aruandeid, protokolle ning muud kiriklikku perioodikat. Alates 1990. aastast on kogu töö üheks peamiseks allikaks märtsikuus ilmuma hakanud ajaleht „Eesti Kirik“. Alates 2000. aastast on üha enam võimalik materjale hankida internetist (EELK taastamisel. Tallinn, EELK  Konsistoorium , 2011. 11 Mitut usku Eesti I-IV.  Erinevad koostajad. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, 2007, 2013, 2015. 12 Mõned   näited:  Altnurme,   Riho.  Vergangenheitsbewältigung   und   Neuanfang?   Fallbeispiel: Estnische    Evangelisch-Lutherische    Kirche    (EELK).  Die   Kirche   und   das   Erbe   des
Kommunismus.   Die    Zeit     nach    1989  -   Zäsur,   Vergangenheitsbewältigung   und   Neubeginn.
Erlangen: Martin-Luther- Verlag , 2007, lk 130-142 või Ketola,  Mikko . The  baltic  churches in
the  process  of transformation and consolidation of  democracy   since  1985. -  Contemporary
Church    History.   Kirchliche   Zeitgeschichte.   International    Journal    for   theology   and   history.
1/2007.
intraneti vahendusel), mis on teinud nende kättesaamise oluliselt kergemaks ja mugavamaks. Lisaks EELK Konsistooriumi arhiivile on kirjalike materjale alles hoitud    ka   koguduste   juures.   Töös   kasutatavad    statistilised    andmed   on   samuti leitud   peamiselt   EK   vahendusel   ja   nende   allikaks   on   EELK   Konsistoorium (Konsistooriumis   on   arvandmed     arvutisse    sisestatud    alates  aastast   1996  –  Lea Jürgenstein, EK 15/99). Viimase aastakümne jooksul on oluliste allikatena lisandunud internetiportaalid Meie Kirik ja Kirik & Teoloogia, mis esindades teoloogiliselt erinevaid (isegi vastakaid) positsioone, kajastavad kirikumaastiku uudiseid ning arvamuslugusid. Eesti    usulis -kiriklikul   ajakirjandusmaastikul   ei   ole   “Meie   Kiriku”   nimi
sugugi    tundmatu.   Aastatel   1920– 1931    ilmus   pastor    Harald    Põllu
toimetamisel  konservatiivne  luterlik nädalaleht “Meie Kirik”. Ka tänane
“Meie Kirik”, olemata otseselt toonase  väljaande   järeltulija , peab väga
oluliseks   luterliku   kiriku   usutunnistusliku   aluse   teadvustamist   ja
väärtustamist. Naasmine evangeelse-luterliku kiriku  juurtele  juhatab meid
paremini mõistma Augsburgi  usutunnistuse  taotlusi ja üleilmse kristliku
kiriku  rikkalikku   usulis-õpetuslikku   pärandit .   Sellesse  on  kätketud   meie
kaasaja  kiriku jaoks olulisi üllatavaid oikumeenilisi võimalusi. /.../ Meie
sooviks on vahendada uudis- ja arvamuslugusid ning teoloogilisi artikleid,
mis aitaksid orienteeruda kaasaja kireval usu- ja kirikumaastikul, mõista
selgemini   Kristuse   kiriku   missiooni   selles   maailmas   ja   süvendada
kristlikku usku. (Toimetuselt, Meie Kirik koduleht) Populaarteadusliku   kultuuriajakirja   K&T   eesmärgiks   on   toetada   ja
elavdada  teoloogilise mõttevahetuse  toimumist  ning aidata sellega kaasa
teoloogilise    otsustusvõime    teravnemisele   ja   teoloogilise   vastutustunde
süvenemisele, seda nii Eesti luterlikus kirikus kui ka siinses kristlaskonnas
ja avalikkuses laiemalt. K&T tahab anda oma panuse, et kirik oleks Eesti
ühiskonnas   teoloogilisem   ning   sellisena   ehedamalt   ja   tõelisemalt   kirik.
(Kirik & Teoloogia koduleht) Kvantitatiivsed    allikad   statistilise   teabega   on   pärit   EELK   aruandlusest,   EKN-i uuringusarja „Elust, usust, usuelust“ (EUU) küsitluste EUU 1995, 2000, 2010 ja

2015 andmebaasidest13, ning 2001. ja 2011. aastate riiklikust rahva- ja  eluruumide

loendusest14. EUU andmetele tuginev põhjalikum analüüs ja ülevaade luterlaste usumaastikust   leidub   käesoleva   väitekirja   autori   magistritöös,15  mida   on 13 Andmed autori valduses.
14 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus. IV.  Haridus . Usk. Population and  Housing   Census . Education.  Religion . Tallinn, Eesti  Statistikaamet , 2000 ja Statistikaameti koduleht, 2011. aasta
rahva- ja eluruumide loenduse andmed. 15 Pekko,   Indrek.   Luterlaste   usuline   maailm   religioonisotsioloogiliste   uurimuste   põhjal. Magistritöö . Tartu, Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2011.
täiendatud ja täpsustatud uuemate  andmetega . Olulisemate allikate tsiteerimisel on peamiselt kasutatud terve lõigu välja  toomist muutmata   kujul,   et   säilitada    originaalne     sõnastus    ja   mõttekäik.   Kui   on   mitu erinevat allikat järjest, siis on need esitatud kronoloogiliselt. Ühe lause või fakti puhul ei ole eraldi  tsitaati  välja toodud. Sekundaarkirjanduse puhul on viitamine  ja tsiteerimine  tavapärane. Tähtsamad allikad ja allikakriitika Kirikukogu  protokollid Kirikukogu protokollid on olulised allikmaterjalid, sest sisaldavad rohkelt erinevat väärtuslikku    taustinformatsiooni ,   mis   käib   kaasas   seaduste   vastuvõtmisel, aruannete,  eelarvete  jm kinnitamisel ja arutamisel, avades erinevaid vaatenurki, seisukohti ja teemasid või  tuues  esile poolehoidjaid ja vastuolijaid ning nende argumente. Samuti on protokollidesse talletatud ettekannete  tekste , nt peapiiskopi ja komisjonide aruandeid ning neile  järgnevaid   küsimusi -arutelusid. Protokollide abil on seega võimalik tutvuda erinevate otsuste ja olukordade tagamaadega (nt

1996.  aasta  peapiiskopi  aruandes  kõneleb  peapiiskop oma  aruande  kirjutamise

keerukusest).   Alates   24.   kirikukogu   7.   istungjärgust   (november   1994)   on kirikukogu   protokollid   internetis   olemas   elektroonilisel   kujul,   varasemad paberkandjal    (alates   22.   kirikukogu   1.   istungjärgust,   12.-13.   juuni   1990). Protokollid on väga põhjalikud, kirjalikult on üles märgitud kogu toimuv  vestlus ja arutelu. 2000ndatel muutuvad protokollid küll mõnevõrra lakoonilisemaks ja lühemaks, olles mitte enam sõna-sõnalised üleskirjutused vaid pigem konspektid. Protokollid on oma  mahult  seega väga erinevad – mida uuemad, seda lühemad. Nt alates 28. kirikukogu 7. istungjärgust (aprill 2012) teatatakse ainult, et peapiiskop tegi    ettekande    EELK    tegevusaruande    kohta,   ettekannet   enam   protokollis   ei kajastata, nagu varem on tehtud. Protokollide põhjal jääb mulje, et kirikukogude sisuline    töö   on   muutunud   üha   efektiivsemaks,   produktiivsemaks   ja   ka sujuvamaks.    Arutelud    on   sisukamad,   erinevaid   formaalseid   puudusi   tuuakse vähem esile (nt õigeks ajaks esitatud  paberid ,  dokumendid  jms), vähem arutatakse erinevaid   protseduurilisi   küsimusi   ja    muresid    -   muidugi   võib   sellise   mulje tekkimise põhjus olla selles, et kõike pole enam lihtsalt kirja pandud, kuid kogu
stiil   on    sellegipoolest    palju    konkreetsem .   Kirikukogude   töö   kohta   vt   eraldi peatükki  2.2.4. Aruandlus Väga tähtsaks allikaks on kõikvõimalikud erinevad aruanded – alates koguduste, erinevate tööharude kuni peapiiskopite tegevusaruanneteni välja. Nendes sisalduv informatsioon   annab   vahetu   ülevaate    muredest ,   rõõmudest   ja   erinevatest arengutest.  Aruannete   olulisust   on   nimetatud   sageli   ka   kirikukogudes   ja   EK veergudel, kus on toodud välja nende kirikulooline tähtsus. Peapiiskop   A.   Põder   vastas,   et   ta   on   püüdnud   õhutada   allasutusi
aruannetes toodud informatsiooni kasutama, kuid nad ei tee seda ja ei
suuda sealt vajalikku informatsiooni selekteerida. Aruanne  kipub   jääma
emotsionaalseks   lugemisvaraks.   Peapiiskop   ise   loeb   läbi   praostide
aruanded   ja   valikuliselt   koguduste   aruandeid.   Palju   rohkem   ei   jõua.
Praostid   on   materjali   hästi   läbi   analüüsinud,   seal   on   välja   toodud
koguduste  valupunktid , rõõmud ja mured. Aruandeid võiks efektiivsemalt
kasutada, kuid kuidas, sellele ei oska praegu vastata. Samas aruannete
kirjutamine on vajalik. Me ei saa kirikuna toimida, kui puudub igasugune
reflekteeriv aruandlus. Ei saa  soovitada , et lõpetaksime sellise aruandluse
täiesti ära. (Põder, KK 27_6 2009: 5) Aruannete   informatiivsus   oleneb   palju   selle   koostajast,   tema   stiilist   ja põhjalikkusest. Sellest tulenevalt võivad aruanded olla väga erinevad oma mahu ja sisu poolest ning seetõttu on nende väärtus  allikana  ka erinev. Samuti on aastate jooksul mitmel korral muutunud aruannete  formaat . Vaatamata sellele, et aruannete esitamise  tähtaega  on  pikendatud , esitasid
mitmed aruandjad oma aruande alles viimasel minutil. Tuleb taas tõdeda
suurt   erinevust   aruannete   sisu   ja   vormi   osas:   ikka   on   veel   neid,   mis
koostatud nö ülejala. Tahaks juhtida aruandjate tähelepanu ka sellele, et
vastavalt seadusele kirjutab koguduse sõnalisele aruandele alla koguduse
õpetaja.   21   koguduse   aruandele   on   alla   kirjutanud   koguduse   diakon,
jutlustaja,    praktikant    või   juhatuse   esimees   või   pole   üldse   võimalik
tuvastada, kes aruande eest vastutab. (EELK  tegevusaruanne  2002) Ka   aruannete    kättesaadavust    on   mõjutanud   suured    infotehnoloogilised muudatused just viimastel  aastakümnetel  –  elektroonika  võidukäigu tulemusel on aruanded järjest enam ja üha lihtsamini kättesaadavad virtuaalsel kujul. Ajaleht Eesti Kirik (EK)
EK on EELK nädalaleht, n-ö kirikuleht, mis alustas ilmumist  1990. a märtsis (esimesel aastal  kaks korda kuus, kokku 20 numbrit, alates 1991. aastast aga kord nädalas kolmapäeviti, aastas 52 numbrit). EK  tähtsus seisneb selles, et nad on kogu uuritaval perioodil kajastanud kõiki  kirikuga  seotud tähtsamaid sündmusi ja üritusi. EK  kasutamisel  allikana on oma kindlad kriteeriumid, mida tuleb silmas pidada.   Esiteks  on EK EELK ametlik häälekandja. Seega peab seal kajastuma ametlik ja adekvaatne    informatsioon   kirikuelu   kohta,   samuti   peab   ta   olema   võimalikult neutraalne . EK põhikirjas on ajalehe eesmärgid ja ülesanded lahti kirjutatud: Vastavalt   SA   Ajaleht   Eesti   Kirik   põhikirjale   on    põhitegevus
kirjastustegevus ,   sh   nädalalehe   Eesti   Kirik    väljaandmine .   Tegevuse
eemärgid    on   järgmised:   kiriku   ja   ühiskondliku   elu   küsimusi   selgitades
toetada EELK-d tema taotlustes ja ülesannetes; kasvatada rahva vaimsust,
külvata   halastust  ja lepitust; aidata kaasa kristliku  usuelu  süvenemisele;
olla mõttevahetuse kanaliks teoloogilistes ja kirikuelu küsimustes; aidata
kaasa vaimuliku kirjanduse levikule; avaldada kehtestatud korras EELK
keskasutuste   õigusakte   ja   ametlikke   materjale;   avaldada   EELK
Peapiiskopi ja Piiskopi läkitusi, karjasekirju ja üleskutseid. /.../ Eesti Kirik
tahab jääda  klassikalisele  lehepositsioonile; olla lugejatele info jagajaks
ja   toetajaks   otsuste   langetamisel;   kogudustele   partneriks;   ajaloo
talletajaks ja Jumala Sõna kuulutajaks. Ja olla oma väljaütlemistes ka
kriitilistes küsimustes  eetilised . (EK aruanne 2014) See tähendab ühtlasi seda, et kirikulehes ei ole võimalik päris igal teemal vabalt sõna  võtta  –  eelnevalt  vaadatakse  üle   kirjutiste   sisu  (ajalehe   loeb  enne    trükki minekut   läbi   teoloogiline    konsultant ),    toimetus    peab   olema   (kirikupoliitiliselt) võimalikult   neutraalne,   nii   et   pingelisi   või   äärmuslikke   teemasid   ei   kajastada sageli kas üldse või siis väga tasakaalukalt ja  põgusalt . Sellele lisandub veel ka asjaolu, et ajalehe formaadil on oma ruumiline piirang,  mistõttu  tuleb toimetusel sageli teha valik  teemadest , mida ja millises  mahus  käsitleda. Teiseks,   tuleb   arvestada   ka   sellega,   et   ajakirjanikud   ja   nende   erialane   tase   on erinevad ning tihti refereeritakse nt üritustel sõnavõtjaid mõnest  muust   aspektist lähtuvalt   või   tõlgendatakse   nende   mõtteid   hoopis   teisiti,   kui   on   tegelikult mõeldud, samuti võib esineda  faktilisi  vigu. Nendele asjaoludele on ka  viidatud , nt on mitmel korral kirikukogul esitatud  arupärimine  EK kohta, kui mõnda teemat või küsimust on kellegi meelest arutletud liiga ühekülgselt. Kaldur:   /.../   Siiani   on   „Eesti   Kirik“    sisult    väga    ebaühtlane .   Näiteks
viimases    numbris    ilmus   täiesti    ebaeetiline    artikkel   kadunud    patriarh
Pimeni kohta. Viimases numbris oli samuti artikkel naiste ordinatsiooni
kohta, mis oli täis kisendavaid ebatäpsusi. /.../
Tallinn: Ajaleht peaks olema täpne. Usuõpetajate Liidu jumalateenistus
toimus   Tartu   Peetri   kirikus,   mitte   Tartu   Pauluse   kirikus,   nagu   väitis
ajaleht.  Kõik ajalehed kirjutasid, et   praost  H. Meri maeti  Harju-Jaani
kalmistule,   „Eesti   Kirik“   aga,   et    Järva - Madise    kalmistule.    Korrektuur
peaks   asjatundjate   asi   olema   –   O.   Tallinna    jutlus    oli   meelevaldselt
töödeldud. (KK 22_1, 1990: 26)   Samuti   tuleb   silmas   pidada,   millise   rubriigiga   on   tegemist:   nt   arvamused, juhtkirjad    ja   kolumnid   on   allikana   teise   kaaluga   kui   uudised   ja   erinevate sündmuste kajastamised. Ühel juhul on tegemist autori, kes enamasti on ka n-ö arvamusliider , juhtival ametikohal ja  autoriteetne  vaimulik või kirikuliige, enda mõtetega.   Teisel   juhul,   nt   praostkonna   sinodite   ülevaadete   puhul,   on   küll kajastatud   sündmust   ja   seal   kõneldut,   kuid   see   on   läbinud   ajakirjaniku   valiku (mida   kirjutada,   mida   mitte   jne),   samuti   sõltub   kirjapandu   ka   ajakirjaniku võimekusest - võib esineda valesti  arusaamist  ja  tõlgendamist . EK   väärtus   EELK   lähiajaloo   sündmuste   süstemaatilisel   ja   kronoloogilisel kajastamisel on sellegipoolest  hindamatu . Minu jaoks on ta olnud tähtis ka statistika ja aruandluse  seisukohast  ja
ajaloolisest aspektist.  Lehest  saame parema pildi mingist ajast kui kiriku
aruannetest. Ta on parim aruandluse vorm, on  elavam . Tol korral polnud
kahtlust – kui võimalust on, tuleb teha ja tahetud oli kogu aeg.  Tegime  nii
hästi, nagu mõistsime. ( Pokk , intervjuu   Joel  Luhametsaga,  EK 8/04) EK on seega väga  väärtuslik  allikas  uurijate  jaoks, aga ta on kindlasti oluline kaEELK - le   endale:   ajaleht   on   üheks   kiriku   välise    ühtsuse    tunnuseks,   samuti   on ajalehe   kaudu   võimalik   oma   lugejaskonna,   kelleks   on   eelkõige   kiriku   enda liikmeskond, vaimsust mõjutada ja suunata. Eesti ( luterlikud ) teoloogid (vaimulikkonna enda kirjutatud tekstid) Eesti oma teoloogia kujunemisel on eriti olulised eesti vaimulike ning ilmikutest teoloogide ja religiooniuurijate (nende seas võivad olla ka teiste konfessioonide või   religioonide   esindajad,   kes   tegelevad   kiriku-   ja   religiooniloo   uurimisega) kirjutised   ja   mõtted.   Mitmed   vaimulikud,   teoloogid   ja   religiooniuurijad   on sealjuures   püüdnud   oma   kirjutistega   just   kiriku   ja   ühiskonna   vahekorda analüüsida. Nad on püüdnud kristlust ja selle olemust ühiskonnale mõistetavamas,
sageli ka populaarteaduslikus vormis selgitada, olles kirjutanud erinevaid õpikuid, raamatuid ja artikleid – vaimulikest nt Toomas Paul (leeriõpik täiskasvanutele, kolumnid   peavoolumeedias),    Arne     Hiob    (religiooniloolised   raamatud   ja reisijuhid),   Jaan  Tammsalu   (mõtiskluste   raamatud,     palveraamatud),   ilmalikest teoloogidest   veel   nt   Toomas   Jürgenstein   (religiooniõpikud,   artiklid peavoolumeedias).  Seetõttu   on   nad   just    kirjasõna    kaudu   ühed   tuntumad   ja loetumad autorid. Seega pean oluliseks kasutada palju just eesti teoloogide tekste, sest nendes on järjepidevalt ja kõige paremal kujul talletunud kohalik kiriku- ja religioonilooline ja teoloogiline mõtteviis ning tunnetus. Tulenevalt   peapiiskopite   olulisest   osast   kirikuelu   juhtimisel   on   eraldi   peatükk pühendatud   peapiiskopite   tegevuse   tutvustamisele,   samuti   nende   kirjutistele   ja sõnavõttudele – karjasekirjad, läkitused, pöördumised. Lisaks kirjasõnale on vaimulikel aga ka laiem mõju.  EELK on väga vaimuliku keskne   institutsioon , iga  kogudus  on teatud mõttes oma õpetaja nägu. Ka seetõttu on   vaimulike   enda   arvamustel   ja   nägemustel   oluline   osa.  Nõnda   on   Eesti vaimulike puhul kirjasõna kõrval väga oluline aga ka nende isiklik eeskuju, n-ö mitteformaalne   mentorlus , mida nad on pakkunud kogudustes koguduseliikmetele või teoloogilistes õppeasutustes teoloogiatudengitele ehk tulevastele teoloogidele ja kirikuõpetajatele, vanemate vaimulike puhul samuti noorematele kolleegidele. Eesti   kirikumaastiku   väiksust   arvestades   on   oluline   silmas   pidada   vaimulike vaimulikku kujunemist ja arengut ehk  teisisõnu  – kus on nad  õppinud , kes on neid õpetanud , mida on nad lugenud?  Ei saa  unustada , et nõukogude ajal oli korraliku teoloogilise   hariduse   omandamine   keeruline:   õppimiseks   puudusid   vabad tingimused, mis tähendas muuhulgas ka seda, et nt kirjandus uuemate teoloogiliste arengute   ja   mõtetega   saabus   Eestisse   üpris   juhuslikul   viisil.   Seega   on   eriti oluliseks kujunenud just individuaalne õpetaja-õpilase suhe. Eriti olulised on just mitmed   esimese   Eesti   Vabariigi   ajal   korraliku   klassikalise   teoloogia   hariduse omandanud    teoloogid,   kelle   eeskuju   võis   moodustada   lausa   ühe   või   teise koolkonna (nt on vaimulike seas sageli kombeks nimetada end Uku  Masingu , Evald Saagi,  Elmar Salumaa vms õpilaseks). Otseselt   teoreetilisi   uurimisteemasid   ma   nende   õppetoolide   osas   siin
puudutama ei hakka. Kuid ka siin on olemas oma  kontekstuaalne  aspekt
ning   kindlasti   vajab    doktoritöö    tasandil    uurimist    ja   jäädvustamist
sõjajärgse aja kandvate teoloogide nagu näiteks Evald  Saag , Ago Viljari,
Elmar  Silvester  Salumaa elu ja tegevus. Nende eesti teoloogia suurkujude
uurimine   peaks   ühest   küljest    käsitlema    neid   kui   isikuid   omas   ajas   ja
keskkonnas, teisest küljest seda, millistest teoloogilistest suundadest nad
mõjutatud olid ning milline tähtsus oli nende koostatud kirjutistel eesti
teoloogide   mõttemaailma   kujundamisel.   Seega   oleks   oluliste   teoloogide
elu ja töö  kaardistamine  ning teoloogilise pärandi  analüüsimine  täiesti
doktoritöö mahtu teemad. (Tasmuth, EK 15/07) Lisaks   on   oluline   seegi,   et   sarnase   teoloogilise   hariduse   ja   kujunemisega vaimulikud on kandnud põhiraskust EELK kujundamisel ja juhtimisel viimase 28 aasta jooksul.   Muu kirjandus ja allikad Täiendava ülevaate loomisel on kasutatud erinevate maade luterlike kirikute ning religiooniuuringutega   seotud   kodulehti,   religioonisotsioloogilisi   kogumikke   ja teoseid16, entsüklopeediad ning muid veebimaterjale. Ülevaated kirjeldavad üldist olukorda   ja   uuemaid   arenguid.   Erinevate   luterlikke   kirikute   tutvustamisel   on tänuväärselt palju materjali ja kirjandust välja andnud Saksamaal asuvad  ühingud Martin - Luther- Bund   ja  Gustav-Adolf- Werk ,   sh   palju   ka   EELK-ga   seonduvat. Euroopa religioonimaastiku ülevaate andmisel ja luterlike kirikute tutvustamisel on kasutatud peamiselt just eestikeelseid autoreid ja ülevaateid. Lisaks on allikana kasutatud EELK dokumente,  avaldusi , pöördumisi jms, Kiriku Teataja  otsuseid ja EELK arengukava. Töö vajalikkus ja  esilekerkinud  probleemid Taolisi    ülevaateartikleid   Eesti   religioonimaastikust   ja   kirikute   olukorrast taasiseseisvuse perioodil on ilmunud juba üsna mitu. Kuidas siis seda perioodi analüüsida,    millisest    vaatepunktist   lähtuda   ja   milliseid   meetodeid   kasutada,   et antav  ülevaade oleks uudne?  Võib jääda mulje, et käesolev töö püüab ära teha seda, mida on loendamatud kirikute  komisjonid , töörühmad ja nõukogud püüdnud teha   juba   aastakümneid   -   see   on   küsimus   luterliku   kiriku   olukorrast   ja 16 Vt  Pollack,  Detlef   (ed).  The    social    significance   of   religion   in   the   enlarged    Europe : secularization, individualization and pluralization.  Farnham, Burlington, Ashgate, 2012 või
Borowik,  Irena , Tomka, Miklós (eds.) Religion and social  change  in post-communist Europe.
Krakow ,  Nomos , 2001.  Davie, Grace.  The  sociology  of religion.  Los  Angeles , Sage, 2007;
Barker, Eileen (ed) The Centrality of Religion in Social Life, 2008.
identiteedist ,   aga   eelkõige    tulevikust .   Mida   üks   monograafia   suudab   sellele kõigele juurde anda? Kas sellel on midagi pakkuda kiriku jaoks? Kas on veel midagi öelda, mida juba  öeldud  pole? Käesolev monograafia püüab kõik need laialivalguvad   arutelud   omakorda   kokku   võtta,   olles   sedasi   vahekokkuvõtteks toimunule   ja   toimuvale,   näidates   kuidas   ja   mis   suunas   on   kulgetud.   Oluline eesmärk   on   sealjuures   säilitada    neutraalsus    ja   lasta   võrdselt   kõlada   erinevatel pooltel   ja   arusaamadel,   nii   palju,   kui   see   vähegi   võimalik   on.   Sellele   aitab kindlasti kaasa autori kõrvalseisev positsioon - ei ole ordineeritud vaimulik ega otseselt osaline olnud üheski sellises arutelus. Reflekteeritakse kiriku olukorda eelkõige läbi tänapäeva religioosse situatsiooni, otsides    eelkõige   praktilisi   võimalusi   toimetulekuks,   mitte   teoloogiliselt dogmaatilisi ega juriidilisi põhjendusi või  õigustusi  kiriku tegudele ja valikutele - viimastelt alustelt lähtudes ei saa seda tööd mõista ega hinnata. Eesmärk on tuua esile tänapäeva religioosse maastiku  eripärad  ja trende arvestades kiriku täpne olukord ja võimalused. Esilekerkinud probleemid ja  murekohad  uurimistööga tegelemisel: 1)   raske   leida   fookust,   millele   keskenduda,   kohati   läheb   materjali   hulk   ja teemadering liiga laiaks, käsitletav periood on liiga pikk. See mure kerkis esile juba doktoritöö  kavandi  sõnastamisel, kus päris konkreetset uurimisküsimust ei püstitatudki. See on võimaldanud tegeleda mitme  asjaga , n.ö fookus  võib  hajuda ;

2)   üheks   põhjuseks,   miks   antud   muutusi   pole   põhjalikumalt   analüüsitud,   on

kindlasti ka asjaolu, et tegemist on kiriku jaoks üpris tundlike teemadega, mida iseloomustavad erinevad arusaamad ja  vastasseisud  vaimulikkonna seas. Paljud küsimused on  aktuaalsed  ka praegu, kogu protsess ja areng toimub alles. Sellest tulenevalt on vaimulikega  suhtlemine  üsna raske ja  delikaatne , nad on tugevate isiksustena sageli väga enesekindlad ning üleolevad ega ole väga koostööaltid. Siin   peitub   ühtlasi   ka   vastus   küsimusele,   miks   ei   ole   terviklikku   uurimust   ja ülevaadet EELK käekäigust veel koostatud. Loomulikult on  viimased  28 aastat olnud juba piisavalt pikk periood, et seda terviklikult ja põhjalikumalt  uurima asuda    saaks.  Selle   ajajärgu  algusest  on   ühest   küljest   möödunud   juba   piisavalt aega, nii et on võimalik tähele panna sellel ajal tehtud otsuste ja valikute tulemusi. Teisalt aga on just viimase 10-15 aasta või veelgi lühema aja eest tehtud  valikud
alles liiga värsked ja nende sügavamale ulatuv mõju, mida uurida ja analüüsida saaks, ei pruugi olla veel avaldunud. Lisaks sellele on ka paljud inimesed, kes on kogu perioodi aktiivselt tegutsenud, veel tänagi olulised  töötegijad  ja eestvedajad kirikuelus, olles ise olnud otsuste läbiviijaks ning arvamuste  kujundajateks . Seega on   nimetatud   perioodi   ajaloolise   kokkuvõte   koostamine   küllaltki   tundlik   ja keeruline ülesanne, sest võimalikud erimeelsused ja vastuolud pole veel maha maetud . Need probleemid on röövinud palju aega. Sellest tulenevalt on algselt planeeritud intervjuude  asemel kasutatud üksnes kirjalikke  allikaid . Töö ülesehituse tutvustus Esimene peatükk jaguneb kolmeks  suuremaks  osaks: esimene osa annab ülevaate Euroopa   religioonimaastikul   domineerivatest   trendidest   ning   kuidas   need mõjutavad kirikuid. Märksõnadeks on sekulariseerumine ja individualiseerumine, eriti just kirikute vaatenurgast – ja nende arengutega seotud kirikureformid, mis näitavad kiriku püüet kohaneda  muutuvate  ühiskonna oludega ja individuaalse religioossusega.  Teine   osa   tutvustab   luteri   kirikuid   maailmas,   kirikutevahelisi organisatsioone,   teoloogilisi   ühendusi   ja   lepinguid.   Kolmas   osa   tutvustab konkreetsemalt Euroopa luterlikke kirikuid, millega EELK on ühel või teisel moel viimastel   aastakümnetel   olnud   seotud   (antakse   ülevaade   liikmeskonnast, struktuurist   ja   juhtimisest,   erilisematest   sündustest   ja   arengutest).  Erinevate luterlikke kirikute ja ühenduste tutvustamine näitab, kuidas tänapäeva muutuvas religioosses olukorras on kirikuna toime  tuldud . Teine peatükk  on kogu töö kõige mahukam, koosnedes seitsmest alapeatükist. Seal   tutvustatakse   EELK    ülesehitust    ja   struktuuri   (vaimulikud,   liikmeskond, kogudused ,   praostkonnad,   konsistoorium,   kirikukogu,   põhikirjad).   Lisaks arutelule  nende   erinevate  distantside  rollist,  ülesannetest   ja  vahekorrast,  esitab peatükk ka kronoloogilise ja statistilise ülevaate kiriku käekäigust aastatel 1987-

2015, toob esile mõned kiriku olulised töö- ja koostöövormid ühiskonna ja riigiga.

Nõnda antakse mitmekülgne ülevaade kiriku olukorrast ja arengutest, erinevatest valdkondadest lähtuvalt. Eesmärk on sel viisil iseloomustada kiriku üldist arengut ja tööd,  püüdes  sealjuures esile tuua kiriku kui terviku  tegutsemist , identiteedi
kujunemist ja muutumist aastate jooksul. Kolmas   peatükk  puudutab   kirikus    esinevaid    ja   kirikuga   seotud   erinevaid teoloogilisi suundumusi, vagaduslaadi ja –väljendusvorme, püüab välja tuua ja kaardistada   nende    esinemist    EELK-s   ning   näidata   nende   kaudu   luterlikku identiteeti ja selle üle käivat arutelu ja olukorda, identiteediotsinguid muutuvas olukorras. Esmalt antakse ülevaade mõistetest laiemalt ( liberaalid ,  konservatiivid , fundamentalistid) ning seejärel tuuakse näiteid EELK kontekstist lähtuvalt: mida need mõisted endast kujutavad ja kes end nende kaudu määratlevad, kuidas see väljendub   tänapäeval?   Peamiselt   on   need   erinevad   vormid   väljendunud   just vaimulike   sõnavõttudes,   väljendustes   ja   tegudes.   EELK   kui   väikese organisatsiooni   eripära   on   selles,   et   kas   või   kaudseks   mõjutamiseks    piisab vähesest eeskujust ja ette näitamisest. Samas pakub teemas kätkev vastandumise oht erinevaid võimalusi üksteise vääriti mõistmiseks või mööda rääkimiseks, ka sellest on toodud välja mõned näited. Neljas peatükk koosneb kolmest eraldi väiksemast uurimusest, mis keskenduvad konkreetsematele   sündmustele   ja   muutustele,   mis   EELK   arengut   ja    kulgu (teoloogiliselt)   on   kõige   rohkem   mõjutanud   ja   suunanud,   nendeks   on: peapiiskopite   tegevuse   ja   profiili   iseloomustus   ja   analüüs   (karjasekirjade, seisukohtade , sõnavõttude analüüs),  liturgiline  uuendus ning kõige viimaks mõned näited   28   aasta   edulugudest   –    edukad    kogudused   ja   edukas   välissuhete   ja oikumeenilise koostöö  valdkond . Nende abil püütakse näidata, et kirikul on olnud võimalik   edukalt   kohanduda   ka   üha   ilmalikumaks   muutunud   maailmas   ja olukorras, kus institutsioonilisel religioonil on järjest vähem mõju.