Morfoloogia eksami vastused (0)

1. Kehaosad ja regioonid:
Keha koosneb peast , kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest.
Pea — ajuosa ja näoosa.
Kael — ühendab pead kerega.
Kere — jaotatakse: rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks.
Jäsemed — põllumajandusloomadel keha kandjad ja maad kaudu edasviijad, nimetatakse jalgadeks. Võivad olla ka tiivad, loivad
Eesjäsemepiirkonnad: Kere küljes olev osa, kerest väljaulatuv osa
Tagajäsemepiirkonnad: sama
2. Topograafilised mõisted:
Kehaosade ja organite paigutuse ning suuna kirjeldamisel lähtutakse looma normaalsest seisuasendist.
Mediaantasand — keha sümmeetrilisi külgpooli (paremat ja vasakut) eraldav tasand.
Horisontaal e. frontaaltasand — asetseb paralleelselt pinnaga
Mediaantasandipoolset organi osa nimetatakse mediaalseks (keskmiseks) ja sellest kaugemal seisvat lateraalseks (külgmiseks).
Horisontaaltasandi suhtes kõneldakse dorsaalsest (selgmisest, maapinnast eemalduv) ja ventraalsest (kõhtmisest, maapinnapoolne) asendist.
Kraniaalne ots— peapoolne, Kaudaalne ots — sabapoolne
Proksimaalne (lähimine) — kerele lähemal seisev jäseme või jäsemeluu osa ja distaalne (kaugmine) — kaugemal seisev osa.
Keha välispinna suhtes —välimine ehk eksternne ja sisemine ehk interne asend.
3. Organite ja kehaehituse printsiibid :
Organ — karakteerse (iseloomuliku) kuju, asendi ja talitlusega makroskoopiline ehituslik üksus organismis. Organid, mis sooritavad samalaadseid talitlusi, moodustavad organite süsteemi ehk aparaadi.
Loomorganismis eristatakse järgmisi organite süsteeme ehk aparaate:
1. Liikumisaparaat, (kuhu kuuluvad skeleti- ja lihastesüsteem). 2. Seedeaparaat. 3. Hingamisaparaat.
4. Kuse-suguaparaat (kuhu kuuluvad kuse- ja suguorganid 5. Soontesüsteem. 6. Närvisüsteem. 7. Meeleorganid. 8. Endokriinnäärmed. 9. Keha väliskate.
4. Luude ehitus ja jaotus:
Luude ehituses kehtib printsiip, et väikese materjalihulga ja kaalu juures saavutada suurim vastupidavus ja tugevus. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud : pikkadeks, lühikesteks ja lamedateks.
Pikad ehk toruluud - teistest suuremad, esinevad jäsemete skeletis ja funktsioneerivad kangidena.
Pikkadel luudel eristatakse paksenenud luuotsi, Viimaste vahel asetsevad luukeha, milles esineb üdiõõs.
Lühikesed luud- mõõtmed on enam vähem võrdsed. Sellesse gruppi kuuluvad kanna- ja randmeluud , selgroolülid.
Lamedad luud- Sellistel luudel on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks. Neid on leida jäsemete vöötmeskeletis ja koljus.
Luud koosnevad väljaspoolsest kompaktainest ja seespoolsest käsnainest. Luu tugevust määrav tihe ja kõva kompaktaine on pikkades luudes kõige paksem . Kompaktainekiht on õhuke lamedates ja lühikestes luudes . Käsnaine moodustub õhukestest isekeskis käsnataoliselt seostunud luuplaadikestest ja –põrkadest Toruluudes on käsnaine koondunud luuotstesse. Lamedates ja lühikestes luudes on jaotunud ühtlaselt. Luu välispind , v.a. liigesepinnad, on kaetud sidekoelise luuümbrise ehk periostiga.
5. Luude keemiline koostis ja füüsikalised omadused:
Koosnevad anorgaanilistest ja orgaanilistest ainetest. Luu anorgaanilise aine peamiseks koostisosaks on kaltsiumfosfaat . Organismi kaltsiumivarud asuvad 97% luudes. Luid iseloomustab tugevus ja elastsus ehk vetruvus. Tugevuselt on luud võrdsed malmiga. Mineraalained annavad luudele survetugevuse , orgaanilised ained aga elastsuse. Tugevad ja samal ajal elastsed on kiudjast orgaanilisest ainest kollageenikiud, mis on läbi imbunud mineraalsooladest.
6. Luude seostumise vormid:
Luudevahelised ühendused seovad luid skeletiks, võimaldavad luudevahelist liikumist ja amortiseerivad looma liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisis ühendusi: sidekoelisi, kõhrelisi ja sünoviaalseid ühendusi ehk liigeseid . Sidekoeliste ühenduste alaliikideks on sideliidused , õmblused ja tappühendid.
Kõhreliste ühenduste alavormidena eristatakse kõhrliidust ja sümfüüsi. Sünoviaalne ühendus ehk liiges on selline ühendusvorm, kus liigestuvate luude otste vahele jääb pilujas õõs .
7. Liigeste ehitus – liiges moodustub kahe või mitme omavahel kokkupuutuva luu vahel. Liigestuvate luude kokkupuutepindu nim. liigesepindadeks; viimaseid katab mõne mm paksune hõõrdumist ja põrutusi vähendav liigesekõhr . Tavaliselt on liigestuvad luuotsad kujult teineteisele sobivad. Vastasel korral asetseb liigesepindade vahel liigeseketas või poolketas. Sünoviaalkiht valmistab liigesepindade hõõrdumist vähendavat vedelikku – sünooviat. Liigestuvaid luid aitavad fikseerida ja liikumist pidurdada ning suunata sidemed.
8. Liigeste jaotus:
Liigeseid on kolme liiki:
1) Keraliiges – Ühe luu liigesepind on kerakujuline, teine kausjas. Artikuleerivad luud võivad liikuda peaaegu igas suunas. ( nt õla- ja puusaliiges )
2)Plokkliiges – Moodustavad sagitaalharjaga varustatud silindriline liigesepind, mida nim plokiks ja harjale vastava sagitaalse vaoga liigesepind. Luud liiguvad ühes suunas (nt. küünar - ja põlveliiges)
3) Sadulliiges – Mõlema luu liigesepinnad nõgusalt sadulakujulised, kujult sarnane hobuserauaga ja laseb liigutada kahes suunas (nt. Piirde-, kabja- ja sõraliiges)
9. Skeleti jaotus:
(Skelett ehk luudest, kõhredest ja sidemetest moodustuv toes , on keha toeks ning samal ajal ka keha suuruse ja kuju määrajaks. Mitmed skeleti osad piiravad elutähtsaid organeid). Jaotus - vastavalt keha alaosadele jaguneb skelett kere,-pea,- ja jäsemete luudeks. Kere luude olulisemateks koostisosadeks on selgroog , millel rinnaosas kinnituvad roided ja viimastele liitub ventraalselt rinnak . Pea luustik ehk kolju jaguneb ajukoljuks ja näokoljuks. Jäsemete luustik jaguneb ees- ja tagajäsemete luudeks, mis on ehituselt homoloogilised, jagunedes vöötme- ja vabaosa luudeks. Eesjäseme vööde kinnitub kerele peamiselt lihaste abil. Tagajäseme vöötmel on selgrooga liigeseline seos.
10. Lihaste kuju ja ehitus:
Lihaste kuju on väga mitmekesine . Eristatakse: Pikad lihased, Laiad lihased, Lühikesed lihased
Enamik lihaseid algab ja lõppeb kõõlusega
Lihaskiudude erinevate seostusviiside alusel kõõlustega jaotatakse lihased :
- liht- ehk dünaamilisteks
- sulgjateks ehk statodünaaimilisteks
Lihtlihases on kiude vähem kuid nad on pikemad , kui sulgjate lihaste kiud. Et lihase jõud sõltub tema kiudude arvust ja kontraktsiooni ulatus kiudude pikkusest , siis on dünaamiliste lihaste liigutused ulatuslikumad , kuid samal ajal ka nõrgemad, kui sulgjate lihaste poolt tehtud liigutused.
Lihas koosneb : lihaskiust ja sidekoest. Lihase ümbrise kiudude asetus võimaldab lihasele teatavates piirides kuju muutumist.
Kontraktsioonil lihasekiud lühenevad ning liahse algus-ja kinnituskoht lähenevad teineteisele.
Lihased rühmituvad liigese ümber vastavalt liigese iseloomule .
Liigutused jäsemetes toimuvad pikkade kõõluste abil. Lihaste nimetused tuletuvad nende ehitusest, talitlusest ja paigutusest Lisaks eelnevale aitavad lihased kaasa vere tsirkulatsioonile, soodustades vere liikumist veenides. Valdav osa keha soojusest produtseeritakse lihastes. Vastavad funktsionaalsetele lähtepunktidele ja skeleti alaosadele rühmitatakse lihaseid naha, kere, pea ja jäsemete lihasteks.
12. Lihaste abiseadeldised:
Abiseadelised arenevad lihaseid ümbritsevast sidekoest ja nad soodustavad lihaste talitlust.
Fastsiad ehk sidekirmed – tihekiuline sidekoe kest üksikute lihaste vahel.
Süviaalpaunad – esinevad seal kus kõõlused liiguvad oma naaberorganite suhtes. Sellised paunad aitavad vähendada hõõrdumist kõõluste ja nende naaberorganite vahel.
Kõõluste sünoviaaltuped - esinevad jäsemete digitaalsetes osades ja neid saab võrrelda kahe teineteise sisse aetud silindriga
Seesamluud - on väikesed luukesed Seesamluud lükkavad kõõlust luudest eemale, soodustades kõõluse libisemist. Seesamluud tõhustavad lihase tõmbetegevust.
13. Seedeaparaat:
Seedeaparaat koosneb toidu vastuvõtuks, seedimiseks ja imendumiseks ning seedimata toiduosade kõrvaldamiseks ühinenenud organitest, mis moodustavad toruja seedekanali ehk seedetrakti . Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu ning peen- ja jämesool . Süljenäärmed , maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Pikkuselt ja mahult peamine osa seedekanalist paikneb kõhuõõnes.
14. Suuõõs.
Suuõõs on seedeelundkonna algusosa . Ülevalt piirab seda suulagi, külgedelt põsed ja alt suupõhja lihased. Jaguneb moka ja põskedega ümbritsetud hobuserauakujuliseks suuesikuks ja pärissuuõõneks, piiriks kahe vahel on hambad. Suuõõne ülesandeks on toidu haaramine, selle maitsmine, peenestamine ja süljega segamine . Samuti on tal ka enesekaitse ja ründe funktsioon hammaste abil, mis on iseloomulik karnivooridele. Suulagi eraldab suuõõnt ninaõõnest ning jaguneb kõvasuulaeks ja pehmesuulaeks. Kõvasuulag asub eespool ning on luulise alusega. Suulage poolitab keskpidiselt kulgev suulaeõmblus. Pehmesuulagi on kõvasuulae lihaseline jätk. Eraldab neelu ninamist ja suulist osa.
15. Süljenäärmed:
Süljenäärmed – Näärmed , mis avanevad suuõõnde ja produtseerivad pidevalt limaskesta niisutamiseks ja toidu seedimiseks sülge. See seguneb söödaga ja seega on kergem sööki neelata. Samuti neutraliseerib see eesmaos käärimisel tekkivaid happeid . Väiksed süljenäärmed on pisikesed seinasisesed moodustised limaskesta all. Lokaalne tähtsus on neil limaskesta niisutamine vastavad piirkonnas. Osad talitlevad ka toidu maitsmisel. Suurtest süljenäärmetest eraldub enamik süljekogusest. Toodavad peamiselt vedelat sülge.
16. Keel:
Keel on keeleluuga seondunud lihaseline suuõõneelund, mis täidab peaaegu kogu pärissuuõõne. Ta on komplemis- ja maitsmiselund, samuti osaleb toidu mälumisel ja neelamisel , häälitsemisel. Karnivoorid lakuvad keele abil vedelikke. Samuti kasutatakse keelt karva ja naha puhastamisel. Keel koosneb ettepoole suunatud tipust, keelekehast ja -juurest, mis on suupõhjale kinnitunud lihaste abil. Keelt katab nahkne limaskest . Keeleseljal paikneb rohkesti keelenäsasid, mis aitavad kaasa toidu maitsmisel.
17. Hambad, lühi-ja pikakroonilised hambad
Hammas pole luu, vaid isepärane, tugev kiilu- või tulbakujuline elund , sest tal on luukoest erinev struktuur ja talle ei kinnitu lihased. Imetajad vajavad hambaid saagi tapmiseks, toidupala lahtihammustamiseks, selle suhuvõtmiseks ja peenestamiseks. Samuti ka enesekaitseks ja ründamiseks. Hambal saab eristada igemepealset ja välist osa hambakrooni, hambakaela ja hambajuurt. Hambakael eraldab hambajuurest hambakrooni. Dentiin , tsement ja email on kaltsifitseerunud koed. Dentiin on tugev, hammaste põhimaterjal ja moodustab hambaseina peamise koostisosa. Email on piimvalge, läikiv, rakutu ja katab hambakrooni. Tsement ümbritseb juurt. Hambasäsi ülesandeks on dentiini moodustamine ja hamba toitmine . Juureümbrisel on kinnitumisfunktsioon ja osaleb hamba toitmisel.
Madalakroonilised hambad – Neil on emailiga kaetud madal kroon, avar õõs ja hästiarenenud juur . Sageli nimetatakse ka juurtega hammasteks. Kasvavad kiiresti ja juur moodustub varakult. Katab email.
Kõrgekroonilised hambad – Neil on kõrge igemest väljaulatuv osa. Samas puudub neil kael, kuid nad võivad terve elu vältel kasvada pikkusesse. Väikesed juured tekivad hilja või jäävadki moodustumata. Neid kutsutakse ka juurteta hammasteks. Nad on pruunikad, sest neid katab tsement.
Asendi, ehituse ja funktsiooni alusel eristatakse lõikehambad, kihvhambad, eespurihambad, purihambad .
Lõikehammaste ülesandeks on toidu haaramine, sellest kinnihoidmine, toidu tükeldamine.
Kihvhambaid kasutab loom enesekaitseks ja ründamiseks. Asetsevad lõikehammastest tagapool.
Eespurihammaste ja purihammaste ülesandeks on toidu peenestmaine
Samuti eristatakse piimahambaid, mis ilmuvad vahetult enne sündi või peatselt selle järel. Nad on väiksemad ja neid on vähem. Nad on ajutised . Jäävhambad ilmuvad piimahammaste asemel
18. Hambavalem
Hambavalem annab ülevaate üksiku looma hammaste liigi, asendi ja arvu kohta. Hambavalemisse kantakse tavaliselt sümmeetria tõttu üks pool hammastikust. Hammaste arv märgitakse valemis numbriga ja hambaliik ladinakeelse nimetuse algustähega: I-lõikehambad, C- kihvad , P-eespurihambad, M-purihambad. Ülemiste hammaste arv märgitakse joone peale, alumiste arv joone alla. Piimahammaste puhul lisatakse mainitud initsiaalidele täht d ehk piimahambad .
19. Söögitoru ja ühekambriline magu
Söögitoru on neelu maoga ühendav voolikukujuline lihaseline organ. Pikkus veisel ja hobusel 125-150cm. Eristatakse paiknevuse alusel kaela-, rinna- ja kõhuosa. Söögitorul on kolmekestaline sein. Alates seestpoolt on limaskest, vahepeal on lihaskest , väljaspool on adventitsiaal- või serooskest.
Ühekambriline magu
Mao kuju on erinev ning oleneb täituvusastmest. Mõõdukalt täitunud mao küüru nim. suureks maokõverikuks ja söögitoru ning mao lõpposa vahel asetsevat nõgusat seina väikeseks maokõverikuks.
Maolävis – söögitoru makku suubumise koht. Maolukuti – soolde avanev tugev lihaseline sulgur. Magu tervikuna jaotatakse kolme ossa : vasakul on maolävis, keskel maopõhi, paremal maolukuti. Mao limaskest moodustab palju kurde. Limaskesta alusel jaotatakse ühekambrilised maod kolmeks tüübiks : näärmetud maod, näärmelised ehk lihtmaod ja segatüübilised ehk liitmaod. Maonäärmed produtseerivad maonõret, mis sisaldab pepsiini ja soolhapet. Mao asendi kõige olulisemaks fikseerijaks on söögitoru.
20. Mitmekambriline magu
On mäletsejatel. Koosneb eesmaost ja pärismaost ehk libedikust.
Eesmagu koosneb kolmest üksteise järel asuvatest kambrikestest: vatsast, võrkmikust, kiidekast. Toimub tselluloosi lõhustumine bakterite toimel, taimse valgu muutmine kergemini seeduvaks loomseks valguks ja vitamiinide süntees.
Vats ulatub diafragmast vaagnani. Võrkmik on maokambrites kõige väiksem.
Kiidekas on külgedelt veidike kokkusurutud kerakujuline. Limaskest on näärmetu.
Põhimagu ehk libedik. Pirnja kujuga mao osa. Libedikupõhi, suurkõverik ja väikekõverik.
Maovagu ühendab söögitorusuuet libedikuga ning kulgeb spiraalselt läbi võrkmiku. Maovagu jaguneb võrkmiku-, kiideka- ja libedikuvaoks. Magude maht sõltub looma vanusest ja suurusest . Keskmise täiskasvanu veise maomaht on 120-160 liitrit. Mäletsejate mitmekambriline liitmagu täidab ligi ¾ kõhuõõnest.
21. Peen- ja jämesool.
Peensool – on seedetrakti kõige pikem alaosa. Siin toimub toidu peamine seedimine ja lõhustunud produktide imendumine . Peensool on jämesoolest peenem ja tal on kogu ulatuses enam-vähem ühtlane läbimõõt. Peensool jaotatakse: kaksteistsõrmik , tühisool ja niudesool .
Kaksteistsõrmik: peensoole algus,. Tühisool: peensoole ulatuslikum osa, Niudesool: peensoole lühike lõpposa, Niudesoole suubumiskoht jämesoolde on varustatud sulgurlihasega.
Jämesool – mahult, pikkuselt ja kujult suurem kui peensool. Jämesoole kaudu omastatakse peamiselt raskesti seeditavaid toitaineid, mille lõhustumine nõuab pikemaajalist viibimist seedekanalis. Kõige pikem jämesool on taimtoidulistel loomadel.
22. Maks ja pankreas:
Maks – on lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre . Maksal on palju funktsioone: produtseerib sappi, kusiainet ja kusihapet, muudab verre sattunud mürkained kahjutuks , võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest, toimib ka lootel vereloomeorganina. Paikneb vahetult diafragma taga.
Pankreas ehk kõhunääre – pehme konsistentsiga roosakashall näärmeline organ. Paikneb selgroo ning mao ja kaksteistsõrmiku algusosa vahel, maksa tagaküljel. Suunab hormoonid, insuliini ja glükagooni verre.
23. Hingamisorganite üldine iseloomustus.
Hingamisaparaati moodustavad hingamisorganid varustavad verd hapnikuga ja vabastavad ta süsihappegaasist. Hingamisteed algavad ninaõõnega. Ninaõõnt ülevalt ja külgedelt piiravat näoosa nimetatakse ninaks. Ninaõõs jaguneb vaheseina abil kaheks sümmeetriliseks pooleks. Hingamispiirkond võtab enese alla enamiku ninaõõnest.. Suuõõnest eraldab kõva suulagi. Ninakäigud jagunevad dorsaalseks, keskseks , ventraalseks ning ühiseks ninakäiguks. Ninasõõrmetele järgneb ninaesik .
Kõri on neelu ja hingetoru vahel paiknev torujas hingamis- ja hääleorgan, mis takistab neelamisel toidupala ja vedeliku sattumist hingetorru. Kõri koosneb kõhredest. Kõriõõnel eristatakse esikut, vahelmist kõriõõnt ja hääleaparaadialust õõnt.
Hingetoru ehk trahhea on kõri ja kopsude vahel asetsev torujas organ.
Bronhid ehk kopsutorud on kopsudesisesed hingetoru harud. Rinnaõõnes paiknevad kopsud on isekeskis seostunud kopsujuurte abil.
25. Bronhiaalpuu. Kopsu alveoolid
Bronhide puuvõrataoliselt hargnev kogumik kopsudes on bronhiaalpuu. Bronhioolid on kõhrede- ja näärmetevabad bronhide lõppharud.
Kopsu alveoolid on õhukeste seinadega ja suure pindalaga, see soodustab gaaside kiiret difusiooni. Hingamisteede üleminek alveolaarsüsteemiks toimub järk-järgult üksikute alveoolide ilmudes bronhioolide seintesse.
26. Kopsud
Kopsud paiknevad rinnaõõnes ja koosnevad peabronhidest, veresoontest ja neid ümbritsevast sidekoest. Kopsuvärat on koht, kust peabronhid, veresooned ja närvid kopsu sisenevad. Dorsaalne pind on kopsudel ümar ja ventraalne serv terav . Kopsud jagunevad sagarateks. Kopsu sagarad jagunevad segmentideks. Kopsud on kaetud serooskestaga – kopsukelmega. Kopsusid toidab aordist algav bronhiaalarter.
27. Kuseorganite üldine iseloomustus
Kuseelundite ülesandeks on uriini tekitamine ja eritamine . Kuseelundite hulka kuuluvad neerud , kusejuhad , kusepõis ja kusiti (mees- ja naiskusiti). Vahel liigitatakse kuseelundid ka kuseteede kaupa: alumised kuseteed moodustavad kusepõis ja kusiti ning ülemised kuseteed neeruvaagnad ja kusejuhad.
28. Neerude ehitus:
Neerud on paarilised punakaspruunid oakujulised organid, mis paiknevad mõlemal pool lülisammast, alumise rinnalüli kõrgusel. Neer on kaetud fibrooskihnuga, mida ümbritseb rasvkihn ja neerufaasia – nende abil kinnituvad neerud kõhuõõne tagaseinale. Neer koosneb pindmiselt paiknevast koorollusest ja sisemiselt paiknevast säsiollusest.
Neerude ülesanded: Kehavedelike tasakaalu tagamine organismis, Osmootse rõhu säilitamine, Happe- leelis tasakaalu regulatsioon , Jääkainete eemaldamine organismist, Bioloogiliselt aktiivsete ainete sekretsioon , Vereloome regulatsioon, Arteriaalse vererõhu regulatsioon
29. Kuseteed
Kuseteed koosnevad kahest neerust, kahest kusejuhast, kusepõiest ja kusitist. Meeste kuseteede hulka kuulub ka peenis . Kuseteede ülesanne on uriini aktiivne edasijuhtimine ja põies säilitamise kõrval uriini tagasi verre imendumise tõkendamine. Kuseteed algavad neerukarikate ja neeruvaagnaga. Edasi juhitakse uriin mööda kusejuha põide, kust uriin väljutatakse kusiti kaudu.
30. Suguorganite üldine iseloomustus.
Suguorganid koosnevad sugunäärmetest ja torujatest suguteedest. Sugunäärmed on mõlemal sugupoolel sugurakkude valmistajaiks. Sugunäärmed arenevad nii isas - kui ka emasloomadel võrdsetest algmetest. Suguorganid alustavad talitlust suguküpsuse väljakujunemise perioodil ja täielikult väljakujunenuks osutub nende ehitus ja funktsioonivõime suguküpsusperioodil. Vanaduse saabudes hormoonide produtseerimine ja sugurakkude moodustumine aegamööda vaibub.
31. Isassuguorganid
paaritu kusiti - seemne väljajuhtijaiks
Lisasugunäärmed – seemnevedeliku moodustajaiks
Peenis – paaritusorgan, ümbritseb eesnahk
Munandikott – munandite kaitsja ja termoregulaator
Munand – Paariline elund, seemnerakkude valmistaja, kujult ovaalne . Sugurakkude arenemist spermideks nim. Spermiogeneesiks, algab puberteedieas ning kestab pidevalt sigimisvõime lõpuni.
Munandimanus - on seemnerakkude säilitamise, kogumis- ja lõpliku valmimise kohaks.
Munandid ja munandimanused arenevad kõigil imetajatel looteeas kõhuõõnes. Munandite laskumise tagajärjel migreeruvad munandid koos munandimanustega munandikotti.. Liikudes uude asukohta , võtavad munandid kaasa oma veresooned ja närvid. Sopistuvad vaginaalõõnde, Munandid ilmuvad vaginaalõõnde mäletsejalistel looteeas.
Seemnejuha –ühendab kusiti vaagnaosaga. Seemnejuhale on karakteerne paks kolmekihiline lihaskest, mis teostab paaritusajal spermide edasitoimetamist munandimanuse juhast kusitisse.
Skrootum – ehk munandikott on naha väljasopistis.
Seemneväät – kubemekanalist munandini ulatuv vere- ja lümfisoonte ning närvide kimp koos seemnejuhaga.
Seemnerakud koos lisasugunäärmete nõrega moodustavad seemne ehk sperma .
Peenis – ehk suguti on isaslooma silinderjas erektsioonivõimeline paaritusorgan, mille ülesanne on uriini väljutamine ja seemnevedeliku juhtimine emaslooma suguteedesse. Peenisel eristatakse peenisejuurt, peenisekeha ja peeniselukist. Sugulise erutuse puhul täituvad kavernid verega, põhjustades peenise jäikpundumist ehk erektsiooni .
Isaskusiti – algab sisemise kusitisuudmega põiekaelalt ja lõpeb välimise kusitisuudmega peeniselukisel, jagunedes vaagna- ja käsnosaks.
Eesnahk – lukis koos peenise kraniaalse osaga.
32. Emassuguorganid
Munasarjad – emaslooma sugunäärmed, mis on munarakkude produtseerijaiks. Samuti produtseerivad nad inda põhjustavaid hormoone.
Emakas on emassuguorgan, kus toimub loote arenemine ja kasv.
Tupeesik - nimetame tupe tagumist, välimisest kusitisuudmest häbemeni ulatuvat osa. See on üheaegselt nii sugu- kui ka kuseorgan.
Häbe on emassuguorganite välimine, päraku all paiknev osa, mis koosneb kahest häbemepilu külgedelt piiravast häbememokast. Häbe on pärakust eraldatud lahkliha kaudu
33. Munajuhad ja tupp :
Munajuhad ehk emakatõrved – asetsevad looklevate torujate organitena munasarjade ja emaka vahel. Nende ülesanne on munasarjadest vabanenud munarakkude edasikandmine emakasse ja nende toitmine sellel teekonnal. Need on ka munarakkude viljastumise ehk fertilisatsiooni paigaks. Siin toimub seemneraku ühinemine munarakuga.
Tupp on emaslooma paaritusorgan, mis ulatub välimisest emakasuudmest välimise kusitisuudmeni ja asetseb pärasoole ning kusepõie vahel.
Udar - nimetame põllumajandusloomade piimanäärmete kogumikku, mis tekkelt kuulub nahaderivaatide, talitluselt aga suguorganite hulka.
Emassuguorganitele on karakteerne nende ehituses ja talitluses toimuvate muutuste tsüklilisus. Protsesside ahel, mis algab munarakkude küpsemise, ovulatsiooni ja viljastumisega, jätkub loote arenemise ja tema sünnitamisega ning lõpeb noorlooma imetamisega kannab sigimis- ehk reproduktsioonitsükli nimetust .
Inna- ehk östraaltsükliks nimetatakse munarakkude viljastamatusest tingitud lühiajalisi tsükleid. Innatsüklis eristatakse 4 faasi ehk perioodi: proöstrumit, östrumit, metöstrumit ja diöstrumit.
Talitluse tsüklilisusega koos muutub ka emassuguorganite ehitus: munasarjade folliikulite ja kollaskehade arenemisaste ja suurus, emaka limaskesta paksus, näärmete arv ja diameeter , epiteeli ilme, lihasekiudude mõõtmed, tupe katteepiteeli kihtide arv jne. Seega tuleb emassuguorganite makro- ja mikroskoopilises pildis arvestada reproduktsiooni- ja innatükli faasidest tingitud erinevusi.
34. Udar
Udar tähendab piimanäärmete kogumikku, mis töötab ainult emasloomadel. See on tekkinud naha derivaatidest, aga põhimõtteliselt on see (lisa-) suguorgan, kuna on vajalik järglaste tootmisel. Udar koosneb väliskattest, sidekoest, näärmekoest. Udara osad on nisad ehk imetid. Piimanäärme osad on piimajuhad ja lõpposad alveoolid, kus toimub piima eritamine ehk sekretsioon, mõlemad osad on samuti piima varupaigad.
35. Udara piimajuhad, nisad
Nisa – sisaldab kolmesuunalisi lihasekiude. Nisasuudmeid ümbritseb sulgur ja Nisatipul moodustub sfinkter. Nisa ja udara välispind on rikkad närvilõpmete poolest.
Viimasüsteem – Piimaalveoolidest algab alveolaarjuhadega viimasüsteem. Alveolaarjuhad jätkuvad piimajuhadena, mis avanevad piima kogmise paikades (udaras näärmeosa, nisas nisaosa)
36. Südame ehitus
Süda on lihaseline õõnesorgan.Ta paikneb kopsude vahel. Südamel eristatakse laiemat osa-südamebaasi ja teravat osa-südametippu. Süda jaguneb neljaks kambriks – paremaks ja vasakuks kojaks ning paremaks ja vasakuks vatsakeseks. Südame paremas pooles asetsevad koda ja vatsake sisaldavad venoosset verd. Vasakus kojas ja vatsakeses on arteriaalne veri . Kodasid eraldab teineteisest kodadevaheline vahesein . Vatsakesi eraldab vatsakestevaheline vahesein. Vasakust vatsakesest väljub keha- ehk suurt ringet varustav aort ja paremast venoosset verd sisaldav arter – kopsutüvi.
Sõda koosneb tugevast lihaskestast ehk müokardist, mis väljastpoolt on kaetud epikardiga ja seestpoolt endokardiga. Süda on sopistunud südamepauna.
Südame kestad ja klapid
Südamesin on kolmekestaline, seest väljapoole sise-, lihas- ja väliskest.
Sisekest ehk endokard . Selle kurrud moodustavad südameklapid . Õhuke tugev sidekoelis-elastne kest.
Südamelihas ehk müokard . Koosneb südamelihaskiudude võrgustikust. Selles kapillaaride võrgustik.
Väliskest ehk epikard . Südamepauna kest.
Vasak ja parem koja-vatsakese klapp sulgeb koja-vatsakese suistikke
Aordiklapp ja Kopsutüveklapp koosnevad kolmest poolkuuklapikust
37. Suur ja väike vereringe :
veri voolab organismis ringi. Talitluse ja veresängi paigutuse alusel eristatakse vereringes kahte alaosa: 1) väikest ehk kopsuringet, mida läbides veri rikastub hapnikuga ja vabaneb liigsest süsihappegaasist, ja 2) suurt ehk keharinget, mille kapillaaristiku kaudu kogu organismi elusaine varustub ainevahetuseks vajaliku hapniku ja toitainetega ning milles samal ajal toimub ainevahetuse lõpp-produktide üleminek kudedest verre.
Väike vereringe ehk kopsuvereringe : (kopsutüvi- arterid - arterioolid - kapillaarid - veenulid - veenid -4 kopsuveeni)
Seda läbides rikastub veri hapnikuga ja vabaneb liigsest süsihappegaasist. Väike vereringe algab südame paremast vatsakesest venoosset verd sisaldava arteri – kopsutüvega. Kopsutüvi jaguneb kaheks kopsuarteriks, üks suundub paremasse ja teine vasakusse kopsu, kus nad lähevad üle alveoolide seina ümbritsevaks kapillaaristikuks. Verekapillaaridel on suur kontaktpind alveooli seinaga , mis tõhustab kopsudesisest gaasidevahetust.
Kopsualveoolide seintes hapnikuga rikastunud veri kandub kopsudest tagasi südame vasakusse kotta läbi 5-8 kopsuveeni. Vasakust kojast suundub ta vasaku vatsakese ja aordi kaudu suurde vereringesse.
Suur vereringe ehk kehavereringe algab vasakust vatsakesest aordiga (keha suurim arteriaalne veresoon ), suubub paremasse kotta. Varustab keha hapnikurikka verega. (Aort-arterid-arterioolid-kapillaarid-veenulid-veenid-2 õõnesveeni)
38. Südame erutusjuhtmesüsteem
Südame erutusjuhtesüsteem – tavaliste südamelihase kiudude kõrval esinevad südames erilaadsed lihasekiud, mis on kohanenud erutuslaine edasijuhtimiseks südamekodadest tipu suunas ja mis on omavahel koondunud südame erutusjuhtesüsteemi moodustavateks sõlmjateks või kimpjateks moodustiteks. Erutusjuhtesüsteemi tõttu jätkab süda töötamist ka siis, kui ta seos südant innerveeriva uitnärvi ja kiirendajanärviga on katkenud.
39. Veresoonte jaotus
Klassifikatsioon . Veresooned jagunevad ehituse, jämeduse ja kulu põhjal arteriteks, veenideks ja kapillaarideks. Arter on veresoon, mida mööda veri voolab südamest eemale. Arterites (v.a.kopsuarter) voolab hapnikurikas ja CO2 vaene veri. Veen on veresoon, mida mööda veri voolab südame suunas. Veenides(v.a. kopsuveen) voolab CO2, kuid väratiringe soontes ka toitainetest küllastunud veri. Peenimad veenid kannavad veenulite nimetust. Kapillaarid paiknevad võrgustikena arterite ja veenide vahel. Lääbimõõt on 5-15µm. Kapillaarides täidab veri oma vahendavat funktsiooni.
40. Kudede mõiste ja jaotus
Kudede mõiste- Organismi ehitusmaterjal, ühesuguse tekke, ehituse ja talitlusega rakutüüpide ning rakkude vaheaine kogum, taime või looma organi osa.
Kudede jaotus (4 suurt rühma) – Epiteelkoed , Tugikoed, Lihaskoed , Närvikoed
41. Epiteelkoed
Epiteelkoed koosnevad kandilistest rakkudest. Epiteelrakud on polaarselt diferentseerunud: nende mõlemal pool tuuma asetsevad pooled erinevad oma ehituselt. Peamisteks ülesanneteks on vabade pindade katmine (katteepiteel) ja nõre valmistamine – sekretsioon ( näärmeepiteel ).
Katteepiteel jaguneb rakkude kuju ja kihistuse alusel järgmiselt:
a) ühekihiline epiteel – rakud asetsevad üksteise kõrval.
b) mitmekihiline epiteel –rakud asetsevad üksteise peal ja kõrval.
c) mitmerealine epiteel - kõik rakud kinnituvad basaalmembraanile, kuid vabale pinnale nad kõik ei ulatu.
Näärmeepiteel moodustab parenhüümi. Tavalistes näärmetes asetsevad rakud vahetult üksteise kõrval. Sekretoorne rakk võib seista ainurakulise näärmena endasugustest eraldi.
42. Sidekoed
Sidekude esineb organismis väga levinult. Moodustab kõikjal epiteeli aluskoe, ümbritseb veresooni ja närve, kujundab organite väliskatte ning esineb organites sõrestikuna. Sidekoe kaudu toimub kõikide kudede ja organite toitmine ja koos verega moodustab ta ühtse toite – ja kaitsekoe. Sidekoe kiududest on tingitud koe tõmbetugevus ja elastsus.
Sidekoes eristatekese: Retikulaarne sidekude, Kohev sidekude Siin leiduvate rakkude hulgas on näiteks rasvarakke, ja vere valgeliblesid, Rasvkude – koheva sidekoe eri vorm
Tihe sidekude – erineb kohevast sidekoest kiudude ülekaalu ja kiudude kindla paigutuse poolest. Rakke suhteliselt vähe ja nad paiknevad üksnes kiudude vahel.
43. Lihaskoed
Lihaskoed- sile-, südame- ja vöötlihaskude . Nad moodustuvad pikkadest, kuid peentest lihasekiududest, mis kontraktsiooniga oma mahtu säilitades lühenevad ja jämenevad. Silelihaskude - kontraktsioonid on aeglased ja kestvad, ehituslikult koosneb silelihaskiududest. vöötlihaskude- tahtele alluv kude, mida kontrollib somaatiline närvisüsteem.. Skeletilihase moodustavad vöötlihaskiud, mis koosnevad müofibrillidest, mida moodustavad lihasvalgud aktiin ja müosiin . Aktiin ja müosiin omakorda moodustavad sarkomeere, mis on avajalikud kontraktsioonideks. Südamelihaskude- Südamelihaste talitlus ei allu inimese tahtele. Töötavad automaatselt, st tõmbuvad rütmiliselt kokku, välisärritustest sõltumata.
44. Närvikude
Närvikude – esineb närvisüsteemis, pea – ja seljaajus, närvides ning närvirakkude koondistes.
Närvirakud paiknevad kesknärvi-süsteemi hallaines ja närvikoes. Närvirakust väljub üks, kaks või mitu haru. Kujult ja talitluselt jaotatakse harud dendriitideks ja aksoniteks. Täiskasvanud loomade närvirakkudel puudub regenereerimisvõime. Vigastuse või surma korral nende asemele uusi närvirakke ei kasva. Närvikoe struktuuriliseks üksuseks on neuron – tuuma sisaldavast tsentraalsest osast, neuroni kehast e. närvirakust ja viimasest väljuvatest jätketest koosnev moodustis .
45. Nahk
Kogu keha katab nahk.
Ülesanded:
• kaitseb organismi mehaaniliste, termiliste, keemiliste ja bioloogiliste tegurite eest.
• Loob närvilõpmete ehk retseptorite abil kontakti väliskeskkonnaga, mille muutusi tajutakse puutena, valuna, soojana või külmana.
• Osaleb termoregulaatorina kehatemperatuuri ühtlase taseme säilitamisel ning aitab kaudselt reguleerida vererõhku.
• toimib erituselundina, produtseerides higi.
• toodab ekskretoorse organina nahka kaitsvat rasu ning lõhnaineid loomade omavaheliseks kommunikatsiooniks.
Nahk koosneb kolmest kihist:
• nahaaluskude
• pärisnahk
• marrask
Nahaaluskude- Rasvkude kujundab kehavormi, salvestab toitaineid ja kaitseb külma vastu.
Pärisnahk- osaleb soojusrregulatsioonis, talitleb meeleelundina ning kaitsed organismi mikroorganismide eest.
Marrask- Naha pealminekiht. Paks marras nahk esineb karvadeta kohtadel. Väliselt on sarvestunud ja kaitseb organismi kahjulike mõjude ja kuivamise eest.
Nahanäärmete hulka kuuluvad: higi, rasu, muud näärmed
46. Karvad , kabjad, sarved
Kabi - Kolmest nahakihist koosnev kolmanda varba lõpposa.
ülesanded: jäseme alaosade kaitsmine mehaaniliselt, keemiliste ja bioloogilise välismõjude eest, tõugete amortiseerimine käimisel, jõu ülekandmine käimisel seoses kabjaluule kinnitumisega, kompimine
Sõrg- Paarilised moodustised. Funktsioonid samad, mis kabjal.
Sarv- Saab eristada põhimikku , keha ja tippu.
Karvad
Karvad kaitsevad looma külma ja niiskuse eest, karvastikus sisalduv õhk tagab organismi termoregulatsiooni. Karvad arenevad embrüonaalselt epidermis. Karv on pikk ja elastne sarvmoodustis, mis on rikkalikult varustatud veresoonte ja närvidega. Karv koosneb juurest ja roodust. Karvarooduks ehk tüvikuks nim nahapinnast esile ulatuvat osa. Karvajuur paikneb nahas kaldu ja on ümbritsetud karvanääpsuga. Looma karvastik koosneb alus- ja pealiskarvastikust. Katte-, harjas -, jõhv-, vill - ja kompimiskarvad.
47. Silm
Nägemiselund ehk silm on üks olulisemaid informatsioonikogujaid. Silma ärritamine mitmesuguste valgusallikatega mõjutab nii elundit ennast kui ka kogu organismi Silm koosneb heterogeensetest kudedest. Silmamuna muudab valgusärritused närvierutuseks ning silmalihased võimaldavad silma liigutamist, silmalaud kaitsevad silmamuna ja jaotavad spetsiaalsete näärmete poolt toodetud pisaraid.
Paariline nägemiselund, Silmamuna asetseb silmakoopas ja on koduloomadel enam vähem kerajas . Silmamuna sein koosneb kolmest üksteist katvast kestast Silmamuna sisemus koosneb vedelikust, läätsest ja klaaskehast. Silma lisaelundid on laud, pisaraelundkond, silmakoopa sidekirmed ja silmamuna lihased.
48. Kõrv
Kõrv on tasakaaalu- ja kuulmiselund, mis aitab kehal säilitada tasakaalu, muuta keha asendit ruumis ning vastu võtta helilaineid ja neil aistinguteks kujuneda. Kõrvade paarilisus võimaldab määrata hääle suuna. Anatoomiliselt eristatakse sise-, kesk- ja väliskõrva. Välis- ja keskkõrva eraldab teineteisest trummikile .. Välis- ja keskkõrv koondavad helilaineid, juhivad neid edasi ja reguleerivad tugevust. Sisekõrva akustilises osas muutuvad õhuvõnked vedeliku liikumiseks. Väliskõrv püüab helilaineid ja väljendab oma liikumisega looma miimikat ning on liigist ja tõust sõltuvalt erineva kujuga. Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja välimisest kuulmekäigust ning ulatub trummikileni.
49. Endogriinorgan
Organite vastastikune funktsionaalne seos ning nende arengu ja talitluse sõltuvus väliskeskonna tingimustest teostub närvisüsteemi kõrval ainete kaudu, mis lahustunult esinevad tsirkuleerivates kehavedelikkudes. Endogriinnäärmed esinevad enamikus iseseisvate organitena, osalt aga ka ekskretoorsete näärmete koostisosadena. Endogriinnäärmeteks on hüpofüüs , pineaalkeha, kilpnääre , paratüreoidnääremed, tüümus , pankreasesaared ja neerupealised. Endogriinnäärmete ehituses puudub ühtlane printsiip. Enamikus neist asetsevad rakud korrapäratult või väikestesse gruppidesse koondunult, harvemini korrapärase kuju ja asendiga rakuväätidena.
Käbilkeha pärsib varajast sugunäärmete arengut. Hüpofüüs, Kilpnääre, Kõrvalkilpnäärmed, Tüümus, Neerupealised, Pankreasesaared
21) Siseorganite mõiste
Konkreetse kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust organismis nimetatakse organiks. Nii on keel, hambad, magu, maks jt. seedeorganid ; süda- vereringeorgan, neerud- kuseorganid jne. Anatoomia osa, mis käsitleb kereõõntes paiknevaid väliskeskkonnaga ühenduses seisvaid õõnsaid organeid, nimetatakse õpetusesks siseorganitest. Siseorganite hulka arvestatakse seede -; hingamis-; ja kuse-suguorganid. Ühise funktsionaalse ülesandega siseorganid moodustavad organisüsteemi ehk aparaadi: seedeaparaadi, hingamisaparaadi ja kuse-suguaparaadi. Kokku modustavad rinna-; kõhu-; ja vaagnaõõnes paiknevad siseorganid sisikonna ehk sisuse.
22) Rinna-; kõhu- ja vaagnaõõs
Rinnaõõs väliselt ümbritseb luine rinnakorv . rinnaõõs on rinnakorvist tunduvalt väiksem. Rinnnaõõnes paiknevad söögi-ja hingetoru, veresoonte ja närvide tüved, südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja väljuvad veresooned ja lümfisõlmed.
Kõhuõõs asetseb rinna- ja vaagnaõõne vahel, olles neist märgatavalt ruumikam. Rinnaõõnest eraldab teda diafragma. Vaaganaõõnega on kõhuõõs otseses ühenduses. Kõhuõõs ulatub rinnakorvi sisemusse . Kõhuõõne seinad koosnevad mitmest kihist..
Vaagnaõõs on kõhuõõne jätkuks. Teda piiravad luune vaagen , vaagna laisidemed ja viimastest väljaspool asetsevad lihased. Vaagnaõõnes paiknevad pärasool, kusepõis tühjenenud olekus ja pärak, isasloomadel kusiti koos lisasugunäärmetega ning emasloomadel suguorganite osad.