Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis (0)

Sissejuhatus
Oma referaadis annan ülevaate religiooni  levikust  ja levitajatest Eestimaal. Kui suure jälje on 
nad jätnud eestlastest talurahva traditsioonidesse ja uskumistesse. Samuti annan ülevaate muinasusu 
levikust ja püsivusest läbi kogu ajaloo. Töö sisaldab veel rahvakooli ja  rahvahariduse  algust ja arengut 
ning lõpuks nende väljakasvamist kiriku võimu alt. Käsitlen veel nõiaprotsesside levikut, kus saab 
ülevaate ristiusu ja muinasusundi kokkupõrgetest. 
Oma referaadi olen  koostanud  teose „Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis“ põhjal. Peatükid on 
jaotatud vastavalt iga autori osale raamatus.
1 Hendrik ja tema aeg
Ajal, mil  preester  Henrik tegutses ja kirjutas oma  Liivimaa  kroonikat, põrkasid 
Läänemereruumis kokku kaks maailma. Üks neist oli Euroopas universaalseks kujunenud kristlik 
maailm, teine oli  paganlik  ilm, mis ulatus laplastest preislasteni.  Liivimaa  oli teatud tasakaaluala- 
eikellegima, mis jäi Ida- ja Lääne-kiriku vahele.
Preester Henrik on oluline just informatsiooni vahendajana teise maailma kohta, kuhu meie 
esivanemad  kuulusid. Henrik ise oli tüüpiline kristlik-katoliikliku maailma esindaja; kristliku 
imperialismi vaimustatud kuulutaja ning neitsi Maarja võidukuulsuse innukas heerold(L. Arbusowi 
väljend). Kroonika kirjutamise võttis käsile enda sõnul isandate ja kaaslaste  palvel , et tagasihoidlikult 
märkida üles kirjatükk paljudest ja kuulsusrikastest asjadest, mis sündisid Liivimaal paganarahvaste 
Jeesuse Kristuse usku pööramise  aegadel . Seda ülesannet ei saa kindlasti tagasihoidlikuks nimetada, 
sest sellel ajal tegelised ajalookirjutamisega  piiskoppide , paavstide, vürstide või kuningate kapelaanid 
oma isandate käsul. Selle tõttu saab väita, et Henriku kroonika on ilmselt koostatud Riia piiskopi 
ülesandel või vaikival heakskiidul. Kroonika sisu on Riia piiskopi meelne- igast lausest, igast 
mõttekäigust on näha Riia kiriku ja tema juhi ülistamist, samuti on tõrjuvus misjonitööd tegevate 
taanlaste ja rootslaste vastu ning kriitiline hoiak ka Kristuse sõjateenistuse  vendade (mõõgavendade) 
suhtes. Henrik alustab iga peatükki piiskop Alberti ametiaasta dateerimisega, seostades ainult tema 
esimese ja neljateistkümnenda aasta üldkristliku ajaarvamisega. Mingit muud võimukandjat ei nimeta 
Henrik sellises seoses  kordagi .
Henriku töö on tüüpiline misjonikroonika, mida võib kõrvutada paljude samasugustega. 
Ideoloogilise suunituluse poolest on kroonika aktiivne ja võitlev. Autor kutsub võitlema kurjuse ja 
pimeduse  vastu- kõige vastu, mis pole veel alistatud kristlikule maailmale. Henriku hoiakus ilmneb 
sealjuures  võitlevale kristlusele omane segu vanatestamentlikust verejanust ning uustestamentlikust 
leebest armuõpetusest.
Paganate  ristiusku pööramise ja ülesanne on Henrikul nagu igal misjonikroonikul tõsine 
teema, Liivimaa ajaloo  telg .Selle ülesande täitmise loosse mahuvad võitluste, rüüsteretkede, 
põletamiste ja tapmiste kirjeldused. Sagedasti korduvad halastamatud ja asjalikud sõjasündmuste 
kirjeldused iseloomustavad kogu ristisõdade aegset kroonikakirjutust. Henriku karm- leebe  käsitluslaad 
otsib õigustusi vägivallale Kristuse nime vaenlaste vastu. Veriseid  tegusid  õigustab ta harilikult väga 
inimliku motiiviga, kättemaksuga,  ja  sugugi  mitte alati ema Maarja või tema poja solvamise eest.
Henriku klassikaline ja teoloogiline  haridus  oli  tagasihoidlik , oma seisundilt oli ta 
kihelkonnapreester. Ta on kasutanud preestri tavalisi liturgilisi käsiraamatuid, vulgatat ning mingit 
rooma   luuletajate  tsitaatidekogumikku. Ta oli tegevvaimulik, kel ei olnud sügavamat teoloogilist, 
filosoofilist, kirjanduslikku, ajaloolist,  juriidilist  ettevalmistust ega huvi. Ta pöördub selle allika poole, 
mis talle igapäevaselt kõige lähemal on- piibli ja liturgiliste käsiraamatute poole. Tihti arvatakse, et 
kroonika on ülesehitatud Augustinuse kahe riigi kontseptsioonist, aga see on ebatõenäoline, sest see, 
mis oli Augustinusele  keskne  ja oluline, see Henrikut ei huvitanud ja  kroonikas  ei kajastu. Tema 
kroonika on märksa lihtsam ja  konkreetsem  ilma augustiinliku teoloogilis- teoreetilise  kontseptsioonita. 
Mainimist leiavad jumal,  Jeesus  Kristus ja neitsi Maarja. Esikohale on tõstetud neitsi Maarja.
Neitsi Maarja  kultus  on Henriku kroonikas ja kogu keskaegsel Liivimaal esile tõstetud just 
poliitilistel põhjustel.(piiskop Albert pühendas Liivimaa ja siinse kiriku  jumalaema  Maarja auks). 
Henriku Maarja-ülistus on väga kenas kooskõlas keskaegse Euroopa üldise lopsaka Maarja-kultusega, 
tema Maarja kuju on ema arheotüübile vastavalt armastav,  abistav , halastav,  helge , hea,  igavene , leebe.
Oma praktilises käsitluses teeb Henrik vahet kahe maailma- paganate ja  kristlaste - vahel. 
Tema ettekujutused endast ja ümbritsevast ei erinenud kardinaalselt paganlikest. Maagia oli 
katoliiklasel tähtsal kohal kristliku ideoloogia kõrval.  Kristlased  ei kahelnud paganate 
jumalate(kurivaimude) olemasolus.
Eestlaste 13. sajandi alguse uskumused taandatakse animismiteooria alla. Ürgvanade 
uskumuste järgi olid pühad vanad  hiied (surnute asupaigad). Henrik kirjutab, et eestlased harrastasid 
rituaalselt kannibalismi: sõid oma  vastaste  rinnust väljakistud südame. Süda nagu verigi kujutas endast 
erilist jõukontsentraati. Henriku kirjelduste kaudu ei saa väita, et milline oli paganate seos Tarapitaga- 
jumalus  oli ta kindlasti; võimalik, et sõjajumal. Henrik toob jumala nime kui palvehüüuna( Taar  avita). 
Eestlastel puudus  panteon , aga nad tegelesid ennustamisega- liisu  heitmine(jumal saab avaldada oma 
tahet).
Baltimaade  rahvastel  oli enne saksa-taani vallutusi kokkupuuteid ristiusuga nii Idast kui 
Läänest- arheoloogilised ja keeleajaloolised materjalid. Arheoloogiliste materjalidega ei ole võimalik 
otseselt määrata ristiusu mõju ja levikut. Kindlamaid tõendeid annab  keeleteadus . Kohalike keeles on 
laenatud sõnu. See näitab, et ortodoksel kirikul olid läänemeresoomlastega juba enne 13. sajandit 
kontaktid. 
Henrik annab korraliku ülevaate paganate ristimisest. Oluline oli kuradist lahtiütlemine, siis 
tuli pühitsetud veega piserdamine. Siiski jäi ristitute hulk üpris väikseks, kuigi Henrik oma kroonikas 
kirjutas suurtest ristitute hulkadest.
Ideoloogiliseks õigustuseks oli paganluse vastu võitlemise idee, vägivaldse  misjoni  idee. Sõda 
oli lubatud ja jumalast seatud ülesanne. Henriku kroonikas on materiaalne moment kaalukas. 
Andamite määramine ja kogumine on samuti  kesksel  kohal. 
Vallutajad, eriti Kristuse sõjateenistuse vennad Liivimaal, aga veel enam Saksa ordu 
Preisimaal , kandsid hoolt, et pärisrahvail ei tekiks feodaalseid võimukeskusi. Vastasel juhul oleks 
ristiusustamine  läbi  viidud  riigivõimude poolt rahulikul teel, aga see oleks võtnud rüütliordudelt 
sügavaima mõtte, eluõigustuse.
Ristiretkede jooksul tekkis  kohalikel  valik, kas lasta ennast füüsiliselt hävitada või allasuruda 
igakülgselt. Millise valiku tegid  siinne  rahvas- seda vastust kroonika meile ei anna.
2 Luterliku reformatsiooni kultuurimõjud Eestis 16. sajandil
Vaatamata Liivimaa reformatsiooniajaloo rikkalikule historiograafila pole siiski õnnestunud 
näidata, millises suunas, kas poliitilises, sotsiaalses või ideoloogilises, avaldas  reformatsioon  16. 
sajandil Liivimaa ühiskonnale kõige suuremat mõju. Ideoloogiliselt kujunes võitlus kirikumeestega 
leebeks ning evangeeliumiõpetuse omaksvõtmine aeganõudvaks. Iseloomulik oli mõlema 
usutunnistuse aastakümnete  pikkune  kõrvutieksisteerimine.
Mittesakslasteks peeti keskaegsel Liivimaal enamasti eestlasi ja lätlasi, lisaks veel 
läänemeresoome väikerahvaid liivlasi ja vadjalasi. Siinmail elavaid soomlasi, rootslasi, taanlasi ja 
venelasi  reeglina mittesakslaste hulka ei arvestatud. Kuigi osades linnades ja maal jäi sakslaste 
ülemkiht väikearvuliseks ja eestlaste osatähtsus oli suurem- õiguslikest vahekordadest tähtsamaks 
osutus asjaolu, et  sakslased  ja taanlased allutasid endale uskumatud. Siit tuleneb sakslaste ja 
mittesakslaste sotsiaalse ja õigusliku seisundi ning kultuurilise nivoo erinevus hiliskeskaegses 
ühiskonnas.
Kiriklike reformikatsete perioodil, püüdis  kirik  Liivimaal  olude  sunnil mittesakslaste 
hingeõndsuse eest enam hoolitseda. Kirikutesse loodi mittesaksa jutlustajakoht. Alles reformatsioon 
äratas kiriku huvi rahvakeelte vastu(puhtakujuline jumalasõna Martin Luthteri õpetusest). 
Reformatsioon mõjus demokratiseerivalt mittesakslate ja linnaeestlaste kultuurioludele. Uue 
evangeelse kirikukorraldusega anti eestlaste kogudustele kasutada suured kirikud, ja nüüdsest peale 
alanud regulaarsete eestikeelsete jutlusetega tõstis  luterlik  reformatsioon esile rahvakeelse kirikliku 
trükisõna muretsemise.
2.1 Eestikeelsed trükised 16. sajandil
Trükitud raamat jõudis Liivimaale juba 15. sajandil. Trükiste levikule  viitavad  Tallinnas 
säilitatavad inkunaablid, millest osa algselt Tallinna dominiiklaste kloostrile,  Oleviste  jutlustajale 
Reinhold  Gristile ning hiljem Tallinna linnakoolile ja raeraamatukogule kuulusid. 16. sajandil trükitud 
raamatud kuulusid juba lahutamatult Liivimaa kultuuriellu nii vaimulikus kui ilmalikus mõttes. 
Eestikeelse trükitud raamatu ajalugu algab ikkagi reformatsiooniga. 7. novembril  1525  pandi 
tollal veel katoliiklikus Lüübekis aretsi alla üks  vaat  luterlike raamatutega, sealhulgas ka 
eestikeelsetega, mis olevat olnud teel Riiga. Raske on öelda, mis keeles  või millise sisuga need 
raamatud olid. 
Saksa ja mittesaksa missade  koostaja , trükkitoimetaja ja trükkimiskoha üle võib vaid oletusi 
teha. Tegemist oli esimese sihikindla üritusega luterliku kirjavara muretsemiseks Liivimaa rahvastele, 
nii sakslastele kui ka mittesakslastele. 1535. a. Wittenbergis Hans Luffi juures trükitud alamsaksa-
eestikeelse katekismuse katked, mida oli kasutatud ühe 16. sajandil köidetud konvoluudi  kaane  
täitematerjalina. 120-leheküljelisest raamatust leiti 11 lehe katkendit ning need kuuluvad Eesti 
kultuuriajalukku Wanradt- Koelli  katekismuse nime all. Tähelepanu väärib see, et mittesaksa 
katekismust soosis Tallinna  raad . Siiski leiti Tallinnasse saabunud katekismusest liigselt vigu ning 
müük keelati.  Jääb siiski võimalus, et osa läks ikkagi liikvele. 
Tööd eestikeelsete vaimulike trükiste koostamisel jätkas Reinholt Beseler, kes sai Johann 
Koelli järglaseks Tallinnas Pühavaimu kirikus. Tema käsikirju ei trükitud, aga kindlasti säilitati ning 
neid kasutasid järgmised  pastorid . Järgmine teade eestikeelsest trükitud raamatust tuli Tartust. Tartu 
eesti jutlustaja Franz Witten tõlkis Martin  Lutheri  katekismuse eesti keelde.  Ordumeister  olevat isegi 
selle katekismuse trükkimist toetanud.
1558. a. alanud sõjaperioodiga vähenes raamatukultuuri levik. Katoliku kiriku vastu võitlesid 
jesuiidid , kes pöörasid rõhku eestikeelsele kirjandusele. Reformatsioonikiriku ja paavstikiriku sooviks 
oli „uskumatute“ pööramine õigesse usku(usuvõitlus). Sellele vaatamata jääb ka vaimulik raamat 
ikkagi raamatuk, mille najal  kirjaoskus  järjekindlamalt levima hakkas.
2.2 Koolid
Teine  kultuurivaldkond  , mida reformatsioon Liivimaal väga tugevalt mõjutas, oli 
kooliasjandus. Toimus koolisüsteemi ja  koolihariduse  põhjalik ümberkorraldamine. Tõukeks olid 
Martin Lutheri tööd- ta pidas tarviklikuks evangeeliumi õpetamist noortele poistele kui ka tüdrukutele. 
Tekkisid esimesed ettepanekud uue kooli rajamisest, mis kahjuks jäid ainult  ideeks . Pärnu 
linnadepäeva otsus oli üheks tõukeks, et Oleviste juures olnud õppeasutus muudeti ladina- ehk 
triviaalkooliks. See  triviaalkool  oli kolme klassiga(Ph. Melanchthoni kooliprogramm). Tallinnas 
suunduti täisväärtusliku humanistliku hariduse poole.
Raad pöördus  kirjaga  Martin Lutheri poole, et ta soovitaks oma õpilast Heinrich  Bock  
Hamelnisti Tallinna superintendendi ametisse. Hamelnist ei olnud selleks ametiks valmis ning Luther 
soovitas linna kulul noormehi stipendiaatidena välja õpetada. Stipendiumite ja muude  toetuste  
jagamine toimus Tallinna ühislaeka varadest. Lisaks ühislaekale asutati Tallinnas 1549. a. veel 
preestrilaegas, mis kujunes Tallinna pastorite, köstrite ja kooliõpetajate ühenduseks. Tallinna ühislaeka 
baasil ja preestrilaeka võimalikul initsiatiivil loodi 1552. a. eraldiseisev vaeste koolipoiste 
institutsioon .
Liivi sõja algus, Tartu  liitmine  Vene riigi koosseisu ja  1580 . aastatel toimunud üleminek poola 
võimu alla katkestas pikemas ajaks luterliku reformatsiooni käigus alanud kooliasjanduse 
ümberkorraldamise.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et luterlik reformatsioon jättis eesti kultuurilukku sügava jälje. Eestikeelse 
trükisõna looja oli reformatsioon. Vaeste koolipoiste institutsiooniga pandi esmakordselt alus 
maarahvast  haritlaskonna  kujunemisele. Eestlaste rahvuslik kultuur leidis reformatsiooni tagajärjel 
oma dünaamilise järjepidevuse.
3 Vaesed  koolipoisid  Tallinnas 16. sajandi teisel poolel
Liivimaa reformatsiooni omapära tingis asjaolu, et tegemist oli Saksa koloniaalalaga, kus 
rahvastiku põhimassi moodustasid mittesakslased. Juhtivad  reformaatorid  pidid arvestama 
mittesakslastega, kas või evangeelse koguduse ja  usupropaganda  laiendamise eesmärgil.
1524 . aastal toimunud pildirüüsteliikumine aktiveeris linnarahvast, ennekõike alamkihte, kuid 
samas sundis ka linna omavalitsusorganeid  rakendama  demokraatlikumat ja liberaalsemalt poliitikat. 
Tallinna kohalikud reformaatorid esitasid raele kiriku reorganiseerimie projketi, milles oli ka 
ettenähtud ühislaeka rajamine hoolekande eesmärkidel. 1549. aastal loodi ühislaeka kõrvale Tallinna 
preestrilaegas, mille baasil kujunes hiljem välja linna konsistoorium.  Laeka  liikmemakse pidi 
kasutatama vaeste kirikuõpetajate ja õpilaste, pastorite leskede ning laste toetamiseks. Kolmandana 
protestantliku hoolekandeasutusena Tallinnas kutsuti kokku 1552. aastal vaeste koolipoiste 
institutsioon, mis rajati ühislaeka baasil, kuid olid ideoloogiliselt seotud preestrilaekaga. Vaeste 
koolipoiste institutsioon sai selleks asutuseks, mis  finantseeris  eestlastetst noormeeste väljaõpetamist 
luterlikeks kiriku- ja kooliõpetajateks.
1550. aastate algul kerkis esile vajadus rakendada ka kohalikus ladinakoolis toetuste andmise 
põhimõtet.  1542 . aasta raeprotokollis oli märgitud, et vaesed,  kodutud  poisid, kes linna peal ringi 
jooksevad, tuleb kooli panna. 10. Veebruaril 1552 määras Tallinna raad vaeste koolipoiste eestistujaks 
raehärra Godtschalck Beckeri. Sellega sai alguse vaeste koolipoiste institutsioon. Rahasummad poiste 
ülalpidamiseks saadi „headelt inimestelt“ annetuste näol ja Pühavaimu kirikus asuvast kirstust- 
blockist.  Mainitud  kirst oli korjanduskast, kuhu koguti raha vaeste koolipoiste heaks. Vaeste 
koolipoiste institutsioon oli ühislaeka järelvalve  ja juhtimise all ning hooldajad vaestele koolipoistele 
määras ühislaegas.
1. novembril  1555  kinnitas raad 1553. a. loodud vaeste koolipoiste komisjoni otsuse, mis oli 
mõeldud vaeste koolipoiste institutsiooni jaoks ja põhjendas selle institutsiooni eesmärki. Otsuses 
määrati kindlaks, et linna poolt väljaõpetatud poistel tuli Tallinna kirikute või koolide juurde 
teenistusse astuda, vastasel korral pidid nad nende peale kulutatud raha tagasi maksma. See võlg 
tahteti kätte saada ilma igasuguse halastuseta. Vaeseid koolipoisse pidi selleks  toetama , et neist saaksid 
hiljem kirikumehed, samuti Harju- ja Virumaale, sest on üksikuid teateid poiste saatmistest maale 
peale õpinguid.
Vaeste koolipoiste institutsioon koondas endasse nii hoolekande- kui haridusala funktsioone. 
Esimene funktsioon oli toetada kosti,  riietuse , jalanõude, koolitarvete jm. Näol vaeseid või vanemateta 
poisse; teine eesmärk oli anda poistele  kooliharidus . Organisatoorselt langes põhiline osa institutsiooni 
juhtimisel ühele isikule-eestseisjalelaekurile. Tema  kohustuseks  oli tegelda finantsilise poolega ning 
samuti arveraamatu pidamine. Arveraamat on põhiallikas vaeste koolipoiste institutsiooni 
lahtimõtestamisel ja vaeste õpilaste koosseisu uurimisel. Oleviste kihelkonna arveraamatu seadis sisse 
vaeste koolipoiste esimene eestseisja Godtschalck  Becker . Kogu vaeste koolipoiste institutsiooni 
kujunemisjärk on vaieldamatult seotud tema nimega. Tema määras ka Oleviste kihelkonna vaeste 
koolipoiste arveraamatu pidamise korra. 
Vaesed koolipoisid õppisid Tallinna kohalikus ladinakoolis. Koolis oli  humanistlik  suund: 
erilist tähelepanu pöörati ladina kirjanduse klassikute tundmaõppimisele ja ladina keele puhtusele. 
Olulisel kohal olid ka  laulmine  ja laulutunnid, millest kogu kool pidi osa võtma. Eriliselt rõhutati 
usuõpetust, mis põhines Saalomoni õpetussõnadel, katekismusel ja Uuel Testamendil. Tallinna 
linnakoolis õppisid vaeste koolipoiste institutsiooni kasvandikud üldistel alustel, võrdselt teiste 
õpilastega. Peale üldise kooliõpetuse sai vaesed koolipoisid arvatavasti eriettevalmistuse 
kirikuõpetajate juures ja lisatunde laulmises.
Arveraamatu andmeid vaadates on võimalik näha, kes olid institustiooni kasvandikud, kelle 
juures nad kostil olid ning mis väärtuses õpikuid ja  riideid  osteti. Samuti on osade poiste kohta kirjeid, 
mis sai  nendest  peale õpinguid. Sõja aastadel põgenesid paljud õpilased institutsioonist ning ei 
soovinud kirikuõpetajateks õppida. Arveraamatu sissekanded lõppevad  1603 . aasta  aprillis .
Alates 1582. aastast ei kasutatud vaeste koolipoiste rahalisi vahendeid Oleviste kihelkonnas 
enam ainult õpilaste hooldamiseks, vaid peamiselt kiriku- ja koolihoonete remondiks. Järelikult olid 
kooli- ja kirikumajad nii räsitud, et nende korrashoiuks oldi sunnitud  otsima  uusi vahendeid ning neid 
leiti vaeste õpilaste heaks laekunud summadest. Vaeste õpilaste  hoolekanne  fikseeriti ühislaeka 
ülesandeks. Vaeste koolipoiste institutsioon lakkas eksisteerimast kui iseseisev hoolekandevorm.
Vaeste eestlastest koolipoiste hooldamine oli vähenenud ning poiste finantseerimine linna 
huviorbiidist väljas- luterlus oli täielikult võitnud. 1621. aastaks oli vaeste koolipoiste institutsioon 
Oleviste ja Niguliste kihelkonna juures likvideeritud ning tema ülesanded pandud jumalalaeka peale.
Vaeste koolipoiste institutsiooni tegevus on eriline nähtus Tallinna vanemas kooliajaloos. 
Esmakordselt võimaldati haridus korraga suuremale hulgale põlisrahva esindajatele, olgugi 
kirikupoliitilistel eesmärkidel. Koolitatud eesti poisid omandasid ajastu täisväärtuslikud humanistlikud 
teadmised. Institutsiooni tegevus tõi teatud eeldused eesti keele arengule.
4  Kirik ,  aadel  ja  talurahvas  Eestimaal 16. sajandi lõpul
L. Arbusow „Katoliku kirikut ei olnud enam, luteri kirikut ei olnud veel.“
Vana-Liivimaal puudus poliitiline jõud, kes oleks luteri kiriku ainukehtivaks muutnud. 
Katoliku kirik oli oma monopoolse seisundi kaotanud ega saanud usuelus enam  endist  ainumääravat 
osa  etendada . Talurahvas pidas üldiselt kinni muistsest usundist, tundmata kristliku õpetuse 
põhialuseidki, ei usutunnistust, meieisapalvet ega kümmet käsku. Reformatsioonile järgnenud 
aastakümnetel olukord kiriku seisukohalt vaadatuna ei  paranenud , vaid kiriku mõju pigem vähenes.
Rootsi riigi kirikupoliitikast ja koos sellega eesti talurahva suhetest  kirikuga  pakuvad ülimalt 
väärtuslikke andmeid Eestimaa ühe juhtiva kirikutegelase David Dubberchi kontrollkäigud-
visitatsioonid ehk kirikukatsumised. Dubberchi  dokumendid  sisaldavad mitmekesiseid teateid antud 
aja majanduslikest, sotsiaalsetest, poliitilistest ja kultuurilistest nähtustest. 
4. juunil 1561 andsid Harju-,Viru- ja Järvamaa rüütelkond ning 6. juunil Tallinna linn 
truudusvande Rootsi  kuningale  Erik XIV-le. Põhja-Eestis sai alguse Rootsi võim. Kuningas seadis 
sisse superintendendi kui kõrgema  vaimuliku  ametikoha. Tallinna linnasuperintendent visiteerib ka 
maaõpetajaid ja –kihelkondi, õigusega kõlbmatuid vaimulikke lahti lasta ja asendada korralikega. 
Tallina superintendendiks nimetas Rootsi kuningas Oleviste kiriku õpetaja magister Johann Robert 
von Gelderni.  1569 . aastal sai Geldern Tallinna, Saaremaa, Läänemaa ja teiste Liivimaa Rootsi 
valduste piiskopiks. Eestimaa kiriku eesotsas oli ta 11 aastat kuni oma surmani  1572 . aastal.
Peale Gelderni surma jäi Eestimaa ilma vaimuliku juhita. Kirikuhooned täitsid sõjalisi 
funktsioone- talupojad peitsid end oma varaga vaenlaste eest. Alles peale sõda määrati Eestimaale uus 
piiskop, Gelderni ideede edasilevitaja,  Kristian   Agricola . Eestimaale tulnud veendus ta, et siinsed 
kirikuolud on Rootsi  omadest  liig erinevad, ning asus kindlalt evangeelse kirikukorralduse 
arendamisele. Kõige praktilisemalt  tuli esile kaks ülesannet: üles ehitada ja korda seada sõjas hävinud 
kirikuhooned ja varustada  kogudused  vaimulikega. Agricola mõistis, et ta vajas aadli toetust, kuid 
aadli kaasatõmbamine oli praktiliselt võimatu.
Aastal 1584 läkitas Agricola kõigisse Eestimaa nelja  maakonda  poliitilise deklaratsiooni, 
milles ta käsiltes momendi kõige akuutsemaid küsimusi. Ilma kirikuhoonete ja vaimuliketa ei olnud 
kiriku tegutsemine mõeldav. 6. jaanuaril 1586 anti Agricolale täitmiseks „Instruktsioon“- pikk ja 
põhjalik instruktiivne tegevuskava luteri kiriku kindlustamiseks.  Pikemalt  peatus dokument kiriku 
sissetulekute kindlaksmääramisel; dokumendi kohaselt pidi igas kirikus olema nimestikud ristitute, 
laulatatute ja surnute kohtae(meetrikaraamat).
 „Instruktsioonile“ lisandus „Korraldus“ – kuidas toimida laastatud kirikute ja koolide 
kordaseadmisel, samuti kirikukohtu ja konsistooriumi töö korraldamisel. Paganate ohvrialtarid kästi 
maha kiskuda, ristisambad ja  kabelid  ära lõhkuda, hiied ja jumalad tulega põletada, et nende  neetud  
nimed täielikult hävineksid. Pikemalt peatuti pastoritel. Pastorite võimekuse väljaselgitamiseks tuli 
neid kontrollida. Soojas ja südamlikus toonis manitseti vaimulikke truudusele, virkusele, mõõdukusele 
ja palvetamisele. Kuningalt tõotati  paluda  kahe hea partikulaarkooli loomist. Korraldus nägi ette 
pidada kord aastas piiskopi juhtimisel sinodit, millest võtaksid osa nii  vaimulikud  kui  ilmalikud  isikud.
1586. a. Instruktsioon ja korraldus olid Rootsi riigi esimeseks tõsiseks katseks kehtestada kogu 
Eestimaal ühtne evangeelne kirikukord. Agricola kavandatud tegevusprogramm oli laiaulatuslik ja 
mitmekülgne. Tema tähelepanu all oli koolide rajamine ja hariduse andmine talurahvale ning ta otsis 
teid koolide majanduslikuks kindlustamiseks. 
Peale Kristian Agricola ootamatut surma 1586. aastal, jätkas tema tööd Agricola abiline David 
Dubberch. Agricola dokumendid saadeti tema lesele ning Dubberch jäi ilma paljudest tähtsatest 
dokumenditest. Aastal 1586 sai Dubberch olulise volikirja visitatsioonide pidamiseks kogu Eestimaal. 
Kirikuraamatute ja  registrite  pidamine kogudustes loeti tingimata vajalikuks.
Kirik püüdis talupojale sisendada, et laostav sõda ja muud hädad on  karistus  paganluse eest. 
Talupoegade seas oli levinud arvamus, et raske sõda on muistsete  jumaluste  kättemaks ristiusule ning 
muistseid kombeid tuleb hoolikamalt täita. 
Dubberch koostas ise uue visitatsioonikorralduse 1586. aastal. Erilist tähelepanu tuli osutada 
martiklile, et teada saada palju talupoegi, maad, põlde on kirikule vanasti kuulunud. Järgmine osa oli 
katekismuse eksam eesti kogudusele. Fikseeriti trahvid kirikus mittekäimise eest.  Rangelt  keelati enne 
jumalateenistust õlut või  viina  müüa. Võimalik, et Dubberch külastas eranditult kõiki Eestimaa 
kihelkondi ja mitmeid abikogudusi, aga kahjuks  on säilinud andmed väga lünklikud.
Visitatsioonide käigus osutusid ebasõbralikuks Dubberchi suhtes kohalikud  aadlid  ja ka mõned 
riigivõimu esindajad.  1595 . sasta Voose maapäeva järel alles hakkas aadel rohkem osa võtma 
kirikuelust.  Suurim tõke kiriku  autoriteedi  tõstmisel oli teoloogiliselt ja kõlbeliselt kõrgetasemeliste 
vaimulike vähesus. Kui Dubberch kokkuvõtteid tegi oma visitatsioonidest, siis saja talupoja hulgas 
leidus  vaevalt  üks, kes jumalast ja ristiusust midagi teadis. 
Luteri kiriku positsioon Dubberchi tegevuse tulemusel  tugevnes  ja ka aadlil tuli sellega 
leppida. Ta pani aluse kirikuraamatute pidamisele. Visitatsioonidel tõusid esile majanduslikud 
küsimused, usuline külg jäi tagaplaanile. Kantslist ette loetud ähvardused ja trahvimäärad aitasid 
vaevalt kaasa äratada ja arendada protestantliku usutunnet. 
Dubberchi tegevus ei  toonud  märgatavat muutust eesti talurahva tõekspidamistesse. Paganlus,  ebausk , 
väärjumalateenimine , nagu väljendus kiriklik terminoloogia, tegelikult visa  kinnipidamine  iidsetest 
austustväärivatest kommetest, jäi elujõulisena püsima ka pärast Dubberchi ja süvenes veel järgnevate 
aastakümnete sõdades.
5 Nõiaprotsessid Eestis 16. sajandist  19. sajandini
Nagu mujalgi Euroopas, oli nõidumine Eestis  karistatav  keskajast peale. Vana-Liivima 
kirikuvõimud ähvardasid Riia provintsiaalsinoidil  1428 . a. vastuvõetud statuudis ennustamise, 
lausumise ja „juudi ebausu“ tegelejaid ekskommunikatsiooniga ning ainult piiskop võis nad 
surmatunnil  pattudest vabastada. Ka maapäevade otsused  XVI sajandist keelasid igasuguse 
jumalateotamise- nõidumise ja ennustamise- ning nõudsid kohtuvõimudelt sellise ebausu harrastajatele 
karistamist.
Esimene teadaolev suurem mürgitamisjuhtumiga seotud nõiaprotsess peeti 1542. aastal 
Rakveres ja lõppes  viie talupoja põletamisega. XVI sajandi lõpu poole on Eestis nagu paljudes 
Euroopa maades nõidade jälitamine intensiivistunud, kuid enamik nõiaprotsesse toimus siiski  XVII  
sajandil.
Enamik nõiaprotsesside surmaotsuseid tähendas süüaluse tuleriidale mõistmist. Nõia 
põletamise kõrval on teada kuus mõõgaga hukkamise juhtumit nn. Pehmendavatel asjaoludel nagu 
nõia ja  kuradi  otsese lepingu puudumine või puhtsüdamlik ülestunnistamine. Mõisnike  kahjustav  
nõidumine võis tuua kaasa mitmeastmelise surmanuhtluse. 
Nõidade surmamõistmisel toetuti mitte ainult vanadele ja uuematele õigustele, sageli viidati 
otseselt Moosese seadusele Vanast Testamendist: „Nõida ei tohi ellu jätta.“ Aastal 1650 kodifitseeris 
Philipp  Crusius „Eestimaa hertsogkonna rüütli- ja maaõiguse“, mis eraldas nõidumise patus erinevaid 
astmeid. Need, kes ristiusust lahti ütlesid ja  kuradiga  liidu sõlmisid, temaga kõlvatusi tegid, 
nõidumisega ning mürgi abil või ilma mürgita inimesi ja loomi kahjustasid ning seda tunnistasid, tuli 
tulesurma mõista. Kui leping kuradiga puudus, tuli süüdlasel pea mõõgaga maha  raiuda . Neid inimesi, 
kes tegelesid ennustamisega või uudishimu hajel kuradiga rääkisid, õnnistamisega haigusi ravisid, 
kuid seejuures kedagi ei kahjustanud, ei tulnud surma mõista. Jumala nime kuritarvitamise ja ebausu 
eest tuli nad vangistada ning pastori kohus oli neid tõsiselt manitseda, et nad sellest loobuksid. 
Inimesed, kes nõidadelt ja ennustajatelt abi otsisid, pidid kirikliku patukahetsuse läbi tegema.
Kohtumenetluses  kasutati süü tõestamiseks ning tunnistuse väljapressimiseks veeproovi ja 
piinamist. Veeproov tuli peaaegu alati kohtualusele kahjuks. Kohtualuse  piinamine  tunnistuse 
saamiseks oli tavaline tolleaegses kohtumenetluses. Tortuuri rakendati Eestis kogu XVII sajandi 
jooksul. Alles Rootsi kuninga Karl XI korraldusega keelati see Liivimaal 1686. a. ja Eestimaal 1699. a. 
, kuid tegelikult  kadus  tortuur kohtutest  XVIII  sajandil.
Nõidumine oli peaaegu kogu Lääne-Euroopas ja ka Uus-Inglismaal naiste  kuritegu . Kuid 
Eestis, nii nagu Soomeski, ilmneb väga huvitav nähtus. Erinevalt üldisest reeglist ei olnud siin 
nõidumine seotud ainult naissooga. Praegustel andmetel moodustasid 206 süüdistatust, kelle sugu on 
teada, mehed 59,2%. Peamiselt süüdistati nõidumises keskealisi või vanemaid abielus eesti talumehi ja 
–naisi. Sageli süüdistati küla nn. professionaalseid maage või muidu halva kuulsusega inimesi. Samuti 
võidi nõidumises kahtlustada inimesi, kellest teati olevat mõned sugulased varem selle  kuriteo eest 
süüdi mõistetud- nõidumine ja nõia kuulsus näis olevat päritav. 
Süüdistajad olid enamasti samuti talupojad, kes väitsid, et kahtlustatav oli põhjustanud 
nõidumisega neile või nende  perekonnale  ja varale mingit kahju. Mõisnikud ja kirikuõpetajad 
süüdistasid talupoegi otseselt nõidumises küllaltki harva.
Kõige sagedamini süüdistati kellegi mürgitamises nõitud õlle sissejootmisega, mille tagajärjel 
tekkisid ohvri  sisemusse  igasuguseid elukaid. Nõidumise abil arvati kahju toovat mitte ainult 
inimestele, vaid ka koduloomadele ja muule varale. Suur oli loomulikult kindlate nõiasõnade ja 
needmise mõju. Viimase poolest olid eriti tuntud naised. Nõiaprotsesside  materjalidest   selgub , et rahva 
hulgas oli väga levinud usk libahuntidesse. Libahunti jooksmise kõrval tunnistati ka libakaruks 
käimist.
Diabolisimi süüdistused formuleeriti protsessi käigus kohtunike suunavate küsimuste kaudu ja 
piinamisel. Süüdistajad ega süüalused ise ei rääkinud meelsasti kuradiga kohtumisest või lepingu 
sõlmimisest. Kurat ilmutas ennast eesti talupojale tavaliselt musta  koera  või kassina.
XVIII sajandi alguses lõppes Eestis nõiaprotsesside ajastu, mil nõidumise eest mõisteti inimesi surma 
ja põletati tuleriidal. Sellega aga ei hävitatud talurahva uskumusi üleloomulikest jõududest, 
nõidumisest ja libahuntidest, vaid need elasid külaühiskonnas veel paar sajandit.
6  Ristiusk , teadus ja nõiaprotsessid XVII sajandil
Nõidadeks peeti sageli vanu naisi, eriti aga kerjuseid ja vigaseid.  Ennustamine , „kurja 
silmaga“ või „lausumiste“ ja loitsudega „ära tegemine“, haiguste ravimine „maarohtude“ ja „sõnade 
peale lugemisega“, „armujookide“ kasutamine ja  varastatud  asjade leidmine „nõidade“ või „ tarkade “ 
abil- kõik need olid tolleagse külaühiskonna  tavalised  nähtused.  Tihti kahtlustati- ja jälle kõikjal 
Euroopas- nõiakunstides neid vanu naisi, kes tegelesid ravimisega.
Katoliku kiriku eesmärgiks oli ürgsete allikate, puude ja kivide austamist mitte  likvideerida  
kui modifitseerida, muutes paganlikud pühapaigad  kristlikeks ja seostades neid paganlike jumalate 
asemele pühakutega. Kiriklik ideoloogia arenes iseseisva jõuna ja avaldas oma ajal küllalt tugevat 
mõju ühiskonnas valitsevatele ideedele ning kujutustele. Just selle „kirikliku teaduse“ üheks 
traagiliseks produktiks kujuneski nõiajaht.
Aastal  1486  ilmus kolmeosaline traktaat „Nõiahaamer“, mis kujunes universaalseks 
käsiraamatuks kogu Euroopas. Nimetatud käsiraamatus tehti täpset vahet 14 eri liiki nõidumise vahel. 
Piirjoon rahvalike maagiliste arusaamade ja kirikliku ideoloogia vahel oli võrdlemisi udune. 
Kahtlematult  andis keskajal olulise tõuke nõiaprotsesside levikule võitluse intensiivistamise ketserlike 
ja lahkusuliste  liikumiste  vastu. Reformatsioon valas nõiajahile õli tulle, kuna nii katoliiklased kui ka 
protsetandid hakkasid nõidade tagakiusamise kampaaniat kasutama relvana oma vastase vastu.
Kiriku nõiajahti toetasid energiliselt teoloogid ja keskaegsete ülikoolide õppejõud. Nõiajaht 
algas ja levis kiiresti üle Euroopa siis, kui seda hakkas  teoloogia  abiga praktiseerima kirik. XVI- XVII 
sajandi nõiaepideemiad kutsus esile kiriku püüe levitada oma võimu ka  aladele , mis küll ametlikult 
ristitud olid, kus aga tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused. 
Nõiaprotsesside levikule aitas, nagu nägime, teatud määral kaasa omaaegne teadus. Üha 
sagedamini hakati kohtuliku juurdluse käigus kasutama arstide abi ja selgus, et tihti olid süüdistused 
nõidumises seletatavad vaimsete häirete ning hallutsinatsioonidega. Rootsi kirikupoliitika juht 
Hermann Samson  arvas , et pole vaja erilist muret tunda inimeste pärast, keda hakatakse kahtlustama 
nõidumises ainult sellepärast, et nad on melanhoolikud või vaimult nõdrad. Saatan on väga kaval ja 
niisugused on ka tema käsilased, kes vajaduse korral melanhooliat ja muid haigusi teeselda oskavad. 
Tallinna  pastor  Ludwig  Dante  arvas, et karudeks ja huntideks saatan inimesi muuta ei saa, küll võib ta 
sisendada inimestele  kujutlust , et nad moondunud on. Dante arvas, et melanhoolikuid  karistama  ei pea, 
vaid veenmise teel nad väärettekujutlustest vabastada.
Aastal 1633 välja antud korraldusega pandi Liivimaa konsistooriumile südamele, et ta peab 
„likvideerima paganliku ebajumalakummardamise, nõidumise ja ebausu.“ XVII sajandil oli veel 
tegemist perioodiga, mil vähemalt osa talupoegi nägi ristiusus „võõrast maagiat“ ja selle vastu võitles. 
Talupoegi maeti veel kalmetesse ning kui politseivõimud andsid inimesi kohtutesse ja nõidu põletati, 
käisid eestlased siiski avalikult pühades kohtades ohverdamas.
Nõidade tagakiusamise kampaania kujutas endast üht osa Rootsi valitsus- ja kirikuvõimude 
poliitikast  Eesti ala elanikkonna alistamiseks, mida viidi ellu nii sunnimaisuse seadusandliku 
kehtestamise  kui ka kirikliku distsipliini tugevdamise teel. Kirikuõpetajate ja visitaatorite 
formuleeringud ei jäta kahtlust, et tegemist polnud katoliku usu taaselustamisega, vaid  mingite  
ristiusueelsete rituaalsete talitlusetega. Rootsi võimud, balti aadel ja  baltisaksa  luterlik kirik asusid 
püha innuga seda vastupanu murdma.
Eesti alale iseloomulikuks võib lugeda asjaolu, et luterliku ideoloogia ägeda propageerimise ja 
nõiaprotsesside aeg kujutas endast ka esimest intensiivset ja massilist ideoloogilist pealetungi eesti 
rahva vaimseks orjastamiseks. Hoolimata kõigist ponnistustest ei läinud politesi- ja kirikuvõimudel 
korda eelkristlikke uskumusi ja traditsioone täielikult välja juurida. Kuni XVII sajandi lõpuni 
harrastati ebajumalakultust ulatuslikult ja küllaltki vabalt.
XVIII sajandi  esimesest  veerandist on esimesi tundemärke ja ettekuulutusi rahva vaimuelus aset 
leidvaist muutustest, mis küllaltki jõuliselt esile tõusid  1730 .-1740. aastail vennastekoguduse 
liikumises. Küllaltki kesksel kohal oli veel suure autoriteediga vanade uskumuste esindaja- 
talupoegade silmis „tark“, võimudele „nõid“. On aga tähelepanuväärne, kuidas „tark“ rõhutas sügavat 
hingelist elamust, kuigi sellega kaasnevad palved olid ristiusust.
7 Hernhuutlane  Christoph  Michael Königseer ja tema 
kohtuprotsess 1767. aastal
Luteri kiriku äärmiselt  pietistlik  suund-  hernhuutlus - sai alguse 1720. aastatel Saksamaal ja 
jõudis Baltimaile juba sama kümnendi lõpul. Uue usuvoolu populaarsus osutus nii suureks, et kogu 
provints  ähvardas muutuda hernhuutlikuks. Ohtu märganud ametivõimud hakkasid vastuabinõusid 
otsima ja  keisrinna   1743 . a. ukaasiga keelati  vennastekogudused  Baltimail. Sajandi 50. aastail  hakate  
jälle  tasapisi  uusi misjonäre Baltimaile  saatma . Nende hulgas oli ka Christoph Michael Königseer.
Königseer oli  lihtsate  ja usklike vanemate laps ning tutvus juba varakult piibliga. Peale 
õpinguid tutvus ta juhtivate pietsitidega ning tegi valiku hernhuutlaste vennastekoguduse kasuks. Ta 
avaldas soovi töötamiseks kodumaast kaugemal ning  1754 . aastal läkitati ta Baltimaile.
Hernhuutis  viibis  Königseer 1674. aasta aprillini, õppides ka arstiteadust, et seda oma 
tulevasel tööpostil kasutada. Nüüd vabastati Königseer laste õpetamisest, et ta võiks  suuremal  määral 
pühenduda  vennastekoguduste  juhtimisele. Ta töötas ka arstina, kuigi teda polnud kohapealsed 
asutused eksamineerinud ja ta tegutses seadusevastaselt. 
Kuna Eestis tehti veliste tegevusele suuri takistusi, siis ei külastanud ta kogudusi, vaid  laskis  
talupoegi enda juurde tulla juhtnööride saamiseks. Nõnda kestis Königseeri varjatud hernhuutlik 
tegevus kuni 1767. aastani, mil see avalikkusele teatavaks sai ja kohtuprotsessi põhjustas.
Königseer õppis selgeks eesti keele ja võis talurahvaga lähemalt suhelda ning hernhuutliku 
kirjandust koostada. Seda võimaldas ka tema korralik haridus ja kohusetunne oma koguduse suhtes. 
Kuna Baltimaade vennastekogudusi juhiti Saksamaalt Herrnhuti  keskusest , siis  saatsid  juhtivad 
hernhuutlased  alatasa kirjalikke läkitusi ja õpetusi siinsetele kogudustele. Kirjavahetust peeti ka 
kirjaoskajate eestlastega ja  viimased  hakkasid ka omavahel kirja teel  suhtlema .
Vastavalt vennastekoguduste üldisele juhtimisstruktuurile pani Königseer suurt rõhku oma 
ringkonna aastaaruannete koostamisele. Ta fikseeris aruandes esmajärjekorras oma tegevuse, 
tähelepanekud ja soovid, kuid soovis informatsiooni ka oma abilisetelt, kes elasid talurahva keskel ja 
nägid selle elukäiku lähemalt.  Kui algas vennastekoguduste liikumine, siis õppisid paljud usulises 
elevuses talupojad lugema, mõned ka suure vaevaga kirjutama. Säärased üksikud kirjaoskajad 
rakendasid oma võimeid ka kirjaoskamatute juures ja õpetasid neid usuliselt, kuid pakkusid  muudki  
informatsiooni ning arendasid nende mõtlemisvõimet. 
Süstemaatilist päevikute koostamist alustas Königseer 1756. aastal. Ta hakkas koguma teateid 
koguduste  elust ja liikmete saatusest, eriti surmast. Kohalikes kogudustes koostati ka oma 
eripäevikuid, mis võisid olla detailsemad ja anda tähtsamaid andmeid ringkonna üldpäevikule. 
Nõudlik Königseer polnud rahul aastapäeviku koostamise võimalustega. Ta püüdis parandada rahva 
kirjaoskust ja instrueerida „kirjutajaid“ nende ülesannetes.
Kui Königseer 1763.-1764. a. Saksamaal viibis, tekkis päevikute koostamises langus, millest 
ta püüdis pärast tagasitulekut jagu saada. Olukord näis olevat muutunud kesisemaks, sest päevikud 
olid läinud kuivemaks ja lühemaks. 
Kõigest hoolimata kogus Königseer rikkalikult materjali oma koguduste tegevuse kohta ning 
koostas küllaltki üksikasjalikult aastapäevikuid. Aastapäevikute koostamine virgutas ka kohapealseid 
tegelasi suuremale aktiivsusele, tihendas nende  sidemeid  juhtivate keskuste ja teiste maade 
kogudustega,  arendas  oluliselt talurahva kirjaoskust ja mõtlemisvõimet. Aastapäevikus leidub andmeid 
peaaegu iga päeva kohta. Kõneldakse eeskätt tegevusest üksikuis kogudustes; räägitakse rohkesti ka 
talurahva  tavalisest  argielust; registreeritakse laste sünde tähtsamate veliste perekondades ja 
surmajuhtumeid peaaegu iga kord; tingimata märgitakse ära mõisnike suhe vennastekogudustega; 
viimaks  kajastub  päevikuis ka vennastekoguduste üldine olukord. Nende koostamine lõppes 
Königseeri kohtuprotsessiga.
Vennastekoguduste tegevus Tartumaal hakkas vajama eestikeelse usulise laulurepertuaari 
täiendamist ja uuendamist. Königseeri ülesandeks  saigi  uusi laule trükkimiseks koguda ja korraldada. 
Vennastekoguduse nn. Saaroni lauluraamat trükiti 1759. a. Saksamaal. Uut lauluraamatut jagati 
vähesel määral rahvale, peamiselt väljavalitud inimestele. Massiliselt levitamisest hoiduti, et ei tekiks 
võimudega pahandusi. Laulud on kõik tõlkelised; eestikeelses versioonis lihtsustatud vastavalt eesti 
talupoja lihtsale arusaamisele; sisaldab rahvakeelsest sõnavara ja väljenduslaadi.
Königseer hoolitses ka liturgiate tõlkimise ja trükkimise eest. Samuti jagati liturgiaraamatut 
ustavatele velistele. Eestikeelsed hernhuutlikud raamatud ringlesid Eests ilma  ametliku  loata ning 
nende pärast oli alati hädaohtu  karta .
Kui Königseer 1764. a. Saksamaalt tagasi tuli, muudeti Rõuge vennastekogudus iseseisvaks, et 
vältida teise kihelkonna sagedast külastamist, mis oleks äratanud tähelepanu. Siiski külastasid teise 
kihelkonna velised Königseeri. Muutuse tõi Rõuge köstri poeg Peter, kes läks riidu oma isaga ning 
paljastas pastorile oma isa hernhuutliku tegevuse täies ulatuses, sh ka Königseeri. Königseeri vastu 
koostati kaebekiri.
Königseerile esitatu 21 punktist koosnev süüdistus, millega paluti hernhuutlik tegevus 
alatiseks likvideerida. Haritud kaebealune suutis paljud punktid enda kasuks siiski pehmendada. 
Kohus leidis, et  kaebealune tegeleb rohkem usuasjade kui meditsiinig, kuna tõlgib raamatuid ja jutlusi 
ning on tulnud selleks, et levitada hernhuutliku eksiõpetust. Lõplikku otsust süüasjus kohus ei 
langetanud.
Liivimaa kindralkubermanguvalitsus keelas Königseeri tegutsemise arstina, sest tal puudus vastav luba 
ja haridus. Königseer ootas oma elukohas sündmuste käiku. Vähe oli lootust, et tal lubatakes 
Baltimaile jääda vaatamata vennastekoguduste aktiivsest üritusest.  Königseer lahkus ajal, mil teda 
taheti kutsuda ülemkonsistooriumi ette ja nõnda pääses ta raskemast kimbutamisest. Hiljem töötas 
Saksamaal ning oma elulõpul Gröönimaal.
8 Ilmalik ja kiriklik Eesti talurahva maailmavaates XIX sajandil
Kristluse tähenduse määratlemisel eestlaste ajaloos on keskne küsimus loomulikult see, 
kuivõrd rahvas üldse tule ja mõõgaga toodud ning teadagi võõrfeodaalide huve kaitsva ristiusu omaks 
võttis. Eesti historiograafia  avalik arvamus on üldiselt kaldunud seisukoha poole, et ristiusk oli 
orjastajatele ja rõhujatele  üksnes silt ja et eestlased  ei kujunenud kunagi „tõeliselt“ kristianiseeritud 
rahvaks. Eestlaste  ristimine  oli kõigest väline, see ei toonud kaasa mingit kristianiseerumist, vaid 
üksnes tunde, et vabadus on  kaotatud  ja tuleb hakata kandma rasket iket.
Muinasusundi säilitamine oli üks talurahva vastupanu vorme feodaalidele. Eesti talurahvas ei 
võtnud siiski täiesti omaks vallutajate poolt peale surutud  ideoloogiat , vaid pidas kinni 
ürgkogukondlikust ajast pärit usundilistest kujutelmadest ja kommetest. Rahva  visalt  püsivat maagilist 
mõtteviisi on vastandatud kiriku ja eliidi religioossele mõttelaadile. Kristuse-eelsetele 
loodususunditele oli omane inimese käsitamine looduse  osana ,  kristlus  aga lahutas inimese loodusest, 
omistas ainult inimesele  maiste  olendite seas jumaliku vaimu ning seadis jumala vahemeheks inimese 
ja looduse vahel.
Võõraste usundite mõju oli  kahesugune . Allajäämine vallutajatele tekitas aukartust võõra 
jumala ees ja soodustas seega ristiusu levikut. Ristiusu sümbolitele hakati omistama maagilist 
tähendust. Vana elulaad ja püsivalt looduslik eluviis soodustasid omakorda ka vana usundi püsimist, 
mis lisaks muutus üheks vastupanu vormiks vallutajatele ja valitsejatele.
Ristiusu sisseimbumist ja põimumist vana rahvausundiga ei saa muidugi eitada. Rahvapäraste 
eesnimede asendumise põhjal kristlikega on arvatud, et XV sajandi lõpuks- XVI  sajandi alguseks olid 
eestlased juba ulatuslikumalt kristianiseerunud.
XVII sajandi lõpul asus hulk humanistlik-ratsionalistlikult häälestatud pastoreid levitama 
talurahva seas teadmisi põllutööst ja tervishoiust,  uurima  kohalike põlisrahvaste keelt ja  folkloori , mis 
tuli edasises perspektiivis kasuks just  ilmaliku  kultuuri arengule. Uue sajandi 20. aastaist hakkas luteri 
kirikus esiplaanile tõusma taas pietistlik suund ja edaspidi ortodoksne nn.  konfessionalism. 
Vennastekogudustes sisendati talupoegadele ühtlasi iseteadvust ja veendumust, et nemad kui vagad 
vennad ja õed on äravalitud ja „ilmalastest“ tunduvalt paremad.
Kõigi allikate ning  autorite  järgi kuulusid kogudustesse eelkõige jõukamad talupojad ja 
vallafunktsionäärid, seega „talurahvaaristokraatia“ esindajad. See oli tingitud sellest, et vagatsevad 
peremehed jõudsid hõlpsamini paremale järjele. Kuulekaid ja ausaid hernhuutlasi võeti meelsamini 
mõisaameteisse, see andis juba teatud soodustusi talupidamisel. Vennastekoguduste mõjuväli ei olnud 
siiski nii ulatuslik ja tugev. Liikumise kultuurilis-sotsiaalsed tulemused ja tagajärjed kippusid kõrvale 
tõsiusklikest eesmärkidest.
Hoopis laiemalt viis ristiusu õpetust eesti talurahvani siiski teine, tõepoolest  massiline  
kultuurilevivahend- rahvakool. Lõuna-Eestis oli igas kihelkonnas keskmiselt 12,3 kooli, Eestimaa 
kubermangus keskmiselt 5,5. Üle-eestiline rahvakoolivõrk kujunes välja 1880. aastaiks. 
Sisuliselt oli selleaegne rahvakool usuõpetuskool. Peale  aabitsa  kasutati katekismust või Uut 
Testamenti. Uued kooliseadused andsid lisaks loa käsitöö ja võimlemise õpetamiseks. Rahvakool viis 
eesti talupoega oluliselt lähemale kristuse õpetusele, vast suuremal määral kui  vennaste  „südameusk“. 
Pastorid ja köstrid tegelesid ka ise vaimuliku kirjanduse levitamisega. Usulise kirjanduse väljaandmine 
oligi- rahvakooli edendamise kõrval- Baltimaade luteri kiriku aktiivsuse suurenemise üheks märgiks. 
Luteri kirik selleks soodustaski ju rahvakooli, et rahvas võiks ise lugeda usuraamatuid.
Mitmed pastorid püüdsid XIX sajandi keskpaiku tihendada isiklikke sidemeid oma 
koguduseliikmetega. Vastupidiselt Saksamaale, kus pastor oli eelkõige jutlustaja, pidi ta siin olema 
hingekarjane. Muu hulgas kasvas pastorite huvi kirikumõisate majandamise ja üldse 
põllumajandusküsimuste vastu, ka selles vallas püüti talupoegadele näpunäiteid jagada. Üldreeglina jäi 
luteriusu kirikhärra eesti talupojale ikkagi võõraks, sotsiaalne ja kultuuriline  kuristik  oli sügav.
Uues olukorras jäi  religioon  vaid üheks sfääriks inimeste teadvuses, millel oli teatud 
funktsioon inimese emotsionaalsete  tarvete  rahuldamisel ja elu üldfilosoofilisel mõtestamisel. Aga 
koos üldhariduse laienemise ning uute kultuurivahendite esiletõusuga süvenes tema tõrjutus.
Kuigi rahvakool oli rajatud usuõpetusele, oli koolisüsteemi väljakujunemine ise 
tähelepanuväärne rahva vaimuelu muutumist ning elavnemist ettekuulutav ja  ettevalmistav  nähtus. 
Lisaks usuõpetusele õpetati veel kirjutamist, muusikat, geograafiat, looduslugu, osalt ajalugu ja 
tervishoidu, saksa keelt. 
Lugemisoskus  oli  teeks  mitte üksnes vaimuliku, vaid ka ilmaliku  lugemisvara  juurde. Muutus 
Baltimaade valitsevate klasside elu-olu ja elustiil, algas teaduse ja kunstide, koolielu, ajakirjanduse 
ning mitmesuguste kultuuriorganisatsioonide kiire areng. Baltimaade  kultuurielu  jaoks mõjukas 
sündmus oli Tartu ülikooli  taasavamine . Laialt levisid trükikojad, raamatute kirjastamise 
organisatsioonid , raamatukogud ja raamatukaubandus. Kõik uued trükikojad hakkasid välja andma 
eestikeelset kirjandust. Seda levitas aktiivselt ka Õpetatud Eesti Selts. 
Ilmalik  teabekirjandus , mida talurahvas kõige enam tarbis, olid kalendrid. Vaimulikud tekstid 
asendusid kalendrites praktiliste õpetuste ja didaktiliste juttudega. Lisaks veel põllumajandus vihjed, 
loomade ravitsemine,  valmid  ja luule. Sündis eestikeelne  perioodika .  Ajakirjandus  oli valgustav-
õpetav, eesmärgiks populaarteaduslike teadmiste kandmine rahvani. O. W.  Masingu  „Marahwa 
Näddala-Leht“ pani aluse eesti ajakirjanduse traditsioonidele. Olulisel kohal oli ka Masingu jätkaja 
Kreutwaldi „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“. Tekkisid esimesed lauluseltsid.
Ilmiklustuv rahvakool ja trükisõna järsult lainev tootmine , ajakirjanduse sünd ja kiire areng, rahva 
seas tekkinud kultuuriseltsid, rahvastiku intelligentsi kujunemine- need olid peamised mõjurid, mis 
rahvast luterlikust härraskirikust, samuti kristlikust ellusuhtumisest paramatamatult eemale viisid
Kokkuvõte
Ristiretkede käigus eestlastele peale surutud usk on teinud Eestimaal läbi suure arengu 
inimestes kui ka ühiskonnas. Algselt raske ikke alla surutud rahvas, kelle päästjaks oli sügava jälje 
jätnud luterlik reformatsioon, mis pani aluse eestikeelsele kirjandusele ja koolivõrgustikule. Vaatamata 
kiriku katsetele eestlasti „ vaos  hoida“ õitsesid tugevalt muinasusundi traditsioonid ja tõekspidamised. 
Kuigi toimusid visitatsioonid ning inimesi mõisteti hukka nõiaprotsessidel, julgesid eestlased 
tunnistada, et nad ikkagi vanades pühades paikades käisid.
Lugemisoskuse arenemisega tekkis ilmalik kirjandus ja kujunes rahvastiku  intelligents . 
Õigeusu ja luterliku kiriku omavaheline võimuvõitlus tundus eestlasest talupojale piisavalt läbinähtav 
ning intelligentsi kasvuga toimus pidev  kirikust  eemaldumine.
Kasutatud kirjandus
Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. III.  Tallinn 1987

Document Outline

• Sissejuhatus
• 1 Hendrik ja tema aeg
• 2 Luterliku reformatsiooni kultuurimõjud Eestis 16. sajandil
  • 2.1 Eestikeelsed trükised 16. sajandil
  • 2.2 Koolid
• 3 Vaesed koolipoisid Tallinnas 16. sajandi teisel poolel
• 4 Kirik, aadel ja talurahvas Eestimaal 16. sajandi lõpul
• 5 Nõiaprotsessid Eestis 16. sajandist  19. sajandini
• 6 Ristiusk, teadus ja nõiaprotsessid XVII sajandil
• 7 Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess 1767. aastal
• 8 Ilmalik ja kiriklik Eesti talurahva maailmavaates XIX sajandil
• Kokkuvõte
• Kasutatud kirjandus