Koduloomade morfoloogia kordamisvastused (0)

1 Hindamata

Koduloomade morfoloogia

Organite ehituse prinsiip (torujad ja kompaksed organid )
Karakteerese (iseloomuliku) kuju, asendi ja talituedga makroskoopilist ehituslikku üksust organismis nimetatakse organiks. Nii on keel, hambad, magu , maks jt seedeorganid , süda- vereringeorgan, neerud - kuseorganid jne.Organid mis sooritavad samalaadseid talitusi, moodustavad organite süsteemi ehk aparaadi.
Loomorganismis eristatakse järgmisi organite süsteeme ehk aparaate: 1)liikumisaparaati, kuhu kuuluvad a)skeleti- ja b)lihastesüsteem, 2)seedeaparaati, 3)hingamisaparaati, 4)kuse-suguaparaati, kuhu kuuluvad a)kuse- ja b) suguorganid , 5)soontesüsteem, 6)närvisüsteemi, 7) meeleorganid,8) endokriinnäärmed, 9)keha väliskatet.
Organite ehitus erineb selle järgi, kas nad on kopaksed või torujad ehk õõnsad:

Kompaksed organid kattuvad väljast sidekoelise või sidekoelis-lihaselise kestaga, mida süljenäärmetes, maksas , neerudes, lümfisõlmedes ja põrnas nimetatakse kihnuks.
Torujate organite süsteem on kihiline.Kihistuse kõige ulatuslikumaid alajaotusi nimetatakse kestadeks ja viimaste alaosi kihtideks.

Topograafilised mõisted ( tasandid )
Anatoomias kasutatakse elundite ja piirkondade asukoha ning nende omavahelise paigutuse kirjeldamiseks topograafilisi mõisteid. Need jaotatakse kahte gruppi: tasandid ja suunad. Mõttelisi tasandeid on neli. Tähtsaim nendest on mediaantasand, mis jaotab keha kaheks sümmeetriliseks pooleks ning seetõttu on teda ainult üks. Paralleelselt sellega asetsevad sagitaaltasand ning mediaan- ja sagitaaltasandiga risti transversaaltasand. Looma pikiteljega paralleelselt on dorsaaltasand. Nii sagitaal -, transversaal- kui dorsaaltasandeid võib olla lõputu hulk. Topograafilised suunad lähtuvad eelmainitud tasanditest. Mediaantasapinnale lähemal asuvat elundit või elundi osa nimetatakse mediaalseks ehk keskmiseks ja sellest kaugemal paiknevat lateraalseks e. Külgmiseks. Teiste struktuuride vahel olevat osa nim. intermediaalseks e. vahelmiseks. Transversaaltasandist lähtuvalt kraniaalne e.koljupoolne ja kaudaalne e. sabapoolne suund. Struktuuride asendi dorsaaltasandi suhtes määravad dorsaalne e.selgmine ja ventraalne e. kõhtmine suund. Kogu keha ulatuses on enam kasutatavaks suuna terminiteks keha välispinna suhtes eksternne e. välimine, internne e. sisemine, superfitsiaalne e. pindmine ja profundne e. süva. Jäsemete puhul kasutatakse proksimaalset e. kerele lähemal paiknevat ning distaalset e. kerest kaugemal , st. maapinnale lähemal asetsevat suunda. Eesjäseme tagapinda randmeliigesest allpool nim. palmaarseks e. pihkmiseks, tagajäseme tagapinda kannaliigesest allpool aga plantaarseks e. taldmiseks pinnaks. Kereõõnes paiknevatel organitel eristatakse välisseina poolset parietaalset e. seinmist ning keha välisseinast kaugemal vistseraalseks e. sisusmist pinda. Pea kirjeldamisel kehtivad samad suunaterminiid nagu kere puhul, v.a. kraniaalne. Selle asemel kasutatakse rostraalset e. ninatipmist ehk nokmist suunda.

Luude ehitus
Luu – (os) on teataval määral plastiline organ, mille väliskuju ja sisestruktuur kohanevad pidevalt funktsionaalsete tingimustega. Lihaskehast eemaldatud luud on kõvad, elastsed, kollakasvalged organid. Luudest, kõhredest ja sidemetest moodustuv toes e. skelett on keha toeks ning samal ajal ka keha suuruse ja kuju määrajaks.
Luude ehituses kehtib printsiip, et vähima materjalihulga ja kaalu juures saavutada suurim vastupidavus ja tugevus. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadaks, lühikesteks ja lameluudeks.
Pikkadel e. toruluudel ( ossa longa) on pikkus teistest mõõtmetest suurem. Pikad luud esinevad jäsemete skeletis ja funktsioneerivad kangidena. Pikkadel luudel eristatakse paksenenud luuotsi ehk epifüüse ja viimaste vahel asetsevat luukeha ehk diafüüsi, mille esineb üdiõõs. Kasvades luudes on luuotsad kehast eraldatud epifüüsikõhrega.
Lühikestel luudel (ossa brevia) on kõik mõõtmed enam- vähem võrdsed. Lühikeste luude gruppi kuuluvad kanna- ja randmeluud , selgroolülid jt.
Lamedatel luudel (ossa plana) on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Sellistel luudel on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus.
Eri rühma modustavad õhku sisaldavad e. pneumaatilised luud, mis esinevad kolju koosseisus . Luud koosnevad väljaspoolsest kompaktainest ja seespoolsest käsnainest. Luu tugevust määrav tihe ja kõva kompaktaine on pikkadel luudel kõige paksem diafüüsis, õhenedes pidevalt luuotste suunas. Suhteliselt õhuke on kompaktainekiht lamedates ja lühikestes luudes. Kompaktainekihi paksus sõltub looma kasvu- ja toitumistingimustest ning füsioloogilisest seisundist.Käsnaine moodustub õhukestest, isekeskis käsnataoliselt seostunud luuplaadikestest ja – põrkadest. Luu-põrkade paigutus on käsnaines korrapärane ja seda määravad luusse toimiva rõhu tugevus ja suunad. Toruluudes on käsnaine koondunud luuotstesse. Lamedates ja lühikestes luudes on jaotunud ühtlaselt. Luu välispinna, välja arvatud liigese pinnad, on kaetud sidekoelise luuümbrise e. periostiga. Periost koosneb kambiaalsest, fibroelastsest ja adventsiaalsest kihist . Luu käsnaine põrkadevahelisi ruume ja üdiõõnt toruluudes täidab luuüdi. Embrüonaalses eas ja noorloomadel on luuüdi punane, kandes punaüdi nimetust. Ta funktsioneerib vereloomeorganina, produtseerib punaliblesid ja granulotsüüte. Vanemas eas säilib punaüdi üksnes käsnaine põrkade vahel, kuna üdiõõnes ta asendub rasvkoega, muutudes kollaüdiks.

Luude seostumise vormid
Luude seostumise vormid – luude vahelised ühendused e. junktuurid seovad luid skeletiks, võimaldavad luudevahelist liikumist ja amortiseerivad looma liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi:
Sidekoeliste e. fibroossete ühenduste alaliikideks on: Sideliidused – nim. sellist ühendusvormi, kus luud on omavahel ühendatud sidekoe varal . Õmblus e. sutuur – nim. õhukese sidekoekihi varal liitunud koljuluude ühendust. Eristatakse soomus-, saag - ja lameõmblust. Tappühend – esineb hambajuure ja hambasombu vahel.
Kõhreliste ühenduste alavormina eristatakse: Kõhrliidus – luud on omavahel seostunud kõhrkoega (selgroolülid). Sümfüüs – luid ühendavas kõhrekihis esineb pilukujuline õõs (puusaluud). Fibroossed ja kõhrelised ühendused võivad looma vananedes asenduda luukoega, muutudes luuliidusteks.
Sünoviaalne ühendus e. liiges on selline ühendusvorm, kus liigestuvate luude otste vahele jääb pilujas õõs. Luude ühendamise kõrval on liiges esiplaanil liikumisfunktsioon

Skeleti mõiste ja jaotus
Luudest, kõhredest ja sidemetest moodustuv toes ehk skelett on keha toeks ning ka samal ajal ja keha suuruse ja kuju määrajakas.Mitmed skeleti osad piiravad elutähtsaid organeid, kaitstes neid mehaaniliste vigastuste eest.Skeleti lihastega seostunult toimuvad luud kangidena.Samal ajal on skelett mineraalainete (kaltsiumi ja fosfori soolade) varjupaigaks ja temas leiduv luuüdi tõttu vereloomeorganiks.
Vastavalt keha alaosadele jaguneb skelett kere,-pea,- ja jäsemete luudeks.Kere luude olulisemaks koostisosadeks on selgroog ,millel rinnaosas kinnituvad roided ja viimastele liitub ventraalselt rinnak .Pea luustik ehk kolju jaguneb ajukoljuks ja näokoljuks.Näokolju luud on toeseks näole ning aitavad moodustada nina-ja suuõõnt.Jäsemete luustik jaguneb ees- ja tagajäsemete luudeks, mis on ehituselt homoloogilised,jagunedes vöötme- ja vabaosa luudeks.Eesjäseme vööde kinnitub kerele peamiselt lihaste abil.Tagajäseme vöötmel on selgrooga liigeseline seos.

Rinna-, kõhu- ja vaagna õõs
Rinnaõõs – sarnaneb külgedelt lamendunud viltuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritseb luine rinnakorv koos sellele kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõne sein, suunaga väljast sissepoole, järgmistest kihtidest : nahk, pindmine kerefastsia koos nahalihasega, süva kerefastsia, lihased koos luudega ja rinnakorvisisene ehk endotorakaalfastsia. Kõhuõõnest eraldab rinnaõõnt nimmelülidele, roietele ja rinnakule kinnituv, tugevasti ettekummunud vahelihas ehk diafragma . Viimase kuplikujulise paigutuse tõttu on rinnaõõs rinnakorvist tunduvalt väiksem. Rinnaõõnt ja selles paiknevaid organeid katvat serooskesta nimetatakse rinnakelmeks ehk pleuraks. Rinnakelme moodustab kaks suletud kotti , mis täidavad vastavalt vasakut ja paremat poolt rinnaõõnest ja puutuvad omavahel kokku mediaantasandis. Pleurakottide vahele jääb keskseinad ehk mediastiinum, mis ulatub rinnakust selgrooni ja diafragmast kraniaalse rinnakorviavani ning on täidetud sidekoekihti sulundunud organitega. Eristatakse kraniaalset, keskset ja kaudaalset mediastiinumit. Kraniaalses mediastiinumis paiknevad tüümus, söögi- ja hingetoru , veresoonte ja närvide tüved ning kraniaalsed mediastiinumi lümfisõlmed. Keskses mediastiinumis asetseb südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja südamest väljuvad veresooned . Kaudaalses mediastiinumis paiknevad söögitoru, uit- ja vahelihasenärvif ning kaudaalsed mediastiinumi lümfisõlmed.
Kõhuõõs – asetseb rinna – ja vaagnaõõne vahel, olles neist märgatavalt ruumikam. Rinnaõõnest eraldab vahelihas. Vaagnaõõnega on kõhuõõs otseses ühenduses, kusjuures piiri märgitud õõnte vahel tähistab luuse vaagna eesserval kulgev terminaaljoon. Kõhuõõs ulatub ulatuslikult ka rinnakorvi sisemusse . Roiete poolt ümbritsetud ja kuni diafragmani ulatuvat kehaõõne osa nimetatakse intratorakaalseks kõhuõõneks.Kõhuseinad koosnevad nagu rinnaseingi mitmest kihist. Eristatakse nahka, pindmist ja süva kerefastsiat ning lihaseid, millele kõhu dorsaalses seinas lisanduvad selgroolülid ja külgmise seina eesosas roided.Sisemiseks kihiks on ristfastsia. Kõhuõõne seintes esineb organite läbipääsuteedena lahised, mulke ja kanaleid. Diafragmas ventraalselt selgroole asetseb aordi läbipääsuks aordilahi. Sellest allpool paikneb söögitoru suundumiseks kehaõõnde söögitorulahi. Diafragma kupli keskosas asetseb kaudaalse õõnesveenimulk. Ventraalses kõhuseinas esineb lootel ja vastsündinul nabavõru, mis esimestel elupäevadel sulgub, moodustades füsioloogilise armi – naba.
Vaagnaõõs – on kõhuõõne jätkuks. Teda piiravad luune vaagen, vaagna laisidemed ja viimastest väljaspool asetsevad lihased. Kaudaalselt vaagnaava ümbritsevad dorsaalselt 3. – 4. sabalüli, külgedelt vaagna laisidemed ning ventraalselt päraluukõbrud ja päraluukaar. Vaagnaõõnes paiknevad pärasool, kusepõis tühjenenud olekus ja pärak, isasloomadel kusiti vaagnaosa koos lisasugunäärmetega ning emasloomadel suguorganite kaudaalsed osad.

Luude keemiline koostis
Luud koosnevad orgaanilistest ja anorgaanilistest ainetest. Täiskasvanud veise luud sisaldavad vett keskmiselt 50%, rasva 15%, osseiini 12% ja mineraalaineid 13%. Luu anorgaanilise aine peamiseks koostisosaks on kaltsiumfosfaat (u.85%). Veel esineb luudes kaltsiumkarbonaati, magneesiumfosfaati, kaltsiumfluoriidi, kaltsiumkloriidi ja mitmeid mikroelementide soolasid. Organismi kaltsiumivarudest paikneb luudes 97%. Mineraalainete sisaldus luudes sõltub suurel määral looma söötmisest. Päevavalgus ja D-vitamiin soodustavad mineraalainete ladestumist luudes.

Seedeorganite üldine iseloomustus
Seedeaparaat – koosneb toidu vastuvõtuks, seedimiseks ja imendumiseks ning seedimata toiduosade kõrvaldamiseks ühinenud organitest, mis moodustavad toruja seedekanali ehk seedetrakti . Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu ning peen- ja jämesool. Süljenäärmed, maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Pikkuselt ja mahult peamine osa seedekanalist paikneb kõhuõõnes. Vastavalt kasutatava toidu iseloomule ning selle seedimise omapärale on seedekanali alaosade ilme ja ehitus loomaliigiti väga erinev. Ühtlane on neil osadel vaid seina histoloogilise ehituse printsiip. Seedekanali sein, välja arvatud suuõõs ja neel, on kolmekestaline. Seestpoolt on ta kaetud limaskestaga, mis suupilu- ja pärakupiirkonnas läheb üle nahaks. Söögitorust alates lisandub limaskestale vahelmise kestana lihaskest . Seedekanali väliskestaks on kõhuõõnes, vaagnaõõne eesosas ning osaliselt ka rinnaõõnes kelme ehk serooskest. Väljaspool kere õõsi katab seedekanalit välimise kestana kohevakiulissidekoeline adventitsiaalkest. Seedekanali limaskest on seedefermentide produtseeriaks, imendusorganiks ja oluliseks retseptoorseks väljaks. Seedekanali algusosas, kus toit esineb veel vähe peenestatuna ja seedituna, on limaskesta ülesanne eeskätt temast väljaspool asetsevate kestade kaitsmine. Vastavalt ülesandele ja asukohale ning sellest tulenevale ehituseleeristatakse seedekanali algusosas nahkjat ehk kutaanset ja pärismaost alates pärislimaskesta. Seedekanali lihaskest koosneb silelihaskiududest. Ainult neelus ja söögitorus asenduvad need vöötlihaskiududega. Enamikus seedeorganites jaguneb lihaskest sisemiseks ringlihaskihiks ja välimiseks pikilihaskihiks. Seedekanali lihaskesta ülesanne on toidu või küümuse segamine ja edasitoimetamine.

Suuõõs, keel, süljenäärmed ja söögitoru
Suuõõs- on seedekanali algusosa , mis on ühendatud välismaalilmaga suupilu ja neeluga kurgukitsuse kaudu.Ülalt piiravad teda kõva ja pehme suulagi, külgedelt püsed ja alt suupõhja lihased.Suuõõs jaguneb hambakaarte, mokkade ja põskede vahel asetsevaks suuesikuks ning hambakaartest seespool asetsevaks pärissuuõõneks.Suupilu piiravad mokad, mis suunurkades ühinevad isekeskis.Mokad, seoses nende mitmekülgse kasutamisega haaramis,- imemis - ja tundeorganina,erinevad kujult ja liikuvuslet loomaliigiti.Suuõõnt piirab ülalt suulagi, mis jaguneb kõvaks ja pehmeks suulaeks.Suulaekülgseinad-põsed-koosnevad nagu mokadki nahast , lihastest ühes side- ja rasvkoega ning näärmeid sisaldavast limaskestast.
Neerude ülesanne on ainevahetuse jääkproduktide elimineerimine verest uriini näol. Neerude talitluse kaudu reguleeritakse organismi veesisaldust ning säilitatakse vere koostis konstantsena, eriti soolade ja valgu jääkproduktide suhtes. Seejuures on neerud peaaegu ainsateks valgu jääkproduktide eemaldajateks. Neerud on oakujulised, punakaspruunid spetsiifilidsed eritusorganid, mis kinnituvad nimmepiirkonnas mõlemal pool selgroogu ekstrapertoneaalselt kõhuõõne dorsaalse seina külge, vasak neer paremast mõnevõrra tagapool
Süljenäärmed- – nimetatakse suuõõnde avanevaid ja sülge produtseerivaid suu näärmeid, mille ülesanne on toidu niisutamine, pehmendamine, maitseainete ekstraheerimine ja eesmaos tekkivate hapete neutraliseerimine.Põllumajandusloomadest on süljenäärmed eriti hästi arenenud mäletsejalistel. Süljenäärmed jagunevad seinasisesteks ehk väikesteks ja seinavälisteks ehk suurteks näärmeteks. Kõige olulisemat osa etendavad seinaväilised ehk suured süljenäärmed, mis asetsevad suuõõnest väljaspool ja on viimasega ühenduses pikkade juhade abil. Suuri süljenäärmeid on kolm paari: Kõrvasüljenäärmed, alalõuasüljenäärmed ja keelealused süljenäärmed.
Kõrvasüljenääre ehk parootis katab ülemise osa kõrvajuurest ning ulatub siit alla alalõualuu nurgani, olles kõige suuremaks süljenäärmeks seal ja hobusel . Parootise juha väljub näärme alumisest osast, suundub üle alalõualuu soontesälgu põselihase lateraalsele pinnale ja avaneb põske läbides süljepapilliga esimese molaari kohal.
Alalõuasüljenääre ehk mandibulaarnääre paikneb mediaalselt parootisele kandelüli ja keeleluu vahel. Mandibulaarnäärme juha avaneb suupõhja keelealusesse lihakesse või selle kõrvale.
Keelealune süljenääre ehk sublingvaalnääre asetseb alalõualuu keha ja keele vahel. Ta jaguneb ainsa juha kaudu keelealusesse lihakesse avanevaks ainujuhaliseks keelealuseks süljenäärmeks ja mitme juha kaudu suupõhja avanevaks paljujuhaliseks keelealuseks süljenäärmeks.
Söögitoru- on neelu maoga ühendav voolikujuline lihaseline organ.Söögitorul eristatakse paiknevuse alusel kaela-, rinna- ja kõhuosa.Kaela ees-ja keskosas asetseb söögitoru ja kaela pikklihase vahel.Söögitoru kolmekestaline sein koosneb seespoolsest kutaansest limaskestast, vahepealsest lihas- ja väljapoolsest adventitsiaal- või serooskestast.Söögitoru lihaskest on paks ning koosneb sisemisest,tsirkulaarsest ehk ringlihaskihist ja välimisest,longitudinaalsest ehk pikilihaskihist.

Magu (1- ja mitmekambriline magu)
Magu on söögitoru ja soolkanali vahel paikenv seedetrakti laienenud osa .Mao põhiline ülesanne on toidu ettevalmistamine sooleseedeks selle osalise lõhustamise teel maonõre fermentide toimel.
Ühekambriline magu: Ühekambriline magu paikenb diafragma ja maksa tagakülje intratorakaalses kõhuõõnes mediaantasandist enamikus vasakul, seal 7.-12. ja hobusel 9.-15. roide vahelise ruumi piirkonnas.Mao kuju on individuaalselt erinev ja oleneb täitumisastmest.Soolde avaneb magu tugevat lihaselt sulgurit sisaldava maolukuti ehk pülooruse kaudu.Magu tervikuna jaotatakse kolme ossa: vasakul on maolävis ehk kardinaalne osa,keskel maopõhi ehk fundus ja paremal maolukuti ehk pülooriline osa
Mitmekambriline magu: Mitmekambriline magu on mäletsejatel.Ta koosneb kutaanse limaskestaga eesmaost ja näärmelise pärislimaskestaga kaetud pärismaost ehk libedikust.Eesmagu ehk proventrikulus koosneb kolmest üksteisele järgnevast kambrist: vatsast,võrkmikust ja kiidekast.Eesmaos toimuvad sealsete bakterite poolt produtseeritud tsellulaasi mõjul tselluloosi lõhustumine, infusooride poolt taimse valgu muutmine kergemini seeduvaks loomseks valguks ja vitamiinide süntees.Tselluloosi seedimine kulgeb koos gaaside moodustumisega, mistõttu seda protsessi nimetatakse ka tselluloosi käärimiseks.Tekkinud gaasid eemaldatakse röhitsuse teel.Eesmao limaskest seedefermente ei produtseeri.Pärismagu ehk libedik paikneb pikliku pirnja moodustisena ventraalsel kõhuseinal,vatsast ja võrkmikust paremal.Libedikku katab kogu ulatuses kardina -, funduse- ja püloorsusenäärmeid sisaldav limaskest.

Peen- ja jämesool
Peensool on seedetrakti kõige pikem alaosa. Siin toimub toidu peamine seedimine ja lõhustunud produktide imendumine. Jämesoolest on peensool peenem ja tal on kogu ulatuses enam-vähem ühtlane läbimõõt. Peensool jaotatakse : kasteistsõrmik, tühisool ja niudesool. Kaksteistsõrmik, peensoole algus, asetseb suuremalt osalt kõhuõõne paremas dorsaalses neljandikus vastu dorsaalset kõhuseina. Ta jaguneb veisel kraniaalseks, alanevaks, ristiseks ja ülanevaks osaks. Tühisool on peensoole ulatuslikum alaosa, mille pikkus on veisel 26-48 ja hobusel 17-28 meetrit. Mäletsejalistel paikneb tühisool vatsa paremal küljel suurrasviku poolt moodustatud sooleketest. Niudesool on peensoole lühike lõpposa, mille pikkus on suurtel põllumajandusloomadel 70-80cm. Võrreldes tühisoolega on niudesoole valendik kitsam, tema limaskest tugevam ja kulg sirgem. Niudesoole suubumiskoht jämesoolde on varustatud sulgurlihasega.
Jämesoole mahu, pikkuse kuju ja asendi liigilised erinevused on suuremad kui peensoolel. Et jämesoole kaudu omastatakse peamiselt raskesti seeditavaid toitaineid, mille lõhustumine nõuab pikemaajalist viibimist seedekanalis , siis on mõistetav, et kõige pikem jämesool esineb taimtoidulistel loomadel. Umbsool on umbselt algav jämesoole algusosa kuni niudesoole suubumiskohani. Umbsool asetseb kõhuõõne nimmepiirkonnas, mäletsejalistel ja hobusel paremal küljel ning seal mediaantasandist veidi vasakul.Umbsoole pikkus on veisel 50-70 , seal 30-40 ja hobusel 80-130 cm. Umbsoole limaskesta pikilihaskiht on koondunud seal ja hobusel soolepaelteks, mida hobuse umbsoolel on neli ja seal kolm. Käärsool ehk koolon - mäletsejalistel ja seal läheb umbsool vahetult üle käärsooleks niude-umb-käärsoole suunaga. Alates umbsoolest ja paiknedes vatsa paremal küljel moodustab käärsool algul lühikese käärsoole proksimaalselingu, millele järgneb veisel 1½-2 ja lambal 3 ringi tsentri suunas kulgevat tsentripetaalset kääru. Keskosas moodustab ta tsentraalse koolu , minnes seejärel üle tsentrifugaalseteks käärudeks. Pärasooleks nimetatakse jämesoole sirget, vaagnaõõnes paiknevat osa. Pärasoole lõpposa asetseb retroperitoneaalselt, on kaetud adventitsiaalkestaga ning laieneb seal ja hobusel, moodustades pärasooleampulli. Päraku- ehk anaalkanal on soolkanali lühike lõpposa.Pärakukanal lõpeb välismaailma pärakuga. Päraku sulgumist reguleerivad välimine ja sisemine pärakusulgur.

Maks ja pankreas
Maks on lakteeriva lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre. Maks on väga mitmekesise talitlusega elund. Kaksteistsõrmikusse suunatava sapi kõrval produtseerib maks valgu lõhustumisproduktina kusiainet ja kusihapet, muudab verre sattunud mürkained kahjutuks, toimib veredepoo-organina, võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest ning tal on tähtis osa orgaaniliste toitainete ümberkujundamises. Lootel ka vereloomeorganiks. Maks paikneb vahetult diafragma taga, seostudes sellega kolmnurksidemete, pärgsideme ja sirpsideme varal. Enamik maksast asetseb mediaantasandist paremal. Maks jaguneb sapipõiest paremale jäävaks paremaks maksasagaraks, ümarsideme kohal asetsevast vaost vasakule jäävaks vasakuks maksasagaraks ja ümarsideme ning sapipõie vahel paiknevaks kesksagaraks, viimane jaguneb maksaväratipealseks sabasagaraks ja allpoolseks ruutsagaraks. Maks moodustub väikestest kandilistest, sidekoe varal osaliselt või seal täielikult eraldatud sagarikest.
Pankreas ehk kõhunääre asetseb pehme konsistentsiga roosakashalli näärmelise organina selgroo ning mao ja kaksteistsõrmiku algusosa vahel maksa tagaküljel. Pankreasel eristatakse kaksteistsõrmiku käärus asetsevat pankreasekeha, sellest vasakule väljaulatuvat vasakut pankreasesagarat ning paremale suunduvat paremat pankreasesagarat. Pankreas on olulisemaid seedenäärmeid. Tema läbipaistvas alkaalses nõres leidub kõikidesse orgaaniliste toitainete rühmadesse toimivaid fermente. Pankrease sagarike paremhüümis leidub heledamaid, rikkalikult verekapillaaridega varustatud rakkude kogumikke- pankreasesaari, mis talitlevad endokriinselt, suunates oma hormoonid – insuliini ja glükagooni – vahetult verre.

Hingamisteede mõiste ( bronhid , hingetoru, jt)
Hingamisteed on sisse- ja väljahingatava õhu juhtijaiks.Kopsude alveoolid on paigaks, kus toimub gaasude vahetus alveolaarõhu ja vere vahel. mainitud ülesannetega on kohanenud ka hingamisorganite ehitus.On märkimisväärne, et hingamisorganid ei moodusta talituslikku tervikut.Hingamisteed algavad ninaõõnega.Ninaõõnt ülevalt ja külgedelt piiravat näoosa nimetatakse ninaks.Ninal eritatakse juurt, selga ja tippu.
Ninaõõs Ninaõõs jaguneb nina vaheseina ehk ninasepti abil kaheks sümmeetriliseks pooleks.Neeluga on ninaõõs ühenduses tagasõõrmete ehk koaanide kaudu. Suuõõnest eraldab teda kõva suulagi. Kumbki pool ninaõõnest jaguneb ninakarbikute varal dostaalseks, keskseks , ventraalseks ja ühiseks ninakäiguks.Ninaõõs jaguneb ninaesikuks ja pärisninaõõneks. Ninaesik järgneb ninasõõrmetele. Ta on kaetud kutaanse limaskestaga ja hobusel osaliselt ka peent karvastikku kandva välisnahaga. Pärisninaõõnel eristatakse hingamispiirkonda ja haistmis-piirkonda. Hingamispiirkond võtab enese alla enamiku ninaõõnest. Tema aluseks on ninakarbikud ja ninasept. Hingamispiirkonna limaskest on kaetud mitmerealise ripsepiteeliga. Haistmispiirkond esineb väikese alana dorsaalse karbiku ja ninasepti tagumises osas. Limaskest on siin pigmendisisalduse tõttu kollakaspruun või musta värvusega.Haistmispiirkonna limaskestas esinevad haistmisretseptorid on kohanenud gaasjas olekus esinevate ainete vastuvõtuks. Tekkinud impulsse kannab peaajju haistmisnärv
Kõri on neelu ja hingetoru vahel paikne kõhreliste seintega torujas hingamis - ja hääleorgan,mis taksitabneelamisel toidupala ja vedeliku sattumist hingetorru.Kõri toestik koosneb omavahel sidemete,lihaste ja liigeste abil lookuvalt ühendatud kõhretest.
Hingetoru ehk trahhea on veisel ja hobusel ligi 1 meetri pikkune kõri ja kopsude vahel asetsev torujas organ, mis oma algusosaga asetseb kaela ventraalsel küljel naha all, kulgedes rööbiti tema peal paikenva söögitoruga.
Bronhid ehk kopsutorud on kopsudesisesed hingetoru harud. Bronhide puuvõrataoliselt hargenv kogumik kopsudes kannab nimetust bronhiaalpuu .Bronhide suuremate harude seinad on hingetoru seintega samasuguse ehitusega.

Kopsud
Kopsud paiknevad rinnaõõnes, on isekeskis seostunud peabronhidest, veresoontest ja neid ümbritsevast sidekoest moodustuvate kopsujuurte abil. Paika kopsude siseküljel, kust peabronhid, veresooned ja närvid sisenevad, nimetatakse kopsuväratiks. Kopsusid eraldab teineteisest rinnaõõnt pikuti poolitav keskseinand. Kopsud toetuvad kopsupõhimikuga vahelihasele, kopsutipp aga täidab rinnaõõne kraniaalset osa. Vastavalt kopsusid ümbritsevale struktuuridele eristatakse kopsudel roide-, keskseinandi- ja vahelihasepindasid. Dorsaalne serv on kopsudel ümar ja ventraalne serv terav .Viimasest kopsudesse tungivad sälgud jagavad kopsud sagarateks, mille arv loomaliigiti erineb. Kõige rohkem sagaraid esineb mäletsejaliste kopsudel. Mõlemal kopsul eristatakse tippsagarat ja vahelihasele toetuvat diafragmasagarat. Tippsagar jaguneb omakorda südamesälgu abil kraniaalseks osaks ja kaudaalseks osaks. Tippsagara ja diafragmasagara vahel esineb paremal kopsul kesksagar ning parema kopsu keskseinandipinnal keskseinandi ja kaudaalse õõnesveeni kurru vahel lisasagar.Kopsu sagarad jagunevad omakorda väiksemateks püramiidjateks või koonusjateks osadeks – kopsusegmentideks, mis sidekoe varal jagunevad kopsusararikeks. Kopsud on kaetud serooskestaga – kopsukelmega, mis muudab kopsude välispinna siledaks ja läikivaks ning on seotud kopsu sararikeks jagava sidekoega. Bronhiaalpuu lõpeb kopsudes terminaalbronhioolidega. Iga terminaalbronhiooljaguneb hingamisbronhioolideks. Respiratoorbronhioolid jagunevad alveolaarjuhakesteks ja viimastele järgnevad piklikud laienenud alveolaarkotikesed.

Suguorganite üldine iseloomustus
Kõrgematel loomadel, nende hulgas ka kõikidel selgroogsetel,on omane suguline sigimisviis.Nende järglaste arenemiseks on vaja isas - ja emassuguraku ühinemist ehk viljastumist.Sugurakud tekivad sugunäärmeis ehk gonaadides.Lahksugulistel loomadel asetsevad mainitud sugunäärmed kumbki eri indiviidid , üks isas- teine emasloomas.

Isassuguorganid
Munandid ja munandimanused arenevad kõigil imetajatel looteeas kõhuõõnes dorsaalsel seinal ja on kaetud kõhukelmega. Munandite laskumise tagajärjel migreeruvad munandid koos munandimanustega oma esialgsest asukohast ventraalse kõhuseina suunas seal moodustuvasse munandikotti. Munandi laskumist juhib munandi juhtside, mis ühendab munandit munandimanusega ja viimase saba ventraalse kõhuseinaga. Liikudes kõhukelme ja kõhuseina vahel uude asukohta , võtavad munandid kaasa oma veresooned ja närvid.
Jõudnud oma rändel kubemekanali juurde, sopistuvad munand , munandimanus ja seemneväät vaginaalõõnde, võttes oma retroperitoneaalse asendi tõttu kaasa kõhukelmekatte ja sellest moodustuva munandikinnise.
Munandid ilmuvad vaginaalõõnde mäletsejalistel looteeas (veisel 4,5.-5. embrüonaalkuul) ning seal ja hobusel umbes sünniajal või varsti pärast seda. Isaslooma, kellel munandid on jäänud kõhuõõnde, nim. Krüptorhiidiks ehk peitmunandlaseks.
Munand – kujult ovaalne. Eristatakse peamist ja sabamist otsa, munandimanusega seostuvat munandimanuseserva ja vastaspoolset vaba serva ning mediaalset ja lateraalset pinda.
Suhteliselt kõige suuremad munandid on kuldil ja jääral. Munandi kestadest ning munandikotist ümbritsetuna asetsevad munandid mäletsejalistel ja hobusel rippuvaina tagajäsemete vahel, kuldil aga tihedasti vaagna seinale liibunult üsna päraku naabruses. Munandi peamist ja sabamist otsa ühendav pikitelg asetseb mäletsejalistel vertikaalselt, seal längu ja hobusel horisontaalselt.
Munandi välispinda kattev vaginaalkesta vistseraalleht muudab munandi pinna läikivaks. Serooskesta all ja viimasega tihedasti seostunult asetseb paks kiulis-sidekoeline munandi valkjaskest, milles kulgevad looklevalt munandiarteri ja munandiveeni harud.
Seemnetorukestes tekivad seemnerakud ehk spermid . Seemnetorukesed avanevad sirgete torukeste kaudu munandi keskseinandis paiknevatesse korrapäratu kujuga kanalite labürinti – munandivõrgustikku.
Seemnetorukeste sein koosneb spermiogeensest epiteelist ja viimases asetsevatest folliikulirakkudest.
Sugurakkude arenemist spermideks nim. Spermiogeneesiks. Spermiogenees algab loomal puberteedi ajal ning toimub siitpeale pidevalt kuni looma sigitusvõime lõppemiseni. Spermid on vaheosa ja saba abil aktiivselt liikuvad rakud . Nende liikuvus sõltub eeskätt keskkonna happesusest ja temperatuurist.
Munandimanus – otstes jämenenud ja keskosas peen-piklik, munandile munandimanuse serval liitunud organ, millel eristatakse pead, keha ja saba.
Munandimanuse kõige jämedam osa – munadimanuse pea asetseb mäletsejalistel dorsaalselt, kuldil kranioventraalselt ja täkul kraniaalselt, ulatudes poolkaares üle munandi peamise otsa. Peale järgneb munadimanuse keha ja viimasele lingulaadne munandimanuse saba, mis läheb üle seemnejuhaks. Munadimanuse sein sisaldab seemnejuha suunas kord-korralt paksenevat, tsirkulaarselt paiknevaid silelihasekiududest koosnevat lihaskesta. Munandimanuse sabamine ots on seotud munandimanuse sabaga munandi pärissideme kaudu. Munandimanuse sabaside paikneb munandikinnises ja seostub munandimanuse saba vaginaalkesta parietaallehega.
Seemnejuha – on munandimanuse juha vahetuks jätkuks, ühendades viimast kusiti vaagnaosaga. Seemnejuhal eristatakse seemneväädis paiknevat seemneväädiosa, sellele järgnevat abdominaalset osa ja vaagnaõõnde suunduvat vaagnaosa. Alates munandimanuse sabast kulgeb seemnejuha kergelt vääneldes mäletsejalistel munandimanuse mediaalsel küljel selle peani ja moodustab koos munandi vere- ning lümfisoonte ja närvidega seemneväädi. Seemnejuha asetseb seemneväädi kaudomediaalsel küljel. Seemnejuha peen, eesnäärmest kaetud lõpposa ühineb mäletsejalistel ja hobusel põisiknäärme viimajuhaga mõne millimeetri pikkuseks purskejuhaks, mis avaneb laienenud purskesuudmega kusiti dorsaalse seina limaskesta kõrgendisse – seemnekünkasse. Seemnejuhale on karakteerne paks kolmekihiline lihaskest, mis imi- ja surupumba printsiibil teostab paaritusajal spermide edasitoimetamist munandimanuse juhast kusitisse.
Skrootum – ehk munandikott on naha väljasopistis. Skrotaalnahk on võrdlemisi õhuke ja kuldil, täkul ning pullil kaetud vähese ja jääral tiheda karvastikuga. Skrotaalnahas leidub hulgaliselt higi- ja rasunäärmeid. Skrootumile järgnevad munandi, munandimanuse ja seemneväädi kestad. Nende hulka kuuluvad 1) välimine seemnefastsia – moodustab kõhu välimise põiklihase fastsiast; 2) sisemine seemnefastsia – on kõhu ristfastsia jätkuks;
3) vaginaalkest.
Seemneväät – kubemekanalist munandini ulatuv, distaalses suunas kord-korralt laienev vere- ja lümfisoonte ning närvide kimp koos seemnejuhaga. Seemneväädi üksikuid struktuure hoiab koos ja seemnevääti kontraktsiooni puhul lühendab üksikutest silelihasekiudude kimpudest koosnev sisemine munandi tõstur- ehk kremasterlihas. Veresoontest esinevad seemneväädis munandiarter ja –veen ning närvidest sümpaatilisi kiude sisaldav sisemine seemnepõimik. Munandiarter moodustab seemneväädis tihedalt üksteise kõrval paiknevaid lingusid ja spiraate.
Lisasugunäärmed – põisiknäärmed, eesnääre ja kusitisibulanäärmed. Enamasti paigutatakse lisasugunäärmete hulka ka seemnejuha ampulli seinas leiduvad ampullaarnäärmed. Lisasugunäärmed avanevad kusiti vaagnaossa. Nende kasvu reguleerivad ja funktsiooni säilitavad isassuguhormoonid. Noorelt kastreeritud loomadel jäävad lisasugunäärmed välja arenemata.
Põisiknäärmed asetsevad paariliste organitena põiekaela külgedel. Mäletsejalistel ja kuldil on põisiknäärmed kompaktsed , kobarja ehitusega, mille pikkus on pullil 7-12 cm ja kuldil kuni 15 cm. Põisiknäärme juha liitub täkul ja mäletsejalistel enne kusitisse avanemist samapoolse seemnejuhaga, moodustades purskejuha.
Eesnääre esineb paaritu näärmena kusiti algusosas, kuhu ta avaneb arvukate juhade varal seemnekünka läheduses. Eesnäärmel eristatakse keha ja hajunud ehk dissemineerunud osa. Dissemineerunud osa paikneb kusiti seinas ja on kaetud kusitilihasega.
Paarilised kusitisibula- ehk bulbouretraalnäärmed asetsevad päraluu-kusiti ehk ishiouretraallihasest kaetuna kusiti vaagnaosa lõpus, avanedes kusitisse täkul 3-4 ja teistel põllumajandusloomadel ainsa viimajuha kaudu.
Lisasugunäärmed on hargnenud, korrapäratult tubuloveolaarsed näärmed, millede sagarikkude keskel asetseb põisjas sekreedi varuruum.
Peenis – suguti ehk peenis on isaslooma silinderjas erektsioonivõimeline paaritusorgan, mille ülesanne on uriini väljutamine ja seemnevedeliku juhtimine emaslooma suguteedesse. Peenisel eristatakse peenisejuurt, peenisekeha ja peeniselukist. Tal on kaks külgpinda, kõhuseina vastu liibuv peeniseselg ja ventraalset kusitivagu moodustav kusitipind.
Peenis koosneb vasakust ja paremast peenise korgaskehast ja paaritust peenise käsnkehast. Korgaskehad paiknevad dorsaalselt, mõlemal pool peenise keskjoont. Peenise käsnkeha asetseb korgaskehade all olevas kusitivaos.
Peenise korgaskehad kinnituvad peenisesäärtega sidekoeliselt päraluukaarele. Peenise korgaskehad koosnevad veresoontega ühendatud ja endoteeliga kaetud labürintjatest, kavernideks ehk korgasteks nimetatud ruumides. Sugulise erutuse puhul täituvad kavernid vastavate arteriaalsete tõkkemehhanismide lõtvumise ja venoosse vere äravoolu takistuse tõttu verega, põhjustades peenise jäikpundumist ehk erektsiooni .
Isaskusiti – algab sisemise kusitisuudmega põiekaelalt ja lõpeb välimise kusitisuudmega peeniselukisel, jagunedes vaagna- ja käsnosaks. Kusiti käsnosa paikneb, ümbritsetuna peenise käsnkehast, kusitivaos. Kusit käsnosa ümbritseb ventraalselt bulbokavernooslihas, mille ülesanne on kusiti tühjendamine.
Eesnahk – lukis koos peenise kraniaalse osaga asetseb torujas eesnahaks ehk prepuutsiumiks nimetatud tupes , mille pikkus on pullil 25-40 cm. Prepuutsium koosneb väliskattest moodustunud nahk- ehk välislehest, mis läheb nabapiirkonnas asetseva preputsiaalsuudme kohal üle kaudaalses suunas kulgevaks loomaliigiti erineva pikkusega siseleheks. Kaudaalsed eesnahalihased algavad kubemepiirkonnast ja kinnitudes eesnaha välislehele, tõmbavad eesnahka tahapoole. Peenist hoiab eesnahas silelihasekiuline paariline peenise taandurlihas, mis algab esimestelt sabalülidelt ja päraku hoidesidemelt ning kinnitub peenise ventraalsele pinnale.

Emassuguorganid
Emassuguorganid on: paariline munasari, munajuha ehk emakatõri ja emakaserv ning paaritu emakakeha, emakakael, tupp , tupeesik ja häbe.Laiemas mõttes kuulub emassuguorganite hulka ka udar .
Munasarjad ehk ovaarid on munarakke produtseerivad organid, mis paiknevad lehmal ja emisel kõhuõõnes ristluunukke läbivas segmentaaltasandis kraniaalse vaagnaava pooles kõrguses. Märal asuvad nad 8-10 cm neerudest tagapool ja samavõrra mediaantasandist lateraalselt.Munasari koosnab välimisest koorest ja seesmisest säsist. Mära munasarjas paiknevad mainitud tsoonid vastupidiselt. Mäletsejaliste ja sea munasarja katab ainukihiline kuubiline iduepiteel. Mära munasarja katab suuremas osas serooskest ja iduepiteel esineb ainult ovariaalaugus.
Munajuhad ehk emakatõrved asetsevad looklevate torujate organitena munasarjade ja emaka vahel. Nende ülesanne on munarakkude toimetamine viljastumispaika – munajuha ampulli – ja sealt edasi loote arenemise kohale – emakasse. Munajuha asetseb serooskesta poolt moodustatud munajuha kinnises. Munajuha kinnise ja munasarja pärissideme vahele jääb munasarja paun, mis ümbritseb munasarja mäletsejalistel ja seal täielikult ning märal osaliselt.Kuju ja diameetri alusel jaotatakse munajuha lehtriks, ampulliks ja kitsuseks.Munajuha sein koosneb seespoolt limas-, vahepealsest lihas- ja väljaspoolsest serooskestast. Munajuha limaskest toimetab ripsmelise liikumise varal munaraku paigast teise ja hajutab seemnerakke.
Emakas ehk uuterus on emassuguorgan, kus toimub loote arenemine ja kasv. Peale loote toitmise ja loote eluks sobivate tingimuste loomise on emakal ka kontraktiilne ülesanne, mis avaldab kõige ilmekamalt ja jõulisemalt sünnitusajal.Emakas koosneb paremast ja vasakust munajuhade suunas ahenevast emakasarvest, paaritust emakakehast ja emakakaelast.Emakas paikneb kõikidel loomadel kõhuõõnes ja ainult emakakael ulatub vaagnaõõne peritoneaalsesse ossa. Emakas kinnitub emaka laisideme varal vaagna külgseinale.Emakasein koosneb limaskestast ehk endomeetriumist, lihaskestast ehk müomeetriumist ja serooskestast ehk perimeetriumist.
Tupp on emaslooma paaritusorgan, mis ulatub välimisest emakasuudmest välimise kusitisuudmeni ja asetseb pärasoole ning kusepõie vahel. Tupe ampullilaadselt laienenud eesosa, mis ümbritseb emakakaela tupeosa, nimetatakse tupevõlviks.Tupe tagumist, välimisest kusitisuudmest häbemeni ulatuvat osa nimetatakse tupeesikuks.see on üheaegselt nii sugu- kui ka kuseorgan.
Häbe on emassuguorganite välimine, päraku all paiknev osa, mis koosneb kahest häbemepilu külgedelt piiravast vertikaalsest häbememokast.Häbe on pärakust eraldatud lahkliha kaudu

Udar
Udaraks nim. põllumajandusloomade piimanäärmete kogumikku, mis tekkelt kuulub nahaderivaatide, talitluselt aga suguorganite hulka. Talitlusvõimelisena esineb ta vaid emasloomadel. Loomade sigimise seisukohalt vältimatu organina võiksime udarat nimetada emaslooma lisasuguorganiks ehk sekundaarseks emassugunäärmeks. Noore indiviidi toitumise seisukohalt jätkab udar varem emaka poolt täidetud ülesannet. Nagu teiste sigimisega seotud organite puhul, nii algab ka udara märgatav kasv puberteedi ajal ja tema talitlus ning areng on tsüklilised. Udar on ju organ, mis kõige suuremal määral eristab kõrgetoodangulist lüpsilehma tema ulukeellastest.
Nagu teistes näärmelistes organites , nii eristatakse ka udaras väliskatte ning udarat mitmeastmeliteks sagarikkudeks jaotava sidekoelise strooma ehk interstitsiaalkoe kõrval näärmelist parenhüümi. Kuid teistest näärmetest erineb lehma udar 1) oma näärme lõpposade erilaadse kujuga, 2) viimasüsteemi sinusoidse ehitusega vahelduvad suuermates juhades sfinkteritaoliselt toimivate ahenenud aladega, 3) asjaoluga, et sekretoorsed lõpposad ei esine üksnes viimasüsteemi lõpphargustega seostunult, vaid näärme lõpposad saadavad viimasüsteemi kogu selle ulatudes, avanedes väikeste viimakäikude kaudu ka otseselt suurematesse juhadesse ja piimatsisterni.
Udara jaotus ja ehitus – udara anatoomiliseks üksuseks on imeti ehk mammaarkompleks – nisa ühes selle juurde kuuluva imetikehaga.
Isasloomadel esineb udar rudimentaarsena, olles väljast märgatav üksnes väikeste nisade kujul.
Veisel on tagaveerandid esimestest tugevamini arenenud ja piimarikkamad, emisel aga seevastu on rinnaimetid mõnevõrra tugevamad. Mäletsejaliste ja mära udar paikneb kubemepiirkonnas, tagajäsemete vahel, sea udar aga ulatub samalt kohalt eesjäsemeteni.
Lehma udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhu ventraalsele seinale udara kandeaparaadi kaudu.
Piimanäärmed moodustuvad viimasüsteemist ja näärme-lõpposadest ehk alveoolidest. Mõlemad toimivad piima varupaigana ja näärme-lõpposad on selle kõrval peamisteks sekretsioonipaikadeks.
Lakteeriva lehma udara näärme-lõpposad – piimanäärme alveoolideks nimetatavad lõpposad on munaja või kandilise kujuga ja sageli kortsunud seintega õõnsat, 50-350-mikromeetrise diameetriga moodustised, millede arv ainsas sagarikus kõigub 150 ja 250 vahel.Lakteeriva udara näärme-lõpposad moodustuvad epiteelirakkude ainsast kihist ja rakkude ainsast liigist. Piimaga täitudes suurenevad lõpposad, põhjustades rakkude lamestumist ja alveoolide vahel asetsevate verekapillaaride kokkusurumist väga pikkade lüpsivaheaegade puhul.
Noorlooma udar – moodustub rasvkoest koos selles saarekestena esinevate näärmesagarikega. Viiendast tiinuskuust alates on lehma udaras rasvkude peaaegu kadunud ja interstitsiaalne sidekude esineb vaid õhukeste kihtidena. Tiinusaegne udara näärmekoe areng toimub juba enne udara märgatavat suurenemist.
Udara involutsioon – udarasiseseid ehituslikke muutusi, mille tagajärjel udara suurus ja sekretsioonivõime vähenevad, nim. involutsiooniks ehk taandarenguks.
Involutsioon, mis avaldub näärme-lõpposade vähenemises ja nende osalises kaos , algab igakordse laktatsiooniperioodi lõppedes. Involutsioon ei haara kogu udarat korraga, vaid sagarike viisi.
Udara viimasüsteem – udara viimasüsteem moodustub: 1) sagarikesisestest, 2) sagarikevahelistest viimakäikudest, 3) piimatsisterni avanevatest suurtest piimajuhadest, 4) limakesta ringkurru kaudu näärmeosaks ja nisaosaks jagunenud piimatsisternist ja 5) nisatipul asetsevatest peentest nisajuhadest.
Nisa – sisaldab kiulises sidekoes kolmesuunalisi (piki, põiki ja radiaalselt kulgevaid) lihasekiude. Nisatipul moodustub silelihasekiududest tsirkulaarne sfinkter.
Nisa ja udara välispind on rikkad sensiiblite närvilõpmete poolest. Rikkaliku aferentse innervatsiooni tõttu on nisad ja udaranahk oluliseks retseptoorseks väljaks.
Udara vere- ja lümfisooned ning närvid – udara parem ja vasak pool on kumbki iseseisva ja enam-vähem sümmeetrilise soonestiku ja innervatsiooniga. Veri suundub udarasse välimise häbemearteri kaudu, mis udarabaasil jaguneb kaheks suuremaks haruks – udara eesveerandit varustavaks kraniaalseks udaraarteriks ja udara tagaveerandisse kulgevaks kaudaalseks udaraarteriks. Udaraveenid seostuvad tihedasti isekeskis, milline asjaolu väldib venoosse vere paisu tekkimist looma lamades või loote rõhudes udara veenidele: venoosne veri pääseb sel puhul edasi udara teise, vähem kokkusurutud poole kaudu.
Rikkaliku lümfisoonestiku kaudu udarast väljavoolav lümf filtreerub lehma puhul udaraülistes ehk supramammaarlümfisõlmedes ja teistkordeslt süvades kubeme lümfisõlmedes.
Aferentsed ehk sensiiblid närvikiud suunduvad udarasse ja udarat katvasse nahasse seljaaju nimme - ja ristluuosast väljuvate niude-tagakõhu närvi, niude-kubeme närvi, välimise seemnenärvi ja perineaalnärvi kaudu. Samade närvide kaudu suunduvad udarasse ka sümpaatilised närvirakud, mis udaras innerveerivad veresooni ning viimasüsteemi silelihaskoelisi elemente.

Süda
Süda on lihaseline koonusekujuline õõnesorgan. Ta paikneb keskseinandis kopsude vahel. Südamel eristatakse laiemat osa - -südamebaasi ja teravat osa – südametippu. Baasi tipuga ühendavat südame pikitelg on veisel ja hobusel vertikaalne, tipu osa vähese nihkega vasakule ja tahapoole.
Süda jaguneb neljaks kambriks – paremaks ja vasakuks kojaks ning paremaks ja vasakuks vatsakeseks. Kodasid eraldab teineteisest kodadevaheline vahesein ehk sept. Vatsakesi eraldab vatsakestevaheline sept.
Südame paremas pooles asetsevad parem koda ja vatsake sisaldavad venoosset verd. Vasakus kojas ja vasakus vatsakeses on arteriaalne veri.
Parem koda ja vasak koda asetsevad õhukeseseinaliste ning ovaalsete kotikestena südame baasil, ümbritsedes aordi ja kopsuarteri algusosi.
Paremasse südamekotta suubuvad kehast kraniaalne ja kaudaalne õõnesveen ning südame enda veenid . Vasakusse kotta avanevad 5-8 kopsuveeni.
Vatsakestest on vasak suurem ja ulatub südame tippu. Vatsakeste sein on mitmekordselt paksem kodade seinast .
Vasakust vatsakeset väljub keha- ehk suurt ringet varustav aort ja paremast venoosset verd sisaldav arter – kopsutüvi.
Struktuurilt koosneb süda tugevast lihaskestast ehk müokardist, mis väljastpoolt on kaetud epikardiks nimetatava serooskestaga ja seestpoolt endokardiga.
Südame erutusjuhtesüsteem – tavaliste südamelihase kiudude kõrval esinevad südames erilaadsed lihasekiud, mis on kohanenud erutuslaine edasijuhtimiseks südamekodadest tipu suunas ja mis on omavahel koondunud südame erutusjuhtesüsteemi moodustavateks sõlmjateks või kimpjateks moodustiteks.
Erutusjuhtesüsteemi tõttu jätkab süda töötamist ka siis, kui ta seos südant innerveeriva uitnärvi ja kiirendajanärviga on katkenud.
Südamepaun – süda on sopistunud analoogiliselt kopsude serooskestalisse kotti, mida nim. südamepaunaks ehk perikardiks. Südamepaun jaguneb välimiseks ja sisemiseks seroosseks perikardiks. Südamepauna katab väliselt rinnakelme

Veresooned
mille kapillaaristiku kaudu kogu organismi elusaine varustub ainevahetuseks vajaliku hapniku ja toitainetega ning milles samal ajal toimub ainevahetuse lõpp-produktide üleminek kudedest verre.
Väikese vereringe veresooned – väike vereringe algab südame paremast vatsakesest venoosset verd sisaldava arteri – kopsutüvega. Kapillaarides voolavat verd eraldab alveoolidesisesest õhust kohati vaid 0,1 mikromeetri paksune koekiht. Kopsualveoolide seintes hapnikuga rikastunud veri kandub kopsudest tagasi südame vasakusse kotta 5-8 kopsuveeni kaudu.
Suure vereringe veresooned – suur vereringe algab südame vasakust vatsakesest keha suurima aretriaalse veresoone – aordiga. Aordis eristatakse kolme alaosa: ülenevat aorti, aordikaart ja alanevat aorti.

Endokriinorganid
Organite vastastikune funktsionaalne seos ning nende arengu ja talitluse sõltuvus väliskeskonna tingimustest teostub närvisüsteemi kõrval ainete kaudu, mis lahustunult esinevad tsirkuleerivates kehavedelikkudes.
Endokriinnäärmed esinevad enamikus iseseisvate organitena, osalt aga ka ekskretoorsete näärmete koostisosadena. Endokriinnäärmeteks on hüpofüüs, pineaalkeha, kilpnääre, paratüreoidnääremed, tüümus, pankreasesaared ja neerupealised.
Endokriinnäärmete ehituses puudub ühtlane printsiip. Enamikus neist asetsevad rakud korrapäratult või väikestesse gruppidesse koondunult, harvemini korrapärase kuju ja asendiga rakuväätidena.
Pineaalkeha – käbi- ehk pineaalkeha on kolmanda ajuvatsakese dorsaalse seina väljasopistis. Ta asetseb mediaantasandis nägemiskühmude ja nelikkeha vahel, olles pealt kaetud otsaju hemisfääride aboraalsete osade poolt.
Organit katab väljastpoolt aju õrnkestast moodustunud kihn , mis seostub organisisese põrgastikuga ja jagab pineaalkeha ebamääraselt eraldunud sagarikeks.
Pineaalkeha pärsib varajast sugunäärmete arengut. Pineaalkeha talitluse lakkamine tingib enneaegset suguküpsust.
Hüpofüüs – on kiilluu türgi sadula augus paiknev mugulakujuline dorsoventraalselt lamestunud organ, mis on seostunud ajubaasiga vaheaju lehtri kaudu.
Hüpofüüs koosneb eessagarast, tagasagarast, vaheosast ja köbruosast. Eessagar asetseb seal oraalselt, mäletsejalistel ventraalselt ja hobusel ümbritseb ta loogakujuliselt tagasagarat
Tagasagara parenhüm koosneb neurogliiakiududest, nende vahel asetsevatest gliirakkudest, pituitsüütidest, erineva suurusega neurosekretoorsetest veresoontest ja närvikiududest.
Vaheosa koosneb peamiselt basofiilsetest rakkudest, mis esinevad osaliselt kihistunult.
Kilpnääre – kilp-ehk türeoidnääre asetseb kõri taga ja kinnitub koheva sidekoe viral hingetoru külgedele. Koosneb paremast ja vasakust sagarast ning sagaraid ühendavast, hingetoru ventraalsel küljel asetsevast kitsusest.
Kilpnääre on ümbritsetud sidekoelise kihnuga ja ta jaguneb organi sisemusse tungivate sidekoeliste septide varal sagarikkudeks.
Kilpnäärme kaal, struktuur ja talitlus erinevad või muutuvad sõltuvalt organismi east, tõust, sugupoolest, sesoonist ning pidamis- ja söötmistingimustest.
Paratüreoidnäärmed – paratüreoid- ehk kõrvalkilpnäärmed on läätse- või väikese oa suurused lame.ümarad või ovaalsed kehakesed, mis esinevad kilpnäärme kummaski sagaras, sagara naabruses või ühiskarotiidarteri hargnemiskoha läheduses.
Paratüreoidnäärmeid leidub tavaliselt kilpnäärme kummaski sagaras kaks, kus nad ümbrusest eristuvad heledama värvusega.
Väljastpoolt on paratüreoidnäärmed kaetud sidekoelise kihnuga, mis organi asetsemisel kilpnäärmes võib mõnikord puududa.
Paratüreoidnäärmete ülesanne on vere kaltsiumioonide kontsentratsiooni reguleerimine.
Tüümus – on keskseinandis südame ees asetsev ja siit kahe haru näol liigiti erineval määral kaela hingetoru külgedele ulatuv, sidekoelisest kihnust ümbritsetud ja kandilistest või püramiidjatest, isekeskis seostunud sagarikkudest koosnev lümfoepiteliaalne organ, mis, jõudnud maksimaalse suuruseni puberteedi alguseks, hiljem taandareneb.
Neerupealised – neerude kraniaalse otsa kohal asetsevad, kujult indiviiditi erinevad pruunid neerupealised ehk suprarenaalnäärmed koosnevad väljaspoolest, radiaalset jutilisust omavast kollakaspruunist koorest ja seespoolsest, kollakaspunasest või kollakashallist säsist.
Pankreasesaared – paiknevad hajusalt pankrease parenhüümis ja on pankrease inkretoorse talitluse kandjaiks.
Paraganglionid – on perifeerse närvisüsteemi sisesekretoorsed lisaorganid.

Nahk ja karvad
Nahk on keha väljapoolt katvaks sidekoelis.epiteliaalseks kestaks.Ta on mitemkülgse ülesande ja talitusega organ.Kaitstes keha mehaaniliste,keemiliste ja bakteriaalsete kahjustuste eest, on nahk ühtlasi kehatemperatuuri konstantsuse säilitajaks või sellele kaasaaitajaks (termoregulatsiooni organiks),ekskretoorseks organiks (higi valmistajaks), vere,liigse vee, glükoosi, keedusoola ja rasva deponeerumise paigaks ning ulatuslikuks retseptoorseks pinnaks, mis võimaldab teda tabavaid ärritusi peaaju koore vahendusl tajuda puutena,valuna,soojusena või külmana.Tihe on naha arengu ja talituse seos välisteguritega;viimasest tingitud sesoonsed muutused avalduvad mitte üksne karvavahetuse ja naha kihtide paksuse muutumises,vaid ka naha struktuuri ja talituse ümberkujunemises.Nahk kaitseb organismi, kuid samal ajal on naha optimaalne ärritus teiste organite talituse intensiivistajaks ja selle kaudu looma produktiivsuse tõstjaks.Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks.Naha paksus tingib tema funksiooni kaitseorganina.Paksus oleneb loomatõust,soost,vanusest, toitumusest ja kliimast.Ehituselt koosneb nahk marrasnahast,pärisnahast ja alusnahast. Marrasnahk ehk epidermis on naha kõige väimisem,mitmekihilisest, pealt sarvestunud lameepiteelist koosnev veressonteta osa.Pärisnaha,kooriumis ehk demises eristatakse naha karvatutel aladel raku- ja veresoonterikast,epidermise all asetsevat näsa- ehk papillaarkihti ja sügavamat,tugevatest kollageensete kiudude kimpudest moodustunud võrk-ehk retikulaarkihti. Alusnahk ehk subkuutis seostab nahka tema all asetsevate organitega.Silmalaugudes,mokkades,ninapeeglis ja mõningates teistes paikades alusnahk puudub.
Karvas eristatakse nahas viltu paiknevat karvajuurt ja nahast väljaulatuvat karvaroodu.Suuruse, ehituse ja funksiooni alusel jaotatakse karvad keha peamisi osi katvateks ning looma värvust tingivateks kattekarvadeks,peenteks,sageli lainelise kuluga ja tavaliselt säsita vill - ehk udukarvadeks,pikkadeks, tugevateks ja läikivateks jõhvkarvadeks, jämedatejs ja suhteliselt jäikadeks harjaskarvadeks ning karvapaunas vereruumi sisaldavateks kompimis- ehk siinuskarvadeks.

Kudede mõiste ja jaotus
Kude-organismi ehitusmaterjal; ühetaoliste ja ühesuguse päritolu ning talitlusega rakkude ja rakkudevahelise aine koondisi, mis mitmeti omavahel rühmitudes moodustavad organi.
Jaotus:
Epiteelkoed e. epiteel (ka 4.vastus) – siia kuuluvad katteepiteel ja näärmeepiteel. Iseloomustavad pinnalise asendiga, puhtakujulise koostisega ja õhukeste kihtide moodusta-misega. Asetseb alati sidekoe peal ja on sellest eraldatud õhukese kile (basaalmembraani) varal.
Tugikoed – Tugikudedeks on side- , kõhr- ja luukude. Arenguliselt kuuluvad sellessekudede rühma ka veri ja lümf.
a)Vedelkoed (veri ja lümf).
b) Sidekoed
c) Kõhrkude - toetuslikku talitlust kandev kõhrkude esineb lõikekonsistensiga tugikoeliigina kõhredeks nim. Organites, olles neis pinnalt kaetud sidekoelise kestaga – perikondriga). Kõhrkude koosneb intertsellulaarsubstantsist ja selles asetsevatest kõhrerakkudest e. kondrotsüütidest.
d) Luukude – on luude kompaktses hja spongioosses substantsis esinev tugikoeliik, mida iseloomustavad sadestunud mineraalsoolade sisaldus ja omapärane ehitus.
Lihaskoed ( ka 6.vastus) – teostavad organismi liigutuslikke protsesse. Esinevad kolme liigina : sile-, südame- ja vöötlihaskoena. Kõik nad moodustuvad pikkadest , kuid peentest lihasekiududest, mis kotraktsiooni puhul oma mahtu säilitades lühenevad ja jämenevad.
Närvikude( 7. vastus) – moodustab mitmekesise kujuga närvirakkudest , närvikiududest ja viimaste lõpmetest. Närvikoest koosneva närvisüsteemi kaudu teostub organite talitluse kordineerimine. Jaguneb :närvikude kitsamas mõistes ja neurogliia

Epiteelkoed
Epiteelkoed- koosnevad kandilistest rakkudest. Epiteelrakud on polaarselt diferentseerunud: nende mõlemal pool tuuma asetsevad pooled erinevad oma ehituselt. Peamisteks ülesanneteks on vabade pindade katmine (katteepiteel) ja nõre valmistamine – sekretsioon (näärmeepiteel). Katteepiteel jaguneb rakkude kuju ja kihistuse alusel järgmiselt:
a) ühekihiline epiteel – lamekuubiline, silindriline (rakud asetsevad üksteise kõrval).
b) mitmekihiline epiteel – lame-, silindriline, ülemineku- (rakud asetsevad üksteise peal ja kõrval).
c) mitmerealine epiteel - (kõik rakud kinnituvad basaalmembraanile, kuid vabale pinnale nad kõik ei ulatu). Ülemineku epiteelis pole rakkude kuju ja kihtide arv konstantne : organi seina sirutuse puhul rakud lamestuvad ja organi seina kokkutõmbumisel võivad nad epiteeli risti-suunas muutuda piklikuks.
Kõhu-, rinna – ja südamepaunaõõnt ja neis paiknevaid organeid katvat ühekihilist lameepiteeli nim. mesoteeliks, analoogilist rakukihti vere- ja lümfisoonte valendikupoolsel pinnal endoteeliks ning nahka katvat epiteeli epitermiseks.
Näärmeepiteel – moodustab sekretoorsete organite talitlust kandva koe ( parenhüümi). Näärmed on epiteliaalsed moodustised. Tavalistes näärmetes asetsevad rakud vahetult üksteise kõrval.Sekretoorne rakk võib seista ainurakulise näärmena endasugustest eraldi. Näärme sekretoorsed (lõpp-) osad lõpevad distaalselt umbsetena.Näärmete jaotuse alusena arvestatakse nebde lõpposade kuju ja viimakäigu hargnemist. Hargnemata viimakäiguga näärmeid nim. liht- , hargnevat viimakäiku omavat aga liitnäärmeteks. Lõpposa võib olla hargnemata või hargnenud. Enamik näärmeid avaneb kas otseselt või viimasüsteemi kaudu katteepiteeli vabale pinnale, näiteks maks ja pankreas kaksteistsõrmikusse, süljenäärmed suuõõnde, higi- ja rasunäärmed nahapinnale.
a) Fibrotsüüt – iseloomustavad paikse asendiga, harulise kujuga, peeneteralist kromatiini sisaldava suuruse ovaalse ja nõrgalt värvuva, 1 –2 tumakest sisaldava tuumaga ning rakupiirjoonte ähmasusega.
b) Fibroplastid – fibrotsüütide paljunemisvõimelised noorvormid. Nende vahendusel moodustuvad sidekoekiud ja amorfne põhiaine.
c) Histiotsüüdid – esinevad kohevas sidekoes fibrotsüütidega ligikaudu võrdses arvus, on vastandina viimastele väiksem, kuid tugevamini värvuv tsütoplasma, selgepiiriliselt lõppevad jätked ja arenenud fagotsütoosivõime.
d) Kambiaalsed rakud – asetsevad peamiselt verekapillaaride naabruses, sarnanevad kujult fibroplastidega, kuid on väiksem tuum.
e) Rasvarakud – iseloomustavad rasvatilgakeste või ainsa, kogu rakku täitva rasvatilga sisaldamisega.
f) Plasmarakk – leidub sidekoes vähem konstantselt. Olulisemaks funktsiooniks peetakse bioloogilise kaitsetoimega valkude – antikehade moodustamist.
g) Nuumrakk – kõige karakteersemaks tunnuseks on suurte vees lahustuvate ja metüleensinisega punakaks värvuvate sõmerate sisaldamine. Leidub erineval määral kõikjal kohevas sidekoes, enamasti väikeste veresoonte läheduses.
Rasvkude – koheva sidekoe eri vorm, Eristatakse järgmisi rasvadepoosid: nahaalune rasvkude (seal pekk), kõhukelmealune rasvkude, rinnakelmealune rasvkude, vaagna rasvkude ja silmakoopa- e. periorbitaalrasvkude.

Veri
Veri on kinnises soonestikus asetsev alati voolav punase värvusega vedelik, mis koosneb vererakkudest ja vedelast põhiainest – vereplasmast. Soontest välja voolanud veres eraldub plasmast lühikese aja jooksul kiulise ehitusega aine – fibriin , kusjuures järele jääb läbipaistev nõrgalt kollakas vedelik – vereseerum. Ringivas veres on fibriin plasmas lahustunud valkainena – fibrinogeenina.
Vere koostis:
a) vereplasma ( 3/5-2/3 vere kogumassist)
b) vererakud , mis omakorda jagunevad: punalibled e. erütrotsüüdid, valgelibled e. leukotsüüdid ja vereliistakud e. trombotsüüdid.
Vereliistakud jagunevad: agranulotsüütideks: lümfotsüüdid ja monotsüüdid; ja granulotsüüdid: neurofiilsed, atsidofiilsed ja basofiilsed
Vereliistakud e. trombotsüüdid on rakutükikesed. Veresoonte seina vigastuse korral nad hävivad vabanedes endist verehüübimiseks vajalikke aineid.
Punalibled e. erütrotsüüdid imetajatel ümmargused kaksiknõgusad tuumata kettad.Annavad verele punase värvuse, sest sisaldavad rauda sisaldavat ainet- hemoglobiini, mlle vahendusel punalibled transpordivad hapnikku kopsudest kudedesse.
Valgelibled e. leukotsüüdid on hemoglobiinivabad. Talitlus on seotud organismi kaitsega : leukotsüüdid fagtsüteerivad (õgivad) organismi sattunud mikroobe ja valmistavad viimastesse mürkidena toimivaid valkaineid.Teostavad ka koesisest seedimist (raukunud ja surnud rakkude lagundamist). Tekkelt ja ehituselt jagatakse kahte rühma: a) granulotsüüdid – arenevad punaüdis, eristatakse atsidofiile, basofiile ja neutrofiile. b) agranulotsüüdid – tekivad peamiselt lümfisõlmedes, eristatakse: lümfotsüüdid – vererakkudest väikseimad, rakuvalkude produtseerijad; ja monotsüüdid – suurimad vererakud.

Luukude,kõhrkoed
Luukude on luude kompaktses ja spongioosses substantsis esinev tugikoeliik,mida iseloomustavad sadestunud mineraalsoolade sisaldus ja omapärane ehitus.Keemiliselt koosneb veetu luusubstant keskmiselt ühest kolmandikust organnilisest ja kahest kolmandikust anorgaanilisest ehk luutuhast.Luukude on täiskasvanul lamellaarse ehk õhikulise ehitusega.
Kõhrkude- toetuslikku talitlust kandev kõhrkude esineb lõikekonsistentsiga tugikoeliigina kõhredeks nimetatavates organites,olles neus pinnalt kaetud sidekoelise kestaga-perikondriga.Kõhrkude koosneb intertsellulaarsubtantsist ja selles asetsevastest kõhrerakkudest ehk kondrotsüütidest.Intertsellulaarsubstantsu ehituse alusel eristatake kõhrkoe kolme alaliiki :1)hüaliinset 2)elastset ja 3)fibroosset ehk kiudkõhrkude.

Närvikude
moodustab mitmekesise kujuga närvirakkudest , närvikiududest ja viimaste lõpmetest. Närvikoest koosneva närvisüsteemi kaudu teostub organite talitluse kordineerimine. Jaguneb :närvikude kitsamas mõistes ja neurogliia.

Lihaskude
Lihaskoed teostavad organismi liigutuslikke protsesse. Esinevad kolme liigina: sile-, südame- ja vöötlihaskoena. Kõik nad moodustuvad pikkadest , kuid peentest lihasekiududest, mis kotraktsiooni puhul oma mahtu säilitades lühenevad ja jämenevad

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 14 allalaadimist

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #1

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #2

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #3

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #4

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #5

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #6

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #7

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #8

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #9

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #10

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #11

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #12

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #13

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #14

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #15

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #16

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #17

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #18

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused #19

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-03-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

14 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

juulareinum Õppematerjali autor

Bioloogia morfologia eesti maaülikool veterinaarmeditsiin loomakasvatus kalakasvatud

Sarnased õppematerjalid

doc

Koduloomade morfoloogia

Koduloomade morfoloogia 1. Organite ehituse prinsiip (torujad ja kompaksed organid) Karakteerese (iseloomuliku) kuju, asendi ja talituedga makroskoopilist ehituslikku üksust organismis nimetatakse organiks. Nii on keel, hambad,magu, maks jt seedeorganid, süda- vereringeorgan, neerud- kuseorganid jne.Organid mis sooritavad samalaadseid talitusi, moodustavad organite süsteemi ehk aparaadi. Loomorganismis eristatakse järgmisi organite süsteeme ehk aparaate: 1)liikumisaparaati, kuhu kuuluvad a)skeleti- ja b)lihastesüsteem, 2)seedeaparaati, 3)hingamisaparaati, 4)kuse- suguaparaati, kuhu kuuluvad a)kuse- ja b) suguorganid, 5)soontesüsteem, 6)närvisüsteemi, 7) meeleorganid,8) endokriinnäärmed, 9)keha väliskatet. Organite ehitus erineb selle järgi, kas nad on kopaksed või torujad ehk õõnsad: · Kompaksed organid kattuvad väljast sidekoelise või sidekoelis-lihaselise kestaga, mida süljenäärmetes, maksas, neerudes,

Morfoloogia

doc

Morfoloogia materjal

1) Raku mõiste rakk - mikroskoopiline elusaine üksus; elusaine väikseimad üksused , mis suudavad oma olelust jätkata ka teistest sõltumatult ja mis sigimisel moodustavad endataolisi. Koosnevad tsentraalse paigutusega kerajast või ovaalsest tuumast ja seda ümbritsevast rakukehast e. tsütoplasmast. Rakku moodustavate keemiliste ainete kaaluline vahekord ja vastavalt sellele ka raku keemilised ja füüsikalised omadused muutuvad alatasa raku kogu elutsükli keskel. Elusaine osakestena on rakkudele omane ainevahetus. Imendunud toitainetest sünteesivad nad endataolise elusaine ja mitmesuguseid rakust eemalduvad või rakus ajutiselt säilitatavad produktid. Paljuneb jagunemise teel. Suurus ja kuju väga mitmekesised. Suurimad on emassugurakud. Suurimate rakkude diameeter võib ulatuda 150 mikromeetri piiridesse. Seega on rakud palja silmaga nähtamatud või märgatavad vaid ebamäärase täpina. Väikseimate rakkude diameeter un umbes 5 mikromeetrit. Enamiku diameeter kõigub 10 ja

Füsioloogia

rtf

Morfoloogia eksam

1. Luude Ehitus Luu kõvad, elastsed, kollakasvalged, teataval määral plastilised organid. Luud, kõhred ja sidemed moodustavad toese ehk skeleti, mis on keha toeks ja samal ajal keha suuruse ja kuju määrajaks. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadeks, lühikesteks ja lameluudeks. Pikkadel ehk toruluudel on pikkus teistest mõõtmetest suurem, esinevad jäsemete skeletis. Lühikestel luudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed, nt kanna ja randmeluud, selgroolülid. Lamedatel luudel on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus. 2. Luude seostumise vormid Luudevahelised ühendused seovad luid skeletiks, võimaldades luudevahelist liikumist ja amortiseerivad liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi: Sidekoeliste ühenduste alaliikideks on: Sideliidused luud on omavahel ühendatud sidekoe abil. Õmblus õhukese sidekoekihi abil liitunud kolju

Morfoloogia

rtf

Morfoloogia küsimused ja vastused

Morfoloogia küsimused 1. Kehaosad ja regioonid ( piirkonnad, millest keha koosneb) Pea, kael, kere, saba, eesjäse, tagajäse 2. Topograafilised mõisted (front, ment, kaudaalne, kraniaalne. jne) *Mediaalne e. keskmine *Lateraalne e. külgmine *Intermediaalne e. vahelmiseks *Kraniaalne e. koljupoolne *Kaudaalne e. sabapoolne *Dorsaalne e. selgmine *Ventraalne e. kõhtmine *Eksternne e. välimine *Internne e. sisemine *Superfitsiaalne e. pindmine *Peofundne e. süva *Pronksimaalne e. kerele lähemal *Distaalne e. kerest kaugemal *Palmaarne e. pihkmine *Plantaarne e. taldmine *Parietaalne e. seinmine *Vistseraalne e. sisusmine *Rostraalne e. ninatipmine või nokmine 3. Luude ehitus ja jaotus ( lamedad, pikad, mis luu sees?) Kuju ja struktuuri alusel jagatakse luud pikk-, lühi- ja lameluudeks. Pikk- e. toruluudel on pikkus muudest mõõtmetest suurem. Lühiluudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed ning nad esinevad seal, kus liikumisel tekkinud su

Loomakasvatus

docx

Maks

Maks-lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre. Funktsioone : peale sapi produtseerib kusiainet ja kusihapet,muudab verre sattunud mürkained kahjutuks,võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest, toimib ka lootel vereloomeorganiga. Paikneb vahetult diafragma taga. Pankreas-pehme konsistentiga roosakashall näärmeline organ. Paikneb selgroo ning mao ja 12sõrmiku algusosa vahel,maksa tagaküljel. Suunab hormoonid,insuliini ja glükagooni verre. Nahk-selgroogsete loomade katteelundkonda kuuluv elund.Ta on mitmekülgse ülesande ja talitlusega organ. Kaitseb organismi ,kuid samal ajal on naha optimaalne ärritus teiste organite talitluse intensiivistajaks ja selle kaudu looma produktiivsuse tõstjaks. Nahakaudsed ärritused mõjutavad kogu organismi.Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks. Ehituselt koosneb nahk marrasknahast,pärisnahast ja alusnahast. Hambad-paiknevad suuesiku ja pärissuuõõne vahel. Kinnituvad hambasompudesse ning

Bioloogia ajalugu

doc

Morfoloogia eksam

Maks-lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre.Maksal on palju funktsioone : peale sapi produtseerib kusiainet ja kusihapet,muudab verre sattunud mürkained kahjutuks,võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest, toimib ka lootel vereloomeorganiga.Paikneb vahetult diafragma taga. Pankreas-pehme konsistentiga roosakashall näärmeline organ.Paikneb selgroo ning mao ja 12sõrmiku algusosa vahel,maksa tagaküljel.Suunab hormoonid,insuliini ja glükagooni verre. Nahk-selgroogsete loomade katteelundkonda kuuluv elund.Ta on mitmekülgse ülesande ja talitlusega organ.Nahk kaitseb organismi ,kuid samal ajal on naha optimaalne ärritus teiste organite talitluse intensiivistajaks ja selle kaudu looma produktiivsuse tõstjaks.Nahakaudsed ärritused mõjutavad kogu organismi.Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks.Ehituselt koosneb nahk marrasknahast,pärisnahast ja alusnahast. Hambad-paiknevad suuesiku ja pärissuuõõne vahel.Nad kinni

Morfoloogia

docx

Morfoloogia

© EeeOoo Morfoloogia 1. Kehaosade regioonid Keha koosneb peast, kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest. Pea jaguneb aju ja näoosaks. Kael ühendab pead kerega. Kere jaotatakse rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks. Jäsemed jagunevad omakorda esi ja tagajäsemeteks. 2. Topograafilised mõisted Anatoomias kasutatakse elundite ja piirkondade asukoha ning nende omavahelise paigutuse kirjeldamiseks topograafilisi mõisteid.

Inimeseõpetus

docx

Morfoloogia eksami vastused

1. Kehaosad ja regioonid: Keha koosneb peast, kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest. Pea — ajuosa ja näoosa. Kael — ühendab pead kerega. Kere — jaotatakse: rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks. Jäsemed — põllumajandusloomadel keha kandjad ja maad kaudu edasviijad, nimetatakse jalgadeks. Võivad olla ka tiivad, loivad Eesjäsemepiirkonnad: Kere küljes olev osa, kerest väljaulatuv osa Tagajäsemepiirkonnad: sama 2. Topograafilised mõisted: Kehaosade ja organite paigutuse ning suuna kirjeldamisel lähtutakse looma normaalsest seisuasendist. Mediaantasand — keha sümmeetrilisi külgpooli (paremat ja vasakut) eraldav tasand. Horisontaal e. frontaaltasand — asetseb paralleelselt pinnaga Mediaantasandipoolset organi osa nimetatakse mediaalseks (keskmiseks) ja sellest kaugemal seisvat lateraalseks (külgmiseks). Horisontaaltasandi suhtes kõneldakse dorsaalsest (selgmisest, maapinnast eemalduv) ja ventraalsest (kõhtmisest, maapinnapoolne) asendist. Kraniaalne ots— peap

Bioloogia

Rohkem sarnaseid