Reformatsiooni algus Liivimaal (0)

 
 
 
 
 
 
 
 
 
Reformatsiooni algus Liivimaal 
 
 
Katri Aaslav -Tepandi 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
2013 
 
 
 
         Vaatluse all on luterliku reformatsiooni algus ja esimeste luterlike jutlustajate tegevus 
Liivimaal 1521- 1525 . Luterliku reformatsiooniliikumise areng  Liivimaal toimus pea 
samaaegselt kui Saksamaal, oli  tihedalt seotud Lutheri ja tema kaastööliste tegevusega , 
mõtlemistega, kirjutistega. Küsimuse all on, millal, miks, kellega, kuidas  esimesed 
reformatsiooni ideed siia jõudsid, kuis kajastusid toonases  Liivimaa kirikuelus,  nii  
baltisakslaste kui ka maarahva ehk siis eesti  soost inimeste igapäevaelus ning kuidas 
mõjutasid  usuvaateid. Ülevaade reformatsiooni sündmustest on üles ehitatud kronoloogiliselt. 
See tähendab, et  ülesandeks on võetud  taastada ajalises järgnevuses Liivimaa 
reformatsioonisündmuste,  juhtisikute ja  nende poolt mõjutatud usurahva tegude  kulg. 
Peatutud on lühidalt ka Liivimaa kontekstis olulistel luterlike jutlustajate elul ja tegevusel 
siinkandis. On toodud ka  lühiülevaade ühiskondlikust ja   usulis-kirikulisest taustast 
Liivimaal. Ning lühidalt on räägitud  Martin Lutheri   ja tema kaastööliste sidemetest  
Liivimaaga.  
           Uuema aja eesti ajaloouurijad on üksmeelsed, et  pärast baltisaksa ajaloolase Leonid  
Arbusow noorema põhjalikku  raamatut  Die Einführung der Reformation ,  on raske tuua 
Liivimaa reformatsiooniajaloo sündmuste kohta käibele uusi fakte (Kala 2007:12; Põltsam 
2003: 13).  Baltisaksa- ja eesti ajalookirjutusest pärinevad reformatsiooni ehk usupuhastuse  
käsitlused  on enamasti luterlikelt autoritelt ning  see on mõjutanud  nende uurimusi ja 
sündmustele antavaid hinnanguid ja tõlgendusi  ka siis, kui religiooniküsimused ei ole 
asjaomastele uurijatele isiklikult olulised. Seda, et reformatsioon oli vähemalt sotsiaalses ja 
kultuurilises mõttes positiivne sündmus, võetakse eeldusena, mida ei ole vaja tõestada (Kala 
2007:11). „Reformatsioon tähendas oma kiriku minevikku, selle isemoodi uut algust ning see 
paistis kui mitte ilmutusliku sündmusena, hetkena, mil evangeeliumi valgus äkitselt paistma 
hakkas, siis vähemalt ühe suure ja pöördumatu eduloona, evolutsioonina, mis pidigi nii 
minema, sest nii oli õige ja hea.“ ( Kreem  2007:136). Eestikeelses historiograafias  
ei ole luterliku reformatsiooni teemal eraldiseisvat uurimust  ilmunud, aga  eesti luterlike 
autorite (Jakob Hurt , Villem  Reiman , Martin  Lipp , Olaf Sild , Johann Kõpp jt)  kirikuloo 
käsitlustes  on luterluse tähtsuse rõhutamine vägagi unisoonis baltisakslaste hoiakutega. 
Uuemas  eestikeelses  ajalookirjutuses on luterluse kui konfessiooni erilise rolli kirjeldamine 
ja põhjendamine taandumas, on ilmunud dünaamilisi käsitlusi, kus tasakaalustatult ja 
objektiivsema pilguga  vaadeldakse  reformatsiooni lugu Eestis. 
 
 
 
 
 
Ajastuline taust 
 
              Laiemalt taustalt, euroopa vaimuelu - ja ühiskonna arengute taustalt  vaadatuna, on 
reformatsiooni ehk usupuhastuse olulisteks eeldusteks, peamisteks mõjuteguriteks, üheltpoolt  
16. sajandi humanistliku maailmavaate (mis  eelkõige rõhutas inimese väärtust inimesena 
ning tema ühtsust loodusega, Loojaga) levimine, teiselt poolt paavsti ülimuslik võim ning 
nende kahe all rahvaliikumised. 
             Humanism. Ülikoolide asutamine ja iseseisvumine Euroopa linnades oli oluliseks 
teguriks humanistlike  ideede  arengule, levimisele. Näiteks vastasutatud Wittenbergi ülikool: 
seal õppis tulevane usureformaator Martin Luther (1483 – 1546),  kus valiti ta ka teoloogia  
professoriks ning  kus ta kohtas  oma   tulevast  aatekaaslast  ja sõpra, kaastöölist kreeka keele 
professorit   Philipp Melanchthoni (1497 – 1560 ). Melanchthonist kujunes reformatsiooni  
ideelise juhte Lutheri kõrval (kes on samas ajaloos teenimatult Lutheri varju jäänud, kuigi 
tema osa oli usu-uuenduse sisulises arengus  väga suur). Wittenbergi ülikoolil oli täita oluline 
roll  reformatsiooni kui ühe uue usulise paradigma  sünnis. Võiks väita, et  see ülikool oli 
toonases Euroopas ilmselt juba teada-tuntud uue, humanistliku  ajavaimuga ülikool, kuis 
muidu võis William  Shakespeare rõhutada oma „Hamletis“,  et  kirglik tõeotsija ja kahtleja 
Hamlet  ja tema sõbrad õppisid Wittenbergis ( kusjuures Poloniuse poeg, võimule kuulekas 
Laertes õppis Pariisis ülikoolis).  
         Oluline isik renessansiaegse  humanismi ning usupuhastuse kontekstis oli Desiderius  
Erasmus  ehk Erasmus Rotterdamist (1466 – 1536). Tema  katoliku kirikut kritiseerivad ja uut 
tõelist kristlikku teoloogia kuulutavad  kirjatööd  avaldasid kaasaegseile teoloogidele, nii 
Lutheri ja tema mõttekaaslaste arengule kui  ka Liivimaa esimesele luterlikule  jutlustaja  
Andreas Knonpkenile   ülitugevat mõju (Arbusow  1921: 168). Erasmuse „käsituse järgi on 
kristlus põhimõtteliselt lihtne õpetus (philosophia Christi ), mis inimeselt nõuab personaalseid 
konsekventse: tuleb õigesti ja kõlblalt elada ning lasta end juhtida armastuse vaimul.“ (Petti 
1998: 91.) Erasmus ülimaks sihiks oli kristliku religiooni uuendamine ning ta  uskus, et seda 
on võimalik uuendada korraliku teadustöö kaudu – heebreakeelse ja kreekakeelse piibli 
uurimisega. 1516. aastal ilmus Erasmuselt kreeka keelne Uus Testament koos uue 
ladinakeelse tõlkega.  Uudne ja   sisuliselt täpsustatud   tõlge muutis Uue Testamendi  
mõistmist, andis toonastele teoloogidele  jumalasõna tõlgendamises uusi impulsse. Ka noore 
teoloogiaprofessori Lutheri mõtlemisi ja arusaamisi pidi uus tõlge tugevalt suunama. Kui 
näiteks Vulgata ladinakeelses tõlkes oli  Mt 4:17 kirjakohta tõlgitud “tehke või sooritage 
 
 
 
meeleparandus”, siis Erasmuse tõlke vaste oli “kahetsege”. „Vulgata näis viitavat välisele 
tegevusele, Erasmus aga väitis, et tegemist on sisemise psühholoogilise hoiakuga.  See ja 
paljud teised kohad […] osutasid Lutherile veenvalt seda, et skolastiline teoloogia oli rajatud 
tõlke vigadele.” (Saard 2005: 203). Oma satiirilistes kirjutistes kritiseeris ta kirikulikke 
kuritarvitusi, paavsti ja suure osa vaimulikkonna korruptiivset ja moraalitut eluviisi ja 
keskaegset skolastilise teoloogia ähmasust. Samas oli ta veendunud tasakaalukate ja 
rahumeelsete kiriklike reformide apologeet. Nõnda võiks Erasmust nimetada nii humanistliku 
teoloogia alusepanijaks kui ka eelreformaatoriks enne Lutherit ja tema mõttekaaslasi. 
 
            Rooma katoliku kiriku ja paavsti ülimuslik võim keskajal. Liivimaa ühiskond ja 
kirik . Argiteadvuses, ka valdavalt varasemas kirikuajaloos on reformatsioon pigem usuline 
sündmus, aga on selge, et vaatlemaks reformatsiooni taustajõudusid ja eeldusi, toimumist , 
arengut,  mõjutusi, tuleks ühes Euroopa kui ka Liivimaa  usulis-vaimse situatsiooni 
uurimisega vaadelda  nii ühiskondlik-poliitilisi  kui ka  majanduslikke tegureid.  Antud 
referaadi raames jääb küll vaatlusalast välja Euroopa toonane poliitilis-majanduslik areng ja 
selle sidumine reformatsiooniga, lühikene ülevaade kirjeldab Liivimaa elukorraldust.  
           Reformatsiooni algust ja  arengut mõjutanud kiriklik-ühiskondlikke taustajõude on  
ajaloouurimustes  valdavalt käsitletud kui reaktsiooni toonase katoliku kiriku ja vaimulike 
korruptiivsele ja laostunud moraalile, saama- ja võimuihale. Paavsti võim Euroopas oli  
sajandeid  püsinud täielikuna, see asetses kõrgemal ilmalikest valitsejatest,   Roomast tulid nii 
kiriklikud kui   ilmalikud  juhised, paavst oli autoriteetide autoriteet, mille tuumaks „üks usk, 
üks õigus, üks tahe “ (Arbusow: 1921: 3). Ja tsentraliseeritud oli ka katoliku kiriku 
majandusaparaat, kehtisid  korralised maksukohustused riikidele, linnadele ja 
kirikuprovintsidele.    
           Liivimaad on ajalookirjanduses nimetatud ka kui Vana-Liivimaa ning selle all 
mõistetakse poliitilis-territoriaalset tervikut 13.–16. sajandini,  mis hõlmas üldjoontes tänased 
Eesti ja Põhja-Läti alad. Või nagu baltisaksa  ajaloolane  Leonid Arbusow määratleb meie 
kodumaa toonast poliitilist kuuluvust: „Saksa koloonia Liivimaa, mis 13. sajandist alates 
kuulus Saksa Rahva Rooma Riigi osana Rooma kirikule ning oli pühitsetud  Neitsi Maarjale .“ 
(Arbusow 1921:1.) Liivimaa oli jaotatud viieks piiskopkonnaks (kus asusid ka reformatsiooni 
esirinnalinnad Riia, Reval , Dorpat) ja need oli maksukohuslased, kusjuures maksud , mis 
laekusid paavsti rahakassasse  olid Arbusowi sõnul  väljakannatamatult kõrged (samas: 5-6). 
 
 
 
          16. sajandi  alguseks elas kogu Eesti maa-alal ca 200 000 inimest. Linnadest oli 
Liivimaal suurim Riia oma  12 000 elanikuga, Tallinnas elas ca 7000, Tartus ca 5000 inimest, 
kusjuures linnades elas ca 8% rahvastikust. Tallinna elanikest moodustas ligi pooled  eesti 
soost inimesed,  Tartus kaks kolmandikku.  Ametilt oli eestlased enamik lihttöölised, 
vähesemal hulgal käsitöölised ja väikekaupmehed.  
         Ajaloolased on nimetanud 15.-16. sajandit eestlastest talupoegade olukorra halvenemise 
perioodiks . Põhjusteks on nimetatud:   mõisate intensiivne asutamine,  talupoegade koormise 
suurenemine, mis tähendas, et 10 % saagist ehk kümnis oli muutunud 25% saagist. Lisandusid  
ühe suurenevas mahus  mõisategu ja maksud,  nii kasvav võlgnevus  muutis talupojad tollal 
kehtiva võlaõiguse järgi mõisa omandiks ehk sunnismaiseks. Juba 15. sajandi lõpuks  oli 
võlgnevus maaomanikest mõisnikele  üldine. Võlga oli talud  ja see võlg pärandati põlvest 
põlve. Lisaks teokohustus mõisale, maksud kirikule. See sajand oli eesti maarahva siirdumine 
feodaalühiskonda, mida iseloomustasid üha suurenevad  maksud, võlad, mõisategu ning 
kinnistuv sunnismaisus.  Üks sündmus,  mis eelnes reformatsioonisündmustele, mida peaks 
teadma: 1504 . aastal lahtipääsenud katk Liivimaal  tappis Harju ja Virumaal üle poole 
elanikest.  
           Kroonik ja Pühavaimu kiriku luterlik pastor Balthasar   Russow kirjutab oma 1578 . 
aastal väljaantud  „Liivimaa kroonikas “ nõnda:  aastal 1522, meister Wolter von Plettenbergi 
valitsemise ajal  „hakkas püha evangeeliumi valgus Liivimaa linnades särama. Ja kui ta 
inimesi Jumala õigele mõistmisele oli valgustanud, nõnda et need paavsti jultunud tegudest ja 
kõlvatustest  aru said, hakkasid nad kohe puujumalate vastu sõdima ja võtsid kirikud tormiga 
ära ja viskasid ebajumalad välja, ka viisid nad kiriku ehted ära, nõnda et ei ole teada, kuhu 
need kadusid.“ (Russow 1993: 68.)  Sellestsamast  vaimust on kantud ka eesti ajaloolase 
Peeter Tarveli  kokkuvõte 1936. aasta Eesti Entsüklopeedias. Ühemõtteliselt on ta  kirjutanud, 
et katoliku kirikust oli oma tsentraliseeritud paavstivõimuga ja riikidele pealepandud kõrgete 
rahaliste maksudega kujunenud arengu tõkestaja. „Pealegi oli kat. kirik keskaja lõpul 
mandunud ja ilmlikustunud ning vaimulik seisus kõlblalt madalamale tasemele langenud.“ 
(Tarvel  1936:110.) 1995. aasta Eesti Entsüklopeedia on hinnanguis tagasihoidlikum, 
sõnastades  lühidalt vaid reformatsiooni algimpulsi: reformatsioon johtus kirikliku pärimuse 
tõlgendamisel tekkinud eriarvamustest, mis taotlesid Piibli õpetuse eraldamist kiriklikust 
pärimusest ja isegi eitasid viimast täielikult. (EE 1995:74). Need lühiülevaated ei ole 
kaugeltki mitte pädevad uurimaks reformatsiooni  sündi ja kulgu , aga annavad mingi üldise 
 
 
 
pildi  ühiskonnas valitsevatest hoiakutest ja selle muutumistest. Sestap nad ka siin on  
kõrvutatud ja mõlemad võetud teabeteosest, entsüklopeediast.    
           Samas oli  tõepoolest katoliku vaimulike jumalaõpetus  jäänud inimestele kaugeks.  Ja 
kui ilmusid uutmoodi jumala sõna vahendavad evangeelsed jutlustajad ning paljastasid 
katoliiklikke kuritarvitusi, siis oli loomulik, et inimene pidi  vana väärusu kõrvale heitma. 
Aga otsestest ajaloo allikatest ei ilmne niisugune protsess. „Ei ole selge, kes oli täpsemalt 
need, kelle huve katoliku vaimulike ebaväärikus ning õpetuse ja kirikuteenistuse sisulised 
ebakõlad, mõistusevastasus või lihtsalt arusaamatus häirisid usuliste tõekspidamistega. Tüli 
osapoolteks olid tavaliselt ilmikvaimulikud ja kloostrid või ka linn ja kloostrid. Samas ei leidu 
reformatsiooni eel ja kestel allikates mingeid tõendeid usulistest vastuoludest all-linna 
katoliiklike  ilmikvaimulike ja linlaste vahel. Üldine rahulolematus katoliku kirikuga ja 
vastuolud kiriku sees, millele mõned uurijad on viidanud, allikatest ei ilmne.“ (Kala 2007:12.)  
          Luterlik usupuhastusliikumine ei alanud  Liivimaal aga päris tühjalt kohalt, sellele 
eelnesid sajand tagasi alustatud katoliku kiriku uutmisprotsess. Pärast Konstanzi (1414–1418) 
ja Baseli (1431–1449) reformikontsiile oli  Liivimaal algatatud kirikuelu parandus- ja 
uuenduskuure, mis said uut hoogu 16. sajandi algul, mil omapoolset ergutust ja innustust 
usuelule andis ordumeister Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all 1502 . aastal. Kogu 
maad haaras justkui usulise elavnemise vaimustus – asutati uusi kabeleid, vikariaate, püüti 
rajada uusi kloostreid, peeti suur patukustutusjutlusi, et suurendada rahva hulgas 
meeleparanduse ja õndsakssaamise tahet, suuri summasid koguti indulgentside müügist. 
Omamoodi kulmineerus see usulise aktiivsuse tõus reformatsiooniga. (Põltsam 2003:13-14.) 
Väike paradoksikene  on selles, et katoliku kirik ju initsieeris usulise vaimustuse tõusu, 
millega kaasnes suurem teadasaamise tahe, tõenäoliselt ka suurema vabadusetunne ja seetõttu 
võeti katoliku kiriku vastu võitlev luterlik ideestik suure rõõmuga vastu. 
 
Reformatsiooni algus Liivimaal. Esimesed luterlikud jutlustajad. 
          Liivimaal, nagu mujalgi, algas reformatsioon linnades. Siin olid suured saksa keelt 
kõnelevate kaupmeeste ja käsitööliste kogukonnad, lisaks eesti soost alamrahvas, kes 
moodustasid vastuvõtliku kuulajaskonna paavstikiriku kriitikale ja uuele jumalasõna 
kuulutusele ning võib arvata, et ka  lugejaskonna Martin Lutheri ja tema kaastööliste 
kirjutistele.  Rooma kirikuvõim ei suutnud seda takistada. Ehkki   aadel ja rüütliseisus soosis 
katoliku kirikut, ei olnud nad võimelised takistama luterluse levikut linnades, kus see kiiresti 
 
 
 
levis ja rahva tohutu poolehoiu võitis. Ka talurahvas ei jäänud uutest ideedest päris 
puutumata. Juba 1524 . aastal kaebas Rakvere foogt , et evangeeliumiusu jutlustajad veenavad 
talupoegi mitte tegema tegu ja kandma isandate heaks koormisi. Samal aastal toimus Tallinna 
piiskopile kuulunud Kiviloo mõisas talupoegade vastuhakk . (Põltsam 2003:14.) Pööre oli 
toimunud  ka  naiste õiguse küsimuses, näiteks evangeeliumiusu jutlustajate õhutusel  oli 
toimunud  nunnakloostritest nunnade põgenemisi ja abiellumisi. Oluline aspekt, mis mõjutas 
reformatsiooni  kiiret levikut, olid tihedad suhted Liivimaa ja  Preisimaa vahel,  Preisimaa 
sammus ju luterliku reformatsiooni esirinnas. 
 
          Millal täpselt algas   reformatsiooniliikumine Liivimaal? Sellel küsimusele ei ole 
ajaloouurijate andmeil seni  saadud kindlat  vastust. Algusajaks on nimetatud aastaid: 1521, 
1522, 1523 või 1524. 
           1521. aastat võib lugeda reformatsiooni alguseks Liivimaal  Arbusowi järgi eelkõige 
kahel põhjusel: sel aastal oli toimunud luterliku jutlustaja Andreas Knopkeni väljasaatmine 
Treptowist ja saabumine Riiga ja asumine seal taas preestriametisse ning teiseks, Riia 
kaupmeeste (Schwarzhäupter) Mustpeade jutustuste järgi aastast 1524, oli nad „puhast sõna“ 
juba „kolm aastat kuulanud.“ (Arbusow, 194).  
          Andreas Knopkeni  kui Liivimaa esimese luterliku jutlustaja elulool peab pikemalt  
peatuma . Knopken sündis 1468. aastal Sonnenburgis, praeguses Poolas, Słońskis. Õppis 
Treptowi ülikoolis, kus oli rektoriks Johannes Bugenhagen (1485 –1558), kes  oli Lutheri  
lähedasemaid kaastöölisi.  Bugenhageni mõjul   saigi Knopkenist   luterlane , ta oli olnud 
kirjavahetuses Erasmusega Rotterdamist ning oli tema ideedest tugevasti mõjutatud.   1521. 
aastal tuli Knopken Bugenhageni ja Melanchthoni mõjutusel tagasi Riiga, kus ta varem oli ka 
preestrina teeninud ning  hakkas jutlustama uues,  luterlikus vaimus.   
            Niisiis , Knopken tuli Riiga 1521. aasta teisel poolel. Kaasas Uus Testament Erasmuse 
tõlkes ja väljaandes ühes  tema märkustega, lisaks  Erasmuse Jutluste parafraasid, 
Melanchthoni Loci communes, lisaks ka võib-olla Lutheri Psalmide kommentaarid ja Lutheri 
varajased kirjutised , Meie Isa palve ja kümne käsu tõlgendused,  - see oli Knopkeni arsenal, 
millega ta oma vanasse tegutsemisvälja taas sisenes. (Arbusow 1921: 195.) Tema  jutlused , 
mille tuumaks oli luterlik seisukoht, et   õigeksmõistmine saab teostuda ainult Jumala armu  
läbi,  saavutasid  laialdase kõlapinna ja tema kui evangeelne jutlustaja suure populaarsuse. See 
oli evangeelse sõnumi esmakuulutus Liivimaal, kirikliku reformi algus ja vaimulikkonna 
ilmaliku võimu languse algus. 12. juunil 1522. aastal osales Knopken avalikul väitlusel Peetri 
 
 
 
kirikus, teemaks Jumala armust usu läbi õigeksmõistmine. Riia raad  asus Knopkenit igati 
toetama , kuid Riia toomkapiitel vaatas tema tegevust ja kasvavat populaarsust hirmuga. 1522. 
aasta sügisel määrati ta magistraadi poolt Peetri kiriku evangeeliumiumiõpetajaks.1524. aastal 
ilmusid trükist Wittenbergis Knopkenilt  usuteesid  ja evangeelne kommentaarium Pauluse 
Rooma kirjast, millele  kirjutas eessõna  Melanchthon.  Knopken polnud oma õpetuses 
sajaprotsendiline evangeelne võitlev luteriaan, pigem katoliku kiriku suhtes diplomaatilisema  
Melanchthoni õpilane (Arbusow 1921:249). 1529. aastal koostas Knopken koos Johannes 
Briesmanniga Riia linna kirikukorralduse, mis 1533. aastal võeti üle ka Tallinna ja Tartu rae 
poolt. Knopken tegutses aktiivselt ka evangeelse koolikorralduse sisseseadmise juures, mida 
võib ka pidada  Melanchthoni mõjuks, kelle juhtidee oli, et   kiriku reformimine ja 
koolisüsteemi uuendamine käivad kokku,  “ religioon ja haridus kuuluvad kokku, toetavad ja 
kannavad üksteist“ (Petti 1998: 108). Andreas Knopken suri Riias 1539 . aastal. 
          1522. aasta septembris saabus Hamburgist Riiga noor  Rostocki ülikooli magister 
Sylvester Tegetmeyer. Kui Knopken oli oma vaadetelt põhiliselt humanistlik jumalasõna 
tõlgendaja-kuulutaja-õpetaja, siis Tegetmeyer oli sarnaselt oma eeskujule ja õpetajale Andreas 
Karlstadtile (kes oli Wittenbergis teoloogia  dotsent) radikaalne  tegutseja , kes tõi Riiga 
usufanatismi, nagu kirjutas Arbusow (Arbusow 1921: 236). Tegetmeyeri kujunemises näeb 
nüüdisaja Saksa ajaloolane Joachim  Kuhles mitte niipalju Lutheri, kuivõrd just Karlstadti 
mõjusid. Oluline moment on juba seegi, et Tegetmeyer õppis Wittenbergis just Lutheri 
äraoleku ajal. Tegetmeyeri paigutab Kuhles juba radikaalsete rahvajuhtide poolele, kelle 
Karlstadtist inspireeritud jutlused Riias olid otseselt pildirüüste ajendiks. Tegetmeyeri 
hilisema taganemise oma radikaalsetest vaadetest paneb Kuhles tema poliitilise oportunismi 
arvele. (Kreem 2007 : 133.)  Ja nii sai  Tegetmayerist  Riias Knopkeni järgija ja peagi ka 
abiline , ta alustas  teise iseseisva jutlustajana Riia Jakobi kirikus. Siiski osutus ta Knopkenist 
tunduvalt radikaalsemaks jutlustajaks,  on oletatud, et  just tema jutlused põhjustasid Riias 
pildirüüsteid.   
            Reformatsiooniideede levikust Riias annab ka teada Riia raesekretär Johann 
Lohnmülleri kiri 20. augustist 1522. aastal, kus sõnumis Lutherile seisab, et viimase kirjutised 
on nüüdseks Riias saadaval ja neid loetakse innukalt (Arbusow 1921: 228).   
 
         Millal algasid luterlikud jutlused Tallinnas? 1523. aastat võib Arbusowi sõnul 
reformatsiooni algaastaks Tallinnas nimetada küll, sest  selle aasta augustis saatis Luther  kirja 
oma Liivimaa ja Revali mõttekaaslastele, kes olid Wittenbergis õppinud, soovides saada 
 
 
 
teateid uue evangeeliumiõpetuse olukorrast (Arbusow: 280). Ka Olaf Silla ja Vello Salo  
kirikuajaloo ülevaates on  luterlike jutlustajate Tallinnasse jõudmise aastaks 1523. Tiina Kala 
väidab, et esimesed teated reformatsioonisündmustest Tallinna allikates pärinevad aga alles 
1524. aasta kevadest:  „Niguliste kiriku pastorile magister Thomas Pfütznerile († 1756) 
omistatud sedelis on Tallinna reformatsioonisündmusi kirjeldatud järgmiselt: “Aastal 1524, 
sügisel, pühal ristipäeval, võeti siin vastu Lutheri õpetus, viidi kirikutest minema [püha]kujud, 
hävitati altarid. Jutlustajad olid härra Johan Lange ja härra Johan Massin.“ (Kala 2007: 10.) 
Saksa ajaloolane Alfred Ritscher on juhtinud oma raamatus Reval an der Schwelle zur Neuzeit  
tähelepanu asjaolule, et kuigi enne 1524. aastat ei ole Tallinna allikates reformatsioonist 
mingit märki, käibib  historiograafias väide, et selleks aastaks  oli reformatsioon Tallinnas 
juba iseseisvat elu alanud (Kala 2007:12). Niisiis, ajaloo otsestest allikatest tulevad esimesed 
Tallinnast pärinevad teated reformatsioonisündmustest 1524. aasta kevadest.   
            Tallinnas hakkasid esimestena evangeelseid jutlusi pidama   munk  Johann Lange 
Niguliste kirikus ja Oleviste kirikus sealne kaplan  Zacharias Hasse. See sai toimuda  kas  
1523. või 1524. aastal. 1524. aastal saabus Tallinnasse läbi Tartu Lutheri õpilane  Hermann  
Marsow  Wittenbergist, kes oli seega esimene luterlikus mõttes väljaõppinud jutlustaja.   
Johann Lange oli olnud enne Tallinnasse saabumist  munk  Stade´is asuvast St Georgi  
Prämonstratenserkloster´is (asub Breemeni lähedal), kus  ta tänu Wittenbergis õppivatele 
mungavendadele sai innustust uuest luterlikust evengeeliumiõpetusest. Tema enda õpingutest 
ja Tallinnasse  jutlustajaks saabumise tagamaadest pole andmeid. On aga säilinud tema ja 
Martin Lutheri kirjavahetusest mõned kirjad, mis lubavad oletada, et ta oli Lutheri usu-
uuendusest  teadlik  ja ka otseselt mõjutatud. Tema evangeelsest kaasvõitlejast Hassest on 
teada, et ta alustas Tallinnas enam-vähem samal ajal uue õpetuse vaimus jutlustamisega, oli 
käinud Tallinnas esimest korda 1520 . aastal, saabunud siia uuesti  ilmselt 1523. aastal  
Braunsbergist Preismaalt, kus  oli olnud ka jutlustaja. Millal täpselt  Hasse luterlikust 
õpetusest  innustust sai, pole teada. Arbusowi väitel jõudis uus õpetus Preisimaale alles 1523. 
aasta suvel ning võib ainult oletada, et Hasse just seal Lutheri õpetusest kuulis , selle omaks 
võttis. Kuidas ja mis põhjusel ta Tallinnasse asus, ei ole samuti õnnestunud välja selgitada. 
(Arbusow 1921:282.) Teada on aga, et Oleviste kogudus kutsus Hasse endale jutlustajaks 
vastu koguduse patroonkloostri Mihkli kloostri tahet   preester Reinhold Gristi asemele. 
Kolmas teadaolev (see tähendab, et jutlustajaid oli enamgi , andmed vaid puuduvad) 
evangeelne jutlustaja oli Pühavaimu kirikus Heinrich Bockhold. Nii Lange kui ka Hasse ja 
Bockholdi  surmadaatumiteks on 1531, surma põhjuseks ilmselt katk.  
 
 
 
           Tallinna raad asus  kiiresti toetama usureformaatoreid, see  annab mõtlemisainet. 
Näiteks võrdluseks: Lübecki raad aastal 1524, viidates  Wormsi ediktile, keelas  oma linnas 
reformatsiooni-ideede kuulutamise, 1525 järgnesid keelamistega Hamburg, Lüneburg ja 
Rostock. Tallinna puhul on allikates selgelt jälgitav rae osavõtt linna kirikuelu 
ümberkorraldamisest. Evangeelse jumalateenistuskorra kehtestamiseni Tallinnas tollal aga 
veel ei jõutud. Kõige radikaalsemaid samme võeti evangeelse liikumise ajal Tallinnas ette 
dominiiklaste konvendi vastu ning nii Tallinnas, Tartus kui Riias saatis raad kerjusvendade 
konvendid laiali. Dominiiklastel keelati  1524. aastal kõik eestikeelsed jutlused, 
saksakeelsetes jutlustes ei tohtinud nad aga kuulutada muud kui “puhast jumalasõna“.  
         1520. aastate   usuelu ja linnarahva eluolu puudutavaid uuendusi ja raemäärusi  on 
säilinud tolleaegsete ametnike ärakirjadena köites (nn skraaköites), millest suurem osa on 
pühendatud tsunftiskraade ärakirjadele. Skraaköites on muude linnaelu reguleerivate määruste  
hulgas ära toodud Lange, Hasse ja Marsowi 13  punktiline ettepanek Tallinna kirikuelu 
uuendamiseks, pärit tõenäoliselt ajavahemikust 13.–18. september 1524. Ettepanekud 
hõlmasid järgmisi teemasid: valida  evangeelne ülempastor, luua kogudusekirikute juurde 
vaeste ühislaegas, tuleb lõpetada katoliku vaimulikele tasu maksmine , tuleb trahvida 
prostituute, keelata dominiiklastele jutlustamine ja ning keelata inimestel Toompeal 
peetavatel katoliiklikel jutlustel käimine.  19. septembril  1524  kogunesidki raad ja gildide 
esindajad raekotta, et valida evangeelne ülempastor, kelleks sai Lange. Otsustati, et 
kogudusekirikute juurde tuleb ka valida evangeelsed vaimulikud, kes lisaks muudele 
ülesannetele korraldaks vaeste ja haigete eest hoolitsemist ning valiti ühislaeka eestseisjad. 
(Kala 2007: 13-17.) 1525. aastal teeb Lange Tallinna raele veel rida ettepanekuid kirikuelu 
ümberkorraldamiseks. Lühidalt seisnesid need järgmises: teenistuse pidamine saksa keeles, 
iga kiriku juurde täiendavalt nelja vaimuliku palkamine ja neile elamiseks korterite  
muretsemine, Niguliste kiriku juurde kooli rajamine, kogudusekirikutes ja dominiiklaste 
juures iga nädal jutluste pidamine,  mittesakslastele eraldi kiriku määramine, kus neid kolm 
korda nädalas “kristlikult juhatataks“.  (Samas,  teadaolevalt oli hiliskeskajal mittesaksa ehk 
eestlastele  mõeldud kantslid mõlemas Tallinna kogudusekirikus olemas). 19. mail 1525 
otsustas raad  Lange nõudmised kinnitada.   
          Tallinnast levis usupuhastus 1524. aastal edasi  Narva, Rakverre ja Paidesse.     
           Usupuhastuse algus Tartus. Ei ole täpselt teada, ajaloolised allikad on ses küsimuses 
üksteisele vastukäivad, et millal täpselt  esimene luterlik jutlustaja Hermann Marsow 
Tartusse saabus. See pidi toimuma kas 1523. aasta lõpus,  1524. aasta esimesel poolel, kõige 
 
 
 
hiljemalt aga sama aasta suvel. Marsow oli Arbusowi sõnul Liivimaa reformatsiooni-
liikumises esimene väljaõppinud luterlik jutlustaja,  Lutheri õpilane. Ta oli õppinud alguses 
Greifswaldi ülikoolis ja siis jätkanud õpinguid lühikest aega 1523. aastal Wittenbergis. 
Liivimaale jutlustama, uut õpetust kuulutama oli saatnud teda Luther ise (Arbusow 1921:325). 
Marsowi jutlused saavutasid linnas suure populaarsuse ja linnarahva survel nimetas linna 
magistraat ta Maarja kiriku jutlustajaks. Selle otsusega rikkus magistraat piiskopi ja 
toomkapiitli õigusi. Nad kaebasid rae isetegevusest piiskop Blankenfeldile, kes asus 
otsustavalt tegutsema. Blankenfeld vandus , et ta kaotab pigem 5 või koguni 10 sõrme, kui 
talub enda linnas luterlikku jutlustajat. Ta asus raadi igati survestama ning et linn Tartu 
piiskopkonna vasallidelt toetust ei saanud, siis pidigi ta viimaks järgi andma. Marsow 
saadetigi Tartust välja ja ta asus elama ja jutlustama  Tallinna.  
          Järgmisena saabus Tartusse Švaabimaalt  pärit kasuksepp Melchior Hofmann (1495-
1543 ), kes oli Liivimaa reformatsiooni kahtlemata  kõige markantsem tegelane.   Teda on 
nimetatud ka „Liivimaa prohvetiks“ ja ka „Hollandi anabaptismi isaks.“ Ilmelt 1522. aastal, 
kuuldes Lutheri õpetust, innustus  sellest jäägitult ja võttes kaasa oma käsitöökohvri,  asus 
rändjutlustajana teele, eeskujuna apostel Paulus . Jõudis   1524. aastal Tartusse, olles eelnevalt 
jutlustajarännakutel  sunnitud lahkuma  Volmarist, süüdistuseks  ristirahva märatsema 
õhutamine. Hofmanni  juures saavad kokku reformatsiooni usulised ideed ja sotsiaalsed 
liikumised. Erinevalt teistest Liivimaa jutlustajatest oli Hofmanni käsitööline, st  ilmalik 
inimene ega omanud  jutlustaja väljaõpet. Aga tema karismaatilisus rääkijana, jutluste 
maagilised eshatoloogilised nägemused, sisenduslikud üleskutsed meeleparandusele ja 
vagadusele  mõjusid kuulajaile erakordse väega. „Tema kuulutuse sisu ei olnud teoloogiliste 
vaadete arutlus ja usuline poleemika , vaid kõige tihedamalt seotud elu ja olukordadega. 
Hofmanni kuulutus oli kantud prohvetlikust teadvusest. Tema oli nägija, kes tahtis 
evangeelset visiooni ellu rakendada. […] Hofmanni mõju eestlastele oli seda suurem, kuna 
temas astus rahvale lähedale tavaline käsitööline harilikkude inimeste hulgast.“ (Võõbus 
2011: 21.) Teoloogidest kaasjutlustajate kooliharidus vääris aga Hofmanni meelest vaid 
põlastust. 
          1525. aastal puhkes Tartus konflikt Hofmanni ning rae ja osa kodanikkonna vahel ning 
piiskop Blankenfeld andis käsu Hofmann vangistada. Võimalik, et just see teade viis tema 
Tartu kuulajaskonna ärevusse ja 1525. aasta jaanuarikuu pildirüüsteni. 1525. aasta lõpul aga 
sunniti Hofmann  hoopis linnast lahkuma ja saksa evangeelsetelt teoloogidelt soovituskirju 
hankima. Heitumata asus Hofmann 1525. aastal  teele Wittenbergi, kus ta tõepoolest saigi 
 
 
 
kirjaliku toetuse Lutherilt ja Bugenhagenilt.  Ilmselt ei olnud (ei saanudki olla) Lutheril 
Hofmanni tegevusest, jutluste sisust ja mõjust päris selget ettekujutust ja arvata võib, et  
Hofmann ise ei hakanud ka seda detailselt kirjeldama, sest mõned aastad hiljem oli Lutheri 
seisukoht "Liivimaa prohveti" suhtes järsult tõrjuv. Seevastu sai aga Hofmann tõenäoliselt 
tänu Lutherilt saadud toetusele   enesekindlust juurde. Tartusse tagasi jõudes  jätkas ta 
jutlustajana.  Hofmanni viimsepäevakuulutused kohtasid niihästi tulist  pooldamist kui tõsist 
vastuseisu , viimaks läks ta raega lõplikult tülli. Ta esines prohvetina, Ilmutusraamatu 
lõpuaegade tunnistajana, viidates Eenokile ja Eelijale, ja andes oma kuulajatele mõista, et ta 
on kutsutud eshatoloogilist rolli täitma. Ilmselt 1525. aasta lõpul sunniti Hofmann Tartust 
lahkuma ja ta asus Tallinnasse "haigeid põetama". (Pilli 1997: 2577.) 
 
 
Pildirüüsted Liivimaal 
 
 
          6. märtsil 1524 toimus pildirüüste Riias, rünnaku alla langes Püha Katariina klooster. 
Hävitati raamatuid ja visati välja jumalateenistuse vahendid, mis seostusid paavstliku 
missaga. 16. märtsil  hävitati pühapilte,   riste ja Neitsi Maarja kujusid . Kirikute rüüstamine 
Riia kirikutes ei olnud ainult religioossete fanaatikute töö. Sellest võttis osa suur hulk 
alamkihtidesse kuuluvaid inimesi ja mittesakslasi. Rahumeelsemad linnakodanikud mõistsid 
märatseva rahvahulga tegevuse hukka, kuid vähe tehti selleks, et ära hoida laastamist, mille 
käigus hävitati, põletati või tehti teisiti kõlbmatuks altarimaalid , pühapildid, liturgilised 
raamatud ja missarüüd Peetri ja Jakobi kirikus. 2. aprillil 1524. aastal rünnati frantsiskaanide 
kloostrit, samuti Püha Katariina kloostrit ja dominiiklaste Püha Johannese kloostrit ning varsti 
pärast seda kloostreid Tallinnas ja Tartus. 
          Tallinnas üritas Liivi Ordu meister Plettenberg märatsemist ennetada, väljastades  
10. septembril 1524. aastal pöördumise, kus jutlustajatel paluti hoiduda mässule õhutavast 
jutlustamisest ja jätkata reformatsiooni teostamist distsiplineeritud moel. Tema palve jäi 
viljatuks.  
          14. septembril 1524 toimus, vaatamata ordumeistri ennetustööle, pildirüüste 
Tallinnas.  400–500 märatsevat usuuuendajat, nii sakslased kui mittesakslased , ründasid  
dominiiklaste kloostrit, sealt arenes rünne teistesse kirikutesse.  Nii on see sündmus Tallinna 
rae skraaköites dateeritud. Nähtavasti on just see allikas olnud aluseks hilisematele 
dateeringutele. Suurgildi tolleaegses vendaderaamatus on sama sündmust dateeritud            
 
 
 
23. septembriga.  Skraaköitest selgub , et Oleviste, Pühavaimu ja dominiiklaste kirikust oli 
palju väärtasju röövitud ja nõuti röövsaagi  kiiret tagastamist. (Kala 2007: 18.) Pildirüüstes 
osalesid kõrvuti Liivimaa sakslastest linnakodanikega ka eestlased. Tungiti Püha Olavi ja 
Püha Vaimu kirikusse, karjudes: „See oli Jumala tahe! Au Jumalale   igavesti !“ Kolme tunniga 
purustati kõik pühapildid, altarid, altarimaalid ja pühakujud. Ka altaririistad, kullast  
kellukesed, karikad, pateenid, altarikatted, missarüüd ja küünlad.  (Arbusow 1921: 357.) 
           Tartus algas rüüstetegevus 1525. aasta jaanuaril, mõned kuud pärast 
kasuksepp Hofmanni saabumist Tartusse. 7. jaanuaril 1525. aastal on dateeritud rüüste algus.  
Hofmanni jutlustest tiivustatud fanaatiline rahvahulk liikus Maarja koguduse kirikusse, viskas  
välja teenistust pidava preestri ja lauljad ning alustas kõige selle purustamist, mis seostus  
roomakatoliku kiriku regaalidega. Seejärel suundusid linlased Jaani koguduse kirikusse, 
kiskusid maha altarid, purustasid pühapildid ja tegid maatasa oreli . Järgmisena langes ohvriks 
dominiiklaste Püha Maarja Magdaleena klooster, kus nad needsid munki ja võisid teha 
hullematki. Kuna mitte ainult paavsti kirikud, vaid ka vene kirikud olid täidetud ebajumalate 
piltidega, rüüstati ka vene Nikolai kirikut. Hävingust, Tartus korraldati, sai rahvusvaheline 
intsident.  
          Edasi rünnati Peeter-Pauli toomkirikut ja piiskopilossi. 10. jaanuaril tungis 200 pealine  
rahvahulk Hofmannist julgustatuna toomkirikusse, et minema kihutada kapiitli kanoonikud. 
Võitluse tulemusena hukkus kaks sakslast ja kaks eestlast ning 20 sai haavata . See ärritas 
märatsevaid usuvõitlejaid, nad loopisid pühapilte ning ründasid krutsifikse mõõkade ja 
odadega. Kristuse ja 12 apostli kujudega kaunistatud baptisteerium peksti puruks ja 
altarimaalid põletati. Toomkiriku  vaimulikkond pääses. (Petkunas 2008: 3.) 
            1526  toimus pildirüüste Pärnus.  15. märtsil 1526 gildivendade ja kaubasellide 
eestvõtmisel, evangeeliumiusu jutlustajate õhutusel tungis üleskihutatud linnarahvas , nii 
sakslased kui eestlased koostöös, kirikusse. Peksti puruks altarid, maalid ja pühakujud. Mõned 
uurijad on väitnud, et Uus-Pärnu pildirüüstet juhtisid mustpead.  (Heinrich Laakmann on aga 
teisel seisukohal, kuivõrd mustpeade vennaskonnast Uus-Pärnus ei ole 16. sajandist ühtegi 
jälge). Uus-Pärnus, nagu ka teistes hansalinnades elas kaubaselle, kes võisid olla uue õpetuse 
levitajad, linnarahva üleskihutajad ning pildirüüste algatajad.  Pärast kiriku rüüstamist pööras 
rahvas oma meelepaha otseselt linnarae vastu. Linlaste vaesus ja uued evangeelsed ideed 
inimeste võrdusest Jumala ees, lõid pinnase, et pildirüüste kasvas üle linnarae ründamiseks. 
(Jürjo-Põltsam 2008: 205.) 
 
 
 
          Pildirüüste teema lõpetuseks: usuuutest indu ja hoogu saanud, uue evangeelse õpetuse 
omaks tunnistanud märatsev ristirahvas ründas kõike,  mis seostus roomakatoliku kirikuga, 
paavstiga, preestritega: pühapildid, kujud, krutsifiksid, missarüüd, küünlad, kellukesed, orelid, 
altarid ja missa tseremooniad. Liturgiat ja kõiki neid asju olid uue õige usu jutlustajad  
nimetanud saatana tööriistadeks.  Sest Lutheri õpetuse kohaselt ei vajanud  ristiinimene  
vahendajaid enda ja Jumala vahele. Samas, Luther isiklikult ei kiitnud pildirüüstet heaks, ta 
nägi selles võimalikku ohuallikat. Nagu mitmele Saksa linnale, nii saatis ta ka Liivimaa 
suurtele linnadele pärast seal toimunud pildirüüsteid kirja, hoiatades neid mässu ja 
reformiliikumise lõhenemise eest.   
         Evangeelne liikumine kandus Liivimaal esmalt linnade ümbruses asuvatele 
talupoegadele ja siis sealt edasi teistesse kihelkondadesse. 1524. aasta kevadel tekkisid 
mõningased rahutused ja vastuhakkamised Harju- ja Virumaal,  Narvas, teisteski  
maakondades, ka Saaremaal. Aga taolist talurahvarahutuste  lainet, mis järgnes 
reformatsioonialgaastatele Saksamaal, Liivimaal ei juhtunud.  
 
           Kokkuvõtteks, mõningase ettekujutuse usuuuenduse esmase laine kajastusest (enne 
Liivi sõda), nii baltisakslaste kui eesti maarahva elus võiks anda ilmselt eesti juurtega 
baltisakslase Balthasar  Russowi tsitaat:  
„Kuigi Kõikvõimas Jumal Liivimaa provintsile armuliselt oli annetanud püha evangeeliumi, 
võltsimatu ja puhta, Augsburgi usutunnistusega kooskõlas oleva õpetuse, siis ei leidunud 
ikkagi mitmes Liivimaa paigas kuigi palju neid, kes midagi teadsid Jumala sõnast ja 
kirikuskäimisest. Vaid vastupidiselt, nende peamine hool oli igal pühapäeval maal, iseäranis 
talupoegade ja priitalunikkude juures, et naaber ratsutas ühe või kahe penikoorma maad 
naabri juurde, kellel head õlut oli, ja elas seal kogu pühapäeva ja pealekauba esmaspäeva 
lõbusasti. Põhjused aga, miks nad säärasesse logelemisse ja kirikumineku põlgamisse sattusid, 
on need: esiteks ei olnud tervel maal ainustki head kooli, kust oleks vähemalt tulnud 
lihtjutustaja, kes mittesaksa keelt mõistab; mispärast koolide puudusel kirikud hulk aastaid 
täiesti tühjad olid ja lagunesid. Teiseks kui kuskil kirikus oligi õpetaja, siis oli see harilikult 
võõramaalane ja ei osanud mittesaksa keelt ning jutlustas sakslastele saksa keeles, mida 
mittesaksa talurahvas ei võinud mõista. Sellepärast jäid nad kirikust eemale ja harjusid 
logelemisega, ent neil tuli siiski pastorile palka maksta, kuna iga sakslane aastas vaid ühe 
singi lisaks andis. Kolmandaks hoolisid orduhärrad ja piiskopid üpris vähe kehvade 
 
 
 
talupoegade hingeõndsusest ja heakäekäigust; sest nad pidasid  meeles, et see ei ole nende 
kodumaa, ning nad olid ainult selle peal väljas, et neil endi elupäevi küllalt oleks.“  
(Russow 1993: 88.) 
 
 
 
Kasutatud kirjandus 
 
Arbusow,  Leonid  1921. Die Einführung der Reformation. Leipzig:  Vermittlungsverlag von        
            M. Heinsius Nachfolger 
Eesti  Entsüklopeedia 1936. Tartu: Loodus 
Eesti Entsüklopeedia  1995. Tallinn: Entsüklopeediakirjastus 
Kala, Tiina 2007. Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle  
           majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad.  Tuna nr. 3, lk. 10 - 26 
Kreem, Juhan 2007. Liivimaa reformatsiooni poliitilised, religioossed ja sotsiaalsed aspektid.  
           Tuna nr. 3, lk. 131-136 
Petkūnas Darius Liivimaa liturgilised traditsioonid 16.–18. sajandil.                                     
           www.meiekirik.ee/.../Petkunas_Liivimaa_liturgilised_traditsioonid 
Petti, Urmas 1998. Philipp Melanchthon, humanist ja reformaator.  – Akadeemia, nr. 1,                          
           lk. 89-110 
Pilli, Toivo 1997. Melchior Hofmanni elu ja tegevus. – Akadeemia, nr. 12, lk. 2575 -2581 
Põltsam, Inna 2003.  Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal. – Tuna nr. 3, lk. 13-24 
Põltsam-Jürjo, Inna 2008. Liivimaa väikelinn varase uusaja lävel. Uurimus Uus-Pärnu  
           ajaloost 16. sajandi esimesel poolel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.                                              
           E-ait.tlulib.ee/72/2/poltsam_inna1.pdf 
Oxfordi filosoofialeksikon 2002. Tallinn: Vagabund 
Russow,  Balthasar  1993. Liivimaa kroonika. Stockholm : Vaba Eesti 
Saard, Riho 2005.  Euroopa üldine kiriku ajalugu. Tallinn: Argo 
Sild, Olaf; Salo, Vello 1995. Lühike eesti kirikulugu. Tartu 
Talve, Ilmar. 2004. Eesti kultuurilugu. Tartu: Ilmamaa 
 
 
 
Võõbus, Arthur 2011. Eesti kirikuloo peajooni. Tartu. Toimetaja : Atko Remmel . Originaal  
ilmus 1980. aastal Torontos Usuteaduslik Instituudi väljaandena