Morfoloogia eksam (5)

1. Luude Ehitus
Luu – kõvad, elastsed, kollakasvalged, teataval määral plastilised organid . Luud , kõhred ja sidemed moodustavad toese ehk skeleti, mis on keha toeks ja samal ajal keha suuruse ja kuju määrajaks. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadeks, lühikesteks ja lameluudeks.
Pikkadel ehk toruluudel on pikkus teistest mõõtmetest suurem, esinevad jäsemete skeletis.
Lühikestel luudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed, nt kanna – ja randmeluud , selgroolülid.
Lamedatel luudel on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus.
2. Luude seostumise vormid
Luudevahelised ühendused seovad luid skeletiks, võimaldades luudevahelist liikumist ja amortiseerivad liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi:
Sidekoeliste ühenduste alaliikideks on: Sideliidused – luud on omavahel ühendatud sidekoe abil. Õmblus – õhukese sidekoekihi abil liitunud koljuluude ühendus. Täppühend – esineb hambajuure ja hambasombu vahel.
Kõhreliste ühenduste alaliigina eristatakse: Kõhrliidus – Luud on omavahel seotud kõrhkoega (selgroolülid). Sümfüüs – Luid ühendavad kõhrekihis esineb pilukujline õõs(puusaluu). Looma vananedes võivad ühendused asenduda luukoega, muutudes luuliidusteks.
Liiges on selline ühendusvorm , kus liigestuvate luude otsade vahele jääb pilujas õõs. Luude ühendamise kõrval on liiges esiplaanil liikumisfuntsioon.
3. Skeleti mõiste ja jaotus
Skelett ehk toes , ehk skeletisüsteem on organismi elundkond, mis tänu oma jäikusele ja tugevusele võimaldab organismil säilitada kuju. Skelett osaleb organismi liikumises ja kaitses. Ta esineb mingil kuju peaaegu kõigil elusolenditel.
Jaotus – kolju , selgroog, rinnakorv , vaagen, jäsemed.
4. Luude keemiline koostis
Luud koosnevad orgaanilistest ja anorgaanilistest ainetest. Täiskasvanud veise luud sisaldavad vett keskmiselt 50%, rasva 15%, osseiini 12% ja mineraalaineid 13%. Luu anorgaanilise aine peamiseks koostisosaks on kaltsiumfosfaat (u.85%). Organismi kaltsiumivarudest paikneb luudes 97%. Mineraalainete sisaldus luudes sõltub suurel määral looma söötmisest. Päevavalgus ja D-vitamiin soodustavad mineraalainete ladestumist luudes.
5. Rinna-, kõhu-, ja vaagnaõõs
Rinnaõõs – Sarnaneb külgedelt lamendunud viltuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritseb luine rinnakorv koos sellel kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõs järgmistest kihtidest: nahk, pindmine kere fastsia koos nahalihasega, süvakere fastsia, lihased koos luudega ja rinnakorvisisene kiht. Rinnaõõnt eraldab kõhuõõnest diafragma . Rinnnaõõnes paiknevad söögi-ja hingetoru , veresoonte ja närvide tüved, südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja väljuvad veresooned ja lümfisõlmed.
Kõhuõõs – asetseb rinna ja vaagnaõõne vahel, ruumikam. Rinnaõõnest eraldab vahelihas , vaagnaõõnega on kõhuõõs otseses ühenduses. Kõhuõõne seinad koosnevad samuti mitmest kihist – nahk, pindmine ja süva kere fastsia, lihased. Kõhuõõne seintes esineb organite läbipääsuteedena lahiseid, mulke ja kanaleid. Kõhtmises kõhuseinas esineb lootel ja vastsündinul nabavõru, mis esimestel elupäevadel sulgub – moodustades naba.
Vaagnaõõs – on kõhuõõne jätkuks. Teda piiravad, luune vaagen, vaagna laisidemed ja lihased. Vaagnaõõnes paiknevad pärasool, tühjenenud olekus kusepõis, pärak. Isasloomadel kusiti koos lisasugunäärmetega ja emasloomadel suguorganite sabapoolsed osad.
6. Seedeorganite üldine iseloomustus
Seedeaparaat – koosneb toidu vastuvõtuks, seedimiseks ja imendumiseks ning seedimata toiduosade kõrvaldamiseks ühinenud organitest, mis moodustavad seedetrakti . Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu ning peen- ja jämesool. Süljenäärmed, maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Pikkuselt ja mahult peamine osa seedekanalist paikneb kõhuõõnes. Seedekanal on seestpoolt kaetud limaskestaga, mis suupilu- ja pärakupiirkonnas läheb üle nahaks. Seedekanali lihaskest koosneb silelihaskiududest. Ainult neelus ja söögitorus asenduvad need vöötlihaskiududega.
7. Suuõõs, keel, süljenäärmed, söögitoru
Süljenäärmed - nimetatakse suuõõnde avanevaid ja sülge produtseerivaid suu näärmeid, mille ülesanne on toidu niisutamine, pehmendamine, maitseainete ekstraheerimine ja eesmaos tekkivate hapete neutraliseerimine. Põllumajandusloomadest on süljenäärmed eriti hästi arenenud mäletsejalistel. Süljenäärmed jagunevad seinasisesteks ehk väikesteks ja seinavälisteks ehk suurteks näärmeteks. Kõige olulisemat osa etendavad seinaväilised ehk suured süljenäärmed, mis asetsevad suuõõnest väljaspool ja on viimasega ühenduses pikkade juhade abil.
Suuri süljenäärmeid on kolm paari: Kõrvasüljenäärmed, alalõuasüljenäärmed ja keelealused süljenäärmed.
Keel - on limaskestaga kaetud suuõõne lihaseline organ. Tema ülesanne on toidupala lükkamine hammaste vahele, abistamine neelamisel ja veisel ka toidu haaramine . Lisaks toimib veel maitsmisorganina. Keel koosneb keeletipust, keelekehast ja keelejuurest. Keele seljal ja külgedel on palju mitmesuguse kujuga näsasi, mis jagunevad mehhaanilisteks ja maitsmisnäsadeks.
8. Magu (ühe ja mitmeline)
Magu – on seedeelund, kus toimub seedimine ehk toitainete keemiline lagundamine. Magu on venimisvõimeline. Maost liiguvad toitained pärast lagundamist peensoolde.
Veistel kui mäletsejalistel on neljaosaline magu, mille mahukaim osa, vats , on võrreldav bioreaktoriga. Soojas ja niiskes, 150–200 liitrit mahutavas vatsas elab üle 200 erineva bakteri- ja 20 ainurakse looma liigi, kes kõik toituvad veise poolt alla neelatud söödast. Piltlikult öeldes, lehma söötes toidame eelkõige tema vatsas elavaid mikroobe ning mida paremini elavad mikroorganismid , seda paremini tunneb ennast ka lehm.
9. Sooled(peen ja jäme)
Peensool – on seedetrakti kõige pikem osa. Siin toimub toidu peamine seedimine ja lõhustunud produktide imendumine. Peensool on jämesoolest peenem ja tal on kogu ulatused enam-vähem ühtlane läbimõõt. Peensool jaotatakse: kaksteistsõrmik, tühisool ja niudesool.
Kaksteistsõrmik: peensoole algus, asub kõhuõõne paremas dorsaalses neljandikus vastu kõhuseina.
Tühisool: peensoole ulatuslikum osa, mille pikkus veisel on 26-48 ja hobusel 18-28 meetrit.
Niudesool: peensoole lühike lõpposa, suurtel põllumajandusloomadel 70-80cm. Niudesoole suubumiskoht jämesoolde on varustatud sulgurlihasega.
Jämesool – mahult suurem kui peensool. Jämesoole kaudu omastatakse peamiselt raskesti seeditavaid toitaineid, mille lõhustumine nõuab pikemaajalist viibimist seedekanalis . Kõige pikem jämesool on taimtoidulistel loomadel.
10. Maks ja pankreas
Maks – on lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre. Maksal on palju funktsioone: peale sapi produtseerib kusiainet ja kusihapet, muudab verre sattunud mürkained kahjutuks, võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest, toimib ka lootel vereloomeorganina. Paikneb vahetult diafragma taga.
Pankreas ehk kõhunääre – pehme konsistentsiga roosakashall näärmeline organ. Paikneb selgroo ning mao ja kaksteistsõrmiku algusosa vahel, maksa tagaküljel. Suunab hormoonid, insuliini ja glükagooni verre.
11. Hingamisteede mõiste; hingetoru, bronhid
12. Kopsud
Kopsud – hingamiselundid , paiknevad rinnaõõnes, on seotud peabronhide, veresoonte ja neid ümbritsevast sidekoest moodustunud kopsujuurtega. Kopsusid eraldab teineteisest rinnaõõnt pikuti poolitav kesksein. Kops toetub kopsupõhimikuga vahelihasele. Kopsud on kaetud kopsukelmega, mis muudab kopsude välispinna siledaks ja läikivaks.
13. Kuseorganid
Kuseorganid – on neerud ja kuseteed .
Neerud – oakujulised, punakaspruunid eritusorganid. Ülesanne on ainevahetuse jääkproduktide eemaldamine verest uriini näol. Neerude kaudu reguleeritakse organismi veesisaldust ning säilitatakse vere ühtne koostis, eriti soolade ja valgu jääkproduktide suhtes. Neerud on peaaegu ainsateks valgu jääkproduktide eemaldajateks.
Kuseteed – koosseisu kuuluvad neerukarikad, neeruvaagen , kusejuha , kusepõis ja kusiti. Ülesandeks on uriini aktiivne edasijuhtimine ja põies säilitamise kõrval uriini tagasi verre imendumise tõkendamine. Kuseteed algavad neerukarikate ja neeruvaagnaga. Edasi juhitakse uriin mööda kusejuha põide kust uriin väljutatakse kusiti kaudu.
14. Suguorganite üldine iseloomustus
15. Isassuguorganid
Munand – kujult ovaalne . Eristatakse peamist ja sabamist otsa, munandimanusega seostuvat munandimanuseserva ja vastaspoolset vaba serva ning mediaalset ja lateraalset pinda. Suhteliselt kõige suuremad munandid on kuldil ja jääral. Munandi kestadest ning munandikotist ümbritsetuna asetsevad munandid mäletsejalistel ja hobusel rippuvaina tagajäsemete vahel, kuldil aga tihedasti vaagna seinale liibunult üsna päraku naabruses. Sugurakkude arenemist spermideks nim. Spermiogeneesiks, algab puberteedieas ning kestab pidevalt sigimisvõime lõpuni.
Munandimanus - otstes jämenenud ja keskosas peen-piklik, munandile munandimanuse serval liitunud organ, millel eristatakse pead, keha ja saba.
Seemnejuha – on munandimanuse juha vahetuks jätkuks, ühendades viimast kusiti vaagnaosaga.
Skrootum – ehk munandikott on naha väljasopistis. Skrotaalnahk on võrdlemisi õhuke ja kuldil, täkul ning pullil kaetud vähese ja jääral tiheda karvastikuga.
Seemneväät – kubemekanalist munandini ulatuv, distaalses suunas kord-korralt laienev vere- ja lümfisoonte ning närvide kimp koos seemnejuhaga.
Lisasugunäärmed – põisiknäärmed, eesnääre ja kusitisibulanäärmed.
Peenis – suguti ehk peenis on isaslooma silinderjas erektsioonivõimeline paaritusorgan, mille ülesanne on uriini väljutamine ja seemnevedeliku juhtimine emaslooma suguteedesse. Peenisel eristatakse peenisejuurt, peenisekeha ja peeniselukist.
Isaskusiti – algab sisemise kusitisuudmega põiekaelalt ja lõpeb välimise kusitisuudmega peeniselukisel.
Eesnahk – lukis koos peenise kraniaalse osaga.
16. Emassuguorganid
Emassuguorganid – on paariline munasari, munajuha ja emakaserv ning paaritu emakakeha, emakakael , tupp , tupeesik ja häbe. Laiemas mõttes kuulub emassuguorganite hulka ka udar .
Munasarjad ehk ovaarid on munarakke produtseerivad organid.
Munajuhad ehk emakatõrved asetsevad looklevate torujate organitena munasarjade ja emaka vahel. Nende ülesanne on munarakkude toimetamine viljastumispaika – munajuha ampulli – ja sealt edasi loote arenemise kohale – emakasse.
Emakas ehk uuterus on emassuguorgan, kus toimub loote arenemine ja kasv.
Tupp on emaslooma paaritusorgan, mis ulatub välimisest emakasuudmest välimise kusitisuudmeni ja asetseb pärasoole ning kusepõie vahel.
Häbe on emassuguorganite välimine, päraku all paiknev osa, mis koosneb kahest häbemepilu külgedelt piiravast vertikaalsest häbememokast.Häbe on pärakust eraldatud lahkliha kaudu.
17. Udar
Udar - põllumajandusloomade piimanäärmete kogumikku, mis tekkelt kuulub nahaderivaatide, talitluselt aga suguorganite hulka. Talitlusvõimelisena esineb ta vaid emasloomadel. Loomade sigimise seisukohalt vältimatu organina võiksime udarat nimetada emaslooma lisasuguorganiks ehk sekundaarseks emassugunäärmeks.
Udara jaotus ja ehitus - Mäletsejaliste ja mära udar paikneb kubemepiirkonnas, tagajäsemete vahel, sea udar aga ulatub samalt kohalt eesjäsemeteni.
Noorlooma udar – moodustub rasvkoest koos selles saarekestena esinevate näärmesagarikega. Viiendast tiinuskuust alates on lehma udaras rasvkude peaaegu kadunud.
Udara involutsioon – ehk taandareng , kus udarasisesed ehituslikud muutused, vähendavad udara suurust ja sekretsioonivõimet.
Nisa – sisaldab kiulises sidekoes kolmesuunalisi (piki, põiki ja radiaalselt kulgevaid) lihasekiude.
18. Süda
Süda on lihaseline koonusekujuline õõnesorgan. Ta paikneb keskseinandis, kopsude vahel. Süda jaguneb neljaks kambriks – paremaks ja vasakuks kojaks ning paremaks ja vasakuks vatsakeseks. Südame paremas pooles asetsevad parem koda ja vatsake sisaldavad venoosset verd. Vasakus kojas ja vasakus vatsakeses on arteriaalne veri . Paremasse südamekotta suubuvad kehast kraniaalne ja kaudaalne õõnesveen ning südame enda veenid . Vasakusse kotta avanevad 5-8 kopsuveeni.
19. Suur- ja väike verering
Väikese vereringe veresooned – väike vereringe algab südame paremast vatsakesest venoosset verd sisaldava arteriga. Kopsualveoolide seintes hapnikuga rikastunud veri kandub kopsudest tagasi südame vasakusse kotta 5-8 kopsuveeni kaudu.
Suure vereringe veresooned – suur vereringe algab südame vasakust vatsakesest keha suurima aretriaalse veresoone – aordiga.
20. Veresooned
Veresooned – veri voolab organismis ringlevalt. Talitluse ja veresängi paigutuse alusel eristatakse vereringes kahte osa:
Väikest ehk kopsuringet, mida läbides veri rikastub hapnikuga ja vabaneb liigsest süsihappegaasist.
Suurt ehk keharinget, mille kapillaaristiku kaudu kogu organismi elusaine saab ainevahetuseks vajaliku hapniku ja toitaineid.
21. Endokriinorganid ehk juhadeta näärmed
Pineaalkeha - pärsib varajast sugunäärmete arengut. Pineaalkeha talitluse lakkamine tingib enneaegset suguküpsust.
Hüpofüüs – on mugulakujuline organ, mis on seostunud ajubaasiga vaheaju lehtri kaudu.
Kilpnääre – asetseb kõri taga ja kinnitub koheva sidekoe abil hingetoru külgedele.
Neerupealised – koosnevad kollakaspruunist koorest ja seespoolsest, kollakaspunasest või kollakashallist säsist.
Paraganglionid – on perifeerse närvisüsteemi sisesekretoorsed lisaorganid.
22. Pea-ja Seljaaju
Peaaju on koljuõõnes paiknev närvisüsteemi keskne organ. Ta on ellipsikujuline, ventraalne pind on lame ja dorsaalne kumer .
Seljaaju asub hästi kaitstult lülisamba luulises kanalis. Ta on närvisüsteemi tähtsaim juhe, mis seob peaaju teiste elunditega.
23. Nahk ja karvad
24. Rakk
Mikroskoopiline elusaine üksus; elusaine väikseimad üksused , mis suudavad oma olelust jätkata ka teistest sõltumatult ja mis sigimisel moodustavad endataolisi. Koosnevad kerajast või ovaalsest tuumast ja seda ümbritsevast rakukehast e. tsütoplasmast. Elusaine osakestena on rakkudele omane ainevahetus. Paljunevad jagunemise teel. Palja silmaga nähtamatud.
25. Mitoos (raku paljunemine)
Mitoos - toimuvad väga ulatuslikud muutused tuumamembraani ja tuumakese kaotsimineku ning kromatiinsubstantsi koondumise näol kindla kuju ja arvuga värvilembesteks kehadeks – kromosoomideks. Kestab enamasti 1-2 tundi. Eristatakse nelja perioodi: profaas, metafaas , anafaas, telofaas .
26. Kudede mõiste
Kude – organismi ehitusmaterjal; ühetaoliste ja ühesuguse päritolu ning talitlusega rakkude ja rakkudevahelise aine koondisi, mis mitmeti omavahel rühmitudes moodustavad organi.
27. Epiteelkoed
Epiteelkoed - koosnevad kandilistest rakkudest. Peamisteks ülesanneteks on vabade pindade katmine (katteepiteel) ja nõre valmistamine (näärmeepiteel).
Katteepiteel jaguneb rakkude kuju ja kihistuse alusel järgmiselt: ühekihiline epiteel , mitmekihiline epiteel, mitmerealine epiteel.
Näärmeepiteel – moodustab parenhüümi.
28. Sidekoed
Sidekude – esineb organismis väga levinult. Moodustab kõikjal epiteeli aluskoe, ümbritseb veresooni ja närve nende teedel, kujundab organite väliskatte. Sidekoe kaudu toimub kõikide kudede ja organite toitmine.
Sidekoes eristatakse: retikulaarne sidekude, kohev sidekude, tihe sidekude.
29. Veri
Veri - on kinnises soonestikus asetsev alati voolav punase värvusega vedelik, mis koosneb vererakkudest ja vedelast põhiainest – vereplasmast. Lisaks veel vererakud: Vereliistakud , punalibled, valgelibled .
30. Luukude ja kõhrkude
Kõhrkude – toetuslikku talitlust kandev tugikoeliik.
Luukude – tugikoeliik, mida iseloomustavad sadestunud mineraalsoolade sisaldus ja omapärane ehitus.
31. Närvikude ja närvirakk
närvikude – esineb närvisüsteemis, pea – ja seljaajus, närvides ning viimaste teedel asetsevates närvirakkude koondistes – ganglionides. Närvikoe struktuuriliseks üksuseks on neuron .
32. Lihaskoed
Lihaskude – teostavad organismi liigutuslikke protsesse, esinevad kolme liigina: sile-, südame- ja vöötlihaskoena. Kõik nad moodustuvad pikkadest, kuid peentest lihaskiududest.
Silelihaskude – värvuselt hall, esineb siseorganites ( seede -, kuse- ja suguorganite, veresoontejt. seinas)
Südamelihaskude – tumepunase värvusega, talitluse osas tahteliselt mittemõjustatav
Vöötlihaskude – punane, moodustab kindla alguse ja kinnituskohaga, tahte järgi liigutatavaid organed – lihaseid.
33. Organite ehituse printsiip
34. Topograafilised mõisted
Anatoomias kasutatakse elundite ja piirkondade asukoha ning nende omavahelise paigutuse kirjeldamiseks topograafilisi mõisteid. Need jaotatakse kahe gruppi: tasandid ja suunad.
mediaantasand , mis jaotab keha kaheks sümmeetriliseks pooleks ning seetõttu on teda ainult üks. Paralleelselt sellega asetsevad sagitaaltasand ning mediaan- ja sagitaaltasandiga risti transversaaltasand. Looma pikiteljega paralleelselt on dorsaaltasand.
Mediaalne ehk keskmine ja sellest kaugemal paiknev lateraalne ehk külgmine.
kraniaalne e.koljupoolne
kaudaalne e. sabapoolne suund
dorsaalne e.selgmine ja ventraalne e. kõhtmine suund
eksternne e. välimine, internne e. Sisemine
superfitsiaalne e. pindmine ja profundne e. Süva
proksimaalset e. kerele lähemal paiknevat ning distaalset e. kerest kaugemal , st. maapinnale lähemal asetsevat suunda.
Eesjäseme tagapinda randmeliigesest allpool nim. palmaarseks e. pihkmiseks, tagajäseme tagapinda kannaliigesest allpool aga plantaarseks e. taldmiseks pinnaks.
Kereõõnes paiknevatel organitel eristatakse välisseina poolset parietaalset e. seinmist ning keha välisseinast kaugemal vistseraalseks e. Sisusmist pinda.