Moodul 1 – Info- ja sidetehnoloogia (IST) mõisted (1)

Moodul 1 – Info- ja sidetehnoloogia (IST) mõisted
Riistvara olemus, arvuti jõudlust mõjutavad tegurid ja välisseadmed.
Tarkvara olemus, näited üldlevinud rakendustarkvara ja operatsioonisüsteemide kohta.
Andmetöötluses kasutatavad infovõrgud, Interneti-ühenduse erinevad võimalused.
Info- ja sidetehnoloogia (IST) olemus, näited selle praktilistest rakendustest igapäevaelus.
Arvutite kasutamisega seotud tervise-, ohutus- ja keskkonnaprobleemid.
Arvutite kasutamisega seotud olulised turvaprobleemid.
Arvutite kasutamisega seotud olulised juriidilised küsimused, mis puudutavad autoriõigust ja andmekaitset.
1.1 Riistvara 1.1.1 Mõisted 1.1.1.1 Termini „riistvara“ tähendus.
Riistvara (hardware). Arvuti füüsilised komponendid – kuvar , protsessor , mälu, kettadraivid, modem , printer , klaviatuur , hiir , juhtmed, pistikud jms.
Arvuti, raal, kompuuter – programmeeritav masin. Arvuti kaks peamist omadust on:
arvuti reageerib kindlaksmääratud käskudele alati kindlal viisil
arvuti suudab tegutseda etteantud käskude jada ehk programmi alusel
Arvuti füüsilisi komponente nimetatakse riistvaraks ning käske ja andmeid nimetatakse tarkvaraks. Igal arvutil peab olema vähemalt järgmine riistvara:
keskprotsessor
mälu (kiiretoimeline pooljuhtmälu)
massmälu (kõvaketas)
sisendseade (klaviatuur, hiir jms.)
väljundseade (kuvar, printer)
1.1.1.2 Personaalarvuti . Töölauaarvuti, sülearvuti ja tahvelarvuti erinevus tavakasutaja jaoks.
Personaalarvuti. Personaalseks kasutamiseks mõeldud mikroarvuti (põhielemendiks mikroprotsessor ), mida võib kasutada nii autonoomselt kui ka arvutivõrku ühendatuna. Kuna lühendit PC hakkas esimesena kasutama firma IBM oma IBM PC perekonna personaalarvutite kohta, siis sageli mõeldakse PC all just nimelt IBM PC personaalarvuteid, eristades neid sel viisil näiteks Macintoch’i personaalarvutitest. Teisiti õeldes, PC all mõeldakse Intel’i protsessoriga personaalarvuteid.
Töölauaarvuti (desktop computer). Lauale paigutamiseks projekteeritud arvuti, mille kuvar paikneb otse arvuti peal. Kuna lauaarvutid on madalad ja laiad , siis on neis harilikult ainult kuni kolm massmäluseadet.
Tornarvuti (tower computer). Arvuti, mille toiteallikas , emaplaat ja massmäluseadmed on paigutatud ülestikku üksteise kohale. Tornarvuti on kõrge ja kitsas ning see paigutatakse tavaliselt põrandale ning on juhtmete abil ühendatud laual asuva kuvari, hiire ja klaviatuuriga. Tornarvuti peamine eelis võrreldes lauaarvutiga on see, et tema korpuses on rohkem ruumi, mis võimaldab monteerida rohkem massmäluseadmeid ja muid komponente.
Sülearvuti ( laptop computer). Väike kaasaskantav arvuti, mida saab kasutada süles hoides .
Tahvelarvuti ( tablet computer, slate PC). Puute-ekraani sisse ehitatud arvuti. Tahvelarvutid võivad olla kas ainult Internetile spetsialiseeritud või ka täiemõõdulised üldotstarbelised personaalarvutid. Nende iseloomulikuks jooneks on sisendseadmena kasutatav puuteekraan, millel töötatakse krihvli või sõrmega.
1.1.1.3 Tavalised kantavad digitaalseadmed (pihuarvutid): elektronmärkmik (PDA), mobiiltelefon , nutitelefon, multimeediamängija ja nende põhifunktsioonid.
Elektronmärkmik (Personal Digital Assistant). Peoshoitav seade, milles on ühendatud arvutamine, kalendermärkmik, telefon/ faks ja võrkuühendamise võimalus. PDA sünonüümina kasutatakse ka terminit pihuarvuti.
Mobiiltelefon (kärgtelefon, cellular phone). Esimesena võeti kärgtelefon kasutusele USA-s ja algul oli tegemist analoog -raadiotelefonivõrguga, kus territoorium on jagatud kärjetaoliselt piirkondadeks ja igasse piirkonda oli paigutatud antenniga varustatud raadiosaatja-vastuvõtja, mida nimetatakse kohalikuks tugijaamaks. Tugijaamad on raadio teel omavahel ühendatud ühtsesse võrku ning võrgu põhijaam on omakorda ühenduses tavalise vaskjuhtmetega telefonivõrguga. Nimetus „mobiiltelefon“ tuleb nähtavasti sellest, et esialgu paigutati taolised telefonid automobiilidele. Eestis oli esimene kärgtelefonivõrk NMT. Ka uuemad, digitaalsed mobiiltelefonivõrgud nagu GSM on samasuguse kärjetaolise struktuuriga.
Nutitelefon ( smart phone). Laiendatud funktsioonidega mobiiltelefon, mida saab kasutada nii telefonikõnedeks kui ka näiteks e-posti sõnumite saatmiseks ja lugemiseks, veebis surfamiseks ja kõnetuvastuseks. Lisanduda võib ka muid funktsioone, näiteks digikaamera.
Multimeediamängija. Võimaldab mängida videofaile, vaadata pildifaile ja kuulata digitaalset muusikat.
1.1.1.4 Arvuti põhiosad: keskprotsessor (CPU), mälu tüübid, kõvaketas, tavalised sisend - ja väljundseadmed.
Keskprotsessor (CPU – Central Processing Unit ). CPU on arvuti aju. Personaalarvutite puhul mahub see ära ühte kiipi ehk mikroskeemi ja seda nimetatakse mikroprotsessoriks. Iga protsessori kaks põhikomponenti on:aritmeetika-loogikaplokk (ALU), mis teostab aritmeetilisi ja loogikatehteid, ning  juhtplokk , mis võtab mälust käske ja täidab neid ise või vajaduse korral põõrdub täitmiseks ALU poole.
Mälu. Termini „mälu“ all mõeldakse arvuti sisemälu, mis füüsiliselt koosnebmälukiipidest (ketasmälu nimetataksevälismäluks). Mälukiip – kiip , mis säilitab programme ja andmeid kas ajutiselt (RAM), alaliselt (ROM, PROM) või kuni neid muudetakse ( EPROM , EEPROM , välkmälu).
Välismälu – protsessorile ainult sisend-väljundkanali kaudu kättesaadav põhimälust aeglasem ja suurem mälu, näiteks kõvaketas.
Lisaks sise- ja välismälule on kasutusel veel virtuaalmälu, mis kujutab endast sisemälu laiendust kõvakettale. Personaalarvutites kasutatakse virtuaalmälu siis, kui sisemälu mahust ei piisa programmide täitmiseks.
RAM ( Random Access Memory ) – muutmälu, suvapöördusmälu. Arvuti keskne mäluseade, kuhu saab andmeid kirjutada ja kust saab neid lugeda. Suvapöördus (random access) tähendab seda, et igal mälupesal on oma aadress ning nii lugemiseks kui kirjutamiseks on võimalik pöörduda suvalise aadressi poole. Enamik muutmälusid pole säilmälud, s.t. toite väljalülitamisel mälus olevad andmed hävivad.
ROM (Read Olny Memory) – püsimälu. Mälukiip, kuhu salvestatud andmed säilivad alaliselt. Need salvestatakse sinna kiibi valmistamisel ja neid ei saa muuta. Püsimälusid kasutatakse personaalarvutite juhtprogrammide (näit. BIOS ), välisseadmete kontrollerite jms. talletamiseks. Neid leidub ka printerites, videomängudes jt. süsteemides.
PROM (Programmable Read Only Memory) – programmeeritav püsimälu. Programmeeritav püsimälu on selline püsimälu (ROM), mille sisu kasutaja saab ise muuta. Selleks kasutatakse spetsiaalset seadet , mida nimetatakse püsimälu programmaatoriks (PROM programmer). Programmaator saadab vajalikest mäluelementidest läbi elektriimpulsi, mis tegelikult põletab need läbi. Seepärast nimetatakse taolist tegevust püsimälu põletamiseks. Kuna põletamine on pöördumatu protsess ja seda saab teha ainult üks kord, siis ei tohi siin vigu lubada. Seepärast on kasutaja poolt programmeeritavate püsimäludena harilikult kasutusel EPROM- või EEPROM- tüüpi püsimälud.
EPROM (Erasable Programmable Read Only Memory) – ümberprogrammeeritav püsimälu. Mälukiip, milles andmed säilivad ka pärast toite väljalülitamist kuni 10 aastat. Mäluelementideks on ujuva paisuga MOSFET- transistorid . EPROM-mälude programmeerimiseks kasutatakse spetsiaalset seadet – programmaatorit. Programmaator kirjutab andmeid mällu pingeimpulssidega, mille amplituud on suurem kui lugemiseks kasutavate impulsside amplituud, mistõttu lugemisimpulsid ei suuda hiljem muuta mällu kirjutatud andmeid. Kui programmeerimine on lõppenud, monteeritakse mälu oma kohale trükkplaadil. Ümberprogrammeerimiseks tuleb see jälle trükkplaadilt eemaldada ja panna programmaatorisse. Enne uute andmete salvestamist tuleb mälu sisu ultraviolettkiirguse abil kustutada ja selleks on korpusel kvartsklaasist aken. Nende mälude eluiga on mõnisada kirjutustsüklit ning välkmälud tõrjuvad neid turult välja.
EEPROM (Electrically Erasable Programmable Read Only Memory) – elektriliselt ümberprogrammeeritav püsimälu. Teatud tüüpi programmeeritav püsimälu, milles andmed säilivad ka pärast toite väljalülitamist. Selliste mälude eluiga on 100 tuhat kuni 1 miljon kirjutustsüklit, mis on oluliselt suurem kui EPROM-mälude eluiga. Lugemistsüklite arv on piiramatu. Elektriliselt ümberprogrammeeritavaid mälusid saab kustutada ja neid uuesti programmeerida otse trükkplaadil. Elektriliselt kustutavatest püsimäludest arenesid välja välkmälud. Füüsikaline tööpõhimõte on neil üks ja sama, kuid terminit EEPROM kasutatakse selliste mälude kohta, kus kirjutamine toimub baidikaupa ja välkmäludeks nim. mälusid, kus kirjutamine toimub andmeplokkide kaupa. Seetõttu vajavad välkmälud sama mälumahu juures vähem kiibipinda, sest kirjutustransistore on vähem.
Välkmälu, poolpüsimälu ( Flash Memory) – liik püsimälusid, võimaldab korduvkirjutust ja säilitab informatsiooni ka siis, kui toide on välja lülitatud. Kujutab endast väikest trükiplaati, millele on monteeritud suure mahuga mälukiip. Nimetatakse ka välk-muutmäluks (flash RAM) või välk-püsimäluks (flash ROM) ning kasutatakse peamiselt pihuarvutites, sülearvutites, digitaalkaamerates jne. Erinevalt DRAM või SRAM mälukiipidest, kuhu saab kirjutada ühe baidi kaupa, peab välkmälus kustutama ja kirjutama kindla suurusega plokkide kaupa (plokkide suurused ulatuvad 512 baidist 256 kilobaidini). Välkmälukiibid arenesid välja EEPROM kiibitehnoloogiast, kuid on odavamad ja suurema tihedusega. Termini võttis esimesena kasutusele Toshiba ja see tähendab, et välkmälu kustutamine toimub "välgatusena". Välkmälukiipe monteeritakse välkmälu kaartidesse. Viimaseid esineb mitmes eri vormingus , sh. täismõõduline PC-kaart (ATA PC Card), CompactFlash, SmartMedia jms. vormingud. On olemas kaht tüüpi välkmäluliideseid. Esimene on ATA- liides , millel on samasugune 512-baidine plokisuurus nagu standardsel kõvaketta sektoril. Teine on varasem lineaar -välkmälu, mida kasutatakse ka programmide täitmiseks otse kiibilt (XIP). See nõuab Flash Translation Layer (FTL) või Flash File System (FFS) tarkvara kasutamist, et välkmälu paistaks arvutile kõvakettana.
Virtuaalmälu ( Virtual Memory) – mõned opsüsteemid (näit.MS Windows ) kasutavad virtuaalmälu. See on kujutletav mälupiirkond, millest osa paikneb muutmälus ja osa kõvakettal. Virtuaalmälul on oma mäluaadresside süsteem ning programmidkasutavad reaalsete mäluaadresside asemel neid virtuaalseid aadresse käskude ja andmete salvestamiseks. Kui programmi tegelikult täidetakse, siis muudetakse virtuaalsed aadressid reaalseteks mäluaadressideks. Virtuaalmälu eesmärgiks on suurendada mäluaadresside ruumi, mida programm saab kasutada. Näiteks võib virtuaalmälus olla kaks korda rohkem aadresse kui põhimälus. Virtuaalmälu kasutav programm ei saa küll kõike tööks vajalikku korraga põhimällu kirjutada, kuid arvuti suudab siiski sellist programmi täita, kopeerides kettalt põhimällu ainult täitmise antud antud etapil vajalikke programmiosi. Mida väiksem on põhimälu, seda sagedamini peab arvuti suhtlema kõvakettaga ja seda aeglasemalt programm töötab. Seepärast ongi iga programmi puhul ära näidatud soovitatav põhimälu suurus, mis tagab programmi täitmise normaalse kiirusega. Et hõlbustada kopeerimist virtuaalmälust reaalsesse mällu jaotab opsüsteem irtuaalmälu kindlat arvu mäluaadresse sisaldavateks lehekülgedeks, mida hoitakse kettal seni, kuni neid vaja läheb. Kui lehekülge on vaja, siis kopeerib opsüsteem selle kettalt põhimällu, muutes virtuaalaadressid reaalseteks aadressideks.
Virtuaalsete aadresside muutmist reaalseteks aadressideks nimetatakse mälujaotuseks ja virtuaalsete lehekülgede kopeerimist põhimällu nimetatakse lehekülgede saalimiseks.
Kõvaketas ( Hard Disk ) – programmide ja failide hoidmiseks kasutatav hermeetilisse kesta monteeritud magnetketas, enamasti mitme salvestuspinnaga. Nimetus “kõvaketas” tuleb sellest, et erinevalt “pehmetest” flopiketastest on siin infokandjana kasutatav magnetmaterjali kiht kantud jäigale kettale. Kui standardse flopiketta maht on 1,4 MB, siis kõvaketaste maht kasvab järjest. Kuna kõvakettad on ajamiga kokku ehitatud, siis kõvakettast rääkides mõeldakse selle all ketast koos ajamiga. Tegelikult on ühes ajamis samal teljel mitu ketast, mille mõlemad pooled on tööpinnad. Iga pinna jaoks on oma magnetpea andmete lugemiseks ja kirjutamiseks. Kõik magnetpead on kinnitatud ühe käpa külge ja liiguvad koos. Kõigil ketastel on ühepalju radu ja sama numbriga rajad eri ketastel moodustavad silindri.
Sisend/väljundseadmed (välisseadmed) – vastutavad arvuti ja välismaailma infovahetuse ja andmete sisestamise / väljastamise eest. Nad peavad ka teisendama informatsiooni sellistesse formaatidesse, mis oleks arusaadav nii protsessorile kui välismaailmale. Tüüpilisteks sisendseadmete näideteks onklaviatuurid ja hiired, väljundseadmeteks on aga  monitorid , printerid  javaljuhääldid. Lisaks on olemas ka seadmeid, mis võivad toimida nii sisend- kui väljundseadmena, näiteks modemid ja võrguliidesed. Et protsessor saaks vahetada andmeid välisseadmetega, vajame me:
füüsilist meediumi (“siin”)
kohast "liidest, mis võimaldaks protsessoril vahetada signaale välisseadmetega
signaalide jada (“ protokoll ”) protsessori ja välisseadme vahelise suhtlemise haldamiseks .
1.1.1.5 Levinud sisend- ja väljundpordid: USB, jadaport, rööpport, võrguport, kiire jadaliides FireWire.
USB ( Universal Serial Bus, universaalne järjestiksiin, universaal -jadasiin) –välissiini standard, mille ühte porti võib kasutada kuni 127 välisseadme (hiired, modemid, klaviatuurid) külgeühendamiseks. USB-protokoll toetabkäigultvahetust, st. seadmeid saab ühendada ja lahutada ilma arvuti taaskäivituseta. USB-porti ühendatud seadmed saavad toidet selle pordi enda kaudu ning ei vaja välist toiteallikat. USB ilmus turule 1996. a. , kuid hakkas laiemalt levima alates 1998. aastast, kui sellega varustati iMac . USB 2.0 ehk kiire USB (Hi- speed USB) on välissiin, mis toetab andmekiirusi kuni 480 Mbit/s. USB 3.0 suurendab maksimaalset andmeedastamise kiirust kuni 4,8 Gbit/s.
Jadaport (järjestikport, serial port) -  port ehk liides, mida kasutatakse digitaalsignaali järjestikedastuseks, s. t. bitid edastatakse üksteise järel (paralleelpordi puhul edastatakse mitut paralleelset juhet mööda samaaegselt mitu bitti ). Personaalarvutites kasutatakse enamasti RS-232C või RS-422 standardile vastavaid järjestikporte. Järjestikport on üldotstarbeline liides, mida võib kasutada peaaegu igasuguse seadme arvutiga ühendamiseks, k. a. modemid, hiired ja printerid (kuigi enamik printereid kasutab paralleelporti).
Rööpport (paralleelport, parallel port) – välisseadmete, näit. printeri arvutiga ühendamiseks ette nähtud pistikupesa. Läbi paralleelpordi liiguvad andmebitid paralleelselt, st. iga biti jaoks on oma juhe. Olenevalt tüübist võib paralleelpordi pistikul olla 8 või 16 jalga andmebittide jaoks ning paar-kolm jalga juhtsignaalide ja maanduse jaoks. PC paralleelpordi juures kasutatakse 25 jalaga pistikut DB-25 ning selle abil ühendatakse arvutiga printereid, teisi arvuteid ja muid suhteliselt suurt ribalaiust vajavaid seadmeid. PC välisseadmetele ette nähtud paralleelporte nimetatakse LPT1 ja LPT2. Enamasti on personaalarvutitel ka vähemalt üks järjestikport (jadaport), mida nimetatakse COM-pordiks.
Võrguport ( network port) – liides, mille kaudu saab üle võrgu pöörduda konkreetse programmi poole. Võrgupordid on harilikult nummerdatud ning võrguprotokollid (näit. TCP või UDP) lisavad edastatavatele andmepakettidele koos sihtkoha IP-aadressiga ka pordinumbri. IP-aadress määrab ära, millisele arvutile andmeid saadetakse ja pordinumber näitab, millisele programmile need lähevad. IP-aadressi ja pordinumbri kombinatsiooni nimetatakse sokliks.
FireWire – kiire järjestiksiin firmadelt Apple ja Texas Instruments, mis võimaldab ühe arvuti külge ühendada kuni 63 välisseadet. On tuntud ka nimetuste all IEEE 1394, i. Link (Sony) ja High Performance Serial Bus (HPSB). Kui esialgne standard määras ära andmekiirused 100, 200 ja 400 Mbit/s, siis IEEE 1394b lisas 800, 1600 ja 3200 Mbit/s. FireWire toetab nn. käigultühendust, mitut erinevat kiirust ühel ja samal siinil ning isokroonset* andmeedastust, mis multimeediaperatsioonide puhul tagab kindla ribalaiuse*. Kõige rohkem kasutatakse IEEE 1394 liidest tava- ja kõrglahutusega digitaalsetes videosüsteemides, nagu näiteks videokaamerates.
*Isokroonne - isokroonseks nimetatakse perioodilist protsessi, mis mille perioodi pikkus on konstante, näit. kellapendli võnkumine. Multimeediumrakendused nõuavad isokroonset andmeedastust, et andmed jõuaksid kohale just niisama kiiresti, nagu neid kuvatakse ja et audio oleks videoga sünkroniseeritud.
* Ribalaius (bandwidth) – ribalaius iseloomustab nii analoog- kui digitaalsignaale ja sidesüsteemis edastatava signaali ribalaius näitab, kui laia sagedusala signaal katab. Ribalaius on võrdeline ajaühikus edastatava informatsiooni hulgaga. Näiteks foto allalaadimiseks ühe sekundi jooksul on vaja suuremat ribalaiust kui ühe tekstilehekülje allalaadimiseks sama aja jooksul. Suured helifailid, arvutiprogrammid ja animavideod nõuavad veel suuremat ribalaiust. Kõige suuremat ribalaiust vajavad virtuaalse tegelikkuse (VR – Virtual Reality ) süsteemid ja kolmemõõtmelised audiovisuaalsed programmid . Digitaalsüsteemides on ribalaiuse mõõtühikuks bittide arv sekundis (bps). Näiteks 57 600 bps modemi ribalaius on kaks korda suurem kui 28 800 bps modemil. Analoogsüsteemides mõõdetakse ribalaiust hertsides (Hz) ja see näitab signaalispektri kõrgeima ja madalaima sageduse vahet. Tavalise helisignaali ribalaius on 3 kHz, analoogtelevisiooni videosignaali ribalaius aga 6 MHz ehk 2000 korda suurem. Analoogsignaalide puhul on otstarbekas edastada signaale võimalikult kitsas ribas, sest nii vähenevad mürad ja antud liine mööda saab samaaegselt rohkem ühendusi pidada. Andmeside ehk digitaalsignaalide puhul on aga tendents ribalaiuse suurendamisele, mis näiteks valguskaablite puhul tähendab lihtsalt vajadust suurendada paralleelsete kaablite arvu. Raadiosignaalide puhul (näit. mobiiltelefoniside) minnakse üle järjest kõrgematele kandevsagedustele, mis võimaldab siin ribalaiust suurendada.
1.1.2 Arvuti jõudlus 1.1.2.1 Põhitegurid, mis mõjutavad arvuti jõudlust: keskprotsessori (CPU) kiirus, muutmälu (RAM) suurus, graafikakaardi protsessor ja mälu, töötavate rakenduste arv.
CPU kiirus – arvuti protsessori kiirus kirjeldab maksimaalset arvutuste arvu sekundis, mida protsessor saab teha, ning seda esitletakse megahertsides (MHz) või gigahertsides (GHz). Tavaliselt on nii, et mida suurem number, seda kiirem ja võimsam on protsessor.
RAM – muutmälu (RAM) on jõudluse üldnäitaja, mida mõõdetakse kas megabaitides (MB) või gigabaitides (GB): mida suurem number, seda kiiremini hakkab programm töötama.
Graafikaprotsessor ja mälu – graafikatöötlusüksus (graphics processing unit – GPU), on sarnane arvuti protsessorile (CPU). GPU on kavandatud nimelt teostama keerulisi matemaatilisi ja geomeetrilisi arvutusi , mis on vajalikud graafika viimistlemiseks. Tehnoloogia arengu tõttu ei pea videokaardil tingimata olema üks GPU – moodsamatel kaartidel võib GPU’sid olla kaks või enam. Graafikaprotsessor vähendab oma tööga arvuti keskprotsessori töökoormust. Kui graafikaprotsessor loob kujutise, siis ta vajab kohta, kus hoida infot lõpetatud piltide kohta. Selleks kasutab ta videokaardi mälu (RAM), ladustades andmed iga pikseli, tema värvi ja asukoha kohta ekraanil . Osa mälust (RAM) võib täita raampuhvri rolli, see tähendab, et hoitakse lõpetatud kujutisi, kuni saabub aeg neid kuvada. Tüüpiliselt töötab videomälu (RAM) väga kõrgel kiirusel ja omab ”kahepoolset sadamakaid” see tähendab, et süsteem võib andmeid lugeda ja kirjutada üheaegselt. Operatiivmälu (RAM) on ühendatud digitaal-analoog tõlgiga (digital-to-analog converter – DAC), mida tuntakse ka nimega RAMDAC, mis tõlgib kujutise kuvarile mõistetavaks analoogsignaaliks. Hetkel kasutusel olevate videokaartide muutmälu maht on vahemikus 128 MB kuni 4 GB. Tavaliselt kasutavad videokaardid spetsiaalset ning kiiret muutmälu, näiteks VRAMi, WRAMi, SGRAMi, jne. Aastal 2003 baseerus videokaartides kasutusel olev muutmälu DDR tehnoloogial . Aja möödudes on videokaartide tootjad läinud üle uutele ning palju kiirematele tehnoloogiatele, näiteks DDR2, GDDR3, GDDR4,GDDR5. Hetkel laiatarbekasutuses olevatel videokaartidel on mälude taktsammud vahemikus 400 MHz kuni 3.8 GHz.
Töötavate rakenduste arv – mõned programmid käivituvad automaatselt, kui käivitate Windowsi. Liiga paljude programmide avamine korraga võib arvutit aeglustada. Takistades ebavajalike programmide automaatset käivitumist Windowsi käivitumisel, saate parandada arvuti jõudlust.
1.1.2.2 Ülevaade CPU kiiruse (töösageduse) mõõtühikutest: megahertsid (MHz)või gigahertsid (GHz).
Umbkaudse reeglina võib õelda, et protsessori kiirus kahekordistub iga pooleteist aasta jooksul. Taktsagedus näitab protessori sees kasutatava sünkroseeriva signaali sagedust (näiteks 1GHz protessori korral sünkroniseeritakse protsessori sees toimuvat tegevust miljard korda sekundis, 10 MHz protsessori korral 10 miljonit korda sekundis). Ei näita otseselt protsessori jõudlust, kuid ühesuguse ehitustega protsessorite puhul on selle parameetri abil võimalik väga lihtsalt protsessorite võimaliku jõudlust hinnata.Protsessori taktsagedus saadakse süsteemisiini töösageduse ja protsessori kordaja korrutamise teel.
1.1.3 Mälu ja salvestid 1.1.3.1 Arvuti mälu: RAM (muutmälu), ROM(püsimälu) janendevaheline erinevus.
RAM (Random Access Memory) – muutmälu, suvapöördusmälu. Arvuti keskne mäluseade, kuhu saab andmeid kirjutada ja kust saab neid lugeda. Suvapöördus (random access) tähendab seda, et igal mälupesal on oma aadress ning nii lugemiseks kui kirjutamiseks on võimalik pöörduda suvalise aadressi poole. Enamik muutmälusid pole säilmälud, s.t. toite väljalülitamisel mälus olevad andmed hävivad.
ROM (Read Olny Memory) – püsimälu. Mälukiip, kuhu salvestatud andmed säilivad alaliselt. Need salvestatakse sinna kiibi valmistamisel ja neid ei saa muuta. Püsimälusid kasutatakse personaalarvutite juhtprogrammide (näit. BIOS), välisseadmete kontrollerite jms. talletamiseks. Neid leidub ka printerites, videomängudes jt. süsteemides.
1.1.3.2 Salvestusmahu mõõtühikud:  bitt , bait , kilobait (kB), megabait (MB), gigabait (GB), terabait (TB).
Bitt. Informatsiooni saab mõõta. Kõige väiksem infoühik on 1 bitt, mis vastab loogilisele olekule „tõene” või „väär”. Biti arvavaldisele vastavad kahendarvud 0 või 1. See tähendab tegelikkuses seda, et loogilist informatsiooni on võimalik esitada matemaatiliselt. Seejuures on vaja mõista, et loogiline 0 on ka info. 1 bitt – kõige väiksem infoühik, kahendarvukoht. Biti olekud on 0 või 1.
1 bit (b) 
1 byte (B) = 8 bits 
1 Kilobyte (K / KB) = 2^10 bytes = 1,024 bytes 
1 Megabyte (M / MB) = 2^20 bytes = 1,048,576 bytes 
1 Gigabyte (G / GB) = 2^30 bytes = 1,073,741,824 bytes 
1 Terabyte (T / TB) = 2^40 bytes = 1,099,511,627,776 bytes
1.1.3.3 Salvestiste ja andmekandjate põhitüübid: sisemine kõvaketas, väline kõvaketas, võrgudraiv, CD, DVD, USB-välkmälu, mälukaart, võrgusalvesti.
Kõvaketas - (hard disk drive , lühend HDD) on andmesäilitusseade, mis kasutab andmete talletamiseks pöörlevaid jäiku alumiiniumplaate, mis on kaetud ferrooksiidlakiga. Andmeid loetakse ja kirjutatakse digitaalselt kodeerituna.
Informatsioon talletatakse kõvakettale, kasutades nn kirjutuspead, mille tekitatud magnetvoo tulemusena muudetakse magnetilise materjali polarisatsiooni. Infot saab tagasi lugeda vastupidi- magnetiline materjal tekitab lugemispeastaas magnetvoo, mis muundatakse elektriimpulsiks. Kirjutamis - ja lugemispea on tänapäeva kõvaketastel ühtne. Tüüpiline kõvaketas koosneb teljest, millel on mitu kuni mitukümmend ühtlase kiirusega pöörlevat ketast. Iga ketta kohal on lugemis-kirjutamispea, mis liigub ketta raadiuse ulatuses, võimaldades lugeda ja kirjutada infot mistahes kõvaketta alalt. Kõvaketta korpusel asub ka kõvaketta kontroller ehk elektroonikalülitus, mis muuhulgas juhib lugemis-kirjutamispead vastavalt sellele, kust on vaja infot lugeda või kuhu kirjutada. Kõvaketaste ühendamiseks on mitmeid liideseid, neist tuntumad on MFM, PATA (IDE), SCSI , FC , SATA, SAS, FireWire ja USB ning RJ-45.
Võrgudraiv (network drive) – Võrgu kaudu käideldav salvesti .
CD (Compact Disc ) – laser-heliplaat, laserplaat, kompaktketas, audio- laserketas .Laserketas, millele mahub kuni 74 minutit digitaalset Hi-Fi stereoheli. 1983.a. esmakordselt müügile tulnud CD kujutab endast 120 mm diameetriga 1,2 mm paksust läbipaistvast plastist ketast, mille ühele poolele on pressitud spiraalne soon digitaalse heliga . Kompaktketaste materjalina kasutatakse polükarbonaati ning tehnoloogiana survevalu. Kui helisignaal on digiteeritud ja salvestatud, siis valmistatakse klaasalusega emaketas, selle järgi tehakse üks või mitu metallvormi ehk negatiivi, kus süvendite asemel on kõrgendikud ja vastupidi. Vorm paigutatakse survevaluseadmesse ning laserketta kujulisse õõnsusse pressitakse surve all kuum plastmass, seejärel jahutatakse vormi veega ja paari-kolme sekundi pärast võib tahkunud kompaktketta vormist välja võtta. Ketta see pool, kuhu on salvestatud muusika , kaetakse kõigepealt õhukese valgustpeegeldava alumiiniumikihiga, millele kantakse õhuke lakikiht ja lõpuks trükitakse lakikihile siidi - või ofsett-trüki abil silt . Kui nüüd asetada ketas vastavasse ajamisse, kus seda altpoolt pooljuhtlaseriga valgustatakse, siis tungib laserikiir läbi ketta ning peegeldub alumiiniumikihilt tagasi vastavalt soone reljeefile, mis võimaldab kettale salvestatud informatsiooni lugeda ja arvutisse saata.
DVD (Digital Video Disc, Digital Versatile Disc) – digivideoketas, digitaalne universaalketas, DVD-ketas. Uuemat tüüpi laserketas, mille diameeter on samuti 120 mm nagu tavalistel CD-del ja CD-ROM ketastel. Erinevalt tavalistest laserketastest saab DVD-ketta puhul salvestada ketta mõlemale poolele ja neil võib kummalgi poolel olla kaks kihti, mistõttu neile saab salvestada palju rohkem informatsiooni. Ühepoolne ühekihiline DVD mahutab 4,7 GB (gigabaiti) digitaalset informatsiooni, mis on piisav täispikkusega mängufilmi jaoks. Kahepoolse kahekihilise DVD maht on 18,8 GB. Algul kasutati neid ainult video salvestamiseks (siit ka nimetus "digivideoketas"), hiljem hakati kasutama ka arvutustehnikas ja lühendit DVD hakati tõlgendama "digitaalne universaalkettana". DVD üks meeldivamaid omadusi on see, et kõik DVD ajamid loevad ka tavalisi CD-ROM kettaid. Jaapani firma Toshiba hakkas juba 1997.a. oma personaalarvutitesse standardvarustusena monteerima CD-ROM ajamite asemel DVD ajameid . Esimese põlvkonna DVD ajamid polnud suutelised lugema CD-R ja CD-RW kettaid, kuid DVD-2 ajamid saavad juba ka sellega hakkama, s.t. loevad lisaks DVD ketastele ka vanu CD-ROM, CD-I, Video CD, CD-R ja CD-RW kettaid.
USB välkmälu (USB drive) – mälupulk, USB- ajam . Välkmälukaart, mida saab ühendada arvuti USB pordiga . See väikesemõõtmeline seade emuleerib* väikest kettaajamit (siit ka nimetus "drive" ehk "ajam") ning võimaldab hõlpsasti transportida andmeid ühest arvutist teise. Kuna USB-ajamid sisaldavad oma protsessorit, siis uuemate opsüsteemidega arvutite puhul ei vaja USB-ajamid mingeid draivereid, kuid vanemate süsteemide jaoks nagu Windows 98 ja Mac OS 8 on draiverid veebis saadaval.
*Emuleerimine, emuleering - ühe andmetöötlussüsteemi jäljendamine teisega , nii et see võtab vastu samu andmeid ja annab samu tulemusi. Tavaliselt toimub emuleerimine riistvara või püsivara abil. *Emulaator - seade või programm, mis imiteerib teise seadme või programmi tööd.
Mälukaart (memory card) – eemaldatav mälumoodul kasutamiseks sülearvutites, digikaamerates, mobiiltelefonides, elektronmärkmikes jt. mobiilseadmetes. Mälukaardid sisaldavad harilikult välkmälu kiipe ning tuntumad vormingud on CompactFlash, SmartMedia, MultiMediaCard, Memory Stick ja xD- Picture Card.
Võrgusalvesti (network storage) – Tsentraliseeritud failiserver või kettasüsteem (SAN või NAS), kus kasutajad hoiavad oma andmeid ja programme.
1.1.4 Sisend- ja väljundseadmed 1.1.4.1 Põhilised sisendseadmed: hiir, klaviatuur, juhtkuul, skanner, puutepadi, puutepliiats, juhtkang, veebikaamera, digitaalkaamera, mikrofon.
1.1.4.2 Põhilised väljundseadmed: kuvar/ monitor , printer, kõlar, kõrvaklapid.
1.1.4.3 Teadmine, et mõni seade võib olla nii sisend- kui väljundseade (nt. puutetundlik ekraan ).
1.2 Tarkvara 1.2.1 Mõisted 1.2.1.1 Termini „tarkvara“ tähendus.
Tarkvara (software) - arvutile antavad käsud. Mingi tegumi sooritamiseks vajalikku käsujada nimetatakse programmiks. Tarkvara jaguneb kahte suurde kategaooriasse – süsteemitarkvaraks ja rakendustarkvaraks. Süsteemitarkvara koosneb juhtprogrammidest nagu operatsioonisüsteem ja andmebaasihaldurid (DBMS), rakendustarkvara hulka kuuluvad kõik programmid, mis töötlevad kasutaja poolt ette nähtud andmeid (tekstitöötlus, tabelarvutus, raamatupidamine jne).
1.2.1.2 Operatsioonisüsteemi olemus, levinud operatsioonisüsteemide näited.
Arvuti koosneb kolmest põhiosast: riistvara, operatsioonisüsteem ja  rakendused ( viimased kaks moodustavad kokku arvutis oleva tarkvara kihid ).
Operatsioonisüsteem on programm, mis toimib vahendajana rakenduste ja riistvara vahel. Selle põhieesmärgiks on pakkuda kasutajale keskkonda rakendustega töötamiseks. Operatsioonisüsteem pakub ka rakendustele liidest seadmete kasutamisel . Seega ei pea rakendused teadma iga seadme spetsiifilist liidest, vaid nad kasutavad standardset liidest ja jätavad seadmega suhtlemise operatsioonisüsteemi ülesandeks.
Operatsioonisüsteemi võib vaadelda ka kui ressursside haldajat. Kujutlegem, mis võiks juhtuda, kui mitu programmi kasutaks üheaegselt sama seadet (näiteks printerit). Tulemus oleks kaootiline , sest erinevate programmide väljaprintimised võivad kattuda. Sellest seisukohast toimib operatsioonisüsteem vahekohtunikuna. Muuhulgas otsustab ta, millal ja kui kaua mingi rakendus saab antud ressurssi kasutada. Kuna eri ressursse tuleb kasutada erineva kasutuskorra järgi, siis sisaldab operatsioonisüsteem komponente iga ressursside klassi haldamiseks. Kõige tähtsamad ressursihaldurid on protsessori, mälu ja seadmete haldurid ning failisüsteem.
Kõik operatsioonisüsteemi komponendid on kokku võetud ainulaadsesse programmi, mida nimetatakse kerneliks ehk tuumaks, mis pakub kõiki operatsioonisüsteemi teenuseid. Siiski mõned operatsioonisüsteemi osad (nagu näiteks kompilaatorid ja kasutajaliidesed ) võivad olla jäetud kernelist välja. Turvakaalutlustel ei ole koodi kernelisse paigutatud (see puudutab kõiki rakendusi), kui see käivitataksekasutaja režiimis. Kasutaja režiimis saab rakendus kasutada ainult selle enda andmeid ning ei saa sekkuda teiste rakenduste või kerneli toimingutesse. Kuid alati kui kernel on käivitatud halduri režiimis, siis on sellel juurdepääs kõigile süsteemi ressurssidele.
16- bitine opsüsteem - opsüsteem, mis töötleb andmeid 2 baidi ehk 16 biti kaupa korraga. Arvud, mis on suuremad kui 215 ehk 32767, tuleb enne töötlemist jagada kaheks osaks ja kumbagi osa tuleb töödelda eraldi. Programmid tuleb jaotada osadeks , mille suurus ei ületa 64 KB (216 = 65536 baiti). 16-bitine opsüsteem on näit. Windows 3.1.
32-bitine opsüsteem – opsüsteem, mis töötleb informatsiooni 4 baidi (4×8=32 biti) kaupa. Niiöelda "ühes tükis" on võimalik töödelda arve, mis ei ületa 231 = 2147483647, suuremad arvud tuleb jagada osadeks ja iga osa töödelda eraldi. Programmide suurus võib olla kuni 2 GB. Esimesed 32-bitised Windows’i versioonid olid Windows 95 ja Windows NT ning kõik uuemad versioonid on samuti 32-bitised. 64-bitine Windows XP Professional x64 Edition tuli müügile 2005.a. aprillis .
64-bitine opsüsteem - paralleelselt 64-bitiste protsessorite arendamisega hakati looma ka 64-bitiseid opsüsteeme. 64-bitise opsüsteemi põhiliseks eeliseks 32-bitise opsüsteemi ees on võimalus oluliselt suurendada adresseeritavat süsteemimälu.
DOS (Disk Operating System) – ketta-opsüsteem. Ühetegumiline (korraga ainult üht programmi täitev) ainukasutaja opsüsteem. DOS oli esimene personaalarvutites laialdast kasutamist leidnud opsüsteem. Varem oli sama nimetus kasutusel IBM suurarvutite opsüsteemi tähenduses, kuid see oli hoopis teistsugune opsüsteem. Kuna DOS’il puudub graafiline kasutajaliides (GUI) , siis juhitakse seda klaviatuurilt sisestatavate käskude abil. Esimese personaalarvutitele mõeldud DOS’i, mida hakati nimetama PC-DOS, töötas välja Bill Gates oma vastloodud firmas Microsoft Corporation . Ta jättis endale õiguse turustada DOS’i Microsoft’i versiooni MS-DOS. Kuna PC-DOS ja MS-DOS olid praktiliselt identsed, siis enamik kasutajaid nimetas mõlemat lihtsalt DOS. Esimene Microsoft Windows opsüsteem oli tegelikult rakendusprogramm , mis jooksis MS-DOS’i baasil. Ka uuemad Windows’i versioonid toetavad MS-DOS’i, emuleerides seda spetsiaalsete rakenduste jaoks.
Windows XP - Microsoft’i opsüsteem personaalarvutitele, mille koodnimi väljatöötamise ajal oli " Whistler ". Kui varasemad personaalarvutitele mõeldud opsüsteemid põhinesid Windows 95 kernelil ning Windows NT ja selle edasiarendusWindows 2000 olid ette nähtud eelkõige serveritele, siis Windows XP ilmumine tähendas lõplikku loobumist Windows 95 kernelist. Windows Me jäi selles reas viimaseks . Windows XP’l on olemas nii kodukasutaja versioon Windows XP Home kui professionaalne versioon Windows XP Professional. Viimane on mõeldud kontoritöötajale ning sellel on täiendavad turbe- ja haldusvõimalused. Näiteks saab XP Pro ühendada domeenipõhisesse arvutivõrku, aga XP Home’i ei saa. XP Pro võimaldab kaugtööd ning toetab Intel’i hüper-hargtöötlust. On olemas ka Windows XP 64-bitine versioon.
UNIX – populaarne ajajaotusega multitegum-operatsioonisüsteem, mille töötas välja Bell Labs 1970-ndate alguses. Esialgu oli UNIX mõeldud kasutamiseks programmeerijatele ja kuigi ta on aastatega edasi arenenud, on UNIX ikka veel mitte eriti kasutajasõbralik. Graafiliste kasutajaliideste nagu MOTIF lisamine on asja siiski parandanud. UNIX oli üks esimesi C-keeles kirjutatud operatsioonisüsteeme, mis tähendab, et seda saab installeerida igale arvutile, millel on olemas C-keele  kompilaator *. Praegu on kasutusel kaks peamist UNIX’i versiooni – System V ja BSD4.x (x=0, 1, 2 või 3).
UNIX’i-laadsete opsüsteemide hulka kuuluvad AIX, A/UX, Debian , FreeBSD , GNU, HP/UX, Linux , NetBSD, NEXTSTEP, OpenStep, OSF, POSIX, RISCiX, Solaris , SunOS, ULTRIX, USGUnix, Version 7, Xenix.
*kompilaator (compiler) - kõrgkeele translaator ehk programm, mis transleerib lähtekoodi objektkoodiks.
Linux – tasuta levitatav UNIX-i laadne operatsioonisüsteem, mis jookseb tervel real riistvaraplatvormidel, sh Intel’i ja Motorola mikroprotsessoritel. Linuxi kerneli töötas välja soomlane Linus Torvalds. Kuna Linux on tasuta ja jookseb nii IBM PC, Macintosh’i kui ka Amiga arvutites, siis muutub see viimasel ajal üha populaarsemaks . Teine populaarne UNIX’i tasuta versioon on FreeBSD.
Mac OS (Macintosh Operating System) – USA firma Apple Computers asus 1984. a. tootma personaalarvuteid Macintosh, mille opsüsteemiks on Mac OS. Need olid esimesed arvutid , millel kasutati kiiresti populaarseks muutunud graafilist kasutajaliidest. Praegu varustatakse Mac OS’iga Apple Computers’i arvuteid iMac ja Power Macintosh.
1.2.1.3 Populaarsed tarkvararaken- dused ja nende kasutamine: tekstitöötlus, tabelitöötlus, andmebaasid, esitlus, e-post, veebisirvimine, fototöötlus, arvutimängud.
1.2.1.4 Operatsioonisüsteemide ja rakendusprogrammide erinevused.
Rakendus, rakendusprogramm ( application ) – rakendus on lõppkasutaja tarbeks kirjutatud iseseisev terviklik programm. Tarkvara võib jaotada kahte rühma –süsteemitarkvaraks ja rakendustarkvaraks. Süsteemitarkvara koosneb madaltaseme programmidest, mis suhtlevad vahetult arvuti protsessori jt. osadega. Siia kuuluvad opsüsteemid, kompilaatorid ja utiliidid arvutiressursside haldamiseks. Rakendustarkvara ehk lõppkasutajaprogrammid nagu andmebaasiprogrammid (nt MS Access), tekstitöötlusprogrammid (nt. MS Word), tabelarvutusprogrammid (nt. MS Excel ) jne suudavad arvutiga suhelda ainult üle opsüsteemi ja süsteemiutiliitide.
Operatsioonisüsteem (Operating System) – tähtsaim süsteemitarkvara hulka kuuluv programm, mis laaditakse arvutisse buudiprogrammi poolt ning mis juhib arvutisüsteemi tööd ja teenindab rakendusprogramme. Rakendusprogrammid saadavad operatsioonisüsteemile nõudeid mitmesuguste teenuste järele läbi rakendusliidese (API). Kasutajad saavad ka suhelda vahetult opsüsteemiga, kasutades selleks käsukeelt (ohjekeelt) või graafilist kasutajaliidest.
Operatsioonisüsteemid pakuvad rakendustele järgmisi teenuseid:
Multitegum-opsüsteemis, kus samaaegselt võivad töötada mitu programmi, määrab opsüsteem ära, millised rakendused ja millises järjekorras peavad töötama ning kui palju aega tuleb igale rakendusele anda, enne kui järjekord läheb järgmise rakenduse kätte
Opsüsteem juhib operatiivmälu ühiskasutust mitme rakenduse vahel
Opsüsteem juhib sisendeid ja väljundeid arvuti andmevahetusel välisseadmetega (kõvakettad, printerid jne)
Opsüsteem saadab sõnumeid igale rakendusele või interaktiivsele kasutajale (või süsteemioperaatorile) operatsiooni oleku kohta ja vigade kohta, mis võivad olla tekkinud.
Opsüsteem võib alla laadida pakktööteid (batch job) , näit. printimist, ja sel viisil tööst vabastada neid alustanud rakendusi
Paralleeltöötlust teostavates arvutites võib opsüsteem juhtida programmi jaotamist selliselt , et see kasutaks korraga enam kui üht protsessorit
1.2.1.5 Kättesaadavust parandavad funktsioonid (hõlbustusfunktsioonid): kõnetuvas- tustarkvara, ekraanilugeja, ekraaniluup, ekraaniklaviatuur.
1.3 Võrgud 1.3.1 Võrgutüübid 1.3.1.1 Kohtvõrk (LAN), raadiokohtvõrk (WLAN), kaugvõrk (WAN).
LAN ( Local Area Network) – kohtvõrk. Kohalik, harilikult firmasisene arvutivõrk, kus arvutitevaheline kaugus ei ületa 1000 m. Sellistel juhtudel on lõppseadmed omavahel ühendatud kohtvõrku. LAN pääseb internetti marsruuteri kaudu, mis haldab infoliiklust LAN-ist väljapoole.
WLAN ( Wireless LAN) – raadiokohtvõrk, traadita kohtvõrk. Selline kohtvõrk, kus ringiliikuv (mobiilne) kasutaja saab kohtvõrguga ühendust pidada raadiokanali (traadita ühenduse) kaudu. IEEE 802.11 standard määrab ära raadiokohtvõrgu tehnoloogia. Standard sisaldab ka krüpteerimismeetodi Wired Equivalent Privacy algoritmi. Raadiokohtvõrk töötab 2,45 GHz sagedusalas, mis võimaldab suhteliselt odavalt ühendada kohtvõrguks näiteks koolide klassiruume, haiglapalateid ja firmakontoreid, nii et langeb ära vajadus märksa kallima kaabelvõrgu väljaehitamise järele.
WAN ( Wide Area Network) – laivõrk, kaugvõrk. Arvutivõrk, mis kasutab järjestikliine ja mille ulatus ületab 1 km. Laivõrkudes kasutatakse järgmisi tehnoloogiaid:
privaatliinid (punkt-punkt ühendused): T1 (E1), T3 (E3), osaline T1 (osaline E1), DSL
kommuteeritavad liinid: sissehelistamine, ISDN , kommuteeritav 56/64, pakettkommutatsioon (X.25), kaadriretranslaator, SMDS, ATM.
1.3.1.2 Termini „ klient - server “ tähendus.
Client /server architecture  – klient /server arhitektuur . Võrguarhitektuur, kus iga võrgus asuv arvuti on kas klient või server. Eksisteerivad võimsad arvutid ja/või protsessid kõvakettaajamite (failiserverid), printerite (printeriserverid) või võrgu (võrguserverid) haldamiseks. Klientideks on personaalarvutid või tööjaamad, millel töötavad rakendusprogrammid. Kliendid kasutavad serverite ressursse – faile, seadmeid ja nende andmetöötlusvõimsust. Klient/server võrku nimetatakse ka kaheastmeliseks (two- tier ) võrguks. Teine levinud võrguarhitektuuri tüüp on võrdõigusvõrk ( peer -to-peer network), kus kõigil arvutitel on ühesugused ülesanded. Mõlemat tüüpi võrkudel on omad eelised ja puudused.
1.3.1.3 Interneti olemus ja selle peamised kasutusalad.
Ülemaailmne arvutivõrkude võrk, mis ühendab kohtvõrke, laivõrke , linnavõrke, koduvõrke , territoriaalvõrke, piirkondlikke ja riiklikke magistraalvõrke. Andmevahetuseks Internetis kasutatakse pakettkommutatsiooni ja TCP/IPprotokolli. Internet sai alguse ArpaNET ’ist , mille projekteerimist USA Kaitseministeerium alustas 1958.a. veebruaris reaktsioonina venelaste sputniku üleslennutamisele 1957.a. oktoobris. 12 aastat hiljem, 1969.a. oktoobris hakkas tööle ArpaNET’i esimene võrgusõlm. USA Riiklik Teadusfondi loodud ülikoolidevaheline võrgumagistraal NSFNet, mis oli esimene TCP/IP protokolle kasutav laivõrk, hakkas tööle 1. jaanuaril 1983.a. ning seda kuupäeva loevad paljud Interneti sünnipäevaks. 1992.a. asutati Internetiühing (ISOC – Internet Society) ning 1993.a. avati firmadele ja eraisikutele juurdepääs Internetile. Internetil pole omanikku ja kõik sellesse ühendatud arvutid on sõltumatud. Selline sisseehitatud anarhia on osutunud väga viljakaks, Internet kasvab väga kiiresti ja toimib suurepäraselt.
TCP (Transmission Control Protocol ) – edastusohje protokoll. Levinuim võrgu transpordikihi protokoll, mida kasutatakse Etherneti võrkudes ja Internetis. TCP on ühendusega edastuse protokoll, mis on ehitatud internetiprotokolli (IP) peale ja seetõttu näeme lühendit TCP peaaegu alati kombinatsioonis TCP/IP ("TCP IP peal"). TCP lisab internetiprotokollile töökindla sideühenduse ja andmevoo reguleerimise ning võimaldab täisdupleksühendusi. TCP standardid on STD 7 ja RFC 793. Teine internetiprotokolli peal käitatav protokoll UDP ( User Datagram Protocol) , mis on ühenduseta edastuse protokoll.
UDP (User Datagram Protocol) – kasutajadatagrammi protokoll. Sideprotokoll, mis pakub suhteliselt piiratud teenust andmete vahetamisel intentetiprotokolli (IP) kasutavasse võrku ühendatud arvutite vahel. UDP kujutab endast alternatiivi edastusohje protokollile (TCP) ja kuna ta vajab tööks internetiprotokolli, siis kasutatakse vahel ka tähistust UDP/IP. UDP kasutab internetiprotokolli selleks, et saata andmeüksust ehk datagrammi ühest arvutist teise. Erinevalt TCP-st ei tegele aga UDP sõnumi jagamisega pakettideks (datagrammideks) ja nende õiges järjekorras kokkuühendamisega vastuvõtupoolel. Kui võrgust saabub datagrammideks jagatud sõnum, siis UDP datagramme ei reasta. See tähendab, et UDP-d kasutav rakendusprogramm peab ise suutma kontrollida, kas kogu sõnum on kohale jõudnud ja kas datagrammid on õiges järjestuses. Seetõttu kasutatakse UDP-d sellistes võrgurakendustes, kus on tegu väga lühikeste, ühte paketti mahtuvate sõnumitega ja kus tahetakse töötlemisaega kokku hoida. Kokkuhoid tuleb sellest, et UDP kasutamisel puudub vajadus edastada igas paketis pakettide "kokkumonteerimiseks" vajalikku informatsiooni. Näiteks TFTP (Trivial File Transfer Protocol) kasutab TCP asemel UDP´d. UDP pakub aga ka kaht teenust, mida IP ei paku. Nimelt pordinumbreid ja vajaduse korral ka kontrollsummasid. Pordinumber võimaldab eristada erinevaid kasutajanõudeid ja kontrollsumma abil saab kindlaks teha, kas sõnum jõudis kohale vigadeta. OSI kontekstis asub UDP nagu ka TCP neljandas ehk transpordikihis .
IP (Internet Protocol) – internetiprotokoll. Protokoll ehk reeglistik, mida järgitakse andmepakettide saatmisel ühelt arvutilt teisele üle Interneti. Teisiti öeldes on IP protokoll "keel", mida arvutid kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks Internetis . Igal Internetiga ühendatud arvutil (Internetis nimetatakse neid hostideks) on vähemalt üks IP aadress, mis kuulub ainult sellele hostile. Kui te saadate või võtate vastu andmeid (näit. e-posti sõnumeid või veebilehti), siis jagatakse sõnum väikesteks pakettideks. Iga pakett sisaldab nii saatja kui vastuvõtja internetiaadressi. Kõik paketid saadetakse kõigepealt lüüsiarvutile, mis tunneb väikest osa Internetist. Lüüsiarvuti loeb paketi päisest sihtkoha aadressi ja edastab paketi naaberlüüsile, mis omakorda loeb sihtkoha aadressi jne, kuni ükskord üks lüüs tunneb ära, et see aadress kuulub tema lähemas ümbruses e. domeenis paiknevale hostile. Seejärel edastab lüüs paketi sellele hostile, mille aadress paketis sisaldus. Kuna sõnum on jagatud terveks hulgaks pakettideks, siis võib iga pakett vajaduse korral liikuda Internetis erinevat teed mööda. Paketid võivad kohale saabuda suvalises järjekorras, mitte selles järjekorras, milles nad teele saadeti. Internetiprotokoll ei tee midagi muud kui lihtsalt toimetab paketid kohale. Pakettide õigesti kokkupanemise eest vastutab teine protokoll – TCP. IP on ühenduseta protokoll, mis tähendab, et lähte- ja sihtkoha vahel ei looda kogu sõnumi edastamie ajaks püsivat ühendust ja iga pakett liigub Internetis iseseisvalt. Pakettidest sõnumi kokkupanemine sihtkohas on võimalik tänu sellele, et TCP jälgib sõnumis sisalduvate pakettide järjekorda. Seepärast nimetataksegi seda protokolli andmeedastuse juhtprotokolliks. OSI mudelis asub IP kolmandas ehk võrgukihis. Praegu on IP enimkasutatavaks versiooniks IPv4 , kuid IPv6 on juba valmis. IPv6 võimaldab kasutada palju pikemaid IP aadresse, mis lubab suurendada internetikasutajate arvu praktiliselt piiramatult. IPv6 serverid on tahapoole ühilduvad, st iga IPv6 server tunneb ka IPv4 aadresse.
1.3.1.4 Sisevõrk ja suhtevõrk.
Intranet – sisevõrk. Organisatsiooni suletud koht-, lai- või virtuaalvõrk, mis kasutab TCP/IP, HTTP jt. internetiprotokolle ja näeb välja nagu era-Internet. Kõige tavalisem intraneti näide on see, kui organisatsioonisiseses TCP/IP võrgus on kasutusel üks või mitu veebiserverit ja neid kasutatakse informatsiooni levitamiseks sama firma eraldipaiknevate osakondade vahel. Alates umbes 1995.a. on intranetid tänu odavate või tasuta veebilehitsejate ja veebiserveri -tarkvara kättesaadavusele ettevõtetele mõeldud arvutustehnika kõige kiirema kasvuga valdkond . See võimaldab kasutada lihtsat ja ühetaolist hüperteksti liidest paljude erinevate infoliikide ja rakendusprogrammide jaoks. Mõned firmad annavad valitud klientidele üle Interneti ligipääsu oma intranetile, sel juhul nimetatakse võrku  ekstranetiks .
1.3.2 Andmeedastus 1.3.2.1 Mõistete „veebist allalaadimine “ ja „veebi üleslaadimine“ sisu.
Allalaadimine (alla laadimine ) on protsess, mille käigus toimub andmete ülekanne kaugsüsteemist (serverist) lokaalsesse süsteemi (tööjaama). Üldiselt mõistetakse selle all andmete jäävat või ajutist salvestamist, mispuhul andmeid saab kasutada pärast kõigi faili moodustavate pakettide kohalejõudmist. Seda ei tuleks segi ajada voogedastusega, mille puhul saab kohalejõudnud andmeid kohe kasutada, ootamata edastuse lõppu, näiteks youtube-is videot vaadates või internetiraadiot kuulates.
Üleslaadimine on andmeside liiklus väljuval suunal ühest arvutisüsteemist teise, tavaliselt suuremasse arvutisüsteemi. Kasutaja poolt vaadatuna tähendab faili üleslaadimine faili saatmist teise arvutisse, mis on seatud seda vastu võtma.
1.3.2.2 Edastuskiiruse tähendus, selle mõõtühikud: bitti sekundis (bit/s), kilobitti sekundis (Kbit/s), megabitti sekundis (Mbit/s).
Andmeedastuskiirus (Data Transfer Rate ). Andmeedastuskiirus on digitaalandmete hulk, mis ajaühikus liigub ühest punktist teise. Üldiselt on nii, et mida suurem on ühenduskanali ribalaius, seda suurem on andmeedastuskiirus. Telekommunikatsioonis on andmeedastuskiiruse mõõtühikuks bit/s (bitti sekundis) ja sõltuvalt sidekanali tüübist võib see ulatuda mõnekümnest kilobitist kuni sadade megabittideni sekundis ning on oodata, et lähemas tulevikus jõuab see terabittideni sekundis. 
Arvutites on andmeedastuskiiruse ühikuks B/s (baiti sekundis).
1.3.2.3 Erinevad Interneti-ühenduse teenused: sissehelistamine,lairibaühendus.
Sissehelistamine (dial-up). Telefoninumbri valimisel tekitatav ajutine ühendus üksiku arvuti ja võrgu vahel.
Lairibaühendus (broadband). Sidetehnikas tähendas see algselt sidekanalit, mille ribalaius oli suurem kui standardsel kõnekanalil 48 KHz ühenduse korral, hiljem hakati lairibaühenduseks kutsuma T1 (USA) või E1 (Euroopa) kanaleid (vastavalt 1, 5 ja 2 Mbit/s) või ka T3 või E3 kanaleid (vastavalt 45 ja 34 Mbit/s). Sidemeetod, kus üht juhet mööda edastatakse samaaegselt mitut signaali. Lairibaülekannet kasutatakse näit. kaabeltelevisioonis, kus üht koaksiaalkaablit mööda jõuab televiisorini sadu teleprogramme ja sama kaablit saab kasutada ka andmesideks. Koaksiaalkaabel võimaldab üle kanda signaale sagedustega paarikümnest hertsist kuni mõnesaja megahertsini. Paljude signaalide samaaegseks ülekandeks üle sellise kaabli kasutatakse sagedusjaotusega multipleksimist, s.t. iga signaali jaoks eraldatakse oma sagedusriba , mille laius sõltub edastatava signaali iseloomust. Näit. helisignaal vajab kitsamat ja videosignaal palju laiemat sagedusriba. Andmeside tarvis eraldatakse üks telekanal ribalaiusega 6 MHz ning arvuti ja kaabli vahel peab olema modem, mis andmete saatmisel moduleerib kandevsagedust arvutist tuleva digitaalsignaaliga ja vastuvõtul demoduleerib signaali (eraldab digitaalsignaali kandevsagedusest) Põhiribaülekanne seevastu võimaldab ühes kanalis korraga üle kanda ainult üht signaali. Andmesides, sealhulgas ka enamikus kohtvõrkudes, kasutatakse põhiribaülekannet. Erandiks on B-ISDN võrgud, kus kasutatakse lairibaülekannet.
1.3.2.4 Erinevad võimalused Interneti ühenduse loomiseks: telefoniliin, mobiiltelefon,  kaabel , raadioside, satelliitside.
1.3.2.5 Lairibaühenduse iseloomulikud omadused: alati sees, tavaliselt kindel tasu, suur kiirus, kõrgem sissetungi oht.
1.4 IST igapäevaelus 1.4.1 Elektroonikamaailm 1.4.1.1 Termini „info- ja sidetehnoloogia (IST)“ tähendus.
IT (Information Technology ) – infotehnoloogia . Infotehnoloogia on termin, mis katab kõiki digitaalse informatsiooni loomise, salvestamise, edastamise , tõlgendamise ja käitlemise valdkondi. Termini "infotehnoloogia" alla käivad nii telefonitehnika kui arvutustehnika.
Side (Communications).
· Informatsiooni edastamine kasutajate või protsesside vahel vastavalt kokkulepitud reeglitele.
· Tehnikavaldkond, mis tegeleb andmete esitamise, edastamise, interpreteerimise ja töötlemisega isikute, kohtade , masinate jne. vahel, kusjuures andmetele omistatud tähendus peab nende operatsioonide käigus säilima.
1.4.1.2 Mitmesugused tarbijatele osutatavad Interneti- teenused: e-kaubandus,e- pangandus , e-valitsus.
Internetipõhised finantstehingud hoiavad palju aega kokku. See tähendab, et pangandus, arvete saamine ja maksmine või aktsiatega kauplemine toimub interneti- ja arvutipõhiselt. Hiljuti on lisandunud ka mobiiltelefonide, pihuarvutite ja teiste traadita seadmete kasutamine.
e-teenused – kõikvõimalikud teenused (kasutajale lisaväärtust loovad toimingud ) elektroonses keskkonnas. Teenused võivad olla väga erinevat tüüpi: ühekordsed infoteenused , pikaajalised protsessipõhised menetlusteenused, e-demokraatia teenused (hääletamine, valimine jms). Teenuste pakkujateks võivad olla mistahes asutused, ettevõtted, organisatsioonid üksikisikud. Teenused võivad olla nii inimesele suunatud kui ka infosüsteemide vahelised.
e-kaubandus (e-commerce). Kaupade ja teenuste müük Internetis. Terminit "e-kommerts" ja uuemat terminit "e-business" ehk "e-äri" kasutatakse tihti ühes ja samas tähenduses, kuigi viimasel ajal mõistetakse e-kommertsi all eelkõige jaemüüki ja e-äri all igasuguseid äritehinguid Internetis (k. a. jaemüük).
e-valitsus – valitsuse, täidesaatva võimu elektroonsed rakendused, infosüsteemid ning vastavad vahendid ja protseduurid täidesaatva võimu funktsioonide täitmiseks.
1.4.1.3 Termini „e-õpe“ tähendus. Mõned e-õppe iseloomulikud omadused: paindlik õppeaeg, paindlik õppekoht, multimeediaõpe, kuluefektiivsus.
e-õpe (e- learning ). Katustermin üle Interneti, era-kaugõppevõrkude või intranettide pakutavate õppimisvõimaluste kohta. e-õppe iseloomulikuks jooneks on see, et õpilane ja õpetaja ei asu samas ruumis ja õppetöö toimub elektrooniliste sidevahendite kaudu.
1.4.1.4 Termini „kaugtöö“ tähendus. Kaugtöö mõningad eelised: väiksem või olematu sõiduaeg, paremad võimalused keskenduda segamatult ühele tööülesandele, paindlik tööaeg, ettevõtte vähendatud tööruumivajadus. Kaugtöö mõningad puudused: inimestevaheliste kontaktide puudumine, nõrgem tähelepanu meeskonnatööle.
Kaugtöö (Telecommuting). Kodus töötamine andmeside vahendusel. Jack Nilles’i poolt 1970-ndate algul loodud termin geograafiliselt hajutatud büroo kirjeldamiseks, kus töötajad töötavad oma koduarvutitel ja edastavad andmeid ja dokumente keskbüroose üle telefoniliinide. Peamine argument kaugtöö kasuks on see, et nii väheneb liiklusvahenditest põhjustatud keskkonna saastamine . Peale selle on paljude inimeste produktiivsus kodustöötamisel kõrgem, kuigi pole puudust ka vastupidistest näidetest. Täht-tähelises tõlkes tähendab "commuting" edasi-tagasi (tööle ja koju) sõitmist ning eesliide "tele" tuleb sõnast "telephone", nii et termini "telecommuting" otsetõlge võiks olla "telefoni kaudu töölkäimine ".
1.4.2 Side 1.4.2.1 Termini “elektronpost (e-post)” tähendus.
e-post (e-mail). Kirjalike sõnumite saatmine üle võrgu ühest arvutist või tööjaamast teise. Maailma esimene e-posti sõnum saadeti 1971 .a. ühelt PDP-10 arvutilt teisele samasugusele arvutile üle ARPANET’i. e-posti protokollidkuuluvad TCP/IP protokollistiku koossseisu ning kõige populaarsem protokoll sõnumite saatmiseks on  SMTP  ja sõnumite lugemiseks POP3. Enamasti saadetakse sõnumid ASCII vormingus (adressaat näeb ekraanil lihtteksti), kuid võib kasutada ka HTML vormingut (sel juhul näeb adressaat sõnumit veebilehena). Sõnumitele võib lisadena kaasa panna teksti-, pildi-, heli- või videofaile. e-posti saatmiseks ja lugemiseks on kaks võimalust – kasutada oma arvutisseinstalleeritud e-posti klientprogrammi või minna onlain-teenusepakkuja kodulehele ja kasutada veebimeili (kui olete näit. võõras büroos või internetikohvikus).
1.4.2.2 Termini “kiirsõnumiside (IM)” tähendus.
IM ( Instant Messaging) – kiirsõnumivahetus. Lihtne viis teada saada, kas vajalik inimene on parajasti Internetiga ühenduses (liinil) ja kui on, siis hakata temaga sõnumeid vahetama . Kiirsuhtlus erineb tavalisest e-postist selle poolest, et sõnumivahetus toimub silmapilkselt ja järjepideva kontakti hoidmine on hõlpsam kui e-posti sõnumite edasi-tagasi saatmine. Kiirsuhtluses kasutatakse enamasti ainult tekstisõnumeid, kuid mõni kiirsuhtlusprogramm võimaldab ka lisasid kasutada. Et kiirsuhtlus saaks toimida, peavad mõlemad osalised olema kiirsuhtlussüsteemiga liitunud, ühel ning samal ajal liinil olema ja soovima suhelda (oma arvutil on sõnumite vastuvõtmine ka ära keelata). Kui sõnumi adressaat pole parajasti liinil või ei soovi sõnumeid saada, siis ilmub sõnumi saatja kuvarile vastav teade. Kui adressaat on valmis sõnumeid vastu võtma, siis ilmub sõnumi saabumisel kohe tema kuvarile selle kohta teade või sõnum ise (vastavalt programmile). Kiirsuhtlus on tõesti kiire, sest isegi neil kellaaegadel, kui Internet on maksimaalselt koormatud , pole viivitus suurem ku 1 või 2 sekundit.
1.4.2.3 Termini „Interneti-telefon ( VoIP )“ tähendus.
VoIP (Voice over IP) – IP kõne. Meetod kõne edastamiseks IP-võrkudes. Oli algselt mõeldud erakõnede edastamiseks üle Interneti, kuid on nüüd kasutusel ka firmavõrkudes. VoIP võimaldab edastada kõnesignaali ja andmeid üle ühe ja sama võrgu infrastruktuuri.
1.4.2.4 Termini „RSS-materjalid“ tähendus.
RSS- kanal (RSS feed ). XML-keeles kirjutatud veebileht , mis sisaldab linke teistele veebilehtedele. On olemas spetsiaalsed programmid (RSS-lugejad), mis neid linke loevad ja ehitavad pealkirjadest koosnevaid veebilehti, mida pidevalt värskendatakse. Uudistesaidid pakuvad uudispealkirju sisaldavaid RSS-kanaleid ning personaalsed veebipäevikud kasutavad neid huviliste teavitamiseks uutest sissekannetest. Iga kasutaja saab ise määrata, milliseid RSS-kanaleid tema RSS-lugemisprogramm kasutab.
1.4.2.5 Termini „ajaveeb ( blogi )“ tähendus.
Ajaveeb (ka: blogi, kajam; inglise weblog (lühendatult blog) ‘veebipäevik’) on veebileht, mis sisaldab (tavaliselt ühe) autori päevikulaadseid perioodiliselt lisatavaid postitusi. Tavaliselt esitatakse postitusi ümberpööratud kronoloogilises järjestuses ja nad on üldjuhul kättesaadavad kõigile interneti kasutajatele. Paljud ajaveebid lubavad lugejal kirjutada ka avalikke kommentaare vastukajaks postitustele.
Ingliskeelne sõna blog on tulnud tarvitusele eelkõige seepärast, et sõna webloghakati tihti segamini ajama väljendiga web log, mis tähendab server log’i.
Ajaveebid said alguse isiklikest päevikulaadsetest kodulehtedest autori tegemistest ja mõtetest. Hiljem on lisandunud erinevaid ajaveebide vorme, näiteks rühmade või firma töötajate ühiseid ajaveebe, millesse võib postitada üks inimene või kogu firma töötajaskond. Samuti on tehnoloogia arenguga lisandunud audio- ja videoblogid, kus postitused on vastavalt audio- või videofailidena. Järjest enam koguvad populaarsust blogimootoritel töötavad raseduse päevikud.
Ajaveebi kasutatakse ka oma ajakirjanduslike võimete proovilepanekuks, kirjutades isiklikke arvamusi, selgitades oma arusaamu ja väljendades oma seisukohti.
Et viitamise probleem on ajaveebis suhteliselt tähtis, siis enamik ajaveebe loob staatilisi veebikülgi arhiivi koostamiseks ja hoidmiseks. Viimaseid postitusi ja teemasid esitatakse üldjuhul ka RSS-, XML- või ATOM -formaadis, et neid saaks lugeda selleks mõeldud uudistelugemisprogrammidega.
1.4.2.6 Termini „netisaade“ tähendus.
Netisaade (podcasting). Audio- ja videofailide levitamine Internetis RSS- võiAtom-vormingus kuulamiseks ja vaatamiseks arvuti või pleieriga. Nagu "raadiosaade", nii võib ka "netisaade" tähendada nii sisu kui sisu levitamise tehnoloogiat. Nimetus podcasting tuleb sõnadest iPod ja broadcasting, sest Apple’i iPod on lihtsalt kõige populaarsem pleier.
RSS, mida taskuhääling kasutab, on inglisekeelne lühend sõnadest Rich Site Summary või  Really Simple Syndication. RSS on väike mitmeotstarbeline laiendatav metaandmete kirjeldamise ja sündikeerimise vorming. Taskuhäälingu saadete avaldajad kirjeldavad uut materjali XML (Extensible Markup Language ) RSS failis , märkides kuupäeva, pealkirja, kirjelduse ning lingi mp3 failile. Automaatselt genereeritud faili nimetataksegi RSS vooks. Audiofail, mis muudab voo tavalisest RSS voost taskuhäälingu saateks, on lisatud RSS manusesse lingina. Niisuguse manus |manuse lisamist võimaldab RSS vormingusse tehtud täiendus, mis on olemas RSS 2.0-s. Mõnes mõttes on see sarnane e- maili manus|manusega. Taskuhäälingu saateid on võimalik lisaks RSSile levitada ka Atom-vormingut kasutades ning ka Atomi puhul on tegemist, XML-põhise sündikeerimisvorminguga, mida kasutatakse veebipäevikute ja veebisaitide uusimate pealkirjade publitseerimiseks, et neid saaksid alla laadida kasutajad ja teised veebisaidid. Nagu juba mainitud , ei hõlma taskuhääling ainult audiofaile, vaid ka videofaile. Ka videoid saab levitada RSS või Atom-vormingut kasutades. Video taskuhäälingu saateid ehk vidcaste kasutatakse lisaks ajaveebidele ka mittelineaarsete televisioonikanalite puhul. Lineaarse televisiooni puhul on tegemist meediaga, kus vaataja näeb eelnevalt paika pandud programmi vaid kindlalt kanalilt ja kindlaksmääratud ajal. Mittelineaarne televisioon on selle vastand – vaataja saab ise määrata saadete vaatamise aja ja koha. Valitud saateid saab vaataja tellida näiteks oma arvutisse, televiisorisse, digiboksi, meediakeskusse või kaasaskantavasse multimeediumiseadmesse.
1.4.3 Virtuaalkogukonnad 1.4.3.1 Mõiste „võrgukogukond (virtuaalkogukond)“ tähendus. Mõningad näited: sotsiaalvõrgustiku veebisaidid, Interneti foorumid, jututoad, võrgumängud.
Community – Interneti ja e-kommertsi kontekstis rühm inimesi, kes osalevad näiteks diskussioonigrupis (newsgroup) või teatetahvlil (bulletin board ) või teatud kaupade ja/või teenuste ostjatest ja müüjatest koosnev rühm.
Kogukonna puhul võib kasutada mitmeid definitsioone:
inimkooslus, kes tegeleb sama asjaga
inimkooslus, kes elab samas piirkonnas
inimkooslus, keda ühendab mingi kindel joon või ühistegevus
Kahtlemata aga iseloomustavad enamikku kogukondadest järgmised ühisjooned:
kuuluvusmääratlus – kogukond rahuldab inimese kuuluvusvajadus, andes talle identiteedi oma liikmena.
kindel suhtlustasand ja -mudel (enamasti kogukonna sees üsna mitteformaalne)
suhted moodustavad võrgu (mitte hierarhia ) – kogukond tasandab reeglina inimestevahelisi erinevusi ning ka suhted näiteks uustulnuka ja tunnustatud autoriteedi vahel jäävad horisontaalsele, "võrdne võrdsega" - tasandile .
toetusmehhanismid – kogukond harilikult toetab ja ka kaitseb oma liikmeskonda väliste mõjude vastu
Need jooned on näha ka tänapäevaste tarkvara arendavate kogukondade juures!
Mõned näited erinevatest võrgustikest:
üldotstarbelised suhtlusportaalid – MySpace, Facebook , Orkut…
fotokogukonnad (Flickr, Nagi jt.
raamatukogukonnad (Shelfari, LibraryThing jt)
muusikakogukonnad (Last.fm, Discogs jt)
1.4.3.2 Kasutajate võimalused sisu publitseerimiseks ja ühiskasutuseks võrgus: ajaveeb (blogi), netisaade, fotod, video- ja heliklipid.
1.4.3.3 Ettevaatusabinõude tähtsus võrgukogukondade kasutamisel: oma profiili privaatsus, postitavate isikuandmete mahu piiramine, postitatava teabe avaliku kättesaadavuse adumine, ettevaatus võõrastega suhtlemisel.
1.4.4 Tervishoid 1.4.4.1 Termini “ ergonoomika ” tähendus.
Ergonoomika on multidistsiplinaarne teadus, mis on suunatud töövahendite ja tingimuste kohandamisele vastavalt inimese vajadusele. Ergonoomika on suunatud eelkõige töötraumade ja –kahjustuste ennetamisele. Ergonoomika käsitleb kõikvõimalike tegevuste kergendamist.
Töö arvutiga:
Kasuta reguleeritavat tooli
Jälgi klaviatuuri kasutamise positsiooni
Aseta hiir ja klaviatuur samale tasandile
Hoia randmeid neutraalses positsioonis (kasuta randmetuge)
Pinnad peaksid olema pehmendatud
Monitor peab olema otse ees ning silmade kõrgusel
Monitor peab olema paralleelselt aknaga
Kokkuvõtteks:
Selg toestatud
Jalad toestatud
Selg sirge
Kael sirge
Randmed neutraalses positsioonis
Küünarliiges 90o
Silmadele perioodilised pausid
Väldi korduvaid liigutusi
Väldi küünitamist
Õige valgustus
1.4.4.2 Valgustus kui oluline tervishoiuküsimus arvuti kasutamisel.Tehisvalguse kasutamine, valguse intensiivsus ja suund ning nende tegurite tähtsus.
Tervisekaitsenõuded arvutiõppele ja arvuti avalikule kasutamisele (Vastu võetud 07.06.2001):
§ 9. Arvutiklassi valgustus:
Arvutiklassis peab olema loomulik valgustus.
Akende klaasitud pindala peab olema vähemalt 1/6 põrandapinnast.
Arvutiklassi akendel peavad olema heledavärvilised läbipaistmatud katted   peegelduskoefitsiendiga mitte vähem kui 0,4.
Kunstliku valgustuse allikatena kasutatakse stabiilse valgusvooga luminofoorlampe, kuni nende valgusviljakus ei ole vähenenud üle 5%. Valgusallikate värvustemperatuur peab olema vahemikus 3000–4200 °K ja värviedastusindeks Ra vähemalt 80.
Valgusallikas ei või peegelduda kuvari ekraanilt ega pulseerida tajutavalt.
Ruumi kunstlikul valgustamisel peab kasutama üldvalgustust.
Kunstliku valgustuse puhul peab valgustatus vastama alljärgnevas tabelis toodud väärtustele:
nr.
koha nimetus
valgustatus luksides
pind, millel mõõdetakse ja hinnatakse minimaalse valgustatuse väärtust
1
töölaud ja klaviatuur
mitte vähem kui 400
horisontaalpind
2
kuvari ekraan
mitte üle 300
vertikaalpind
3
tahvel
mitte vähem kui 500
vertikaalpind tahvli keskel
1.4.4.3 Arvuti, töölaua ja istme õige  paigutus , mis aitab säilitada head kehahoiakut.
1.4.4.4 Võimalused kasutaja hea enesetunde tagamiseks arvutiga töötamisel: korrapärased sirutusharjutused, puhkepausid, silmade lõdvestusmeetodid.
NÄIDISHARJUTUSED SILMADELE
Harjutusi tee istudes või seistes, silmad kuvari ekraanilt ära pööratud, silmade suurima liikumisulatusega, hingates normaalse rütmiga. Harjutusi vali soovi kohaselt kas üks või kaks, varieeri neid päeva jooksul.
1. HARJUTUS
1. Sule silmad, silmalihaseid pingutamata loenda arve 1–4, seejärel ava laialt silmad ning vaadates kaugusesse loenda arve 1–6. Tee seda 4–5 korda.
2. Vaadates ninaotsale loenda arve 1–4, seejärel suuna pilk kaugusesse, loendades arve 1–6. Tee  seda 4–5 korda.
3. Sirge seljaga, pead pööramata tee silmadega aeglasi ringliigutusi üles–paremale–alla–vasakule  ning vastassuunas üles–vasakule–alla–paremale. Seejärel vaata kaugusesse, loendades arve 1–6.   Tee seda 4–5 korda.
4. Pead liigutamata suuna pilk üles, samal ajal loenda arve 1–4; suuna pilk otse, loenda arve 1–6. Seda harjutust tee samalaadselt ka alla–otse, paremale–otse ja vasakule–otse.
5. Suuna pilk diagonaalselt ühele ja teisele poole, seejärel otse, loendades arve 1–6. Tee seda 4–5 korda.
2. HARJUTUS
1. Pilguta silmi silmalihaseid pingutamata, loendades arve 10–15.
2. Pead pööramata vaata suletud silmadega paremale, loendades arve 1 kuni 4, seejärel otse, loendades arve 1–6; seejärel samalaadselt vasakule–otse, alla–otse, üles–otse. Tee seda 4–5 korda.
3. Vaata silmadest 20–30 cm kaugusele sirutatud nimetissõrmele, loendades arve 1–4, seejärel suuna pilk kaugusesse, loendades arve 1–6. Tee seda 4–5 korda.
4. Tee avatud silmadega keskmises tempos 3–4 ringliigutust ja kinnita pilgu suund paremale; tee ringliigutusi vastassuunas ja kinnita pilgu suund vasakule, seejärel lõõgasta silmalihaseid vaatega kaugusesse, loendades arve 1–6. Tee seda 2–3 korda.
3. HARJUTUS
1. Mõlema käe nimetissõrmega masseeri ringjate liigutustega silmade ümbrust kulmude kohalt meelekohale ja sealt õrnemate liigutustega piki alalaugu sisemise silmanurgani.
2. Vaata 40 cm kauguselt sõrmeotsale, seejärel lähenda sõrm silmadele, sõrme pidevalt jälgides. Korda 5–6 korda.
3. Vaata aknast kaugusse, seejärel lähedal asuvat eset või sõrmeotsa. Tee seda 5–6 korda.
4. Vaata vaheldumisi üles–alla, paremale–vasakule. Tee seda 5–6 korda.
5. Tee silmadega ringliigutusi. Tee seda 6–7 korda.
6. Sule silmad, kattes need 10 sekundiks peopesaga. Tee seda 3–4 korda.
7. Pane suletud silmadele jahe või külm kompress 2–3 minutiks.
8. Masseeri õrnalt meelekohti 10 sekundit.
1.4.5 Keskkond 1.4.5.1 Arvutikomponentide, printerkassettide ja paberi taaskasutusvõimalused.
1.4.5.2 Arvuti energiasäästuvõimalused: sätted kuvari/ monitori  automaatseks väljalülitamiseks, arvuti automaatseks viimiseks  uinakurežiimi ja arvuti väljalülitamiseks.
1.5 Turvalisus 1.5.1 Identiteet , 1.5.1.1 Kasutajanime (ID) ja parooliautentimine vajalikkus arvutisse sisselogimisel turvalisuse tagamiseks.
UID (User ID, User Identifier) – kasutajaident, ID-kood. Arvuti või arvutisüsteemi kasutajale kuuluv unikaalne number või nimi. Opsüsteem vajab kasutajaidenti kasutaja esindamiseks oma andmestruktuurides, st kasutajaident näitab faili või protsessi omanikku, süsteemiressurssidele ligipääsuõigust omavat isikut jne.
Oluline on administraatori kontole salasõna määramine, et kaitsta arvutit kräkkerite ja pahavara sissetungi eest.
1.5.1.2 Hea paroolipoliitika meetodid: ühisparooli vältimine, parooliregulaarne vahetamine, parooli  küllaldane pikkus, tähtede ja  numbrite sobiv vaheldumine .
1.5.2 Andmeturve 1.5.2.1 Failide välise varukoopia  olemasolu tähtsus.
Andmetest varundamine on hädavajalik, selle vajalikkuses ei saa kindlasti kahelda.
1.5.2.2 Tulemüüri olemus.
Tulemüür (Firewall).
Tulemüür on rakendus, mille ülesandeks on kontrollida arvutisse tulevaid ja sealt väljuvaid võrguühendusi  ning vastavalt talle kehtestatud reeglitele need kas läbi lubama või keelama.
See töö on küllaltki keeruline, kuna jälgides kõiki informatsioonivooge nii sise-kui välisvõrgu vahel peab ta suutma otsustada, millised neist infopakettidest on pahatahtlikud ja millised lubatavad. Selleks kasutavad tulemüürid turvareeglistikku, mis osalt on pandud toimima automaatselt, teisalt aga küsitakse hüpikaknaga kasutajalt nõu, kuidas edasi toimida  – kas ühendus blokeerida või mitte. Viimane eeldab küll kasutajatelt suuremaid teadmisi arvutivallas, ent samas on enamus tänapäevaseid tulemüüre vaikimisi seadistatud töötama nii, et nad vähem takistaks ja häiriks kasutajate võrguliiklust.
Turvareeglistik, mis toimib tulemüüris automaatselt, luuakse nii kahjulike kui ka turvaliste infopakettide kohta. Näiteks kui eelnevalt on tuvastatud mõni kuritahtlik sait, mis püüab saata kasutaja arvutisse pahatahtlikke koodijuppe tundliku informatsiooni varastamiseks, siis blokeeritakse see hetkega kasutajat teavitamata. Teada-tuntud turvalised ühendused aga lubatakse samuti hoiatusakent avamata läbi – näiteks  Windowsi süsteemsed rakendused, mis nõuavad pääsu internetti, või viirusetõrjeprogrammid, mis soovivad koduserverist andmebaaside uuendusi saada. Ent see ei ole siiski kaljukindel reegel ja ka taoliste ühenduste korral võivad mõned tulemüürid esmalt kasutajalt nõu küsida.
Kui aga tulemüür tuvastab temale veel tundmatu kahtlase tegevuse, näiteks mõni programm soovib end ühendada internetti, siis kõigepealt see tegevus peatatakse ja seejärel teatatakse sellest hüpikaknaga. Nüüd tuleb kasutajal ise vastav reegel luua, kuidas tulemüür peaks edasi käituma.
Tulemüüri peamiseks ülesandeks on kaitsta arvutit väliste rünnakute ja volitamata sissepääsu eest. See aitab kaitsta häkkerite ja ründetarkvara vastu, mis püüavad võrgu kaudu arvutisse ligipääsu leida. Tülemüüri puudumise korral  ei saa kasutaja iial kindel olla, kas mitte ilma tema nõusolekuta ja kindlasti ka teadmata juba arvutis ei toimetata.  Seepärast peaks kasutama vähemalt Windows enda tulemüüri. Tuleb arvestada, et Win XP tulemüür on ühesuunaline, kaitstes arvutit vaid välisrünnakute eest.
1.5.2.3 Meetodid andmevarguse vältimiseks: kasutajanime ja parooli kasutamine, arvuti ja riistvara lukustamine turvakaabli abil.
1.5.3 Viirused 1.5.3.1 Termini „arvutiviirus“ tähendus.
Eksperimendid on tõestanud, et sisselülitatud ja internetti ühendatud arvuti nakatub tulemüüri ja viirusetõrje puudumisel esimesse viirusesse keskmiselt 4 minutiga. Ilma tulemüürita Windows XP süsteem nakatub 8-60 sekundi jooksul esimesse ussviirusesse.
Arvutiviirus on pahatahtlik programm või programmeeritud kood, mis kopeerib ennast arvuti teistesse programmifailidesse, buutimissektorisse, dokumentidesse või süsteemi ilma kasutaja nõusoleku ja teadmata. Termini „Arvutiviirus“ vermis aastal 1983  Fred Cohen  , nimetades viirust kui programmi, mis suudab modifitseerida teisi andmefaile lisades neisse iseenda koopia. Viirus võib levida üle kogu arvutisüsteemi ja nakatada paljudest arvutitest koosneva võrgu, kui neis kasutatakse samasid kahjustatud programme. Samahästi võidakse viirusesse nakatunud faile transportida teistesse arvutitesse CD/DVD plaatidel, USB mälupulkadel või –kaartidel, välistel kõvaketastel või saata neid e-maili teel kirja manusena või läbi suhtlusprogrammide nagu MSN, Skype , ICQ jne.  Samuti võidakse pahaaimamatult internetist või P2P ja torrendite kaudu ise viirusesse nakatunud fail arvutisse tirida ja käivitada.
Ajalugu:
1970-ndatel avastati esmakordselt ARPANET’is. (s.o. interneti eelkäijas) viirus nimega Creeper. Tegemist oli Bob Thomase eksperimentaalse isepaljuneva programmiga. Creeper kasutas ARPANET’i võrku, et nakatada TENEX-i operatsioonisüsteemiga DEC PDP-10 arvuteid. Olles saanud ligipääsu, kopeeris programm end teistesse süsteemidesse, kus kuvati sõnum „Mina olen Creeper, püüa mind kinni, kui suudad!“ (ingl. k I’m the creeper, catch me if you can!). Viiruse eemaldamiseks loodi programm nimega Reaper.
Elk Cloner oli esimene arvutiviirus, mis ilmus väljaspool selle loomiskeskkonda: arvutit või laborit. Kirjutatuna aastal 1981 Richard Skrenta poolt, kinnitas programm end operatsioonisüsteemile Apple DOS 3.3 ning levis floppy ketta abiga. See pahavara, mis loodi ilma tõsisemate eesmärkideta ajal, mil R. Skrenta õppis veel keskkoolis, levis andmekandjal oleva mänguga. Pärast 50 kasutuskorda aktiveeriti viirus ning kuvati lühike luuletus algusega: „Elk Cloner: Iseloomuga programm“.
Traditsioonilised arvutiviirused tekkisid 1980. aastatel tänu personaalarvutite, BBS-i (Bulletin Board System) ja modemite populaarsuse kasvule.
Trooja hobune või lühidalt trooja  ( trojan horse, trojan) on pahavara,  mille peamiseks eesmärgiks on avada arvutisüsteemis volitamata sissepääsuteed  ja võimaldada kurjategijal (kräkkeril) kaugjuurdepääsu nakatunud arvutisse nn.tagauste (backdoor)* kaudu. Troojad ei suuda iseendast koopiaid teha ega paljuneda arvutis nagu viirused ja ussid . Lisaks vajavad nad suhtlemiseks kräkkerit, et täita oma eesmärke. Et nakatunud arvutitesse saaks sisse murda, skänneerivad kurjategijad arvutivõrku port skännerite abil, lootuses leida arvuteid, millesse trooja on installeeritud. Troojad teevad kõik selleks, et kasutajat mitte häirida, kuna salajas ja peidetult suudavad paremini näiteks varastada pangaparoole ja turvakoode, avada porte küberkurjategijate sisenemiseks, laadida varjatult arvutisse teisi pahatahtlikke
programme nagu näiteks paanikatarkvara ja võlts-turvaprogramme. Trooja otsene ülesanne ei ole arvutisüsteemi rikkumine .
Troojad paigaldatakse süsteemi tavaliselt pahavarasse nakatatatud tarkvara allalaadimisel ja installeerimisel. Samuti võib neisse nakatuda veebilehtedel, mis sisaldavad troojalast käivitatavat sisu (näiteks ActiveX kujul). Samuti võivad troojad arvutisse installeeruda nakatatud e-kirja manuseid avades.
*Backdoor ( vahetevahel lahtikirjutatult  Back Door ) ehk nn tagauks on häkkimise vahend, mis võimaldab arvutisüsteemi luua turvamata sissepääsu, mis tagab teatud isikul, näiteks kräkkeril, salajase kaugjuurdepääsu arvutisse igal ajal, andes talle täieliku kontrolli kogu arvutisüsteemi üle. Tagauks püüab jääda alati võimalikult varjatuks, püüdes jääda avastamata ka traditsiooniliste tõrjevahendite eest.
Tagauks võib olla paigaldatud mõne programmi sisse, samamoodi võib ta muuta mõnda teist arvutis olevat programmi, saades selle abil sissepääsutee. Alatuks võtteks peetakse ka seda, kui programmeerijad ise jätavad oma programmidesse tagaukse, mille läbi nad saavad alati siseneda võõrastesse arvutisüsteemidesse isegi sellisel juhul, kui süsteem on väga korralikult turvatud. Administraatori salasõnade vahetamine, kõvakettale ligipääsuõiguste muutmine või viimaste turvapaikade installeerimine arvutisse ei pruugi alati aidata tagaukse pääsuteede sulgemisel.
Tavaliselt nakatub arvuti kõigepealt viirusese-, trooja-, ussi- või nuhkvara läbi, misjärel saab nakkusallikas omakorda installeerida tagaukse.
Mõned näited, mida tagaukse abil võib korda saata:
Saata läbi interneti arvutiomaniku e-postkasti teel teistele arvutikasutajatele üle maailma rämpsposti (spämm)
Varastada kasutajate pangaparoole- ja salasõnu, krediitkaardi andmeid ja veebilehtedele sisselogimisparoole ning nende abil korda saata identiteedivargusi või rahalisi pettusi. Samuti võidakse varastada kõike muud privaatset ja salajast infot, mis on salvestatud arvutisse.
Tõimetada arvutisüsteemis oma (kräkkeri) äranägemise järgi – modifitseerida süsteemifaile, sulgeda tõrjeprogrammide töö, kustutada faile, muuta süsteemisätteid, muuta administaraatori või kasutajate paroole jne.
Kasutada arvutit DDoS rünnakute korraldamises ettevõtete- ja riikide serverite vastu või võrguliiklust toetavate ruuterite ja veebilehtede vastu.
Salvestada logifaili kasutaja arvutikasutamisaktiivsust, surfamisharjumusi; vaadata ja alla laadida erineva sisuga dokumente, pilte, videosid ja muid kasutaja isiklikke faile.
Tagaukse abil paigaldada arvutisse muud kahjulikku pahavara – klahvinuhke, troojaid, nuhkvara jne.
Avada suletud- või tulemüüri poolt kaitstud porte, mis võimaldab sissepääsu ka teistele ründajatele. Näitena võib tuua Backdoor:Win32/BackOrifice.8192.
Põhimõtteliselt, kui arvutisse on paigaldatud varjatud tagauks, mida kräkkerid ka kasutavad kuritegelikul eesmärgil, siis pole neil mingeid piiranguid, mida nad võiks arvuti sees või läbi selle korda saata. Siiski paljud viirusetõrjed ja nuhkvaraskannerid suudavad tagauksi avastada ja eemaldada.
Rootkit on peidetud pahavara, ehk siis nähtamatu protsess või koodijupp (viirus,trooja, klahvivajutuste salvestaja ehk klahvinuhk, nuhkvara), mis suudab mööda hiilida nuhkvara- või viirusetõrjetetest, salvestub kettale ja hakkab õelvara loojale edastama arvutis leiduvat tundlikku informatsiooni – salasõnadest kuni pangakoodideni välja.
Tavaliselt kasutataksegi rootkit-pahavara just klahvinuhkide peitmiseks. Esmalt muudetakse vastavalt rootkiti olemusele ja ülesannetele arvutis olevad teatud protsessid, programmid või süsteemiutiliidid töövõimetuks (modifitseeritakse algtähenduselt teiseks), mis võimaldab sissemurdjal saavutada kontroll kogu arvuti üle. Kontrollitavat arvutit saab kasutada näiteks isikliku andmelaona, kus kräkker hoiab oma kahtlast kraami, kas siis levitamiseks mõeldud spämmi, varastatud faile jne. Samuti võidakse nakatunud arvutit kasutada pahavarakeskusena teiste arvutite nakatamiseks üle interneti.
Termin “rootkit” ( root – unix keskonnas adiministraator; kit –tööriistakomplekt) on kasutusel juba 10-15 aastat. Algselt ei olnud rootkit loodud sugugi pahatahtlikuna, vaid oli mõeldud administraatorite töö kergendamiseks Unix/Linuxi keskkonnas.
Arvutiuss ehk  Worm  kuulub viiruste alamliiki, mis suudab iseendast koopiaid teha, muteeruda, paljuneda ja levida iseseisvalt arvutis ning levitada nakkust teistesse arvutitesse, ent ta pole võimeline haakima ennast mõne arvutisoleva  programmifaili külge. Ussid suudavad levida väga kiiresti ja massiliselt läbi võrgustike- või süsteemide turvaaukude, ummistades nii kasutaja kui ka kõigi uute nakatatud arvutikasutajate võrguliikluse, mis tunduvalt aeglustab internetikasutamist.
Ussid käivituvad arvutis automaatselt, kasutades selleks ära arvuti enda rakendusi, mis toetavad andmete ja failide transporti.  Nad võivad muuta registrivõtmeid ja lisada end alglaadimiskataloogi, et süsteemi käivitamisel rakenduks nad koheselt mäluprotsessides.
Mõned ussid, nagu näiteks MyDoom , on võimelised nakatunud süsteemis avama tagaukse (backdoor) ning kasutada arvutit kellelgi teisel (näiteks kräkkeril) kaugjuhtimise teel  kasvõi veebilehtede ründamiseks (DDoS rünnak).
Üldjuhul on aga usse kerge süsteemist eemaldada, kuna nad pole suutelise nakatama faile. Sageli aitab selleks tavaline süsteemitaaste.
Tavaliselt levitatakse usse suhtlusvahendite teel saadetud linkidega või enamlevinumal viisil e-posti manustega. Kui kasutaja neile linkidele või manustele ettevaatamatult klikib ja avab, käivitub uss kõigepealt ohvri arvutis, ent pärast seda võib ta saata iseendast koopiaid kõigile aadressidele, mis ta tuvastab kas e-posti aadressiraamatust või suhtlusvahendite adressaatide hulgast. Samamoodi võib ta levida peer-to-peer (P2P) programmide kaudu, lisades endast koopiaid nende rakenduste jagatud kaustadesse.
Nuhkvara ehk spyware on tarkvara, mis saab ennast iseseisvalt arvutisse installida või seal käivituda, ilma et hoiataks sellest mingilgi määral kasutajat, küsiks paigaldamiseks nõusolekut või  laseks ennast kontrollida. Nuhkvara ei pruugi pärast arvuti nakatamist kuvada sümptomeid, kuid paljud ründetarkvara liigid või soovimatud programmid võivad mõjutada arvuti tööd.
Nuhkvara abil saab näiteks jälgida kasutaja käitumist võrgus ja koguda tema kohta isiklikku teavet alates külastatavatest veebisaitidest kuni tundliku teabeni välja, nagu kasutajanimed ja paroolid , e-postkastide aadressid,  krediitkaardiandmed jne. Vahetevahel võib nuhkvara koguda infot ka arvutist endast ning saata selle kasutaja teadmata läbi interneti edasi kolmandatele isikutele. Nuhkvara võib jälgida klahvivajutusi, muuta veebibrauseri konfiguratsiooni või süsteemisätteid ning põhjustada arvutitöö aeglustumist.
Nuhkvara seostatakse sageli tarkvaraga, mis näitab reklaame, nn reklaamvara(adware). Mõned reklaamijad võivad salaja arvutisse paigaldada reklaamvara ning kuhjata töölauale soovimatu reklaamitulva. Reklaamide kuvamiseks, kasutaja tegevuse jälitamiseks ja kogutud info saatmiseks nuhkvara kontrollijale peab arvuti tegema täiendavat tööd, mis võib kahandada süsteemi jõudlust. Arvutis võib olla nuhkvara isegi siis, kui ükski sümptom ei anna sellest märku.
Soovimatut tarkvara võib märkamatult arvutisse laadida nakatunud veebisaitidelt või läbi failijagamisprogrammide, kui tiritakse ja hiljem paigaldatakse arvutisse tundmatust allikast pärinevat tarkvara. Sageli on nuhkvara peidetud mõne teise programmi sisse, mis programmi paigaldamisel nakatab arvuti. Tihti võib nuhkvarasse nakatuda ka siis, kui mängitakse online-mänge ebausalduväärsetel saitidel. Kasvav tendents on, kui tiritakse arvutisse võlts-turvaprogramme (Rogue Security Software), mis ise on pahavaralised programmid.
Petis -, kelm-  või võlts-tõrjeprogrammid ehk Rogue Security Software on tarkvaralised rakendused, mis turvalisuse seisukohast näivad olevat kasulikud, kuid tegelikult vaid simuleerivad pahavara eemaldamist ning ei paku üldse kaitset. Need kuvavad ekslikke hoiatusi ja teateid, millega hirmutatakse kasutajaid, et nende arvuti on nakatunud ohtlikusse pahavarasse ning sellega püütakse meelitada antud programmi ostma. Vahetevahel nimetatakse taolisi võlts-tõrjeprogramme ka paanikatarkvarakas ehk scareware´ks.
Võlts-turvaprogrammide nimed sarnanevad sageli tuntud tõrjeprogrammide nimedega, püüdes sellega eksitada kasutajaid programmi arvutisse paigaldama. Sisusuliselt on nende puhul siiski tegu pahavaraga, mille eesmärgiks on varastada kasutajate raha ja privaatset infot või paigaldada selle abil süsteemi teisi kuritahtlikke rakendusi, mis kahjustavad ja aeglustavad arvutitööd või avavad isegi varjatud tagauksi (backdoor) uuteks kuritahtlikeks tegevusteks.  Samuti võivad nad keelata Windows Update  värskenduste saamise, rikkuda Windows rakendusi, sulgeda ehtsate tõrjeprogrammide töö või takistada ligipääsu mõnele aktuaalsele veebisaidile nagu näiteks tõrjeprogrammide kodulehtedele.
Scareware ehk Paanikatarkvara on pahavara liik, mille paigaldamisel arvutisse hakkab see hirmutavalt kasutajat hoiatama , et arvutis on midagi väga korrast ära. Võlts-registripuhastusprogrammid võivad hirmutada, et süsteemifailid on rikutud ja arvuti ei laadi enam üles või leitakse sellest tuhandete ühikuteni leiduvaid vigasid.
Võlts-nuhkvara või –viirusetõrjed seevastu teatavad, et arvutis on äärmiselt ohtlik viirus(ed), mis kas hävitab kõik arvutisolevad failid, lubab häkkeritel tagaukse kaudu (Backdoor) koheselt sissepääsu leida jne.
Mõlemal juhul teatatakse sellisest hirmutavast uudisest kas programmis endas pärast skanneerimist või pillutakse lahti hüpikaknaid, mis oma hoiatustega peavad kasutajates tekitama  paanikat, šokki või ärevust. Kõikide vigade parandamiseks või viiruste eemaldamiseks soovitatakse kohest programmi ostmist ja soovitavalt krediitkaardiga maksmist.
Kui kasutajad langevad taolise kelmuse ohvriks, tasuvad nad raha täiesti kasutu programmi eest, kuna tegelikult arvutis probleeme ei ole (vähemalt sellise programmi poolt leitavaid probleeme). Samahästi taolised petisprogrammid on ise tavaliselt pahavaralised, sisaldades kas  nuhkvara, reklaamvara või veel õelamaid pahalasi, mis võivad arvutitööd tunduvalt häirida või muuta selle kasutuskõlbmatuks.
Paanikatarkvara pakutakse sageli pahatahtlikel veebisaitidel reklaambänneritena või hüpikakendena, mis võivad sisaldada ehmatavat teksti, näiteks: “Your computer may be infected with harmful spyware programs. Immediate removal may be required . To scan, click ‘Yes’ below .” (“Sinu arvuti võib olla nakatunud kahjulikku nuhkvarasse. Vajalik on selle viivitamatu eemaldamine. Skaneerimiseks vajuta nuppu” Jah”.) Kui kasutaja klikilb sellel (või teistel puhastamisele viitavatel linkidel Scan, Clean , Check jne), püüab akent sulgeda vajutades lingile Cancel (tühista) või sulgemisristile X, alustatakse paanikatarkvara või ka muu pahavara allalaadimist arvutisse.
Makroviirus. Kõige vähem kahju tekitav viirusetüüp, mis on realiseeritud Microsoft Word’i makrona ja levib dokumendifailides, sh ka e-posti teel. Tavaliselt tekitab makroviirus Word’i dokumendis ülearuseid sõnu või fraase.
1.5.3.2 Viiruste sisenemisviisid arvutisüsteemi.
1.5.3.3 Viirusekaitse meetodid ja viirusetõrjetarkvara regulaarse värskendamise tähtsus.
Viirusetõrjetarkvara (Antivirus Software). Programmid, mis avastavad ja teevad kahjutuks arvutiviirusi. Kõige lihtsamad viirusetõrjeprogrammid skaneerivadtäidetavaid faile* ja buudiplokke* teadaolevate viiruste loendi alusel. Teised on aktiivsed pidevalt, püüdes avastada üldiste viiruseklasside tegevust. Viirusetõrjetarkvara vajab pidevat värskendamist, et ka kõige uuemate viiruste kohta oleks võimalikult kiiresti olemas vajalik teave.
*Täitmisprogramm. (Executable Program, Executable Code). Transleeritud ja lingitud täitmisvalmis programm. Täitmisprogrammi faililaiend on EXE.
*Buudiplokk (Boot Block). Arvuti kõvakettal paiknev kaitstud piirkond, mis sisaldab alglaadimiseks vajalikke käske ja andmeid .
Ajalugu:
Esimene kommertslik antiviiruse programm põhines krüpteerimisel, mis ei lubanud autoriseerimata isikutel informatsioonile ligipääsu. Kuigi see on võimalusi tarkvara kaitsmiseks, ei kasutata seda süsteemi enam tänapäeva antiviirusprogrammides. Krüpteerivale kaitsele lisati tihti operatsioone- piirav tarkvara, mis on seni populaarne kaitsevahend . Peamiselt seetõttu, et see kaitseb süsteemi ning hoiab ära kõvaketaste ja programmide nakatumise .
Meetodid:
Aktiivse monitooringu tüüpi antiviirused vaatlevad arvuti töötamist ja annavad kasutajale märku, kui midagi kahtlast juhtub. See erineb operatsioone piiravast tarkvarast selle poolest, et kontroll jääb aktiivse monitooringu puhul kasutajale.
Muutusi-märkav tarkvara teeb kindlaks, kas programmi, faili või süsteemi on muudetud, võrreldes varem kindlaks tehtud andmetega . Kui programmil on piisavalt suur ülevaade süsteemist, siis avastab see 100% viirustest , kuid selle probleemiks on sagedased valehäired.
Kõige populaarsemad viiruste vastases võitluses on  skannerid , peamiselt tänu nende võimele identifitseerida viiruseid. Enamik skanner-takvara suudab avastada kahjulikke mitte-viiruslikke programme (Trooja hobuseid, usse, nuhkvara). Kõige tuntum (ja laiemalt levinum) skaneeriv programm
on McAfee Associates SCAN, mis on loonud sellele ka probleemi – see on ainuke antiviirusprogramm, mille vastu on loodud seda hävitav viirus.
1.6 Seadused 1.6.1 Autoriõigus 1.6.1.1 Termini „autoriõigus“ tähendus.
Autoril on ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest.
Autori varaliste õiguste teostamist tohib ilma autori loata piirata üksnes juhul, kui see on seaduses otse sätestatud. Teose kasutamiseks ilma autori loata ja tasu maksmiseta peab olema täidetud kolm tingimust:
ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega
ei kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve
on seaduses otseselt ettenähtud
Isiklikuks kasutamiseks tohib teost loata kopeerida ainult füüsiline isik, kes ei taotle ärilisi eesmärke ja juhul, kui on täidetud eelmises lõigus nimetatud nõuded.
Isikliku kasutamise eesmärkidel ei tohi reprodutseerida :
arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteoseid;
piiratud tiraažiga kujutava kunsti teoseid;
elektroonilisi andmebaase;
arvutiprogramme
fotokopeerida noote .
Autoriõigused tekivad teose loomisega hetkel, kui teos on väljendatud mingis tajutavas vormis. Seega autoriõiguse saamiseks ei ole vajalik registreerimine ega muude formaalsuste täitmine.
Autoriõiguse sisuks  on autori isiklikud ja varalised õigused.
Isiklikud õigused tähendavad teose autori õigusi olla konkreetse teose looja – st, et teost seostatakse autori isiku ja nimega. Isiklikud õigused on teose autoriga lahutamatult seotud ja neid ei saa teistele üle anda – st, isiklikke õigusi ei ole võimalik müüa. Autoriõigus kehtib autori kogu eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma.
Varalised õigused annavad teose autorile ainuõiguse oma teost kasutada ning see annab võimaluse oma loometööga raha teenida. Teose autor saab lubada või keelata oma teosest koopiate tegemist ja levitamist, teose tõlkimist, töötlemist ja esitamist.  Teose autoril on õigus saada autoritasu selle eest, et ta lubab teistel isikutel neid õigusi kasutada. Teose kasutamiseks sõlmitakse autorileping , millega autor annab üle oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks. Autorilepingu võib sõlmida juba olemasoleva teose kasutamiseks või uue teose loomiseks ja kasutamiseks.
1.6.1.2 Litsentsitud tarkvara tuvastamine : toote ID kontroll, tooteregistreerimine, tarkvaralitsensi kuvamine .
1.6.1.3 Termini „lõppkasutaja litsentsileping“ tähendus.
End User – lõppkasutaja. Infosüsteemi või selle teavet oma tegevuses kasutav isik, samuti teenust sisuliselt tarbiv süsteem, protsess, seade vms.
Lõppkasutaja litsentsileping – End User License Agreement. EULA on juriidiline leping tootja ja/või autori ja rakenduse lõppkasutaja vahel. EULA sätestab, kuidas tarkvara kasutada ja millised on tootjapoolsed piirangud.
1.6.1.4 Terminite „ jaosvara “, „vabavara“ ja „avatud lähtekood“ tähendus.
Freeware  – priivara, tasuta tarkvara. Autoriõigusega kaitstud tarkvara, mida autor lubab tasuta kasutada kas kõigil soovijatel või teatud kasutajate rühmal, näit. haridusasutustel. Priivara kasutamine oma isiklikuks tarbeks on vaba, kuid seda ei tohi edasi müüa (levitada kommertseesmärkidel). Tavaliselt kirjutab autor täpselt ette, mida konkreetse priivaraga tohib teha ja mida mitte.
Shareware – jaosvara, ühiskasutusega tarkvara . Algselt nimetati jaosvaraks sellist tarkvara, mida jaotati n.ö. aumeeste mängu põhimõttel. Autor lubas jaosvara teatud aja vältel tasuta proovida ja kui see teile meeldis, siis paluti annetada autorile väike rahasumma . Nüüdseks on jaosvara mõiste sisu muutunud. Seda saab endiselt tasuta alla laadida, kuid kasutusaeg on piiratud (nn. prooviaeg, näit. 1 kuu) või on osa funktsioone blokeeritud. Kui soovite jaosvara kasutada ka pärast prooviaja lõppu või aktiveerida kõik funktsioonid, siis tuleb tasuda nõutud summa. Kui olete maksnud, registreeritakse teid jaosvara pakkuja juures ning te hakkate regulaarselt saama kõnealuse tarkvara täiendusi, uusi versioone ja uudiskirju. Jaosvara on odav, sest selle on tavaliselt kirjutanud eraisikust programmeerija või mõni väike firma ja seda pakutakse üle Interneti otse klientidele. Jaosvara erineb avalikust tarkvarast (public domain software) selle poolest, et jaosvara autoriõigused on kaitstud, s.t. seda ei tohi oma nime all edasi müüa.
Open Source – avatud lähtekood. Üldjuhul nimetatakse avatud lähtekoodiks mistahes programmi, mille lähtekood on tehtud programmeerijatele ja kasutajatele kättesaadavaks nii kasutamiseks kui muutmiseks. Patenttarkvara (omandiõigusega kaitstud tarkvara) tootjad üldiselt ei avalda lähtekoode. Avatud lähtekoodiga tarkvara töötatakse välja ja arendatakse koostöös avalikkusega ning see on saadaval tasuta.