Makroökonoomika. Konspekt 2010. (0)

INDREK SAAR
MAKROÖKONOOMIKA
LOENGUKONSPEKT
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
SISUKORD
1.  KOGUPRODUKTI  MÕÕTMINE JA  MAJANDUSKASV .... ......... .............. ..3
1.1. SKP olemus .....................................................................................................3
1.2. SKP arvutamise meetodid................................................................................3
1.3. SKP puudused .................................................................................................6
1.4. Reaalne ja  nominaalne  SKP .............................................................................7
1.5.  Äritsüklid  ja SKP  täishõive ..............................................................................8
1.6. Majanduskasv..................................................................................................8
2. KOGUPRODUKTI MÄÄRAMINE .. .... ..... . . ... ... .. ... ... . . . ... ... .. ... ... . . 11
2.1 Multiplikaatori mudeli olemus ........................................................................11
2.2 Mudel graafiliselt............................................................................................14
2.3. Multiplikaatori tugevus ..................................................................................14
2.4. AD-AS mudeli olemus...................................................................................15
2.5. SKP määramine AD-AS  mudelis  ...................................................................18
2.6. Keinsistliku ja klassikalise teooria põhierinevus.............................................19
3.  TÖÖPUUDUS  JA  INFLATSIOON  . . .... ..... . . ... ... .. ... ... . . . ... ... .. ... ... . . 21
3.1 Tööpuudus......................................................................................................21
3.2. Inflatsioon .....................................................................................................23
3.3. Inflatsiooni ja tööpuuduse vaheline komproiss AD-AS mudelis .....................26
3.4. Phillipis kõver ...............................................................................................28
4.  RIIGIEELARVE  JA  FISKAALPOLIITIKA  .. ....... .............. ......... .............. 30
4.1. Fiskaalpoliitika olemus ..................................................................................30
4.2. Nõudluspoolne fiskaalpoliitika.......................................................................30
4.3. Situatsioonikohase fiskaalpoliitika puudused ja võimalikud alternatiivid........31
4.4. Riigieelarve ...................................................................................................32
4.5. Väljatõrjeefekt ...............................................................................................32
4.6.  Ricardo  ekvivalentsus ....................................................................................32
4.7. Fiskaalpoliitika multiplikaatorimudelis ..........................................................33
4.8. Fiskaalpoliitika pakkumispoolsed  efektid .......................................................33
5. RAHA JA  PANGANDUS  NING  RAHAPOLIITIKA ............. ......... .............. 35
5.1. Raha olemus ..................................................................................................35
5.2. Raha mõõtmine ja pakkumine........................................................................35
5.3.  Rahanõudlus  ja turutasakaal...........................................................................36
5.4. Raha, SKP ja inflatsioon ................................................................................37
5.5. Rahapoliitika .................................................................................................38
6. RAHVUSVAHELINE MAJANDUS . .... ..... . . ....... .............. ......... .............. 40
6.1. Rahvusvahelise kaubanduse vajalikkus ..........................................................40
6.2. Suhteline eelis ja  spetsialiseerumine  ..............................................................40
6.3.  Kaubanduspiirangud  ......................................................................................41
6.3.  Maksebilanss  .................................................................................................43
6.4.  Vahetuskurss  .................................................................................................46
KIRJANDUS . .. .... . . . ..... .. . .. .. . . . . . .... ..... . . ....... .............. ......... .............. 49
2
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
1. KOGUPRODUKTI MÕÕTMINE JA MAJANDUSKASV
1.1. SKP olemus
Makroökonoomika uurimisobjektiks on majandussubjektide (majapidamiste, firmade,
valitsuse, välissektori) tegevuse mõju majandusele. Selleks, et hinnata majanduse
“tervislikku seisu”, on kõige olulisemateks makroökonoomilisteks näitajateks
kogutoodang ,  tööhõive  (või tööpuudus),  hinnatase  ning maksebilanss. Toodangu
mõõtmiseks kasutatakse SKP-d (ing k GDP ehk Gross Domestic Product). SKP on
kõige olulisem majandust iseloomustav näitaja ning samal ajal XX sajandi üks
suuremaid  leiutisi. Ilma SKP näitajateta oleks majandusanalüütikutel suur hulk
statistikat,
mille
analüüsimine
oleks
väga keeruline.
SKP mõõdab mingi
ajavahemiku jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud hüviste
väärtust rahas. Näiteks kui mingis riigis on toodetud 10 ühikut ühte kaupa ja selle
turuhind on 5 krooni, siis SKP väärtus on 50 krooni. Miks arvutatakse SKP rahas (50
kr) ja mitte näiteks kogustes (10 saiapätsi)? Esiteks võimaldab see kokku liita
erinevaid tooteid (ei saa ju liita kokku kolm saiapätsi ja kümme raamatut). Teiseks,
tuletades meelde tarbija valiku teooriat, siis kauba hind väljendab seda, kui palju
viimase ühiku eest tarbija kasulikkust saab. Seega hind väljendab täiendavat rahulolu,
mida tarbija mingi kauba tarbimisest saab ning ka SKP väärtus peaks seda rahulolu
teatud määral peegeldama.
Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et SKP mõõdab üksnes lõpptoodete ja –teenuste
väärtust. Lõpptoode on toode, mille ostab selle toote viimane kasutaja. Vahetoodet
kasutatakse lõpptoote komponendina. Näiteks arvestatakse SKP arvutamisel leiva
väärtust aga mitte jahu väärtust, auto väärtust aga mitte autorehvi väärtust jne. See on
vajalik selleks, et vältida topeltarvestust. Näiteks kui arvestada SKP-sse  saiad , mis
maksavad 50 krooni (vt eelmist näidet) ning jahu, mis maksab 30 krooni, kuid mis
tegelikult kasutati just nende saiade tootmiseks ning mille hind juba sisaldub saia
hinnas, saadakse ekslikult SKP väärtuseks 80 kr. Kuid tegelikult on toimunud
topeltarvestus ja SKP  korrektne  väärtus on 50 krooni.
1.2. SKP arvutamise meetodid
SKP-d saab arvutada kahel täiesti üksteisest sõltumatul moel. Esimesel juhul võetakse
aluseks kaupade  voog , teisel juhul tulude voog. Kaupade ja tulude voog on kujutatud
joonisel 1.
Kaupade voogu kujutatakse joonise 1 ülemises osas, kus kodumajapidamised teevad
tarbimiskulutusi (C, consume) ning saavad vastu kaupu ja teenuseid. Seega, kui
soovitakse leida, kui palju tooteid ja teenuseid mingis riigis toodeti (ehk soovitakse
leida SKP väärtus), ongi üheks võimaluseks kokku liita  tarbimiskulutused , mis on
nende kaupade ja teenuste  ostmiseks  tehtud. Näiteks kui mingis riigis tarbijad
kulutavad kogu oma raha saiade ostmiseks ja ostavad 10 saia ning kui saia hind on 5
krooni, siis selle riigi SKP saab leida tarbijate kulutuste kokkuliitmisel (5x10=50).
Kuidas siiski lahendatakse  eespool   käsitletud  topeltarvestamise probleem? Joonisel 1
näidatud  kaupade voogu ei satu vahetooted, vaid üksnes lõpptooted. Vahetooted
ringlevad firmade vahel. Seega topeltarvestamise vältimiseks tuleb SKP-sse arvestada
ainult need  kaubad  ja teenused, mis liiguvad tootjatelt tarbijatele.
3
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Tarbimiskulutused
Hüvised
Majapidamised
Firmad
Tegurid
Teguritulud
Joonis 1. Kaupade ja tulude voog
Joonisel 1 on kujutatud majanduse lihtsustatud mudel. Peale tarbimiskulutuste tehakse
riigis ka investeerimiskulutusi (I, investments) ja avaliku sektori kulutusi (G,
government ). Investeerimiskulutused on kulutused, mida sisuliselt tehakse
tarbimiskulutuste arvelt. Ehk kui tarbijad loobuvad näiteks 2 saiast ja lepivad 10 saia
asemel 8 saiaga, siis vabanenud raha investeeritakse saiatootmiseks vajalike masinate
(kapitali) ostmiseks.  Teisisõnu  investeeritakse, et tulevikus oleks võimalik rohkem
saia süüa (tarbida). Kuna investeeringute puhul inimesed kasutavad sisuliselt
olemasolevatest tootmisressurssidest osa ressursse selleks, et tuleviku tarbimist
suurendada (või vähemalt samal tasemel hoida), tuleb ka investeerimiskulutusi SKP-s
arvestada.
Seega
SKP
leidmiseks
tuleb
tarbimiskulutustele
liita
juurde
investeerimiskulutused. Investeerimiskulutuste all mõeldakse kulutusi ainult uutele
investeerimiskaupadele. Seda jällegi selleks, et vältida topeltarvestamist, sest kui
arvestataks ka juba kellegi poolt kasutatud kapitali, siis see  kapital  on juba SKP-s
kajastatud (selle kapitali ostmise momendil).
Teatavasti ei tarbi inimesed ainult eraettevõtete poolt toodetud kaupasid. Ka avalik
sektor  pakub tooteid ja teenuseid. Seega tuleks SKP arvutamisel arvestada ka avaliku
sektori poolt toodetud toodanguga. Kuna suurt osa avalikke kaupasid (riigikaitse,
maanteed jne) saavad kodumajapidamised tarbida tasuta, siis ei saa nende kaupade
väärtust arvutada turuhinna alusel, nagu seda tehakse erakaupade puhul. Probleem on
lahendatud sel moel, et avalike kaupade väärtus võrdsustatakse nende kaupade
tootmiseks kasutatud ressursside hindadega. Teisisõnu, kui mingi avaliku kauba
tootmiseks kulus 10 krooni, siis eeldatakse, et avaliku kauba väärtus ongi 10 kr. Seega
selleks, et arvestada avaliku sektori poolt toodetud toodete ja teenuste väärtust ka SKP
arvutamisel, liidetakse tarbimis- ja investeerimiskulutustele juurde ka need avaliku
sektori kulutused, mis on tehtud avaliku sektori töötajate palkade maksmiseks ja
erafirmadelt toodete ja teenuste ostmiseks. Teised avaliku sektori kulutused (nt
sotsiaaltoetused) ei kuulu SKP hulka, kuna nende kulutuste vastu ei saa avalik sektor
ei tooteid, teenuseid ega tootmistegureid, mistõttu on tegemist üksnes ressursside
ümberjaotamisega, mitte väärtuste loomisega.
4
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Arvestamata on jäänud veel see, et avatud majanduse puhul osa kaupasid ja teenuseid
müüakse välismaale, ehk eksporditakse. Kas siis need kaubad jäävad kogutoodangus
arvestamata?  Teisalt  ostetakse ka osa kaupu välismaalt sisse ehk toimub  import . See
tähendab, et osa tarbimiskulutusi tehakse kaupade peale, mis ei ole üldse selles riigis
toodetud. Seega tuleb SKP arvutamisel arvestada ka välissektoriga. Selleks tuleb
eelmistele komponentidele (C, I, G) juurde liita  eksport  (X) ja lahutada import (M).
Eksport miinus import on  netoeksport  (NX). Saadakse järgmine valem:
Y = C + I + G + NX,
(1)
kus C tähistab tarbimiskulutusi, I investeerimiskulutusi, G avaliku sektori kulutusi ja
NX netoeksporti. SKP arvutamist kaupade voo alusel nimetatakse SKP arvutamiseks
tarbimis- ehk kulutuste meetodil.
Teine võimalus SKP mõõtmiseks on kasutada tulude voogu. Joonisel 1 kajastab
tulude voogu joonise alumine osa. Tulude voo baasil arvutatakse SKP väärtust kahel
erineval  meetodil: sissetulekute meetodil ja tootmismeetodil. Kuna SKP mõõdab
toodetud toodete ja teenuste turuväärtust, siis üks võimalus selline väärtus leida on
liita kokku kõik tootmisprotsessis  tekkivad  tulud:
SKP =  palgad  + rent + intressid + kasum +  amortisatsioon  +  kaudsed   maksud
(2)
Valemis (2) näidatakse, et suurema osa lisandväärtusest moodustavad kulutused
tootmistegurite ostmiseks. Teiselt poolt on need kulud tootmistegurite müüjate jaoks
tulud. Seetõttu nimetataksegi seda meetodit tulumeetodiks. Kuid lisaks tuludele on
võrrandis (3) ka amortisatsioon ja kaudsed maksud. Miks? SKP arvutamisel on
eesmärgiks leida väärtus, mida firmad on toodetud kaupadele ja teenustele lisanud.
Kui kaupade tootmisel kasutatakse ka kapitali, siis lisatakse ka osa kapitali väärtusest
kaupadele. Seetõttu tuleb ka amortisatsioon (ehk nn kapitali tarbimine) lisada
tootmistegurite eest makstavatele kuludele. Selleks, et tulumeetodil leitav SKP oleks
võrdne tarbimismeetodil leitava SKP-ga, tuleb lisada veel üks  komponent  – kaudsed
maksud. Kui võrrelda turul müüdava kauba hinda ja hinda, mis kujuneb kaubale
kõikide kulude ja kasumiosa liitmisel, siis jõutakse erinevale tulemusele. Seda
seetõttu, et kauba turuhinda tõstavad veel ka kaudsed maksud. Seega, kaudsete
maksude olemasolu võrrandis (3) teeb tarbimis- ja tulumeetodil arvutatavad SKP
väärtused võrdseks.
Tootmismeetodi puhul liidetakse kokku kõikide  majandussektorite  (või tegevusalade)
loodud  lisandväärtus  (mis sisuliselt on tootmisprotsessis tekkivate tulude summa).
Kuidas seda tehakse ja mis see lisandväärtus üleüldse on? Ühe firma lisandväärtus
leitakse järgmiselt:
Lisandväärtus = firma  müügitulud  – firma maksed teistele firmadele
(3)
Miks lahutatakse lisandväärtuse leidmisel maksed teistele firmadele? Kuna nimetatud
maksed kajastuvad teiste firmade lisandväärtuses ja saavad kajastatud ka SKP-s, siis
5
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
tuleb nad maha lahutada, et vältida nende topeltarvestamist. Võib ka teisel moel
selgitada. Üldiselt on teada, et firma müügitulud peavad katma (seega ka nende
summaga   võrduma ) nii kulutused tootmisteguritele kui ka maksed teistelt  firmadelt
ostetud vahetoodetele ja –teenustele. Kuid  valemist  (1) on teada, et üksnes kulutused
tootmistegurite ostmiseks moodustavad SKP väärtuse. Järelikult selleks, et leida SKP
(ühtlasi ka lisandväärtus), tuleb firma müügituludest lahutada maksed teistele
firmadele, mida valemis (3) tehaksegi.
Et paremini mõista lisandväärtuse arvutamist, on tabelis 1 näitena toodud, kuidas
võidakse arvestada saia tootmist SKP-s. Tabelis 1 näidatakse, et nisutootjad loovad
lisandväärtust 24 kr, jahutootjad 9 kr, tainatootjad 27 kr, saiatootjad 30 kr ning
saiamüüjad 10 kr. Kuigi  müügitulu  saavad erinevad saiatootmise ja müügiga
tegelevad firmad kokku 307 kr, siis lisandväärtust luuakse 100 kr.
Tabel 1. SKP arvutamine tootmismeetodil (saiatootmises loodud lisandväärtus)
Tootmisaste
Müügitulu
vahetoodangu
Lisandväärtus
väärtus
Nisu
24
-0
24
Jahu
33
-24
9
Küpsetatud tainas
60
-33
27
Sai
90
-60
30
Müük
100
-90
10
Summa
307
-207
100
1.3. SKP puudused
SKP on küll väga oluline ühiskonna heaolu iseloomustav näitaja, kuid ka sellel
näitajal on omad puudused:
Ø Ei arvesta vaba aega
Riigis võib olla küll kõrge SKP väärtus, kuid kui selle tulemusel inimesed töötavad
normaalsest rohkem ning vaba aega on väga vähe, siis tegelikkuses SKP ei pruugi
inimeste heaolu väga hästi peegeldada. Lisaks enamus inimesi valmistavad just
töövälisel nn vabal ajal kodus süüa, nad toodavad seega toitu. Kuid kuna nad ei müü
seda toitu turul, siis see ei kajastu ka SKP-s. Seega jääb arvestamata lisandväärtus,
mida inimesed loovad väljaspool tööaega.
Ø Ei arvesta varimajandust
Varimajanduse alla kuuluvad illegaalsed  tehingud  (nt prostitutsioon, narkokaubandus)
ning samuti tehingud, mida varjatakse eesmärgiga vähendada maksude maksmist
(salakaubandus). Majandusanalüütikud küll annavad oma hinnanguid varimajanduse
suuruse kohta, kuid ametlikult seda SKP-s ei kajastata.
Ø Ei arvesta keskkonna saastamist
Näiteks võib mõnes riigis olla küll väga kõrge SKP näitaja, kuid kui see on saavutatud
suure keskkonna saastamise hinnaga, siis  kahtlemata  ei näita kõrge SKP näitaja selle
riigi elanike kõrget heaolu taset.
6
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Ø Ei näita tulude jaotust
Võib esineda olukord, kus riigi SKP on küll väga kõrge, kuid tulud on koondunud
väga väikese inimeste grupi kätte. Seega kõrge SKP ei näita automaatselt, et selles
riigis oleks kõigil väga hea elada.
1.4. Reaalne ja nominaalne SKP
Nagu eespool juba mainiti, kasutatakse SKP näitajat selleks, et analüüsida
makromajanduslikku olukorda. Teades, et SKP on aastal 2002 500 kr ja aastal 2003
660 kr, siis esmapilgul jääb mulje, et SKP on kasvanud. Teisisõnu, selles riigis on
tootmine oluliselt kasvanud, koguni 32%. Tegelikkuses, vaadates üksnes SKP näitajat
jooksvates hindades, pole võimalik eristada kahte efekti:
Ø kas kasvas tootmiskogus?
Ø kas kasvasid toodete hinnad?
Kui aastal 2002 toodeti näiteks 100 saia hinnaga 5 kr sai, saadaksegi SKP väärtuseks
500 kr. Kui aastal 2003 toodeti 110 saia 6 krooniga, saadaksegi SKP väärtuseks 660
kr. Tegelikult on tootmiskogus kasvanud vähem, kõigest 10%. SKP, mis mõõdab
üksnes tootmiskoguse muutust, nimetatakse reaalseks SKP-ks. Kuidas seda
Õhust tühjaks laskma – ing k DEFLATE
Nominaalne
SKP
SKP  deflaator
Reaalne
SKP
Reaalne
SKP
Joonis 2.  Nominaalse  SKP muutmine reaalseks SKP-ks
arvutatakse? Selleks võetakse mingi aasta baasaastaks ja arvutatakse järgmiste aastate
SKP  baasaasta  hindades. Teisisõnu arvutatakse SKP püsivhindades. Seega, soovides
leida eespool toodud näites reaalset SKP väärtust aastal 2003, korrutatakse saia hind
aastal 2002 (5 kr) saia toodetud kogusega aastal 2003 (110). Reaalne SKP 2002. aasta
püsivhindades aastal 2003 on seega 550 kr. Järelikult reaalne SKP on kasvanud 10%
(500 kr-lt 550 kr-ni). SKP-d jooksevhindades nimetatakse nominaalseks SKP-ks.
Nagu näha, sõltub nominaalse SKP väärtus hindade tasemest. Kas hindade taseme
muutust on võimalik ka mõõta? Selleks kasutatakse SKP deflaatorit. Teades SKP
deflaatori väärtust, saab nominaalse SKP teisendada reaalseks SKP-ks.
SKP deflaator = (nominaalne SKP / reaalne SKP ) * 100%
(4)
7
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
1.5. Äritsüklid ja SKP täishõive
Nagu eespool näidati, SKP väärtus pidevalt muutub. Selle muutuse saab jagada
kaheks: muutused lühiperioodil ja muutused  pikal  perioodil. Muutusi pikal perioodil
kajastatakse joonisel 3 täishõive (vahel nimetatakse ka potentsiaalne) SKP
muutustena. SKP on oma täishõive (ehk potentsiaalsel) tasemel, kui kõik
tootmisressursid on hõivatud. Seega saab täishõive SKP kasvada sel juhul, kui
suureneb  tootmisressursside  (maa, töö, kapital) maht või nende produktiivsus. Nii
nagu kõikides muudes eluvaldkondades järgneb tõusule mõõn ja mõõnale tõus, kehtib
sama reegel ka majanduse ja SKP kohta. Kuigi pikal perioodil saab SKP muutusi
kajastada suhteliselt hästi lineaarse seosena, esineb SKP arengus lühiperioodil nii
tõuse kui mõõnasid. See tähendab, et SKP kasvab kord kiiremini, siis aeglasemalt,
vahel võib ka kahaneda. Selliseid kõikumisi SKP tasemes nimetatakse äri- ehk
majandustsükliteks (business cycles). Äritsüklite jooksul kõigub reaalne SKP ümber
oma täishõive taseme. Äritsüklid ehk siis tegeliku SKP kõikumised saab jagada
etappideks. Kui reaalne SKP võrreldes täishõive tasemega kasvab, siis sellist  etappi
nimetatakse tõusufaasiks, kui langeb, siis langusfaasiks.
SKP
SKPtäishõive
SKPtegelik
Aeg
Joonis 3. Potentsiaalne SKP ja äritsüklid
Äritsüklite tuvastamiseks kasutatakse tihti tööhõivega seotud näitajaid. Põhjus on
lihtne: kui SKP on allpool täishõive taset, kaasneb sellega ka suur töötute arv; kui
SKP on kõrgemal oma täishõive tasemest, kaasneb sellega väga madal tööpuuduse
tase.
1.6. Majanduskasv
Pikal perioodil sõltub SKP tase ja kasv täishõive SKP-st, mis omakorda sõltub
tootmisressursside mahust ja nende produktiivsusest. Seega sõltub pikaajaline SKP
kasv eelkõige pakkumispoolsetest teguritest (tootmisressurssidest), kuigi lühiperioodil
mõjutavad SKP kasvu ka nõudluspoolsed tegurid. Majanduskasvu mõõdetakse reaalse
SKP protsendilise muutusena. Valemi saab kirja panna järgmiselt:
Majanduskasv = [(reaalne SKPt - reaalne SKPt-1) / reaalne SKP t-1] x 100%
(5)
8
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Selleks, et SKP väärtus oleks rahvusvaheliselt võrreldav, arvutatakse sageli SKP
väärtus ühe inimese kohta ehk SKP per  capita . Ka majanduskasvu arvutamisel
võetakse tihti aluseks SKP per capita väärtused. Siin tuleb arvestada aga sellega, et
riikides, kus rahvastiku juurdekasv on negatiivne (näiteks Eesti), on SKP per capita
kasv kiirem kui SKP kasv.
Kuid millest ikkagi sõltub mingi konkreetse riigi majanduskasvu kiirus? Mis on need
peamised tegurid, mis selle ära määravad? Majanduskasvu teooriad, mis aitavad
sellele vastata, võib Parkin`i (2003) järgi jagada üldjoontes kolme rühma:
Ø Klassikalised kasvuteooriad (Adam Smith, Thomas R. Malthus, David
Ricardo)
Ø Neoklassikalised kasvuteooriad (Frank Ramsey, Robert Solow)
Ø Uued kasvuteooriad (Joseph Schumpeter, Paul Romer)
Kõikide teooriate keskne mõiste on  tehnoloogia . Tehnoloogia taseme muutus toob
kaasa ka kiirema majanduskasvu. Joonisel 4 näidatakse kolme teooria põhimõttelisi
erinevusi.
Joonisel 4 näitab negatiivse tõusuga D kõver seost kapitali koguse ja kapitali
piirproduktiivsuse vahel. Näidatakse, et mida rohkem on majanduses ühe inimese
kohta kapitali (kapital per capita), seda väiksem on kapitali  piirprodukt  (eeldatakse, et
kehtib kahanevuse seadus). Kapitali piirprodukti väärtusest sõltub see, millist
intressimäära saavad säästjad oma säästude eest (kuna investeeringuid finantseeritakse
säästudega). S kõver tähistab majanduses valitsevat soovitud tulumäära (target  rate  of
return ). Kui kapitali piirproduktiivsus on sellest tulumäärast kõrgem, säästetakse
mahus ,
mis
ületab
kapitali
amortisatsiooni,
seega
kapital
kasvab.
Kui
piirproduktiivsus on tulumääraga võrdne, siis kapitali kasv peatub, sest  säästud
katavad täpselt amortisatsiooni. Ehk siis liikumisel piki D kõverat viib kahanevuse
seadus  selleni , et punktis, kus S ja D kõver ristuvad, enam inimesed ei säästa piisavalt
palju, et kapitali kasv jätkuks. Edasine majanduskasv oleks võimalik üksnes
tehnoloogilise taseme tõusuga, mis on joonisel 4 väljendatud D kõvera nihkumisega
paremale. Selle tulemusel kapitali piirproduktiivsus igal kapitali per capita tasemel
tõuseb ning hakkab jälle liikumine uue tasakaalu punkti suunas (st kapital per capita
hakkab kasvama), kuna kapitali piirprodukt on soovitud tulumäärast kõrgem.
Järgnevalt võrreldakse, millist arengut erinevad
kasvuteooriad prognoosivad.
Oletatakse, et majandus on tasakaalulises punktis (S ja D0 ristumispunkt) ja toimub
tehnoloogilise taseme tõus.
Klassikaline teooria prognoosib, et pärast tehnoloogia taseme tõusu alguses SKP per
capita kasvab (kuna kapitali piirproduktiivsus on kasvanud). Majanduskasv põhjustab
aga plahvatusliku rahvastiku  juurdekasvu  ning kapital per capita hakkab  langema .
Selle tulemusel hakkab langema ka SKP per capita tase. Langus toimub seni, kuni
SKP per capita on saavutanud oma esialgse taseme, kus see oli enne tehnoloogilise
taseme tõusu (SKP miinimumtase, kus rahvastiku juurdekasvu enam ei toimu). Nüüd
on küll tehnoloogia tase kõrgem, kuid kuna kapitali on ühe inimese kohta vähem, siis
SKP per capita tase pole muutunud.  Neoklassikaline  teooria ei prognoosi rahvastiku
plahvatusliku kasvu pärast majanduskasvu kiirenemist. Neoklassikalise teooria
kohaselt hakkab majandus liikuma uue tasakaalupunkti suunas (joonisel 4 mööda D1
kõverat).
9
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Kapitali
D0
D1
SKP
piirpro-
per
duktiivsus
capita
SKP1
S
SKP0
SKP miinimumtase (kl.teoor.)
kapital per capita
kapital per capita
Joonis 4. Kasvuteooriad
Kui tehnoloogia tase enam ei muutu, jääb majandus uude tasakaalupunkti, kuni
saabub uus tehnoloogilise taseme tõus. Uute kasvuteooriate eripära seisneb selles, et
need selgitavad jätkuvat majanduskasvu sellega, et on olemas kapitali liik, mis ei allu
kahanevuse seadusele. Need on teadmised. Kui lisada teadmised kapitalile ja tööjõule,
siis need muutuvad produktiivsemaks. Seega selleks, et majandus pidevalt kasvaks, ei
pea ootama tehnoloogilise taseme kasvu kui mingit juhuslikku sündmust. Uuele
tasemele  jõudmiseks tehakse selle nimel pidevalt tööd, laiendatakse teadmiste mahtu.
Sellist tegevust stimuleerib soov teenida kasumit. Kuna kahanevuse seaduse tõttu
pidevalt kapitali piirprodukt väheneb, siis soov suurendada kasumit paneb inimesi
otsima  uusi ja odavamaid tootmismeetodeid. Käib nn võidujooks tehnoloogilise
arengu ja kahanevuse seaduse vahel. Hetkel võib tõdeda, et siiani on jäänud  võitjaks
tehnoloogiline areng, kuna majandused pidevalt kasvavad.
10
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
2. KOGUPRODUKTI MÄÄRAMINE
Käesolevas peatükis vaatame SKP määramist lühiperioodil. Selleks kasutame kahte
mudelit: AD–AS mudel (kogunõudluse ja kogupakkumise mudel) ning multiplikaatori
mudeli (tuntakse ka  Keynes `i risti nime all). Peatüki lõpus võrdleme ka AD-AS
mudelis kahte peamist majandusteoreetilist suunda: keinsistlikku ja  klassikalist
teooriat.  Kõigepealt  aga “ehitame” valmis mudelid. Alustame multiplikaatori
mudelist.
2.1 Multiplikaatori mudeli olemus
Kuna eesmärgiks on vaadata makromajanduslikke protsesse lühiperioodil, siis
multiplikaatori mudeli üheks eelduseks on, et hindade tase on fikseeritud (st
inflatsioon on 0%). Lisaks teame eelmisest  peatükist , et riigis toodetud kogutoodangu
väärtus on võrdne riigis selle kogutoodangu tootmise käigus tekkinud tuludega.
Seega, kui kõik sissetulekud, mis riigis tekivad, kulutatakse selle sama toodangu
ostmiseks (see väide põhineb  eeldusel , et tegemist on suletud majandusega), siis on
majandus tasakaalus. Kui seda ei  tehta , võib majandus minna tasakaalust välja.
Näiteks kui toodangut ära ei osteta, hakkavad firmad vähem tootma, SKP tase langeb
(või kasv aeglustub) ja tööpuudus suureneb. Multiplikaatori  mudeliga  sellisel moel
tekkivat ebastabiilsust kirjeldataksegi. Lisaks näitab see mudel, et majanduses
eksisteerib nn võimendi- ehk multiplikaatoriefekt.
Kirjeldatud mudeli saab esitada võrrandite kujul. Eelmisest peatükist teame, et riigis
toodetud kogutoodang realiseeritakse läbi järgmiste kulutuste:
SKP = C + I
(6)
kui eeldada, et tegemist on suletud majandusega ja  valitsussektor  puudub (st NX ja G
puuduvad). Majanduses osalejad kasutavad tulusid (Y) omakorda  tarbimiseks
(consume, C) ja säästmiseks (saving, S):
Y = C + S
(7)
Kui võrdused (6) ja (7) panna omavahel võrduma (C + I = C + S), siis saadakse:
I = S
(8)
Et säästusid kasutatakse investeeringute finantseerimiseks, siis pole tulemuses ka
midagi ootamatut. Toodud tingimuse (8) korral on majandus tasakaalus ehk  tegelikud
kulutused on võrdsed planeeritud kulutustega. Tegelikud kulutused on antud juhul
võrdsed C ja S summaga, kuna selle määrab ära SKP tase. Täpsemalt, SKP ja
tegelikud kulutused on alati võrdsed (see on teada juba SKP mõõtmismeetodeid
käsitlenud peatükist), kuid SKP ei pruugi võrduda planeeritud kulutustega.
Planeeritud kulutuste all mõeldaks C ja planeeritud investeeringute (Ipl)  summat .
Kuidas seda mõista?
11
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Nimelt saab firmade  investeeringud  ehk antud käsitluses I jagada kaheks: planeeritud
investeeringud (Ipl) ja  laovarude  muutus ehk siis SKP = C + S = C + (Ipl + laovarude
muutus). Kui majandus on tasakaalus, siis laovarude muutus on 0 ja planeeritud
investeeringud on võrdsed tegelike investeeringutega, mis tagab tasakaalu ka
majanduses. Kui aga  firmadel  näiteks ei  õnnestu  oma toodangut täies mahus
realiseerida, siis nende  laovarud  suurenevad ning laovarude muutus > 0. Tulemuseks
on, et planeeritud kulutused (st C + Ipl) on väiksemad nii tegelikest kulutustest kui ka
SKP-st: SKP = C + S > C + Ipl. See saadab firmadele signaali, et  nõudlus  nende
toodete järele on vähenenud ja nad vähendavad tootmist. Tagajärjeks on SKP langus
(või kasvu pidurdumine) ja tööpuuduse kasv (vt joonis 5).
Muutused
laovarudes
SKP
Planeeritud
SKP
kulutused
Joonis 5. SKP ja planeeritud kulutused
Et kirjeldatud probleemi olemus veelgi selgem oleks, olgu siinkohal toodud järgmine
näide hambaarsti praksise näitel. Nt kui hambaarsti praksise müügikäive on mingi
perioodi jooksul 100 000 krooni, siis nii läheb see ka SKP arvestusse, kui
tarbimiskulutused. Tulude voo alusel võib see sama 100 000 krooni jaguneda
palkadeks (80 000 kr), amortisatsiooniks (10 000 kr) ning ka lisandväärtusena otseselt
SKP arvesse mitte minev1 vahetoodete (materjalid jmt)  ostuks  (10 000 kr). Senimaani,
kuni nõudlus hambaraviteenuse järele püsib konstantsena, võib kirjeldatud olukord
samuti püsida muutumatuna, nagu ka SKP. Kui aga mingil perioodil osutub klientide
vähesuse tõttu müügikäibeks ja seega ka tarbimiskulutusteks üksnes 90 000 krooni,
kuid ettevõte on teinud kulutusi endiselt 100 000 krooni eest, siis need kulutused
võivad jaguneda palkadeks (80 000 kr), amortisatsiooniks (10 000 kr) ning
vahetoodete ostuks (10 000 kr). Seega SKP arvestusse läheb endiselt 100 000 krooni,
kuna tarbimine on nüüd 90 000 kr ja investeeringute koosseisus olev laovarude
muutus 10 000 kr. Tulude voo alusel aga palkadeks 80 000 kr, 10 000 kr
amortisatsiooniks ja 10 000 kr läheb läbi teiste firmade lisandväärtuse samuti SKP-s
arvesse. Järgmisel perioodil juba  praksis  ootab väiksemat nõudlust ja kohandab ka
oma käitumise sellele, võib isegi mõne töötaja koondada.
Järgnevalt kirjeldatakse multiplikaatorimudeli komponentide (st C, I ja S) olemust ja
neid mõjutavaid tegureid. Tarbimist mõjutavaid tegureid on kõige parem kujutada
tarbimisfunktsiooni abil:
C = C0+cYd
(9)
1 Läheb SKP arvestusse teiste firmade lisanväärtusena.
12
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
C0 tähistab tarbimistaset, mis ei sõltu tarbija sissetulekutest. Seetõttu nimetatakse seda
autonoomseks tarbimiseks. Väikese c-ga tähistatakse tarbimise piirkalduvust
( marginal  propensy to consume, MPC). MPC näitab, kui palju suureneb tarbimine,
kui sissetulekud kasvavad ühe ühiku võrra. Vastandina kasutatakse ka mõistet
säästmise piirkalduvus (marginal propensy to save, MPS). MPS näitab, kui palju
suureneb  säästmine , kui sissetulekud kasvavad ühe ühiku võrra. Kuna sissetulekud
jagunevadki tarbimiseks ja säästmiseks, siis MPC ja MPS-i summa peab andma
kokku ühe (MPC + MPS = 1). Yd tähistab kasutatavat tulu, mis saadakse, kui
isiklikust tulust lahutatakse isiklikud netomaksud, st üksikisiku  tulumaks  miinus
tulusiirded  avalikust sektorist (meie oma näites eeldasime, et avalik sektor puudub,
sellisel juhul on Yd võrdne kogutuluga ehk SKP-ga) . Seega peamine tarbimist
mõjutav tegur on sissetulekute tase.
Põhimõtteliselt on säästmine see osa sissetulekutest, mida inimesed ei kuluta
tarbimiskaupadele. See osa tuludest, mis majanduses säästetakse, kasutatakse
investeerimiseks. Nii nagu tarbimine, on ka säästmine peamiselt ära määratud
sissetulekute poolt. Enamasti, mida suuremad on sissetulekud, seda suurema osa
inimesed oma tuludest säästavad. Kui tulud on väga madalad, siis võib kogu tulu
minna esmaste vajaduste rahuldamiseks ning säästmiseks ei jää midagi järgi.
Majanduses tekkivad säästud võib jagada kolmeks (eeldusel et majanduses on ka
valitsussektor, mille meie esialgu lihtsuse mõttes välistasime):
Ø isiklikud säästud
Ø firmade säästud
Ø valitsuse säästud
Isiklike säästude all mõeldakse kodumajapidamiste säästusid, firmade säästud tekivad
firmade jaotamata kasumitest ning valitsuse sääst tekib siis, kui riigieelarve on
ülejäägiga  (tulud on suuremad kui kulud).
Investeeringute finantseerimiseks võidakse lisaks kodumaistele säästudele kasutada ka
välismaiseid säästusid (kui tegemist on avatud majandusega). See on vajalik, kui I >
S. Kui aga I  u* ja π > πoodatav.
29
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
4. RIIGIEELARVE JA FISKAALPOLIITIKA
4.1. Fiskaalpoliitika olemus
Olemasolevatest
majandussüsteemidest
on
siiani
majanduse
põhiprobleemide
lahendamisel
toiminud
kõige
paremini
turumajandus.
Kuid
ka
nimetatud
majandussüsteemil on omad puudused. Seetõttu ongi vahel vajalik valitsuse
sekkumine majandusse. Kuna viimase sajandi jooksul on valitsuse osa majanduses
pidevalt ja märkimisväärselt kasvanud, on valitsuse mõju majandusele olnud väga
tugev. Seetõttu on väga oluline mõista, millist mõju erinevad valitsuse otsused ja
sammud majandusele avaldavad.
Põhjuseid, miks valitsuse sekkumine majandusse üldse vajalik on, saab üldjoontes
kokku võtta kolme punkti:
Ø seadusloome, millega tagada eraomandi kaitse ning kehtestada muud üldised
reeglid, mida ühiskonnaliikmed peavad järgima
Ø tagada (piiratud) ressursside efektiivne kasutamine (avalike kaupade pakkumine,
välismõjude kompenseerimine, konkurentsitõrgete vähendamine jne)
Ø tagada sotsiaalne õiglus (tulude ümberjaotamine)
Ø tagada majanduslik stabiilsus (eesmärk SKP kasv, stabiilne hindade tase, madal
tööpuuduse määr)
Kuna makroökonoomika keskpunktis on SKP, inflatsiooni ja tööhõive näitajad, siis
käesolevas peatükis keskendutakse sellele, kuidas valitsus nimetatud näitajaid
mõjutada saab (majandusliku stabiilsuse funktsioon). Et tagada majanduslik stabiilsus,
on valitsusel kasutada kaks suurt hooba, millega ta saab makroökonoomilist
keskkonda mõjutada:
Ø maksud
Ø avaliku sektori kulutused
Kasutades neid kahte vahendit oma eesmärkide saavutamiseks, teostab valitsus
fiskaalpoliitikat .
4.2. Nõudluspoolne fiskaalpoliitika
Edaspidi kasutatakse fiskaalpoliitika mõjude analüüsimiseks teises peatükis kasutatud
AD-AS ja multiplikaatori mudelit. Kuna avaliku sektori kulutused (G) on üks AD
komponente, siis järelikult saab valitsus oma kulutuste muutmisega avaldada olulist
mõju kogunõudlusele. Kui valitsus suurendab oma kulutusi, siis  kogunõudlus
suureneb ning AD-AS mudelis nihkub AD kõver paremale. Kui valitsus vähendab
oma kulutusi, siis kogunõudlus väheneb ja AD kõver nihkub vasakule. Teine
võimalus on muuta makse. Kui valitsus tõstab maksukoormust, siis on selge, et
inimestel jääb vähem raha kätte. Teisest peatükist on teada, et üks AD komponent,
tarbimine (C), sõltub kasutatavast tulust (Yd). Seetõttu maksukoormuse tõus,
vähendades inimeste kasutatavat tulu, vähendab ka tarbimist ning AD-AS mudelis
nihkub selle tulemusel AD kõver vasakule. Maksude alandamine vastupidi suurendab
kogunõudlust. Sellist fiskaalpoliitikat, mis suurendab kogunõudlust, nimetatakse
laiendavaks või leebeks ehk ekspansiivseks fiskaalpoliitikaks. Fiskaalpoliitikat,
mis
vähendab
kogunõudlust,
nimetatakse
kitsendavaks
ehk
rangeks
fiskaalpoliitikaks. Kuid millal on valitsusel otstarbekas viia ellu  ekspansiivset  ja
30
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
millal kitsendavat fiskaalpoliitikat? Kui SKP on allpool potentsiaalset taset, millega
kaasneb
kõrge
tööpuuduse
määr,
oleks
otstarbekas
ellu
viia
laiendavat
fiskaalpoliitikat. Selle tulemusel SKP kasvab ja tööpuudus väheneb. Kuid sellega
kaasnevaks  ohuks  on võimalik inflatsiooni kiirenemine. Kui on tegemist liialt kiire
inflatsiooniga , siis oleks otstarbekas kogunõudlust vähendada (majandust “jahutada”),
mille tulemusel hindade kasv pidurdub. Sellega kaasnevaks ohuks on SKP liigne
alanemine ja tööpuuduse kasv.
4.3. Situatsioonikohase fiskaalpoliitika puudused ja võimalikud alternatiivid
Fiskaalpoliitikat,
mida
kujundatakse
vastavalt
situatsioonile,
nimetatakse
ka
situatsioonikohaseks fiskaalpoliitikaks (discretionary fiscal  policy ). Sellise
fiskaalpoliitika üheks oluliseks puuduseks on tema rakendamiseks kuluv pikk aeg.
Selleks, et suurendada valitsuse kulutusi või muuta maksude taset (muutes selleks
maksuseadusi), on vaja läbida suhteliselt pikk seaduseloome protsess. Seetõttu, kui
lõpuks soovitud muudatused fiskaalpoliitikas suudetakse ellu rakendada, on
makroökonoomiline keskkond juba tihtipeale muutunud. Teiseks, kui inimesed
näevad, mida valitsus kavatseb ette võtta, siis kohandavad ka nad oma käitumise
vastavalt ja valitsuse tegevusel ei pruugi olla soovitud tulemusi. Näiteks ekspansiivse
fiskaalpoliitika korral oodatakse kõrgemat inflatsiooni ja selle tulemusel poliitika
majanduskasvule ja tööpuudusele mingit mõju ei avaldagi (analüüsige iseseisvalt seda
olukorda AD-AS mudelis). Lisaks, kuna situatsioonikohase poliitika korral ei järgita
mingeid reegleid, vaid otsused võetakse vastu jooksvalt, võib probleeme tekitada
valitsuse suutmatus kinni pidada varem antud lubadustest. Sellist nähtust nimetatakse
dünaamiliseks ebakõlaks (dynamic inconsistency). See seisneb selles, et näiteks kui
valitsus annab lubaduse hoida maksud madalal tasemel, siis kui sellega kaasneb kiire
majanduskasv ja maksubaas  laieneb , võib valitsusel olla otstarbekas oma  lubadust
murda. Teise näitena võib valitsus lubada hoida inflatsioon stabiilsena (mis
paratamatult võib tähendada teatud perioodidel ka kõrgemat tööpuudust), kuid
valimiste lähenedes võidakse jällegi sellest lubadusest taganeda, et oleksid paremad
võimalused osutuda taasvalituks.
Kõiki neid põhjuseid arvestades on mitmed majandusteadlased välja tulnud ideega
töötada välja teatud reeglid, mida  poliitikud  peaksid poliitika kujundamisel järgima.
St et nad sisuliselt “seoksid oma käed” ja loobuksid erinevatest fiskaalpoliitilistest
vahenditest (ing k fixed- rule  policy). Üheks selliseks näiteks on iga-aastane
riigieelarve tasakaalunõue. Kuid on ka selliseid reegleid, mis võimaldavad erinevaid
abinõusid siiski rakendada (ing k feedback-rule policy). Need reeglid määraksid ära
täpsed
poliitilised
tegevused
vastukaaluks
arengutele
makroökonoomilises
keskkonnas. Üks selliste reeglite puudus on kindlasti võimetus reeglites kajastada
kõiki sündmusi (näiteks terroriaktid). Ja muidugi ka oma nn “käte sidumist” paljud
poliitikud põhimõtteliselt ei poolda, kuna see muudab väga keeruliseks erinevate
valimislubaduste täitmise.
Üks
feedback-rule policy tüüpi fiskaalpoliitika alaliik on automaatne
fiskaalpoliitika, mida ka praktikas palju kasutatakse. See tähendab seda, et
majanduse  langusfaasis  toimub automaatne kogunõudluse stimuleerimine,  tõusufaasis
automaatne kogunõudluse pidurdamine. Sellise poliitika elluviimiseks kasutatakse
fiskaalpoliitika korral peamiselt kahte vahendit (automaatseid stabilisaatoreid):
Ø automaatsed muutused maksutuludes
31
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Ø automaatsed muutused töötu abirahades ja muudes tulusiiretes
SKP langusfaasis väheneb ka maksumaksjate maksukoormus (nt progressiivsete
maksusüsteemide korral), sest sissetulekud vähenevad. Maksude vähenemine
“pehmendab” SKP langusest põhjustatud sissetulekute vähenemist, mistõttu AD
vähenemine pidurdub automaatselt, ilma et valitsus oleks pidanud sekkuma.
Tulemuseks on see, et SKP ei lange nii palju, kui ta oleks seda teinud ilma
stabilisaatoriteta. Majanduse tõusufaasis aga inimeste maksukoormus kasvab, see
aitab  pidurdada  liiga kiiresti kasvavat kogunõudlust, mille tulemusel hinnatase ei
kasva nii kiiresti kui ilma automaatsete stabilisaatoriteta. Sama funktsiooni täidavad
mitmesugused tulusiirded. Majanduse langusfaasis  ülekanded  kodumajapidamistele
suurenevad ning tõusufaasis vähenevad.
4.4. Riigieelarve
Riigieelarve koosneb tuludest (millest suurima osa moodustavad maksutulud) ning
valitsuse kulutustest. Kui tulud ja kulud on võrdsed, siis on eelarve tasakaalus. Kui
tulud on suuremad kui kulud, on eelarve ülejäägiga. See  ülejääk  moodustab valitsuse
säästu. Kui aga kulud on suuremad kui tulud, on eelarve puudujäägiga ehk
defitsiidiga. Makroökonoomika nn enne-Keynes`i (st 1776 - 20. saj algus) rõhutas
valitsuse eelarve tasakaalu olulisust. Kui eelarve on puudujäägiga, mis sisuliselt
tähendab riigivõla kasvu (sest puudujääk finantseeritakse laenuga), siis on see väga
suureks koormaks järeltulevatele põlvedele. Tänapäeval pole aga riigieelarve
puudujääk mingisugune erandlik nähtus. Kuid riigieelarve  puudujäägi  olemasolul on
väga oluline eristada neid tegureid, mis on selle eelarve põhjustanud. St kas
puudujäägi
on
põhjustanud
valitsuse
ekspansiivne
fiskaalpoliitika
(maksude
vähendamine või valitsuse kulutuste  suurendamine ) või on tegemist äritsüklite poolt
põhjustatud eelarve defitsiidiga. Kui SKP on oma potentsiaalsel tasemel ning
riigieelarve on puudujäägiga, siis on tegemist struktuurse puudujäägiga. Kui SKP
potentsiaalse taseme juures on eelarve tasakaalus, aga puudujäägi põhjustab äritsüklite
langusfaas, siis on tegemist tsüklilise puudujäägiga. Seega kui riigieelarve on
puudujäägiga, ei saa automaatselt väita, et valitsus rakendab ekspansiivset
fiskaalpoliitikat.
4.5. Väljatõrjeefekt
Struktuurse  defitsiidi  põhjuseks on valitsuse soov viia ellu laiendavat fiskaalpoliitikat:
alandatakse makse või suurendatakse valitsuse kulutusi. Sellise tegevuse kritiseerijad
rõhuvad sageli asjaolule, et suur  struktuurne  defitsiit võib põhjustada erasektori
väljatõrjumist, mida nimetatakse ka väljatõrjeefektiks. Milles seisneb erasektori
väljatõrjemehhanism? Kui valitsus kasutab oma kulutuste finantseerimiseks laenusid,
siis suureneb nõudlus raha järele. Kui suureneb rahanõudlus, tõusevad ka
intressimäärad  (raha hind). Mida kõrgemad on intressimäärad, seda vähem tehakse
investeeringuid,
sest
investeeringuid
on
nüüd
kallim
finantseerida.
Suletud
majanduses on aga piiratud hulk säästusid ja kui valitsus laenab sealt osa enda
kulutuste finantseerimiseks, jääb erasektorile vähem raha investeeringuteks.
4.6. Ricardo ekvivalentsus
Osade majandusteadlaste arvates on ekspansiivse fiskaalpoliitika mõju väike (või
olematu), sest inimesed taipavad, et eelarve defitsiit täna tähendab kõrgemaid makse
32
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
tulevikus. Selle tagajärjel hakkavad inimesed rohkem säästma ja  kogukulutuste  tase
riigis tõuseb vähe (või üldse mitte). St et kui valitsus võtab laenu ja teeb rohkem
kulutusi, siis inimesed reageerivad sellele suuremate säästudega (et tulevikus
kõrgemaid makse maksta) ning kui valitsus alandab maksukoormust, siis suurenenud
tulud, mis tekkisid maksude langusest, inimesed säästavad (samuti tulevikus
kõrgemate maksude maksmiseks). Ricardo ekvivalentsusteoreem väidab sisuliselt ka
seda, et pole vahet, kas valitsus finantseerib oma  täiendavaid  kulutusi laenude või
kõrgemate maksudega, mõlemal juhul inimesed vähendavad oma kulutusi ja
suurendavad säästmist.
4.7. Fiskaalpoliitika multiplikaatorimudelis
Multiplikaatori mudelis, kui kulutuste tase igal SKP tasemel suurenes 1 krooni võrra,
siis SKP tase kasvas rohkem kui 1 kroon. Seega, kuna G on üks kogunõudluse
komponente,
saab
valitsus
fiskaalpoliitikat
kasutades
avaldada
SKP-le
märkimisväärset mõju. Ning multiplikaatori mudel annab võimaluse selle mõju
tugevust hinnata (eeldusel, et hinnatase on fikseeritud). Valitsuse kulutuste mõju
tugevust saab hinnata teises peatükis esitatud multiplikaatori valemiga, nimetatakse
seda ka kulumultiplikaatoriks:
1
Kulumultiplikaator =
(17)
1
( − MPC)
Valitsus saab kogunõudlust mõjutada ka läbi maksupoliitika. Näiteks kui makse
alandatakse,
siis
inimeste
kasutatav
tulu
suureneb
ning
suurenevad
ka
tarbimiskulutused. Et hinnata maksude muutuse mõju SKP-le, selleks kasutatakse
maksumultiplikaatorit.
Maksumultiplikaator = MPC X kulumultiplikaator
(18)
Valemis (18) näidatakse, et maksumultiplikaator on väiksem kui kulumultiplikaator.
Seega, kui toimub avaliku sektori kulutuste suurendamine või maksude vähendamine
samas mahus, siis SKP-le avaldab suuremat mõju avaliku sektori kulutuste
suurendamine. Põhjus on järgmine: kui valitsus suurendab kulutusi 1 krooni võrra,
siis see 1 kroon saab otse kajastatud SKP-s (G on üks SKP komponente tarbimise
meetodil). Kui valitsus vähendab makse 1 krooni võrra, siis ainult osa sellest ühest
kroonist , mille võrra suureneb kodumajapidamiste kasutatav tulu, kulutatakse
tarbimise peale. Teine osa säästetakse, seega  kogukulutused  suurenevad pärast
maksude alandamist 1 krooni võrra vähem kui 1 kroon.
4.8. Fiskaalpoliitika pakkumispoolsed efektid
Siiamaani käsitleti fiskaalpoliitika mõju kogunõudlusele. Fiskaalpoliitika üks peamisi
eesmärke on äritsüklite “pehmendamine” ning läbi kogunõudluse on valitsusel oma
majanduse stabiliseerimisfunktsiooni kõige kergem täita. Kuid fiskaalpoliitika
avaldab mõju ka kogupakkumisele. Mäletatavasti sõltub pikaajaline majanduskasv
33
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
tootmisressursside mahust ( tööjõud  ja kapital) ning tehnoloogilisest tasemest.
Fiskaalpoliitika võib mõjutada:
Ø inimeste otsuseid valiku tegemisel töötamise ja vaba aja vahel
Ø säästmis- ja investeerimisotsuseid
Ø uute tehnoloogiate väljatöötamist
Kui on kehtestatud väga kõrge tulumaksukoormus, vähendab see inimeste soovi oma
tööjõudu pakkuda. Kui väheneb tööjõu pakkumine, siis mõjutab see oluliselt ka
potentsiaalset SKP-d. Kõrged maksud võivad pärssida ka inimeste soovi säästa, sest
teatavasti sõltub säästmine otseselt inimeste sissetulekutest. Mida kõrgem on
tulumaksumäär, seda väiksemad on säästud ja investeeringud. Kui vähenevad
investeeringud, aeglustub kapitali  akumulatsioon , mis aeglustub ka kogupakkumise
(ASLR) ja potentsiaalse SKP kasvu. Kapitali akumulatsiooni võib pidurdada ka
ekspansiivne fiskaalpoliitika, kui toimub erainvesteeringute väljatõrjumine. Kõrged
tulumaksumäärad võivad pidurdada ka ettevõtjate soovi investeerida  uurimis - ja
arendustöödesse.
Üldjoontes võibki fiskaalpoliitika jagada nõudluspoolseks ja pakkumispoolseks.
Keynes rõhutas just nõudluspoolse fiskaalpoliitika olulisust ja selle tähtsat rolli
lühiperioodil võitluses tööpuuduse ja inflatsiooniga. 1970-ndate lõpul hakkasid
majandusteadlased (Martin Feldstein,  Arthur  Laffer) aga üha enam rõhutama
fiskaalpoliitika tähtsust ka pika perioodi SKP kasvu mõjutamisel. Soovitati
suurendada inimeste stiimuleid rohkem töötada ja säästa, ning seda just peamiselt läbi
maksude vähendamise, mida ka näiteks USA president Ronald Reagan ja
Suurbitannia peaminister Margaret Thatcher tegid. Pakkumispoolne fiskaalpoliitika
liigitub oma  olemuselt  klassikalise majanduskäsitluse alla (st vähem valitsuse
sekkumist majandusse).
34
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
5. RAHA JA PANGANDUS NING RAHAPOLIITIKA
5.1. Raha olemus
Rahaks võib nimetada  igat  eset, mida kasutatakse maksevahendina. Seega raha
peamine funktsioon on maksefunktsioon. Makse sooritamise all mõeldakse võla
kustutamist (“klaarimist”). Pärast makse sooritamist ei ole kummalgi poolel (makse
sooritajal ega makse saajal) üksteise ees kohustusi.  Rahal  on veel kolm funktsiooni:
Ø vahetusvahend
Ø väärtusemõõt
Ø akumulatsioonivahend
Kui inimesed soovivad saada mingi kauba omanikuks, siis on neil võimalik see kaup
omandada raha vastu. Teisisõnu vahetab inimene oma raha kauba vastu. Ilma rahata
tuleks vahetada kaupu omavahel. Raha võimaldab ka mõõta kaupade ja teenuste
väärtust. Kui poleks raha, siis võidakse sattuda olukorda, kus näiteks teatriskäik
maksab kümme leiba. See teeb aga väga keeruliseks hinnata teatriskäigu maksumust
tarbija jaoks. Ta peab teadma väga paljude erinevate kaupade omavahelisi väärtuste
suhteid.
Raha olemasolu aga lahendab selle probleemi. Kui kellelgi on soov
hoida/koguda (ehk akumuleeruda) jõukust või väärtust, siis saab ka selleks raha
kasutada. Raha on hea väärtuse kogumise/hoidmise vahend mõõduka inflatsiooni
tingimustes. Peale raha saab väärtuse kogujatena/hoidjatena kasutada ka näiteks maja,
autot jne.
5.2. Raha mõõtmine ja pakkumine
Raha hulka majanduses mõõdetakse rahaagregaatidega. Peamised rahaagregaadid on
M1 ja M2. M1 moodustub sularahast ja nõudmiseni hoiustest ning seetõttu
nimetatakse seda raha ka tehingurahaks. See on raha, mida kasutatakse tehingute
tegemiseks. M2 võrdub M1 pluss säästu- ja  tähtajalised   hoiused . Järelikult saab seda
raha tehingute sooritamiseks kasutada teatava aja jooksul, mitte otsekohe. Seega
peamine erinevus, mis rahaagregaate eristab, on  likviidsus . Varade likviidsus näitab
seda, kui kiiresti on neid võimalik kasutada maksete sooritamiseks. Kuna M1 mõõdab
raha hulka, mida kasutataksegi maksete sooritamiseks, siis on see vara kõige
likviidsem. M2 moodustub rahast, mida saab samuti maksete sooritamiseks kasutada,
kuid mitte nii kiiresti kui raha, mida mõõdetakse M1-ga. Seega raha M1-s on
likviidsem kui M2-s. Peale M1 ja M2 on veel teisigi rahaagregaate, mis samuti
eristuvad peamiselt likviidsuse alusel. Mida likviidsem vara on, siis reeglina seda
vähem teenib ta  intressitulu . Nõudmiseni hoiustelt teenitakse väga vähe intressitulu,
mida pikem on hoiuse tähtaeg, seda rohkem on  pangad  nõus selle eest intressi
maksma.
Millised tegurid mõjutavad raha hulka majanduses? Teisisõnu, mis tegurid määravad
ära raha pakkumise majanduses? Rahapakkumise all mõeldakse raha kogust, mis on
majanduses saadaval (enamasti kasutatakse raha pakkumise mõõduna M1). Üks
oluline tegur, mis raha hulka majanduses mõjutab, on see, kui palju  kommertspangad
suudavad raha luua. Mis on kommertspangad ja mida mõeldakse selle all, kui
räägitakse, et kommertspangad loovad raha? Kommertspangad on vahelülid nende
vahel, kes soovivad oma säästusid välja laenata ja kes soovivad neid säästusid
kasutada. Kommertspanga  bilanss  näeb välja järgmine:
35
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Varad
Kohustused
Reservid
Nõudmiseni hoiused
Laenud
Tähtajalised hoiused
Väärtpaberid
Säästuhoiused
Reaalvarad
Omakapital
Joonis 15. Kommertspanga bilanss
Seega on kommertspankade ülesandeks suunata finantsvahendid nende vahendite
pakkujatelt nende vahendite soovijatele. Bilansi paremal poolel ehk  passiva  poolel
kajastuvad panga kohustused ehk siis finantsvahendite pakkujate poolt panka toodud
raha. Vasakul pool ehk bilansi aktiva poolelt on näha, kuidas  pank  neid vahendeid on
kasutanud. Osa  nendest  vahenditest hoiab pank reservidena, et oleks võimalik
rahuldada inimeste soove, kui nad peaksid soovima raha pangast välja võtta. Teine
osa hoiustest aga laenatakse välja. Selle sama protsessi käigus toimubki nn raha
loomine. Rahaloome protsessi kirjeldatakse järgmise näite abil. Kui isik X toob panka
hoiule 1000 krooni ning pank on otsustanud paigutada reservidesse 10% hoiustest, siis
100 krooni paigutatakse reservidesse ning välja laenatakse 900 krooni. Isik Y, kes
need 900 krooni laenas, toob need 900 krooni samuti panka, millest pank jällegi
laenab välja 90% ehk 810 krooni. Seega tuhandest kroonist, mis panka toodi, on
saanud 1900 krooni. Kui ka 810 krooni laenanud isik Z toob raha panka tagasi, kasvab
rahahulk veelgi. Kas selline raha kasv kestab lõpmatuseni? Antud näites pidurdab
raha hulga kasvu pankade käitumine seoses reservide hoidmisega. Mida vähem
pangad  reserve  hoiavad, seda  suuremaks  kasvab rahakogus. Mida rohkem pangad
reserve hoiavad, seda vähem kasvab raha kogus majanduses. Näiteks kui pangad
hoiaksid kõik vahendid reservidena, siis  eelpool  kirjeldatud rahaloomeprotsessi ei
saagi tekkida. Kui suureks kasvab panka hoiule toodud 1000 krooni juhul, kui pank
hoiab reservidena 10% hoiustest? Selleks tuleb leida raha  multiplikaator , mis on
sisuliselt reservimäära pöördväärtus. Kui tähistada reservimäär  tähega  r, siis raha
multiplikaator (m) leitakse järgmise valemiga:
m = 1 / r
(18)
Kui r on 1/10 (ehk 10%), siis m = 10 ning 1000 krooni kasvab 10 000  krooniks .
Sellise kasvu eelduseks on see, et inimesed paigutavad kõik pangast laenatud raha
panka tagasi ja ei hoia seda  sularahas . Multiplikaatori tugevus sõltub seega sellest, kui
palju pangad hoiavad reserve ning sellest, kui palju inimesed soovivad hoida raha
sularahana.
5.3. Rahanõudlus ja turutasakaal
Rahanõudluse all mõeldakse seost intressimäära ja raha koguse vahel, mida inimesed
soovivad hoida. Raha all mõeldakse siinkohal raha, mida mõõdetakse M1-ga.
Rahanõudlus saab alguse peamiselt kahest allikast:
Ø tehingunõudlus
Ø varade nõudlus
36
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Tehingunõudluse all mõeldakse nõudlust, mille põhjustavad inimeste soovid  sooritada
igapäevaseid  tehinguid . Kui kellegi sissetulek on näiteks 5000 krooni kuus, siis
soovib ta iga päev hoida  rahakotis  või arveldusarvel teatud hulk raha, et teha
igapäevaseid tehinguid. Tehingunõudlust võivad muuta intressimäärade muutused,
hinnataseme muutused, sissetulekute muutused. Varade nõudlus tekib inimeste
soovist hoida mingeid raha tagavarasid ettenägematute juhtumite tarbeks.
Joonisel 16 näidatakse, et tasakaal rahaturul tekib intressimäära juures, kus nii nõutav
kui pakutav raha kogus on võrdsed. DM on negatiivse tõusuga, sest mida kõrgem on
intressimäär , seda kõrgem on raha hoidmise  alternatiivkulu  ning inimeste soov raha
hoida väheneb. Kui toimuvad muutused mõnes teises raha nõutavat kogust mõjutavas
teguris, toimub DM kõvera  nihe . SM kõver on positiivse tõusuga, sest mida kõrgem on
intressimäär, seda vähem raha soovivad inimesed sularahana hoida ning see
suurendab
pankade
poolt
loodava
raha
hulka
(hoiused
suurenevad;
kui
rahamultiplikaator  on näiteks 2, siis need hoiused omakorda kasvavad kahekordseks).
Kõrgema intressimäära korral soovivad ka kommertspangad hoida vähem reserve,
kuna nende eest nad intressitulu ei teeni (või teenivad väga vähe). Mida vähem
pangad reserve hoiavad, seda rohkem on nad võimelised raha looma ja seda suurem
on ka  rahapakkumine .
Intressi
SM
DM
Raha kogus
Joonis 16.  Rahaturu  tasakaal
5.4. Raha, SKP ja inflatsioon
Millist mõju võib rahahulk avaldada peamistele makroökonoomilistele näitajatele
nagu seda on SKP, tööpuudus ja inflatsioon? Kas rahal on üldse mingit tähtsust ehk
pannes see majandusteadlaste seas niivõrd oluline küsimus inglise keelde: does  money
matter? Sellele küsimusele vastamiseks võime kasutada meile juba tuntud AD-AS
mudelit. Kui majanduses on raha rohkem, tähendab see seda, et rohkem on raha ka
majapidamistel ja firmadel (näiteks kui pangad loovad raha laenates raha juurde, on
kodumajapidamistel ja firmadel laenude kujul raha rohkem). See toob kaasa tarbimise
ja investeeringute kasvu. AD-AS mudelis tähendab see AD kõvera nihet paremale,
mis toob kaasa hinnataseme ja SKP kasvu (lühiperioodil). Pikema perioodi vältel
toimub aga tootmiskulude kasv (eeldusel, et pärast rahahulga kasvu on SKP kõrgemal
kui SKP täishõive tase). Seega pikema perioodi jooksul liigub SKP täishõive tasemele
37
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
tagasi ja sellest järeldub: pikema perioodi jooksul rahal reaalsele SKP-le mõju
puudub, tulemuseks on üksnes hinnataseme kasv (või kõrgem inflatsioon).
Ka raha rolli osas majanduses on erinevad majandusteaduse koolkonnad erinevatel
seisukohtadel. Keinsistid väidavad, et money isn`t  important  (raha pole tähtis), kuid
monetaristid või klassikud väidavad, et mony  matters  (raha on tähtis). Keinsistide
väide
põhineb
kõige
lihtsamini
väljendatuna
loogikal,
et
raha
avaldab
reaalmajandusele mõju läbi intressimäärade (rahahulga kasv majanduses toob kaasa
intressimäärade languse), kuid see mõju on kaudne ja ei pruugi seetõttu olla tugev.
Monetaristide väitel avaldab raha majandusele otsest mõju (mitte üksnes läbi
intressimäärade), st kui inimestel on raha rohkem, tahetakse ka teha rohkem kulutusi
(keinslaste väitel võib suur osa täiendavast rahast jääda ka inimeste ja firmade kätte
varadena hoiule, millega kulutusi ei tehta). Siit on ka lihtne aru saada, miks keinsistid
pooldavad
majandusliku
stabiilsuse
tagamiseks
eelkõige
fiskaalpoliitika
ja
monetaristid keskendumist rahapoliitikale.
5.5. Rahapoliitika
Rahapoliitikat viib ellu  keskpank  (Eestis on selleks Eesti Pank). Rahapoliitikal võib
olla mitmeid eesmärke: finantsturgude stabiilsus, välisvaluuta reservide stabiilsus,
majanduskasv, madal tööpuuduse ja  inflatsioonimäär  jne. Eesti Panga  esmaseks
eesmärgiks on tagada hindade stabiilsus. Keskpank saab rahahulka (sellega seoses ka
intressimäärasid) majanduses mõjutada järgmiste vahenditega:
Ø  diskontomäär
Ø kohustusliku reservi nõue
Ø avaturuoperatsioonid
Diskontomäär on intressimäär, millega keskpank laenab raha kommertspankadele.
Kui keskpank suurendab  diskontomäära , siis laenavad kommertspangad keskpangast
vähem raha ja väljastavad seetõttu ka tarbijatele ja firmadele vähem  laene , mistõttu
rahapakkumine
väheneb.
Diskontomäära
alandades
on
võimalik
keskpangal
rahapakkumist
suurendada.
Keskpangad
nõuavad
kohustuslikus
korras
kommertspankadelt teatud osa hoiuste hoidmist reservidena keskpangas. Keskpank
saab seega mõjutada rahapakkumist reservimäära muutes. Kui reservimäära
tõstetakse, siis saavad pangad inimestele vähem laenu väljastada ning rahapakkumine
väheneb. Reservimäära alandades saab keskpank rahapakkumist suurendada. Kolmas
võimalus on keskpangal kas osta või müüa raha- ja kapitaliturul  väärtpabereid  ehk
sooritades
avaturuoperatsioone. Kui keskpank ostab kommertspankadelt
väärtpabereid,
siis
rahapakkumine
suureneb
(kommertspankade
rahareservid
suurenevad), väärtpabereid müües rahapakkumine väheneb. Seega, kui keskpank
soovib näiteks pidurdada liiga kiiret inflatsioonitempot, tuleks kogunõudlust
vähendada. Keskpank saab seda teha rahapakkumist vähendades (millega kaasneb ka
intressimäärade tõus). Rahapakkumise vähendamiseks ongi keskpangal kasutada
eelpool toodud kolm vahendit. Nii nagu fiskaalpoliitika puhul, saab ka rahapoliitika
jagada
ekspansiivseks ehk laiendavaks (kogunõudlust suurendavaks) ning
kitsendavaks ehk rangeks (kogunõudlust vähendavaks) rahapoliitikaks.
Rahapoliitika eeliseks fiskaalpoliitika ees on see, et selle rakendamiseks pole vaja
läbida pikka seaduseloome protsessi. Puuduseks aga see, et tema mõju ei ole nii
otsene kui fiskaalpoliitika oma, kuna rahapakkumise muutuse mõju avaldub
kogunõudlusele
läbi
intressimäärade.
Kogunõudluse
reaktsiooni
vastuseks
38
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
intressimäärade muutusele on aga väga raske prognoosida, mis teeb rahapoliitika
efektide ennustamise fiskaalpoliitika omadest hoopis keerulisemaks (vähemalt
keinsistliku käsitluse kohaselt; monetaristid väidavad, et raha ongi peamine tegur, mis
majandust mõjutab).
Majandusteaduse põhisuund (ehk mainstream  economics ) siiski on omaks  võtnud
selle, et raha omab olulist rolli makromajandusliku stabiilsuse  tagamisel . Ja
kasutatakse rahapoliitikat nii inflatsiooni kui ka tööpuuduse “ohjamiseks”, tõstes
intressimäärasid (rahapakkumist vähendades), kui inflatsioon on ohtlikult  kõrgele
tasemel tõusnud ning samas alandades intressimäärasid, kui majanduses valitseb
kõrge tööpuudus ja inflatsioon on madal. Siiski ei saa seda pidada monetarismi
täielikuks
aktsepteerimiseks.
Monetaristid
nimelt
soovitasid
kasutada
nn
monetaarreeglit (monetary rule), kus rahapakkumist suurendatakse võrdeliselt
täishõive SKP kasvuga.  Loogika  peitub siin selles, et monetaristide arvates määrab
kogunõudluse ära rahahulk majanduses ning seega nn situatsioonikohased sekkumised
(st näiteks langusfaasis rahapakkumise suurendamine) tekitavad üksnes ebastabiilsust.
Graafiliselt on keskpanga tegevuse mõju inflatsiooni takistamisel kujutatud joonisel
17.
Intressi-
S`M
SM
Intressi-
DI
Hinna-
määr
määr
tase
AS
AD`
DM
AD
Raha
Investeeringu
Joonis
17.
Kitsendava
rahapoliitika
mõju
läbi
intressimäärade
inflatsiooni
pidurdamisel
39
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
6. RAHVUSVAHELINE MAJANDUS
6.1. Rahvusvahelise kaubanduse vajalikkus
Miks üldse riigid peaksid omavahel kauplema? Miks nad ei võiks ise kõik vajaliku
endale toota? Põhjus on selles, et kui riigid spetsialiseeruvad  mingite  kaupade
tootmisele, milles neil on suhteline eelis, siis võidavad sellest kõik riigid. Teisisõnu
on sellisel juhul kogutoodang maailmas suurem. Siin saab võrdluse tuua inimestega,
kes samuti spetsialiseeruvad mingi ala peale. Kes spetsialiseerub arstiks, kes
raamatupidajaks  jne. Spetsialiseerumine peaks ideaalis toimuma samuti  selliselt , et
need, kes oma omadustelt sobivad paremini arstiks, need õpivad arstiks ja need, kes
oma omadustelt sobivad raamatupidajateks, need üldjuhul selleks ka õpivad. Sellisest
spetsialiseerumisest saavad lõppkokkuvõttes kõik kasu, sest paraneb nii  arstiabi  kui ka
raamatupidamisteenuste kvaliteet.
6.2. Suhteline eelis ja spetsialiseerumine
Absoluutne eelis seisneb selles, et riigid peaksid  spetsialiseeruma  selliste toodete
tootmisele, milles neil on madalamad kulud tööjõu kohta võrreldes potentsiaalsete
kaubanduspartneritega. Nt kui Eestis suudetakse ühe tööjõuühiku kohta toota 10
ühikut kaupa X ning 5 ühikut kaupa Y, kuid Lätis suudetakse ühe tööjõuühiku kohta
toota 8 ühikut kaupa X ja 6 ühikut kaupa Y, siis on Eestil absoluutne eelis kauba X
tootmisel
ja
Lätil
kauba
Y
tootmisel.
Kui
mõlemad
riigid
vastavalt
ka
spetsialiseeruksid, suureneks kahes riigis kokku mõlema kauba kogutootmine.
Suhtelise eelise teooria järgi on kogutoodang kõige suurem siis, kui kaupa toodetakse
sellises riigis, kus on selle kauba tootmisel kõige madalamad  alternatiivkulud , kuna
siis võidaksid sellest kõik spetsialiseeruvad ja omavahel kauplevad riigid. Olgu
siinkohal selle illustreerimiseks toodud järgmine näide.
Joonisel 18 näidatakse esiteks tootmisvõimalusi kahes riigis - Eestis ja  Costa  Ricas.
TTe näitab, milline on  transformatsiooni  piirmäär (MRT, ing k marginal rate of
transformation)  banaani  ja  puittoodete  vahel Eestis, TTc näitab sama suhet Costa
Ricas. Lihtsuse mõttes on kujutatud konstantse tõusuga kõveraid.  Nähtub , et Eestis on
vastav kõver oluliselt laugem kui Costa Ricas, millest järeldub, et Eestis on
puittoodete
tootmise
alternatiivkulud
madalamad.
Täpsemalt,
et
suurendada
puittoodete tootmist ühe ühiku võrra, tuleb  loobuda  0,75 ühikust banaanist (sest 6 / 8
= 0,75), samal ajal Costa Ricas on vastav suhe 2,5 (sest 5 / 2 = 2,5). Suhtelise eelise
teooria kohaselt peaks Eesti spetsialiseeruma puittoodete tootmisele. Costa Ricas on
vastupidi banaanide tootmise alternatiivkulud madalamad kui Eestis (vastavalt 0,4 ja
1,3), seega peaks seal tootmine spetsialiseeruma banaanide tootmisele. Kuid milles
seisneb siis spetsialiseerumise kasu mõlema riigi jaoks?
40
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Banaan
Banaan
8
EESTI
COSTA  RICA
TRe
6
TTe
5
TRc
TTc
0
8
Puittooted
0
2
5
Puittooted
Joonis 18. Tootmis- ja tarbimisvõimalused Eestis ja Costa Ricas enne ja pärast
spetsialiseerumist
Kui nüüd Eesti spetsialiseerub puittoodete tootmisele, kuid samas on nõudlus ka
banaanide järele, tuleks banaane importida, pakkudes vastu puittooteid. Kuna antud
näites Costa Rica ise puittooteid ei tooda, kuna on spetsialiseerutud banaanide
tootmisele, on ka Costa Rica sellisest tehingust huvitatud. Küsimus seisneb selles, kas
leidub selline hind ehk kaupade vahetussuhe, mis rahuldaks mõlemaid osapooli?
Nt kui Eesti pakub Costa Ricale tehingut, et osta sealt banaane hinnaga 1 ühik
puittooteid 1 ühiku banaanide vastu. Eestile oleks see kahtlemata kasulik tehing, kuna
ise banaane tootes tuleks 1 ühiku banaani saamiseks loobuda 1,3 ühikust
puittoodetest. Kuid kas Costa Ricale selline tehing sobiks? Eespool näidati, et Costa
Rica peab selleks, et ise toota 1 ühik puittooteid, loobuma 2,5 ühikust banaanist, seega
Eesti  pakutud  tehing on neile igati vastuvõetav. Seega mõlema riigi heaolu tõuseb.
Joonisel on näidatud seda kõveratega, mis on tähistatud TR, mis kirjeldab
tarbimisvõimalusi, kui ise spetsialiseerutakse ühele tootele ning seejärel müüakse seda
partnerile, et tarbida ka teist toodet. Nagu nähtub, on TR kõverad sisuliselt nihkunud
väljapoole, selles väljendubki rahvusvahelise  kauplemise  kasu.
6.3. Kaubanduspiirangud
Eelnevast tulenevalt on ilmne, et igasugused kaubandustõkked on majanduslikust
aspektis ebaefektiivsed, millega kaasneb heaolukadu kõikidele riikidele. Ometi on
teada, et selliseid kitsendusi rakendatakse. Tekib küsimus, et miks ja kes sellest kasu
saavad. Piirangute kehtestamist võiks analüüsida tavalise nõudluse-pakkumise
mudeliga allpool  oleval  joonisel 19, kus on näidatud tollimaksu mõju.
41
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
S
Hind
Tarbijate kadu
Tootjate kasu ja
Riigitulu  ja
tarbijate kadu
tarbijate kadu
(p)
D
p*
pt
M + t
p
M
m
QS0
QS1
Q*
QD1
QD0
Joonis 19. Impordi piirangute mõju
Kogus (Q)
Kõigepealt tasub tähele panna, et suletud turu (st rahvusvahelise kaubanduseta) korral
kujuneks tasakaaluhinnaks p* ja tasakaalukoguseks Q*, kuna seal on  kodumaine
nõudlus D ja kodumaine pakkumine S tasakaalus. Kuid avatud majanduse korral, kui
importkaupade hinnatasemeks on pm ja importpakkumiseks M, siis tekib olukord, kus
sellise hinnaga on kodumaised tootjad nõus pakkuma kogust QS0, kuid kuna nõudlus
on QD0, siis imporditakse kogus, mis jääb QS0 ja QD0 vahele. Mis aga juhtub, kui
valitsus otsustab kehtestada tollimaksu t? Tagajärjeks on imporditava toodete hinna
tõus t võrra, mille tulemusel suureneb kodumaiste tootjate müük tasemelt QS0
tasemele QS1, tarbijate nõutav kogus aga langeb tasemelt QD0 tasemele QD1 ning
impordi maht langeb mahuni, mida mõõdab kogusemaht, mis jääb QS1 ja QD1 vahele.
Aga nüüd siis põhiküsimus: kes on  võitjad  ja kes  kaotajad ?
Nagu joonisel nähtub, on loomulikult üheks kasusaajaks valitsus, kes  kogub
tollimaksutulusid. Nagu jooniselt nähtub, mõõdab seda ala (QD1 - QS1) * t,  kusjuures
t = pt - pm, joonisel ruutudega tähistatud ala. Kuna maksu tõttu hind kasvab, siis sellest
võidavad firmad, nimelt suureneb nende  hinnalisa , mida mõõdab täisnurkne  trapets ,
joonisel tähistatud triibuline ala. Arvutada saab seda järgmiselt: [(QS0 + QS1) / 2] * t.
Tarbijad  kaotavad  aga hinna tõusu tõttu suure osa oma tarbija hinnavarust, mida
mõõdab kogu ala, mis joonisel on kas hall, ruuduline või triibuline. Seega kokku
kaotavad tarbijad: (QD1 - QS1) * t + [(QS0 + QS1) / 2] * t + [(QS1 - QS0) * t] / 2 + [(QD0 -
QD1) * t] / 2. Kokkuvõttes, kasusaajateks on kodumaised tootjad ja valitsus,
kaotajateks aga tarbijad. Kui aga leida maksu  kehtestamise  netokasud kokku ja
tähistades selle BN, siis on tulemuseks: BN = (QD1 - QS1) * t + [(QS0 + QS1) / 2] * t - (QD1 -
QS1) * t - [(QS0 + QS1) / 2] * t - [(QS1 - QS0) *t] / 2 – [(QD0 - QD1) * t] / 2 = - [(QS1 - QS0) * t] / 2
- [(QD0 - QD1) * t] / 2 , ehk joonisel halliks muudetud kolmnurgad. Need mõõdavad
tarbijate heaolu langust, mille arvelt ei saa kasu ei valitsus ega tootjad, seega see on
puhas heaolukadu.
42
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Nagu nähtub, on tootjate  kasud  märkimisväärsed. Seega on neil ka  motiive
tegevusteks, mis on suunatud erinevate piirangute kehtestamiseks. Nad võivad teha
kulutusi, mis pole suunatud mitte firma efektiivsuse tõstmiseks vmt, vaid üksnes
selleks, et turuhind tõuseks või nad saavutaksid muul moel mõju turu üle, et seeläbi
teenida kõrgemaid kasumeid. Sellist tegevust nimetatakse renditaotluseks (ing k
rent-seeking). Seda võib pidada ka üheks oluliseks põhjuseks, miks erinevaid
piiranguid kehtestatakse ja on kehtestatud, lihtsalt vastavate tööstuste lobitegevus
poliitiliste otsuste mõjutamiseks on väga tugev.
Loomulikult on teatud juhtudel kaubanduspiirangute kehtestamine täiesti õigustatud,
kui valitsus soovib strateegilistel eesmärkidel säilitada teatud kaupade tootmist
majanduses või ka lihtsalt toetada arenevat majandusharu, mis hetkel veel ei suuda
välismaise toodanguga konkureerida. Vahel võib olla vajadus ka kaitsta oma turgu
sellise importtoodangu eest, mille hind on kunstlikult madalale tasemele langetatud, nt
importtootja valitsuse dotatsioonide tõttu.
6.3. Maksebilanss
Maksebilanss on mingi konkreetse riigi ja välismaailma vaheliste majandustehingute
aruanne teatud ajavahemiku jooksul (näiteks kuu,  kvartal  või aasta).  Maksebilansi
osad on  jooksevkonto , kapitalikonto, finantskonto ja reservide  konto . Nagu tabelis 2
näidatakse, saab jooksevkonto omakorda jagada neljaks erinevaks osaks. Kaupade ja
teenuste kontol kajastuvad kaupade ja teenuste müügist saadavad tulud ja ostmisel
tekkivad kulud, mis sisuliselt
langeb kokku netoekspordiga  rahvamajanduse
arvepidamise võrrandis. Tulude konto näitab tootmistegurite, nt tööjõu ja kapitali,
kasutamisega ja kasutada andmisega seotud tulud-kulud, sh kompensatsioonid
töötajatele, dividendid jne. Kõik ülejäänud välismajandustehingud, mis on seotud
kogutulu kujunemisega (annetused, pärandused, liikmemaksud jne) ja ei samastu
kapitalikontol kajastatavate tehingutega, kirjeldatakse ülekannete kontol.
Kapitalikonto on seotud peamiselt  immateriaalse  varaga seotud tehingutega, sh
intellektuaalomandi  ostmine- loovutamine , võlgade andeksandmised, EL-i abirahad ja
muud
kogutulu
kujunemisega
mitteseotud
rahvusvahelised
kapitaliülekanded.
Välisinvesteeringud aga, mis jagunevad otse- ja portfelliinvesteeringuteks, kajastuvad
finantskontol. Ja kõige lõpuks on ka reservide konto, kus näidatakse keskpanga kulla
ja välisvaluutareservi muutust.
Tabel 2. Maksebilansi skeem
Kaubandusbilanss
Jooksevkonto
Teenuste bilanss
Tulude bilanss
Ülekannete bilanss
Kapitalikonto
Kapitaliülekannete bilanss
Finantskonto
Investeeringute bilanss
Reservide konto Reservide bilanss
Maksebilansis kajastatavate tehingute olemusest parema ülevaate saamiseks olgu
siinkohal toodud paralleel majapidamise tulude-kuludega, sest ka majandust kui
tervikut  võib võrrelda ühe majapidamisega, vahe seisneb ainult selles, et kui
43
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
majapidamised teevad tehinguid teiste majanduses osalejatega, peamiselt  firmadega ,
müües neile oma ressursse ja ostes  neilt  tarbekaupu jne, siis majandused kui tervikud
teevad tehinguid teiste majandustega läbi rahvusvaheliste tehingute. Ehk siis
eksportitulusid, kus üks majandus müüb teisele majandusele oma toodangut või
ressursse ning saab selle eest vastu tulu, võib võrrelda ühe majapidamise tuluga, kes
müüb turul oma tööjõudu ja saba palka või müüb oma sääste ehk finantskapitali,
saades vastu intressitulu või dividende. Kõik sedalaadi tehingud riikide tasandil on
maksebilansis kajastatud jooksevkontol, majapidamise tasandil on tegemist lihtsalt
jooksvate tulude ja kulude vahega. Ehk siis riigi import ületab eksporti, öeldakse et
jooksevkonto on negatiivne, siis majapidamise tasandil on sama olukord siis, kui
kulud on suuremad kui tulud, seega majapidamise eelarve on defitsiidis.
Kui majapidamise jooksvate tulude-kuluda bilanss on negatiivne, siis on vaja mingist
allikast lisaks jooksvatele tuludele oma  kulusid  finantseerida. Näiteks võib seda teha
laenudega või siis müües maha oma vara. Just selliseid tehinguid riigi tasandil
kajastavadki kapitali- ja finantskonto. Ja kui sellest ka abi pole, siis tulevad mängu
reservid, nt pangakontole tagavaradeks paigutatud säästud. Maksebilansis on riigi
säästudeks siis keskpanga välisvaluutareservid.
Tabelis 3 on näidatud Eesti maksebilansi struktuuri aastatel 1992-2007. Nagu nähtub,
on Eestile iseloomulik jooksevkonto puudujääk. Samas on seda tasakaalustanud
kapitali- ja finantskonto pidev ülejääk. Seega on Eesti oma kulutusi finantseerinud
finantsvarade ekspordiga. Tasub veel märkida, et maksebilansi üldbilanss on sellele
vaatamata positiivne, st et majandusse on pidevalt rohkem raha sisse tulnud kui välja
läinud.
Tabel 3. Eesti maksebilanss aastatel 1992-2007
Kontod
1992
1996
2000
2002
2005
2007
Jooksevkonto
0,43
-4,81
-5,09
-11,88
-17,5
-42,2
Kaubad ja teenused
-0,58
-6,04
-3,57
-8,32
-11,1
-26,2
Tulu
-0,16
0,03
-3,48
-5,42
-7,2
-16,5
Jooksevülekanded
1,17
1,21
1,96
1,86
0,8
0,5
Kapitali-
ja
finantskonto
(reservvarata)
0,63
6,40
7,27
12,74
21,5
41,2
Kapitalikonto
0,33
-0,01
0,28
0,32
1,2
3,8
Finantskonto
0,30
6,40
7,00
12,42
20,2
37,3
Vead ja täpsustused
-0,05
-0,36
0,09
0,07
0,9
2,4
Üldbilanss
1,01
1,23
2,27
0,93
4,9
1,4
Reservvara
-1,01
-1,23
-2,27
-0,93
-4,9
-1,4
Allikas: Eesti Pank 2008
44
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Sageli peetakse jooksevkonto näitajat SKP reaalkasvu, inflatsiooni ja tööpuuduse
kõrval üheks olulisemaks makromajandusindikaatoriks, enamasti väljendatakse seda
suhtena SKP-sse. Joonisel 20 ongi vastavat suhtarvu arengust Eestis antud ülevaade.
Nagu nähtub, areneb ka jooksevkont näitaja tsükliliselt, nagu SKP. Et paremini aru
saada jooksevkonto seosest majandusega, tasub selleks appi võtta rahvamajanduse
arvepidamise  põhivõrrand .
0 , 0 %
- 2 , 0 %
- 4 , 0 %
- 6 , 0 %
- 8 , 0 %
- 1 0 , 0 %
- 1 2 , 0 %
- 1 4 , 0 %
- 1 6 , 0 %
- 1 8 , 0 %
1 9 9 5
1 9 9 6
1 9 9 7
1 9 9 8
1 9 9 9
2 0 0 0
2 0 0 1
2 0 0 2
2 0 0 3
2 0 0 4
2 0 0 5
2 0 0 6
2 0 0 7
Joonis 20. Jooksevkonto suhe SKP-sse Eestis aastatel 1995-2007
Alustada tuleks sellest, et jooksevkonto langeb sisuliselt kokku netoekspordiga. Et
SKP = C + I + G + NX, siis on sellest võrrandist võimalik avaldada ka netoekspordi
ehk jooksevkonto. Tähistades viimase JK, on tulemuseks järgmine võrrand:
NX = JK = SKP - (C + I + G)
(19)
Järelikult, jooksevkonto on positiivne, kui majanduses tehakse tulude tasemest, mida
mõõdab SKP, rohkem kulutusi. Sisuliselt tähendab see seda, et majanduses  osalejate
heaolutase on kõrgem kui lubaksid seda nende tulud.
Võrrandit (19) saab teisendada ka sellisele  kujule , et tuua välja erinevate
majandussektorite mõju jooksevkontole. Teatavasti SKP = C + SP + T, kus SP tähistab
erasektori säästusid, mis moodustuvad tuludest,  millelt  on maha arvestatud tarbimine
C ja valitsusele makstavad maksud T. Kui see  asendada  võrrandisse (19), siis on
tulemus järgmine:
JK = C + SP + T - C - I - G = (SP - I) + (T - G)
(20)
Võrrandist (20) on selgelt esile toodud, et jooksevkonto defitsiidi suurusel avaldavad
eraldi mõju nii  erasektor  kui ka avalik sektor. Nt kui Sp  G, kuna T - G = SG,
kus Sg tähistab valitsuse säästusid, on samuti üks osa majanduse säästudest S.
Teisendades võrrandi (20) kujule (21), saab esile tuua suletud ja avatud majanduse
erinevuse:
S = SP + SG = I + JK
(21)
Mäletatavasti suletud majanduses alati S = I, ehk siis säästusid kasutatakse
investeeringuteks ja seeläbi kapitali akumulatsiooniks. Avatud majanduses aga võib
45
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
säästusid kasutada ka varade omandamiseks välismajandustes ja kui soovitakse teha
investeeringuid, siis pole vaja tingimata suurendada majanduses osalejate säästusid,
vaid on võimalik kasutada välismajanduste säästusid.
6.4. Vahetuskurss
Rahvusvahelise majanduse käsitlemisel ei saa üle ega ümber vahetuskursist, kuna
riigid, aga eelkõige firmad, peavad kaubavahetuses oma tegevuse optimeerimiseks
mitte jälgima üksnes hindasi, vaid ka koduvaluuta vahetuskurssi (ing k  exchange  rate)
teiste valuutade suhtes, mis  aegajalt  muutub ja võib äritegevusele tekitada nii olulisi
kahjusid kui ka võimalusi kasude teenimiseks. Mis see vahetuskurss täpsemalt on?
Seda võib defineerida mitmeti. Nt võib vahetuskurssi defineerida kui ühe riigi raha
hinda teise riigi rahas või siis hoopis kui hinda, millega üks  valuuta  vahetub teiseks
valuutaks.
Nii turumajanduses ikka, määratakse ka vahetuskurss valuutaturul. Vastavat turgu on
kujutatud joonisel 21. Näidatakse, et euro nõudlus on negatiivse tõusuga ja pakkumine
positiivse tõusuga. Miks on nii, et kui euro hind dollari suhtes kasvab, siis eurode
nõudlus langeb? Selgituseks võiks tuua järgmise näite. Kui oletada, et E = 1 ja
Euroopas toodetud  sõiduauto  maksab 10 000 eurot, siis USA elanike jaoks on
sõiduauto hinnaks 10 000 dollarit. Kui nüüd  kurss  muutub ja tõuseb tasemeni E = 2
(ehk euro tugevneb dollarite suhtes), siis maksab ameeriklastele sama sõiduauto
20 000 eurot, seega kaks korda rohkem. Selle tulemusel on loogiline, et Euroopas
toodetud sõiduautode järele nõudlus väheneb, seega väheneb nõudlus ka eurode
järele. Loomulikult omab kursi muutus mõju kõikidele tehingutele, mida planeeriti
teha eurodes, st kõik kaubad ja teenused muutuvad selle tulemusel kallimaks ja nende
nõudlus väheneb. Sisuliselt antud näites muutusidki  ameeriklased  eurooplastega
võrreldes vaesemaks, kuna saavad osta oluliselt vähem Euroopas toodetud tooteid,
eurooplaste jaoks muutusid aga USA-s toodetud kaubad odavamaks.
Vahetus-
kurss dol-
larites (V)
SE
V*
DE
E*
Eurod (E)
Joonis 21. Euro vahetuskursi kujunemine dollari suhtes
Kuid miks on  pakkumiskõver  positiivse tõusuga? Sisuliselt on põhjused sarnased, mis
nõudluse puhulgi. Nimelt, kui jällegi lähtuda  samast  olukorrast, nagu eespool
kirjeldatud, siis kui euro tugevneb dollari suhtes, siis nii nagu väheneb nõudlus eurode
46
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
järele nende hulgas, kellel eurosid käes pole, siis sama kehtib ka nende suhtes, kellel
on juba eurod olemas ning nemad soovivad nüüd neid dollarite vastu vahetada, kuna
uue kursiga saab nendega rohkem kaupu osta.
Olles määratlenud valuuta ja vahetuskursi vahelise seose kuju, on veel vaja selgitada,
millest sõltub vastavat seost kajastava kõvera asukoht. Teisisõnu, millest sõltub see,
kui palju teatud vahetuskursi juures eurosid nõutakse. See on vajalik seepärast, samad
tegurid avaldavad mõju ka tasakaalu vahetuskursile, sest kui mudelis toimuvad ka
pakkumise või nõudluse kõvera  nihked , muutub kohe ka turutasakaal. Üldjoontes võib
välja tuua viis tegurit, mis valuutaturgu otseselt mõjutavad. Nendeks on:
1) intressimäärade muutused;
2) sissetulekute muutused;
3) hinnataseme muutused;
4) ootused;
5) eelistuste muutused.
Kui eespool selgitati soovi omada välisvaluutat seoses vastavast riigist kaupade
ostmisega, siis raha saab investeerida ka finantsvaradesse, et teenida intressitulu. On
selge, et kui nt USA-s on intressimäärad kõrgemad, on kasulikum eurod vahetada
dollariteks, et siis suuremaid intressitulusid teenida. Seega avaldavad valuutaturgudele
mõju intressimäärade erinevused, nt mida madalam on euro intressimäär võrreldes
dollariga, seda väiksem on ka nõudlus eurode järele ning ka suurem eurode
pakkumine dollarite vastu. Piltlikult öeldes liiguvad rahalised vahendid sinna riiki,
kus on kõrgemad intressimäärad ning suureneb ka nõudlus selle riigi valuuta järele.
Ka sissetulekute taseme kasv võib valuutaturgu mõjutada. Nt kui USA-s kasvab
majandus oluliselt kiiremini kui Euroopa Liidus, siis on loogiline, et ameeriklaste
nõudlus importtoodete, sh Euroopa  Liidust  imporditud toodete, järele kasvab ning
seepärast kasvab ka nõudlus eurode järele.
Vahetuskursil
on
oluline
roll
erinevate
riikide
majanduste
hinnatasemete
ühtlustajana. Kui nt mõlemas piirkonnas, USA-s ja Euroopa Liidus, on esialgu
hinnatase  PUSA  = PEL = 2 ja E = 1, kuid seejärel Euroopa Liidus hinnatase tõuseb
tasemeni PEL = 4, siis on selge, et mõlemas majanduses osalejad hakkavad pigem
eelistama kaupade ostmist USA-st. Selle tulemusel peaks nõudlus eurode järele
hakkama langema ja seda kuni tasemeni E = 0,5 ehk 1 euro = 0,5 dollarit. Seega kui
enne hinnataseme tõusu sai 1 dollari eest osta 1 eurot maksva kauba, siis saavad
ameeriklased seda sama teha ka pärast hinnataseme ja vahetuskursi muutust, kuna
nüüd saab 1 dollari eest 2 eurot ning hinnataseme kahekordistumine ei muuda reaalset
ostuvõimet, kuna vahetuskursi muutus kohandus vastavalt.
Ootustel on majanduses ülisuur tähtsus, aga eriti olulist rolli mängivad nad
valuutaturgudel, mis teevad ka valuutaturud väga kiiresti turumuutustele reageerivaks.
Nt kui võtta eespool toodud näide hinnataseme ühtlustumisest vahetuskursi abi. Võiks
ju küsida, kui kiiresti selline kohandumine toimib? Kas see mitte ei võtta väga kaua
aega? Siin saavadki oluliseks ootused, kuna hinnataseme tõus ühes riigis rähendab
seda, et vahetuskursi muutus muutub oodatavaks. Kui hetkel on kurss E = 1 (1  dollar
= 1 euro) ja on teada, et see langeb tasemel E = 0,5 (1 dollar = 2 eurot või 1 euro = 0,5
dollarit), tulevad mängu spekulandid, kelle eesmärk on selle kursimuutuse pealt
teenida, seega koheselt suureneb ka nõudlus dollarite järele ning euro vahetuskurss
dollarite suhtes langeb.
47
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
Kõige lõpuks, loomulikult on ka eelistuste muutused olulised. Nt kui mõne riigi
tooted muutuvad kas poliitilistel vm põhjustel väga ebapopulaarseks, väheneb ka
nende tarbimine ning seega ka nõudlus vastava riigi valuuta järele. Selle tulemusel ka
vahetuskurss muutub, kuna langeb selle riigi valuuta nõudlus ja suureneb pakkumine.
48
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m
© Indrek Saar 2010
KIRJANDUS
Arrak , A., Eamets, R., Viiol, A.  Rahvamajandus :  makrotasand  I. Tartu 1992, 191 lk.
Arrak, A., Eamets, R.,  Varblane , U., Trasberg, V. Rahvamajandus: makrotasand II.
Tartu: OÜ  ERIC  1996, 276 lk.
Kerem , K., Listra, L., Luiker, L., Põder, K. Makroökonoomika teooriad ja mudelid.
Tallinn 1998, 286 lk.
Kerem, K., Randveer, M.,  Mikro - ja makroökonoomika põhikursus. Tallinn 2001, 3
trükk, 179 lk.
Majanduse ABC. Tallinn: Avatar OÜ 2002, 396 lk.
McConnell, C.R., Brue, S.L. Economics. Principles, Problems, and Policies, 13th ed.
New  York : McGraw- Hill , Inc.1996, 825 p.
Parkin, M. Economics, 6th ed.  Boston : Pearson Education, Inc 2003, 860 p.
Romer, D. Advanced macroeconomics, 2nd ed. Boston: McGraw-Hill 2001, 651 p.
Rosen , H.S. Public  Finance , 6th ed. Boston: McGraw-Hill 2002, 570 p.
Samuelson, P.A., Nordhaus, W.D. Economics. New York: McGraw-Hill 1992, 784 lk.
Stiglitz , J.E. Economics of the Public Sector, 3rd ed. New York: W.W.Norton &
Company 2000, 823 p.
Stiglitz, J.E., Walsh, C.E. Economics, 3rd ed. New York: W.W.Norton & Company
2002, 829 p.
49
PDF Creator - PDF4Free v2.0                                                     http://www.pdf4free.co m