Arhitektuuriajaloo referaat (0)

TTÜ Tartu Kolledž
Arhitektuuriajaloo referaat
Kümme hoonet 19. sajandi lõpuni
Koostaja: Saladus
Juhendaja : Epi Tohvri
Tartu 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
Kokkuvõte 30
Kasutatud materjalid 31

Sissejuhatus

Arhitektuur ehk teisisõnu ehituskunst on hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuriliste rajatiste kavandajat nimetatakse arhitektiks. Arhitektuuri liigitakse mitmeti, üheks võimalikuks jaotuseks on: sakraal -, profaan- ja maastikuarhitektuur . Arhitektuur on kunst , mida on viljeletud aastatuhandeid. See on kombineeritud ajastu ehituskunstitest, hoone otstarbest ning loomingulistest ilupõhimõtetest.
Referaat tutvustab kümmet hoonet alates gooti stiilist kuni historitsismini. Hooned on sakraalhoonetest kirikud ning profaanhoonetest ühiskondlikult kasutatavad hooned. Kirjeldatud on hoonete põhilisi kasutusomadusi, ajalugu ja arhitektuurilisi elemente. Arhitektuurilised terminid on võetud allikates .
Referaadiga soovin tutvustada lähemalt neid kümmet hoonet ning kasvatada huvi arhitektuuri vastu. Samuti loodan tekitada lugejas huvi uurida ja õppida arhitektuurilist sõnavara.
Jaani kirik – gooti sakraal
Tartu Jaani kirik on üks ainulaatsemaid gooti kirikuid Põhja-Euroopas. Kirik on pühitsetud Ristija Johannesele, esmamainitud 1323. aastal. Tegemist on sakraalehitisega gootika perioodist, mis asub Tartus Jaani tänav 5. Kivikiriku-eelsest ajast on väljakaevamiste käigus arheoloogid leidnud huvitavaid leide , mis annavad alust arvata, et enne kivikiriku loomist asus samal asukohal 12. sajandi keskpaiku ehitatud sakraalhoone, koos ristiusu matmispaigaga. Keskaegsete plaanide kohaselt oli Jaani kirik kolmelööviline viie traveega basiilika , kus pikihoonele liitus läänes torn ja ühelöövilise polügonaalse lõpmikuga kooriruumi põhjaküljel paiknes käärkamber. Pikihoone lõunaküljel asus aga Lüübeki kabel. Pikihoone on silmatorkavalt asümmeetriline: kesklööv laieneb trapetsiaalselt ida suunast . 1 Tulenevalt Tartu soisest pinnasest tuli kiriku vundamendi vajumise takistamiseks kasutada keskajal levinud horisontaalsete palkide parvalust – kahekihiliselt palkidest laotud toed. Kiriku seinad on laotud suureformaadilistest tellistest nn. vendi seotises, kus kaks pikikivi vaheldub ühe sidekiviga. Külglöövide ülaosas kulgeb friis , mis moodustub neliksiirudega raamitud terrakotapeadest. Kesklöövi toetussüteemist on nähtaval väikesed kontraforsi- laadsed müüriosad akende vahel. Lääneportaali kroonib vimperg ( ehisviil ), millele on kaunistuseks lisatud Viimsepäevakohtule viitav 15 figuurist koosnev deesidegrupp. Portaalis arvatakse algselt olevat kuus astet, millest praegu on alles vaid neli. Lääneküljel on ka võimas torn, mille ülaosa on uuem, arvatakse, et 18. sajandist pärit. Interjööris on märkimisväärne pikihoone idaseina võidukaar, mille sokkel päädib faasitud glasuurkivisimsiga, mis jätkub ka kooriruumis. Võidukaare tipust pisut kõrgemal asus süvend friisielementidele, kus paiknes suurejooneline krutsifiksigrupp. Lääneseinas on kesklöövi põhikujunduselemendiks seitsmest suuregabariidilisest terrakotafiguurist koosnev kompositsioon , mille krooniks on teravtipulises kolmikkaarses nišis Kristuse kuju. Tänapäeval on paljudest originaalskulptuuridest koopiad tehtud ning algupärastesse niššidesse panud. Kahjuks on aga paljud nišid veel tühjad ja algupärasest ligikaudu tuhandest terrakotaskulptuurist on alles vaid ligikaudu 200. Samuti on hävinud ka enamik kiriku võlvidest. Põhjasõjad hävisid kesklöövi ja kooriruumi võlvid, 1952. aastal hävisid põhja-kõrgseina varisemisel põhjalöövi võlvid. Nii on pikihoones keskaegsed roidvõlvid säilinud vaid lõunalöövis , kus neidgi on tugevasti parandatud. Kooriosa katab tänapäeval puitlagi, mis ei pretendeeri mingile ajaloolisele tõepärasusele, kuna kiriku originaalkooriosast ei ole säilinud piisavalt elemente, et tuletada võlvistiku struktuuri. Märkimisväärne on aga käärkamber, kus võlvid on rikkumatult säilinud ja mille päiskivid sümboliseerivad Kristust ja neitsi Maarjat . Taastamisel oli üheks mureküsimuseks põrandate algupärane väljanägemine. Valik tehti kirikust leitud tellisest põrandaplaatide põhjal. 2
Ehitus- ja taastamisetapid - kiriku ehitamist alustati 14. sajandil, kus kõigepealt rajati kooriruum , seejärel alustati pikihoone esimese etapiga, torni ja lääneseina ehitusega. Kusjuures algselt ehitati torn ilma tornikiivrita. 16. sajandil Liivi sõja ajal sai toimus kirikus remont , kus uuendati ulatuslikult vana sisekujundust. 17. sajandi rahuaeg tähendas Lõuna-Eestis stabiilset ajajärku. Tänu millele hakati rajama kirikule mitmesuguseid juurdeehitisi. Suurim ümberehitustöö toimus Lüübeki kabelis, mille polügonaalne lõpmik lammutati ning ruumi pikendati ühe võlviku võrra ida suunas. Sel ajajärgul lisati kirikuruumi ka altar , kantsel ja pikihoonesse mitmeid rõdusid. 18. sajandi alguses toimunud Põhjasõjas ja sellele järgnenus sai Jaani kirik tugevasti kannatada ja jäi varemetesse. Alles 1719. aastal alustati taastamistöödega, enne mida peeti jumalateenistusi küünis. Kahe aastaga taastati kirik kasutuskõlblikuks, küll aga järgiti taastamisel barokilikku joont, mistõttu laoti kooriruumi müürid kõrgemaks ja pikihoone kõrgseinad madalamaks, et ühendada kirik visuaalselt üheks tervikuks. 19. sajandil toimusid kiriku interjööris erinevad muutused vastavalt selle ajastu moodidele ja rajati mõned juurdeehitised – nt. torni põhjaküljele püstitati tõllakuur, mille varemed 1955. aastal lammutati. 20. sajandi alguses kaeti tornikiiver vaskplekiga, tänu millele sai torn ka uue kuuli ja kuke. 1944. aasta pommitamise käigus sai kirik tugevalt kannatada – tules lagunes müüride krohv , mille alt paljastusid unustatud keskaegsed skulptuurid. 1952. aastal varises varemetes kiriku kesklöövi põhjasein. Kuni 1989. aastani oli kirik varemetes, peale mida algasid põhjalikud kiriku taastamistööd tänapäevasesse väljanägemisse.3
Joonis 0.1
Joonis 0.2
Joonis 0.3
Tallinna Raekoda – gooti profaan
Tallinna raekoda on Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda, mis on pärit 13. sajandist (praegune hoone valmis põhiosas 1404. aastaks), mis omakorda teeb sellest vanima raekoja nii Baltikumis kui ka Skandinaavias. Raekoja algupärane ehitusvajadus oli tingitud sellest, et raehärradel oleks koht, kus koos linnasju arutamas käia. Vajadus raehoone järele tuli 13. sajandi keskpaigal, kui Taani kuningas Kristofer I annetas linnale Lübecki õiguse koodeksi, mis hakkas ajapikku määrama rae moodustamise põhimõtteid. Peale raekoja peeti raeistungeid ka raekantseleis ja Pühavaimu kirikus – vaid tähtsaimad arutelud ja valimised peeti raesaalis. Selline korraldus kehtis 1877. aastani, mil Aleksander II kehestas Balti linnades üldise Vene linnaseaduse. 1878. aastaks oli raelt kogu asjajamine üle võetud ning raad jäi edasipidi püsima vaid kohtuasutusena.4
Raekoda on põhiplaanilt lääne suunas kergelt aheneva pikliku trapetsilähedase kujuga. Selle idaseinast eendub sale kaheksatahuline konsooltorn, mille friisil kõrgub hilisrenessanslik kiiver (arvatakse, et enne 15-16. sajandit oli torn teravatipulise gooti telkkiivriga). Raekoja platsile pööratud peafassad toetub I korruse kõrgusele ja umbes kolmandikust hoone pikkusest moodustuvatele lahtistele võlvkaaristutele, mis lääneotsas lõpeb peasissepääsuesise tuulekojaga. Hoone aknad on suhteliselt kitsad ja paiknevad vastavalt hoone ruumijaotusele. Raesaalis ja köögis on väiksemad aknad kui kodanikesaalis. Teise korruse aknad on neljakandilised ja suuremate kaunistusteta, enne 1962. aastat olid aknad gooti stiilile omaselt teravkaarega. Sakmeline kaitserinnatis on dekoratiivne ja mitmete töödeldud paedetailidega ( aknaavad , nurgakvaadrid ja niššide raamistused). Tänapäevasel raekojal on üheks kauniks detailiks kaitserinnatises olevad 17. sajandi keskpaigas lisatud lohepeadega vasest veesülitid ning renesanss-stiilis raidreljeef aastast 1629., kus kujutatud on õigusjumalanna Justitiat. Teravkaarne peaportaal on kaheastmeline, sirge talumiga ja palestike ning arhivoldi osas ühtse ümarturbaga profileeritud. Võrreldes põhjafassadiga on lõunafassad väga lihtsa välimusega – vähevaadeldava tagaseinana ei ole see kujundatud. Samuti on kujundamata ja valgusavadeta idafassad.5
Enamik tarberuume paiknes keldris ja esimesel korrusel. Neist läänepoolsed: pikk kolmelööviline keldrisaal ja kaks võlvitud ruumi selle kohal olid ehituslaadilt identsed: ühesuguseid ümarkaarseid servjoonvõlve kannavad üksteisele sarnased servatud nurkadega 4-tahulised piilarid . Keldrisaal ehk kaubasaal on raekoja üks vanemaid ruume . Hoone idapoolse neljandiku moodustavad kaks eelmistest suuresti erinevat madalat ruumi ning nende peale peidetud varakambri ja kerishüpokausti küttekeldriga vahekorrus. Peakorrusele koondatud esindusruumidest on ehituskunstiliselt simapaistvaim kogu läänepoolset osa hõlmav kodanikesaal – kahele kaheksatahulistele saledatele kalasabamustrilistele piilaritele toetuvate kõrgete servjoonvõlvidega kahelööviline ruum, milles on sirge peatrepp. Mitmeosalise prifileeringuga vööndkaared, ristikujulise põiklõikega kapiteelid, trapetsilised seinakonsoolid ja põhjaseina kõrgete akende lintvuugistikuga raidplaendid. Kodanikesaali lõunaseinas oli kaks seestpoolt suletatavat profatti ehk käimlakambrit kuna põhiliselt kasutati saali pidulikel puhkudel ning teatavasti kaasnes söömingutega ka kõvasti joomist . Raekoja kõige tähtsam ruum oli aga raesaal ehk dornse , mis võrreldes eeskojaga oli veidi madalam ja ametlikum. Kahelöövilise saali võilvide tippe kaunistasid kaks ümarata ornamendiga päiskivi, mille kaudu sai saali tuulutada. Nagu peaportaali uksepealselgi, nii oli ka raekojast raesaali viiva portaali kohal nišš, mille algsest sissut pole säilinud mingeid andmeid. Raesaali sisekujundust lähtus eelkõige tema funktsioonist. Keskaegsest sisustusest olid kõige olulisemad pikad nikerdatud pingid. Säilinud on 14. sajandi lõpust ja 15. sajandi algusest pärit pingileenid. Tähtsate vastuvõttude korral kaeti kõrgetele külalistele mõeldud lauad just raesaali, mistõttu oli see ka ainuke köetav ruum raekojas.4
1530 . aastal paigutati esmakordselt Vana Toomana tuntud sõjasulase figuuriga tuulelipp. Peas laiaääreline peakate, seljas tollasele palgasõdurile tüüpiline ribadeks lõigatud varrukatega vammus ja sellel omakorda osaliselt keha kattev harnisk, jalas tömbininalised jalanõud ning mõõk uljalt vööl – nõnda seisis see legendaarne Tallinna linnavaht postil nelisada neliteist aastat, kaks kuud ja üheksa päeva, saades vahepeal paaril korral isegi ametikõrgendust. Kuna majanduslikult ränga Liivi ning Rootsi-Poola sõja alaj ei olnud rael torni remontimiseks vahendeid. Alles 1627. aastal saadi raehärra Johann Mülleri rahalise abiga vana tornikiiver lammutatud ning uus püstitatud. Vana tornivaht leidis muidugi ka selle tipus taas oma koha. 18. sajandi lõpus olnud torniremondi käigus võeti Vana Toomas maha ning kullati üle. Teise Maailmasõja käigus Märtsipommitamisel hävis raekoja tornikiiver ning ka Vana Toomas sai niivõrd viga, et temast tuli teha koopia – Vana Toomas II. 1996. aastal võeti jälle ette torni uuendustööd, mille käigus uuendati ka Vana Toomast, kusjuures eelmine tornivaht kuulub aga praegu Tallinna Linnamuuseumi ekpositsiooni.4
Joonis 0.4
Joonis 0.5
Mustpeade maja – renesanss
Selleks, et rääkida Mustpeade maja ajaloost tuleb kõigepealt lahti seletada mõiste Mustpeade vennaskond. Tegemist oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendusega. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepühaku Püha Mauritiusega, kes legendi järgi oli Aafrikast pärit mustanahaline. Ka nende vapimärgiks on Püha Mauritiuse pea. Vennaskonna kindlat tekkeaega ei osata määratleda, kuid vanim dokument, milles mustpäid mainitakse on vennaskonna leping Tallinna dominiiklaste kloostriga 1400 . aasta algusest. Kuus aastat hiljem, 1406 . aastal, rentisid mustpead maja Pikal tänaval. 1531 . aastal ostsid mustpead maja välja ning hakkasid seda renesanss-stiilis ümber ehitama. Tänu millele on mustpeade maja jäänud siiani nii Tallinna, kui ka muu Eesti üheks silmapaistvamaks, rohkete detailidega tuntud renesansliku ehitusstiili näiteks.6
Juba enne mustpeade algatatud ümberehitust 1531-1532. aastal oli kaheruumilisel kaupmeheelamul erinevalt teistest omataolistest eeskoja peale ehitatud suur saal . wUuenduskuuri käigus pikendati ja kõrgendati hoone dornset (köetud eluruum), tänu millele saadi uus suur pidusaal kolmele kaheksatahulisele piilarile toetatud võlvidega. Märkimisväärne tänapäeva ehituskunsti jaoks on kindlasti fakt, et hoovi tugev kalle Pühavaimu tänava suunas tingis saali lõunaosale huvitava ehitustehnilise lahenduse: rippkorrusena toetus see kahele faasitud servaga kandekaarele ja kaheksatahulisele kivisambale nende vahel. Tänapäevase väljanägemise sai hoone fassaad alles 1597. aastal, kui tuntud kiviraiduri ja ehituskunstniku Arent Passeri ideekavandi teostast ehitusmeister Hnas Luttigk. Kahekorruselise maja viil ääristati dekoratiivsete voluutidega, fassaadile lisati rohkesti uut raiddekoori – suured reljeeftahvlid (Kristus ja allegoorilised naisfiguurid – Õiglus ja Rahu) ja erinevate loomade (nt. lõvi, kotkas, sokk) maskid ja maskaroonid korruse vahet markeerival vööndil, bareljeefid ratsanikega akendevahelisel seinapinnal, Poola-Rootsi kuninga Sigismundi ja tema abikaasa Anna skulptuurportreed allkorruse akende kohal.
Lõvimaskide ja teemantkvaadraadiga ümarportaali fassaadi keskel ääristavad raidrustikas pilastrid, mille kohal asetsev tekstiriba kannab maja uuestisünni kuupäeva. Portaali kaunistab vennaskonna vappepitaaf templikujulisel foonil, ääristatud madala paelornamendiga. Hoone uksekst on kahjuks algupärasest alles jäänud vaid Berend Geitsmanni nikerdatud lünetiplaat 1604. aastast. Dekoratiivsete rosettnaeltega uks pärineb 1640. aastast. Renessanssfassaad kajastab eelkõige selle autori A. Passeri kodumaa hollandi eeskujusid. 1834. aastal sai hoone tänapäevase kolme piduliku aknaavaga liigendatud allkorruse ja Pikk tänav 24 hoonega ühtse krohvrustika . Maja põhiplaanis jäi püsima varasem kaheruumiline jaotus, kuid 18. sajandi teisel poolel laiendati maja mõõtmeid hoovil olnud aitade ümberehitamisega ning 1806. aastal omandatud naaberhoone, Oleviste gildimaja eeskojaga, mille fassadil on säilinud eelmiste omanike vapid 1749. aastast. Oleviste gildi saali juurdeostule 1919. aastal järgnenud sisemise ümberkujundusega sai Mustpeade klubi juurde mitmed uuelimelised ruumid näiteks raamatukogu, maaligalerii, keegli- ja piljardisaalid, kuid ruumide senised kapitaalseintega määratud mõõtmed säilitati. Tänu 1980. aasta suveolümpiamängude purjeregati toimumisega Tallinnas uuendati paljude vanalinna hoonete väljanägemine, mistõttu restaureeriti ka mustpeade maja.5
Eelmise sajandi teisel poolel võeti hoone kasutusele kultuurikeskusena. Pärast teist maailmasõda kuni 1965. aastani kandis hoone nime J.Tombi nimeline Kultuurihoone. Pärast nende väljakolimist alustast majas tegevust Noorsoo Kultuuripalee, millest tuntuimad isetegevsulikud kollektiivid on tantsuansambel Sõprus, segakoor Noorus, meesansamber Vanad sõbrad ja tantsuklubi Hõbe-Must.6
90-ndate aastate lõpust alates on kõneainet pakkunud Mustpeade maja tagastamine vennaskonnale. Linn, valitsus ja vennaskond on pidanud maha tugevad lahingud kohtus. Olenemata Vabariigi valitsuse toetusest maja tagastamisteemadel on tänaseni maja linna käes. Viimaste uudiste kohaselt kaotas Vabariigi valitsus kohtuvaidluse Mustpeade maja tagastamise küsimuses kõigis kohtuastmetes, mistõttu jääb see hinnaline kultuuriobjekt linna omandina avalikku kasutusse tulenevalt suuremahulise ümberehituse ja tagastusseaduse tõttu.8
Joonis 0.6 Joonis 0.7
Pärnu Püha Jekateriina Kirik - baroki sakraal
Pärnus aadressil Vee tänav 16 asub Eesti kõige stiilipuhtaim ja rikkalikem barokk -kirik. Selle ehitamine sai võimalikuks tänu keisrinna Katariina II isikliku lubaduse peale, mille ta oli andnud Pärnust läbi sõites. See oli Eesti 18. sajandi õigeusu üheks suurimaks ettevõtmiseks. Kirikut oli vaja, kuna õigeusklikke enam endine luteri Jaani kirik ei rahuldanud. uue kiriku projekt valmis 1763. aastal. Sellega püüti siinmail esmakordselt luua viiekuplilist õigeusu kirikuhoonet kasutades selleks antiikarhitektuuri vorme. Kiriku ehituse plaan vastas Peeter esimese üleüldisele poliitilisele ja kultuurilisele hoiakule, mis soosis euroopastumist ja vene kultuuri kaasajastamist Euroopa elementidega. 25. mail 1765 . aastal sai andeka Peterburi arhitekti Pjotr Jegorovi projekt kõrgemalt poolt heakskiidetud. Hiljem kujundas Jegorov koos J. Feltjeniga Peterburi Suveaia Neeva -poolse ažuurse metallvõre ning Marmorpalee abikorpuse. Ehitusel juhatas töid Majanduskontori arhitekti abi I. Jakolev, kes saadeti pärnusse projekti realiseerima. Selline komandeeringu praktika oli tol ajal üsna levinud. On teada, et Jakolev ehitas Moskvas kellegi teise arhitekti projekteeritud Püha Klimenti kiriku. Koos Jakoleviga saabusid ka ehitajad .22
Pärnu Jekateriina kirik oli Kreeka risti kujulise põhiplaaniga, mis oli keskkupliga kaetud ning mille vene õigeusu kirik oli Bütsantsist üle võtnud. Tegemist on tiheda püstliigendusega hoonega, mida läänes täiendab kolme astmena ahenev kellatorn , mida kaunistavad karniisid, pilastrid ja voluudid. Kolmest küljest poolsammasportikusega kujundatud põhikorpuse kohal on nelja väikese külgtorniga tambuur , millel aknad puuduvad. Tornil on soklikorrus, sellele toetuval peakorrusel on nõgusad sfäärilised seinapinnad, laialt faasitud nurgad ja pikad ümarkaarsed luukavad. Ahenevat ülakorrust ümbritsevad voluuttoed ja kroonib verikaalselt rõhutatud vahelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks kuplitele kujundavad eksterjööri hoone fassadil vahelduvad raske rustika ja reljeefdekoor, mis on tuduvalt plastilisem, kui teistel samal ajala Eestis ehitatud hoonetel. Välisviimistlusest võib välja tuua ka laiad profileeritud karniisid, frontoonid, nugaliseenid ja vahelduva rütmiga aknad, kus ümar- ja segmentkaarega suuraknaid täiendavad laias barokkraamistuses mezzaninoavad.7
Interjööris, kus barokkmotiivid segunevad varaklassitsitlike sugemetega, domineerib vormirikas kolmekorruseline ikonostaas, mille monumentaalsust ja mõju võimendab plastiline, kuningaväravate osas tugevasti altari poole taanduv ülesehitus. Kuningaväravate ümarate lünetikujuliste ikoonidega poolkumer silluskaar on omapäraselt lahendatud . Kiriku seina- ja eriti võlvide ning keskkupli tambuuri pinnad on rikkalike, kuid märksa tasapinnalisemate reljeefkaunistustega. Tegemist on kirikuga , mis on mõjutanud kirikuarhitektuuri arengut nii Eesti- ja Liivimaa kubermangus kui ka kaugemal. Võrreldes mujal Vene tsaaririigis sama arhitektuurisuunda jätkuvate hilisemate kirikutega on Pärnu Jekateriina kirik üks rikkalikuim ja stiilipuhtaim barokk-kirikuid. Pärnu kirikust võeti šnitti Riias – tollases Liivimaa kubermangu pealinnas, kuhu ehitati 1780-85 aastatel Riia tsitadelli Insenerkomando insener- polkovniku Siegmund Gottlieb Lebrecht Seege von Laurenbergi projekti järgi Peeter-Pauli õigeusu peakirik. Viimati nimetatud kiriku puhul on näha mahulise ülesehituse ja plaanilahenduse suurenemist hoones . Püha Jekateriina kirikuga ühiseid kompositsioonilisi ning dekoratiivseid jooni on ka 18. sajandi lõpus ehitatud Võru, Paldiski, Kuressaare ja Tartu õigeusus kirikul, mis näitavad, keisrinna Katariina II nõuet, ehitada õigeusu kirikud vene sakraalarhitektuurile omaselt viiekuplilisena, ei täidetud Eeistimaa ja Liivimaa linnades eriti rangelt.22
Joonis 0.8
Tartu raekoda – baroki profaan
Tartu praegune raekoda asub linna südames – peaväljakul, kus juba keskajal oli asunud kahekorruseline kaaristuga tellisehitis, mis hävis 17. sajandi esimesel poole. 1688-1693. aastatel ehitati praegusele hoonele eelnenud kahekorruseline haritorniga raekoda, mis kannatas Põhjasõjas ning põles 1728 . aastal. Praeguse raekoja ehitust alustati pärast 1775. aasta suurtulekahju 1782 . aastal. Algprojekt valmis 1778. aastal, kuid nurgagivi pandi alles 2. juunil 17822. aastal. Raekoja ehitustellised toodi Kärknast ja Käreverest, katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Puurmanni mõisast. Projekteerija ja ehitusjuht oli linna ehitusmeister J.H.B. Walter Rostockist. Pidulik avamine toimus 1786. aastal. Hoone on eklektiline , selles võib näha kolme arhitektuuristiili. Kolmekorruseline massiivse kelpkatusega ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni. Tugev graniitsimss eraldab rustikaga sokliosa ülakorrustest. Hoone nurki ja kerglet eenduvaid keskrisaliite kandivad komposiitkapiteelidega pilastrid, verikaalset rütmi lisavad akendevahelised liseenid . Põhikujus esindab hoone Madalmaade barokse linnapalee traditsiooni, kuid tööde käigus asendati algselt kavandatud barokne dekoor osaliselt varaklassitsislikuga. Tartu raekoda dokumenteerib tänu sellele väga hästi üleminekut uuele kunstistiilile. Puitdekooriga ažuurne haritorn on barokkvormides. Seevastu kahe poole peauks on väljapeetult varaklassitsistlik – kujundatud akantusrosettide ja rippuvate girlandidega pilastritena, mis paiknesid kõrgel põimdekooriga soklil. Samuti liigendavad ažuursed vanikud valgmikku.2
Tulenevalt hoone mitmetest ülesannetest oli raekoja põhiplaan erinevalt suurejoonelisest fassaadikompositsioonis kokku surutud ja komplitseeritud . Rae ruumid paiknesid kahel ülakorrusel, kuhu viis vahetult välisukse juurest algav graniitastmete ja ažuurse puitvõrega trepp . Ruumipuuduse tõttu tuli loobuda traditsioonilisest avarast vestipüülist. Teisel korrusel harnesid pikikoridorist kohtutoad ja bürgermeistri vastuvõturuum. Ainukeseks kaunistavaks elemendiks neis lihtsa kujundusega ruumides on mitmekesised võlvlaed. Paraadseim ruum on kolmanda korruse parempoolses tiivas paiknev raesaal, mille rikkalik, kuid rohmakavõitu stukkdekoor valmis Walteri töökojas. Ümarservadega laes domineerivad rosetimotiivid.9
Võlvitud keldrikorrusel, samuti soklikorruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvuriruumiga. Soklikorruse parempoolse tiiva hõlmas vaekoda väravatega hoone põhja- ja läänekülgedel. Koormatega sisse-välja sõidu hõlbustamiseks ehitati osa vaheseinu viltu. 19. sajandi teisel poolel müüriti väravad kinni ning vabanenud ruumid anti vahtkonna käsutusse tänu uue vaekoja valmimisele. 20. sajandi alguses rajati hoone paremasse tiiba apteek . Urniga ampiirstiilis valge vaasiga kahhelahi ehitati 1835. aastal. Vasaku tiiva esimesel korrusel ja keldris asus Tartu linna Pank. 1931 . aastal võeti esimese korruse pangaruumides maha vaheseinad , mis asendati arkaadidega ning ehitati kinni apteegi ja teiste ruumide ühendused. Suuremad 20. sajandi remonditööd tehti 1974. aastal, kui hoonele pandi uus kivikatus ning remonditi torn, 1979. aastal restaureeriti peauks ning 1980. aastal taastati raesaali polükroomia. 1984. aastal kujundati kolmeastmeline graniidist välistrepp viieastmeliseks.2
2001. aastal paigaldati raekoja torni uued kellad ,mis koosnevad 18 kellast, mis võimaldavad esitada mitmesuguseid meloodiaid. Igapäevaselt mängivad kaekoja kellad „Tartu Marssi “. Kellad on valminud Saksamaal Karslruhe kellatehases ja maksid 700 000 krooni, need paigaldas tehase keellameister Günter Granz. Varem tornis olnud kellad jäid samuti alles.10
Joonis 0.9
Vana Anatoomikum – palladionism
Selleks,et mitte segi ajada Vana Anatoomikumi klassitsistlikku madala kupliga rotundi ja palladionistliku ringhoovi motiivi, tuleb need kaks osa eraldi lahti seletada. Vana Anatoomikum on Toomemäel asub Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppehooneks ehitatud hoone, mis on üks esimesi taasavatud ülikooli hooneid . Hoone arhitekt on Johann Willhelm Krause , kes on tuntud oma viljakuse poolest Tartus – olles projekteerinud mitmeid hooneid, parke, sildu jpm. Palladionistlik on rotundile juurdeehitatud külgtiivad, mis lähtuvad ringhoovi motiivist.2
Anatoomikumi vajalikuse loost tuleb alustada Itaaliast . Nimetl sealses Bologna linnas toimus esimene inimkeha lahkamine aasta 1302, millega algas inimese põhjalikum uurimine. Kui seni oli tavaks, et anatoomiat õpetati loenguvormis, siis 1543. aastal Madalmaadest pärit arst Andreas Vesalius mitte ei viinud läbi inimkeha näitlikke lahkamisi, vaid lubas nendes ka üliõpilastel kätt proovida. Peagi kujunesid lahkamised populaarseteks, ent kulukateks üritusteks paljudes ülikoolides, mis sundis sundis rohkem tähelepanu pöörama lahkamisruumide arhitektuuri seostamisele konkreetsete meditsiiniliste ülesannetega. Populaarseimaks „anatoomiateatrite“ mudeliteks sai Rooma amfiteatritest tulnud ringi kuju järgiv põhiskeem. Lähimateks eeskujudeks Tartu anatoomikumile on fuktsionaalse lahenduse poolest Pariisi ja Maini-äärse Frakfurdi anatoomikumid, mis arhitektuuriliselt Tartu omast üsna olulisel määral erinevad. Rotundi ehitust alustati 16. juunil 1803. aastal, kus vundamendirajamise juures ilmnes , et pinnas on liivane ja ebastabiilne, mistõttu kallines ka ehituse hind. Kokku kestis anatoomikumi ehitus 20 kuud. Olukorras, kus rajada tuli ka teisi tähtsaid hooneid ülikoolile, lükati mittehädapäraste kõrvalhoonete ehitamine edasi. Alles 1825. aastal alustati abipersonali korteri rajamist anatoomikumi. Väidetavalt oli Krausel juba 10-aastat enne juurdeehituste algust olnud laienduste kava plaanis olnud, kuid 1820. aastal kavandas ta täpsema plaani, mis nägi ette kahe ristkülikukujulise tiibhoone diagonaalset liitmist rotundiga soklikorrusel asuvate koridoride kaudu. Rahapuuduse tõttu alustati palladionistliku juurdeehitusega alles 1825. aastal. Ehituse initsiaatoriks kujunes G.F.Parrot ja ehtitustööde teostuse eest vastutas ehitusmeister Kranhals. Mitmetest probleemidest tingituna anti juurdeehitus 3. augustil 1828. aastal üle. 1855. aastal eemaldati ringauditooriumist butafoorsed sambad ning pikendati juurdeehitisi pisut laiema hoonemahuga. Viimane suurem juurdeehitus rajati 1911. aastal. See oli kahekordne puust juurdeehitis, mis andis paremad tööruumid kohtumeditsiini kabinetile.11
Arhitektuuriliselt oli tegemist nelinurksele rustikapindadega soklikorrusele toetuv madala kupliga rotund. Neli toskaana pilastrite ja kolmnurkviiludega risaliiti seaovad rotundi ja sokliehtise ühtseks tervikuks. Rotundi elustavad kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülatsoonis aga väiksemad aknad. Sissepääsu raamivad püloonilaadsed seinaeendid, millel paiknevad sepisvõredega ühendatud urnid. Peakorruse hõlmas amfiteatrina ehitatud auditoorium , mille lagi toetus kaheksale dooria sambale . Seinadel oli kaunistuseks maalingud. Samuti ehitati hoone lähedale luukamber ja surnukuur. Juurdeehitusena lisati kahekorruselised poolkaarjad tiibhooned, mis liituvad orgaaniliselt rotundiga, tõstes esile pidulikuma keskosa.2
Anatoomikumi kasutati kuni 1999. aastani, mil hoone jäi liiga kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi hoonetekompleks. 2005. aastal avati 200-aasta sünnipäeva puhul TÜ ajaloomuuseumis näitus „200 aastat vana anatoomikumi“. 19. novembril 2011. aastal suleti vana anatoomikum ja sealne ekspositsioon ning Eesti arstiteaduse sünnikodu jäi ootama uuenduskuuri, et saada uuesti avatuks Tartu Ülikooli teadusepopulariseerimise keskusena.12
Joonis 0.10
Maarja kirik - klassitsism sakraal
Maarja kirik on esimene eesti koguduse tarbeks ehitatud kirik Tartus, mis valmis 1834. aastal linnaarhitekt G.F.W. Geisti projekti järgi.Varasemalt oli Tartu Maarja kogudus olnud koos sakslaste kogudusega Jaani kirikus, kuid see jäi kitsaks ja vajati uut kirikut. Algupäraselt valmistas arhitekt kaks projekti. Üks neist oli neogooti vormides, teine aga klassitsistlik variant. Realiseerimisele läks viimane, klassitsistlikkus stiilis kirik. Kirikuosa rajati vanalinnast väljapoole Viljandi ja Võru maanteede ristumiskohale. Hilisklassitsistlikus stiilis kivist kirikuhoone ehitati 1836-1841. Kirik pühitseti esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva, 11. jaanuaril 1842. Kiriku ehitustöödega käisid kaasas mitmed raskused.13
Tööd kestsid plaanitust kauem, kuna kiriku torn varises ehituse käigus 25. septembri ööl kokku ning see tuli uuesti laduda . Paljud pidasid õnnetuse põhjuseks seda, et nurgakivi pandi ilma õnnistamiseta. Kokku läks ehitus maksma 22 000 hõberubla, seejuures materjali kohalevedu oli tasuta.14
Samuti saatis ehitust rahanappus, mistõttu tuli mitmed Geisti projektis kavandatud üksikasjad teostada lihtsustatud kujul. Näiteks oli torni ülemine kellakorrus projekti järgi plaanitud avatuks jätta ning alumise korruse avadele klaasist aknad ette panna. Säilinud fotode järgi on näha, et torni avade osas arhitekti nägemus ei teostunud, vaid kõik torniakanad suleti puidust luukidega. Ära on jäänud ka muid fassadi ehisdetaile. Kirikusaali ehitati kahe vääri asemel üks väär(tribüünitaoline rõdu), mis ulatus küljel altarini välja. Saalis oli kokku istekohti tuhandele inimesele. Kiriku kivist altar ja korintose kapiteelidega ehitud paarissammastega retaabel oli kavandatud linnaarhitekt Geisti enda poolt. Selleks, et kirikusse orel ja altaripilt saada oli kogudus teinud eraldi korjanduse. Kirikus oli Kessleri orel ja altaripildi maalis F. von Sivers. 13
Kiriku peamiseks aktsendiks loetakse läänefassaadi, mille kujundus lähtus ülevenemaalisest tüüpfassaadidest. Seinu ilmestasid nurgapilastri ja lai räästakarniis, portaali rõhutas pilastritele toetuv frontoon. Eelnimetatud kujundusmotiive kasutati ka astmeliselt aheneva torni juures.2
Märkimisväärt on ka fakt, et Maarja kirikus toimus esimese üldlaulupeo peaproov 1969. aasta 17. juunil Maarja koguduse õpetaja praost A.H. Willigerode juhtimisel, kes oli tuntud kirikulaulude loojana, ajalehe toimetajana („Tallorahwa Postimees “), pasunakooride toetajana ja esimese Eesti üldlaulupeo korraldustomkonna presidendina.15
1862 . aastal tehti kirikus suurem remont ja ümberehitus. Pandi üles ka uued kellad ja uus kantsel. 1890. aastal ehitati kuulsa orelifirma Saueri poolt uus ore. 1889. aastal telliti kiriku jaoks uus altarimaal tuntud baltisaksa kunstnikult Julie Emilie Wilhelmine Hagen-Schwarzilt. Maalil oli kujutatud Kristust ristil ja risti all Maarjat, Johannest ja Maarja Magdaleenat. Pildi kohale retaablil oli kirjutatud tartumurdeline piiblisalm: „ nida om Jumal ma ilma armastanu“. Kümmekond aastat enne kiriku hävimist ehitati hoonesse keskküte ja kujundati ühte kiriku ruumi muuseum , kus hoiti vanu kirikuga seotud esemeid, raamatuid ja dokumente. 1941. aastal Nõukogude vägede pommitamise käigus hävis tules koos paljude muude Tartu hoonetega ka Maarja kirik. Säilisid vaid kiriku seinad, suur kell, mis hiljem viidi Paistu kiriku torni, väike ristimisvaagen, altari krutsifiks, armulauariistad ja praost Willigerode kirjutatud kirikukroonika. Pärast kiriku hävinemist ei lubanud okupatsioonivõimud kogudusel oma kirikut taastada ning 1956. aastal andsin linnavõimud kirikuhoone varemed Eesti Põllumajandusakadeemiale, kuhu viimased ehitasid võimla – hävitati kaks säilinud kivikorrust, tornivööndis lammutati seinad kiriku seintega samale kõrgusele ja torni neli massiivset jalga lammutati vundamendini. Spordikomplkeks valmis 1961. aastal lisades peafassaadiga külgneva kahekorruselise juurdeehitise lisaruumide tarbeks. Kirik on peale hävinemist edasi tegutsenud Jaani, Ülikooli ja Peetri kirikutes. 1997. aasta detsembris valmis kogudusele tagastatud kogudusemajas (Õpetaja 5) kirikusaal, mis pühitseti sisse ja võeti kasutusele jumalateenistusruumina. 2008. aasta detsembris anti kogudusele kiriku omandiõigus tagasi, kuid tegelik üleandmine toimus alles 2009 aasta suvel, kus kogudus muretses esmavajaliku inventari ning kohandas endise spordisaali ajutiseks kirikuruumiks.13
Joonis 0.11
Joonis 0.12
Tartu ülikooli peahoone – klassitsism profaan
Vaieldamatult võib Tartu kõrgklassitsismi tippteoseks nimetata Tartu ülikooli peahoonet. See 1804-1809. aastal ehitatud hoone on mõjutas tugevalt Eesti 19. sajandi alguse arhitektuuri. Meie Alma materit peetakse Eesti kultuuriajaloo tugisambaks, akadeemiliseks Mekaks, mille tähendus ulatub kaugele väljapoole Eesti piire . Ilma ülikoolida ei ole Tartu see, millena me teda tänapäeval tunneme. 16
Hoone ehitati Põhjasõjas purustatud keskaegse maarja kiriku kohale. Hoone projekteeris ülikooli ehituskomisjoni juhataja J.W. Krause, kelle esimestes projektivariantides oli veel tugev varaklassitsismi mõju. Hoonele pandi nurgakivi 1805. aastal ja juba aasta pärast valmisid võlvkeldrid ja alumine korrus. 1807. aastal viidi hoone katuse alla ja lõplikult valmis 1809. aasta 3. juulil. 2
Tulenevalt Tartu soisest pinnasest on sarnaselt Jaani kirikule ja paljudele teistele kesklinna hoonetele on ülikooli palkparvedele rajatud keldrikorruse seinad moodustanud koos esimese korruse rusteeritud seintega tugeva aluse ülemistele korrustele. Seina liigenduse horisontaalsust rõhutab lai katkematu triglüüfide friis, mis jätkub ka portikusel, samal kõrgusel. 17
Uudsena kohalikus linnaehituses on hoone tänavajoonest taandatud ning selle ette on kujundatud tugimüüriga terrass , tänu millele hoone fassad tuuakse rohkem esile. Kolmekorruselise pikliku hoonekorpuse väliskujundus on lakooniline, inspireeritud Aleksandri-ajastu vene klassitsismist. Varaklassitsismi repertuaarist pärinevad akantusväänistega ristkülikulised süvendid teise ja kolmanda korruse akende vahel on Tartu 19. sajandi alguse arhitektuurile tüüpilised. Hoone fassaadi kaunistab kuue sambaga portikus , mida kroonib kolmnurkne ehisviil. Sambad tuginevad kõrgetele pjedestaalidele. Sarnaselt on komponeeritud ka tagafassaad, kus portikuse asemel on pilastrid. Need seletavad klassitsismile omast ruumilist printsiipi , kus eenduvale portikusele keskrisaliidi ees on vastandatud siledad seinad, mis on elavdatud nappide dekoratiivsete detailidega, bareljeefidega aknaridade vahel, üldiselt aga vabanenud üleliigsest reljeefist ja dekoorplastikast. Algselt hoone külgedel asunud kõrvalsissepääsud müüriti hiljem kinni. Esimese korruse pikiteljel kulgeb keskkoridor, kust pääses õpperuumidsesse, mis on kujndatud äärmiselt lihtsalt. Ebatavaline on ka tagasihoidlikult kujundatud vestibüül ning teise korrusele viiv peatrepp, mis Napoleoni sõdade aegsete rahaliste raskuste tõttu algsest paraadsemast lahendusest realiseerimata jäid.2
Peahoone kõige pidulikum ruum on keskrisaliidi laiune läbi teise ja kolmanda korruse ulatub aula – Eesti väärtuslikem ampiirstiilis interjöör. Aula on kõrge peegelvõlvlaega saal. Põhiplaanis ligilähedaselt kuldlõikelise proportsiooniga, üle 300m2 suurune ruum haarab enda alla kogu hoone keskosa keskrisaliidi laiuselt. Aula arhitektuurseks eeskujuks on katustega sammastatud keskõu – peristüül. Saali neljast küljest ümbritsevat sammasõrud kannab 28 joonia motiividel puidust sammast. Seinu liigendavad 20 pjedestaaliga kannelüüridega pilastrid, mille joonia stiilis kapiteelidele on lisatud loorberivanikud. Siinkohal pilastrid kannavad ainult arhitraavi, talastik on poolik, friis ja karniis puuduvad. Algselt lähtus saali planeering ruumi ristteljest: trepikojapoolse külje keskel oli kaks kateedrit, mida amfiteatrina ümbritsesid tooliread. Omaaegset ruumikeset rõhutab ka rõdubarjääri rikkalikum kujundus.17
1856 -1858. aastatel ehitati peahoone tagaküljele kaks kahekorruselist tiibhoonet, mis 1870ndatel aastatel ühendati vahekoridoride abil peahoonega. Vasakpoolsesse tiiba kolis 1868. aastal üliikooli muuseum. Kuni viimase kahjutuleni säilis aula algne arhitektuur põhiliselt muutumatuna, mõningad väikesed erandid välja arvatud. Seoses keisri pildi eemaldamisega 1917. aastal ehitati rõdu barjääril oleb pildialune fekoratiivne osa ümber, kus proovit matkida Tartule omaseid varaklassitsistlike ehitusvorme, kuid mitte eriti õnnestunult. 20. sajandi uuendustest tuleb märkida ka ahjude eemaldamist seoses keskkütte sisseseadmisega. 1965. aastal toimus peahoones tulekahju, kus sai kannatada nii aula ja veel kaheksa ruumi teisel ja kolmandal korrusel. Maha põles peahoone katus ning pööningul asunud kartseriruumid. Restaureerimistöödega alustati 1966. aastal ja lõpetati 1967. aastal. Peahoone ansamblisse kuulub ka tiibehitiste vahel paiknev endine ülikooli kirik, kus tänapäeval on ülikooli allasutused, sealhulgas arhiiv ja õppeosakond.2
Joonis 0.13
Peetri kirik – historitsismi sakraal
Peterburi arhitektid sealhulgas Viktor Schöter propageerisid tellisstiili eeskuju. Otseselt kajastub see suund Tartu Peetri kiriku ehitusloos. uue kirikuhoone esimesed projektid valmistas 1876. aastal linnaarhitekt Maximilian Roetscher, need aga lükati kooskõlastavate instantside poolt tagasi. 1880. aastal korraldati akadeemik Rudolf Bernhardti eestvõttel Peterburis avalik konkurss uue projekti saamiseks. Wilhelm Eisenschmidti andmetel oli võislusprojektidele esitatud kolm tingimust: kirik pidi olema telliskivist ja „gooti moodu“ olema, seal pidi olema kolm tuhat istekohta ja ehitise maksumus ei tohtinud ületada 80 000 rubla . Võitjaks osutus professor Schröter, kellelt seejärel telliti juba üksikasjalikud projektid, mis jaanuaris 1881. ka siseministeeriumis kinnitati. Kiriku põhiosa valmis 1882-1884, seejärel ehitus seiskus rahapuudusel ja tornid valmisid alles kakskümmend aastat hiljem. Arhiteks näib olevat lähtunud pigem romaani kui gooti stiili eeskujudest, eriti läänefassaadil domineeriva jõulise kaaraava ja polügonaalsete külgmiste trepitornide käsitluses. Siiski on tegu „tellisstiilile“ tüüpilise stiilide kombinatsiooniga. Peafassaadi keskosa rõhutab vertikaalsus, moodustades astmelise ülemineku torniosale. Massiivsete vormidega on rõhutatud hoone tugevuse ja staatilisuse muljet. Plaanilahenduses on pööratud tähelepanu ruumistruktuuri terviklikkusele. Külglöövid on lahendatud kolmekorruselistena, puitkontsruktsioonis galeriidega kahel ülemisel tasandil, mis omakorda on ühendatud hoone neljas nurgas paiknevate trepitornidega. Interjööris annavad tooni tahutud puitpilastrite ja gootipärase saelõikeornamendiga dekoreeritud puitkonstruktsioonid.18
Peetri kirik on neogooti stiilis telliskirik Ülejõel Emajõe ürgoru nõlval. Ehitatud 1868-69 iseseisvunud eesti linnakoguduse tarbeks. Esimene projekt 1876 jäi kinnitamata. Ehitati Peterburi Arhitektide Seltsis korraldatud konkursi võitnud Schröteri projekti järgi veidi muudetud kujul 1882-84. Kiriku pühitsemine toimus 1884. aasta 16. septembril. Läänetorni ülaosa ja kiiver 1903.aastal. Põhiplaanilt ruudule lähenev kuju lähtub kavandatud ruumiplaneeringust, kus harvaesinevalt läänes paiknevat altarit pidi kolmest küjest ümbritsema pingiread, mis lõpuks jäid siiksi realiseerimata. Idaküljele lisati kitsas polügonaalne apsiid, millega külgnevad käärkambrid. Läänes on tugev neljakandiline torn, sellega liituvate tepikodade ja muude abiruumidega. Väliskujundust ilmestavad nurgatornikesed ning pikiseinte dekoratiivsed tugipiilarid – kontraforssid. Neogooti vormides interjööris kannavad saledad metallsambad avatud toolvärgiga lage ja kahekorruselisi vääre. Oreliväär asub lääneküljes. Ansamblist langeb välja apsiidi dekoratiivne roidvõlv. Kiriku altarimaal „Kutsuv Kristus) on maalitud J.Köleri poolt 1890. aastal. Altarisein G. Beermanni kavandi järgi 1900. aastal ja kiriku orel kahekümne registriga Wilhelm Müllverstedt´i poolt 1891 . aastal.2
Kiriku peatorn on 56,5 meetri kõrgune, mida viimati restaureeriti 2012. aastal. 1987. aastal lisati kirikule keskküte. Enne teist maailmasõda kuulusid kiriku juurde ka esimese ja teise pihtkonna pastoraadihoned ja leeri- ning koolimaja , mis hiljem on ümberehitatud tööstuhooneks, kuid 1996. aastal kogudusele tagastatud.Kogudus on olnud läbi aegade eestluse kasvataja ning hoidja. Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset haridust. Nõukogude ajal oli kirik tugipunktiks protestimeeleavaldusest osavõtnud koolinoortele nende kogunemistel Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi hauale kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel. Kogudus on olnud mitmelaadse välisabi vahendajaks. Välja on kujunenud stabiilsed sõprussidemed Mihkli (St. Michaelis) kogudusega Lüneburgist,sealse praostkonnaga ja Gottsunda kogudusega Uppsalast. Sellest on tulnud toetust nii majanduseluks, noorte- ja muusikatööks kui oreli renoveerimiseks. 3.korruse värvilised kaaraknad renoveeriti põhjalikult 1990-ndate aastate algul Kanada väliseestlase, endise koguduseliikme Erica Bockfeldti kulul. Märkimisväärne on abi linnavalitsuselt: 1980ndate aastate lõpul fassaadide üldremont, 2000.aastal kogu elektrivarustussüsteemi väljavahetus, osalus oreli remondis (ületas 1/3 üldkuludest), soojasõlme väljavahetamise toetamine 50%, toetused kultuuriprogrammidele jne. Oreli renoveerimine sai võimalikuks eeskätt tänu abistamisfondile, mille eesotsas seisis praost emer. Toomas Põld Bielefeldist, Saksamaalt. 19
Joonis 0.14
Tähe 3 maja – historitsismi profaan
Tähe tänava hoone on vanim spetsiaalselt korporatsiooni tarbeks loodud hoone Eestis. Maja on puhasvuukviimistlusega tellisehitis mille tänavapoolse kahekorruselise hooneosaga liitub tagaküljel ühekorruseline saaliplokk. Peafassaadi liigendab kaheastmeline risaliit, mille kujunduslikud aktsendid on peasissepääsu portaal , kahe ümarsamba ja balustraadiga lodža ning seda päädiv kolmnurkfrontoon.2
1883. aastal tõusis balti-saksa korporatsioon Estonias päevakorrale oma konvendi hoone ehitamise küsimus. Korporatsiooni vilistlased panid maja algkapitaliks kokku üle 10 000 rubla. Maja ehitusplats osteti Karlova mõisa maadele, mis kuulusid linna juurde juba vähemalt 1636. aastal, kui valmis esimene teadaolev linna plaan. XVIII sajandil hävitasid linna venelased ja aastasaja viimasel veerandil põles linn kolm korda. Sellepärast oligi linn enne ülikooli taasavamist Riia tänava alguses, kuhu hiljem konvendihoone kerkis, tervikuna küllaltki halvasti arenenud. Ülikooli taasavamisega kiirenes linna areng ning 1868. aastal oli Tähe tänaval juba 18 maja. Hoonele pandi nurgakivi 13. aprillil 1885 ning aasta hiljem, 20. augustil 1886 pühitseti juba pidulikult maja avamist. Maja ehitusplaani koostas ülikooli arhitekt Guleke. Maja asus tollal linnaservas, selle ümber istutati park ja rajati iluaed ühes muruväljakuga ja ringsõiduteega maja ette. Esimese maailmasõja ajal võeti maja Vene tsaariarmee käsutusse. 21. detsembril 1918. aastal lahkusid Eesti väed Tartust ja järgmisel päeval jõudsid linna venelased. Üks üksustest majutati konvendi hoonesse. Järgmise aasta jaanuaris võtsid eestlased linna tagasi ja majas anti ulualust nende üksustele. Viimastena olla majas peatunud lätlased. Peale Vabadussõja lõppu vabastas Tartu linnavalitsus hoone ja andis selle Karlova Seltsile (hilisem Tartu Majaomanikkude Selts). Selts sõlmis lepingu korporatsioon Estonia vilistlaskogu voliniku vandeadvokaat Arved Schmidtiga. Maja oli selleks ajaks jäänud üsna viletsasse olukorda: aknad lõhutud, seinad määrdunud ja ruumid prahti täis. Ruumidesse oli ehitatud mitmekorded puust narid. Uued valdajad tegid 300 krooni ulatuses remonti, panid peale uue katuse ja korrastasid ruume. Majas hakkas tegutsema ka einelaud. Hiljem tehti saali näitelava, näitlejate tarvis kaminatuppa riietustuba ja rebaste tuppa kabinetid.20
Kui korporatsioon Rotalia 1924. aastal Berliinist Tartusse tuli, asus konvent Lille tänavas, kuna aga antud ruumid jäid peadselt kitsaks hakati mõtlema uute ruumide peale. Saades teada, et Majaomanikkude selts kavatseb senistest ruumidest peatselt lahkuda, asuti läbirääkimisse korporatsioon Estoniaga mille tulemusena sõlmiti peagi üürileping 220 krooni peale kuus. 
Juba 19. juunil koliski uus korporatsioon oma majja. Tehti hädavajalikke korrastustöid ning lammutati rebastetoa vaheseinad ja saalis asuv lava. Koos majaga käis kaasa ka majatagune aed, mis korrastati ja istutati mitmesse kohta hekk . Ruumi seinad kaunistati suuremõõtmeliste karikatuuridega ja tervmeelsete värssidega, mis lõi suurepärase meeleolu pikkadeks istumisteks laulu ja märjukese seltsis. Maja ostmine oli korporatsioon Rotalial olnud plaaniks juba sellest ajast saadik, kui koliti Tähe tänavasse. Tänu vil! Jüri Uluotsale saadi maja ostmise algkapital kiiresti kokku. Alguses nõudsid sakslased oma maja eest 4 miljonit senti, kuid maja ostmise vastu ilmutasid huvi ka EÜS (enne oma maja ümberehitust) ja Tartu Ohvitseride Kogu. Seda arvestades pakuti hinnaks 4,5 miljonit senti ja selle hinnaga maja lõpuks ka osteti. 1935. aastal tehti majas põhjalik remont. Kaevati keldris juurde uusi ruume, seati sisse keskküte ja uuendati elektrisüsteemi. Ei unustatud korrastada ka maja ümbrust. 
Seoses sõjaga kolisid majja võõrväed. Aasta pärast asusid tugevasti reostatud majja uued okupandid ja mõnda aega tegutses seal saksa armee välipost. Hiljem kolis majja maakonna põllumajandusamet. Sõjajärgselt anti maja ülikoolile, kus pärast põhjalikku remonti 1960. aastal hakkas tegutsema majas Ülikooli Klubi. Seitsmekümnendate lõpus oli majas tulekahju, mis andis Klubi direktori sõnul hea võimaluse põhjaliku remondi tegemiseks. Peale pikkasid vaidlusi Ülikooli Klubiga anti maja siiski korporatsioon Rotalia käsutusse, kes tegid majas põhjalikud remondi- ja ümberehitustööd. Hoones on toimunud ka juurdeehitustööd, mille käigus pikendati hoonet ja lisati mõlemale küljele juurdeehitised wc-de ja rendipindade tarbeks.20
Hoone arhitekt Reinhold L.E. Guelke on maja kohta öelnud: „Maja asukoht on suurepärane. Ta asus kõrgendikul, peafassaadiga ida poole, madalamas asuva Emajõe oru suunas, sadakond meetrit Riia maanteest ning postijaama väljakust, nii ei jäänud koht liiklusraamistikust eemale. Hoone oli püstitatud klassikalises stiilipuhtuses, kusjuures esileulatuva keskosa ees ülemisel korral, otse peasissekäigu kohal moodustus väike rõdu, mis toetus kahele sambale. Kahel pool portaali, trepi külgedel, seisid kõrgetele postidele asetatud laternad, mõjudes koos väljakuist piiratud ettesõiduteega imposantselt. Maja taga asus nägus aed, kus kasvas põliseid tammi , kõrgeid vahtraid, kaharaid kastaneid, lõhnavaid kaski ja kuuski.“21
Joonis 0.15
Joonis 0.16

Kokkuvõte

Arhitektuuri kui kunstiliigi areng ja kasvamine pole kindlasti peatunud. Isegi nüüdisarhitektuur võtab vanemast arhitektuurist elemente. Nii kaua, kui elavad inimesed on elus ka arhitektuur.
Selle referaadi koosamine andis mulle põhjalikuma ülevaata nii Tartu kui ka üldiselt Eesti arhitektuurist. Kuigi referaadis on kirjas vaid kümne hoone lühitutvustus , sai läbi töötatud mitusada hoonet ja mitmeid ja mitmeid stiile. Leidsin uusi huvitavaid arhitektuurilisi mõisteid ja omapärasid.
Raskusi tekitas kirjandusliku materjali leidmine. Soov teha ainult Tartu linna kohta otsustus siiski ajapuuduse tõttu tehtamatuks. Kõige raskemaks osutuski kindlates stiilides hoonete leidmine ühes piirkonnas. Samuti ei leidnud mõne hoone kohta piisavalt erinevaid allikaid , sest spetsiaalset ühe hoone kohta kirjutatud kirjandust on kirjutatud enamasti vaid väga tuntud ja populaarsete hoonete kohta. Raskeimaks osutus renesanssi ja gooti sakraalarhitektuuriliste majade leidmine Tartu linnast.

Kasutatud materjalid

Alttoa, K., (2011) Eesti Kirikud III: Tartu Jaani kirik, Tallinn; Greif OÜ

Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus

Helme , E., Hansla, I. (2001) Eesti kirikud, Tallinn; Tänapäev

Raisma, M., (2004) Tallinna Raekoda – Tallinn Town Hall, Tallinn; Kunst

Raam, V., (1993) Eesti arhitektuur – Tallinn, Tallinn; Valgus

Maiste , J., (1995) Mustpeade maja, Tallinn; Kunst

Tallinncity; nähtav: http://www.tallinncity.ee/2612546/mustpeade-maja-jaab-linnale

Kodres, K., (2005) Eesti kunsti ajalugu: 2 – 1520-1770, Tallinn; Tallinna Raamatutrükikoda

Raam, V. (1996) Eesti arhitektuur: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa , Pärnumaa, Viljandimaa , Tallinn; Valgus

Alttoa, K., (2007) Tartu Raekoda, Tartu; Paar

Delfi (2001) nähtav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tartu-raekoda-sai-uhke-kellamangu.d?id=2759581

Maiste, J., (2011) Johann Wilhelm Krause – Linnaehitajana Tartus; Kataloog 3, Tartu; AS Pakett

Tartu Ülikooli ajaloomuuseum , Vana Anatoomikum, nähtav: http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/vana_anatoomiku m

Jürjo, V. (1998) Kodutu kogudus – Tartu Maarja kiriku ja koguduse lugu, Tartu; Levileht

Lukka, L., (2009) Tartu Maarja kirik, Tartu, nähtav: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=6&page_id=1487

Paenurm , P., (2011) Ülevaade Tartu Maarja kiriku ajaloost, Tartu; EELK

Maiste, J., Polli, K., Raisma, M. (2003) Alma Mater Tartuensis – Tartu Ülikool ja tema arhitekt Johann Wilhelm Krause, Tartu; Pakett

Aluve , K., Valdre, R., (1970) Tartu Ülikooli aula, Tallinn; Eesti Raamat

Siilivask, M., (2006) Tartu arhitektuur 1830-1918: Historitsism ja juugend , Tartu; Greif trükikoda

Tooming , A., (2010) Tartu Peetri kirik, Tartu; EELK

Hallik, M., (2003) Korporatsioon Rotalia 90: juubelialbum, Tartu; Eesti Ekspressi Kirjastus

Piirimäe, H., (2012) Vivat Academia, Tartu, Tallinna Raamatutrükikoda
Pildid:

http://www.puhkaeestis.ee/et/multimedia/eelk-tartu-jaani-kirik

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Tartu_Jaani_kirik,_K%C3%B6rber.jpg

http://www.jaanikirik.ee/hoone_ajalugu

http://www.google.ee/url?sa=i&rct=j&q=&esrc=s&source=images&cd=&cad=rja&docid=f2HRBxmLF8ShKM&tbnid=tntw7us31Cj4iM:&ved=&url=http%3A%2F%2Fwww.ce14.dk%2Fphoto%2FBilleder.html&ei=_COmUvWlGou9ygPP2IDYAQ&psig=AFQjCNFSz5i1C0F8mixQ0gjViLhUWB_rRA&ust=1386706300789650

http://www.natiwa.ru/articles/estonia/attraction/old_tallinn.html

http://www.mustpeademaja.ee/

http://www.puhkaeestis.ee/et/jekateriina-kirik

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Tartu_raekoda,_Brotze.jpg

http://lepo.it.da.ut.ee/~merjemr/%C3%BClikooli%20ajalooline%20hoonestu/vana%20anatoomikum/

http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-7921/Et-kirik-seisaks-keset-k%C3%BCla

http://www.eestikirik.ee/author/lea-jurgenstein/

http://www.ajakiri.ut.ee/32825

http://www.tartupostimees.ee/89557/peetri-kirik-kerkis-rahva-annetustest

http://www.rotalia.ee/et/ulevaade/konvent/tartu-cq.html

http://vanadasjad.wordpress.com/2012/10/14/korp-estonia-konvendihoone-tahe-tanavas/
1 Alttoa, K., (2011) Eesti Kirikud III: Tartu Jaani kirik, Tallinn; Greif OÜ
2 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
3 Helme, E., Hansla, I. (2001) Eesti kirikud, Tallinn; Tänapäev
4 Raisma, M., (2004) Tallinna Raekoda – Tallinn Town Hall, Tallinn; Kunst
55 Raam, V., (1993) Eesti arhitektuur I– Tallinn, Tallinn; Valgus
4
44Raisma, M., (2004) Tallinna Raekoda – Tallinn Town Hall, Tallinn; Kunst
66 Maiste, J., (1995) Mustpeade maja, Tallinn; Kunst
55Raam, V., Männisalu, M., (1993) Eesti arhitektuur I - Tallinn, Tallinn; Valgus
6
88 Tallinncity; nähtav: http://www.tallinncity.ee/2612546/mustpeade-maja-jaab-linnale
2222 Raam, V. (1996) Eesti arhitektuur: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tallinn; Valgus
77 Kodres, K., (2005) Eesti kunsti ajalugu: 2 – 1520-1770, Tallinn; Tallinna Raamatutrükikoda
2222 Raam, V. (1996) Eesti arhitektuur: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tallinn; Valgus
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
99 Alttoa, K., (2007) Tartu Raekoda, Tartu; Paar
210 Delfi (2001) vaadatav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tartu-raekoda-sai-uhke-kellamangu.d?id=2759581
10
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
1111 Maiste, J., (2011) Johann Wilhelm Krause – Linnaehitajana Tartus; Kataloog 3, Tartu; AS Pakett
1212 Tartu Ülikooli ajaloomuuseum, Vana Anatoomikum, vaadatav: http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/vana_anatoomiku m
1413 Paenurm, P., (2011) Ülevaade Tartu Maarja kiriku ajaloost, Tartu; EELK
1314Jürjo, V. (1998) Kodutu kogudus – Tartu Maarja kiriku ja koguduse lugu, Tartu; Levileht
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
1515 Lukka, L., (2009) Tartu Maarja kirik, Tartu, nähtav: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=6&page_id=1487
1313 Paenurm, P., (2011) Ülevaade Tartu Maarja kiriku ajaloost, Tartu; EELK
1616 Maiste, J., Polli, K., Raisma, M. (2003) Alma Mater Tartuensis – Tartu Ülikool ja tema arhitekt Johann Wilhelm Krause, Tartu; Pakett
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
1717 Aluve, K., Valdre, R., (1970) Tartu Ülikooli aula, Tallinn; Eesti Raamat
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
1818 Siilivask, M., (2006) Tartu arhitektuur 1830-1918: Historitsism ja juugend, Tartu; Greif trükikoda
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
1919 Tooming, A., (2010) Tartu Peetri kirik, Tartu; EELK
22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus
2020 Hallik, M., (2003) Korporatsioon Rotalia 90: juubelialbum, Tartu; Eesti Ekspressi Kirjastus
2020 Hallik, M., (2003) Korporatsioon Rotalia 90: juubelialbum, Tartu; Eesti Ekspressi Kirjastus
2121 Piirimäe, H., (2012) Vivat Academia, Tartu, Tallinna Raamatutrükikoda