Asja�iguse konspekt (1)

1. NORMATIIV - ja MITTE-NORMATIIV AKTI ERINEVUSED Normatiivakt : · Suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele · Sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme Mittenormatiivne õigusakt: · Annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või määratletud subjektide ringile · Ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid( N: kohtuotsus, ametisse nimetamine, autasustamine jne.)
2. EV NORMATIIVAKTIDE SÜSTEEM Normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõrgeimaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt, mis on vastuvõetud riigivõimu kõrgeima parlamendi poolt või rahvahääletusel.Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Seadused liigitatakse oma juriidilise jõu järgi: a) Põhiseadus riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Sellepärast on põhiseaduse muutmine tehtud väga keeruliseks. EV põhiseadust saab muuta seadusega , mis on vastuvõetud: o Rahvahääletusel o Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt o Riigikogu poolt kiireloomulisena b) Konstitutsioonilised seadused täiendavad ps ja nende loetelu on äratoodud ps tekstis. Need seadused võetakse vastu ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. c) Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, seadusandliku regulatsiooni peamine vahend. Võetakse vastu kõige lihtsama menetlusega - vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Seadlus on riigipea õiguse rakendamise akt. Seadlus kui seadusjärgne akt on oma juriidiliselt jõult seadusest madalam. EV President võib anda seaduse jõuga seadlusi, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja seadluse andmiseks on tekkinud edasilükkamatud riiklikud vajadused. Presidendi dekreedile annab kaasallkirja peaminister , viimase puudumisel asjaomane minister. Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust, põhiseaduses loetletud seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet. Määrus on täidesaatva riigivõimu normatiivakt. Juriidiliselt jõult on seadusest ja seadlusest madalam. Määruste andmise õigus on Eestis Vabariigi Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse täitevorganil. Määruses peab viitama seadusesättele, mille alusel määrus on antud.
3. SEADUSLOOME PROTSESSI ETAPID EESTIS 1) Seaduse algatamine. Seaduse algatamise õigus on Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil, Vabariigi Valitsusel ja Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks. Ka teised isikud võivad seaduseelnõusid välja töötada, kuid Riigikogu ei ole kohustatud neid läbi vaatama. 2) Seaduseelnõu arutamine toimub Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt vähemalt 2-l, vajaduse korral ja seaduses sätestatud juhtudel ( riigieelarve ) ka 3 lugemisel, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil . Lugemiste vahelisel ajal töötavad eelnõudega komisjonid ja Riigikogu liikmed. 3) Seaduseeelnõu vastuvõtmine seadusena toimub hääletamise teel. Vastuvõtmiseks vajalik häälte arv sõltub sellest, kas tegemist on lihtseadusega (nõutav poolthäälte enamus) või konstitutsioonilise seadusega (Riigikogu koosseisu häälteenamus). 4) Seaduse väljakuulutamine - seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale. Seaduse väljakuulutamise instituut on seotud veto rakendamise võimalusega. Tuntakse: o Absoluutne veto ­ parlamendis vastuvõetud seaduse lõplik tagasilükkamine riigipea poolt o Suspensiivne veto ­ seaduse tagastamine parlamendile uueks arutamiseks, seega seaduse jõustumise edasilükkamine Põhiseadus annab EV Presidendile suspensiivse veto õiguse. Ta võib jätta Riigikogus vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega Riigikogule uueks arutamiseks. Kui Riigikogu võtab tagasisaadetud seaduse muutmata kujul vastu, President - kuulutab seaduse välja või - pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus ps-ga vastuolus olevaks Kui Riigikohus leiab, et seadus on ps-ga kooskõlas, tuleb Presidendil seadus välja kuulutada.
1 5) Seaduse avaldamine ­ seaduse kehtimise eeltingimuseks, kuna põhiseaduse kohaselt seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks kohustuslikud on üksnes avaldatud seadused. Peale seaduse väljakuulutamist avaldatakse see Riigi Teatajas. Seadus avaldatakse RT-s 7 tööpäeva jooksul tema Riigikantseleisse saabumise päevast arvates. Seaduse jõustumine on otseselt seotud seaduse avaldamisega. Riigi Teataja seaduse kohaselt jõustub rahvahääletusel või Riigikogus vastuvõetud ja Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud seadus 10. päeval pärast Riigiteatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtpäeva.
4. TÄIDESAATVA RIIGIVÕIMU ÕIGUSAKTIDE SÜSTEEM EESTIS Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi oma funktsioonide teostamisel, tehes seda seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Oma juriidiliselt jõult on määrus madalam seadusest ja seadlusest. VV annab määrusi valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korraldamiseks ning teenistusliku järelvalve teostamiseks. Määruses peab viitama selle andmise aluseks olevale seadusesättele. Korraldustega lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha). Määruse või korralduse andmine otsustatakse VV istungil. Määrusele kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär, korraldusele peaminister ja riigisekretär. Nii määrused kui korraldused avaldatakse Riigi Teatajas.
5. NORMATIIVAKTIDE AJALINE KEHTIVUS Kehtima hakkamine . Seaduse jõustumine on sätestatud põhiseaduses, Riigi Teatajas avaldatavate õigusaktide jõustumine on seotud nende avaldamise kuupäevaga ja sätestatud Riigi Teataja seadusega, kohalike omavalitsuste õigusaktide jõustumise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus. Seadus (ja seadlus) jõustub 10. päeval peale Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui 3 kuud pärast väljakuulutamist. Määrused (Vabariigi Valitsuse, ministri ja kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse) jõustuvad 3. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kehtivuse lõppemine. Normatiivakt lõpeb kas: 1) tema kehtivusaja lõppemisega - kindlaks määratud tähtajaga ehk ajutise õigusakti korral 2) selleks pädeva riigiorgani poolt vastu võetud aktiga, millega tunnistatakse seni jõusolnud normatiivakt kehtetuks. Seda tehakse kas: a) eraldi aktiga, mille sisuks ongi ainult senikehtinud õigusakti kehtetuks tunnistamine b) uue samasisulise normatiivakti vastuvõtmisega tunnistades ühtlasi seni kehtinud akti kehtetuks SEADUSTE KOLLISIOON ­ olukord, kus ühel ajal kehtib kaks erisisulist akti (juhtub, kui uus akt ei tunnista vana kehtetuks). Kollisiooni lahendamiseks kasutatakse järgmisi reegleid: o Kui kollisioonis olevad aktid on sama riigiorgani (sama taseme) aktid, siis kehtib hilisem akt. o Kui kollisiooniaktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitest, kehtib kõrgema riigiorgani akt. o Kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme kehtestav akt, kohaldatakse akt, mis sisaldab erinorme.
6. ÕIGUSE ÜLDAKTI TAGASIULATUV JÕUD Reeglina jõustunud normatiivaktil ei ole tagasiulatuvat jõudu, st selle akti regulatsioon ei laiene juriidilistele faktidele, mis leidsid aset enne akti jõustumist. Selles reeglis on 2 erandit: 1. Tagasiulatuva jõuga on seaduse, mis seda sõnaselgelt sätestavad, kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvalt kohustusi ega piirata õigusi. 2. Tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
7. RIIGI TERRITOORIUM ÕIGUSAKTI RUUMILISE KEHTIVUSE TÄHENDUSES Territoriaalne kehtivus on äramääratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Riigi keskvõimu organite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil. Riigi territooriumi hulka, kus kehtivad riigi õigusaktid, arvatakse: 1) riigipiiriga piiratud maismaa osa; 2) riigi territoriaal- ja siseveed ; 3) õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal; 4) atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid; 5) maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all;
2 6) riigilipu all kauba- ja reisilaevad avamerel; 7) sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaalvetes. (Eest maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruaril Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.)
8. ÕIGUSSUHTE SPETSIIFILISED TUNNUSED 1) Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel ­ peamine erisus teiste ühiskonnasuhetega võrreldes. Õigusnormita ei saa tekkida suhet, millel on õiguslik, juriidiline iseloom. Õigusnorm määrab reguleeritava suhte liigi iseloomu, selle subjektide õigusliku seisundi. 2) Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. Kui õigusnorm kehtestab mingi suhte jaoks üldise käitumismudeli, siis annab ta samas tulevastele õigussuhte subjektidele ka teatud õigused ja kohustused. Õigussuhtes omandavad need õigused ja kohustused konkreetse iseloomu, nad kuuluvad konkreetsetele isikutele (müüja A, ostja B, kreeditor C jne) ning realiseeruvad konkreetses õigussuhtes. 3) Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik. Kuna riik kehtestas õigussuhte loomiseks ja säilimiseks vajalikud õigusnormid, siis jälgib ta ka nende õigusnormide täitmist, s.t õigussuhtest osavõtjatele antud õiguste realiseerimist ja neile pandud kohustuste täitmist ning kohaldab õigusrikkujate suhtes riigisundi. 4) Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu. Õigussuhte pooled ehk subjektid on igal üksikjuhul konkreetsed isikud ( indiviidid või organisatsioonid ), nad on alati nimeliselt, personaalselt kindlaks määratud. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigikaitsele. Seega, õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondlik suhe.
9. MILLISTELE TINGIMUSTELE PEAB VASTAMA ÕIGUSSUHTE SUBJEKT ? Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus kujutab endast isiku võimet olla õigussuhetest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema: 1) Õigusvõime ­ riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste kohustuste kandja. 2) Teovõime ­ isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega . 3) Deliktivõime ­ isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise ( delikti ) eest. Tavaliselt kaasneb õigus- ja teovõimega ka võime oma tegude eest vastutada 10. ÕIGUSSUHTE OBJEKT Nähtust (objekti), millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks . Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
11. ÕIGUSSUHETE LIIGITUS Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhteid reguleerivate normide õigusharulise kuuluvuse alusel. Eristatakse riigi-, haldus-, tsiviil-, perekonna-, tööõiguslikke jne õigussuhteid. Kõige olulisem õigussuhete liigitus. Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse: o Kahepoolne õigussuhe ­ osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja (ostja ja müüja; töötaja ja tööandja) o Ühepoolne õigussuhe ­ toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele ( kinkeleping , testament ). Avaliku õiguse suhted on enamasti ühepoolsed. Eriliigiks on ü Absoluutne õigussuhe ­ määratletud on ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud (omanik omandiõiguslikes suhetes) Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse: o Regulatiivsed õigussuhted­ tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega. Sellised on eraõiguslikud (tsiviil-, perekonna-, tööõiguslikud jm) suhted. Nendes suhetes lasub regulatiivse toime põhirõhk subjektiivsel õigusel. o Kaitsvad õigussuhted ­ suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikule, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi. Tekivad õigusrikkumise alusel ja nende eesmärk on rikutud õiguste kaitse, nende taastamine. Erinevalt regulatiivsest suhtest lasub kaitsvas õigussuhtes õigusliku toime põhirõhk juriidilisel kohustusel.
3 12. JURIIDILISED FAKTID JA NENDE LIIGITUS Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilisi fakte: 1) Sündmusteks ­ tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Sündmus juriidilise faktina on näiteks inimese loomulik surm, üleujutus jms. 2) Tegudeks ­ tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, so väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt (lepingu sõlmimine, kuriteo toimepanemine). Teod moodustavad juriidiliste faktide põhihulga. Tegusid võib omakorda liigitada nende suhte järgi kehtiva õigusega: o Õigusvastane tegu ­ õigusrikkumine, õigusnormidega vastuolus olemine. a) Juriidiline akt ­ käitumine, mis on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele . b) Juriidiline toiming ­ toiming, mis kutsub juriidilised tagajärjed esile sõltumata sooritaja tahtest. c) Juriidilise resultaadiga tegu ­ käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse loomisele (tegevus loob autori õigused) o Õiguspärane tegu ­ vastab kehtiva õiguse nõuetele. Õigusvastaseid tegusid saab liigitada õigusharude järgi ( kriminaal -, tsiviilõigusrikkumised).
Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse õigustloovaid, õigustmuutvaid ja õigustlõpetavaid juriidilisi fakte. Juriidilise fakti struktuuri järgi eristatakse: 1. Lihtfakt ­ juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje. Enamik õigusrikkumisi. 2. Liitfakt ­ juriidiline fakt, mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa mitu õiguslikku tagajärge. 3. Juriidiline ehk faktiline koosseis ­ juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes. Faktilise koosseisu moodustavad üksikfaktid on omavahel seotud. Kui koosseisust puudub mõni element, on tegemist lõpetamata koosseisuga. Faktilise koosseisu viimane määrav element on koosseisu lõpetav fakt, mis annab faktide kogumile juriidilise tähenduse. ÕIGUSLIK PRESUMPTSIOON ­ eeldatavalt toimunud fakt, millele antakse juriidilise fakti tähendus ( inimene ei ole süüdi kuni tema süü ei ole kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega ­ süütuse presumptsioon). Juriidilistel faktidel ja nende liigitusel on oluline tähtsus õiguse rakendamise praktikas. Õiguslike vaidluste üheks põhiküsimuseks, kas fakt aset leidis ja kas see on juriidiline fakt. Juriidilise fakti olemasolu või puudumine tehakse kindlaks juriidiliste tõendite abil. Tõendid on teataval viisil fikseeritud faktilised andmed asjaolude kohta, millel on tähtsust juriidilise asja lahendamisel.
13. ÕIGUSRIKKUMISE ERINEVUS ÕIGUSPÄRASEST KÄITUMISEST Inimese käitumine õiguslikust aspektist vaadatuna võib olla kas õigusnormidega kooskõlas e. õiguspärane või õigusnormidega vastuolus e. õigusrikkumine. Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. Õigusnormidele vastuolus olevale teole reageerib riik õigusliku sanktsiooni kohaldamisega. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
14. ÕIGUSRIKKUMISE KOOSSEIS JA TEMA ELEMENDID Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moodustub nelja elemendi ühtsusest. Need käitumise elemendid moodustavad oma kogumis terviku, mida õigusrikkumise puhul nimetatakse õigusrikkumise koosseisuks: 1) Õigusrikkumise subjekt ­ õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene sõltumata tema seosest riigiga. Õigusrikkujaks saab olla vaid deliktivõimet omav isik. Mitmesugused organisatsioonid võivad õigusrikkumise subjektideks olla oma tegevuse valdkonnas. 2) Õigusrikkumise subjektiivne külg ­ hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Isiku psüühilist suhtumist toimepandud õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse iseloomustavad kaks süü vormid: o Tahtlus ­ kuritegu on toimepandud tahtlikult, kui isik sai aru oma teo või tegevuse tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus) või teadlikult möönab nende saabumist (kaudne tahtlus).
4 o Ettevaatamatus ­ kui kuriteo toimepannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida ( kuritegelik kergemeelsus) või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha (kuritegelik hooletus). Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele, kui selle rikkumise põhjustanud tegu oli süüline. Süü on õigusrikkumise kohustuslik element. 3) Õigusrikkumise objekt ­ need ümbritseva maailma nähtused, mille vastu on suunatud õigusrikkumine 4) Õigusrikkumise objektiivne külg. Kuna õigusega saab reguleerida ainult inimeste välist käitumist, siis on õigusrikkumisteks ainult inimeste teod, mitte aga nende mõtted ja kavatsused. Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus . Õigusrikkumisena on käsitletav vaid tegu, mis on õigusvastane. Erilistel asjaoludel võib mõnel teol , mis üldjuhul välistelt tunnustelt on õigusvastane, see omadus puududa . Sel juhul ei ole teo objektiivne külg ja seega kogu käitumine vaadeldav õigusrikkumisena. Õigusrikkumise objektiivse külje elemendid (universaalse tähendusega) on: o Teo õigusvastasus o Teo tagajärgede kahjulikkus ühiskonnale või tema liikmetele o Kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel
15. TEO ÕIGUSVASTASUST VÄLISTAVAD ASJAOLUD 1) Hädakaitse ­ kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi huvisid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. Hädakaitse seisund püsib seni, kuni ründeoht on reaalne. 2) Hädaseisund ­ tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saadud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Hädaseisundis toimepandud teo õiguspärasuseks on vaja, et kahju oleks väiksem kui ärahoitud kahju, kusjuures ei saa nõuda, et kahju oleks minimaalne. 3) Kurjategija kinnipidamine ­ tegevus, millel on küll kriminaalkoodeksis ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija kinnipidamisele, ei ole kuritegu. (Igal isikul on selleks õigus, politseinikul aga kohustus.) 4) Kuritegude matkimine - millel on küll kriminaalkoodeksis ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele ning toimepandud isiku poolt, kellel on kompetentse riigiorgani volitus kuritegu matkida, ei ole kuritegu. Kuriteo matkimise õigus on Kaitsepolitseiametil ja Politseiametil Tallinna Halduskohtu loal. 5) Kannatanu nõusolek. Teatud juhtudel välistab teo õigusvastasuse kannatanu nõusolek, näiteks omaniku nõusolek tema omandi kasutamiseks välistab seda omandit kasutanud isiku süüdistamise omandiõiguse rikkumises, kuid see nõusolek peab olema õiguspärane ning ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks. Nõusolek peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt. 6) Teenistus - või kutsealaste kohustuste täitmisel toimepandud tegu 7) Oma õiguste teostamisele suunatud tegu 8) Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine ­ oma käsu täitmise eest vastutab käsu andja, mitte selle täitja. Kui aga käsk oli antud volituste piiride ületamisega, vorminõuetele mittevastavalt või oli see ilmselgelt kuritegeliku sisuga, siis vastutab käsutäitja.
16. JURIIDILINE VASTUTUS JA TEMA SEOS RIIGISUNNIGA Juriidiline vastutus ­ riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduste tekitamises. Juriidiline vastutus realiseerub õigussuhtes riigi ja õigusrikkuja vahel. Selle suhte sisuks on riigi õigus kohaldada õigusrikkujale toimepandud õigusrikkumise eest seaduses ettenähtud kitsendusi ja õigusrikkuja kohustus neid kitsendusi taluda. Juriidilise vastutusega viiakse ellu õigusnormis sanktsioon. Riiklik on sund siis, kui seda rakendab riik oma organite kaudu. Juriidiline vastutus on vaid üks riikliku sunni vahendeid.
17. FÜÜSILISE ISIKU TEO- JA ÕIGUSVÕIME Füüsilist isikut iseloomustavad tema: Õigusvõime ­ võime omada tsiviilõigusi ja ­kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõpeb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega ära võtta. Õigusvõimest ei saa isik ka vabatahtlikult loobuda .
5 Tsiviilõiguslik teovõime ­ isiku võime oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja ­kohustusi. Teovõime tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Kui alaealine on abiellunud, siis teovõime algab abiellumisega. Abielu lahutamisel enne täisealiseks saamist teovõime säilib. Kuni 7 aasta vanune inimene on teovõimetu. Tema nimel teeb tehinguid seaduslik esindaja, tema ise võib teha vaid pisitehinguid. Vanuses 7-18 aastat on inimesel piiratud teovõime. Tal on õigus teha tehinguid seadusliku esindaja nõusolekul. Eestkosteasutus võib alaealise seadusliku esindaja nõusolekul või nõudmisel anda vähemalt 15- aastasele alaealisele õiguse olla ettevõtjaks. Kohus võib huvitatud isiku nõudel piirata teovõimet isikul, kes paneb oma perekonna raskesse majanduslikku olukorda pillamise, alkohoolsete jookide või uimastava toimega ainete tarvitamise tagajärjel.
18. FÜÜSILISE ISIKU TUNNISTAMINE TEADMATA KADUNUKS JA SURNUKS Kui 1 aasta jooksul ei ole andmeid isiku viibimiskoha kohta, võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada selle isiku teadmata kadunuks. Seda võib teha isiku suhtes, kelle vara või elukoht on Eestis. Kui 5 aasta jooksul ei ole isiku kohta andmeid, et ta on elus, võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada sellise isiku surnuks. Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli elule ohtlik või mis annab alust eeldada hukkumist õnnetuse tagajärjel, võib kohus ta surnuks tunnistada 6 kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest. Kohus võib teadmata kadunuks jäänud isiku surnuks tunnistada seoses sõjategevusega, kui andmed tema elusoleku kohta puuduvad 2 aasta jooksul peale sõjategevuse lõppemist. Pärast isiku surnuks tunnistamise avalduse saamist avaldab kohus üleriigilises päevalehes teate, milles kutsub üles andma andmeid antud isiku kohta. Kui 6 kuu jooksul pärast teate avaldamist saabuvad andmed, mis tõendavad, et isik on elus, siis teda surnuks ei tunnistata. Isiku surnuks tunnistamisel on samad õiguslikud tagajärjed kui tegeliku surma korralgi. Surnukstunnistatu taasilmumisel taastuvad kõik tema õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega, nende õiguste ja kohustuste olemusega ega riku kolmandate isikute heauskselt omandatud õigusi.
19. TSIIVIILÕIGUSLIKE ÕIGUSTE JA KOHUSTUSTE TEKKIMINE ...tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Nad tekivad ka toimingutest, mis ei ole vastuolus tsiviilseadustiku sisu ja mõttega, kuigi nad ei ole seaduses sätestatud. Võivad üle minna ühelt isikult teisele õiglusjärglusena, kui need ei ole isikuga lahutamatult seotud seaduse või oma olemuse järgi.
20. TEHING JA SELLE LIIGITUS Tehing on õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Tehing on isiku tahteavaldus. Liigitus: o Ühepoolsed tehingud ­ vajalik ühe inimese tahteavaldus o Kahe- või mitmepoolsed tehingud - lepingud Tühine tehing ­ vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega o Vaieldav tehing ­ tehing, mille kohus võib huvitatud isiku nõudel kehtetuks tunnistada. Kuni vaieldava tehingu kehtetuks tunnistamiseni võib teine pool nõuda selle täitmist. o Näilik tehing ­ tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua vastavaid õiguslikke tagajärgi. Näilik tehing on üldjuhul tühine, kuid kui näiliku tehingu järgi läks vara üle heausksele omandajale , loetakse see üleläinuks õiguslikel alustel. o Teeseldud tehing ­ tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks. Tehingut, mida tegelikult teha taheti, loetakse varjatud tehinguks. Teeseldud tehing on tühine. Tehingu võivad pooled teha mistahes omavahel kokkulepitud vormis, kui aga seadus sätestab tehingu kohustusliku vormi, tuleb sellest kinni pidada. Vastasel juhul on tehing tühine.
21. ASI JA SELLE LIIGITUS Asi seaduse tähenduses on kehaline ese. Tsiviilõiguses käsitletakse seaduses ettenähtud juhtudel asjadena ka õigusi ja neile kohaldatakse asjade kohta kehtivaid sätteid. Asju liigitatakse: 1) Kinnis- ja vallasasjad Kiinisasi ­ maatükk koos selle oluliste osadega Vallasasi ­ asi, mis ei ole kinnisasi 2) Üldisteks, avalikeks ja eraasjadeks Üldine asi ­ oma loodusliku olemuse tõttu ei saa kuuluda kellegi omandisse ja on kasutatav igaühe poolt nagu õhk ja avameri . Võib asjadeks nimetada tinglikult Avalik asi ­ kuulub riigi või munitsipaalomandisse ja on oma ühiskondliku olemuse tõttu kasutatav igaühe poolt (laevatatavad veekogud, väljakud, pargid) Eraasi ­ ei ole avalik ega üldine ning võib kuuluda igale omanikule. Olles tsiviilkäibe objektideks, moodustavad õiguslikus tähenduses asjade põhimassi. 3) Asendatavateks ja asendamatuteks asjadeks (saavad olla vallasasjad)
6 Asendatav asi ­ tsiviilkäibes määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja kaalu järgi, puuduvad individuaalsed tunnused või need ei ole olulised Asendamatu on asi, mis on määratletav individuaalsete tunnuste alusel ja mida ei saa määratleda vaid liigitunnuste alusel ( kunstiteos ) 4) Äratarvitatavateks ja äratarvitamatuteks asjadeks (vallasasjad) 5) Jagatavateks ja jagamatuteks asjadeks
22. VALDUS JA SELLE TEKKIMINE Valdus on tegelik võim asja üle. Valdus võib olla seaduslik või ebaseaduslik, heauskne või pahauskne. Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu. Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
23. OMAND JA SELLE TEKKIMINE Omand ­ isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata , kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel: 1) Vallasasja üleandmine 2) Peremehetu vallasasja hõivamine 3) Kaotatud vallasasja omandamine leiuga 4) Peitvara omandamine 5) Vallasasja ümbertöötamine, segamine või ühendamine 6) Igamine ­ isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult 5 aasta jooksul nagu omanik 7) Loodusvilja omandamine
24. KINNISOMAND ... tekib kinnisasja kinnistusraamatusse kandmisega, ehk kinnistamisega, kusjuures tehing, millega omandatakse või võõrandatakse kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis. Hõivamisega võib omandada vaid riik kinnisasja, millel kinnistusraamatu alusel puudub omanik ning see pole kellegi valduses. Kui isik on kantud kinnistusraamatusse omanikuna ilma seadusliku aluseta , ei saa tema omandit vaidlustada, kui ta on heauskselt ja katkematult vallanud kinnisasja 10 aastat. Kui aga isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis pole kantud kinnistusraamatusse või mille omanik kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik enne valduse algust on surnud, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuks. Kinnisomand lõpeb kustutamisega kinnistusraamatust, samuti kinnisasja täieliku hävimisega. Et ühe kinnisasja omaniku õiguse teostamine ei kujuneks teiste isikute õiguste piiramiseks või rikkumiseks, on kinnisomandile ja selle kasutamisele kehtestatud kitsendusi. Kinnisomandi kitsendused kehtestatakse seadusega või seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna on käsitletav servituut , mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistute omanike huve. Servituut on oma või võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
25. VÕLASUHE JA SELLE TEKKIMINE Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega . Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Võlasuhte tekkimise alused: 1) Leping 2) Kahju õigusvastane tekitamine 3) Alusetu rikastumine 4) Käsundita asjaajamine 5) Tasu avalik lubamine 6) Muu seadusest tulenev alus
7 26. VÕLASUHTE TÄITMINE Mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Mittetäielik kohustus on: 1)hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast loteriist või kihlveost tulenev kohustus; 2)kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale; 3)mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus; 4)kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud. Mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Seaduses kohustuse kohta sätestatut kohaldatakse ka mittetäielikule kohustusele, kui see ei ole vastuolus mittetäieliku kohustuse olemusega. Seaduse dispositiivsuse põhimõte: lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Hea usu põhimõte: võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt; võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Mõistlikkuse põhimõte: võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
27. VÕÕRANDAMISLEPINGUD 1) Müügileping ­ asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. 2) Vahetusleping - lepingupooled kohustuvad vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne. 3) Faktooringuleping ­ üks isik (faktooringu klient ) kohustub loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktoorivõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: o tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või o andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. 4) Kinkeleping - üks isik (kinkija) kohustab tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeks ei loetateise inimese kasuks: 1) vara omandamisest hoidumist; 2) õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud ; 3) pärandist või annakust loobumist.
28. KASUTUSLEPINGUD Üürilepingu - üks isik (üürileandja) kohustub andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. Ehitise ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub kutse- või majandustegevuses tegutsev isik ( pakkuja ) andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas. Tarbija kohustub maksma selle eest tasu. Tasuta kasutamise lepinguga - kohustub
8 üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule ( laenusaaja ) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohaldatakse ka juhul, kui laenulepingu esemeks on liigitunnustega piiritletud esemed, eelkõige väärtpaberid, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti.
29. TEENUSTE OSUTAMISE LEPINGUD Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu. Maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu. Agendilepinguga kohustub üks isik ( agent ) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu. Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).
30. TOETAMISLEPINGUD Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid. Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta. Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama . Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
9