Õiguse aluste abimees (1)

Q: Kuidas tekivad omand ja teised asjaõigused?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse aluste abimees

Q: Missugused õigused on isikutel asjade suhtes?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse aluste abimees

Q: Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse aluste abimees

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õiguse alused

3 HALB

Esitatud küsimused

Kuidas tekivad omand ja teised asjaõigused?
Missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

JURIIDILISED FAKTID JA NENDE LIIGITUS
Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.
Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilisi fakte:

Sündmusteks – tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Sündmus juriidilise faktina on näiteks inimese loomulik surm, üleujutus jms.

Tegudeks – tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, so väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt (lepingu sõlmimine, kuriteo toimepanemine). Teod moodustavad juriidiliste faktide põhihulga.
Tegusid võib omakorda liigitada nende suhte järgi kehtiva õigusega:

Õigusvastane tegu – õigusrikkumine, õigusnormidega vastuolus olemine. Õigusvastaseid tegusid saab liigitada õigusharude järgi ( kriminaal -, tsiviilõigusrikkumised).
Õiguspärane tegu – vastab kehtiva õiguse nõuetele. Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse õigustloovaid, õigustmuutvaid ja õigustlõpetavaid juriidilisi fakte.
Juriidiline akt – käitumine, mis on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele .
Juriidiline toiming – toiming, mis kutsub juriidilised tagajärjed esile sõltumata sooritaja tahtest.
Juriidilise resultaadiga tegu – käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse loomisele (tegevus loob autori õigused)

Juriidilise fakti struktuuri järgi eristatakse:

Lihtfakt – juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje. Enamik õigusrikkumisi.

Liitfakt – juriidiline fakt, mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa mitu õiguslikku tagajärge.

Juriidiline ehk faktiline koosseis – juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes. Faktilise koosseisu moodustavad üksikfaktid on omavahel seotud. Kui koosseisust puudub mõni element, on tegemist lõpetamata koosseisuga.
Faktilise koosseisu viimane määrav element on koosseisu lõpetav fakt, mis annab faktide kogumile juriidilise tähenduse.
ÕIGUSLIK PRESUMPTSIOON – eeldatavalt toimunud fakt, millele antakse juriidilise fakti tähendus ( inimene ei ole süüdi kuni tema süü ei ole kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega – süütuse presumptsioon).
Juriidilistel faktidel ja nende liigitusel on oluline tähtsus õiguse rakendamise praktikas. Õiguslike vaidluste üheks põhiküsimuseks, kas fakt aset leidis ja kas see on juriidiline fakt. Juriidilise fakti olemasolu või puudumine tehakse kindlaks juriidiliste tõendite abil. Tõendid on teataval viisil fikseeritud faktilised andmed asjaolude kohta, millel on tähtsust juriidilise asja lahendamisel.
ÕIGUSRIIK JA SELLE TUNNUSED
Õigusriik on õigusvõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse.
Õigusriigi tunnused:

võimulahususe põhimõte. Selle kohaselt peavad seadusandlik organ, täidesaatev võim ja kohtuvõim teostuma erinevate subjektide poolt.

üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes

riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele . See nõuab õigusriigilt lugupidavat suhtumist , hoiab ära selle, et kergekäeliselt võetaks seadusi vastu või neid muudetakse või tühistatakse.

põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvaheline õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine

õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkus on vajalik ellu viia. Kõik seadusest madalamal olevad õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega

seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite , ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele

demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine

inimväärikuse austamine ja kaitsmine riigi poolt
ÕIGUSSUHTE SPETSIIFILISED TUNNUSED

Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel – peamine erisus teiste ühiskonnasuhetega võrreldes. Õigusnormita ei saa tekkida suhet, millel on õiguslik, juriidiline iseloom. Õigusnorm määrab reguleeritava suhte liigi iseloomu, selle subjektide õigusliku seisundi.

Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. Kui õigusnorm kehtestab mingi suhte jaoks üldise käitumismudeli, siis annab ta samas tulevastele õigussuhte subjektidele ka teatud õigused ja kohustused. Õigussuhtes omandavad need õigused ja kohustused konkreetse iseloomu, nad kuuluvad konkreetsetele isikutele (müüja A, ostja B, kreeditor C jne) ning realiseeruvad konkreetses õigussuhtes.

Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik. Kuna riik kehtestas õigussuhte loomiseks ja säilimiseks vajalikud õigusnormid, siis jälgib ta ka nende õigusnormide täitmist, s.t õigussuhtest osavõtjatele antud õiguste realiseerimist ja neile pandud kohustuste täitmist ning kohaldab õigusrikkujate suhtes riigisundi.

Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu. Õigussuhte pooled ehk subjektid on igal üksikjuhul konkreetsed isikud (indiviidid või organisatsioonid ), nad on alati nimeliselt, personaalselt kindlaks määratud.
Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigikaitsele. Seega, õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondlik suhe.
ÕIGUSNORM JA TEMA TUNNUSED
Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
Sotsiaalse normi ühe alaliigina on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:

ta on inimeste käitumise reegel

ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele

tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
Nende üldiste tunnuste kõrval on õigusnormil ka spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest.

õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu. Ta esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetud riigivõimu autoriteedile, ettekirjutusena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine.

Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga. Nimelt kui mõni ühiskondliku suhete subjekt ei täida õigusnormi nõudeid, viib riik need ellu tema käsutuses olevate vahenditega, kohaldades vajaduse korral õigusrikkuja suhtes riiklikku sundi.

Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Kõik teised sotsiaalsed normid olid kohustuslikud teatud isikute suhtes. Õigusnorm on kohustuslik kõigile ning selle rikkumise korral karmid karistused.

Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Andes ühele subjektile õiguse teatud viisil käituda, paneb samal ajal suhte teisele poolele kohustuse sellise käitumise, mida nõutakse.

õigusnorm on formaalselt määratletud reegel, mis tähendab, et õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õiguse allikas. Sellest tuleneb nõue, et iga õigusnorm peab väga täpselt olema sõnastatud ja reguleeritud õigusaktis.
Õigusnormi puhul eristatakse tema struktuuris kolme osa:

hüpotees – näitab õigusnormi kehtivuse tingimused

dispositsioon – näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused

sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
Hüpotees: 1. Määratletuse astme järgi: - määratletud, suhteliselt määratletud, - määratlemata. 2. Konkreetsuse astme järgi: kasuistlik ja abstraktne 3. Õigusnormi rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi: lihtne hüpotees, liithüpotees ja alternatiivne hüpotees Dispositsioon: 1. Õigusaktis väljendamise viisi järgi: lihtne ja kirjeldav, 2. Käitumise määratletuse astme järgi: absoluutselt määratletud ja suhteliselt määratletud. 3. Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi: imperatiivne ja dispositiivne. Sanktsioon: 1. Rakendatavate vahendite iseloomu ja rakendavate organite järgi: kriminaalõiguslikud, haldussanktsioonid, varalised ja distsiplinaarsanktsioonid. 2. Määratletuse astme järgi: absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata. 3. Struktuuri järgi: lihtsanktsioon , liitsanktsioon ja alternatiivne sanktsioon. Õigusnorme saab liigitada erinevate tunnuste alusel:
- subjekti järgi
- reguleerimisobjekti järgi
- ajalise kehtivuse järgi
- territoriaalse kehtivuse järgi
- ettekirjutuse iseloomu järgi
- täidetava funktsiooni järgi
- regulatsiooni viisi järgi
MILLISTELE TINGIMUSTELE PEAB VASTAMA ÕIGUSSUHTE SUBJEKT?
Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus kujutab endast isiku võimet olla õigussuhetest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema:

Õigusvõime – riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste kohustuste kandja.

Teovõime – isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega .

Deliktivõime – isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise (delikti) eest. Tavaliselt kaasneb õigus- ja teovõimega ka võime oma tegude eest vastutada
ÕIGUSSUHTE OBJEKT
Nähtust (objekti), millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks .
Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
ÕIGUSSUHETE LIIGITUS
Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhteid reguleerivate normide õigusharulise kuuluvuse alusel. Eristatakse riigi-, haldus-, tsiviil-, perekonna-, tööõiguslikke jne õigussuhteid. Kõige olulisem õigussuhete liigitus.
Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse:

Kahepoolne õigussuhe – osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja (ostja ja müüja; töötaja ja tööandja)
Ühepoolne õigussuhe – toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele ( kinkeleping , testament). Avaliku õiguse suhted on enamasti ühepoolsed. Eriliigiks on

Absoluutne õigussuhe – määratletud on ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud (omanik omandiõiguslikes suhetes)

Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse:

Regulatiivsed õigussuhted– tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega . Sellised on eraõiguslikud (tsiviil-, perekonna-, tööõiguslikud jm) suhted. Nendes suhetes lasub regulatiivse toime põhirõhk subjektiivsel õigusel.
Kaitsvad õigussuhted – suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikule, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi. Tekivad õigusrikkumise alusel ja nende eesmärk on rikutud õiguste kaitse, nende taastamine. Erinevalt regulatiivsest suhtest lasub kaitsvas õigussuhtes õigusliku toime põhirõhk juriidilisel kohustusel.

ÕIGUSRIKKUMISE ERINEVUS ÕIGUSPÄRASEST KÄITUMISEST
Inimese käitumine õiguslikust aspektist vaadatuna võib olla kas õigusnormidega kooskõlas e. õiguspärane või õigusnormidega vastuolus e. õigusrikkumine. Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. Õigusnormidele vastuolus olevale teole reageerib riik õigusliku sanktsiooni kohaldamisega. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
ÕIGUSRIKKUMISE KOOSSEIS JA TEMA ELEMENDID
Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moodustub nelja elemendi ühtsusest. Need käitumise elemendid moodustavad oma kogumis terviku, mida õigusrikkumise puhul nimetatakse õigusrikkumise koosseisuks:

Õigusrikkumise subjekt – õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene sõltumata tema seosest riigiga. Õigusrikkujaks saab olla vaid deliktivõimet omav isik. Mitmesugused organisatsioonid võivad õigusrikkumise subjektideks olla oma tegevuse valdkonnas.

Õigusrikkumise subjektiivne külg – hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
Isiku psüühilist suhtumist toimepandud õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse iseloomustavad kaks süü vormid:

Tahtlus – kuritegu on toimepandud tahtlikult, kui isik sai aru oma teo või tegevuse tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus) või teadlikult möönab nende saabumist (kaudne tahtlus).
Ettevaatamatus – kui kuriteo toimepannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida ( kuritegelik kergemeelsus ) või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha (kuritegelik hooletus ).

Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele, kui selle rikkumise põhjustanud tegu oli süüline. Süü on õigusrikkumise kohustuslik element.

Õigusrikkumise objekt – need ümbritseva maailma nähtused, mille vastu on suunatud õigusrikkumine

Õigusrikkumise objektiivne külg. Kuna õigusega saab reguleerida ainult inimeste välist käitumist, siis on õigusrikkumisteks ainult inimeste teod, mitte aga nende mõtted ja kavatsused. Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus. Õigusrikkumisena on käsitletav vaid tegu, mis on õigusvastane. Erilistel asjaoludel võib mõnel teol , mis üldjuhul välistelt tunnustelt on õigusvastane, see omadus puududa. Sel juhul ei ole teo objektiivne külg ja seega kogu käitumine vaadeldav õigusrikkumisena.
Õigusrikkumise objektiivse külje elemendid (universaalse tähendusega) on:

Teo õigusvastasus
Teo tagajärgede kahjulikkus ühiskonnale või tema liikmetele
Kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel

JURIIDILINE VASTUTUS JA TEMA SEOS RIIGISUNNIGA
Juriidiline vastutus – riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduste tekitamises. Juriidiline vastutus realiseerub õigussuhtes riigi ja õigusrikkuja vahel. Selle suhte sisuks on riigi õigus kohaldada õigusrikkujale toimepandud õigusrikkumise eest seaduses ettenähtud kitsendusi ja õigusrikkuja kohustus neid kitsendusi taluda. Juriidilise vastutusega viiakse ellu õigusnormis sanktsioon. Riiklik on sund siis, kui seda rakendab riik oma organite kaudu. Juriidiline vastutus on vaid üks riikliku sunni vahendeid.
TSIIVIILÕIGUSLIKE ÕIGUSTE JA KOHUSTUSTE TEKKIMINE
…tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Nad tekivad ka toimingutest, mis ei ole vastuolus tsiviilseadustiku sisu ja mõttega, kuigi nad ei ole seaduses sätestatud. Võivad üle minna ühelt isikult teisele õiglusjärglusena, kui need ei ole isikuga lahutamatult seotud seaduse või oma olemuse järgi.
TEHING JA SELLE LIIGITUS
Tehing on õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Tehing on isiku tahteavaldus.
Liigitus:

Ühepoolsed tehingud – vajalik ühe inimese tahteavaldus
Kahe- või mitmepoolsed tehingud – lepingud
Varalised tehingud ja isiklikud tehingud

TEHINGU VORM
- kirjalik vorm, kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm
-notariaalne vorm: notariaalne kinnitamine ja notariaalne tõestamine
Tühine tehing – vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega
Vaieldav tehing – tehing, mille kohus võib huvitatud isiku nõudel kehtetuks tunnistada. Kuni vaieldava tehingu kehtetuks tunnistamiseni võib teine pool nõuda selle täitmist.
Näilik tehing – tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua vastavaid õiguslikke tagajärgi. Näilik tehing on üldjuhul tühine, kuid kui näiliku tehingu järgi läks vara üle heausksele omandajale , loetakse see üleläinuks õiguslikel alustel.
Teeseldud tehing – tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks. Tehingut, mida tegelikult teha taheti, loetakse varjatud tehinguks. Teeseldud tehing on tühine.
Tehingu võivad pooled teha mistahes omavahel kokkulepitud vormis, kui aga seadus sätestab tehingu kohustusliku vormi, tuleb sellest kinni pidada. Vastasel juhul on tehing tühine.
ÕIGUSSÜSTEEM
Õigusnormid toimivad teatava kvalitatiivselt määratletud ühtsusena, seda nimetatakse Õigussüsteemiks. Õigussüsteemi kui ühtse terviku raamides moodustavad õigusnormid iseseisvaid normirühmi vastavalt reguleeritavate ühiskondlike suhete spetsiifikale. Õigussüsteemi sees eristatakse kindlaid tervikuna esinevaid õigusnormirühmi, mida nimetatakse õigusharuks. ÕH on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemis ja millega reguleeritakse rühma ühteliigilisi ühiskondlikke suhteid. Harudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekti järgi ja meetodi järgi. Objekt – kujutab eluvaldkonna ühiskondlikke suhteid. Meetod – on jur.vahendite kogum , mida kasutatakse kõige efekt. Tulemuse saavutamiseks. Normistik jaguneb kahte põhivaldkonda- avalik- ja eraõigus. Romaani Germaani ( rooma ) süsteemi järgi.
ASI JA SELLE LIIGITUS
Asjaõigus kui tsiviilõiguse haru reguleerib asjadega seotud õigussuhteid
Asjaõigus tegeleb põhiliselt küsimustega:
- kuidas tekivad omand ja teised asjaõigused?
- missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
- kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?
Asi seaduse tähenduses on kehaline ese. Tsiviilõiguses käsitletakse seaduses ettenähtud juhtudel asjadena ka õigusi ja neile kohaldatakse asjade kohta kehtivaid sätteid.
Asju liigitatakse: 1) Kinnis- ja vallasasjad
Kiinisasi – maatükk koos selle oluliste osadega
Vallasasi – asi, mis ei ole kinnisasi

Üldisteks, avalikeks ja eraasjadeks
Üldine asi – oma loodusliku olemuse tõttu ei saa kuuluda kellegi omandisse ja on kasutatav igaühe poolt nagu õhk ja avameri . Võib asjadeks nimetada tinglikult
Avalik asi – kuulub riigi või munitsipaalomandisse ja on oma ühiskondliku olemuse tõttu kasutatav igaühe poolt (laevatatavad veekogud, väljakud, pargid)
Eraasi – ei ole avalik ega üldine ning võib kuuluda igale omanikule. Olles tsiviilkäibe objektideks, moodustavad õiguslikus tähenduses asjade põhimassi.

Asendatavateks ja asendamatuteks asjadeks (saavad olla vallasasjad)
Asendatav asi – tsiviilkäibes määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja kaalu järgi, puuduvad individuaalsed tunnused või need ei ole olulised
Asendamatu on asi, mis on määratletav individuaalsete tunnuste alusel ja mida ei saa määratleda vaid liigitunnuste alusel ( kunstiteos )

Äratarvitatavateks ja äratarvitamatuteks asjadeks (vallasasjad)

Jagatavateks ja jagamatuteks asjadeks
VALDUS JA SELLE TEKKIMINE
Valdus on tegelik võim asja üle. Valdus võib olla seaduslik või ebaseaduslik, heauskne või pahauskne .
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu. Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
OMAND JA SELLE TEKKIMINE
Omand – isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel:

Vallasasja üleandmine

Peremehetu vallasasja hõivamine

Kaotatud vallasasja omandamine leiuga

Peitvara omandamine

Vallasasja ümbertöötamine, segamine või ühendamine

Igamine – isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult 5 aasta jooksul nagu omanik

Loodusvilja omandamine
KINNISOMAND
… tekib kinnisasja kinnistusraamatusse kandmisega, ehk kinnistamisega, kusjuures tehing, millega omandatakse või võõrandatakse kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis.
Kinnisomand2 - Hõivamisega võib omandada vaid riik kinnisasja, millel kinnistusraamatu alusel puudub omanik ning see pole kellegi valduses.
Kui isik on kantud kinnistusraamatusse omanikuna ilma seadusliku aluseta, ei saa tema omandit vaidlustada, kui ta on heauskselt ja katkematult vallanud kinnisasja 10 aastat. Kui aga isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis pole kantud kinnistusraamatusse või mille omanik kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik enne valduse algust on surnud, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuks.
Kinnisomand lõpeb kustutamisega kinnistusraamatust, samuti kinnisasja täieliku hävimisega.
Et ühe kinnisasja omaniku õiguse teostamine ei kujuneks teiste isikute õiguste piiramiseks või rikkumiseks , on kinnisomandile ja selle kasutamisele kehtestatud kitsendusi. Kinnisomandi kitsendused kehtestatakse seadusega või seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna on käsitletav servituut, mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistute omanike huve. Servituut on oma või võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
VÕLASUHE JA SELLE TEKKIMINE
Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Võlaõigusseaduse põhimõtted:
seaduse dispositiivsuse põhimõte, hea usu põhimõte, mõistlikkuse põhimõte
Võlasuhte tekkimise alused:

Leping

Kahju õigusvastane tekitamine

Alusetu rikastumine

Käsundita asjaajamine

Tasu avalik lubamine

Muu seadusest tulenev alus
VÕLASUHTE TÄITMINE
Mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Mittetäielik kohustus on: 1)hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast loteriist või kihlveost tulenev kohustus; 2)kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale; 3)mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus; 4)kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud. Mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Seaduses kohustuse kohta sätestatut kohaldatakse ka mittetäielikule kohustusele, kui see ei ole vastuolus mittetäieliku kohustuse olemusega. Seaduse diskpositiivsuse põhimõte: lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Hea usu põhimõte: võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt; võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Mõistlikkuse põhimõte: võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
VÕÕRANDAMISLEPINGUD

Müügileping – asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

Vahetusleping - lepingupooled kohustuvad vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.

Faktooringuleping – üks isik (faktooringu klient ) kohustub loovutama teisele isikule (faktor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktorivõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub:

tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või
andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.

Kinkeleping - üks isik (kinkija) kohustab tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeks ei loetateise inimese kasuks:
1) vara omandamisest hoidumist;
2) õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud ;
3) pärandist või annakust loobumist.
KASUTUSLEPINGUD
Üürilepingu - üks isik (üürileandja) kohustub andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. Ehitise ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub kutse- või majandustegevuses tegutsev isik (pakkuja) andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas. Tarbija kohustub maksma selle eest tasu. Tasuta kasutamise lepinguga - kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Laenulepinguga kohustub üks isik ( laenuandja ) andma teisele isikule ( laenusaaja ) rahasumma või asendatava asja ( laen ), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
TEENUSTE OSUTAMISE LEPINGUD
Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu. Maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu. Agendilepinguga kohustub üks isik ( agent ) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu. Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).
TOETAMISLEPINGUD
Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid. Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta. Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama. Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
NORMATIIV (ÜLD)- ja MITTE-NORMATIIV(ÜKSIK)AKTI ERINEVUSED
Normatiivakt :

Suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele
Sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme – annab üldise tähenduse: kehtib määratlemata isikuteringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi
Mittenormatiivne õigusakt:
Annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või määratletud subjektide ringile
Ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks ( N: kohtuotsus, ametisse nimetamine, autasustamine jne.)

Põhiseadus
Kehtiv põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel 28.juunil 1992
Põhiseaduse preambul
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade
Riigiorganite süsteem
Kõrgeimad riigiorganid , Kõrgemad riigiorganid
Põhiseaduslikud institutsioonid
Põhiseaduslikud institutsioonid
Riigikogu, Vabariigi President , Vabariigi Valitsus
Riigikohus, Eesti Pank, Riigikontroll , Õiguskantsler
Kohalik omavalitsus
Põhiseaduse printsiibid
Demokraatia printsiip, Õigusriigi printsiip, Sotsiaalriigi printsiip, Muud printsiibid
EV NORMATIIVAKTIDE SÜSTEEM
Normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõrgeimaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt, mis on vastuvõetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel). Parlamendi poolt kehtestatud üldaktid (seadused) on kõrgema juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes. Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas.
Seadused liigitatakse oma juriidilise jõu järgi:

Põhiseadus riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Sellepärast on põhiseaduse muutmine tehtud väga keeruliseks.
EV põhiseadust saab muuta seadusega , mis on vastuvõetud:

Rahvahääletusel
Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt
Riigikogu poolt kiireloomulisena

EV kehtiv ps on vastuvõetud rahvahääletusel 28. juuni 1992, selle muutmise korra sätestab ps XV peatükk.

Konstitutsioonilised ehk orgaanilised seadused täiendavad ps ja nende loetelu on äratoodud ps tekstis (§ 104). Need seadused võetakse vastu ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vähemalt 51).

Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, seadusandliku regulatsiooni peamine vahend. Võetakse vastu kõige lihtsama menetlusega - vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
Seadlus ehk dekreet on riigipea normatiivne õigusakt või õiguse rakendamise akt. Seadlus kui seadusjärgne akt on oma juriidiliselt jõult seadusest madalam. EV President võib anda seaduse jõuga seadlusi, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja seadluse andmiseks on tekkinud edasilükkamatud riiklikud vajadused. Presidendi dekreedile annab kaasallkirja peaminister , viimase puudumisel asjaomane minister. Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab Vabariigi President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamatult vastu nende kinnitamise või tühistamise seaduse. Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust, põhiseaduses loetletud seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
Määrus on täidesaatva riigivõimu normatiivakt. Juriidiliselt jõult on seadusest ja seadlusest madalam. Määruste andmise õigus on Eestis Vabariigi Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse täitevorganil. Määruses peab viitama seadusesättele, mille alusel määrus on antud.
TÄIDESAATVA RIIGIVÕIMU ÕIGUSAKTIDE SÜSTEEM EESTIS JA NENDE AKTIDE JURIIDILINE JÕUD
Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi oma funktsioonide teostamisel, tehes seda seaduse alusel ja seaduse täitmiseks – VV õigusaktid on allutatud seadustele.
Oma juriidiliselt jõult on määrus madalam seadusest ja seadlusest.
VV annab määrusi (normatiiv- e üldakte) valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korraldamiseks ning teenistusliku järelvalve teostamiseks. Määruses peab viitama selle andmise aluseks olevale seadusesättele.
Korraldustega lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha).
Määruse või korralduse andmine otsustatakse VV istungil . Määrusele kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär, korraldusele peaminister ja riigisekretär. Nii määrused kui korraldused avaldatakse Riigi Teatajas.
PEREKONNAÕIGUS
Perekonnaõiguse all mõistetakse eeskätt nende õigusnormide kogumit, mis reguleerivad abielu ja põlvnemissuhteid ja sugulassuhetest.
Perekond, Sugulased ja Hõimlased
Tänapäeva euroopalikus kultuuritraditsioonis mõistetakse abieluna mehe ja naise vabal tahtel põhinevat, kindlate vorminõuete järgi sõlmitud ühendust, mis on tähtajatu
Abikaasade isiklikud õigused
Abikaasade varalised suhted: ühisvara ja lahusvara
PÕLVNEMINE
Lapse vanem (ad)
Ülalpidamiskohustus
Lapsendamine
Pärimisõiguse all mõistetakse nende õigusnormide kogumit, mis reguleerivad füüsilise isiku surma korral tema vara üleminekut teisele isikule ehk pärimist:
Pärandaja
Pärand
Pärija
Seadusjärgne pärimine
Pärimine testamendi järgi
Pärimine pärimislepingu alusel
Haldusõigus
Haldusõigus rajaneb riigiõiguslikel alustel ja seondub eeskätt riigivõimu ühe haru- täidesaatva riigivõimu teostamisega
Avaliku halduse erinevad määratlused
Avaliku halduse ülesanded
Korrahaldus
Soodustav haldus
Juhtimishaldus
Maksuhaldus
Personalihaldus
Haldusõiguse mõiste ja süsteem
Haldusõiguse mõiste
HÕ reguleerib riigi täitev korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad.
Haldussuhete õigusliku reguleerimise erisused
Reguleerib suhteid riigiorganite vahel, valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel, ning riigivalitsemisorganite ja kodanike vahel.
Sisaldab instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Iseloomustab – autoritaarne meetod. Üldpõhimõtted on kindlaks määratud põhiseaduses, konkreetne normistik sisaldub seadustes, konstitutsioonilistes seadustes, nagu Vabariigi Valitsuse seaduses, õigusaktides, määrustes.
Haldusõiguse süsteem
Üldosa ja eriosa
Avaliku halduse kandjad
Riik
Muud avaliku halduse kandjad
linn/vald, muud avalik-õiguslikud juriidilised isikud
eraõiguslikud juriidilised isikud

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 97 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti

97 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

TeachPro Õppematerjali autor

Koosneb teemade lühikokkuvõtetest

õigus õiguse alused

Sarnased õppematerjalid

pdf

Asja�iguse konspekt

1. NORMATIIV- ja MITTE-NORMATIIV AKTI ERINEVUSED Normatiivakt: · Suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele · Sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme Mittenormatiivne õigusakt: · Annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või määratletud subjektide ringile · Ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid( N: kohtuotsus, ametisse nimetamine, autasustamine jne.) 2. EV NORMATIIVAKTIDE SÜSTEEM Normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõrgeimaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt,

Asjaõigus

doc

Õiguse aluste eksami materjal

2. Õiguse tunnused *Õigus on käitumisreeglite kogum *Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum *Õiguses väljendub riigi tahe *Õigus on üldkohustuslike normide kogum *Õiguse täitmist tagatakse riigi sunniga *Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele 3. Õigusperekonnad. Mandri-Euroopa Anglo-Ameerika islami, hinduistlik, judaistlik Kaug-Ida, Aafrika sotsialistlik 4. Õiguse süsteem, õigusvaldkonnad, avalik õigus, eraõigus. ÕIGUSSÜSTEEM - mingis riigis kehtiva õiguse struktuur, mis jaguneb õigusharudeks ja õigusinstituutideks. ÕIGUSE SÜSTEEM: ÕIGUSE PÕHIVALDKONNAD, ÕIGUSHARUD ÕIGUSE INSTITUUDID, ÕIGUSTLOOVAD AKTID, ÕIGUSNORMID. 2 suurimat õigussüsteemi on KONTINENTAALNE ÕIGUSSÜSTEEM e. romaani- germaani õigussüsteem ja ÜLDINE ÕIGUSSÜSTEEM e Common Law Eraõiguseks nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel.

Õiguse alused

odt

Õiguse alused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused ESIMENE KONTROLLTÖÖ 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riik tekkis vajadusest ühel territooriumil asuvaid elanikke juhtida. Tekkis ühiskonnast kõrgem kiht avalik võim. Õigusemõistmine käis rahva üle, mitte sugukondade üle. Riigi tekkega tõusis ka käitumisnormide kehtestamise vajadus. Riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid ja hakkas looma uusi õigusi. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne ühiskond

Õigus alused

doc

Õiguse alused konspekt

haldusterritoriaalseteks üksusteks, need omakorda väiksemateks üksusteks jne. Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks tavaliselt sõjalise või poliitilise ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega. Poliitiline reziim kujutab endast poliitilise võimu teostamise meetodite kogumit, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega. Demokraatlik poliitiline reziim on selline valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Autoritaarne poliitiline reziim rajaneb isikuvõimul, võimu

Õiguse alused

docx

Õiguse alused mõisted

Subjektil on oma konstitutsioon ja kodakondsus, tema piire ei või muuta ilma tema nõusolekuta) ja konstitutsioonilised föderatsioonid( luuakse riigivõimu aktide alusel"ülaltpoolt". Subjektil ei ole vormiliselt suveräänsust, puudub konstitutsioon, piire võib muutavahel liitriigi keskorganite aktiga). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühtse eesmärgi saavutamiseks. Autonoomia on riigi territooriumi mingile osale antud sisemine omavalitsus, mis annab õiguse langetada iseseisvaid otsuseid kohaliku elu küsimustes. Poliitilis-territoriaalne üksus, millele on antud eriline õiguslik ja poliitiline seisund, arvestades selle territooriumi elanike kultuuri, traditsioonide ja olme erisusi (Ahvenamaa Soomes). Autonoomne moodustis luuakse seadusega, selle pädevus määratakse kindlaks kas riigi põhiseaduse või eraldi seadusega. Personaalne autonoomia- Kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri ja olmeküsimustega tegelevad

Õiguse alused

docx

Õigusõpetuse eksami konspekt

Õigusakti teksti sõnastamisel peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks peetav käitumismudel (teatav käitumise keeld, kohustus või võimalus) adekvaatselt edasi selle adressaatidele, isikutele, kellele see käitumismudel on ette nähtud. Õiguse kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisalduvaid norme. Õigussüsteemi mõiste ja struktuur Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa. Tavakäsitluses mõistetakse õigussüsteemi all sageli teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogumit ja sellele lisaks ka õigusasutuste süsteemi. Avalik õigus ja eraõigus Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab subjektide omavaheline subordinatsioon

Õiguse alused

doc

Õiguse eksam

1. Kõrgeimat võimu Eestis teostab rahvas, hääleõiguslike kodanike kaudu, Riigikogu valimisega rahva hääletuse e referendumi teel. 2. Seaduste algatamise õigus on: *Riigikogu liikmel *Eesti Vabariigi presidendil põhiseaduse *Riigikogu fraktsioonil muutmiseks *Vabariigi Valitsusel *Riigikogu komisjonil 3. Riigikogu võtab vastu üldaktidena seadusi ja üksikaktidena otsuseid. Vabariigi Valitsus annab üldaktidena määrusi ja üksikaktidena korraldusi. Valla- ja linnavolikogu annab üldaktidena määrusi ja üksikaktidena otsuseid.

Eesti õiguskord

doc

ÕIGUSE ALUSED 2011/2012

Koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi. Territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks. // Föderatsioo ehk liitriik Riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised. // Konföderatsioon Riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega. Konföderatsiooni ühisorganite õigusaktid kehtivad liikmesriigi territooriumil ainult pärast nende ratsifitseerimist selle riigi poolt, liikmesriigid säilitavad oma suveräänsuse. Mida mõistetakse poliitilise reziimi all? Poliitilise võimu teostamise meetodite kogum, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega

Õiguse alused

Rohkem sarnaseid