Arengupsühholooga (0)

Arengupsühholooga.
Refereaat 10 lehekülge sisu.
Populaarteadluslik allikas ei sobi, peab olema teaduskirjandus. Raamatukogus käimine vajalik - teaduspõhised, vähemalt  konkureerivat allikat.
Arenguppsühholoogia tegeleb vanusega seotutud käitumisluke ja kogemuslike muutuste teaduslike seletamisega.
Teadus on ümbritseva reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise eriline viis, mida iseloomustab teatud loogiline süsteem ja põhinemine reaalsusele.
Arengupsühholoogia ülesanded: 
* kirjeldamine - uuritavate nähtuste, probleemide, olukordade jne taseme, ulatuse ja struktuuri uurimine . Küsimused: "Kas", " kuipalju "
* seletamine - uuritava nähtuse või probleemi olemuse, põhjuste ja võimalike tagajärgede analüüs. Põhiline uurimisvahend on erinevate sotsiaalsete nähtuste ja probleemide vaheliste seoste analüüs ja vastasmõjude leidmine. Küsimused: "miks", "kuidas".
* prognoosimine - teadusliku uurimise kõige kõrgem tase. Räägib võimalikest arenguvariantidest, mis edasi saab või juhtuma hakkab. "kui meil on see, siis juhtub see ja see ja see". 
Arengupsühholoogia kui teaduse instrumentideks on: teooria, motodoloogia.
Teooria - süsteemne loogiline seletus nähtuste omavahelistest seostest.
Metodoloogia - õpetus teadusliku uurimise meetoditest. Väikseim ühik on "meetod" - teadusliku uurimise instrument , püstitatud teooria või uurimus hüpoteesi kinnitamiseks.
Õppimisel esimene eesmärk teada saada iseenda või lähedaste kohta. Tegelt palju teada ei saa, saab igasugu oletusi ainult. Arengupsühh ei paku eriti palju lahendusi vaidpigem rohkem eri variante ja ... suundi.
Seonduvad teadusharud - põhiline on bioloogia. Põhjuseks on arenguprotsess, mis hõlmab tugevalt bioloogilisi parameetreid, ei ole võimalik AP-d käsitleda bioloogiast lahusolus. ( puberteet on bioloogiline, teismeiga on psühholoogiline )
Areng - peegeldab erinevaid indiviididiga asetleidvaid muudatusi alates munaraku viljastamisest kuni surmani. Muutustel on korrapära, see on oluline. Neil on kindlad tunnused.
Bioloogiline areng on sõltumatu protsess, toimub niikuinii.
Areng jaotub kaheks: ontogenees , fülogenees .
Ontogenees - isendi areng. Üksikorganismi areng munarakust kuni loomuliku surmani. Seda mõistetakse siin bioloogilise arenguna.
Fülogenees - liigi areng.
Ontogeneesis on neli järku:
1) embrüogenees - looteline areng.
2) juveniilne arengutase - lootejärgne areng sünnist suguküpsuseni (hmm?)
3) täiskasvanud, paljunemisvõimelise organismi aste
4) seniilne ehk raukusjärk - kestab paljunemisvõime kadunemisest kuni surmani
Ontogenees on bioloogiline, vastandina on sotsiaalne areng.
Sotsiaalne areng - keskkondlike mõjude poolt määratletud areng.
Arengu alatüübid:
* füüsiline areng - kirjeldab erinevate kehastruktuuride küpsemist (kasv, pikkus, hambad, jne)
* motoorne areng - motoorsete oskuste progresseeruv omandamine ( roomamine , kõndimine, kirjutamine)
* kognitiivne areng - intellektuaalsete funktsioonide kasv (kõne, mõtlemine, jne)
* sotsiaalne areng - muutused viisides kuidas suheldakse teistega (näiteks terve päev teistega suhtlemine nelja-aastasena)
Järgmine teema
Arengu periodiseerimine.
Lai jaotus.
I käsitlus : 1) imik (vastsündinu - 1a), 2) väikelaps (1-3a), 3) mudilane (3-5a), 4) koolieelik (6-7a) 5) noorem kooliiga (7-11/12a), 6) murdeiga (11/12 - 13/14a), 7) nooruk (14/15 - 18a), 8) noorus (18-25a), 9) I küpsusiga (25-36a), 10) II küpsusiga (36-55), 11) 55-... vanadus
II käsitlus: 1) loote areng - sünd (ema kehast välja), 2) sünd - 1-2aastane (kõndimaõppimine), 3) 1-3a väikelaps, 4) noorem kooliiga (3-6a), 5) 6-12a kooliiga, 6) 12-20a (murdeiga), 7) 20-40a noorus, 8) 40-65a keskiga , 9) vanadus
I küsitluse näited: 
II käsitluse näited: Jung
Sõnum - millestki rääkides peab tegelt aru saama kes millest ja mida täpselt räägib.
Areng jaotatakse kaheks arenguliseks protsessiks : küpsemine ja õppimine
Küpsemine - seostatud arenguliste muutustega kehas, mis on tingitud vanuse suurenemisest. Bioloogiline arenemine. Muutused sõltvad geneetikast.
Õppimine - suhteliselt püsivad muutused käitumised, mis on omandatud. Selgelt kogemuse tagajärg. Uued oskused tekivad, jne. Peab olema teatud küpsuse tase, et õppida.
Arengupsühholoogia põhiküsimused:
1) keskkond versus pärilikkus . Mis mõjutab rohkem? Füüsilised omaduse tugeva geneetilise komponendiga: käepigistuse tugevus, geneetilised haigused, hääletoon, nahavärv , jne. Intellektuaalsed omadused, mis on tugeva geneetilise komponendiga: mälu, keele omandamise iga, lugemishäired, vaimne alaareng . Emotsionaalsed karakteristikud : ekstra-/ introvertsus , emotsionaalsus, neurootilisus , ärevus , skisofreenia , häbelikkus, alkoholism .
APsühholoogid võtavad inter.. something positsiooni: areng on tekitatud geneetilisest eelsoodumusest ja keskkonna mõjudest. Pidev vastasseis mõlemate poolte vahel.
2) arengu järjepidevus vs katkendlikkus. Kas areng toimub ühtlases tempos või periooditi. Uuritakse, et mis on olulisem kas kvalitatiivne kvantitatiivne areng. Kvantitatiivne areng on mingi taseme muutus, näiteks pikkus, kaal, jne. Kvalitatiivne areng on muutus loomuses. Kas varasem ja hilisem areng on omavahel seotud?
3) sünnipärased omadused. Valge leht vs olemasolev positiivne loomus.
4) aktiivsus versus passiivsus. Kuivõrd inimene areneb looduse plaani kohaselt. Või et kas inimene üldse peab ise vaeva nägema. Et kas inimese enese arengut on üldse vaja või käib kõik niikuinii iseenesest?
5) sarnasus vs erinevus. Kas arengulised muutused on universaalsed või on need on indiviiditi erinevad. Uurimised lähevad kaheks: nomoteetiline (kirjeldame üldist seaduspärasust) ja idiograafiline (uurime konkreetset last). Mida peaks tegema rohkem? Kas peaks rohkem keskenduma sarnasuste või erinevuste leidmisele?
Arengupsühholoogia uurimismeetodid .
Areng on arengprotsess, mis toimub pikema aja jooksul mida mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas toitumine, vanemlik hoolitsus , kooliskäimine, bioloogiline kasvamine jne. Tegureid on väga palju, need on väga erinevad, mitmekesissed. Kõiki neid tegureid ei ole võimalik samaaegselt uurida. Seetõttu on uurimisemeetodite valik piratud. Lisaks on vaja uurimismeetodeid, mis võimaldaksid võimalike vigade allikaid kontrollida (et kas ma tegin vigu ja kust need alguse said). 
Bioloogilise liigina on inimene väga kaua elanud, aga süsteemselt uuritud on väga lühikest aega. Võrreldes eksisteerimisega on uurimine lühiajaline. Uurimise idee on ühiskonna kasu. Kuidas neid kõige efektiivsemalt õpetada ja tööle rakendada. 
Laste arengu uurimine on väga keerukas. Vanuse tõttu on piiratud uurimismetoodikad ja lapse interpreteerimine on tihti läbi vanemate, mis siis neid tulemusi mõjutab. Samuti võib mõjutada uurijate enda uskumused/ideaalid. Näiteks ema-lapse filmimine mõjutab ema käitumist kõvasti. 
Kasutatakse erinevate projektiivseid arvamusi nähtuse enda kohta või areneva organismi kohta andmetena selle organismi enda kohta. Projektiivne - ma projitseerin sulle selle omaduse. Näiteks vanem vastab imiku kohta, seal on palju asju sees, ei ole objektiivne. 
Arengupsühholoogilistes uurimistes tuleb silmas pidada kõike seda - võimalikke projektsooone, uskumise, metoodikate vigu, jne jne jne.
Arengupsühholoogia uuringuid tehes peab silmas pidama arvamuste andjate orienteeritust ja eelistusi erinevate arenguaspektide hindamisel ning mitte käsitlema neid hinnanguid ekvivalendina tegelikule arengule.
Representatiivne valim - idee oleks võtta nii suur kui võimalik. Homogeensus vs heterogeensus .
Valim peaks teenima mitmeid eesmärke:
*) kvantitatiivne
*) kvalitatiivne
Raamistikud:
1) indiviidi sisse suunatud. Introspektsioon . Piiranguks on vanus. On võimalik ainult ontogeneesi kõrgematel astmetel. 
2) indiviidide vahemine - kahe inimese või grupi võrdlus.
3) individuaal-ökoloogiline - lisandub keskkond.
4) individuaal-sotsioökoloogiline - võetakse arvesse nii keskkond kui ka kõik teised inimesed kes seal asetsevad ehk siis kultuurline keskkond. Looja on Valsiner .
AP põhimeetud on vaatlus . See jaguneb välisvaatluseks ja sisevaatluseks.
Välisvaatlus jaguneb: loomulik ja laboratoorne.
Sisevaatlus samuti: loomulik ja kunstlik.
Loomulik vaatlus - ei muuda tingimusi kus katseisikud tegutsevad. Esimene süsteemne välisvaatluse andmestik - Darwin .
Laboratoorne vaatlus - uurija muudab katseisikute tegutsemise tingimusi ja registreerib sellele muutusele kaasneva tegevuse või psüühika adaptatsiooniprotsessi parameetrid .
Loomulik sisevaatlus, näiteks päeviku pidamine.
Kunstlik sisevaatlus on näiteks küsimuste esitamine, ehk siis mõtte suunamine.
Veel meetodeid :
*) longituudsed ehk pikaajalised uurimused - uuritakse samu katseisikuid aastate või aastakümnete jooksul. Annab varasema kogemuse ja hilisema arengu vahelise seose. Saab kätte arengu seaduspärasuse, individuaalsed erinevused.  Miinuseks on aeg, katseisikud kaovad ära või loobuvad, meetod on kallis, tulemus ei pruugi üldse kehtida mujal.
*) rist - ehk läbilõike uurimused - uuritakse sarnaseid eri vanuses inimesi. Saab teada ealisi iseärasusi, hetkesituatsiooni. Arengu suunda ja muutuseid teada ei saa.
*) üksikjuhtumi analüüs - ühe katseisiku sügavuti uurimine. Uuritakse põhiolemust, miks just nii läks nagu läks. 
Näiteks metoodikad: 
*) kliiniline intervjuu - kombinatsioon naturalistlikust vaatlusest, eksperimendist ja sisevaatlusest.
*) hinnanguskaala - traditsioonilisest psühholoogiast meetod, kasutatakse enamasti laste puhul. Kujutab endast eksperimenti, mis on suunatud pinnapealse introspektsiooni kiirele väljaselgitamisele.
*) test - täpselt kindlaks määratud viisil läbiviidav lühiajaline katse, millega uuriti ja mõõdeti mitmesuguseid võimeid, oskuseid ja omadusi. Üldjuhul peetakse süsteemseks protseduuriks kahe või enama isiku järjestamiseks. Testid peegeldavad inimese käitumist teatud ajamomendil. Tulemusi hinnatakse varem kindlaks määratud standardite järgi.
Järgmine teema
Suhtumine lastesse läbi aegade.
Seotud ühiskonna arenguga, ajastuga, jne. Ürgaja kohta ei ole palju teada, aga arvatakse, et hävitati kõik need lapsed, kes sündisid ajal kui ema toitis eelmist last rinnaga (et see üks jääks ellu, et ema ka jaksaks). Lootus ellu jääda oli rohkem poistel kuna küttideks olid mehed, samas neid suri maha ka rohkem. Mitmikud tapeti kuna arvati et on seotud üleloomulike jõududega. Lapsi toodi ohvriks sõjaretkete ja jahtide puhul, jne. Indiaanlased matsid lapsed elusalt liiva sisse mingil puhul. Ohverdati see, mis oli kõige väärtuslikum, kogukonna nimel.
Antiikajal tehti laste osas suur valik. Ellu jäid tugevamad ja need kelle eest pere jõudis hoolt kanda. Seal pärimustes on palju seda kuidas lapsed viidi ära mägedesse, jäeti kasvama või surema või jäeti saatuse hoolde. Antiikajal hakati ka esmakordselt kasutama preservatiive, ehk siis hakati perekonda planeerima.
Ristiusu tulekuga muutus suhtumine tugevalt - tekkis arusaam, et last tappa ei tohi. Keskajal ei olnud matusrituaale  alla 7-aastastele kuna neile ei tehtud matuseid kes tööd ei teinud. Kuni 17 saj. suri enne 7ndat eluaastat kolmandik lapsi. Euroopa kultuuriruumis puudus väljend lapsepõlv. Seda ei peetud oluliseks. Laps oli väike täiskasvanu, neid toideti ja lasti kasvada, muud midagi.
Lastesse suhtumine muutus pidevalt kuigi pikalt põlati vallaslapsi. Keskajal oli vallaslastesse suhtumine väääga negatiivne. Ristiusk hakkas sisse tooma seda, et laste hinged on puhtad ja et neid on võimalik õigele teele pöörata, ehk siis oluline on ka hingeline harimine.
Hakati tasapisi keelama alla 12- aastaste laste abiellumist. Kuskil 16-17 saj. hakkasid tekkima tähelepanuväärsed muutused. Hakati kirjutama lastehaigustest. 1545 kirjutati esimene lastehaiguste õpik (T. Phayre). 1632 ilmus Komensky "Ema kool". Komensky kirjutas oma raamatus seda, et ema peab oma last hoidma, et lapsel on emotsionaalsed vajadused ja ema peab suutma seda tagada. 17 saj paiku hakati lubama alla 7-aastasi lapsi matta vanemate kõrvale ja korraldama tseremooniaid.
Feodaalajastust tööstusele üleminekul oli toidupuudus karm.
19 saj. alguses sai pediaatriast eraldi õppeaine ülikoolides. 19 saj. lõpus hakati propageerima seda, et pere on oluline ja et lapse surm on samasuur tragöödia kui lapsevanema surm lapsele. 
Esimene lastekaitseliit loodi Põhja-Ameerikas 1784 . Tekkis protestiks laste ebainimliku kohtlemise ja tööjõuna ekspluateerimise vastu. 1920-1950 on lapsepsühholoogia ja pedagoogika areng kus hakati rääkima üha enam uurimustele põhinevaid teadmisi.
Lapsepõlv ei ole lihtsalt bioloogiline kategooria vaid on sotsiaalselt konstrueeritud kategooria, mis on olnud pidevas muutumises viimase 500 aasta jooksul ning on saanud erilise tähelepanu osaliseks just heaoluoluühiskonna tekkides. 
Arengupsühholoogia ajalugu.
Algusaastad:
1859 -1914. Teaduslikule lähenemise alusepanija au omistatakse Darwinile.
    1859 "Liikide tekkimine" - evolutsiooniteooria . Rakendas seal metoodikaid, uuris ta ka oma imikueas poja arengut.
    1877 kirjutas oma pojast Doddy-st, kirjeldas imikueas poisi arengut. Talle avaldas eelkõige muljet poja mängulist ja väljendusvõime. Paljud arengu baasmõisted, näiteks "Arengu all tuleb mõista lapse pidevat kohanemist keskkonnaga" tuleneb Darwini evolutsiooniteooriast.
    Teine panus oli uurimismetoodikate rakendamine arengu uurimises, mis lõi aluse teadusliku distsipliini tekkimiseks. Ollist rlli mängib ka :
    K.E. von Baer (1792 - 1876). Tema rõhutas embrüoloogilises arengus progresseeruvat aspekti, ehk siis areng lihtsamalt keerulisemale ja üldiselt spetsiifilisemale. Ehk siis eristumine. Teisest küljest Baer toetub ka evolutsioonimudelitele, Dawrin, Kropotkin, Wallace (lõi ka evolutsiooniteooria, viis Darwinile näha ja siis too ei andnud seda tagasi enne kui enda omaga välja tuli).
Darwinism tekitas inimeste seas huvi inimloomuse bioloogilise päritolu vastu ja evolutsioonilised seletused viisid rõhuasetuse loomulikult muutustele mille tingib aeg, nii üksikindiviidi elus kui ka ülipikal evolutsiooni ajaskaalal. 
Seega tekkis küsimus kuidas selgitada omavaheline suhe ontogeneesi ja fülogeneesi vahel.
Järgmine embrüoloog : E. Haeckel. Aasta oluline oli siis, 1874. Teda hämmastas kuivõrd sarnased on paljude erinevate liikide embrüod teatud arenguetappidel. Tema väitis, et ontogenees kordab fülogeneesi, ehk loote areng kordab lühidalt tema esivanemate arengut. Ehk siis loode läbib sellised etapid, mida elusloodus on on läbinud oma arengul amööbist inimeseni. Või midagi sellist. "Loode võtab järk-järgult oma erinevate eellaste kuju enne kui võtab oma lõpliku kuju." Tänapäeval seda ei usuta, et ontogenees kordab fülogeneesi. DOH. Aga segavaks momendiks oli Haeckeli väljaütlemine (" biogeneetiline seadus", "rekapitulatsiooni seadus")... eee.. see ongi seesama "ontogenees kordub fülogeneesis". Sellele oli poolt- ja vastuolijaid ja mingi möll tekkis nende "seaduste" taustal. Sealt aga tekkiski uus küsimus, et milline suhe on tegelikult neil kahel, ontogeneesil ja fülogeneesil.
Tänapäevane seletus on see, et need sarnasused embrüote vahel peegeldavad bioloogilisi struktuure ja mitte enam.
Järgmine tüüp: Stanley Hall (1846 - 1924). Tema ütles (enne tänapäeva), et tegelikult ei ole mitte ainlt bioloogiline sarnasus vaid ka psühholoogiline sarnasus. Samuti ütles ta oma "biogeneetilises seaduses", et lastele meeldib puu otsas ronida sest nad kordavad oma ahvidest esivanemaid, et lastel on primitiivne metslasemõistus ja metslastel lapsemõistus. Ta on öelnud, et vaimsete võimete alumisse otsa jäävad lapsed ja naised, ülemises otsas mehed.
Järgmine sündmus: 1882. Arengupsühholoogia kui iseseisva distsipliini tekkimine. Järgmine tüüp: W. Preyer kirjutas 1882. a. raamatu "Lapse psüühhika". Tugineb tütre vaatlustele ja kirjeldab arengut sünnist kuni 2.5a saamiseni . Muljet avaldab talle arengus ilmnev pikk uudishimu periood ja selle olulisus. Rõhutab uurimisprotseduuri läbiviimise täpsust, vaatlust, metoodikaid, projitseerimise välistamist, järelduste tegemist, jne. Metoodika tähtsus ongi meile oluline, et asi muutuks teaduslikuks distsipliiniks .
Järgmine tüüp: A. Binet (1857 - 1911). Intelligentsusskaala, aga ka hästi palju laste mõtlemise poole uurimisega. Binet suhtus kriitiliselt vaimse puudulikkuse diagnoosidega. Üks diagnoosis, et on vaimne mahajäämus, teine ütles et ei ole. 1905 avaldati Binet ja Somon'i skaala. Binet töötas välja testid, mis põhinesid vastava vanusegrupi sooritusnormidele. See viis mõtteni eristada lapse vanus vaimse ja kronoloogilisena. Kui 8-aastane laps lahendab ülesandeid, mille lahendamisega saab hakkama enamik 10-aastasi lapsi, siis tema vaimne vanus on 10. Tema eesmärk oli anda juhtnööre vaimse mahajäämusega laste intellektuaalsete võimete ja õppimisvõime suhteliseks määratlemiseks. 
Järgmine tüüp: W. Stern (1871 - 1938). Töötas välja valemi IQ arvutamiseks. Defineeris intelligentsuse vanuse kaudu. IQ = (vaimne vanus) / (kronoloogiline vanus) * 100. Last, kelle vaimne vanus on võrdne kronoloogilise vanusega loetakse keskmiselt intelligentseks.
Järgmine tüüp: J. head õhtut.
Teine loeng...
Järgmine tüüp: J. M. Baldwin (1861-1934). (oluline "biažee" mõjutaja). Üks olulisemaid kaasaegsema psühholoogia alusepanijaid. Oli ka esimese teadusliku psühholoogia ajakirja rajaja. 1903-1908. Andis välja kolmeköitelisele raamatu "Geneetiline loogika ". Käsitleb lapse mõtlemise arengut. Raamatutega pani aluse lapse teadmiste arengu progressiivse arengu teooriale. Arvas , et areng toimub läbi järjestikkuse üksteisest eristuvate staadiumi. Alates kaasasündinud motoorsetest refleksidest ning liikudes edasi keele ning loogilise mõtlemise omamiseni. Oletas, et liikumine läbi erinevate arengustraadiumite sõltub stimuleerivast keskkonnast saadud tagasisidest. Ta rõhutab, et lapse areng on võrdselt tingitud lapse sotsiaalsetest kogemustest ja bioloogilisest kasvamisest. Arengumehhanismid, mis ei ole piiratud lapse arenguga vaid iseloomustvad kogu elukaart . Üks mõiste on assimilatsioon - sarnastumine , keskkonna mõju organismile. Assimilatsioon viib edasi akommodatsioon ehk kohastumine . Tegemist on paindliku muutumisega, esmalt sarnastud (?) ja siis kohastud.
Järgmine tüüp: A. Gesell (1880-1961). Oli Stanley Halli õpilane, aga tema vaateid ei jaganud, ehk siis seda, et ontogenees fülogeneesi kordab. Uskus, et areng on primaarselt juhitud geneetiliste protsesside poolt. "Küpsemisteooria" autor - bioloogiliste mehhanismide kompleksi, mis suunavad arengut, nimetatakse küpsemiseks. Tema peamine väide seisnes selles, et ajaliselt piiratud bioloogilise arengu protsessid on erinevate võimete ilmnemiseks eriti olulise tähtsusega. Tema huvid: motoorika ja taju areng. Seda ta pidas normaalsete tingimuste juures möödapääsmatuks ja automaatseks. Innovatsioonid metodoloogias aitasid areneda uurimistöödel . 
Järgmine aste - koolkondade kujunemised (1914 - 1927).
Olulised punktid:
1) rajatu alus arengupsühholoogia empiirilisele baasile
2) arenes välja etoloogia ja sotsioboloogia ( Lorenz , Dawrin, Tinberger)
3) arengupsühholoogia oli ikka veel mõjutatud rekapitulatsiooni teooriast (onto-fülo suhe), sisse tuleb Pavlov (who let the dogs out) ja tema õppimisteooriad. Pavlov oli füsioloog, mitte psühholoog . 
4) tähelepanu koondumine õppimise seaduspärasustele
Kokkuvõtteks viis see biheivorismi tekkeni.
Järgmine tüüp: J.B. Watson (1878 - 1957). Tema esindab keskkonnateoreetilist lähenemist (sellest keskkond vs bioloogia süsteemist ). Tema mõjutaja olu Locke (vt. edasi või tagasi), kelle vaade oli see, et inimkäitumist võib seletada kogemuse ja õppimise terminites ("teadvuses ei saa midagi olla, mida ei ole kogetud"). Watson aga lõi oma teooria, avaldas 1909, biheivorismi nime all. Inimkäitumise põhjuseks on tingimine ja õppimise protsessid. Näiteks on kirjutanud, et "andke mulle tosin tervet imikut ja minu poolt valitud maailma nende üleskasvata... blablabla, oskan kõike teha". Uskus samuti seda, et inimese vasaku- ja paremakäelisus on tingitud varasest õppimisest, mitte pärilikkusest. (tegelt on pärilik!). Rääkis ka, et lapsi ei tohiks eriti või üldse hellitada, et see rikub nad ära ja teeb emotsionaalselt liga tundlikuks.  Parim kiitus on sõnaline tunnustus, mitte emotsioonid . Range tüüp. Kirjutas 1913 nii: "psühholoogia peab olema lõpuni objektiivne mille tõttu ei saa kasutada introspektsiooni andmeid mis kõnelevad teadvusest". Teiseks: "Inimese käitumine ei erine kvalitatiivselt loomade käitumisest". Watsoni teene on see, et ta muutis psühholoogia eesmärki, mis siiani oli olnud valdavalt kirjeldada. Muutus rohkem ennustamiseks ja kontrollimiseks. Ükski võime ega isiksuse omadus ei ole kaasasündinud. Arenevat last peeti hästi vormitavaks ja vastuvõtlikuks. Tema vaated peegeldasid ka tolle aja Ameerikale omast optimismi ja teisalt äärmuslikku usku inimese plastilisusse. 
Küpsemisteooria räägib sellest, et enne peab olema küpsemine ja alles siis saab hakata vastavasse etappi sobivaid asju õpetama. Kogemuse omandamiseks on vaja küpseda. Õppimisteoorias on harjumuse tekitamine (näiteks potilkäimise treenimine). Harjutamine , treenimine, kordamine. Küpsust hinnati igasugu erinevate motoorsete ja kognitiivsete võimete järgi.
Järgmine tüüp: B.F. Skinner ( 1904 -1990). Operantne käitumine, ehk siis käitumist mõjutab tagajärg. Tingimise mehhanismid (ehk sarrustus ). Inglise keeles "reinforcement". 
Biheivorismi osa kokkuvõte. Arengupsühholoogia tekkepõhjused ja biheivorismi tekkerollid: 
1) ei piisanud enam üldpsühholoogia seaduspärasustest arengupsühholoogiliste effektide või seaduspärasuste seletamiseks. 
2) Psüühika arengu uurimisel tuli evolutsiooni idee. 
3) Hakati rõhutama tunnetuslikku tähtsust.
4) praktilised vajadused psühhopatoloogias, meditsiinis ja lasteasutustes.
Oli kujunenud valmidus ja võimalus teatavate koolkondade rakendamiseks ja võimegi lugeda, et arengupsühholoogia oli saanud alguse. voila!
Veel tüüpe alguse poolt: L. Võgotski, J. Piaget, J.B. Watson, H. Werner , C.L. Morgan , jne, jne.
Arenguteooriad . powerpoint.
Formaalne teadmine/inimene - räägid õpitud juttu, põhined mingil raamistikul, teoorial, jne.
Mitteformaalses olukorras - räägid isiklikku kogemust ja juttu.
slaid 3: Preformatsiooniteooria - tegemist metafüüsilise arenguteooriaga, kus oletati, et elusolend on valmis sugurakus. Peale viljastumist toimub vaid kvantitatiivne areng (puhtalt kasvab suuremaks , aga kõik on sugurakus juba algselt olemas). Selle teooria lükkas ümber Baer (embrüoloog). 
slaid 4: John Locke (1632 - 1704). Materialistliku sensualismi peaesindajaid. Tegelt oli arst. Tema peateos.. alustas 1671, lõpetas 1690, "Essee inimmõistusest". Arvamus ja analüüs inimmõistusest, selle võimetest, piiridest ja sünnitistest. Üks peamiseid kriitikaobjekte oli see, et tollel ajal peeti inimese kaasasündinud ideid peamiseks teadmisallikaks, ehk siis see oli üldine arvamus siis. Locke aga arvas, et teadmistes on aistingud ja reflektsioonid. Teine arutlusteema oli primaarsete ja sekundaarsete kvaliteetide teooria. Jagas mateeria omadused kahte liiki: objektiivsed (ehk matemaatilised ) ja mitteobjektiivsed (ehk näiteks värvus, lõhn, temperatuur kuna neid ei saa katsuda ). Iseloomustab teda veel, et tsiteeris teisi harva ja ülistas oma ideid. Selline kirjutamisviis tegi tema ideede ümberlükkamise keerukaks. Tunnetusteooria põhitees: "Mõistuses ei ole midagi mida varem ei ole olnud meeltes." Ehk meeleline kogemus on kõikide teadmiste allikas. Temalt ka " Tabula rasa" idee, et vastsündinu mõistus on valge paberileht , millele keskkond ja kogemused kirjutavad lapse elu.
Keskkondlikud tegurid: 
1) assotsiatoonid. Paljud tunded ja mõtted arenevad läbi assotsiatsioonide.
2) kordamine. Palju inimese käitumises tuleneb kordamisest. Kordamine viib harjumuseni.
3) jäljendamine . Laps õpib jäljendades ja muutub keskkonnaga samalaadseks.
4) õppimine tasu ja karistuse kaudu.  Inimesed on kergesti haaratavad sellesse tegevusse, mis toob kasu.
Uskus, et need neli printsiipi töötavad koos.
Locke rõhutas:
*) enesekontrolli
*) enesedistsipliin, eelduseks on see, et organism on terve. Muidu ei saa sellest rääkida.
*) reeglid, nendega peab olema ettevaatlik. Lapsele ei tohiks reegleid seada. Laste õpetamiseks on tal kaks soovitust: 1) vaja kasutada mudeleid ja eeskuju, 2) suuliste korralduste asemel teha praktilisi harjutusi. Ehk siis tegevus + teadmine.
*) laste kognitiivne võimekus piiratud. Pmst, et nende mõtlemine ja taju on teistsugune kui täiskasvanutel.
*) sünnipärane uudishimu.
Locke räägib ka sellest, et laste temperament oleneb vanusest . Seega kui on vanusest tingitud, siis Locke välistab, et temperament on kaasasündinud. Matemaatikat on vaja individuaalse karakteri tekkeks ja arenguks. Ta on ka täielikult füüsilise karistamise vastu. Tänu sellele võib tekkida vastumeelsus ja tahtmatus. Locke ideedest on tänapäevani tuntud see teooria, et keha ja mõistus peavad arenema harmooniliselt koos. Tema õppimisprintsiipidest on saanud õppimisteooriate nurgakivid.
Järgmine tüüp: Jean-Jacquest Rousseau ( 1712 -1778). Tema elulugu on väga oluline. Isa oli kellassepp -tantsuõpetaja. Ema suri sünnitusel. Isa ei lubanud väljas teistega mängida. 8-aastaselt elas kus juhtus, 16-aastaselt alustas hulkurielu (kindlasti teadlik valik... not). Abiellus 30-selt. Sai abikaasaga 5 last ja kõik anti lastekodusse. Kui majanduslik olukord paranes , siis võttis endale kasvatada lapse Emile . Oli õitsvas keskeas, proovis eri ameteid, pikalt pidama kuskile ei jäänud, võttis varakult vastu seisukoha, et looduse ees on kõik inimesed võrdsed. Ütleb ka seda, et kõik sünnivad headena! Rõhutab ka seda, et looduse ja inimühiskonna mõjud on vastandlikud. Inimühiskond rikub last, ehk siis ta on tugevalt seda looduseusku, et jäta nii kuidas on ja tuleb hea välja.
Lapse sünnipärased omadused peavad olema vabalt tagatavad. Lapsed peavad saama ise areneda. Lastel on oma viis näha ja tunda. Lastele ei tohi peale suruda täiskasvanulikke teadmisi (seks vs kust lapsed tulevad, vägivald, jne). Sellest, et lapsed ei ole oma arenguga sealmaal, siis tuleneb sellest moondunud arusaam. Lapse mõistust tuleb hoida niikaua laisana ehk välise mõjutuseta kuni see on võimalik. Treenida tuleb lapse keha ja hinnanguid tuleks eemale hoida.
Raamat "Emile ehk kasvatusest " (1762). Võiks lugeda. Seal räägib selle kasvatada võetud lapse ideaalsest kasvatusest kooskõlas looduse seadusega.
Rousseau on samuti kehalise karistuse vastu kuid ütleb, et inimese ette seaduvad raskused tuleb tal ise ületada.
Samuti on päheõppimise vastu, et lastel on vaja asjadest aru saada süsteemselt, jõuda sisuni.
Laste arengustaadiumid:
1. imikustaadium (0-2a). siin kogeb laps meeldivat ja ebameeldivat, meelte abil. 
2. varane lapsepõlv (2-12a) siin laps hakkab ise kõnelema, kõndima ja saab ise hakkama eluliste toimingutega, enda eest hoolitsemisega. Selles ajavahemikus hakkab laps taipama põhjuseid.
3. hiline lapsepõlv (12-15a) suudab lahendada probleeme, sealhulgas ka teaduslikke (filosoofilisi mõttearendusi) kuid pole omandanud täiuslikkust teoreetiliseks mõtlemiseks.
4. noorus (15a+).
Igal arenguastmel on oma täiuslikkus.
Rousseau lõi lapsekeskse lähenemise arengufilosoofia. Ja et kunst ja teaduste areng on soodustanud lapse arengu allakäiku or something.
Tüüp jäi lõpupoole vaimuhaigeks, arvas et ta mingi sõber on korraldanud tema vastu vandenõu. Lõpuaastad olid seotud vaimuhaiguse all kannatamisega.
Järgmine koolkond:
Psühhodünaamiline / psühhoanalüütiline paradigma . Inimese sisemised konfliktid ja inimese sisemised dünaamikad.
Sigmund Freud ( 1856 -1939).
Sündis peres esimese lapsena. Isa oli emast poole vanem. Sigmund oli väga tubli õpilane, tegeles neuroloogiaga. Tundis huvi selle vastu kuidas kokaiin mõjub närvitegevusele. Uuris hüsteeriad ja neuroose. Võttis kasutusele alateadvuslikud meetodid, mille abil probleemi juurde pääseda. Rääkis kolmest tungist: sugutung , eluinstinkt, fanaatus ehk surmatung. Igal indiviidil on kindel hulk energiat, mis nendele tungidele jõudu annab. 
Struktuurne isiksuseteooria ( tõlkinud ainult Jüri Allik):
* ID - "tema"
* EGO - "mina"
* SUPEREGO - " ülimina "
Superego sisaldab internaliseeritud väärtuseid, mis on kui isiku kohtumõistjad. Normid, keelud, käsud , eeskujud, väärtused, põhimõtted. Ülimina on ülimoraalne.
Ego ehk mina, tegutsemine reaalsuse printsiibil, reguleerib kohanemist.
Id ehk tema, instinkte teeniv osa, allub mõnuprintsiibile. See on psüühika osa, millest inimene ise teadlik ei ole. Irratsionaalsed alateadvuslikud impulsid , mis on oma olemuselt füsioloogilised.
Kui ego üritab olla moraalne ja superego on ülimoraalne, siis id on amoraalne .
Psühhoseksuaalsed arenguastmed :
* oraalne faas (0-1a) sugulise rahulduse saab inimene suu kaudu - imemine.
* anaalne faas (1-3a) rahulduse saamise prototüübiks on defekatsioon.
* falliline faas (3-6a) algselt mõtlevad lapsed, vahet pole mis soost, et tal on fallos . sel ajal ilmnevad Oidipuse kompleks poistel ehk kastratsiooniärevus ja tütarlapstel Elektra kompleks ehk peenisekadedus.
* latentne faas (6-14a) seksuaalsete ihade mahasurumine. 
* genitaalne faas (14-20a) adekvaatne seksuaalsus. see võib kesta ka kõrge eani.
Faasid on kirjeldatud sellega, millise keha erogeense tsooniga seostub sel arenguetapil suurim nauding .
Freud eeldab, et seksuaalenergia ehk libiido on fikseerunud teatud vaasis, mis tingib teatud iseloomu. Nii näiteks kui on fikseerunud oraalsesse faasi, siis seda inimest iseloomustavad sõltuvusevajadused. Anaalsesse faasi fikseerumist iseloomustab agressiivsuse üle- või alakontroll. Fallilise faasi fikseerumise puhul on probleeme seksuaalse identiteediga. 
Libiido võib fikseeruda keskkonnateguritest lähtuvalt või ka läbi mingi haiguse.
Järgmine tüüp: Erik Homburger Erikson (1902-1994). Ta on psühhoanalüütik. Tema isast ei tea keegi midagi. Isa jättis raseda naise maha, niiet niipalju siis sellest. Ema kasvatas esimesed kolm aastat üksinda Erikut, peale seda abiellus lastearstiga. Erik ei olnud üldse usin õpilane, talle meeldis reisimine. Tükk aega reisis kuni lõpuks kohtus Anna Freudiga (Sigmundi tütar). Erikson oli Harvardi ülikooli professor , omandamata kõrgharidust (ohsanuga).
Erikson arvab , et sotsiaalne ümbrus on olulisem kui seksuaalne jõud (arengu seisukohalt). Peab inimest ühiskonna produktiks. ID-ego-superego süsteemist on tema jaoks kõige olulisem ego. Tema psühhosotsiaalset teooriat võiks "mõneti" nimetada ka ego-analüütiliseks teooriaks. Ütleb, et inimene on oma olemuselt ratsionaalne. Et mõtted ja tunded on ego poolt kontrollitud, seega jätab "id"-i eemale. On seisukohal, et areng toimub astmete kaupa, et igal etapil on mingi sotsiaalne konflikt. Kui selle on lahendanud, siis saab järgmisele astmele . Samas ütleb, et ühtegi konflikti või kriisi ei ole võimalik täielikult lahendada. Seetõttu, et elu muutub vanuse kasvades järjest keerulisemaks. On vaja, et inimene oleks kriisi lahendanud piisavalt selleks, et ta oleks lahendustega varustatud, et ta tuleks toime nõuetega, mida järgmine aste eeldab. Oma teooris räägib "personaalse identiteedi" kujunemisest. Identiteedi kujunemise protsess sõltub arengukonfliktide samaaegsest integreerimisest nii sotsiaalses kui individuaalses plaanis.
Indiviidid hindavad ennast lähtuvalt sellest, kuidas nad arvavad teisi ennast hindavat võrdluses enda ja nende jaoks oluliste eeskujudega.
Tähtsaim isiksuse komponent "ego". Inimene peab selleks et kohaneda ja toime tulla tajuma maailma reaalsust. Teooria välja antud aastal 1968.
Kolmas loeng.
Eriksoni psühhosotsiaalse arengu astmete kokkuvõte. Iga aste lõpeb tulemiga, kriisi lahendusega, aga täislahendust ei tule kunagi, ainult piisavalt, et minna järgmisse astmesse.
1. aste - sünnist kuni 1,5 aastani. Usaldus või usaldamatus .
Kriis on usaldus või usaldamatus. Kõige intensiivsemad suhted on emaga, seotus, kiindumus . Kohanemismehhanismiks on omandamine ja andmine. Psühholoogiline seotus on tähtis. Rahuldatud peavad olema füsioloogilised ja psühholoogilised vajadused. Usaldus kujuneb kui lapse suhted maailmaga on üldiselt positiivsed. Ebakindel hoolitsus ja ebameeldivad suhted võivad viia usaldamatuse arengule. Erikson räägib usaldusest või usaldamatusest suhtest emaga, mida tuleb lahendada, et minna edasi järgmisele astmele. Omandab - teadmise maailma kohta kas on positiivne või negatiivne. Sellest tuleneb ka enesehinnang , et kui maailm on hea, siis sa ise oled ka hea ja vastupidi.
2. aste - 1.5-3a. Autonoomsus vs häbi ja kahtlus .
Juurde tuleb isa. Isa on varem ka olemas, aga esimeses astmes on kõige intensiivsem mõjutaja ema. Siin astmes peaks arenema sõltumatus ja autonoomia kui lapsel julgustatakse otsimist ja vabadus. Füüsiline pool on edasi arenenud, hakkab kõndima, emast kaugenema, ringi liikuma ise. Teiseks hakkavad ise sööma. Kui piirata söömisvabadust(?), siis jääbki see, et ta ei saa ise asjaga mängida, siis hiljem jääb see külge, et mängib toiduga. Kolmandaks riietamine. Võiks lasta ise riidesse panna nii palju kui võimalik, julgustada ise tegeleda asjaga. Kui tekib liigne piiratuse tunne ja kaitstus , siis see suurendab häbi. Samuti iseendaga seotud kahtluste ja õnnetuse-tunde teket. Häbi tuleneb sotsiaalsest survest . Teised ütlevad, et "nii peab", aga kas ikka peab nii kui ta ei ole ise aru saanud ja läbi proovinud. Sotsiaalne surve peab tegelt olema toetav ja positiivne. Häbi on seotud süütundega, et nii peab, ei saa hakkama, ma olen süüdi, ma ei õnnestunud. Kui lapsevanemad liiga vähe kontrolli kehtestavad, et laps ei tunneta sed akus on piir, siis muutub laps liialt nõudlikkuks ja kontrollivaks. Mina areng peaks olema väga intentsiivne, et kui piire pole või on hajusad või erinevad pidevalt, siis lapsed ei saa asjale pihta ja tekivad probleemid oma piiride ja nõudlikkuse ja kontrollimisega. Erikson rõhutab, et siin peaks arengu oluline jõud olema enesekontroll. Mitte, et see välja areneks, aga laps hakkab aru saama enesekontrollist ja kontrollib enda käitumist. Võimutarbe väljendus peab ka läbitud saama, ehk siis "mina" kehtestamine, kuikaugele ja kuidas võib minna, kuidas teised mind vaatavad selles käitumises.
3. aste - 3-6a. Initsiatiiv vs süü.
Suheldakse jälle ema-isaga ja õdede-vendadega. Hindavad oma võimeid üle ja seetõttu on see eriti tindlik vanus, hindavad üle, tahavad katsetada ja proovida ja samas on suur õnnestumise ja altruismi soov. Konflikt on  lapse püüdlused vahel alustada toiminguid iseseisvalt ja süütunde vahel teiselt poolt, mis tuleneb sellise käitumise mittesoovitud ja ootamatute tagajärgede poolt. Kui vanemad reageerivad lapse iseseisvuspüüetele positiivselt, siis on kriisi lahendus positiivne. Eaperioodi iseloomustab kindlasti sõna püüdlikkus. Selles vanuses peaks laps õppima oma soove püstitama nii, et see ei oleks vastuolus sotsiaalsete normidega. 
4. aste - 6-12a. Usinus vs alaväärsus.
Juhtiv suhe on vanemad, lisaks tuleb juurde õpetaja ja kool. Lisaks ka eakaaslased ja alles jäävad ka õed -vennad. Ühesõnaga kõik kellega suhtleb. Lapse puhul juhtivaks jõuks on sotsiaalsete ja füüsiliste oskuste omandamine. Suurenev kompetentsus nii sotsiaalsetes kui füüsilist kompetentsi nõudvates valdkondades viib siis usinuseni või alaväärsuseni. Tahavad palju võistelda ja ennast proovile panna. Tähtsaks saab väärikustunne, kuivõrd seda hoitakse nende eelpoolnimetatud suhete poolt. 
5. aste - noorukiiga (12-20a). Identiteet või rollisegadus.
Tekib üleminek lapsest täiskasvanuks. Sellest tulenevalt rolli ähmasus, identiteedi küsimused. Tekivad ka esmased enesemääratlused, mis on omased täiskasvanule.  "Mina" areneb jälle siin läbi tundliku arengufaasi, seoses füüsiliste muutustega. Kui tahab midagi oma identiteedis vahetada, siis on praegu aeg ühelt rongilt teisele astuda. Olulised suhted on eakaaslased. Oluline on ka see, et räägitakse ideaalidest, võib tekkida pettumine vanemates. Maksimalism, perfektsionism, avalduvad selles perioodis . Keerukas probleem on see, et laps/nooruk ei oska leida enda kohta maailmas. Seetõtttu tema identiteet mis tal oli enne üles ehitatud, et see enam ei sobi, vajab ümerkorrastamist. Samas soovib ta ennast kellegagi samastada, vanematest hakkab distantseeruma, aga siis kui valib kellegi teise, siis see lülitab ülejäänud valikud välja. Lahendid ongi see kas tekib identiteet või rolllisegadus. 
6. aste - varane täiskasvanuiga (~18-30a). Intiimsus või isolatsioon .
Juhtivad suhted on sõbrad ja romantilised suhted. See aeg, kus on kõige intensiivsem sõprus- ja armastussuhete sõlmimine. Lahend peaks tulema selline, et peaks oskama hoida suhet, egotsentrism on suhtest kadunud, peaks oskama jagada. Egotsentrismi on vaja, et ennast suhtes tunnetada.
7. aste - keskiga (~30-60a). Generatiivsus või stagnatsioon .
Üldjuhul on kõige olulisem eneseteostus , et kas see mida püüti ja taheti teha õnnestus või oli pettumine. Oluline ka soov kellegi eest hoolitseda. Olulised suhted on töökoht ja pere, lähtuvalt elukutsest ja kodust.
8. aste - hiline täiskasvanuiga. Ego terviklikkus või ahastus .
Suhted on inimkonna ja lähedastega. Nüüd formeerub isiksuse individuaalsuse kvaliteet(hmm?).
Iga tasemega käivad kaasas need sotsiaalsed ülesanded või kriisid mida on vaja lahendada. Ülesannete puhul on vaja selgeks õppida tasakaal nende kahe võimaliku lahendi vahel. Ühte poolt vältida ei saa, a'la ainult usaldus ilma usaldamatuseta. Tunnetama mõlemat poolt, aga domineerima peab jääma positiivne. Kui areneks välja liigne usaldus, siis ei oleks võimalik inimühiskonnas eksisteerida. Samuti rõhutab ta, et igal tasemel on optimaalne aeg, liiga kiiresti ei ole mõtet inimest tõugata ühelt etapilt teisele, samas ei saa ka pidurdada . Kui tase on positiivselt lahendatud , siis on inimene psühholoogiliselt tugevam.
Erikson ei ütle midagi arengu põhjuste kohta. Töö on kirjeldav ülevaade arengust. Mõisted ebatäpsed ja kirjeldab enam mehe kui naise arengut. Hoolimata kriitikast on ta ikkagi üks arvestatavamaid teooriad nende hulgas, mis kirjeldavad inimese kogu elukäiku.
Järgmine tüüp: Alfred Adler ( 1870 - 1937 ).
Tema lõi 1911.a. oma koolkonna, selle nimetas ta individuaalpsühholoogiaks. Adleril tähistab teadvuse ja alateadvuse vahekorda puu. Teadvus on Adleri puhul suurema osaga kui alateadvus. Alateadvust näeb Adler väiksema mahuga kui Freud.
Adler on esimene, kes hakkab rääkima alaväärsustundest, mis kujuneb lapsepõlves. Täiskasvanud pole seda lapsepõlves kujunenud alaväärsustunnet võimelised ületama. Samas ütleb ta nii, et varases lapsepõlves tekib paratamatult meil kõigil alaväärsustunne. See on normaalne. Koguaeg on näha, et keegi on meist parem targem , täiuslikum, jne. Olulised on varased suhted vanematega. Selleks, et sellest alaväärsustundest, mis kõigil kujuneb, üle saada, selleks kujuneb võimutahe . Võimutahe suunab sellele, et ta saaks olla teistest üle. Arendab läbi selle välja oma oskuseid. Negatiivne lahend on domineerimine ja agressiivsus , mis jäävad ka täiskasvanuikka. Positiivne lahend - tunnetab ühtust teistega. 
Samuti räägib ta teleoloogiast. See ei seostu alaväärsustundega, see on eesmärgipüüdlus. Adler ütleb, et eesmärk tuleneb nõrgast kohast, mida püütakse ületada. Inimesed püüavad kompenseerides ületada nii enda reaalseid kui tajutud puudusi. Arendades seeläbi uusi oskusi ja kompetentsust. Adleri kohaselt inimese käitumist motiveerivad teatud eesmärgid. Oluline on antud juhul mõelda selles kontekstis, et Adler hakkas rääkima sünnijärjekorrast ja selle oluliseusest järgnevad elus. Adler räägib, et esimene laps on neurootik , eelkõige seetõttu, et tähelepanu läheb teisele lapsele. Teda iseloomustab läbilöögivõime ja edukuse ja kärjääri siht. 
Vahepeal on veel lapsi, aga viimane laps sünnijärjekorras on tavaliselt probleeme kuna tal on rohkem käitumismudeleid teistelt ja tal on pidev soov neid ületada. Kurb tõsiasi - esimene laps võib olla akadeemiliselt kõige edukam , aga viimane laps elus kõige kaugemale jõuda. Edukas ja akadeemiliselt võimekas ei pruugi tähendada sama asja. 
Järgmine tüüp(inna): Margaret Mahler ( 1897 -1985).
Põhihuviks on lapse normaalne areng. Ütleb nii, et laps on sündides psüühiliselt mittekeegi. Tal on suur hulk valmidusi, suur hulk ajusse kodeeritud teadmisi, aga tal pole sündides valmis "mina". Ei ole seda isiksuse osa, mis juhib inimese toiminguid ja kannab ta tegude ja otsuste eest vastutust. Lapse psühholoogilist "mina" kujundavad lapse ja hoidja vahelised vastastikuse mõjutamise suhted. See kestab kolm kuni kuus esimest eluaastat. 
Arengu etapid:
*) normaalne autism - sünd kuni teine elukuu . Ehk siis enesessesulguvus. Ütleb, et laps on hoidjaga suheldes ükskõikne ja endassetõmbunud. See ei tähenda, et ta elaks omaenda suletud maailmas. Vastupidi, ta jälgib, saab meelelisi aistinguid, näiteks kuuleb, näeb tunneb, ja on võimeline sooritama varem arvatust palju keerukamaid toiminguid. Kuid ta ei saa aru, mida kuuldu või nähtu tähendab. 
*) normaalne sümbioos - teine kuni viies elukuu. Siin ilmutab imik kiindumust hoidjasse. Kuid samal ajal tundub talle, et ta on hoidjaga üks. See on seotud lapse minatundepuudumisega. Kujuneb lapse esmane kiindumus teisesse inimesesse. See on ühiskonnaliikmeks kasvamise ja hilisemate inimsuhete lähtekoht. Mahler ütleb, et lapsele jääb meelde sellest ajast tema ise, hoidja või hooldaja , hooldus ise ka, et kuidas tema eest hoolt kanti . Mahler hakkab rääkima aka sellest, et hooldamist tuleb ajastada õigesti. Lapse eesti hoolitseda siis kui ta annab märku selle vajalikkusest. Pettumused , mis tekivad selles vanuses põhjustavad psüühilisi hälbeid. Hälbeid läbi selle, et alguses on tal vaja kiinduda, hoidjaga sümbioosis hoida. Kui ta on selle saavutanud, siis suudab ta eralduda. Mahler ütleb, et vajaduste rahuldamise liiga pikk ooteaeg põhjustab juba pooleaastasel lapsel agressiivset käitumist. Räägib ka teisest äärmusest, et sage ülehooldamine tekitab jälle passiivse ja pikaajalise sõltumise hoidjast. Räägib ka nutust ja ütleb, et lapsel on nutuks alati põhjus. Lapsel hakkab tekkima oma kehast aj selle piiridest kujutlus. See paneb lapse minale elamusliku aluse. Sümbioos ei lõpe paari kuuga vaid mingisuguse sümbioosi jätku on võimalik veel kirjeldada teise eluaasta lõpul. Seda just mõtlemis- ja tunnetustasandi kokkukuuluvuse kogemisel. Näiteks: laps kujutleb, et tema on hoidjaga üks ja et ta saab hoidjat mõjutada.  Eneseväärikuse kujunemiseks ongi vaja sellist kõikvõimsuse tunnet - hüüad ja ema tuleb ja toidab vms. Kõikvõimsuse tunne hakkab taanduma siis kui ta saab aru, et ta ei olegi üks vanematega. Hakatakse piiranguid seadma, blaah, siis saab aru, et ei mõjuta kõike.
*) eraldumine ja individuatsioon. Selles on omakorda neli faasi:
    1) eristumine. Ligikaudu neljas-viies elukuu. Esimesed katsed ennast sümbiootilisest sulamist eristada. Imik hakkab võrdlema ema teiste inimestega. 
    2) harjutamine. Ligikaudu seitsmes-kümnes elukuu. Aktiivse liikumise õppimine. Tekib autonoomiatunne. Saab ennast iseseisvalt ennast emast kehaliselt eraldada. 
    3) lähenemine . Umbes 16-19 elukuu. Laps tajub selgemini oma eraldiolekut emast. Seetõttu tekib tugev eraldatatus-ärevus. Algab tervikliku mina kujunemine ja soo-identsuse teke.
    4) emotsionaalse objekti konstantsus ja individuaalsus. Alates kolmekümnendast elukuust . Tekib püsiv individuaalsustunne ja mina- kontseptsioon . Emotsionaalse objekt-konstantsuse teke. See, et ema ei ole näha, ei tähenda et ta on kadunud. Vanemate nõudmisi internaliseerides tekib super-ego. Võetakse vanemate normid endale sisemaailma. Super-ego on teadvustamata osa, mis kontrollib tegevusi (vt. eespoolt ).
Järgmine tüüp: E. Fromm (1900-1980).
Humanistliku psühhoanalüüsi esindaja. Temal on sotsio -psühhoanalüütiline teooria. Arvestab inimese sotsiaalset olemust, ühiskonda ja kultuuri. Põhikonflikt on vabaduse ja seotuse vahel. Ütleb, et sünni hetkel saab inimene kaasa küsimuse kuidas leida ühtust iseenda, kaasinimese ja loodusega. Õige lahendus on täielikult sündida (???), ehk siis arendada oma tunnetust ja mõistust ning armastusvõimet sellise piirini, kus ületatakse egotsentriline piiratus ja saavutatakse uus ühinemine maailmaga. Ütleb, et eraldatuse tunne loob kannatuse, ahistatuse ja häbi. Fromm eristab kahte sorti vabadust: 1) vabadus millestki ja 2) vabadus millekski. Rõhutab, et inimesel on raske toime tulla ilma sotsiaalsete sidemeteta. Ütleb loogiliselt, et inimene peab oskama ise-ennast armastada kuid paraku tänapäeva inimene on orienteeritud välismaailmale ja käitub nende ootustele vastavalt.
Psühhoanalüütikutega lõpp. Psühhodünaamiline koolkond sai nüüd läbi.
Järgmine koolkond:
Biheivorism .
Seotud Locke ja Pavloviga. Tingitud ja tingimatud refleksid. Pavlov, ehk klassikalise tingimise isa.
1) tingimine - neutraalne X, mis esineb koos ärritajaga Y, hakkab peale kordamist esile kutsuma reaktsiooni Y-le.
2) operantne tingimine. Õppimise eelduseks on suutlikkus meelde jätta saadud kogemus.
3) käitumise vormimine/tingimine. Positiivne/negatiivne kinnitus ja karistus .
Järgmine tüüp: Watson.
Kirjutab enda eluloos ise, et koolis oli laisk ja õppis niipalju, et eksamitelt läbi saada. 1900 astus ta Chicago Ülikooli. Blaah, valis loomapsühholoogia eriala. Uuris rotte. 1903 kaitses doktorikraadi (whoa baby!). 
Avaldas oma teooria, et inimkäitumise põhjuseks on tingimine ja õppimisprotsessid aastal 1909. See ongi biheivorism.
1913 kirjutab Watson, et inimese käitumine ei erine kvalitatiivselt loomade käitumisest.
Psühholoogia peab olema lõpuni objektiivne mistõttu introskeptsiooni andmeid kasutada ei saa.
Psühholoogia eesmärki muutis ka - enne oli jälgimine, nüüd on ennustamine ja kontrollimine.
Alates 1919 saavad Watsoni peamisteks katseisikuteks imikud . Teda huvitavad imikud seetõttu, et ei ole võimelised verbaalseid vastuseid andma. Hakkab uurima imikute kaasasündinud emotsionaalseid reaktsioone.
Neid on kolm: hirm, viha, armastus.
Kõik muud hilisemad reaktsioonid on neist kolmest algest tingitud. Tingivad neid teisi assotsiatsioonid , seosed ja tingitud reaktsioonid.
Puhtalt keskkonnateoreetik. Arvas, et vastavalt stiimulitele kujunevad reaktsioonid. Biheivorism on puhtalt enesekehtestamisele ja enesetõhususele suunatud. Tunded ei huvita, huvitavad ainult käitumisaktid. 
Järgmine tüüp: B.F. Skinner (1904-1990).
Pakkus välja sotsiaalse õppimise teooria. Uskus, et käitumine on mõjutatud eelkõige väliste tegurite poolt. Oluline on milline on käitumise tagajärg - kas ma saan tasu või karistuse. Operantne käitumine on see, et käitumist mõjutab selle tagajärg. Rääkis ka sellest, et on olemas skeemid kuidas anda seda kinnitust (sarrustust). Pidas seda enda kõige olulisemaks panuseks. 
1) ajavahe sarrustus - antakse iga kindla ajaintervalli tagant. näiteks magamaminek, palgapäev, jõulud .
2) suhtesarrustus - iga mingisuguse konkreetse tegevusega seotud sarrustus.
3) juhusarrustus - sarrustuste ajavahe pidevalt muutub, need on pidevalt ootamatud. See on kõige tõhusam, näiteks kõik mängurlus on selle peale üles ehitatud.
Skinner ütleb, et inimene on algselt neutraalne.  Kogemused teevad inimese heaks või halvaks. Esimesena ütles, et tingitud refleksid ei suuda seletada kuidas kujunevad elu jooksul omandatud käitumisvormid. Näiteks kõne, mida ei saa seletada tingitud refleksidega . Toob juurde ka selle, et lisaks väliskeskkonna mõjudele reageerimisele avaldab organism ka ise mõju ja opereerib teda ümbritseva keskkonnaga.
Koolkonna lõpp. /biheivorism
Järgmine koolkond:
Kognitiivne.
Piaget pakkus välja kognitiivse arengu kontseptsiooni . On tuginenud Baldwini teooriale. Kirjutab kolm mõjukat raamatut, mis tuginevad tema kolme lapse vaatlusele. Vaatleb mõtlemist ja kõne. Esimene raamat "Intelligentsuse lätted lastel". Avaldati 1936, täiendatud trükk 1951. Kirjeldab intelligentsuse progresseeruvat arengut imiku poolt korratavate tegevuste kaudu. Teine raamat "Reaalsuse konstrueerimine lapse poolt" (1937 ja 1951). Räägib sellest kuidas tekivad arengu käigus ruumi, aja, füüsiliste objektide ja põhjuslikkuse mõisted. Kolmas raamat "Mäng, unenäod ja jäljendamine lapseeas" (1945 ja 1951). Fantaasia ja sümbolismi teke väikelapse eas.
Rääkis palju intellektist. Intellektil on tema arvates olemas:
*) sisu
*) skeem - teatud tüüpi mõiste, kategooria või strateegia mis seostab erinevaid kuid sarnaseid üksteisele järgnevaid tegevusi
*) funktsioonid - kuidas neid skeeme omavahel suhestatakse, töödeldakse.
Skeemide ja funktsioonide puhul võib rääkida ka kõrgema taseme skeemidest ja funktsioonidest. Olemas on veel operatsioonid, mis on kõrgema taskeme skeemid (HA!). 
Operatsioonid võimaldavad manipuleerida ideedega vastavalt reeglitele.
Igale operatsioonile vastab teine operatsioon, mis võimaldab esimese operatsiooni tühistada.
Idee on võime enda jaoks ideid ümber pöörata. Kõrgemal arengutasemel mitte ei jälgi miks mingi asi juhtub vaid katsetan samm- sammult erinevaid asju. Ehk siis operatsioonid on sel tasemel, et suudad mingi kõrgema taseme skeemi välja mõelda kuidas midagi selgitada või katsetada.
Intelligentsuse funktsioonid:
*) adaptatsioon - kohandumine. 
*) assimilatsioon - väliste keskkonnaelementide integreerimine kognitiivsesse struktuuri. Näiteks rinna imemine, näiteks mäng. Ehk siis õpib muutma keskkonda selliselt , et see vastaks tema huvidele.
*) akommodatsioon - kognitiivse struktuuri muutmine keskkonnaelementidele kohasemaks. Näiteks matkimine , ehk siis laps muudab ennast maailma järgi.
Areng toimub kahe protsessi - assimilatsionni ja akommodatsiooni abil. Algselt on neid kahte protsessi keeruline eristada. Selgemaks muutub asi teise eluaasta jooksul.