Naised vabadussõjas (0)

Naised Vabadussõjas
Melanie Laid, ka Soomusrongi Mari
Eesti Vabadussõjas soomusrong Nr.1 vabatahtlik
Alice Kuperjanov,
Julius Kuperjanovi naine. Võttis koos mehega osa Eesti Vabadussõjast
Amalie Toni,
Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe abistaja
Mary Rehe ,ka sõdur Märt,
9.jalaväepolgu vabatahtlik. Võttis koos mehe Hendrik Rehega osa Eesti Vabadussõjast.
Elfriere Burk , Julie Aman , Julie Burchwardt, Olga Tomson
Soomusrong Nr.2 vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas
Eva Abram
Eesti Vabadussõja vabatahtlik
Salme Kesler,
kooliõpetajanna, kes aitas Eesti vabadussõjas Eesti sõjaväge
Amalie Laar,
Eesti ja soome sõjaväelaste abistaja Eesti Vabadussõjas
Anna Vares, ka Peeter Ronk,
Eesti Vabadussõja vabatahtlik, Eesti Vabadusristi kavaler
Salme Bergmann,
Eesti Vabadussõja vabatahtlik, Eesti Vabadusristi kavaler
Aino (ka Aimo) Mälkönen,
Soome vabatahtlik Eesti Vabadussõjas. Eesti Vabadusristi kavaler.
Kyllikki Pohjala,
Soome vabatahtlik Eesti Vabadussõjas. Eesti Vabadusristi kavaler.
Valborg Hjort,
Taani vabatahtlik, halastajaõde Eesti vabadussõjas.
Mitu ohvitseri me kaotasime Vabadussõjas?
24. veebruaril 1926 avati Tallinnas Ohvitseride Keskkasiino seinal pidulikult mälestustahvlid, mis pretendeerisid kõigi langenud ja surnud ohvitseride nimistule. Neil tahvlitel oli kokku 174 nime. 1988.aasta novembris leiti väike osa neist tahvlitest üles.
Samas on öeldud, et koos muudel põhjustel surnutega tõuseb ohvitseride kaotus 233 meheni.
Seegi arv pole aga täielik.
Auastme järgi on:
102 lipniku
37 alamleitnanti
55 leitnanti
22 alamkaptenit
10 kaptenit
1 kolonelleitnant
Kokku 227 ohvitseri. Neile lisandub 13 arsti, kes ei omanud tookord küll auastet, vaid ametikohta, ent kuulusid ohvitserkorpusesse. Samuti kuulusid ohvitserkonna hulka sõjaväeametnikud, keda kaotasime 12. Isegi, siis kui jätame kõrvale sõjaaegse auastme aseohvitser, tõuseb kaotus ohvitserkonnas 252 meheni. Sisuliselt ei ole aga õige aseohvitsere kõrvale jätta. Päevakäsuga 21. jaanuarist 1919 kehtestas ülemjuhataja selle auastme neile pooleli jäänud haridusega vene sõjakoolide kadettidele ja silmapaistvatele allohvitseridele, kes tegelikult täitsid ohvitseride ülesandeid.
Mitmed aseohvitserid tõusid kompaniiülema kohale ja mitmeid autasustati Vabadusristiga. Aseohvitsere kaotasime kokku 17. Üldine ohvitseride kaotus oleks seega : 269 ohvitseri.
Ja seegi arv ei pruugi olla lõplik. Siia pole näiteks arvestatud Ingeri rügemendi kaotusi. Samuti on jäetud välja ka need kelle kohta on andmed ebakindlad või äärmiselt ebamäärased. Kokkuvõttes võime arvestada ümmarguselt 300 ohvitseri kaotusega. See on suhteliselt suur arv, moodustades kogu meie Vabadussõja-aegsest ohvitserkorpusest üle 15%, samal ajal kui sõjaväest tervikuna kaotati umbes 5%. ohvitserkaotuste kõrge protsent seletub eelkätt suurte kaotustega sõja alguskuudel.
Eesti Vabadussõja mälestusmärgid Harju maakonnas
Ardu lahing
Avati 04.09.1932
6. jaanuaril 1919. aastal toimus Ardus oluline lahing Vabadussõja ajaloos, mille tulemusel peatati punaväelaste pealetung Tallinna suunas. Selle sündmuse tähistamiseks ajati Adusse mälestusmärk. Graniidist sammas kujutas endast mitmest tahukast koosnevat obeliski , mille ülemisel tahukal asteses Vabaduse Risti kujutis. Mälestusmärk avati 4. septembril 1932. aastal. Avapidustusel esines kõnega Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa. Mälestusmärgi patrooni kohustused võttis enda kanda Kaitseliidu Triigi kompanii.
Nõukogude vägede saabudes mälestusmärk hävitati, kuid taasavati juba 16. augustil 1942 aastal. Nagu juhtus enamiku Vabadussõja mälestusmärkidega, lõhuti ka Ardu lahingu sammas pärast Teist maailmasõda.
Mälestusmärgi kolmas avamine toimus taasiseseisvunud Eestis võisupühal 1990.aasta. Ausamba asukohaks valiti Treieli mäe nõlv Tallinna-Tartu maantee ääres, sest samba algne asukoht jäi teeõgvenduste alla. Muudeti ka mälestusmärgi materjali ja välisilmet.
Ardu lahingu mälestusmärk meenutab Tallinn-Tartu maanteel liiklejatele Vabadussõjas saavutatud tähtsat võitu.
Harju-Jaani
Avati arvatavasti 06.10.1935
Harju-Jaani kihelkonnast pärit meestele pühendatud mälestusmärk asus Raasikul Harju-Jaani kiriku aias. Samba püstitamise idee pärines Naiskodukaitse kohaliku organisatsiooni liikmetelt. Mälestusmärgi valmistas kujur Artur Mihkelson, samba aluse tegi insener Konik . Graniidist ausamba esiküljele raiuti 15 Vabadussõjas langenud, tagumisele küljele aga 28 Esimeses maailmasõjas hukkunud Harju-Jaani kihelkonnast pärit mehe nimed. Samba maksumuseks kujunes 800 krooni. Mälestusmärgi avapidustused olid 6. oktoobril 1935. aastal. Kõnega esines Kaitseliidu kindralmajor Johannes Orasmaa, samba pühitses EELK praost Jakob Aunver.
Harju-Jaani mälestusmärk hävitati 1940. aastal Saksa okupatsiooni ajal, 23. augustil 1942. aastal avati kunagise ausamba asemel mälestustahvel.
Nõukogude okupatsiooni ajal varjul olnud tahvel taasavati 3. juulil 1988. aastal. Harju-Jaani Muinsuskaitse Seltsi esimehe Robert Waitmaa eestvedamisel taastati mälestusmärk selle algsel kujul ja avati 24. juunil 1989. aastal. Taastatud samba ette paigutati seda vahepealsetel aastatel asendanud mälestustahvel.
Harju- Madise kirikus
Avati 1928
Harju-Madise Evangelist Matteuse kiriku seinale 1928. aastal paigutatud mälestustahvel on üks väheseid, mis jäi nõukogude võimu poolt purustamata ning on säilinud tänaseni. 1950. aastal kaeti tahvel lubimördiga,et seda hävitajate eest kaitsta. 1970. aasta tulekahu tagajärjel avanes osa tahvli pealispinnast, paljastades kaua varjatud saladuse. 1989. aastal restaureeriti Vasalemma marmorist tahvel 11 mehe nimega, kes langesid 1919. aastal Vabadussõjas. Mälestustahvel taasavati 1989. aasta 24. juunil Karilepa-Väemla küla 625. aastapäeva tähistamise käigus.
1992. aasta 23. juunil avati kirikuaias kolm alusele paigaldatud mälestustahvlit. Ühele tahvlile oli kantud Vabadussõjas langenute nimed. 11 mehele, keda varem teati, lisandus veel üks- Alfred Jaagu, sest ka tema langes Vabadussõjas.
Jüri
Avati 26.09.1926
Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitati monument Jüri kirikaeda. Samba aluse tegemiseks kasutati kirikumõisa põllult leitud graniidirahnu, tipus paiknev sõdurikuju tahuti hallist graniidist. Mälestusmärgi kõrguseks kujunes 5,5 meetrit ja see läks maksma 230 000 marka . Samba valmistas Richard Vasard. Monument avati 26. septembril 1926. aastal. Kõnega esines kiriku eestseisja Jaan Põldmäe, samba pühitsesid EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Artur Sommes ja kohaliku koguduse õpetaja Jakob Aunver. Avamispäeval ei olnud mälestusmärgil veel langenute nimesid - need raiuti kivisse alles aasta hiljem.
1941. aasta juulis õhkisid hävituspataljonlased monumendi nii suure pauguga, et ka kirik ja lähiümbruse hauakivid said kannatada. Osa purustatud kive veeti Pirita jõkke. Saksa okupatsiooni ajal taastati mälestusmärk paar meetrit madalamana ja ilma nimedeta. Selle taasavamine toimus 23. augustil 1942.aastal.
Uuesti sattus Jüri mälestusmärk ohtu 1948. aasta lõpus, mil kohalikud aktivistid käskisid selle likvideerida . Tänu Karl Terneli, Woldemar Kallaspooliku ja August Leukammi julgele tegutsemisele suudeti osa samba detaile maha matta.
Jüri kirikaias toimunud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimesel kokkutulekul 1986. aastal otsustati mälestusmärk taastada. Kiviraiumistööd tegid ettevõtte Kolm Seppa kiviraidurid Heino Kuura , Vambola Mets ja Ermo Vipp . Ausamba taasavamine toimus 16. detsembril 1989. aastal
Jõelähtme
Avati 23.06.1939
Jõelähtme kihelkonnast pärit langenutele pütitati mälestusmärk samanimelise kiriku esisele platsile. Samba kavandas Anton Starkopf. Kohalik rahvas aitas ehitusele aktiivselt kaasa. Ligi kuue meetri kõrgusele punasest graniidist sambale kanti nii Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas langenute nimed. Kui tavaliselt on sõjas hukkunuteks enamasti mehed, siis Jõelähtme mälestusmärgil alustab Vabadussõjas langenute nimekirja naine- Julie Burchvald, kes hukkus võideldes vabatahtlikuna soomusrongil nr 1. Jõelähtme mälestusmärk avati 23.juunil 1939. aastal. Sambalt eemaldas katte peaminister Kaarel Eenpalu.
1941. aastal võeti ausammas maha ja veeti traktoriga minema. Mälestusmärgi taasavamine leidis aset 24. juunil 1942.aastal. Taastatud sambal suuri purustusi polnud – 1941. aastal oli see lahti monteeritud suurema vandaalitsemiseta. Obeliski edasi-tagasi vedamise käigul olid sellest välja tulnud vaid üksikud killud. Lõplik purustustöö leidis aset 1944. aastal, mil Vene piirivalvurid samba õhkisid ja selle tükid Laane talu lähedale kivimurdu vedasid .
Jõelähtme Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel otsustati 1988. aastal, et sammas taastatakse. Väljakaevamistööde käigus selgus, et säilinud tükkidest pole võimalik mälestusmärki taastada. Uue samba valmistas ARS-Monumentaali töökojas kiviraidur Arvi Düna. Sobilik kivirahn leiti Vandjala küla maadelt. Jõelähtme mälestusmärgi taasavamine toimus 23. juunil 1992. aastal. Lõhutud ausamba orginaaltükkidest tehti uue samba lähedale eraldi mälestusmärk.
Harju- Risti
Avati 29.06.1924
Harju-Risti mälestusmärk paiknes samanimelise kiriku kõrval aias. Vasalemma marmorist samba esiküljele oli raiutud kaheksa Vabadussõjas langenud mehe nimed, tagaküljele aga Esimeses maailmasõjas hukkunud ja teadmata kadunuks jäänud sõjameeste nimed. Samba valmistas kohalik kiviraidur Emil Weiss . Mälestusmärk avati 29.juunil 1924. aastal.
Harju-Risti mälestusmärk on üks vähestest, mis jäi kõigi okupatsioonide käigus puutumata. Sammast ümbritev sepisaed on hiljem paigaldatud.
Kehra Lahinguvälja
Autor: Ernst Jõesaar
Kehra lahingu mälestusmärk rajati Kehra jamast mõni kilomeeter Tapa poole Arudevahe talu maadele. Kaheksa meetri kõrgusse punasest graniidist sambasse raiutud tekst ütleb kõik: ''Siin murti vaenlase pääletung ja algas meie vägede võidukäik 4. jaanuaril 1919.'' Mälestusmärk sai valmis 1940. aastaks. Avapidustused pidid toimuma 23. juunil, kuid ''vabastajad'' tõmbasid sellele kriipsu peale. Sammas jäigi ametlikult avamata. Ka Lahinguvälja raudteepeatus nimetati ümber Vikipaluks. Sammas õhiti 1944. aasta lõpus. Kivirusu kasutasid seltsimehed oma ''datšade'' ehitamiseks. Kivitahukaid vedeles veel 1977. aastalgi mõne suvila õues või aia ääres.
Säilinud tahutatest tehti uus mälestusmärk, mis avati 23.juunil 2000. aastal. Kivvi raiuti algupärane tekst. Orginaalsuuruses mälestusmärk jäi taastamata rahapuuduse tõttu.
Keila koolimaja
Avati 21.09.1930
Tavaliselt püstitati langenutele mälestussambaid ja -tahvleid, kuid esines ka juhtumeid, kus hukkunute mälestuse jäädvustamiseks ehitati rahvamaja , kool, kirik või midagi muud seesugust.
Nii otsustaski Keila alevi- ja vallavolikogu 24. veebruaril 1928.aastal vabariigi aastapäeva koosolekul, et Eesti iseseisvusvõitluses langenute mälestuseks ehitatakse Keilasse uus koolimaja.
Koolihoone avapidustused 21. septembril 1930. aastal kujunesid kohaliku elu suursündmuseks. Maja peasissekäigu parempoolsele seinale kinnitati vastavasisuline tahvel. Nõukogude võimu ajal ei hoitud seda seinal, vaid peideti sama maja pööningule. Alles kooli 60. aastapäeva eel toodi tahvel kunagi samas koolis õppinud Üle Kesküla juhendamisel päevavalgele. Orginaaltahvlist valmistati koopia, mis kinnitati kooli välisseinale ja avati koolii juubeliüritusel 23. septembril 1990. aastal.. Vanale tahvlile leiti sobiv koht esimese korruse fuajees.
Tänaseks on Keila linnast pärit Mati Straussi eestvedamisel välja selgitatud , et Keila kalmistule on maetud 13 Eesti iseseisvuse eest oma elu andnud meest.
Kaitseväe haigla Tallinnas
Avati 12.12. 1925
Vabadussõjas langenud arstide mälestuseks avati 12. detsembril 1925. aastal Juhkentalis Kaitseväe haiglas marmortahvel. Samal päeval avati vastvalminud haigla, mida tol ajal peeti nii väliselt kui ka sisseseade poolest Balti riikide uhkeimaks. Mälestustahvlit, millesse oli raiutud 10 hukkunud arsti nimed, eemaldas katte riigivanem Jüri Jaakson.
Kaitseväe haigla põles maha 1941. aastal. Tahvli edasine saatus on teadmata. Hoone taastati nõukogude ajal, seda kasutati hospidaliina.
Pärast Vene vägede lahkumist asuti Kaitsejõudude Peastaabi tarbeks renoveerima. Töödega saadi valmis 2002. aasta 22. veebruariks, mil toimus hoone taasavamine. Vabadussõjast langenud arstide mälestustahvel tehti uus ja selle taasavamine toimus 13. novembril 2006. aastal.
Kopli, Kalevi üksik-jalaväepataljon
Avati ca 1933
Koplis Kalevi üksik-jalaväepataljoni 1. kompanii lugemistoas paiknenud mälestusmärk oli väliselt sarnane Kalevlaste Maleva sambaga Rahumäe kalmistul , erinevus seisnes alusblokkide paigutuses. Lugemistoas asunud vähendatud mudelit ümbritsesid graniitpostid, mis olid omavahel ühendatud raudkettidega. Kopli mälestusmärgil puudus tekst. Selle taha seinale oli kujunduselemendina kinnitatud Kalevi üksik-jalaväepataljoni märgi suurendatud kujutis.
Mälestuskompleksi valmimisaeg ei ole täpselt teada, kuid 6. novembril 1933. aastal oli see kindlasti olemas.
Kaitseväe Kalmistu mälestusehis
Avati 05.07.1925
Tallinna Kaitseväe kalmistu asutamisdaatumiks võib pidada 19.detsembrit 187, kui Tallinna linnavalitsus andis sõjaväevõimudele matmispaigana kasutamiseks tasuta maatüki Juhkentalis. 1917.aasta lõpuks oli kalmistu täis, selle uus osa võeti kasutusele 1918.aastal. Eesti sõdureid hakati Tallinna Kaitseväe kalmistule matma alates 11. detsembrist 1918, seega Vabadussõja alguses.
Kalmistu planeeringu autor oli arhitekt Ernst Ederberg. 8.juunil 1924. aastal pandi nurgakivi Vabadussõjas langenuste mälestusehitisele. Nurgakivist sai suur maakivi, mille otsas paikneval valgel ristil oli daatum 8.IV 1924.
arhitekt Edgar-Johan Kuusiku kavandite kohaselt alustati 1926.aastal kalmistu uue osa ümberkorraldustega. 1927. aastal kiideti heaks sama arhitekti poolt pakutud mausoleumitaolise mälestusehise kavand. See kujutas endast 12 postile toetuvat halli, mis baldahhiinina kattis ehise keskel paiknevat sümboolset monumenti Tundmatu Sõduri urniga. Mälestusehis avati 21. oktoobril 1928. aastal. Sellega lõppes üks etapp Kaitseväe kalmistu planeeringutes.
Suuremad hävitustööd leidsid kalmistul aset 150.aastal, mil Eesti Laskurkorpuse võitlejad lasksid teiste mälestusmärkide seas õhku ka mälestusehise.
Rahumäe kalmistule
Avati 31.05. 1931
Spordiselts Kalev 30. aastapäeval 31.mail 1931. aastal püstitati Jaani kalmistule Rahumäel mälestusmärk Vabadussõjas langenud Kalevi maleva võitlejatele.
Kalevlaste Maleva loomise idee tekkis 1918.aastal kapten Leopold Tõnsonil, kes oli Vabadussõjas ka selle maleva juht. Lahinguväljal langes või suri hiljem haavadesse kokku 90 meest, kellest 13 on maetud Rahumäele kalevlaste platsile.
Spordiselts Kalevi püstitatud mälestusmärk oli 3,15 meetri kõrgune ja selle valmistamiseks kasutati vabaduse platsilt 1922. aastal maha võetud Peeter I samba aluse graniiti.
1935. aasta jaanuaris maeti Kalevlaste Maleva hauaplatsile oma kaasvõitlejate kõrvale maleva ja spordiselts Kalevi asutajaliige kapten Leopold Tõnson. Tema haud on ainukesena säilinud. Mälestusmärk likvideeriti 1951. aastal ja kalelaste hauad hävitati 1960. aastate pealematmiste käigus.
Endisest sambast tehti koopia ja selle taasavamine toimus 22. juunil 1997. aastal. Uus mälestusmärk paigaldati endisest asukohast 16 meetrit põhja poole. Samba esialgset asukohta jääb meenutama Arvo Jaama kujundatud graniidist kattega mälestusmärk, millele on raiutud 15 kalevlase nimed ning mõlema mälestusmärgi avamisdaatumid.
Vabadussõja juhtidele
Avati: 10.09.1933
Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna initsiatiivil korraldati 1931. aastal samba kavandite võistlus eesmärgiga püstitada Tallinna Kaitseväe kalmistule väärikas mälestusmärk Vabadussõja kõrgematele juhtidele. Esikoha saavutas arhitekt Edgar-Johan Kuusiku kavand. Soome graniidist ausammas valmistati Jürgensi kivitööstuses. Monumendi esiküljel oli ümmargune bareljeef maoga võitlevast sõjamehest, mida ümbritses tekst ''Vaba Eestile surmani truu''. Tagumisele küljele raiuti maetute nimed sünni- ja surmadaatumitega. Mälestusmärk avati 10. septembril 1933. aastal.
Kavandi järgi oli mälestuskompleksis kõrgematele sõjaväelastele ette nähtud 12 hauaplatsi. Esimesena maeti sinna 27. juunil 1932. aastal kindralmajor Ernst Põdder. Sama aasta 17. oktoobril sängitati tema kõrvale kindralmajor Johan Unt. Enne Teist maailmasõda sellele platsile rohkem ei maetud.
Oletatavasti purustati mälestusmärk koos mälestusehisega 1950. aastal. Tänaseks on säilinud vaid bareljeef kahe maoga võitlevast mehest. Selle päästis rusude seast Alfred Vosmi. Bareljeef
leidis oma koha ka uuel , taastatud mälestussambal, mis valmis Eesti Vabariigi 80. aastapäevaka ja avati pidulikult 22. veebruaril 1998. aastal.
Vabadussõja juhtide terviklik memoriaal avati 28. novembril 2000.aastal. Lisaks E.Põdderile ja J. Untile said samasugused mälestusplaadid veel Arthur Alexander Lossmann, Andres Larka, Paul-Adolf Lill, Karl Parts, Jaan Soots , Nikolai Reek , Johan Pitka , Aleksander Tõnisson, Otto Heinze ja Voldemar Viktor Rieberg.
Raudteelaste Kodu Tallinnas
Avati 17.11.1934
Tallinnas Kopli tänaval asunud Raudteelaste Kodu ehitati 1930. aastal. Kaitseliidu Tallinna Maleva Raudtee üksik- pataljoni 10. aastapäeva pidustuste käigus avati 17. novembril 1934. aastal Raudteelaste Kodu saalis mälestustahvel neile raudteelastele, kes langesid ametikohustuste täitmisel Vabadussõjas. Graniittahvlile oli raiutud 8 langenu nimed. Tahvli avas Kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.
Püha Vaimu koguduse kabel Tallinnas.
Avati 24.07.1932
Tallinna Rahumäe kalmistule ehitati 1932. aastal uus kabel, mille pidulik avatseremoonia korraldati 24. juulil. Juba enne ehitustööde algust tekkis mõte jäädvustada Vabadussõjas langenud koguduse liikmete nimed uues kabelis mälestustahvlil. Mõte sai teoks ning tahvel 16 langenu nimega avati uue kabeliga üheaegselt. Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeistri sõnavõtu järel avas mälestustahvli Tallinna garnisoni ülem kindralmajor Gustav Jonson.
Nõukogude korra ajal kõrvaldati kabelist mälestustahvel ja selle edasine saatus on tänaseni teadmata.
Tallinna Reaalkool
Avati 1923
Tallinna Reaalkoolist langesid isamaa eest neli koolipoissi ja õpetaja Anton Õunapuu, kellele anti sõjas üles näidatud isikliku vapruse eest postuumselt II liigi 3. järgu Vabaduse Rist. Langenute mälestuse jäädvustamiseks paigaldati 1923. aastal kooli aulasse marmorist mälestustahvel, mis valmistati A. E. Jürgensi kiviraiumistöökojas.
Tänaseni puudub selgus, mis sai tahvlist pärast Nõukogude vägede saabumist 1944. aasta sügisel. Uus tahvel valmistati ARS-Monumentaalis ning avati kooli aulas 3. juunil 1990. aastal.
Koolimaja kõrvale püstitati 1927. aastal üldine mälestussammas kõigile Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele.
Õpetajatele ja õpilastele
Avati 13.11.1927
Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestusmärk otsustati püstitada Reaalkooli ja Estonia teatri vahelisele platsile. Mitmete eesti tuntumate kujurite kavandite hulgast valis mälestussamba komisjon välja Ferdi Sannamehe töö, mis kujutas põlvili langenud meest, kelle käsi on õles tõstetud. Kuju modell oli Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi õpilane Harri Nurmet . Oma osa samba valmimisse andis ka tsaar Peeter I: valukojas läksid ümbersulatamisel käiku ka kunagi Vabaduse platsil paiknenud Peeter Suure monumendi kaks kätt ja üks saabas . Mälestusmärgi avamispäev, 13. november 1927, oli väga tormine – nagu ka '' Poisi '' edasine saatus.
Esimest korda saabusid uue korra pooldajad miilitsa kaitse all mälestusmärki hävitama 23. septembril 1940. aastal. Vaatamata koolilaste ja linnakodanike protestile ja meelepahale, sammas demonteeriti ja veeti Linna Tööhoovi territooriumile.
''Poiss'' toodi suurel hobuvankril ja juubeldava rahvahulga saatel tagasi 28. augustil 1941. aastal pärast seda, kui linn oli punastest ''vabastajatest'' vabastatud.
Järgmine ''Poisi'' kannatuste aeg algas 9. märtsil 1944. aastal, kui Nõukogude lennukid pommitasid reaalkooli. Koolimajal, mis asus mälestusmärgi taga, ei jäänud terveks ühtegi akent . Kahjustada sai ka samba alus, kuid ''Poiss'' pidas vastu.
29.märtsil 1948. aastal tulid Sadamatehase venelased ja lõhkusid mälestusmärgi lõplikult, viies selle oma ettevõtte territooriumile, kus kuju tõenäoliselt üles sulatati.
''Poiss'' jõudis taas koju 23. veebruaril 1993.aastal kui tähistati eesti Vabariigi 75. aastapäeva. Uue kuju valmistas kujur Vambola Mets, kellega hiljem liitus Arseni Mölder.
Õpetajate ja õpilaste mälestusmärk on aastaid olnud koht, kuhu tullakse Eesti riigi tähtpäevadel austust avaldama kõigile neile, kes langesid võitluses Eesi vabaduse eest.
Harju- Risti
Avati 29.06.1924
Harju-Risti mälestusmärk paiknes samanimelise kiriku kõrval aias. Vasalemma marmorist samba esiküljele oli raiutud kaheksa Vabadussõjas langenud mehe nimed, tagaküljele aga Esimeses maailmasõjas hukkunud ja teadmata kadunuks jäänud sõjameeste nimed. Samba valmistas kohalik kiviraidur Emil Weiss. Mälestusmärk avati 29.juunil 1924. aastal.
Harju-Risti mälestusmärk on üks vähestest, mis jäi kõigi okupatsioonide käigus puutumata. Sammast ümbritev sepisaed on hiljem paigaldatud.
Valkla lahing
Avati 23. 06. 1934
Valkla lahing toimus 3. jaanuaril 1919. aastal samanimelise mõisa juures. Eesti vägede edukalt lõppenud lahing oli üheks pöördepunktiks Vabadussõja ajaloos : sellelt lahingutandrilt kaugelame Tallinna suunas punaväed enam ei tunginud. Algas Eesti vägede vastupealetung.
Võiduka lahingu auks püstitati 23. juunil 1934. aastal Narva maantee lähedale Valkla jõe kaldale mälestusmärk – suur kivirahn sellesse raiutud ajalooliste sõnadega ''Siia maani ja mitte kaugemale. 3 I 1919''. Kivi kõrvale istutati 23. mail 1937. aastal tamm, mille juures oli tahvel selgitustega: ''Siit astus vaenlasele vastu 2. jaan. 1919 Kalevlaste Maleva.''
1941. aasta juunil lasti kivi õhku ja mälestustamm raiuti maha. Kuid nii nagu ei suudetud murda eesti rahvast, ei murdunud lõplikult ka Kalevlaste Maleva tamm. Kännust hakkas kasvama uus võrse , millest tänaseks on sirgunud puuhiiglane.
Valka lahingu mälestusmärk, milleks oli taas kivirahn, taastati ning taasavati 10. augustil 1989. aastal. Lahingu aastapäeval korraldatakse kivi juures suusavõistlusi.
Vetla lahing
Avati 26. 06. 1932
Vetla lahingut tähistav mälestusmärk asus Jägala jõe kaldal Vetla silla lähedal. 2,52 meetri kõrgune graniidist obelisk avati 26. juunil 1932. aastal. Avapidustustel viibisid teiste seas ka riigivanem Jaan Teemant ja kindralmajor Aleksander Tõnisson.
Mälestusmärgi purustasid 16. oktoobril 1940. aastal kohalikud kommunistid. Enamik lõhutud samba tükke visati mäenõlvalt alla jõkke. 25. oktoobril 1941. aastal avasid kohaliku omakaitse mehed samba uuesti. Taastamisel kasutati orginaaldetaile, mis olid osaliselt kahjustada saanud.
Pärast sõda hävitati sammas uuesti, kuid tänu Kose Muinsuskaitse Seltsi ja Alavere ühismajandi jõupingutustele tähistati 6. jaanuaril 1990. aastal Vetla lahingu 71. aastapäev mälestusmärgi teise taasavamisega.
Voose lahing
Avati 20.07.1930
Voose lahinguväli oli viimaseks piiriks, kuhu Vene vägedel õnnestus läbi murda. Seda fakti peeti silmas mälestussamba teksti koostamisel: ''Siiamaale ja mitte kaugemale...1918-1919. a.''
Voose lahingu mälestusmärgi asukohaks valiti kõrgendik Jägala jõe kaldal. Samba ehitusel kasutati looduslikke põllukive, millest kujundati obelisk. Selle otsa paigutati sõjaaegne kahuritoru. Monumendi autor oli Rudolf Sõrmus. Avapidustused toimusid 20. juunil 1930. aastal. Nagu enamik eestis paiknenud monumente, nii hävitati nõukogude võimu ajal ka Voose mälestusmärk. Arnold Kuusmanni eestvedamisel taastati sammas orginaalilähedasena ja avati pidulikult 24. augustil 1991. aastal Voose küla päeva raames.
Sõjamäe Hiis
Autor Johann Ostrat
Jäi avamata
Sõjamäe Hiie rajamise idee tekkis 1933. aastal. Major Johann Ostrati koostatud projekti kohaselt pidi hiis koosnema järgmistest osadest: tulila, urila, kangelaste puhkepaik, veekogu, hiievahi maja ning tammik. Pargi rajamisega plaaniti lõpule jõuda Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevaks 1943. aastal. Kõige rohkem puid istutati 1937. aastal, mil võidupühaks oli mulda saanud üle 3000 lehtpuu, 9000 kuuse ja 70 siberi nulgu. Sõjamäe Hiis paiknes Lasnamäel praeguse Jüriöö pargi lähedal.
Hiie valmimisele tõmbas kriipsu peale Teine maailmasõda: puud hävisid pommirünnakutes, kuna ümberringi oli kaitsekraavide võrgustik. Nõukogude okupatsiooni tingimustes ei olnud võimalik hiie rajamist lõpule viia. 1950. aastatel hakati sellesse piirkonda hoopis uusi tootmishooneid ehitama.
17.märtsil 1996. aastal loodi Jüriöö Pargi Fond, mille lõppeesmärgiks on luua selline park, kus oleks võimalik tähistada kõiki eestlaste vabadusvõitluse etappe.
Padise klooster
Avati 19.10.1930
Põhja- Eesti silmapaistvamate ehitusmälestiste hulka kuuluv Padise klooster asutati juba XIV sajandil. Liivi sõjas klooster purustati, terveks jäid vaid kirik ja osa keldreid. Alates 1936. aastast on hoonet aeg-ajalt konserveeritud. Selle väärika hoone seinale otsustati paigaldada mälestustahvel nende Kloostri valla meeste mälestuseks, kes andsid oma elu Vabadussõjas. Idee sai teoks 19. oktoobril 1930. aastal maareformi aastapäeva tähistaval üritusel. Vasalemma marmorist valmistatud tahvel paigaldati kloostri kirdenurga välisseinale.
Nõukogude võimu algusaastatel tahvel lõhuti. Saksa okupatsiooni ajal paigaldati uus mälestustahvel, millele kanti musta värviga sõjas langenute nimed. 1944. aastal eemaldasid punavõimu käsilased tahvlilt nimed. Viiekümnendate aastate teisel poolel raiuti tahvlisse kakskeelne tekst, mis tutvustas Padise kloostrit kui arhitektuurimälestist. Sellisena on ta säilinud tänaseni ning ootab aega, mil unustuse hõlma vajunud 17 langenud mehe nimed jälle kivisse raiutakse.
Balti pataljon
Avati 02.12.1928
Balti pataljonis võidelnutele püstitati mälestussammas Toomapeale Saksa Kuluuromavalitsuse õuele Kohtul tänaval.
Pataljon võitles Narva rindel. Väeüksuse ülem oli Konstantin von Weiss. Kuna enamik pataljoni koosseisu kuulunud meestest olid baltisakslased ja väeosa koosseis kasvas pataljonist suuremaks, kasutasid sakslased nimetust Balten Regiment.
2.detsembril 1928.aastal Toompeal avatud sambale oli raiutud ainult saksakeelne tekst ''Den Geffallen das Balten Regiments''. Vabadussõjas langes või suri haavadesse 54 ja haigustesse 16 võitlejat, nende hulgas ka pataljoni ülema abikaasa, midetsiiniõde Anna Weiss.
Nõukogude korra ajal mälestusmärk likvideeriti. Selle taasavamine leidis aset 23. oktoobril 1994. aastal. Samba taastamiskulud võtsid enda kanda Hesseni Liidumaa baltisakslased, keda toetasid Eestimaa ja Saartemaa Rüütelkonna esindajad. Algse sambaga võrreldes on erinevus vaid selles, et lisatud on ka eestikeelne tekst.
Tallinn. Scoutidele
Avati 24.02.1931
esimesed skaudid alustasid oma võitlusteed 3. jaanuaril 1919 aastal Viljandist uue lossi juurest, kust suunduti otse rindele. Skautide hüüdlauseks oli ''Üks kõigi eest – kõik ühe eest!''.
Vabadussõja-aegne Scoutspolk nimetati 24. jaanuaril 1924. aastal ümber Scoutspataljoniks ning 1. oktoobril 1928. aastal Scouts Üksik Jalaväe Pataljoniks.
Eesti Vabariigi aastapäeval 1931. aastal avati Tallinnas Ülemiste kasarmu lugemissaalis kaks mälestustahvlit langenud skautide nimedega. Sõnavõtuga esinenud pataljoniülema kohusetäitja major J. Pinding meenutas noore skaudi Ressari sõnu, kes 21. jaanuaril 1919. aastal Pikkasaare jaamahoones haavatuna maas lamades enne viimast hingetõmmet lausus : ,, ... ma olen oma kohuse täitnud!''. Lausunud need sõnad, suikus ta igavesse unne teadmisega, et võit on käes ja tema on oma töö hästi teinud.
Mälestustahvlitele oli kantud 65 langenud skaudi nimed. Tahvlite saatuse kohta nõukogude võimu ajal andmed puuduvad.
Ohvitseride Keskkogu
Avati 24.02.1926
Ohvitseride Keskkogu ruumid asusid Tallinna linnas Raekoja platsil. Mõte jäädvustada Vabadussõjas langenud ohvitseride nimed mälestustahvlitele ja paigutada need Ohvitseride Keskkogu ruumidesse tekkis 1924. aasta algul. Keskkogu juhatus, mille esimees oli kolonel Aleksander Seiman, saatis väeosade ohvitseride kogule ja Vabadussõja-aegsete väeosade ülematele kontrollimiseks ja täienduste tegemiseks üldise langenute nimekirja. Selle lõplikul korrigeerimisel saadi kokku 174 langenud ohvitseri nime.
Mälestustahvlid paigaldati Ohvitseride Keskkogu trepisaali. Avatseremoonia leidis aset 24. veebruaril 1926. aastal. Tahvleid oli kokku neli ja need pandi kahekaupa erinevatele seintele . Tseremoonial viibinud Johan Laidoner avaldas arvamust, et mõjuvam oleks kui kõik tahvlid asuksid kõrvuti ühel seinal.
Mõni aasta hiljem selgus, et osa nimesid on tahvlitelt välja jäänud. Otsustati ka, et ühel tahvlil jäädvustatakse ka kuue 1924. aasta 1.detsembri mässu ohvri nimed. Töö telliti A. E. Jürgensi töökojalt Tallinnas. Lisatahvlid paigaldati 18. veebruaril 192. aastal ilma suurema tseremooniata.
Mälestustahvlid on tänaseni saastamata. Teada on vaid, et üks suurtest tahvlitest saeti kaheksaks tükiks, mida kasutati nõukogude ajal elektrikilpide alustena. Kolm tükki tahvlist on säilinud, neid eksponeeritakse Vabadusvõitluse muuseumis Lagedil.
Nõmme, Rahukirik
Avati 30.03.1924
Vabadussõja mälestusmärk on ka Nõmmel paiknev kirik. 30. märtsil 1924. aastal pühitseti Nõmme luterlik kirik Tartu rahu mälestuskirikuks. Seejärel nimetati pühakoda Rahukirikuks. Samal aastal sai Nõmme kogudus nimeks EELK Nõmme Rahukogudus. 17. aprillist 1923 kuni 1. detsembrini 1945 oli kogutuse õpetaja Türi kihelkonnast pärit Anton Eilart . Kui A. Eilart koguduses tööd alustas oli seal 25 liiget. 1943.aasta aruandelehele oli kantud juba 5030 inimese nimed.
Pärast Rahukiriku staatuse omistamist ehitati kirik põhjalikult ümber ja pühitseti 27. septembril 1931. aastal.
Nissi
Avati 18.06.1933
Punasest graniidist mälestusmärk asus Nissi kiriku esisel platsil. Ehitustöödeks sõlmiti 1933. aastal leping arhitekt Karl Lüüsi ja kujur Richard Hammeriga. Sammas koosnes kahest teineteise peale paigaldatud kivitahukast, mille ülemisel plokil oli langenud sõdalase bareljeef. Monument avati 18. juunil 1933. aastal, selle pühitses EELK Nissi koguduse õpetaja Julius Voolaid.
Nissi täitevkomitee korraldusel tõmmati sammas 1946. aastal traktoriga pikali . Selle tükid veeti surnuaia taha kruusaauku.
Uue mälestusmärgi ehituseni jõuti ligi pool sajandit hiljem. Töö teostas ARS-Monumentaal. Samba raius välja Arvu Düna, teksti Leo Meigas . Monumendi ülemise tahuka ja langenud sõduri bareljeefi valmistas Ants Viitmaa. Mälestusmärk avati 23. juunil 1994. aastal Nissi kihelkonna päevade raames. 30. juunil 2000. aastal avati mälestusmärgi teine järk – samba kõrvale paigaldati lisatahvlid represseeritute, Teises maailmasõjas langenute ja kommunismi ohvrite nimedega.
Priske lahing
Avati 12.06.1932
Priske nime kandis suurtest puudest ümbritsetud väike mesinikutalu Soodla jõe kaldal Piibe maantee ääres.
1919. aasta 3. jaanuari öösel toimus seal lahing, mis oli üheks murdepunktiks Vabadussõja käigus. Priske lahingu tulemusena sunniti Tallinna poole tungivad Vene väed taganema. Algas Eesti vägede edukas pealetung punaväelaste tõrjumiseks eesti territooriumilt .
Võiduka lahingu mälestuseks avati 12. juunil 1932 aastal ligi kolme meetri kõrgune graniitobelisk, mida ümbritses graniitpostidele toetuv lattaed. Pidustused algasid vabadussõdalaste, Kaitseliidu üksuste ja suure rahvahulga ( ligi 1500 inimest) rongkäiguga Anija vallamaja juurest Priskele. Samba kõrvale oli nädal varem maetud 1. polgu sõdur Joosep Oselein, kes langes Raudoja kõrtsi lähistel päev enne Priske lahingut.
Lahingu mälestusmärk lasti õhku 1941. aastal, kuid see avati taas juba järgmise aasta 2. augustil. Sambalt eemaldas katte Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe. Pärast Teist maailma sõda hävitati mälestusmärk taas.
Tänu Aegviidu ja Anija Muinsuskaitse Seltsi aktiivsele tegutsemisele sai mälestussamba teine taasavamine teoks 1990. aasta võidupühal. Aukülalisena oli kohal Priske lahingus osalenud Valter Vaikoja Aegviidust.
Kose
Avati 05.07.1925
Mälestussammas asus Kose kihelkonna luteri usu kalmistu keskel. Kiviraiumistööd telliti 1924. aastal A. E. Jürgensi tööstuselt Tallinnas. Sobilik kivi toodi Saaremaalt Kaarma kivimurrust hobustega Kuressaarde ning seejärel kitsarööpmelist raudteed mööda Roomassaare sadamasse. Edasi toimetati kivi laevaga Tallinna sadamasse ja sealt autoga vabrikusse. Sellise pika ja raske teekonna ettevõtmine näitab, kui oluliseks peeti mälestusmärgi kvaliteeti.
Kose ausammas avati 5. juulil 1925. aastal. Oma kohal sai ta püsida kuni 1941. aasta 3. juuni ööni. Punavõimu esindajatel ja nende käsilastel oli kombeks, et sambaid lõhuti ikka pimeduse varjus , siis oli julgust rohkem. Kose ausammas õhiti ja selle tükid veeti Mägise talu läheale Pirita jõkke. Saksa okupatsiooni ajal püüti mälestusmärki taastada, kuid purustatud tükkide veest välja tirimisest kaugemale ei jõutud. Nõukogude ajal kästi tükid, mida inimesed polnud veel suveniiridena kodudesse tassinud, jõkke tagasi visata.
Ausamba osad lebasid jõe põhjas kui 1988. aastani, mil Endel Väli hakkas koos vennaga sammast taastama. Suurem osa mälestusmärgist suudeti kokku panna orginaaltükkidest, vaid nimeplaadid lasti Kohila kivitöökojas uued valmistada.
Avapidusteni jõuti 17. juunil 1987. aastal. Sambalt eemaldasid kalle Ülo Roosnurm ja Endel Väli. Vabadussõjast osavõtnutest oli aukülalisena kohal Johannes Vart.
Kuusalu
Avati 16.05.1921
Kuusalu mälestusmärk oli esimene Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud ausammastest Eestis. Samba rajamise algatas kohaliku koguduse õpetaja Ralf Luter , kes tegi kavandi. 5. novembril 1920. aastal esitati A. E. Jürgensi kivitööstusele Tallinnas ausamba valmistamise tellimus. Monument koosnes kolmest osast- alumine tahukas oli hallist Soome raudkivist, sokkel ja ülemine obelisk poleeritud mustast Põhja-Rootsi graniidist. Kuusalu koguduse liikmed ehitasid alusmüüri ja tõid ka 3520 kg kaaluva samba hobuvankril Tallinanst kohale.
Mälestusmärk püstitati Kuusalu kalmistu jutlusplatsile. Samba avapidustused toimusid 16. mail 1921. aastal. Sõjaministeeriumi esindajana oli kohal kapten Juhan Järvev.
2.juulil 1941. aastal tõmbasid nõukogude aktivistid ja punaväelased mälestusmärgi traktoriga pikali. Sammas restaureeriti ja taasavati 10. augustil 1942.aastal.
Pärast Teist maailmasõda nõudsid nõukogude võimu esindajad taas samba likvideerimist. Peeti läbirääkimisi valla täitevkomiteega ning lõpuks jõuti lahenduseni, mis rahuldas mõlemaid pooli – monument jäeti püsti, kuid sellest raiuti välja kõik Vabadussõda puudutavad tekstid, samuti langenute nimed. Niimoodi , lipitud -lapitud kujul püsis sammas kuni eesti riigi taasiseseisvumiseni.
Restauraatorite Arno Pajupuu ja Heino Kuura, Kuusalu Muinsuskaitse Seltsi ning Kuusalu Rahvarinde koostöö tulemusena taasavati mälestusmärk 26. novembril 1988. aastal.
Vabaduse Risti kavaleridele
Autor Juhan Raudsepp
Jäi ametlikult avamata (1940)
Algusaastatel maeti Vabaduse Risti kavalere Tallinna Kaitseväe kalmistule süsteemitult. Nende viimsed puhkepaigad asusid üle kalmistu laiali. Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakond pöördus 1935. aastal Tallinna garnisoni ülema poole palvega eraldada kalmistul maa-ala, kuhu edaspidi maetakse vaid Vabaduse Ristiga autasustatuid. Sama aasta sügisel jõutigi nii kaugele, et eraldati plats , kuhu oli võimalik matta kuni 130 lahkunut.
Juba järgneval, 1936.aastal hakkasid mõtted liikuma selles suunas, et Vabaduse Risti kavaleride matmispaigale peaks püstitama monumendi. Reaalselt alustati töödega alles 1939. aastal. Eelnevalt oli sõlmitud leping kujur Juhan Raudsepaga. Tööd lõpptähtajaks määrati 10. juuni 1940. Mälestusmärk tehti valmis ja avapidused pidid toimuma 25. juunil 1940.
Vabaduse Risti kavaleride mälestuseks rajatud mälestusmärk jäigi avamata, sest nõukogude okupatsiooni tingimustes polnud see enam võimalik. Monument lõhuti arvatavasti 1950. aastal.
Samba taastamistöödega tehti algust 1994. aastal, mil muinsuskaitsjad ja sidepataljoni ajateenijas kaevasid kalmistul maa seest välja viis dolomiidist figuurplokki, kusjuures üks jäigi kadunuks. Orginaaldetailidest oli võimalik kasutada samba keskosas paiknenud Vabaduse Risti graniidist kujutist, mille leidsis 1962. aastal kalmistu võsast Henno Usatv, Toivo Hüvato ja Aare Tamra. Rist peideti H. Ustavi maja keldrisse. Avalikkuse ette toodi see alles 1995. aastal. Taastamistööde käigus valmistasid puuduoleva skulptuurploki Ants Mölder ja Aime Kuulbuch. Uued dolomiitdetailid valmistasid AS Volli Sai Dolokivis. Graniitdetailid valmistati AS Kiviraiduris.
Mälestusmärk taastati J. Raudsepa jooniste järgi algsel kujul. Selle avamine oli 29. novembril 1998. aastal. Avakõne pidas kaitseminister Andrus Öövel.
Mälestusmärk on taastatud, aga ees seisab veelgi raskem töö – taastada tuleb ka mälestusmärgi ees olev Vabaduse Risti kavaleride matmispaik .
Mälestusmärgid Vabadussõjas hukkunutele
Aastatel 1921-1924 püstitati üle Eesti ligi 170 Vabadussõjaga seotud monumenti ning üle 120 mälestustahvli langenute nimedega. Kõikidel sammastel ja tahvlitel oli erinev, aga samas ka sarnane saatus. Saanud alguse vabaduse ideest , oma riigi loomise ja iidse vaenlase üle saavutatud võidu rõõmujoovastusest, kattus kogu Eesti lühikese ajaga sõjasangarite mälestuseks püstitatud sammastega. Mõnele neist oli antud pikem, mõnele lühem eluiga. Mälestusmärgid sümboliseerisid Eesti vabadust ning olid seega pinnuks silmas nõukogude okupatsioonivõimudele ja nende kohalikele pooldajatele, kelle käe läbi enamik mälestistest ka põrmustati. Ent nii nagi ei suudetud lämmatad eesti rahva vabadusepüüdlusi, ei saadud jagu ka eestlase sihikindlusest mälestusmärke ikka uuesti püsti panna.
Vabadussõja monumentide valmistajate hulgas olid kõige produktiivsemad tuntud kujurid Amandus Adamson, Voldemar Mellik ja Anton Starkopf. Nende kõrval oli ka lihtsaid külamehi, kes mälestusmärgi kodustes tingimustes valmis tegid. Sageli nähti kurja vaeva, et mitmesaja kilogrammi raskusi kive uude paika toimetada ja neid mälestusmärgiks vormida. Rahva vaimustus oli see, mis aitas raskustest ühiselt jagu saada.
Nõukogude perioodil ei langenud terrori ohviks mitte ainult inimesed vaid ka mälestusmärgid. Enamik monumente purustati juba esimesel okupatsiooniaastal 1940. lõhkujaid ei tulnud tavaliselt kaugelt otsida. Nendeks olid inimesed meie endi hulgast, need, kes kummardasid punavõimu ja soovisid silma paista vahendeid valimata. Oma viha ja pettumus valati välja haamrite ja kangidega surnute vastu võideldes.
Õnneks oli meie hulgas ka neid eestimeelseid inimesi, kes ohtudest ja repressioonidest hoolimata olid valmis riskima nii vabaduse kui ka eluga, päästes ning varjates Vabadussõja mälestusmärke. Küllap olid vabadus, iseseisvus, eestlus , au ja kohusetunne veel eesti rahva seas väärtusteks, mis kaalusid üles hirmu kättemaksu ees.