Morfoloogia materjal (1)

1) Raku mõiste
rakk - mikroskoopiline elusaine üksus; elusaine väikseimad üksused , mis suudavad oma olelust jätkata ka teistest sõltumatult ja mis sigimisel moodustavad endataolisi. Koosnevad tsentraalse paigutusega kerajast või ovaalsest tuumast ja seda ümbritsevast rakukehast e. tsütoplasmast. Rakku moodustavate keemiliste ainete kaaluline vahekord ja vastavalt sellele ka raku keemilised ja füüsikalised omadused muutuvad alatasa raku kogu elutsükli keskel. Elusaine osakestena on rakkudele omane ainevahetus. Imendunud toitainetest sünteesivad nad endataolise elusaine ja mitmesuguseid rakust eemalduvad või rakus ajutiselt säilitatavad produktid . Paljuneb jagunemise teel. Suurus ja kuju väga mitmekesised . Suurimad on emassugurakud. Suurimate rakkude diameeter võib ulatuda 150 mikromeetri piiridesse. Seega on rakud palja silmaga nähtamatud või märgatavad vaid ebamäärase täpina. Väikseimate rakkude diameeter un umbes 5 mikromeetrit. Enamiku diameeter kõigub 10 ja 30 mikromeetri vahel.
2) Raku organoidid ja rakuinklusioonid
raku organoidid – rakukehas on vastava tehnilise ettevalmistamise puhul nähtavad mitmesugused koostisosad. Neist sellised, mis esinevad peaaegu kõikides rakkudes ja mis võtavad aktiivselt ja suunavalt osa raku ainevahetusprotsessidest, nim. raku organoidideks. Siia kuuluvad: 1) mitokondrid , 2) ergasmoplasma ehk tsütoplasma basofiilne substants , 3) tsütoplasma membraanide süsteem, mis haarab rakumembraani kõrval endoplasmalist reliitikumi ja Golgi aparaati ehk Golgi kompleksi, 4) tsentrosoom ja 5) tsütoplasma sisesed fibrillid koos rakke isekeskis siduvate desmosoomidega. Mitokondrid esinevad tsütoplasmas hajutatud niidikeste, kepikeste või terakeste kujul. Ergastoplasma on tsütoplasma sisene aines, mille osadeks on elektroonmikroskoobis nähtavad ribonukleiinhappe sõmerad – ribosoomid. Golgi aparaat koosneb lähestikku asetsevatest kaksiklamellidest, nende otste kohal asetsevatest mikropõiekestest ja üksikutest suurematest vakuoolidest. Valgusmikroskoobi varal nähtavas pildis eristatakse tsentrosoomis kahte tsentriooliks nimetatavat täpikest koos neid ümbritseva erilaadse tsütoplasmaga. Desmosoomideks nim. kahe naaberraku vahel asetsevaid seostruktuure, mis koosnevad vastastikku asetsevast kahest paksenenud rakumembraanist, selle vastas asetsevast erilaadsest tsütoplasmast ja viimasest radiaalselt raku sisemusse suunduvatest fibrillidest. Loetletus tsütoplasmalistest organoididest on mitokondrid seostunud eeskätt raku hingamisprotsessidega, ergastoplasma valgu sünteesiga, Golgi aparaat ainevahetusproduktide koondamisega oma piirkonda ja tsentrosoom mõningate fibrillaarsete strurkuuride moodustamisega.
rakuinklusioonid ehk rakusisaldised - nim. üldistavalt tsütoplasmas raku elusainet moodustavate rakuorganoidide kõrval esinevaid raku talitluse (ainevahetuse) tagajärjel temas tekkinud või väljaspoolt hangitud mitmesuguseid elutu aine moodustisi. Siia kuuluvad sekreedisõmerad, pigmendid, rasvatilgad jt. Inklusioonid viibivad rakus vöga erinevat aega. Tsütoplasmasiseste struktuuride (organoidide ja inklusioonide) vahele jäävat struktuuritut ainet nim. hüaloplasmaks.
3) Kudede mõiste ja jaotus
kude – organismi ehitusmaterjal; ühetaoliste ja ühesuguse päritolu ning talitlusega rakkude ja rakkudevahelise aine koondisi, mis mitmeti omavahel rühmitudes moodustavad organi.
Jaotus:
Epiteelkoed e. epiteel (ka 4.vastus) – siia kuuluvad katteepiteel ja näärmeepiteel. Iseloomustavad pinnalise asendiga, puhtakujulise koostisega ja õhukeste kihtide moodusta-misega. Asetseb alati sidekoe peal ja on sellest eraldatud õhukese kile (basaalmembraani) varal.
Tugikoed – Tugikudedeks on side- , kõhr- ja luukude. Arenguliselt kuuluvad sellessekudede rühma ka veri ja lümf.
a)Vedelkoed (veri ja lümf).
b) Sidekoed
c) Kõhrkude - toetuslikku talitlust kandev kõhrkude esineb lõikekonsistensiga tugikoeliigina kõhredeks nim. Organites , olles neis pinnalt kaetud sidekoelise kestaga – perikondriga). Kõhrkude koosneb intertsellulaarsubstantsist ja selles asetsevatest kõhrerakkudest e. kondrotsüütidest.
d) Luukude – on luude kompaktses hja spongioosses substantsis esinev tugikoeliik, mida iseloomustavad sadestunud mineraalsoolade sisaldus ja omapärane ehitus.
Lihaskoed ( ka 6.vastus) – teostavad organismi liigutuslikke protsesse. Esinevad kolme liigina : sile-, südame- ja vöötlihaskoena. Kõik nad moodustuvad pikkadest , kuid peentest lihasekiududest, mis kotraktsiooni puhul oma mahtu säilitades lühenevad ja jämenevad.
Närvikude( 7. vastus) – moodustab mitmekesise kujuga närvirakkudest , närvikiududest ja viimaste lõpmetest. Närvikoest koosneva närvisüsteemi kaudu teostub organite talitluse kordineerimine. Jaguneb :närvikude kitsamas mõistes ja neurogliia .
4) Epiteelkoed
epiteelkoed - koosnevad kandilistest rakkudest. Epiteelrakud on polaarselt diferentseerunud: nende mõlemal pool tuuma asetsevad pooled erinevad oma ehituselt. Peamisteks ülesanneteks on vabade pindade katmine (katteepiteel) ja nõre valmistamine – sekretsioon (näärmeepiteel). Katteepiteel jaguneb rakkude kuju ja kihistuse alusel järgmiselt:
a) ühekihiline epiteel – lamekuubiline, silindriline (rakud asetsevad üksteise kõrval).
b) mitmekihiline epiteel – lame-, silindriline, ülemineku- (rakud asetsevad üksteise peal ja kõrval).
c) mitmerealine epiteel - (kõik rakud kinnituvad basaalmembraanile, kuid vabale pinnale nad kõik ei ulatu). Ülemineku epiteelis pole rakkude kuju ja kihtide arv konstantne : organi seina sirutuse puhul rakud lamestuvad ja organi seina kokkutõmbumisel võivad nad epiteeli risti-suunas muutuda piklikuks.
Kõhu-, rinna – ja südamepaunaõõnt ja neis paiknevaid organeid katvat ühekihilist lameepiteeli nim. mesoteeliks, analoogilist rakukihti vere- ja lümfisoonte valendikupoolsel pinnal endoteeliks ning nahka katvat epiteeli epitermiseks.
Näärmeepiteel – moodustab sekretoorsete organite talitlust kandva koe ( parenhüümi). Näärmed on epiteliaalsed moodustised. Tavalistes näärmetes asetsevad rakud vahetult üksteise kõrval.Sekretoorne rakk võib seista ainurakulise näärmena endasugustest eraldi. Näärme sekretoorsed (lõpp-) osad lõpevad distaalselt umbsetena.Näärmete jaotuse alusena arvestatakse nebde lõpposade kuju ja viimakäigu hargnemist. Hargnemata viimakäiguga näärmeid nim. liht- , hargnevat viimakäiku omavat aga liitnäärmeteks. Lõpposa võib olla hargnemata või hargnenud. Enamik näärmeid avaneb kas otseselt või viimasüsteemi kaudu katteepiteeli vabale pinnale, näiteks maks ja pankreas kaksteistsõrmikusse, süljenäärmed suuõõnde, higi- ja rasunäärmed nahapinnale.
5. Sidekoed. Veri
sidekude – esineb organismis väga levinult. Moodustab kõikjal epiteeli aluskoe, ümbritseb veresooni ja närve nende teedel, kujundab organite väliskatte (kihnu) ning esineb organites sõrestikuna. Sidekoe kaudu toimub kõikide kudede ja organite toitmine ja koos verega moodustab ta ühtse toite – ja kaitsekoe. Organite katteis , fastsiais ja sidemeis lisandub sellele ka mehaaniline talitlus. Sidekoe intertsellulaarsubstants koosneb amorfsest põhiainest ja selles asetsevatest kiududest . Viimastest on tingitud koe mehaanilised omadused (tõmbetugevus ja elastsus). Eristatakse kollageen -, elastiin - ja retikuliinkiude.
Sidekoes eristetekese:
Retikulaarne sidekude – koosneb võrgutaoliselt ühinenud rakkudest ja retikuliinkiududest. Leidub mao ja soole limaskestas , eriti vereloomeorganites: lümfisõlmedes, põrnas ja üdis. Rakud koguvad oma kehasse võõraid aineid ja mikroobe.
Kohev sidekude – koosneb struktuurita põhiaines paiknevatest väga erineva suunaga peentest kollageen – ja elastiinkiududest, millede vahel asetsevad suurel arvul eespool iseloomustatud rakuliigid. Sidekoe rakulised elemendid esinevad kõige mitmekesisematena kohevas sidekoes. Siin leiduvate rakkude hulgas eristatakse fibrotsüüte, histiotsüüte, kambiaalseid rakke, rasvarakke, plasmarakke, nuumrakke ja vere valgeliblesid.
a) Fibrotsüüt – iseloomustavad paikse asendiga, harulise kujuga, peeneteralist kromatiini sisaldava suuruse ovaalse ja nõrgalt värvuva, 1 –2 tumakest sisaldava tuumaga ning rakupiirjoonte ähmasusega.
b) Fibroplastid – fibrotsüütide paljunemisvõimelised noorvormid. Nende vahendusel moodustuvad sidekoekiud ja amorfne põhiaine.
c) Histiotsüüdid – esinevad kohevas sidekoes fibrotsüütidega ligikaudu võrdses arvus, on vastandina viimastele väiksem, kuid tugevamini värvuv tsütoplasma, selgepiiriliselt lõppevad jätked ja arenenud fagotsütoosivõime.
d) Kambiaalsed rakud – asetsevad peamiselt verekapillaaride naabruses, sarnanevad kujult fibroplastidega, kuid on väiksem tuum.
e) Rasvarakud – iseloomustavad rasvatilgakeste või ainsa, kogu rakku täitva rasvatilga sisaldamisega.
f) Plasmarakk – leidub sidekoes vähem konstantselt. Olulisemaks funktsiooniks peetakse bioloogilise kaitsetoimega valkude – antikehade moodustamist.
g) Nuumrakk – kõige karakteersemaks tunnuseks on suurte vees lahustuvate ja metüleensinisega punakaks värvuvate sõmerate sisaldamine. Leidub erineval määral kõikjal kohevas sidekoes, enamasti väikeste veresoonte läheduses.
Rasvkude – koheva sidekoe eri vorm, Eristatakse järgmisi rasvadepoosid: nahaalune rasvkude (seal pekk), kõhukelmealune rasvkude, rinnakelmealune rasvkude, vaagna rasvkude ja silmakoopa- e. periorbitaalrasvkude.
Tihe sidekude – erineb kohevast sidekoest kiudude ülekaalu ja kiudude kindla paigutuse poolest. Rakke suhteliselt vähe ja nad paiknevad üksnes kiudude vahel.
veri: on kinnises soonestikus asetsev alati voolav punase värvusega vedelik, mis koosneb vererakkudest ja vedelast põhiainest – vereplasmast. Soontest välja voolanud veres eraldub plasmast lühikese aja jooksul kiulise ehitusega aine – fibriin , kusjuures järele jääb läbipaistev nõrgalt kollakas vedelik – vereseerum. Ringivas veres on fibriin plasmas lahustunud valkainena – fibrinogeenina.
Vere koostis:
a) vereplasma ( 3/5-2/3 vere kogumassist)
b) vererakud , mis omakorda jagunevad: punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid ja vereliistakud e. trombotsüüdid.
Vereliistakud jagunevad: agranulotsüütideks: lümfotsüüdid ja monotsüüdid; ja granulotsüüdid: neurofiilsed, atsidofiilsed ja basofiilsed
Vereliistakud e. trombotsüüdid on rakutükikesed. Veresoonte seina vigastuse korral nad hävivad vabanedes endist verehüübimiseks vajalikke aineid.
Punalibled e. erütrotsüüdid imetajatel ümmargused kaksiknõgusad tuumata kettad.Annavad verele punase värvuse, sest sisaldavad rauda sisaldavat ainet- hemoglobiini, mlle vahendusel punalibled transpordivad hapnikku kopsudest kudedesse.
Valgelibled e. leukotsüüdid on hemoglobiinivabad. Talitlus on seotud organismi kaitsega : leukotsüüdid fagtsüteerivad (õgivad) organismi sattunud mikroobe ja valmistavad viimastesse mürkidena toimivaid valkaineid.Teostavad ka koesisest seedimist (raukunud ja surnud rakkude lagundamist). Tekkelt ja ehituselt jagatakse kahte rühma: a) granulotsüüdid – arenevad punaüdis, eristatakse atsidofiile, basofiile ja neutrofiile. b) agranulotsüüdid – tekivad peamiselt lümfisõlmedes, eristatakse: lümfotsüüdid – vererakkudest väikseimad, rakuvalkude produtseerijad; ja monotsüüdid – suurimad vererakud.
6) Lihaskoed
lihaskude – teostavad organismi liigutuslikke protsesse, esinevad kolme liigina: sile-, südame- ja vöötlihaskoena. Kõik nad moodustuvad pikkadest, kuid peentest lihaskiududest, mis kontraktsiooni puhul oma mahtu säilitades lühenevad ja jämenevad.
Silelihaskude – värvuselt hall, esineb siseorganites ( seede-, kuse- ja suguorganite, veresoontejt. seinas) kestmoodustistena, millede talitlus ei ole suvaline .Ehituslikult koosneb see koeliik käävjatest, mõlemast otsast teravnenud, tsentraalse tuumapaigutusega rakkudest - silelihas -kiududest.
Südamelihaskude – tumepunase värvusega, talitluse osas tahteliselt mittemõjustatav, moodustub samuti ristvöödilistest kiududest, kuid vastandina vöötlihaskiududele on need eranditult kõik isekeskis peenemate kiudude kaudu võrkjalt seostunud; pealegi koosnevad südamelihasekiud silinderjatest, omavahel otste kaudu seostunud rakkudest.Südamelihaskiud koosnevad silinderjatest, omavahel otste kaudu seostunud rakkudest. Osa südamelihasekiude , mis on kohanenud südamesisese erutuslaine edasikandmiseks, on koondunud iseseisvaks, kodasid vatsakestega ühendavaks südame erutusjuhtesüsteemiks. Erutusjuhtesüsteemi kiud on südamevatsakestes tavalistest südamelihasekiududest jämedamad ning sarkoplasma - ja glükogeenirikkamamad.
Vöötlihaskude – punane, moodustab kindla alguse ja kinnituskohaga, suva järgi ehk tahteliselt kontraheeruvaid organeid - lihaseid. Vöötlihaskude koosneb pikkadest ja suhteliselt jämedatest silinderjatest kiududest, mida väljaspoolt ümbritseb õhuke membraan- sarkolemm .
7) Närvikude
närvikude – esineb närvisüsteemis, pea – ja seljaajus, närvides ning viimaste teedel asetsevates närvirakkude koondistes – ganglionides.
Närvi– ehk ganglionirakud paiknevad kesknärvi-süsteemi hallaines ja kehas laiali asetsevates ganglionides. Närvirakkust väljub üks, kaks või mitu haru. Kujult ja talitluselt jaotatakse ganglioniraku harud e. jätked erutust raku suunas juhtivateks dendriitideks ja tsellulifugaalse juhtsuunaga neuriitideks e. aksoniteks. Pikemad ja enam-vähem ühtlase jämedusega närviraku jätked koos neid ümbritsevate katetega kannavad nende erutuse juhtsuunale vaatamata närvikiudude nimetust . Täiskasvanud loomade närvirakkudel puudub regenereerimisvõime. Vigastuse või surma korral nende asemele uusi närvirakke ei kasva. Naabrid võivad neid asendada vaid talitluslikult.
Närvikoe struktuuriliseks üksuseks on neuron – tuuma sisaldavast tsentraalsest osast, neuroni kehast e. närvirakust ja viimasest välju-vatest jätketest koosnev moodustis.
Neurogliia – ektodermaalselt päritolult ja esinemispaikadelt sarnaneb närvikoega, koosneb ajuvatsakesi ja seljaajukanalit katvatest ependüümirakkudest ning kesknärvisüsteemis leiduvatest gliiarakkudest.
8) Rakkude paljunemine. Mitoos . Amitoos. Meioos.
Rakkude paljunemine – rakud paljunevad jagunemise teel. Ainsast emarakust tekivad kaks tütarrakku. Eristatakse harvemini esinevat amitoosi ja mitoosi e. karüokineetilist raku jagunemist. Esineb ka meioos.
Amitoos – tuuma ja tsütoplasma struktuur säilivad ja rakukeha koos tuumaga nöörduvad enam–vähem kaheks võrdseks osaks.
Mitoos ehk karüokinees – eriti tuumas, toimuvad väga ulatuslikud muutused tuumamembraani ja tuumakese kaotsimineku ning kromatiinsubstantsi koondumise näol kindla kuju ja arvuga värvilembesteks kehadeks – kromosoomideks. Kestab enamasti 1-2 tundi ja temas eristatakse nelja perioodi:

profaas – profaasi kestel ilmuvad kromatiinisõmerate asemele kromosoomid , raku vastaspoolustele rännanud tsentrosoomidest väljuvad peened kiud moodustavad mitoosikäävi ning sama faasi lõpul tuumake ja tuumamembraan kaovad.

metafaas – kromosoomid asenduvad ainsale käävi pikitelje suhtes perendikulaarsele tasandile , moodustuvad ekvatoriaalplaadi. Samas faasis lõhestuvad kromosoomid piki.

anafaas – toimub kromosoomide poolte teineteisest eemaldumine vastaspooluste suunas.

telofaas – tekivad vastaspoolustele rännanud mitoosifiguuri osadest kaks uut interkineetilist tuuma ning samas jaguneb ka rakukeha ringnöördumise teel kaheks võrdse kuju ja ehitusega tütarrakuks.
Meioos – tekivad identsed kromatiidid. Kromosoomide arv väheneb 2 kordselt. Tekivad haploidsed sugurakud . Pärilik info on saadud nii emalt kui isalt.
9) Kehaosad ja regioonid
Keha koosneb peast , kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest.
Pea – jaguneb silmade sisenurkade ühendusjoonel ajuosaks ja näoosaks. Ajuosa moodustab loomadel pea üldsuurusest ligikaudu ühe neljandiku, paiknedes näoosast üleval- ja tagapool.
Ajuosas eristatakse:
1) kuklapiirkonda – külgneb kuklaluuga, ulatudes kuklaharjast kandelülini;
2) kiirupiirkonda – algab kuklaharjast ja piiristub kiiruluu ulatusega;
3) oimupiirkonda – asetseb ajuosa küljel, silma ja kõrva vahel;
4) kõrvapiirkonda;
5) kõrvatagust piirkonda;
6) silmakoopaülist auku ;
7) otsmikupiirkonda – asetseb ajuosa eesseinas kiir- ja ninaluu vahel;
8) sarvepiirkonda.
Näoosal on neljatahulise püramiidi kuju. Ta paikneb silmakoobastest ees- ja allpool ning moodustab hingamisaparaadi algusosi sisaldava nina ja seedeaparaadi algusosa – suu.
Näoosa jaguneb:
1) ninapiirkond – algab silmade sisenurki ühendavast joonest, ulatudes ülamokani, ja mis oma korda jaguneb a) ninaseljapiirkonnaks, b) ninaküljepiirkonnaks, c) sõõrmepiirkonnaks;
2) suupiirkond;
3) ülamokapiirkond;
4) alamokapiirkond;
5) lõuatsipiirkond;
6) silmakoopapiirkond;
7) ülalaupiirkond;
8) alalaupiirkond;
9) sarnapiirkond;
10)silmakoopaalune piirkond;
11)mälurlihasepiirkond;
12)põsepiirkond;
13)ülalõuapiirkond;
14)alalõuapiirkond;
15)lõuavaheline piirkond
Kael – ühendab pead kerega. Kaelal eristatakse:
1) dorsaalset kaelapiirkonda;
2) külgmist kaelapiirkonda;
3) õlavarre-pea lihase piirkonda – ventraalsel serval kulgeb kägivagu;
4) ventraalset kaelapiirkonda – eristatakse alaosadena kõripiirkonda ja hingetorupiirkonda;5) kaela ja rinna vahel paikneb piht .
Kere – jaotatakse rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks.
Selg – luuliseks aluseks on rinna- ja nimmelülid ning laiuseks ristijätkete laius. Eristatakse:
1) rinnalülide piirkond
2) nimmepiirkond
3) turi – rinnalülide ogajätketest moodustunud selja kõrgeim osa, jääb rinnalülide piirkonda.
Rind - luuliseks aluseks on roided ja rinnak. Rinna kraniaalne piir kulgeb abaluu eest ning kaudaalse moodustab ka väliselt nähtav roidekaar. Eristatakse:
1) abaluupiirkond e. piht – asub kraniaalselt
2) rinnakupiirkond – esijäsemete vahel
3) roidepiirkond – rinnakorvi külgseinad
Kõht – on laialdane kere piirkond, mis ulatub roiete sisepinnale kinnituvast diafragmast kuni süleluukammiga piirneva kraniaalse vaagnaavani. Jaguneb:
1) kraniaalne kõhupiirkond - piiristavad diafragma kinnituskoht ja viimast roiet riivav segmentaaltasand. Kraniaalne kõhupiirkond jaguneb roietealuseks piirkonnaks ja rinnalehepiirkonnaks.
2) keskkõhupiirkond - paikneb viimast roiet ja puusanukki riivates segmentaaltasandite vahel ning jaguneb puusanukist ettepoole jäävaks tühimikuks, külgmiseks kõhupiirkonnaks ja nabapiirkonnaks.
3) kaudaalne kõhupiirkond - ulatub puusanukke riivavast segmentaaltasandist vaagna sissekäiguni.Ta jaguneb kubemepiirkonnaks ja häbemepiirkonnaks.
Vaagen – luuliseks aluseks on ristluu ja puusaluud. Nende vahele jääb vaagnaõõs, mis algab niudeluuharja ja süleluukammi kohalt.Jaguneb:
1) ristluupiirkonnaks - paaritu
2) tuharapiirkonnaks – paariline , ristluu-ja tuharapiirkond koos moodustavad laudja;
puusanukipiirkonnaks;
3) sabapiirkonnaks;
4) lahklihapiirkonnaks – paikneb päraku ja väliste suguorganite vahel.
Eesjäsemepiirkond – kere küljes olevas eesjäseme osas eristatakse:
1) õlaliigesepiirkonda;
2) õlavarrepiirkonda;
3) kaenlapiirkonda;
4) kolmpealihasepiirkonda e. saps
5) küünarliigesepiirkond
6)küünarnukipiirkond
Eesjäseme kerest väljaulatuvas osas esinevad:
1) küünarvarrepiirkond;
2) randmepiirkond;
3) kämblapiirkond;
4) sõrgatsipiirkond;
5) piirdepiirkond;
6) sõrapiirkond
Tagajäsemepiirkonnad – tagajäsemel eristatakse ülevalt alla järgmisi piirkondi:
1) puusaliigesepiirkond;
2) reiepiirkonda;
3) põlvepiirkonda;
4) õndla- e. kindrapiirkond
5) säärepiirkonda;
6) kannapiirkonda;
7) kandluupiirkond;
8)pöiapiirkonda
NB! varvaste piirkonnad on samanimeliste alaosadega nagu eesjäsemel.
10) Topograafilised mõisted
Anatoomias kasutatakse elundite ja piirkondade asukoha ning nende omavahelise paigutuse kirjeldamiseks topograafilisi mõisteid. Need jaotatakse kahte gruppi: tasandid ja suunad. Mõttelisi tasandeid on neli. Tähtsaim nendest on mediaantasand , mis jaotab keha kaheks sümmeetriliseks pooleks ning seetõttu on teda ainult üks. Paralleelselt sellega asetsevad sagitaaltasand ning mediaan- ja sagitaaltasandiga risti transversaaltasand. Looma pikiteljega paralleelselt on dorsaaltasand. Nii sagitaal -, transversaal- kui dorsaaltasandeid võib olla lõputu hulk. Topograafilised suunad lähtuvad eelmainitud tasanditest. Mediaantasapinnale lähemal asuvat elundit või elundi osa nimetatakse mediaalseks ehk keskmiseks ja sellest kaugemal paiknevat lateraalseks e. Külgmiseks. Teiste struktuuride vahel olevat osa nim. intermediaalseks e. vahelmiseks. Transversaaltasandist lähtuvalt kraniaalne e.koljupoolne ja kaudaalne e. sabapoolne suund. Struktuuride asendi dorsaaltasandi suhtes määravad dorsaalne e.selgmine ja ventraalne e. kõhtmine suund. Kogu keha ulatuses on enam kasutatavaks suuna terminiteks keha välispinna suhtes eksternne e. välimine, internne e. sisemine, superfitsiaalne e. pindmine ja profundne e. süva. Jäsemete puhul kasutatakse proksimaalset e. kerele lähemal paiknevat ning distaalset e. kerest kaugemal , st. maapinnale lähemal asetsevat suunda. Eesjäseme tagapinda randmeliigesest allpool nim. palmaarseks e. pihkmiseks, tagajäseme tagapinda kannaliigesest allpool aga plantaarseks e. taldmiseks pinnaks. Kereõõnes paiknevatel organitel eristatakse välisseina poolset parietaalset e. seinmist ning keha välisseinast kaugemal vistseraalseks e. sisusmist pinda. Pea kirjeldamisel kehtivad samad suunaterminiid nagu kere puhul, v.a. kraniaalne. Selle asemel kasutatakse rostraalset e. ninatipmist ehk nokmist suunda.
11) Luude ehitus ja keemiline koostis
luu – (os) on teataval määral plastiline organ, mille väliskuju ja sisestruktuur kohanevad pidevalt funktsionaalsete tingimustega. Lihaskehast eemaldatud luud on kõvad, elastsed, kollakasvalged organid . Luudest, kõhredest ja sidemetest moodustuv toes e. skelett on keha toeks ning samal ajal ka keha suuruse ja kuju määrajaks.
Luude ehituses kehtib printsiip, et vähima materjalihulga ja kaalu juures saavutada suurim vastupidavus ja tugevus. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadaks, lühikesteks ja lameluudeks.
Pikkadel e. toruluudel ( ossa longa) on pikkus teistest mõõtmetest suurem. Pikad luud esinevad jäsemete skeletis ja funktsioneerivad kangidena. Pikkadel luudel eristatakse paksenenud luuotsi ehk epifüüse ja viimaste vahel asetsevat luukeha ehk diafüüsi, mille esineb üdiõõs. Kasvades luudes on luuotsad kehast eraldatud epifüüsikõhrega.
Lühikestel luudel (ossa brevia) on kõik mõõtmed enam- vähem võrdsed. Lühikeste luude gruppi kuuluvad kanna- ja randmeluud , selgroolülid jt.
Lamedatel luudel (ossa plana) on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Sellistel luudel on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus.
Eri rühma modustavad õhku sisaldavad e. pneumaatilised luud, mis esinevad kolju koosseisus . Luud koosnevad väljaspoolsest kompaktainest ja seespoolsest käsnainest. Luu tugevust määrav tihe ja kõva kompaktaine on pikkadel luudel kõige paksem diafüüsis, õhenedes pidevalt luuotste suunas. Suhteliselt õhuke on kompaktainekiht lamedates ja lühikestes luudes. Kompaktainekihi paksus sõltub looma kasvu- ja toitumistingimustest ning füsioloogilisest seisundist.Käsnaine moodustub õhukestest, isekeskis käsnataoliselt seostunud luuplaadikestest ja – põrkadest. Luu-põrkade paigutus on käsnaines korrapärane ja seda määravad luusse toimiva rõhu tugevus ja suunad. Toruluudes on käsnaine koondunud luuotstesse. Lamedates ja lühikestes luudes on jaotunud ühtlaselt. Luu välispinna, välja arvatud liigese pinnad, on kaetud sidekoelise luuümbrise e. periostiga. Periost koosneb kambiaalsest, fibroelastsest ja adventsiaalsest kihist . Luu käsnaine põrkadevahelisi ruume ja üdiõõnt toruluudes täidab luuüdi. Embrüonaalses eas ja noorloomadel on luuüdi punane, kandes punaüdi nimetust. Ta funktsioneerib vereloomeorganina, produtseerib punaliblesid ja granulotsüüte. Vanemas eas säilib punaüdi üksnes käsnaine põrkade vahel, kuna üdiõõnes ta asendub rasvkoega, muutudes kollaüdiks.
luude keemiline koostis – luud koosnevad orgaanilistest ja anorgaanilistest ainetest. Täiskasvanud veise luud sisaldavad vett keskmiselt 50%, rasva 15%, osseiini 12% ja mineraalaineid 13%. Luu anorgaanilise aine peamiseks koostisosaks on kaltsiumfosfaat (u.85%). Veel esineb luudes kaltsiumkarbonaati, magneesiumfosfaati, kaltsiumfluoriidi, kaltsiumkloriidi ja mitmeid mikroelementide soolasid. Organismi kaltsiumivarudest paikneb luudes 97%. Mineraalainete sisaldus luudes sõltub suurel määral looma söötmisest. Päevavalgus ja D- vitamiin soodustavad mineraalainete ladestumist luudes.
12) Luude seostumise vormid. Liigese ehitus
luude seostumise vormid – luude vahelised ühendused e. junktuurid seovad luid skeletiks, võimaldavad luudevahelist liikumist ja amortiseerivad looma liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi:
Sidekoeliste e. fibroossete ühenduste alaliikideks on: Sideliidused – nim. sellist ühendusvormi, kus luud on omavahel ühendatud sidekoe varal. Õmblus e. sutuur – nim. õhukese sidekoekihi varal liitunud koljuluude ühendust. Eristatakse soomus-, saag - ja lameõmblust. Tappühend – esineb hambajuure ja hambasombu vahel.
Kõhreliste ühenduste alavormina eristatakse: Kõhrliidus – luud on omavahel seostunud kõhrkoega (selgroolülid). Sümfüüs – luid ühendavas kõhrekihis esineb pilukujuline õõs (puusaluud). Fibroossed ja kõhrelised ühendused võivad looma vananedes asenduda luukoega, muutudes luuliidusteks.
Sünoviaalne ühendus e. liiges on selline ühendusvorm, kus liigestuvate luude otste vahele jääb pilujas õõs. Luude ühendamise kõrval on liiges esiplaanil liikumisfunktsioon .
liigese ehitus – liiges moodustub kahe või mitme omavahel kokkupuutuva luu vahel. Liigestuvate luude kokkupuutepindu nim. liigesepindadeks; viimaseid katab mõne mm paksune hõõrdumist ja põrutusi vähendav hüaliinkõhrekiht – liigesekõhr. Tavaliselt on liigestuvad luuotsad kujult teineteisele sobivad. Vastasel korral asetseb liigesepindade vahel kiudkõhreline liigeseketas e. disk või poolketas e. menisk . Liigeseketas esineb lõualiigeses ja ta jaotab liigeseõõne kaheks osaks. Paarilised meniskid paiknevad põlveliigeses reie – ja sääreluu põntade vahel. Liigestuvaid luuotsi ühendav liigesekihn piirab kinnist välismaailmast hermeetiliselt eraldatud pilujat liigeseõõnt. Liigesekihn koosneb välisest, kiulisest e. fibroossest ja sisemisest , sünoviaalsest kihist. Sünoviaalkiht valmistab liigesepindade hõõrdumist vähendavat vedelikku – sünooviat. Liigestuvaid luid aitavad fikseerida ja liikumist pidurdada ning suunata sidemed. Näiteks jäsemeliigeste külgedel paiknevad kaaskülgsidemed võimaldavad liikumist ainult sagitaaltasandis.
13) Lihaste ehitus
lihased – on aktiivsed liikumisorganid. Moodustavad vöötlihaskiududest koos viimaseid seostava sidekoega ja kinnituvad passiiivsetele liikumisorganitele – luudele . Paigalseisval loomal fikseerivad lihased keha asendit. Lihaste kuju on väga mitmekesine . Tavaliselt eristatakse analoogiliselt luudele pikki , laiu ja lühikesi lihaseid. Pikad lihased on käävjad või koonusekujulised ja esinevad peamiselt jäsemetel. Laiad lihased paiknevad kereõõnte seintes. Lühikesed lihased seostavad selgroolülisid ja roideid omavahel. Pikkadel lihastel nimetatakse keskmist paksenenud osa kõhuks, algusosa peaks ja lõpposa sabaks. Lihaskiudude erinevate seostumisviiside alusel kõõlustega jaotatakse lihased liht- ehk dünaamilisteks ja sulgjateks ehk statodünaamilisteks lihasteks.Lihaste EHITUSLIKEKS koostisosadeks on lihasekiud ja sidekude. Lihase sidekoeline toestik koosneb teda väljastpoolt katvast lihaseümbrisest ehk välimisest perimüüsumist ja sellega ühenduvast, lihase sees asetsevast ja viimast erineva suurusega lihasekimpudeks jagavast sisemisest perimüüsumist. Iga lihasekiud on ümbritsetud õrna sidekoelise kestaga – endomüüsumiga.
14) Lihaste abiseadeldised
lihaste abiseadeldised – arenevad lihaseid ümbritsevasty sidekoest ja nad soodustavad ning kergendavad lihaste talitlust. Abiseadeldiste hulka kuuluvad fastsiad ehk sidekirmed, sünoviaalpaunad, kõõluste sünoviaaltuped ja seesamluud .
Fastsiateks ehk sidekirmeteks nimetatakse tihekiulist sidekoelist kest üksikute lihaste ja lihasrühmade vahel. Fastsiad esinevad kogu lihastikku katva pindmise sidekirmena ja üksiklihaseid või lihaste rühmi ümbritseva süvasidekirmena.
Sünoviaalpaunad esinevad neis kohtades, kus kõõlused liiguvad oma naaberorganite suhtes. Kõige sagedamini leidub neid lihase kinnituskoha lähedal kõõluse ja luu vahel. Sünoviaalpaunad kujutavad endast sidekoelise kihnuga ümbritsetud pilukujulisi õõnsusi, mis sisaldavad sünooviasarnast vedelikku. Sünoviaalpaunad aitavad vähendada hõõrdumist kõõluste ja nende naaberorganite vahel.
Kõõluste sünoviaaltuped esinevad jäsemete distaalsetes osades ja neid saab võrrelda kahe teineteise sisse asetatud silindriga, milles seesmine ümbritseb kõõlust, olles sellega kokku kasvanud, ning välimine seostub ümbritsevate kudedega.
Seesamluud on väikesed luukesed, mis esinevad mõnede lihaste kõõlustes nende kinnituskoha läheduses. Seesamluud lükkavad kõõlust luudest eemale, soodustades kõõluste libisemist. Lihase jõu rakendusnurga suurendamisega tõhustavad seesamluud lihase tõmbetugevust. Suurimaks seesamluuks on reie nelipealihase lõppkõõluses asetsev põlvekeder.
15) Suured kereõõned
rinnaõõs – sarnaneb külgedelt lamendunud viltuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritseb luine rinnakorv koos sellele kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõne sein, suunaga väljast sissepoole, järgmistest kihtidest : nahk, pindmine kerefastsia koos nahalihasega, süva kerefastsia, lihased koos luudega ja rinnakorvisisene ehk endotorakaalfastsia. Kõhuõõnest eraldab rinnaõõnt nimmelülidele, roietele ja rinnakule kinnituv, tugevasti ettekummunud vahelihas ehk diafragma. Viimase kuplikujulise paigutuse tõttu on rinnaõõs rinnakorvist tunduvalt väiksem. Rinnaõõnt ja selles paiknevaid organeid katvat serooskesta nimetatakse rinnakelmeks ehk pleuraks. Rinnakelme moodustab kaks suletud kotti , mis täidavad vastavalt vasakut ja paremat poolt rinnaõõnest ja puutuvad omavahel kokku mediaantasandis. Pleurakottide vahele jääb keskseinad ehk mediastiinum, mis ulatub rinnakust selgrooni ja diafragmast kraniaalse rinnakorviavani ning on täidetud sidekoekihti sulundunud organitega. Eristatakse kraniaalset, keskset ja kaudaalset mediastiinumit. Kraniaalses mediastiinumis paiknevad tüümus, söögi- ja hingetoru , veresoonte ja närvide tüved ning kraniaalsed mediastiinumi lümfisõlmed. Keskses mediastiinumis asetseb südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja südamest väljuvad veresooned . Kaudaalses mediastiinumis paiknevad söögitoru, uit- ja vahelihasenärvif ning kaudaalsed mediastiinumi lümfisõlmed.
kõhuõõs – asetseb rinna – ja vaagnaõõne vahel, olles neist märgatavalt ruumikam. Rinnaõõnest eraldab vahelihas. Vaagnaõõnega on kõhuõõs otseses ühenduses, kusjuures piiri märgitud õõnte vahel tähistab luuse vaagna eesserval kulgev terminaaljoon. Kõhuõõs ulatub ulatuslikult ka rinnakorvi sisemusse. Roiete poolt ümbritsetud ja kuni diafragmani ulatuvat kehaõõne osa nimetatakse intratorakaalseks kõhuõõneks.Kõhuseinad koosnevad nagu rinnaseingi mitmest kihist. Eristatakse nahka, pindmist ja süva kerefastsiat ning lihaseid, millele kõhu dorsaalses seinas lisanduvad selgroolülid ja külgmise seina eesosas roided.Sisemiseks kihiks on ristfastsia. Kõhuõõne seintes esineb organite läbipääsuteedena lahised, mulke ja kanaleid. Diafragmas ventraalselt selgroole asetseb aordi läbipääsuks aordilahi. Sellest allpool paikneb söögitoru suundumiseks kehaõõnde söögitorulahi. Diafragma kupli keskosas asetseb kaudaalse õõnesveenimulk. Ventraalses kõhuseinas esineb lootel ja vastsündinul nabavõru, mis esimestel elupäevadel sulgub, moodustades füsioloogilise armi – naba.
vaagnaõõs – on kõhuõõne jätkuks. Teda piiravad luune vaagen, vaagna laisidemed ja viimastest väljaspool asetsevad lihased. Kaudaalselt vaagnaava ümbritsevad dorsaalselt 3. – 4. sabalüli, külgedelt vaagna laisidemed ning ventraalselt päraluukõbrud ja päraluukaar. Vaagnaõõnes paiknevad pärasool, kusepõis tühjenenud olekus ja pärak, isasloomadel kusiti vaagnaosa koos lisasugunäärmetega ning emasloomadel suguorganite kaudaalsed osad.
16) Seedeorganite üldiseloomustus
seedeaparaat – koosneb toidu vastuvõtuks, seedimiseks ja imendumiseks ning seedimata toiduosade kõrvaldamiseks ühinenud organitest, mis moodustavad toruja seedekanali ehk seedetrakti . Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu ning peen- ja jämesool. Süljenäärmed, maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Pikkuselt ja mahult peamine osa seedekanalist paikneb kõhuõõnes. Vastavalt kasutatava toidu iseloomule ning selle seedimise omapärale on seedekanali alaosade ilme ja ehitus loomaliigiti väga erinev. Ühtlane on neil osadel vaid seina histoloogilise ehituse printsiip. Seedekanali sein, välja arvatud suuõõs ja neel, on kolmekestaline. Seestpoolt on ta kaetud limaskestaga, mis suupilu- ja pärakupiirkonnas läheb üle nahaks. Söögitorust alates lisandub limaskestale vahelmise kestana lihaskest . Seedekanali väliskestaks on kõhuõõnes, vaagnaõõne eesosas ning osaliselt ka rinnaõõnes kelme ehk serooskest. Väljaspool kere õõsi katab seedekanalit välimise kestana kohevakiulissidekoeline adventitsiaalkest. Seedekanali limaskest on seedefermentide produtseeriaks, imendusorganiks ja oluliseks retseptoorseks väljaks. Seedekanali algusosas, kus toit esineb veel vähe peenestatuna ja seedituna, on limaskesta ülesanne eeskätt temast väljaspool asetsevate kestade kaitsmine. Vastavalt ülesandele ja asukohale ning sellest tulenevale ehituseleeristatakse seedekanali algusosas nahkjat ehk kutaanset ja pärismaost alates pärislimaskesta. Seedekanali lihaskest koosneb silelihaskiududest. Ainult neelus ja söögitorus asenduvad need vöötlihaskiududega. Enamikus seedeorganites jaguneb lihaskest sisemiseks ringlihaskihiks ja välimiseks pikilihaskihiks. Seedekanali lihaskesta ülesanne on toidu või küümuse segamine ja edasitoimetamine.
17) Peensool
peensool – on seedetrakti kõige pikem alaosa. Siin toimub toidu peamine seedimine ja lõhustunud produktide imendumine. Jämesoolest on peensool peenem ja tal on kogu ulatuses enam-vähem ühtlane läbimõõt. Peensool jaotatakse : kasteistsõrmik, tühisool ja niudesool. Kaksteistsõrmik, peensoole algus, asetseb suuremalt osalt kõhuõõne paremas dorsaalses neljandikus vastu dorsaalset kõhuseina. Ta jaguneb veisel kraniaalseks, alanevaks, ristiseks ja ülanevaks osaks. Tühisool on peensoole ulatuslikum alaosa, mille pikkus on veisel 26-48 ja hobusel 17-28 meetrit. Mäletsejalistel paikneb tühisool vatsa paremal küljel suurrasviku poolt moodustatud sooleketest. Niudesool on peensoole lühike lõpposa, mille pikkus on suurtel põllumajandusloomadel 70-80cm. Võrreldes tühisoolega on niudesoole valendik kitsam, tema limaskest tugevam ja kulg sirgem. Niudesoole suubumiskoht jämesoolde on varustatud sulgurlihasega.
18) Jämesool
jämesoole – mahu, pikkuse kuju ja asendi liigilised erinevused on suuremad kui peensoolel. Et jämesoole kaudu omastatakse peamiselt raskesti seeditavaid toitaineid, mille lõhustumine nõuab pikemaajalist viibimist seedekanalis , siis on mõistetav, et kõige pikem jämesool esineb taimtoidulistel loomadel. Umbsool on umbselt algav jämesoole algusosa kuni niudesoole suubumiskohani. Umbsool asetseb kõhuõõne nimmepiirkonnas, mäletsejalistel ja hobusel paremal küljel ning seal mediaantasandist veidi vasakul.Umbsoole pikkus on veisel 50-70 , seal 30-40 ja hobusel 80-130 cm. Umbsoole limaskesta pikilihaskiht on koondunud seal ja hobusel soolepaelteks, mida hobuse umbsoolel on neli ja seal kolm. Käärsool ehk koolon - mäletsejalistel ja seal läheb umbsool vahetult üle käärsooleks niude-umb-käärsoole suunaga. Alates umbsoolest ja paiknedes vatsa paremal küljel moodustab käärsool algul lühikese käärsoole proksimaalselingu, millele järgneb veisel 1½-2 ja lambal 3 ringi tsentri suunas kulgevat tsentripetaalset kääru. Keskosas moodustab ta tsentraalse koolu , minnes seejärel üle tsentrifugaalseteks käärudeks. Pärasooleks nimetatakse jämesoole sirget, vaagnaõõnes paiknevat osa. Pärasoole lõpposa asetseb retroperitoneaalselt, on kaetud adventitsiaalkestaga ning laieneb seal ja hobusel, moodustades pärasooleampulli. Päraku- ehk anaalkanal on soolkanali lühike lõpposa.Pärakukanal lõpeb välismaailma pärakuga. Päraku sulgumist reguleerivad välimine ja sisemine pärakusulgur.
19) Pankreas ja maks
maks – on lakteeriva lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre. Maks on väga mitmekesise talitlusega elund. Kaksteistsõrmikusse suunatava sapi kõrval produtseerib maks valgu lõhustumisproduktina kusiainet ja kusihapet, muudab verre sattunud mürkained kahjutuks , toimib veredepoo-organina, võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest ning tal on tähtis osa orgaaniliste toitainete ümberkujundamises. Lootel ka vereloomeorganiks. Maks paikneb vahetult diafragma taga, seostudes sellega kolmnurksidemete, pärgsideme ja sirpsideme varal. Enamik maksast asetseb mediaantasandist paremal. Maks jaguneb sapipõiest paremale jäävaks paremaks maksasagaraks, ümarsideme kohal asetsevast vaost vasakule jäävaks vasakuks maksasagaraks ja ümarsideme ning sapipõie vahel paiknevaks kesksagaraks, viimane jaguneb maksaväratipealseks sabasagaraks ja allpoolseks ruutsagaraks. Maks moodustub väikestest kandilistest, sidekoe varal osaliselt või seal täielikult eraldatud sagarikest.
pankreas ehk kõhunääre – asetseb pehme konsistentsiga roosakashalli näärmelise organina selgroo ning mao ja kaksteistsõrmiku algusosa vahel maksa tagaküljel. Pankreasel eristatakse kaksteistsõrmiku käärus asetsevat pankreasekeha, sellest vasakule väljaulatuvat vasakut pankreasesagarat ning paremale suunduvat paremat pankreasesagarat. Pankreas on olulisemaid seedenäärmeid. Tema läbipaistvas alkaalses nõres leidub kõikidesse orgaaniliste toitainete rühmadesse toimivaid fermente. Pankrease sagarike paremhüümis leidub heledamaid, rikkalikult verekapillaaridega varustatud rakkude kogumikke- pankreasesaari, mis talitlevad endokriinselt, suunates oma hormoonid – insuliini ja glükagooni – vahetult verre.
20) Hambad
hambad – paiknevad suuesiku ja pärissuuõõne vahel. Nad kinnituvad hambasompudesse ehk – alveoolidesse ning nende ülesandeks on toidu haaramine ja peenestamine.Hambal eristatakse alveoolis paiknevat hambajuurt ja sombust väljaulatuvat osa – hambakrooni. Kui hambakrooni ja –juure vaheala on sisse soonistunud, kannab see hambakaela nimetust. Hambajuure tipus leiduvast mulgust algab juurekanal, mis avaneb hambaõõnde. Hambaõõnt täidab sidekoest, veresoontest ja närvidest koosnev hambapulp. Hammas koosneb dentiinist, emailist ja tsemendist.
Dentiin sarnaneb välimuselt luusubstantsiga, koosnedes rakuvabast lubjastunud põhiainest, mida läbivad hamba pikiteljele risti asetsevad peened kanalid.Dentiin ümbritseb hambaõõnt ja moodustab hamba peamise massi.
Email katab lühikroonilistel hammastel hambakrooni ja on organismis kõige kõvemaks substantsiks, lähenedes tugevuselt kvartsile.
Tsement moodustab hamba välimise osa, kattes seejuuures kas ainult hambajuurt või kogu hamba välispinda. Ehituselt sarnaneb luukoega, kuid temas puuduvad luukanalid.
Hambad paiknevad sümmeetriliselt. Mälumisel kokkupuutuvaid hambapindu nimetatakse mälumispindadeks. Esialgselt suhu ilmunud hambad on ajutised , neid nimetatakse piimahammasteks ja nad asenduvad jäävhammastega. Asukoha, kuju ja otstarbe põhjal jaotatakse hambad lõike-, kihv -, eespuri- ja purihammasteks. Lõikehambad e. Intsisiivid paiknevad kõige ees, kinnitudes vahe- ja alalõualuukehasse(hobusel ja seal nii ala- kui ülalõualuus 6, mäletsejalistel, ainult alalõualuus, 8 ). Kihvad asetsevad lõike- ja eespurihammaste vahel ning arvult on neid 4. Eespurihambad e. Premolaarid asetsevad kihvadest tagapool. Taimtoidulistel 12 ja seal 16. Purihambad e. Molaarid on hammastest kõige tagapoolsemad. Põllumajandusloomadel 12.
Hambad jagunevad ehituselt lühi- ja pikakroonilisteks. Lühikroonilistel hammastel katab email mütsitaoliselt üksnes hamba alveoolist väljaulatuvat osa, kuna hambajuurel oa dentiini kaitseks tsement. Pikakroonilised ehk kurdhammastel seevastu ulatub emaili poolt kaetud kroon ka sügavamale hambasompu. Hambad moodustavad üla- ja alalõualuus hambakaare.
21) Suured süljenäärmed. Keel
süljenäärmed – nimetatakse suuõõnde avanevaid ja sülge produtseerivaid suu näärmeid, mille ülesanne on toidu niisutamine, pehmendamine, maitseainete ekstraheerimine ja eesmaos tekkivate hapete neutraliseerimine.Põllumajandusloomadest on süljenäärmed eriti hästi arenenud mäletsejalistel. Süljenäärmed jagunevad seinasisesteks ehk väikesteks ja seinavälisteks ehk suurteks näärmeteks. Kõige olulisemat osa etendavad seinaväilised ehk suured süljenäärmed, mis asetsevad suuõõnest väljaspool ja on viimasega ühenduses pikkade juhade abil. Suuri süljenäärmeid on kolm paari: Kõrvasüljenäärmed, alalõuasüljenäärmed ja keelealused süljenäärmed.
Kõrvasüljenääre ehk parootis katab ülemise osa kõrvajuurest ning ulatub siit alla alalõualuu nurgani, olles kõige suuremaks süljenäärmeks seal ja hobusel. Parootise juha väljub näärme alumisest osast, suundub üle alalõualuu soontesälgu põselihase lateraalsele pinnale ja avaneb põske läbides süljepapilliga esimese molaari kohal.
Alalõuasüljenääre ehk mandibulaarnääre paikneb mediaalselt parootisele kandelüli ja keeleluu vahel. Mandibulaarnäärme juha avaneb suupõhja keelealusesse lihakesse või selle kõrvale.
Keelealune süljenääre ehk sublingvaalnääre asetseb alalõualuu keha ja keele vahel. Ta jaguneb ainsa juha kaudu keelealusesse lihakesse avanevaks ainujuhaliseks keelealuseks süljenäärmeks ja mitme juha kaudu suupõhja avanevaks paljujuhaliseks keelealuseks süljenäärmeks.
keel – on limaskestaga kaetud suuõõne lihaseline organ, mis täidab suletud suuõõne. Tema ülesanne on toidupala lükkamine hammaste vahele, abistamine neelamisel ja veisel ka toidu haaramine. Lisaks sellele toimib keel maitsmisnäsade varal maitsmisorganina. Keel koosneb keeletipust kui keele vabast osast, selgmist ja külgpindu omavast keelekehast ja ainsat dorsaalset vaba pinda avivast keelejuurest ehk keelepärast. Juure ja keha kaudu kinnitub keel keele- ja alalõualuule. Keeletipu, -keha ja –juure dorsaalne pind moodustab keeleselja. Mäletsejaliste keeleselja tagumises osas asetseb kõrgend – keelemõhn, mida eespoolt piirab sügav ristvagu. Keeleseljal ja keele külgedel leidub arvukalt mitmesuguse kujuga näsesid ehk papille. Keele papillid jagunevad oma ülesannetelt mehaanilisteks ja maitsmispapillideks.
22) Ninaõõs
Hingamisteed algavad ninaõõnega. Ninaõõnt ülevalt ja külgedelt piiravat näoosa nimetatakse ninaks. Ninaõõs jaguneb nina vaheseina ehk ninasepti abil kaheks sümmeetriliseks pooleks.Neeluga on ninaõõs ühenduses tagasõõrmete ehk koaanide kaudu. Suuõõnest eraldab teda kõva suulagi. Kumbki pool ninaõõnest jaguneb ninakarbikute varal dostaalseks, keskseks , ventraalseks ja ühiseks ninakäiguks.Ninaõõs jaguneb ninaesikuks ja pärisninaõõneks. Ninaesik järgneb ninasõõrmetele. Ta on kaetud kutaanse limaskestaga ja hobusel osaliselt ka peent karvastikku kandva välisnahaga. Pärisninaõõnel eristatakse hingamispiirkonda ja haistmis-piirkonda. Hingamispiirkond võtab enese alla enamiku ninaõõnest. Tema aluseks on ninakarbikud ja ninasept. Hingamispiirkonna limaskest on kaetud mitmerealise ripsepiteeliga. Haistmispiirkond esineb väikese alana dorsaalse karbiku ja ninasepti tagumises osas. Limaskest on siin pigmendisisalduse tõttu kollakaspruun või musta värvusega.Haistmispiirkonna limaskestas esinevad haistmisretseptorid on kohanenud gaasjas olekus esinevate ainete vastuvõtuks. Tekkinud impulsse kannab peaajju haistmisnärv.
23) Kopsud
kopsud – paiknevad rinnaõõnes, on isekeskis seostunud peabronhidest, veresoontest ja neid ümbritsevast sidekoest moodustuvate kopsujuurte abil. Paika kopsude siseküljel, kust peabronhid, veresooned ja närvid sisenevad, nimetatakse kopsuväratiks. Kopsusid eraldab teineteisest rinnaõõnt pikuti poolitav keskseinand. Kopsud toetuvad kopsupõhimikuga vahelihasele, kopsutipp aga täidab rinnaõõne kraniaalset osa. Vastavalt kopsusid ümbritsevale struktuuridele eristatakse kopsudel roide-, keskseinandi- ja vahelihasepindasid. Dorsaalne serv on kopsudel ümar ja ventraalne serv terav .Viimasest kopsudesse tungivad sälgud jagavad kopsud sagarateks, mille arv loomaliigiti erineb. Kõige rohkem sagaraid esineb mäletsejaliste kopsudel. Mõlemal kopsul eristatakse tippsagarat ja vahelihasele toetuvat diafragmasagarat. Tippsagar jaguneb omakorda südamesälgu abil kraniaalseks osaks ja kaudaalseks osaks. Tippsagara ja diafragmasagara vahel esineb paremal kopsul kesksagar ning parema kopsu keskseinandipinnal keskseinandi ja kaudaalse õõnesveeni kurru vahel lisasagar.Kopsu sagarad jagunevad omakorda väiksemateks püramiidjateks või koonusjateks osadeks – kopsusegmentideks, mis sidekoe varal jagunevad kopsusararikeks. Kopsud on kaetud serooskestaga – kopsukelmega, mis muudab kopsude välispinna siledaks ja läikivaks ning on seotud kopsu sararikeks jagava sidekoega. Bronhiaalpuu lõpeb kopsudes terminaalbronhioolidega. Iga terminaalbronhiooljaguneb hingamisbronhioolideks. Respiratoorbronhioolid jagunevad alveolaarjuhakesteks ja viimastele järgnevad piklikud laienenud alveolaarkotikesed.
24) Kuseorganid
kuseorganid - on neerud ja kuseteed. Viimaste koosseisu kuuluvad neerukarikad, neeruvaagen , kusejuha , kusepõis ja kusiti.
Neerude ülesanne on ainevahetuse jääkproduktide elimineerimine verest uriini näol. Neerude talitluse kaudu reguleeritakse organismi veesisaldust ning säilitatakse vere koostis konstantsena, eriti soolade ja valgu jääkproduktide suhtes. Seejuures on neerud peaaegu ainsateks valgu jääkproduktide eemaldajateks. Neerud on oakujulised, punakaspruunid spetsiifilidsed eritusorganid, mis kinnituvad nimmepiirkonnas mõlemal pool selgroogu ekstrapertoneaalselt kõhuõõne dorsaalse seina külge, vasak neer paremast mõnevõrra tagapool.
Kuseteede ülesanne os uriini aktiivse edasijuhtimise ja põies säilitamise kõrval uriini koostisosade verre tagasiimendumise tõkestamine. Kuseteed algavad neerukarikate ja neeruvaagnaga. Ainupapillilises neerus on neeruvaagen kusejuha lehtrikujuline laiend , millest hobuse neerudes mõlema otsa suunas väljuvad juhalaadsed lõppsopised. Mitmepapillilises neerus on iga neerunäsa varustatud neeruvaagna väljasopististe – neerukarikaga. Kusejuha ehk ureteer kulgeb nimmelihaste all ekstraperitoneaalselt lihaselise toruna kusepõie kaela suunas, kuhu ta avaneb põieseina viltu läbides, see tõkestab põide kogunenud uriini tagasivoolu kusejuhadesse. Kusepõis on vaagnapõhjas pärasoole ja suguorganite all asetsev muutuva suurusega pirnjas uriinireservuaar. Kusiti ehk ureetra erineb sugupooliti. Emaskusiti on lühike torujas organ, mis põiekaelast sisemise kusitisuudme kaudu suundub taha- üles, avanedes tupe ja tupeesiku piiril ventraalselt. Isaskusiti ulatub põiekaelast alates peenisetipuni.
25) Emassuguorganid
emassuguorganid – on paariline munasari, munajuha ehk emakatõri ja emakaserv ning paaritu emakakeha, emakakael, tupp , tupeesik ja häbe.Laiemas mõttes kuulub emassuguorganite hulka ka udar .
Munasarjad ehk ovaarid on munarakke produtseerivad organid, mis paiknevad lehmal ja emisel kõhuõõnes ristluunukke läbivas segmentaaltasandis kraniaalse vaagnaava pooles kõrguses. Märal asuvad nad 8-10 cm neerudest tagapool ja samavõrra mediaantasandist lateraalselt.Munasari koosnab välimisest koorest ja seesmisest säsist. Mära munasarjas paiknevad mainitud tsoonid vastupidiselt. Mäletsejaliste ja sea munasarja katab ainukihiline kuubiline iduepiteel. Mära munasarja katab suuremas osas serooskest ja iduepiteel esineb ainult ovariaalaugus.
Munajuhad ehk emakatõrved asetsevad looklevate torujate organitena munasarjade ja emaka vahel. Nende ülesanne on munarakkude toimetamine viljastumispaika – munajuha ampulli – ja sealt edasi loote arenemise kohale – emakasse. Munajuha asetseb serooskesta poolt moodustatud munajuha kinnises. Munajuha kinnise ja munasarja pärissideme vahele jääb munasarja paun, mis ümbritseb munasarja mäletsejalistel ja seal täielikult ning märal osaliselt.Kuju ja diameetri alusel jaotatakse munajuha lehtriks, ampulliks ja kitsuseks.Munajuha sein koosneb seespoolt limas -, vahepealsest lihas- ja väljaspoolsest serooskestast. Munajuha limaskest toimetab ripsmelise liikumise varal munaraku paigast teise ja hajutab seemnerakke.
Emakas ehk uuterus on emassuguorgan, kus toimub loote arenemine ja kasv. Peale loote toitmise ja loote eluks sobivate tingimuste loomise on emakal ka kontraktiilne ülesanne, mis avaldab kõige ilmekamalt ja jõulisemalt sünnitusajal.Emakas koosneb paremast ja vasakust munajuhade suunas ahenevast emakasarvest, paaritust emakakehast ja emakakaelast.Emakas paikneb kõikidel loomadel kõhuõõnes ja ainult emakakael ulatub vaagnaõõne peritoneaalsesse ossa. Emakas kinnitub emaka laisideme varal vaagna külgseinale.Emakasein koosneb limaskestast ehk endomeetriumist, lihaskestast ehk müomeetriumist ja serooskestast ehk perimeetriumist.
Tupp on emaslooma paaritusorgan, mis ulatub välimisest emakasuudmest välimise kusitisuudmeni ja asetseb pärasoole ning kusepõie vahel. Tupe ampullilaadselt laienenud eesosa, mis ümbritseb emakakaela tupeosa, nimetatakse tupevõlviks.Tupe tagumist, välimisest kusitisuudmest häbemeni ulatuvat osa nimetatakse tupeesikuks.see on üheaegselt nii sugu- kui ka kuseorgan.
Häbe on emassuguorganite välimine, päraku all paiknev osa, mis koosneb kahest häbemepilu külgedelt piiravast vertikaalsest häbememokast.Häbe on pärakust eraldatud lahkliha kaudu.
26) Isassuguorganid
Munandid ja munandimanused arenevad kõigil imetajatel looteeas kõhuõõnes dorsaalsel seinal ja on kaetud kõhukelmega. Munandite laskumise tagajärjel migreeruvad munandid koos munandimanustega oma esialgsest asukohast ventraalse kõhuseina suunas seal moodustuvasse munandikotti. Munandi laskumist juhib munandi juhtside, mis ühendab munandit munandimanusega ja viimase saba ventraalse kõhuseinaga. Liikudes kõhukelme ja kõhuseina vahel uude asukohta , võtavad munandid kaasa oma veresooned ja närvid.
Jõudnud oma rändel kubemekanali juurde, sopistuvad munand , munandimanus ja seemneväät vaginaalõõnde, võttes oma retroperitoneaalse asendi tõttu kaasa kõhukelmekatte ja sellest moodustuva munandikinnise.
Munandid ilmuvad vaginaalõõnde mäletsejalistel looteeas (veisel 4,5.-5. embrüonaalkuul) ning seal ja hobusel umbes sünniajal või varsti pärast seda. Isaslooma, kellel munandid on jäänud kõhuõõnde, nim. Krüptorhiidiks ehk peitmunandlaseks.
Munand – kujult ovaalne. Eristatakse peamist ja sabamist otsa, munandimanusega seostuvat munandimanuseserva ja vastaspoolset vaba serva ning mediaalset ja lateraalset pinda.
Suhteliselt kõige suuremad munandid on kuldil ja jääral. Munandi kestadest ning munandikotist ümbritsetuna asetsevad munandid mäletsejalistel ja hobusel rippuvaina tagajäsemete vahel, kuldil aga tihedasti vaagna seinale liibunult üsna päraku naabruses. Munandi peamist ja sabamist otsa ühendav pikitelg asetseb mäletsejalistel vertikaalselt, seal längu ja hobusel horisontaalselt.
Munandi välispinda kattev vaginaalkesta vistseraalleht muudab munandi pinna läikivaks. Serooskesta all ja viimasega tihedasti seostunult asetseb paks kiulis-sidekoeline munandi valkjaskest, milles kulgevad looklevalt munandiarteri ja munandiveeni harud.
Seemnetorukestes tekivad seemnerakud ehk spermid . Seemnetorukesed avanevad sirgete torukeste kaudu munandi keskseinandis paiknevatesse korrapäratu kujuga kanalite labürinti – munandivõrgustikku.
Seemnetorukeste sein koosneb spermiogeensest epiteelist ja viimases asetsevatest folliikulirakkudest.
Sugurakkude arenemist spermideks nim. Spermiogeneesiks. Spermiogenees algab loomal puberteedi ajal ning toimub siitpeale pidevalt kuni looma sigitusvõime lõppemiseni. Spermid on vaheosa ja saba abil aktiivselt liikuvad rakud. Nende liikuvus sõltub eeskätt keskkonna happesusest ja temperatuurist.
Munandimanus – otstes jämenenud ja keskosas peen-piklik, munandile munandimanuse serval liitunud organ, millel eristatakse pead, keha ja saba.
Munandimanuse kõige jämedam osa – munadimanuse pea asetseb mäletsejalistel dorsaalselt, kuldil kranioventraalselt ja täkul kraniaalselt, ulatudes poolkaares üle munandi peamise otsa. Peale järgneb munadimanuse keha ja viimasele lingulaadne munandimanuse saba, mis läheb üle seemnejuhaks. Munadimanuse sein sisaldab seemnejuha suunas kord-korralt paksenevat, tsirkulaarselt paiknevaid silelihasekiududest koosnevat lihaskesta. Munandimanuse sabamine ots on seotud munandimanuse sabaga munandi pärissideme kaudu. Munandimanuse sabaside paikneb munandikinnises ja seostub munandimanuse saba vaginaalkesta parietaallehega.
Seemnejuha – on munandimanuse juha vahetuks jätkuks, ühendades viimast kusiti vaagnaosaga. Seemnejuhal eristatakse seemneväädis paiknevat seemneväädiosa, sellele järgnevat abdominaalset osa ja vaagnaõõnde suunduvat vaagnaosa. Alates munandimanuse sabast kulgeb seemnejuha kergelt vääneldes mäletsejalistel munandimanuse mediaalsel küljel selle peani ja moodustab koos munandi vere- ning lümfisoonte ja närvidega seemneväädi. Seemnejuha asetseb seemneväädi kaudomediaalsel küljel. Seemnejuha peen, eesnäärmest kaetud lõpposa ühineb mäletsejalistel ja hobusel põisiknäärme viimajuhaga mõne millimeetri pikkuseks purskejuhaks, mis avaneb laienenud purskesuudmega kusiti dorsaalse seina limaskesta kõrgendisse – seemnekünkasse. Seemnejuhale on karakteerne paks kolmekihiline lihaskest, mis imi- ja surupumba printsiibil teostab paaritusajal spermide edasitoimetamist munandimanuse juhast kusitisse.
Skrootum – ehk munandikott on naha väljasopistis. Skrotaalnahk on võrdlemisi õhuke ja kuldil, täkul ning pullil kaetud vähese ja jääral tiheda karvastikuga. Skrotaalnahas leidub hulgaliselt higi- ja rasunäärmeid. Skrootumile järgnevad munandi, munandimanuse ja seemneväädi kestad. Nende hulka kuuluvad 1) välimine seemnefastsia – moodustab kõhu välimise põiklihase fastsiast; 2) sisemine seemnefastsia – on kõhu ristfastsia jätkuks;
3) vaginaalkest.
Seemneväät – kubemekanalist munandini ulatuv, distaalses suunas kord-korralt laienev vere- ja lümfisoonte ning närvide kimp koos seemnejuhaga. Seemneväädi üksikuid struktuure hoiab koos ja seemnevääti kontraktsiooni puhul lühendab üksikutest silelihasekiudude kimpudest koosnev sisemine munandi tõstur- ehk kremasterlihas. Veresoontest esinevad seemneväädis munandiarter ja –veen ning närvidest sümpaatilisi kiude sisaldav sisemine seemnepõimik. Munandiarter moodustab seemneväädis tihedalt üksteise kõrval paiknevaid lingusid ja spiraate.
Lisasugunäärmed – põisiknäärmed, eesnääre ja kusitisibulanäärmed. Enamasti paigutatakse lisasugunäärmete hulka ka seemnejuha ampulli seinas leiduvad ampullaarnäärmed. Lisasugunäärmed avanevad kusiti vaagnaossa. Nende kasvu reguleerivad ja funktsiooni säilitavad isassuguhormoonid. Noorelt kastreeritud loomadel jäävad lisasugunäärmed välja arenemata.
Põisiknäärmed asetsevad paariliste organitena põiekaela külgedel. Mäletsejalistel ja kuldil on põisiknäärmed kompaktsed , kobarja ehitusega, mille pikkus on pullil 7-12 cm ja kuldil kuni 15 cm. Põisiknäärme juha liitub täkul ja mäletsejalistel enne kusitisse avanemist samapoolse seemnejuhaga, moodustades purskejuha.
Eesnääre esineb paaritu näärmena kusiti algusosas, kuhu ta avaneb arvukate juhade varal seemnekünka läheduses. Eesnäärmel eristatakse keha ja hajunud ehk dissemineerunud osa. Dissemineerunud osa paikneb kusiti seinas ja on kaetud kusitilihasega.
Paarilised kusitisibula- ehk bulbouretraalnäärmed asetsevad päraluu-kusiti ehk ishiouretraallihasest kaetuna kusiti vaagnaosa lõpus, avanedes kusitisse täkul 3-4 ja teistel põllumajandusloomadel ainsa viimajuha kaudu.
Lisasugunäärmed on hargnenud, korrapäratult tubuloveolaarsed näärmed, millede sagarikkude keskel asetseb põisjas sekreedi varuruum.
Peenis – suguti ehk peenis on isaslooma silinderjas erektsioonivõimeline paaritusorgan, mille ülesanne on uriini väljutamine ja seemnevedeliku juhtimine emaslooma suguteedesse. Peenisel eristatakse peenisejuurt, peenisekeha ja peeniselukist. Tal on kaks külgpinda, kõhuseina vastu liibuv peeniseselg ja ventraalset kusitivagu moodustav kusitipind.
Peenis koosneb vasakust ja paremast peenise korgaskehast ja paaritust peenise käsnkehast. Korgaskehad paiknevad dorsaalselt, mõlemal pool peenise keskjoont. Peenise käsnkeha asetseb korgaskehade all olevas kusitivaos.
Peenise korgaskehad kinnituvad peenisesäärtega sidekoeliselt päraluukaarele. Peenise korgaskehad koosnevad veresoontega ühendatud ja endoteeliga kaetud labürintjatest, kavernideks ehk korgasteks nimetatud ruumides. Sugulise erutuse puhul täituvad kavernid vastavate arteriaalsete tõkkemehhanismide lõtvumise ja venoosse vere äravoolu takistuse tõttu verega, põhjustades peenise jäikpundumist ehk erektsiooni .
Isaskusiti – algab sisemise kusitisuudmega põiekaelalt ja lõpeb välimise kusitisuudmega peeniselukisel, jagunedes vaagna- ja käsnosaks. Kusiti käsnosa paikneb, ümbritsetuna peenise käsnkehast, kusitivaos. Kusit käsnosa ümbritseb ventraalselt bulbokavernooslihas, mille ülesanne on kusiti tühjendamine.
Eesnahk – lukis koos peenise kraniaalse osaga asetseb torujas eesnahaks ehk prepuutsiumiks nimetatud tupes , mille pikkus on pullil 25-40 cm. Prepuutsium koosneb väliskattest moodustunud nahk- ehk välislehest, mis läheb nabapiirkonnas asetseva preputsiaalsuudme kohal üle kaudaalses suunas kulgevaks loomaliigiti erineva pikkusega siseleheks. Kaudaalsed eesnahalihased algavad kubemepiirkonnast ja kinnitudes eesnaha välislehele, tõmbavad eesnahka tahapoole. Peenist hoiab eesnahas silelihasekiuline paariline peenise taandurlihas, mis algab esimestelt sabalülidelt ja päraku hoidesidemelt ning kinnitub peenise ventraalsele pinnale.
27) Udar
Udaraks nim. põllumajandusloomade piimanäärmete kogumikku, mis tekkelt kuulub nahaderivaatide, talitluselt aga suguorganite hulka. Talitlusvõimelisena esineb ta vaid emasloomadel. Loomade sigimise seisukohalt vältimatu organina võiksime udarat nimetada emaslooma lisasuguorganiks ehk sekundaarseks emassugunäärmeks. Noore indiviidi toitumise seisukohalt jätkab udar varem emaka poolt täidetud ülesannet. Nagu teiste sigimisega seotud organite puhul, nii algab ka udara märgatav kasv puberteedi ajal ja tema talitlus ning areng on tsüklilised. Udar on ju organ, mis kõige suuremal määral eristab kõrgetoodangulist lüpsilehma tema ulukeellastest.
Nagu teistes näärmelistes organites, nii eristatakse ka udaras väliskatte ning udarat mitmeastmeliteks sagarikkudeks jaotava sidekoelise strooma ehk interstitsiaalkoe kõrval näärmelist parenhüümi. Kuid teistest näärmetest erineb lehma udar 1) oma näärme lõpposade erilaadse kujuga, 2) viimasüsteemi sinusoidse ehitusega vahelduvad suuermates juhades sfinkteritaoliselt toimivate ahenenud aladega, 3) asjaoluga, et sekretoorsed lõpposad ei esine üksnes viimasüsteemi lõpphargustega seostunult, vaid näärme lõpposad saadavad viimasüsteemi kogu selle ulatudes, avanedes väikeste viimakäikude kaudu ka otseselt suurematesse juhadesse ja piimatsisterni.
Udara jaotus ja ehitus – udara anatoomiliseks üksuseks on imeti ehk mammaarkompleks – nisa ühes selle juurde kuuluva imetikehaga.
Isasloomadel esineb udar rudimentaarsena, olles väljast märgatav üksnes väikeste nisade kujul.
Veisel on tagaveerandid esimestest tugevamini arenenud ja piimarikkamad, emisel aga seevastu on rinnaimetid mõnevõrra tugevamad. Mäletsejaliste ja mära udar paikneb kubemepiirkonnas, tagajäsemete vahel, sea udar aga ulatub samalt kohalt eesjäsemeteni.
Lehma udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhu ventraalsele seinale udara kandeaparaadi kaudu.
Piimanäärmed moodustuvad viimasüsteemist ja näärme-lõpposadest ehk alveoolidest. Mõlemad toimivad piima varupaigana ja näärme-lõpposad on selle kõrval peamisteks sekretsioonipaikadeks.
Lakteeriva lehma udara näärme-lõpposad – piimanäärme alveoolideks nimetatavad lõpposad on munaja või kandilise kujuga ja sageli kortsunud seintega õõnsat, 50-350-mikromeetrise diameetriga moodustised, millede arv ainsas sagarikus kõigub 150 ja 250 vahel.Lakteeriva udara näärme-lõpposad moodustuvad epiteelirakkude ainsast kihist ja rakkude ainsast liigist. Piimaga täitudes suurenevad lõpposad, põhjustades rakkude lamestumist ja alveoolide vahel asetsevate verekapillaaride kokkusurumist väga pikkade lüpsivaheaegade puhul.
Noorlooma udar – moodustub rasvkoest koos selles saarekestena esinevate näärmesagarikega. Viiendast tiinuskuust alates on lehma udaras rasvkude peaaegu kadunud ja interstitsiaalne sidekude esineb vaid õhukeste kihtidena. Tiinusaegne udara näärmekoe areng toimub juba enne udara märgatavat suurenemist.
Udara involutsioon – udarasiseseid ehituslikke muutusi, mille tagajärjel udara suurus ja sekretsioonivõime vähenevad, nim. involutsiooniks ehk taandarenguks.
Involutsioon, mis avaldub näärme-lõpposade vähenemises ja nende osalises kaos , algab igakordse laktatsiooniperioodi lõppedes. Involutsioon ei haara kogu udarat korraga, vaid sagarike viisi.
Udara viimasüsteem – udara viimasüsteem moodustub: 1) sagarikesisestest, 2) sagarikevahelistest viimakäikudest, 3) piimatsisterni avanevatest suurtest piimajuhadest, 4) limakesta ringkurru kaudu näärmeosaks ja nisaosaks jagunenud piimatsisternist ja 5) nisatipul asetsevatest peentest nisajuhadest.
Nisa – sisaldab kiulises sidekoes kolmesuunalisi (piki, põiki ja radiaalselt kulgevaid) lihasekiude. Nisatipul moodustub silelihasekiududest tsirkulaarne sfinkter.
Nisa ja udara välispind on rikkad sensiiblite närvilõpmete poolest. Rikkaliku aferentse innervatsiooni tõttu on nisad ja udaranahk oluliseks retseptoorseks väljaks.
Udara vere- ja lümfisooned ning närvid – udara parem ja vasak pool on kumbki iseseisva ja enam-vähem sümmeetrilise soonestiku ja innervatsiooniga. Veri suundub udarasse välimise häbemearteri kaudu, mis udarabaasil jaguneb kaheks suuremaks haruks – udara eesveerandit varustavaks kraniaalseks udaraarteriks ja udara tagaveerandisse kulgevaks kaudaalseks udaraarteriks. Udaraveenid seostuvad tihedasti isekeskis, milline asjaolu väldib venoosse vere paisu tekkimist looma lamades või loote rõhudes udara veenidele: venoosne veri pääseb sel puhul edasi udara teise, vähem kokkusurutud poole kaudu.
Rikkaliku lümfisoonestiku kaudu udarast väljavoolav lümf filtreerub lehma puhul udaraülistes ehk supramammaarlümfisõlmedes ja teistkordeslt süvades kubeme lümfisõlmedes.
Aferentsed ehk sensiiblid närvikiud suunduvad udarasse ja udarat katvasse nahasse seljaaju nimme - ja ristluuosast väljuvate niude-tagakõhu närvi, niude-kubeme närvi, välimise seemnenärvi ja perineaalnärvi kaudu. Samade närvide kaudu suunduvad udarasse ka sümpaatilised närvirakud, mis udaras innerveerivad veresooni ning viimasüsteemi silelihaskoelisi elemente.
28) Süda ja veresooned
Süda on lihaseline koonusekujuline õõnesorgan. Ta paikneb keskseinandis kopsude vahel. Südamel eristatakse laiemat osa - -südamebaasi ja teravat osa – südametippu. Baasi tipuga ühendavat südame pikitelg on veisel ja hobusel vertikaalne, tipu osa vähese nihkega vasakule ja tahapoole.
Süda jaguneb neljaks kambriks – paremaks ja vasakuks kojaks ning paremaks ja vasakuks vatsakeseks. Kodasid eraldab teineteisest kodadevaheline vahesein ehk sept. Vatsakesi eraldab vatsakestevaheline sept.
Südame paremas pooles asetsevad parem koda ja vatsake sisaldavad venoosset verd. Vasakus kojas ja vasakus vatsakeses on arteriaalne veri.
Parem koda ja vasak koda asetsevad õhukeseseinaliste ning ovaalsete kotikestena südame baasil, ümbritsedes aordi ja kopsuarteri algusosi.
Paremasse südamekotta suubuvad kehast kraniaalne ja kaudaalne õõnesveen ning südame enda veenid . Vasakusse kotta avanevad 5-8 kopsuveeni.
Vatsakestest on vasak suurem ja ulatub südame tippu. Vatsakeste sein on mitmekordselt paksem kodade seinast .
Vasakust vatsakeset väljub keha- ehk suurt ringet varustav aort ja paremast venoosset verd sisaldav arter – kopsutüvi.
Struktuurilt koosneb süda tugevast lihaskestast ehk müokardist, mis väljastpoolt on kaetud epikardiks nimetatava serooskestaga ja seestpoolt endokardiga.
Südame erutusjuhtesüsteem – tavaliste südamelihase kiudude kõrval esinevad südames erilaadsed lihasekiud, mis on kohanenud erutuslaine edasijuhtimiseks südamekodadest tipu suunas ja mis on omavahel koondunud südame erutusjuhtesüsteemi moodustavateks sõlmjateks või kimpjateks moodustiteks.
Erutusjuhtesüsteemi tõttu jätkab süda töötamist ka siis, kui ta seos südant innerveeriva uitnärvi ja kiirendajanärviga on katkenud.
Südamepaun – süda on sopistunud analoogiliselt kopsude serooskestalisse kotti, mida nim. südamepaunaks ehk perikardiks. Südamepaun jaguneb välimiseks ja sisemiseks seroosseks perikardiks. Südamepauna katab väliselt rinnakelme.
Veresooned – veri voolab organismis ringivalt. Talitluse ja veresängi paigutuse alusel eristatakse vereringes kahte alaosa: 1) väikest ehk kopsuringet, mida läbides veri rikastub hapnikuga ja vabaneb liigsest süsihappegaasist, ja 2) suurt ehk keharinget, mille kapillaaristiku kaudu kogu organismi elusaine varustub ainevahetuseks vajaliku hapniku ja toitainetega ning milles samal ajal toimub ainevahetuse lõpp-produktide üleminek kudedest verre.
Väikese vereringe veresooned – väike vereringe algab südame paremast vatsakesest venoosset verd sisaldava arteri – kopsutüvega. Kapillaarides voolavat verd eraldab alveoolidesisesest õhust kohati vaid 0,1 mikromeetri paksune koekiht. Kopsualveoolide seintes hapnikuga rikastunud veri kandub kopsudest tagasi südame vasakusse kotta 5-8 kopsuveeni kaudu.
Suure vereringe veresooned – suur vereringe algab südame vasakust vatsakesest keha suurima aretriaalse veresoone – aordiga. Aordis eristatakse kolme alaosa: ülenevat aorti, aordikaart ja alanevat aorti.
Väratiringe veresooned – väratiringesse kandub veri kõhuõõnearteri ning kraniaalse ja kaudaalse kinnisearteri kaudu. Värativeen suundub maksavärati kaudu maksa, kus ta uuesti hargneb ja viimaks maksakapillaarideks siirdub.
29) Endokriinorganid
Organite vastastikune funktsionaalne seos ning nende arengu ja talitluse sõltuvus väliskeskonna tingimustest teostub närvisüsteemi kõrval ainete kaudu, mis lahustunult esinevad tsirkuleerivates kehavedelikkudes.
Endokriinnäärmed esinevad enamikus iseseisvate organitena, osalt aga ka ekskretoorsete näärmete koostisosadena. Endokriinnäärmeteks on hüpofüüs, pineaalkeha, kilpnääre, paratüreoidnääremed, tüümus, pankreasesaared ja neerupealised.
Endokriinnäärmete ehituses puudub ühtlane printsiip. Enamikus neist asetsevad rakud korrapäratult või väikestesse gruppidesse koondunult, harvemini korrapärase kuju ja asendiga rakuväätidena.
Pineaalkeha – käbi- ehk pineaalkeha on kolmanda ajuvatsakese dorsaalse seina väljasopistis. Ta asetseb mediaantasandis nägemiskühmude ja nelikkeha vahel, olles pealt kaetud otsaju hemisfääride aboraalsete osade poolt.
Organit katab väljastpoolt aju õrnkestast moodustunud kihn , mis seostub organisisese põrgastikuga ja jagab pineaalkeha ebamääraselt eraldunud sagarikeks.
Pineaalkeha pärsib varajast sugunäärmete arengut. Pineaalkeha talitluse lakkamine tingib enneaegset suguküpsust.
Hüpofüüs – on kiilluu türgi sadula augus paiknev mugulakujuline dorsoventraalselt lamestunud organ, mis on seostunud ajubaasiga vaheaju lehtri kaudu.
Hüpofüüs koosneb eessagarast, tagasagarast, vaheosast ja köbruosast. Eessagar asetseb seal oraalselt, mäletsejalistel ventraalselt ja hobusel ümbritseb ta loogakujuliselt tagasagarat
Tagasagara parenhüm koosneb neurogliiakiududest, nende vahel asetsevatest gliirakkudest, pituitsüütidest, erineva suurusega neurosekretoorsetest veresoontest ja närvikiududest.
Vaheosa koosneb peamiselt basofiilsetest rakkudest, mis esinevad osaliselt kihistunult.
Kilpnääre – kilp-ehk türeoidnääre asetseb kõri taga ja kinnitub koheva sidekoe viral hingetoru külgedele. Koosneb paremast ja vasakust sagarast ning sagaraid ühendavast, hingetoru ventraalsel küljel asetsevast kitsusest.
Kilpnääre on ümbritsetud sidekoelise kihnuga ja ta jaguneb organi sisemusse tungivate sidekoeliste septide varal sagarikkudeks.
Kilpnäärme kaal, struktuur ja talitlus erinevad või muutuvad sõltuvalt organismi east , tõust, sugupoolest, sesoonist ning pidamis- ja söötmistingimustest.
Paratüreoidnäärmed – paratüreoid- ehk kõrvalkilpnäärmed on läätse- või väikese oa suurused lame.ümarad või ovaalsed kehakesed, mis esinevad kilpnäärme kummaski sagaras, sagara naabruses või ühiskarotiidarteri hargnemiskoha läheduses.
Paratüreoidnäärmeid leidub tavaliselt kilpnäärme kummaski sagaras kaks, kus nad ümbrusest eristuvad heledama värvusega.
Väljastpoolt on paratüreoidnäärmed kaetud sidekoelise kihnuga, mis organi asetsemisel kilpnäärmes võib mõnikord puududa.
Paratüreoidnäärmete ülesanne on vere kaltsiumioonide kontsentratsiooni reguleerimine.
Tüümus – on keskseinandis südame ees asetsev ja siit kahe haru näol liigiti erineval määral kaela hingetoru külgedele ulatuv, sidekoelisest kihnust ümbritsetud ja kandilistest või püramiidjatest, isekeskis seostunud sagarikkudest koosnev lümfoepiteliaalne organ, mis, jõudnud maksimaalse suuruseni puberteedi alguseks, hiljem taandareneb.
Neerupealised – neerude kraniaalse otsa kohal asetsevad, kujult indiviiditi erinevad pruunid neerupealised ehk suprarenaalnäärmed koosnevad väljaspoolest, radiaalset jutilisust omavast kollakaspruunist koorest ja seespoolsest, kollakaspunasest või kollakashallist säsist.
Pankreasesaared – paiknevad hajusalt pankrease parenhüümis ja on pankrease inkretoorse talitluse kandjaiks.
Paraganglionid – on perifeerse närvisüsteemi sisesekretoorsed lisaorganid.
30) Närvisüsteemi üldiseloomustus
Närvisüsteem reguleerib üksikorganite talitlust, kohandades seda nii organismi funktsionaalse terviklikkusega kui ka sise- ja väliskeskkonnas toimuvate muutustega . Üksnes meeleorganite ja närvisüsteemi kaudu suudab kõrgem organism eristada väliskeskkonna objekte, nähtusi ja protsesse ning nende taustal reguleerda oma tahtelisi ja suvatuid vastusreaktsioone. Mida arenenum on looma närvisüsteemi analüsotoorne ja sünteetiline talitlus, seda suurem on tema võime välistingimustega ja nende muutumistega kohanemiseks. Eristatakse pea- ja seljaajust koosnevat kesk- e. tsentraalnärvisüsteemi ja sellest väljaspool asetsevat, närvidest ja viimaste teedel leiduvatest ganglionidest koosnevat piirde- e. perifeerset närvisüsteemi.
Funktsionaalsel alusel jaotatakse organismi teadvust ja teadlikkust kujundavaks ning tahtelisi (liigutuslikke) reaktsioone vahendavaks somaatiliseks, animaalseks e. tserebrospinaalseks närvisüsteemiks ja peamiselt siseorganite (silelihaskoeliste moodustiste, südame ja näärmete) suvatut talitlust reguleerivaks vegetatiivseks e. autonoomseks närvisüsteemiks. Nii animaalne kui ka vegetatiivne närvisüsteem koosneb tsentraalsetest ja perifeersetest osadest, olgugi et vegetatiivse süsteemi iseloomustamisel kirjeldatakse eeskätt tema perifeerseid osi (sümpaatikusetüve, närve, närvipõimikuid ja ganglione).
Kesknärvisüsteemis eristatakse värvuse ja ehituse alusel närvirakke sisaldavat hallainet ja närvikiududest koosnevat valgeainet.