· osmodiurees (glükoos, · Cushingi sündroom uurea, mannitool) O · uppumine merevees U Na+ > 20 mmol/l U Na+ < 10 U Na+ varieeruv U Na+ varieeruv U Na+ > 20 mmol/l iso- või hüpotooniline uriin mmol/l hüpo-, iso- või hüpertooniline uriin iso- või hüpotooniline uriin hüpertooniline hüpertooniline uriin uriin Ravi: hüpotooniline soolalahus Ravi: veeasendus Ravi: diureetikumid ja
SPORDIJOOGID KAILI KULL 12.Klass Oponent: Kelly Kull PALDISKI 2013 SISUKORD Mis on spordijoogid? Kus ja milleks neid kasutatakse? Kuidas jaotatakse spordijooke? Isotooniline spordijook Hüpotooniline spordijook Hüpertooniline spordijook Ülevaade erinevatest spordijookidest Isostar Carbococ 2 Light Carbococ 4 Gatorade MIS ON SPORDIJOOGID? Spordijoogid on paremad kui vesi. Et vältida dehüdratsiooni ehk vedelikukaotust, tuleb piisavalt juua.
Elektrolüüdid:katioonid(Na,K,Ca,Mn)Anioonid:klo Alkaloos –vere pH tõus, Atsidoos –vere pH langus ete valgud) OLIGOSAHHARIIDID-disahhariidid: riidid,vesinikkarbonnat,fosfaadid,sulfaadid.Funkt Hüpotooniline lahus- vereplasmast madalama Valkude seedimine algab maos,peensool Sahharoos(tavaline lauasuhkur,peedisuhkur)- sioonid:tagavad kehavedelike osmoose rõhuga lahus
Elektrolüüdid:katioonid(Na,K,Ca,Mn)Anioonid:kloriidid, Alkaloos vere pH tõus, Atsidoos vere pH langus lauasuhkur,peedisuhkur)-koosneb glükoosi ja fruktoosi vesinikkarbonnat,fosfaadid,sulfaadid.Funktsioonid:taga Valkude seedimine algab maos,peensool on Hüpotooniline lahus- vereplasmast madalama osmoose jäägist. Laktoos(piimasuhkur)-loomne disahhariid vad kehavedelike osmilaalsuse,moodustavad põhine seedimise koht ja lõppkoht kus neid rõhuga lahus rinnapiimas 6-8%,lehmapiimas 3.8-5% .Laktoos on bioelektrilisi rakumembraani potentsiaale,on lõhustatakse
kus lahusti liigub madalama kontsentratsiooni keskkonnast kõrgema lahusti poole. Selliselt saavad läbida vesi, gaasid, etanool. · Difusioon on ainete iseeneslik segunemine. Aine liigub sealt kus teda on palju, sinna kus teda on vähem. · Membraan on permeaabel (vett läbilaskev) ainult vee-, mitte aga glükoosi molekulidele. See lahus, mis omab kõrgemat glükoosi kontsentratsiooni, on hüpertooniline. Lahus, mis on aga madalama glükoosi kontsentratsiooniga on hüpotooniline. Vesi hakkab liikuma läbi membraani selles suunas, kus on hüpertooniline lahus. Liikumine toimub seni, kuni konsentratsioonid on võrdsed. · Mõned osakesed läbivad rakumemberaani fagotsütooniliselt. See väljendub selles, et kui aineosake jõuab rakumembraanile sopistub see sisse ja aine liigub membraaniga ümbritsetud põiekeses tsütoplasmasse. Lisanduvad põiekesse ensüümid, mis lagundavad fagotsüteeritud ained.
- Vere joonkiirus (cm/sek) - Vere kesmine joonkiirus: Kui pikk on see aeg kui vereosake teeb täisringi veresoonkonnas - Rahulolekus 21sek- 23sek - Kehalisel tööl 15sek – 8sek VERERÕHK – rõhk, mille all veri voolab veresoonkonnas - Erinevates veresoonkonna osades erinev Jaguneb: Süstoolne e ülemine- (110 – 120mm Hg-elavhõbedasammast) Diastoolne e alumine Normväärtused: Normotooniline süstoolne vererõhk 100 – 139Hg Hüpotooniline alla 100 mmHg Hüpertooniline ple 139 mmHg Vererõhuravi eesmärk- on kaitsta olulisi organeid, et vältida neis püsivate kahjustuste teket. Vererõhk sõltub: Vere hulgast, mis satub arteritesse (Q) – mõjutab rohkem ülemist vereringet Vereringe perifeersest vastupanust (R) – mõjutab rohkem alumist vereringet P= Q x R Vanusest Emotsionaalsest seisundist Kehalise töö intensiivsusest NB
Veekaotust suurendavad tegurid: Hüperventilatsioon, oksendamine, dreenid, fistulid, sooletegevuse loidus (vedelik ei imendu), kõhulahtisus, polüuuria (suurem uriini hulk), diureetikumravi, verekaotus, põletus (vedelik aurub). ulatuslikud tursed (anasarka, astsiit). Hüpovoleemia (ei küsi): Isotooniline hüpovoleemia- kaotatud on nii vett kui Na (kõhulahtisus) Hüpotooniline- palju Na kadunud ja vett, kuid vesi on asendatud, Na mitte. Hüpernatreemiline- kaotatud nii vesi kui Na, kuid Na on asendatud, või on kaotus ebavõrdne- vett proportsionaalselt rohkem kui Na. Kompensatoorsed mehhanismid: Vasokonstriktsioon- et hoida vererõhk normi piires. (Arterid, seinas on lihased). Noradrenaliin. Vereringe tsentralisatsioon Uriini tekke pidurdumine (sõltub arteriaalsest rõhust). RAASi käivitumine
aine kontsentratsiooni teiselpool membraani ning seega võrdsustada kontsentratsioone mõlemal pool membraani. See on ühesuunaline difusioon, mis leiab aset siis, kui lahustunud aine molekulid ei pääse läbi membraani Osmootne rõhk rõhk, mis tekib mingis suletud ruumis (näiteks rakus), kui lahusti siseneb sinna osmoosi teel, on üheks vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitajaks Hüpotooniline lahus vereplasmast madalama osmootse rõhuga lahus Hüpertooniline lahus vereplasmast kõrgema osmootse rõhuga lahus
93%line naatriumkloriidilahus, selle osmootne 1 rõhk sama mis vereplasmal (plasma teeb vere vedelaks). Osmootset rõhku tõstab soolase toidu söömine (tekib janu, väheneb uriini eritumine). Magusad ained, morsid. Antidiureetiline hormoon väljutatakse hüptalamuse kaudu? ADH o Isotooniline lahus selle osmootne rõhk on võrdne organismi sisese osmoose rõhuga, nt 0,93%line naatriumkloriidlahus o Hüpotooniline lahus selle osmootne rõhk on madalam organismi sisest osmoosest rõhust, nt vesi, seda süstida ei tohi, vesi hakkab minema punaliblede sisse, hakkab pihta osmoos lahusti ühesuunaline muutumine madalama rõhuga keskkonnas kõrgema suunas, punalibles kõrgem osm.rõhk. o Hüpertooniline lahus selle osmootne rõhk on kõrgen kui vereplasmas. Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse. 3
2. Taimerakus on kloroplastid, loomarakus pole 3. Taimerakus on vakuool aga loomarakus pole TAIMEDE ELUPROTSESSID: 1. Fotosünteesivad 2. Hingavad 3. Paljunevad 4. Kasvavad 5. Transpiratsioon ehk vee aurustumine MÕISTEID: Plasmolüüs- raku sisu, protoplasti kokkutõmbumisena avalduv nähtus, mis on tingitud hüpertoonilise lahuse toimel vee väljaimemisest rakus Hüpertooniline lahus- Antud lahusest kõrgema kontsentratsiooniga lahus Hüpotooniline lahus- Antud lahusest madalama kontsentratsiooniga lahus Osmoos- Nähtus, kus lahusti molekulid liiguvad läbi poolläbipaistva membraani suurema kontsentratsiooniga lahuse suunas. Pungumine- Suguta paljunemise viis, kus tütarorganism jääb mõneks ajaks emasorganismi külge ÜLEVAADE BOTAANIKA AJALOOST Carl Linne Töötas välja kahesõnalise nimetamisviisi ehk binaarse nomenklatuuri Kirjeldas väga palju taimeliike ja süstematiseeris need Theophrastus
Anaeroobse glükolüüsi võtmeensüümide (glükoosi kinaas, fosfofruktoosi kinaas, püruvaadi kinaas) sünteesi mõjutavad kõhunäärme hormoonid insuliin ja glükagoon. 15) Anabolism on ainevahetusprotsessis üks osa, sünteesiprotsess. 16) Magusaim süsivesik on glükoos: õige/vale 17) Milles seisneb lipiidide tähtsus inimorganismi jaoks? Lipiidid (triglütseriidid) on seejuures inimorganismi energia põhivaru. 18) Hüpotooniline lahus: vereplasmast madalama osmootse rõhuga lahus. 19) Hüpertooniline lahus: vereplasmast kõrgema osmootse rõhuga lahus. 20) Elektrolüütide funktsioonid organismis: Elektrolüüdid täidavad organismis olulisi funktsioone: - tagavad kehavedelike osmolaalsuse - moodustavad bioelektrilisi rakumembraani potentsiaale - on ainevahetuse katalüsaatoriteks - määravad kehavedelike pH - stabiliseerivad teatud
transtsellulaarsevedeliku ülemäära suure kaotuse puhul (nagu näiteks kõhulahtisus, kauakestev oksendamine jt.). Kuna seejuures ekstara- ja intratsellulaarruumi osmootsed vahekorrad ei muutu, jääb rakusiseruum mõjustamata. Seepärast kujundab kliinilist pilti vereplasma mahu vajak (hüpovoleemia) koos vereringehäiretega (tahhükardia, vererõhu langus, kalduvus kollabeeruda kuni hüpovoleemilise sokini). * Hüpotooniline dehüdratatsioon. Kui pärast isotoonilist mahukaotust tekkinud janu kustutatakse ainult vee manustamisega, siis saab sellest ainult osa jääda püsima ekstratsellulaarruumi ja vereringehäirete sümptomid kestavad edasi. Et raku välisruumi osmolaarsus vähenes, põhjustab see vee sissevõtmise rakkudesse. Rakkude pundumise sümptomid muutuvad eriti märgatavaks ajukoe juures, kui koerõhu kõrgenemine võib põhjustada peavalusid, oksendamist, apaatiat ja teadvuse hämardumist kuni krampide
4 vastab [H+] 40 × · Osmolaarsus (vt. järgmine slaid) reguleerib lahusti (vee) liikumist · Raku sees ja väljas on osmolaarsused võrdsed, s.t. iga muudatus paneks vee liikuma (tursed, rakkude purunemine) Spordijook! Aitab kaasa värskele enesetundele ja taastab energiavarusid ... Hüpo-, Iso- ja Hüperosmolaarsus · Osmolaarsus reguleerib lahusti (loe: vee) liikumist rakkudest piiritletud ruumis · Võrreldes vere osmolaarsusega: Madalam on hüpotooniline Sama on isotooniline Kõrgem on hüpertooniline · Näited: higistades langeb vee hulk rakkude vahelises ruumis: · Tõuseb aineosakeste kontsentratsioon (osmolaarsus) mida üritab tasakaalustada madalama osmolaarsusega rakkudes asuv vesi, mis liigub rakkudest koevedelikku tekib dehüdreeritud seisund Vee joomisel lahjeneb esmalt veri, milles asuv lahusti (vesi) liigub koevedelikku, mis omakorda lahjeneb ja suunab osa veest rakku kuni
Rakumembraan koosneb lipiidsest kaksikkihist (peamiselt fosfo- ja glükolipiidid ning steroolid) ja valkudest ning selle peamine ülesanne on raku sisekeskkonna kaitsmine väliste mõjude eest. Sarnased membraanid (sisemembraanid) ümbritsevad ka raku sees olevaid organelle. 12. Membraani valikuline läbilaskvus. Rakumembraani läbimise erinavad võimalused ainetele, ainete liikumissuund. Mõisted — difusioon, osmoos, osmootne rõhk, turgor, hüpotooniline, isotooniline, hüpertooniline lahus, plasmolüüs. Ekso-, endotsütoos, fago- ja pinotsütoos. Difusioon- aine või energia ülekandumist kõrge kontsentratsiooniga piirkonnast madala kontsentratsiooniga piirkonda Osmoos- on lahusti (näiteks vee) difusioon läbi poolläbilaskva membraani, kusjuures lahusti liigub madalama kontsentratsiooniga lahusest (vee puhul kõrgem veepotentsiaal) lahusesse, kus on kõrgem lahustunud aine kontsentratsioon (vee puhul madalam veepotentsiaal).
- Neerudes uriini väljumisel - Vee auramisega - Väljaheitega - Higistamisel 6. Kas palaviku korral on organismi veevajadus: a) suurenenud b) vähenenud c) ei ole muutunud 7. Millest koosneb sool? 40% naatriumist ja 60% kloorist 8. Mida põhjustab liigne keedusoola tarbimine? 1) osteoporoos 2) vereõhu tõus 3) tursed 4) väsimus 9. Mis on: Isotooniline lahus – rõhk on võrdne vereplasma osmootse rõhuga Hüpotooniline lahus – vereplasmast madalama osmootse rõhuga Hüpertooniline lahus – vereplasmast suurema osmootse rõhuga 10. Selgitage mõisted: Anabolism – sünteesimisprotsessid Homöostaas – elutegevuseks vajalikud sisetingimused Katabolism – lõhustumisprotsessid 11. Nimetage katioonid: Na K Ca Mn Nimetage anioonid: kloriid vesinikkarbonaat sulfaadid fosfaadid Nimetage põhibioelemendid: C H N O P S
Suust ei saa steriilseid rakke, mida analüüsida. Ka on sobiv materjal: nahk, luuüdi, amnionivesi (lootevesi), koorion (varases raseduses 11-12 nädal), loote nabaväädi veri. Kontrollpunktid, enne analüüsimist: - Mitogeen (PHA) kultuuri initsiatsioon. Annab märku, et väljuda G0-st ja minna S- faasi paljunema. - Kolhitsiin (mitoosi inhibiitor) kääviniit ei lähe nii pikaks et kinnituda tsentromeerile. Kromosoomid kondenseeruvad kui kaua hoida. - Rakkude hüpotooniline töötlus KCl, Na-tsitraat. - Rakkude fikseerimine metanool/jää-äädikas - Kromosoomi preparaadi valmistamine. Polümorfism mitmekujulisus. Normivariandid. - Translokatsioon üks kromosoomi osa (üks ühel pool tsentromeeri, teine teisel pool) liitub teisega tsentromeeri pidi. Kirjutatakse nt t(14;15)(q10;q10)mat ema poolt esinev translokatsioon 14 ja 15 kromosoomi vahel. - Inversioon ümberkeerdumine. 2 kromosoom segmendi ümberpöördumine. Kirjutatakse:
Vesi on paljudes reaktsioonides üks lähteaine. Vesi loob stabiilse raku sisekeskkonna: kindlustab rakusisese rõhu abil raku kuju. Tal on termoregulatoorne toime. Liigestes leiduv liigesevõie vähendab nende liikumisel tekkivat hõõrdumist. Looteveedelik kaitseb loodet termiliste ja mehaaniliste mõjutuste eest. DEHÜDRATSIOON-vee sisalduse langus. HÜPERHÜDRATSIOON-veesisaldusetõus. Hüpotooniline hüperhüdratsioon tekib madala mineraalainete sisaldusega vedeliku tarbimist pärast vedelikukaotust. Tulemusena langeb vererõhk ja vesi liigub raku sisemusse. Selle tagajärjeks on krambid hallutsinatsioonid ajuturse. Mineraalainete ainevahetus Vitamiinide tähtsus ainevahetusprotsessis A Siseelundid 54. Seedekanali osad: Suuõõs Neel Söögitoru Magu Peensool Jämesool Kõverkäärsool Pärasool
Autor: Mari-Liis Kesküla Redaktor: Alexey Nesterovich SÜLG Sülg on kompleksne biovedelik, mis mõjutab suu tervist läbi oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste. Organismi tervise süsteemsed muutused viivad sülje süsteemsele muutusele. Sülg on plasma suhtes hüpotooniline, Na- ja Cl-ioonide kontsentratsioon on väiksem kui plasmas. Gl.submandibularis 70%, segasülg (rohkem seroosne) Gl. parotidea 25-27%, seroosne Gl.sublingualis 3-5 %, segasülg (rohkem mukoosne) MÕISTED Sülg on süljenäärmete limane, kergelt aluseline sekreet. Täissülg on süljenäärmete sülg+igemetasku vedelik+ lima. Parodontiit hambajuurt ümbritsevate igemete progresseeruv põletik. Esmased nähud on igemete veritsemine, mille tagarjärjel hävineb hammast ümbritsev luu ning
Sellele reageerib organism suurenenud uriiniga. Selleks hormooniks, mis reguleerib uriinikogust, on antidiureetiline hormoon. Seda produtseeritakse hüpotalamuses – suurendab vee jäämist organismi, lõpliku uriini kogus väheneb. ADH – antidiureetiline hormoon. Osmootse rõhu juures nimetame ka osmootse rõhu võimalikke termineid, mis käivad lahuste kohta: a)isotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on võrdne organismi sisese osm. rõhuga. 0,9% füsioloogiline lahus. b) hüpotooniline lahus – osmootne rõhk on madalam organismisisesest. Nt vesi. Sellist lahust süstida ei tohi. Hüpotoonilises lahuses hakkab vesi minema punaliblede sisse, sest kui on tegu 2 eri osmootse keskkonnaga, hakkab pihta osmoos – lahusti ühesuunaline liikumine madalama osmootse rõhuga keskkonnast kõrgema suunas. Punalibles on kõrgem osm rõhk, aga kui vereplasmasse sattus vett, siis hakkab vesi minema punatotsüütide sisse. Liikumine toimub seni kuni osmootsed rõhud võrdsustuvad
liikuma rakkudesse, sest seal on kõrgem osmootne rõhk kui lahuses ning selle tulemusel rakkude maht suureneb kuni rakumembraanid ei pea enam tekkinud pingele vastu ja rakud lõhkevad. 3.Isotoonilise, hüpertoonilise ja hüpotoonilise lahuse mõiste? Isotooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma osmootse rõhuga. Inimese vereplasmaga isotooniline lahus on 0,9% NaCl. Hüpertooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem kui vereplasma osmootne rõhk. Hüpotooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on madalam kui vereplasma osmootne rõhk. 4.Missugused erütrotsüütide omadused määravad veregruppide ABO-süsteemi? Aglutinogeenide (entigeen erütrotsüütidel) ja aglutiniinide (entikehad seerumis) esinemine. Aglutinogeeni kokkusaamisel samanimelise aglutiiniga toimub antigeen-antikeha reaktsioon punaliblede kokkukleepumine e hemolüüs. 0-veregrupp ei ole aglutinogeene A - A aglutinogeen B B aglutiongeen AB A ja B aglutinogeenid 5
nõuab vanusega standardimist, et eri populatsioone võrrelda. Standard. Enamuse haiguste korral on haigestumus sõltuv vanusest. Vanuse järgi standartimisel arvutatakse haigestumuskordajad, mis esineksid siis, kui kummagi rahvastiku vanusjaotus oleks sama. 9. Epidemioloogilise uuringu kava. ??? 10. Rakk, raku struktuurid; membraanne transport: aktiivne, passiivne; Lahused: isotooniline, hüpertooniline, hüpotooniline. Hüpertooniline lahus on lahus, mille osmootne kontsentratsioon on kõrgem vereplasma omast. Hüpotooniline lahus on lahus, mille osmootne kontsentratsioon on madalam vereplasma omast. Isotooniline lahus on sama osmootse kontsentratsiooniga kui vereplasma. 11. Rakkude ainevahetus, rakkude vahelised liidused, rakuväline aine. Rakkudevahelised liidused. Intertsellulaarsed liidused: A. Tiheliidused (tight junction) (näit. peensoole epiteel) takistab vees
Difusioon - CO2, O2 kõrgemalt madalama suunas. Osmoos (ka aktiivne)– H2O lahusti molekulid liiguvad madalamalt kontsentratsioonilt kõrgema kontsentratsiooni suunas. Aktiivne transport Aktiivtransport toimub ainult läbi transportvalkudes olevate kanalite. Erinevaid aineid transpordivad eri valgud. Energiat saadakse ATP-st. Hüpertooniline lahus on lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem võrreldava lahuse (nt vereplasma) osmootsest rõhust. Hüpotooniline lahus, mille osmootne rõhk on madalam võrreldava lahuse (nt vereplasma) osmootsest rõhust. Isotoonilised lahused on võrdse osmootse rõhuga lahused ja seetõttu ei toimu nende kahe lahuse vahel lahusti (vee) liikumist. Füsioloogiline lahus on koostise ja osmootse rõhu poolest vereplasmale lähedane vesilahus. 3) Aine omastamine/sünteesimine - assimilatsioon= anabolism Näiteks: fotosüntees, valgusüntees, glükogeeni süntees
3. Vereplasma osmootne rõhk ja selle tähtsus organismi talitluses. Iso-, hüpo- ja hüpertoonilised lahused. Hemolüüs ja selle põhjused. Vere osmootne rõhk on 7,3 atmosfääri ehk 745 kPa. Vere osmootne rõhk - kui palju erinevaid aineid on vereplasmas lahustunud. Vere onkootne rõhk - kui palju on vereplasmas valke. Hoitakse verd veresoonkonnas. o Isotooniline lahus selle osmootne rõhk on võrdne organismi sisese osmoose rõhuga, nt 0,93%line naatriumkloriidlahus o Hüpotooniline lahus selle osmootne rõhk on madalam organismi sisest osmoosest rõhust, nt vesi, seda süstida ei tohi, vesi hakkab minema punaliblede sisse, hakkab pihta osmoos lahusti ühesuunaline muutumine madalama rõhuga keskkonnas kõrgema suunas, punalibles kõrgem osm.rõhk. o Hüpertooniline lahus selle osmootne rõhk on kõrgen kui vereplasmas. Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse.
faasi aururôhuga. Aur gaas sellistes tingimustes, kus teda saab ka vedelaks muuta. [Tk = Kk m]. [Te = Te (lahus) Te]; [Tk = Tk Tk (lahus)]. Osmoos Lahusti ühesuunaline liikumine puhtast lahustist lahusesse vôi suurema kontsaga lahussesse läbi poolläbilaksva membraani. Osmootne rôhk rôhk, mida peab avaldama, et osmoosi ei toimuks (vasturôhk) e. lahusele avaldatav lisarôhk, mis peatab osmoosi. 1) 1 = 2 isotooniline. 2) 1 > 2 hüpotooniline. 3) 1 < 2 hüpertooniline. van't Hoffi seadus [ = cRT] [V = nRT]; c lahuse molaarsus. Môisted: tsütolüüs rôhkude erinevuste tôttu rakuseina purunemine; hemolüüs vere tsütolüüs (vereplasma konts. liiga väike). V Elektrolüütide lahjendatud lahuste omadused. Elektrilüüdid ained, mis jagunevad vesilahustes ioonideks. Tugevad jagunevad täielikult. (H2 H+ + Cl-). Isotooniline tegur e. parandamistegur (vôtab arvesse aine lagunemist ioonideks) [i = kôigi
120...170 ml/kg, 4...6 aastaste laste veenõudlus on umbes 75…100 ml/kg. Regulatsioon - kesknärvisüsteem, ADN (antidiureetiline hormoon), neerupealiste koore kortikosteroidid. 27.Dehüdratatsioon, hüperhüdratatsioon Dehüdratsioon - veesisalduse langus organismis. Töövõime langeb. Teatud määral on võimalik töövõimet tõsta, kui enne aktiivset tegevust tarbida vett. Hüperhüdratsioon - veesisalduse tõus. 28.Hüpotooniline hüperhüdratatsioon Tekib madala mineraalainete sisaldusega vedeliku manustamisel peale suurt vedelikukaotust. Tulemus - langeb vereplasma osmootne rõhk ja vesi liigub raku sisemusse. Tagajärg - krambid, hallutsinatsioonid, ajuturse.Peale suurt higistamist tuleb lisaks veele tarbida ka mineraalaineid. 29.Vitamiinide tähtsus ainevahetuses, avitaminoos Vitamiinid on toitainete rühm, millesse kuuluvad madalmolekulaarsed orgaanilised bioaktiivsed
14 4. P kontsentratsioonide diferents Läbi lipiidmembraani võivad vabalt difundeeruda vesi ja lahustunud gaasid (O2 ja CO2), rasvlahustuvad ained, väikesed polaarsed molekulid (etanool, kusiaine) (suure laenguga molekulidele on lipiidikihid praktiliselt läbimatud) 14 15 Hüpo-, iso- ja hüpertooniline lahus Hüpotooniline Kui väljaspool erütrotsüüti oleva lahuse konsentratsioon on väiksem kui 0.9% NaCl lahus, siis vesi tungib erütrotsüüti ja ta puruneb. Hemoglobiin satub plasmasse. Kolloidosmootne hemolüüs. 15 16 Hüpertooniline Kui väljaspool erütrotsüüti asuva lahuse konsentratsioon on kõrgem kui 0.9% NaCl, siis erütrotsüüdi sees olev konsentraatisoon, siis vesi väljub erütrotsüüdist ja
15. Pino- protsess, mille käigus rakk omastab vedelikus lahustunud aineid Fago: suured makromolekulid ei läbi rakumembraani, aineosakesed sopistuvad membraani sisse ja omastatav aine liigub membraaniga ümbritsetud põiekeses tsütoplasmasse. Isotooniline lahus (füsioloogiline) – 0,9% NaCl lahus ehk sama hulk (kontsentratsioon) kui erütrotsüütides Hüpertooniline lahus – suurema kontsentratsiooniga, mis põhjustab rakkude kokkusurumise (>0.9%) Hüpotooniline lahus – väiksema kontsentratsiooniga, mis põhjustab rakkude paisumise ja lüüsi (<0.9%) Rakutalitluse reguleerimine-Rakk siirdab geneetilist pärilikkuse informatsiooni tütarrakkudele DNA sünteesi kaudu; juhib oma talitlust DNA kopeerimisega RNA sünteesi abil;püüab püsivalt säilitada oma keemilist koostist; lõhustab toitaine ja salvestab sellest vabaneva energia ATP-d,sünteesib erinevaid valke, rasvu, süsivesikuid ja nende ühendeid. 16
ained (H+)verre suunata Lihas kiiremini töövõimeline · Bikarbonaat seob happed ja tekib süsihape (H2CO3) Lõhustub CO2 ja veeks Eralduvad kopsude kaudu organismist Alustada joomisega 30.koormusminutil INTENSIIVNE 4 x 150 ml/tunnis MÕÕDUKAS 4 x 250 ml/tunnis Süsivesikuid Ilma Hüpotooniline Naatriumi 6% puuvilja või min 460 mg/l Koos aminohapetega Eelistatud malto- Soovitavalt dekstriiniga happeta isotooniline Na - bikarbonaat Valk ja koormus · Suure koguse (<20g) valgu tarbimine vahetult enne koormust pole kasulik Pärsib energeetikat · Positiivselt mõjub väiksemas koguses spetsiaalsete aminohapete tarbimine · Koormuseelselt parandavad kehalist ja
1. Mida kujutab endas elu ? Paljundatakse, taastoodetakse seda sama liiki. Liik toodab variatsiooniga indiviide ja alati rohkem kui vaja on ja kõik ei suuda selles keskkonnas hakkama saada. Liigiulatuses taastootmine, liigi sees variatiivsus. 2. Milles seisneb treenitus ? Treenitus on kohanemine uute tingimustega. Valgusünteesi käigus on parandatud lihasrakkude suutlikkust. Treenimise tulemusel lükkame normipiire edasi, lihased peavad mitu korda taastuma enne kui harjuvad uue treeninguga ära. Kohanemine normi piirides, sport lükkab normi piire edasi. 3. Millised kasulikud omadused on küllastumatutel lipiididel ? - energiaallikaks - rakumembraani ehituslik osa - on vajalikud osade vitamiinide imendumiseks ja transpordiks 4. Mida kujutab endast puhversüsteem ja kuidas on see seotud sportliku pingutusega? Puhversüsteem on homeostaasi vahend tagamaks organismis pH optimaalse taseme, et saaksid toimi...
· ihibeeritakse mitoosi kääv · töödeldakse hüpotoonilise lahusega · fikseeritakse · tehakse kromosoomipreparaat · värvitakse Käävi inhibeerimine. Rakkude jagunemise peatamiseks metafaasis kasutatakse enamasti sügislillest (Colchicum autumnale) saadud alkaloidi kolhitsiin ja selle sünteetilist derivaati koltsemiidi. Mitoosi käävi inhibeerimiseks kasutatakse veel taimest Vinca saadud vähivastaseid ravimeid vinblastiin ja vinkristiin. Hüpotooniline töötlemine. Hüpotoonilise lausena kasutatakse 0.56% kaaliumkloriidi või 0.8% naatriumtsitraadi lahust. Kui rakud viia hüpotoonilisse lahusesse, siis võtavad need soolade kontsentratsiooni ühtlustamiseks väliskeskkonnast vett ja paisuvad. Kuna profaasis on tuumamembraan lagunenud ja mitoosi kääv tänu kolhitsiinile depolümeriseerunud, siis saavad kromosoomid paisuvas rakus vabalt liikuda. Fikseerimine. Rakke fikseeritakse metanooli ja jää-äädikhappe segus vahekorras 3:1
kui on mõõdukas töö, rahulik, aeglane pulss 112-120, intensiivne, kiire- lõhustatakse süsivesikuid. Vee ainevahetus. Täiskasvanud in on 60-65% keha massist vesi. Ilma veeta mitte kauem kui 6-12 päeva. Universaalne lahustaja. Imendumis protsess, tekivad uues ained, hädavajalik. Termoregulatoorne toime-soojust on kerge higi kaudu ära anda. Dehüdratatasioon-veesisalduse langus organismis, suur veekaotus, vedelike taastamine koos mineraalainetega, ajuturse, krambid, hallutsinatsioonid, hüpotooniline hüperhüdratatsioon. hüperhüdratatsioon-veesisalduse tõus. Organismi päevane veevajadus. 40 ml kehakaalu kg kohta. Laste veevajadus on suurem, keha sisaldab rohkem vett. Organismis olev vesi. Rakusisene vesi-rakkude koostisest, pool kehakaalust. Rakuväline vesi. Regulatsioon. Organism reguleerib ise veesisaldust. Sisesekretsioon. endokriinsüsteem ja närvisüsteem. Ns toimub impulsside edasiandmine hästi kiiresti, muutusi organismis esile kutsuda sek. Sama ruttu kaob ka mõju
d) Rakutuuma sisse jääv plasma → Karüoplasma 15.Lõpeta järgmine lause. Kromosoomide ristsiire, mille käigus liibuvad kromosoomid teineteise vastu paarikaupa ja vahetavad võrdsetes kogustes pärilikkusainet, toimub... meioosi esimese jagunemise profaasis 16.Kui punalible pannakse lahusesse, milles lahustunud aine kontsentratsioon on madalam kui verelibles endas, siis toimub hemolüüs. Kuidas nimetatakse sellist lahust punaverelible suhtes? Hüpotooniline lahus 17.Mis organell otsustab raku sees apoptoosi algatamise üle? Mitokonder 18."Ainete passiivseks transpordiks läbi plasmamembraani rakk energiat ei vaja ning transportvalk vaid kergendab difusiooni. Aktiivse transpordi puhul toimib transportvalk pumbana, mis töötab vastupidiselt difusioonijõududele. Osa transportvalke on väga selekteerivad, lastes läbi vaid teatud tüüpi molekule. Neid nimetatakse kanalvalkudeks." „Väär“. 19
käitumishäired. * spastiline diparees (-pleegia) – spastilisus enam jalgades, kõõlus-periostaalrefleksid elavnenud, väljendunud spastilisus, intelligents ja kõne enamasti nrmaalsed. *spastiline tetrapleegia (-parees) – raskeim PCI variant, difuusne ajukahjustus, sageli vaimne mahajäämus, ratastoolihaiged, vajavad igapäevast abi, pseudobulbaarsündroom (kõnehäire, düsfaagia), krambid. * hüpotooniline PCI - lihased lõdvad, refleksid säilivad, võib olla vaimne mahajäämus, difuusne ajukahjustus. * düskineetiline PCI – ebanormaalsed vastutahtelised liigutused, hüpotoonia, käte kasutamine häiritud, osadel juhtudel vaimne mahajäämus, kuulmise langus, põhjus – neonataalne hüperbilirubism (nt veregruppide sobimatusest), raske anoksia (hapnikuvaegus). * ataktiline PCI – kõige harvemini esinev PCI vorm, väikeaju arenguhäire, kehatüve ja kõnnakuataksia häirivad
31 sünnituse ajal tekkinud loote hapnikunälgus näiteks sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik, vastsündinu hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur. Sümptomid ehk avaldumine Kliinilised variandid: spastiline hemiparees (hemipleegia), spastiline diparees (dipleegia) Little'l haigus, spastiline tetraparees (tetrapleegia), hüpotooniline PCI, düskineetiline PCI (atetoos, koreoatetoos), ataktiline PCI. Tserebraalparalüüsi sümptomid jagatakse nelja põhilisse vormi: spastiline, atetootiline, ataktiline ja segavorm. Üldiselt jäävad PCI-lapsed arengus maha: hakkavad pead hoidma, keerama või käima hiljem kui tavalised lapsed. PCI vorme on raske määratleda enne lapse 2-aastaseks saamist, sest sümptomid avalduvad koos lapse arenemisega. 70% tserebraalparalüüsi juhtudel on tegemist spastilisuse ehk lihastoonuse tõusuga
vatsakeskkonna puhverdamine ja toitaine mikroobide. Mäletsejaliste sülg sisaldab ka uureat – proteiini sünteesivate vatsabakterite toitaine. Ruminantide sülg on isotooniline, kõrge bikarbonaatide ja fosfaatide konts, kõrge pH. Vaja, et neutraliseerida fermeteerimisel tekkinud happeid vatsas. 100-200 l sülge eritavad lehmad päevas. Sülg ja elektrolüüdid tuleb taasimendada kiiresti, muidu tekib dehüdratatsioon. Koeral nõrgalt aluseline, hüpotooniline, väike elektrolüütide sisaldus. Salivatsiooni regulatsioon Toimub parasümpaatiliste närvikiudude koliinergiliste retseptorite kaudu. Ehk näo ja keele-neelu närvikiud stimuleerivad sekretoorseid rakke koliinergiliste retseptorite kaudu. Aferentsed stiimulid: toidu lõhn, maitse, mälumine, tingitud refleksid. Karnivooridel saagi ründamisel süljenõristus sümpaatiliste närvide kaudu beeta-adrenergiliste retseptorite vahendusel.
Säsi hüpertoonilisust aitab ka säilitada: peened osad imendasid tagasi (ehk torust läks välja) nii soolad kui vesi. Vesi liikus alanevast peenest osast ja soolad ülenevast peenest osast. Ülenev jäme osa ja distaalne vääntoruke imendavad aktiivselt Na tagasi, see tõmbab ka Cl. Neid segmente ei läbi vesi, aktiivne lahuste tagasi imendamine põhjustab progressiivselt toru vedeliku osmolaarsuse vähenemist. Nn. lahjendavad segmendid. Torukese vedelik, mis jõuab kogumisjuhasse on hüpotooniline isegi dehüdreeritud loomas. Esmalt tekitatakse säsis hüpertoonilisus, torukeste vedelik lahjendatakse distaalsetes neforni segmentides – kas uriin eritatakse kontsentreerituna/lahjendatuna, sõltub vedeliku mahu staatusest, plasma toonilisusest, looma vererõhust. ADH määrab ära eritatava uriini osmolaarsuse – määrab ära vee läbilaskvuse kogumisjuhas. Kui vett on palju, siis ADH puudub ja kogumisjuha on suhteliselt läbilaskmatu veele
spastilisus kujuneb 1.-2- eluaasta jooksul, krambid, käitumishäired. Spastiline dipleegia või diparees: spastilisus enam jalgades, kõõlus-periostaalrefleksid elavnenud, adduktorite spasm (lähendaja.lihased), väljendunud spastilisus, intelligents ja kõne enamasti normaalsed. Spastiline tetrapleegia: raskeim PCI variant, difuusne ajukahjustus, sageli vaimne mahajäämus, ratastoolihaiged, vajavad igapäevast abi, pseudobulbaarsündroom – kõnehäire, düsfaagia; krambid. Hüpotooniline PCI: lihased lõdvad, refleksid säilivad, võib olla vaimne mahajäämus, difuusne ajukahjustus. Atetootiline ehk düskineetiline ehk tahtmatute liigutustega vorm esineb 20%-l PCI- lastest. Tahtmatud liigutused võivad esineda kätes ja/või jalgades, aga ka kehatüves. Liigutused sagenevad emotsionaalse stressiga ja kaovad une ajal. Selle vormiga kaasneb sageli düsartria. Düskineetiline PCI: ebanormaalsed vastutahtelised liigutused – atetoos > 1 a.v., düstoonia;
aktseptor); · Omavad puhverdusvõimet ca ühe pH ühiku piires happe pKa ümbruses (kõige efektiivsemad pH juures, mis vastab happe pKa väärtusele); · Isotooniline ehk füsioloogiline lahus Lahus, mille osmootne rõhk võrdub vereplasma osmootse rõhuga. plah= pplasma · Hüpertooniline lahus Lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma osmootsest rõhust plah > pplasma · Hüpotooniline lahus Lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma osmootsest rõhust plah < pplasma TD I seadus Kõigi energialiikide summa süsteemis on jääv suurus Konstantse ainehulga juures siseenergia muut DE võrdub DE = Eprod - Ereakt = Q W ehk Q = DE + W E süsteemi siseenergia; Q - süsteemi sisestatud soojahulk W - süsteemi poolt tehtud töö
Vlahus π — osmootne rõhk [kPa · atm] c — molaarne kontsentratsioon [mol/l] R — universaalne gaasikonstant T — absoluutne temperatuur [K] Erinevaid lahuseid, millel on ühesugune osmootne rõhk, nimetatakse isoosmootseteks lahusteks. Kui lahuse A osmootne rõhk on suurem kui lahuse B oma, siis on lahus A lahuse B suhtes hüpertooniline. Kui aga lahuse A osmootne rõhk on väiksem kui lahuse B oma, siis on lahus A lahuse B suhtes hüpotooniline. Osmoos omab tähtsust nt. ainevahetusprotsessides. Taimelehed hoiavad oma kindlat kuju tänu osmootsele rõhule. Sama inimese rakkudega. Arstid peavad hoolitsema, et inimese organsmi viidav lahus oleks isotooniline vereplasmaga. Vereplasma osmootse rõhu tekitavad lahustunud elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid. πvereplasma>7 atm. Vereplasmaga on isotooniline 0,85% NaCl lahus (füsioloogiline lahus) ja ka 4,5…5% glükoosilahus.
Osmootne rõhk – oleneb aineosakeste (ioonide, molekulide) arvust lahuses st ainete kontsentratsioonist. Kehavedelikes mõõdetakse vedelike osmootset aktiivsust milliosmoolides (mOsm) liitris. 60% vere osmootsest rõhust on põhjustatud Na- ja Ca ioonide poolt. Isotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on sama, mis vereplasmal, ta on vereplasma suhtes isotooniline. Hüpertooniline – lahused, mille osmootne rõhk on kõrgem, mis vereplasmal. Vesi läheb rakust välja. Hüpotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on madalam, mis vereplasmal. Vesi tungib rakku. 2.5.2.1. Kolloidosmootne e. onkootne rõhk ja selle tähtsus. Kolloidosmootne rõhk – osa vereplasma osmootsest rõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (valkude) poolt. 25 mmHg. Oluline vereplasma ja kudede vahelise vedeliku liikumisel. 2.5.3. Vere pH: arteriaalne ja venoosne veri. Veri on nõrgalt leeliseline: arteriaalse vere pH 7,4 ja venoosse vere pH 7,35. Vere pH
nägemus – ja kuulmishäired; 5. oraalmotoorika probleemid; 6. märgatavalt vähenenud luumass; 7. vaimse tervise häired; 8. krambid; 9. spastika ja kontraktuurid; 10. inkontinents Mille alusel klassifitseeritakse PCI? 1. Liigutuste häire tüübi järgi: • spastiline – kõrge lihastoonus • hüperkineetiline (düskineetiline) – vastutahteliste liigutuste esinemine • hüpotooniline – madal lihastoonus 2. Liigutuste häire vormi järgi: • spastiline dipleegia – kõikide jäsemete, enam väljendunud jalgade spastilisus (lihastoonuse tõus); • spastiline tetraparees – kõikide jäsemete, enam väljendunud käte spastilisus. 3. Liigutuste häire raskuse järgi: 1.- 4. aste, kusjuures 4. aste on kõige raskem. PCI klassifikatsiooni raskusastme järgi.
ruumis) -- Organismi päevane veevajadus: • 28…38 ml kehakaalu kg kohta. Laste veevajadus suurem, kuna vett kehas rohkem ja veevahetus kiirem: • Imik vajab ööpäevas vett 120...170 ml/kg • 4...6 aastaste laste veenõudlus on umbes 75…100 ml/kg. --- 27. Dehüdratatsioon – veesisalduse langus. Väheneb kehaline töövõime. hüperhüdratatsioon – veesisalduse tõus. Suureneb kehaline töövõime. 28. Hüpotooniline hüperhüdratatsioon Tekib madala mineraalainete sisaldusega vedeliku manustamisel peale suurt vedelikukaotust Tulemus- langeb vereplasma osmootne rõhk ja vesi liigub raku sisemusse Tagajärg – Krambid, hallutsinatsioonid, ajuturse 29. Vitamiinide tähtsus ainevahetuses Vitamiinid on vajalikud, -sest need vastutavad oksüdatsiooniprotsesside eest organismis, olles kasvamise, ainevahetuse, rakkude taastootmise ja seedimise olulisteks teguriteks;
alfa1-globuliin transkortiin transpordib kortisooli alfa2-globuliin tsöruloplasmiin transpordib vaske beetaglobuliin transferriin transpordib rauda 8. Ülevaade vererakkude talitlusest. Punalibled – nende füsioloogiline roll. Valgeliblede jaotus ja nende füsioloogiline roll. Vereliistakute füsioloogiline roll. Hüpertoonik – vesi välja 22 Isotooniline – vesi sisse ja välja – norm Hüpotooniline – vesi sisse Kliiniline näide : sirprakkuline aneemia - autosoomne retsessivne haigus, mida põhjustab hemoglobiin beeta valgus punkt mutatsioon (SNP). Geen asub11 kromosoomi lühikese õla (p) 15.5 regioonis. Hemoglobiin beeta valk on 146 ah pikk ja molekulaarkaal on ~15,867 Da. SRA puhul asendab HBB valgu kuuendas positsioonis hüdrofoobne valiin hüdrofiiliset glutamiinhapet • Seda tingib SNP, mille puhul kuuenda koodoni keskel T asendab A
Sülg niisutab ja teeb toidu neelatavaks antibakteriaalne toime 1) lüsosüüm 2)antikehad tärklise seede algus 1) sülje amülaas (omnivooridel) lipaas (noorloom) sülje amülaasi ja lipaasi toime avaldub mao proksimaalses osas Sülg koosneb: vesi, elektrolüüdid, lima. Liigilised erinevused: mäletsejalistel tugevasti aluseline (CHO3), vatsa hapete neutraliseerimine, kogus 100- 200 l/ööpäevas, isotooniline. Koertel nõrgalt aluseline, hüpotooniline, väike elektrolüütide sisaldus. Salivatsiooni regulatsioon: parasümpaatiliste närvikiudude koliinergiliste retseptorite kaudu. Aferentsed stiimulid: toidu lõhn, maitse, mälumine, tingitud refleksid. Karnivooride saagi ründamisel süljenõristus sümpaatiliste närvide kaudu beeta-adrenergiliste reseptorite vahendusel. Endokriine regulatsioon puudub (erand seedenäärmete seas!)
Sülg niisutab ja teeb toidu neelatavaks, antibakteriaalne toime lüsosüü, antikehad tärklise seede algus - sülje amülaas (omnivooridel), lipaas (noorloom), sülje amülaasi ja lipaasi toime avaldub mao proksimaalses osas Sülg koosneb: vesi, elektrolüüdid, lima. Liigilised erinevused: mäletsejalistel tugevasti aluseline (CHO3), vatsa hapete neutraliseerimine, kogus 100- 200 l/ööpäevas, isotooniline. Koertel nõrgalt aluseline, hüpotooniline, väike elektrolüütide sisaldus. Salivatsiooni regulatsioon: parasümpaatiliste närvikiudude koliinergiliste retseptorite kaudu. Aferentsed stiimulid: toidu lõhn, maitse, mälumine, tingitud refleksid. Karnivooride saagi ründamisel süljenõristus sümpaatiliste närvide kaudu beeta-adrenergiliste reseptorite vahendusel. Endokriine regulatsioon puudub (erand seedenäärmete seas!) 48) Ühekambrilise mao seede. Maonäärmed, maonõre koostis ja toime.
Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse osmootseks rõhuks. - Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm. - Vereplasma valkude osmootne rõhk e onkootne rõhk 25mmHg Vereplasma osmootne rõhk on vere plasmas sisalduvate ainete poolt tekitatud rõhk. Hüpotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma omast; vähem kontsentreeritud lahus; rakud paisuvad. N: destilleeritud vesi. Selliseid lahuseid ei tohi veeni manustada, kuna selle tagajärjel tekib hemolüüs. Hüpertooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma omast; rohkem kontsentreeritud lahus; rakud kortsuvad. N: kasutatakse ajutursete mahavõtmiseks. Isotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma omaga
tasakaalu (pH-d)? pH nihked - alkaloos ja atsidoos. Osmoos on lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani (rakumembraan). Osmoos põhjustab lisarõhu selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse osmootseks rõhuks. Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm. Vereplasma valkude osmootne rõhk e onkootne rõhk 25mmHg Vereplasma osmootne rõhk on vere plasmas sisalduvate ainete poolt tekitatud rõhk. Hüpotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma omast; vähem kontsentreeritud lahus; rakud paisuvad. N: destilleeritud vesi. Selliseid lahuseid ei tohi veeni manustada, kuna selle tagajärjel tekib hemolüüs. Hüpertooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma omast; rohkem kontsentreeritud lahus; rakud kortsuvad. N: kasutatakse ajutursete mahavõtmiseks. Isotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma omaga. Lahuseks on
4. Aeroobse/anaeroobse kasvukeskkonna vaheldumine - fakultatiivsetel anaeroobidel on erinevad mehhanismid energia genereerimiseks sõltuvalt sellest, mis on terminaarseks elektronaktseptoriks. 5. Osmootne stress - käivituvad mehhanismid, kus rakk püüab säilitada normaalset siserõhku, turgorit. Äärmuslikes tingimustes aga raku tsütoplasma kas dehüdreerub (hüpertooniline keskkond) või rakud ei suuda piisavalt vett välja viia ja lõhkevad (hüpotooniline keskkond). 6. Keskkonna pH muutustest põhjustatud stress - muutused makromolekulide struktuuris ja biokeemiliste reaktsioonide toimumises. Happestressiga puutuvad kokku näiteks patogeenid. 7. Na+ ioonide kõrge kontsentratsioon. 8. DNA kahjustused - rakus indutseeritakse SOS vastus, käivitub DNA reparatsioon (rekombinatsiooniline reparatsioon), SOS mutagenees ning alternatiivne DNA replikatsioon.
4. Aeroobse/anaeroobse kasvukeskkonna vaheldumine - fakultatiivsetel anaeroobidel on erinevad mehhanismid energia genereerimiseks sõltuvalt sellest, mis on terminaarseks elektronaktseptoriks. 5. Osmootne stress - käivituvad mehhanismid, kus rakk püüab säilitada normaalset siserõhku, turgorit. Äärmuslikes tingimustes aga raku tsütoplasma kas dehüdreerub (hüpertooniline keskkond) või rakud ei suuda piisavalt vett välja viia ja lõhkevad (hüpotooniline keskkond). 6. Keskkonna pH muutustest põhjustatud stress - muutused makromolekulide struktuuris ja biokeemiliste reaktsioonide toimumises. Happestressiga puutuvad kokku näiteks patogeenid. 7. Na+ ioonide kõrge kontsentratsioon. 8. DNA kahjustused - rakus indutseeritakse SOS vastus, käivitub DNA reparatsioon (rekombinatsiooniline reparatsioon), SOS mutagenees ning alternatiivne DNA replikatsioon.
annaabi.ee 
