Tallinna kirikud (1)

Laagri Kool
Uurimustöö
Kirikud Tallinna vanalinnas
Harjumaa 2008
Sisukord
Sissejuhatus..........................................................................................................................1
Niguliste kirik ....................................................................................................................2-3
Oleviste kirik ........................................................................................................................4
Kiek in de Kök..................................................................................................................5-6
Toomkirik .............................................................................................................................7
Kaarli kirik........................................................................................................................8-9
Aleksander Nevski katedraal .........................................................................................10-11
Jaani kirik......................................................................................................................12-13
Pühavaimu kirik.................................................................................................................14
Pildid.............................................................................................................................15-22
Kasutatud kirjandus............................................................................................................24
Sissejuhatus
Selles uurimustöös räägin kirikutest Tallinna vanalinnas.
Tallinna kirikuhooned koos kirikaedade ja kunstivaraga on unikaalne kultuuripärand. Eesti on ühinenud „Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooniga“, mis rõhutab ka avaliku võimu rahalise toetuse vajadust kohaliku arhitektuuripärandi säilitamiseks ja taastamiseks.
Kirikud visualiseerivad Tallinna siluetis meie ajaloo vaimse osa, mille tähelepanuta jätmine tähendaks lünka meie ajaloos ja tänapäevas.
Oivalise akustikaga kirikud on olulised Tallinna kontserdipaigad, kirikute orelid moodustavad aga unikaalse „orelimuuseumi“.
Kirik on läbi aegade teinud sotsiaaltööd, et toetada vanu, haigeid ja ühiskonna arengust mahajäänuid. Ühendades riigi, kohaliku omavalitsuse ja kiriku jõud, on meil võimalus luua inimväärne elukeskkond – nii vaimses kui füüsilises mõttes – suurema hulga ühiskonnaliikmete jaoks.
Turistid tulevad Tallinnasse sageli ajaloo ja vana arhitektuuri pärast. 2000. aastal külastas näiteks Tallinna toomkirikut, üht tähtsamat Tallinna ja Eesti turismiobjekti, üle poole miljoni turisti. EELK on juba algatanud projekti „Teeliste kirikud“, mille eesmärk on pakkuda sise- ja välisturistidele paremaid tingimusi kirikute külastamiseks. Meie saame sellist algatust vaid kiita ja toetada. Tallinna kirikute külastusvõimaluste paranedes suureneb ka Tallinna väliskülaliste arv ja edeneb linna majanduselu.


1
Niguliste kirik
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Alates 1984 tegutseb Niguliste kirik muuseum -kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Arhitektuur ja ehitamine
Kirik rajati algkujul 1230 . aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täielikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14.sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks.
Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike kooriruum , mis asus praeguse kooriruumi keskkohas
13.sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone . See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg . Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.
Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15.sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.
14. ja 15. sajand
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel , põhjaküljele aga Püha Barbara kabeltorni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatud tänapäevani.
Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405– 1420 , mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatustega on pikihoone ja koor säilinud tänapäevani.
1486– 1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks. Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud punastest kividest ehisseinaga. Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515 . Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel 4 väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornkiivriga.
2
17. kuni 19.sajand
17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid põhiliselt kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katus on varustatud laternaga. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks, ta sai sammastega kaunistatud portaali ning voluutviilu, mida kroonivad arvukad skulptuurid . 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein - Becki hauakabel. Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 1682–1696, mil selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver . Selles on kaks laternat ning kellakappidega alumine osa.
1846-1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.
Reformatsiooniaegne rüüstamine
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Märtsipommitamine
Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega.
Restaureerimine
1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsustati siiski restaureerida.
Restaureerimistööd kestsid 1953-1984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.
1950ndatel ehitati uuest üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.
1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15.sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.
Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud.
1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning 1898 parandatud kiivri vorme ja on 105m kõrgune.
3
Oleviste kirik
Tallinna Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas, mida praegu kasutab Tallinna EEKBL Oleviste Kogudus . Kirik sai nime Norra kuningas Olaf Püha Haraldssoni järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil ürikute kohaselt Taani kuninga ema Margarete annetas naistsistertslaste Püha Mihkli kloostril patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelonna üle. Olgugi, et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda velgi varem, juba 12.sajandil, mil sellesse paika tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kirikuehitusviis, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.
14.sajani alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15.sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum. Peale 1433. aasta 11.mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus 1436- 1450 ning seda juhtis Andrea Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit, mis on kõrgeim Baltimail, torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit. 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiiver ulatus väidetavalt koguni 159 meetrini muutes Oleviste kiriku keskaegse Tallinna ning tollal ka kogu Euroopa kõrgeimaks kirikuehitiseks. Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu , mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel1513.- 1523. Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas. 15.septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.
1625 aasta ööl vastu 29.maid süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad, kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti – jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast, uus torn valmis 1651 . aastal kuid see ehitati endisest madalam – 135 meetri kõrgune. Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal ööl vastu 16.juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Tuli levis nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareis. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus. Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Vene tsaarid Aleksander I ja Nikolai I. Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123, 7m. Kirik taasavati 16. juunil 1840.
27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950 . a. septembris anti kirik ühendatud Evangeeliumi Kristlaste – Baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele. 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.
Kirikutornis 0 meetri kõrgusel on külastajatele avatud vaateplatvorm.
Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm.
Oleviste kirik on olnud aastast 1549 kuni aastani 1625 maailma kõrgeim ehitis.
Tänapäeval, kui Tallinnasse ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, on Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Olevite kiriku praegune kõrgus.
4
Kiek in de Kök
Kiek in de Kök, üks Tallinna linnamüüri 46 kaitsetornist rajati oma algsel kujul aastatel 1475-1483. Omal ajal oli Kiek in de Kök Läänemeremaade võimsamais suurtükitorne.
Tornil on olnud palju nimesid – „Kyck in de Kaeken“, „Kiek in die Küche“, „Kickenbeck“, „Pulffer-Thurm Giecken Köck“. 1696. a. Kasutati esimest korda tänapäevast kasutusel olev nimevarianti Kiek in de Kök, mis alamsaksa keeles tähendab „vaata kööki“. Sellest 38 meetri kõrgusest ehitisest võis tõepoolest läbi avarate, alt laienevate mantelkorstnate vaadata lähemate majade köökidesse.
Sajandite jooksul on torni mitu korda ümber ehitatud. Tema praegune kõrgus on 48,8 m. Kiek in de Kök avati muuseumina 1958. aastal. Muuseumis on kuus korrust. Ekspositsioon tutvustab külastajaid Tallinna tekkimise, arenemise ja kindlustamise ajalooga ning tähtsamate sõjaliste sündmustega. Ajutistest näitustest kõige olulisemad on fotonäitused. Laupäeviti ja pühapäeviti toimuvad torni teisel korrusel kontserdid.
Ehitise ajalugu
Ehitusgeoloogiliste määrangute põhjal sisaldab praegune torn mitut ehitusjärku. Juba 15. saj. Lõpul asuti esialgset torni ümber ehitama. Välisseinu tugevdati, torni keskmiseks läbimõõduks sai 17,3 meetrit. Müüride paksus ulatus 4 meetrini. Siiski jäi torn madalamaks kui tänapäeval. Väikestest munakivides laotud veetiheda põrandaga ülakorrus oli pealt avatud ja katustamata. Selle sõõrjas rinnatises paiknes 22 laskeava. Arvatavasti oli rinnatis püsivalt kaetud kaitsekatusega, torni keskosa aga jäi vabaks. Sinna võidi üles seada mortiire ja katapulte.
Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks. Seda kõike täiendas veel heiteplatvorm. Esimese korrus oli ehitatud laoks. Aluses paiknes ka sissepääs torni esimesel korrusel. Siin puudusid laskeavad, oli vaid kitsuke valguse ja õhupilu. Laskemoon vinnati kõrgematele korrustele läbi kuppelvõlvide tippudesse jäetud avade plokiseadeldise abil. Torni ülemised korrused olid ehitatud kaitsekorrusteks. Suurtükid paiknesid laskeavades. Nende kergemaks käsitsemiseks tehti algselt laskeavade põrandad astmelised.
Korrustel paiknesid kaminad , kust sai süüdet suurtükkidele ja mille paistel sõjamehed võisid end soojendada . Suuresti muutsid Kiek in de Köki ilmet 16. ja 17. sajandil toimunud ümberehitused.
Ingeri bastioni rajamisega torni lõunapoolsele küljele jäid kaks alumist korrust bastioni murdkeha sisse. Pääsuks bastionile raiuti kolmanda korruse lõunaseina endise laskeava kohale uus uks. Ehitati ümber trepistik. Neli ülemist korrust kohandati suurtükkidele, mis asetsesid rataslafettidel. Seetõttu lammutati enamiku laskeavade astmelised põrandad ja asendati tasastega. Rida laskeavade suudmeid muudeti parema tulistamisraadiuse saavutamiseks lehtrikujuliseks. Laskekambrite kohale ehitati püssirohusuitsu äratõmbekanalid. Muutus ka kuuenda korruse ilme. Uuele välisseinale toetati katuselagi , mille paksus kõige õhemas kohas oli 2 meetrit, korruse tipus aga ligi 4 meetrit.
Seses sõjatehnika arenguga vähenes linna ringmüüri tähtsus. Pärast Eestimaa vallutamist Venemaa poolt Põhjasõja ajal hakkas linna kindlusküsimustega tegelema selleks loodud Tallinna Insenerikomondo. Seda asjaolu püüdis Tallinna raad kasutada ringmüüri korrastamise kohustusest vabanemiseks. 1760 . aastal läkski Kiek in de Kök riigi valdusse. Sõjalise tähtsuse kaotanud tornikasutati laona, elukorterina, arhiivihoidlana. 20. sajandi algul olevat siin treeninud esimesed eesti raskejõustiklased.
5
Uued valdajad muutsid torni ilmet, osa laskeavasid muudeti akendeks, ehitati vaheseinu, seinakappe jne. Nende torni ilmet rikkuvate ümberehituste kõrvaldamiseks tehti 1958. a. osalisi remontrekonstrueerimistöid ja tornis avati 20. juulil Tallinna Linnamuuseumi filiaal.
1966. a. Algasid uued suureulatuslikud restaureerimistööd, mis kestsid 1968. a. Sügiseni. Restaureerimistööde käigus püüti luua kompromiss 15. -16. saj. Arhitektuuri, 17. saj. Ümberehituste ja tänapäeva muuseumi vajadusteks loodud konstruktsioonide vahel. Torni korrustele tehti uued põrandad poolpuhtalt tahutud paeplaatidest. Rajati kütte- ja veesüsteem, korrastati trepistik.
Kiek in de Köki välisküljel kaevati madalamaks bastioni muldkeha lõuna ja lääne poole. Lõunapoolsesse ossa piki Komandandi Tänavat jäi tugimüüriga piiratud süvend juurdepääsuks, kuna lääne poole rajati maa-alune juurdeehitus sissepääsu, vestibüüli ja abiruumide paigutamiseks.
6
Toomkirik
Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik on kirik Tallinnas. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse asukohaks. Toomkiriku kui ehitismälestise ajalugu ulatub tagasi 13.sajandi esimesse kolmandikku. Riiklikus registris on koguduse esmamainimise aastaks märgitud 1233. Samas tuleb märkida, et aga kiriku asutamise aasta pole täpselt teada, kuid on väga tõenäoline, et 1219. aastal kui taanlased saabusid Taanist Tallinna dominikaani mungad , kelle eesmärgiks oli Toompeale rajada uus klooster . Dominikaani mungad alustasid praeguse Toomkiriku kohale kivist klooster-kiriku ehitamist, kuid konflikt Taani kuninga vasallide ning Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel pani kiriku ehituse seisma. Alles pärast vaenupoolte vahel rahu sõlmimist valmis uus kivist kirikuhoone . Olenemata Eestimaa ja Taani isandatest on Tallinna Toomkirik alati olnud kirikupeade kodukirikuks. Kuni vene ajani olid Toomkiriku ülemõpetajateks piiskopid. Vene ajal kaotati piiskoppide amet ja seati sisse kindral - superintendentide institutsioon ning seega muutus Toomkirik ka kindralsuperintendentide kirikuks. Kindralsuperintendent oli ühtlasi ka Toomkiriku ülemõpetajaks. Kiriku ehitamisest alates kuni Eesti iseseisvumiseni kuulus Toomkirik saksa kogudusele ning põhilisteks liikmeteks olid kohalik aadelkond ning saksa rahvusest kaupmehed . Siiski koguduse ajaloo vältel on esinenud ka periood, kus kooskäinud Eesti toomkogudus. Nimelt rootsi ajal 1636. aastal asutati eesti keelne toomkogudus, kuid selle kestvus küünib napilt üle saja aasta.
Statistika
2004
2000
1999
1998
Ristitud
51
59
71
47
Konfirmeeritud
37
56
48
35
Laulatatud
17
14
15
7
Maetud
12
12
12
16
Armulauale võetud
2105
1770
1985
1685
Kirikuteenistusi
228
225
218
194
Liikmeannetajaid
526
544
546
550
Laekumisi (kroonides)
2409220
1531833
1210312
1049168
7
Kaarli kirik
Kaarli kirik on neuromaani stiilis kirik Tallinnas. Kirik pühitseti sisse 1870. aastal. Kirikus asub Eesti esimene monumentaalmaal Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete..., mille autoriks on Johann Köler.
Arhitektuur ja kunst
Praegune Kaarli kirik on arvult neljas sarkaalehitis Tõnismäel. 14. sajandi lõpust pärineb pühak Antoniusele pühendatud kabel, mis andis piirkonnale nime: Antoniuse ehk rahvapärasemalt Tõnismägi. Antoniusele pühendatud kabel hävis arvatavasti Liivi sõja ajal. 1670 pühitseti sisse puukirik, mille oli lasknud ehitada Rootsi kuningas Karl XI. Kirik oli mõeldud siinsetele eestlastele ja soomlastele. Kuninga auks hakati seda nimetama Kaarli kirikuks. Hoone põletati Põhjasõja ajal maha. Kolmas lihtrahvale mõeldud kirik püstitati 19. sajandi keskel tõenäoliselt pronkssõduri esisele platsile. Hiljem, uue kiriku valmimisel, muutus see aga tarbetuks ning lammutati. Uus Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal, kuigi ehitust alustati juba kaheksa aastat varem. Venimine oli seotud rahapuudusega. 1860. aastateks võimaldasid kujunev rahvuslik iseteadvus ja soodne majanduslik ning poliitiline olukord ehitusega pihta hakata. Krundi ja ehituskivid annetas kaupmees ja Toomgildi vanem Hans Heinrich Falck. Kiriku projekteeris baltisaksa arhitekt Otto Pius Hippius . Kiriku projekt valmis juba 1858.aastal, kuid nurgakivi pandi alles 1862 . aastal. Kiriku lõplikku valmimist autor ise ei näinudki. Katus jõuti peale 1870. aastaks, mil kirik ka sisse õnnistati. Tornid lõpetati alles 1882.aastal. kuid sisseviimistlus ning altarimaalid võtsid veel aega. Kirik ei ole praegugi täielikult lõpetaud: puudu on näiteks projektis ettenähtud raidkujud seinaniššides. Kirikuhoone on neuromaani stiilis. Voldemar Vaga leiab et „välisarhitektuuri iseloomustavad omavoliliselt käsitletud romaani stiili vormid.“ Karin Hallase sõnul on aga Kaarli kiriku puhul tegeist stiili sügava teadvustamise ning põhimõttelise käsitlusega. Kaarli kiriku suursugune ja avar interjöör tuleb esile tänu selle erilisele katusekonstruktsioonile, mis võimaldas luua ühtse, piilaritega liigendamata ruumi. Selle projekteeris Otto Pius Hippius koos tuntud konstruktori Rudolf von Bernhardiga. Bernhardi projekteeritud puust laekonstruktsiooni peeti omal ajal ehitustehnika suursaavutuseks, mille mudel jäi ehtima Eestimaa provintsiaalmuuseumi ja Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi ekspositsiooni. Bernhard oli omal ajal niivõrd mainekas insener, et kui 19. sajandil tekkisid Rooma Peetri kirikusse praod, kutsuti ka tema Peterburist Rooma probleemidega tegelema. Tööde käiku juhatasid kohapeal kubermangu insener Rudolf Otto Knüppfer ning Põltsamaalt kutsutud ehitusmeister Gustav Heinrich Beermann. Pärast pikihoone valmimist ja kiriku õnnistamist võtsid siseviimistlustööd veel kaua aega. Kirikul puudus ka altaripilt. Arhitkt Hippius oli Itaalias rännates näinud mosaiigis tehtud Kristuse kujutusi, mis jätsid talle sügava mulje. Ta soovitas ka Kaarli kirikule tellida altaripildiks kui mitte mosaiigist, siis vähemalt freskotehnikas altarimaali. Ilmselt oli tema ka see, kes soovitas pöörduda Johann Köleri poole, sest viimane oli kiriku ehituse vastu suurt huvi üles näidanud. Ilma piilariteta ruum võimaldas tol ajal kirikutes peaaegu ainulevinud iseseisva alatari asemel luua hoopis mõjuvama ja suurejoonelisema pühapildi maalina apsiidivõlvi. Sellise lahendusega sai Hippius arvestada juba kiriku projekteerimisel.
8
Johann Köler maalis fresko tasuta ning see võttis tal aega kümme päeva. Altarimaal valmis 23. juulil 1879 ning selle pidulik ning rahvarohke sisseõnnistamine toimus 29.juulil samal aastal. Maalil domineerivad sinine ja punane toon tõenäoliselt oli Kölerile eeskujuks Kopenhaageni Jumalaema kiriku Kristuse kuju, mis oli tehtud Bertel Thorvaldseni poolt. Kaarli kiriku altarit ehivad veel ühe teise kunstniku teosed. Nendeks on baltisaksa kunstniku Sally von Kügelgeni stseenid Kristuse elust, mis valmisid kümme aastat pärast Köleri tööd – 1889. aastal. Põhjus, miks valiti tõenäoliselt Köleri kavandatud kompositsiooni lõpuleviimiseks baltisaksa kunstnik, peitub Köleri rahvuspoliitilises tegevuses, mis oli baltisakslastele vastukarva. Sally von Kügelgeni valmistatud freskod Kaarli kirikus on Carl Timoleon von Neffi poolt Iisaku katedraali jaoks Peterburis loodud kompositsioonide pealiskaudse koopiad . Keskmine maal kujutab püha õhtusöömaaega, vasakul näeme Kristuse sündimise stseeni, paremal Kristuse taganutmist.
1882 lõpetati F. Sablri projekti järgi tornide ehitus.
1488 valmis 30 registriga mehaanilise traktuuriga orel , mille ehitas Lääne- Virumaal sündinud esimene eesti soost orelimeister Gustav Norman. Orel asendati hiljem uuega.
1889 valmis Balti-Saksa kunstnikult Sallyon Kügelgenilt lunastusmüsteeriumi kujutav kolmikmaal altari alaosas: „Jeesuse sündimine“, „Püha Õhtusöömaaeg“, „Jeesuse taganutmine“.
1909. a. Paigutati peaukse kohal asuvasse roosaknasse ajanäitaja. Kell on ostetud Saksamaalt Weule tehasest.
1923 telliti maailmamainega firmalt E. F. Walcker&Co Ludwisburgis uus orel. Uus orel on registrite arvu poolest Eestis suurim.
Kaarli kogudus on liikmete arvult Eestis suurim.
9
Aleksander Nevski katedraal
Aleksander Nevski katedraal ehitati XIX sajandi lõpus õigeuskliku elanikkonna initsiatiivil vabatahtlike annetustest, mis koguti kokku kogu impeeriumist. Annetuste kogumiseks ja katedraali ehitamiseks moodustati spetsiaalne Komitee Eestimaa kuberneri vürst Sergei Šahhovskoi ( 1852 -1894) juhtimisel. Katedraali ehitus läks maksma peaaegu 600 tuhat rubla .
Katedraali projekt telliti Sankt -Peterburgi Kunstiakadeemia akadeemikult Mihhail Preobraženskilt (1854-1930). 4.mail 1893.a. kiitis Komitee esitatud eskiisi heaks ning tegi akadeemikule ülesandeks teha vanade vene kirikute stiilis viiekuplilise kolme aujärjega katedraali projekt 1500 inimese jaoks.
30. augustil 1893. aastal pühitses ülempiiskop Arseni tulevase pühakoja asukoha. Kuremäe kloostrist oli kohale toodud Jumalasünnitaja Uinumise imettegev ikoon .
Peatöövõtjaks oli kutsutud Sankt- Peterburgist kaupmees Ivan Gordejev, kes ehitas Tallinnasse kohtu hoone. 1895 . aastal suvel oli valmis juba vundament , keldrikorrus, sokli alus ning alustati seinte ja piilarite ladumist. Seinad ja piilarid tehti lubjakivist ning seoti tsemendi seguga , väljastpoolt kaeti telliskividega. Sokkel kaeti soome graniidiga.
20. augustil 1895. aastal õnnistas ülempiiskop pidulikult katedraali ehituse algust.
1897 . aasta 2. novembril paigaldati kuplitele ülekullatud rauast ristid . Kõik viis risti valmistati Tallinnas Rotermani tehases ning kullati üle Sankt-Peterburgi meistri A. Blumi poolt. Katedraali kuplid kaeti seitsmekihilise lehtkullaga l898 aastal kullassepa P. Abrosimovi poolt.
Aleksander Nevski katedraali kirikukellad valati Sankt-Peterburgis Vassili Or- lovi tehases. Kőik kellad kokku kaaluvad peaaegu 27 tonni, ainuüksi peakell kaalub 16 288.8 kg (15 664,8 kg + tila 624 kg). Kellade pühitsemine ja kellatornidesse paigaldamine toimus 7. juunil 1898. aastal. Peakella tõstsid üles 500 sõdurit.
Katedraali fassaad kaunistati A. Frolovi mosaiikpannooga.
Fassaadi mosaiik on eesti arhitektuuris unikaalne nii oma mõõtmete kui ka valmistamise meisterlikkuse poolest.
Algselt, vastavalt M. Preobraženski projektile, oli katedraalis ette nähtud marmorist ikonostaas , kuid ehituse käigus asendati puidust nikerdatud ja kullatud ikonostaasiga, mis sobis rohkem XVI- XVII sajandi moskva -jaroslavli kirikutüüpi katedraaliga. Kőik kolm ikonostaasi ja neli ikoonikappi valmistati Preobraženski joonistuste järgi; töö teostas meister P. Abrosimov. Ikonostaasi ikoonid ja ikoonikapid maaliti tsingitud ja vasest tahvlitele Sankt-Peterburgi akadeemik A. Novoskoltsevi poolt.
Peakülgaltari aknad kaunistas vitraažidega Sankt-Peterburgi meister E. Šteinke akadeemik A. Novoskoltsevi eskiiside järgi.
Peakülgaltari ikooni - Euharistia sakrament - maalis Sankt-Peterburgi kunstnik Mihhail Vassiljev kreeka stiilis Kiievi Sofia katedraali peaaltari järgi.
Nelja Evanelisti kujutised peakupli võlvidel maalis Tema Majesteedi kabineti kunstnik Aleksandr Blaznov. Pühakoja siseseinad maalis Georgi Prokofev Preobraženski eskiiside järgi.
Nelja Evanelisti kujutised peakupli võlvidel maalis Tema Majesteedi kabineti kunstnik Aleksandr Blaznov. Pühakoja siseseinad maalis Georgi Prokofev Preobraženski eskiiside järgi.
Kõik kolm aujärge on valmistatud Tallinna meistri Kopiovski poolt valgest marmorist, mis annetati katedraalile vene kaupmeeskonna poolt.
Uus katedraal őnnistati sisse 30. aprillil 1900. aastal Riia ja Mitava piiskopi Agafangeli poolt. Kuremäe kloostrist toodi kohale Jumalasünnitaja Uinumise imettegev ikoon. Katedraali õnnistamisel osales ka Kroonlinna püha Joann.
10
Saksa okupatsiooni ajal oli Aleksander Nevski katedraal suletud. 1945.aasta maist hakati uuesti jumalateenistusi pidama ning temast sai jällegi Eesti õigeuskliku kirikuelu keskus. Raske ja vastutusrikas töö — katedraali pühitsemine ja jumalateenistuste korraldamine — anti Aleksei Ridegerile, praegusele Moskva ja kogu Venemaa patriarhile Aleksius Il-le.
XX sajandi viimase kümne aasta jooksul tehti katedraalis kapitaalremont. Restaureeriti fassaadid , taastati (ilma kuldamata) kuplite helbeline kate, vahetati välise dekoori metallist detailid, läbiroostetanud ristid asendati uutega, mis valmistati Sankt-Peterburgis analoogselt vanadega.
11
Jaani kirik
Tallinnas Vabaduse väljakul. Tegemist on Eesti ühe varaseima neogooti kirikuga . Kiriku arhitekt on kubermanguarhitekt Cristoph August Gabler . Kiriku ehitus algas 1862, kirik valmis 1867. aastal ja pühitseti sama aasta 3. advendil.
Tallinna Jaani kiriku ehitamise otseseks ajendiks oli tõsi asi, et traditsiooniliselt Eesti kogudusele kuulunud Püha Vaimu kirik linna ajalooliseks keskuses jäi 14 000-liikmelisekskasvanud kogudusele väikeseks. Raha kogumist uue kiriku ehitamiseks alustati juba 1851 .aastal. Tallinna magistraadil, kellel oli kirikule patronaažiõigus, saadi ehitamiseks luba Toomgildi päralt olnud krundile linnamüürist väljaspool.
Jaani kiriku projekt telliti Tallinnas sündinud ja Peterbusri Kunstide Akadeemia arhitektikutse omandanud Cristoph Auust Gablerilt, kes alates 1859 . aastast kuni oma surmani täitis Eestis kubermanguarhitekti kohuseid.
C. A.Gabler oli Jaani kiriku viieaastase ehitamise vältel põhiliseks tööde järelevaatajaks, ehitusmeistriks-töödejuhatajaks oli Carl Sensenberg. Ehituse algjärgus oli kõige raskemaks tööks vundamendi rajamine endise vallikraavi pehmesse pinnasesse, mistõttu maasse rammiti kümneid jämedaid tammetüvesid.
Uue kiriku nurgakivi paigaldati 8.septembril 1862. aastal Venemaa 1000-aastase juubeli päeval. Koguduse õpetaja Theodor Lutheri ettepanekul sai kirik endale evangelist Johannese järgi mugandatud nime – Jaani kirik.
17. detsembril 1867. aastal pühitseti uus kirik – paljude eesti, saksa ja vene soost müürseppade, puuseppade, tislerite, klaasijate, stukimeistrite ja maalrite, sadade heldete annetajate ja koguduse ühise töö vili, arvukate kõrgete külaliste ja suure rahvahulga osavõtul.
Uuele kogudusele toodi rohkesti kingitusi: kell, altari lühtrid, kroonlühtrid, ristimisvaagen ja karikas.
Väljakujunenud stiilikaanonitel põhinev neogooti stiilne Jaani kirik koosneb kolmelöövilisest pikihoonest, millega lääneosas liitub telkkiivriga torn, idaosas polügonaalne, eraldi katustaud kooriruum, põhjaosas avar eeskoda ning õunaosas ruumikas käärkamber. Pikihoonel on basilikaalne ülesehitus, milles kesklööv külglöövist pisut kõrgem ning selle täiendav valgustamine toimub seetõttu ülalt, võlvialuse akende kaudu.
Nii välis- kui sisearhitektuuris domineerib arhitektuurse vormina gootikalt laenatud teravkaar . Gootika arhitektuursest repertuaarist on pärit ka peaportaali kohal ja põhjaeeskoja seintelpaiknevad ümarad roosaknad- vaikimise sümbolid, samuti aknaid kaunistav leekesstiilis puust ehisraamistik.
C. A. Gabler n kirikule ehituskunstilise ilme andmisel kasutanud ka motiive kohalikust, eriti Tallinna gootikast. Välisarhitektuuris on selleks portaalide kompositsioonis esinev talumteravkaarset arhivolti ja portaali palendit siduv profileeritud vaheplaat, mis oli Tallinna 15. sajandi ehituskoolkonna üks olulisemaid tunnuseid, aga ka interjööri vööndkaarte lõppude kujundamine rippkonsoolidena. Viimane osa samuti Tallinna keskaegsele arhitektuurile iseloomulikuks detailiks.
Meeldivalt n kujundatud altar , kantsel, orel koos relivääriga, uksed ja pingistik. Tumedaks pritsitud altari ehisraamistiku kujunduses domineerib selle ülaosa: keskel nikerdatud nn krabidega ääristatu kolmnurkset viilu flankeerivat kahelt poolt saledad fiaaltornikesed.
Altariraamistiku ja laua valmistas meister F. Kühne.
Altarimaal „Kristus ristil “ on Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikult ja professorilt Karl Gottlieb Wenigilt.
12
Polügonaalse korpusega kantsli tegi meister G. J. Moikow, gootliku pitsilise kõlaräästa autoriks oli nikerdajas F. Sporleder.
1869. aastal pühitsetud G. Normanni neogootistiilsel orelil musitseeriti kuni 1911. aastani. 1913. aastal ehitas Auust Terkmann pneumaatilise traktuuriga oreli, mis on amortiseerunud ning mille restaureerimine on plaanis lõpetada 2008.a. suvel.
Jaani kiriku ümbrust asuti välja ehitama möödunud sajandi lõpul ja selle algul. Suurimad ehitustööd oimusid 1930. aastail, kui Vabaduse väljaku edasiste ümberehituse käigus maatasa teha. 1936.-1939.aastail kogudusega peetud vaidluste ning läbirääkimiste järel otsustati Jaani kirik koguduse vastuseisust hoolimata lammutada.
1940. aastal alanud okupatsioon ja järgnenud sõja tõttu jäid need plaanid ellu viimata. 1950. aastail nõudsid mõned avangardistlikud arhitektid taas kirikuhävitamist. Siiski on Jaani kirik tänapäevani alles jäänud.
13
Püha Vaimu kirik
Tallinna Püha Vaimu kirik on kirik Tallinnas. Seda kasutab Eesti Eevangeelse Kiriku Tallinna Pühavaimu kogudus. Kirik asub Tallinna vanalinnas. Tuntuim kirikuõpetaja on Balthasar Russow.
Ajalugu
Tallinna Püha Vaimu kogudus on 131-aastane.
Tallinnas eestikeelseid jumalateenistusi on peetud Püha Vaimu kirikus juba 1531 . aastast, omades suurt tähtsust eesti kultuuri ajaloos.
Eesti kogudus hakkas arenema ja kasvama eriti 19. sajandil päisorjuse ja teoorjuse kaotamise järel. Tööstus hakkas arenema, maalt oli vaja tööjõudu. 1881. a. Oli eestlaste osatähtsus Tallinnas üle 50%. Püha Vaimu kogudus soovis saada oma kirikut, et vabaneda saksa raehärrade võimu alt. Selleks hakati raha koguma, sest linnanõukogu otsustas anda loa oma kiriku ehitamiseks. Kui 1867. a. Püha Johannese kirik valmis sai, siis mindi Püha Vaimust uude kirikusse piulikus rongkäigus üle. Väiksem osa liikmetest läks mujale. Koguduseliikmete arv kasvas pidevalt ja senised kirikud ei suutnud kõiki ära mahutada. Seepärast asutati 1877 . a. Püha Vaimu kirikus uus eesti kogudus kahe mehe poolt – kingsepp Agasild ja kohtuteener Wender. See kogudus eksisteerib tänaseni.
Püha Vaimu kiriku alt tulid välja igivana hoone müürid
Püha Vaimu kiriku hoovis tulid kiriku külje alt elektritrassi vedamisel välja 14.sajandil ehitatud, kirikust vanema hoone alusmüürid, mille uurimine võib anda uusi andmeid linna varasema arengu kohta.
14
Kasutatud kirjandus
http://www.linnamuuseum.ee/kok/index.php?&id=36
http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kogudus/aleks_t
http://et.wikipedia.org/wiki/Niguliste_kirik
http://et.wikipedia.org/wiki/Oleviste_kirik
http://www.eelk.ee/tallinna.toom/
et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Püha_Vaimu_kirik - 15k
www.eelk.ee/tallinna.puhavaimu/ - 6k
www.epl.ee/artikkel.php?ID=267569
et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Jaani_kirik - 21k
23
Niguliste kirik
15
Oleviste kirik
16
Toomkirik
17
Kaarli kirik
18
Kiek in de Kök
19
Aleksander Nevski Katedraal
20
Pühavaimu Kirik
COMPEN
21
Jaani Kirik
22