Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis (0)

Sissejuhatus
Oma referaadis annan ülevaate religiooni  levikust  ja levitajatest Eestimaal. Kui suure jälje on 
nad jätnud eestlastest talurahva traditsioonidesse ja uskumistesse. Samuti annan ülevaate muinasusu 
levikust ja püsivusest läbi kogu ajaloo. Töö sisaldab veel rahvakooli ja  rahvahariduse  algust ja arengut 
ning lõpuks nende väljakasvamist kiriku võimu alt. Käsitlen veel nõiaprotsesside levikut, kus saab 
ülevaate ristiusu ja muinasusundi kokkupõrgetest. 
Oma referaadi olen  koostanud  teose „Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis“ põhjal. Peatükid on 
jaotatud vastavalt iga autori osale raamatus.
1 Hendrik ja tema aeg
Ajal, mil  preester  Henrik tegutses ja kirjutas oma  Liivimaa  kroonikat, põrkasid 
Läänemereruumis kokku kaks maailma. Üks neist oli Euroopas universaalseks kujunenud kristlik 
maailm, teine oli  paganlik  ilm, mis ulatus laplastest preislasteni.  Liivimaa  oli teatud tasakaaluala- 
eikellegima, mis jäi Ida- ja Lääne-kiriku vahele.
Preester Henrik on oluline just informatsiooni vahendajana teise maailma kohta, kuhu meie 
esivanemad  kuulusid. Henrik ise oli tüüpiline kristlik-katoliikliku maailma esindaja; kristliku 
imperialismi vaimustatud kuulutaja ning neitsi Maarja võidukuulsuse innukas heerold(L. Arbusowi 
väljend). Kroonika kirjutamise võttis käsile enda sõnul isandate ja kaaslaste  palvel , et tagasihoidlikult 
märkida üles kirjatükk paljudest ja kuulsusrikastest asjadest, mis sündisid Liivimaal paganarahvaste 
Jeesuse Kristuse usku pööramise  aegadel . Seda ülesannet ei saa kindlasti tagasihoidlikuks nimetada, 
sest sellel ajal tegelised ajalookirjutamisega  piiskoppide , paavstide, vürstide või kuningate kapelaanid 
oma isandate käsul. Selle tõttu saab väita, et Henriku kroonika on ilmselt koostatud Riia piiskopi 
ülesandel või vaikival heakskiidul. Kroonika sisu on Riia piiskopi meelne- igast lausest, igast 
mõttekäigust on näha Riia kiriku ja tema juhi ülistamist, samuti on tõrjuvus misjonitööd tegevate 
taanlaste ja rootslaste vastu ning kriitiline hoiak ka Kristuse sõjateenistuse  vendade (mõõgavendade) 
suhtes. Henrik alustab iga peatükki piiskop Alberti ametiaasta dateerimisega, seostades ainult tema 
esimese ja neljateistkümnenda aasta üldkristliku ajaarvamisega. Mingit muud võimukandjat ei nimeta 
Henrik sellises seoses  kordagi .
Henriku töö on tüüpiline misjonikroonika, mida võib kõrvutada paljude samasugustega.