Seedimine maos (0)

Seesmine a> maos
Neelu ja söögitoru kaudu jõuab makku.
POLE PROGRAMMIS
Neelamise faasid :
Suuõõne faas – toidukämp lükatakse keele abil ja pehme suulae lihaste abil tahapoole
Neelu faas – ülemine söögitoru sulgurlihas lõdvestub, kõripealis ehk epoglottis suleb hingetoru – selle tõttu toit hingetorru ei pääse, aga küll liigub edasi söögitorusse. Suuõõne poolt on keel veel endiselt taga, teisipidi toidukämp liikuda ei saa. Pehme suulae lihas tehitab kõrge rõhu
Söögitoru faas – söögitoru lihased tõmbuvad laineliselt kokku, lõõgastus ees, kokkutõmme taga. Lõõgastunud ossa lükatakse toidukämp edasi. Kontraktsioonilaine liigub lainelisel kuni alumise söögitoru sulgurlihaseni. Alumine söögitoru sulgurlihas lõõgastub ja toit pääseb edasi.
Neelamist reguleerivad piklikus ajus paiknevad närvikeskused. Need innerveerivad neelamislihaseid nii neelu- kui ka söögitoru piirkonnas. Samuti koordineerivad. Ajukahjustuste korral ( peaaju või siis ka uitnärv, mis neelamist innerveerib) on neelamine häiritud. Kui ise neelata ei saa, pannakse söögitoru alumisse otsa sond või pannakse püsisond. Söövitava aine joomisel tekivad söögitoru söövitused ja armistumine – toit ei pääse enam läbi. Ägeda söövituse korral (värskelt) toit kindlasti läbi ei pääse ja sinna pannakse sond. Armistumise puhul hakatakse söögitoru laiendama – ehk suudetakse sellega endine seisund taastada. Söögitoru eemaldamisel kas kunstlik söögitoru või maopistul – makku läbi kõhukatete pannakse toru, mille kaudu toidetakse aastaid.
MAGU
Mao ehitus
Magu on õõnes elund, millel eristatakse kahte kõverat osa – suur ja väike kurvatuur (kõverik). Magu koosneb kolmest kestast. Kõige sisemine on limaskest , siis tuleb lihaskest (millel on kolm kihti - pikilihas, pikilihas ja ringlihas kihid ) ja kõige välimine kest – serooskest. Limaskest on hatulise (?) ehitusega, mis võimaldab väga suurt pindala. Limaskestas paiknevad mao näärmed , mis produtseerivad maonõret. Maol eristatakse ka eraldi osi. See on vajalik selleks, et kirjeldada erinevata maopiirkondade funktsioone. Funktsioonid kogu mao ulatuses pole kaugeltki ühesugused. Need osad on: 1) Maolävi (kõige kõrgemal – sealt, kus toit makku jõuab); 2) mao põhimik (fundus) – skeemil viirutatud ala; 3) mao keha ehk corpus – skeemil kollane ala; 4) antrum (koobas); 5)pylomus (üleminekuosa peensoolele) – ringjas sulgurlihas takistab kokkutõmbunult söögi üleminekut. Pylomuse kanal – mida ühendab. Mao osi on vaja funktsiooni kirjeldamiseks. Iga osa produtseerib eri aineid – eri hormoone ja ensüüme.
Maonõre koostis ja omadused

HCl ( vesinikkloriid ) – teda produtseerivad funduse( põhimiku) piirkonna parietaalrakud.

Parietaalrakud produtseerivad ka sisemist vereloome faktorit ehk Castle ’i faktor. Castle’i faktori funktsioon: vajalik punaste vereliblede (elektrotsüütide) tekkeks. Väliseks vereloome faktoriks on vitamiin B12 – seda saame loomse toiduga (eriti palju lihas ja maksas ). Vitamiin B12 varud maksas on kõige pikaajalisemad – kui liha ei söö, siis umbes aasta-poolteist jätkuvad selle vitamiini varud maksas – siis ähvardab inimest kehvveresus ehk aneemia . Sisemine vereloome faktor vajalik selleks, et inimene suudaks omastada vitamiin B12-t (välist vereloome faktorit). Ilma sisemise vereloome faktoritega ei saa B12-t käte. Kui inimene on söönud loomset toitu, mis seda sisaldab, siis peensoones moodustuvad vitamin B12 ja Castle’i faktor kompleksina (ühendina). Peensooles , selle lõpposas, on suhteliselt kitsal alal retseptorid , millega see kompleks ühineb ja saab imenduda just selles kitsas retseptoorses alas . Siis selles piirkonnas koos vitamin B12-ga saab ühilduda. Mõlemad vajalikud, aga välist ei saa ilma sisemiseta kätte. (Kui mao limaskest on kahjustunud , siis tekib ka kehvveresus – sel juhul oeab vitamin B12 süstima. Kehvveresus tekib ka paelussi korral)
HCl ehk vesinikkloriidi ehk soolhappe funktsioon: Soolhape tekitab maos happelise keskkonna, mis on vajalik mao valke lõhustavate ensüümide pepsinogeenide aktivatsiooniks. HCl tekitab happelise keskkonna – pepsinogeenidest saavad pepsiinid. Valgud punduvad ( paisuvad ) ja muutuvad paremini kättesaadavaks ensüümide toimele. HCl-l on bakteritsiitne toime (baktereid hävitav toime). Makku sattunud baktereid hakatakse mahappega hävitama või vähem mürgiseks muutma , nende mürgisust nõrgestama. HCl-l oma ülesanne ka sooles – läheb mööda peensoolt edasi, tekitab seal happelise keskkonna ja happelises keskkonnas vabaneb peensoole limaskesta rakkudes hormoon sekretiin , mis omakorda reguleerib kõhunääre nõre eritumist ning sekretiin hakkab pidurdama mao happe edasist sekretsiooni.

Mao nõre koostisesse kuuluvad veel ensüümid – pepsinogeenid, mis mao limaskesta ... on mitteaktiivsed. Pearakud, näärmerakud???? Aktiveeritakse siis, kui ensüümid on rakkudest mao õõnde välkjutatud ja seal happe mõjul happelises keskkonnas muutuvad aktiivseteks pepsiinideks. Nende ülesanne – valkude lõhustamine. Mao lipaas – oluline just imikul ja väikelapsel, sest tema lõhustab piimarasvu (ema- ja lehmapiima). Mao lipaas toimib ainult emulgeeritud lipiididele. Emulgeeritud lipiidid on ainult piimas. (muidu on emulgeerimata) Mao lipaas toimibki seega ema- ja lehmapiimale. Teised lipiidid, mis ei ole piimas, vajavad emulgeerimiseks sapi juuresolekut. Imikul veel sappi ei toodeta ja sellepärast teisi lipiide imiku organism ei seedi (ei maksa talle heeringat või rasvast liha anda – tekib kõhulahtisus, ei seedi). Täiskasvanud mao lipaasi osatähtsus väheneb. Põhiliselt lõhustab täiskasvanud kõhunäärme lipaas.

Mutsiin ehk limaaine – seda produtseerivad limarakud. Limal on kaitsefunktioon happe ja ensüümide söövitava toime eest, ei lase limaskesta ennast seedima hakata. Kui lima produktsioon häiritud, võivad tekkida nt maohaavandid. Seda häirivad mitmesugused ravimid – eriti mittesteroidsed põletikuvastased ravimid ( paratsetamool , ibuprofeen, aspiriin ). Nende ravimite liigtarvitamisest võib tekkida maohappe liigproduktsioon, kuna takistavad maohappe loomulikke pidurdusmehhanisme ja vähendavad lima produktsiooni. Happe liigproduktsiooniks võetakse ravimit, mille toimeaineks on omeprasool ( hommikul 1tbl, toime 24h).
WATWATWAT

Mao nõre eritumise regulatsioon

Osalevad nii NS kui ka humoraalne süsteem. Regulatsiooni käsitletakse tavaliselt faasidena. Eristatakse kolme faasi:

Aju faas – selle faasi käivitavad toidu suhu sattumine , toidu lõhn, toidu maitse ja inimese puhul ka toidust rääkimine ja toidule mõtlemine. Need stiimulid põhjustavad piklikus ajus uitnärvi ärrituse. Uitnärvi ärrituse tagajärjel hakkavad maos parietaalrakud HCl’i produtseerima. Parietaalrakkudel on atsetüülkoliini suhtes tundlik retseptor. Atsetüülkoliin ongi selleks mediaatoriks, mis uitnärvi lõpmetel vabaneb. Uitnärvi ärrituse tagajärjel hakatakse mao limaskebsta G-rakkudes produtseerima hormooni gastriin . Veres ringlevate ainete kaudu käivitub ka humoraalne süsteem. Gastriin aga stimuleerib HCl’i produktsiooni.

Mao faas – toimivad need stiimulid, mis on maost pärit. Selleks on maovenitus, mis tekib toidust, mis on jõudnud mao sisemusse . Maost lähtuvate stiimulite hulka kuuluvad ka makku jõudnud toidu lõhustusproduktid - eriti valkude omad. Väga headeks edasisteks happesekretsiooni stiimuliteks on valgus, mis on enne seedesekretsiooni jõudmist juba osaliselt lõhustunud. Maost pärinevad stiimulid põhjustavad veelgi enam gastriini ja histamiini sekretsiooni. Nii gastriin kui ka histamiin stimuleerivad parietaalrakus happesekretsiooni.

Soole faas – stimuleerivaid mõjusid on vähe; suuremalt jaolt käivituvad juba pidurdusmehhanismid edasise happe sekretsiooni pidurdamiseks. Soole faasis on stiimuliteks peensoole seinavenitus ja peensoolde jõudnud HCl ning osaliselt lõhustatud lipiidid – rasvad ja valgud. Rasvade mõjul vabaneb hormoon – gastroinhibeeriv polüpeptiid (GIP: gastro – magu, inhibeeriv – pidurdav). HCl mõjul vabaneb sekretiin ja HCl’i mõju pidurdub.

Ealised iseärasused

Vastsündinu maomahl on ainult 30-50ml, edasi suureneb 20-25ml võrra kuus.
Kolmekuuselt on maomahl u 100ml
Aastaseks umbes 200ml
Kolmeaastaseld 600
10-12 a 1,5 l
Täiskasvanul ligikaudu 3l
Mao limaskesta rakud kujunevad lapseeas järk-järguliselt ja see tingib ka sekretsioonis iseärasusi ja nõre koostises. HCl on enam-vähem välja kujunenud nii, nagu ta hilisematel aastatel juba 2-4 aastatel. Maonõre üldhappesus on pärast sündi juba olemas, ainult et see on piimhappest, mitte HCl-ist. Maonõre pH imikul 3,8- , aga täiskasvanud seedimise ajal 1,5-1,2
Vastsündinud ensüümpepsiin ei ole HCl’i puudumise tõttu veel aktiivne ja alustab ainult piimavalke – kaseiini, fibriini. See pepsinogeeni isoensüüm, mis lõhustab piimavalke, kannab nimetust kümosiin. Mao lipaas ainult lapseeas oluline, kuna lõhustab piima...valke???? Maonõre happesus ja ensümaatiline aktiivsus on emapiimal madalam kui lehmapiimal.
Üleminek kaksteistsõrmiksoolde
Vedelik läheb maos kaksteistsõrmiksoolde pidevalt, kiiresti. Kui magu on tühi, siis on ühendus mao ja soole vahel avatud. Kui sinna vedelikku lisandub, saab see vabalt läbi minna. Kui aga magu täitub toiduga, siis toit koguneb just mao põhimikku ehk funduse piirkonda. Ülejäänud allapoole jäänud mao osa on kokkutõmbunud (et toit fundusest alla ei vajuks), Funduse piirkond venib välja vastavalt sellele, kui palju sinna toitu tuleb. Mao liigutuste tekkekohaks – generaatoriks – on ülemise ja keskmise kolmandiku piiril paiknev neuronite kogumik, mida kutsutakse ka rütmi..??? Siin tekib regulaarse sagedusega aktiivsus (umbes 3xminutis), mis põhjustab mao lihaste lainelise kokkutõmbe ja see laine levib antrumi suunas edasi pylomuse poole (soole poole). See laine jõuab sulgurlihaseni välja ja sulgurlihase poolt ümbritsetud kanalist lähevad läbi toiduosakesed, mis on väiksemad kui 1mm – teised (suuremad) paisatakse tagasi. Lõpuks kõik kordub. Sellise tagasipaiskamisega hõõrutakse toiduosakesed üksteise vastu, hekseldatakse ühe väiksemateks, kuni lähevad kanalist läbi. Need osad, mis ei lähegi väiksemaks, saavad läbi minna „tühja kõhu motoorse aktiivsusega“, mis on gaasiline – tühja kõhu tsükkel kestab keskmiselt 1,5-2 tundi ja selle 1,5-2-tunnise perioodi jooksul kestab üks perioos 10-15min, mil aktiivsus on väga suur – sel ajal saavad ka suuremad osakesed läbida.
Seedimine peensooles
Mitme nõre koostööl:
1) Peensoole enda nõre
2) Kõhunäärme nõre – jõuab peensoolde kõhunäärme ja sapi ühisjuha kaudu; ssolde jõuab ta sulgurlihase kaudu, mida nimetatakse Oddi sfinkteriks.
3) Sapp – teke toimub maksas, aga seal läheb sapp sapipõide, kus ta kontsentreerub (vesi imendub läbi seinte välja). Söömise ajal sapipõis tühjeneb ja sapp tuleb oma juha kaudu, ja siis pankreasega koos kuhugi ..
4) Maonõre – hape tekitab pH muutusi, mis mõjutavad regulatsiooniprotsesse sooles; muudavad ka soole enda pH-d. Kõhunäärme- ja sooleensüümid vajavad oma toimeks neutraalset või aluselist keskkonda. Selline keskkond tekibki peensooles tänu kõhenäärne nõres ja sapis sisalduvatele karbonaatioonidele.

Kõhunäärme nõre koostis, omadused ja erituse regulatsioon

Kõhunääre on seganääre. Tal on nii välis- kui ka sisesekretoosne osa. Välissekretoorne osa reguleerib kõhunäärme osa, mis osaleb seedimises. Sisesekretoorne osa toodab aga hormoone, mis osalevad vere glükoositaseme regulatsioonis.
Pankrease nõre koostis: tabel ÕIS-ist !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kõhunäärme nõre väljutusregulatsioon

Kõhunäärme nõre väljutuse regulatsiooni võib jagada faasidesse: (VT TABELIT ÕIS-ist; kõhunäärme välissekretsiooni regulatsioon söömisel)

Aju faas

Mao faas

Soole faas – käivitajateks peensooles vabanenud aminohapped , peptiidid, rasvhapped , monoglütseriidid, kaltsiumi ioonid, HCl, sapp.... need vabastavad peensoole limaskesta I-akkudest – koletsütokiniini mõjul reguleeritakse kõhunäärme sekretsiooni ensüüme, Oddi sfinkter, küllastustunde teke, sapipõie kontraktsioon (WATWATWAT)
Teine oluline hormoon kohunäärme nõre sekretsiooni puhul on sekretiin
..............
Peensoole motoorika liigid

Peristaltilised liigutused – toimuvad ringlihaste abil; kusjuures kokkutõmbele eelneb lõõgastus; lõõgastuv koht laieneb ja kokkutõmbe käigus moodustunud soolesilaldise kämp lükatakse laiemasse ossa; lõõgastus- ja kokkutõmbelaine lähevad edasi ... suunas,

Rütmiline segmentatsioon – selles osalevad ringlihased, mis tõmbuvad üheaegselt kokku suhteliselt kitsal soolelõigul, aga erinevates kohtades; lükatakse soolesisaldis kahele poole (wat), tekib samasugune kokkutõmme teistes kohtades; lükkavad kahele poole toitu; see, mis enne lükati edasi, seguneb sellega, mis hiljem edasi lükati – niimoodi hekseldatakse toiduosakesi – sedalaadi liigutused ongi mõeldud toidu segamiseks

Pendelliigutused – toimuvad pikilihaste osavõtul, veidi pikemas soolelõigu ulatuses; - 10cm soolelõigul tõmbuvad kokku pikilihased – sool lüheneb; soole sisu peab ära mahtuma palju lühema lõigu peale; sool lõõgastub uuesti – toimub jälle teises kohas pendelliigutus jne. Nii toimub soole seina suhtes soole sialdise ase muutus. Osa soole ensüüme on sellised, mis seedivad vahetus kohtaktis peensoole seinaga ja et nad saaksid oma tööd korralikult teha, on vajalik, et kontaksseina ja sisaldise vahel muutuks kontkakt. Need liigutused võimaldavadki kontakti muutumist. Eesmärk segada toitu, muuta tema asendit sooleseina suhtes ja transportida soole suunas.
Imendumine
Süsivesikud imenduvad peensoolest verre. Aga monosahhariidide kujul. Monosahhariidid on glükoos , galaktoos ja fruktoos. Kõige suurema osa neis moodustab glükoos. Glükoos tekib disahhariidmaltoosist, mis lõhustub kaheks glükoosiks. Piimasuhkur ehk laktoos lõhustub glüktoosiks ja galaktoosiks. Suhkruroo suhkur ehk sahharoos lõhustub üheks glükoosiks ja üheks fruktoosiks. Kui on verre imendunud, siis suunatakse kudedesse.
Lipiidid imenduvad pärast seda, kui nad on lõhustatud rasvhapeteks ja glütserooliks lümfi. Nn vabad rasvhapped imenduvad otse verre. Suurem osa läheb lümfi. Neid kasutatakse ära suuremalt jaolt energeetilisel otstarbel . Osa glükoosi võib muutuda ka depoo raskvaks ehk varurasvaks. Siis võidakse nad vajadusel uuesti kasutusele võtta.
Valgud imenduvad pärast seda, kui nad on aminohapeteks lõhustatud. See toimub peensoolest verre. Valkude oluliseim funktsioon ära kasutamine valkude sünteesiks. Valke saab ka energeetilisel otstarbel kasutada. 1gr valke annab sama palju energiat nagu 1gr süsivesikuid – 4 kilokalorit ( kcal ). Imendumine toimub peensooles, osa imenduvad lümfi, osa verre.
Maksa funktsioonid:

Sapi teke – sünteesitakse sappi; sapp koosneb sapihapetest, nende sooladest ja sisaldab ka sapipigmente – kivirubiini (?) Sapp on vajalik: a) lipiidide emulgeerimiseks (piimas – kõhunäärme lipaas saab lõhustada ainult eelnevalt emulgeeritud lipiide); b)kõhunäärme lipaasi enda aktivatsiooniks (sapi happed on vajalikud lipiidide lõhustusproduktide lõhustumisel ja rasvhapete imendumisel – moodustavad kompleksühendeid, mida kutsutakse mitsellideks ) – sapi happed stimuleerivad soolte motoorikat

Glükoosi muutmine glükogeeniks ehk varuglükoosiks – niimoodi maks deponeerib varuks glükoosi ja vajadusel kasutab glükogeeni jälle glükoosi saamiseks

Maks deponeerib (salvestab) vitamiine – B12 (vereloomeks vajalik), A, D, E, K – vajaduse korral võtab neid kasutusele.

Maksas toimub vereplasma valkude süntees (albumiinide ja brodumiinide vms) – osa neist valkudest vajalikud vere hüübimisel, seega maksa funktsioon seotud ka vere hüübismisega!

Glükoneogenees – süsivesikute teke aminohapetest, glütseroolist, laktaadist ja bürobaadist (püru???). Süsivesikutest omakorda glükoos.

Detoksikatsiooni funktsioon – mürgiste ainete kahjutuks tegemine, näiteks ammoniaagi kahjutustegemine (NH3 + CO2 -> NH4CO2 ehk uurea ehk kusiaine ) – viiakse neerude kaudu välja. Maksaks tehakse kahjutuks ka teisi aineid, mida inimene tarvitab – näiteks alkohol (samas alkohol ise kahjustab maksa – hävitab maksa rakke – maksatsirroos), maksas tehakse kahjutuks ka enamus ravimeid (aga kestval kasutamisel võib kahjustada maksa)

Sapi väljutamine – söömise vaheaegadel sapp koguneb sapipõide ja muutub seal kontsentreeritumaks, söömise ajal ja selle järgselt põhjustavad peensoolde jõudnud valgu ja lipiidide laguproduktid koletsütokiniini vallandumise – see aga kutsub esile sapipõie kokkutõmbumise ja Oddi sulgurlihase lõtvumise. Põis tühjeneb ja sapp läheb peensoolde.
Seedimine jämesooles (järgmisel korral)