Hüdrosfäär (0)

HÜDROSFÄÄR

• Vee hea liikuvuse tõttu on hüdrosfäär teiste sfääridega läbi põimunud: atmosfääris on veeauru, litosfääris ja mullas leidub põhjavett ning organismide koostises on palju vett. Vee olekust oleneb tema liikumise kiirus.
  

VEERINGE MAAL

• Sademed. Suur osa ookeani pinnalt aurunud veest langeb sademetena tagasi, osa kandub õhuvooludega maismaale. Õhumasside ette jäävate mäestike juures sajab suurem osa sademeid maha mägistel rannikutel. Maismaalt tulev niiskus sajab osaliselt maha maismaal ja vähe jõuab ookeani kohale. Merelt aurab tunduvalt rohkem kui maismaalt – pindala suurem, veekogu on kogu aeg veega küllastunud – auramine ei vähene vee defitsiidi tõttu.
  
• Üle 3000 mm/a ekvaatori ümbruses(tõusvad õhuvoolud, aurumine suur), üle 2000 mm/a Põhja-Ameerika looderannik ( Alaska hoovus , Kordiljeerid ), alla 100mm/a pöörijoonte piirkonnad(püsiv kõrgrõhk, laskuvad õhuvoolud), mandrite sisealad, polaaralad .
  
• Auramine. Toimub veekogude pinnalt, vähesel määral ka liustikelt ja taimede elutegevuse kaudu( transpiratsioon ). Sõltub pinnase omadustest, taimestikust , õhu ja maapinna niiskusest, temperatuurist ja tuule kiirusest. Temp. - mida soojem, seda rohkem aurub, õhuniiskus – õhk küllastunud, siis ei aurustu, tuule kiirus- mida kiirem, seda rohkem aurab, pinnase omadused – niiskelt pinnaselt aurub rohkem, karstunud pinnas – mida rohkem karstunud, seda vähem aurab.
  
• Jõgede äravool. Sõltub sademete ja auramise vahekorrast. Mida rohkem sajab, seda suuremaks kujuneb äravool. Niiskes kliimas ja veerohketel aastatel jõgede äravool suurem kui veevaestes tingimustes. Kuivadel aladel jõed puuduvad, vähene sademetevesi kulub auramisele. Jõgede äravoolualad ehk valglad . Osadel jõgedel ei ole suuet , sest kuivavad enne ära kui veekokku jõuavad, põldude niisutamine.
  
• Mandrisisestel aladel on vesi maailmamerega ühendatud ainult atmosfääri kaudu. Üha rohkem suunatakse vett põldude ja istanduste niisutamiseks – jõed jäävad veevaesemaks, ei jõua suudmepiirkonda – järved võivad jääda veevaesemaks.
  
• Infiltratsioon . Osa vihma-, lume- ja liustikuveest imbub maa sisse ning moodustab põhjavee – infiltratsioon. Kohad, kus maapinna ulatuvad lõhelised kivimid või kruusa ning liiva sisaldavad setted , on sademetevee imbumine maa sisse kõige intensiivsem, peamised toitealad. Infiltratsioon väike, kui pindmise kihi moodustavad savid ja turvad, põhjaveetase ulatub maapinnale. Põhjavee väljavool moodustab ühe lüli maakera veeringes . Põhjavesi jõgede, järvede allikas, kuid võib ka otse merre – globaalses veeringes tühise osatähtsusega.
  
• Veebilanss . Mingi maa-ala või veekogu veevaru ja selle muutumist saab väljendada kõige lihtsamini veebilansi abil. Veebilanss on avaldatav mitmel kujul, sõltuvalt veekogu või veeringe eripärast. Globaalset veebilanssi iseloomustatakse sademete, auramise ja äravoolu vahelise seoseid kajastava veebilansiga – ookeanidelt maismaale kandunud niiskushulga kompenseerib jõgede äravoolu maailmamerre – seob maailmamere, siseveekogud ja atmosfääri veed tervikuks. Veebilansse koostatakse üksikute veekogude, põhjaveekihtide, aga ka riikide ja haldusüksuste kohta.
  
• Inimene on sekkunud veeringesse, ehitades paisjärvi, tammi , kuivenduskraave ja teinud metsade lageraiet.
  

MAAILMAMERI

• Ookeanid peamised soojuse vastuvõtjad ja selle kogujad. Soojushulk , mis kulub auramisele, on üks olulisemaid soojusbilanssi mõjutavaid komponente. Ookeanid kaotavad tänu suuremale auramisele palju rohkem soojust kui mandrid . Suurim soojushulk kulub auramisele passaatide piirkonnas, pooluste suunas auramine väheneb. Külmade ja soojade hoovuste mõjul esineb auramisel ümbruskonnaga võrreldes suuri erinevusi.
  
• Meresid võib avatuse põhjal jagada:
  

1. sisemeri – ühendatud väinadega ookeani ,
2.ääremeri – ookeanist eraldab neid poolsaar või saared ( avameri – Sarkasso meri),
3. saartevahelised mered – Jaava meri.

• Merevee omadusi mõjutavad: päikesekiirte hulk – sõltub geograafilisest laiusest, sademete ja auramise vahekord , hoovused - paigutavad vett ümber. Rannikualadel võib mõjutada konkreetse merevee soolsust sisse voolavate jõgede omadused ja ühendus ookeaniga.
  
• Maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega, sest neil on erinev soojusmahtuvus, soojusjuhtivus , suur hulk läheb aurumisele, vesi pidevas liikuvuses. See mõjutab kliimat: mereäärsetel aladel aastajaliselt/ööpäevaliselt temp muutused, mis mõjutavad erinevate tuulte teket, on ka suurem sademete hulk.
  
• Soojad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad sademeid, soojust( Põhja-Atlandi hoovus toob Euroopasse), külmad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad külma ja kuiva(Peruu hoovus läänerannikule).
  
• Maailmamere omadused. Temperatuur. – pinnakiht soojem, sest neelab päikesekiirgust, kõige soojem piirkond asub 5. ja 10. põhjalaiuse vahel(termiline ekvaator ), maailmamere temp 3,8C, põhjapoolkeral soojem. – erinevuse tingib maismaa ja mere ebaühtlane jaotus põhja- ja lõunapoolkera vahel, polaaralade temp suur erinevus.
  
• Soolsus . Sademete hulk, auramine, soolaseim 30. laiuskraadidel. Keskmine soolsus 35‰. Sügavuse suurenedes maailmamere soolsus ühtlustub ning umbes 2 m sügavusest alates on soolsus pidevalt vahemikus 34,6-35‰ st nendel laiustel, kus pinnakihi soolsus on keskmisest suurem, see väheneb koos sügavuse suurenemisega ning vastupidi – pinnakihi väiksemale soolsusele vastab selle kasv sügavuti. Soolsus mõjutab elustikku – suurem suurema soolsuse korral. Põhja-Atlandil on kõrge produktiivsus tingitud jõgede suurest sissevoolust ning soojade hoovustega siia kanduvast soojast mereveest. Tihedus – külm tihedam.
  
• Vesi liigub maailmameres hoovusena, lainetena, tõusu ja mõõna liikumisega.
  

RANNAPROTSESSID

• Maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas – rannanõlv.
  
• Rannanõlva osa, mille piires rannajoon oma asendit muudab ajuvee piirist paguvee piirini – rand .
  
• Maa-ala, mille piires on tuulte ja lainete mõjul kujunenud spetsiifilised pinnavormid – rannik .
  
• Lainetuse tagajärjel madalas vees või rannajoone lähedal maismaal kujunenud pinnavorm – rannamoodustis .
  
• Järskrannik: fiord – kitsas merelaht , skäärrannik? – väike kaljusaar, dalmaatsiarannik. Laugrannik : deltaga jõgi – deltaga rannik, laguun – merelaht, mida eraldab merest meresäär, limaanrannik – deltasuue, lehtersuue, meri tunginud jõesuudmesse. Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure energiaga. Setete ärakandumine – järsak – monoliitsetesse aluspõhjakivimitesse – pank – pankrannik . Laugrannikutel on ülekaalus kuhjav tegevus, lainetusest tingitud veeosakeste liikumine ulatub veekogu põhjani juba kaugel rannajoonest. Hõõrdumise tõttu kaotavad lained rannajoone juures energiat ja neil vaid setteid liigutav jõud
  
• Mere geoloogiline tegevus: kulutab – tekib järskrannik(abrassoon), transporditegevus, kuhjav tegevus (laugrannik). Rannikul erinevate pinnavormide kujunemine oleneb lainete tugevusest, kivimite vastupidavusest lainetuse suhtes, tektoonilised liikumised(tõusev või laskuv rannik), lainetus (tasandab rannavõlvi, kuhjab, rannavallid , barrid), hoovused(kannavad ära setteid), tuul(luited, kuhjab setteid), merejää(külmudes kaitseb rannikut, kulutab), taimed ja loomad(kinnitavad maapinda juurtega, tallavad maapinda, söövad taimi), jõed(toovad setteid, delta rannik) ja inimene(tallab, kaitserajatised).
  
• Rannajoone õgvenemine – rannajoon muutub sirgemaks, omane kulutusrandadele – poolsaarte otstes on lainete kulutav tegevus suurem kui lahtedes, kus vesi on tavaliselt madalam ja lainete jõud väiksem. Tugev lainetus: rannavallid(rannajoonega paralleelsed settevallid), nõrk lainetus: barrid(kuhjunud peenem settematerjal, mille vesi haarab tagasi valgudes, veealune vall ). Murrutus : murrutuskulbas – rannik taandub(pankrannik).
  
• Setete liikumine paralleelselt rannajoonega – setete pikiränne. Kohtades, kus rannajoon muudab järsult suunda, võib setete pikirände tulemusena hakata kujunema maasäär. Kõige paremini kaitsevad randa setted.
  

Jõgede toitumine ja veerežiim

• Jõed on ühed olulisemad veeringega seotud ainete ümberpaigutmisega lülid.
  
• Jõed toituvad:
  
  • Sademed- teatud intensiivsusega saju ajal/jõrel valgub vesi jõgedesse; Kongo, Doonau , Amažonase jõgi
    
  • Lume sulavesi - toiteallikas alles pärast sulamist; Mississipi , Leena, Volga jõgi.
    
  • Liustike sulavesi- mandri-ja mäeliustikel kogunenud sademete ülessulamise järel; Gangese , Colorado, Doonau jõgi.
    
  • Põhjavesi- vesi jõuab jõkke maasisese liikumise tagajärjel.
    

• Jõe veerohkuse, veetaseme ja voolukiiruse muutumine sõltub looduslikest tingimustest, seda kajastab veereziim - jõe veetaseme kõikumine aasta jooksul, väljendatakse hüdrograafi joonisel.
  
• Suurvesi - aasta-aastalt toimuv korduv veetaseme tõus. Madavesi- aasta-aastalt toimuv korduv veetaseme langus.
  
• Tulvavesi e. kõrgvesi- erandlik veetaseme tõus, ei esine korrapäraselt. Põhjustajateks on hoogvihmad, ilma järsk soojenemine.
  
• Parasvöötme jõed– lumesulavesi talvel; sademed aga suvel. Kõrgmäestikud: suvel. Vahemereline kliima– talvel. Mussoonkliima– suvi. Troopiline– aastaläbi kuiv. Ekvatroiaalne- aastaläbi veerohke .
  
• Kahe suurveeperioodiga piirkonnad: on suvise-tingib sademetehulga vähenemine ja auramine, toiteallikaks on põhjavesi- ja talvise-maapinna külmumisel kaasnev pindmise toitumise lakkamine, peamine toiteallikas põhjavesi- madalveeperioodiga.
  

Üleujutused

• Mererannikutel: üleujutused on tingitud merevee ootamatust tõusust– vee kuhjumine rannikule ühesuunalise tuulte mõjul. Alamjooksu üleujutus: madalas rannikupiirkonnad paikneb suure ja veerohke jõe suue; nt Gangese ja Brahmaputra jõe suudmeala Bangladeshis– mussoonvihma üleujutused on iga-aastased.
  
• Sisemaa jõed: kõrgmäestikest alguse saanud jõgede mäestiku jalamil või tasandikul; nt Alpidest alguse saanud jõed/ Mississipi. Põhjused: intensiivsed vihmad, kiire lume sulamine , langu vähenemine jõe kesk- ja alamjooksul . Lang väheneb voolukiirus aeglustub väljub sängist ja ujutab ümbritsevad alad üle.
  
• Linna kasv: väikeste jõgede lühiajaline üleujutuse oht on kasvanud kanalisatsioonist ja veetorudest voolab jõgedesse palju vett, pikema saju korral tekib üleujutus. Väljaspool linnu imbub suur osa veest maa sisse ja alles siis jõkke.
  
• Üleujutuste kaitseks ehitatakse tamme ja veehoidlaid– enne tulvasid või suurvett tühjendatakse osaliselt, mida antakse põua-ajal asulatele ja tööstusettevõtetele. Veehoidla rajamiseks arvutatakse välja jõe äravooluhulk; tehakse topograafilised mõõdistamised(kui kõrgele vett saab paisutada; kui kõrgeks kujuneb uputatav ala ja kui suure mahuga veehoidla saab rajada); arvutatakse normaalveetase, madalaim veetase-sõltub kasutusviisisdest; peale ärvoolu reguleerimise tulevad ka vee-energia kastuamine, laevaliiklus , puhke- ja kalamajandus- ja kõrgeim veetase- ei tohi kahjustada hooneid, vesi ei tohi tõusta paisu harjast kõrgemale.
  

Veerežiimi pikaajalised muutused

• Looduslikud või inimtegevusest põhjustatud.
  
• Looduslik: väljaselgitamiseks kasutatakse pikemaajalisi vaatlustabeleid. 20.sajand on olnud lood. Vahelduvate veeoludega. Eristatakse lühema ja pikema kestusega tsükleid, kõige selgem on aga 30- aastaste perioodide kaupa.
  
• Läänemere vesikond – üks selgem korrapäraste muutustega piirkondi maailmas. Võrtsjärv ja Peipsi : ilmneb veetaseme tsükliline muutus.
  

Eduard Brückner 1862-1927

• Selgitas kliima ja veeolude tsüklilise muutusi; nn Brükneri tsüklid– teatud aja tagant kroduvad, kliima kõikumisest tingitud veevaesed ja veerohked perioodid.
  
• Õppis Tartu Ülikoolis, seejärel Müncheni ülikoolis. Esitas sademete, õhurõhu, jõgede ja järvede veetaseme, liustiku laienemise ja sulamise perioodilise muutumise teooria. Hiljem tegeles Alpi mäestiku uurimisega, selgitas mäeliustike taantumist kliima soojenemise tõttu 19.sajandist.
  

Geograafia GE3 – Hüdrosfäär
1. Vee jaotus Maal

• Soolane 97,2%
  
• Mage 2,8%
  
  • Pinnavesi 77,8%
    
    • Jää ja liustikud 99,36%
      
    • Järved 0,61%
      
    • Atmosfäär 0,03%
      
    • Jõed ja allikad 0,003%
      
  • Põhjavesi 22,0%
    
  • Mullas seotud 0,2%
    

2. Suur ja väike veeringe

• Väike veeringe – Ookeanidel aurustunud vesi langeb ookeani tagasi
  
• Suur veeringe – Ookeanil aurustunud vesi, mis jõuab maismaale
  

3. Veeringe lülid

• Sademed
  
• Auramine
  
• Jõgede äravool
  
• Infiltratsioon – Vihma, lume või liustikuvee imbumine maa sisse ja põhjavee moodustumine.
  

4. Inimese sekkumine veeringesse

• Jõgede vee kasutamine niisutamiseks
  
• Tammide, veehoidlate rajamine
  
• Lisavete juhtimine
  
• Kanalite rajamine
  
• Kuivendamine
  

6. Maailmamere vee omadusi mõjutavad

• Mere pinnale langeva päikesekiirguse hulk
  
• Sademete ja auramise vahekord
  
• Hoovustega seotud vee ümberpaigutamine
  

5. Merede jaotus avatuse järgi

• Sisemeri – ühendatud kitsaste väinade kaudu ( Vahemeri , Läänemeri)
  
• Ääremeri – ookeanist eraldavad saared ja poolsaared ( Kariibi meri)
  
  • Avameri (Sargasso)
    
    • Saartevaheline meri – eraldatud saarterühmadega (Jaava meri)
      

Rannajoon – Maismaa ja mere vaheline piir
Rand - Maa-ala, mille piires kõigub rannajoon
Rannik – Maismaa ja veekogu kokkupuuteala, mille piires vee lainetustegevse tulemusena tekivad erinevad pinnavormid
Õgvenemine – rannajoone sirgemaks muutumine
7. Mereranniku tüübid
Järskrannik

• Pankrannik
  
• Fjordrannik
  
• Skäärrannik
  

Laugrannik

• Deltarannik
  
• Laguunrannik
  
• Limaanrannik
  

8. Maa geoloogiline tegevus

• Kulutav tegevus e. murrutus  tekib järskrannik, kus on rannaastang
  
• Kuhjav tegevus  tekib laugrannik. Suurema lainetuse korral tekivad rannavallid, barrid. Ühesuunaliste tuulte mõjul tekib maasäär.
  

9. Rannikul esinevate pinnavormide kujunemine oleneb eelkõige kolmest asjaolust:

• Lainete tugevusest
  
• Kivimite vastupidavusest lainetusele
  
• Tektoonilistest liikumistest
  

+ mõned teised tegurid
Veerežiim – jõe veetaseme kõikumine aasta jooksul

• Madalvesi aasta-aastalt
  
• Suurvesi  aasta-aastalt
  
• Kõrgvesi e. tulvavesi  lühiajaline järsk ja juhuslik veetaseme tõus
  

Hüdrograaf – Diagramm, mis iseloomustab jõe aastast äravoolu
10. Jõgede jagamine peamiste toitumisallikate järgi

• Ekvatoriaalse kliimaga jõed – veerohked aastaringselt , toituvad peamiselt sademetest
  
• Mussoonkliimaga jõed – suurem äravool suvel
  
• Mäestikujõed – Suurvesi alati suvel (liustiku sulamine)
  
• Vahemerelise kliimaga jõed – talvel veerohkemad (parasvöötme õhumassid)
  
• Troopilise kliimaga jõed – üsna veevaesed
  
• Parasvöötme jõed – suurvesi kevadel ja sügisel
  

Hüdrosfäär
Hüdrosfääri uurimisega on teadustest kõige tihedamini seotud hüdroloogia, mis kuulub inimühiskonna varasel perioodil kujunenud teaduste hulka. Hüdroloogia jaotub merehüdroloogiaks ja sisevete hüdroloogiaks. Esimese uurimisobjektiks on maailmameri, teine uurib siseveekogusid ja neis toimuvaid protsesse.
Vee hea liikuvuse tõttu on hüdrosfäär teiste sfääridega läbi põimunud: atmosfääris leidub veeauru, litosfääris ja mullas leidub põhjavett ning organismide koostises on samuti palju vett. Samal ajal moodustavad veekogud ja neid siduv veeringe iseseisva sfääri. Vee olekust oleneb tema kiirus (atmosfääris olev vesi vaheldu ~12 päeva jooksul, liustikes aga tuhandete aastate jooksul)
Veeringe Maal
Veeringe koosneb erinevatest lülidest.

• Sademed – suurem osa ookeanide pinnalt auranud veest langeb sinna sademetena tagasi, kuid osa kandub õhuvooludega maismaale. Mida kaugemale mandrite sisealadele niiske mereline õhk liigub, seda ulatuslikumal alal kujuneb rohkete sademetega mereline kliima. Sama on ka maismaalt auranud niiskusega – osa langeb tagasi maapinnale, kuid osa jõuab ka ookeanide kohal tekkivatesse sademetesse. Maailmamerelt aurub rohkem vett, kuna pindala on suurem ja pind on kogu aeg veega küllastunud.
  
• Auramine – veeringe teine lüli; toimub kogu aeg nii maa- kui veekogude pinnalt ning vähesel määral ka liustikelt ja taimede elutegevuse kaudu. Auramine sõltub pinnase omadustest (mida rohkem pinnasevett, seda rohkem saab aurumine toimuda), taimestikust, õhuniiskusest (mida niiskem õhk, seda vähem saab auruda), maapinna niiskusest, temperatuurist (mida kõrgem temperatuur, seda suurem aurumine), tuule kiirusest (mida kiiremini tuul puhub , seda suurem on aurumine) ja karstunud pinnasest (takistab aurumist). Auramine on suurem seal, kus maapind on ajutiselt veega üleujutatud või põhjavesi on maapinna lähedal, kust ta jõuab kapillaartõusuga kergesti maapinnale.
  
• Jõgede äravool – sõltub sademete ja auramise vahekorrast. Väikese sademetehulga korral jääb auramisest vett vähe üle → alalisi jõgesid ei teki. Mida rohkem sajab, seda suuremaks kujuneb äravool. Väga kuivadel aladel jõed puuduvad ning vähene maapinnale langev sademetevesi kulub enamasti auramisele. Valglad saab jaotada kaheks: (*) perifeersed äravoolualad, jõgede vesi jõuab maailmamerre; (*) sise-äravoolualad, jõgede vesi jõuab mandrisisestesse nõgudesse või suurtesse kõrbetesse ning ühendus maailmamerega puudub.
  

Mandrisisestes ookeanilise äravooluta alades esineb püsivaid ja ajutisi jõgesid ning nende vesi on maailmamerega ühenduses vaid atmosfääri kaudu (Kaspia- Araali äravoolu ala, Volga, Uural, Sahara kõrb, Kesk- Austraalia kõrbealad). Mõnedel jõgedel ei ole suuet sellepärast, et inimtegevus (põldude ja istanduste niisutamine, kuivendamine, paisjärvede rajamine …) on jõgesid veevaesemaks muutnud ning jõed ei jõua enam oma ajaloolisesse suudmepiirkonda (Araali meri). Selle tagajärjel võivad veevaeseks jääda ka suured järved.

• Infiltratsioon – osa lume-, vihma- ja kohati liustikevee imbumine maapinda ning seeläbi põhjavee moodustamine. Kohtades, kus maapinnale ulatuvad lõhelised kivimid või kruusa ja liiva sisaldavad setted on sademetevee imbumine maapinda intensiivsem kui seal, kus pindmise kihi moodustavad savid (tihe ja õhuvaene) ja turvas (imab vee endasse) ning ka siis kui põhjavesi ulatub maapinnale.
  

Põhjavee äravool jõesängidesse, järvenõgudesse ja otse merre moodustab lüli maakera veeringes – põhjavesi võib väljuda ka otse merre (globaalselt tühise osatähtsusega)

• Veebilanss – mingi maa-ala või veekogu veevaru ja selle muutuste väljendamine. Tulupoolel on sademed ja juurdevool ning kulupoolel auramine ja äravool. Lisanduda võib ka veevahetus põhjaveega, vee tarbimine … → veebilanss on avaldatav sõltuvalt veekogu või veeringe eripärast. Enamasti: P = E + Q (P – sademed; E – auramine; Q – jõgede äravool).
  

Veebilansse koostatakse üksikute veekogude, põhjaveekihtide, riikide ja haldusüksuste kohta.
Veeringe (suur ja väike → atmosfäärisademed → aurustumine →…) lülid:

• sademed
  
• auramine
  
• jõgede äravool
  
• infiltratsioon
  

Vee jaotus:

soolane ja mage vesi

hüdrosfäär:

maailmameri (jaguneb omakorda avatuse järgi ( sisemered , ääremered, saartevahelised mered))

siseveekogud

järved, veehoidlad, ehisjärved, tiigid…

jõed, ojad, kraavid

sood , rabad

põhjavesi, allikad

liustikud (→ jõed)
Maailmamere keskmine sügavus on 3711 m
Suurim sügavus (Mariani süvik) -