Morfoloogia küsimused ja vastused (0)

Morfoloogia küsimused
1. Kehaosad ja regioonid ( piirkonnad, millest keha koosneb)
Pea, kael , kere , saba, eesjäse, tagajäse
2. Topograafilised mõisted (front, ment , kaudaalne , kraniaalne. jne)
* Mediaalne e. keskmine
* Lateraalne e. külgmine
*Intermediaalne e. vahelmiseks
*Kraniaalne e. koljupoolne
*Kaudaalne e. sabapoolne
* Dorsaalne e. selgmine
* Ventraalne e. kõhtmine
*Eksternne e. välimine
*Internne e. sisemine
*Superfitsiaalne e. pindmine
*Peofundne e. süva
*Pronksimaalne e. kerele lähemal
* Distaalne e. kerest kaugemal
*Palmaarne e. pihkmine
*Plantaarne e. taldmine
*Parietaalne e. seinmine
*Vistseraalne e. sisusmine
*Rostraalne e. ninatipmine või nokmine
3. Luude ehitus ja jaotus ( lamedad, pikad, mis luu sees?)
Kuju ja struktuuri alusel jagatakse luud pikk-, lühi- ja lameluudeks. Pikk- e. toruluudel on pikkus
muudest mõõtmetest suurem. Lühiluudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed ning nad
esinevad seal, kus liikumisel tekkinud surve jaotub paljudele väiksematele luustikuosadele.
Lameluu on õhukesed ja laiad ning sisaldavad rikkalikult kollageeni.
4. Füüsikalised omadused ja keemiline koostis
Luu peamiseks koostisosaks on luukude. Värsked luud sisaldavad keskmiselt 50% vett, 15% rasva,
13% muid orgaanilisi aineid ja 22% anorgaanilisi aineid. Värske luu pind on kaetud kiulise side-
koekihiga - luuümbrise e. periostiga. Luu ise koosneb kompakt- ja käsnainest. Luud koosnevad
orgaanilistest ja anorgaanilistest ainetest.
5. Luude seostumise vormid (fibr. kõrrelised)
Luudevahelised ühendused seovad luid skeletiks, võimaldades luudevahelist liikumist ja amortiseerivad liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi:
Sidekoeliste ühenduste alaliikideks on: Sideliidused – luud on omavahel ühendatud sidekoe abil. Õmblus – õhukese sidekoekihi abil liitunud koljuluude ühendus. Täppühend – esineb hambajuure ja hambasombu vahel.
Kõhreliste ühenduste alaliigina eristatakse: Kõhrliidus – Luud on omavahel seotud kõrhkoega (selgroolülid). Sümfüüs – Luid ühendavad kõhrekihis esineb pilukujline õõs(puusaluu). Looma vananedes võivad ühendused asenduda luukoega, muutudes luuliidusteks.
Liiges on selline ühendusvorm , kus liigestuvate luude otsade vahele jääb pilujas õõs. Luude ühendamise kõrval on liiges esiplaanil liikumisfuntsioon.
6. Liigeste ehitus ja jaotus
Jaotatakse: *Sideliigesed
* Kõhrliigesed
* Sünoviaalliigesed
Ehitus: *Ratasliiges
* Plokkliiges
*Munaliiges
* Sadulliiges
*Keraliiges
*Lameliiges
7. Skeleti jaotus
Skelett moodustabki erineva kuju ja suurusega luudest, mis on omavahel side-, kõhr- ja luu-
koega ühendatud. Anatoomias jaotatakse skelett telg- ja jäsemete skeletiks. Telgskelett
mooduatb kolju ning lülisamba ehk selgroo luudest.
Jaotus: *Kolju
*Selgroolülid
* Rinnakorv
*Eesjäseme luud
*Tagajäseme luud
8. Lihaste kuju ja ehitus
Lihas koosneb tahtele alluvatest vöötlihaskiudede kimpudest, mis on omavahel ühendatud
närve ja veresooni sisaldava sidekoega. Lihas algab ja lõpped tavaliselt köölusega.
Kuju järgi jagunevad lihased pikkadeks, lühikesteks ja laiadeks. Pikad lihased esinevad pea-
miselt jäsemetel. Lühikesed lihased paiksevad peamiselt selgroolülide ja roiete vahel. Laiad
lihased on plaatjad ja kinnituvad laiadele luudele .
9. Lihaste abi seadeldised
Kõõlused on tihedast sidekoest väätjad moodustised, mis koosnevad peamiselt kollageen -
setest tõmbetugevust andvatest kiududest .
Sidekirme e. fastsia on tihedakiuline sidekoeline kest üksikute lihaste ja lihasgruppide vahel.
Kõõluste sünoviaaltuped sisaldavad sünooviat ning esinevad jäsemete distaalsetes otstes ,
ümbritsedes lihaste kõõluseid. Nende ülensandeks on vähendada hõõrdumist.
Sünoviaalpaunad esinevad sagedamini lihaste kinnituskohtade lähedal kõõluse ja naha all.
Nad kujutavad endast pilujaid sünooviat sisaldavad öönsusi, mis samuti vähendavad
liikumisel tekkivat hõõrdumist kõõluse ja naaberstruktuuri vahel.
10. Rinna-, kõhu- ja vaagnaõõs (algus, lõpp)
Rinnaõõs – Sarnaneb külgedelt lamendunud viltuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritseb luine rinnakorv koos sellel kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõs järgmistest kihtidest: nahk, pindmine kere fastsia koos nahalihasega, süvakere fastsia, lihased koos luudega ja rinnakorvisisene kiht. Rinnaõõnt eraldab kõhuõõnest diafragma . Rinnnaõõnes paiknevad söögi-ja hingetoru , veresoonte ja närvide tüved, südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja väljuvad veresooned ja lümfisõlmed.
Kõhuõõs – asetseb rinna ja vaagnaõõne vahel, ruumikam. Rinnaõõnest eraldab vahelihas , vaagnaõõnega on kõhuõõs otseses ühenduses. Kõhuõõne seinad koosnevad samuti mitmest kihist – nahk, pindmine ja süva kere fastsia, lihased. Kõhuõõne seintes esineb organite läbipääsuteedena lahiseid, mulke ja kanaleid. Kõhtmises kõhuseinas esineb lootel ja vastsündinul nabavõru, mis esimestel elupäevadel sulgub – moodustades naba.
Vaagnaõõs – on kõhuõõne jätkuks. Teda piiravad, luune vaagen, vaagna laisidemed ja lihased. Vaagnaõõnes paiknevad pärasool, tühjenenud olekus kusepõis, pärak. Isasloomadel kusiti koos lisasugunäärmetega ja emasloomadel suguorganite sabapoolsed osad.
11.Seedeorganite üldiseloomustus ( suuõõs, süljenäärmed, keel)
Seedeaparaat – koosneb toidu vastuvõtuks, seedimiseks ja imendumiseks ning seedimata toiduosade kõrvaldamiseks ühinenud organitest, mis moodustavad seedetrakti . Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu ning peen- ja jämesool. Süljenäärmed, maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Pikkuselt ja mahult peamine osa seedekanalist paikneb kõhuõõnes. Seedekanal on seestpoolt kaetud limaskestaga, mis suupilu- ja pärakupiirkonnas läheb üle nahaks. Seedekanali lihaskest koosneb silelihaskiududest. Ainult neelus ja söögitorus asenduvad need vöötlihaskiududega.
12. Hambad (ehitus, lühi-ja pikakroonilised, hamba valem)
Hambal eristatakse hambasombus paiknevat hambajuurt ja väljaulatuvat hambakrooni. Hambaõõnt täidab hambapulp, mis koosneb sidekoest, veresoontest ja närvidest. Hammas koosneb emailist, dentiinist ja tsemendist . Email on organismi kõige kõvem aine, ta katab ka kaitseb hammast . Dentiin moodustab hamba peamise massi; ta sarnaneb luuollusega. Tsement katab kas hamba juuresa või kogu hammast. Eristatakse lõike-, kihv -, vahe- ja purihambaid. Hambavalemid:
Mäletsejalised : 10+P3+M3/14+P3+M3=16x2=32 hammast
Siga: I3+C1+V1+P3+M3/I3+C1+V1+P3+M3=22x2=44 hammast
Hobune: I3+(C1)+P3+M3/I3+(C1)+P3+M3=18(20)x2=36(40) hammast
13. Magu ( ühe- ja mitmekambriline, osad)
Magu – on seedeelund, kus toimub seedimine ehk toitainete keemiline lagundamine. Magu on venimisvõimaline. Maost liiguvad toitained pärast lagundamist peensoolde.
Veistel kui mäletsejalistel on neljaosaline magu, mille mahukaim osa, vats , on võrreldav bioreaktoriga. Soojas ja niiskes, 150–200 liitrit mahutavas vatsas elab üle 200 erineva bakteri- ja 20 ainurakse looma liigi, kes kõik toituvad veise poolt alla neelatud söödast. Piltlikult öeldes, lehma söötes toidame eelkõige tema vatsas elavaid mikroobe ning mida paremini elavad mikroorganismid , seda paremini tunneb ennast ka lehm.
14. Peensool ( mis toimub, mille poolest erineb jämesoolest, osad) ja
15. Jämesool ( osad, mis toimub)
Peensool – on seedetrakti kõige pikem osa. Siin toimub toidu peamine seedimine ja lõhustunud produktide imendumine. Peensool on jämesoolest peenem ja tal on kogu ulatused enam-vähem ühtlane läbimõõt. Peesool jaotatakse: kaksteistsõrmik, tühisool ja niudesool.
Kaksteistsõrmik: peensoole algus, asub kõhuõõne paremas dorsaalses neljandikus vastu kõhuseina.
Tühisool: peensoole ulatuslikum osa, mille pikkus veisel on 26-48 ja hobusel 18-28 meetrit.
Niudesool: peensoole lühike lõpposa, suurtel põllumajandusloomadel 70-80cm. Niudesoole suubumiskoht jämesoolde on varustatud sulgurlihasega.
Jämesool – mahult suurem kui peensool. Jämesoole kaudu omastatakse peamiselt raskesti seeditavaid toitaineid, mille lõhustumine nõuab pikemaajalist viibimist seedekanalis . Kõige pikem jämesool on taimtoidulistel loomadel.
16. Maks ja pankreas
Maks – on lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre. Maksal on palju funktsioone: peale sapi produtseerib kusiainet ja kusihapet, muudab verre sattunud mürkained kahjutuks, võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest, toimib ka lootel vereloomeorganina. Paikneb vahetult diafragma taga.
Pankreas ehk kõhunääre – pehme konsistentsiga roosakashall näärmeline organ. Paikneb selgroo ning mao ja kaksteistsõrmiku algusosa vahel, maksa tagaküljel. Suunab hormoonid, insuliini ja glükagooni verre.
17. Hingamisorganid ( hingamisteed , kopsud , mis toimub)
Hingamisorganite ülesanne on organismi varustamine hapnikuga ja ainevahetuse lõppsaadusena tekkinud süsihappegaasi eemaldamine. Peale selle võtavad hingamisorganid osa vee väljutamisest organismist. Sissehingatav õhk läheb sõõrmete kaudu ninaõõnesse. kus ta soojeneb. Ninaõõnes paiknevad karvad aitavad sissehingatavast õhust erandada tolmu. Ninaõõs jaguneb vaheseina abil kaheks pooleks, mis omakorda jagunevad kitsasteks ninakäikudeks. Suuõõnes eraldab ninaõõnt kõva suulagi. Ninaõõne näärmed toodavad nõret, mis koosneb ripsmelise epiteeliga seob tolmuosakesed sissehingatavas õhus. Tagasõõrmete e. koaanide kaudu läheb õhk neelu ja sealt edasi kõrisse. Viimane on kõhreliste seintega torujas organ,mis takistab söömisel sööda sattumist hingetorusse. Selleks suleb labidakujuline kõrikaas neelamisel sissepääsu hingetorusse. Kõriõõnes asuvad häälepaelad, mis koos nende vahele jääva häälepilu ja kõhredega moodustavad hääleaparaadi. Hääl tekib häälepaelte võnkumisest, mille kutsub esile nende vahelt läbitungiv väljahingatav õhk. Hingetoru on kõri ja kopsude vahel asuv torujas organ, mille valendiku alatise lahtioleku tagab kõhreline sein. Kopsud on rinnaõõneorgan, kus toimub õhuhapniku üleandmine arteriaalsele verele ja süsihappegaasi vastuvõtmine venooselt verelt. Peabronhide, veresoonte ja närvide sisenemise kohta kopsude siseküljel nim kopsuväratiks. Kopsud jagunevad kaheks pooleks ja sagarateks, mille arv on loomadel erinev. Bronhid lõpevad kotjate moodustiste-alveoolidega.
18. Neerud ( ehitus) ja
19. Kuseteed
Kuseorganid – on neerud ja kuseteed.
Neerud – oakujulised, punakaspruunid eritusorganid. Ülesanne on ainevahetuse jääkproduktide eemaldamine verest uriini näol. Neerude kaudu reguleeritakse organismi veesisaldust ning säilitatakse vere ühtne koostis, eriti soolade ja valgu jääkproduktide suhtes. Neerud on peaaegu ainsateks valgu jääkproduktide eemaldajateks.
Kuseteed – koosseisu kuuluvad neerukarikad, neeruvaagen , kusejuha , kusepõis ja kusiti. Ülesandeks on uriini aktiivne edasijuhtimine ja põies säilitamise kõrval uriini tagasi verre imendumise tõkendamine. Kuseteed algavad neerukarikate ja neeruvaagnaga. Edasi juhitakse uriin mööda kusejuha põide kust uriin väljutatakse kusiti kaudu.
20. Suguorganite üldiseloomustus, mille poolest erinevad teistest organitest?
Suguorganite ülesanne on sugurakkude tootmine ja emasloomadel ka loote kasvatamine . Suguorganite kaudu toimub loomade paaritumine ja nende talitlus on tihedas seoses piima eritumisega. Sugurakud tekivad sugunäärmetes. Loote arenemiseks on vaja, et isassugurakk ( sperm , spermatosoid) ühineks emassugurakuga (munarakuga). Seda nähtust minetatakse viljastamiseks. Viljastatud sugurakust e. sügoodist hakkab arenema loode. Erinevalt teistest organitest on suguorganite ehitus ja talitus sugupooliti erisugune.
21. Isassuguorganid
22. Munand ( preparaat?)
Munan – kujult ovaalne . Eristatakse peamist ja sabamist otsa, munandimanusega seostuvat munandimanuseserva ja vastaspoolset vaba serva ning mediaalset ja lateraalset pinda. Suhteliselt kõige suuremad munandid on kuldil ja jääral. Munandi kestadest ning munandikotist ümbritsetuna asetsevad munandid mäletsejalistel ja hobusel rippuvaina tagajäsemete vahel, kuldil aga tihedasti vaagna seinale liibunult üsna päraku naabruses. Sugurakkude arenemist spermideks nim. Spermiogeneesiks, algab puberteedieas ning kestab pidevalt sigimisvõime lõpuni.
Munandimanus - otstes jämenenud ja keskosas peen-piklik, munandile munandimanuse serval liitunud organ, millel eristatakse pead, keha ja saba.
Seemnejuha – on munandimanuse juha vahetuks jätkuks, ühendades viimast kusiti vaagnaosaga.
Skrootum – ehk munandikott on naha väljasopistis. Skrotaalnahk on võrdlemisi õhuke ja kuldil, täkul ning pullil kaetud vähese ja jääral tiheda karvastikuga.
Seemneväät – kubemekanalist munandini ulatuv, distaalses suunas kord-korralt laienev vere- ja lümfisoonte ning närvide kimp koos seemnejuhaga.
Lisasugunäärmed – põisiknäärmed, eesnääre ja kusitisibulanäärmed.
Peenis – suguti ehk peenis on isaslooma silinderjas erektsioonivõimeline paaritusorgan, mille ülesanne on uriini väljutamine ja seemnevedeliku juhtimine emaslooma suguteedesse. Peenisel eristatakse peenisejuurt, peenisekeha ja peeniselukist.
Isaskusiti – algab sisemise kusitisuudmega põiekaelalt ja lõpeb välimise kusitisuudmega peeniselukisel.
Eesnahk – lukis koos peenise kraniaalse osaga.
23. Emassuguorganid
24. Munasari
Emassuguorganid – on paariline munasari, munajuha ja emakaserv ning paaritu emakakeha, emakakael, tupp , tupeesik ja häbe. Laiemas mõttes kuulub emassuguorganite hulka ka udar .
Munasarjad ehk ovaarid on munarakke produtseerivad organid . Nad koosnevad välimisest koorest ja seesmisest säsist. Munarakud arenevad munasarja koores .
Munajuhad ehk emakatõrved asetsevad looklevate torujate organitena munasarjade ja emaka vahel. Nende ülesanne on munarakkude toimetamine viljastumispaika – munajuha ampulli – ja sealt edasi loote arenemise kohale – emakasse.
Emakas ehk uuterus on emassuguorgan, kus toimub loote arenemine ja kasv.
Tupp on emaslooma paaritusorgan, mis ulatub välimisest emakasuudmest välimise kusitisuudmeni ja asetseb pärasoole ning kusepõie vahel.
Häbe on emassuguorganite välimine, päraku all paiknev osa, mis koosneb kahest häbemepilu külgedelt piiravast vertikaalsest häbememokast.Häbe on pärakust eraldatud lahkliha kaudu.
25. Süda ( suur ja väike vereringe , kaks koda, kaks vatsakest, klapid)
Süda on lihaseline koonusekujuline õõnesorgan. Ta paikneb keskseinandis, kopsude vahel. Süda jaguneb neljaks kambriks – paremaks ja vasakuks kojaks ning paremaks ja vasakuks vatsakeseks. Südame paremas pooles asetsevad parem koda ja vatsake sisaldavad venoosset verd. Vasakus kojas ja vasakus vatsakeses on arteriaalne veri . Paremasse südamekotta suubuvad kehast kraniaalne ja kaudaalne õõnesveen ning südame enda veenid. Vasakusse kotta avanevad 5-8 kopsuveeni.
Väikese vereringe veresooned – väike vereringe algab südame paremast vatsakesest venoosset verd sisaldava arteriga. Kopsualveoolide seintes hapnikuga rikastunud veri kandub kopsudest tagasi südame vasakusse kotta 5-8 kopsuveeni kaudu.
Suure vereringe veresooned – suur vereringe algab südame vasakust vatsakesest keha suurima aretriaalse veresoone – aordiga.
26. Veresooned ( kuidas jagunevad)
Veresooned – veri voolab organismis ringlevalt. Talitluse ja veresängi paigutuse alusel eristatakse vereringes kahte osa:
Väikest ehk kopsuringet, mida läbides veri rikastub hapnikuga ja vabaneb liigsest süsihappegaasist.
Suurt ehk keharinget, mille kapillaaristiku kaudu kogu organismi elusaine saab ainevahetuseks vajaliku hapniku ja toitaineid.
27. Endokriin organid
Pineaalkeha - pärsib varajast sugunäärmete arengut. Pineaalkeha talitluse lakkamine tingib enneaegset suguküpsust.
Hüpofüüs – on mugulakujuline organ, mis on seostunud ajubaasiga vaheaju lehtri kaudu.
Kilpnääre – asetseb kõri taga ja kinnitub koheva sidekoe abil hingetoru külgedele.
Neerupealised – koosnevad kollakaspruunist koorest ja seespoolsest, kollakaspunasest või kollakashallist säsist.
Paraganglionid – on perifeerse närvisüsteemi sisesekretoorsed lisaorganid.
28. Veri ( paks, vedel, puna- ja valgelibled , kuidas nimetatakse)
Veri - on kinnises soonestikus asetsev alati voolav punase värvusega vedelik, mis koosneb vererakkudest ja vedelast põhiainest – vereplasmast. Lisaks veel vererakud: Vereliistakud , punalibled, valgelibled.
29. Nahk (udar)
Udar - põllumajandusloomade piimanäärmete kogumikku, mis tekkelt kuulub nahaderivaatide, talitluselt aga suguorganite hulka. Talitlusvõimelisena esineb ta vaid emasloomadel. Loomade sigimise seisukohalt vältimatu organina võiksime udarat nimetada emaslooma lisasuguorganiks ehk sekundaarseks emassugunäärmeks.
Udara jaotus ja ehitus - Mäletsejaliste ja mära udar paikneb kubemepiirkonnas, tagajäsemete vahel, sea udar aga ulatub samalt kohalt eesjäsemeteni.
Noorlooma udar – moodustub rasvkoest koos selles saarekestena esinevate näärmesagarikega. Viiendast tiinuskuust alates on lehma udaras rasvkude peaaegu kadunud.
Udara involutsioon – ehk taandareng , kus udarasisesed ehituslikud muutused, vähendavad udara suurust ja sekretsioonivõimet.
Nisa – sisaldab kiulises sidekoes kolmesuunalisi (piki, põiki ja radiaalselt kulgevaid) lihasekiude.
30. Kudede mõiste ja jaotus (4)
Kude – organismi ehitusmaterjal; ühetaoliste ja ühesuguse päritolu ning talitlusega rakkude ja rakkudevahelise aine koondisi, mis mitmeti omavahel rühmitudes moodustavad organi. Koed jaotatakse epiteel-, tugi-, lihas- ja närvikude.
31. Organite ehituse printsiibid ( kompaktsed ja torujad organid)
Organiteks e. elunditeks nimetatakse organismi osa, mis koosneb kudede kompleksist ja täidab teatavat ülesannet . Organid on kindla kuju ja asukohaga ning nende tgevus on omavahel seotud. Torujate organite ( seede -, hingamis -, kuse- ja suguorganid ) ehitus on kihiline.Organid, mille valendik on väliskeskkonnaga ühendatud keha loomulikkude avade (suuava, sõõrmed, pärakuava, häbemeava, nisakanalid) kaudu, on valendiku poolt kaetud sidekoelise limaskestaga. Keskmist kihti , mis koosneb lihaskiududest, nim lihaskestaks. Vabu pindu, mis ei ole väliskeskkonnaga ühenduses, katab serooskest. Rinnaõõnes nimetatakse seda pleuraks, kõhu- ja vaagnaõõnes peritoneumiks. Ühesugust ülesannet täitvad organid moodustavad organite süsteemi. Eristatakse liikumis -, seede-,hingamis-, eritus -, sugu-, vereringe- ja meeleorganeid, närvisüsteemi, keha väliskatet ja sisenõrenäärmeid. Liikumisorganite all mõeldakse luid, liigeseid , sidemeid ja lihaseid. Lihased kujutavad endast aktiivseid liikumisorganeid, ülejäänud moodustavad passiivse osa, mida nimetatakse skeletiks.
32. Silm
Koosneb silmamunast ( bulbus oculi, Ø inimesel u 24mm), mille moodustavad kolm kesta ja läbipaistev sisu, ning abielundeist (laud, pisaraaparaat ja silmalihased ). Silmamuna on silmakoopas paiknev hästi liikuv kerajas moodustis , mida ajuga ühendab nägemisnärv. Kestadest on väline, tugev kiud- e. fibrooskest ( tunica fibrosa bulbi) silmamuna toes , ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased. Kiudkesta eesmine osa on läbipaistev sarvkest e. kornea (cornea), tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest e. skleera (sclera), mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks. Keskmise, soon- e. vaskulooskesta (tunica vasculosa bulbi) tagumine osa on pärissoonkest e. korioidea (chorioidea), eesosa moodustab rips - e. tsiliaarkeha ja vikerkesta e. iirise. Ripskehas asuv rips- e. tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava e. pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast. Sisemise võrkkesta e. reetina (retina) tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning sisaldab valgustundlikke nägemisrakke - kepp- ja kolbrakke, mille välimised osad - kepikesed ja kolvikesed - on kohanenud valgusärrituse vastuvõtuks. Kepikesed on kolvikestest tundlikumad, kuid värvusi võimaldavad tajuda ainult kolvikesed. Et viimased vajavad talitlemiseks küllaldaselt valgust, ei erista silm videvikus värvust. Nägemisrakkudelt kanduvad impulsid bipolaarseile ja nendelt multipolaarseile närvirakkudele, mille jätked moodustavad silmamunast ajju kulgeva nägemisnärvi. Võrkkestas, pupilli vastas, paikneb ainult kolbrakkudest koosnev kollatähn, selles on nägemisteravus suurim. Nägemisnärvi väljumise kohta, kus valgustundlikke rakke ei ole, nimetatakse pimetähniks. Võrkkesta tagumine e. optiline osa jätkub pimeosana (ei sisalda valgustundlikke rakke), mis katab seestpoolt ripskeha ja vikerkesta. Silmaava ja vikerkesta taga paikneb elastne silmalääts ( lens ), selle õhukesele kihnule kinnitub ripskehalt lähtuv ripsvöötmeke. Ripslihase kokkutõmme või lõõgastus kandub ripsvöötmekese kaudu läätsele, mille kumerus tema elastsuse tõttu muutub (akommodatsioon). Sarvkesta tagapinna ja iirise vahelist ruumi nimetatakse silmaeeskambriks, läätse ja ripskeha vahelist ruumi silmatagakambriks. Nendes ringleb läbipaistev vesivedelik. Silmamuna tagumist osa täidab läbipaistev sültjas klaaskeha ( corpus vitreum). Vaadatavalt esemelt lähtuvad valguskiired läbivad sarvkesta, vesivedeliku, läätse ja klaaskeha ning moodustavad võrkkestal eseme ümberpööratud kujutise. Silma abielundite hulka kuulub 7 skeletiliaskoelist silmalihast, neist 6 tagab silmamuna liikumise igas suunas, seitsmes talitleb ülalautõsturina. Silmamuna katavad eestpoolt laud, nende vahel on laupilu. Lauge katab väljastpoolt õrn nahk, seestpoolt sidekest e. konjunktiiv. Laugude toese moodustab tihedast sidekoest lau- e. tarsaalplaat e. tarsus, milles paiknevad muundunud rasunäärmed (tarsaalnäärmed). Lau vabal serval on tugevad karvad - ripsmed - ja ninapoolse nurga läheduses kummalgi laul pisarapunkt. Laugude sidekoes asetseb osa silma sõõrlihasest. Sidekest jätkub konjunktivaalvõlvi kaudu silmamunal. Silma ninapoolses nurgas on sidekesta volt, pool kurd . Pisaraaparaadi peamine osa on silmakoopa ülemises välimises nurgas paiknev seroosne pisarnääre, mille nõre niisutab ja puhastab pidevalt side- ja sarvkesta. Pisaravedelik nõristub silma sisenurga kaudu pisarakotti ja sealt nina - pisarajuha kaudu ninaõõnde.
33. Kõrv