USUNDID (0)

USUNDID
U s k u  on mõistena määratletud mitmeti, kuid üldjoontes võib seda vaadelda 
kui inimese suhet millessegi tema poolt ülimaks peetavasse, traditsiooniliselt 
Jumalasse, jumalatesse või vaimudesse.  Religioon  on olnud inimelu  osaks nii 
kaugest ajast alates, kui selle kohta andmeid leida võib.
Umbes kolmandikku maailma rahvastikust loetakse k r i s t l a s t e k s. Ristiusk  
kujunes ajaarvamise  vahetuse  paiku Palestiinas  Jumala  pojana käsitleva 
JEESUSE KRISTUSE  tegevuse tulemusena. Kristluse algupärades on palju 
ühist judaismiga. Mõlemas on pühakirjaks VANA  TESTAMENT  , Kristluses  
lisandub sellele  UUS  TESTAMENT, mille  kaanon kujunes enam - vähem välja 
3. sajandil. Uus Testament koosneb Jeesuse elu kirjeldavatest evangeeliumidest, 
Apostlite tegude raamatust, apostlite kirjadest ehk epistlitest ning Johannese  
ilmutusraamatust. Vana ja Uus Testament moodustavad ristiusu pühakirja - 
PIIBLI.
311. aastal,  keiser  Constantinuse  ajal, muudeti  kristlus  lubatud usundiks. 392. 
aastal keelati  rooma  vanad usukombed ja ristiusust sai  riigiusk .
Eri vooludena võib juba varakristluses näha nn juudikristlust ja nn 
paganakristlust ( mittejuutidest kogudusi).
Tänapäeval on ristiusu põhiharudeks  õ i g e u s k, k a t o l i i k l u s  ja 
p r o t e s t a n t i s m.
Idapoolse ja läänepoolse kiriku teineteisest eemaldumine oli pikemaajaline 
protsess. Rooma riik jagunes kaheks osaks. Läänes kujunes kirikukeeleks ladina, 
idas aga kreeka ( hiljem kirikuslaavi) keel. Läänes oli  vaieldamatu  kiriklik 
ülemvõim Rooma  paavstil . Idas omas enam autoriteeti Konstantinoopoli 
patriarh , kuigi mitmed patriarhaadid olid iseseisvad.
Ajapikku kujunesid lahknevused õpetuses ja usutoimingute praktikas. 
Läänekirikus olid enam tähelepanu all isikukesksed küsimused nagu patt, 
karistus , tasu ja pääsemine. Idas arutleti rohkem kolmainsuse ja Kristuse 
olemuse üle. Lõplik lahkulöömine toimus  1054 . aastal.
Ületamatuks osutus vaidlusküsimus, kas Püha Vaim lähtub ainult Isast, nagu 
väitis  idakirik , või nii Isast kui Pojast, nagu kinnitas läänekirik.
Kui varem oli kristlikku kirikut nimetatud k a t o l i i k l i k u k s 
( kr. K. Catholikos - üleüldine) õ i g e u s u  k i r i k u k s, siis jagunemisel jäi 
läänekiriku kohta kasutatavaks nime esimene, idakirikule aga teine pool.
1453. aastal langes Bütsants türklaste võimu alla ning loovutas juhtpositsiooni 
õigeusklikus maailmas Venemaale. Viimane püsis sellel kuni bolševike 
võimuletulekuni 1917. aastal ning üritab seda viimasel ajal taastada.
Riigivõimule alluv seisund on õigeusu kirikul olnud nii Ida - Roomas 
( Bütsantsis) kui  Osmani  - Türgi riigis ( kõrgemaid vaimulikke määras 
sultanivalitsus), samuti Vene keisririigis.
Õigeusu kirikus kasutatakse kas kreeka või kirikuslaavi keelt ning rahvuskeeli. 
Kirikuaasta tipphetkeks pole mitte jõulud, vaid ülestõusmis- ehk lihavõttepühad. 
Mõned õigeusu kirikud kasutavad kirikuaasta arvestamisel Juliuse  kalendrit , mis 
on Gregoriuse kalendrist  praeguseks  13 päeva taga.
Õigeusu kirikus on püütud täpselt säilitada ristiusu algaegadest pärit 
jumalateenistuskombestikku, vaimulike  riietust  jm. Kirikutalitused on pidulikud  
ja värvikad. Peale pühakirja ja palvete poollauldes lugemise sisaldavad nad 
kummardusi, põlvitusi, küünalde põletamist, ikoonide suudlemist, 
viirukipõletamist ning risti ettelöömist ( kahe esimese kokkusurutud sõrmega 
puudutatakse laupa, rinda, paremat ja vasemat õlga. Luterlasele võib tunduda 
harjumatuna, et õigeusu kirikus seistakse ja et puudub orelimäng.
Õigeusu kombestikku kuulub ka koduste ikoonide austamine,  paastud , 
ristikäigud, palverännakud kuulsate ikoonide ja reliikviate juurde. Tähtsaimaks 
kiriklikes talitustes peetakse sakramentide jagamist. Õigeusu kirik kasutab 7 
sakramenti :
1)  ristimine  ( 3 korda vettekastmine või ülevalamine);
2) salvimine ( vastsündinule pärast ristimist mürrisalviga ristimärkide 
tegemine);
3)  armulaud  ( preestri õnnistatud leib ja vein loetakse muutunuks Kristuse 
ihuks ja vereks);
4)  pihtimine  preestreile ja pihitud pattude andeksand ( kas pole ka 
usaldustelefonid, psühhoteraapia jm. kaasaegsed psühholoogia võtted 
sellest pärit ?);
5) abielu laulatus ( abielu sakramendiks pidavad kirikud suhtuvad 
abielulahutuse  vaenulikult );
6) viimne võidmine (  raskelt  haigele või surijale);
7) preestriks pühitsemine.
Preestriks pühitsemisega annab õigeusu  kirik edasi algkogudusest pärit 
õnnistuse ja meelevalla. Preestreiks võivad olla ainult mehed. Nad võivad 
abielluda ainult enne preestriks pühitsemist. Kõrgemad  vaimulikud  ( alates 
piiskopist) ei tohi olla abielus, seetõttu on nad kas  mungad  või lesed.
Õigeusu preesterkond jaguneb nii : 
1) p a t r i a r h i d ( kirikupead);
2) metropolid ( mingi riigi või suurema maa- ala ülempiiskopid);
3) peapiiskopid ja piiskopid;
4) ülempreestrid ja preestrid ;
5) diakonid ( preestrit abistavad alamvaimulikud).
Mingeid erilisi  munga - ja nunnaordusid, vennas- või õeskondi õigeusu kirikus 
pole. Kloostrid alluvad piiskoppidele.
Suurem osa õigeusu kirikuid on iseseisvad ehk a u t o k e f a a l s e d, väiksem 
osa - a u t o n o o m s e d.
Õigeusk on levinud Kreekas ( seal on ta riigiusk, Kreeka õigeusu kirikupead - 
oikumeenilist Konstantinoopoli patriarhi - peetakse patriarhide seas auväärsuselt 
esimeseks, Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes , Gruusias, Serbias, 
Tšernogoorias,  Makedoonias , Bulgaarias,  Rumeenias  ja Moldovas.
Õigeusk on omaseks saanud ka vene võimu alla jäänud soome -  ugri  rahvastele, 
sh. karjalastele ja setudele. Eesti iseseisvumisel eraldusid bolševike alla jäänud 
vene kirikust  ka siinsed õigeusklikud, moodustades Eesti Apostelliku Õigeusu 
Kiriku ( EAÕK). Nimeliselt  allus  see Konstantinoopoli patriarhi vaimulikule 
juhtimisele. Pärast Eesti okupeerimist  NSVL  -i poolt 1940 allutati EAÕK 
Moskva  patriarhaadile, Saksa okupatsiooni ajal  taastati  senine seisund. Pärast 
1944.a. jätkas pagulusse siirdunud EAÕK - i  juhtkond oma tegevust Eesti - 
aegse korra kohaselt. Eesti taasiseseisvumise järel on siinne  õigeusu kirik 
lõhenenud.
Õigeusu kõrval on olemas veel üksikuid algsest idakirikust eraldunud voole , 
sealhulgas a r m e e n i a   kirik, e t i o o p i a   kirik, samuti muhameedlikus 
Egiptuses väiksearvulisena säilinud  k o p t i  kirik ( kasutab kultusekeelena 
muinasegiptuse keelest arenenud kopti keelt).
Suurimaks  kristlike  uskkondade seas on tänapäeval  k a t o l i k u   kirik. Lääne- 
Rooma riigi langemise järel pöördus läänekirik oma misjoniga barbarite poole. 
Barbarid, kes  soovisid  saada roomlasteks, võtsid ristiusku kui Rooma 
tsivilisatsiooni osa.
Oskuslikult on lahendatud katoliku kiriku õiguslik seisund tänapäeval. See 
määratakse VATIKANI kui iseseisva riigi ning mingi teise riigi vahel sõlmitud 
lepinguga.
Võrreldes alalhoidlikuma õigeusuga on katoliku kiriku sisekord  ja õpetus 
rohkem muutusi läbi elanud. Üheks taoliseks erinevuseks on varakeskajal  
kujunenud õpetus  p a av s t i s t  kui Kristuse a s e m i k u s t . Katoliku kiriku 
pead loetakse Jeesuse lähima õpilase  apostel  Peetruse pärijaks.
Katoliku vaimulikkonna struktuur on keerukas.
Preestrit peetakse inimeste ja Jumala vahendajaks. Vaimulikuks võivad olla 
ainult mehed. Kehtib t s ö l i b a a t ( abielukeeld). Vaimuliku  tunnuseks on 
t o n s u u r ( paljakspöetud laik lagipeas).
M u n g a - ja  n u n n a s e i s u s  tähistab pühendumist Jumala teenimisele 
kindlate reeglite järgi ( ordueeskirjad, kloostrikord).
Rohkearulistest katoliku ordudest on tähtsamad :
1)  benediktlased . Elavad kloostreis, tegelevad palvetamise ja kehalise tööga;
2)  frantsisklased . Peavad elama lihtsuses ja vaesuses , tegelevad põetamise, 
hoolekande ja loodushoiuga;
3)  dominiiklased. Preestriordu, siis neil pole kloostreid. Küll aga peavad 
jesuiidid ülal rohkeid haridus - ja teadusasutusi.
Enamikul mungaordudest on olemas ka nais - ja ilmikharu.
Ka katoliku kirikutalitused on pidulikud ja värvikad. Kirikud peavad olema 
avatud iga päev koidust ehani. Olulisel kohal on Neitsi Maarja ja pühakute 
austamine. Katoliku õpetuse kohaselt on Kristuse ristisurmast ja pühakute 
heategudest kogunenud nn jumalik  armuvara, mida kirik jagab eelkõige 7 
sakramendi näol. Need, kes  pole armuvarast osa saanud, lähevad peale surma 
puhastustulle.
Sakramente peetakse automaatselt õndsakstegevaiks ( isegi siis, kui inimene 
neisse ei usu). Erinevuseks õigeusu sakramentidest on see, et ei salvita mitte 
vastsündinuid, vaid seda teeb piiskop suure pidulikkusega 7 - 12 -  aastaste  
lastega. Teine erinevus puudutab armulauda . kogudus  saab leiba ( Kristuse ihu), 
veini ( Kristuse verd) saavad vaid preestrid.
Euroopas  levikuala Itaalia,  Hispaania , Portugali, Prantsusmaa, Belgia, 
Luksemburgi,  Horvaatia , Sloveenia, Austria, enamiku Ungarist, osa Šveitsist, 
Iirimaa, Lõuna- Saksamaa, Poola, osa Ukrainast ja Valgevenest, Leedu, 
Ida- Läti ( Latgale). Üle poole katoliiklastest väljaspool Euroopat : mõlema 
Ameerika mandri maades, Aafrikas ja  Aasias ( Filipiinidel).
P r o t e s t a n t i s m  eraldus  katoliiklusest  usupuhastuse  käigus või hiljem.
Põhjalike muutuste vajadus  katoliku kirikus oli päevakorras olnud sajandeid . 
Tegelikud jõud oma põhimõtete elluviimiseks leidis Wittenbergi ülikooli 
usuteaduse  professor   MARTIN  LUTHER ( 1483 - 1546). 1517. aasta 31. 
oktoobril naelutas ta kiriku uksele oma 95 teesi, millega ta astus välja 
patukustutuskirjade müügi vastu.
Luterlus  ei pea  kirikut ja vaimulikkonda Jumala ja inimeste vahendajaiks. 
Iga  kristlane  on iseenda  preester .
Luterlikus kirikus lihtsustati jumalateenistuskorda. Jäid vaid emakeelne jutlus  ja 
laulmine  (  oreli  saatel või ilma). Kaotati kloostrid, munga- ja nunnaseisus, 
pühakute ja pühapiltide austamine, paastude ja palverännakute nõue.
Et saada täieõiguslikuks kiriku liikmeks, tuleb läbi teha leer . Enne leeri õpitakse 
nn leerikoolis tundma tähtsamaid usutõdesid. Ainult leeritatud luterlased saavad 
osaleda armulaual, ainult neid võib laulatada ning ainult nemad võivad olla 
ristivanemaiks ( vaderiteks).
Luterlus on küll protestantismi suurim, kuid mitte ainuke haru :
1. Käremeelsemalt kui Luther töötasid usupuhastuse heaks Zürichi jutlustaja 
Jean CALVIN. Õpetused said aluseks r e f o r m e e r i t u d  ehk  k a l v i 
n i s t l i k e l e  kirikutele. Jumalateenistust lihtsustati otsustavalt 
asjalikkuse suunas. Reformeeritud kirikud on koguduste  liidud, erinevalt 
luterlusest puudub neil piiskopiamet.
2. I n g l i s m a a l  viidi  usupuhastus  läbi kuningas  HENRY  VIII ajal, kes 
1534. aastal kuulutas end kirikupeaks . Inglise usupuhastusjärgses kirikus 
said kokku elemendid luterlikust reformeeritud ja katoliku kirikust, seda 
nimetatakse  a n g l i k a a n i  k i r i k u k s.
3. Arvukamad protestantlike kirikute seas on ka b a p t i s m, m e t o d i s m, 
a d v e n t i s m jm.  hilisemad  voolud.
Olemasolevate protestantlike kirikute raames tegutsesid ja tegutsevad 
mitmesugused  ä r a t u s l i i k u m i s e d. Näiteks luterluse raames 18. saj. eesti 
talurahva keskel  h e r n h u u t l a s t e  ehk  v e n n a s t e k o g u d u s t e 
liikumine. Anglikaani kiriku rüpest on võrsunud  P ä ä s t e a r m e e .
Protestantismil on olnud oluline mõju r a h v u s l u s e l e.
Protestantism  on avaldanud suurt mõju majanduseetikale, soodustades kapitali 
kuhjumist.
Luther vaatles riiki ja kirikut ühe puu eri okstena ning protestantism on üldse 
riigi ja kiriku lahutamised valutult vastu võtnud.
Protestantlikel kirikutel puudub ühtlustatud ja tsentraliseeritud struktuur.
EESTI  EVANGEELNE  LUTERLIK   KIRIK ( EELK) koosneb umbes 165 k o 
g u d u s e s t.  Ajaloolise tava kohaselt nimetatakse maakoguduse ala 
kihelkonnaks. Kogudus valib endale  õ p e t a j a , kelle piiskop ametisse 
õnnistab, samuti koguduse juhtorganid. Kirikuõpetajaks võib olla ka naine. 
Õpetaja puudumisel võib kogudust teenida aseõpetaja või diakon.
Ühe piirkonna  kogudused moodustavad p r a o s t k o n n a. Eestis kattuvad nad 
umbkaudu  maakondade piiridega.
EELK  k i r i k u k o g u  täidab kirikuparlamendi rolli. Ta koosneb 
praostkondade ja tähtsamate kiriklike asutuste  esindajaist . Kirikukogu valib 
õpetajate seast p e a p i i s k o p i  ja piiskopi ( peapiiskopi asetäitja). 
Peapiiskoppi  abistab  k o n s i s t o o r i u m ( kirikuvalitsus).
I S L A M (  muhamedi  usk) lähtub araablaste  polüteistlikust usundist, milles olid 
palverännakud  Mekasse ( Kaaba templi musta kivi juurde) ja Allah kõrgeima 
jumalusena. Islami rajajaks on 6.- 7. sajandil elanud kaupmees   MUHAMED . Ta 
rajas koguduse kodulinnas Mekas, kus tal esialgu võimu saavutada ei 
õnnestunud. Aastal 622 põgenes ta koos poolehoidjatega Mediinasse. Sellega 
algas islami tõus ning seda daatumit  loevad moslemid  o m a    a j a a r v a m i s 
e  alguseks.  Ajaarvamine  erineb ka selle poolest, et kasutatakse kuukalendrit 
( aastad seega päikeseaastast lühemad).
Islam  on maailma suurematest religioonidest teinud läbi kõige kiirema  leviku.
Islami peamine püha raamat on  k o r a a n. See koostati Muhamedi pärandi 
põhjal pärast ta surma tema sekretäri ZAID  IBN  THABITI juhtimisel.
S u n n a  o koraanist  hiljem kirja pandud Muhamedile omistatav õpetussõnade 
kogumik. Veelgi hiljem on koostatud  š a r i a a t : koraanile, sunnale ja 
araablaste tavaõigusele tuginev seadustekogu . Kuna muhameedlastel reguleerib 
usk praktiliselt kõiki elualasid, siis pole islam  üksnes uskkond, vaid ka elulaad.
Muhameedlastel puudub hierarhiline  kiriklik organisatsioon . Ainuisikulise 
piiskopi, patriarhi, paavsti või muu usujuhi asemel on mingi piirkonna 
kõrgemaks autoriteediks  u l e m a a. Ulemaaks kutsutakse piirkonna 
auväärsemaid usu- ja õigusteaduse tundjaid, kes on enamasti koondunud 
kohaliku m e d r e s e  ( islamiülikool) ümber.
Esmane inimesele esitatav nõue on allumine Allah tahtele. Inimene peab elama 
rangelt  koraani ettekirjutuste järgi. Tähtsamate usunõuete seas on näiteks :
1) palvused viis korda päevas kindlatel kellaaegadel näoga  Meka  poole,
2) kuuajalise paastu ( ramadaani) pidamine; sel ajal on keelatud söömine, 
joomine, meelelahutusüritused ja suguelu koidust ehani,
3) kohustuslik  almuste  andmine vaestele ( muhameedlus rõhutab 
kollektiivset vastutust, millega kaasneb rikaste kohustus hoolitseda vaeste 
eest). Samuti on nõutav kord elus p a l v e r ä n n a k Mekasse.
Omapärane on naiste seisund. Lubades ühel mehel pidada ainult nelja naist, 
vältis ta olukorra, kus üks mees võis endale haarata kogu hõimu naised. 
Muhamed keelas vastsündinud tüdrukute tapmise  ja nägi ette, et tütardel on 
õigus pärida vanemate varandust poole ulatuses sellest, mida saavad pojad. 
Islam on jäänud  m e e s t e  r e l i g i o o n i k s.
Reformitud islami ühiskondades on mitmenaisepidamine keelatud.
Islami lõhenemine sai alguse Kalifaadiaegsest troonitülist, mil jaguneti s u n n i i 
t i d e k s  ja  s i i i t i d e k s. Sunniidid moodustavad muhameedlastest umbes 
90 %.
Muhameedlased on tänapäeval ülekaalus Lähis- ja Kesk- Ida araabia maades, 
Kesk- Aasias, Türgis, Afganistanis, Pakistanis, Bangladešhis, Indoneesias, 
Malaisias, Euroopa riikidest Albaanias, Bosnia- Hertsegoviinas ja Maltal, 
mitmete Venemaa rahvaste seas.
Usuline  f u n d a m e n t a l i s m  ( sõjakas,  sallimatu  liikumine puhtaks ja 
ainuõigeks peetava usu kaitseks) on tänapäeval kõige tugevam just islami-
maailmas.
B U D I S M  tekkis 6. sajandil eKr Indias. Budismi rajajaks loetakse Põhja - 
Indiast  šakja hõimust pärit  prints  SIDHARTAT  .
Kannatus on budismi järgi kõige elava igavese ümbersündide ahela ( sansaara) 
põhiomadus. Kannatusest vaba seisundit  nimetatakse  n i r v a a n a k s  ning 
selle saavutanut  b u d a k s.
Budismi järgi pole elusolendeil  igavesti  muutumatut hinge. On vaid dharmade 
( algosakeste ) vool, mis pidevalt kombineerudes ja lagunedes moodustab 
tajutava maailma.
Budismi põhilised harud on :
1. H i n a j a a n a  e. väike vanker , mis tõotab pääsemist üksnes mungaelule 
pühendunutele;
2. M a h a j a a n a  e . suur vanker, mis lubab pääsemist ka teistele.
Mahajaana   pooldajad kummardavad tohutut hulka budasid. Viljeldakse 
lihtrahva seas popuklaarseid rituaalseid kombeid, maagiat ja reliikviate 
austamist. Hinjaana on oma välistes  vormides  lihtsam.
Tiibetis kujunenud mahajaana  koolkondi  on eurooplased nimetanud l a m a  i s- 
m i k s (  Tiibeti  munki kutsutakse  laamadeks ). Tiibeti lamaismile on omane 
hierarhiline kiriklik struktuur.
Budistide arvu on hinnatud enam kui 300 miljonile.  Hinajaana  suund on levinud 
rohkem lõuna pool : Sri  Lankal  ( Tseilonil), Tais , Laoses, Kampucheas 
( Kambodžas) ja Birmas  ( Myanmaris). Mahajaana haru on levinud Hiinas, 
Jaapanis , Vietnamis ja Koreas .
Erinevalt hinduismist ei ole budism  kasutanud kastisüsteemi ja tal pole kindlat 
seost ühegi rahvuskultuuriga ( v.a. Tiibetis).
Budismi on harjutud pidama  sotsiaalselt passiivseks religiooniks. Tänapäeval on 
siiski märgatav tema aktiivne roll hinajaana maades mungaorganisatsioonide 
kaudu, kes osalevad poliitikas, korraldavad kirjandustegevust ja sotsiaalabi .
Budistlikud organisatsioonid  on kinnistunud USA- s ja tähtsamates Lääne - 
Euroopa riikides.
Kui proovida iseloomustada budismi erinevusi  kristlusest , islamist ja judaismist, 
siis kolme viimatinimetatut sümboliseerib arv " 1" ( üks jumal, üks pühakiri), 
budismi aga mõiste " lõpmatus" ( lõpmatu arv budasid, pidevalt täienevad pühad 
tekstid).
Rahvuslikest usunditest on suurim  h i n d u i s m  oma umbes 700 miljoni 
järgijaga.  Hinduism   on kujunenud India paljurahvuselises keskkonnas mitme 
aastatuhande vältel. Teda iseloomustavad  jumaluste  tohutu arv kastitavad, 
mitmesugused erinevad voolud, kutseline preestriseisus ( brahmaanid), rohked 
paikkondlikud eripärad. Vanimad hinduismi pühad raamatud - v e d a d - 
pärinevad 2. - 1. aastatuhandest eKr.
Hiinas on peale budismi levinud  k o n f u t s i a a n l u s  ja  t a o i s m. Suurema 
osa Hiina ajaloost on nad eksisteerinud rahumeelselt kõrvuti. Taoism õpetab, 
kuidas elada kooskõlas loodusega, konfutsiaanlus näitab, kuidas elada riiklikus 
ühiskonnas ning budism ütleb, mis tuleb pärast surma.
Jaapanis on suuremaiks usundeiks  b u d i s m  ja  š i  n t o i s m.  Jaapanlased  ise 
mõistavad šinto all traditsioonilist jaapanlikku elukorraldust ja rohkearvuliste 
usulis  - rahvalike kommete  täitmist. Šintoistlik preestriseisus puudub. Pikka 
aega oli šintoismi keskmes  keisrikultus .
J U D A I S M  tugineb oma õpetuses Vanale Testamendile, mida koos 
kommentaaridega nimetatakse TALMUDIKS. Judaismile on iseloomulik 
ainujumalus, usk juudi rahva äravalitusse ning veendumus  surmajärgsest tasust 
või  karistusest .  Judaism  on rahvuslik usund . Juutide pühakiri on osa Piiblist.
Rahvuslikele usunditele seisavad kohati lähedal  h õ i m u u s u n d i d, mida on 
läbi aegade edasi  kantud suulise traditsiooni  najal . Selliseid uskumusi  järgib 
tänapäeval maailmas umbes 100 miljonit  inimest, neist ligikaudu pooled elavad 
Aafrikas.
Üle 100 miljoni inimese järgib tänapäeval nn  u u s u s u n d e i d.  Selle mõiste 
alla mahutatakse tinglikult enamasti 19. sajandist rajatud religioonid . Nende 
hulka kuuluvad mitmed kristlusest lähtunud, kuid sellest eemaldunud voolud. 
Mitmed uususundid on praegu soodsat pinda leidmas katkenud 
usutraditsioonidega Ida - Euroopas. Samuti oma ürgsest hõimuusundist 
võõrandunud rahvaste hulgas välja töötatud  u u s p a g a n l i k u d usundid. 
Eesti taaralaste ja maausuliste liikumine.
Sõltuvalt sellest, mida religiooniks peetakse, on uskkondade hulka arvatud ka 
näiteks  a t e i s t e kui inimesi, kes usuvad, et jumalat pole olemas.
Sageli aga on religiooni tunnused  omandanud   p o l i i t i l i s e d  õ p e t u s e d.
Paradiis  - ürgkommunism
Pattu langemine  - klasside ja klassivõitluse teke
Maapealne riik - klassiühiskond ( orjandus, feodalism , kapitalism)
Viimne kohtupäev - proletaarne revolutsioon
Jumalariik  -  kommunism